Reede, 20. november 2020

Quo Vadis, Aida? (Bosnia ja Hertsegoviina 2020) - 12.film PÖFFil


Režissöör ja stsenarist: Jasmila Zbanic
Olulisemad näitlejad: Johan HeldenberghRaymond Thiry

IMDB hinnang: 6,5 (hetkel 525 hääletajat)
Minu hinnang: 7,0

Milline pealkiri! Segu võimsatest esindajatest nii kirjandusest ja ooperist!

Tunnistan, et läksin seda (dramaatilisest pealkirjast hoolimata) vaatama kerge vastumeelsusega. Lihtsalt hobist vaadata ära kõik rahvusvahelise (võõrkeelse) oscari kandidaadid. Omades eelarvamust endiste Jugoslaavia-riikide filmikunsti suhtes (harva kui mõni film sealt maailmanurgast meeldib), sest tavaliselt tegelevad nad väga paiksete probleemidega või siis kipuvad nende esindama saadetud linateosed olema kas igavalt (meie kultuuri seisukohast) sotsiaalreaalsusesse kalduvad või kodusõja haavu lakkuvad. Just viimasest tundus eeltutvustuse põhjal jutustavat ka see...

Jutustaski, ent antud juhul päris huvitava nurga alt. Mõneti isegi teadmisi laiendavalt ning kummalisel kombel, arvestades filmi lõppu, teatava ülekantud tähendusega isegi natsi-filmi mekiga (seal sõjas toimus ka "etniline puhastus")!

On aasta 1995 ja Aida (suurepärase ja väga tõsise rolli tegev Jasna Djuricic) töötab tõlgina ÜRO kohalikus üksuses. Inimesed lahkuvad sõja eest kodudest (1 visuaalselt võimas kaader, kus imearmsas mägede vahel asuvas Srebrenica linnakeses pommitatakse ning kusagil kaugel, linnatornist tõuseb lõhutud maja tossupilv). Kõik kogunevad selle tugikoha juurde, lootuses saada sealt varjualust. Inimesi on kümneid tuhandeid! Kui katuse alla mahuvad vaid neist u.5000 esimest. Kohalik Aida, kes seal majas sees töötab ja kelle pere jääb esialgu tõkkepuu taha, alustab emalõvilikku võitlust oma mehe ja 2 täiskasvanud poja elu eest. Tema juba teab, et vaid ÜRO kaitsva tiiva all on võimalik sellest sõjast elusalt meesterahvastel välja tulla. Serblased vaid ootavad võimalust, et vastased ära tappa. Tekivad küll küsimused, et kuidas nad omadel vahet tegid - kõik ju ühe kandi rahvas... läbinisti sugulased. 

Filmi sündmused leiavad aset ajal, mil sõda oli kestnud juba 3,5 aastat ning tegelikult oli lõpuni jäänud vaid mõned kuud. Film tegelikult loob ÜROst üsna negatiivse pildi - oldi justkui turvamas rahvast, ent tegelikult tegeleti omade teemadega, suuremal poliitilises tasandil, ent üksikinimeste mured ja hirmud olid üks tühjaga. Lõpuks päädis see nii filmis ja ilmselt ka päris elus paljude inimeste õnnetu lõpuga. 

Taustaks nii palju, et Bosnia oli rahvaste paabel, kus suurimad 3 gruppi rahvaarvu mõttes bosnialased, serblased ja horvaadid. Sloveenia ja Horvaatia lahkusid Jugoslaaviast juba 1991 (need on ka tänapäeval kõige paremal järjel olevad riigid sellest endisest ühendusest), korraldati referendum ning 99,7% hääletamas käinud inimestest pooldas iseseisvumist. 1992 Bosnia ja Hertsegoviina kuulutaski end iseseisvaks. Kui president võttis tagasi oma allkirja serblaste ja horvaatidega sõlmitud paktist, mis pidi Bosnia jagama etnilisteks piirkondadeks, see oli viimane tilk Bosnia serblaste karikas ja kohalikud serblased mobiliseeriti serbia alade etniliseks kaitseks, seeläbi algaski kodusõda Vabariigi relvajõudude, Bosnia serblaste ja Bosnia horvaatide vahel. 

Filmis näidatakse kohalikke taotluslikult tõsistena. Eks muidugi igaüks kas näeb seda või mitte, aga isegi ajas tagasi minnes, kus toimumas kohalik küla pidu... kõlab lõbus muusika ja inimesed pidutsevad, kaamera ees liiguvad erinevate tantsivate piduliste näod - kõik surmtõsised, ometi on lõbus atmosfäär ja pidu... See tõsidus oli selle rahva südames väga pikalt, mingis mõttes on see ka tänapäevani ja mingis mõttes just see on ka see häiriv faktor olnud minu jaoks nende filmikunstis - see sügav tõsidus, ilma rõõmuta. Ja kui ongi rõõmu, siis see on vaid näiline, pinnapealne. Aida-film ongi teatavas mõttes sellele seletuskiri.

Kommentaare ei ole: