Kolmapäev, 25. november 2020

The man who sold his skin/Mees kes müüs oma naha (Tuneesia-Prantsuse-Belgia-Saksa-Rootsi 2020) - 21.film PÖFFil


Režissöör ja stsenaariumi autor: Kaouther Ben Hania
Olulisemad näitlejad: Yahya MahayniMonica Bellucci, Koen De Bouw

IMDB hinnang: 7,7 (hetkel 55 hääletajat)
Minu hinnang: 8,5

Veneetsia filmifestivali Horisondi programmi parima meesnäitleja auhinnavõitja (Yahya Mahayani). Tuneesia parima filmina tänavune esindaja rahvusvahelise Oscari võistlustules.

Babahhh... see on kohe midagi eriliselt head, kui lähed filmi vaatama ilma suuremate ootusteta ning avastad keset filmi, et oled niimoodi selles sees, et pole arugi saanud, et pool filmi juba möödas ja ise muudkui sööd nagu peost ja ahmid kõike seda endasse, mida filmitegijatel läbi ekraani pakkuda on! "Mees kes müüs oma naha" pakkus just sellise üllatuse!

Valisin filmi vaatamiseks peamiselt vaid sellepärast, et Tuneesia selle nüüd, Pöffi kava mõistes viimasel hetkel otsustas Oscaritele saata. Ei teadnud midagi selle sisust, ega polnud kuulnud meespeaosa mängijale osutatud üleilmsest kriitikute kiidulaulust. Isegi seda ei teadnud, et Monica Belucci filmis kaasa teeb... rääkimata sellest üllatavaid pöördeid täis süžeest ning harukordsest kriitikutele ja tavavaatajatele ühiselt sobivast kunstilisest ja sisulisest tasemest... Film lõi tõesti heas mõttes pahviks! Palun veel selliseid filme!

Paraku PÖFFi raames seda ilmselt rohkem ei näidatagi, ent kui kusagil kunagi on võimalus vaadata, siis kindlasti soovitan ja kahe käega! Kui käesoleva PÖFFi parima filmi tiitlile minu jaoks konkureerivad Florian Zelleri "Isa", Peeter Simmi "Vee peal" ja Chloe Zhao "Nomadland", siis see tugev kolmik sai ühe ropsuga laualt pühitud ja "uus kunn" on filmiriigis! Ühtlasi terve filmiaasta kindel TOP5 ja üldse parim film, mis sellel aastal siiani just kinoekraanilt nähtud!

Tegemist suure rahvusvahelise koostööfilmiga ning kuigi ma usun, et Oscarid annavad sellele siiski disklahvi, kuna film oli suuremas osas ingliskeelne, aga kui ta üle noatera ikkagi sisse jääb ja mõõdetakse sõnad üle, kumba rohkem, kas araabia ja prantsuse või inglise keelt ning esimesed kaks võtavad näiteks 50,1%ga võidu, siis oleneb juba žüriist, kas nad hindavad filmi tegelikku sisu ja taset või lähevad ikkagi seda rada, et liiga suure ingliskeelse mahu pärast "vaadatakse mööda", aga tundub, et taanlaste alkoholismi propageeriv "Järgmine ring" on saamas selles kategoorias endale korraliku konkurendi (minu meeldis igatahes Tuneesia film veelgi rohekem)! Nagu ka PÖFFi saalis publiku pidevatest häälekatest reaktsioonidest sai aimata - see film ja selle üllatused lähevad rahvale täiega peale!

Okei, katsume kiidulaulule pisut tausta ka anda...

Lugu ise viib meid kunstimaailma ja on saanud tõuke päriselt ühe neo-kontseptuaalse ja tihti šokeerimise peale välja mineva Belgia kunstniku Wim Delvoye ühe elava mehe kehale tehtud kunstiteosest. "Ben" müüdi maha (oli vist 2011.aastal, kui mälu ei peta - filmi lõpus on selle kohta info tiitrites) kõrge hinna eest kunstioksjonil. Filmis on muide ka ekraanil Delvoye enda kunsti näha riivamisi, sest kaamera liigub näitusesaalides rohkem kui korra! Ehk siis maailmakuulus eurooplasest kunstnik tätoveerib ühe Süüria mehe seljale "Shengeni viisa"... Ostab ta endale niiöelda lõuendiks... vastutasuks saab "lõuend" palju raha ning uue passi, millega tal on võimalik Liibanonist (kuhu ta olude sunnil filmi alguses kohe põgeneb) Euroopasse "kunstinäitustele" eksponaadiks reisida ning ühtlasi kõigepealt oma armastatuga samasse Belgia linna... Naisega, kes paraku on teise mehega abiellunud... Ja see on alles algus...

Filmis on teemasid ja dilemmasid hunnikute kaupa... Kui puudutada jäämäe tippu, siis tooks välja moraaliküsimused, ehk kas inimest saab niimoodi objektistada... kuna tegemist on lepingulise suhtega, siis omamoodi orjastada... Aga kui inimene ise sellega vägagi nõus on, kas see on siis üldse ebamoraalne? Sisse on toodud ka poliitiline tasand, ehk kui tegemist on niiöelda süürlasega Euroopas, siis automaatselt peetakse teda "pagulaseks"... olgugi, et antud juhul inimese enda tasandil tuli ta Euroopasse hoopis teiste tagamõtetega kui sõja eest pakku... Ja need ei ole mitte eurooplased, kes teda pagulaseks peavad, vaid eelkõige kohalikud süürlased... Ja sellega, et ta end eksponeerib ennast ning veel Shengeni viisaga - see käib juba hoopis nende "au pihta"... nemad näevad "taaskordset süürlase ärakasutamist ja alandamist"... Samal ajal kui koduste suhtumine muutub (sellest saame aimu läbi skype-vestluste emaga), sest kui alguses ollakse segaduses, et miks ta ikkagi läks ja mille ebamoraalsega ta seal kaugel euroopas tegeleb, siis Süürias alanud sõda muudab ka suhtumise...

Aga kuna loo lähtekohaks on teise maailma otsa oma armastatule järele sõitmine ning justkui lootusetud katsed naist endale võita, siis nende moraali ja kunstiküsimustest vaatet tähtsamakski tõuseb ikka hoopis armastus! Milleks kõigeks me selle nimel valmis ei ole! Nagu näha, siis kasvõi oma naha maha müüma! :)

Teatavate kunstitemaatilste sidususte tõttu tõi meelde mõne aasta taguse rootslaste võõrkeelse Oscari nomineringu pälvinud filmi "The Square" ("Ruut"), aga siin viiakse kõik veelgi sügavamale, veelgi inimeselähedasemalt ja mitmekihilisemalt, seega võrdlus on küll ilmne, ent filmidena on need ikka kaks täiest omaette lugusid jutustavad ning hoopis erinevate rõhuasetuste ning teemadega.

Ja tagatipuks veel korraliku puäntide ketiga - ootamatuse otsa ootamatusega keerutav lõpp. Ja oleme ausad, kui juba lõpp on hea, siis ainuüks sellepärast on ka kogu film täitsa tasemel... ent siin oli ka see teekond sinna lõpuni priima!

Yahya Mahayni ongi kõiki oma auhindasid ja kiitmist väärt. Lisaks aitab siin kaasa korralik annus ekraanikarismat... see mees saab sellest rollist endale filmimaailmas tiivad, küll me veel kõik näeme!  Omalaadse mängukeelega, natuke nagu flegma ja pohhuistlik, teisalt ei mõju uimase, ega ülejalamänguna, otse vastupidi, kõik on viimseni paigas ja kalkuleeritud. Naised on kindlasti juba niisama müüdud nii välimuse kui tegelase allaandmatu armastuse eest võitluse pärast, aga tema mängus on tõesti mingit uut värskust. Ometi ei mõju karikatuurselt, ega grammigi mitteusutavalt. Seal kõrval lummavate ("Husky"-) silmadega Dea Liane, kes igas kaadris annab mõista, et ka tema meest armastab, aga seal tulevad (ilmselt) mängu nii usust tingitud piirid kui ka tegelikult sõna otseses mõtte mehes pettumine... ning sellepärast on tal ka raske armastatule armastusega vastata ning oma abikaasa maha jätta. Dea on nii-nii ilus, et isegi (omal ajal muuhulgas "Malenaga" paljude mehepoegade päevaunistusse mänginud) kõrval seksapiili pritsiv Monica Belucci kahvatub... Ent eks muidugi ka Monica-taseme staar annab omad värvid kogu loole juurde... siin tegelikult kõrvalisemas rollis - suure kunstniku kõike suutva ja korraldava assistendina. 

Muide siin on ka 2020.aasta üks parimaid filmimuusikaid! Autoriks (2015.aastal isegi Cesar'i võitnud) Amin Bouhafa.

Režissöör on ise ka loo autoriks ja kuigi nimest - Kaouther Ben Hania, võiks arvata, et tegemist on mehega, siis ei - see on tuneeslanna, kes siin oma teise täispika mängufilmiga loorbreid niidab. Muide ka juba tema esimene valiti Cannes'i filmifestivalile Un certain regard valikusse.

Uskumatu, millised pärlid kõik on PÖFFi kavas peidus, tuleb nad ainult üles leida!

Kommentaare ei ole: