Kolmapäev, 18. november 2020

Au crepuskule/Hämaras/In the dusk (Leedu 2019) - 9.film PÖFFil


Režissöör: Sharunas Bartas

IMDB hinnang: 6,2 (hetkel 54 hääletajat)
Minu hinnang: 4,5

Lugedes filmitutvustust, oleks nagu kõik huvitava filmi eeldused selleks täidetud - 2.maailmasõja järgne Leedu, partisanid, Stalini korra repressandid, Leedu tugevad näitlejad... no mis siis ikkagi valesti läks?

Esiteks jäi filmist mulje, nagu see oleks tehtud auhindadele-festivalisedele-ameeriklastele... Iseenesest otseselt sõrmega näitamata millelegi konkreetsele, oli see tervikpildi tunnetus. Mingitpidi klantslikult loodud film, kus saatan on teatavates detailides- raadiost Trumani kuulamine, šokistseenide ülesehitus etteaimatav - võtan nüüd vasara "seinanagist" ja lähen virutan teisele vasta jalga... Mahalaskmisstseen - ootuspärane. Olen ka Barbase kinokunstiga varem kokku puutunud, ehk tema eelmised 2 filmi... 2017.aasta Frost'ile andsin veelgi madalama hinnangu. Toona oli kaasatud Vanessa Paradis, aga tegelikult tema esteetikas tolles filmis olid paljuski samad vead, mis siin "Hämaras".

Täiesti hämmastav, et film sai ka paljuihaldatud "Cannes official selection" templi, aga kui natuke tausta uurida, siis valikukomisjonis leidus ju Leedu oma mees, ju tema selle sinna sisse suraski. Kõik on poliitiline... Võib-olla muidugi teen liiga ning kõik oli aus, see on puhtalt minu imestamine, sest lihtsalt võtab paratamatult kulmu tõstma. Olin veendunud, et leedukad saadavad selle ka Oscaritele (põruma), aga võta näpust, pärast filmi nägemist selgus, et saatsid hoopis eelmisel Pöffil osalenud "Nova Lituania". Kuna "Hämaras" esilinastus Leedus alles eelmise aasta novembri lõpus, siis tõesti ei imesta kui nad selle vea teevad alles järgmisel aastal.

Lugu ise on ühest väiksest külast, kus 1948.aastal on venelased sisse tulnud, osa kohalikest meestest metsa põgenenud või põgenemas. Toimub Stalinistlik riigiobligatsioonide jagamine, niiöelda rahvalt riigile võlgu võtmine. Rahvalt, kellel endalgi midagi süüa pole, rahast rääkimata. Sündmuste keskmes 19-aastane Unte (rollis mängib toona 26-aastane lapse näo, aga vanema mehe häälega leedu luuletaja Marius Povilas Elias Martynenko ning kelle lakooniline kivinäolik mängustiil oli siinkirjutaja jaoks väga ebasümpaatne, elutu-hingetu  ja üldsegi mitte kaasaelama kiskuv või isegi vaatamatõmbav), kes on orb, aga teda kasvatanud Jurgis (leedu vanameister Arvydas Dapsys, kes ju mängib hästi, ent on režissööri kummaliselt normaalsest nihkes/kunstliku-elu stiili ohver). Teema on sellest hoolimata huvitav, nagu ajalugu ikka ning eestlaste saatusega ju ka üsna sarnane, kuigi minu meelest eestlased rohkem ootasid-kuulasid britte, kui ameeriklasi, nagu tundus olevat leedukatega. Sõda, oma surmade ja vaenlaste võimuvõikusega muidugi šokeeriv, aga tänapäeval enam nii lihtsalt ei šokeeri ka. Ilmselt puudutab siiski leedukaid ennast tugevamalt kui muud maailma. Eestlasena seda vaadates, mina siiski nii tugevat ühisust ei tundnud kui oleks võinud.

Meil on endal ka samasse ajastusse kanduv film olemas - Olav Neulandi "Tuulte pesa" - mida pigem soovitaksin 10 korda tugevamalt üle vaadata, selle asemel, et oma aega leedukate filmile kulutada. Meie omal on veel "sakslane" ka mängus, lisaks talurahva-metsavendade-nõukavõimu kolmnurgale. Linastub muide ka tänavusel PÖFFil, "101 eesti filmi" programmis. Rudolf Allabert ja Evald Aavik teevad väga head rollid ka!

Kommentaare ei ole: