Reede, 20. november 2020

Khorshid/Päikese lapsed/Sun children (Iraan 2020) - 13.film PÖFFil


Režissöör: Majid Majidi
Stsenaarium: Majid MajidiNima Javidi

IMDB hinnang: 6,6 (hetkel 237 hääletajat)
Minu hinnang: 7,5

Iraani suure auteuri, Majid Majidi värskeim linateos valiti taaskord esindama riiki rahvusvahelise Oscari kategoorias ("Children of heaven" filmiga oligi ta nomineeritud, nüüdseks juba üle 20 aasta tagasi). Ja sedapuhku võib Iraanil ka õnneks minna, sest tegemist on ühe väga õnnestunud, mitmetahulise loo ning ilusa ning kultuuriliselt huvitavaid mõtteid sisaldava filmiga, mis vähemalt poolfinaali taseme mõõdu veab küll välja. Kõik oleneb muidugi teistest, tänavuste konkurentide tasemest. Film võistles Kuldse Lõvi jahis, ent võitis paar vähemtähtsat auhinda Veneetsia festivalil ning vaikselt on neid teistegi festivalide ja maailma filmigaalade auhindu kogunemas.

Majidile omaselt on ka siin tema filmi keskmes lapsed, täpsemalt vaesema rahva lapsed. Näitlejateks koolitamata, aga nii-nii ehedad poisid ja tüdrukud, kelle Majidi valibki oma filmidesse just vastavast ühikonnakihist. Tal on silma ja kahtlemata ka oskus lastega töötamisel. See annab mõnusalt õige energia filmi sisekliimale ning samas tõmbab vaataja mänglevalt kaasa. Kuid kuigi kesksete tegelastena on lapsed, siis "lastefilm" see pole. Samas, ega siin ka midagi lastele mittesobivat või keelatut otseselt ka ei näidata, aga usutavasti selle sisuliste konksudega haakuvad pigem täiskasvanud. 

Lugu jutustab ühest 12-aastasest poisist, kes teeb tänavatel pisipättuseid koos oma kambajõmmidega, aga ilmselt lihtsalt elu põnevamaks tegemise nimel ning kohati mõjub ta nagu Robin Hood. See polegi ehk oluline. Oluline on see, et ega tal see elu just meelakkumine pole... vanemaid pole kodus peale passimas ning ikka satub ta alatasa pahandustesse. Seal on ka kool tänavalastele, kus õpib u.250 poissi (Iraani koolides käivad poisid-tüdrukud eraldi, nagu ka näiteks ühistranspordis on naiste ja meeste osad eraldatud... kui küsisin oma iraanlaselt laborikaaslaselt, et miks see nii on, siis ta ütles, et usulistel põhjustel - naisi ja mehi nad muidu ei erista kõrgemateks ja madalamateks, aga näiteks alles hiljuti tehti muudatus rahvuse määramisel. Kui varem oli automaatselt lapse isa ka lapse rahvuse määrajaks, siis nüüd on lapsele võimalik määrata ka ema rahvus. Muide ülikoolides õpitakse läbisegi).

Poisi kutsub enda juurde üks hoolitsev vanem mees, kes on ilmselgelt keegi tähtis kogukonna nina. Jutustab poisile loo varandusest, mis on maetud koolimaja vastas oleva surnuaia alla ning teeb talle ülesandeks see käigustik kooli keldrist alates lahti kaevata ning varandus üles leida. Poisil on koolis pidevalt probleemid ja see teeb kogu ülesande üsna keeruliseks. Samuti on koolil endal probleemid rahastusega ja nõnda jälgime ka täiskasvanute võitlust nendele tänavalastele hariduse jagamise nimel. Aga poisid on lahedad, eriti peategelane. Särtsu täis ning ägeda temperamendiga. Isegi kohalike mõistes. 

Nagu öeldud, siis lapsed, kes rollides mängivad, ongi tegelikult slummidest ja filmis tuleb välja ka afganistaanide Iraanis elamine ning nende sealne parem teenimis- ja elujärje võimalus. Sest meie 12-aastasel peategelasel on oma afgaanistaanlasest pinginaabri õest silmarõõm (täiesti vapustava väikse rolli tegev Shamila Shirzad!)

Ja kui kogu see teekond on huvitav ning etteaimamatu, lisaväärtusena võõra kultuuriga tutvumist pakkuv (see nende rõõmsameelne suhtumine, eluvõitlus igapäevaselt, endal siiski "süda õiges kohas"), näiteks tänaval kui muusikat mängitakse, siis kisub kohe tantsule nii, et neil vastu panna pole neil seesmiselt võimalik (minu maitse järgi suhtumine! :)), aga kõike kroonib filmis veel see lõpp-puänt - ka see on korralik! 

"Päikese" lapsed tuleneb kooli nimest ja lapsed ongi päikselised, kuigi omade kakluste ja sahmerdamistega, aga tegelikult film oma pakatavast energiast hoolimata on siiski kurva alatooniga.

Soovitan!

PS. Minu 2 laborikaaslastest iraanlastest venda olid Majidi filmist teadlikud ning plaanivad seda ka ise vaatama minna, aga mõlemad tõid (eraldi vestlustes) välja, et PÖFFil on kavas ka film nimega "Pähklipuu" ja see näis neid veelgi rohkem puudutavat ning huvitavat, sest tegemist pidavat olema noore(alla 40 aastase) ja Iraanis väga kuulsa täheks tõusva režissööriga ning film oluline osa nende lähiajalugu (Iraani-Iraagi sõjaga seotud tõsielu ainestel). Selle peale, kuidas nende silmad süttisid sellest filmist ning teemast rääkides, tuleb kindlasti ka "Pähklipuud" vaatama minna! Kuid "Päikese laste" kohta pidas üks vendadest oluliseks rõhutada, et mitte kõik Iraanis ei ela nii kehvades oludes, ent on muidugi ka selliseid. Ja afganistaanlastesse suhtutakse hästi, neil on sama keelepõhi, kui iraanlastel (vastupidi iraaklastega, kes räägivad pärsia asemel araabia keelt). Kui küsisin, kas ta Iraagis või Afganistaanis ise on käinud (ikkagi naaberriigid ja kodulinn pidavat olema üpris Afganistaani piiri lähedal), sain vastuseks, et ei ole  - seda peetakse ikkagi mitte turvaliseks. Kui reisitakse turistina naaberriikidesse, siis eelkõige Türki.

Kommentaare ei ole: