Teisipäev, 24. november 2020

Mephistopheles (Eesti 2020) - 18.film PÖFFil


Režissöör ja stsenarist: Manfred Vainokivi
Olulisemad ekraanil: Linnar Priimägi

IMDB hinnang: Film on nii uus, et seda ei leidugi veel sealt
Minu hinnang: 4,5

Üks kummaline film... täpsemalt oleks see nagu olnud filmi tegemise katsetus... sest portreeritav on küll edev ja ilmselgelt naudib tähelepanu, mida film ju koondab temale 100%... kuid tema ise usub, et see film läheb nässu...

No kas ta just nässu läks... filmina ilmselt küll mitte... Pean vist taustaks seletama kõigepealt enda lähtekohta, miks see film minule ikkagi ei meeldinud, kuigi filmitegijal oli või ilmselt kujunes filmimise käigus päris huvitava, nihkes kontseptsiooniga isikuportree-dokfilm Linnar Priimäest.

Kõigepealt tuleb minna ajas tagasi nii umbes 20-25 aastat, mil Linnar üldse siinkirjutaja teadvusesse jõudis. Küll tal olid huvitavad sõnavõtud! Ise selline UFO, nagu teisest maailmast, aga sorav ja terav sõnaseadmisoskus, mida jäid nagu iseenesest kuulama, kui ta näiteks televisioonis rääkis. Sõnade taga aimus teadmisi, laialdast lugemust ning palju maailmanägemist ning huvitavat mõttevoolu ja kõigele lisaks selle osavat sõnadesse seadmist.

Ühel hetkel tuli paus ning ei näinud-kuulnud Priimäest aastaid (elasin ka ise 10 aastat Eestist eemal). Siis järsku, ei tea kus kohast, sisenes ta jälle "pilti". Kuid see oli hoopis üks uus Linnar. Enesekindlus, millega ta enne edastas oma teadmisi oli saanud üleoleva noodi. Ise vanema ja (mõnevõrra ilmselt ka) targema inimesena nägin ta "tõdedes" ja "arvamustes" vigu ja valet, ent mida Linnar esitas absoluutse tõena ja see muutis ka minu arvamust temast. Järsku ei tahtnudki enam kuulda, mida tal öelda on, sest seda ei saanud enam alati uskuda ja ammugi mitte tõe pähe võtta. Inimesena kindlasti erudeeritud ikka edasi, kuid maailmavaade oli vähemalt tema sõnades esitatuna tunduvalt kitsenenud. Ta ise oli muutunud piiratumaks, sest tõde näib olevat ainult see, mida tema ise arvab. Vanemate inimestega juhtub seda tihti, et nad ei lähe enam ajaga kaasa ning see uus ei küündi nende arvates vana tasemele. Jäi mulje, et tema jaoks polegi keegi piisavalt tark, et ta võiks enda vastuvõtlikkust lahti hoida ja ammugi mitte muuta oma arvamust...

See film annab temast ka just sellise "uue aja Linnari" pildi. Kui kunagi enne vaatasin temale alt üles, imetlusväärsusega, siis nüüd seda filmi vaadates (ilmselt sellest vanast imetlusest tingitult) tundsin kuidas olen ise temast üle. Mina ei ole nii piiratud... Kui ta oleks nii tark edasi, nagu see minu kunagine Linnar, siis võiksin arvata, et see oligi tema eesmärk - kinkida filmi vaatajatele selline tunnetus... paraku see siiski nii ei ole. Sest näib nagu see, kellena ta ennast tahtmatult laseb paista on kibestunud, üleoleva, ennast tähtsaks tegeva inimesena. Ei, enam kahjuks ei saa enam tema poole üles suunas vaadata. Vaadates kui ta lavastas noortega, on seal teatavat imetlusväärset hingega asjale lähenemist, ent valitud sõnad ja olek on nõmedad. Sinna juurde maha tegemine, kuidas Toompere Vanemuises Fausti lavastas... ka siin need valitud sõnad oma rahulolematuse kirjeldamiseks olid lahmivad, mõttetud ja lihtsalt maotult üleolevad. Vaadates teda kooliõpetajana, tekkis tunne, et ise ei suudaks seal hetkegi niimoodi kuulekalt istuda, nagu need noored, sest oleks tahtnud kohe ja peaaegu igas lauses talle vastu vaielda. Vaadates teda esitamas oma arvamust abielust, see on jällegi tema tõekspidamine, aga esitatud, nagu kõigi jaoks oleks see nii, nagu tema arvab, kusjuures arvamuse jätab ta tegelikult põhjendamata. Ehk jälle vaid tühipaljas lahmimine....

Režissöör on toonud sisse ühe KUKU klubi ees õlut trimpava ja suitsetava (endise?) filmimehe (tühjaksimetud Faust?), kes väga siiralt oma arvamusi esitab, eelkõige just filmi vajalikkuse kohta Priimäest. Kuigi minust väga erinev inimene ja alguses mõtlesin, et Linnariga sarnaselt resoluutne, kuigi vastandlik, siis läbivalt filmis oma lõikudes võitis ta vaikselt minu kui vaataja-kuulaja enda poolele... Teatavas mõttes samastusin selle mehega, täpsemalt sellega, mida ta öelda tahtis. Ta jutus oli iva olemas, vastupidiselt filmi peategelasele, kes rohkem siiski tegeles edvistamisega...

Kommentaare ei ole: