Laupäev, 21. november 2020

The world to come/Teistsugune maailm (USA 2020) - 14.film PÖFFil


Režissöör: Mona Fastvold
Stsenaarium: Ron HansenJim Shepard

IMDB hinnang: 5,8 (hetkel 224 hääletajat)
Minu hinnang: 7,0

Võitis Veneetsia Filmifestivalil Queer Lion auhinna (+1 auhinna veel).

Alustuseks väike kriitikanool eestikeelse pealkirja tõlkija suunas - see väljend "the world to come" ei tähenda "teistsugust maailma"... ka filmi kontekstis pole sellisel pealkirjal ju mõtteseost... Siin viidatakse teoloogias tuntud eskatoloogilisele väljendile, mis tähendab "Teispoolsuse maailma" - maailma, mis tuleb (erinevates uskudes) peale maailmalõppu... maailma, kus head on elus ja pahad hävinevad, maailma, kus surnud on üles tõusnud, ehk elavad oma vanades, tuttava väljanägemisega kehades.

See film on üldse väga poeetiline ja selles mõttes on isegi kahju, et PÖFFil sellele subtiitreid all ei ole. Isegi ingliskeelne tekst aitaks neid, kellel keeleoskus pole valdamise tasemel, kuna selline luuleline tekst, millega peategelane oma päevikut peab, läheb muidu lihtsalt kaduma ning nõnda jääb tegelik (eelkõige just kirjanduslikus mõttes ilumeelt kostitav) filmielamus saamata. Ja see tekst on siin kohe tõsiselt nauditav! Tekst, mis on nagu muusika kõrvadele! Ja mitte ainult "jutustav" osa, millest filmi tekstiline osa moodustab umbes poole kui isegi mitte veelgi rohkem, aga ka dialoogid. Isegi nii kaugele, et tekib küsimus, kas tõesti inimesed nii ilusasti oskasid tollel ajal rääkida.

Muide vaadates ei teki vähematki kahtlust, et selle filmi on teinud naisrežissöör... Kuid tõeliselt üllatusin kui lõputiitritest selgus, et stsenaarium autoriteks on mehed!

Filmis elame aastal 1856. Kohe esimesest jaanuarist alates, mõnevõrra suuremate hüpetega läbi väga külma, tuisuse ja raske talve, palju ilusamasse kevadesse välja, rääkimata imekaunist ja kahe naise vahelist armastust tulvil suve algusest, kuni õnnetu kesksuveni lõpuks välja. Kuulame-näeme ühe noore naise päevikust loetavaid tekste, mis märkamatult sujuvate üleminekutega tegevustikuna ka osava režissööri käe all silme ette mängitakse.

Kuna see on ühe naise päevik, siis peamiselt järgime mis toimub tema ning tema mehega, aga ka filmi alguses naabriteks (kuigi mitte väga lähedale) koliva paariga. Naiste vahele tekib esimesest kohtumisest peale tugev sõprusside, mis on segatud mingite peidetud-mahasurutud tõeliste tunnetega ning kasvavad kiiresti kirglikuks armastuseks. Naised tunnevad omavahel hingesugulust ning teineteise seltsis on nad ka intellektuaalselt võrdsemaga kui oma meestega olles. Kui kaamera näitabki teist pere, ilma päevikukirjutaja juuresolekuta, on see kergesti selgitatav sellega, et teine naine talle seda edasi jutustas, mis tal kodus toimub või hiljem ka kirjade kaudu kirjutades.

Huvitav oli seejuures näha ka meeste erinevaid suhtumisi. Kõik me armastame erineval viisil, kes suudab/kes tahab pigistada silma kinni mingist kohast... ja seda nii naised kui mehed. Mõnikord on vaja anda "aega", mõnikord "õhku" oma partnerile. Kui seda ei tee, on katastroofiga lõppeva suhte tõenäosus kindlam. Teisalt teist inimest kinni hoida pole nagunii võimalik - kui ta tahab minna, kui ta ei saa enda eluks piisavalt armastust või mida iganes ta teiselt inimeselt vajab, siis läheb ta edasi kas varem või hiljem. C'est la vie... Ja keegi saab seejuures paratamatult haiget, kuna teine ei pruugi samamoodi tunda, tema võib olla rahul sellega, mis on. Armastus ei kao hetkega. Alice Imedemaal autor, Lewis Carroll on kunagi öelnud umbes sellist, et armastus ei kao üldse... see võib kokku kuivada hernetera suuruseks... ja jäädagi selliseks või sellest taas suuremaks kasvada, aga ta ei kao, kui ta korra juba tekkinud on. Sellepärast ka suhted, mis purunevad, jätavad samuti "lahkuja" südamesse sooja koha teisele inimese alles, olgugi, et keegi kolmas võib selle südame vallutada tervenisti endale. Aga nüüd valgun oma jutuga filmi süžeest juba eemale tavaelu poeetilistele teedele. 

Filmi juurde tagasi tulles, tuleb öelda, et keskne nelik - film on kammerlik, ega siin eriti rohkem tegelasi polegi - on kõik väga tugevad näitlejad. Ühe paari (jutustaja ja tema mees) rollides on tuntumad, Katherine Waterston ja Casey (Beni vend) Affleck ja nende "naabriteks" praegu tõeliselt kõrget tähelendu tegevad, uuemad  staarid - Vanessa Kiby ja Christopher Abbott. Vanessa on briti näitleja ning tõusis vast laiemalt inimeste teadvusesse telesarjast "The crown", kus ta mängis printsess Margareti. Tulevasel oscarinominatsioonide jagamisel peetakse seda 32-aastast näitlejannat juba praegu üheks põhifavoriidiks parima naispeaosa nominendiks ning isegi võitjaks, filmist "Pieces of a woman". Ent siingi laseb ta kuulata oma teatrinäitlejaks koolitatud häälega mängimise oskuseid. Tema kõlav alt muutub kõrgemalt sillerdavaks, kui ta ei pea rääkima südamest südamesse, vaid ühele inimesele lähedalt ja siis jälle võtab huvitava, madalalt heliseva karaktertooni, kui tekst on mõeldud vaid ühele kuulajale... lisaks segatuna annusega veetlemist. Alguses kui ta üldse filmi siseneb, on üldine värvigamma pastelne, pruunikasbeežikad toonid koos rohelisega, mis tulevad ümbrusest. Vanessa mängitav Tallie, oma punaste juuste ning särava isiksusega, paneb särama ja särisema ka teda ümbritseva. Selles naises on "elu"... olgugi, et ta seda enda mehega, omas kodus ja nende voodis jagada ei taha. 

Katherine Waterston ei ole siiani kuulunud minu jaoks sümpaatsete näitlejate sekka. Teatava võõristust tekitava mitteusutava- väga temaliku mängustiiliga, pole mina tema rolle siiani suutnud lõpuni sulatada ning neid tema karaktereid tõeliste inimestena ekraanil võtta. Nüüd siis esimest korda. Mõlemad naised saavad siin pisaraid veeretada ning näidata oma erinevate emotsionaalsete registrite mängumuskleid. Mehed ongi siin rohkem kõrvalised - Affleck'i tegelane naist mõista püüdev, Abbott'i oma seda mitte suutev. Kõrvaltvaatajana isegi mõistad, miks need suhtumised on sellisteks mõlema mehe puhul nende erinevates eludes ja suhetes oma naistega kujunenud...

Selle filmi üle võib sügavuti polemiseerida pikalt ja erinevate tahkude pealt, näiteks ajastust tulenev tunnetuslikkus... Ühes stseenis mees tuleb tuppa, kui naine saia valmistab... Väiksed märgid, mis annavad aimu, et naine tegelikult mõtleb kellelegi teisele ning mees oma kohaloluga vaid segab-ärritab teda... Teisalt naiste omavaheline teineteise lugemine... Ja siis mõelda tänapäevale, kus ekraanid, nutiseadmed, telesarjad, filmid, kultuuriküllus, töö ning lokkav pinnapealsus kõiges, on ka inimeste sisemised antennid muutnud kogu sellest mürast tingitult vastuvõtmatumateks, tundetumateks. 

Kuid siis jällegi tekitas kulmukergitusi tehniliste tegijate mõttelaiskus (kontrastina väga mõttetihedale tekstile) ning kerkisid sellised küsimused, nagu tolle ajastu hambahügieen - kuidas küll neil kõigil olid lumivalgelt läikivad, puhtad, väiksemagi vigastuseta hambad? Kuigi toona oli ju hambapesu "pulber" juba olemas (oli ka pasta, aga mitte eriti laialt levinud)... Samas see sentide lugemine ning muu ei toetanud ikkagi sellist valikut...

Film puudutab ka muidu igasuguseid soorolle, mis kunagi olid valitsevad. Praegusel ajal otseselt mitte ehk enam nii aktuaalsed (kuigi mõnedele tuleb seda endiselt meelde tuletada, et me ei ela enam "tolles" vanaaegses, piiratumas maailmas). Kuid samas peideti oma tegelikku mina ja tegelikke soove või hoidumisi teise inimeste soove täitmast samuti valede taha... selles suhtes pole ilmselt inimesed tänaseni tegelikult muutunud. Oma naba on ikka kõige lähemal. 

Aga oma elu tulebki elada enda soovide ja ihade järgi. Praegu on see siiski natuke lihtsam kui siis... maailm on kuhugilegi paremasse kohta selle 165 aastaga jõudnud... või kas ikka on?

Kommentaare ei ole: