Kolmapäev, 25. november 2020

Hüvasti, NSVL!/Goodbye Soviet Union (Eesti-Soome 2020) - 20.film PÖFFil


Režissöör ja stsenaariumi autor: Lauri Randla

IMDB hinnang: 7,3 (hetkel hääletajaid 77)
Minu hinnang: 7,5

Tegemist on režissööri debüütfilmiga.

Film räägib hoogsas ja humoorikas vormis sellisest huvitavast rahvast, nagu ingerlased, läbi ühe perekonna ja selle liikmete katsumuste, kodu ja enda koha otsingutel, nii otseses kui kaudses mõttes. On ju ingerlasi nii Eestis, Soomes kui ka Venemaal ja ühtlasi kuuluvad nad kõikjale ning mitte ühtegi neist kolmest riigist. Tõi ehedalt siinkirjutajalegi lapsepõlve meelde, kui nõuka ajal sai emaga Soome kolitud ja seal tegelikult "venkuks" (täpsemalt näiteks mõned kooli- ja klassikaaslased kasutasid sõnu "saatanan ryssä") kutsuti, sest toona oli ju see riik kus kohast Soome saabusime kõik üks suur "Nõukogude Liit". Kuigi kolisime sinna päriseks, siis ise teadvustasin end ikkagi tugevalt eestlasena ja olingi Soomes nagu "külas", mis siis sellest, et seal olid nii ema, vend kui ka kodu. Soome jäigi kodumaaks 8 aastat (hiljem sama kaua, aga juba täiskasvanuna sai elatud ka Rootsis, ent siis "eestlasena", sest ka NL oli sinna kolimise ajaks juba ammu lagunenud).

Filmis jälgime eeskätt ühe varateismelise poisi eluvintsutusi. Alguses küll beebina, aga suurema osa siiski nõukogude pioneerina. Lugu oma tõsisemad teemad patsutab ilusti korralikult lõbusa pealispinna alla ja seega mõjub vaadates kõvasti komöödia poole kaldu, andes hoogu juurde väga põnevalt dünaamilise ja fantaasirikka kaameratööga (operaatoriks Elen Lotman), aga seda kohatut kohatunaolekut loomulikult ei varjata - nii teevad peategelase elu kibedaks ühest küljest nii eestlased samas ei kuulu ka päriselt venelaste sekka. Õnneks viib saatus (tegelikult ringiga) kokku tšetšeenidega, kes samuti päriselt siin "kodus" ei ole ja nõnda leitakse nii kodu kui sõbrad. Kõik otse loomulikult ei lähe ka siis lepase reega. Elu on ju ikka raskuseid täis ja teistel inimestel on omad egod tähtsamad ja nõnda need "põrkumised" muudkui leiavadki aset... ka päris elus, mida ju ka kontsentreeritult ja konserveeritult filmikunst peegeldab. 

Film on mõnusalt värviline ja baseerub ka auteuri enda lapsepõlvel... eks lapsepõlved ongi ju "värvilisemad" kui hetke argipäev :) See aeg, mida filmis elatakse on ühtlasi nõukaaja lõpp, ehk lääs oma uute tuulte ja leninikummardamise lõpuga pressib juba kõvasti peale. Eks need murrangulised ajastud ole veel need kõige põnevamad ja muudatusterohkemad.

Film puudutab veel mitmeid ja mitmeid teemasid, mis just tollel ajastule olid omased. Nagu näiteks KGB, sõjaväest pääsemiseks endale viga tegemine, suletud piirkonnad oma tõkkepuudega, vanem läheb läände tööle ning vanavanemad peavad last/lapsi kasvatama. Ja muidugi kui see vanem sealt siis kodumaale küll tuleb, toob ta kõikvõimalikku võõramaa värvilist ja maitsvat nänni - ka poisist saab hetkega koolis populaarne (seegi tuli oma lapsepõlvest meelde). Ja kogu see Glasnost ning eesti iseseisvumine... Kiire montaaž ja hoogne ja tuttavates teemadest hoolimata üllatusi täis süžee hoiab pidevalt filmi värske ja kaasatõmbavana.

Head tööd teevad ka näitlejad. Mitmekeelsed poiss ja ema, ehk vastavalt Niklas Kouzmitšev ja Nika Savolainen. Niklase jaoks esimene filmiroll, aga Nika on Soomes juba tuttav nägu... tihedamalt seal vast just vene tüdrukuid mängiv näitlejanna. Kuid muidugi erilist huvi pakkusid meie omad näitlejad. Vanaema ja vanaisana täiesti segast keelt (ja teksti) suust ajavad Ülle Kaljuste ja Tõnu Oja on erilised karikatuursed pärlid! Sahmerdavad nii omavahel kui ka tütart ja lapselast kantseldades. Onu Koljana lahedalt ja stiilselt vast isegi rohkem 70ndate ajastulike vuntsidega vahva väikse sutsaka teeb sisse ka Pääru Oja - eriti nemad kolmekesi koos Ülle ja Tõnuga annavad igati ühe ja sama perekonna mõõdu välja :) Jekaterina Novosjolova on nii filmigeeniline! No eks teised (eriti Pääru) ka, aga filmikaamera armastab teda veel kuidagi eriliselt. Selge diktsioon laseb nii kergelt tema (venekeelsest) tekstist aru saada ja see hääl ise on samaaegselt terav nuga, aga ka sulavaha. Pisikestes kõrvalrollides saab muide siin nautida mitmeid meie Vene Teatri lemmikuid - Tatjana Manevskaja, Jekaterina Kordas (ka lõbusalt karikatuurne sutsakas), Igor Rogatšov, Ivan Aleksejev ja Aleksandr Okunjev näiteks jäid oma lõikudega ühel või teisel põhjusel silma. Aga hulgaliselt pisirolle on ka eesti teatrite näitlejatelt. Mõned, kuigi roll on tõesti vaid tibatilluke, teevad lausa fantastiliselt head pisirollid. Luule Komissarov näiteks kiiritusarstina või Sten Karpov tähtsa Tšetšeeni ohvitserina (peategelase sõprade isa), Nils Mattias Steinberg korravalvurina ja eriti-eriti ajastuliku soengu ning hooliva suhtumisega Piret Krumm ning tõeline nii selle kui ka Pöffil näidatava "Vee peal" filmide pisirollide meisterliku karakteriseerimisoskusega Anne Reemann! Anne sotsiaaltöötajana on nii ehe, samas ka karikatuurne - täiesti fenomenaalne kombinatsioon, mis panebki selle karakteri elama ja väiksest mahust hoolimata meelde jääma!

Film siiski suuremas osas ei ole eesti keeles, vaid jutustaja (Tarmo Männard), hoiab seal vahel eestikeelset joont. Palju on nii vene- kui ka soome keeles... pani mõtlema, et kui vahepeal ei saanud aru, mida näiteks Ülle Kaljuste tegelane ütleb, kas see on tingitud sellest, et näitleja läks mänguga nii hoogu, et see tekst muutus segaseks või siis ütles ta midagi täiesti arusaamatus ingerlaste murrakus... Aga ega siin filmis iga sõna arusaamine polegi tähtis, eriti just nendel hetkedel kui sellised kohad ilmnevad, siis on ka seda muud sehkendamist nii palju, et nagunii saab kõigest aru, mida tahetakse öelda.

Muusikavalikus mixitakse Anne Veskit nii eesti kui vene keeles ja Alla Pugatšova Miljon punast roosi... ei pannud tähele, aga oleks ju võinud ka Katri Helena või Arja Koriseva sinna kolmandaks sisse segada, oleks kompott olnud täiuslik :) Lõpuks ei saada ka JMKE "Tere Perestroika"ta (veel üks isiklik mälestus tõusis esile - kui Soomes elades see kunagi sealsetesse edetabelitesse tõusis - oli uhke tunne küll- ikkagi eesti keeles ja midagi, mis ka nendele "minu rahvust vihkavatele" koolikiusajatele meeldib- ja neil puuduvad ka vastuväited või õigustused, sest ametlikku edetabelit mängiti kõigile raadios ette... kuigi laul ise minule tollel ajal väga ei meeldinudki).

Kas see film nüüd selline kultusfilm kunagi on, nagu suured ja armastatud vanad-head eesti filmid, eks seda näitab aeg... Ise vaevalt, et teist korda enam kunagi vaatan. Samas ühe õhtu meelelahutuseks väga tore ja energiliselt hoogne - lõbus, aga tõsine ka, nostalgiline, ent samas väga modernse pildikeelega. Päris huvitav oleks teada, kuidas venelased ja soomlased seda filmi vaatavad - mida nemad siit üles nopivad või tähtsaks peavad. Teema on kahtlemata selline, mida saaks ja võiks ka teiste vaatenurkade alt uurida, ent samas võiks vabalt tulla kunagi ka samas stiilis järg "Ingerlaste uskumatud seiklused iseseisva Eestiga toimetulekul". Kuigi jah, Koivisto kutsus nad ju ära Soome...

Kommentaare ei ole: