reede, 18. mai 2018

21.sajandi suurimad rollid EESTI TEATRIS

Sajandi lavastustest olen juba kirjutanud ja neid kokku kogunud, aga juba pikemat aega olen mänginud ka mõttega, et oleks huvitav koguda kokku need rollid, mis on eriliselt sellel sajandil meelde jäänud, ehk näitlejatööd, mida on isegi raske uskuda, et need on sündinud laval, enda silme all. Mõned on märgilise tähendusega näitleja karjääris, mõned sellised rollid, milles mina esimest korda olen märganud pikema karjääriga näitlejas midagi tõeliselt vaimustavat, mõned jälle sellised, mis on nii eredalt sööbinud mällu, et võib vabalt silme ette manada uuesti mingeid nüansse nägemishetke elamusest. Hea kui on olemas ka selline põhi, millele juurde nimesid koguda läbi aastate ja hoida sellist "baastabelit" ka nende eriliselt heade rollide meenutamiseks ning ühtlasi veelgi tugevamini mälus hoidmiseks.

Midugi on lihtsam meenutada just viimaste aastate suurimaid rolle, aga nimme käisin lisaks oma excceli-tabelitele läbi ka kõik Teatrielu raamatud alates aastast 2000 ja panin võrdsed rõhuasetused igale aastale. Kirjutasin üles kõik olulised ja väga meeldinud nii pea- kui kõrvalosad ning ei hakanud neid eristama. Mõnikord on ju kõrvalosa tugevamagi mõjuga kui peaosa. Jätsin kõrvale ka etendused, mida nägin küll 21.sajandil, kuid mille esietendus jäi aastatesse 1998 ja 1999 (muidu näiteks oleksid siin tabelis ka Herta Elviste ja Liina Tennosaare rollid "Mägede iluduskuninganna"s).

Kummaline tõdemus, aga mõnel aastal tegi teatud näitleja mitu head rolli, samas kui hiljem neid "erilisi" rolle enam ei ole tulnudki või on tulnud neid ainult paari aasta sees mitmeid. Samas kui mõned näitlejad suudavad üllatada eriliselt tugevate rollidega läbi mitmete aastate (aastakümnete) ja korduvalt. Ei tahtnud siiski sellest tekitada ainult enda mõne lemmiknäitleja rollidenimistut, seega piirasin, et igalt näitlejalt võib olla max 3 rolli alusnimekirjas, mida töötlesin ja rafineerisin edasi siin ära toodud "eriti heade listiks", kuhu nendest rollidest sisestasin siiski ainult ühe, ehk selle kõige parima. Sain algsesse väljakirjutatud nimekirja kokku 88 naisnäitlejate rolli ja 101 meesnäitlejate rolli. Ju "meeste"rolle on muidu üldises plaanis ka proportsioonis rohkem kui naiste omi. Tabelisse neid esialgu ei hakka järjestama, koostan lihtsalt nimekirja 31st nais- ja 31st meesrollist (kunagi ehk jõuan ka 21.sajandi TOP21 väljaselgitamiseni). Kuna praeguseks on ainult 18 aastat seda 2ga algavat sajandit (19nes on alles käimas), siis jätangi "väikse" varu ka selle jaoks, et pärast oleks rohkem valikut. Ehk saab isegi kunagi sajandi 100 listi luua, eks näis. Selle tabeli põhjal on alust ehk käesoleva sajandi algusaastate rollidest haarata teatrilukku kaasa just neid siinseid ja tuleb ju arvestada, et pidevalt tekib üha uusi ja uusi tipprolle igal aastal juurde. Tuleb ju arvestada ka seda, et järgmisel sajandivahetusel oleme ka kõik ilusti alles, elus ja olemas, sest varsti leiutatakse elu pikendavad vahendid ning siis on vaja korralikud sajandi listid koostada :)

Kahtlemata on siinse nimekirja piiravateks ilminguteks neli olulist faktorit - 1. minu maitse; 2. rollid just nendest lavastustest, mida minul on õnnestunud näha. 3. lavasus ise on ka hea, mitte ainult roll selles. Sest kehvemad lavastused ununevad kiiremini ning ka väga head rollid nendes. Muidugi on ka erandeid, aga vaadates neid koostatud tabeleid, siis kõik need lavastused on ka päriselt head ja mõjuvad, millest need rollid on pärit. 4. Võtsin lõppvalikusse ainult 1 rolli näitlejalt - selle kõige parema enda arvates, kuigi mõnedel juhtudel oleks pidanud tegema erandi 2 või isegi 3 lavastuse rollide väljatoomisel. Tahtsin siiski rõhku panna võimalikult erinevatele näitlejatele.

Olen tähele pannud, et need kõige paremad saavutused näitekunstis on tihti ka universaalsemalt peetud heaks. Paljud on ka Teatriliidu aastaauhindade nominendid, aga neid nominentide nimekirju ma koostamisel siiski ei kasutanud. Tahtsin leida just ajas sügavama mõju jätnud rollid ning mitte eelistada neid, mis nähtud ajahetkel väga heana tundusid.

Muidugi võib olla, et olen kellegi olulise ka unustanud ja mitmed olulised on mul küll excelis olemas, kuid jäid napilt lävepaku taha, ent eks see ongi niiöelda "work in progress" ja "elav tabel", mida saab korrigeerida vastavalt mälupiltide tugevusele. Mõned mälestused ju ikkagi hämarduvad ja eks inimene ka muutub ja erinevas ajas väärtustab erinevaid asju ning sellepärast jätan õiguse neid tabeleid tulevikus vastavat kohandada. Ja eriti kohanduvad need kindlasti just nende värskemate rollide osas, mis mingil hetkel tihedamalt tagasimõeldes nõuavad endale kohta ka siin tabelis...

NB! Käesoleva, ehk 2018.aasta rolle veel üldse arvesse ei võtnud (infoks vaid, et hetkel on mul käesolevast aastast üles tähendatud juba 54 meespeaosa, 31 naispeaosa, 56 meeskõrvalosa ja 53 naiskõrvalosa, mis on meeldinud).

Seega pikema jututa (no natuke pikk jutt ongi juba siin sissejuhatuseks seljataga :)), siin need nimekirjad on näitlejate nimede tähestikulises järjekorras :


21. SAJANDI EESTI TEATRI 31 PARIMAT/MÕJUVAIMAT ROLLI NAISNÄITLEJATELT:

Anne Reemann - Ay, Carmela! (Tallinna Linnateater 2002)
***Anne on üks minu suuri lemmikuid, janunen selle järele, et ta rohkem mängiks. Alati on tema rollid suured elamused ning eriti karikatuursemad neist mõjuvad väga lahedalt. See vahepeal "surnud naisena" oma meest külastav ja vahepeal jällegi mehe mälestustes laval elustatud episoodilised mängitud koomilise ja traagilise karakteri seguna oli võimas rollielamus. Näitas ära Anne suure mängudiapasooni ning pakkus elamuse, mis ei kustu.

Anneli Rahkema - Somnambuul (Rakvere Teater 2017)
***Võrdlemisi värske roll ja mõtlesin tükk aega, kas valida see või Anneli roll Toatüdrukutes, sest Toatüdrukutes mängis ta just nii ja seda, mida ta kõige paremini oskab. Aga Somnambuul oli mitmeski mõttes üllatav. Mitte selles mõttes kui hea Anneli seal oli, seda ma teadsin oodata, aga just kuidas ta selle lahendas ja kui sügavalt ja valustalt ta selle Eetla lavale tõi. Tundsin seda, mida tema karakter ja unustasin, et vaatan teda teatris... oleksin nagu olnud selles majakas kohapeal.

Anu Lamp - Palju õnne, argipäevaks! (Tallinna Linnateater 2001)
***Anu rolle oli mul mitu, millest valida, käisin edasi tagasi Amy seisukoha, selle ja hiljuti nähtud See hetk (asendajana mängitud!) rollide vahel. Teised kaks ehk mõnevõrra tõsisemad, aga just see koomilne pärl, kuidas naine komandeeringust suveniirina uue mehe koju kaasa toob, oli nii kavalalt Anu poolt mängitud - ei saanud aru, kas ta tõsimeeli või naiseliku kavalusega lollitades seda rolli mängib ja ta andis oma lahendustele mitu kihti veel ka loole ja tema tegelasele juurde.

Elisabet Reinsalu - Kassirabal (Tallinna Linnateater 2015)
***Väga valus roll ja ma imestasin, et ta juba kummardama tulles pärast sellist läbielamist ja mängu suutis kohe naeratada. Teatrikaaslasele see tükk ei meeldinud, sest oli kuidagi räpane ja vastik, aga minu jaoks oli see mõjuv ja just eriti tänu Elisabeti tehtud karakterile. Valusad rollid on tihti need kõige mõjuvamad, aga nende mõjuvaks mängimisel on vaja oskuseid.

Epp Eespäev - Kes kardab Virginia Woolfi? (Tallinna Linnateater 2010)
***Epp on huvitavalt jõuline laval ning tema Martha on eriline maiuspala, sest Martha on ka jõuline tegelane, kuigi eks teda võib lahendada ka teisiti. Aga see Epu Martha on võimas kõikide oma emotsioonide ameerika mägedega. Epp on üks huvitav fenomen minu jaoks. Tihti kui mõtlen, et ta mängib, siis justkui alahindaksin teda ja kui jälle laval näen, siis imetlen, millise erilise rolli ta jälle teeb.

Ester Kuntu - Saraband (Eesti Draamateater 2017)
***Siinse tabeli noorim näitleja... Olen seda juba korduvalt ja paljudele öelnud, et minu arvates võlgnevad nii Martin Veinmann kui Jaan Rekkor midagi Esterile, et nad nii eriliselt head rollid Sarabandis teevad. Ta oleks nagu vanad korüfeed uuele õitsele sütitanud. Ja Ester ise on ikka pagana hea selle isa poolt manipuleeritud andeka tütrena. Ester on näitleja, kes mind pole siiani kordagi alt vedanud. Temas on midagi, mida pole üheski teises näitlejas. Jah, olen nii tema kui tema kursaõe Liisa fänklubi liige... peatselt ilmselt veel mõnede teiste nende lennu tüdrukute oma ka ;)

Evelin Võigemast - Inimesed, kohad ja asjad (Tallinna Linnateater 2016)
***Olen alati Evelini rolle nautinud. Niigi tugevast 20ndast lennust on tema olnud minu jaoks üks sümpaatsemaid. Ometi sellist tõelist ja tõsist draama-peaosa, milles tema oleks lavastuse vedajaks, olen oodanud kaua. Muusikalides küll paar korda on seda juhtunud ja sellest aimu saanud, aga nüüd sai siis ka draamalaval näha milleks kõigeks ta tegelikult veel võimeline on! Wow!

Hele Kõrve - Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.osa. (Tallinna Linnateater 2004)
***Helel on rohkem rollidega vedanud kui kursaõde Evelinil. Tema tähetunde on ridamisi saanud imetleda. Kõige eredaim neist Tammsaare Karin. Kohati tark, kohati labiilne, läbi ja lõhki naiselik naine, kes oma elu oskab keeruliseks elada. Ja see kuidas Hele selle laval elustab - Vaimustav!

Herta Elviste - Vladimiri väljak (Vanemuine 2004)
***Hertat ei juhtunud ma eriti tihti nägema lapsepõlves, ent seda suurema himuga ahmisin tema rolle täiskasvanuna. Sellel sajandil ta enam väga palju ei mänginud, aga see elusügise kurbilus armastuslugu näitas veelkord kui hea ta on!

Hilje Murel - Börs ja börsitar (Ugala 2008)
***Hilje on üks näitlejatest, kes tegelikult oli mul alustabelis mitme rolliga. Pikalt mõtlesin, kas valin selle või Kogutud teosed. Kuna "teosed" jäid Küllikile, siis Börsitar on Hilje pärusmaa. Tema kummaliselt isenäoline rollilahendus oli põnev. Selline roll, mida passisin suu ammuli. See "tüdruk" tuli ka kuidagi "õigel" ajal tema jaoks. Kujutan ette, et talle endale võis see olla nagu pinnuks, just kui ta oli sealt teatrist lahkumas, siis nii hea mängumaterjal... võib-olla ta tahtis ka näidata kuivõrd hästi ta mängida oskab ja millest Viljandis ilma jäädakse.

Ines Aru - Oskar ja roosamamma (Rakvere Teater 2007)
***Inese iga väiksem ja suurem roll on olnud minu jaoks sündmuseks. Siin kahe näitlejaga tükis oli see mõnusalt suuremahuline nauding. Nägin seda siis kui Üllar oli Dajani rolli juba üle võtnud. Ebamugavas Keila saalis ja mitte eriti lähedalt, aga sellel polnud vahet, sest Ines säras üle Eesti kui ta selle rolliga laval arstiõena toimetas. Imeline naine! Üks läbi aegade minu lemmiknäitlejaid.

Ita Ever - Augustikuu (Eesti Draamateater 2010)
***Ita, nagu Ines on neid haruldasi näitlejannasid, kes teda palavalt armastavat pubikut ei jäta. Siin Augustikuus ehmatas ta inimesi korralikult rolliga, mis oli nii füüsiliselt nõudev kui ka emotsionaalselt. Tõeliselt võimsa matriarhiga saab ta maha ning nii eredalt särades sellise tipptrupi sees, nagu selle lavastusega meid kostitati. VAPUSTAV! Valus, tugev, võimas ja jõuline. Peiestseen... mul lihtsalt pole piisavalt ülevaid superlatiive, et seda kiidulaulu vääriliselt sõnadesse seada. On ainult 1 Ita.

Kadri Lepp - Niskamäe kired (Ugala 2002)
***Niskamäe kirgede 4 naist - vanad ja noored on kõik siin tabelis esindatud. Ugala omaaegne menutükk oli aastaid laval ning seda armastasid kõik (kellelt ma toona kuulsid, et seda vaatamas käisid). Eks paljuski tänu just nendele neljale põhi-naisele ja Kadri oli üks nendest (naisi seal oli küll rohkem kui 4, näiteks ka Hilje oli seal ja kokku oma 30 näitlejat). Omanäoline ja kuna ma nägin toona väga tugevat sarnasust tema ja Leila vahel, siis nad mõjusid nii ehedalt koos laval. Kadris on mingit särtsu, mille ta mõnikord endast välja laseb ja siis on tema roll nii terav, nii täpne, nii nauditav. Nagu Niskamäes oli.

Katariina Unt - Klaasist loomaaed (VAT Teater 2016)
***See traagika, mis Katariinas peidus on ja kui ta selle nii südantlõhestavalt veel lavale paneb, nagu see nõme, aga enda meelest petetud ema Klaasist loomaaias... Nii palju tundeid korraga ja vaheldumisi pakkus selle rolliga, et see on täiesti fenomenaalne. Katariinalt oleks olnud valida veel mitmeid ja mitmeid rolle, kõik need on tal imekspandavalt emotsoonetekitavad ja mõjusad. (mu vanem tütar ütles siin kohal: "Isa sul on nii palju tundeid" :) aga no tõesti - kui Katariina mind emotsionaalselt intelligentsemaks õpetab lavalt...)

Katrin Pärn - Ird, K. (Tartu Uus Teater 2010)
***Katrin on tegelikult ka praegu sellises sõiduvees, et järjest kukub neid pärleid temalt (kes pole näinud - minge ERMi vaatama seitset venda - see on üks aasta parimaid ja Katrin selles veel eriliselt hea!). Mõni teine võis ju Laineid murdes tüki eest auhinna võita, aga tegelikult kandis minu jaoks tema ka toda etendust. Kuid see Ird, K. oli veel täiesti omaette tase! Peemonlikult kassilik, samaaegselt nii laisk kõuts kui teravate küünistega emakass - Ird, K. täht oli ju Nero, aga tegelikult sama palju ka Katrin.

Külli Teetamm - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater 2011)
***Küllil oli minu jaoks mingi hetkeline langusperiood, mis kestis mõne aasta, kuid väga pikalt enne seda oli ta tipul ja roll rolli järel tuli temalt kulda, siis nüüd tõusis ta "Põhjas" tükiga jälle oma vanasse headusesse tagasi. Selle eelmise kõrgperioodi üks tähtrollidest oligi see ajastudraama karjäärinaine. Eriti kolmest vaatuses selles keskmises sai ta särada ereda tähena (Alo Kõrve jäi napilt meestetabelist välja tema partnerina selles vaatuses). Esimeses ja viimases oli neid särajaid mitmeid.

Külliki Saldre - Kogutud teosed (Vanemuine 2008)
***Kui Külliki on nii hea kui ta oli Kogutud teostes, siis on ta ülihea ja seda juhtub õnneks üpris tihti. Nii kaua kui ma mäletan on ta minule meeldinud ja pidevalt isegi kui mõni tükk pole meeldinud, siis tema mängust on minule piisanud. Mõnikord harva on ta rabe ka, aga see teeb temast lihtsalt inimlikuma ja annab nendele tipprollidelegi rohkem kaalu. See intellektuaalne pärl, mida sai omal ajal Sadamateatri "ringleval" laval vaadatud on siiani mu DVDl mõnikord külaliseks, et tema ja Hilje mängu nautida, aga ka seda kahe naise intellektuaalset pingpong lausete pritsimise mängu uuesti ja uuesti vaadata-kuulata.

Leila Säälik - Niskamäe kired (Ugala 2002)
***Leila on minu lemmik alates Kõik aias etendusest. Pikas karjääris ja rollideprismas pole minu jaoks ühtegi pettumust. Niskamäe kirgedes oli ta võimas, kuigi oleks võinud tuua ära mitu teist rolli ka. Kuid selles tegi ta midagi imelist, väga suures ja tugevas trupis mõjus tema veel omakorda erilisena. Nii ootan ja loodan, et ta mängiks veel peale Vanemuise Suluseisu... kus ta ka järjekordselt hea oli.

Liina Olmaru - Sild (Tallinna Linnateater 2000)
***Tüdruk, kes suhtleb nii elavatega silla peal kui ka vaimudega silla all... Raske roll, aga nii nauditav. Ka Theatrumi "Isa" oli kaalumisel, hetkel selle sajandi ajaliselt kahest äärmusest rollid. Mis tõestab kui tugevalt hea on Liina tegelikult kogu aeg. Sillas see tema teekond ja hüppamine silla alla ja siis jälle peale, suhtlemine nendes erinevates maailmates... ülimalt sümpaatne roll.

Luule Komissarov - Niskamäe kired (Ugala 2002)
***Ka Lull säras Niskamäe kirgedes, nagu teised naised. Luule tõsised rollid ja komöödia rollid on nagu kahe erineva naisnäitleja omad. Rahva poolt palavalt armastatud näitlejanna tööde kallal olen mina varem ka mõnikord nurisenud, puht tehnilises mõttes, aga viimasel ajal olen tänulik, et ta üldse oma karismaga laval meile ennast jagab. Üldiselt on ka tema üks läbi aegade mu suuri lemmikuid. Kuid selles Niskamägedes oli veel midagi uut ja hoopis teistmoodi Lulli ja see oli fantastiliselt hea.

Mari Lill - Libahunt (RAAAM 2016)
***Üks uuema aja rolle, aga no see Mari monoloog oli uskumatult hea. Mari oli ka hea partner Ufsakile tema Müügimehe surmas ja temas on alati olnud teatav eripära. Kuid see Libahundi vanaema ja eriti just see monoloog - millise sisemise jõuga ta seda esitab - külmavärinaid tekitav... kuigi kogu lavastus on väga tugev ja Mari omalt poolt teeb selle veel omakorda tugevamaks.

Maria Annus - Niskamäe kired (Ugala 2002)
***Maria Soomets oli pikalt minu lemmiknäitleja ja on tegelikult ka edasi seda, kuigi viimastel aastatel ma nurisen natuke ka mõnede rollide kallal (sest tean, milleks ta võimeline on)... Niskamäe ja Ugala aegadel oli nii palju häid rolle tal kuid ühel hetkel lihtsalt ei kasutatud teda üldse piisavalt, kuigi ta on niiii hea. Ka muusikalises mõttes imestasin kuidas ta kõrvale jäeti pidevalt. Palju suuremas teatris, ehk Vanemuises näib, et hinnatakse teda väärilisemalt ning teda saab seal palju enamates rollides näha ja tihedamalt uutes osades. Niskamäe oli üks neid rolle, millega ta mu südamesse ennast mängiski. See tüdruk seal oma punaste patsipaeltega...tark ja tarmukas.

Marika Vaarik - Kes kardab Virginia Woolfi? (NO99 2009)
***Marika on kahtlemata üks Eesti esinaisnäitlejaid. Kahjuks viimastel aastatel harva saanud mängida selliseid tõsisemaid draamarolle, kuna NO on ta uputanud kõikvõimalikesse postdramaatilistesse lavastustesse. Kusjuures tema suudab särada ka nendes. Üks viimaseid klassikuid, kus teda on õnnestunud näha mängimas, oli see käre Martha. Täiesti Marikaliku turbopoweriga mängitud, mis ongi ainult tema jaoks võimalik. Ja no Hendrikuga olid nad ka väga hea paar laval üldse - George ja Martha peavad olemagi sellised võrdsed, ainult siis see mäng pääseb mõjule. Ja oi kuidas nad mõlemad pääsesid mõjule!

Piret Laurimaa - Karge meri (Endla 2008)
***Ma arvan et minu jaoks algaski Pireti tõeline tähelend Karge merega. See tüdruk seal mehiste meremeeste vahel oskas neid mehi keerutada oma sõrme ümber ja see kuidas Piret selle Kelli sinna oma naiselikke mänge pani mängima... Kahtlemata üks tippnaisrolle sellel sajandil.

Riina Maidre - Vannutatud neitsid (RAAAM 2016)
***Riina on pikalt olnud Von Krahli varjus. Kui ta teatrikooli lõpetas kiideti teda palju ja ta oli lootustandev kui tulevane Eesti teatrite esinaisnäitleja. Draamateatris alustatud karjäär siiski katkes ja Riina kadus postdramaatiliste rollide keeristesse, millest pead tõsta on raske. Nüüd kus ta jälle mängib väljaspool Krahli saab ometi nautida seda tema annet roll rolli järel. See Vannutatud neitside poisilik ratastoolis tugevaloomuga naine lõi täiesti oimetuks - milline power! Võrdne partner Kaie Mihkelsonile ja Ülle Kaljustele.

Siiri Sisask - Evita (Vanemuine 2002)
***Siiri Evita on tänaseks päevaks juba täiesti legendaarne. Välismaalastest megakuulsad autorid kiitsid samuti Siirit taevani kui nad teda Tartus vaatamas käisid Raekoja Platsil ja no oligi kõikide kiidusõnade vääriline. Tõeline Evita! Ta kehastus nii sellesse rolli, et see oli tõeline maailmaklass. Jääb igavesti meelde!

Tiina Mälberg - Toatüdrukud (Rakvere Teater 2009)
***Oh need mõrvarlikud Toatüdrukud. Selline möll kui peremees on kodust ära ja selline hoog kõigis kolmes naises. Tiinat lohistati juukseidpidi ja ta tegi seal sada imet. Milline hoog, milline elu, milline särts ja sarm. Fantastiline. Läheks kohe veelkord sinna Rakvere pangasaali vaatama kui ainult saaks.

Tiina Tauraite - Bloody Mary (Von Krahli Teater 2013)
***Ma olen vaikselt kasvanud Tiina austajaks ja nüüdseks muidugi olen täiesti "kohal". See hoog, millega ta seda lubamatute psühhopaatidest sissetungijatega võitlevat naist mängib oli jahmatav. Eesti oma "Virginia Woolfi Martha". Midagi sellist ei ole siiski kunagi varem laval olnud ja suure tõenäosusega ei tule ka. Kuidas ta küll etendusesest etendusse suutis seda mängida nii.. kuidas ta tühjaks ei saanud... Minul õnnestus ju ometi ainut korra ühte reaetendust näha. Uskumatu!

Triinu Meriste - Anna Karenina (Ugala 2005)
***Roll, millega ma avastasin enda jaoks Triinu Meriste (olin muidugi varem teda mängimas näinud, kuid minule ei meeldinud see kuidas ta mängis). Esimest korda ma nägin kuidas näitlejanna mängib end nii sügavale rolli siisse, et lõpus kummardades läks tal tükk aega enne kui ta sellest sügavusest suutis välja rabeleda. Kuigi näis, et päriselt ei jõudnudki. Nii sügaval Anna nahas oli ta vähemalt tollel korral kui mina teda seal vanas Ugala väikses saalis nägin. Vaimustav trupp oli üldse ja ka näiteks Aivar Tommingas, Priit Võigemast, Maria Annus ja Vilma Luik on veel eredalt meeles. Aga Triinu Anna võib-olla jääbki selleks "Annaks" minu jaoks, keda ma Annana alati ka edaspidi ette kujutan ja kõigil tuleb alati tema mõõdupuu järgi käia... See on küll ilmselt võimatu...

Ülle Kaljuste - Grace ja Glorie (Sundown Entertainment 2017)
***Üks Ülle värskematest rollides üllatas kui teistsuguselt ta suutis selle lahendada. Tegelikult võiks selle TOP31 praktiliselt täitagi Ülle rollidega :) Nii hea on ta iga kord, aga Grace'ina veel eriliselt hea. See sureva naise hääbumine toimus mingis ühes kihis, samas kui teises kihis oli ta jõuline ja tugevaloomulne naine, kolmandas kihis isepäine, neljandas Glorie't õpetav viiendas, aga hoopis midagi muud ja neid kihte oli veel mitmeid ja mitmeid. Ja esimesest hetkest kuni viimaseni oli see roll üks teekond oma tõusude ja mõõnadega. Milline vaimustav näitleja, et ta sellise elamuse puhtalt oma mänguga suutis pakkuda, rääkimata veel loo jutustamisest, mis oli nagu "peale kauba" :)

Ülle Lichtfeldt - Toatüdrukud (Rakvere Teater 2009)
***Ülle on natuke nagu Anu Lamp, jagab inimesed kaheks. Ühed kes teda armastavad ja ülistavad, teised, kellele tema stiil on vastukarva. Jah, ma tunnetan ka mingil määralt seda tema "stiili", aga eriti viimasel ajal olen märganud kuidas ta oskab mängida väga mitmetest erinevates toonides. Need, kes on kunagi ta nö. kõrvale jätnud, peaksid vaatama uuesti - nad võivad üllatuda! Minu jaoks on Ülle alati olnud üks Rakvere ja terve Eesti tippe. Valetasin - mitte alati, aga samuti ühest mingist teatud hetkest kui see klõnks ära käis ja ma avastasin, milleks ta võimeline on (ehk oligi see Stockholmis elades tema külalisrolli seal vaadates? või Leskedes? ei mäleta enam.) Toatüdrukute ajal igatahes olin juba vaimustuses. Ja see äge roll ongi jäänud selleks kõige pealmiseks selles vägagi esinduslikus rollideprismas. Olen märganud, et igal aastal saan temalt vähemalt paar oma lemmikrollide nimistusse juurde (eriti tema koostöö Eili Neuhausiga töötab imeliselt hästi!). Samuti nagu "sellelt teiselt Üllelt" (Kaljuste), aga rohkem selliseid naisnäitlejaid vist ei olegi. Kuigi mõni naine võib muidugi ka vaid ühe rolliga kõik teiste mitu üle mängida. Ülle on küll üks, kelle rolli pärast ma Tallinnast edasi-tagasi 200km kiman, isegi kui on teada, et ta mõne aja pärast ise Tallinnas seda sama rolli mängib.


21. SAJANDI EESTI TEATRI 31 PARIMAT/MÕJUVAIMAT ROLLI MEESNÄITLEJATELT:

Aarne Soro - Mee hind (Ugala 2011)
***Hakkasin ka ise mesilasi pidama eelmisel aastal ja talvel jäid ilusti mõlemad mu mummupered ellu! Seda enam olen ma mõelnud ka sellele mesilaste ja mesinike tükile tagasi tihti. Aarne Soro on minu jaoks Ugalas kahtemata üks suuremaid lemmikuid. Katsun jõudumööda ikka tema rollid kõik ära vaadata. Omal ajal mängisin ükskord temaga ühes filmis ühes stseenis, aga no mina olin lihtsalt extra. Ta oli siis, on alati olnud ja on ka praegu väga omanäoline. Võib-olla on seal gramm SulevLuigelikku ufolikkust, aga teisi ühendusi ma luua ei oska. Ja see koomiline pärl, mille ta on peitnud Mee Hinna sisse, see oli puhas nauding.

Aarne Üksküla - Külmetava kunstniku portree (RAAAM 2004)
***Aarnelt oli mul valida mitme rolli vahel, eelkõige muidugi Isad ja pojad ning Wargamäe Wabariigi vana-Pearu... isegi Nürnberg ja Teener, kuid ma otsustasin valida selle Külmetava kunstniku portee oma "kõrvalosade kavalkaadiga". Külmetamas ja värisemas seal Norra lumistel väljadel - nii nagu ta mulle sellest etendusest kõigepealt meenub. Kuid üldse see Viinistu lavastuste tõelise tähelennu alguspauk ja Aarne oli nagu kingitus, nagu kirss tordil selles etenduses kus särasid ju ka kõik teised - Toompere, Teppart, Pass ja Vahtrik, isegi Mikiver oli veel kergelt osaline... Aarne oli viimane mu kuldsest viisikust, kes nüüd kõik on lahkunud - A.Üksküla, J.Krjukov, H.Mandri, R.Aren ja R.Malmsten... Vähemalt selle sajandi tippude sekka pääseb ta veel täieõiguslikuna särama!

Ain Lutsepp - Punane (Eesti Draamateater 2011)
***Ain kunstnik Mark Rothkona oli selline powehouse! Uku, kes sama suur mees oli nagu poisike seal kõrval... ja oligi muidugi.. poisike. Aga Aini jõud ja tema oskus sellist erilist rolli luua on imekspandav. Ehe kunstniku kehastus, kuigi näiteks Lapin, kellega elu mind ka kokku on viinud, on ühest küljest teistsugune, aga kui mõelda, siis midagi olemuslikku oli isegi temast selles Aini Rothkos. Nii põnev ja mäletan millises eriliselt ülevas vaimustuses olin ka kohe pärast etenduse nägemist. Kahju, et ta enam praktiliselt üldse ei mängi - 4 aastat juba ei ühtki uut rolli...

Aivar Tommingas - Tõde ja õigus. Teine osa (Tallinna Linnateater 2005)
***Aivar on arvatavasti mu praegune lemmik-meesnäitleja kui keegi tuleks tänaval vastu ja seda järsku küsiks. Samas kui mõelda, siis tuleb riburada teisigi tema kõrvale. See imetlusväärne hoog, mida ta mõnikord oma rollidesse süstib on nii hämmatavalt toimiv. Iga korv! Eriti kui selles rollis on ka nö. rahulikumaid hetki vahele, nagu ja ka Mauruses vilksatamas võis näha. Kuid see juuksed püsti ja suurte ümarguste silmadega Aivari Maurus on vaatet praeguseks juba peaaegu sama legendaarne kui Indreku filmi Eskola oma. Uku Ürituses oli ta ka vingeimast vinge!

Andres Mähar - Perikles (NO99 2008)
***Paljud mäletavad ilmselt sellest sajandist Mäharilt esimesena tema "Mine perse" monoloogi... aga kui mina seda seal Saku Suurhallis vaatasin, tuli see ekraanilt ning ma tegelikult ei näinud teda live's seda ägedaimat stseeni mängimas. Perikles seevastu, kus ta hobusena nendel hüppekingadel ringi kalpsas oli tõeliselt eriline. Olid ajad NO-teatris, kus kõik see tippkaader koos veel oli ja etendusi pudenes kui pärleid, üks sisukam kui teine... kuhu see teater on kadunud... Õnneks Andres leidis tee tagasi Vanemuisesse ja mängib ikka sama hästi edasi. Kuid tõesti mina valisin siia just selle, kus ta mind kõige rohkem vaimustas.

Andrus Vaarik - Kes kardab Virginia Woolfi? (Tallinna Linnateater 2010)
***Jah, Aarne George on see kõige legendaarsem, aga selle järel jagada Hendrik Toomperega teist kohta pole ka nii paha, arvestades, et Andrus ise ka Aarnet (oma õpetajat) ülimalt austab ja tema suhtes aukartustki tunneb, nagu ta jutustas Aarne raamatus. See Andruse Georg on ju ka täiesti teisest puust kui teiste omad. Ja millise ilmse naudinguga ta seda sõda seal Epp-Marthaga peab. Varsti juba 300ndat esituskorda!

Argo Aadli - Tšapajev ja pustota (Tallinna Linnateater 2003)
***Argo oma joodikute ja teiste imelike tüüpide mängimisega on täiesti omaette klass ja see Tšapajev ja pustota veidrik on justkui nende kõikide kvintessents. Nende alguspauk. Argo on ka muidu üks minu ja ilmselt ka rahva lemmikuid. Oli valida mitme rolli vahel - Kivid sinu taskutes ja Et keegi mind valvaks eelkõige. Kuigi tegelikult veel mitmeid ja mitmeid teisi lemmikuid temalt on kuhjaga - Hecuba pärast näiteks ka (kus kõik poisid eranditult olid vinged... nii oleks tahtnud ka Indrek Ojari siia tabelisse mahutada... eks näis tulevikus)... Ja hea, et neid tuleb Argol ka igal aastal muudkui juurde...

Elmo Nüganen - Ay, Carmela! (Tallinna Linnateater 2002)
***Elmo mängib viimasel ajal liiga harva. See Hispaania sõjakeeristes olev revüü-artist, keda külastas tema surnud naine ja kes oma mälestustes muudkui vanadesse esinemis- ja sõjakeeristesse tagasi läks... Nii sügav, nii hea sisuga ja tugev Petersoni lavastus, mille ikkagi eriliseks tegid Elmo ja Anne oma fantastiliselt mitmekülgse ja -plaanilise mänguga. Tundub, et abikaasade lavapartnerlus duona on tihti toimiv.

Guido Kangur - Ivanov (Eesti Draamateater 2017)
***Ka Guido on üks neid, kelle rollide varasalves on nii palju tipprolle, et võta üks ja viska teist. See kõige värskeim vaimustus oli eelkõige üllatav sellepoolest, et selliste tippnäitlejate kaadriga tipplavastuses tõusis tema roll veel selleks kõige parimaks minu jaoks. Imetlusväärse kurbuse, koomika ja mille kõige veel segamine ühte tegelasse ning mängida need nii eriliselt välja erinevates situatsioonides!

Hendrik Toompere - Kes kardab Virginia Woolfi? (NO99 2009)
***Hendriku rollidest võiks valida nii mõne Viinistu kunstike-rollidest kui ka Boulgakoffi, mis kõik on ühtviisi vaimustavad, kuid otsustasin siiski selle NO-teatris külalisena tehtud George'i kasuks. Need Gerge ja Martha on ilmselt nagu Hamlet või Romeo ja Julia või mõni muu selline, mis on kui õnnistus näitleja jaoks kui tal seda korra elus mängida õnnestub. Ja Hendrik on võtnud küll kõik sellest George'ist välja ja pigistanud veel tühjast George'ist ka selle viimase piisa. Milline power-duo nad Marikaga olid!

Indrek Sammul - Amadeus (Ugala 2011)
***Olin nii kuri omal ajal, et sellele rollile ei pööratud piisavalt tähelepanu. Ise nägin seda Ugala külalisetendust Eesti Draamateatri laval ning tundsin külmavärinaid kohati kui ta seal oma tipphetki lavale jättis. Tegi selle mõrvarliku Salieri psühhopaadiks - just nii, nagu see kõige naudingulisemana mõjuks vaatajatele. Valus ja vastik roll, aga sellise sisemise põlemisega mängitud. Indrek on tegelikult kogu aeg oma tippvormis... juba aastakümneid... Romeost ja Juliast alates vähemalt kuni Väikekodanlasteni välja käesoleval aastal - oi ta on erilises hoos ka tolles Gorki loos!

Indrek Taamaa - Adolf (Vanemuine 2005)
***Monotükke näib selles tabelis siin olevat vähe, kuigi peaaegu monotükk oli ka Kaljuste "Minu oivaline lahutus" (ainult hääletult oli Teplenkov seal kõrval), mis peaaegu oleks ka siin figureerinud... Kuid Taalmaalt mõtlesin natuke ka Aju jahti esile tuua, aga no Adof'iga võrdluses kahvatuvad siiski kõik selle sajandi monotükid (eelmisel oli ju Kollontai, Rästiku pihtimus, Sajandi armastuslugu, Polkovniku lesk - kui nimetada neid, mis esimesena meenuvad)... kahvatuvad ka suurem osa teiste meeste rolle.. Selline füürer ja hirmuäratav vuntsikestega psühh, kes niimoodi endast välja läks, nagu Bruno Ganz Untergangi punkri stseenides, mida praegusel ajal youtube'st huumoritekstiga varustatult levitatakse. Ja seda otse vaatajate silmade all ja vahetus läheduses. WOW!

Jassi Zahharov - Vampiiride tants (Smithbridge Productions 2000)
***Üks esimesi Linnahalli muusikale jäi minu jaoks Eesti muusikalide lipulaevaks, mida siiani pole suudetud ületada. Paljuski tänu Jassile ja tema duetile "Öölaps" koos Nele-Liis Vaiksooga. Kuid ka tema aastaarvude laul ja ka partnerlus Rostislav Gurjevi ja Marko Matverega... Eks need kõik aitasid kaasa, et Jassist ongi kujunenud minu lemmik Eesti ooperilaulja. Ja see vampiirist Krahv tõi ja jättis Jassi mu teadvusse ühe pauguga. Nii kurva kuju maalib ta oma igavesti verest elavast monstrumist, kes võib-olla südames on hoopis hell ja soe.

Lembit Eelmäe - Vladimiri väljak (Vanemuine 2004)
***Lembitu üks viimaseid rolle oli tema tippaegade rollide vääriline. Kurb, täis armastust, tegelikult kui vari kunagisest Põrgupõhja vanapaganast, ent seegi mängis tema karakterile Vladimiri väljakul kaasa. Nii armas veel kõigele lisaks, et nad seda Hertaga koos mängisid. Veel omakorda ehedust juurde.

Lembit Peterson - Isa (Theatrum 2016)
***Lembit Petersoni iga uus roll on olnud aasta tippude seas. Tegelikult kaalusin kahe rolli vahel eriti - selle mälukaotusega "Isa" ja "Isade ja poegade" Kirsanov. Otsustasin "Isa" kasuks, sest see oli nii filigraanselt täpselt lahendatud, et ma isegi nägin tema prantslaslikke nõkse selles mängus. Ilmselt olid kunagi ka Kirsanovis need venelikud nõksud, kuid mind õige pisut ärritas see toonane närviline lahendus, mida ta kasutas ja sellepärast meeldisid minule mõned teised rollid Isades ja poegades isegi rohkem kui Lembitu auhindadega pärjatu. Kuid kahtlemata on mõlemad väga head täistabamused karakteriloomes.

Lembit Ulfsak - Müügimehe surm (2007)
***Kui kurb oli Lembit selles rollis. Kui elu poolt kolgitud. Kurva kuju arhetüüp. Samas ameerika modernne klassika ja tema poolt ikka nii võimsalt mängitud, et igas hetkes oli 101% kohalolu. Iga liigutus tundus olevat täpselt paigas, sõnade intonatsioonidest rääkimata. Kujutan ette, et päris raske roll tegelikult. Kuid Lembit mängis selle veel eriliselt heaks. Ta oli Willy Lomani ehedaim kehastus, vähemalt sama ehe kui Dustin Hoffmann "ameeriklasena" seda samuti auhinnatud rolli mängis.

Mait Malmsten - Bent (Vanalinnastuudio 2003)
***Küll ma mõtesin, et millist Malmsteni rolli siia valida, siis lõpuks jäi peale see hoopis Vanalinnastuudios Malviuse poolt lavastatud Max'i gayde-lugu natsi-Saksamaa koonduslaagris. Ka Andrus Vaariku puhul mõtlesin, et kas peaks tema Bent'i rolli siin ära tooma, aga jäi nüüd sedapuhku nii, et Malmsteni parimaks rolliks pean just seda. Midagi olemuslikult õiget tabas ta selle karakteriga, mis polnud ju sugugi üks kergemaid rolle laval teha ning Mait ei lahendand seda ei stereotüüpselt ega trafaretselt. Võib-olla sellepärast see mõjuski nii sügavalt. Ja kui panna kõrvale see porgandoranžide vuntsidega kehkadivei Ivanovist, siis võib vaid imestada kui laia ampluaaga näitleja Mait on.

Margus Prangel - Põrgu wärk (RAAAM 2005)
***Marguse Friedebert Tuglas koos oma Elokesega, keda mängis Harriet Toompere (kes muide praegu napilt tabelist välja jäi, sest pean hoopis tema värsket Praegu pole aeg armastamiseks rolli tema parimaks, aga seda on veel vara nii kõrgelt hinnata... Kuid Marguse Friidaga koos olid nad selline Eesti teatrite koomika tipp, et ainult naera... Selline kuju, milleks Margus Tuglase maalis on nüüd väärastanud minu tunnetust sellest klassikust, aga samas midagi temas oli ka õiget... mis siis sellest, et kõverpeeglis ja no rollina ikkagi sügavalt meeldejääv ja eriline.

Margus Tabor - Tõde ja õigus. Teine osa (Tallinna Linnateater 2005)
***Mõtlesin et kas see Tõe ja õiguse joodikust õpetaja või siis värskem "See hetk" surijate pansonaati minev pereisa, aga kaalukauss veel hetkel vajus Tammsaare kasuks. Milline hoog ja milline karakternäitjleja ta ikka on. Iga kord olen ma Marguse mängust vaimustuses. Ta lihtsalt on kõiges nii hea, mis iganes, millist iganes karakterit ta ei lahenda. Ja no Tões ja õiguses ta mängib ju mitte eriti suurt rolli, aga ta mängib selle väikse inimese suureks.

Marko Matvere - Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud (Rakvere Teater 2005)
***Ma arvan, et meestest oli mul kõige rohkem tipprolle valida just Markolt. Vana Linnahalli Hüljatud, Palju õnne argipäevaks, Isad ja Pojad... isegi see jurist Lauluväljakul tema enda lavastatud Chicagos... kuid ma jäin pidama sellel Padise kloostri varemetes mängitud imelisel duetil Üllar Saaremäega. Kogu see lavastus oli muidugi eriline ning terve trupp, aga just Marko ja Üllari mäng tõmbasid selle veel omakorda 5-tärnitükiks. Markos on midagi täiesti omalaadset. Ta on ka klassikaline esinäitleja (küll ilma koduteatrita), nagu Mait Malmsten või Aivar Tommingas... kui mainida vaid kolme. Milline vana kohvitantede termin "esinäitleja"... aga no loodan, et mõistad, mis ma mõtlen...

Märt Avandi - Aadama õunad (Kinoteater 2016)
***Veel üks "esinäitleja" tüüp. Sedapuhku kaalusin Märdi selle ja Vargamäe kuningriigi rollide vahel, kumb siin välja tuua. Kuid see Aadama õunad mõjus samas nii ehedalt, nii vahedalt ja nii eriliselt. Selles oli tema enda rollidenimistule mõeldes mingi erilisuse maik küljes ja see kuidas ta mängis seda surematut surmatõvega headuse kehastust - no lihtsalt imeline.

Nero Urke - Ird, K. (Tartu Uus Teater 2010)
***Nero on nii tugeva teatava auraga näitleja - tema intensiivsusaste on väljaspoolt siit maailma. See Ird, K. on ehk esimene vapustus ja pauk temalt, kuigi neid on tulnud veel, kuni eelmise aasta Hamletini välja. Tema Hamlet oli ometi mängitud selliseks, nagu Hamlet on - hull, kes näeb vaime ja räägib peakoljuga... Aga samamoodi natuke hullupoole kaldu oli see tema Kaarel. Sekundeerimas Katrin Pärna imeline Epp Kaidu, kõigile teatriaustajatele tuttavad inimesed ka päris elust... kuid arvestades Nero vanust, siis Kaarel vist tema jaoks siiski mitte ka nii eriti tuttav? Kuid ta lahendus oli hämmastavalt Kaarlit tabav, samas mõnusalt, ehk isegi absurdselt "natuke" üle vindi. Kuigi, kas Irdi puhul ongi "üle vindi" üldse võimalik? :)

Peeter Tammearu - Onu Vanja (Ugala 2002)
***Tammearu Kaarin Raidi Tšehhovis Olustvere lossis  ja tema duett ka hiljem vanalinna muusikamajas ühe kaastegelase ja kaasnäitlejaga sellest onu vanajast, ehk Maria Annusega... Jõuline mõisapidaja. Venelane suure V-ga. Selles lavastuses oli üldse kõik nii paigas ja kogu näitlejate kaader tippklass - Simson, Rekkor, Noormets jne, kes kõik aitasid kaasa ka sellele, et Peeter siin tabelis seisab. Isiklikus plaanis oli see ka eriline, sest jäime hiljaks ja pidime näitlejatega koos saali sisenema... Kuid Peeter oli sellel hetkel juba seal ees, nii näitlejaid, kui mind vastu võtmas :) Lihtsalt kõige õigem vene mõisniku kuju eesti teatris, mida olen siiani kohanud.

Priit Võigemast - Ruja (Vanemuine 2008)
***Priidult on pärast Marko Matveret ilmselt teiseks rohkem tipprolle. Tissidega pesunaisest Rongas, Tammsaare Armastasin saksalaseni välja... Kuid minu jaoks ehk kõige mõjuvaim on olnud see tema Rannap Tartus vabaõhu etenduses. Jällegi üks etendus, mis on Ojasoo tipp-ajast ja Priit oli väga tugevas trupis veel see kõige tugevam ja erilisem, kuigi meeldisid ju ka Sergo ja Evelin ja mitmed teised ka.

Pääru Oja - Hõimud (Eesti Draamateater 2015)
***Kõige noorem mees siin listil, kuid sellegipoolest kindlasti väärt siin olema. See noorelt võidetud Teatriliidu meesnäitleja auhind läks igati õigesse kohta. See kuidas ta seda kurti poissi mängib, olles sellises perekonnas ja kohates tüdrukut, kes on juba sünnist saadik kurt, samas kui tema ise on kurdiks jäänud ning teab, mida on kaotanud... see kurdiks olemise teema on väga palju pingeid äratav kurtide inimeste ja kuuljate erinevate arusaamade pärast kurdiks olemisest ja sellega leppimisest või kuuljate suhtumisest ehk kuidas see kurte häirib ja ärritab. Kõike seda Pääru kehastab ja toob lavale ning seda teekonda on liigutav ja kaasahaarav jälgida just eriti Pääru mängu pärast.

Rain Simmul - Tõde ja õigus. Teine osa (Tallinna Linnateater 2005)
***Nagu ka siinse tabeli Margus Tabor, ei olnud Rain eriti suures rollis ja üldsegi mängis ta vene keeles, aga mõnikord võib väiksemgi roll mõjuda suuremana kui suured. Väga meeldis ta mulle ka "Et keegi mind valvaks" ja "Meeletu"s, ka praegu mängitavas Jäneseurus päästab ta oma kurbuse võimule ja see lagundab ka vaataja. Nii tugev võib olla tema mängu mõju. Ja selles Indreku loos õpetajana teeb ta ühe oma elu parimatest ja mõjuvamatest rollidest.

Taavi Teplenkov - Utoopia rannik. I osa. Teekond (Tallinna Linnateater/Eesti Draamateater 2013)
***See kõrvalosa sai siia tabelisse, sest ma ehedalt mäletan kuidas see köhiv üliõpilane Teplenkovilt minule mõjus. Kõhkesin küll tuua ära siin hoopis tema Mati Unt Koidula tänava vaimude tunnist, kuid see on veel sellevõrra värske, et saab näha kumb mõne aja pärast aegade hämarusest tugevamana mõjub. Taavi on nagu hea vein, kes muudkui aga paremaks ajas muutub.

Tambet Seling - Eedeni aed (Endla 2014)
***Tambet Selingu fänklubi on palju suurem kui võiks arvata... ja see Eedeni aed on minu eelistus siiani tema rollidest, kuigi neid on mitmeid ja mitmeid häid. Veel ei julgenud siit värskemast otsast 45339m2 raba või Praktilise Eesti Ajaloo tükkidest seda Eedeni aia tugevat mälestust kukutada, aga tundub, et sellest püssist tuleb veel kuulirahe valanguid tipprollide näol.

Tõnis Niinemets - Bloody Mary (Von Krahli Teater 2013)
***Pääru järel teiseks noorim mees siin listil üllatas täiesti oma "hullu" rolliga, kes eriti Tiina Tauraitega maid jagas, kuigi omad hetked olid tal ka korteriperemehe ehk Erki Lauriga ja eks krimipartneri Ott Kartau tegelasega ka. Kuid tõesti, ilmselt kõige psühhim roll, mida üldse olen Eesti teatris näinud mängitavat. Ja Niinemets lahendab selle, nagu Jack Nicholson on tippaegadel neid intensiivseid hulle mängis... hmmm, nüüd kus ma jälle "hullu"-rollist kirjutan, siis tundub, et sellised "hullud" mõjuvadki kõige kõrgema näitlemispilotaažina ehk lihtsamalt? Need "mõjuvad" alati ja selles ongi ilmselt asja konks. Aga see roll oli tõeliselt äge! Ja sõrm oli diivanivahel...

Velvo Väli - Vargamäe varjus (Tammsaare Muuseumi projekt 2010)
***Velvo tõusis järsku selle rolliga mu lemmikute sekka. Ja pole sellest Pearu-ajast sealt lahkunud. Aastaid ei suutnud ma teda laval vaadata ja ei mõistnud tema mängumaneeri, kuid siis tuli see koomiline Pearu ja ta oleks nagu ümbersündinud näitlejana. Ka eelmise suve Viimases võllamehes mängitud perverdist opakas oli sama kaliibriga roll (kes pole veel näinud, siis soovitan haarata see käesoleval suvel!) Lihtsalt inimene valdab nii hästi komöödiat - seda kõige raskeimat žanri. Imeline!

Üllar Saaremäe - Cyrano de Bergerac (Rakvere Teater 2009)
***Üllarilt oli ka valikus õige mitu rolli, kuni lõpuks otsustasin tema Hamleti, Rosercratzi ja Guildensterni ning Cyrano vahel. Ja no Cyrano on üks sajandi vaieldamatuid tipprolle. Üllar on ka näitleja, kellest ma olen vaimustuses ühe uuesti ja uuesti. Hea, et vahelduseks selles edevas McMurphys natuke pettusin, sedasi olen jälle valmis vaimustuma tema järgmisest rollist. Muidu ei pääse need eriliselt hea rollid ju nii tugevalt mõjule. Aga see Cyrano oli vapustav. Nägin kõige viimast selle lavastuse etendust ja võib muidugi olla, et siis üldse näitlejad kõik andsid endast veel viimasegi naha, sest tegelikult võiks sellest lavastusest välja tuua ka Marin Mägi-Efert'i ja Eduard Salmistu, kes samuti oma rollidega on eredalt siiani meeles. Kuid Üllari Cyrano tõesti on praeguseks üks kõige eredamaid tähtrolle sellel sajandil.

kolmapäev, 16. mai 2018

Härra Biedermann ja tulesüütajad - Vanemuine


Kui ma kuulsin, et Ain Mäeots lavastab Vanemuises psühholoogilist põnevikku, olin kohe ka ise põnevil. Liiga harva tuuakse põnevikke teatris lavale, kuigi need on tihti väga meelelahutuslikud. Eriti imekspandav, et krimkasid üldse ei pakuta, samas kui on teada-tuntud fakt, et eestlased neid lugeda armastavad. Võib-olla on laval raske teha seda "kes on süüdi?" või "miks on süüdi?" mängu, nagu näiteks Agatha Christie oma raamatulugudes kirjutab... ei tea... Kui mõtlema hakata, siis ei mäletagi, kes eesti lavadel viimati oli Miss Marple või Härra Poirot?

Nüüd ma kaldun teemast liialt eemale... tagasi Vanemuise värske psühho-põneviku juurde. Olin juba kõik vaatamisplaanid teinud kui tuli alles meelde, et seda lugu olen juba teatris näinud. Isegi blogis sellest kirjutanud. Toonane oli täiesti okei elamus, tänu väga headele näitlejatele ja korralikule lavastusele Hobuveskis. Kuigi Linnateatri lavastuste lõikes tundus see isegi kerge pettumusena, aga seda just sisuliselt küljelt.

Tegelikult võiks "peaaegu" sama öelda ka Vanemuise ja Ain Mäeotsa versiooni kohta. Lavastus on põnevalt viidud 60ndate lõpu-70ndate alguse Saksamaale. Arvestades, et värvilisi saateid hakati edastama Saksamaal aastal 1969, aga kasutatud eurovisioonilaul on 70ndatest, siis võiks seda toimumisaega pidada ikkagi pigem 70ndateks(?) Riietus ja parukad võiksid ka 60ndatele viidata. Samas šveitsi näitekirjanikust klassiku Max Frischi näidend nägi tegelikult ilmavalgust aastal 1953. Võib ette kujutada, et 53ndal aastal olid ka veel tugevalt ja teravalt õhus teise maailmasõjajärgselt kogu juudiviha-teema, millega seda näidendit võiks seostada (peategelase perekonnanimele viidates). Kuid tegelikult kirjutas Frisch esimese visandi sellest näidendist juba aastal 1948, vastureakstioonina kommunistide võimuletulekule Prahas. Ükskõik kumb, kas kommunismiga või juudi-teemaga seonduvalt, oli see ikkagi hoopis lihtsalt oma lõbuks süütamine neil pahalastel selles näidendis ning mitte konkreetselt ühel või teisel põhjusel ja see ärritab mind selle teksti juures kõige rohkem.

Nimelt lugu on ju lihtne - Gottlieb ja Babette Biedermann on heal järjel abielupaar, kellel kodus nii värviteler kui igasugust hõbedast mammonat ja muid rikkurite vidinaid. Mees on ilmselgelt mingi firmaboss. Naine kergelt neurootiline. Seal kus nad elavad on pidevalt uudistes pahatahtlikud süütamised. Mingid mehed, kes tutvustavad end ukselt-uksele müügimeestena. Üsna alguses ongi üks selline platsis ning otse Biedermanni koduseinte vahel pererahva elutoas. Selgelt kahtlase olemisega, kuid peremees ei kutsu talle politseid. Ei lase kodusoleval teenijalgi minna ja teavitada kedagigi... naabreidki... põmmpea - võõras inimene vägisi tungib talle koju ja tema annab talle öömaja... kuigi just nii telest kui lehest uudiseid on kuulnud-lugenud. Okei.

Siis tuleb teine tegelinski mängu ja mäng on juba üsna sügavale vajunud ning ka Biedermann selgelt teadlik, et asi on mäda... Ta leiab ka bensukanistrid pööningult - aga mees ikka ei teavita veel kedagi...

Siis küsib veel publiku käestki, et millal me aru saime, et asi on mäda - KOHE ESIMESEST HETKEST!!! Ja mida meie oleks teinud selles olukorras? AJANUD TA VÄLJA VÕI TEATANUD POLITSEILE, TEATANUD NAABRITELE, TEATANUD KELLELEGI!!!!! Täielik idikas.

Okei, siis poleks ju ka üldse kogu seda lugu. Poleks tekkinud neid küsimärke, et kuidas ikkagi käituda olukorras, kus ka näiteks täiskasvanud inimest kiusatakse, kui nüüd lihtsustada ja taandada tegevustik minu jaoks kogu loo põhiküsimusele. Alles hiljuti oli mul oma elus intsident, kus kedagi lähedast kiusati... valus, väga valus teema. Ma soovitasin esimese ropsuga, et mine asjaga kaasa... see on ka tee, mille valib härra Biedermann... Kuid üsna pea sain aru, et kuigi alludes provokatsioonidele ei anna küll kiusajale rahuldust eesmärgi saavutamisest, ehk ei näita välja, et see Sind üldse morjendab, oled Sa ikkagi niimoodi käitudes sellises olukorras kaotajaks ning mis veel hullem - alistuja. Oma mina allasuruja... leppija, et teine on Sinust inimena üle(muslik)... eriti veel keegi selline nõmedik... Aga ükski inimene ei ole teisest inimesest parem ega rohkem inimene ega teiste elu üle otsustaja. Kellelgi pole õigust teist sundida ega ka teisele inimesele või tema varale midagi lubamatut teha.

Ja täpselt seda teed lähebki Gottlieb - ta üritab "heaga"... alistub kurjamite plaanile, tehes selle üle isegi nalja, et ta laenab neile tikke - lootes, et seda sellest kurjast keergemini üle saab - EI SAA! Ja kui ta juba sellesse sohu on juba seisma jäänud, siis ta muudkui vajub ja vajub ja vajub. Läheb paanikasse ning ei suudagi enam normaalse inimese mõistusega asja võtta. Antud juhul on muidugi imelik, et ka tema naine ega ka mitte teenija ei tule selle peale, et vaja on ametivõimude abi. Käivad küll vabalt nii linnapeal kui muidu majast väljas... Ja kui mingi selline häiriv faktor on näidendi tekstis, siis see ebausutavus ärritab sellevõrra, et ülihead rollid ning põnev režii ei mõju piisavalt olulisena korraliku elamuse tekkimiseks.

Ja rollid on kahtlemata head! Eelkõige Gottlieb ja Babette, ehk Aivar Tommingas ja Piret Laurimaa. Tommingas teeb oma kõige paremat hoogsalt närviminevat koduperemeest, kes juba alguses on natuke närviline tööasjade pärast, kuid siis see kogu protsess, et keegi võõras tuleb Sulle koju ja oma rumaluses annad talle öömaja ja siis naise neuroosid ning uued võõrad Su katuse all.... ja väljapääsmatuna tunduv olukord, kus Sa ise pole enam oma kodu peremees ning vaikselt kardad juba oma elu pärast. Kogu selle närvilise teekonna mängib Tommingas hoogsalt ja närviliselt ka välja. Eriline karakter-maiuspala oli Piret Laurimaa Babette. Natuke närviline, kuid ehtne tõusiklik tobukesest koduproua, kes oma viisakuse ja maine nimel on valmis alistuma teise inimese manipulatsioonidele. Piret on üldse (jälle) tõusnud üheks Eesti teatrite tipuks. Kuigi ta on minule peaaegu kõikides oma rollides meeldinud (erandina eelmise aasta Hedda Gabler, aga erand kinnitab reeglit). Ühel hetkel tundsin juba liialt sarnasusi tema rollide vahel, kuid hiljutine Kalevipoja ema ning põrgupiiga ja nüüd see Babette näitavad, et ta on hakanud leidma üha uusi ja uusi erinevaid nägusid ja põnevate karakterinüanssidega tegelasi. See on kõige paremas mõttes uuesti ja uuesti üllatav ja isegi vaimustav! Riho Kütsari "suurekasvuline maadleja" oli igati omal kohal, vast grammi võrra liiga leebe olemisega, et mõjuda hirmuäratavalt (oleks mingi kahtlane tõmblus või pisidetail, mis reedaks ja tekitaks hirmu juurde, annaks karakterile diapasooni ning kihte), aga eks niimoodi rõhutatult, et ta otseselt ei tee midagi üle piiri, see pea"ks" muutma teda õõvastavamaks... Ott Seppa pole juba tükk aega uues rollis õnnestunud näha. Siin on ta kuidagi tagasihoidlikuma rollijoonisega karakteris, ei bravuuritse eriliselt ega ka võta ei ruumi ega suuremat tähelepanu (selles mõttes ei midagi erilist ka tema enda CV jaoks, aga tore oli sellegipoolest teda laval näha). Karl Laumets on parukaga vahvalt ajastus, kuid tema tegelane on kuidagi üleliigne kogu jandis. Väga vähe üldse lavaaega saades, aga kas tõesti on ta seal ainult selleks, et välja tuua põhjusetust nende "hullude" tegevuses?

Mäeots on koos kunstnik Kristjan Suitsuga loonud huvitava lava, millest aimub 50ndatel kasutatud technicolor laiekraan filmide tunnetust. Värvid on soojad ja lavale on ehitatud madala laega piklik korter - huvitavat filmilikku laiekraani tunnetust rõhutab ka must all- ja ülaäär laval. Kuigi tegevustik vahepeal ka väljub sellest ruumist. Mäeots on loonud "pööningu" (kus pahalased tegutsevad) lava ette publikule veelgi lähemale. Lootsin, et sellest kõigest tekib ka õõvastav tunnetus, aga kuidagi mänglevalt ja rahumeelselt toimetavad need psühhid seal, sest peremees laseb neil tegutseda rahumeeli. Isegi siis kui lõpuks mõrvani asi liigub ning perenaine (vägistamiseks?) tahatuppa tiritakse, jättes sealtoimuva selgusetuks vaatajatele, sest tagasi lavale tulles pole temaga nagu midagi juhtunud. Mis nüüd konkreetselt võrdluses 8 aasta taguse Linnateatri lavastusega Vanemuise versiooni kahjuks räägib, on komöödia praktiliselt täielik ärakaotamine lavastusest. Korra või paar saab muiata või isegi turtsatada naeru, kuid tegelikult on see praktiliselt täiesti taandatud, et mõjule pääseks veelgi tugevamalt korteriperemeeste "nurkasurumise" psühholoogia ehk manipuleerimine. Paha vallutab maailma ja headus on selle ees alistuja rollis. Kuigi kui hea see Biedermann tegelikult ikkagi oli... Enda arvates küll, aga kõrvaltvaatajana tekkis natuke selline nõutu tunne, et tuleb olla kellegi ebameeldiva tegelase poolt. See ongi vast selle tüki suurim sisuline väärtus - sellise kahe otsaga tunde tekitamine.

Hinnang: 2+ (komöödia see pole, trillerina ka natuke kaheldava väärtusega, kuigi mõnda aega on nagu õhus selline põnevus, et mis ikkagi toimub, sest vaadates lugu, saab ju kohe esimesest hetkest aru, et paha ja kahtlane mees niimoodi võõrasse koju sisse tungib ning mis ikkagi edasi saama hakkab. Miks nad seda kõike üldse teevad? Kas peremees suudab kaasata politseid või kedagigi. Aga kõik see tundub siiski natuke ebausutav. Samas kui psühholoogilise põneviku kõige olulisem komponent selle mõjumiseks ongi just usutavus. Saan aru, et sellistest asjadest on alati vaja rääkida, sest kogu aeg inimesed kiusavad teisi, alati on keegi, kes tahab end paremaks pidada või kellestki üle olla, olgugi siis kasvõi kättemaksuks ehk üleolevatest inimestest üleolemiseks. Või ka enda frustratsioonide või alistumiste väljaelamiseks. Lisaks toimis see hoiatavana, et pole vaja inimesi liialt usaldada. Tasuks märgata ning mitte lasta endaga manipuleerida. Ja veelkord rõhutades, et kellelgi pole õigust teise vastu paha olla. See võib kõige kummalisematel viisidel Sulle endale kaela sadada. Kõik siin maailmas on seotud ja mõni pahateo laine võib edasi liikudes mõjuda väga destruktiivselt ning ühel hetkel hammustada ka sind ennast tagumikust.)

----------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud Heikki Leis'i foto):

Härra Biedermann ja tulesüütajad

  • DRAAMA
  • SADAMATEATRIS
Max Frischi must komöödia

Tõlkija Aleksander Kurtna
Lavastaja Ain Mäeots
Kunstnik, valgus- ja videokunstnik Kristjan Suits
Liikumisjuht Britt Kõrsmaa
Originaalmuusika autor Siim Randla
Osades Aivar Tommingas, Piret Laurimaa, Riho Kütsar, Karl Laumets, Ott Sepp, Merle Jalakas, Siim Sareal
Must komöödia leiab aset kenas ja korralikus linnakeses, kus viimasel ajal on toimuma hakanud saladuslikud terroriaktid. Ühel õhtul koputavad kaks meest linnakodanik Gottlieb Biedermanni uksele, esitlevad end kaupmeestena ning paluvad öömaja. Õige pea on nad majaperemehe loal ja abil end sisse seadnud maja pööningul, otse katuse all…
Meie silme all toimub osav manipulatsioon kergeuskliku inimesega, kellele antakse kõik vihjed, et tõde avastada, ent kes kõigest hoolimata otsustab kangekaelselt end edasi petta. See on lugu kõigist neist inimestest, kes keelduvad tunnistamast neile vastu vaatavat tõde ning loodavad pead liiva alla peites sellega kohtumisest pääseda.
Ehkki näidend on kirjutatud juba 1958. aastal, pakub absurdihõnguline poliitiline parabool kindlasti äratundmist ka kaasaja kontekstis.
Esietendus 5. mail 2018 Sadamateatris
Tähelepanu!
Lavastust ei soovitata alla 14-aastastele ning nõrga närvisüsteemiga inimestele. Lavastuses suitsetatakse.

esmaspäev, 30. aprill 2018

Lõvi Lõrr ja jänes Jass - Piip ja Tuut Teater


Palju õnne Piibule ja Tuudule Teatriliidu lastelavastuste preemia nominendiks saamise puhul! Olin sellepärast "Lõvi Lõrri ja jänes Jassi" vaatama minnes eriliselt elevil - võimalus näha üht aasta parimatest! Kuid kõige rohkem elevil olin eelkõige ikka sellepärast, et olen leidnud uued lemmikud läbi täiskasvanutele mõeldud lavastuste "Hamlet" ja "Cabaret Siberia". See tee sinna Piibu ja Tuudu mängumajja pole sugugi olnud sirgemate killast. Naine juba aastaid räägib, et ta tahaks neid näha. Mina arvasin pikalt, et tegemist on klounidega ning minule pole tsirkuseklounid kunagi olnud meelt mööda... Ilmselt polnud ma lihtsalt kunagi häid kloune näinud... sest nii valesti olin ma hinnanud ja üldistanud... Piip ja Tuut on maailmaklass! Nende etendused on sisukad, lõbusad ja meelelahutuslikud. Isegi tõsisematel teemadel läbi lillede rääkides on elu ilusam, aga tekib selline kõrgema klassi psühholoogiline efekt juurde, mis tõstab ka terviku kunstilist taset.

Enne etendust võeti ka tellimused vastu, kes soovib pärast pannkoogitorne süüa - nõnda on seal majas juba kombeks. Kõigepealt vaimutoitu ja siis kehakostitust peale. Pannkooke pakutakse muide koos jäätisega!

Lõvi Lõrr ja jänes Jass, ehk sedapuhku vastavalt siis hoopis Tuut ja Piip. Küll nad on armsad...

Nagu ikka ilmub Piip esimesena lavale - silmad suured, hambad ja kõrvad ka :) Tuut on jälle kusagil lava taga kohmerdamas. Kolme lavastuse põhjal on muidugi vara üldistusi teha ja muidugi võib see olla ka nende firmamärk, et sedapidi see asi neil käib...

Esimese raksuga ehmatas mõned pisemad publiku seast ära ka. Haide on jänesena niiiiiii intensiivne, aga seda lahedam minu meelest. Mõni pisem, kes tuleb hästi rahulikust kodust ehmub ehk natuke ära, aga Haide/Piip/Jass toob selle "rahustamise" oma mängu sisse ning kõigil on lõbu laialt. Sest tegelikult temal on ka nutt kurgus...

Mõnusalt mängib Piip ka selle tasandi sisse, et mis me siin ikka lollitame - tema on ju tegelikult Piip, aga mängib jänes Jassi... viidates arusaamatusele kui ülahuul üles tõmmata ja ülahambad paljastada, et kuidas üldse on võimalik "jänest mängida näitlejatel", hambad kuivavad ju ära :)

Ühel hetkel siiski saab Piip asja nii kaugele, et ka Tuut ilmub lavale. Ja veel milline Tuut! Lõvilakaga, uhke ja võimas, lõviliigutustega Tuut! See on ju hoopis lõvi Lõrr!

Ja nõnda nad seal Olivia Saare praeguseks juba klassikaliseks lasteraamatuks saanud lugusid laval ettemängima hakkavadki (peale spordivõistluse mängitakse kõik ette, muidugi täiesti omas võtmes ja paljude lisandite ning muudatustega). Lavalugu saab alguse majaehitamisest, autosõidust, külaskäigust, kitse peetavas aiandis käimisest, rongisõidu ning kojutulekuni välja. Matk missugune! Selle rännaku sees on mõnusat Jarek Kasari valitud seitsme- ja kaheksakümnendatest tuttavate telelastelavastustega (a la Tipp ja Täpp) sarnast muusikat. Jaanus Laagrikülli värviderikast, huvitavalt publiku silme all kujuvahetavaid lavakujunduselemente ja lasterõõmsat kunstnikutööd ning tegelikult loomi ikka hulka rohkem kui ainult lõvi ja jänes. Kuid need teised on nukuteatrina lavastatud pulkade otsas vineerloomadena, keda ka nagu muuseas esitavad Piip ja Tuut.

Lapsed ja vanemadki elasid niimoodi kaasa, et kui Piip ja Tuut lavalt midagi küsisid, siis tuli vastuseid tervelt saalilt. Ühes kohas, kus nad järgmist loo pealkirja paljastada ei tahtnud ja küsisid ka publiku käest, et kas te ikka TÕESTI tahate teada, mis selle pealkirjaplagu peal kirjas on, hoiatades, et see on midagi õudsat... siis ei pidanud ka eesridades istunud vanaemad vastu, et nemad küll tahavad teada... Lõrr sellepeale, et inimesed ei tea, mis nad tahavad... Jäägu see siis saladuseks, mis seal on, eks kõik saavad seda ise minna vaatama... aga on hirmus asi küll! :)

See, mis jänes Jassi ja lõvi Lõrri lavastuse minu jaoks tõstab sellesse parimate lastelavastuste tasemele on hoopis need Piibu ja Tuudu enda lisandid. See millised tüübid nad on. Piip selline käbe ja kiire jutuga, palju mööda lava ringi saaliv ning kõikvõimalikesse tobedatesse olukordadesse sattuv. Tahtes ise olla boss. Oma jänese karakterile ohtralt omapäraseid nõkse juurde pookides. Ja need väiksed detailid, nagu muusikale vahepeal kaasa lauldes, silmi suureks ajades, paljude tuttavate loomajattude jäneste arhetüüpi tabab Haide Männamäe, kes mängib Piipu, kes mängib jänest väga lahedalt! Lõvi Lõrr on nagu raamatus öeldud - raskejõustiklane. Ta on aeglasema sammuga, aeglasema liikumisega ja loomulikult ka aeglasema jutuga. Tuut on ju ka helinana jämedam kui piip... Ja Toomas Tross, kes mängib Tuut'u, kes mängib lõvi, on jänesest palju mõtlikum, targem, otsustajalikum, tugevam ja osavam. Tema teeb rohkem kätega, vastupidiselt jänesele, kellel suu jahvatab suure ilma kokku. Nii lõvis kui jäneses on siiski mõnusalt palju ka Tuutu ja Piipu alles, selline lahe segu karaktereid... ja kui siis need Jass ja Lõrr veel omakorda teiste loomadena neljandat karakterit mängivad, no ei saa muud kui imetleda ja naerda :)

Mõlemad kasutavad nad ka füüsilist klounaadlikku komöödiat, aga koos konkreetsete sisuliste lugudega mõjuvadki need naljakalt ning tihti ka nagu täiesti iseseisvate lahedate lavastuslike leidudena. Näiteks kui Jass majaehitusel kinni hoiab seinast ja Lõrr seda tõstab... Jass hoiab ju ikka kinni, aga mitte paigalhoidmise mõttes. Samuti Lõrri tants - lõvid ju tantsivad "nii"... jänese hirmumine lõvi möirge peale... aga kui ta liiga palju juba möirgab, siis jänes harjub sellega ära... aga päris ehmumata ta ikkagi ei saa. Üks lemmikuid nendest kõrvakarakteritest oli toonekurg. Efektselt pika nokaga ja kui Haide/Piip/Jass talle veel tiiva oma käest laenab, siis mõjub naljakalt ägedalt.

Mainimata ei saa jätta ka neid omamoodi sissepikitud pisikesi sõnamänge, mis kogu lugu meie tänapäevamaailmaga seob. Kui Jass ütleb majaehituse juures "justament vundament", siis Lõrr uurib, mis see justament on. Jass satub segadusse, justament on ju sõna, aga samas on see ühe bändi nimi... ja siis Lõrr ütleb ka, et Justament on eesti muusika vundament ja Jass kiidab sõbralikult takka, et hästi öeldud... Jass jällegi toob sisse Lenna laulu "Mina jään"... õhkõrnalt ja ega kõik ei pruugigi seda sealt välja noppida, lapsed ilmselt ammugi mitte, aga siis ongi selline tunne, et lapsevanematele on ka mingid oma alltekstid... No kas pole sümpaatsed need Piip ja Tuut - mõtlevad kõigile!

Hinnang: 4 (Seda siis täiskasvanu mätta otsast vaadatuna ja võrreldes suurte lavade elamustega! Wow, lihtsalt wow, mida Piip ja Tuut seal oma koogel-moogel mängumajas teevad! Selline lasteteatri tase on vaimustav! Lastelavastuste arvestustuses ja laste reaktsioonidele viidates peaks hinnang olema vähemalt 5+. Igati oma suurt auhinna-nominatsiooni väärt... arvestades, et võitjaks osutus täiskasvanute tükk, siis tegelik võitja oligi ilmselt Piip ja Tuut :) No igatahes vähemalt NUKU Timm Thaleri tegijatega jagatud esikoht. Kusagil poole peal ma tundsin kurgus pitsitust ja sain aru, et olen kõik see aeg naernud - siis väsib kurk naerust ju ära... suunurgadki väsisid lõpuks ära! :) Nüüd ootan järgimisi selle lavastuse etendusi ja saadan kogu ülejäänud suguvõsa ka seda vaatama... mina ja mu täiskasvanust laps oleme võib-olla maailma "suurimad" Piibu ja Tuudu fännid... suuruse all pean silmas nii vanust kui füüsilist suurust... olen ju 190cm pikk... või no MAAILM on ju nii suur, et seal võib-olla on veelgi "suuremaid" fänne, aga siin Eestis vähemalt ühed suurimatest... "Tõsiselt" rääkides, siis tõeline rõõm on tõdeda, et meil on selline teater vanalinnas peidus. Ja tõeliselt kahju on nendest, kes pole veel oma teed sinna leidnud. Targad pidavat teiste vigadest õppima - õppige minu omast! Tehke seda kiiresti, sest suure tõenäosusega olete ka kohe sama võlutud ja tahate ka kõiki Piibu ja Tuudu etendusi näha - nii lastele kui mitte-lastele mõelduid!)

PS. Ja kui Jass ütleb Lõrrile, et too on danzulõvi... siis ma sain aru, miks ma nende mängukeelt ja nalja nii hästi mõistan - me oleme ju sugulased! Mõlemad "danzu"d :)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit ilma autori viiteta "kuhu minna" kodulehelt):

Piip ja Tuut on Lõvi Lõrr ja Jänes Jass


Autor: Olivia Saar
Lavastajad, näitlejad: Haide Männamäe, Toomas Tross 
Muusikaline kujundaja Jarek Kasar
Kunstnik Jaanus Laagriküll

Esietendus 15. septembril 2017 Piip ja Tuut Mängumajas

Piip ja Tuut esitavad Olivia Saare loodud tegelaskujude Lõvi Lõrri ja Jänes Jassi juhtumisi ja seiklusi just sellistena, nagu paljud neid mäletavad samanimelisest raamatust. Kumb on Jass ja kumb on Lõrr ning kuidas ilmuvad lavale ülejäänud kodu- ja metsaloomad, kui laval on ainult Piip ja Tuut kahekesi jääb vaatajale üllatuseks ning selgub alles siis, kui etendus on oma silmaga ära nähtud. Autori sõnul on sellest loost kõigil nii mõndagi kõrva taha panna.

Etendus kestab 1 tund ja sobib vaatamiseks kõigile, kes vanemad kui 3 aastat.

pühapäev, 29. aprill 2018

(p)ÖÖ - NUKU


Mäletate seda olukorda voodisse minnes kui uni ei tahtnud kuidagi tulla. Ükski asend ei nii ei naa ei olnud see õige, tekk oli liiga raske või mitte piisavalt raske, kõrvalmagaja oma asendiga häiris või polnud padi piisavalt pehme või suur ja igasuguseid mõtteid hakkas pähe voolama...

Natuke sarnases olukorras leiavad end 4 Nukuteatri "pisikest" uneotsijat. Ütleme nii, et nad on kõik omavahel sõbrad ja üritavad koos magama jääda, aga no kui üks ei saa, siis ta ei lase ka teistel magada ja kui teine saab, siis kindlasti kolmandal on vaja just teist nügida või neljandalt tekk pealt ära tõmmata või esimesele peale ronida jalgadega. Und igatahes ei ole, ega tundu ka kusagilt tulevat... vanematel võib-olla painavad töömured pead ja võib hirmutada mingi järgmise päeva koosolek, aga lastel võib see hirmus pime nurk toas olla kahtlane ja kui ei näe, siis ju ei tea, mis seal ikkagi võib olla... või veel hullem - kes?

Need neli väikest uneotsijat otsivad oma und seigeldes. Niisama unetuse käes vaevelda ja voodis väherda on ju suisa vastik... parem siis juba tegutseda. Igaühel on oma nõksud, millega ta tavaliselt magama kergemini jääb ja tore on ju neid kõik koos läbi proovida - publikule ka vihjeid kuidas ja mida kodus järgi teha sellises olukorras :)

Üsna pea on selline pöörane möll üles keerutatud, et tahaks ise ka nendega seal mängida... Kuigi natuke sellise tunde näitlejad loovadki, et me kõik seal möllamegi koos. Näiteks ühe suure pehme kuubiku peal oleks tahtnud hüpata või sedamööda kõndida samal ajal kui teised seda liigutavad... rääkimata põlevaid valguskaableid vilinal keerutada... äge! :)

Lavastajad Tiina Mölder ja Christin Taul on loonud üpris omapärase lavastuse. Nukuteatri väike saal on saanud hoopis teise lahenduse ning ma näiteks istusin vist otsapidi hoopis lavaäärel? Põnevalt on kogu lavastuse ülesehitus ja sisu integreeritud stsenograafiaga - kõikvõimalikes suurustes kastid ja karbid - mõned aukudega, mõned tornideks kokku liimitud, mõnedel ainult pilud, mõned käivad lahti, nagu kapiuksed. Natuke vanemad lapsed on ju sellise "kastimaailmaga" läbi minecrafti hästi tuttavad... Ja nagu minecraftis luusivad ringi creeperid, nii kimbutavad ka lavastuse tegelasi "hirmud". Ühel hetkel tõmbavadki tegelased endale kastid peale ja ümber, ning oleksidki justkui minecrafti-tegelased :) Kuigi tegelikult keegi ikka väga pikalt ja sügavalt midagi seal ei karda - mängu ja sõpradega saab ju kõikidest hirmudest mänglevalt kergelt üle. Aga kastidest tuleb selle mängu sees igasuguseid põnevaid asju välja - need on ju lõppude lõpuks "kastid" - asjade panipaigad... aga kui vaja, siis ka näiteks nukud (üks vahvamaid lõike oligi karbi-lindudega mäng - ööbiku kohta hõikasid küll lapsed publikust, et see on vares... aga näitlejad ei lasknud end sellest segada - nende mängus oli see "ööbik"). Ja kastidest saab ehitada torne ja tegelikult terve seina koos akende ja ustega! Ja mõnest kastist võib isegi midagi välja tulla ise, nagu näiteks unepõder... ja ajada oma sarved laiali - teise poole etendusest jäigi ta sinna oma põlevate silmadega valvama (suurepärane valguskujundus Oliver Kulpsoolt - üks põnevamaid ja ilusaimaid siiani sellel aastal ja arvestades ka tema "Oodates" imelist kujundust, hakkan tulevikus tema töödel täpsemalt silma peal hoidma)... või mõni nägu, kes Sulle kastipõhjast vastu vaatab... ja mõni kast teeb ju avades erilist häält ka...

Loo telgjooneks on Andri Luup'i kirjutatud ja dramatiseeritud, erinevaid une-eelseid mõtteid laval lahtimängiv lastekvartett, kes seda ärakadunud und taga otsivad ka teekonnana - otsides Unesüdant... sest siis kui see on leitud, siis saab ju alles uni päriselt tulla. Lugu, õigemini väiksed lookesed või pigem isegi seikluspeatused on väga toredad, aga tegelikult lugu ise on nii segunenud selle möllamisega, et võib-olla see iseenesest polegi enam selle kõige juures kõige tähtsam. Tähtsam on headus ja tähtsad on sõbrad ja tähtis on see turvatunne, et ühel hetkel see uni jõuab nagunii ikkagi kohale. Nagu alati. Ja tore kui und saab sõpradega koos otsida, sest mängus peitub ju võlujõud. Ja muidugi näiteks lahe on ju uhkustada ka kellegi ees, mida kõike sa julged teha - isegi musutada teist. Ja isegi kui Sa kohe ei julgegi sinna "pilkasesse" pimedusse pea ees tormata, siis mängu sees ja teiste abiga teeb selle ikka ära. Lavastuses kasutasid suured väiksemaid ära... nimelt näitlejad kaasasid publiku seast lapsed, et neid pimesilmi nipsudega pimedasse nurka enda turvalisuse mõttes kaasa meelitada... ja lapsed läksid ka... nemad on ju palju julgemad... samaga hoidudes pikkasid kastitornide mitte-mahajamast :)

Näitlejate ansambel on ühtlaselt lastesõbralik ja armas, lapsed on nende "poolt" ja nendega "kaasas" kohe esimesest laulust alates (heliloojad, helikujundajad Ülo Krigul ja Lauri-Dag Tüür). Naerukõkutamist kostub publiku seast pidevalt ja vähemalt esietendusel ei hakanud mitte keegi nutma, isegi täiskasvanud mitte... kui just naerupisarad arvesse ei lähe.... Päris pimedaks õnneks ei lähegi ja kuigi üks väga efektne kastikolistamistega stseen on selline piiripealne, et kas nüüd keegi ehmub... aga kuna Kaisa ise oli see kõige suurem kolistaja ja ehmuja, siis lastele tegi see hoopis nalja. Usun, et saalis oli ka 4 aastaseid, võib-olla isegi mõni julgem kolmene, aga kõige suurema tõenäosusega on kindlaim minna vaatama koos 5-aastasest alates lapsega. Taavi on kõige pikem, huvitav kas sellepärast mõjus ta natuke nö. ninamehena? Aga Katri on kõige pisem ja seega ka kõige käbedam, aga ka kõige suurem uhkustaja :) Temal tuli juba vahepeal uni ka, aga no kus Sa siis magad kui teistel alles möll üles keerutatud. Ženja kõige vaiksem, aga võib-olla ikkagi ka kõige julgem? Vähemalt oma hüpetega kasti otsa! Ja Kaisa nagu kogu kamba liim, mis kõige osavamalt kõiki kokku sidus - nii tegelased kui seiklustest üleminekud, aga kui tahtis, siis oli hoopis uhkete valgusjuustega printsess! :)


Hinnang: 3-5 (sellele lavastusele on mitu hinnangut, oleneb, mis tasandilt sellele läheneda. Laste reaktsiooni vaadates on täistabamus ja lavalt side loomisel oma väga erivanuselise publikuga - alates 4-5stest kuni pensionärideni välja ning mängulisuse, erilisuse ja toreda lapsemeelse mängu hinnang on väga kõrge! Kui panna see aasta teatrialamuste pingeritta täiskasvanulikust seisukohast, siis oleks hinnanguks ka tubli Harju keskmine - igatahes oli ka täiskasvanuna seda tore ja vahva vaadata. Tulid omad lustimise ajad meelde, kui sa lapsena sugulaste või sõpradega suure kambaga lakas magatud, aga und loomulikult ei tahtnud tulla... kõik need kollijutud linnas elavast verisest käest, kes oli teel meie juurde ja koputas kohe uksele ning nõudis oma ülejäänud keha - see lugu natuke teisel moel on ka siin lavastuses... Aga ka mängud kõikvõimalike asjadega, kes kujutluse abiga muutusid milleks iganes. Kui mänguks on midagi vaja, siis ei jää ju mäng selle taha kunagi, et üht või teist asja pole. Kui vaja, siis sai ka karbist mõne eluka mängutegelaseks. Palju seal siis vahet kas mudelauto või tikutoos, ikka teed ju ise rallihäält... Vahva ja eriline lavastus on lõbus, headusest pakatav, muusika ja põneva valguskujundusega retk-lavastus koos üllatuste, seikluste ja mängudega, kuhu ka vaatajad kaasatakse saba ja karvadega.)

PS. Muidugi tänapäevaste vidinate, ehk valgusnööridega omal ajal mängida ei saanud, aga kõige peale ronida ja hüpata küll... vanaisa ikka ütles, et ronida võib, alla kukkuda võib ka, aga nutma ei tohi hakata, siis ta võtab vitsa... Ükskord ronisingi tema kastiauto kabiinile, mis oli autolt maha tõstetud ja seisis aidakõrval nõgesepuhmaga ümbritsetult... Muidugi ronisin ma selle otsa just sellisel hetkel kui vanaisa läks sealt mööda - koplisse vikatiga niitma. Minust möödudes ning mind märgates ainult ühmas, et nooo poiss, vaata et Sa sealt kukkudes nutma ei hakka... Kuna ma olin juba vahele jäänud, siis tahtsin muidugi näidata, millega hakkama olin saanud ja milliseid trikke suudan seal turnides teha... Ja hõikasin, et vanaisa vaataks... Samal hetkel nõrgenes haare ja sinna nõgestepuhmastesse ma kukkusingi... põlved-küünarnukid veriseks, aga eriti hullult tegid valu nõgesekõrvetused üle kere... Vanaisa sõnad kõrvus kajamas, krapsasin kohe püsti ja hõikasin läbi võltsnaeru, et minul pole häda midagi, tahtsingi teha sellist hüpet... Vanaisa ainult vangutas pead ja läks edasi.. kui ta juba tiigiäärde oli jõudnud, ehk kuuldeulatusest kindlalt väljas, julgesin oma nutujoru lahti lasta... nii valus oli, et juhtus küll pea 40 aastat tagasi, aga ikka on veel meeles nagu eilne...


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Siim Vahur'i fotod on pärit NUKU FB lehelt):

(p)ÖÖ

Lavastajad: Tiina Mölder, Christin Taul
Autor ja dramaturg: Andri Luup (Theatrum)
Kunstnik: Keili Retter
Heliloojad ja helikujundajad: Ülo Krigul, Lauri-Dag Tüür
Valguskunstik: Oliver Kulpsoo
Esietendus 29. aprillil 2018 (Väike saal)
Vanusele: alates 5. eluaastast kõigile
Kestus: 1 h 5 min

Kuidas olla öös ja sellest välja tulla? Kuidas harjuda pimedusega: sellega leppida, saada julgeks ja tunda rõõmu pimeduse olemasolust? Kas pimedusega harjub, kas keegi pimeduses karjub? Kas pimeduse sees on ka valgust? Kas on hirmus? Või on ilus? Ja naljakas?
Kui ma ei näe mitte midagi
ja ei tea, kus ma olen,
ning kasti tagant tuleb välja kolm maskiga kuju,
ja ma kuulen ühte tundmatut susisevat häält, mis sahmerdab
susinal kasti sees
ja keegi on selja taga, ja ma ei tea, kes see on, isegi kui see saab
olla vaid mu oma sõber
aga tema vari on nii suur -
et peab minema, kuigi üldse ei julge,
aga keegi peab minema, ja siis ikkagi lähengi, ja pärast ... on
hirmus naljakas, või tegelikult hoopis hirmus imeline ja üllatav.

Tähelepanu! 

Saali pääseb vaid vahetusjalanõudes (pehme tald, kontsadeta) või sokkides. Saali ukse taga on võimalus jalanõude jätmiseks.

Mängivad


kolmapäev, 25. aprill 2018

Mees, kes teadis ussisõnu - Vanemuine


Kui Saša Pepeljajev midagi Eestis lavastab, siis ükskõik, mis materjali, ükskõik millises teatris - mina olen kohal!

Nüüd, juba teist korda järjest on ta alusmaterjaliks võtnud eesti kirjanduse. Eelmine oli Ugalas TÜVKA näitlejaõpilastega Lutsu Kevadel baseeruv "Primavera Paunveres". Viimastel aastatel ongi ta rohkem lavakoolide õpilastega lavastanud. Ja kui ma ei eksi, siis eelmine "mitte lavakooli" lavastus tuli tal samuti välja Vanemuises - auhinnatud ja paljukiidetud "Haldjakuninganna".

Saša lavastusi on raske määratleda või žanriraamidesse suruda. Kõige tihedamalt nimetataksre neid kineetilisteks teatriks... kineetilise energia definitsioon on "energia, mis on tingitud keha liikumisest teiste kehade suhtes"... päris hea määratlus, sest koreografiseeritud liikumine on tema lavastustes alati oluline. Ise liidaksin veel ka tihti tema lavastusi ilmestava "visuaalse" külje rõhu. "Kineetiline visuaalteater" (kui lubate).

"Mees, kes teadis ussisõnu" raamat on üks minu läbi aegade lemmikuid eesti kirjanduses. Lugesin seda täpselt 10 aastat tagasi. Alguses lugedes olin sellest kohe vaimustuses, kuid ajas on see vaimustus veel omakorda kasvanud (kirjanikuhärra oli ka ise esietendusel Vanemuise väikses saalis kohal!). Tegelikult ju sügavalt kurb lugu ühe "rahva" hävimisest. Selle metsarahva, kes oskas ussisõnu ja oli justkui eelajalooline müstiline hõim - eestlaste esiesivanemad. Esimene kõige suurem üllatus Vanemuise etenduse ja minu enda ettekujutuse erinevusest tingitult, oli Saša valik seda tolleaegset maailma kujutada valgena. Isegi piinlikult puhta ja steriilse valgena. Minu jaoks oli selle raamatu lugu läbi ja lõhki roheline - metsa ja natuke ka maa karva. Kunagi Endlas nähtud Johannes Veski lavastus just sellisena seda kujutaski (esietendus 2011). Ent toonane lavalugu oli hoopis teisest puust. Mänguline, koomiliste ja isegi lapsikute kostüümidega traditsioonilisem draamalavastus, mida küll peatükkideks jagati muusikaliste vahepaladega. Pepeljajevi "Mees, kes teadis ussisõnu" oli temalikult tantsuline ja veelgi fantaasiarikkam. Ka peatükkideks jaotamise moment oli täiesti sees olemas, kuid läbi videolõikude. Lavastusele on antud ka alapealkiri, milleks on "Elavad pildid unes ja ilmsi" ning nendes videolõikudes on sisse toodud tänapäevamõõde. Tekib küsimus, et kas alguses, peategelast Leemetit mänginud Veiko Porkanen, olles esimeses videoklipis voodis, hakkab und nägema sellest, mis laval toimub? Kuid see jätaks selgitusetuks järgmistes videotes toimuvad lõigud tema elust... Kuna see tänapäev sekkub lõpus ka laval toimuvasse, siis see tänapäevamõõde jääbki mõnevõrra selgusetuks. Ja kuna need videolõikudes toimuvad väiksed anekdootlikud juhtumid on sellise hüpliku kvaliteediga sisulises mõttes (mõned naljakad, mõtlema ja seoseidlooma kutsuvad, teised mitte) ning etendus oma 3 ja poole tunniga venis natuke liiga pikaks, siis jääb mõistetamatuks, miks ikkagi seda videodimensiooni vaja oli? Minu jaoks oleks see lavastus tervikuna olnud pisut tugevam ilma "tänapäevata". Mõõdet ja ideid oli lavastuslikus mõttes ka ilma selleta ülevoolavalt lahkelt palju.

Pepeljajev on lavastuse täitnud mitmete ja mitmete üllatavate, nutikate, leidlike, eriskummaliste ja uudsete trikkidega - vaata ja imesta ja imetle! Nagu ühele kunstnikule kohane, on ka ära tunda tema käekirja mõnedest tema varasematest lavastustest. Ka siin ta mängib näiteks pikkade toigaste või ämbritega, aga teeb seda teistsugustel viisidel kui varem. Kuna tema lavastused on alati väga ideederohked, siis näitab seekordne veel eriti Saša fantaasiavarasalve põhjatust.

"Ussisõnades" need tema lavastuslikud trikid väljenduvad mitmel viisil - karakterite koloriitses karikatuursuses, atribuutide-vahendite kasutamises, terviknägemuse loomises kunstiliste osiste abil, sh. maskid, kostüümid, lavakujundusmaterjalid, tehnilised abivahendid, nagu valgustid, valguskujundus üldisemalt. Või ka näiteks näitleja õhkutõstmistross, et kujutada lendamist. Ja kõigele lisaks ka see Pepeljajevi koreograafia. Oli stseene kus oleks suisa soovinud seda kõike ülevaltpoolt vaadata (oleks ilmselt olnud huvitavam nendest "tänapäeva lõikudest" videoklippides.) Ning kõik siinloetud ja palju üllatavat veel, on mängus ka seekordses "Mees, kes teadis ussisõnu" lavastuses. Minu jaoks, kui nimetada vaid mõned, siis meeldejäävaimateks osutusid "vanaisa" (Alo Kurvits) karakter ja tema "lendama panemine"; kogu see valge või läbipaistva plastiku kasutus kõiges ja kõikjal - nii eriliselt fantaasiarikastes kostüümides (kostüümikunstnik Kaia Tungal) kui ka näiteks "hiidlainena" ja isegi aksidena, lava külgedel (lavakunstnik on lavastaja ise ja see on vaimustavalt integreeritud lavastustervikusse!); Mõmmi (Reimo Sagor) ja Salme (Marian Heinat) vanade, paksude ja laiskadena, surm suus punasena põlemas - kogu see nende allakäik ja mandumine oli üks paremini lahendatud liine kogu tervikloos ja viimasena ehk visuaalsalt üks neid kõige efektemaid stseene - Leemeti ja Magdaleena "tants", kus vääneldakse, tõstetakse, keerutatakse teineteisega kõikvõimalikkupidi - see oli nii vaimustav, et oleks tahtnud kohe aplodeerida selle osa lõppedes kui lugu poleks sellest sujuvalt edasi liikunud - bravo ka Veiko Porkanenile (Leemet) ja Linda Kolde'le (Magdaleena), kes selle "tantsu" ägedalt ette kandsid!

Huvitav muusikaline kahesus oli ka - heliloojana Helena Tulve ning muusikalise kujundajana Kenn-Eerik Kannike. Tulve teatri mõistes ehk klassikalisemad helindused ning meloodiad ja Kenn-Eeriku (Primavera Paunverest tuttavad) modernsem tantsumuusika, mida teatrietendustes eriti tihti ei kasutata, ent mis tekitab tunde, et tahaks ise ka praegu ja kohe laval teistega koos tantsida. Kõigele lisaks veel helid, mida näitlejad tekitasid oma atribuutide ja abivahenditega - see on kunst omaette ning veelgi üks efektne lavastuslik nõks juurde.

Näitlejatöödest ja karakteriloomest eriti sellise nö. "lavastajateatri" kontekstis eriti palju rääkida ei saagi. Minu jaoks eristusid (positiivselt... kuigi peaaegu kõik olid head) 3 osatäitjat - Veiko Porkanen, keda teatris (nüüdseks juba minu jaoks üle pika aja) saab näha tõelises "peaosas". Tema "Leemet" on sobivalt tõsine, mehine, jutustav ja kaasaelamakiskuv tegelane (nii, nagu raamatuski). Linda Kolde "Magdaleena" ei mõju otseselt kavala ja omakasupüüdlikuna - talle ei anta sõnaõigust lihtsalt nii palju, et seda rolli selliseks kujundada, nagu raamatus. Aga kuna tal nii palju ja pikalt ennast avada ei lasta, siis loob ta sellise "mõistetava" Magdaleena, mehe enda soovide järgi seadva - kas selles vilksatab isegi osavat manipulaatorit või lihtsalt labilset naisterahvast? See vajalik konks huvi mõttes on tema tegelases olemas, mis selle põnevaks muudab... ning kõige krooniks veel see juba mainitud tants Leemetiga. Ja kolmandaks ehk kõige vaimustavam roll üldse lavastuses - Alo Kurvits Leemeti vanaisana. Tema rolli süvenemine ja see energia, millega ta selle tegelase lavale loob ("plahvatab"), see on ühtviisi vaimustav, koomiline ja tähelepanu ainuüksi endale nõudev. Stseenides kui tema on laval tundub jätkuvat silmadeulatus ainult sellele eriskummalisele "vanaisale", kellest ei saagi täpselt aru, et mis "jalutu" elukas ta tegelikult on, sest need imelikud tundlad (või ussid?), mis tal otsaees on, ei selgita täpselt, kellega on tegu? Alo häälematerjal on üks eesti teatrilavade tugevaimad ja Vanemuisel on tema näol selline üllatav salarelv, mis ka siinsesse lavastuskonteksti sobis ideaalselt ning tegi sellest veel omakorda natuke paremagi.

Kaks uut näitlejat leidsin ka enda jaoks lavalt - mõlemad naised küll balleti läbi teatriga seotud juba pikemalt. Üks - Janika Suurmets Intsuna oli avastuslik. Kuigi kahju, et Intsu mängis naine, sest siis jäi see raamatust tuttav üllatuslik segadusenauding laval tegelikult poolikuks, et Ints ei pruugi olla "mees". Samas tema r-i põrin andis talle huvitava karakterliku eripära, mida omalt poolt tegid veelgi huvitavamaks jalasolnud balleti varvaskingad ja nendes baleriinlik astumine. Teine uustulnuk draamalaval - Leemeti ema mänginud näitlejanna oleks vajanud tugevalt näitejuhi abi ja mul on tunne, et just eestikeelset lavastajat. Tema rääkimine reetis amatöörlikkuse sõnalises osas (vähemalt mind jäi see häirima läbi tema kõikide sõnaliste misanstseenide). Liikumisele seevastu ei saa midagi ette heita.

Minu kõige suuremaks kriitikaks sellele lavastusele on selle pikkus. Ühest küljest ju mõistetav, et ka raamatu-lugu ongi pikk ja niigi on kõikide nende tantsude ja liikumiste ning visuaalsete "piltide" loomiseks vaja eraldi lisaaega. Ja eks loost on ka Pepeljajev nii tegelasi kui lõike nii siit kui sealt välja lõiganud, kaotamata siiski midagi sisulistele liinidele olulist (ja kõige olulisemad on veel rõhutatult lavaloos välja jutustatud - eriline lemmik peatükk juba raamatus näiteks oli lugu, kus naised käivad kuuvalgel puude otsas vihtlemas ning see on veel eriliselt omapäraselt animatsiooni ja läbipaistva vaheekraaniga lummavalt lahendatud!). Kuid ilmselt oleks olnud vaja veelgi vahedamaid kääre. Üks, mis lavastust natuke päästaks oleks ka selle esitamise kellaaeg. Tegelikult tekib esimese vaatuse lõpus selline tunne, et lavastus tüürib lõpu suunas ja mõjub isegi üllatavalt, et see ei olegi lõpp, vaid tuleb veel ka teine vaatus.... kuigi raamatut lugenutele on kahtlus muidugi õhus, sest Leemeti külasse minek esimeses vaatuses jõuab lavale alles päris lõpuks... Usun, et inimeste väsimus oli ka peamiseks põhjuseks, miks esietenduse publik seisvate ovatsioonidega ei saanud oma vaimustust väljendada - seda kõike oli natuke liiga palju ja liiga pikalt. Ka magusat süüa on väga hea, aga mitte liiga palju ja liiga pikalt ühe korraga... 

Hinnang: 4 (kui see oleks natukenegi kompaktsem olnud, oleksin valmis seda hinnangut +ga kergitama. minu jaoks oleks võinud selle tänapäevase osa jätta välja, see otseselt ei andunud midagi lavastusele juurde. Lahedalt palju näitlejaid oli laval, kuigi kõikidest alati kindlalt kohe aru ei saanud, kes on kes. Kõiki raamatu karaktereid sellegipoolest lavale pole pandud ja eks tantsude lisamisega ning veel selliste põnevate tantsude ning liikumisega on see igati õigustatud ja põhjendatud. Täielik nauding oli neid vahvaid lavastuslikke leiutisi avastada ja neid tuli nagu kuulipildujast ükteise järel pam-pam-pam. Loodan siiski, et järgmises lavastustes Pepeljajev leiab ämbrite ja toigaste (siin olid need küll pigem torud) asemel mingid muud abivahendid loo jutustamiseks. Ent kui kasutabki, siis olen üsna veendunud, et tal on veel palju-palju ideid, mis siiani on jäänud kasutamata ning mina olen sellest hoolimata kohal vaatamas! Pepeljajevi lavastused on siiani alati olnud ning oli ka see "Mees, kes teadis ussisõnu" ning on ka eeldatavasti tulevikus - Eesti teatrimaastikul suusündmusteks!)


Lisan siia veel lõpumärkuse, et senistest Pepeljajevi lavastusest on minu isiklikuks lemmikuks 24.lennuga 9 aastat tagasi NO-teatris lavastatud "Margarita ja meister".

-----------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinses postituses kasutatud Maris Savik'u tehtud fotod):

Mees, kes teadis ussisõnu

  • DRAAMA
  • VÄIKESES MAJAS

Lavastaja ja kunstnik Saša Pepeljajev
Kostüümikunstnik Kaia Tungal
Helilooja Helena Tulve
Helikujundaja Kenn-Eerik Kannike
Osades Marian Heinat, Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Jaanus Tepomees, Janek Savolainen, Aivar Kallaste, Rita Dolgihh, Janika Suurmets, Alo Kurvits
Mets on tühjaks jäänud. Need ammused ajad, mil meie esiisad, maod ja kelmikad karud elasid metsas koos nagu vennad, lahingusse sõi­deti huntide seljas ja kümne tuhande mehe suust sisisevate ussisõnade peale tuli appi Põhja Konn, kelle abil saadi jagu kõigist vaenlastest, on mööda saamas. Noorem rahvas kolib metsast küladesse, võtab õhinal üle uued kombed ja usu, asub vaimustunult mõisapõllul kündma ja külvama ning käi­ma kirikus ja õppima saksa keelt, et raudmeeste käest “veelgi vahvamaid ja moodsamaid vigureid üle lüüa”. Maailm on alla käinud ja isegi allikavesi maitseb mõrult…
On jäänud üks mees, kes pole veel kõike unustanud. Tema nimi on Leemet.
Saša Pepeljajevi kineetiline teater ning isikupärane lavastajakäekiri on omamoodi kaubamärk, mille poolt paljud teatrisõbrad on nõus hääletama kasvõi kinnisilmi. Pepeljajev suudab alailma üllatada nii valitud vaatenurga kui vahenditega, näidates mõnd tuntud lugu meile hoopis ootamatust rakursist. Tema lavastusi Eestis: „Luikede järv“ (Von Krahli Teater, 2004), „Kirisaed“ (NO99, 2005), „Kolm õde“ (EMA Kõrgem Lavakunstikool, 2005), „Sigmund ja Freud“ (Vanemuine, 2007), „Haldjakuninganna“ (Vanemuine, 2011).
Esietendus 21. aprillil 2018 väikeses majas