pühapäev, 22. oktoober 2017

Hedda Gabler - Vanemuine


Kuna Rakvere on lähemal kui Tartu, siis seadsin seekordse Vanemuise külastuse jaoks hoopis autorattad suunaga Rakvere Teatrisse.

Ibsen - kostüümidraama - inimsuhetedraama - püssilasud - looja ja tema looming.... need on ju ikka need Heddaga seonduvad ootused ja seda kõike ka lavalt loomulikult pakuti. Ent ootustele vastamine sisulises osas, liiatigi veel tuttava materjali osas pole kaugeltki piisav üheks korralikuks teatrielamuseks.

Alles pärast etenduse nägemist lavastuse kodulehte lugedes märkasin, et tegemist on hoopis Brian Frieli ümbertöötlusega. Ümbertöötlust oli seal loo üldises mõttes vähe. Kui, siis minu meelest mitte seda paremaks tehes.

Minu viimane Hedda oli Viljandi Kultuuriakadeemia 8.lennu diplomilavastus. Tookordne, 6 aastat tagasi nähtud lätlanna Mara Kimele lavastus on jäänud meelde kui millegi väga erilisina. Rääkimata sellest, et tegemist oli noorte näitlejate silmadesära ning hooga, oli see klassika muudetud väga põnevaks, kus iga tegelast mängisid samaaeglaselt kaks näitlejat vaheldumisi laval. See lõi mingi huvitava duaalsuse, sest eks inimestel olegi rohkem minasid ning nad on märksa mitmeplaanilisemad kui dramatiseeritud karakterid. Seekordne Vanemuise Mehis Pihla lavastus on väga konventsionaalne, klassikaline lavastus, kus igasugused lavastuslikud nipid ja trikid puuduvad. On lugu, on näitlejad, on lava ja lugu jutustatakse punktist A punkti B ära ja kogu moos. Muidu poleks ju midagi häda kui see kõnetaks sisuliselt kuidagi, aga sedapuhku jääb sellest voolamisest sõrmede vahele kinni väga vähe. Isegi näitlejatööd on väga kõikidele omaste stampidega esitatud. Eraldi elamuse sai ainult külalistena üles astunud Ene Järvise ja Margus Prangeli kaasamisest, sest neid pole lihtsalt mõnda aega laval juhtunud nägema. Ülejäänud trupp koosneb ka eranditult lemmiknäitlejatest, ent keegi neist otseselt ei tee midagi uut. Maria Annusel tuleks suisa keelata selliste naiste, nagu Thea Elvsted'i mängimine ära, et see ei muutuks stambiks. Piret Laurimaa puhul sama - Heddana elustab ta oma kunagise Endlas mängitud Madame Bovary ja see mingis mõttes isegi häiris, kuigi tema mängustiil minule väga meeldib. Külliki Saldre Juliana Tesmanina ehk ainsana natuke liigutab "seda" karakterit kuhugile suunas, mida temalgi on tulnud korduvalt varemgi teistes tükkides teha. Mingit erilist mängu ei tabanud ka teiste  (muidu lemmiknäitlejate) Karol Kuntseli ja Jüri Lumiste rollijoonistes. Ei teagi, kas see materjal ei inspireeri neid mängima ja looma või oli lihtsalt võõras kohas mängimises viga või tollel õhtul midagi valesti või viltu lavataguses elus, aga kõige huvitavam mõttearendus, mis mul tekkis kogu tükiga oli seotud just "igavusega".

Nimelt minul hakkas seda tükki vaadates igav. Tundus, et lavastus oli igavalt ülesehitatud. Tundus, et näitlejatel on igav seda mängida. Ja tagatipuks seekordses Hedda-versioonis näis ka peategelasel oma elus igav olla ja sellepärast ka kogu see draama temaga sünnibki. Sellepärast, et ta elus kunagi midagi erilist ei juhtu, tekitab ta endale viha abikaasa lapsepõlve-hoidja ja teenija vastu. Sellepärast ei suuda ta kellessegi, ega millessegi kiinduda, kuna talle tundub kõik paduigav. Tahes ise (ilmselt ka harjumusest enne abielu) olla kogu tähelepanu keskpunktiks, ent seda siiski suutmata saavutada ning olles aheldatud ühe mehega abiellu ja jäädes sellega ilma kõikidest teistest meestest ning nende ihalusest, on tal igav. Kuna mees on tal selline natuke igav, siis ei paku talle seegi midagi. Mõeldes välja loo rasestumisest, mida talle nii väga igalt poolt peale aetakse, siis terve, pea 3 tundi kestva tüki jooksul toimub korrakski elavnemine kui (vaataja jaoks sellel hetkel isegi natuke võõrastust pakkuvalt) Karol Kuntseli mängitav Hedda abikaasa Jørgen Tesman hüpates ja karates joovastub õnnest. Igav, igav, igav.

Selles mõttes võiks ju võtta, et geniaalselt lavastaja poolt komponeeritud, et vaataja tunneb seda sama igavust, nagu nimitegelane. Aga kes tahab minna teatrisse igavust tundma? Ja üldse tekib küsimus, et miks Friel selle ümber on töötlend kui see originaalist grammiga parem ei ole. Ja kas see tõesti kõnetas lavastajat või miks ta võttis just selle tüki ette, et lavale tuua ja niimoodi? Eriti kuna senised Pihla lavastajatööd on vähemalt minule (vist) eranditult meeldinud ja mõjunud. Kas tegemist on tellimustööga? Jah, Piret Laurimaa oskab seda rolli teha, see oleks justkui temale loodud, aga kuna see on niivõrd ootuspärane, siis see omamoodi töötab hoopis sellest elamuse saamisele vastu. Seda siiski ilmselt teatreid tihti külastavale inimesele ja mitte inimesele, kes käib paar kolm korda aastas teatis ning satub just seda lavastust vaatama.

Muidugi kui Heddat varem pole näinud või materjaliga kokku puutunud, siis saab ju analüüsida, et mida ise oleks teinud nendes olukordades ja kuidas suhtuda järgnevatesse loos tõstatuvatesse teemadesse -
*mida teha olles väsinud oma abielust juba pärast mesinädalaid
*Mida teha, kui oled kade teise inimese kirjutatud teose üle ja selle teose ainuke eksemplar satub Sinu kätesse
*kui oled kaotanud oma kirjutatud teose enne selle väljaandmist ja Sul pole koopiat, kas taastaksid selle mälu järgi, üritades veelgi paremini teha või lööd käega kõigele
*kui naine on ilus ja tark, aga kadedusest muutunud ussiks - ise ei saa, aga teisele ei anna... ehk kas armastuses on kõik lubatud ja kas see on üldse armastus...
*teiste inimestega manipuleerimine, suunates neid enda soovide ja tahtmiste järgi käituma
*suhtumine oma sugulasele või lähedasele armsasse inimesse, kes ilmselgelt on seest mäda ja läbi ja lõhki halb... kuigi ometi su lähedane teda armastab...
*suhtumine oma ülemusse, kes ilmselgelt sind ei salli....
*kas eesmärk ikka pühitseb abinõu ja mistahes abinõu...
*kas loodav teos võib olla inimestest tähtsam
jne,, jne, jne

Päris muljetavaldav teemadenimistu... aga kui Sul on igav ja oled juba Heddat näinud mitu korda ja need teemadki läbi mõelnud, siis mis jääb üle - vaadata huvitavat lavastust või häid rolle... aga sedapuhku minu jaoks ei olnud seekord ei üht, teist ega kolmandatki. Kahju.

Hinnang: 2 (Kõik on ilusti lavale seatud ja kõik sobivad oma rollidesse ja kõik tehakse ju laitmatult ära, ent mõnikord võib ju olla nii, et Sul on tuletegemiseks sobiv koht, on hea ja kuiv puumaterjal, aga ometi säde kivi hõõrudes ei teki ja lõke ei süti.)


----------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):

Hedda Gabler
DRAAMA
VÄIKESES MAJAS
KESTUS: 02:45

Tõlkija Krista Kaer
Lavastaja Mehis Pihla
Kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits
Kostüümikunstnik Pille Jänes
Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja
Osades Piret Laurimaa, Karol Kuntsel, Margus Prangel, Külliki Saldre, Maria Annus, Jüri Lumiste, Ene Järvis

Henrik Ibseni draama Brian Frieli töötluses

Ilus ja enesekindel abielunaine Hedda saabub koos abikaasaga pulmareisilt ning avastab end keset väikekodanlikku maailma, mis on ärritavalt igav ja lämmatav. Kuuldes, et tema vana armsam Eilert Lovborg on tagasi linnas, armunud teise naisesse ning kirjutanud raamatu, mis ohustab tema abikaasa akadeemilist karjääri, hakkab Hedda ümbritsevate inimestega manipuleerima…

Norra kirjaniku Henrik Ibseni näitekirjanduse maailmaklassika kullafondi kuuluv „Hedda Gabler“ esietendus esmakordselt 1891. aastal Münchenis ning oli 19. sajandi lõpus üks realismi läbimurdenäidendeid. Hedda Gabler on ühtlasi ka üks maailma näitekirjanduse tuntumaid dramaatilisi naisrolle.

Esietendus 13. mail 2017 väikeses majas

kolmapäev, 18. oktoober 2017

Lemuel Pitkini demonteerimine - NUKU


Viimasel ajal justkui taasavastan Nukuteatrit uuesti ja päris tihti hämmastun kui mitmekülgsed ja sisukad lavastused selles majas on mängukavas. Kõik neist polegi kaugeltki lastele või isegi lapsemeelsetele.... Muidugi mõned neist on ka täiesti tavalised "draamatükid" kus näitlejad mängivad oma kehaga karaktereid... Aga ka nukkudega tüki võib teha täiskavanutele väga fantaasiarikkaks teatrielamuseks ja pakkuda nii lavastuslikke trikke kui ka kunstiliselt kõrget taset ja mis peamine - head lugu!

Sedapuhku on Mirko Rajas ja Kristiina Jalasto dramatiseerinud Ameerika klassiku Nathaniel West'i romaani "A Cool Million" (originaalis avaldatud 1934. Eesti keeles on LR-is ilmunud West'i 2 teist raamatut - "Rändtirtsu päev" ja "Preili Südamevalu"), mille eestinduse pealkirjaks on otsustatud panna mõnevõrra lahtiseletuslikum ja sisu kirjeldavam originaalteose alapealkiri "Lemuel Pitkini demonteerimine".

Tegemist on üsna karmi satiiriga "ameerika unistusest", kuhu võib inimene oma sinilinnu püüdmisega jõuda... Voltaire'i Candide toodud 20nda sajandi alguse Ameerikasse. Suure majanduskrahhi vaesusest väljarabeleda üritava noormehe õnnetud enese- ja rikkuseotsingud, mille käigus ta kehaosa kehaosa järel kaotab, ehk nö. "demonteeritakse". Alguses silm, siis hambad jne., aga inimene on ju visa hingega ning muudkui müttab edasi kuni süda tuksub... Täiesti huvitav oleks teada, kas lavastaja või dramaturg seda raamatu lugedes tuli ideele Lemueli lugu lavastada või kus kohast ja kes sellisele mõttele tuli? Lugu ise on üsna lootusetu ning tumedates toonides, julm, aga samas ka natuke buratiinolik ja ideaalselt sobib just seega nukuteatrisse. Lisaks veel kamaluga Vonnegut'likku teravmeelsust.

Kunstnik Rosita Raud on loonud tabava lavakujunduse, mille taustaks on justkui üks räpane ja räämas peldikusein, millel on osalt keraamilisi seinaplaate alla kukkunud. Samas kompaktne, koos vajaliku metallkonstruktsiooniga, millel näitlejad saavad turnida ning tekitada dünaamikat tegelaste liikumisse. Kogu kunstnikutöö tervik aitab sobiliku atmosfääri tekkimiseks kaasa - ameerika, vaesus, mahajäetus - "lagunemine" koos peategelesega. Lisaks kaasamängiv ja samuti tunnetega mängiv valguskaart Madis Kirkmannilt. Peamiselt pruunikat tooni rõhutav, sest eks see mustus ja vaesus ole ka just seda värvi. Vahele ka sinist, sest tegemist on ju ikkagi nö. "blues"-iga.

Eraldi väärib esiletoomist ka muusika. See süvendab kõiki lavastuse emotsioone veel omakorda kuid lisaks on selle kuulamine ka nauding täiesti omaette. Markus Robam-ist on saanud märkamatult (läbi koostööde Tõstamaa Suveteatri ja Nukuteatriga) üks parimaid Eesti teatri-heliloojaid (V.Tubini, A.Varrese, P.Konovalovi, O.Ehala ja veel mõnede teiste meistrite kõrvale). Tema muusika on ilus, selle kõige otsesemas mõttes. Mitmeski stseenis täiest lavastuse lahutamatu osa, sobides sinna kui valatult.

Näitlejad teevad väga hea trupitunnetusega seda tükki ning eraldi kedagi esile tõsta ei oskagi - kõik olid "omal kohal". Alati on muidugi tore oma lemmikuid näha (Tõnisson, Kobin, Pekri, Tõnis ja Tikerpalu), aga tore oli ka sellel aastal Nukuteatriga liitunud Getter Meresmaa esimeste sammudega kursis olla. Ja päris hästi oli ta selles sees. Ning kiired rollivahetused ja toetused nukuliigutamisele - nagu vana proff! Ja kõik mis kõikide näitlejate poolt tehti, see meeldis. Mul on mõnikord raske leida vajalikku fookust, et vaadata nukku ning ikka hakkan näitlejaid vaatama kui nad koos nukuga laval näha on. Taavi ja Katri, kes peamiselt seekord nukku liigutasid tegid seda imeliselt hästi, et unustasin nad päris tihti ja jälgisin nuku ning teiste näitlejate vahelist mängu. Mis ühest küljest oli omakorda õõvastav, ent teisalt nii see pidigi ju olema. Üsna värvilised ja mahlakad kõrvalkarakterid sellel Lemuel Pitkinil seal teele satuvadki... Ja nukk ise on omamoodi emotsioonitu ja plass puhtalt füüsilise kujuna. Talle nagu ei saagi kaasa tunda. Selline, kes saabki iga nurga peal ja kõigi käest kolki... ja elu kolgib teda omalt poolt tõesti korralikult. Suur ja tühi silmaauk või hambutu suu.... ja siis ühest hetkest alates tema teekonnal minu meelest kõige mõjuvam detail, mis on ühtlasi naljakas ja hirmus üheaegselt - puukulp käe asemikuks... Aga see distantseeritus Lemueli kaastundest laseb ka lihtsamalt tunda neid muid imelikke tundeid, mida selle tüki ja Lemueli teekonna jälgimine tekitab. Tükis on üldse raske leida üles mõnda meeldivat karakterit. Kõik nad on korrumpeerunud, pätid, vargad, sahkerdajad või kui ei ole, siis neist saavad litsid jms...

Ainus kriitikanool, mille seekord õhku saadan on dramatiseeringu pihta. Sealt oleks võinud mõned kontekstiga mitteseotud lõigud välja jätta.... Näiteks tänavakoete lõik - millel sellega midagi pistmist oli selles tükis? Oleks veel mõistnud kui ka koerad oleks mõne kehaosa Lemuelilt ära võtnud... Lisaks ka teises vaatuses üks pikem lõik indiaanlasega, mille peale teatrikaaslaseks olnud vanema tütrega seost ei leidnud. 22 aastase  meelest oli see nii "random". Kuigi õigustada võiks ju, et üldise tunnetuse lisamiseks või loo täiustamiseks olid need lõigud vajalikud. Või siis koerte puhul Orwellilik jätiste projitseerimine kodutute koertena, ent minu meelest polnud siin vaja mingeid lisandeid, mille seotuse üle vaatajana pärast seost mitte leides või ringiga otsides õlgu kehitama peab või nuputama kas endal läks midagi seostest kaduma. Samas kui raamatu lõpust on jäetud üks oluline teema dramatiseeringust välja, mis minu jaoks selle loo puhul tekitaks veelgi mõjuvama loo, ehk kuhu see maailm just "sellel ajal" edasi liikus pärast kõike Lemueliga juhtunut ehk 1930ndatel ja kuhu see Ameerika on tänapäeval jõudnud - tegelikult ju kahtlaselt sarnasse kohta kuhu West'i kirjutatud raamat. Kuid jah, ma oleks selle laval toimunud Lemueli teekonna täiuslikumaks tegemisel jätnud ära need mittevajalikud lõigud vahelt, aga pannud selle fašismi ja isegi rõhutatult Donald Trump-i valitsemisele viite sisse. See oleks tõstnud kogu tüki väärtust veelgi... Sedasi oleks see toiminud ka "hoiatava" tükina Eesti kontekstis. Päris hirmuäratavaid paralleele võiks ju tõmmata ka meie poliitikamaastikuga... sest ka siin meie maailmanurgas tõstab (teatud erakonna näol) fašism ja natsism vaikselt pead... Tasapisi, aga kahjuks väga jõuliselt. Ja teater juba ajalooliselt on ju selliste asjade väljatooja ning rahva kaval "õpetaja". Nukuteatri tegijad on otsustanud siiski sellest võimalusest loobuda ning lavalugu on sellise dramatiseeringuga mõnevõrra lihtsam versioon West'i loost, kuid toimib ka sellisena, ehk ühe õnnetu inimese eluloona - pilt sellest kui kehvasti kellelgi minna võib kui ta on naiivne, ehk maalt ja hobusega, aga läheb suurde maailma õnne otsima...

Hinnang: 4- (Kunstiliselt igati kõrgel tasemel. Klassika kumab läbi ja selle ajastu lugudele sobiva atmosfääritunnetusega. Väga hea muusika ja helikujundusega! Kuigi karakterid olid kõik ebameeldivad ja lugu ise läbi ja lõhki masendav, oli tervikelamus siiski mitte ainult läbinisti kurb, vaid tänu huvitavale lavastuslikule küljele väga elav ning üldse mitte klassikale omaselt kuiv. Tugev trupp loob omalt poolt mitmete värvikate karakteritega kogu Lemuel Pitkini eluloo kaasakiskuvaks. Nukud ja inimesed võivad küll üheskoos laval tegutseda kui nii osavalt mängitakse. Lisaks eri suuruses Lemueli kasutamine ja nende kehaosade kadumiste või väljavahetamistega saavutati midagi, mida päris inimesega ei olekski olnud võimalik! Ainult dramaturgias oli minu jaoks mõningaid konarusi ja oleks soovinud teistsugust, ehk pigem raamatusugust lõppu, sest see oli kogu asja point... Alguses ju hakatigi kaugelt pihta enne Lemueli sündi, lõpus oleks võinud ka olla pikemalt, mis on Lemueli pärand... Kõnetas ka sellisena, aga siiski oleks võinud veelgi rohkem kõnetada.)

------------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on päris internerilehelt "Noor tegija"):

Lemuel Pitkini demonteerimine 

2,5 h | TÄISKASVANU | VÄIKE SAAL

Miski ei kuulu minule vähem kui ma ise.

Lemuel Pitkin on noormees, kellel on kõik eeldused korralikuks tulevikuks. Ta elab koos oma eaka emaga tagasihoidlikult, kuid edasipüüdlikult majas, mis on nende ainus vara. Ühel päeval ilmub Pitkinite ukse taha advokaat, kes nõuab, et makstaks ära laen, mis on võetud Lemueli hariduse toetuseks ning mille tagatiseks on nende kodu. Kui laenu kolme kuu jooksul ära ei maksta, tõstetakse Lemuel ja tema ema tänavale. Ainus võimalus hukatuslikust olukorrast pääseda on minna „laia maailma”, et leida tee varanduseni, mis aitaks laenu tagasi maksta. „Varandus” ise jääb kiirustades ja suure hooga läheneva tähtaja tõttu kahjuks või õnneks sõnastamata. Küllap selgub see teekonna käigus.

Kuid nüüd satub Lemuel hoopis uude maailma, kohtub „teistsuguste” inimestega, kellel kõigil on talle midagi anda või pigem – temalt midagi võtta. Eluspüsimiseks ja oma armastuse, vaimu ning füüsise säilitamiseks on vaja asuda armutusse võitlusse, kus mängitakse inimese vabaduse, eneseväärikuse ja hingepuhtusega.

Lavastus on vormilt keskendunud loo jutustamisele elutu objektiga – nukuga, millele koos vaatajatega luuakse tähendus ja mängureeglid. Elutu saab elusaks vaatajate silme all.

Lavastuse tugev sõnaline pool on segatud leidliku koreograafia ja uudse nukumängu-tehnikaga, kus mängupinnaks on nii inimeste kehad kui kõik muu, mis laval on. Ruum muutub pidevalt, kuue näitlejaga mängitakse enam kui kahtekümmet viit tegelast. Luuakse hulgaliselt tegevuspaiku, väljendusvahenditeks loo jutustamisel on teatrinukud, originaal-helilooming, täpne valguskujundus, näitlejate rollilahendused ning innovaatiline lavakujundus. Lavastuses kasutatakse visuaalteatri, nukuteatri ning klassikalise sõnateatri vorme.

Mängivad
Taavi Tõnisson, Katri Pekri, Tiina Tõnis, Getter Meresmaa, Anti Kobin, Mihkel Tikerpalu

Autor: Nathanael West
Dramatiseerija ja tõlkija: Kristiina Jalasto (Tallinna Linnateater)
Dramatiseerija ja lavastaja: Mirko Rajas
Kunstnik: Rosita Raud
Helilooja: Markus Robam
Koreograaf: Maria-Netti Nüganen
Valguskujundaja: Madis Kirkmann

Kestus: 2,5 h koos vaheajaga
Esietendus: 4. oktoober 2015
Vanusele: noortele alates 16 a ja täiskasvanutele

teisipäev, 10. oktoober 2017

Lendas üle käopesa - Rakvere Teater


Kohe kui teada sain, et Rakvere Teatris tuleb sügisel välja "Lendas üle käopesa", asusin seda pikisilmi ootama. Kunagi lapsepõlves Soome tv'st nähtud Milos Formani film jättis nii sügava mulje, et kui 80ndate teisel teisel poolel Soome kolisin ja videolaenutuses oma esimese tõelise töökoha sain 8nda klassi jütsina, oli see esimene film, mille videolt kohe üle vaatasin. On ju see filmiajaloo 1 vaid kolmest filmist, mis on võitnud kõik 5 tähtsaimat oscarit - parim film, parim režissöör, parim stsenaarium ja parimad mees- ning naispeaosa (ülejäänud 2 on "It happened one night" 1934 ja "Voonakeste vaikimine" 1991).

Kohe tekkis ka teooria, et ideaalselt sobiks peategelaste McMurphy rolli Üllar Saaremäe ja õde Ratchediks Ülle Lichtfeldt. Ja seda isegi võib-olla mitte ainult Rakvere Teatri näitlejate seast, vaid üldse kõigist Eesti näitlejatest. Kui see lootus suvel lavastajaga mõned kirjaread vahetades kinnitust leidis, kasvas ootus veelgi!

See kuidas nende "suurte ootustega" läheb tavaliselt... ootad ja kasvatad oma sees neid ootuseid veel ja veel... ja kui lõpuks siis näed seda imelooma, mida oma peas oled ehitanud ja loonud... siis neid ülesköetud ootuseid rahuldada, rääkimata nende ületamisest läheb vaatet võimatult raskest... Õnneks siiski mingit suurt pettumust see uus teatrilavastus ka ei valmistanud. Väga häguselt on meeles ka kunagine Noorsooteatris lavastatud versioon. Toona mängisid McMurphy/õde Ratched'i duelli Tõnu Kark ja Katrin Saukas. Lisaks veel pikk nimekiri tolleaegseid lemmikuid, kellest meeles on veel Sulev Luik, Tõnu Oja, Enn Kraam, Anu Lamp(?) ja Guido Kangur.. See oli võimas ning kui õigesti mäletan, siis lastele mittesoovitatav... ja siis sellise "titena" seda siiski näha, oli see veel eriti äge. 13 aasta tagust Vanemuises toona alles lavakat lõpetava Mart Kolditsa lavastatud "käopesa" mul ilmselt ei õnnestunud näha, sest ei mäleta sellega seoses midagi (McMurphy't mängis seal Hannes Kaljujärv ja õde Ratched'it Külliki Saldre).

Eks see hullumaja-teema üldse on natuke õõvastav ning inimesed laias laastus jagunevad kaheks - need, kellele see tekitab närvikõdi, mis on talutav ning põnev ja need, kes sellist "kõdi" ei salli. Õudusfilmide fännina kuulun mina kahtlemata esimesse gruppi. Lapsena adusin hulle natuke, nagu marutaudis loomi - ei tea kunagi, millal nad Sulle kallale kargavad. Lapsena bussiga tööle sõites, sõitsid teatud kellaaegadel need bussid läbi ka kohaliku hullumaja kompleksi juurest. Seal oli ka hullude kriminaalide osakond (kujutad ette, mis fantaasiad sellega seoses sai lendu lastud!). Lisaks narkarid, kes olid oma ainete kasutamise tagajärjel "ära keeranud"... näiteks üks kuulsamaid kohaliku elanikkonna seas - mees, kes kujutas ette, et ta on apelsin ning ei lasknud kedagi enda lähedale, sest kartis, et teda hakatakse koorima. Selles peatusest sisenesid bussi ka natuke naljaka käitumisega inimesed... näiteks kord sisenes bussi üks naisterahvas, kes kohe kui mu kõrval istet oli võtnud, hakkas hooga seal bussipingil küpsetama. Pätsutas kukleid, määris neid munaga ja pani plaadiga ahju. Võttis välja ning isegi rääkis nende kuklitega kui ilusasti need küpsevad jne... Kogu asi toimus "õhus" ja nähtamatute vahenditega... Sellel ajal tundus see ühest küljest küll ka naljakas, ent samas ka hirmus... mis siis kui ta mind oma tegevusse kaasab? Või veel hullem... minu peale karjuma hakkab (nagu mõnigi kord seal bussis juhtus "selles peatuses" sisenenud inimestega).

Täiskasvanuna siiski on arusaam natuke muutunud... See pinnapeale nähtav hullus pole pooltki nii hirmus kui see hullus, mis on mõnedel normaalseteks maskeerunutel kahe kõrva vahel peidus. Selline "marutõbine" võib kõvasti valusamalt hammustada ja Sa ei teagi seda karta kui ta hambad juba Su kõril on...

"Lendab üle käopesa" hullud on suuremas osas vabatahtlikult selles hullumajas... seal on nende kodu... Paljud neist on läinud maailma eest peitu uskudes, et seal neid ravitakse ning nende eest kantakse hoolt nii, nagu seda meditsiin ette näeb. Mõni neist ehk ongi ühiskonna standardite järgi liiga suurte kiiksudega ning seetõttu sellesse asutusse end ravile kirja pannud. Üks mees - indiaanlane - on seal juba iidamast-aadamast. Kõik on juba lootusegi kaotanud, et sellest enam inimeselooma saab. Ta nagu ei kuuleks midagi ja ega ta ei räägi, ega suhtle vastu kuidagi. Mõned sanitarid on ta koerarihma pannud ning valavad oma mõnitavate sõnadega teda üle - mees ju ei mõista midagi (kuigi koergi ju mõistaks!)... Kuni ühel päeval tuuakse haiglasse Randle Patrick McMurpy, kes mingi kakluse tagajärjel on psühhiks diagnoositud ning "sunnitud" hullumajja ravile. McMurphy võib ju olla keskmisest elavama loomuga, aga tal on süda õigel kohal... temale see hulludesse suhtumine selles haiglas ei meeldi.. Samas ise sõbruneb nendest mitmega kiiresti... Sellest saab alguse ühe hullumaja peapealepööramine. Kus teravaimaks vastuseisuks kujuneb McMurphy ja õde Ratched'i maailmavaadete erinevus. Kes tegelikult neist kõigist see kõige hullem hull on?

Lavastusest õhkus mingit vanaaegset klassikalist draamalavastuse tunnetust - sellisena mäletan mina oma lapsepõlve Rakvere Teatrit. Ja see on hea. Alati ei pea leidma kõikvõimalikke imevidinaid ja erilisi trikke. Eriti kui lugu on nii tugev ja psühholoogiline, nagu "Lendas üle käopesa". Siiski, õudukate austajana oleksin mina tahtnud näiteks elektrišoki andmise stseeni ja mõnda muudki stseeni palju kreftisemana näha. Samas kui minu teatrikaaslane oli väga rahul just, et need olid lavastajal lahendatud just niimoodi - vaatajasõbralikumana. Kohati oli tempoga probleeme, sest tekstimahukas lõik võis hakata kohapeal keerlema, aga siis päästsid just sellised pimedama valgusega indiaanlase monoloog või McMurphy hoogsam rahmeldamine, mis lõi võnked jälle sisse. Mõned kohad, nagu alguse mängukaartide jagamine võõrastas, sest kes ikka püstijala kaarte mängiv ja veel vähem neid laiali mängijatele jagab, kes püstijalu seisavad... aga ju see oli lavatäitmise ning "ettekujutatud inimese" rõhutamiseks vajalik... samas ikkagi imelik...

Pärast etendust öösel tagasi Tallinnasse sõites, arutasime teatrikaaslasega, et miks siis ikkagi see polnud päriselt see, mida ootasime. Ja jõudsimegi selleni, mis ilmselt saatuslikuks sai... Kummalisel kombel on see just see, mida kõige rohkem oodatud sai - Üllar Saaremäe ja Ülle Lichtfeldt lahendasid oma rollid täpselt ootustele vastavalt. Väga hästi, ent ometi just nii, nagu juba peas sai valmis mõeldud. Sellepärast ei tekkinud seda vajalikku ohhooo momenti. Kui näiteks keegi tüpaaživastaselt või ootamatu omapäraga oleks tulnud ja üllatanud McMurphyna, oleks see andnud etendusele tohutult palju juurde. Ma ei usu, et Saaremäe McMurphy (vähemalt esietenduse põhjal) jääb teatriajalikku samamoodi, nagu Kargu McMurphy. Kuigi ega midagi erilist Saaremäele etteheita ei olegi. Võib-olla oleks selline kahesus, et kas ta ikkagi on ka "hull" või ei ole, tekitanud karakterile sügavust juurde? Teises vaatuses millegipärast väsis ka Üllari hääl ära ühel hetkel ning absoluutselt kohe väsisin ka mina natuke ära, aga proffina ta mõne aja pärast raputas selle välja. Vahepeal tundus, nagu ta proovib kõiki neid taustale jäävaid hulle üle mängida ning tuua sellist tõelist powerit sisse, aga seda enam pääsesid paar neist teistest "hulludest" esile oma mänguga. Eduard Salmist kapihomo lahendus oli väga vaimukas. Piisavalt palju stereotüüpseid vihjeid sellele, ent siiski täiesti omamoodi. Ma arvan, et minu jaoks kõige õnnestunum karakter üldse kogu trupist. Teiseks hämmastun ma kord korra järel kui mitmekülgne näitleja on Madis Mäeorg! Minu jaoks näitleja kõige meisterlikum oskus on lõpmatult tuua endast välja uusi ja uusi karaktereid. Muganduda põnevalt mängitavale materjalile ning näidata ikka uuesti ja uuesti end uuest küljest. Seda muidugi selliste olulisemate ja erilisemate rollidega. Raisata ju ka ei maksa, aga siiani ei oska ma temalt ühtki isegi sellist rolli meenutada, mida ta oleks tavalisena võtnud... Ja mitte ainult see pinnapeale paista oled "siiani neitsi-sotsiaalselt kohmakas" tüüp, vaid ka üldse inimene, keda ta mängib, on täiesti erinev tema eelnevatest tüüpidest! Samas minu ümber istunud rahvas vaimustus kõige rohkem Märten Matsu punaste sokkidega, näguväänavast tüübist. Oma valgete lokkidega mõjus ta natuke nagu pisike poiss meeste seas ja hetketi oli see tõesti tabavalt koomiline... näiteks aknast väljavaatamise stseenis kus ta proovis jalga aknalauale ajada või siis tõesti see keksimine :) Naeruturtsatusi kutsusid esile ka Sõmer ja Tagamets.

Suumaniga oli mul esimeses vaatuses selline probleem, et igas tema lauses oli mingi sõna, mis ei kostunud 10ndasse ritta. Tihti oli see just võtmesõna lauses. Vaatasime ühel hetkel ka teatrikaaslasega teineteisele otsa, et mis Suumaniga lahti on. Diktsioonis ju polnud viga, aga lihtsalt, isegi kõrvu teravalt kuulamisele fokusseerides - lihtsalt ei saa sõnast aru ja kõik. Teises vaatuses oli juba palju parem, ent siiski leidus veel sõnu ta tekstis, mis ei jõudnud kohale. Muidu selline "suur indiaanlane" oli Suumanilt tüübina huvitav ja õnnestunud karakter. Margus Grosnõi meessanitar tundus alguses sobivalt ilge ja vastik, kuid tüki edenedes kaob fookusest ning tundub, et leiab hulludega ühise keele, teenides nende pealt silma kinnipigistamisega, kuid ühtlasi ka tõesti pigistub silm tema suunal kinni, sest lihtsalt tema karakter ei ole enam oluline. Võib-olla oleks dramatiseeringus vaja tema karmi kätt ka teises vaatuses McMurphyga käitumas samamoodi, nagu alguses indiaanlasega? Läbi lendab lavalt ka lõbutüdruk Candy Starr, aga teda mänginud noor näitlejatar vaatas liiga palju publikusse ja karakter jäi loomata, sellepärast ma ei hakka sügavamalt kommenteerima, küll noor inimene kogub natuke mängukogemust ja siis läheb asi ehk paremaks (Noorsooteatris tegi seda kunagi 30 aastat tagasi toona alles lavakas õppiv Merle Jääger, mis on siiani "meeles"... nojah... ta jooksis seal ka paljaste rindadega :) ! Seekordset Candyt ma enam juba praegu, paar päeva hiljem, eriti ei mäleta).

Ja jättes viimaseks Ülle "õde Ratched"i - hullumaja "kuninganna". Oi kuidas mulle meeldis see üks stseen, kui ta kogemata ühele hullule sülle kukub... oleks tahtnud rohkemgi selliseid stseene! Rohkem seda mõnutunnet, et kurja kehastus on "käpuli maas". Ja kui hästi ta selle lahendab... justkui mitte mängides - meenub kevadel tehtud intervjuu Raivo E.Tammega, kus Raivo ütles, et ta tahaks õppida näitlema nii, et ta "on", ehk siis näitleb, aga "on lihtsalt". Ülle tegi selle rolliga just seda. Ei läinud üle piiri, ei näidanud emotsioone. "Oli" ja see mõjus nii vingemaltki kui ta oleks väga kuidagi "mängima hakanud".

Kiidusõnad ka valguskujundaja Arne Maasi'le. Ja mingil määral õhkub ka läbi sellist 60ndate ameerikat. Mingitpidi tunnetustlikult on kunstnik Kristi Leppik seda suutnud sisse tuua. Selline sinakasroheline toon on igati sobilik ja vaheldus meie valgele haiglamiljööle. Ja Converse ketsid McMurphy'l on ka midagi just väga õiget. Nagu ka Dale Hardingu tuttidega sussid :) Kui nokkida detailide kallal, siis ainult indiaanlase pikemakstegevad kobakad võiksid kuidagi veelgi paremini peidetud olla...

Ent kogu etenduse nael saabus minu jaoks alles lõpustseeniga! Tõstis terve tüki hinnangut kõrgemale terve pügala võrra. Ei taha täpselt seda siin lahti seletada, et mitte liiga palju paljastada, aga selgituseks vaid nii palju, et indiaanlaste "unenäopüüdja", mis terve tüki jooksul "palati" kohal märkamatult nö. valvab, see saab endale lõpus sügavama tähenduse... Nimelt indiaanlaste legendide kohaselt pannakse see kuhugile kõrgemale, näiteks voodi kohale rippuma. Ämblikuvõrgulaadne unenäopüüdja laseb sealt kõik head unenäod läbi, aga kurja ja paha püüab endasse kinni - superhea idee kunstnik Kristi Leppikult! Eriti kuna ka üks tegelastest oli ju "indiaanlane"... Andis lavastustervikule väga palju sügavust juurde. Mul tekkisid isegi hetkeks külmavärinad!

Hinnang: 4- (ere näide sellest, et ei tohi lasta ootustel liiga suureks paisuda. Lõpp päästis palju minu jaoks. Esietenduse publik seisis liiga lahkelt püsti, aga minu jaoks see polnud kaugeltki "nii" hea, sestap ei saanud ka jalgu sirgu ajada. Võib-olla oleks pidanud jätma võrdlused koju nii filmi kui ka omaaegse Noorsooteatri tükiga, aga ma arvan, et nendetagi oli neid konarusi, mis ma kaldun arvama, et mängides loksuvad paika, ent sellist kärts-mürts-pauhh asja sellest ei tule ka siis kui kõik jookseb kui valatult. Liiga vähese emotsionaalse laenguga sellelt psühholoogilisemalt poolelt, ent seda premeerivam neile, kes lõbusamaid hetki tõsistest tükkidest tahavad nautida, sest naerda ja muheleda saab küll.)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on päris ka siinsed fotod):

Ken Kesey / Dale Wasserman
LENDAS ÜLE KÄOPESA
Hullumeelselt aus draama
Lavastaja Eili Neuhaus
Kunstnik Kristi Leppik
Valguskujundaja Arne Maasi
Tõlkija Mati Soomre
Osades Üllar Saaremäe, Margus Grosnõi, Grete Jürgenson, Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets

 Maailm kuulub tugevatele. Jänes teab hundi jõudu ja poeb põõsasse. Elu koosneb lihtsatest valikutest – olla jänes või hunt. Kõik ei ole siiski nii nagu meile tundub. Sageli on julge hundi rinnus arglik jänku ja arglik jänku võib kasvada suureks hundiks.

Tegevus leiab aset 60ndate Ameerika hullumajas. Peategelane Randle McMurphy pole lihtsalt huligaan, kes satub vangla asemel hullumajja. Ta on elumees, kes kukub alati jalgadele. Ootamatult leiab ta enda vastast kindlakäelise õde Ratchedi, kes valitseb jäigalt suletud psühhiaatriaosakonda. 

Eili Neuhaus: „Inimese hing ihkab vabadust ja lendutõusmist. Kuid vabadus tähendab ka vastutust. Rohkem kui kunagi varem tuleb meil otsida kurjuse tagant headust, pimeduse tagant valgust, hukkamõistu asemel armastust.”

Dale Wassermani dramatiseeringu aluseks on Ken Kesey samanimeline romaan.

Esietendus 6. oktoobril 2017

reede, 6. oktoober 2017

Pollyanna - NUKU


Viisin oma 11-aastase tütre vaatama lugu 11-aastasest tüdrukust. Ja tuli välja, et paps ei nautinud seda mitte vähem kui järelkasv :)

Pollyanna sisenes mu ellu tegelikult juba lapsepõlves - ameerika filmi näol. Tänaseks mäletan sellest, et oli üks imelike värvidega film (justkui mustvalge film üle värvitud) ühest orvust, kes tuleb elama oma karmi tädi juurde. Tüdruk paneb kogu väikse küla elama ja sulatab ka selle käigus oma tädi südame... Aga mäletan, et toona nutsin seda filmi vaadates, kuigi ei mäletanud enam millepärast, aga  südamesse see läks...

Nüüd, u. 35 aastat hiljem istudes Nukuteatri suures Ferdinandi saalis oma tütrega nägin vaeva, et tema kõrval ikka "tugev isa" olla ja mitte pillima pursata, nagu pisike plika :)

Lugu ise on ju tuttav mitmetest "sedasorti" lugudest - tüdruk jääb orvuks ning on sunnitud kolima karmi sugulase juurde, kus teda justkui kõige parem põli ei oota. Aga tarmukas ja tore laps leiab ikka tee sellest keerulisest olukorrast välja, leiab sõbrad ja saab kõigest halvast üle... Kohe laksust meenub näiteks Roheliste viilkatuste Anne... aga eks "sedatüüpi" lood on kõik natuke Tuhkatriinu sugulased...

Pollyanna puhul on sisse toodud muu hulgas näiteks sõprus üha ulaka poisiga ja jalgade vigastamine ning kurbus, et kunagi enam kõndida ja seeläbi rõõmu tunda ei saa...

Eelkõige tundus see väga õnnestunud koostööna lavastaja Mait Jooritsa, dramaturg Priit Põldma ja kunstnik Nele Sooväli vahel. Need kolm tugevat sammast on loonud kandepinna, millele ehitatud lavastus on näitlejate poolt kui üks "emotsioonide ameerika mäed". Alates rõõmust, sõit läbi kaastunde, hirmu ja ehmatuste, naljade ja kurbuse, sõpruse, armastuse, põnevuse jälle rõõmuni välja. Osavalt komponeeritud ja lavastaja poolt ideaalselt temposse pandud. 2 tundi võib muidu mõnede laste jaoks olla liiga pikk aeg paigalistumiseks, aga "Pollyanna"s ajab üks tegevus teist taga ning niidid ja kaasamõtlemisteemad jooksevad risti-rästi läbi loo (tõeliselt hea dramatiseering!) Lavastaja on teinud ka ühe sellise õhkuahmima paneva lavastajatriki esimese vaatuse lõppu, et vaheaeg tundus liiga pikk, et saada juba edasi näha, mis teises vaatuses saab... Kujunduslikult kõrgub keset lava tõeliselt võimas ja mõjuv puu. Ühel pool puud on klassikaline "nukumaja" moodi ehitis, ehk Pollyanna tädi Polly kodu, kus teisel korrusel on räämas Pollyanna tuba ja selle kõrval klaverituba, aga allkorrusel suur köök, kus kohmerdab ringi majateenija. Teisel pool puud on natuke keerulisem "nukumaja"... selle esisein on avatav ning sees paljastub ühe üksiku onkli tuba. Teisel korrusel on ka ärklituba, mille akna kaudu näiteks saab vestelda inimesega, kes katusele redeliga ronib :) Lava ees ääres voolab oja ja selle üle on ehitatud sild, millelt näiteks saab vette sülitamise võistluseid korraldada :)

Kui Tiina Adamson (kes minu jaoks on uus tutvus teatris) lavale tuleb, on tema rääkimishääl justkui laulev. Natuke ehmatas hetkeks ära, et kas diktsioon hakkab häirima tänu sellele, aga üsna kiirest harjub sellega ja ühtlasi ka noore näitleja hääl muutub tavalisemaks rääkimishääleks. Väga hea leid just eriti "lapserolli"... ta mõjuski nagu väike tüdruk oma noore plikaliku olekuga. Pollyanna tädi Polly, kes tahab kasutütrest kasvatada "korralikku kodanikku" on oma reeglitega kaugelt üle piiri, aga päris hea pisikese teekonna karmist tädist, mureliku ja sooja ning südamliku tädini teeb Lee Trei.

Trupi säravamateks tähtedeks tõusid minu jaoks Tiina Tõnis, teenijanna Nancy'na... kes tänu osavale ja väga õnnestunud füüsilisele koomikale lausa hämmastab. Füüsiline koomika on üks raskemaid žanre - nii lihtne on muutuda tobedaks rahmeldajaks ja eriti raske on sellega päriselt ka vaatajale nalja teha. Aga see kuidas Tiina kukub tooli seljatoelt istuma või muidu... paljastamata täpsemalt, mis ta veel teeb - igatahes jahmerdab seal köögis kohmakalt ringi... aga järgmisel hetkel on nii osav, nagu akrobaat - lahe väike leid kõrvalrolli... selline kahesus annab palju rohkem vaatajale ja kindlasti mängijale endale ka. Lisaks on ta nii armas Pollyannale... ikka peab ju keegi toeks olema, kui karm tädi elu raskeks teeb. Ning vajadusel paneb ka selle tädi paika kui vaja :) Teine superroll (ja veel lasteteatrist) tuleb Nukuteatris külas olevalt Markus Habakukelt. Krutskeid täis, plikadega mitterääkiv poisiklutt oli ka nii ehe ja usutav ning vaatajale mõnusalt palju huumorit ja vempe pakkuv. No ikka tõesti just selline äge klutt, kelle elu ongi justkui üks suur seiklus. Riho Rosberg ja Jevgeni Moissejenko on samuti igati omal kohal. Jevgeni mängib välismaalast ja Riho kurja onu, kes laste mängu tahab vussi keerata, tegelikult olles ise üksik ning seetõttu rõõmutu...

Kui tikutulega otsida seda kriitikat, siis natuke naljakas oli liikumine Polly majja ja sealt ära... vahepeal kasutati ust, siis jälle joosti sillalt otse läbi seina majja... Kuigi ma olen suur Ardo muusika austaja, siis need mõned laulud, mis etenduses olid, need väga hinge ei pugenud... taustamuusika oli selles mõttes parem. Valguskaart tundus olevat ka etendusel väga keeruline, kuna mitmetes tubades ja majades ja lava osades toimub tegevus, lisaks üldised valgusvilkumised ja kohtprožektor, siis esietenduseks polnud see kõik veel päris paigas. Kuid kõik need pisikesed miinused on siiski täiesti tühised, sest lugu ise töötab. Nägin mitmeid tuttavaid, kes kõik olid etendusega väga rahul. Ja mu oma tütar, kes on eriti karm kriitik ning 11-aastasena rohkem huvitunud viimasel ajal muusikast ning õudusfilmidest, kiitis igati heaks. Kusjuures ma arvan, et seda võib vabalt vaatama minna ka teatrisõbrast eelkooliealisega.

Hinnang: 4 (Teemad mõjuvad tõesti kõikides vanustes vaatajatele ning tegemist on väga hästi lavastatud ja dramatiseeritud klassikuga ning väga ilusa kunstnikutööga. Näitlejate trupp on mõnus ning Tiina Tõnis ja Markus Habakukk säravad kohe eriliselt! Mõnusalt värviline ja südamesoojust tekitav, nn. "pisarakiskuja" lavalugu. Romantiline ja armas, aga samas põnev ja üllatav. Muhe ja õpetlik, aga õpetlikkus pole pealesurutud vaid mõnusalt sügavale ära peidetud nii, et neelad selle kogu selle ägeda tegevuse ning kaasaelamisega koos alla ja pärast lahkud etenduselt emotsionaalselt intelligentsemana :) )

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit ka sealt):

Pollyanna

Lugu väikesest tüdrukust, kes muutis suurt maailma

Ameerika lastekirjanduse tähtteos, Eleanor H. Porteri südamlik ja helge „Pollyanna” esmakordselt eesti teatrilaval!

Hiljuti orvuks jäänud 11aastane Pollyanna saadetakse elama oma tädi, tõreda ja kibestunud vanatüdruku preili Polly juurde. Võõrasse kohta saabunud Pollyanna võidab kiiresti kõigi linnaelanike südamed, õpetades neile rõõmumängu, mil on ainult üks reegel: leida igas olukorras midagi, mille üle rõõmustada. Mida raskem olukord, seda põnevam mäng! Aga ühel päeval seisab Pollyanna silmitsi katsumusega, mida ta rõõmumängu mängides lahendada ei suuda. Kuidas saada hakkama hetkel, kui ei leia enam mitte midagi rõõmustavat?

„Pollyanna” tuletab mängulisel moel meelde, et siiras elurõõm ja oma lähedaste hoidmine aitab üle elada ka kõige valusamad viivud. Päikseline lavalugu sobib vaatamiseks kogu perele, alates 7. eluaastast.

Mängivad Tiina Adamson (külalisena), Markus Habakukk (Kuressaare Linnateater), Lee Trei, Tiina Tõnis, Jevgeni Moissejenko, Riho Rosberg

Autor: Eleanor H. Porter
Dramatiseerija: Priit Põldma (EMTA lavakunstikool)
Lavastaja: Mait Joorits
Kunstnik: Nele Sooväli
Valgus- ja videokunstnik: Kristjan Suits
Helilooja: Ardo Ran Varres
Tõlkija: Linda Liiv

Esietendus 1. oktoobril 2017 NUKU Ferdinandi saalis
Vanusele: 7–107
Kestus: 2 h, kahes vaatuses

kolmapäev, 4. oktoober 2017

Rännakud. Maarjamaa laulud - Vanemuine (EV100 teatrisari "Sajandi lugu" 2.osa ehk 1920-1930)


Tiit Palu on kirjutanud ja lavastanud teise osa EV100 teatrisajale "Sajandi lugu". Järg on jõudnud 1920ndate aastateni ning Palu lavastuse põhifookus on sellel ajal toimunud keeleplahvatusel, ehk uute sõnade kasutuselvõtmine... kuigi sisulises kontekstis on see laiendatud üldse sõnade tähtsusele, nende tähendusele, tähtsusele ning ütlemise vormidele ja vastuvõtmisele ehk kohalejõudmisele.

Laias laastus on lavastus jagatud sõnaliseks ja tantsuliseks. Esimesel poolel tulevad näitlejad lavale üksi või kahekesi ning teises pooles 11 tantsijat tantsivad ja liiguvad küll rühmas küll üksikult kui ka paarikaupa. 
Sõnalises pooles võetakse läbi sõna sügavus, selle olulisus, selle murdevõimalused, tähenduse mitmekesisused, selle mõju nii ütlejale kui kuuljale, selle kaheldavus jne jne jne... Näitlejate diktsioon on erinev, ent kõik annavad oma sõnu publikule edasi justkui iga sõna hoolikalt väljendades, nagu oma kallimat vara ning see on mõjuv ja paneb kuulama ning hindama kuulatut.
Kummalisel kombel isegi tekkivad karakterid tänu näitlemisele ning juttude sisudele, kuigi näitlejad ise ja nende esitatav isik kogu kontekstis ei tundugi oluline.

Kõige huvitavam minu jaoks oli isa-poja paar... Kas emal on altzheimer? Miks ta poja "sõnadele" ei vasta. Külliki Saldre pakub minu jaoks ka terve etenduse tipphetke... lugedes Betti Alveri imeilusa luuletuse "Räägi tasa minuga":
Räägi tasa minuga,
siis mu kuulmine on
ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on
kergem.
Inimrõõmu, hingehärmi
tunnen-taban läbi tuule.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule.

See äratab omakorda küsimusi... Samas selle etendusega astusin ma Jaanus Tepomehe fänklubisse... Olen teda näinud sellel aastal mitmes rollis, ning kõik mis ta teeb, tundub olevat kõrgel tasemel. Ka siis kui lavalugu ise ei meeldi, võib tema peale justkui alati kindel olla. Ning seekord tema maneerid, liikumine, väljenduslaad - mahe, õrn ja iga sõna mõtestatud... ka kordused või küsitavused... selline esitus lihtsalt paneb kaasa elama tema karakterile. Teda kuulama ja jälgima. Lummav esitus. Külliki Saldre osa jääbki partneriks olemine ning see luuletus, sest muud ta ei räägi.

Samuti mõjus mulle sügavalt Merle Jääger... vaheldumisi murdes ja mitte murdes rääkides... või tuleks öelda vaheldumisi võro ja eesti keeles... Tema partneriks on ubin, elik õun. Kuid siiski partner... Esitustunneteks valitud õhinus, aga samas ka südamlikkus ja soojus. Justkui maalähedus, võib-olla kõige rohkem kõigist tegelastest - inimene 1920ndatest... Margus Jaanovitsi esituses oli kergelt ka huumorit, kui ta oma "tühja kah" monoloogi esitas... Selleks vajalikku koomilisust õhkus ka karakterist. Marika Brabanštšikova ja Piret Laurimaa tegelased sama tugevalt ei mõjunud. Ja kuigi Marika jutt sõnade olulisest on läbi mõeldud juba paarkümmend aastat tagasi, oli see vajalik külg sõnade kohta just sellises tükis.
Tüki alguses on ka 2 mehe vestlus - alguses mõtlesin, et Johannes Aavik ja Johannes Voldemar Veski, kellele tekstidele viidatakse ka enne etenduse algust eesriidel ja kes mõlemad tegutsesid Tartu Ülikoolis 1920ndatel eesti keelega. Aga kuna üks mees (Reimo Sagor) saadab teise (Tiit Palu) eestlastele keelt jagama, siis jättis pigem Reimo tegelane jumala või tähtsa juhi mulje, aga Tiit ilmselt oligi üks nendest kahest eesti keele arendajast.

Kuna üleminekud olid, nagu teatepulga edasiandmised, üks läks lavalt teine tuli asemele ja need lood esitati teineteise otsa jutustustena ning otsest sidumist ei toimunud ning Külliki Saldre riietus ja kingad ei jätnud muljet 1920ndatest, siis jäi mulje mõningast ajapuudusest ja läbimõtlematusest enne kui tükk lavale publiku ette juba saadeti. Võib-olla tuli tähtaeg liiga kiiresti? Sõnalises osas oli küll ideid ja mõtteid, mis meeldisid, aga tervikuks sidumine või voolavus puudub. Üks jutt tuleb teisele otsa ja iga jutt esindaks justkui üht teatud külge keelest. Kuid midagi jääb selgelt puudu.


Ja siis antakse teatepulk üle tantsijatele ning algab tantsulavastus. Draamanäitlejad lahkuvad lavalt ning algab kujundlik, sõnadeta esitus, mis alguses äratab küsimuse, et läbi nende liigutuste, kus tantsijad toetuvad teineteisele, liiguvad koos, rütmis või põimuvad ning segunevad ja liituvad - kas see tähendab, et tekivad liitsõnad, võõrsõnad, põimlaused ja kõikvõimalikud keelelised ühendid?

Inglise keeles on tabav väljend "poetry in motion", mida võiks see esitus kujutada... kuid kahjuks seda see ei tee. Väga huvitava heliloominguga ning isegi kõpsud, kääksud ja klõmin, mis tekib tantsija jalgades annab helipildile juurde. Kuid kahjuks tantsust puudub elu. Tantsijad on selgelt võimekad, aga neile pole antud materjali, mida tantsida. Ei midagi uut, ei midagi vaimustavat... mõtteid ei tekita... Ainus kõrghetk on siinse teksti alumisel fotol olev Brandon Alexanderi ja Mirell Sorki duett. Selles jääb siiski väheks, eriti kuna tantsul on nii suur osa... Ma kella ei vaadanud, aga tundus, et natuke üle poole kogu etendusest.

Ja miks neil olid tänapäeva riided? Kas viide sellele, et kunagi oli keel tähtis, enam mitte? Kunagi oli sõnadel mõju, tähtsus ja tänapäeval loeb ainult tegu? Ei saanud aru, mida sellega öelda taheti...
Minu taga istus proua, kes tantsuosa alguses ütles tähtsalt oma kaaslasele seda sama, mida mina arvasin, et see on kujundlikult uute sõnade sünd. Kuid üsna pea muutus jutt selliseks, et kui veel üks tants tuleb, siis lahkub ta poole etenduse pealt... keset rida polegi nii lihtne sealt lahkuda... Ja kui tuli uus ja uus tants ning see muudkui jätkus, siis oli kosta juba "ohh jummel"...

Kuna ka minule antud juhul see tantsuline pool ei pakkunud suuremas osas ei silmailu, ega mõtestatust, siis imetlesin näiteks hoopis Maria Engeli reielihaseid ning mõtlesin, et miks need kõrgepinge elektriliinipostid on kujunduselementideks? Kas 1920ndatel sündis Tartus esimene elektrijaam? Tallinnas tekkis selline juba 1913... Või oli see ikkagi üldisem industriaalse ajastu ja tänapäeva tunnus? Lõpuks jõudsin mõtetega ikka tantsuosa algpunkti tagasi, et miks ikkagi sõnadest ja keeleplahvatusest teha tükki kus on nii suur osa tantsul... aga ju see on teistele mõistetavam kui minule.

Tüki lõpus ütlevad näitlejad ja tantsijad, kes osalesid kõik 1 ainsa sõna. Igaüks ühe... kes eesti, kes oma emakeeles... seega kõigist sõnadest ei saanudki aru. Kontekstist jällegi ka mitte... Aga Tartust tagasi Tallinna sõites saime neljakesi ka arutada, et mis sõna ise oleks öelnud, kui oleks saanud ainult ühe sõna öelda. Keegi ütles öö ja keegi ütles rõõm... need jäid meelde... need on päris head variandid... Ise oleksin vist öelnud pikima sõna, mida eesti keeles tean: Paabulinnusabakattesulesilmamunasinisevärviline
Aga võib-olla oleks ka öelnud "öö"... või hoopis "armastus" :)

Sellega seoses meenus hoopis üks Kareva luuletus, mis küll etenduses ei kõlanud, aga minu arvates sobiks hästi lavastuse konteksti:

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.

Mõelda vaid kui selle tantsu asemel oleks olnud hoopis "luuletused"... näiteks pärit 1920ndatest...

Hinnang: 2 (Sõnalise osa hinnang tõstab selle hinnangu 2-le. Ja lõpuks jääb meelde sellest ikkagi see, mis meeldis - Jaanus Tepomehe ja Külliki Saldre duett, Merle Jäägeri ja Margus Jaanovitsi monoloogid, Brandon Alexanderi ja Mirell Sorki duett ja Maria Engel - ükskõik, mida ta tegi. Näitlejate diktsioon ja see kuidas nad sõnu laususid. Paratamatult tekkis mõte, et kui on tellimise peale tegemine, kui raske see võib olla looja jaoks konstrueerida midagi eriti head. Ilmselt tuleb minna rohkematele kompromissidele ja võtta laiahaardelisemalt... või kasutada midagi juba olemasolevat? Jah, natuke valmis silumatuse tunne jäi ning proportsioon tantsuga oleks võinud olla tunduvalt-tunduvalt rohkem sõnalisele poolele kaldu. Tantsu oleks ju võinud kasutada küll, siis oleks see mõjunud huvitava kujundina ning tõesti sõnade jõudu või nõrkust näitamaks, näiteks sõna/tegu võrdluse kontekstis... Aga samuti oleks tahtnud huvitavamat koreograafiat ning aru saada, et miks nad olid tänapäevastes riietes tennistes ja rõhutatult modernsed ja justkui välismaalased ning mida nende tantsudega öelda taheti?)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Rännakud. Maarjamaa laulud
DRAAMA
VÄIKESES MAJAS
KESTUS: 01:30

Vanemuise teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava koostööprojekt EV100 teatrisarja SAJANDI LUGU raames

„Rännakud“ on Vanemuise teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava ühine teekond keele ja kodumaa mõtteruumis. See on kahest lavastusest koosnev lugu, mida ühendavaks sillaks on veebiplatvorm Rändomoonium, virtuaalne maa, milles võimalik vahetult keeleplahvatusest osa saada, olla ise oma rännaku ja maailma looja. Teatrite koostööna valminud leht annab sissejuhatuse lavastustesse ning aitab neid mõista, saada lisateadmisi Eesti ajaloost ja valitud kümnendist.

Kui sada aastat tagasi sündis Eesti Vabariik, tekkisid eesti keelele varasemast hoopis teised võimalused ja nõuded. Oma riik ja eestikeelne teadus kutsusid esile keeleplahvatuse, eesti keele kasutusala laienes kodust ja luulest kateedrisse ja tähetorni. 1920ndatel loodi keelekomisjonides kümneid tuhandeid uusi sõnu ja mõisteid meile täna igapäevaseks saanud nähtuste kirjeldamiseks. See oli otsekui uue universumi sünd, plahvatus kõikidesse suundadesse korraga. Eesti keelest sai keel, milles võis filosofeerida, taimi ja selgrootuid uurida, suhelda omavahel kui tahes peentest ja peenikestest asjadest.

Meie emakeel on eesti keel. Me mõtleme, tunneme, suhtleme, armastame, kõneleme, loome ja kahtleme eesti keeles. Me kasutame eesti keelt, mis loodi Eesti Vabariigi esimese kümnendi palangus. “Maarjamaa laulud” on lavastus, kus mõeldakse ja tantsitakse eesti keeles. See lavastus lähtub 1920ndate keeleplahvatusest. Selle plahvatuse jõud on meid siiani kandnud.

Rännakute teine lugu, TÕOTATUD MAA asub SIIN

Veebiplatvorm Rändomoonium avaneb SIIN.

Teksti autor ja lavastaja Tiit Palu
Helilooja Kara-Lis Coverdale (Kanada)
Koreograaf Ruslan Stepanov
Lavastusdramaturg Deivi Tuppits
Kostüümikunstnik Mare Tommingas
Lavakujunduse autor Silver Vahtre
Valguskunstnik Margus Vaigur (Teater Endla)
Videokunstnik Carmen Seljamaa
Helimeister Feliks Kütt (Teater Endla)
Osades Külliki Saldre, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Tiit Palu, Merle Jääger, Margus Jaanovits, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees ja tantsijad Endro Roosimäe, Alain Divoux, Matteo Tonolo, Archie Sladen, Walter Isaacson, Brandon Alexander, Maria Engel, Tarasina Masi, Yukiko Yanagi, Sayaka Nagahiro, Mirell Sork


reede, 29. september 2017

Revolutsioon - NO99 (EV100 teatrisari "Sajandi lugu" 1.osa ehk 1910-1920)


Viimaste aastate mitmetest pettumustest NO-teatris (Tõde, mida ma olen igatsenud, Mu naine vihastas, Kadunud sõbra juhtum jne) hoolimata ning mitmete selle teatri tegemistest heaga loobununa (Päev pärast vaikust, Unistajad, El Dorado: Klounide rünnak, Kõnts jne), sisenesin seekord Sakala tänava saali suure õhinaga. Tegelikult on päris korralik igatsus näha Marika Vaarikut ja Eva Kolditsat jälle heades sisukates rollides karaktereid loomas ning see uussiiras stiil, mida Mart Kangro viljeles "Paradiisis" tegi temast päris huvitava ning samuti jättis Rea Lest November-filmis sümpaatse mulje, Ragnar Uustali polegi õnnestunud pärast tema lavaka lõpetamist näha ning Jörgen Liik on ka veel täiesti "avanemata" näitleja, seega igati põnev trupp. Ene-Liis ning Tiit on ka ehk jõudnud oma patareisid laadida kogu selle kammajaa järel, millega meedia ja "anonüümsed kommentaarid" nad läbi närisid (olles kursis sellega, mis tegelikult toimus, siis ei meeldinud ka minule kogu see värk)... Ja kuna lavastus on EV100 teatrisarja "Sajandi lugu" esimene lavastus ning olen otsustanud kogu selle sarja lavastused ära vaadata - põnev ju läbi teatri Eesti ajaloolisi pildikesi ritta seada ning seoseid luua... Ehk on ka aeg küps uue võimaluse andmiseks NO-teatrile ning võib ju olla, et teater on võtnud jälle sellisel pöördeliselt hetkel uue suuna ning muutunud samasuguseks sisukaks, nagu GEP'i, Kes kardab Virginia Woolfi, Padjamehe, Nafta ja Periklese aegadel...

Saali sisenedes on seal avanev vaateväli võimas - revolutsioonile kohaselt punane - kuidagi võimas kui pikad tekstiilid kõrgustest alla lavale langevad. Natuke rikuvad kogupilti tagaseinas olevad puulatid ja -prussid, aga selle eest näitlejate punased ürbid on kooskõlas muu atmosfääriga ning taotakse rütmis lava külgmistele äärtele paigutatud puulatte justkui sõjatrummi - kohe läheb ju revolutsiooniks!

Edasi hakkavad näitlejad keerlema... ükshaaval ja vaikselt üha kiirenevas tempos... kuigi igaüks ikkagi natuke erinevat moodi ja ise taktis. Marika Vaarik ainukesena keerleb väga rahulikult ja aeglaselt. Mõni teine pidevalt ja kiirelt, mõni vahepeal aeglustades ja siis jälle kiirendades... Tekib selline verevalamise ja voolamise tunne, võitlus - kohe alguses - kujundina võimas ja mõjuv... Ja nad keerlevad ja keerlevad ja tekib juba hirm, et nad jäävadki keerlema... veerand tundi... ja ikka keerlevad...siis hakkavad mõtted hajuma... näiteks sellele, et kuidas nad küll jaksavad, et süda pahaks ei lähe ja tekivad paralleelid, aga üldsegi mitte Eestiga ning kaugeltki mitte Teatrisarja lehel lubatud perioodiga 1910-1920. Paar aastat tagasi Türgi reisil juhtusin nägema mingis sealses koopias kuidas valgetes ürpides pöörlevad dervišid end samuti väsimatult, justkui usuekstaasis keerutasid (Mart Kangrol oli ka just õigesti - pea natuke kaldu). NO-teatri näitlejate puhul tundus see küll väsitava "tööna", sest mõned olid neist päris higised ning nagu mainitud - kõik ju ei keerutanud niimoodi nagu dervišid seda teevad ja sellepärast pole ka kindel kas see islamimaade kultuuripärandi kasutamine on ikka antud kontekstis eesmärgiks? Konteksti see ju ei sobitugi...

Edasi vabanetakse punastest ürpidest ja selle alt paljastuvad sinised töömeeste kombinesoonid. Näitlejad hakkavad liikuma värisedes, justkui tõmmeldes. Ei tea, kas nad on väsinud või näljast nõrkemas, nagu revolutsioonide ajal ikka ollakse... hakkab ülesehitus pärast laastavat sõda? Lavale kerkib puitkonstruktsioon - täpselt samasugune, nagu Pepeljajev kasutas oma lavastuses hiljuti Viljandi noortega "Primavera Paunveres" -lavastuses. Ainult, et Pepeljajevil oli see jällegi kontekstis, sest seal oli läbi lavastuse huvitavaid "ilma naelteta" puitkonstruktsioone, mis integreeriti ka lavastusse sisuliselt... näiteks, see sama, mis NO-laval oli, seda kasutas Pepeljajev sillana, millele projitseeriti video abil ka inimene kõndima jne... Revolutsiooni kontekstis ei saanud selle sidususest aru... kas Tartus üle Emajõe ehitati mõni oluline sild 1910-1920 vahelisel ajal? Ilmselt on siinkirjutajal piiratud teadmised antud teemal (eks sellepärast ju natuke olekski tahtnud sellist sisukamat ajastukohast Eesti-teatritükki ka). Lisaks tõmbab Marika mõned korrad punase värviga pintsliga sellest sillaäärest üle ka. Kas seegi oli "verine", kas see "ehitis" või "ehitamine" oli ka kuidagi revolutsioon? Vaatajana ei saanud hästi pihta. Kõige tõenäolisem viide milleni jõudsin, et see ülesehitamine tuli "vere"-hinnaga?

Edasi hakkab sisse tulema teksti ning selleks on Hasso Krulli "Meeter ja demeeter"... õigemini lõigud sellest... Olen antud teost lugenud umbes 10-15 aastat tagasi ning mul on Krulli töödega natuke selline love-hate suhe. Antud teos, mida autor alapealkirjaga "eepos"eks kutsub, kuulub sinna "hate" valdkonda - ma lihtsalt ei saanud sellesse maailma sisse, sest "müüdid" pole lihtsalt minu teema (välja arvatud Tallinna legendid ja mõnede teiste väheste eranditega). Ja kuna tükis oli võetud sealt veel ainult mingid motiivid, mis samuti Eesti 1910-1920 vahelise ajaga kuidagi kokku tegelikult ei sobitu, siis tüki tekst oli seal justkui lavastuse visuaalse poole kujundiloojana toeks, aga sisuliselt ei omanud vähemalt minu jaoks mingit tähtsust. Krulli eeposest on "Revolutsioonis" kasutatud Prometheuse korraldatud uputuse motiiv, mis alusteoses oli mingis mõttes revolutsioon või vastuseis, aga Eesti kontekstis - möhhh??? Mis see sidusus on 1910-1920 vahelise perioodi, ehk meie rahva väga olulise "revolutsiooniga"?

Seleks ajaks olin juba nii ärritunud ning solvunud, et tegijad kogu EV100 "Sajandi loo" konteksti ei austa, vaid teevad mingit oma asja, et iga detail hakkas kõrva ja tekitas minus ebameeldivat trotsi. Näiteks kui korrutatakse ja korrutatakse "tuleb arendada kultuuri, mis teadlikult vastandub valitsevale kultuurile" - nagu mingit iseenesest mõistetavat tõde, siis hakkan keerutama mõtteid peas, et mina tahan, et Eesti kultuur püsiks sellisena nagu see on. Näiteks tuliselt soovin ja loodan, et teater ei arene "Revolutsiooni"-laadse lavastuste suunas. Mina tahan sisukust ja sõnumeid ja paralleele eluga ja karakteriloomet. Kuigi loodan ka visuaalselt nutikaid lahendusi näha ning üldse huvitavaid uusi ideid, siis ikkagi kontekstikohaseid ja loo, terviku või elamuse loomiseks vajalikke.

"Revolutsioonis" ei tee ükski näitleja "karakterit". Nad on kõik nagu nupud lavastaja mängulaual (olen seda NOs varemgi eriti just viimastes lavastustes tähele pannud). Ehk lavastaja on nad pannud liikuma  teatud viisil, tegema teatud asju ning sama hästi oleks võinud kõiki neid osi mängida piisavalt hea diktsiooniga inimesed tänavalt.

Selele loosungile (no vähemalt oli üks "loosung", mis mõjule ka pääses - ikkagi "revolutsioon" ju) vastukajaks - mina ei taha sellist valitsevalt kultuurile vastanduvat kultuuri. Olgu see siin ja praegu minu isiklik revolutsioon (küll aastal 2017 ning mitte vahemikus 1910-1920) sellise "vastanduva" kultuuri vastu. Pigem tahaks, et austataks ja hinnataks meie kultuuri, kultuuripärandit ja hoitaks ning arendataks seda edasi, mitte sellele "vastu". Miks "vastu"? Miks mitte euroopalikus, põhjamaalikus suunas, tasavõrduses, ligimestest hoolivas armastuses, kus austatakse meie kombeid ning tavasid ning võetakse arvesse siinse regiooni omapärasid ja meie kultuuritausta ning lastakse kõigil rahus elada, ilma sõjata, ilma halvustamata teiste kultuure ja halvustamata inimesi nende usuliste, seksuaalsete või muude neist endast sõltumatute omaduste põhjal. Kus tasavõrdusus ja austus ja turvalisus on kõige alus. Kus tahetakse rahu ja headust hoida. Kultuurile, kus teatrisaalid on puupüsti täis, antakse võrdlemisi palju välja raamatuid meie omas keeles ning tehakse nii oma filme, näidatakse ka muu maailma filme kui ainult Hollywoodi rahamagneteid, tehakse muusikat countryst klassikalise muusikani, huvitavat arhitektuuri, viljeletakse mitmekülgset kujutavat kunsti, on sõnavabadus...  Miks sellele kultuurile peaks vastu midagi arendama? Minu meelest peab rohkem sellesse suunda edasi liikuma, sallivust ja headust veelgi inimestes kasvatama, sest me pole ju veel "kohal"... hoopis väga kaugel veel sellest! Ka minul on kõigest hoolimata hea meel, et NO-teater meie teatrimaastikul on ja pakub sellise teatri vaatajatele rõõmu ning mõtteainest. Samas viib Eestit teatrimaailma nendele festivalidele, kus sellist teatrit austatakse. Lisaks säilib ootus ja lootus, et mina kasvan ning arenen ja kasvavad/arenevad ka NO-teatri tegijad ning ühel hetkel võib-olla kohtuvad meie nägemused heast teatrielamusest jälle! :)

Hinnang: 1+ (Ei saa öelda, et ma oleksin ootused üles kruvinud ning nendele ei vastatud. Otse vastupidi, midagi sellist ma justkui eeldasingi No-teatrilt. Ikka seesama viimaste aastate tuttav ja turvaline "NO". Samas sügaval ikkagi lootsin, et nii konkreetne ülesande-püstitus, nagu Eesti ja 1910-1920 ajavahemik... et ehk see inspireerib kuidagigi tegijaid midagi minu maitsele vastutulevamat tegema... ei läinud seekord õnneks. "Revolutsioon" ju iseenesest ka paljulubav pealkiri, aga ikka No-likud katsetused helide tegemisega ebakonventsionaalsete vahenditega. Semperi lavakujunduslik kunstiline pool oli ainult huvitav. Värvid ja valgus mõjusid. Alguse keerutamine teatud hetkeni. Seda oli siiski tervik-teatrielamuse mõttes kaugelt liiga vähe minu jaoks. Lusaks mitmed komponendis häirisid nii palju, et kui oleks olnus vaheaeg, oleksin ilmselt lahkunud poole pealt. Samas sobib esitamiseks eesti keelt mitterääkivatele hästi. Huvitav olekski teada, et kui oleksin vaadanud seda teises kontekstis - välismaalasena ning ootamata EV100 seeriasse sobiva sisuga tükki, et kuidas sellesse siis oleks suhtunud... kaldun arvama, et üldsegi mitte nii kriitiliselt.)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülaltoodud foto):

NO34
REVOLUTSIOON
OJASOO/SEMPER

Me vajame revolutsiooni! Ah! Me vajame midagi, mille nimel võidelda! Midagi, millest unistada! Midagi, mille poole liikuda, pürgida, tungida! Me vajame ülevust! Katartilist palsamit! Me vajame kargust, mis tekib absoluutse, totaalse murdumispunkti südamikus. Täielikku vaikust, lõppematut värinat ja hingematvat lummust, mil kõik on korraga selge, sest kõik muutub pöördumatult. Mitte miski ei jää. Kõik on uus.

Vastavalt Swedpanga, IMFi ja ÜRO analüüsidele elame me paremini kui kunagi varem, ja ometi on olukord väljakannatamatu. Meie hingede eimiski, meie elude tühjus, meie olemasolu tähtsusetus. Ainsad tööriistad, mis meile on jäänud, on tõde, demokraatia, pahurad säutsud ja väikesed pühapäevased vastupanud (ühiselt koos perega). Aga inimene ei ole ainuke revolutsionäär. On veel keegi, kes karjub.

"NO34 Revolutsioon" alustab teatrilavastuste sarja "Sajandi lugu", mis on valminud EV100 programmis. Erinevad lavastused lähtuvad erinevatest perioodidest Eesti ajaloos. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuse inspiratsioon pärineb kümnendist 1910 kuni 1920, mil toimus hulgaliselt väiksemaid ja suuremaid poliitilisi revolutsioone. Ent NO99 lavastus ei vaata minevikku. Ta vaatab tulevikku: hetke, mil juba käimasolev revolutsioon on jõudmas oma haripunkti. Hetke, mil totaalne murdumispunkt kasvab niivõrd suureks, et muutub ülevaks. "Sajandi lugu" tähistab saja aasta möödumist ühest inimeste poolt läbiviidud muutusest. "Revolutsioon" küsib: kas inimest saja aasta pärast üldse on?

seitse kuud enne oma surma
pidas John Cage loengu Overpopulation and Art
ta arvas et ülerahvastus pole
nii suur probleem kui inimeste külmus
ja see et ei tunta
end elavat teistega koos
tuleb arendada kultuuri
mis teadlikult vastandub valitsevale kultuurile

ainult see
mida üks inimene mõistab täiesti üksi
aitab meid kõiki

/Hasso Krull, "Meeter ja Demeeter"/

Lavastus on edasiarendus 2017. aasta augustis Naissaarel esietendunud lavastusest. 

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Valguskujundus Siim Reispass
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro 

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

Etendus kestab üks tund ja 55 minutit.

Lavastus etendub EV100 raames loodud teatrisarja "Sajandi lugu" avalavastusena. "Sajandi lugu" on Eesti teatrite ühine kingitus Eesti Vabariigile tema 100. sünnipäevaks.

Lavastuse partnerid on Lyric Hammersmith (London) ja KVS (Brüssel).

pühapäev, 24. september 2017

Maailma ilusaim tüdruk - On Teater



Hoiatus ja vabandus! Võin järgnevas loos kasutada mõnd vulgaarset väljendit, ajastule kohase mõttemaailma ning teiste inimeste väljendite autentsuse mõttes...

90ndate algusaastad. Suveöö. Seekord olime sõpradega jõudnud pidupanemisega Lucky Luke nimelise ööklubi juurde... See oli tollel ajal üks pop disco-baar, mis asus Linnahalli taga ning üsna tihti lõpetasime seal oma klubituuri, sest see oli kaua lahti ning linnale ligemal kui näiteks Pirital asuv Piraat. Elasin sellel ajal Soomes ning Eestit külastades oli mul raha nii palju, et suur kari sõpru said ka sellega joonuks. Ühel sõbral elas onu kesklinnas, kuhu sai 2-3 sõbraga koos maanduda selgeks ennast magama ning minu emal oli korter lasnamäe alguses, kuhu vajadusel ka suurem kamp ööbima mahtus. Ema ise oli tavaliselt Soomes ja seega polnud ka "häirivaid tegureid". Eriti kui oli vaja klubist leitud naistega kuhugile "maanduda".

Tollel soojal ööl kui jõudsime klubi uksetaha järjekorda, oli akende läbi näha, et rahvast sees palju ja seega ka uksetaga päris korralik mass sissesaamist ootamas. Seisime seal, ülbed, aga lõbusas meeleolus noored nolgid, ninad pidused ning kindlasti mõni pudel omavahel ringlemas, lõbu laialt ning meri muidugi põlvini mistahes teemal... aga eriti naisteniitmises.

Klubi ukse eest mere suunas vaadates olid ülesmineva trepi järel purskkaevud ning selle ees üks kivist lai kõrgem kaitse või iluääris. Sellel tantsis üks blond, lopsakate pikkade juustega tütarlaps. Üdini seksikas oma liibuvas roosas kleidis, avara dekolteega, mis ulatus alt napilt üle aluspükste. Härga täis, nagu ma olin, ütlesin teistele, et ma lähen "võtan" selle tüdruku. Teised hakkasid naerma ja narrima, et jeee ta tuleb minuga. Mina vastu, et veame kihla... Ei mäleta, kas jõudsimegi kihlveoni, aga järgmisel hetkel olin mina juba seal kiviääre otsas koos tüdrukuga tantsimas. Sõber MJ tuli ka ja hakkas ta seljataga tantsima... nii me seal siis tantsime hetke, kuni ta hakkas komplimente tegema (nagu naised ikka läbi aja on teinud) mu tantsimise kohta. Mina sellepeale, et läki tantsime sees edasi... selleks ajaks oli ka ülejäänud kamp meie juurde tulnud ning vinguma hakanud, et rebigu me MJ-ga oma pruut kaasa ja läki sisse. Tüdruk tuligi meiega kaasa...

Sees läks eriti mölluks ja tüdruk tantsis hästi. Talle selgelt meeldis minuga tantsida ka. Muidugi sai ka juttu aetud. Muuseas sain teada, et ta nimi on Kairi. Siis nägin ma kedagi teist silmarõõmu ja mõtlesin teha Kairi armukadedaks ning õrritada natuke tantsides teise tüdrukuga. Kuid ühtlasi hakkaski mul selle teise tüdrukuga tants ja jutt jooksma ning samal ajal Kairi tutvus rohkem MJ-ga. Ühel hetkel, kui suurem osa meie kambast laiali olid valgunud. Luckysse olime jäänud mina, mu tüdruk, mu sõbrad MR mingi tüdrukuga ning MJ koos Kairiga. Otsustasime minna Lasna, et seal edasi juua ja juttu ajada. Minuga tantsinud tüdruk siiski viimasel hetkel otsustas pipardama hakata ja koju minna (ei mäleta enam ettekäänet, vist oli vaja hommikul vara kooli või tööle minna, aga vahet pole, selge oli see, et ta ei olnud valmis mingite kaakidega kusagile lasnamäe korterisse pidu edasi minna panema... teadagi millega see ju oleks lõppenud). Kuid Kairi tuli... ei mäletagi enam kindlalt, kas tüdruku nimi oli Kairi või Kaire. Aga sellel pole antud juhul tähtsust...

Igatahes olin MJ peale kade, sest Kairi tundus olevat tollel hetkel maailma ilusaim tüdruk ja mina olin ta ju ikkagi meiega kaasa saanud alguses... Lasnas ajasime veel juttu ning Kairi tegi mulle selgeks, et ma olevat tema "hingesugulane". Tal olevat ka maal (kus ta elavat) keegi selline hingesugulane kunagi olnud, kellega sai alati kõigest rääkida ning nüüd olevat selleks saanud mina (hetkel viibis ta Tallinnas kellelgi külas ning pidi varsti hoopis välismaale sõitma). Aga ta ei taha seda hingesugulust minuga "ära rikkuda" ja sellepärast läksid MJ ja Kairi ühte tuppa, mina teise ja MR oma tüdrukuga kolmandasse.

Igatahes pärastlõunal kui ärkasin, oli naistest plats puhas. MR oli niisama magama jäänud ning ei teadnudki millal temaga tulnud tüdruk ära kadus, aga MJ oli vähemalt paar korda jõudnud Kairiga seksida. Nad pidid ka uuesti kohtuma või MJ temaga kontakti võtma vms. Kuigi päris kindel ta selles tollel hetkel ei olnud, sest Kairi oli alaealine ning MJ sõnade järgi tal ei minevat märjaks, sest onu olevat ta 15 aastaselt ära vägistanud. Ja "kuivalt saagida" olevat valus... MJ sai temaga ikkagi uuesti kokku, aga ma ei tea kus, sest mina olin kahe MR-iga kusagil mujal pidu panemas. Ta kohtus temaga vist isegi veel mõned korrad ja Kairi saatis ikka ka oma "hingesugulasele" terviseid, aga uued naised tulid peale ja nõnda ta ka üpris peatselt ununes. MJ ütles, et ta nimi on ka midagi muud, kui see, kellena end esitles. Aga sellel polnud enam vahet, sest tundus, et meie kõigi elust kadus ta jäädavalt...

Kerime aasta või paar edasi...

Olime suvisel ajal kusagil (vanalinnas?) jälle hängimas MJ ja ülejäänud gängiga kui meist sõidab mööda valge uhke mersu. Auto läigib päikse käes ning millegipärast pöörab meie tähelepanu sellele... auto aeglustab ning peatub meist natuke eemal. Sealt tuleb välja mingi imekaunis beib ja viipab MJ-le. Muigame ja kehitame MJga õlgu, aga ta muidugi läheb selle tüdruku juurde. Räägib temaga juttu. Tüdrukul on päikseprillid ees ning mina teda ära ei tunne. Kui MJ tagasi tuleb, selgub, et see on see "Kairi", aga nüüd ta kasutab mingit kolmandat nime. Ta nimelt töötab Šveitsis tantsijana ning on Eestis mõnda aega käimas... naersime, et kindlasti strippar, et sellist autot saab lubada või siis on tal mingi rikas sponsor...

Pikk sissejuhatus, aga mul on tunne, et Siim Maateni ja Kaisa Rooveri näitemäng jutustab just sellest "Kairist"... või siis on iga inimese elus selline tütarlaps, kelle onu ta lapsena on ära vägistanud ja kes on leidnud tee Šveitsi "tantsijaks"... ning kes kasutab teisi nimesid... jne jne jne... nõksu võrra liiga palju kokkusattumusi... isegi "hingesugulase" väljend, mis muidugi võib olla ka dramaturgide lisand, mitte "päevikutekst", aga ka mitmed muud asjad läksid kahtlaselt tihedalt kokku... Kahju, et mälu enam pole nii terav ja MJ-ga on ka elu eri radadele lükanud ning temalt detaile üle küsida praegusel hetkel siin Raplamaa metsade vahel keset ööd seda teksti kirjutades ei saa. Aga tükki vaadates mõtlesin ja imestasin ning järjest tuli tuttavaid asju välja, mida ma "juba teadsin ette" või meenusid seoses tolle ammu mu elust läbiastunud ilusa tüdrukuga.

----------

Siim Maaten tuleb publiku ette ning on justkui kohmetunud. Tagantjärele mõeldes, kuidas siis muidu ta tulema olekski pidanud ning kogu kontekstis ka üksi pisikesel laval ja intiimselt väikses saalis, kus sõna otseses mõttes on ta justkui vaatajatele vastu vahtimist, viib paratamatult mõtted sellele, et see lava on selle loo jutustamiseks küll sobivalt pisike ja intiimne, ent Siimu kui näitleja jaoks kaugelt liiga väike. Ta täidab selle terve lava ja terve saali. Ja ma ei mõtlegi ainult füüsiliselt, sest kuigi Siim on pikk on ta kõhn, aga ta on intensiivne ja liikuv ning tal on mõjuv aura. Ja kuna ka saal on välja müüdud viimse kohani, siis ongi nii lava kui tõesti ka saal "liiga väike".

Kõige suurem võlu peitub minu jaoks selle teatrielamuse mõttes dramatiseeringul ja lavastusel. Kuigi kaugeltki mitte esmakordne, siis antud kontekstis igati geniaalne idee - jutustada ühe naise inimsaatusest temaga kohtunud meeste läbi.

Veel huvitavalt sidudes selle "maailmalõpu kohviku" mõttega, kuhu meie kui publik oleme tulnud "ekskursioonile" ning ühtlasi saame võimaluse vaadata üht lugu, mis seal tolknevate meeste jutustuste läbi meie ees lahti rullitakse. Tabavalt on muusikalise kujundusena (võib-olla ongi idee tõukunud sellest?) kasutatud Vennaskonna laulu "Maailma lõpus on kohvik":
On leinad, on leinad möödas
siis kui lõppu jõuab laev.
On seinad, on seinad piimjad,
kohvikus, kus lõpeb vaev.
On melu, on melu siin ja
sõbrad, kelle näol on hurm.
On elu. On elu ees ja
ammugi on möödunud surm.
On imed. On imed siin, siin
kohvikus kus lõpeb ilm.
On nimed, on nimed seinal,
nagu siis, kui lõpeb film.

See laul ja need sõnad on ka sissejuhatuseks ning atmosfääriloojaks järgnevale, natuke üle 2 tunni kestvale teekonnale. Ühe tütarlapse kurva alatooniga eluloole, kes on pärit Lõuna-Eestist, aga jõuab läbi erinevate riikide ja karmide elu keerdkäikude ning kahtlaste meeste voodite, otsaga Londonisse. Selles maailmalõpukohvikus on koos mõned mehed, niiöelda need "kõrvalosalised", kelleks näitleja Siim Maaten kehastub tüki jooksul - peategelast "mateeriana" laval, kehastab kätevahele kammitsetud, lambijuhtmeotsas hõljuv, lauallebav või maas nutsusolev - rätik.

Mõtlesin, et kuna need mehed on surnud ja nad on seal "kohvikus", aga naist ei ole... siis ehk tema polegi surnud, aga see selgub alles päris tüki lõpus... selles mõttes püsib ka pinge või ootus/lootus kuni lõpuni välja... Mis ikkagi saab - kas ta leiab lõpus on õnne või õnnetu otsa? Justkui test - kas klaas on pool täis või pool tühi... Kuigi aimad halba, siis loodad ju parimat... Aga et selline lõpp... ootasin ju küll "sellist lõppu", aga ikkagi see teatud mõttes "üllatas"... Kuigi natuke ebaselgeks jäi, et kellele see sms ikkagi saadeti... ja kes saatis? Ja kas see on tõde? Ja kui palju oli üldse juurde dramatiseeritud?

Lavastus on jagatud justkui elulooraamatu-peatükkideks. Iga peatüki pealkirjaks on mehenimi, kes on ka laval. Kokku oli neid mehi 6 ja Siim ise seitsmes. Sealhulgas nii eestlased, venelane, soomlane, britt kui ka asiaat. Siim mängib nad erinevateks ja toob nende igaühega lavale natuke erineva tundmuse. Ajastule ja iseloomule vastavalt teatraalsed kuid peeaegu kõik täiesti usutavad. Pani mõtlema kui raske ikkagi on niimoodi ümberkehastuda ja paratamatult ju ka mõnede puhul tüpaaži-vastaselt mängida, sest kuigi osalt tüüpe on ka natuke sama sotsiaalse klassi või inimtüübi esindajad, siis mõni on täiesti erinev. Minu jaoks briti puhul oli natuke liigset ületegemist, aga võib-olla tegijad dramaatilisuse saavutamiseks soovisid seda (minu meelest antud olukorras vajamatult) veel eriti liigselt rõhutada. Igatahes jäi see tüüp ainsana minu jaoks natuke võõraks. Kuigi mõnede puhul kasutab Siim loomulikult stereotüüpseid nõkse, paneb ta igasse neist tubli annuse ka originaalset siimmaatenlikku eripära. Mitte, et ma teaksin või tunneksin tema näitlemisstiili - teatrilaval nägingi teda alles nüüd esimest korda mängimas, aga väga huvitavaks mängis ta selle loo ja oma karakterid, kuigi neist justkui linnulennul üle lendas, ehk vaid väga lühikest aega viibis ühe mehe kehas korraga.

Sisulises mõttes lisaks eluloole endale ning kuidas igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja ning kuidas ilusatel tüdrukutel võib olla raske ning kuidas mõnikord võivad inimesed, kellega me kohtume või otsused, mida me vastu võtame viia meid valesse kohta, veel vääramate inimeste või otsusteni. Kuidas striptiisitantsimine on lõks - kerge raha on üleskäigutrepist allaminek ning nagu nõrgad narkootikumid viivad tugevamatoimelisemateni, võib ka striptiis viia järgmiste "tehinguteni", kuni oledki nii sügavalt sees, et sealt välja tulla (ainult enda jõuga) polegi enam võimalik (ja kas siis ongi enam kedagi lähedal, kellel oleks vahet?). Ent lisaks oli ka muid filosoofilisi või muidu mõtlemapanevaid või silmiavavaid mõtteterasid sisse pikitud. Näiteks üks, mis mind mõtlema pani oli see, et vanemad, kes julgevad oma lapse nähes eksida või ebaõnnestuda ja seda tunnistada, need lapsed suurema tõenäosusega julgevad ka oma ebaõnnestumisi või muresid oma vanematega jagada...

Hinnang: 4 (piletihinna ja kvaliteedisuhte mõttes 5... üle kahetunnise emotsionaalse rännaku pilet maksab vaid 10 eurot.... See tase on kahtlemata väärt kõrgemat piletihinda... Tüki tugevused ja nõrkused avalduvad samas kohas - kammerlik, intiimne ja hingepugev, ent samas liiga väike ja tagasihoidlik ja millegipärast häiris pisut, et näitleja nagu peaks kõikvõimalike muude asjadega ka tegelema - valgus, muusika, riided, lavakujunduselementide liigutamine ja kas laval ei olnud ka avatud läpakas kus näitlejal ka midagi lavastustehnilist oli vaja teha? Kuigi muusikat ja valgust mingil hetkel oli märgata, et reguleeriti ka mujalt. Tugev ja läbikomponeeritud dramatiseering. Huvitav ülesehitus ja mõjuv lugu. Lõpus oli kuidagi imelik plaksutada... mitte, et poleks rahul olnud esituse või elamusega, vaid sisulises mõttes see kõik ning eriti lõpp justkui raputas täiesti läbi. Näitleja tundus elavat ka sellesse hetke niimoodi sisse... ja see Urmas Alendri laul seal lõpus... ning temalgi läks justkui hetk aega, et sellest välja tulla. Igal kummardamatuleku korral üha rohkem naeratades. Minu kõrval istunud proua oli selgelt läbi tüki lavaltpakutavast vaimustunud, niheledes, naerdes või ehmatades erinevatele stseenidele, aga ka tema oli selle sama tunde sees, millesse see tükk lõpus viib ja aplodeerimise ajal ei plaksutanud kordagi... mõistsin teda täiesti.)

PS. Lisaks sellele "häirivale" äratundmisele või küsimärgile, mis õhus hõljus (kas see lugu räägib "Kairist" ning iga uue äratundmisega üha häirivamaks muutus, häiris mind veel üks asi. Nimelt istudes näitlejale suhteliselt lähedal, kaasati mind nö.tegelasena tükki. Soome mees - Tomi (kes on muide veel üks ehedamaid karaktereid) -  vaatas mulle otsa ja ühmas viidates selgelt minule kui "idioot" Makkele. Asi oleks olnud ok, kui teistkordsel viitamisel oleks näitleja valinud kellegi teise selleks "idioodiks", aga ei - seekord lausa käega viide ja veelgi solvavam. Varem on mõned korrad naisnäitlejad lavalt kaasanud mu sisusse kui "ilusa mehe" ja see on ju olnud muidugi meelitav. Alles hiljuti tuli mul kaasa mängida Indrek Taalmaa tegelasele "Sinised kilesussid jalas" tükis, tookord läbi huumoriprisma ja selles mõttes ka ok. Mõned aastad tagasi Cabaret' etenduses tuli Tanja Mihhailova Vene Teatri ridade vahele minu juurde ja justkui tiris pitsaluspüksid (või olid need rinnahoidjad) mu põuest ning lehvitas neid rõdul olevale Kaire Vilgatsile, et ta sai oma eile unustatud püksikud kätte... aga siis toodi mu naisele (keset vaatust) vaikselt tasuta pits konjakit ning vabandati ja see oli ka okei. Aga kui Siim Maaten kolmandat korda minule kui idioodile viitas, siis mõtlesin, et näitan talle keskmist sõrme, tõusen ja kõnnin minema :) No okei, ei mõelnud päris nii... aga mõtlesin, et pärast etendust, kui ta koridoris ootas ning raamatuostjatele vajadusel autogrammi andis, siis vabandab või ütleb midagi... aga ei... eks igaühel on oma kasvatus ja võib-olla ta arvas, et vaataja jaoks on väljavalituks osutuv austav vms. Ei ole! Aga tegelikult vahet pole ka. Huvitav oli hoopis vaadata, et kuidagi ebaeestlaslikult inimesed siiski läksid seal temaga ka raamatut ostmata rääkima ja tänama... tükk oli ju tõesti mõjuv ja esitus väga hea!

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (ülalolev foto on pärit On Teatri FB lehelt):

Maailma ilusaim tüdruk

Siim Maateni ja Kaisa Rooveri kirjutatud ja lavastatud, tõestisündinud loole toetuva monolavastuse “Maailma Ilusaim Tüdruk” sügisesed etendused Eestimaa erinevais paigus. Seiklusliku uurimisretke võtab laval ette näitleja Siim Maaten.

“2011. aastal saatis Anne meile oma päevikud ja soovis, et me avalikustaksime tema loo. Päevikutest tuli päevavalgele, et tüdruk oli pidanud enda kaitsmiseks, 34 aasta jooksul elama 5 erinevat elu - iga elu uue nime ja identiteediga," tutvustavad materjali Roover ja Maaten. "Läbi päevikute, veinipudelite, seksitööstuse, psühholoog Alice Milleri teooriate, Eesti ja Euroopa lähiajaloo ning Siimu kehastatud tüdrukut kohanud tegelaste joonistub pilt armastusest, ilust ja ellujäämisest. Pilt Maailma Ilusaimast Tüdrukust."

Juhtlause 1996. aasta päevikust:
“Ta on ägedaim erutavaim armastatu, kes mul kunagi on olnud. Ta on uje ja tark ega lase kellelgi end petta. Ta on kaunim kui pornograafi unistus. Ta võib olla suureline ja kapriisne ning samas andestav ja armastav. Ta on tõeline pühapäeva laps, magus kuninganna…”

Etendus sisaldab seksi, uimasteid ja vägivalda. Pere nooremad liikmed soovitame selle etenduse ajaks koju jätta, kui ei viitsi neile laval juhtuvat selgitada. Etenduse pikkus 1h 40min

kolmapäev, 20. september 2017

Vaheala - Von Krahli Teater


Kuidas seda nüüd ilusasti öelda, aga ma tundsin, et mu aega raisatakse. Mu aega ei austata. Mind kui publikut ei austata. Võib-olla mu intellekti ala- või ülehinnatakse. Või kuidas Teie sellist asja hindaksite (see järgnev jutt on üks suur spoiler - kui ootate lisaetendusi... praeguseks on kõik kavasolnud esitused möödas... siis ärge edasist lugege...):

Saabusin Von Krahli teatrisse. Ootasin...
Minut-paar pärast alguseks määratud kellaaega tullakse pileteid kontrollima...
Kõik kontrollitud, juhatakse u.30 pealtvaatajat ühtse grupina ülemisele korrusele.
Mingite tehniliste probleemide tõttu lükatakse algus natuke veel edasi.
Kuni siis üsna peagi ikkagi juhatatakse maja pööningule.

Põnev. Pööningul on ju nii omapärane atmosfäär.
Meelde tuleb lapsepõlv kui sai emaga Lomonossovi tänava korteri pööningul õhtupimeduses suuri voodilinasid ja tekikotte kuivama riputatud.
See lõhn... see kumisev kummaline heli... samas natuke räpane... salapärane... kummituslik...ent ka nostalgiline...

Pärast kitsast treppi ja kolmekeelset hoiatust, jõuamegi kohale.
Ootame.
Ühel hetkel saabub meie sekka "näitleja". Tuleb, vaatab mõnedele otsa, naeratab.
Käib ringi.
Imelik ja ebameeldiv tunne tekib.
Seal on mingi liiva täis pott. Näitleja tallub natuke selles potis. Siis laotab selle poti ette musta prügikoti.
Viskab mõned peotäied liiva sellele.

Edasi liigub natuke jälle publiku seas ja pööningu nurkades ringi. Leiab mikrofoni... närib mingeid suhkrutükke või midagi muud sellist ning kukutab need maha... mikrofoni laseb ka rippu ja siis tekib üüüüüü...
mingi heli...

Nõnda ta seal siis laseb seda heli... Lummav heli on, seda tuleb tunnistada .Eriti sellepärast, et see pannakse korduma.

Kuni ühel hetkel liigub näitleja pööningu kaheks korruseks jagavale ülemisele korrale ja kutsub rahva enda järel ka sinna.

Seal saab publik istuda... (allpool publik seisis) ja näitleja hakkab nö. lavaks määratud pööninguosa tagaotsas kiikuma ja väänlema ja hammustab katki mustad prügikotid, mis seal ripuvad ja nendest hakkab liiva välja voolama.
Näitleja laseb oma juukseid selle liivasaju alla...
Mul tekib assotsiatsioon noore Emmeliinega.
Midagigi... mingigi sisu... eih...

See illusioon purustatakse kui kapten Trummi käsi ulatab näitlejale taskulambi - pettus... Kapten Trumm saabus alles siis kui Kunksmoor oli juba vana...

Noor näitsik-näitleja aeleb veel natuke siin ja seal pööniguotsas.

Siis tuleb publikule ligi ning palub neil ennast kratsida või midagi sellist... ei ole kindel, sest minuni ei kostunud täpselt, mida ta seal ütles... midagi enda ette nohises... seega stiilipuhas vaikne toimetamine see polnud.

Mingil hetkel käis peast läbi, et järsku ta mängib kassi, kes toimetab pööningul, aga ka see mõte hajutati selle "rääkimisega". No oleme ausad, mu lapsed mängiks ka pööningul huvitavamalt kassi... rotist rääkimata....

Ei, tuleb tunnistada, et sellist kunsti ma ei mõista... ja ega alati polegi ju vaja mõista, kui see tekitaks mingeid tundeid või mõtteid... need paar mõtet, mis tekkisid, need ei toitnud vaimu.

Lõpuks jäi tunne, et mind on petetud. Mind kui vaatajat ei austata mingitki sisu või elamust pakkudes. Ekskursioonile pööningule võin ka oma kodus minna. Siis kui tuju tuleb ja kahtlemata palju lühemalt. Võtaks lapsed või kellegi kaasa, kellega vähemalt kollitada-kummitada või teineteisele nalja teha või kasvõi kassi mängida...

Antud juhul on tüki hinnanguks üks suur 0.

PS: Huvitav, milleks kõik need tänusõnad lavastuse kodulehel? Või noh... ilmselt keegi aitas selle vahelae ehitada? Keegi andis öömaja näitlejale? No helitehnikule või valgustajale tänuavaldamise eest ma veel saan aru, aga need on ju tegijatena niigi mainitud... võib-olla keegi laenas ka riided? Keegi laenas poti... keegi andis idee kuidas korstnalõõri avada? Saaks veel aru kui keegi "ideid" oleks andnud, aga seal ju polnud neid...
Ja milleks dramaturg? Ma ei saa aru, mida Anne Türnpu dramatiseeris selle tüki tarbeks? Lavastas ju näitleja ise, n'est pas?
Ja "lavastaja assistent"??? Miks? Mida ta tegi? Vaatas kas see "liikumine" on paigas? No see vähenegi ei toiminud, sest inimesed ei saanud aru, et nad peavad näitlejale järgnema...
Selles taustatöös on müstikat veelgi rohkem kui tulemuses.

Ilmselt olen täielik ohmu, et ei saanud mitte millesti aru. Kui see nüüd midagi muud oli kui ekskursioon pööningule?
Oleksin väga tänulik kui keegi seletaks (kommentaarina või e-mailiga) seda, miks selline lavastus? Mida sellega öelda taheti? Milliseid tundeid tekitada? Mida näidata?
Kus peitus antud juhul dramatiseering? Miks oli sellise rolli jaoks kasutatud näitlejat kui seda oleks võinud iga teine inimene tänavalt teha? Ja mida või keda ta esitas? Ja milleks oli vaja "lavastaja assistenti"?
Miks ta ütleb, et õhtul on seal kuulda mingid helid, mida seal ju kuulda polnud... Kuulasime küll, aga täielik vaikus oli...Võib-olla kusagil pööningul tõesti on mingid erilised helid, mida võib kaugeltki kuulda (seda mäletan ka lapsepõlvest tihedamalt pööningul käimise ajast), aga seal neid küll polnud.
Antud juhul ja sellise arusaamisega oli see minu jaoks sisutu, lavastamata, näitlemata jama. Võib-olla kui seal pööningul oleks kunstinäitus ja esitada seda perfomance-kunstina... natuke sisu tekitada ja kindlasti sõnad kaotada täiesti ja kahtlemata ka huvitavat ja/või mõtestatud liikumist lisades (tantsu?) ja sidudes seda asukohaga... siis ehk... praegu polnud ju midagi...
Loodan ainult, et nüüd keegi üle pika aja ei sattunud teatrisse seda vaatama ja siis teeb üldisemad ja pikaleulatuvamad järeldused Eesti teatri seisust selle lavastuse põhjal...

Kahju, et pettusin... mulle varem on Jaanika näitlemine päris meeldinud. Temasse uskudes ning huvi tundes, mille huvitavaga ta oma publikut kostitab ehk põhimõtteliselt tema pärast seda tükki läksingi vaatama. Enam ei läheks.

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):

Vaheala
Jaanika Arumi soololavastus Von Krahli pööningul

Lavastaja: JAANIKA ARUM
Kunstnik: MIHKEL ILUS
Helikunstnik: TANEL KULLA
Valguskunstnik: MIKK-MAIT KIVI
Dramaturg: ANNE TÜRNPU
Lavastaja assistent: JOANNA JUHKAM
Tehnilised lahendused: RINALD KODASMA
Tehnikud: JÜRGEN REISMAA, ALEKSANDER SPROHGIS, MIHHAIL MAKOŠIN
Fotograaf: HERKKI-ERICH MERILA

Pööning on maja osa ja ei ole ka. Tavaliselt astume sinna saates pagendusse asju, mida ei raatsi ära visata, aga millele me ei leia ka kohta. Ta on kõrb, mis on normide, funktsioonide ja tähenduste poolt reeglistamata. Pööningul ootavad oma aega mälestused ja teostumata impulsid. Inimene venib seal välja tavalistest mõõtmetest ja tema argielust saab kummastav grotesk.

Von Krahli Teatri pööning on maja osa, mis kuulub ühest küljest selgelt määratletud instituitsioonile, kuid teisest küljest on omaette hingav organism. Antud ruumis otsitakse lavalisi miniatuure, kus näitleja on nii sotsiaalne objekt kui anonüümne subjekt, kes seisab silmitsi piiratusega

Esietendus: 2.september 2017

Täname: Kirill Tulin, Herkki-Erich Merila, Tiina Savi, Rea Lest, Alissa Skeber, Jekaterina Kultajeva, Kaur Kokk, Galina Arum, Karl Saks

Etenduse pikkus: 45 minutit
Pilet: 10 eur

NB! Etendusele pääseb mööda kitsast ja järsku treppi! Soovitame väliriided selga jätta, kuna pööningul võib olla õhtupoolikul juba külm.