neljapäev, 20. september 2018

Koletis - Paide Teater


Paide Teater alustas!

Sissejuhatuseks on värskel teatril, Eestimaa südames, plaanis lisaks teistele lavastustele, tulla vaatajate ette ka monolavastustega. Paide Teatris alustab põhikohaga 4 meesnäitlejat ning kõik nad loovad ühe lavastuse, mis on nende enda mängule üles ehitatud. Nii vähemalt olen mina sellest aru saanud.

Esimene selline lavastus tutvustab Kirill Havanskit. Näitlejat. Tema häält, tema liikumist, tema olemist laval. Selles suhtes etendus täitis 100% oma eesmärki. Mina näiteks Kirilli kooliaegsete lavamängudega väga kergelt ei suhestunud. Nüüd, kui fookuses on ainult tema, ma nägin ja kuulsin teda ning nägin-kuulsin hoopis valmimat näitlejat. Kui varem tema diktsioon ja hääl oli kergelt võõristav, siis nüüd selle etendusega olen tema häälest täiesti vastupidisel arvamusel. Mõnikord on vaja olla teistest kõrvalnäitlejatest prii, et jälgija leiaks tee just selle näitleja juurde üles. Nii igatahes juhtus minuga. "Koletis"e näol on tegemist paljuski jutustava tekstiga... nagu monotükkidega ikka - dialoog, kui seda ongi, siis toimub see ühepoolselt - kõigest publikuga suheldes. Ja Kirilli hääl jutustajana on mõnusalt soe ja pehme. Mõjudes isegi žanrile vastandlikuna. Kuid see veel eriti paneb teda kuulama, sest mõjub huvitavalt kontrastsena - ei tea kas talle peaks kaasa tundma? kas teda peaks kaitsma? või on selles kõiges hoopis peidus mõni ootamatu konks ning tegelikkuses on kuri maskeerunud... nagu saatan seda tihti teeb?!

Nonii... ma läksin kohe kätluses Kirilli kiitmisega hoogu. Tegelikult viskan kohe alguses ka teise arvamuse õhku - see lavalugu tegelikult minule eriti ei meeldinud. Miks? Katsun selgitada.... aga selleks liiguks paar sammu tagasi.

Saabudes Paide Teatrisse, olin põnevil. Õudukad on žanrina üks minu lemmikud. Usun, et olen suurema osa õudusfilmiklassikutest ära vaadanud ning igal aastal proovin ka uute, kiidetud õudusfilmidega kursis end hoida. Tihti need suurema kassa teinud filmid ehk polegi nii head ja väiksemates on palju võimsam ning mõjuvam hing sees. Samuti loen üpris palju õudusraamatuid... viimasel ajal küll ajapuudusest tingitult vähem, ent näiteks Stephen King'i bibliograafia on mul praktiliselt loetud (vähemalt kõik 80ndatel ja 90ndatel tema poolt kirjutatud romaanid). "Pet semetary" näiteks oli kindlasti üks noorena loetutest siiani paremini meelde jäänud ja sügavamalt jahmatanud raamatutest (Minu King'i lemmik on "Misery", mille kogu õudus oli puhtalt psühholoogiline ning ei grammigi Kingile iseloomulikult üleloomulik). Arvan, et minu suurim viga "Koletis"t vaadates oligi eelkõige tugevama loo ootamine. Antud juhul on lugu ise marginaalne. Tausta teadmata aiman, et tegemist võiks olla kas Kirilli või kellegi elus juhtunud/olnud sündmustega. Vähemalt lähtekohaks oleks nagu kasutatud "päris" asja.... Ma ei tea, kas "Rico", kellega suhlemisest ja tegevustest Kirilli minategelasega lugu saab alguse ning kes on pidevalt "näitleja" juttudes üht või teistpidi sees, on tegelikult tegelase enda ettekujutatav sõber? tema alter ego? või Jekyll & Hyde'i stiilis teine mina? Või tõesti üks kummaline naabripoiss, nagu teda esitletakse? Minule meeldiks mõelda/tõlgendada, et see on peategelase ettekujutatav sõber, aga igaüks leiab ja otsustab kindlasti enda versiooni Ricost.

Ühel minu lapsel oli samuti nooremana "ettekujutatud sõber"... Potšok oli tema nimi ning me kõik elasime temaga koos, kuigi ta ilmutas ennast ainult lapsele... Kui mingi pahandus või õnnetus juhtus, siis oli ju süüdlane varnast võtta... aga mõnikord, teatud olukordades hakkasin ka enda mõistuses kahtlema, et kas see Potšok on mingi kahtlane tegelane, kes tõesti teispoolsusest kuidagi meie ellu sekkub... No see on juba üks teine lugu, teistsuguste "pahandustega"... Kirillil on oma - Rico...Paariks misanstseeniks ilmuks justkui see Rico ka lavale... väga kahtlase elukana... "Koletisena"? Kas meil kõigil elab keegi selline koletis sees, kes end mõnikord ilmutab? Või see polnudki Rico, vaid lihtsalt keegi saatana sigitis, kes "etendust" külastas?

Nii... jälle läks jutt omasoodu lippama... võtame korraks uuesti paar sammu tagasi sellesse alguspunkti...

Paide Teatrisse jõudes, ootas publik fuajees. Mänguks on valitud teatris üsna eriline koht - suure saali pöördlava all asuv keldri moodi kahtlaselt hämar ning kergelt räämas ja rõske, keldrilaadne asukoht. Kammerlikult umbes 100-le vaatajale kahte ritta ringi seatud toolidel oli vähemalt minu jaoks turvalisem valida teine rida (tegelikult selles etenduses see ei oma mingit vahet). Õuduka jaoks täiesti ideaalne saal! Alguses (vähemalt) 10 minutit etendusest kulgeb kottpimeduses... Ainult Kirilli häälele keskendudes ja seda olukorda ettekujutades, mida ta kordab mitu korda. Väga hästi hakkas pilt silme ees jooksma ning kontakt näitleja ning lavaloo ja atmosfääriga oli hetkega saavutatud... Esimene õuduslik tunne käis ka korra läbi - täielik pimedus... ja tegelane liigub mitte ainult publiku ees aimataval laval, vaid ka selgade taga... Oleksin ilmselt päris korraliku möirge lasknud eetrisse, kui keegi seal ja selles hetkes oleks oma käe mu õlale pannud! Kartsin seda ja sellest hoolimata oleksin korralikult ehmatanud... Hirm oligi keres ja algus seega paljulubav.

Kuid valgus tuli ja ühtlasi kadus õige pisut sellest maagiast. Jutustus liikus edasi... siia ja sinna ning Kirill tegutses väga mitmel viisil - küll tuli see lugu läbi ekraani kui ta kusagil peakohal, tollel pöörlava peal toimetas, küll tegutses ta mingi smuuti kallal, mille tegemisest ma otseselt aru ei saanud enda istekohalt, ent millega samal ajal jooksis ekraanil lapsepõlvest tuttav Tom & Jerry multikas ning mille abil oleks kui ise ka korraks lapsepõlve tagasi rännanud... Ja siin toimus ehk kogu etenduse kõige õõvastavam või õnnestunum õuduka-stseen... nimelt tänu videokunstniku Kärt Petseri oskusliku valiku aeglustada kassi tegutsemist "Killer" sildiga majja kadudes... mõnus kui sellise lihtsa, aga samas geniaalse trikiga suudetakse tekitada nii tugev emotsioon vaatajas. Olin võlutud ning andsin andeks, et ei saanud vähimatki aru, mida Kirill samal ajal tegi ja toimetas (hiljem selgus kui seda tehtud smuutit kellegile pakkus, aga selle tegemise mõttest ei saanud aru ka hiljem.. kas heli oleks pidanud mõjuma hirmutavana või milleks see lõik?)

Ma arvan, et tegelikult ehk nii kaugele kui hakkas rääkima Rico... ehk kui Kirill enam laval live's ei jutustanud, vaid tekst tuli kõlarite kaudu, umbes sellel ajal ma kukkusin kärult. Mind enam ei huvitanud või ma ei saanud selle tekstiga kontakti (kas siis hämaras lindilt juttu kuulates kui näitleja midagi laval ei tee, ongi selline uinutav efekt? Selles Rico jutustuses võis olla ka võti, et kes ta ikkagi oli, aga ainus mis minuni jõudis oli see, et teda ilmselt kiusati... kaevati maasse auk ning tema pandi sinna siise... aga mis seal siis erilist sai, seda ma aru ei saanudki... Samuti ei saanud sellest aru ka minu teatrikaaslane, kellelt pärast etendust küsisin, kas ta oskab mulle seletada või jutustada... aga ka tema "kukkus kärult" täpselt samal ajal... nõnda olime mõlemad teineteisest sõltumatult täiesti samal ajal etendusega sisuliselt kontakti kaotanud. Edasi muidugi ei olnud enam palju vahet, kes või mis või miks see üha unenäolisemana jutustusena hakkas mõjuma... Viimane lugu, kus see "koletis" ka ühes jutustuses ära mainitakse, siis mõjus juba isegi kerge pettumusena, et hoopis mingi unenäo elukas oli see "Koletis"... samas eks see vist lihtsalt oli üks dimensioon juurde... Ilmselt Koletis oli ikka kas näitleja või Rico... vähemalt nii oleks sellel kõigel rohkem mõtet. Skiso või ettekujutatud pahalane võiks ju psühholoogiliselt õudsana mõjuda...

Sellist tüüpi lavastuses on tegelikult "lugu" ise teisejärguline. Lugu on siin sees üldse hõredalt... Seda etendust ei tehtud ja seda pole ka vaja "loo"-mõttes. See lavastus teenib teisi eesmärke.

Freda Purik'u kunstnikutöö on üpris must-valgete ja nende varjundite või helkide värvigammaga - selles asukohas ja sellise lavaloo jaoks igati sobiv... klaasikillud... või pigem "peeglikillud"? Need ju toovad 7 aastat "õnnetust"...

Stseenidest tahaks ära mainida ka "tantsulõigu". Kirill ilmselt ei ole tantsija ning ma ei tea kui palju tal üldse sellise koreograafilise liikumisega elus on kokkupuuteid olnud (peale lavakooli-lavastuste), aga see kordustele ülesehitatud ning täiesti tõlgendatav lõik oli uskumatult intensiivne ja mõjus. Mõjuv oli see ehk ka sellepärast, et ta palju jalu betoonil hüppas ning seega korduvalt oma jalgu põrutas - kas teatriime või tõesti eneseohverdus kunsti nimel, ei tea... Kuid minu jaoks, kes draamalavastuste tantsuliikumise peale tihti nina kirtsutab või õlgu kehitab, nautisin seekord just seda...

Kokkuvõtteks loodan, et Paide rahvas sellise lavastuse peale ära ei ehmata. Kindlasti hakkab Paide Teatris näha saama ka traditsioonilisemat teatrit (juba praegu on näiteks väljas info laste jõuluetenduse kohta ning muudki, mis annab alust oletada väga mitmekülgseid ja eriliilmelisi lavastusi)... "Koletis" oli vast selline kõrgema kunstilise taotlusega, pigem performatiivse ja eksperimentaalsema lähenemisega lavastus. Noored, kui nad teevad nö "oma asja", siis tahavad ju ikka tõestada ning näidata midagi huvitavamat, otsingulisemat. Monotükina ja enda tutvustamiseks ei taha keegi mõjuda igava, kulununa ja seda "Koletis" ning Kirill Havanski kahtlemata ei olnud ka.

Hinnang: 2+ (järjekordselt sai tõestust minu jaoks tõdemus, et õudukas kui žanr on teatrikeeles kõige raskem teha. Või noh - teha ju saab, aga nii, et sellel oleks sisu, vormi ning mõjuks ka õudsana, seda juhtub teatrilaudadel haruharva. Samas siin oli huvitavaid elemente ning huvitav oli ka ülesehitus ning erinevate lavastuslike vormide kasutamine ühes lavastuses. Õudukale kohaselt pime, õigemini hämar ja kurjakuulutavalt kahtlane. Palju jäetakse vaataja enda otsustada, mida öelda tahetakse ning ühest küljest on see muidugi hea, aga teisalt jäi neid lahtisi otsi minu jaoks võib-olla natuke liiga palju või siis just nendes olulisemates kohtades. Seega lavalugu tervikuna minu jaoks päris toimivat elamust ei andnud. Teatrikaaslasega autosse istudes ja koju sõites arutasime kui ühest suust, et Kirill oli hea, olid mõned toimivad hetked, nagu Kirilli tants ja Tom&Jerry lõik, aga lugu tervikuna ei toiminud. Kas ehk on see toimivam 15-25 aastastele? Ilmselt. Samas vaadata ja kogeda oli ju küll. Jään täitsa ootama, mida teised Paide Teatri noored näitlejad ette võtavad, kuidas end tutvustavad ning kas leidub sama palju üllatusi, suudavad nad enda sama palju avada uute külgede pealt kui Kirill. Selles mõttes, kuigi tegemist oli žanri-teatri ning erilise lavastusliku vormi-teatriga, siis minu jaoks oli see kõige toimivam just nimelt "näitleja-teatrina". Just Kirilli enda mängus ja temaga tutvumise võimaluses avanes seekordse teatrielamuse suurim väärtus. Ja kuigi ei saanud nüüd kiita seda tervikut, nagu oleks tahtnud, siis igatahes on ülimalt hea meel, et Paides on nüüd teater!)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt:

PAIDE TEATER "KOLETIS"
üks näitleja kohtab juhuslikult metsas oma vana sõpra. nad ei ole aastaid suhelnud ega tea, kust või kuidas alustada. taaskohtumise rõõm asendub pikapeale halastamatu ebamugavusega. mõnda aega vaikuses istunud, märkab näitleja, et sõber sosistab midagi kaugusesse. ta nõjatub, et kuulda ning ajapikku suudabki segasest suminast sõnu eristada. sõnad kasvavad aegamööda pöörasteks lugudeks sõbra elust, hüpnootilisteks mälupiltideks, mis näitleja julmalt oma võimusse haaravad.
lood, mida sõber (rico) jutustab on kord südantlõhestavalt ilusad, kord verd tarretama panevad ning näitleja (Kirill) kuulab neid ainiti. mahajäetud mõisad, verest punetavad lumeväljad, pime koer, kellegi naeratus kusagil tühjal ja pimedal tänaval, vihmane hommik. näitleja keha ja aju täituvad järk-järgult hirmuga. mida aeg edasi, seda õõvastavamaks muutuvad need lõputud kujutluspildid. ta peab need lood endast välja saama. ta peab selle kõik ära unustama. maksku, mis maksab.
KOLETIS on lavastus, kus näitleja kirill havanski, kunstnik freda purik ja sõber rico sukelduvad ühes publikuga õuduslugude pimedasse maailma. kust algab hirm ning kus see lõppeb? kust algab väljamõeldis ja kus lõppeb päris? KOLETIS toob mustast pimedusest prožektorivalgusse hetke, mil meie aju muudab kaua kadunud sõbrast koletise ja laseb sellel mustast-mustast linnast pärit mustal-mustal mehel meid oma musta-musta maailma tirida. KOLETIS on PAIDE TEATRI sooloprojektide sarja esimene lavastus.
laval kirill havanski, sõber rico
kunstnik freda purik
videokunstnik kärt petser
helimaastikud kirill havanski ja trupp
tehnikud janek lehtpuu, viljar saarsalu
produtsent harri ausmaa 
esietendus 13.09.2018 
paide muusika- ja teatrimaja suure lava all 

etenduse kestvus orienteeruvalt 1h10min
vanusesoovitus 14+
kasutatakse vilkuvat valgust

neljapäev, 13. september 2018

Suveteater 2018 kokkuvõte


Käesoleval suvel (1.juuni - 31.august 2018) jõudsin teatrisse 37 erinevat lavastust vaatama. 5 neist on saanud oma esietenduse Eestis juba enne seda ajaperioodi, seega peamiselt on tegemist sellesuviste esietendustega. Peaaegu kolmandik, ehk 12 nendest said hinnangu alla 3, ehk "alla keskmise", seega suurema osaga jäin enam-vähem rahule. Tippe oli ka vähe, nagu ikka, aga seda väärtuslikumad need elamustena olid. Muide mitmeid neid parimatest mängitakse ka järgmisel suvel uuesti, seega võib siinseid edetabeleid kasutada ka soovitusena, mida 2019 suveteatris vaadata. 5 lavastustest tungisid ka terve senise teatriaasta 10 parima teatrielamuse sekka, kuigi suuremas osas selle 10 tagumisse otsa.

Ei hakka seekord pikka juttu ajama, vaid toon ära need tippude tabelid. Panen pealkirjade alla Instagrammi lingid - sealt saab värskelt pärast etendust kirjutatud esmaarvamused kätte. Päris paljude lavastuste kohta leiab ka blogi ajatelge tagasi kerides täpsemaid peegeldusi.

SUURIM TEATRIELAMUS

01. Toomas Nipernaadi - TeMuFi
02. Pikse pill - R.A.A.A.M.
** Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu - Misanzen
03. Kuu aega maal - Vene Teater
04. Kremli ööbikud - Tartu Uus Teater
05. Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt - Emajõe Suveteater
06. Sweeney Todd - Vanemuine
07. Isamaa pääsukesed - Eesti Draamateater/Nargen Opera
08. Mowgli - Must Kast
09. Ristumine peateega - Kukruse Polaarmõisa projekt
10. Gulliveri reisid - NUKU
**-esietendus juba eelmisel suvel


PARIM LAVASTAJATÖÖ

01. Helen Rekkor - Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu
02. Peep Maasik - Toomas Nipernaadi
03. Kaili Viidas - Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt
04. Filipp Loss - Kuu aega maal
05. Damir Salimzianov - Pikse pill
06. Taavi Tõnisson - Gulliveri reisid


PARIM NAISNÄITLEJA (suuremas rollis)

01. Ksenia Agarkova - Kuu aega maal
02. Marika Barabanštšikova/Terje Pennie/Karin Tammaru - Tsaar Saltaan
03. Maria Annus - Sweeney Todd
04. Maria Klenskaja - Isamaa pääsukesed
05. Liisu Krass - Õhtu on salameri
06. Karin Rask - Peatumine ristteel
07. Garmen Tabor - Ilmavõõras


PARIM MEESNÄITLEJA (suuremas rollis)

01. Pääru Oja - Toomas Nipernaadi
02. Juss Haasma - Kremli ööbikud
03. Märt Avandi - Kremli ööbikud
04. Andres Tabun - Draamakuninganna
05. Aarne Soro - Armastus on ajaviide
06. Rauno Kaibianen - Õhtu on salameri
07. Sten Karpov - Vedelvorst


PARIM NAISNÄITLEJA (kõrvalosas)

01. Katrin Pärn - Kremli ööbikud
02. Maria Annus - Kremli ööbikud
03. Ursula Ratasepp - Toomas Nipernaadi
04. Carmen Mikiver - Vedelvorst
05. Ester Pajusoo - Isamaa pääsukesed
06. Liisa Aibel - Lõikuspeo tantsud
07. Viire Valdma - Isamaa pääsukesed
08. Jekaterina Burdjugova - Kuu aega maal
09. Liidia Golovataja - Kuu aega maal
10. Epp Eespäev - Vürst Gabriel


PARIM MEESNÄITLEJA (kõrvalosas)

01. Lauri Saatpalu - Sweeney Todd
02. Taavi Teplenkov - Isamaa pääsukesed
03. Andres Roosileht - Gulliveri reisid
04. Ott Raidmets - Pikse pill
05. Tambet Seling - Kremli ööbikud
06. Erik Ruus - Neli monoloogi Püha Jüri asjus
07. Rain Simmul - Miljoni vaade
08. Kristjan Lüüs - Mowgli
09. Tiit Sukk - Isamaa pääsukesed
10. Erki Aule - Õhtu on salameri


PARIM UUS NÄITLEJA (keda varasematel aastatel pole näinud teatrilaval)

01. Ksenia Agarkova - Kuu aega maal
02. Liidia Golovataja - Kuu aega maal
03. Valter Soosalu - Sweeney Todd
04. Rauno Polman - Mowgli
05. Aleksandr Kutšmezov - Kuu aega maal
06. Indrek Pangsepp - 100 valget daami
07. Kreidy Naudre - Armastus Laitses
08. Janet Vavilov - Sofia
09. Kristjan Arunurm - Suvepäev
10. Ketter Orav - Sofia


PARIM KUNSTNIK

01. Maarja Pabunen - Õhtu on salameri
02. Marion Undusk - Gulliveri reisid
03. Iir Hermeliin - Sweeney Todd
04. Silver Vahtre - Meretagune paradiis
05. Kristi Leppik - Ristumine peateega


PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

01. Marion Undusk - Gulliveri reisid
02. Triinu Pungits/Jaagup Roomet - Vürst Gabriel
03. Iir Hermeliin - Sweeney Todd
04. Arthur Arula - Tsaar Saltaan
05. Jekaterina Sedova - Kuu aega maal


PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS

01. Ele Sonn - Tsaar Saltaan
02. Tõnu Kaljuste/Tõnis Kõrvits - Isamaa pääsukesed
03. Jaan Sööt - Toomas Nipernaadi
04. Lexsoul Dancemachine/Ivar Põllu/Robert Annus - Kremli ööbikud
05. Peeter Rebane - Armastus on ajaviide


PARIM HELILOOJA

01. Aarne Oit ja teised - Kremli ööbikud
02. Kaarel Orumägi/Kärt Anton - Sofia
03. Villem Rootalu - Õhtu on salameri
04. Aleksandr Žedeljov - Tuleb/Ei tule
05. Liina Sumera - Gulliveri reisid


PARIMAD VIDEO-/VISUAAL-/TEHNILISED LAHENDUSED

01. Allan Räim - Gulliveri reisid (tehnilised lahendused)
02. Alyona Movko/Sander Tuvikene - Õhtu on salameri  (videokunstnikud)
03. Taavi Varm - Sweeney Todd (videokunstnik)
04. Argo Valdmaa - Kostja ja Hiiglane (videokunstnik)
05. Henri Griin - Kremli ööbikud (videokunstnik)


PARIM VALGUSKUNSTNIK

01. Priidu Adlas - Õhtu on salameri
02. Rene Liivamägi - Kremli ööbikud
03. Priidu Adlas - Kostja ja hiiglane
04. Priidu Adlas - Ilmavõõras
05. Anton Andrejuk - Tuleb/Ei tule


PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS

01. Olga Privis - Gulliveri reisid
02. Janek Savolainen - Sweeney Todd
03. Marie Loviise Mänd - Sofia
04. Katrin Noorkõiv - Kremli ööbikud
05. Indrek Sammul - Vürst Gabriel (lavavõitlus)


SUURIM POSITIIVNE ÜLLATUS

Pirjo Levandi - Armastus Laitses
Rasmus Kull - Sweeney Todd
Ott Raidmets - Pikse pill
Marion Undusk - Gulliveri reisid kunstnikutöö
Villike Teatritalu - Õhtu on salameri korraldus


PARIM AUDIONÄITLEMINE

meeshääl: Priit Võigemast - Seiklus Salamadril (Vikerraadio)
naishääl: Natalja Dõmtšenko - Tuleb/Ei tule (Vene Teater/Audiokinetica)


ANSAMBLIMÄNG

01. Pikse pill - R.A.A.A.M.
02. Isamaa pääsukesed - Eesti Draamateater/Nargen Opera
03. Mowgli - Must Kast
04. Gulliveri reisid - NUKU
05. Toomas Nipernaadi - TeMuFi


PARIM KOMÖÖDIA

01. Tsaar Saltaan - Emajõe Suveteater
02. Pikse pill - RAAAM
03. Isamaa pääsukesed - Eesti Draamateater/Nargen Opera
04. Vedelvorst - Endla
05. Draamakuninganna - Teater Karahvin


PARIM MUUSIKALINE või TANTSULINE LAVASTUS

01. Kremli ööbikud - Tartu Uus Teater
02. Sweeney Todd - Vanemuine
03. Tsaar Saltaan - Emajõe Suveteater
04. La La Wonderland - La La Ladies
05. Sofia - Eesti Noorte Muusikaliteater


PARIM LASTE- JA NOORTETEATER

01. Gulliveri reisid - NUKU
02. Mowgli - Must Kast
03. Sofia - Eesti Noorte Muusikaliteater
04. Pimedas ja teki all - Piip ja Tuut Teater
05. Suhtlen, järelikult olen - NUKU Noortestuudio


PARIM KODUMAINE DRAMATURGIA

01. Jaan Tätte - Ristumine peateega
02. Liis Väljaots/Helen Rekkor - Õhtu on salameri
03. Andrus Kivirähk - Isamaa pääsukesed
04. Ivar Põllu - Kremli ööbikud
05. Loone Ots - Armastus on ajaviide


PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA

01. Ivan Turgenjev - Kuu aega maal
02. Damir Salimzianov - Pikse pill
03. Slawomir Mrožek - Suvepäev
04. Brian Friel - Lõikuspeo tantsud
05. Peter Quilter - Draamakuninganna


PARIM DRAMATISEERING

01. Ott Kilusk - Toomas Nipernaadi
02. Ott Kilusk - Tsaar Saltaan
03. Piret SG, Birgit Landberg - Mowgli
04. Diana Leesalu - Vürst Gabriel
05. Donald Tomberg/Lembit Peterson - Neli monoloogi Püha Jüri asjus


20 KÕIGE ROHKEM KAHJU, ET NÄGEMATA JÄI

01. Muna - Theatrum
02. Vanahunt - Taarka Pärimusteater
03. Kirsiaed - VHK/Theatrum
04. Mamma lood - Hiiu Öko
05. Viimsepäävä läüge - Lutsu Teater
06. Mälutempel - Eesti Rahvamajade Ühing
07. Sajandi sada sahmakat - projekt Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis
08. Piimamees Tevje - Jõgeva Linna Teater
09. Piip 20 Tuut juubeldavad - Piip ja Tuut Teater
10. Eestirand. Lootuse kursil - Prangli Reisid
11. Luke Venus - Luke Mõisa Teater
12. Improvisatsioonid Mahtra sõja ainetel - Improteater Impeerium
13. Margus Tabor. Jutud vahelepõigete ja kõrvalkalletega - Hüüru Mõis
14. Ragnar Uustali sõjapäevik - NO99
15. Olmeulmad 2 - Neikidskai
16. Rapla 1941 - Rapla Kultuurikeskus
17. Carmen loves jazz - Eesti Kontsert
18. Üks väike tuba - Tartu Waldorf Teater
19. Ustav süda, sa loodad tühja - Nargen Opera
20. Ülikute pidusööming öises ordulinnuses - Bonifatiuse Gild


Hoiatusena toon ära ka selle suve 3 halvimat teatrielamust:

Armastus Laitses (Hinnang 2-)
Pargivaht (Hinnang 1. Lahkusin vaheajal.)
Sarah Bernhardt'i viimane suvi (Hinnang 0. Seda ma ei näinud, sest lavastus ei arvestanud viimaste ridade nähtavusega ja etendusel hakkas mingi alarm pinisema. Üks ebameeldivamaid teatrikülastusi üldse.)


Blogis kõige loetumad peegeldused suvel nähtud lavastuste kohta
(Google analytics'i koostatud tabel):

01. Sofia - Eesti Noorte Muusikaliteater (4892 lugejat)
02. Sweeney Todd - Vanemuine (1920 lugejat)
03. Toomas Nipernaadi - TeMuFi (1405 lugejat)
04. Tsaar Saltaan - Emajõe Suveteater (1372 lugejat)
05. La La Wonderland - La La Ladies (1030 lugejat)
06. Suvepäev - Salme Teater (801 lugejat)
07. Ristumine peateega - Kukruse Polaarmõisa projekt (768 lugejat)
08. Õhtu on salameri - Misanzen (703 lugejat)
09. Gulliveri reisid - NUKU (688 lugejat)
10. Pimedas ja teki all - Piip ja Tuut Teater (573 lugejat)


Instagrammiarvamustele südameid:

01. Toomas Nipernaadi - TeMuFi
02. Kremli ööbikud - Tartu Uus Teater
03. Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu - Misanzen
04. La La Wonderland - La La Ladies
05. Mowgli - Must Kast
06. Sofia - Eesti Noorte Muusikaliteater
07. Suvepäev - Salme Teater
08. Gulliveri reisid - NUKU
08. 100 valget daami - Haapsalu Kultuurikeskuse projekt
10. Pimedas ja teki all - Piip ja Tuut Teater
10. Tuleb/Ei tule. Eesti 100 aasta pärast - Vene Teater/Audiokinetica


FBs kõige rohkematel seintel nähtud postitused:
(sellele numbrile lisanduvad inimeste seinad, kes on blogist teinud otseviite)

01. Sofia - Eesti Noorte Muusikaliteater (7998 seinal)
02. Suvepäev - Salme Teater (2518 seinal)
03. Ristumine peateega - Kukruse Polaarmõisa projekt (2344 seinal)
04. La La Wonderland - La La Ladies (1770 seinal)
05. Õhtu on salameri - Misanzen (1573 seinal)
06. Tsaar Saltaan - Emajõe Suveteater (1503 seinal)
07. Peatumine ristteel - Polygon Teater (1392 seinal)
08. Pimedas ja teki all - Piip ja Tuut Teater (1305 seinal)
09. Sweeney Todd - Vanemuine (1028 seinal)
10. Toomas Nipernaadi - TeMuFi (738 seinal)


Ülalkasutatud foto on pärit Hageris toimunud etenduselt "Elokäük".

teisipäev, 11. september 2018

Suvepäev - Salme Teater


Mrožek on kahtlemata üks neid erilisi autoreid, kelle erinevate näidendite lavastuste vaatamised tuleb teatrigurmaanidel ikka võimalusel ette võtta. Täiesti seletamatutel põhjustel on minul Mrožekiga seonduvalt sees vingerdamas kahtluseuss - kui tema nime kusagil näen, siis ilmselt seon seda (tänu Polygonile) Fosse'ga ja Fosse näidendite tõlgendustega olen heaga lõpparve teinud. Kuid Mrožeki näidendid on lavastustena peaaegu alati (välja arvatud Rakvere Teatri "Leping" ja Tallinna Linnateatri "Rätsep") minule tegelikult vägagi meeldinud - tema mitmekihilisus, kaval jutustamisoskus ning mõtlemapanevad teemad, mis tihti on tal jäetud lõpuni lahti seletamata ning tuleb endal need sealt suurema loo seest üles leida ja läbi hammustada. Muidu lihtsalt ei saa tema geniaalsetest mängudest ja harukordsetest absurdi ja psühholoogia -segustest lugudest aru. Kaldun arvama, et "Leping" ja "Rätsep" jäidki mul just nimelt lahtiharutamata jätmise tõttu "mitte-meeldinud" teatrielamuste pagasisse. Eks teatrit võib ju alati vaadata kas kaasamõeldes ja seoseid luues või lihtsalt lugu jälgides ja/või enda meelt lahutada lastes. Mrožek lausa nõuab seda sügavamat lähenemist ja jätab lihtsat meelelahutust otsivad kuivale.

"Suvepäev" oli 1993. aastal Hendrik Toompere esimene suurem lavastus (Eesti Draamateatris - toona kammerliku loo kolmes rollis Ivo Uukkivi, Raivo E.Tamm ja minu omaaegne suur lemmik - Angelina Semjonova). Nüüd on see ka esimeseks lavastuseks äsja lavakooli lõpetanud Jaanus Nuutre'le (huvitav, kas teadlikult, kogemata või on siin sees hoopis peidus saatuslik oomen ja Nuutre saab lavastajana sama kandvad tiivad kui Toomperel). Kahjuks või õnneks ma ei mäleta enam väga täpselt Toompere lavastust, et sellega võrdluseid oma teksti sisse tuua. Vaatasin seda seekord praktiliselt täiesti uuelt, puhtalt lehelt, luues uued seosed, uued mõtted, uued arusaamad. Kuid "oma kahtluseussi" tõttu tunnistan, et vaatama minnes oli just nimelt "Nuutre debüütlavastus" minu jaoks vaatet suurema kaaluga tiiser kui võimalus Mrožeki materjali uut tõlgendust näha (lisaks mainitud Eesti Draamateatri, Rakvere Teatri, Tallinna Linnateatri ja Tamur Tohveri Fossega edukale miximisele - "Maja/Pidu" Polygon-teatri lavastuses, on Mrožeki "Pidu" saanud ka läbi teise töötluse lavalooks Uku Uusbergi nägemuses Võru Linnateatris ning Tartu Üliõpilasteater on toonud välja Kudu lavastustena nii selle sama "Suvepäev"-a kui ka "Ulgumerel", Tallinna Linnateatris on Mati Unt lavastanud praeguseks ehk legendaarsekski peetava "Tango", Theatrum tegi VHK õpilastega, kelle seas mängisid ka Jaanus Nuutre lavaka kursakaaslased Sander Roosimägi ning Ilo-Ann Saarepera kolme Mrožeki lühinäidendi ühisbuketi nimega "Rebaste mängud" ning neist kolmest 1, ehk "Lesed" (mitte segi ajada Kertesz'i Leskedega) on saanud Theatrumi/VHK koostöös veel ka eraldi lavastuseks. Kindlasti on neid Mrožekeid meil Eesti teatrites olnud veel ja veel, aga kui keegi oskab enda jaoks siitki seoseid luua, siis on juba pool arusaama varnast võtta, milliseks mõtete-mänguks Salme Teatri laval mängitavat, värskeimat Maarjamaa Mrožekit vaatama minnes, peab valmis olema.

Lavastus on selles mõttes natuke erilisem ka, et pealtvaatajadki on pandud lavale istuma (vaatasin seda Salme Teatri koduteatris - Salme Kultuurikeskuses). Ja kuigi olen aru saanud, et see on puhas juhus, et selline võimalus on tekkinud, siis tegelikult töötab see lavastusele tugevalt kaasa - toob ühest küljest pealtvaatajad tegelastega samale tasandile - sama luubi alla, sama rambivalguse kätte... ka meie oleme nemad ja nemad meie, kes lavaloos tegutsevad. Samastumised või pigem kaasatundmine-mõtlemine muutub juba eoses paratamatuks. Teisalt toob see ka need näitlejad, ehk tegelased käegakatsutavasse kaugusesse ning muudab kõik väga kammerlikuks ja intiimseks. Väiksemgi kleidiäärevärin, sammutugevus vastu lavalaudu või ninakirtsutus saab tahes või tahtmatult oma tähenduse. Vaataja jaoks mõnus. Etendus on võrdlemisi lühike - vaid tunni ja veerandi jagu pikk, kuid see intiimsus kasvatab intensiivsust ja muudab tervikelamuse täidlasemaks ning annab võimaluse tõesti igal sammul kogu loo teekonda igas väikseimaski nüansis haruldaselt lähedalt kaasa teha, andes omakorda tervikule sisukust, mida siin selle tulemusel (ja tegelikult näidendina muidu ka) tunduvalt rohkemgi kui mõnes poole pikemas lavaloos.

Kui ma varem arvasin, et Mrožek autorina läbivalt oma loomingus joonib alla selle, et me inimesed teeme ise oma elu raskemaks kui see tegelikkuses on ning ise siis sipleme selle kunstlikult tekitatud valu ning enesehaletsuse küüsis. Lootes, et keegi tuleks ja meid päästaks (meie endi käest), siis esmapilgul tundus, et ka "Suvepäev" sisaldab seda endas... või noh, sisaldabki... Kuid Suvepäeva suurem ja olulisem võti peitub ehk Mrožek'i enda elu-ajaloos. Poolast põgenes ta kunagi läände ning just lääne ja ida kultuurilise vastasseisuna mõjub ka etenduse käivitav vastuseis. Need Lääs ja Ida on inimkehastusena 2 meest, kes tahavad sooritada enesetappu - üks sellepärast, et tal miski ei õnnestu, tal ei ole midagi, teda ei pane keegi tähele. Teine mees vastupidi - sellepärast, et tal on kõik olemas, tal pole enam midagi tahta, kõik mis ta ette võtab, tal ka õnnestub. Mõlemad äärmused on pahad nende kandjatele. Ühtlasi võibki siin tõmmata allegoorilised võrdlused Ida- ja Lääne-Euroopaga. Kumbki pool kunagi päris rahul ei ole ja sellepärast, kui keegi vaateväljas punast kleidisaba sahistab (Ameerika?), siis tahavad mõlemad seda rabada oma seisukohalt enda päästerõngaks.

Teisalt on see lugu ka inimpsühholoogiline manipuleerimismäng. Kõik 3 tegelast teevad seda oma käitumisega nii, nagu see just neile ning nende olemusele on omane. Sisse on toodud ka mõned tekstilised kihid - näiteks minu jaoks tõelise "ohhooo" efekti pakkus teater teatris lõik - ehk tegelastel on plaanis minna vaatama ühte suveteatrit (tegemist ju "suve"päevaga), mille sisu ja näitlejate kohta Ed (ühe mehe nimi - teise nimi on Ebaed... viidates ilmselt edukale ja mitteedukale - ainsa naistegelase nimi on lihtsalt "Daam") jutustab põgusalt ning tundub, et kunst imiteerib elu ning tekib kahtlus, et kas see teater teatris on ikka päris või manipulatsioon teiste tegelaste ning ühtlasi ka publikuga, ehk kas mitte laval lahtihargnev lugu ei ole kahtlaselt sarnane sellega, mida etenduses tahetakse "vaatama minna"? Väga filigraanselt on Jaanusel see peen nõks lavastuses välja toodud. Ning muidugi kogu finaal, mida ei taha siin loomulikult paljastada, ent seegi tõstatab just manipulatsiooniga seotud küsimused - kas üks ärgitas teisel seda "tegu", mida ta suunab nimme tegema, teades tolle tausta? Kuigi tagantjärgi targana, siis minul pole küll kahtlustki. Ed liikus "üle laipade" eesmärgi poole - nii edukad teevadki...

Samas jättes ajaloo, poliitika ja psühholoogilised allegooriad kõrvale on "Suvepäev" ka täiesti jälgitav võttes vastu seda lugu, mida 3 tegelast esitavad - 2 õnnetut meest, kes kohtuvad kena naisega, kelle tähelepanu eest võideldes saavad nad oma eluhimu tagasi. Mõlemad tahavad naist, ent naise eelistus on küll päris kindlalt teadmata - kuigi üsna pea siiski tekib tunne, et üht ta neist siiski eelistab... aga kas päriselt ka või lihtsalt sellepärast, et teine saab rohkem võimalusi end peale pressida... Ja mis naise tagamõtted seal vahel üldse on? Miks ta nende meestega "mängib" või jändab? Selgelt kuidagi üleolev ja enda väärtust teadev. Selline "püss" naine, saaks kelle tahes... miks tal vaja selliste suitsiidi-kandidaatidega oma pead üldse vaevata... Seda saab juba igaüks ise enda jaoks lahti mõtestada ning tegelikult oma "loo" luua, sest autor/trupp neid seoseid ette ära ei nämmuta, ent annavad just piisaval määral niidiotsi.

Tulles hetkeks tagasi Salme Teatri juurde - nimelt, kes veel ei tea, siis on tegemist ühe vanima Eesti harrastusteatriga - nüüdseks juba üle 70-aastase ajalooga, on olnud "esimeste sammude" tunnistajaks ja suunajaks sellistele vingetele teatritegijatele, nagu Kalju Komissarov, Lembit Ulfsak, Anne Reemann, Liina Tennosaar, Kristo Viiding, Mart Koldits, Indrek Ojari, Merle Jääger jne jne jne. Nüüd siis ka Jaanus Nuutrele ning kes teab kui kaugele jõuavad "Suvepäeva" kolm näitlejat - Heidi Pähn, Kristjan Arunurm ja Rainer Miller. Harrastus- ja professionaalse teatri vaheline piir on juba ammu muutunud üsna häguseks. Küll lavastavad, küll mängivad (võtame või ühe möödunud suve suurima hiti - Lutsu Teatri "Viimsepäävä läüge", mille lavastas Salme Teatri kasvandik, praegune Vanemuislane Merle Jääger ning kus mängis koos harrastajatega ka näiteks samuti üks Vanemuise näitlejatest - Kärt Tammjärv ja selliseid näiteid võib tuua veel ja veel) või on teiste taustajõududena nõu ja jõuga tegutsemas profid ja harrastajad läbisegi. Sellepärast on ka see "Suvepäev" täiesti võrreldav mistahes teiste kutseliste ning loomulikult ka indie-teatrite lavastustega.

Lavastaja Nuutre on mängu seadnud põhiliselt kolme pilti - enesetapu-pingiga motiiv, ühise kohviku-lauaga motiiv ning supelrand (vahele ka üleminekuid) . On suvi ja tegevus toimub ühe päeva vältel - Suvepäev sic! Lavastaja on ühes isikus ka kunstniku ja muusikalise kujundajaga ning kunstilise tausta mõttes pole siin väga midagi suuremat loodud. Vaid nii napilt kui minimaalselt vaja, et oleks midagi suvega ühist - parimal juhul vaid tooniandvat - suvine riietus daamil, rannatoolid... See polegi sellise loo puhul eriti oluline - nagunii toimub see mitte-midagi-ütlevas kohas... kasvõi Pirita-rannas ja sealses rannahoones ning lähedal asuva metsaraja pingil, mõne oksa all, millele on seotud poomisköis... vahet pole, annabki rohkem rõhku ja fookust sisule. Küll on vahet muusikalisel kujundusel, mida pole eriti palju, kuid selle eest on see väga maitsekas ja häirimatult hea. Minu jaoks isegi ilus muusika, mis annab tooni ja atmosfäärile rohkemgi kui mida teeks (antud juhul) mõttetu butafooria.

Mängiti, nagu mainisin - laval, millel asus ka publik. Kõik kingaklobinad olid tugevalt kosta, aga need õnneks ei häirinud. Tekkis olukord, mil stseeni siseneti ka tihti kohe aksi tagant, ent sinna ääreni ei tulnud näitlejad kingaklobinal, vaid kõik oli loomulik ja sujuv.  Mõnel korral liiguti otse esimese pingirea põlvedest vähem kui poole meetri kauguselt - nii mõnus kui tunned end kärbsena seinal, nagu pool-kogemata pealtkuulamas lavaltoimuva lahtihargnemist.

Näitlejate suhtes oli minu jaoks teatav vastuolu näitlemisstsiili ja esitatava rolli loomuse vahel. Ning isegi nüüd - natuke rohkem kui nädal pärast etenduse nägemist, ei oska ma otsustada, kas see oli tegelikult hoopis hea otsus või siiski mitte. Nimelt Ebaed'i mänginud Rainer Miller mängib väga enesekindlalt, sõnadega puterdamata, hoogsalt ja jõuliseltki karakterit kehastades, samas kui edukas -Ed, ehk Kristjan Arunurm vastupidiselt mängis ebakindla joonega, sõnadesse mõned korrad takerdudes, isegi kogemata loogikavea dialoogi sisse libistades, mida igat sõna mitte-kuulav inimene ehk ei pannudki tähele, ehk tervikuna tekitas teatava ebakindla (otsingulise?) mängumaneeri tunnetuse. Seda küll mitte läbivalt, aga üpris mitmetes misanstseenides, et rollitervikule jätta oma pitser. Samas milline huvitav mäng jällegi värskuse ning selle sama stiili tasandilt. Tekkis huvi teda midagi muud mängimas näha. Mõnikord võivad mängus konarused mõjuda hoopis põnevamaks-tegevalt. Rainer Milleri mängus oli jällegi - vastupidiselt tema kahe partneri mängule - teatavat soojust. Temal oli keemia mõlema tegelasega. Teistel temaga ja omavahel otseselt mitte nii eriti. Heidi Pähn daamina pidigi olema natuke kõrk, isegi uhke ja tiba ülbegi - mehed tahavad teda ju võidu... Ja millised lummavad silmad Heidil on - need võivad nii mõnegi mehe pea segi ajada... rääkimata siis sellistest, kes eluisuga kimpus ning igast võimalusest on valmis haarama. Heidi mängus on kohati aimatavat ebakindlust, mis tuleneb (ilmselt?) kogenematusest või järsust mänguruumi-muutusest - enne on seda tükki Salmes mängitud teises saalis. Ei tea, aga teatav närv oli tal sees, mis otseselt ei seganud tervikut, aga jättis ta hetketi karakteris olemisest mõnedes misanstseenides pisut sellest muidu sirge seljaga tüübist teiseks - selline tunnetus vaatajana tekkis millegipärast lainetena. Samas see on peenhäälestuse küsimus - veelgi läbivalt karmisõnalisemaks, ehk välisele mängule vastav häälekasutuse õige pisike peenhäälestus ja kõik on perfektne. Talle jagub ka selliseid mahlasemaid stseene ning eriti üks viimastest (tema kõige viimane), kus ta endast välja läheb, see on veel eriti pontentsiaali kinnitav ning näitab, et see kõik ongi tema "mäng", mitte endast leitud külg, mida uhke daamina ja meeste tähelepanu saav naine seal laval naudib. Harva juhtub laval, kuid seda parem ja haruldasem - kui läbivalt on karakter ühtmoodi tehtud ja siis kui korra ühel hetkel plahvatab - siis on see pauk ka korralikult mõjuv!

Kõige raskemini vastuvõetav oli minu etenduse lõpp. Saan aru, et nii võis see isegi jätta natuke šokilaadse arusaama, et kas tõesti... seda on raske seletada, ilma olulisi sisulisi nüansse paljastamata, aga kes on näinud, see ehk mõistab...

NB! igaks juhuks hüppa palun siin järgmisest lõigust üle - hinnanguni, kui ei soovi vähimatki lõpust teada...

et jäid üles küsimused - kuidas ikkagi edasi ja mis sai näiteks ujumist mitte ära õppinud eluheidikust Ebaedist? Kuidas siis "alatine võitja" ei saanudki seda naist endale, ehkki ta ju "alati saab kõik mis ta tahab"...  Kahtlus tekkis juba ka ühes varasemas tema jutustuses - kas ta oligi üldse "võitja" või lihtsalt ärples sellega... nagu läänemaailmas ja eriti tänapäeva sotsiaalmeedia-ajastul armastatakse teha, et ennast veelgi enesekindlamana ja "kõvemana" näidata... Ja kes see salapärane "daam" ikkagi selles valemis oli... Kas taheti näidata, et naistel meeste maailmas ongi selline segiraputav efekt... naise maailm tungis siin meeste maailma sisse ning tekitas ühe paraja segaduse... aga samaga andis ka meestele eluisu tagasi? Või hoopis seda, et kui asi puudutab inimpsüühikat, siis miski pole 100% kindel. Sellepärast ei tasu kunagi alla anda. Alati saavad asjad paremaks minna. Kunagi pole miski absoluutne. Tõlgendusi on ilmselt nii palju kui on vaatajaid ja see räägib vaid selle näitemängu sisu tugevusest.

Hinnang: 3+ (Harrastusteatritega võrreldes oleks hinnang kindlasti 5 ligidal. Ja tegelikult ka muidu ju igati korralik hinnang. Võrdluses kõikide teiste nähtud teatrietendustega, langes see oma pisikeste (tervikut sisulises mõttes mittemõjutavate) tehniliste apsude, kammerlikkuse, mõningate küsimärkide ja sellise lühiduse ent samas kõnetava sisukusega 3+ hinnanguga lavastuste vahele, ehk kahtlemata "üle keskmise". Usun, et näiteks suurema eelarvega oleks see lugu ja lavastus võinud olla pisut kõrgema hinnanguga, ent praegu siis selline. Kõik on küll tasane, külm, tunded daami ja ed-i karakteritel peamiselt tugeva kaitsekihi all, aga samas atmosfäär nii intensiivne, et hingata ei saagi enne kui juba on läbi. Vast ehk lõppu olekski tahtnud midagigi veel. Kuid see pole selles mõttes tegijate teha, vaid näidend on lihtsalt selline. Kuid kõik need huvitavad keerdkäigud ning mõtted ja seosed, mida see tekst võimaldab enda jaoks teha, see on väga tasemel ning lavastatud ja mängitud välja ja seega kindlasti vaatamist-kogemist väärt. Kas mitte tegelikult seegi juba ei räägi enda eest, et oleks tahtnud rohkem ja pikemalt...)

PS. Selles loos keegi enesetappu siiski ei soorita... või siiski(?), aga isiklikult pinnalt tõi see lugu meelde enda vanaema enesetapu ning kuivõrd äärele või noh, isegi ju üle ääre peab olema nende inimeste jaoks oma elu aetud, et nad sellise otsuseni jõuavad. Ei suuda ette kujutada kuidas vanaisa läks küüni tollel hommikul ja leidis sealt eest oma naise rippumas... hirmus... kuigi lapsepõlvest peale on see mind kummitanud... pikka aega mõtlesin, et "õnneks" mina ei olnud tookord maal vanaema juures... kuid ühel hetkel vahetus see vastupidise arvamusega - vaevalt, et vanaema midagi sellist oleks teinud, kui ma oleksin maal olnud... Mingis mõttes on see üksindus kuidagi ühel või teisel moel asjasse segatud - kas tuntakse end üksi oma probleemiga, ollaksegi üksi või ei jaksa enam üksi elu/haiguse/murega edasi minna ja abiküsimine-saamine tundub võimatu või mingite sisemiste piirangute tõttu välistatud. Ikka ju üritad mõista ning eutanaasia kontekstis, mil valu on pidev ja nii väljakannatamatu, et pigem oled tõesti surnud... see on peaaegu, et arusaadav... aga mis muud põhjused sellise teoni võivad viia, et nendest nüüd kuidagi varem või hiljem üle ei saa... seda ei ole kellelgi ellujääjal tavaliselt võimalik mõista. Erinevad juhtumid on tavaliselt ka nii erinevad ning oma nüanssidega, et üldistusi teha ongi võimatu. Eesti ju teadupärast on enesetappude poolest üks kurvemaid riike. Olen tegelikult päris pikalt arvanud, et me suisa seal tipus oleme, ent hetkel siiski maailma riikide seas 33. kohal (näiteks Lätis ja Leedus on elanike kohta neid veelgi rohkem), kuigi natuke päästavad meid meie naised, nimelt meeste seas oleksime maailmas 22.kohal, aga naiste 95.koht tõmbab keskmise alla. Ilmselt on olukord ka tunduvalt parem praegu kui näiteks 30-40 aastat tagasi ja loodetavasti liigume pidevalt paremuse suunas...


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

SUVEPÄEV

Autor Slawomir Mrožek

Ühel suvepäeval kohtuvad pargipingil kaks pealtnäha täiesti erinevat meest. Kuid neid ühendab sama soov: mõlemad on tulnud parki selleks, et endalt elu võtta. Juhuslik kohtumine lükkab enesetapu edasi. Vähemalt mõneks ajaks.

„Suvepäeva” autor Sławomir Mrożek on Poola 20. sajandi teise poole dramaturgia suurkuju, kelle absurdimaigulistes näitemängudes põimuvad filosoofiline üldistus ja vaimukas dialoog, ühiskonna valupunktide teravapilguline analüüs ja inimese igapäevase üksilduse tunnetamine, võluvalt must huumor ja valusalt lõikav traagika. Nii ka „Suvepäevas”, mis on kirjutatud 1983. aastal ja püsinud sestsaadik teatrite mängukavades üle kogu Euroopa ning mujalgi.

Lavastaja, muusikaline kujundaja ja kunstnik: Jaanus Nuutre
Lavastuse juht: Crisely Apri
Valguskunstnik: Margus Ruhno
Rekvisiitor: Jana Wolke
Heli/valgus: Maiu Hirtentreu
Osades:
Daam: Heidi Pähn
Ebaed: Rainer Miller
Ed: Kristjan Arunurm

esmaspäev, 3. september 2018

Meretagune paradiis - Kuressaare Linnateater


Kui tõstatus küsimus, et kas sõita Saaremaale teatrisse, olin esialgu skeptiline. Minu viimased saartele teatrisseminekud on lõppenud sellega, et teatrit ühel või teisel põhjusel ma näha pole saanud. Tegelikult pole saarelegi saanud...

Nüüd viskasin küsimuse õhku ka kodus, et kuidas tundub, kas anname veelkord võimaluse ning võtame saarele teatrissemineku ette? Oma suureks üllatuseks ei tulnudki suurt vastasseisu. Otse vastupidi - mõte kiideti üksmeelselt heaks. Kolmest lapsest 1 polegi kunagi varem Saaremaal käinud ja tegelikult meil kõigil veel natuke saar nö. "avastamata". Selge - stardime juba varakult ning teeme korraliku tutvumisreisi soojenduseks teatrile. Mõeldud-tehtud ning augusti lõpus sai sellest "avastamise" päevaosast ka siin lugeda. Kusjuures see risti-rästi läbi Saaremaa vaatamisväärsuste sõit kujunes üldse väga heaks sissejuhatuseks teatrietendusele, sest "Meretagune paradiis" on läbi ja lõhki Saaremaast ning armastusest selle erilise koha vastu. Lisaks mainiti ka etenduses ära mitmeid kohti Saaremaal, mida just tund või tunnid tagasi külastatud sai. Kui järgmisel suvel seda veel mängitakse, siis soovitan samuti tegutseda (kui just pole kohalik või Saaremaaga niigi hästi tuttav) - saarega tutvumine soojenduseks ja siis peashow - teatrietendus. Pärast etendust jõudis väga ilusti ka viimasele praamile ja tagasi mandrile (kuigi eks seal oleks olnud ka vahva ööbida ning järgmisel päeval edasi seda põnevat saart avastada, sest ühe päevaga ikkagi nii palju ei jõudnud, kui tegelikult oli plaanis ja oleks tahtnud).

Kuid etenduse enda juurde...

Sadamaait, kus seda mängitakse on omapärase auraga maja. Omapärane võrdub siinkohal "mõnus ja hingega koht". Kuigi polnud enam need kõige palavamad päevad, oli siiski väga palav. Eriti majas sees. Minu külastatud, nagu tegelikult kõik "Meretaguse paradiisi" sellesuvised etendused olid (varakult) viimse kohani välja müüdud. Sellepärast ma ei kiirustanud ka oma teksti kirjutamisega - sellel poleks olnud ei hoiatavat, ega ka soovitavat efekti - nagunii poleks pileteid enam saanud. Usun, et sellise suure edu peale mängitakse vast seda ka järgmisel suvel uuesti, aga eks selleks tasub jälgida Kuressaare Linnateatri kodulehte ja/või sotsiaalmeedia-kanaleid. Tundub, et saarlased on teatrit armastav rahvas. Kena!

Palavuse peletamiseks jagasid piletöörid "lehvikuid" (ehk papptaldrikuid), mis olid igati vajalikud ning igaüks oma erisuguse kujundusega. Kena!

Miks ma seda etendust üldsegi niiväga näha tahtsin? Eelkõige kuna tegemist on autoriteatriga ja viimasel ajal on seda tendentsi draamalavastuse puhul kuidagi eriliselt harvaks jäänud. Teiseks pole juba tõeliselt kaua näinud Harry Kõrvitsat mängimas. Valetan... olen ju ikka... filmi "Indrek" vaatan ikka mõnikord (nii korra paar aastas), kui tuleb isu... see on üks minu lemmikuid Eesti filmiklassikast... aga ütleme siis nii, et ühtki "uut" rolli pole temalt tulnud juba iidamast aadamast. Kolmandaks, olen väikest viisi Jürgen Gansen'i fän ning nüüd kus Teater Kelm on uue kodu otsingul, tuleb võtta need võimalused, mis antakse. Minu teatrikaaslane seevastu on päris korralik Piret Rauk'i mängu austaja ning nõnda saime sealt mõlemad, mida otsima läksime... Noh ja eks muidugi üks peamisi põhjuseid oligi see Saaremaa teatritükk Saaremaa avastamisega sidumine. Kena.

Saalis sees, avanes natuke maagiline vaade. Seinamaalinguid vaadates etenduse alguse ootamiseks avastamist ja mõtlemist. Lavakujundus, kunstnik Silver Vahtre poolt oli üldse silmale ilus ja ühtlasi leidlik ja sobiv ka. Kiviaed, mida Saaremaal nii siin kui seal näha saab ja pilliroog... See kiviaed saab erinevaid funktsioone veel lavastuse käigus ning pilliroo vahelt ilmuvad näitlejad lavale, aga sebivad ka muidu seal sees ja taga... kõik on nagu "kontsentreeritud Saaremaa" Sadamaaida laval. Vaid üks (mini)"tuulik" oligi puudu.

Arvan, et olen nüüdseks Tiit Palu dramaturgi-käekirja läbi hammustanud. Ei saa küll väita, et see 100% alati nii on, ent viimasel ajal siiski. Palu kirjutab stseenid, kas monoloogina või dialoogina ning seob need siis kokku üheks tervikuks. Piltide või stseenide vahetused on üpris konkreetsed üleminekud, mille lavastaja küll erineva sujuvusastmega kokku lavastab, ent jääb siiski natuke selline raamatulugemisel peatükkidega võrreldav tunnetus. Mis iseenesest pole otseselt paha. Ka maailmakuulsate kunstnike/kirjanike käekiri on tihti äratuntav. See muidugi on maitse asi, sest tean küll inimesi, kellele selline stiil ei meeldi. Ma ise olen rahulolematu kui tued kustu - tuled põlema taktikat sellise sisulise tehnika juures lavastamisel kasutatakse. Siin oli seda siiski minimaalselt ja häirima ei hakanud.

Lugu kui sellist on tegelikult laval vähe. On saarlased, kes tegutsevad ja toimetavad Saaremaal omasoodu ning on isa, kes tütrega koos on oma unistust Saaremaale kolimisest teoks tegemas. On igatsust ja rõõme, inimsuhteid, rahategemist, uues kohas elu seadmist ning vastuvõtlikkust võõraste suhtes. Sinna stseenide sisse ja vahele ka natuke (Peeter Konovalovi) muusikat ja laule. Kuna mina olen natuke jõulisema laulustiili austaja, siis meeldis mulle tunduvalt rohkem Harry laulmine kui näiteks Andres Raagi oma.

Rääkides näitlejatest, siis Harry on tõesti kaua teatrilavalt eemal olnud. Kohati ole sellepärast tunda ka teatavat rabedust mängus, kuid eks tulebki natuke jälle mängida, küll siis see jälle minema hakkab. Kuid kontakti sain just tema tegelasega vast kõige kergemini ja tugevamalt. Oli tunne, nagu ta vaataks just minule otsa ja räägiks just minule - umbes nagu maali vaadates - kõik kes seda vaatavad, tunnevad ilmselt sama. Igatahes nägin ka mängus mõnusaid nüansse, kasvõi ehedat isaks olemist või saare prouat ehmatades, mis aitasid luua seda "ometi koju jõudnud" mehe tüüpi. Kusagilt jäi silma, et Harry ise on ka võrdlemisi hiljuti päriseks Saaremaale kolinud, selles mõttes kunst jäljendab elu ning tõesti teatavat ehedust lisas muidu siiski minu jaoks natuke sellisesse saaremaalastele kirjutatud-tehtud egolaksuga egotripile, mis kõrvaltvaatajale tervikuna nii ehedana ei mõjunudki.

Kui rääkida "ehedusest", siis minu jaoks mõjusid trupi 2 naist saarlastena, aga mehed mitte eriti. Tunnen Tallinnas päris mitmeid saarlasi ning tihti tunneb nad juba jutust või hääletoonist ära (mitte alati) :) Kui ma muidu eriti seda saarlaste ö-d ei armasta kui peab ütlema õõõõõõ, siis just siin ma lausa ootasin ja janunesin selle järele. Mitte ükski neist tegelastest isegi pooltoonis ei muutnud oma õõ-sid ära! Ei tea, kas see oli lavastaja teadlik valik?

Kui võtta neid stseene, siis osalt olid sellised, mis ajasid muigama või isegi naerma, oli stseene, mis liigutasid külmavärinateni, aga oli ka stseene, mis on juba varem nähtud-kuuldud (kogu see "kena" ning sellega kõikide asjade äraütlemine tuletas meelde "soome tähtsaima sõna" video juutuubist- https://www.youtube.com/watch?v=9EWMlCusxjQ ilmselt lihtsalt kokkusattumus, kuid siiski väga sarnane)  ning isegi selliseid stseene, millele oleks tahtnud vastu vaielda, sest mina arvan teisiti.

Tulles tagasi näitlejate juurde, siis Mariat Heinat'it polegi kunagi nii intiimsel laval näinud mängimas (kui ehk vaid sellel ajal kui ta veel lavakoolis oli), aga tegelikult lavaka ajal, tundus ta üks oma kursa potentsiaaliga noortest näitlejatest, siis ka siin meeldis ta mulle võib-olla rohkemgi kui ta tavaliselt suurel laval mängides meeldib (erandina "Faust", kus Marian teeb minu arvates oma senise karjääri tipprolli). Siin, vaikses ja väikses Sadamaaida mänguruumis oligi ta see "tütar", kes isaga Saaremaale kaasa läheb. Selles tüdrukus on ühtlasi nii õrnust kui tugevust ja selline Mariani mängitud vastuolulisus muudab ta karakteri eluliseks. Samas oleks võinud natukenegi ka Ganseniga keemiat olla, aga seda ma ei tundnud grammigi :)

Jürgen Gansen tõmbab endale üha enam koomiku-sleppi juurde. Ühest küljest see mulle meeldib, sest ta ise on selline huvitav tüüp. Ainult, et nõnda võib tekkida oht, et kui järsku on tal mängida roll, mis ei olegi selline lõbusamat ja kerglasemat sorti tegelase oma, siis võib tekitada pettumust - ootad juba mingit koomilist kaastooni (sama on näiteks Jan Uuspõllu või Tõnis Niinemetsaga - neid on viimasel ajal tõsisemates rollides raske vastu võtta). Muidugi pole ka midagi paha selles kui liikudagi koomiku-rada. Seevastu Piret Rauk'i suhtes läksid meie arvamused mõnevõrra teatrikaaslasega lahku. Tema sai, mis tahtis - Piretit tema eripärade ja stiiliga. Mina jällegi sain ka Piretit tema eripärade ja stiiliga, aga "seda tegelast" olen mina juba mõned korrad temalt näinud. Muidugi ka minu jaoks on teda tore alati mängimas näha ja selles suhtes polnud see tegelikult erand. Täpselt sama võiks öelda ka Andres Raag'i kohta. Tegelikult see oli ehk kogu mängimise poolelt kõige üllatavam, et Raag oli kõige vähem üllatavam trupis. Kuid Raag esitab jällegi uue versiooni Saaremaa valsist! :)

Mõtteid äratavaid ütlusi ning teemasid oli loos veel mitmeid. Näiteks väideti, et iga mees peab ühe kiviaia oma elus ehitama. Siiani olen kuulnud ütlust, et üks õige mees teeb oma elu jooksul vähemalt need 3 asja:
1. ehitab maja
2. kirjutab raamatu
3. jookseb maratoni
Nüüd siis veel ka "kiviaia ehitamise" võib sinna juurde liita. Muidu mul oli 1 kolmest tehtud - maratonijooks (lausa 13 korda juba), kui just köidetud kraaditöö ülikoolis ei lähe raamatuna arvesse, siis ka teine on tehtud... ja maja olen ostnud... ning "onne" olen ka ehitanud - see on tegelikult selgelt veel tegemata (aga aega on veel)... . Kiviaedu olen siin mandril lausa 2 tükki eri kohtades saanud ehitada. Ka praegu oleks maamajas vaja ühest kohast kivid teise kohta vedada ning nendest nüüdseks veel ka 3. kiviaed ehitada... Rahuldust kui palju sellistest väikestest tekstilõikudest, millega enda elu siduda, oled saarlane või mitte. :)

Veel jäi pähe kõlama mõte, et "Saaremaa on nagu kitarr ja Kaali kraater selle auk"... päris tabav ja omapärane mõte. Siis oleks Sõrve poolsaar kitarri kael - sobib! Ja ühe teema mainin veel ära - "niitmine annab aluse uuendusele". Just sellel nädalavahetusel toimus meil maal ka agar angervaksa niitmine. Selle alt vabanev konarlik maapind, mis muidu oli täiesti kasutamata, pani kohe mõtted liikuma, et milliseid uuendusi selle maalapiga ette võtta (plaanis on sinna uusi mesilaste tarusid tuua). Niitmine muidugi ka "puhastab" nii maad kui niitjat. Lisaks annab maale võimaluse hingata ja olla vabam.

Minugi jaoks on alati olnud Saaremaa kuidagi kauge ja kättesaamatu. Lapsena oli tunne, et see oleks nagu välismaa... no tegelikult mitte ainult lapsena - ka seekord Saaremaale sõites oli natuke välismaale mineku tunne. Seevastu kui järgmine kord läheks, oleks juba üsna "kodune"... teab juba tänu Saaremaa seiklustele kui ka tänu sellele tükile nii mõndagi Saaremaa ja saarlaste kohta. Kena!

Hinnang: 3+/4- (Minu kui mitte-saarlase jaoks oli see selline tore vaatamine, tore "punkt" Saaremaa-seiklustele ja -päevale. Samas ma ei tundnud end ehk nii puudutatuna kui ma arvan, et saarlased sellest lavaloost saaksid. Natuke lauludega ilustatud autoriteater on siiski päris armas ning Sadamaaida näol on Kuressaare Linnateatril üks väga hea auraga mängukoht kasutada. Ma ei julgeks küll mandrilt kellegile otseselt soovitada sõita ainult selle tüki pärast Kuressaarede, nii jääb see vist pisut hõredaks. Kuid kui see ühildada Saaremaa-avastusretkega, siis on see teatrietendus suisa nagu täpp i-peal päeva lõpetuseks.)

------------
Tekst lavastuse kodulehelt (Mari-Liis Nellis'e foto on pärit Kuressaare Linnateatri FB lehelt):

Saaremaal ja saarlastel on eriline koht juba ajaloos ja mütoloogias. Seal elavad tugevad ja alistamatud inimesed; sinna jõudmiseks tuleb ületada hulk takistusi; sealt pole kerge lahkuda; seal puhkab päike; seal kehtivad teised aja ja ruumi seadused.
Nõukogude ajal pääses Saaremaale lubadega ning kohalejõudmiseks tuli läbida piirikontroll. Sel ajal rajati saartele palju suvekodusid; see oli omamoodi „teisele poole piiri“ jõudmine. Ehkki tee mandrilt Saaremaale oli pikk ja vaevaline, tasus kohalejõudmine end ära.

Autor ja lavastaja: Tiit Palu (Vanemuine) Kunstnik: Silver Vahtre Muusika ja laulud: Peeter Konovalov (Ugala)
Osades: Marian Heinat (Vanemuine), Andres Raag (Tallinna Linnateater), Jürgen Gansen, Harry Kõrvits, Piret Rauk. Etendus on kahes vaatuses, kestab ca. 2h 20min

Esietendus: 31. juuli 2018 Kuressaare Sadamaaidas.

laupäev, 1. september 2018

Septembrikuu teatriplaanid


Septembrikuuks mul on pakkuda 2 edetabelit. Üks soovituste edetabel, ehk septembris mängitavate etenduste nimistu, mida võib hakata otsast närima ja kui esimene nähtud, siis haarata teine, kui teine nähtud, siis kolmas ja nii edasi. Kokku olen suutnud lugeda 93 lavastust, mis mul septembris mängitavatest juba eelnevalt nähtud. Kõiki neist muidugi üldse ei soovitakski ja selleks, et tabel nii üüratult pikaks ei veniks, siis jätan need kehvemad üldse mängust välja. Palju mõjutab tervikpilti ka DRAAMA festivalil Tartus etenduvad lavastused.

Teine tabel on nende lavastuste kohta, mida ma kõige rohkem ise ootan. Ehk siis need, mis veel nägemata, aga mida eelinfo või juba näinud inimeste arvamuste põhjal arvan, et võiksid olla päris head ja/või huvitavad. Märgin ära ka need 3, mille vaatamamineku olen juba jõudnud ära korraldada. Tõenäoliselt saab nende kohta ka siis pärast nägemist kas instast või siit blogist peegelduse. "Tõenäoliselt" selles mõttes, et kui mul ikka midagi öelda pole, siis ei hakka klahvidest miskit vägisi ka välja taguma.

Seega sõidame septembrisse!

EDETABEL 1: soovitused

Kõigepealt 20 septembris mängitavat lavastust, mis peaksid ühel Eesti teatrit armastaval inimesel nähtud olema :)
Edetabelinumbrite asemel panen nad seekord hoopis plokkidesse olulisuse järejekorras.

*****Ivanov - Eesti Draamateater (ehe ja emotsionaalne kostüümidraama, tõeline tippnäitlejate paraad, lavastusena lausa meistriteos!)
*****Elagu, mis põletab! - Adamson-Ericu muuseumi/Lavakooli teatriprojekt (eesti kunstnike elust, lugu stseenides, mis on nii huvitavad ja mõjuvad, ühe lavakalennu vaimustav töö koos Anu Lambiga ja koos muusikaga)

-----See hetk - Tallinna Linnateater (kurb ja eriline lugu pansionist, kuhu patsiendid tulevad surema ning nende pered nendega hüvasti jätma.  emotsionaalselt väga sügav)
-----Praegu pole aeg armastamiseks - RAAAM (lõbus, koomiline, seejuures meeste-naiste suhteid lahkav, näitlejate kõrgema klassi mäng, igati vahva antiikteatri tänapäevastatud originaalne vorm)
-----Inimesed, kohad ja asjad - Tallinna Linnateater (sügav ja valus, Evelin Võigemasti tipproll, põnevate lavastuslike nõksude ja trikkidega)

¤¤¤¤¤Põhjas - Tallinna Linnateater (Gogoli lugu eluheidikutest on esimest korda nii hästi lavale toodud. Katlamajas on kõikvõimalikke inimese moodi inimesi askeldamas, erinevate tunnete ja eludega)
¤¤¤¤¤Väljaheitmine - Eesti Draamateater (äge road-trip, seikluslik ning väga palju endas peitev. Väga huvitav lugu, ühest küljest isegi noortekas, mis sobib ka vanematele)
¤¤¤¤¤Vaimude tund Koidula tänavas - Eesti Draamateater (kammerlik komöödia, Tammsaare ja Mati Undi vaimud kummitavad ja arutavad oma ja teineteise teoseid)
¤¤¤¤¤BB ilmub öösel - Tartu Uus Teater/Von Krahli Teater (kärglavastus, mille teine osa on ülimalt põnev ja elav, erinevate piltide ning pideva liikumisega mänguruumist teise. Lavastus, nagu ei üksk teine, ometi eesti 40ndate ajaloost, väikeste fantaasiamänguliste lisanditega)
¤¤¤¤¤Beatrice - Vanemuine (ägedas vormis ehe sci-fi teatrilaval. nii palju mõtteainest, kuidas ise antud olukorras käituks ja kuidas karakterid käituvad, vapustav)
¤¤¤¤¤Cabaret Siberia - Piip ja Tuut Teater (pisarad läbi naeru, hirmus, aga lõbusalt jutustatud lugu siberisse-saatmisest ning seal elama jäämise eest ning teineteisega koosolemise eest võitlemisest, muusikaliste lisanditega)

+++++Meie oma tõde, meie oma õigus - Vanemuine (üks huvitav ja omapärane versioon Tõe ja õiguse esimesest osast)
+++++Seitse venda, ehk Uurali kajakas - ERM Teater (lahe ekskursioon-lavastus mööda ERMi, kus 4 näitlejat mängivad seitset venda, aga lisaks veel nii mõndagi, fantaasiarikas ja lahe)

\\\\\Ricard III - Vene Teater (Huvitavalt lavastatud, huvitavalt mängitud, Shakespeare'i klassika on toodud tänapäeva, kaotamata midagi olulist. Meisterlik igas mõttes)
\\\\\Saraband - Eesti Draamateater (valus lugu sellest kui vanemad oma last ära kasutavad enda huvides, tippnäitlemine, emotsionaalne, Bergman, nagu teda teame)

§§§§§Hullemast hullem - Rakvere Teater (fantaasiarikas naljamäng amatöörtatri etendusest, kus kõik mis vähegi nässu võib minna, nässu ka läheb. Lihtsake oma koomuskis, on see siiski väga naerutav, sest hoog ei rauge hetkekski)
§§§§§Hamlet - Piip ja Tuut Teater (kõige omapärasem Hamlet, mida ettekujutada pole võimalik, muusika ja kõikvõimalike leidlike lahendustega varustatud)

!!!!!Igatsus - Tallinna Linnateater (kostüümidraama, melodraama, tippnäitlejate mäng)
!!!!!Ükssarvikute farm - Rakvere Teater (Lennuki fantaasiamäng eesti erinevate kirjandusklassikute tegelastega saab lahedad koomilised vindid. Lahe ja lõbus)
!!!!!Kaarnakivi perenaine - Endla/Kuressaare Linnateater (pilt eest ajaloost - 50ndatest, tõsine teema, millesse Kivirähk on omad naljakad pööreded sisse suskind, muuhulgas on segatud fantastikat, absurdi ja põnevust. Igati mõnus vaatamine)

Lisaks eelmisele eriti heale 20-le, olid head teatrielamused ka need järgnevad 20:
Teineteiseta - Vanemuine
Emadepäev - Ugala
Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus - Tallinna Linnateater
Alias - VAT Teater
Stiiliharjutused - Tähesõjad
Mees, kes teadis ussisõnu - Vanemuine
Isamaa pääsukesed - Eesti Draamateater/Nargen Opera
Suluseis - Vanemuine
Puudutada kuud - Rakvere Teater
Vennas - Eesti Draamateater
Väljast väiksem kui seest - Endla
Jäneseurg - Tallinna Linnateater
Kunst - Von Krahli Teater/Lavakool
Müller peab lahkuma - VAT Teater
Primavera Paunveres - TÜ VKA/Ugala
Lõvi Lõrr ja jänes Jass - Piip ja Tuut Teater
Prohvet - Must Kast
Ristumine peateega - Kukruse Polaarmõisa Teater
Mamma Mia - Vanemuine
Kas kalad magavad? - VAT Teater

----------

EDETABEL 2: kõige huvipakkuvamad lavastused, mida septembri mängukavadest veel näinud pole:

1. Noored hinged - NUKU***** 
Miks? Tammsaare, väga huvitav noorte näitlejate kooslus, hea lavastaja.
2. Pilgatud pimedus - VAT Teater
Miks? Huvitav Saksa lavastaja, kelle eelmised tööd räägivad enda eest, Jaak Prints on kaasatud VATi meeste kampa.
3. Workshop - Kanuti Gildi Saal 
Miks? Seda näinud kiidavad kui ühest suust, et on väärt elamus. Lisaks ka õpetlik.
4. Antigone New Yorgis - Kuressaare Linnateater
Miks? Näitlejate ja lavastaja pärast.
5. Öö lõpp - Vaba Lava
Miks? Kas olete pilte näinud sellest etendusest? Lummavad.
6. Koletis - Paide Teater***** 
Miks? "Õudukad" on minu teema. Lisaks uus teater on põnev ja avastamisrõõme täis. Mängitakse ka erilises kohas seal...
7. Kihnu Jõnn - NO99 
Miks? Lootus, et NO-teater Eesti klassikaga teeb uue tulemise tagasi sinna, kus nad kusagil NO65 juures pooleli jätsid. Millegipärast on hea tunne sees. Lootustandev.
8. Kopsud - Endla
Miks? Selle kohta on nii mõndagi nii siit kui sealt olnud kuulda. Carita Vaikjärve pole juba iidamast-aadamast saanud mängimas näha...
9. Naine merelt - Ugala*****
Miks? Andres Noormetsa uus lavastus üle pika aja.Ibsen! Ilo-Ann Saarepera esimene lavaletulemine Ugala ridades.
10. Buratino - Estonia
Miks? Ehala!!! Tundub fantaasiarikas Dvinjaninovi lavastustöö. Tuleb ainult rihtida enda jaoks ideaalset näitlejate kooslust. Väga varases lapsepõlves Noorsooteatris viimati nähtud.

11. Viini veri - Vanemuine
Miks? Olen selle lavastuse fotode lummas. Viini veri on mulle erinevates versioonides ka varem alati meeldinud, miks see peaks erand olema.
12. Tantsutund - Endla
Miks? tndub huvitavalt teistsugune. Kammerlik. Kadri Rämmeld mängib.
13. Surmatants - Endla 
Miks? Strindberg,
14. Alice imedemaal - Endla
Miks? Laura Jaanholdi lavastus!
15. Savoy ball - Estonia
Miks? Võimas Mart Sanderi lavastus, ajastust, mis on minu jaoks üks huvitavamaid.
16. Keres - Estonia
Miks? Põnev malelaua ballett.
17. Armujook - Estonia
Miks? Georg Malviuse ja tema tiimi lavastus.
18. Tütarlaps kuldsest läänest - Estonia
Miks? Puccini! Huvitavad välismaa lavastaja ja kunstnikud.
19. Kratt - Estonia
Miks? Põnev teema balletile. Eelmine Kratt oli ka hea, tahaks seda uut ka näha.
20. Öökuninganna - Vana Baskini Teater
Miks? Piret Jaaksi näidend... eelistaksin Karlova Teatri versiooni näha, aga seda enam ei mängita...

Punasega märgitud etendusi lähen praeguse seisuga kindlasti vaatama (pilet/kutse on taskus), tärnidega märgitud tükkide kohta kirjutan pikemalt blogis ka.

Ja lisaks on veel terve rida Vene Teatri lavastusi. Avastasin Vene Teatri alles hiljuti enda jaoks uuesti ning suurem osa sealsest väga laiast ja mitmekülgsest repertuaariast on mul nägemata. Septembris näiteks etendatakse neid:
- Kuritöö ja karistus - Vene Teater
- Viimane korrus - Vene Teater
- Tuli mees naise juurde - Vene Teater
- Vene unenäod - Vene Teater
- Zoika korter - Vene Teater
- Vaenlane - Vene Teater
- Giulia Farnese - Vene Teater
- Naisevõtt - Vene Teater
- Sonimine kahele - Vene Teater
- Häda mõistuse pärast - Vene Teater
- Impostrix sündroom - Vene Teater
- Täiesti õnnelik küla - Vene Teater
- Kosmonautika päev - Vene Teater
- Desertöör - Vene Teater