laupäev, 13. juuli 2019

Pidu tuli - Raadi Suveteater


Ajaloolasest näitekirjanik Loone Ots, on meie tähtsa - laulupeo juubeliaasta - puhul kirjutanud näidendi, mis need sajaviiekümne aasta tagused sündmused, mil läbi tõsiste raskuste esimene laulupidu teoks sai, dramatiseeritult, tänapäeva inimestele aimu andmiseks silme ette toob. Selle loo "elustajaks" on lavastaja Karl Laumets, kes pärast minu eelmise aasta suurima teatrielamuse pakkumist ja teatriliidu parima lavastaja auhinna võitmist "Kalevipoja" lavastustöö eest ning väikevormi "Leek" Teatri- ja Muusikamuuseumis, on loonud oma kolmanda lavastuse. Sedapuhku palju suurema mõõtkava ja tegelaste/näitlejate/esinejate arvuga kui varasemad. Näidates ära, et ta oskab ka masse liikuma panna ning suuremad pildid kokku siduda üheks ilusaks terviklikuks lavalooks.

Raadi Suveteatri "Pidu tuli" on suveteater oma kõige ehedamas vormis - keset loodust, ilma mikrofonideta ja mitmete põnevate (ajaloost tuttavate) karakteritega. Lisaks professionaalsetele näitlejatele on toredalt integreeritud (ka massi saavutamiseks) nii harrastusnäitlejad, koorilauljad kui pillimehed, ratsutajatest rääkimata!

Autor on avanud tagamaid ja pannud mõtlema meie laulupeo-traditsiooni üllatavalt raskele sünniloole. Tänavuaastaste juubelipidustustega seoses on ju muidu ka palju räägitud igasugustest lugudest ja juhtumitest, miks ja kuidas see kõik alguse sai, aga enne "Pidu tuli" nägemist polnud mina seda enda jaoks ülestähendanudki. "Pidu tuli" andis hea pusle-raamistiku ja olulisemad killud kätte, et pilt enamvähem ette saaks, ülejäänud raadiost ja telest (viimase kuu aja jooksul) korjatud info sai juba asetada selle tekkinud pildi täienduseks.

Raadi Suveteatri "esimest linnukest" õnnestus vaadata Tartus u.nädalase nihkega, kui 150 aastat tagasi samuti Tartus see meie esimene laulupidu aset leidis. Olen ise ka vana koorilaulja ning jõudnud kaheksal erineval laulupeol lauljana üles astuda (tänud selle eest siinkohal mu kolmele lauluõpetajale - mudilaskooris Liivi Urbel, ansambel Kurekellas Ülle Raud ja kõige pikemalt ja rohkem - kooli- ning kammerkooris Tiia Loitme), seega oli see kõik põnev ja huvitav ka nö. professionaalsest kretinismist.

"Pidu tuli" on üks ilus austusavaldus, mis laulupeole eelneva(te) aasta(te) tegevustele päädis selle esimese laulupeo rekonstrueerimisega vaatajate silme all nö. lühivormis. Muidugi täpsem koht on ju teine ja lisaks ka mitmete muude teatrile sobivate väikeste kunstiliste liialdustega. Näiteks laulupidu elustati siin naiste abiga, kuigi esimesel laulupeol naised ju ei laulnud, siin aga küll! Ja isegi loodusjõudude kaasabil - ka esimesel laulupeol sadas vihma, nagu ka "Pidu tuli" esietendusel. Kuid tekitas külmavärinaid oma emotsionaalsuse ning laulude jõuga (sh. eesti hümni ja Kunileiu viisiga "Mu isamaa on minu arm"uga).

See mängukoht oma avarusega oli lausa ahhetmapanev. Võimas kui kaugusest juba nägi kuidas ratsanikud hobustel lähemale ratsutasid. Kõikidesse stseenidesse ja elupiltidesse loos sekkus helide, tuulte, lindude ja sügava rohelusega ümbruskond ja atmosfäär. Hobuste kasutamine oli veel üks neist parimatest otsustest. Mis siis sellest, et esietendusel vankriga lavale sõitnud hobune kutsari sõna ei tahtnud kuidagi kuulata ja läks omasoodu veel ühele väiksele ringile ning sai peatuma alles papa Jannseni, et Hannes Kaljujärve abiga (kogu publikule pakkus see eriliselt lusti, sest sellised ootamatused ainult rikastavad suveteatrit... isegi mõtlesin, kas seegi pole siia sisse hoopistükkis lavastatud! :)). Johann Voldemar Jannseni ja pastor Willigerode (Riho Kütsar) vastasseis oli vast see kõige tugevam dramaatiline selgroog, mis kogu lavastuse dünaamikat kandis. Ülejäänu, nagu Jannsenite pere omavahelised ja muud suhted, võitlus laulupeo pidamise õiguse eest jne. olid nagu lisand, toitis seda vastasseisu ning süstis mahlakust ning sisukust. Loone oleks nagu ajalises mõttes keskendunud laulupeole eelnevale aastale. Teadupärast hakati laulupidu korraldama 1867.aasta alguses, ehk 2 aastat enne pidu. Baltisakslased ajasid seal oma intriigi ning vene tsaaririigi bürokraatia ei teinud asja lihtsamaks. Mina arvasin varem, et no mis seal siis ikka - rahvas tuli kokku (Jannseni kutsel ning mahitusel) ja peetigi üks kõva laulupidu maha, aga ei - sellise massiürituse jaoks oli vaja luba võimukandjate käest. See "luba" saadi aga vaid 4 kuud enne peo algust! Õnneks kogu see pikk korraldus ja lootus peo toimumisest pani inimesed juba varakult kõike ettevalmistama ning kuigi kõik-kõik sai valmis viimaseks hetkeks, nagu ka noodid, mis valmisid vaid 6 nädalat enne pidu, olid lauljatel juba varem selgeks õpitud.
Ei saa jätta märkimata, et vaheajal kahistas publik, kui mõnusalt Kaljujärv ja Kütsar omavahelise pinge tekitasid ja seda õhus hoidsid.

Kuid tuttavaid tegelasi ja veelgi tuttavamaid näitlejad osales veel. Saara Nüganen kandis välja Lydia Koidula soengu ja kleidi ning tõi Lydiale omase jõulisuse ja pehmuse segu oma papa tugena sellele hiiglaslikule lavale. Loost ei puudu ka linnalegend, et kas Lydia ja Jakob Hurda vahel oli mingi särts ja säde (seda on agaralt näiteks Mart Laar ümber lükanud... aga vanasõna ütleb ju, et kus suitsu seal tuld... või mis? :)). Kärt Tammjärv Lydia noorema õena oli vaid marginaalses osas, kuid saab ka ühe dramaatilisema stseeni kandmiseks. Kaks peaaegu sama vana ja sama olulist ühiskonnategelast, kelle nimed on ka väga olulised eesti kirjandusloo kontekstis, esinevad selles etenduses oma tervikkõnedega. Nimelt Carl Robert Jakobson Jürgen Ganseni kehastuses ja Jakob Hurt Karl Edgar Tammi looduna. Vast seekordse ainsa kriitikanoole lasengi siinkohal õhku, sest need kõned olid liiga pikad selle konteksti jaoks ning mõlema kõne ajal lihtsalt kukkus kärult omadesse mõtetesse. Esitatud olid need ju mõlemad võimsalt (eriti nauditav oli Karl Edgari "Jakob", sest sellele oli lisatud teatav karakterinõks, mis andis Hurdale teava "mina"), aga lihtsalt venisid pisut liiga pikale ühe teatrietenduse tarbeks. Mõlemad suurmehed on ju peaaegu sama vanad ja omal ajal need kõned kindlasti mõjusid oma aja rahvale (mõjuvad need ju ka teatavas mõttes praegu, lihtsalt mitte teatriloo sees). Originaalis Jakobson pidas oma kõne aasta enne laulupidu Vanemuises ning Hurt enda oma I laulupeo teisel päeval.

Ja kuigi profinäitlejaid rohkem tähele ei pannud, siis mitmeid praeguseks tuttavaid harrastusnäitlejaid leidis ka sealt massi seest. Eelkõige Vilde Teatrist ja LendTeatrist, kuigi olen neid risti-rästi näinud ka teineteise teatrites mängimas - Rein Annuk, Tiina Tasa, Andrus Novoseltsev, Kaidi Koppel ja rahva suureks lemmikuks kujunenud Aire Pajuri "tädi Anni" naerutas publikut oma rahvaliku lihtsameelsuse ja otsekohesusega. Samuti märkas siin-seal Priit Sonn'i, kes säras eelmisel suvel (ja särab ka ilmselt sama edukalt ka sellel suvel) "Tsaar Saltaanis".

Lisaks avastasin endale ühe uue lemmiku harrastusnäitleja - Margus Kits. Marguse loodud naljakalt nunnu Õru, kes peamiselt koos Rein Annukiga seal toimetada saab Jannseni kvinteti liikmena, aga no pärast esimest stseeni ootasime teatrikaaslasega mõlemad, et millal ta jälle lavale ilmub! Kaugelt liiga vähe on ta tegevustikus! :) Pärast teatrit spetsiaalselt veel uurisin, et kellega Marguse näol täpsemalt on tegemist ning tuli välja, et ta on Vanemuise orkestri flötist ja muidu ka kõva sõna flöödimängijana (aastakümneid ka Vanemuise flöödirühma kontsertmeister). Tema isa on kuulus Pallaslane Elmar Kits, kes on Viinistus Kivastiku kirjutatud teatritükkides figureerinud (nt "Kits viiuli ja õngega"). Eesti on ju pisike, aga mitte enam niiiii pisike. Esimesel laulupeal oli lauljaid 800 ringis, nüüd, 150 aastat hiljem üle 30 000! :) Üks minu oma tuttav oli ka laval (Leelo Muru), aga seda sain teada alles pärast etendust, kui ta küsis, et kas nägi mind vaatamas :) Huvitav, kuidas küll lavale vaadates on raskem inimest märgata kui vastupidi :) Kogu koor oli väga vahvalt mängus sees ning lauljatena väga kogenud, seega pakkusid oma professionaalsust heades ja huvitavates kooriseadetes.

Jah, lisaks näitlejatele olid kaasatud ka puhkpillimängijad, ehk Väägvere pasunakoor ning erinevad koorid - Tartu Laulupeomuuseumi segakoor, Korp! Fraternitas Tartuensis lauljad ning Lähte Naiskoori tublid lauljad, kes nii laulsid kui mängisid taustal ja aitasid selle "võimsa" elamuse loomisele tugevalt kaasa. Ja laulude osas koorijuhina juhendamas Mall Türk. Kuigi laulupeol saavad taktikeppi hoida ka nii Jannsen-Kaljujärv kui ka Koidula-Nüganen.

Kostümeerija ja grimeerija on laenatud Vanemuiselt - vastavalt Maris Plado ja Anne-Ly Randoja ning kunstnikutööd nii palju kui sellesse loodusesse on võimalik sisse tuua... ja seda polegi lõppude lõpuks eriti vähe, sest nagu ka näiteks järgmiselt fotolt on näha, kasutatakse ka suuremõõdulisi maale tegelaste taustaks linnatunde tekitamiseks. Kunstnikeks Martin Mikson ja Anna-Liisa Pärt (arvutigraafik Maris Savik). Kuid meelega olen jätnud viimaseks mainimiseks liikumisjuhi Marika Aidla, sest nii palju inimesi panna liikuma - see vajab juba omaette suure pildi nägemist. Nagu ka päris laulupidudel - masside liigutamiseks on täiesti omamoodi standardid. Ja Marikal on see töö erakordselt hästi välja tulnud. Siin on lavastaja ja liikumisjuhi tööd nii tugevalt käsikäes tunda. Ja ilmselgelt Karli ja Marika koostöö on hästi toiminud, sest nii lavale kui laval liikumised on üks, mis lavastust üles aitab ehitada.

Hinnang: 4 (Ajaloohuvilistele humoorikaid, musikaalseid ja ülevaidki hetki pakkuv. Suvelavastuste austajatele maiuspala. Sobib kõigile vanustele ja nii neile, kes armastavad koorimuusikat kui ka neile, kes mitte - minu seekordne teatrikaaslane näiteks ei suuda laulupidusid üldse kuulata, aga see lavalugu meeldis vaatet temale veelgi rohkem kui minule. Tegemist on ka sõna otseses mõttes olulise lavastusega, sest harib ka neid, kes siiani kogu Laulupeo loomise ja kujunemise looga pole varem kokku puutunud. Või lihtsalt ei mäleta... nagu mina. Äge ja võimas kogu oma kohaliku loodusega, aga ka inimeste ja hobustega, kes sinna tausta ette ja sisse on pandud mängima, laulma, pille mängima ja ratsutama.  Žanri mõttes muusikaline-ajalooline komöödia-draama. Eesti Laulupeo sünnilinnas... 150 aastat hiljem.)


Tekst lavastuse kodulehelt (Saara Nüganen/Lydia Koidula-foto on pärit teatri FB lehelt):

Pidu tuli

LUGU EESTI ESIMESE LAULUPEO SÜNNIST
Autor: Loone Ots
Lavastaja: Karl Laumets (Vanemuine)
Kunstnikud: Martin Mikson, Anna-Liisa Pärt
Koorijuht: Mall Türk
Lavastaja assistent: Siim Sareal
Osades: Saara Nüganen (Endla), Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Riho Kütsar (Vanemuine), Jürgen Gansen (Kuressaare Linnateater), Kärt Tammjärv (Vanemuine), Karl Edgar Tammi (Must Kast) jt.
Lisaks teevad lavastuses kaasa näitlejad LendTeatrist, laulupeomuuseumi näiteringist, samuti Väägvere pasunakoor ning laulupeomuuseumi segakoori, Lähte naiskoori ja Fraternitas Tartuensis Poolkoori lauljad.
Korraldaja: MTÜ Raadi Kultuurikoda
150 aastat tagasi, 1869. aastast algas rahvusvaheliselt kuulsaks saanud Eesti laulupidude traditsioon, sealtsamast peale võime kõnelda oma üldise muusikakultuuri, eriti koorilaulu tõelisest algusest.
Eesti üldlaulupeo korraldamise mõtte algatas 1867. aastal Vanemuise selts eesotsas J. V. Jannseniga, kes kujunes selle suure rahvusliku ürituse tegelikuks teostajaks. Jannseni kõrval sama olulisel kohal seisis end varjava ööbiku kombel tulihingeline ja väsimatu abiline – tütar Lydia Koidula.
Nädalapäevad pärast laulupidu kirjutas Koidula Fr. R. Kreutzwaldile: „Sest saaks pisukese raamatu, kui peaksin Teile jooni tõmbama kõikidest sündmustest, kõigest tulise võitluse ajast enne pidu, peo ajal ja pärast!“
Lavastaja Karl Laumets: „Esimese üldlaulupeo olulisust eesti rahvuse ja kultuuri arengus on võimatu ülehinnata. Poliitiliste erimeelsuste, vastuseisude, näljahädade ja majandusliku kitsikuse kiuste tuli võitjaks üksmeel ja tahe töötada ühise eesmärgi nimel. Nende sündmuste taustal mõtlen: kas me suudaksime ka täna sellist üksmeelt saavutada? Jannsen ja Koidula olid kahtlemata suured idealistid. Loodetavasti ei ole idealism veel päriselt kadunud.“
Esietendus 11.06.2019

kolmapäev, 10. juuli 2019

Siddharta - Goltsman Ballet/Tervendavad helid


Kui ma esimest korda kuulsin, et Goltsman Ballet ja Tervendavad Helid ühistöös Herman Hesse Siddhartat mängivad, siis valdas mind terve trobikond mõtteid. Esiteks, et "Siddharta" ja teatris... kas see on ikka mõistlik... aga tegemist ju ikkagi tantsuga jutustatava looga, seega kui üldse, siis just nii. Samas ei olnud ma kunagi ühtegi Goltsman Ballet'i etendust varem näinud, kuigi teadsin, et selle taga ja sees on profid tegijad, siis ikkagi... ja siis veel see "Tervendavad" helid... Mina olen esoteerikast kaugemal kui kõige kaugem tähtkuju maast... Ja üldsegi, mis tähendab "tervendavad" helid... Ju see mingi umbluu on... samas temaatikaga ju isegi natuke kaudselt sobituv... Kuid ikkagi, kuidas 2 naistantsijat saavad jutustada "Siddharta" -loo?!

Pähh... järjekordne tõestus sellest, et eelarvamused võivad olla saatuslikud ning piirata võimalust kogeda midagi enda maailmapiire avardavat. Õnneks sai uudishimu võidu ning seadsin sammud vanalinnas asuva etenduspaiga suunas.

Juunikuu keskpaiga ilm oli lämbe. Kohale jõudes ei olnud ma esialgu päris kindel, kas ma tõesti olen õiges kohas... aga no "Tervendavate helide" plakat ja kirjad ka - järelikult õige koht.
Astusin sisse. Välisuksel tuli kohe kingad jalast võtta ning edasi suunati saali, kus sai valida nii istuva asendi mõnel toolil või kasvõi lamada maasolevatel madratsitel. Ma targu igaks juhuks istusin - võõras koht, võõrad inimesed - no kuidas ma nüüd siis viskan end sinna siruli... tööpäevast veel pintsak ka seljas... Tublimad ja targemad siiski oskasid enda olemise seal mugavamaks teha. Ega publikut eriti palju ei kogunenudki - kusagil 10 ringis ja selline eksklusiivsus tiivustas kuidagi eriti kõike ümbritsevat nii vaatama, nägema kui ka tajuma/tundma. Etenduse saal oli oma olemuselt black box, mis oli tinglikult jagatud kolmeks. Esimese kaks kolmandikku saalis hõlmas enda alla suurimas osas tantsulava ja publiku matid/madratsid/toolid ja tagumine kolmandik oli täis kõikvõimalikke pille, nii tuttavaid kui kummalisi ja mõned väga huvitavad...

Kell tiksus algusajale ning lavale astusid 2 idamaistes hõlstilikes riietes tantsijannat, pillide vahele sukeldusid üks mees- ja naismuusik ning Siddharta rännak võis alata.

Kohe alustuseks tuleb öelda, et kogesin midagi erilist ja harukordset. Jah, mõjutused Herman Hesse maailmaklassikast olid olemas, aga ega see polnud otseselt just selle india mehe rännakutest... Rännati küll, aga kuna tegemist oli kahe tantsijaga, siis rännati koos, rännati vaheliti, rännati kordamööda, rännati kui üks ja rännati eraldi, rändasid nii tantsijad kuid rändas ka publik. 

Jah, just eelkõige rännakuna iseendasse mõjust see veel eriti. Aga kas mitte Siddharta jaokski polnud see tema rännak iseendasse... geniaalne!

Tegelikult, oleme ausad, seda kogemuse fenomeni lahtiseletada või -mõtestada on praktiliselt võimatu. Saan parimal juhul vaid peegeldada ning mainida mõningaid seletamatuid tundeid, mida tundsin.

Tantsulises mõttes ei saa öelda, et see koreograafia oleks olnud midagi vapustavat või isegi uut ja seninägematut, kuid oluline oli seda tantsida just nii, et see tekitaks mõtteid ning kogu asjast vaataja jaoks kooruks välja see oma lugu, mis minu arvates on tantsuteatri juures vaatet kõige olulisem publiku jaoks. See, et tekitaks küsimusi ja/või annaks vastuseid. Kuigi tantsud ja muusika oli ühes pidevas voolamises - teekonnas, siis ometi vahetusid stseenid. Lavastuslikus mõttes oli kasutatud nii palju huvitavaid erinevaid nõkse, et neid kõiki ridamisi üles loetleda oleks mõttetu, sest nagunii nende mõistmiseks tuleb igaühel seda "teekonda" endal kogeda. Mainin vaid, et näiteks ühes lõigus jagati publikule silmadele katted ning toimus vaid muusika ja helide aistimine. Siis jälle liiguti publiku seas ringi - kaugemalt ja lähedamalt. Kui üks põhilisi aistinguid, ehk nägemine on ära võetud - kui palju tugevnevad on siis kõik ülejäänud inimtundlad! Samas keset tantsuetendust oli selline nõks ehk isegi pisut kummaline - "silmade katmine", aga oi-oi kui mõjuv! Ja nõnda see lugu sealt välja kooruski mitmetasandiliselt ja pani iga väikseimatki nüanssi ja liigutust jälgima ja kaasa mõtlema. 

Põhimõtteliselt oli koreograafilises mõttes tegemist moderntantsuga, mille keskel siiski üks väike vürtsikas lõik balletti - ikkagi Goltsman "BALLET" ju! Ja seegi mõjus - pikk varvaskingadel seis ja õrn keerlemine muutis teekonna samaaegselt aeglasemaks ja teravamaks. Üldse huvitav, et kuigi tantsijad ju praktiliselt terve etenduse olid seal ühe võrdlemisi väikse ala peal, siis ometi oli see dünaamika ja lõi efekti edasiliikumisest... rännakust... teekonnast... 

Ja siis muidugi see muusika! Või helid? Tervendavad helid tõesti! Tegelikult oli kõik nii omavahel seotud ja sümbioosis, et vahet polnud, kas helid olid tantsule saateks või vastupidi. Kõik see kokku oli midagi hingele, midagi ilusat ja sõna otseses mõttes imet pakkuv! Ühe "ime" tahaks ka näitena siinkohal jagada, mida ma jällegi normaalse mõistusega seletada ei oska.

Nimelt, nagu ma mainisin oli väga palav päev. Ja seal ruumis ei olnud mitte jahedam kui õues. "Siddharta" mõttes ju jällegi vägagi sobilik. Ja siis ühel hetkel, üsna etenduse keskpaigas, võtab Lilia Märtmaa, kes on üks kahest muusikust laval (teine on Deniss Vinogradov) selle pilli, mida oma häbiks ma nimetada ei oska, aga kui teate sellist kahelt poolt membraaniga kaetud käsilöökpilli (nagu lame pärsia dohol), millel oleks nagu mingid herned või terad sees. Ja kui siis järsku Lilia seda seal hakkas keset kõike kallutama ja need herneterad sabinal jooksid seal sees, siis mõjus see nagu järsku oleks saabunud vihmapilved ning silmapilguga oleks pihta hakanud jahutav India mussoon koos oma paduvihmaga. Keset seda palavust oli mu järsku nii külm, et kananahk tuli peale ja ma olin nagu puuga pähe saanud! Jah, oma silm on kuningas ja oma kõrv on kuninganna - nüüd ma usun - helid võivad tervendada, helid võivad täiesti uskumatult mõjuda ning seda vaid sekundi murdosaga Sulle peale voolata! 

No ega rohkem ei olnudki vaja, olin hüpnotiseeritud! Ahmisin edasi veelgi enam kõike seda endasse, mida nägin, kuulsin või tundsin. Ühes lõigus tegi Deniss klaasi ja kausiääri hõõrudes helisid, mis samuti puhastasid nii õhku kui kuulajat. Mõned inimesed rändavad selleks Indiasse või kuhu iganes kukesuhu, et kogeda selliseid seletamatuid tundeid... tegelikult saab need kätte ka siitsamast Tallinna vanalinnast! 

Mõlemad muusikud olid üdini sümpaatsed ja terve selle tund aega kestva Siddharta-teekonna jooksul pidevas aktsioonis erinevate muusikariistadega. Tantsijad, ehk Maria Goltsman ja Kirsi Mari Lepik tantsivad nii koos kui ka eraldi, kord koos siis ükshaaval fookuses. On hetki, kus tants ehitatakse üles vaid sõrmede ja käte liikumisest, aga on suuremaid pöördeid ja hoodsaid duette. Nii sünkrooni kui ka (peamiselt vist isegi) erinevaid liigutusi tehes. Hämmastaval kombel mõjuvad nad paarina kuidagi koos üheselt - kumbki pole lühemat kasvu või sellise hoiakuga, kes kasvõi kogemata jääks hetkeks märkamatuks laval. Ometi on neil väga erinev tantsijatunnetus. Maria on ülimalt professionaalne ja temas on teatavat enesekindlust, sest (ma arvan, et) ta teab ise ka, et ta ON vinge tantsija. Ja sellest võrdlemisi väheste ahhetamapanevate elementidega koreograafiast hoolimata on selgelt aru saada, et ta oskab ja suudab tantsus kõike. Kirsi Mari's oli jällegi teatavat huvitavat otsingulist. Ma ei mõtle siin ebakindlust, vaid nad olid seal laval tantsijatena nagu 2 kunstnikku, kellest üks joonistab graafikat kindla joonega (seda küll vajadusel õrnemalt ja siis jälle tugevamalt, kuid igas hetkes, igas väikses detailis teades, mida teeb ja kuidas see välja paistab ja mida ta näidata tahab), samas kui teise (Kirsi Mari) joonistusjoon on otsinguline, mitte konkreetne joon, vaid pigem õrnemad või tugevamad visandlikud joonekesed, mis moodustavad ka kokku kontuuri, kuid mitte nii selgepiirilise. Sellised tantsijad justkui täiendavad teineteist, nad võivad ka moodustada ühe inimese kaks külge ja nii vähemasti mina neid ka tõlgendasin. Seda polnud küll kordagi märgata, aga tunnetasin, et kahe tantsijaga tantsus, kus eriti sünkrooni nõudvates kohtades on vaja üheaegsust, siis Maria oli juhtiv ja Kirsi Mari muganduja. Kuigi, nagu tantsus ikka, on kõik tunnetuslik ning nii see ei pruukinud üldse olla. Kahe tantsijaga tantsudes töötab sisekeemia lihtsalt nii.

Mingis mõttes, nagu "teise vaatusena", ehk pärast etendust (hiljuti ka NUKU "Ikaaria mängudes" kasutatud vorm) raputasid tantsijad ja muusikud endalt rolli- ja kunstnikumaskid ja tulid publikuga iseendana vestlema. Armsalt intiimne, kammerlik ja pisut ehk isegi kohmetunud olek, sest nagu mainisin, publik lamas ja istus seal kuidas juhtus ja meid polnudki eriti palju, seega keegi küsimuste peale väga pikemalt sõna ka ei kippunud võtma (kuigi mõned julged siiski ütlesid, mis nad tundsid ja arvasid). Kuid loojad ei heitunud sellest, vaid ju juba kogemusest oli neil teada, mis inimestel meeles mõlgub ning mida oleks vaja natuke enda poolt avada. Nii saigi natuke teada tegijate mõtetest selle lavaloo loomisest. Kus kohast tuli idee ja kokkumäng tantsu ja muusikaga ning mis mõtted neid ennast selle loomisloo ja lavastamise juures saatsid. Huvitav, et ka näiteks tantsijana tugevama poolena mõjunud Maria osutus hoopis õrnaks ja sõnades otsinguliseks kuid Kirsi Mari, kes rääkis küll vähem, kuid hoopis kindlamalt. Tants on elu ja elu on tants, aga kui seda segada muusikaga ning kaunistada koreograafiaga, siis ilmnevad veel igasugused huvitavad vormingud, mis annavad võimaluse minna sisemistele rännuteedele ja -avastusretkedele. 

Ma ei oska, ega suuda seda hinnata draamaetendustega võrdsel skaalal. See pole üldsegi oluline ka antud kontekstis. Oluline on see, et sain tõesti väga huvitava elamuse osaliseks ja mitmete imede tunnistajaks. Kogu teatrikülastusest jäi väga armas järelmaitse. Korra mainiti, see mida seekord esitati oli nö. kammerlik versioon, kuid neil on oma koostööd plaanis arendada ning sellest väikevormist ka midagi edasi kasvatada...
Minu jaoks oli see nii Goltsman Ballet'i kui Tervendavad Helid tegijatega esmakohtumine ning kohe kindlasti mitte viimane!

Pärast teatrisaalist lahkumist ja kingade jalgapanemist, läbi vanalinna koju jalutades, nägin üle pika aja linnas taevast. Ja ma ei mõtle siin, et lihtsalt vaatasin taevast - ei! Ma tõesti nägin... pilvi ja nende liikumist, värve, toone ja kujundeid... Tuli meelde kuidas kunagi Soomes elades vaatasin taevast ja tõdesin, et sealne taevas ja pilved olid hoopis teistsugused. Ja kuidas Rootsis elades vaatasin taevast ja tõdesin, et ka seal on hoopis kolmandat moodi taevas... Kindlasti ka Siddhartal seal Indias oli täiesti isemoodi taevas... Ja nüüd jälle üle pika aja Eestis... kodus taevast vaadates... Mingi sõnulseletamatu helgus saatis kogu tee koduni välja. Käisin vist korraks kusagil väga kaugel... 
Olin ja olen siiani lummatud... Aitäh! 


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Tervendavad helid FB seinalt):

GOLTSMAN BALLET ja TERVENDAVD HELID esitlevad
SIDDHARTHA
Elava heliga meditatiivne tantsuetendus
Tunnetades elavaid gongi- ja helikausside vibratsioone ja jälgides kõrgprofessionaalsete tantsijate võluvaid liigutusi, aeglustad elurütmi, vabaned pingetest ja lähed rännakule omanäolise maailma. See on retk, mille ajal muutub kõik võimalikuks ning ajavool kaotab oma tähtsuse...


"Siddhartha“ on minimalistlik, meditatiivne, mitmekihiline, rahuliku rütmiga täidetud õhtu, mille idee toetub Herman Hesse samanimelisele romaanile. Katsetamise, otsingu, valikute tegemise ja kannatliku ootuse kaudu leiab rändaja oma sisemise rahu, vastuse oma põhiküsimusele. Ühe olendi mitmekülgsus sulab maailmanähtuste erinevuste ühtsusega. Pimeduses kompamine vaheldub teadmisega, välimine peegeldub sisemises, vaikus kõlab, liikumatuses peitub ülim dünaamika. Seest leiad selle, mida otsisid väljas. „Siddhartha“ on voolava rütmiga täidetud ruum, kus toimuvad rändaja otsingud: me otsime ennast, me otsime armastust, me otsime miskit, millel polegi nime.
Õhtu kestus orienteeruvalt tund aega.

HELI: Deniss Vinogradov, Lilia Märtmaa
LIIKUMINE: Kirsi Mari Lepik, Maria Goltsman

neljapäev, 4. juuli 2019

Atškoo parimaid naisnäitlejate rolle 2019.aasta esimesest poolaastast

Pool aastat on läbi ja kuna naised saavad alati LIIGA vähe tähelepanu minu arvates, siis otsustasin esimese poolaasta suurima näitlemisnaudingu pakkunud neist üles tähendada.  Kogusin kokku atškoo, ehk 21 parimat - 10 peaosa ja 11 kõrvalosa, et pöörata tähelepanu sellele, mille vingega saadi hakkama esimesel poolaastal, sest aasta lõpus kokkuvõtteid tehes on vaja meeles pidada ka aasta esimese poole šedöövrid. Lisaks loodan, et teatriliidu žüriiliikmed vähemalt need kõik allnimetatud on jõudnud või jõuavad järgmisel poolaastal ära vaadata, et ükski oluline neist arvestamata ei jääks kui auhindade jagamiseks läheb :)

Kuid põhiline point on ikkagi selles, et kiita ja ülistada meie häid naisnäitlejaid. Neid HÄID oli muidugi palju rohkem. Mina täheldasin esimesest poolaastast üles 41 väärt naispeaosa- ja 71 väärt naiskõrvalosatäitmist. Eks kunsti hindamine ole alati natuke ka maitse asi, seega palun minu valikuid mitte kritiseerida, vaid lisada kommentaariga oma lemmikud, kui siinsetega rahul ei ole :)

Kuid siin lavastuse pealkirja järgi tähestikulises järjekorras 1.jaanuari ja 30.juuni vahel esietendunud lavastuste naisnäitlejate parimate ladvik.

PEAOSAD:


Armas luiskaja - Helena Merzin-Tamm
Näidelda kirjavahetust nii elavalt, kelmikalt ja huvitavalt emotsionaalselt - näitlejanna mängimas näitlejannat... Helena uus tase! Kaunis ja samas oma olukorra ori. Hoogne, aga ka dramaatiline. Nauding vaadata ja selle tegelase elu tunnetada.



Ihu paradiis - Triin Lepik
Triinu kõrk, Lia Laatsi kanaliseeriv Wagneri abikaasa, kes ise on näitlejanna - uhke ja võimas ning alati äksi täis. Hoogne koomiline pärl, mis on senise teatriaasta üks suurimaid üllatusi.



Juudit - Riina Maidre
Psühholoogilise näitlemise meistriklass. Vahepeal õrn armastav naine, siis jälle tugev ja manipuleeriv - naine kogu oma ilus ja valus.



Ehe itaallanna - kergelt neurootiline ja väga temperamentne - Silja on Eesti oma Sofia Loren :) Tulemuseks karakter, kelles on nii dramaatilisust kui koomilisust, särtsu ja sära.



Minu eesti vanaema - Mirtel Pohla
Mirtel mängib tüki auteur-i nii, et kohati unustab, et see on Mirtel ja mõtledki, et tegemist on Juliaga. Sügav, valus, aga vahele rõõmus ja helge ka - näitlemisega eluloo jutustamine, mis pole ju sugugi kerge lahendada.



Mulla all - Carmen Mikiver
Kahtlemata aasta üks TOP3st parimast naispeaosast siiani. Jõuline, tugev, isegi mehine naine ja Carmen mängib seda nii huvitavalt, et tahaks tõesti vaadates kogu aeg rohkem teada selle karakteri kohta. Vapustavalt mitmekihiline!



Nukumaja, osa 2 - Kersti Heinloo
Nora - naine, kelles on nii palju tarkust ja õiglusejanu sees ning Kersti mängib seda nii huvitavalt, et kogu selle naise valud, mõtted, filosoofia ja arvamused pudenevad karakterist kui puzzletükid, mis ei loo mitte ainult selle karakteri tervikpildi, vaid praktiliselt kogu etenduse.



Südameharjutused - Piret Kalda
Piret pigistab kogu koomika ja valu Glattaueri kirjutatud koomilisest, kuid samas ka näägutavast naispeategelasest välja, kes enda arvates on psühholoogi juurde tulles muutunud ise psühholoogiks. Hämmastav kuidas tumedad juuksed muudavad Pireti täiesti teiseks naiseks ja annavad justkui mingi erilise särtsu talle sisse.



Ööpiltnikud - Kersti Tombak
Kui entsüklopeedias oleks pilt 1920ndate30ndate Eesti õpetajannast, siis võiks see vabalt olla Kersti foto sellest etendusest. Kihtidena armujanus vanatüdruk, aga ka karm, hoolitsev ja hoolikas koolidirektriss. Nais-Maurus.



Vihmausside elust - Hele Kõrve
1856.aasta Taani üks esinäitlejannasid veab vägikaigast Hans Christian Anderseniga, ühel ööl, mil ta paljastab nii seda armetut mees kui ka iseennast. Helelt järjekordselt üks sügavaid ja elavaid tipprolle - naine, kes pole suu peale kukkunud ja lausa näed, et ta hallid ajurakud töötavad kiiremini kui meestel.
----------------------------------------------------------


KÕRVALOSAD:


Ernesto küülikud - Jaanika Tammaru
Oleme ausad - siin on Jaanikal nii mitu kõrvaosa ja ta on nii palju laval, et tegelikult kokku annab see peaaegu peaosa mõõdu välja :) Kuid need "kõrvaosad" on vahvalt erinevad. Võtame kasvõi selle slaavlannast tsirkuseartisti, kes on fotol või siis Ernesto armastatu, kes on ka ise armunud.



Pole ju lihtne mängida usutavalt "memme", kui ise seda (veel ja kas üldse kunagi) ei ole. Huvitav, aga nagu tulemusest näha, siis õigustatud valik lavastajalt. Maria on tippvormis ja temalt tuleb suurepäraseid rolle ridamisi, kuid see armastusväärne vanem naine ja kohati valuski roll oli talve nr.1 ja ka praegu kindlasti aasta TOP3 kõrvalosade seas.



Kant - Elisabet Reinsalu
Mõnusalt lopsakalt mängitud. Hoogne, koomiline, lõbus. Värvilaik nende Kant'i juurde kogunenud tähtsana end tunda tahtvate meeste vahel.



 Miks Jeppe joob? - Anneli Rahkema
Mida powerit! Mida hoogu ja ägedust! Sellist naist kardaks mina ka :) Anneli ei hellita läbi oma karakteri Jeppet, aga siis jälle haub mõtteid ning lömitab ka rikkurite ees, kuidas parajasti vaja... ning kõik see paistab vaatajatele üdini koomiliselt ja nii-nii vingelt.



Nukumaja, osa 2 - Mari Lill
Üks aasta TOP3 naiskõrvalosast on Mari poolt psühholoogiliselt nii sügavalt mängitud, et vaadates tunned selle naise vanasse aega kinnijäämisest saadavaid hingepiinu, samas kui oma endist prouat aidata on nii raske, aga ei saa ka kuidagi teise manipulatsiooni tõttu seda mitte teha. Nii palju valu on temasse aastatega kogunenud ja nii valus on tal sellises olukorras olla... Teenijanna suure T-ga.



Rahvavaenlane - Anne Türnpu
Vaadates tundus see mõneti üllatav roll Annelt, kuigi tagasimõeldes ju üldsegi mitte. Naispoliitik ja Anne mängib ta vastikuks, nagu see karakter peabki tunduma. Samas Annet ennast vaadates oli imetlusväärne, millises vormis ta on!



West Side Story - Piret Krumm
Kui West Side Story ise oli selline "vanainimestele tehtud noortekas", siis on kahtlemata üks suur põhjus, miks seda vaatama minna ja see on Pireti tehtud roll! Minu jaoks varastas ta kogu show. Liikumine, laulmine ja kogu see tema särtsakas Anita - wow! Suurepärane igas väikses misanstseenis, aga ka psühholoogiliselt sügav, näiteks vägistamisohvrina.



Bitchist naisjurist, kes läheb üle laipade ja tagasi ei vaata. Võimas, sest kogu mäng kulgeb tantsides, aga kogu keha, näo ka sõnadega teeb Alina ühe väikse ime selle jõulise naisena. (kahjuks ei leidnud ühtki fotot tema rollist - minge ise vaatama - luban - te ei kahetse - see "Ära imesta" on üldse selle aasta TOP3 teatrielamus - VÄGA eriline!)



Lühidalt seletada, miks see roll nii vaimustavana tundus on võimatu. Selles on killuke lapsepõlve vene filme ja multikaid, palju tantsu ja teatavat püüdlikkust ja innukust ja headust. Põhimõtteliselt ju isegi peategelane, kuid kogu etendusest siiski vaid võrdlemisi väikse osa laval. Mitmekihiline, psühholoogiline ja mängitud tervenisti tantsides-liikudes. Karin on üldse saamas kiiresti minu üheks Eesti Vene Teatri lemmiknäitlejaks (vrd eelmise aasta Richard III roll!!!), sest ta on nii mitmekülgne, mitmenäoline ja nii huvitav. 



Ööpiltnikud - Piret Simson
Ohohhh! Selline üllatus Piretilt võttis pahviks! Nii tabav ja nii läbitunnetatud koolipreili-roll, keda mehed lollitavad, sest ta lihtsalt on nii kaua elanud ontliku õpetaja-preilna elu. Kevade nr.1 naiskõrvaosa! Kus kohast see nüüd tuli! Tõeline üllatus!



Tasa, vaikselt sõudvad pilved - Jane Napp
Tundub, et minule läheb korda näitlemises kõige rohkem see, kui mind suudetakse üllatada ja Jane selle esikommunisti rollis pani tõelise paugu! Ei ole teda näinud nii tugeva tagapõhjalise karakteriga tegelast veel siiani mängimas, kus on peidus nii palju, mida siis vaataja mõeldes saab vaadates näitleja mängu muudkui avada ja avastada. Jane tegelasele antud jõuline ja juhtiv, meestestki "kõvema kivi" loomus üllatas tõesti!


(Siin on kasutatud erinevate fotograafide pressifotosid etenduste ja teatrite kodulehekülgedelt.)

kolmapäev, 3. juuli 2019

Kirvetüü - Vanemuine


Ükskõik kuidas ma ka ei mõtle seda teksti siin alustada, ikka on tunne, et ei suuda väljendada elamuse suurust, mille sain "Kirvetüü"d vaadates. Seda kõike ÜHELT teatrietenduselt saada, oli võimas ja seda oli palju!

Tegemist on lavastaja Ain Mäeotsa poolt tellitud, Ott Kiluski kirjutatud näitemänguga, mis võitis Eesti Teatri Agentuuri 2017.aasta näidendivõistlusel esimese koha! Ja Ain ise on selle nüüd paar aastat hiljem Vanemuise suvelavastusena lavale toonud. Kuid mitte teatrilavale, vaid Tartu Kammivabriku sündmuskeskuse kõikvõimalikesse soppidesse. Nii kõrgustesse, kui nurgataha ja ette keskele muidugi ka, aga kõikjal jälgivad tegutsemist kaamerad ning suures plaanis jõuab pilt suurele kesksele seinale, et kellelgi ükski nüanss kaduma ei läheks. Ja kaameratöö on hea! Võetakse üles mitme kaameraga, seega on võimalik hüpata erinevatesse rakurssidesse. Siinkirjutaja peab siiski tunnistama, et kui oli vähegi võimalik enda silmadega tegevust jälgida, siis loobusin ekraani vaatamisest ning jälgisin otse seda, mis laval toimub. See suur tehasehoone ja väiksed inimesed selles siblimas, nagu sipelgad, andis veel omakorda omalaadse tunde. Mina, vaataja - jumal; Nemad, tegelased - pisikesed nupud mängulaual.

Tegemist on ühe N nimelise väikelinnaga Eestimaal. Kuna kõneldakse setu keelt, siis ilmselt kusagil Lõuna-Eesti kandis. Kui ma ei eksi, siis tekstist käib läbi (minu sünnilinn) - Elva. Ja kas mitte Võru ja Tartugi (kuigi see võib olla minu enda luul)... seega ilmselt see tegevustik ikka kusagil seal Setumaa nurgas toimub. Ilmselgelt on tegemist võrdlemisi värske vabariigi-ajaga, ehk 1990ndate algus. Arvestades riideid ja seda millega tegeleti ning mis Eestis ja maailmas toimus. Päris alguses toimetab laval üks varateistmeliste poiste kamp ning nendega toimuv juhtum mõjutab neid inimesi, kes siis umbes kolmekümneaastase hüppe järel laval edasi tegutsevad. Väikelinnas on ju kõik inimesed enamvähem seotud, tuttavad või vähemalt teavad teiste perede asju. Nõnda elatakse nii enda kui teiste elu. Kogu oma tegudepagasit kantakse kaasas ning üsnagi samalaadses kogukonnas (kõik teavad kõigist kõike ja keegi ei unusta... antakse ka järeltulevatele põlvedele edasi, jne). Harva kui mõni õpetajapreili sellesse siseneb, et näiteks inglise keelt õpetada kohalikus koolis... lahkujaid on muidugi pidevalt - kes joob end surnuks, kes läheb suuremasse linna õnne otsima...

Nii on see ka "Kirvetüü" miniühiskonnas. Tuli kamaluga enda elust- lapse- ja nooruspõlvest tuttavaid juhtumeid ja tüüpe meelde. Eelkõige just sealt Elva kandist, aga ka Tallinna 90ndatest...

Võib-olla just sellepärast, et see kõik on nii tugevalt osa meie lähiajaloost ning osaliselt seletab mingil rohujuuretasandil, millised me eestlased (või vähemalt osa meist) oleme, siis mõjuski see väga olulise teatritekstina. Mõni aeg tagasi, kui soomeeestlane Sofi Oksanen kirjutas meie lähiajaloost raamatuid, siis oli tunne, et miks küll eestieestlased ise seda praegusel ajal väärilisel tasemel ei tee (muidugi on Viivi Luik ja mõned üksikud teised, aga neid on siiski nii vähe ja need ei jõua massideni, nagu Sofi raamatud). Nüüd siis sai Ott Kiluskilt seda, mida vaja! "Kirvetüü" mõjus, nagu "ühe teise Eesti ajastu" - "Tõde ja õigus". Samas oma tunnetuselt oli selles midagi maailmadramaturgialikku, eelkõige oma sumeduse ja huumori seguga tuli meelde Martin McDonagh. Martinil ju Iiri juured ja Iiri ning Eesti teatavat atmosfäärisarnasust kirjandusmaailmas oleme vähemalt meie eestlased pidanudki ju tunnetuslikult vendadeks. Siin on järjekordne tõestus sellest.

Ma võiks jäädagi jutustama ja nostalgitsema Kiluski tekstiga tõstatunud mälestustest ja seostest oma enda eluga - väikelinna alkohoolikud, suuremad ja väiksemad maffioosnikud, külahullud, kes on peksa saanud või muidu mõne kolakaga vasta pead, narkossi-tulek ja levik Eestis, triibu- ja savu ostmine, Saksa-telekanalite passimine (PRO7, Viva, RTL jne), esimesed pornofilmid ("loodusfilmid"), laste tegemine erinevate naistega, posimine ja ennustamised jne jne jne... Kuid siis venib see tekst siin liiga pikaks. Ja kuigi tegevustikust suurema osa hõlmasid kõik need 90ndatele iseloomulikud juhtumid, siis seal ridade ja räpasuse vahel oli ka helgeid noote - nii armastust, sõprust kui unistusi - mis kandsid nii siis kui kannavad ka praegu inimesi arjest välja, edasi ja mõnikord ka parema elu suunas.

Ain Mäeotsa lavastus on oma mastaapsuses võimas. Kuid suurte vormidega käib pahatihti kaasas ka teatav üldistus ja üldsus, kuid Ain suudab minna ka detailidesse ja just detailiderohkus on üks neid imetlust väärivaid lavastuslikke komponente. Siin sõidetakse "laval" bemarite ja volgadega. Rääkimata traktorist. On toidupood, oma justkui tolleaegsete riiulite ja kaubaga. Kuna kasutatakse kaamerat, siis on huvitavalt lisatud ka ekraanile eelnevalt valminud film, mis on osavalt integreeritud reaalselt lavaltoimuvaga (väga hea lõpplahendus!)  Poomised, kaklused, joodikute laamendamised, kuuma metalliga rinnapõletamised ja mis kõik veel. Ma ei tea kuivõrd vabad käed Ain Kirvetüü kunstnikule Iir Hermeliinile andis, aga jäi mulje, et ta usaldab Iirt (on ju ka Iir üks parimaid suurte lavade stsenograafe praeguses Eestis) ning seeläbi on kogu see "lava" saanud kõikvõimalikke suuri ja pisikesi "vaatamisväärsusi", mis rikastavad "metsikult" kogu lavastustervikut - nii suured terved puud (ja saetud puudehunnikud ka) kui ka pisikesed detailid, nagu Rambo-plakat või mahavajunud kardinapuu. Soengutest, riietest, nõudest-ämbritest-kätepesuveehoidjast, mööblist ja muidugi kogu masinavärgist rääkimata. See kunstiliselt magus hetk, kui vana aeg polnud veel lahkunud, aga uus hakkas oma välismaa dressidega sisse murdma. Päris huvitava vaatepildi ja muide ka sellel samal mastaapsel laval, pakub lavastaja õpetajapreili korteriakna ning seal all toimetavate peigmehehakatistega. Akna kõrgus ning õues ja toas olevate inimeste vaheline vestlus oli jällegi midagi sellist, mida näiteks lapsepõlve-Elvas (Arbimäel) ikka juhtus :)

Kiluski tekst on väga "mahlane" ja setu keel annab mõnedele rahvalikele roppustele veel omad vindid sisse, aga aeg-koht-tegelased annavad sellisele keelekasutusele sellises olukorras õigustuse - nii see lihtsalt oli (ja on). Mul on kõigest 2 kriitikanoolt ja üks neist on helisüsteemile. Sellises ruumis ja ümbernurga ning kõikvõimalikes erinevates nurkades mängimine nõuab mikrofonide kasutamist ning osalt sellest vingest tekstis läks kaja või heli hajumise tõttu kaduma ka. Tegelikult tahaks seda näidendit sellepärast isegi üle lugeda, sest kui naudid lisaks tervikloole ka nende tegelaste jutumula ja huvitavaid murdeväljendeid, siis tahaks, et ükski sõna ei läheks mööda :) Õnneks kõrvad harjusid või siis õppis etenduse edenedes teksti mõned kaotsiminevad detailid oma peas paika panema vastavalt tegevusele ning seega oli see helindus vaid väike hind maksta kogu lavastuse võimsuse eest.

Teine ja veelgi pisem kriitika on lavavõitluse kohta. Kui joodikud komberdasid ja kukkusid, eriti Veiko Porkaneni trepist alla"sadamised" ning kogu see kähmlus, mida nägi otse lavalt, see toimis väga hästi ja isegi ehmatas nii mõnedki korrad. Aga näiteks maffiamehe peks (üleval), mis kaamerate kaudu ekraanil edastati, nägi natuke kentsakas välja, sest kaamerasilm ei valeta ja suures plaanis iga detail oli paista ja no see ei olnud löömine, ega ka kaklus, mis sealt paistis :) Üldse oli üks efekt, mis tundus silma järgi isegi teostatav, ehk Veiko allakukkumine üle käsipuu... kas seal "ahjupealsele" pehmemaks tehtud osa peale poleks olnud võimalik kukkuda? Samas kui vaatajana seda nii ootad, siis omamoodi poleks see olnudki võib-olla enam "üllatava" efektiga, et selle jaoks eraldi lavastusliku külje pealt pingutada... Ja nii sai ahmida õhku hoopis Veiko trepist umbjoobes allalibisemistele :)

Kui nüüd otsapidi jõudsime näitlejate juurde, siis enne kui ükshaaval nendele rollidele hakata mõtlema, tuleb öelda, et tegemist on suurepärase ansambliga! Iga lüli annab endast 101% ning kokkumäng ja -kõla terviku teenistuses on vaimustav! Kogu sellest kirevast tegelaste paraadist on peategelasi raske eristada, sest tegemist on tõesti ansamblitükiga. Sellest hoolimata olid "rohkem eetris" minu arvates 2 alguse poisikestest - täiskasvanud meestena - Felix (Andres Mähar) ja Andre (Mait Malmsten), kolmas poisike - Borka on vanemana "ummamuudu" ning lahkub ka "poolepealt" ning neljas poisike ei jõuagi täiskasvanuikka... Kuid kolmandaks peategelaseks peaksin Mürkat (Veiko Porkanen), kes juba esimeses mängunurgas tegevustikku siseneb ning paratamatult endale läbi tüki (isegi narkouimas diivanil istudes) endale pidevalt tähelepanu kisub. Naised on kõik pigem "kõrvaltegelased", kuigi vast poemüüjast naiskooriliige Vaike (Linda Kolde) teistest pisut enam meestega maid jagades esile pääseb.

Kuid ennekõike tahaksin välja tuua oma seekordse suurima üllatuse - Ott Sepp! Pole mitte kunagi teda sellisena näinud ja see on näitlejatöös väärtus omaette. Näiteja suudab leida endast täiesti uue tahu. Rõve, küla pisimaffioosnik, kellel teiste meeste pärast ei õnnestu kuidagi oma pornofilmi rahus vaadata, samas kui rahulik hetk tekibki, siis elab endasse kogunenud viha välja ning koos narkarist ja igamehejoodikkaaslasest Mürkaga ikka triipu ninna veavad ning pliidipeal kuumaks aetud rauga rinda kõrvetavad. Äge alfaisane! See on natuke ka kiitus Ain Mäeotsale, kes lavastajatoolis näha suutis, et Otist selline elukas võib välja tulla! Praeguseks kui on pool teatriaastat möödas ja olen 90 väärt meeskõrvalosa rolli üles kirjutanud, tuleb tunnistada, et Ott on kahtlemata üks viiest, kes on seal teravaimas tipus. Nii psühholoogiliselt läbitunnetatud oli see tema Enrico - samas selline vastik pisike punn, aga härga täis. Kõik need oksendamised, sülitamised ning piljardi (või koroona?) kiiga nende väljapursatud rõveduste telekalt puhastamised ning siis jälle vihahoos sama kepiga vasta rauda või diivanit peksmised! Lihtsalt vaimustav!

Ja sama vaimustav on tema kamraadi Mürkat mänginud Veiko Porkanen! Veiko on sellises vinges vormis, et juba mitmendat rolli järjest muuskui imestan kui hea ta on ja kui sügavale karakterisse ta suudab minna. Kõik need Mürka tolgendamised - kohe kui tema oli laval paratamatult jälgisid just nimelt teda, sest ei teadnud mida see hull jälle ette võtab.

Andres Mähari mängu vaadates tundsin alguses ära selle tegelase, sest ta oleks nagu samas vormis kedagi kusagil teises loos mänginud, ent mida tükk edasi, sest rohkem hoogu temasse kogunes ning lõpuks kui ta oma loodetavale pruudile järele läks, et toda enda sünnipäevale viia ja seal jonnima hakkas, siis olin ma müüdud. Andrese hoogsus ei jää kahele eelmainitule alla, tema "külahull" lihtsalt on tsipa teisest puust mees. Kuid just see armuliin inkaõps Piretiga (Kaia Skoblov) oli ka muidu väga vajalik tasakaalustamaks kogu seda õudu ja räpasust. Ja kuigi Kaia saab üsna vähe mängida, siis tema hääl on nii hea ning tegelane nii oluline - väljastpoolt kogukonda sissetulija, et iga tema stseeniosaluse järgi vaadates lausa januneb.

Linda Kolde tundus tänu filmile "Nullpunk" üks enda omaaegse lavakakursuse lubavamaid noori naisnäitlejaid, ent siis teatrisse jõudes hakkas liiga sarnaseid rolle tulema ja ma olin natuke pettunud, kuhu see filmis jõulist, ülbet ja uhket plikat mängiv noor näitlejanna on kadunud, nagu "Nullpunkt" andis loota... Siin ta on! Siin on Lindas mingi eriline hoog - võib-olla pole lihtsalt olnud viimasel ajal selliseid "välja"mängimise rolle talle antud. Ja no kuna tema karakteris on rohkem peidus kui ainult kohalike joodikutega jagelemine, vaid lisaks ka unistused ning ka üks kavaluse noot, mis lööb välja kui enda kasu mängus... Üks väheseid rolle selles ansamblis milles saab nii karmi bitchi kui ka murtud naist mängida.

Eesti Draamateatrist külalisena kaasalööv Mait Malmsten ei pääsegi nende Kirvetüü-poiste seast eriti esile. Tema karakter on rohkem sügavama psühholoogilise, kuivõrd välise mänguga. Kõik need hingevaevad ja -piinad on seal olemas, mida lapsepõlve murega kaasaskandev inimene aastakümneid enda sees on lasknud mädaneda. Tema on ka üks väheseid, kellel naisega kooselu on enamvähem õnnestunud. Ja naise, ehk Virve rollis Ragne Pekarev on naistest ka vast see ainus, kes pigem ainult psühholoogilisel tasandil mängib (mitte niivõrd väliselt ja füüsiliselt). Tal tuleb nii lapsi kantseldada kui ka meest... ja mehest tolle elu segavad "pahad mälestused" välja ajada...

Posijaks on Felixi ema, ehk laval minu jaoks uus tutvus - Silva Jansons. Tema on tõsine naine ja rohkem teistele näitlejatele toeks. Lisaks on ta üks seto naiskoori kvinteti liige. Teisteks liikmeteks juba mainitud Vaike/Linda ja Virve/Ragne, aga ka Vaike tööandja, Pauli naist mängiv Liina Tennosaar ja kohalik raamatukogutädi Reet, ehk Merle Jääger. Mõlemad naised, nii Merle kui Liina pakuvad väiksed koomilised pärlid, seda nii muidu tegevuses, aga eriti selle koori lauludes ja liikumises! Appi, kui lahedad nad kõik viiekesi koos oma kooriproovis olid! Ja kui hästi nad laulsid! WOW! Selline koor pääseks laulupeole nagu niuhti! Laul ise oli ka VÄGA hea! Lootsin, et nad veel laulaks, aga saladuskatte all võin öelda, et seda rõõmu saab alles lõpu eel veel korra! :)

Ja laast, aga mitte liist - poeomanik Paul, ehk Margus Jaanovits ja tema "sõber EPA päevilt" Jaanus Tepomees. No igas kolkas on kaks sellist sõbrameest, kes ikka kahekesi koos kõikjal käivad :) Ja mõlemad on sellised ägedad karakternäitlejad! Sedapuhku eriti meeldisid kõik need Jaanovitsi silmade punnitamised ja oma Macho-suusamütsiga eputamised (alles hiljuti sai seda sama mütsi näha mingis teises lavastuses, aga no mitte ei meenu kus!?). Jaanuse roll oli väga väike. Pigem ühel väiksel koosistumisel sai natuke sõna, aga peamiselt jäi ikka "sõbra" sabarakuks :) Üks pisike roll oli ka Agu Trolla'l, keda ma ei tundnud ärikana äragi... olen teda näinud varem vaid "Saaks veel Eestissegi" tükis, aga no üldse ei viinud kokku, et tegemist oleks olnud sama näitlejaga! Seegi ju selge kiitus!

Kuna tegemist on 90ndatega, siis muidugi ei saa ju üle, ega ümber ajastukohasest muusikast, millest nii mõnigi kuulub ka minu lemmikute sekka siiani - Nirvana, Roxette ja David Bowie... Ja kuigi Queen'i eriline austaja pole ma kunagi olnud, ent nende laulud ikka meeldinud, siis mäletan minagi seda hetke kui Freddy Mercury suri... elasin siis Soomes ja käisin keskkoolis. MTV oli meie linna telerites nähtav kah alles neljandat aastat... Koolis muidugi olid kõik pahviks löödud, sest teismelisena ju on muusika veel eriti oluline... ja seesamune MTV korraldas ja näitas Queen'i ja Freddy muusika ning intervjuude spetsiaalsaateid. Kurvaks tegi see kõiki ja ühendas tervet maailma. "Kirvetüü" tegelased ühendab üks teine sündmus, mis kohe Freddy surmale järgneb...

Oleme juba sellised naljakas elukad, me eestlased. Kes rohkem "elukas", kes vähem... aga kogukonnast saame jõudu, nagu saame jõudu oma eestlusest ja eks see meid kasvatab ja muljub üksjagu. Nii mõnus on seda kõrvalt vaadata ja tõdeda ühtlasi, et mina saan sellest kõigest aru, SELLEPÄRAST ET olen eestlane... olgugi siis, et see on natuke valus vaadata kah. Aga kui see on kirjutatud, lavastatud ja mängitud ühtlasi nii humoorikalt, dramaatiliselt, põnevalt kui ka õudsalt, siis see läheb eriti korda.

Sellel aastal oli "Kirvetüü" minu 74. teatrikülastus ja 4. kord kui pärast etendust aplodeerimiseks seisma tõusin. Mu teatrikaaslased teavad, et ma naljalt etenduse lõppedes plaksutamiseks püsti ei seisa (isegi kui teised seisavad). See peab olema ikka midagi väga erilist. Aga "Kirvetüü" peale olin krapsti, justkui iseenesest püsti (isegi kui teised veel istusid) ja peatselt seisis terve publik! Bravo Vanemuine! Bravo Ain Mäeots! Bravo Ott Kilusk! Ja braaaavoooo terve trupp ja kõik tegijad-loojad, kes selle tumeda setokeelse lavaloo teoks tegid!

Hinnang 5- (Aini jaoks oli see ju juba neljas Vanemuise setokeelne lavastus. Kõik eelmised 3 on olnud ka suurepärased - "Taarka", "Peko" ja "Obinitsa", millele kõigile olen ka andnud viis tärni hinnanguks ning nii "Peko" kui "Obinitsa" osutusid mu vastavalt 2011. ja 2015 aasta parimaks suveteatrielamuseks... Kõigil neil neljal setokeelsel lavastusel on 4-6 aastat vahet... ilmselt just sobiv, et järgmist nautida täiel rinnal ning taas uusi ja uusi setokeelseid sõnu juurde õppida (nakkab, kippaste jne jne jne)... Seega väga suur lootus tõusis, et u. 2023-2025 saab järgmist Mäeotsa setokeelset šedöövrit oodata! Ja ootama asusin juba praegu nüüd ja kohe, sest  Ainil on need setokeelsed suvetükid neljast neli siiani superhead olnud, ju siis on ka järgmised! :))



Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi tehtud fotod):

Kirvetüü

  • DRAAMA
  • KAMMIVABRIKU SÜNDMUSKESKUS (TEGURI 28A, TARTU)
  • KESTUS: 03:10

Ott Kiluski tume lugu


Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ain Mäeots
Kunstnik Iir Hermeliin

Osades Andres Mähar, Mait Malmsten (Eesti Draamateater), Ott Sepp, Veiko Porkanen, Liina Tennosaar, Ain Mäeots, Margus Jaanovits, Jaanus Tepomees, Ragne Pekarev, Kaia Skoblov, Linda Kolde, Merle Jääger, Silvi Jansons, Agu Trolla, Mairo Libba, Hannes Hanimägi, Hubert Uku Prank, Ronald Mäeots, Rauno Koorts

Mis saab siis, kui miski, mis juhtus lapsepõlves, mõjutab sind kogu ülejäänud elu? Kui riigikorra muutumine keerab kogu senise elukorralduse pea peale? Kui kaamoslik sügis laotub üle majade ja põldude? Kui surnud hakkavad kõndima elavate seas ja esemed vahetavad omatahtsi asukohta?
„Kirvetüü” jutustab väikesest setu kogukonnast, mis peale Eesti taasiseseisvumist oma jätkusuutlikkuse eest peab seisma. Sovhoos on lagunenud ja lihtne töötegemine asendunud musta äriga, mis üksikud väga rikkaks, kuid enamuse lootusetult vaeseks jätab. Elustuvad minevikuhõngulised elupildid, mille värvikasse sootsiumisse kuuluvad nii kohalik külalollike, perssekukkunud ärimees, kooperatiivpoodnik, noor õpetajanna, surma piiril balansseeriv posija kui ka alalhoidlik raamatukogutädi. Kellele elatud elu, kellele seninägematu eksootika, kellele valus sild olnust olevasse. Sest enam hullemaks minna ei saa – või saab?
„Kirvetüü“ sai Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistlusel I preemia. Näidend räägib setu keeles Eesti väikeküla elanike ausa ja inimliku loo, millest ei puudu lopsakas ja kohati valus huumor. Ka näidendivõistluse žürii liikmed tõstsid esile näitemängu mõnusat huumorit, mahlakust ning apokalüptilist trööstitust.
Teater ei soovita lavastust alla 14-aastastele!
Esietendus 27. juunil 2019 Kammivabriku sündmuskeskuses (Teguri 28a, Tartu)


teisipäev, 2. juuli 2019

Ruth - Ugala



Ettevaatust! UGALA suures saalis kummitab!!!

Mis siin salata, mul olid Ugala "Ruth"i vaatama mineku suhtes teatavad eelarvamused: välismaine näitleja ja "subtiitrid" sõnalavastuses (ma ei süüvinud, et need on ingliskeelsed subtiitrid ja mõeldud välismaalastele); mingi kahtlane "teine" teatrikeel segatuna vana tuttava Stanislavski -keelega; mängimas võrdlemisi väike trupp ja üks neist Rait Õunapuu, kelle "mängu" mul on tavaliselt raske "alla neelata"; "suveteater" tavalises suures teatrisaalis jne jne jne... Teisalt jällegi tõmbas magnetina võimalus näha Andres Noormetsa uut lavastust... veel sellist lavastust, mis on ilmselgelt tema "love child", ehk nii see välismaalasest külalisnäitleja kui ka kaasatud välisdramaturg, kellega kahasse on lavastaja ise selle loo loonud, on mõlemad tema suurima austuse osalised. Ja lavastaja, lisaks lavastamisele, kunstnikutööle ja muusikalisele kujundusele (mis Andrese puhul polegi nii ebatavaline), mängib ise ka üht rollidest! Ikkagi tundus kogu see kogu "kombinatsioon" natuke kahtlane...

Mõnikord võib selliste mõttetute eelarvamuste pärast jääda nii mõnestki heast asjast ilma... napilt seekord ka "Ruth"ist, kuid õnneks siiski mitte. Oleks ma teadnud või uurinud natukenegi, et tegemist on kummituslooga, siis suure õudukate austajana poleks mul tekkinud pooligi kahtluseid vaatamamineku suhtes. Korralikke õudukaid on ju teatris tõeliselt vähe. Etteruttavalt võib öelda, et minusuguse karastunud hirmulugude lugeja ja -vaataja jaoks see oli siiski väga õrnade õudussugemetega, aga minu teatrikaaslane hakkas õudu tundma kusagil keset etendust iga kord kui Ruth lavale ilmus :)  Ka etenduse lõppedes (mis muide päädis seisvate ovatsioonidega suuremas osas publikult, sh. minu teatrikaaslaselt) ja saalist välja jalutades, kahisesid inimesed, et "see oli ju nagu õudusfilm!"
Oli küll!

Eriti kummaline oli see teatava kontrasti mõttes, sest publikust vast suurima osa moodustasid vanemad inimesed (hallipäised prouad), kuigi tegemist oli minu arvates rohkem noorematele sobiva looga - kahtlane sõrmus, mida üks vaim taga ajab... Peategelaseks Aafrikast tagasi Eestimaale naasnud tüdruk, kes oma vastlahutatud isa pärast muretseb ning oma vanaemaga agaralt skaibib... Kusjuures selle skype'imisega oli üks pisike lavastuslik/tekstiline apsakas - isa hädaldas, et tal ei ole seal levi, aga tüdruku skaipimine polnud üldse häiritud :) Kui nüüd publiku vanusest rääkida veelgi, siis polnud seal loomulikult ainult vanemad inimesed koos. Minu istekohale paistis väga erinevas vanuses vaatajaid ning esimeses reas ka umbes 10-11 aastane poiss, kes ühel hetkel mitmeid kordi kõva häälega naeris... kõigi pead pöördusid tema suunas (sellest järeldan, et ma ei olnud ainuke, kes oli häiritud)... see etendus siiski kindlasti ei sobi veel nii noortele vaatajatele. Tore muidugi kui lapsel lõbus on, ent see laginal naer ei sobinud sellesse atmosfääri.

Just lavastuslik atmosfäär oli veel "Ruth"i tugevaim külg. Tegemist on kammerliku looga, aga seda mängitakse suure saali eriti avaral ja avatud laval (vana maja, mille võrdlemisi noor naine on saanud oma vanatädilt päranduseks) - huvitav kombinatsioon, mis just sellises lavastusvormis töötas suurepäraselt. Nö.magus-hapu, ehk kammerlik-võimas käsikäes... Alguses kui eesriie avab selle avaruse ja nähtavale tuleb võimas toolidetorn, see võtab korraks isegi ahhetama! Hiljem on kavalalt lava eesääres mängides, kus põleb üks pirn lühtrita laelambis kuidagi kontsentreeritum ja väiksem see mänguruum... samas liigub ju seal häärberis ringi vaim ning kui kusagil tagapool lavakõrguses põleb võimas ballisaali kroonlühter annab see jällegi teatava võimsa ja teistsuguse atmosfääritunnetuse (väga hea valguskujundus üldse Villu Konradilt). Loomulikult, nagu ühele korralikule kummitusloole kohane, siis paistavad tagaaknast ka välgusähvatused ja müristab!

Etendus algabki Ruth'i (Ruth Zaporah) lavaleilmumisega. Esialgu ei saa päris hästi aru, kes ta on, miks ta nii omapäraselt liigub - nagu teatavas mõttes tantsides. Ruthil on väga ekspressiivsed käed ja kuna tal on seljas must kleit, siis on hetki, kui paistabki vaid tema hallide juustega peanupp ja need käed. Väga võimas "kohalolu". Näitlejannast lausa õhkub elutarkust ja intelligentsust. See "vaim" räägib hispaania keelt (ta on "Mehhikost" pärit... näitleja Ruth Zaporah on pärit New Mexicost). Kuigi mitte väga palju erinevaid sõnu, peamiselt korrutab sõna "miks?" Justkui ka tema ise ei tea, mis ja kus ja kuidas... Siis saabuvad lavale ka isa (Andres Noormets), tütar (Marika Palm) ning naabrimees (Rait Õunapuu). Ja lugu hakkab puzzlena tükk tüki haaval selginema.

Peaosa, ehk Maria on kergelt neurootiline ja ma juba mõtlesin selle kanda Marika Palmi liialt "mängiva" mängustiili süüks. Olingi alguses üsna rahulolematu, sest keegi ei räägi oma vanaemaga nii, ega avasta kahtlast raamatut ärgates nii ilmekalt. Kuid kusagil kolmveerand etenduse peal saab teada ja aru, miks Maria/Marika on selline, nagu ta on. Tal on omad põhjused olla ülesärritatud rohkem kui lihtsalt vaimuga kohtumise pärast... Ja see "vaimuga silmast silma vaatamise stseen" - Maria/Marika karjatus - pole ju üldsegi lihtne nii tabavalt karjuda (minu teatrikaaslane umbes sellest hetkest oligi ülejäänud etenduse hirmul). Lõppkokkuvõttes üsna hästi lahendatud roll.

Naabripoiss, kellega peategelasel oma ajalugu, on Rait Õunapuu esituses just selline sobivalt kahtlane ja teatavas mõttes rikutud närvikavaga... Alguses ju ei saagi päris täpselt aru, miks ta seal on ja siis suure osa etendusest lõhub ta kusagil lavasügavuses puid... Ma ei ole eriti helde olnud kriitika suhtes Rait Õunapuu suunal, aga kui midagi õnnestub, siis tuleb see ka ära märkida. Antud juhul sobib ta sellesse rolli väga hästi.

Lavastajahärra ise on isa rollis ning kui mina ütlesin, et Marika ja Rait mängivad üle, siis minu teatrikaaslase arvates tegi seda just Andres. Hakkasin siis tagasi mõtlema ja võib-olla pisut tõesti - sõrmuse suhu toppimise hetkel ja muidu ka... aga ju targa lavastajana ta lihtsalt pidi sobival määral kogu ansambli samal leheküljel hoidmiseks valima harmoonia toimivuseks just sellise forte oma mängule. Ja me mõlemad tõdesime, et Andres oli niiehknaa trupi tugevaim näitleja. See karakter on tal lihast ja luust ning usutav... on ju ka temal oma äsjane mentaalne trauma kanda...

Luule Komissarov mängib live's lava tagant - läbi skype-i (videokujundus Kärt Petserilt)... Ja isegi ekraani vahendusel tema nukrad silmad, aga suur armastus lapselapse vastu ning samas kõik need mälestused, mida ta meenutada ei tahaks, kumavad vapustavalt heast naisnäitlejast saali. Lull on tõesti meie rahvuslik aare :)

Laval on ka veel üks neiu (Rute Torchynskyi), kes sekkub tegevustikku hoopis teistsuguse mänguga.. nimelt "klaverimänguga". Tegemist on väga olulise stseeniga, mis leiab aset öösel... Maria ning ta isa lähevad vooditesse ja uinuvad... Sellest saab alguse üks terve teatriaasta ilusamaid hetki lavadel üldse - voodi ja klaver hakkavad laval keerlema ning seda saadab üks imekaunis klaveripala! Nii ilus, et külmavärinad tulid! Täielik teatrimaagia!

Pärast Viljandist maamajja sõites olime teatrikaaslasega mõlemad üllatunud, sest ei osanud seekord üht pesuehtsat ja lisaks veel õnnestunud kummislugu teatrist oodata. Jah, võib-olla kummituslood ongi mõnevõrra lihtsamad oma ülesehituselt ja sisult, kuid selle tegi eriliseks see lavastuslik ülesehitus ning ansamblimäng, sh. üks eriline 82-aastane naisnäitleja, kes on toonud oma füüsilis-improvisatsioonilise teatrikeele rikastamaks üht soomlase ja eestlase ühiselt loodud lugu. Kuid kõik kõlab kokku väga maitsekalt ja tegelikult pean tunnistama, et ma väga palju seda "teist keelt" sealt välja ei lugenudki, sest ka sisuliselt oli see nii hästi lavastajal integreeritud tervikusse ning "kummitused" ongi ju natuke kummalised :)
Kõik see kokku oli vägagi mõjus ja õnnestunud lavastus... Ja ometi (sellepärast, nagu alguses kirjeldasin) pean siia lisama juurde sõna "üllatavalt" õnnestunud! :)

Vaid 1 kord on võimalik veel näha "Ruth"i käesoleva nädala lõpus ja kindlasti tasub see võimalus ära kasutada!

Hinnang: 4



Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinset Maris Savik'u tehtud fotod):

Ruth - suvelavastus
Esko Salervo ja Andres Noormets

Vaid 5 etendust Ugala teatri suures saalis juunis ja juulis!
Etendus on ühes vaatuses ning kestab üks tund ja 30 minutit.

Esietendus: 27. juuni 2019
LAVASTUSMEESKOND
Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja

Andres Noormets

Lavastusdramaturg

Esko Salervo

Kostüümikunstnik

Maarja Viiding

Valguskunstnik

Villu Konrad

Videokujundaja

Kärt Petser

Laval

Ruth Zaporah (USA), Marika Palm, Rait Õunapuu, Andres Noormets, Luule Komissarov ja Rute Trochynskyi (külalisena)



LAVASTUSE TUTVUSTUS
Elulooline müsteerium

Öeldakse, et inimese elu on ring, mis algab sünniga ja sulgub siit ilmast äraminekuga. Aga mis saab siis, kui mõne inimese eluring ei sulgu ning selle alguse ja lõpu vahele jääb sõrmuselaiune avaus, mis ei lase hingel rahu leida? Kuidas elada, kui see lõpetamatus hakkab mööda põlvkondi edasi liikuma ja saatusi määrama? Kuidas niisugust olukorda lahendada? Kas on võimalik siit puhtalt välja tulla?

Müstilise lavaloo “Ruth” peategelaseks on Maria. Noor naine, kes on sunnitud müüma vanatädilt päranduseks saadud maamaja, et oma umbejooksnud eluga edasi minna. Koos isaga sõidavad nad kinnisvarale müügieelset iluravi tegema, aga koos vana maja uksega avanevad ka ühe perekonna saladused läbi nelja põlvkonna. Ees on ööpäeva jagu ettearvamatust, mis muudab tegelaste arusaamu iseendast, üksteisest ja kõiksusest kõige laiemalt.

Üks lavastuse üllatustegelasi on Ruth Zaporah – eriline ja ehe etenduskunstnik, kes elab Ameerika Ühendriikides ja on sealse teatriskeene grand old lady. See väega laetud naine on õpetanud ja lavale astunud peaaegu kõikidel kontinentidel. Ta on saanud mitmeid auhindu ja preemiaid, milledest viimane oli USA Riigidepartemangu Kultuurisaadikuks nimetamine. Tema kodulinn on New Mexico osariigi pealinn Santa Fe.

Lavastuse teeb erakordseks asjaolu, et esmakordselt teatriajaloos saavad laval kokku kaks teatrimaailma eri poolustel asetsevat etendamissuunda. Need on Stanislavski koolkonnast välja kasvanud Eesti psühholoogiline teater ja Ruth Zaporah loodud tegevusliku improvisatsiooni meetod. See kohtumine pole vaid sümboolne.

Stanislavski suunda esindavad Ugala laval Stanislavski õpilase õpilase õpilane Luule Komissarov ja õpilase õpilase õpilase õpilased Marika Palm, Rait Õunapuu ning Andres Noormets. Tegevusliku improvisatsiooni meetodit esindab selle looja ise.

“Ruth” on teatritekst, mis arvestab kõige eelöelduga ja mille on spetsiaalselt Ugalale kirjutanud tunnustatud soome dramaturg ja stsenarist Esko Salervo ning lavastaja Andres Noormets. Soome näitekirjanik ja filmistsenarist Esko Salervo on eestlastelegi tuntud Soome Jätkusõjast rääkiva ajaloolise filmi “Vaikus” stsenaariumi autorina. Selle töö eest oli Salervo nomineeritud ka parima stsenaariumi auhinnale Soome filmiauhindadel Jussi.

Igal näidendi tegelasel on enda taustalugu. Kõik need lood koos loovad meie näidendile kihi nimega Minevik. See on väga detailide rohke kiht, mis meenutab ehk pigem paksu perekonnasaagat kui üht tavalist näidendit. Nende detailirohkete taustalugude eesmärgiks on näidendit rikastada: omavahel põimunud detailid; erinevad vaatenurgad, motiivid ja saladused; pidev möödaniku tajumine; tunne, et kogu aeg jääb miski meie silme eest varjule. Võib öelda, et me rikastasime meie silme ees toimuvat lugu minevikus toimunuga.
Esko Salervo, “Ruthi” üks autoritest
Maailma esietendus on 27. juunil Ugala teatri suures saalis.
Lavastus tuuakse lavale koostöös festivaliga Notafe.
NB! Etendused on ingliskeelsete subtiitritega.