By nightfall - Michael Cunningham

Kirjanduslike laenude kunni (viidates Virginia Wolf-i Mrs.Dalloway ja tema "Tunnid" raamatule) - Michael Cunninghami viimasest raamatust huvitusin tänu Jeanette Wintersoni kiidulaulule New York Times-is. Juba praktiliselt pool aastat käin nagu ümber palava pubru lennujaama raamatupoodides ja vaatan ning kaalun, kas osta ja lugeda või mitte. Lõpuks tegin ära. Ja praktiliselt paari kättehaaramisega see lühike paarsada lehekülge läbi oligi. Cunningham lihtsalt kirjutab nii voolavat proosat, et sellele voolule on raske kätt ette panna.

"Viitamata" kirjanduslikest viidetest kubiseb ka "By nightfall". Mina leidsin neilt lehekülgedelt vähemalt Flauberti Madame Bovary-d, James Joyce-i, Manni- Surm Veneetsias ja Võlumägi, Milleri Müügimehe surm-a, Nabokovi Lolitat ja kindlasti on neid peidetud sinna veel ja veel. Ja eks inimestele tekivadki ju omad ühendused oma loetusest või miks ma mitte nähtud filmidest.

Eelkõige oli see raamat minu jaoks ilust sõna kõige otsesemas mõttes. See kuidas me ilu näeme või tajume, mida see erinevatele inimestele tähendab ja kuidas see meid mõjutab. Cunningham on toonud sisse kunsti-teema, ehk nö. kunsti-maailma ning pannud kunsti ilu kõrvuti inimese iluga. Asjad ja inimesed, inimesed ja asjad. Mõlematesse võib kiinduda. Ja kui kiindudki, siis tagasiarmastust asjadelt ju kindlasti ei tule, aga inimestelt muidugi võib tulla. Samas asjad ka ei hülga sind nii nagu inimesed seda teha võivad.

Raamat on peamiselt ühe tegelase ümber keerlev, kuid selle jaoks räägitakse ka ümbritsevate inimeste taustad ja sidused nii sees- kui väljaspool suhet peategelasega. Esmapilgul võib mõni neist lugudest tunduda ebaoluline või mõttetu (eriti pikemad kunstikirjeldused), kuid tegelikult teenivad need lõppude lõpuks kõik ühist eesmärki - seletada Peteri lugu võimalikult mitmekülgselt. Ta on 44 aastane keskeakriisis siplev kunstidiiler, kes on abielus Rebeccaga, kelle ilu keskeas on hakanud tuhmuma (siiski mitte ennast unarusse jätnud naine). Ühest küljest seisab ta silmitsi oma minevikus peidus olevate deemonitega - vend, kes oli homoseksuaalne ja suri noorelt, kuid kelle suunas ilmselt noorem vend kadedusega vaatas. Kadeduse või armastusega? Ja teisest küljest Rebecca noorem vend Ethan (ehk Mizzy - lühend hüüdnimest "Mistake"), kes on tulnud Rebecca ja Peteri juurde hetkelist peatuspaika otsima. Mizzy on imekena (kunstilise võrdlusena kreeka jumala" kuju" figuuriga) noormees, natuke vabameelne ja "paha poiss" ning Peter tahtmatult armub temasse ülepeakaela. Sellest tekivad uued seesmised vastuolud - kas ta on sellepärast homoseksuaalne? Oluline point on minu meelest ka see, et kirjanik ei anna mõista, kas ta ihaldab teda seksuaalselt või ta lihtsalt tahab teda "omada" (võrdleks seda jällegi kunstiga - mida on võimalik "omada"! hmm, siit võib mõtteid arendada edasi suunas, et kas keskealistel inimestel - mitte ainult meestel - ongi mingis mõttes lahtunud suur ja ennastunustav armastusvõimekus ja on asendunud mingi määral omamisihaga? - sellepärast Romeod ja Juliad ongi alati "noored" ja kui nad raamatus või filmis on keskealised või vanemad, siis tunduvad mingil määral võltsina?) Kas see on alatajuline mäng, et olla oma varalahkunud vanema venna sarnane? Kas see on oma naise nooruspõlve ilu ülekandmine tolle nooremale vennale, kuna vend on ju endiselt noor ja kütkestav? On see lihtsalt keskeakriis ja vajadus mingi seikluse järele? Või projetseerib ta hoopis naise vajadust hoolitseda oma noorema venna järele, tahtes ka ise hoolitseda kellegi eest, kes seda ilmselgelt vajab - sest oma suhe tütrega on Peteril karile jooksnud ning naine on iseseisev ja TUNDUB(!), et sellist hoolitsust ei vajagi... Cunningham viskab mängu veel tegureid - Mizzy on narkomaan ja jääb Peterile vahele keelatud ainete ostmisega, millejärel Mizzy on Peter-i armu peal, et too oma naisele sellest ei räägiks. Samas mõned leheküljed hiljem Mizzy saab võimu Peter üle, pärast meestevahelist suudlust... Ilu, võim, hoolitsemine teiste eest, siplemine oma otsuste ja valikute ees, sest nendel on tihti kaugeleulatuv efekt, seksuaalselt ja homoseksuaalselt laetud õhustik (eriti köögistseen, kuid siiski kordagi labaseks, ega "on your face" pornograafiliseks muutumata), kunstimaailm ja kunstimüümine, urbaansuse kehastuseks olev New York, inimeste üksindus oma sisemas minas ning oma egot rahuldades ümberringi hellust ootavatele inimestele sellega näkku sülitades külvame ju õnnetut olemist oma armsamatele ning seeläbi ka iseendale... need ongi need põhilised märksõnad, millega võiks raamatu kokku võtta.

Lõpp ei lähe nii nagu ameerika tavaline roosamanna. See kõik on kuidagi eluline, etteaimamatuses etteaimatav või siis pigem just vastupidi - etteaimatavuses etteaimamatu - nagu tegelikult olla võikski. Sest kui Sa jätad teise inimese tunded laokile, siis need arenevad ise edasi omasoodu. Me omaendakesksuses tihti unustame selle ära. Ja kõigil inimestel ON tunded.

Cunninghami laused on üpris lühikesed, lugu nagu väga palju polekski, kuid selle eest on detailid, mis moodustavadki loo enda. Sest oma vähese ütlemisega ütlev ta ometi nii palju. Ja, oi kui hästi ta oskab luua tunded, mida tema karakterid tunnevad. Lugeja aimab neid imelihtsalt, kuigi otseselt võibolla neid ei sõnastatagi alati. Me saame ju lugedes tegelikult selle mehe peas kaasa rännata. Mingis mõttes elada tema elu, vaadata läbi tema silmade ning olla kärbsena tema pea siseseinal - hämaraimate ajurakkude vahel tunnistamas tema saladusi ha tundeid. Ja ühtlasi üllatuda, kui tema üllatub; saada lööke kui tema neid saab; tunda neid ootamatusi, mida inimesed oma elus paratamatult tunnevad.

Ja kui vinge ning hea on raamatu viimane lause!!!! “He begins to tell her everything that has happened.” Kes on lugenud, see teab.... ja seda nii sellepärast, mis sellele eelneb, kui ka lasta oma mõtetel voolata kaasa, mida ta ikkagi räägib... :)))

Hinnang: 5- (Väga soovitatav! Muidugi gay-teema võib mõne jaoks olla raske neelata - paljad mehed köögis ja meestevahelised suudlused ja see iha, mida Peter oma noore külalise vastu tunneb. Kahtlemata on homoseksuaalsuses point selles raamatus. Kuid kui lugeda, siis kindlasti tasub proovida teha seda ühte jutti. Usun, et raamat on loetav ka ühe päevaga ja seda sügavamale Peteri pähe ja tunnetesse saab ning seda tugevamalt pääseb lõpp mõjule - see nimelt oli väga hea löök vastu vahtimist talle - andis veel ühe värvitooni sellele pruuni - armastusest ja seksuaalsusest kohati ka punasele ja sinisesegusele "city-blues" raamatu-atmosfäärile. Ma tahan nüüd lugeda absoluutselt kõik, mida Cunningham on kirjutanud. "By nightfall" ei vaja loost arusaamiseks eriti head keeleoskust, kuid nende nüansside tajumiseks, mis Cunninghamist "erilise" kirjaniku teevad - tema oskust kirjutada ridade vahele lugeja avastamiseks ja kaasamõtlemiseks või õigem oleks vist öelda "nägemiseks", mis tegelikkuses toimub tema loodud maailmas, selleks peaks ikkagi keelest saama päris hästi aru. Vähemalt paaris kohas tundsin seda eriti, kui peenelt mees oskab ridade vahele noppimiseks jätta vihjeid :)

Tegelikult nagu Winterson tabavalt ütleb - keskiga pole kellegi "süü". Ei ole see ka minu meelest, sest see lihtsalt tuleb ja millisel moel, see on juba iga inimese suhete, mineviku, taustsüsteemi, ümbruskonna ja selleks ajaks väljakujunenud isiksuse summa. Ka Peter justkui ootas oma kindlas suhtes, turvalises argipäevas, et midagi juhtuks - ja juhtuski...)

2011.aasta DFA - Danzumehe Filmiaasta Aunimetused

2011. aasta kandidaadid tähestikulises järjekorras (võitjad, koos täiendavate edetabelitega selguvad pooleteise kuu jooksul):

Arvesse lähevad 59 filmi, mis esmakordselt nähtud ajavahemikus 01.01.-31.12.2011. Sama lugulaul läheb edasi - spordi pärast nägin eelmisel aastal rekordvähe filme. Pöffile jõudsin siiski rohkem kui eelmisel aastal (TOP10 filmide hulgas on "pöffifilmi"). Kinno jõudsin kokku 28 korral. Vähendasin ühtlasi mitmes kohas nominentide arvu, et tõsta nimetatud nimede väärtust

PARIMAD INGLISKEELSED FILMID (5 kandidaati)
50/50
Lost thing / Kadunud asi
The help / Koduabiline
The King's speech / Kuninga kõne
We need to talk about Kevin / Me peame rääkima Kevinist

50/50 on "komöödia"(!) vähki põdevast noorest mehest; King's speech draama kuningast, kes kõnet pidades kokutas, Lost thing lühimultikas ühest suurest koledast asjast, kes on omanikuta ja kadunud. Help räägib eelmise sajandi keskpaigast, kui endiselt USA lõunaosariikides peeti musti madalama klassi inimesteks - kõlbasid vaid koduabilisteks ja siis ka ei lubatud neid näiteks valgete tualetti jms (kuid lapsi kasvatama siiski!). We need to talk about Kevin on lapsest, kes on sündimisest peale "paha" ning tema emast, kes sellise lapse jaoks peab armastust leidma.

PARIMAD MITTE-INGLISKEELSED FILMID (5 kandidaati)
Jodaeiye Nader az Simin / A separation / Lahutus - Iraan
Kuku: Mina jään ellu (dokfilm) - Eesti
Napapiirin sankarit / Polaarjoone sangarid - Soome
Play / Mäng - Rootsi
Tao jie / Simple life / Lihtne elu - Hong Kong

A separation-it peetakse tänavuseks kõige tõenäolisemaks võõrkeelse filmi oscari võitjaks. Mitmekihiline lugu mehest, keda tema isa (rase) hooldaja süüdistab trepist allalükkamises. Kuku on mu naabrimees ja see film läks mulle eriliselt hinge (aga mitte ainult sellepärast, et ma Kuku-t ja Maritit tean, vaid rohkem ikka sellepärast, et film on väga hea, jutustab mitu lugu ja läheb ikka väga hinge) -"valus film". Soomlaste road-movie sõpruskonnast digiboxi jahil oli piisavalt kreisi, et seda võiks väärtfilmiks pidada :) Rootslaste Play seevastu kiusamisest ning osavalt luuakse tunne, nagu oleks vaataja ka nende poistega kaasas... ja oh seda laste tõsiselt tõsist maailma. Baseerub tõelistel sündumustel. Lapsed on julmad... ja rumalad... ja oi kui ehedalt nad mängivad, kuigi pole ju loomulikult mingit koolitust saanud. Simple life puges sügavale hinge ning viis endaga kaasa vanadekodu-ellu, mis siiski oma kurbusest hoolimata mõjus kohati helgena. Armas ja hea film tugeva looga.

PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA (5 kandidaati)
Colin Firth - King's speech
Geoffrey Rush - King's speech
Jean Dujardin - The Artist
Philippe Toreton - Presume coupable
Tõnu Oja - Kirjad inglile

PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA (5 kandidaati)
Michelle Williams - Blue Valentine
Noomi Rapace - Babycall
Olivia Colman - Tyrannosaur
Tilda Swinton - We need to talk about Kevin
Viola Davis - The help

PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA (5 kandidaati)
Eddie Marsan - Tyrannosaur
Ezra Miller - We need to talk about Kevin
John Hawkes - Martha Marcy May Marlene
Peter Dalle - Himlen är oskyldigt blå
Seth Rogan - 50/50

PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA (5 kandidaati)
Jacki Weaver - Animal kingdom
Jessica Chastain - The help
Katariina Unt - Kirjad inglile
Octavia Spencer - The help
Tiina Tauraite - Kirjad inglile

PARIM EESTI FILM (2 kandidaati)
Kirjad inglile
Kuku: mina jään ellu

PARIM DOKFILM (2 kandidaati)
Inside job
Kuku: Mina jään ellu

PARIM MULTIFILM (5 kandidaati)
Adventures of Tin Tin: Secret of the unicorn
Arthur Christmas
Lost thing
Puss in boots
Tangled

PARIM STSENAARIUM (5 kandidaati)
50/50
A separation
King's speech
Martha Marcy May Marlene
The help

PARIM TEHNILINE TEOSTUS (5 kandidaati)
Burlesque - Music, Sound
Harry Potter and the deathly hallows pt.2 - visual effects, production design
King's speech - costumes, production design
La piel que habito - cinematography
La terre outragée - Set direction, production design

KULDNE PORIKÄRBES (Aasta kehvimad filmid) (5 kandidaati)
Alois Nebel
Amnestia
Babycall
Skoonheid (Beauty)
Tron: the legacy

Aasta algus oli mingis mõttes isegi parem. Sellel aastal pole jõudnud oscari-filme veel tõsise hooga vaadata. Eks need figureerivad rohkem siis järgmise aasta tabelis. Sellel aastal lõi minul ju siin ka laineid juba eelmisel aastal esilinastunud Kuninga kõne. Muidu oli ju üpris uhke aasta - uued filmid sellistelt tegijatelt nagu Woody Allen, Pedro Almodovar, David Fincher, Tomas Alfredson, Alexander Payne, Lars von Trier, Terrence Malick, Martin Scorsese jne jne jne... Minul suurem osa suurte auteur-idegi filmidest veel vaatamata. Kinno ootan pikisilmi Meryl Streep-i Raudset leedit, Madonna nägemust kuningas George VIII ja Wallis Simpsoni armuloost. Loobuda võimust armastuse nimel - ja kuidas naine sai pärast sellise vastutusega elada? Ja täiuslikku armastust polevat olemas, kui kaugele siiski selle ebatäiuslikkuse nimel inimesed on valmis minema? Ja uut linalugu Marilyn Monroe-st, seksmaniakist filmis Shame, Clooney kuuldavasti karjääri parimast rollist ning muidu ka taevani kiidetud "Järglased" jne jne jne jne....

Parimad selguvad koos Danzumehe Kirjanduse, Muusika, Teatri ja Televisiooni lemmikutega - veebruarikuu jooksul

2011.aasta DRA - Danzumehe Raamatuaasta Aunimetused

Tõsi ta on, et eelmine aasta läheb kirja kui aasta, mil ma lugesin nii vähe raamatuid, et esiteks mul on häbi tunnistada seda määra ja teiseks, mul on raske üldse tuua välja parimaid, sest valik on nii hõre. Kuna teatrivaatamist vähendanud pole, telekat praktiliselt ei vaata juba aastaid (arvutist tõelise viibega mõned asjad siiski) ning muusikakuulamisega tegelen peamiselt joostes või köögiraadio vahendusel (seal mängis terve aasta Uuno-raadio - Epliku ja Otsa hommikusaate pärast...), blogikirjutamiseks ajaleidmisega on olnud tõsiseid raskuseid, siis ainuke põhjus vähesele lugemisele on spordi jõuline tulek minu ajakasutusrežiimi (olen juba sellel aastal jooksud üle 100km - tänagi hommikul tuisus ja tormis 19km, sõitnud (spinni)ratast u.5 tundi ning tõstnud kangigi mõned korrad). Kirjandus on saanud vast ehk kõige kõvema löögi ja sellest mul on ka kõige rohkem kahju. Mul on rida raamatuid, mida tahaks kohe just praegu lugeda. Hetkel on pooleli Cunninghami viimane ja see on selline nauding pugeda raamatuga tuisusel õhtul teki alla ning lasta mõtetel joosta imeliselt rittaseatud lausete taktis.
2012. aasta saab kindlasti olema parem raamatuaasta! Seniks aga sellegipoolest....

2011. aasta kandidaadid tähestikulises järjekorras (võitjad, koos täiendava edetabeliga selguvad jaanuari-veebruarikuu jooksul. Vähendasin veelgi eelmisest aastast nominentide arvu):

Arvesse lähevad 21 raamatut, mis esmakordselt loetud ajavahemikus 01.01.-31.12.2011.

PARIM EESTI KIRJANDUS (3 kandidaati)
Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus
Maarja Kangro - Ahvid ja solidaarsus
Viivi Luik - Varjuteater

Tammsaaret eelmise aasta jooksul lugeda ei jõudnudki. Seega peaks tänavu jõudma eelmise aasta eest ka ühe kogutud teose ära lugeda. Olgu öeldud ka see, et neljandaks parim oli Hargla 3.osa Apteeker Melchiori sarjast, ehk Timuka tütar. Ei jõua neljandat osa kuidagi ära oodata! :)

PARIM TÕLKEKIRJANDUS (5 kandidaati)
Alessandro Baricco - Novecento
Carson McCullers - Laulatuse lummas
Osamu Dasai - Inimeseks kõlbmatu
W. Somerset Maugham - Miraaž
Yasunari Kawabata - Lumine maa

Kui eelmine kord oli vaid 1 meeskirjanik, siis sedapuhku vastupidi - vaid 1 naine. Huvitav, et 3 viiest parimast on Loomingu Raamatukogu väljaanded. Selle 55 aastase väljaande ajaloos on ilmselt palju nänni peidus.

PARIM LASTERAAMAT (2 kandidaati)
Jujja Wiesländer - Mamma Muu loeb
Tove Appelgren - Vesta-Linne on murest murtud

Mu väikseim rüblik tahab selliseid raamatuid kuulata, mida minul pole üldse isu talle lugeda. Need on ka peamiselt sellised, mida juba varem loetud ning siin arvesse ei lähe. Tegelikult on ka lastele lugemine jäänud sportimise varju. Appi, kas ma tõesti olen astunud keskikka ja hakkan üha rohkem ainult iseendale keskenduma. Nii kole, kui sellele selle nurga alt vaadata. Häbi on ka :(
Homme kohe nõuan lastelt, et nad kuulaks mu ettelugemist! Jonnin nii kaua, kuni nad mul endale lugeda lasevad! :)

PARIM DRAAMA-RAAMAT (6 kandidaati)
Alessandro Baricco - Novecento
Carson McCullers - Laulatuse lummas
Maarja Kangro - Ahvid ja solidaarsus
Osamu Dasai - Inimeseks kõlbmatu
Viivi Luik - Varjuteater
Yasunari Kawabata - Lumine maa

Ehk siis loomulikult mitte "näitekirjanduse" mõttes "draama" vaid žanri mõttes.

PARIM PÕNEVUS/KRIMKA-RAAMAT (3 kandidaati)
Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus
Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus
Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Timuka tütar

Hargla on oma Melchioriga mu tagasi krimkasid pannud lugema. Kuigi see 2.osa, ehk Rataskaevu viirastus flirdib isegi õuduskirjanduse žanriga. Tegelikult ootan pikisilmi Karin Alvtegeni raamatute tõlkeid (tal hiljuti ilmus uus rootsi keeles). Ja samas loodan, et Varrak ruttu Liza Marklundi raamatute hinnad maapeale toob. Hüpnotisöör on ka mul kahes keeles olemas, aga nüüd tuli eestikeelne tõlge sellele ka... seda kindlasti never ei osta sellise hinnaga... Martinson toob ka tänases lehes ära oma 10 aasta lemmikpõnevikku. Seal nimekirjas on nii mõnigi, mis pakuks huvi...

PARIM RAAMAT, KUS SAAB KA NALJA (3 kandidaati)
Jeanette Winterson - Boating for beginners
Jujja Wiesländer - Mamma Muu loeb
William Somerset Maugham - Miraaž

Wintersoni plaanin absoluutselt terves mahus ette võtta! Maughami vist ka ja no Mamma Muu-st ei väsi ma eal :)))

PARIM LUULERAAMAT (0 kandidaati)

Lugesin küll luulet, aga siit-sealt. Ainus terve luuleraamat, mille lugesin, ei ole väärt ei nominatsiooni ja ammugi mitte võitu. Järgmine aasta...

PARIM DOKK-KIRJANDUS (0 kandidaati)

Sama jama, mis luuleraamatutegagi. See eestlaste elulooraamatutemaania hakkab mul üle viskama. Kõiksugu tüübid, kes pole eriti elu näinudki juba seisavad kaantel ja kuulutavad oma elutõdesid. Mõni laulab mõne laulu ja kirjastused juba jooksevad tormi, et nende elust pajatada tiineritele - mida iganes, peaasi, et raha sajaks sisse... No muidugi eks siis nende arvelt saab anda välja ka midagi tõeliselt väärtuslikku. Seega, mingi kasu neist "sellistest" raamatutest on ka.
Muidu oleks ju võinud Viivi Luige Varjuteatri siin nomineerida, aga seda pole kusagil tõsielu-raamatu pähe kuulutatud, seega jätan selle siinse tsooni siiski nominatsioonivabaks. Ootama järgmist aastat. Mõnest klassikalisest teatritegijast võiks siiski midagi lugeda...

PARIM VÕÕRKEELNE KIRJANDUS (1 kandidaat)
Jeanette Winterson - Boating for beginners

Wintersoni raamat oli küll nii hea, et ainsa nominendina viib ta ka aunimetuse kohe Inglismaale koju kaasa! :) See modernne Noa-laeva lugu oli tõsiselt pull ja kreisi lugu :)
Olete tema blogi lugenud? Ta on siiani kirjutanud sinna harva - korra kuus või nii, aga plaanib selle iganädalaseks muuta. Sealt saab häid vihjeid lugemislauale või kinokülastusteks. Ta mõtleb minu meelest kuidagi õigesti ja tema kaudu saab aimu britist, kes elab briti ühiskonnas ja põeb selle ühiskonna haigusi läbi väga isiklikult. Kuigi lesbilisele naisele kohaselt tavaliselt lesbilikult pinnalt ja just sellest vaatenurgast (ma ei tea, kas see väljend oli nüüd poliitiliselt korrektne, aga ma ei mõtle absoluutselt vähimatki solvavalt - ma olen sõna otseses mõttes kõige ehedam Winterson-fän :)).

KULDNE PORIKÄRBES (Kõige suuremad "pettumused", 5 kandidaati)
Camilla Läckberg - Jääprintsess
Katrina Kalda - Eesti romaan
Peeter Oja - 17x4. Peeter Oja elulugu
Siim Nurklik - Kas ma olen nüüd elus

Kõik põhjamaine krimka pole ka kuld... Katrina raamatut müüdi kui uut Sofi Oksaneni, aga see klišeepundar pole vähimatki väärt Oksaneni võrdlust... Oja elulooraamatute paroodia pointist ma saan aru, aga ma ei viitsi - liiga lihtne ja liiga tobe... Nurkiliku raamat on tiineritele, ma ei leidnud sealt enda jaoks enam ainsamatki mõtet. Kõik on kunagi juba olnud või mõeldud või lihtsalt mitte minu jaoks. Ainus hea asi, et sai ruttu läbi.

Võitjad selguvad koos Danzumehe Filmi, Muusika, Teatri ja Televisiooni lemmikutega - järgmise pooleteise kuu jooksul.

2011.aasta DTA - Danzumehe Teatriaasta Aunimetused

Jälle on käes see aeg, kui saab eelmisele aastale teha ülevaatliku ringi peale. Noppida üles ning panna kõrre otsa need kõige ilusamad maasikad. Vaadata otsa ning üles kirjutada just need nimed ja nimetused, mida läbi aastate meenutada kui midagi "erilist". Nii palju tuleb ju igal aastal elamusi peale, et selline tippude koondamine aitab kaasa nende säilimisele nii mälus kui ka eraldi väljakirjutatuna tulevikus tehtavate kokkuvõtete tarbeks - ei pea siis enam uuesti eraldi otsima või mõtlema hakkama, kui näiteks aastakümne kokkuvõtet teha vms. Eks need aastalõpu-kokkuvõtted muidugi ole väga isiklikud ning koostatud alati just isiklike elamuste pinnalt. Sellel õhtul kui mina teatris käisin, õnnestus või ei õnnestunud nii nagu sellel korral kui mõni teine seda või teist tükki nägi ja juba lihtsalt sellepärast tekivad kindlasti erinevused. See siin on "minu lõke" ja kui tahad võid koguneda selle ümber end soojendama :) Kui ei taha, võid teha oma lõkke :)

2011.aasta ei olnud minu jaoks eriline "teatriaasta". Tabasin end liiga tihti mõttelt, et pean rohkem valima, mida vaatama lähen. Pean laskma etendustel natuke mängukavas olla, enne kui torman neid vaatama. Sedasi saab rahulolu olema palju kõrgem. Sedasi on teater minu jaoks veelgi armsam. Sedasi on iga teatriskäik palju suurem elamus.

Kokku nägin tänavu 82 erinevat lavastust. See on 7 lavastust rohkem kui eelmisel aastal. Keskmine hinnang - 3,07, mis omakorda annab märku keskpärasest aastast. Kui päris täpne olla, siis on see isegi natuke normaalsest "keskmisest allapoole"... ja täpselt nii ma ka tunnen. 52 - 82st lavastusest said hinnanguks 3- kuni 4+ ning puhtaid 5 tärnitükke seekord polnudki. Vist üldse esimest korda. Neli lavastust said siiski hinnanguks 5-, mis on siiski "viietärnised tükid". Kuid tervelt 7 lavastust õitsevad hinnanguga 1 või 1+... ka see on vist omamoodi näitaja. Ja nagu eelmisel aastal, nii ka sellelgi tuleb tõdeda, et töö ja sport on piiranud mu teatriskäimist päris korralikult. Ja blogikirjutamist veelgi enam. Kirjutamise ja vaatamise vahel valides olen siiski alati valinud teise variandi. Kes teab, võibolla jõuan veel praegugi mõned eelmise aasta tähtsamad elamused üles tähendada...
Kokkuvõttes tuleb siiski 1,58 teatrikülastust nädala kohta, mis polegi nii paha :)

Traditsioone üleval hoides otsustasin piirduda viie kandidaadiga (mõnikord veelgi vähemaga). Hiljem on plaanis (nagu ikka) teha ka mõned pikemad "tabelid/nimekirjad" selleks ajaks kui neid tippude tippe, ehk "võitjaid" kuulutama hakkan. Sedasi saab veelgi rohkem nimesid välja tuua.
Eelmise aasta parimad on siin, sellepärast võivad mõned olulised nimed tunduda siit puudu. Samas mõned olulised ongi puudu, sest igale poole ka ei jõudnud. Mõned tähtsamatest, mis minul nägemata jäid, kuid mitmetest kohtades on postiivset kõlapinda saanud - Theatrum "Misantroop", Eesti Teatri Festival "Tasandikkude helinad", RAAAM "Pruutide kool", Ugala "Minu isa 20 aastat hiljem", Endla "Hamlet Anderson", Tartu Uus Teater "Raudmees", Draamateater "Cancun", Nukuteater "Ajuloputus", Monoteater "Jan Uuspõld: minu elu meedias" ja Vanemuine "Kontsert diktaatorile". Igatahes kui 2012.aasta sellised võimalused loob, kavatsen need kõik veel ära vaadata (Raudmehe pilet ongi juba taskus)!

Ja siit pikema jututa - 2011.aasta aunimetuste kandidaadid tähestikulises järjekorras:

Arvesse lähevad siis need 82 lavastust, mis esmakordselt sai nähtud ajavahemikus 01.01.-31.12.2011.

PARIM ETENDUS
Aeg ja perekond Conway - Tallinna Linnateater
Amadeus - Ugala
Biloxi blues - Tallinna Linnateater/Lavakas
Sisaliku tee - Tartu Uus Teater
Vargamäe voonake - Albu projekt

Esimesena jäi välja Rakvere Teatri - Eksperiment õhupumbaga

PARIM LAVASTAJA
Elmo Nüganen - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Ivar Põllu - Sisaliku tee (Tartu Uus Teater)
Peeter Jalakas - Gilgameš ehk igaviku nupp (Von Krahli Teater)
Tiit Ojasoo - Hirvekütt (NO99)
Urmas Lennuk - Vargamäe voonake (Albu projekt)

Esimesena jäi välja Aare Toikka - Hea, paha ja inetu (VAT Teater).

PARIM MEESPEAOSATÄITJA
Aarne Soro (mesinik; mesilane ja muud rollid) - Mee hind (Ugala)
Ain Lutsepp (Mark Rothko) - Punane (Eesti Draamateater)
Hendrik Toompere Jr. (markiis) - Marquis D'Artiste (Eesti Draamateater)
Indrek Sammul (Antonio Salieri) - Amadeus (Ugala)
Toomas Suuman (teadlane ja õppejõud - kaksikroll) - Eksperiment õhupumbaga (Rakvere Teater)

Esimesena jäi välja Aivar Tommingas - Vihmamees (Vanemuine)

PARIM NAISPEAOSATÄITJA
Anneli Rahkema (Karin Paas) - Vargamäe voonake (Albu projekt)
Anu Lamp (Esme Allen) - Amy seisukoht (Tallinna Linnateater)
Külli Teetamm (Kay Conway) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Liina Tennosaar (Constance Poska) - Jaan Poska saaga (Vana Baskini Teater)
Tiina Mälberg (teadlase naine ja teadlane - kaksikroll) - Eksperiment õhupumbaga (Rakvere Teater)

Esimesena jäid välja Tartu Uue Teatri Sisaliku Tee naised - Katrin Pärn ja Kristel Leesmend

PARIM MEESKÕRVALOSA
Alo Kõrve (Alan Conway) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Arvi Mägi (Kaval-Ants) - Jürka (Ugala)
Guido Kangur (Gregory Solomon) - Hind (Kuressaare Linnateater)
Mart Toome (Ernest Beevers) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Tõnn Lamp (Finn) - Kihvad (VAT Teater)

Esimesena jäi välja Tanel Ingi - Postmodernsed leibkonnad (Ugala)

PARIM NAISKÕRVALOSA
Anne Reemann (Mrs. Conway) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Elisabet Tamm (Madge Conway) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Evelin Võigemast (Hazel Conway) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Kadri Lepp (Herta) - Piloot (Ugala)
Mari Pokinen (Thea Elvsted) - Hedda Gabler (Von Krahli Teater)

Esimesena jäi välja Maarja Mitt - Puhastus (Vanemuine)

PARIM ANSAMBLIMÄNG
Aeg ja perekond Conway - Tallinna Linnateater
Hea, paha ja inetu - VAT Teater
Hirvekütt - NO99
Noor Eesti - Rakvere Teater
Scapini kelmused - Lavakas/Tallinna Linnateater

Esimesena jäi välja Vabrikutüdrukud (Kukruse Polaarmõisa projekt)

PARIM MUUSIKALINE LAVASTUS
12karamazovit - Von Krahli Teater
Limpa ja mereröövlid - Viimsi Suveteater
Peko - Vanemuine
Pipi Pikksukk - Estonia
The Black rider - VAT Teater

Esimesena jäi välja NO99 "Appi, tulmukad!"
(siin tulid arvesse kõik lavastused, kus muusikal oli keskmisest draamalavastusest suurem roll)

PARIM KOMÖÖDIA
Appi, tulmukad! - NO99
Mee hind - Ugala
Mees, kes teadis ussisõnu - Endla
Peko - Vanemuine
Rein Pakk otsib naist - Tartu Uus Teater

Esimesena jäi välja Scapini kelmused (Lavakas/Linnateater).
Lisamärkusena, et stiilipuhtaid komöödiad nägin sellel aastal vähe - pigem need siin on komöödia "sugemetaga" (peale Scapini, mis oli vist küll ainus 4 ja 5-tärniga tükkidest "komöödia".

PARIM AUTORITEATER
Mee hind - O.Aardam - Ugala
Peeter Volkonski viimane suudlus - U.Vadi - Tartu Uus Teater
Rein Pakk otsib naist - U.Vadi - Tartu Uus Teater
Sisaliku tee - I.Põllu - Tartu Uus Teater
Vargamäe voonake - U.Lennuk - Albu projekt

Esimesena jäi välja Andri Luup - Piloot (Ugala).
(jah ma tean, et Lennuki näidend baseerub Tammsaarel - see on minu meelest siiski "autoriteater").

PARIM ORIGINAALTEKST
Mee hind - Ott Aardam
Peko - Kauksi Ülle
Postmodernsed leibkonnad - Martin Algus
Sisaliku tee - Ivar Põllu
Vargamäe voonake - Urmas Lennuk

Esimesena jäi välja Urmas Vadi - Peeter Volkonski viimane suudlus.
(jah ma tean, et Lennuki näidend baseerub Tammsaarel, samuti on Vadi Volkonski suudluse tükis Lindgreni liiga palju kasutatud...)

PARIM DRAMATISEERING
Hea, paha ja inetu - Aare Toikka
Hirvekütt - Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper
Limpa ja mereröövlid - Andres Dvinjaninov/Urmas Lennuk
Mees, kes teadis ussisõnu - Johannes Veski

Esimesena jäi välja Katariina Unt - Nisa

PARIM AUDIO-ROLL/ESITUS
mehed:
Alo Kõrve - Saabastega kass (multikahääl - Kuugel Muugel)
Indrek Taalmaa - Autod 2 (multikahääl - Matu)
Priit Võigemast - Tin Tin (multikahääl - Dupont)
Rein Pakk - Rein Pakk otsib naist (fotoseeria-hääl - Rein)
Taavi Teplenkov - Tin Tin (multikahääl - Dupont)

Esimesena jäi välja Taavi Teplenkov - Autod 2 (multikahääl - Francesco Bernouilli)

naised:
Helena Merzin - Rein pakk võtab naise (fotoseeria-hääl - Helena)
Helene Vannari - Artur päästab jõulud (multikahääl - Jõuluvana proua)
Kata-Riina Luide - Postmodernsed leibkonnad (hääl - ema vaim)
Mirtel Pohla - Artur päästab jõulud (multikahääl - päkapikk Bryony)
Silvi Vrait - Rapuntsel (multikahääl - emand Gotel)

Esimesena jäi välja Nele-Liis Vaiksoo - Rapuntsel (multikahääl - Rapuntsel)

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ
Andris Freibergs, Kristine Pasternaka - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Ene-Liis Semper - Hirvekütt (NO99)
Grete "Stich" Laus - Libahunt (Nukuteater)
Liisi Eelmaa - Gilgameš ehk igaviku nupp (Von Krahli Teater)
Uku Kristjan Küttis, Ott Kadarik, Mihkel Tüür "Noor Eesti" (Rakvere Teater)

Esimesena jäi välja Maarja Meeru - Amadeus (Ugala)

PARIM SUVELAVASTUS
Noor Eesti - Rakvere Teater
Peko - Vanemuine
Scapini kelmused - Lavakas/Linnateater
Vabrikutüdrukud - Kukruse Polaarmõisa projekt
Vargamäe voonake - Albu projekt

Esimesena jäi välja Gilgameš ehk igaviku nupp - Von Krahli Teater

PARIM TELEST NÄHTUD LAVASTUS ("Mida varem pole näinud")
Sellist lavastust, mida varem pole õnnestunud näha, ei sattunudki nägema. Tegelikult möödus suurem osa aastast üldse televiisorita.

PARIM LASTELAVASTUS
Kolm põrsakest ja hea hunt - Endla
Limpa ja mereröövlid - Viimsi Suveteater
Morten lollide laeval - Vat Teater/Kuressaare Linnateater
Pipi Pikksukk - Estonia
Pipi Pikksukk - Rakvere Teater

Esimesena jäi välja Ninasarvik Otto - Vanemuine

PARIM MUUSIKA(LINE KUJUNDUS)
Kristjan Priks - Peko (Vanemuine)
Mart Soo - Hea, paha ja inetu (VAT Teater)
Sandra Z - Appi, tulmukad! (NO99)
Tanel Ruben - Nisa (VAT Teater)
Veiko Tubin - Vaata, ma kukun (Tallinna Linnateater)

Esimesena jäi välja Ivar Põllu - Sisaliku tee (Tartu Uus Teater)

PARIM ORIGINAALNE IDEE SEOSES TEATRIGA
Hea, paha ja inetu (ehe Western teatris)
Hedda Gabler (kahestunud karakterid)
Hirvekütt (Põhuteater ja laastu-lava)
Läbi klaasi (klaasitehases klaasipuhumine)
Meeste kodu (lavaka kursavendade kokkutulek)
Noor Eesti (lavakujunduse pikendusena kogu vaatamiskoha kujundus)
Peeter Volkonski viimane suudlus (lõpp)
Peko (Lahe murdekeelsena kuulata vanu tuntud laule - ACDC "Thunderstruck"-st sai "Pikselüük")
Rein Pakk otsib naist (fotoseeria kasutamine ja jutt sinna juurde)
Tants aurukatla ümber (jooksuteater, mis puhises nagu aurukatel)
Vargamäe voonake (Üleleierdatud klassiku andekas ümberkirjutamine peaaegu originaaliks)

PARIM TEATER 2011
NO99
Tallinna Linnateater
Tartu Uus Teater
Ugala
VAT Teater

Esimesena (napilt) jäi välja Rakvere Teater

PARIM TÕLKE-TEKST LAVAL
Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater) J.B. Priestley, tõlkija Anne Lange
Amadeus (Ugala) Peter Shaffer, tõlkija Hans Luik
Biloxi blues (Tallinna Linnateater) Neil Simon, tõlkija Peeter Sauter
Eksperiment õhupumbaga (Rakvere Teater) Shelagh Stephenson, tõlkijad Peeter Tammearu, Gert Kark
Hirvekütt (NO99), Michael Cimino, tõlkija Merike Pilter

Esimesena jäi välja Amy seisukoht (Tallinna Linnateater) David Hare, tõlkija Triin Sinissaar

MÕNUSAIM "ÜLLATAJA"
Amadeus - Indrek Sammuli võimas Salieri
Amy seisukoht - Anu Lamp ja tema võimas Esme
Appi, tulmukad! - Kahe peaga naine
Biloxi blues - Lavaka 25.lennu kutid on vinged näitlejad juba enne teatrikooli lõppu
Eksperiment õhupumbaga - Rakvere Teatris on ühed Eesti parimad näitlejad!
Gilgameš ehk igaviku nupp - kõik need sajad lavastuslikud trikid- olin nagu kommipoodi ära eksinud
Head ööd, ema! - Anne Veesaar teeb jälle väga sügava rolli - juba teist suve järjest... millal tagsi teatrisse?
Hea, paha ja inetu - stiilipuhas western ON võimalik teatrilaval
Hedda Gabler - kaksikrollid; Mari Pokinen ja Ragne Veensalu
Hirvekütt - Põhuteatris lõhnab puulaastude järele - lavastus täis üllatusi
Jaan Poska saaga - see tõesti oli Vana Baskini Teater ja see polnud tühipaljas koomusk! Liina Tennosaare vinge roll.
Jürka - funktsionaalne lavakujundus, ehk maja
Kaasavaratu - imeilusad kostüümid (aga kahjuks samavõrd õudne oli ülejäänud kunstnikutöö - mis plekk see tagaseinal keset jõge oli? ja kas tõesti daamid olid sellel ajal nii maitsetud, et kandsid õhtukleite, mis on toon-toonis laudlinaga? prrrr)
Kihvad - Jekaterina Nikolajeva oskus emotsioone äratada; Tõnn Lamp!
Koletis kuu peal - vinge lapsnäitleja- Jaan Aleksander Konze
Kolm põrsakest ja hea hunt - Endla kohe oskab lastetükke alati tasemel teha!
Kollane nool - Luule kurbus
Libahunt - kostüümid
Limpa ja mereröövlid - Taavi Tõnissoni hoogne "Padi"; lina-vanaema
Mee hind - mesinik ja mesilased. Aarne Soro rokib täiega!
Mees kes teadis ussisõnu - Johannes Veski on suutnud selle raamatu nii hästi lavale tuua
Misery - Ruumide vahetus; Marika ja Peetri duett-duell
Ninasarvik Otto - Merilin Kirbits on absoluutselt igas rollis hea (Felix Ormusson; Amadeus jne)
Noor Eesti - vaata "Eksperiment õhupumbaga"...
Peeter Volkonski viimane suudlus - sisulised üllatused :)
Peko - kogu elamus: puuridad, kolm õde, Jeesuse pruut, Jeesus ise; muusika ja laulud; Merle Jääger jne jne jne
Piloot - Kadri Lepp; tegelaste riietus
Postmodernsed leibkonnad - Madonna; Neeger; keris
Punane - Ain Lutsepa võimas Mark Rothko
Rein Pakk otsib naist - sisulised ja visuaalsed üllatused
Scapini kelmused - kaksikud, vesi, jne jne jne...
Sisaliku tee - igas mõttes- lavastus, näitlejad, sisu, teostus ja muidugi ufod :)
Tants aurukatla ümber - kogu idee
The Black rider - Raivo E.Tamm-e transvestiit :) Vinged kostüümid
Tuhkatriinumäng - kurjad kasuõed Ülle ja Kaie
Unustatud hinged - Rita Raave comeback
Vaata, ma kukun - Mari Pokineni lauldud tunnuslaul
Vabrikutüdrukud - Ines Aru telefonikõne oma õele
Vargamäe voonake - Lennuk oskab panna Tammsaare nii värskesse teatrikeelde!

PARIM UUSTULNUK LAVAL (keda pole "tähele pannud" või keda polegi õnnestunud varem näha)
Alissa Šnaider - Appi, tulmukad! (NO99)
Jaan Aleksander Konze - Koletis kuu peal (Linnateater)
Jörgen Liik - Kinoteater (projekt)
Sandra Z - Appi, tulmukad! (NO99)
Teele Viira - Limpa ja mereröövlid (Viimsi Suveteater)

Esimesena jäi välja Hannaliisa Uusmaa - Katuselt (NO99)

PARIM TEATRIKRIITIK
Alvar Loog
Jaak Allik
Keiu Virro
Pille-Riin Purje
Tambet Kaugema

Esimesena jäi välja Maris Johannes.

PARIM TEATRIBLOGI
Aru anded - http://kylmjalg.blogspot.com/search/label/teater
Operatsioon 11 - http://operatsioon11.blogspot.com/
Teater nõuab nuppu - http://teatrimarkmik.blogspot.com/
Ugala päevaraamat - http://www.ugala.ee/index.php/paevaraamat
Veiko ajaveeb - http://veiko.tubin.ee/ajaveeb/

Teatriblogid, nii vähe kui neid ongi, on kõik mõnusad ehk esimesena jäid välja tegelikult kõik ülejäänud... ei tea, kuhu on kadunud Üheteistkümnes Operatsioon ja 3000 teatriuurijat?

PARIM TEATRIVÄLJAANNE EESTIS
Sirp
teater.ee
Teater. Muusika. Kino.
Teatritasku
"Teatrisse!" saade (Vikerraadio)

Esimesena jäi välja Postimehe kultuur

KULDNE PORIKÄRBES (Kõige halvem tükk - sellel õhtul kui mina teatrisse sattusin)
Ebahaige (Vanemuine)
Edu (Tartu Uus Teater)
Valged daamid (RAAAM)
Õitseng (Eesti Draamateater)
Üks suvepäev (Theatrum)

Esimesena jäi välja Eikellegimaa (Rakvere Teater) - Pinter lihtsalt pole "minu kirjanik"...

Aunimetuste võitjad selguvad koos Danzumehe Filmi, Muusika, Kirjanduse ja Televisiooni lemmikutega - jaanuari-veebruari jooksul.

Uue aasta lubadused

Aasta viimasel päeval, kui aasta pole veel päriselt lõppenud, ei hakka ma veel lõppevale aastale pikamat tagasivaadet heitma. Seda jõuab jaanuaris-veebruaris küll ja rohkem veel.

Küll, aga on see kõige õigem aeg vaadata otsa järgmisele aastale. Teha lubadused, mille kehtivus algab praeguse seisuga u. 3 ja poole tunni pärast :)

Esiteks, ma muidugi tean, et olen blogikirjutamisega olnud "paha poiss" (tänud kirjade ja meeldetuletuste eest!) ning väga harva jõudnud siia viimastel kuudel midagi kirjutada (vasakut tulpa olen siiski pidevalt aktuaalsena hoidnud). Kui päris aus olla, siis ma olen kirjutanud küll, aga need jutud on jäänud poolikuks ja lõpetamata ning seetõttu pole ka eetrisse jõudnud. Kui ma midagi veel siin lõpetada jõuan, siis võib midagi siia veel ilmuda (Amadeus näiteks)... Esimene lubadus järgmiseks aastaks ongi see, et ma ei lase blogil kustuda ning üritan anda endast parima, et kasvõi lühemalt, aga kuidagigi mingid märgid elamustest siia üles jõuavad. Vanemuise teatri puhul on ju veksel välja antud, et kui selle teatri tükke peaks vaatamas käima, siis nende kohta kirjutan 100%. See lubadus on jõus ka 2012! Paraku pole mul Tartusse olnud tihti asja sellel aastal ning Vanemuine ise ka kuidagi harva pealinna väisamas...

Kuna praeguse seisuga võib juba kindlalt väita, et täna peale kahvli ja noa liigutamise mingit sporti ei tee, siis oma käesoleva aasta treeningpäevikule otsa vaadates võib endaga selles mõttes rahule jääda, et ma pole oma elus kunagi nii palju sporti teinud! Kokku 417 tundi 6 minutit ja 6 sekundit! See teeb rohkem kui 17 ööpäeva, ehk 4,76% kogu ajast, ehk iga päev keskmiselt 1 tund ja 8 minutit! Kuigi kõige tähtsamaks spordiks mu elus on kujunenud jooksmine (kas peaks blogi nimetama ümber "jooksumeheks"? :)), siis ajaliselt veetsin ma rattasadulas 151 tundi ja 8 minutit, aga jooksutreeningutel/võistlustel 143 tundi ja 51 minutit. Puhtlalt "joostud kilomeetreid" tuli kokku 1309,31. See on rohkem kui Tallinnast Berliini :) Kusjuures esimene maraton on ka nüüd "spordi CV"-s olemas... Teine lubadus saab olema selline, et 2012.aastal kogun jooksukilomeetreid Tallinnast Berliini ja "tagasi"! Eriti palju rohkem aega ilmselt pole vaja küll spordile kulutada, aga luban proovida hoida taseme sama kõrgel. Jooksutempo tahaks tõsta praeguselt rekordilt 4:46/km-lt 4:16-le/km - no see on pigem "unistus", mitte "eesmärk" :) Lisaks jooksen 1 maratoni asemel 2012.aastal 2 maratoni! Ja tantsutrenni teen ka palju rohkem... Bodympumpi tegin 80 tundi, selle ja rattasõidu arvelt ilmselt peabki jooksmisele juurde näpistama. Teistelt aladelt polegi midagi võtta...

Viimastel aastatel on mul kombeks loobuda millestki tobedast või mõttetust toitumislaual. Seda traditsiooni kavatsen jätkata ka sellel aastal. Käesoleval aastal pole ma kordagi ostnud kartulikrõpse (kuigi ma kavalalt mõtlesin, et nende söömisest ma ei loobu, ehk kui keegi pakub, siis võtan ikka vastu, aga läks nii, et ma ei söönudki ainsatki kartulikrõpsu!) Coca-cola streik jätkus edukalt juba kolmandat aastat. Ei ainsatki lonksu cola-jooke! Need kaks keeldu jätan jõusse ka järgmisel aastal. Sellel aastal (laste pärast) pidin loobuma 2010.aaastaks antud lubadusest, ehk lahtiste kommide (kummikommide) ostmis/söömis-streigist. Järgmisel aastal kavatsen seda siiski jätkata, sest nüüdseks on ka pere harjunud, et kui ma midagi luban, siis ikka tõsiselt. Ega ma ju nende ostmisi-söömisi piira, ainult iseenda omi. Kehakaal on ju päris kenasti siiski jäänud nüüd pidama. Kunagi maha võetud 50-st kilost võtsin dieedi lõppedes peaaegu pool tagasi, kuid nüüd juba pool aastat püsib seal 40kilo kaotuse juures (olen seekord hoopis vähehaaval, ehk mitte otseselt dieeti pidades, vaid lihtsalt spordiga seda langetanud. Niimoodi püsib see kaal ka paremini!) Kolmas lubadus on see, et nüüdsest ei joo ma enam kohvi. Lisaks annan endast kõik, et jõuda tagasi viimase dieediga saavutatud kaaluni ning enam ei lase sellel üldse tõusta (see on suisa eelduseks, et teist lubadust suudaks täita, vt. "Teine lubadus" :)). Mingit erilist dieeti peale cola-kartulikrõpsu-kummikommi-kohvi dieedile ei pea, küll aga vähendan tunduvalt saiakeste ja kookide söömist (ehk juhtub see natuke nagu iseenesest koos kohvi kadumisega söögilaualt)! Hmmmm.... kõik kes mind tunnevad, teavad tegelikult, et kohvijoomine polegi minu jaoks mingi eriline nauding, ega "eriline loobumine". Aga tõstame siis veksleid - nüüdsest ei joo ma ka enam mingit muud limonaadi peale cola-jookide!

Neljas lubadus on rohkem lastega tegeleda, Viies lubadus vähem egoismi. Kuues lubadus on tegeleda rohkem mõtlemisega. Seitsmes lubadus - loen rohkem raamatuid. Sellel aastal peamiselt spordi ja töö pärast jäi kirjandus vaeslapserolli. Järgmisel aastal see nii enam ei ole!

2012 - ma olen Sinu jaoks valmis, võid nüüd tulla!

Head vana aasta lõppu ja HEAD UUT AASTAT!!!

PS. Kes täna raadiot ei kuulanud, saab "Teatrisse!" saate teatriaasta kokkuvõtet sealt kuulata. Minul oli ka au saates osaleda ning Meelise ja Pille-Riiniga oma lemmikteemal, ehk teatrist rääkida. Ise hakkan kohe homsest oma kokkuvõtteid kokku köitma.

Rakvere teatri piletid poole odavamalt 5.-10.12.

Räägitakse, et (muuhulgas) minu pärast olla Rakvere Teatri piletite hinnad alla lastud. Noh, lõpuks ometi vähemalt mingitki tolku sellest blogist siin... Võtan vastu tänuavaldusi :)

PS. Tegelikult mul on ikka häbi ka... SUUR ja VANA Danzumees niimoodi õrnade loojahingede kallal närinud... pagan... üle võlli läksin vist hoopis mina, mitte Lauri :( Aga ma tõesti mõtlesin selle lavastuse ajal nii. Ma saan ju aru pointist, miks nad sellist teksti kasutavad, aga olgu see siis siin ikkagi sirgeks räägitud, et Lauri Nodzust alates on ta üks minu lemmiknäitlejaid.

Film asub siin lingi all.

Nagu Facebookis, nii ka siin - minu meelest tasub tormata etendustele "Eksperiment õhupumbaga", "Tuulte pöörises", "Toatüdrukud" ja "39 astet"! Eriti TOATÜDRUKUD!!! Kui need nähtud, siis "Kui Harry kohtas Sallyt" ja "Oscar ja Roosamamma" ka. Ja kui need ka nähtud, siis "Leenane-i kaunitar", kuigi need, kes Vanemuise versiooni nägid ("Mägede iluduskuninganna" Herta Elviste ja Liina Tennossarega) mõned aastat tagasi, need võivad tsipa... ei julgegi öelda, pärast pannakse jälle purki...

Tegelikult Rakvere Teater on väga hea teater kui mitte parim :) Ja seal on palju häid näitlejaid. Mõned neist Eesti parimad. Ise ootan hetkel "Kaasavaratu"-t ja kunagi peaks "Armastus tööpostil" ka tulema...

Mait Joorits ka tuletab siin vana (teatrikooliaegset) rolli meelde... a kes vana asja meelde tuletab...

sellel on hea mälu :)

Hind - Kuressaare Linnateater

No kohe kuidagi ei õnnestu Saaremaale see teatrisseminek ja seda rõõmsam on meel, kui Kuressaare Linnateateri tükid tuuakse "koju kätte". Sellistel puhkudel ei saa neid võimalusel mitte vaatamata jätta. Eriti veel lavastus, milles mängiv Guido Kangur tunnistati Teatriliidu poolt just selle rolliga 2010.a "Aasta parima meesnäitleja" tiitli omanikuks. No Guido on muidu ka juba mitmel viimasel aastal (praegune kaasa arvatud) tippvormis ja roll rolli järel tuleb temalt nagunii väärt mängu. Tegelikult peaksingi teda selles tükis hoopis pigem kõrvalosaliseks. Ta saabub mängu esimese vaatuse poole peal ja teise vaatuse on ta pool aega mängust väljas. Mis teadagi ei vähenda seda head, mis ta kogu oma lavaloleku ajal publikule pakub... Aga kõigepealt loost endast, mis pealtnäha justkui üpris lihtsake, kuid mille kihtide vahele on peidetud palju varjatud saladusi, maetud kirveid ning ussitanud tundeid. Armastusest ja emotsioonidest rääkimata.

Abielupaar (Elina Reinold ja Riho Kütsar) on tulnud mehe vanematekoju, et müüa ära sealne mööblikraam. Vanemad on ammu surnud ja mehel ilmselt keskmisest madalam palk ning raha oleks hädasti vaja ka. Tegemist peaaegu 50 aastaste inimestega, kelle elu on juba nagu ta on - valikud tehtud ning olukorraga ei jää muud kui leppida. Saabub juudivanamehest (Guido Kangur) mööblikaubitseja, kellel vanust 89 ning algab hinnajaht. Ühel hetkel saabub sinna ka teine vend (Aarne Mägi), kes on osanud oma elu paremini elada(?) - töötab arstina ning ilmselgelt on ta paremal järjel. Teda ei huvitagi raha, see voolab ta taskutesse nagunii, kui ta seda vaid vajab. Hakkab kahe venna vaheline arveteklaarimine. Peidetud kirved kaevatakse välja, luukered kisutakse kappidest ning tõde paisatakse päevavalgele. Tõde, mis tegelikult oli kogu aeg õhus olemas. Vaen, viha ja aastaid mädanenud pahad mõtted lämmatavad juba oma haisuga nii, et seda ei suuda keegi lähedalasuvatestki taluda.

Mingis mõttes kammerlik - tegemist ju ainult 4 näitlejaga, kuigi vaatasin seda Draamateatri suures saalis. Usun, et väiksemas, intiimsemas saalis oleks kõik need tunded õhu mõnusalt paksuks ajanud ning atmosfäär oleks sellest veelgi pingelisemaks muutunud. Esimene vaatus on justkui sissejuhatuseks sellele, mis tulemas. Sest sisuliselt oli minu jaoks põhiliseks teemaks kahe venna vaheline aastaid kestnud vaen. Tegemist on väga hea näidendiga, millele annab omamoodi ehk seegi tõestust, et seda on Eesti teatrites korduvalt lavastatud varasematel aastatel. Arthur Miller, kelle peatöödeks peetakse hoopis näidendeid "Müügimehe surm" (või "Proovireisija surm", olenevalt tõlkest), "Salemi nõiad" ja kolmandana vast ehk isegi "Vaade sillalt", on kirjutanud palju näidendeid ja seda kuni oma surmani 2005.a välja. Vaadates "Hind"-a tekibki küsimus, et miks on vaja dramatiseerida mingeid romaane, nagu näiteks Vanemuise Kafka"Loss" või Ugala Remarque'i"Triumfikaar" jms, kui on olemas nii palju häid näidendeid, mis on loodud lavale. Romaanidega see pahatihti nii siiski pole (vaatasin üle oma käesoleva aasta TOP30 - sealt leidubki vaid üksainus lavastus, mis ei ole originaalis näidendiks või vähemalt filmistsenaariumiks kirjutatud). "Hind" on detailideni läbikomponeeritud, dialoog on kõrgema klassi kvaliteediga ning seda jälgidagi on lihtne ja see jõuab "kohale". Eriti teises vaatuses jäi tunne, et iga lause, iga sõna on täpselt omal kohal. Üleliigsest on tekst justkui puhastatud - see lõi assotsiatsiooni Vanemuises lavastatud "Kogutud teostega", kus just kogenum dramaturg õpetas noort näitekirjanikku, kuidas tekst peab olema täpne ning ilma üleliigseta. Isegi kaubategemine oma korduste ja edasiarenguga on justkui ülitäpselt doseeritud.

Pealkiri "Hind" leiab mõttena mitmeid tõlgendusi - pinnapealselt ja lihtsameelselt muidugi mööbli hind, mille üle kemplemine käib. Teiseks ja juba natuke sügavamalt andeksandmise ja - saamise hind. Kas sellel on üldse "hinda"? Edasi kindlasti eneseväärikuse hind kuni inimese enda "hinnani" välja. Oma valikute, otsuste ja tegude eest, tahame me seda või mitte, peame maksma alati mingit hinda. Siinkohal nii selles suhtest, et vanem vend ei saanud hingerahu, kuna oli jätnud venda aitamata tema jaoks olulisel ajahetkel. Noorem vend, isa toetades ja koju jäädes maksiski oma eluga seda hinda, et pidi leppima vähemtasustatava tööga. See, et vennad teineteist vältisid ja ei saanud oma asju sirgeks räägitud, sellega maksid nad ise kindlast karmi hinda, sest mingi ebameeldiv tunne sellises olukorras muudab inimesed ju muidugi õnnetumaks - ka see on "hind" mida maksame tänu oma valikutele. Arvame, et nii on lihtsam, arvame, et see on "väiksem" hind...

Tihti oleme me oma kinnistmõtetes nii kinni, et ei suudagi avatud meelel läheneda adekvaatselt kogu olukorrale. Vend ei tahtnud venda aidata, sest miks tema peaks, kui isalgi on selleks võimalust. Liiatigi olukorras, kus too oma raha ei hoia enda huvideks vaid toidab rahahunniku otsas istuvat isa. Oli see siis nii raske? Ei, aga mingi uhkus ei lubanud. Mõnikord võib jällegi sellisest pisikesest otsusest sõltuda kogu teise inimese elu. Teisestki vennast oleks võinud saada teadlane või mingi tulutoovama ameti esindaja. Ära oleks jäänud kogu see ebameeldiv tunne aastateks vendade vahel. Ja isegi kui teine vend aitas isa teadlikult, et tal pole seda vaja tegelikult teha ning ta teeb seda näiteks inimlikkusest ja/või tahtest tunda ennast vajalikuna kellegi jaoks. Siis vend võib ju venda ikka aidata...

Minu ainus suurem kriitikanool läheb tegelikult näitlejatevaliku pihta. Eelkõige Riho Kütsari osatäitjavaliku pärast. Ja mitte sellepärast, et Kütsar oleks kuidagi halvasti mänginud. Nimelt oleks seda osa pidanud näitlema keegi, kes oleks natuke vanem. Piisaks 7-8 aastat vanemast inimesest. Sest Kütsari tegelast vaadates ei tekkinud seda mõtet, et ta on juba oma eluga sealmaal, et ta ei võiks kätte võtta veel muutust või muudatus oma ellu. Aga see oli minu jaoks selle tegelase olemuslik võti - ta oleks pidanud olema juba liiga vana, et venna pakkumist vastu võtta. Nii jäi sellele ainult "uhkuse tasand" ning mitte see kurb tagapõhi, et tal on igati õigustatud olla vastu venna pakkumisele. Teine tahtis muidugi endale hingerahu ja näidata nüüd üles üllameelsust, mida ta oleks pidanud tegema 30 aastat tagasi ja eks ta muidugi polnudki väärt seda andeksandmist. Tehtud tegusid ei saa teha tegematuks. Ja ka tegemata teod võivad mõnikord olla teod.

Vendasid mänginud Kütsar ja Mägi on muidu tõsised, natuke isegi mehelikult kuivad ja emotsioonitud. Kuid mõlemad siiski lähevad ka endast välja, mis muudab nad luust ja lihast inimesteks ka lavakarakteritena ja sellistes stseenides tuleb muidugi näitlejameisterlikkus eriti hästi välja. Kütsar mingi hetkeni tegelikult isegi mõnevõrra tüütas, et "jälle selline" roll. Kuid õnneks keset etendust läks temas siiski nagu midagi lahti. Aarne Mägi õhtut jäi kindlasti kummitama väike armas apsakas, kus ta dollarite asemel "kroonid" ütles, kuid kogu head rolli see siiski eriti ei varjuta. Näitlejana tundus ta võibolla isegi mõnevõrra huvitavam. Tema tunnete allasurumine ei olnud nii hästi paista, aga see omakorda avaldus hetketi kohmakalt eluliselt. Kuid oma rollides tegelikult särasid hoopis need mõnevõrra "kõrvalisemate" tegelaste näitlejad. Guido Kanguri ülistuskõne juba pidasin ja ta tõesti on vinge vana siin. Samas mitte küll 89-aastane, pigem sinna 60-70 vahele, aga need ilmed ja see omapärane karakter, omapärane isegi Guido Kanguri rollidele mõeldes, ikka kasvõi nüansi võrra erinev eelmistest. See on minu jaoks fenomenaalne, sest ometi on ta väga tugevate teatud omapäradega näitleja, mida murda suudab ainult tõeline kunstnik.

Elina Reinold muutub iga aastaga üha tugevamaks ja paremaks näitlejaks (ikka veel). Tema eriline hääl muudab ta karakterid kohe suu avades huvitavaks ja tähelepanuväärseks. Isegi siin, kus tõesti tal on karakterina vaid kõrvalroll, kuigi on laval kokku ehk sama palju kui Aarne Mägi mängitav vend. Ta suudab sellest naisest luua nii olulise tegelase taustsüsteemiga, et näägutades, tundsin kaasa tema mehele, kuid lõpetuses, oli ta siiski nagu mehest üle, sest see, et naine oma mehest ja tema valikust ahvatlevat pakkumist mitte vastu võtta "aru sai", suutis ta edasi anda vaid kinnominekuideele vastates ja kehakeelega. Jälle sai hetkeks mõelda, et "armastus on ikka nii tugev ja ilus"...

Hinnang: 4 (Eelkõige on see hea näidend. Teiseks tõeliselt head rollid Reinoldilt ja Kangurilt. Juurde oleks tahtnud intiimsust väiksema saali näol ning peategelaste vanuse järgi oleks pidanud teda minu meelest mängima keegi teine. Kunstnikutöö oli tagasihoidlik - palju vana mööblit ja tegelastel sobivavärvilised riided - tegelased olekski nagu olnud ise ka osa sellest "kaubast"... ja hinna mõttes ju nii ehk oligi... Lavastaja kindlasti toetub oma alusmaterjali tugevale tektile. Mingeid kontseptuaalseid huvitavaid lahendeid ei suutnud ma tuvastada. Mõned stseenide üleminekud olid natuke imelikud kui mõned jällegi topeltlahedad - näiteks see, kui tagatoast ilmub lõpupoole Kanguri tegelane justkui vastutahtmist kui samas tugevalt tahtes tagasi vendadevaheliselt võitlustandrile. Heiti Pakk on aga oma materjalivalikuga minu masti lavastaja. Eelmistest meenub kohe Endlas lavale toodud Stoppardi "Rock'n'roll". Mis samuti materjalina väga tugev. Tegemist on psühholoogiharidusega inimesega, ju teda huvitavad (nagu mindki), inimeste psüholoogilised käitumismudelid ja valikud. Siinkohal kindlasti ka see, et kui noorem vend tegelikult teadis või aimas, et isal on raha, siis miks ta ikkagi otsustas nii oma valikud teha... ja vanema venna otsus venda mitte toetada ning hiljem hingevaluga leitud parandusettepanekku tegemine. Väga põnev tükk ja kaljukindel klassikaline teater. Minule selline meeldib. Mõtlemisainet pikaks ajaks ja teatrikaaslasega arutlemisainet "hindade" kohta, mida meie oma eludes oleme hetkel sunnitud maksma. Tugevalt soovitatav!!!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

"HIND"

Lugu ühest pärandusest ja kahest vennast, kes seda jagatud ei saa.

Tõlkinud Valdek Kruuspere
Lavastaja Heiti Pakk
Kunstnik Rein Nettan
Osades: Guido Kangur (Eesti Draamateater), Riho Kütsar (teater "Vanemuine"), Elina Reinold, Aarne Mägi.

Kohusetundlik politseinik. Pettunud naine. Edukas kirurg. Majatäis möödunud aegade mööblit ja veel rohkem mälestusi koormaks kaelas. Ingli asemel, kes neid sellest vabastama peaks, ilmub välja halenaljakas, aga elutark kaupmees. Kaks võõraks jäänud venda jagavad isalt päritud varandust ja kaevavad minevikus, et jõuda tõeni ja teineteiseni. Lugu on ühtaegu igapäevane ja igavene. Kohati tõsine, kohati naljakas nagu elu ise...

Preemiad:
♦ Guido Kangur - Eesti Teatriliidu auhind - parim meeskõrvalosatäitja 2010 (Gregory Solomon)

Esietendus 3. oktoobril 2010 Kuressaare Linnateatri suures saalis.
Etenduse pikkus 2 h 25 minutit.

Kinoteater, püstijalukomöödia - Lavakad

Siinsamas blogis esitas kommentaariumis keegi "anonüümne" väljakutse minna vaatama lavaka-noorte stand-up'i. Ja mina, nagu ikka selliste asjadega, kui kusagil midagi põnevat toimumas - läksin liimile. Mis sest, et info minuni jõudmisel oli jäänud alguseni kõigest tund. Vanalinn ju siin küljeall (iPhone-i kaart näitas Olevimägi 7 aadressile kohalejõudmisajaks 17 minutit, tegelikkuses läks vist umbes 10). Jõudsime siiski viimasel hetkel. März-i uksetaga oli mingi rahvas ja kartsin, et ehk sellepärast, et saal on välja müüdud (uksed avati juba 19, aga algus oli kella kaheksast). Õnneks vähemalt minule müüs piletöör Piret Krumm (oli vist ikka tema?) siiski veel 2 piletit... Ja kuna saal tõesti puupüsti täis, leidusid viimased vabad kohad loomulikult esireast... A kes siis Stand-upi esireast vaatab - seal on ju oht kas lavale kaasamiseks või naerualuseks jäämiseks... Etterutates võib siiski öelda, et seekord vedas :) kõrvalt kisti "paar" lavale küll...

Olen stand-upi näinud nii Ameerikas, Inglismaal kui Rootsis ja eks neil seal ole traditsioonid juba pikemad ja tegijaid ka palju. Meil siiani ainult Jan Uuspõld ja Monoteatri tegijad ning mõned pulmaisad ning muud amatöörstänaplejad seda kunsti üritanud viljeleda. Pean tunnistama, et eriti vaimustuses pole veel kordagi Eestis olnud, kuigi mõned head naljad siin-seal on ikka õhku visatud... Mingis mõttes ju kunagi Nõmmik (Uduvere Ärni) ja Aru (Eliisabet Jõhvi) ning mõned vanakooli tippkoomikud, nagu Abel ja Laats, ning miks ka mitte Krjukov, Kibuspuu ning kogu Meelejahutaja kamp ja mõned muudki ikka üpris tasemel tegid seda mingit stand-up-i laadset asja, aga see oli tänapäevamõistes ikka juba väga ammu. Sestap on lausa teretulnud, et noored, peatsed profid, ka proovivad. Ja tegelikult jälle etterutates võib öelda, et mõne mehe puhul ei mõjunudki see üldsegi "proovimisena", vaid juba päris õnnestunud stand-up showna!

Kassast saadud tempel pani küll mõtlema, et J.O.K.K....Jörgen, Kaspar ja Karl-Andreas... aga Henriku asemel on O? Ok... ilmselt juriidiliselt oli siiski kõik korrektne :)

Vahepeal ei saanud ikka naeru üldse pidama ja kohe tekkis küsimus, et kes selle kõik kokku on kirjutanud? Tema ise või dramaturgiõpilastest lavastajad Diana Leesalu ja/või Paavo Piik? Igatahes naerusoone pani tukslema esimesest hetkest alates ning äratundmisrõõmu ja naermisväärset oli ikka tunduvalt rohkem kui Uuspõllu "Isa" ja Ürgmees" tükkides kokku :) Kuigi oleks vist paslik hoiatada, et nii mõnigi k*ka-, poti- ja allpoolvöödnali lendab ka eetrisse, aga õnneks siiski vaid "mõned" ja tervikus häirima ei jää (kuid siiski oleksin mõne neist jätnud kuulmata... samas ka näiteks "kuivkäimla" lugu tuletas oma "kuivkäimlakogemusi" meelde - nendele istuda ning paberit mitte leida... ja eriti "pimedas" pole ju meeldiv :)).

Põhilised teemad pöörlesid siiski naiste-meeste vaheliste suhete, vaese tudengi, inimeste kiiksude, suguvõsa ja sugulaste ning inimlike rumaluste ümber. Nagu ikka stand-up, nagu päris stand-up. Kusjuures proffid stand-upi tegijad ongi nagu näitlejad. Ning tavaliselt see pole vastupidi, nagu Kinoteatris. Stand-up'i tunnuseks ju tegelikult ikka ka see, et esitaja on oma materjali ise kirjutanud, selles suhtes tundus ka Uuspõllu monoteater rohkem ikkagi teatri kui standupina... Huvitav oleks teada, kas nad kirjutasid oma materjali ise või mitte... Või pigem nagu Linnateatri Hecuba pärast, et nagu koostöös teistega või nii...

Ja kuigi paljud naljad põhimõtteliselt tundusid mingist otsast ka tuttavana, oli siiski selline originaalimaik ikka küljes, et müts maha materjali ees! Tõsiselt naljakas oli... ja seda ütleb minusugune küünik, kes ikka harva naeru välja saab endast (no mõne erandiga, nagu eelmainitud Hecuba pärast). Ja võibolla need kergelt ka labasuste suunda kalduvad naljad on samuti siinseal stand-upi osaks. Kasvõi näiteks rootslase Jonas Gardell-i shows. Peaasi, et need domineerima ei hakka.

Oma venna "vanema vennana" tundsin ka enda nahalt ära teemad, millega Henrik Kalmet alustas... Paraku kõigest hoolimata mõjus ta ikkagi "soojendusesinejana" :) Ja hästi ta publiku kuumaks küttiski! Kõige tihedamalt erinevaid anekdootlikke situatsioonikoomilisi nalju just erinevatest situatsioonidest tuligi temalt. Tema kiiks naisteajakirju lugeda, mis tegelikult ju polegi naisteajakirjad, nagu ta iseenda õigustuseks ka publikule "asja selgeks teeb". Henriku stiil on natuke närviline. Ta pole ehk veel jõudnud ka nii hästi sisse elada, nagu temale järgnevad kursavennad ja sellepärast mõjub rohkem närvisolevana. Kuid mida show edasi, seda enesekindlamaks muutub ka mees. Ja seda rohkem ta enda "mõttevooluga" suudab ka vaatajat kaasa tõmmata. Ja eks neist naisteajakirjadest annab ju neid nalju ammutada niiet vähe pole. Seksinipid ja üldse "nipid" mis sellistes ajakirjades jagatakse tunduvad naeruväärsed juba enne kui ühtegi neist päriselt lugeda :) Kuid minu jaoks jäigi kõige soojemaks naljaks see tema võrdluste rida, kuidas alati tema on pidanud Karl-Andrease soojendajaks olema. Isiklik tasand mängib ikka palju rolli kuidas lugu kuulajale naha vahele poeb.

Teisena astus lavale Kaspar Velberg. Tema naljad olid seotud sugulaste kokkutulekuga. Kuivkäimla ja koledad suguvõsalased. Võibolla kõige vähemnaljakam neljast põhiloost, kuid mõnusalt enesekindel esitus pärast närvilist Henrikut. Naljakas oli küll Kaspari puhul tema roppude sõnadega ümberkäimine - justkui neid oleks tal väga ebameeldiv öelda. Aga võibolla oli see osa rollist, ei tea. Tahaks loota, et tal tegelikult ka lihtsalt on ebameeldiv ropendada :) Tema oi ka füüsilises mõttes kõige liikuvam. Kuid nagu mainisin mõndagi oleks sellest jutust tahtnud välja monteerida, but that's just me I guess...

Kui pooled mehed olid oma lood esitanud, tuli vahepalaks üks sketš vendadelt Kalmetitelt ning laul duolt Kaspar-Jörgen. Mõlemad päris head :)

Kolmandaks Jörgen Liik, kes kursus tagapool teistest ning esituses ka palju ebakindlam. Mitte, et see poleks võinudki olla selline närvilisem ja puterdavam - mõned inimesed ongi ju teistsugused, aga see vahe teiste meestega oli naljakalt silmatorkav. Loo mõttes oli jällegi parem kui Kaspari oma - vaese tudengi naistelantimiselood - jälle teema, mis ju tuttav teistest komöödiatest, kuid noor Jörgen elustas need situatsioonid hästi. Abivahendeid ju pole ning kõik tuleb lihtsalt käte ja olemusega selgeks teha. Lõpuks jäigi näiteks ebaselgeks, et see Aleksei või Andrei, kellega ta koos elab, kas see oli kaastudeng, ahv/mõni muu loom või papagoi või lihtsalt kujuteldav kaaslane :) Kuid samas oli võidurõõmsaid hetki, kui Jörgen ilmselt ise ka tunnetas, et publik on tal peos. Nendel hetkedel muutus ta ise ka vabamaks ja see lumepalliefektina tootis mõne veelgi ehedama situatsioonikoomilise nalja.

Viimasena ning tõesti suhkruna põhjal lasti lavale Karl-Andreas Kalmet. Teda oli nii näitlejana kõige parem jälgida kui ka tema lugu(lood) oli(d) minu jaoks kõige naljakam(ad) ning kõige rohkem samastumiskohti pakkuvad. Isegi naine müksas korra vastu õlga. Ma kohe ei saanudki aru, et millepärast. Hiljem küsisin, et mis ta müksib... selgus, et mina pidin ka tegema nii, et mõnikord küsin temalt, et mis tal viga on, kuigi tal pole midagi - et nüüd ta teab, et tahan lihtsalt meelega ärritada :) Noh, Karl-Andreas oleks siiski võinud meeste väiksed saladused jätta meie väikesteks saladusteks ning mitte välja lobiseda, et me teeme seda selleks, et hiljem mõnu tunda :))) No kui aus olla, siis ma tegelikult ei teadnudki, et mul selline komme on.. või tegelikult ju pole seda "kommet", aga käsi südamele pannes tuleb tunnistada, et mõnikord olen tõesti arvanud, et midagi justkui oleks naisel häda... aga siis on ju parem asjad sirgeks rääkida ning mitte jätta asju sisse ussitama või mädanema. Kui juba nii kaua oled naisega koos elanud, nagu mina (eile sai 17 aastat!) siis oled ju õppinud vähemalt nii palju, et naised tihti arvavad, et mehed peaksid aru saama, mis neil viga on või vähemalt seda, et neil on midagi, mis kas vastavalt vajab tähelepanu või just nimelt tähelepanu ei vaja... Aga mehed ju naiste "märkidekeelt", ega õhusthaaramise-kunsti ei valda ja mina olengi sellepärast läinud kergema vastupanu teed ning küsinud otse, kas midagi on... ehk näitab see sedagi, et ma muretsen ja hoolin... või tabamuse korral isegi seda, et ma tõesti justkui olen "naisest aru saanud" :)))

No igatahes oli Karl-Andrease läbielamisi suheldes oma naisega või suitsetama hakkamisel või seoses mistahes muu teemaga oli väga naljakas ning mõnus kaasa elada. See naljakas võrdlus suitsetama hakkamiseks vajaminevast tahtejõust, millest lugu käivitus, see oli ka esimene, mis pärast koju minnes neist kogu õhtu naljadest meelde tuli :) Hmmm... ja tema kodus on naisega küll kadestamisväärselt "kord majas", sest nii nagu tema tahab ja nõuab, nii teeb ka tema naine - isegi suitsetama hakkab, kui mees nii "otsustab" :)

Ja nagu noortega ikka, siis Facebook kummitab nii siin kui seal loos. 3 neljast võib neist ka FBst üles leida, aga nooremat Kalmetit njetu. Like!

Hinnang: 4 (mõned üksikud jutud, ehk paar lamedamat nalja välja vahetada ning olekski perfecto! Veidi kogemust ka juurde ja Eesti stand-upi tulevikku võiks juba selle põhjal uskuma hakata! Ausalt, väga naljakas oli! Loodetavasti neid aktsioone tuleb veel ja veel. Ja kui kellelgi on veel sellist "põrandaalust" inffi, mida eriti ei reklaamita, siis pliis andke mulle ka teada!!! raamatud@hotmail.com või kommentaarides! Päris vingeks elamuseks võib seda nimetada! Parem kui suurem osa tavateatrit! Ja terve etendus korralikult poolteist tundi - hinna/kvaliteedi suhe on nii vingelt kvaliteedi kasuks, braavo ja tänud!)

NB! Veel on võimalus näha seda lahedat ja erilist ettevõtmist 15.oktoobril... samas kohas (März) - Olevimägi 7. Fotod on pärit Cabaret Interruptus-e kodulehelt - www.interruptus.ee

Tekst lavaka kodulehelt:

Lavakad teevad püstijalukomöödiat

Lavakooli lõpetava kursuse tudengite Diana Leesalu ja Paavo Piigi lavastatud püstijalu- ja muudmoodi-komöödia "Kinoteater" teine kordusetendus toimub publiku nõudmisel neljapäeval, 6. oktoobril kell 20.00 Märzis.

Laval lõpukursuse tudengid Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Kaspar Velberg ja Jörgen Liik nooremalt kursuselt.