kolmapäev, 12. detsember 2018

Unusta/Unista - Tartu Uus Teater

 

Olen juba aastaid otsinud head ja uut hullumaja-teemalist teatrietendust või raamatut (Tallinna Linnateatri "Aju jaht"i ja Rakvere Teatri "Lendas üle käopesa" olin teistes versioonides juba varem ka näinud). Nendes on alati midagi lootusetut, kas patsientide, tohtrite või lähedaste seisukohalt; midagi hirmuäratavat, sest tihti on hullud ootamatu käitumisega ning kontrollimatud; midagi habrast, sest kõigil meil võib midagi juhtuda, midagi ülakorrusel põhjuse või ka põhjuseta viltu nihkuda ning olemegi selles, enesele soovimatus või tahtmatus olukorras. Hullumajades ja hulludega seotud lugudes on tihti tegemist ka võimusuhetega. Arstidel on tavaliselt jämedam ots käes, aga mis siis kui järsku osad vahetuvad... Või mis siis kui mõni hull on nii tark, et suudab mõjutada mõnd mitte-hullu tegutsema vastavalt hullu soovide järgi...

Lõpuks leidsin selle, mida otsisin - Jim Ashilevi kirjutatuna, Ingmar Jõela lavastatuna - Tartu Uues Teatris. Ainult, et seda ei mängitud traditsioonilises TUT-i majas, vaid nö. TÜ uues anatoomikumis. Samas majas kus asub ka Tartu Ülikooli "PSÜHHOLOOGIAINSTITUUT"! Tabav!

Esimene reaktsioon kui lugu hakkas lahti hargnema, kus selgelt intelligentne "hull" on kinnitatud püstitõstetud kanderaamile ja ta vestleb ühe noore doktorandiga, toda justkui oma lobaga mõjuta üritades, et tegemist on homaažiga "Voonakeste vaikimisele" ("Silence of the lambs"). Selged assotsiatsioonid Anthony Hopkinsi ja Jodie Fosteri karakteritega (Foster mängis filmis FBI kadetti, ehk ka nö. "õpilast" või nooremagenti). Jutt liigub ühel hetkel ka siin "inimsööjateni", seega ühenduspunkte leiab veelgi, aga lugu on tervikuna siiski teine ja otse loomulikult jõuab ka teise kohta välja... Ja muide üsna üllatavasse suunda (nagu filmis oli ka teatris Ashilevil see lõpp selles mõttes puändiga). Ja kui lõpp on tugev, on see juba rohkem kui pool võitu!

Ühtlasi on tegemist sci-fi'ga, sest tegevustik on asetatud lähitulevikku. Mõneti isegi "vahvaks" võiks neid esimese vaatuse "bugidega roboteid" pidada. Pakkus päris mitmeid naljakaid olukordi ja head teksti tänu vigastele keeleformaatidele. Aga mis peamine - Jane Napp ja Jaanus Nuutre mängivad nad mõlemad kuidagi nunnudeks ja armsateks - mõlemad robotimudelite erinevast arendusastmest pärit. Hädavajalik tasakaal muus osas valdavalt väga tõsisele sisule. Teises vaatuses, kui bugid on kõrvaldatud, on ka robotitest saanud tõsised töömasinad. Tulevikule viitab tegelikult kogu loo alusmõte - tegemist on just-just avastatava moodusega teha kriminaalidele operatsioon ning muuta nad seeläbi normaalseteks, seaduskuulekateks kodanikeks... See on kogu loo selgrooks ning seda kantakse siinses "eksperimantaalpsühholoogiakliinikus" ka läbi erinevate tegelaste. Trikk on ainult selles, et ühestki sellisest testopist pole veel "patsient" elusana väljunud...

Paratamatult tekkis sisuline sidusus mõttega, et sedamööda, nagu masinad arenevad ning teevad inimeste tööd ära - inimesed manduvad ja hakkab üha enam ilmselt tekkima ka psüühilisi hälbeid. Samas lahatakse ka näitlikult siinses loos inimeste ja masinate erinevusi. Masinad on programmeeritavad - nende tegutsemises-otstarbes võib enam-vähem kindel olla. Seevastu inimestes kindel olla ei saa - need võivad tegutseda vägagi ebaratsionaalselt ning täiesti tavamõistes normaalsuse piirest väljas ning ootamatult. Lisaks on mängus tunded, soovid, ihad, mis kõik omalt poolt mõjutavad inimest... ja mis masinatel ju puuduvad. Minu jaoks oligi Ashilevi näidendi üks vingemaid tugevusi, et lisaks laval mängitavale loole ja tekstile, oli aimata eelnevat ja sellele järgnevat ning ka ridade vahel oli vaataja-kuulaja ajudele jäetud seoste tegemiseks ruumi. Kuid seoseid oli ka autor ise oma loos loonud mõnusalt rikkalikult.

Ühtlasi on see ka loomulikult meditsiinilisi teemasid väljatoov ning huvitavalt "skandinaavialiku" krimka mõjusid avaldav lugu. Olles lugenud neid rootslaste ja norrakate krimkasid juba üksjagu, lisaks nende krimi-telesarju ja filme näinud sadu, joonistub neist tihti välja vägivald laste või noorte suunal. See ju mõjub ka vaatajale võimsamalt võikamalt. Ka selles loos on lapsed toodud sisse. Kui naudiguliselt kirjeldab põhi-psühh (väga mõnuga, hoogsalt ja usutavalt Nils Mattias Steinbergi poolt loodud karakter), et kuivõrd "inimesena" ta end tunneb, viies oma rõvedaid mõrvasid ellu... Ja eriti eriliseks maiuspalaks on tema jaoks just laste--- jah, jõle mõeldagi... Aga eesmärk on täidetud. Ühest küljest sümpaatselt tark ja terav tüüp, kellele mingis mõttes isegi tahaks head, aga teisalt jällegi nii vastik, et sellised tuleks igaveseks ühiskonnast eraldada.

Lavalugu kõige muu kõrval ja koosmõjul toob välja ka kirglikkuse ohtlikud piirid. Kirg ja kirglikkus on ju tore ja tõelise kirega jõutakse suurepäraste tulemusteni, aga tore on see vaid teatud "piirini". Seda ületades võib sellist kirge nimetada ka "hulluseks". Ja kirge võib tunda ju mille iganes vastu. Antud kontekstis tuntakse seda nii teaduse, võimu ja ka armastuse vastu...

Tegemist on sama lavakooli lennu lavastaja ja näitlejatega ning osaliselt võib-olla tänu just sellele teineteise tavalisest tugevamale mõistmisele ongi kogu tervik nii osavalt kokkumängiv ja kõik kuidagi sobivasti ühes ansamblis. Lavastaja Jõela eelmises, kooliaegses töös ("Kratt"), oli (liiga) palju ideid ühte lavastusse kokku kuhjatud, et lõppkokkuvõttes hakkas see pisut terviklikkusele hoopis vastu mängima. Siin on tegemist suure arenguhüppe teinud, justkui kogemustega, palju targema lavastajaga. Kõike tundub olevat parasjagu, samas ei puudu siit huvitavad ideed ning meisterlik kokkusidumine ka raskemates kohtades. Lugu teeb sees ühe ajalise hüppe, kuid see on laval osavalt kokku seotud nii, et loos on voolavus sellest hüppest hoolimata ilus. Annab vaatajale veel ühe ohhoo-momendi juurde. Teises vaatuses, kus kaks erinevat vestlust on lavastatud samaaegselt toimuvaks, tekitab esialgu hämmelduse, et kuidas see komistamine lavastajal siin lõpu eel nüüd järsku sisse sattus... aga ühel hetkel, kui lugu nendes kahes vestluses kokku jookseb saab väga hästi aru, et vastupidi - siin on tegemist hoopis huvitava leiuga, muutes lavastuse ülesehituse dünaamilisuse mõttes põnevamaks ja erilisemaks. Lisaks on minu arvates psühholoogilise õõva tekitamine sama raske teatris kui hea ja terava huumori lavastamine ja väljamängimine nii, et see mõjuks, aga ei muutuks lihtsaks. Ka sellega tabab Ingmar Jõela oma trupiga märki.

Mängukoht ise aitab luua põhja erilisele atmosfäärile, aga oleme ausad - ainult ruum ei taga veel loo toimivust seal sees. Kunstnik Nele Sooväli ja videokunstnike Gabriela Liivamägi, Oskar Aitaja ja lavastaja enda töö tundub esmapilgul taustsüsteemi loomisel nähtamatu... ja kas see polegi mitte kõige parem kompliment kunstnikele - nende töö on nii hästi integreeritud tervikkuse, et see tundubki kõik nii loomulik. Ent kui võtta, et kogu see erinevate külgede samaaegne filmimine, üldse kõik need ekraanid, juhtmed ja huvitav kunstiline tundmus, et samaaegselt toimub kõik ju tulevikus, ent ometi on selles mingi teatav stiilne 60ndate, 70ndate feeling, teatav tunnetuslik atmosfäär, mis omakorda ajab natuke nagu segadusse, ent samas toimib ja hoopis mõjub huvitavalt leidlikult sellesse loosse atmosfääri juurde luues. Ja eks "ajastu-stiilid" tulevad ju ikka ja jälle moodi tagasi (eriti võis seda robotitest välja lugeda). Kõike kroonimas pruunikad toonid, millele andis emotsioonidele omalt poolt hoogu andva valguskujunduse valguskunstnik Luise Sommer, tuues nendele pruunidele toonidele peale oma rohelisevõidulise valguskaardi. Muidugi unustamata ka Sander Möldri helikujundust, kelle ekraanikahinad ja kõikvõimalikud krõpsud vajadusel kas ehmatasid või hoidsid õõva õhus. Superkoostöö terviku nimel!

Jõuame ringiga näitlejate juurde, kellest Nils Mattias on laval juba sellel hetkel kui publik saali lubatakse... teeb "sellise" rolli, kus ta on terve oma lavaloleku kinnitatud ehk praktiliselt kaelast allapoole liikumatu ning kehakeele ja "žestidega" ta mängida ei saagi - kogu mängu ja selle psühhi mängibki ta kõigest oma pea, hääle ja tekstiga välja - wow! Omamoodi oli tema ju nö. publiku oma esindaja laval - ta oli seal koos meiega, enne kui teised sinna tulid ja tegelikult nagu panigi meid vaatajaid olema "tema poolt" need esimesed hetked, enne kui selgus tema isiku siinolemise põhjus... Ja vaese mehe tõenäoline saatus, enne kui neid "pöördeid" lasti ridamisi publiku ajusid krussi ajama
:) 
Kuid vähemalt sama suure kui mitte suuremagi vägitööga saab hakkama vast tüki tõelist "peategelast" mängiv Steffi Pähn. See kuidas ta rahulikult suurema osa tükist on tagaplaanil, isegi hullu Kristiani, ehk Nils Mattiase karakteri bravuuritsemisele, vastab ta jääkülma ja steriilse tohtriliku kindlameelsusega. Ja kui tabavaks muutub see olek tema hämaral poolel, ehk teises vaatuses... Minu jaoks üllatus seisneb Steffi küpsuses, ta on lihtsalt ju liiga noor tegemaks nii läbimõeldud ja -tunnetatud karakterit!!! Kuna ta liigub vahepeal ka publikule eriti lähedale, siis oli seda lähedalt veel eriliselt võimas vaadata ja ühtlasi tänu sellele läbi tema karakteri seda kõike tunnetada. Andis mingi täiesti uuelaadse elamuse.

Minu teatrikaaslaseks oli seekord mu (täiskasvanud) tütar ning tema absoluutsed lemmikud olid "robotid" - Jane Napp ja Jaanus Nuutre. Eriti siis kui nad natuke veel "rikkis" olid. Ka mina nautisin nende mõlema mängu nii, nagu ma veel kunagi varem neid näinud pole. Jane on üldse iga rolliga justkui saamas tugevamaks ja tugevamaks näitlejaks. Usun, et mitmetele meist meestest ilmselt meeldiks kui tulevikus oleks sellise "ehitusega" naisrobotid :) Silmailu kui palju... ei saanudki aru, kas tal ongi nii suured silmad või oli see meik nii hästi nende suurust rõhutas. Kuid tema mängu ilu avaldus eelkõige ikkagi piinliku täpsusega mängus. Seda nii alguse moonutatud tekstis kui ka üldse kogu karakteri ülesehituses. Ja Jaanuse liikumine! Nagu oleks selles mingit vaevu hoomatavat breakdance-likku nõksu - just niipalju, et andis usutava robotliku vaibi, samas oli tema ju "vanem mudel" ja veel teised tüübi erilised nüansid, teistmoodi vigane tekst sealhulgas - tõeliselt vaimustav! Teises vaatuses liitub uue karakterina ka Markus Truup - vana tohtri pojana... ja kuigi olen ma tema koomilisema ja energilisema mängu suurem austaja, siis näitleja enda arengu mõttes on väga oluline saada kehastada sellist - üdini tõsist ja samuti praktiliselt ühel kohal mängivat, sügavat ja tegelikult ju katkise hingega noort... Juba tänasel päeval võib selliseid "elu mõtte" kaotanud noori paraku väga tihti kohata. Ta pakub täiesti teistsuguse kahjutunde kui mida tunneb teiste tegelaste suunal. Ainus, kelle rollis oleks eelistanud kedagi päriselt sellest lennust väljastpoolt näitlejat, ehk kedagi päriselt vanemat meest, sest usun, et see oleks toonud sisse mingi lisa-kaalu, oli Johan Elm'i tegelane. Ärge saage minust valesti aru, Johan ei mängi valesti, ega ka halvasti. Lihtsalt see väike nõks oleks andnud midagi veelgi juurde. Tegelikult on peatohtri-roll vast kõige väiksem ja ka muidu (vähemalt minu jaoks) teistest muidu ka ebaolulisem.

Hinnang: 4+
Meeldis! Ja väga! Pärast Tartust minema sõites oli tükk aega võimalik teatrielamuse üle arutleda - kõik need erinevad teemad ja mõjutused ja detailid, mida keegi sealt märkas ja enda jaoks üles noppis. Teooriad, mis tekkisid veel omakorda lõpus, seoses peategelase nimega - kes ta oli ja mis oli selle kliiniku nimi ja ometi oli seal peatohtriks keegi teine... ja siis veel see viimane stseen, kus kaks inimest kõrvuti laval... Ja kui liita siia selliste "operatsioonide" tegemise võimalus... kas ehk keegi oli kellegiga muudmoodi ka veel suguluses? Teatrikaaslane polnud mu konspiratsiooniteooriatega nõus (ja ega ma lõpuni neid kaitsta suutnudki), aga lugu ise annab võimaluse igasugusteks järeltõlgendusteks ja see muudab ju elamuse veelgi suuremaks. Pole Ashilevilt veel nii head materjali lugenud/näinud. Samuti on mitmed teised trupist teinud oma siiani parima töö. Aga kui nad on nii noorte ja/või algajatena juba nii võimekad, see tähendab, et seda potentsiaali on siin veel kuhjaga! Suurepärane ja muidugi palju ootuseid äratav!
Bravo!

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (üleval on kasutatud Ruudu Rahumaru fotot teatri FB lehelt):

Kristian Emminghaus on psühhopaat, kes on minemas ühele meditsiiniajaloo tähtsaimale operatsioonile. Selle tulemusel muutuks kõik. Aga Kristian ei soovi muutusi, vaid tahab jääda psühhopaadiks. Saatuse tahtel satub Kristian operatsiooni eel kokku Emili Kraepeliniga, kes on teda oma doktoritöö raames aastaid lähedalt jälginud. Algab painajalik psühholoogiline võimumäng, mis seab ohtu kümneid elusid ning hägustab piire empaatia ja psühhopaatia vahel.

Näidend on inpiratsiooni saanud kohast Dorpatis, kus sündis 130 aastat tagasi esimene eksperimentaalpsühholoogia laboratoorium. 

Laval


STEFFI PÄHN

NILS MATTIAS STEINBERG

JOHAN ELM

JANE NAPP

MARKUS TRUUP

JAANUS NUUTRE

Autor 


JIM ASHILEVI


Lavastaja 


INGMAR JÕELA


Kunstnik


NELE SOOVÄLI


Helikujundus


SANDER MÖLDER


Valguskunstnik

LUISE SOMMER

Videokunstnik


INGMAR JÕELA



Esietendus

2. november 2018 TÜ Uues Anatoomikumis (Näituse 2)


Näidendis kirjeldatavad vägivallaaktid võivad mõjuda häirivalt. 
Lavastus ei ole soovitatav alla 14-aastastele. 

Lavastus on kahes vaatuses ja kestab 2h 30min. 
Lavastus jõudis Tartu Uude Teatrisse läbi jaanuaris 2018 lõpenud ideekonkursi. 

kolmapäev, 5. detsember 2018

Mees, kes pidas oma naist kübaraks - Vl. Majakovski nim.Teater (Moskva)


Nüüd juba tagantjärgi targana võib öelda, et 'Kuldse Maski' festivali pakutud kolmas teatrielamus oli minu jaoks sisulises mõttes kogu festivali lemmik, kuigi lavastusena vast ehk vastupidiselt - kõige nõrgem. Kuid kuna mina olengi rohkem sisu peale väljas ning ootangi eelkõige tugevat faabulat, siis jäin elamusega kokkuvõttes rahule.

Etendus toimus Vene Teatri uhkes saalis, kuigi oleks pigem sobinud mõnda indie-teatri-saali, sest lavaline ülesehitus oli mõnevõrra kaootiline - oma taustaks riputatud kinolinaga, millele projitseeriti samuti laval keset kõike läbi etenduse seisnud kaameraga "patsientide" jutustusi nö.otse-ülekandena ning pidevalt laval olevatest muusikutest, kes kuidagi ripa-räpa külgedel toimetasid.

Oliver Sacks'i raamat, mis on dramatiseeringu aluseks, on ju maailmakuulus (ilmunud ka eesti keeles). Sacks ise on neuroloog (mõned teavad teda näiteks Robin Williams'i kehastatuna filmist "Awakenings") ning kogu ülesehitus seisneb erinevate kiiksudega patsientidega intervjuudel. Nõnda on neid "lugusid", mis üpris konkreetsete lõikudena esitatakse vaatajale ridamisi umbes 10. Kümme erinevat kiiksu, ehk normaalsusest kõrvalekallet, millel ka diagnoosiline haigusnimetus tegelikult olemas. Iseenesest on kuidagi kummaline naerda nende veidrike üle - nagu naeraks haigete üle ja see on nii ebamoraalne, kuid samas mis teha - naerma jab. Eks need on ka valitud sellest "naljakamast" otsast ja esitatud ka suure mõnu ja mahlaka lähenemisega. Muide raamatus on neid patsiente üle 20, seega kui etendus meeldis on mõistlik raamatust neid lugusid juurde ammutada.

Jah, üks hulluke või ullike järgneb teisele, üks hullem kui teine. Tegelikult mõnel neist vaid lihtsalt väike kummaline kiiks küljes ja muidu oleks tegemist täiesti normaalse inimesega. Mõne kiiks on naljakas, mõnel hoopis kurb, aga suurem osa nii üht kui teist. Seekordse publiku lemmikuks näis kujunevat aplausi ja naerupursete alusel hinnates ilmselt üks 89-aastane vanaproua, kellel Amor-i haigus peale tuli (neurosüüfilis). See tähendab, järsku keset kõike tuli nö. "särts" sisse ning hakkas uuesti himu tundma meeste järele. Kuid see ju hoopis naljakas mõttes selline haigus, millest lahti saada ei tahagi - elul on jälle värvid ja hoog - memm on justkui jälle "noor"! Kelmikas näitlejanna - Natalja Palaguškina - justustas seda ka sellises vahvas vormis publikule, kasutades tihti lausete alguses "Kuulge tüdrukud", nagu räägiks meiega kui oma sõbrantsidega. Otse loomulikult kiskus ka üha vaese mehe publiku hulgast endaga lavale kaasa tantsima ja nii mõnigi meist sai temalt amüseerima kutsuva silmapilgutuse :) Tulid meelde vene telekanalite aastavahetuse huumorisaated.

Samas paari sellise loo lõpp andis mõista, et sellest haigusest väljatulekuks oli vaja kõigest "peeglissevaatamist" ehk enda haigusest teadlikuks saamist. Mõni lugu lõppes kurvalt - paradoksaalselt kui ravi toimis ning inimene sai oma haigusest lahti, muutus ta elu tühjaks ja mõttetuks. Näidates ära, et võib-olla alati polegi vaja katkist asja parandama... Kuid inimaju on üks keerulisemaid süsteeme siin maamunal ja kus seda ette teada, mida sellega peaks tegema ja mida mitte - arstil lasub ju ikka kohustus ravida ja inimese normaalne tervislik seisund luua või säilitada. Kummaline tunne tekkis vaatajana, et kohe kui hakkasidki joonistuma välja mingid mustrid, siis paisati need järgmise looga jälle segi - me inimesed oleme tervetenagi nii erinevad, rääkimata siis haigetest. Kui mõni kruvi logiseb, siis kunagi ei logise need erinevatel inimestel täpselt samast kohast ja sama palju. Inimmõistus on ja jääb üheks kõigi aegade suurimaks müsteeriumiks.

Nende patsiendi-lugude jutustamisel on lavastaja Nikita Kobelev kasutanud erinevaid tehnikaid - muusikat, videot, jutustamist, dialoogi, publiku kaasamist ja füüsilist - igasuguseid stiile erinevateks lugude-jutustamise vorminguteks on kasutatud, kuid need kõik ei mõju päris orgaaniliselt, vaid jääb aimdus tahtlikust konstrueeritusest lahendada iga lõiku kuidagi isemoodi. Ja kuna vaatajana mõtled sellele, siis mõjub lavastuslik stiil ka pisut lihtsakese ja vales mõttes läbinähtavana.

Näitlejate stiilides oli ka kõiki mängu astmeid, tavalisest psühholoogilisest ja usutavast mängust kuni groteskse ülemängimiseni. Võib-olla oli see nõksu kultuurilises mõttes lähenemisena võõras... kuigi mitte otseselt võõras, vaid ütleks isegi, et äratuntavalt venelaslik. Sest teatav rahvuslik eripära lööb kohati välja. Seda kõige positiivsemas mõttes, sest eks selliseid "teistsuguseid" inimesi ole igal rahvusel ning eestlasena seda vaaates tekkis teatav duaalne distants - briti juurtega ameerikas töötanud tohtri lood, venelaste esitatuna - eestlaseid see ei puuduta... kuigi ise oma peas tead, et puudutab ju küll - pole me keegi kaitstud selle eest, et ühel hetkel peas mingi krõks ära käib (või on juba käinud) ning oledki ümbritsevate ja ühiskonna jaoks "kummaline" ehk nö. "haige".

Hinnang: 3+
Lõppkokkuvõttes kujunes sellest minu tänavuaastase "Kuldse maski" festivali kõige sisukam teatrielamus. Kuna lugusid oli nii palju, siis eks nad muidugi mõjusid erinevalt - mõni tugevamalt, mõni pani vaid õlgu kehitama, ühest ei saanud keelelises mõttes kõige paremini aru ja ilmselt läks midagi kaduma. Kuid lõppkokkuvõttes tervikuna on sellised etendused, kus jutustatakse mitmeid erinevaid lugusid vägagi teretulnud. Saab justkui 1 teatrielamuse asemel 10 :) Ja eks meid inimesi puudutavad ning inimestest ning meie psühholoogiast ja vaimsest tervisest rääkivad lood on ajatud ning toimivad endasse sissevaatamistena, kuigi "õnneks" räägivad teistest inimestest.
Lavastusena selline, ma ütleks "räpane" stiil ei ole minu maitse järgi, kutsub esile soovi korrastada või lõigata midagi välja (ja ma ei mõtle mitte tekstist, vaid kõikidest kokku-kuhjatud stiilidest), ehk iga lugu ei pea just omamoodi lahendama. nendes tegelaste kiiksudes oli juba piisavalt eripära. Kuigi teatri mõttes lihtsalt üksteise otsa neid jutustada kaotab ka teatraalse mõtte. Ja, keeruline, aga tehtav. Näitlejatel oli ka selles trupis väga erinev tase. Seega jäi kuidagi segane tunne sellest kõigest. Kuid mis peamini - lugu (lood) kandis ka selle segaduse võitjana välja. Komöödia või pigem dramöödia, mis kutsub raamatut lugema ning paneb mõtlema inimmõistuse hapruse üle.

---------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud foto):

Vl. Majakovski nim. teater, Moskva 
INIMENE, KES PIDAS OMA NAIST KÜBARAKS
Oliver Sacksi ainetel
kohtumised suurepäraste inimestega 
Lavastus: Nikita Kobelev
Kostüümikunstnik: Marina Bussõgina
Videokunstnik: Jelizaveta Kešiševa
Koreograaf: Aleksandr Andrjaškin
Valguskunstnik: Andrei Abramov 
Näitlejad: Julia Silajeva, Aleksandra Rovenskihh, Natalja Palaguškina, Pavel Parhomenko, Nina Štšegoleva, Roman Fomin, Anastassia Tsvetanovitš, Olga Jergina, Aleksei Zolotovitski 
Etenduse kestus 2 tundi 40 minutit (vaheajaga)
18+
Lavastus oli 2018. aasta „Kuldse Maski“ longlistis. Osales programmis Russian Case 2017. aasta festivalil
Ülemaailmselt kuulsa Ameerika neuropsühholoogi ja kirjaniku Oliver Sacksi teosest „Inimene, kes pidas oma naist kübaraks", mis põhineb tema patsientide lugudel, sai ülemaailme bestseller ning sellel on huvitav lavaline saatus: Michael Nyman kirjutas ooperi, esimese draamalavastuse tegi aga Peter Brook. Majakovski-nimeline teater lavastab seda Venemaal esimest korda, et rääkida inimestest, kes püüavad üle saada oma erinevatest paradoksaalsetest kõrvalekalletest. Lavastuse loojad uurivad meediatehnika, eksootiliste muusikariistade ning delikaatse huumori abil neid kõrvalekaldeid kui avastusi, muutusi aju töös – kui inimese tavaelus tundmatuid teid.
Oliver Sacks, autorina oma kangelastest: „Neid võib nimetada veidrikeks, aga kujuteldamatut kaugetes kohtades, mille olemasolu on ilma nendeta isegi raske uskuda. Mina näen nende veidrustes imede ja muinasjuttude peegeldust".
Nikita Kobelev, lavastaja: „Mõtlesime lavastuse jaoks välja naljaka valemi „kohtumised suurepäraste inimestega". Me tõepoolest tahaksime, et etendus muutukski selliseks kohtumiseks – mitte tegelastega, aga inimestega, nende lugudega, mis absoluutselt ei sarnane üksteisega. Heites pilku nende haigusest segipaisatud saatusesse, uurib doktor Sacks sidet aju ja teadvuse vahel, teadvuse ja hinge vahel."

teisipäev, 4. detsember 2018

Protsess - TÜ VKA/NUKU


Mõnikord teatrisse minnes on selline eriliselt suur soov, et see mida vaatama hakkad oleks väga hea... tahad, et saaksid pärast ainult kiitvaid sõnu öelda... Sedasi oli mul just TÜ VKA lavakooli 12.lennu diplomietendusega. See lend on kuidagi eriti armsaks saanud. Jalutasin läbi vanalinna NUKUsse ja ütlesin seda ka teatrikaaslasele - kas tõesti Kafka läbi noorte üllatab seekord...

Paraku tahtmisest ja soovimisest alati ei piisa. Lõppude lõpuks on ju tegemist ikkagi Kafkaga. Kirjanik, kellega mina lihtsalt pole sina-peal. No ei suuda ma teda süüa ei nii, ei naapidi. Samas tuleb au anda, et Mihkel Seeder on selle loo väga ilusti lahtimõtestanud oma dramatiseeringuga. Tegemist polegi vast nii lihtsa ülesandega. Lisaks on säilitatud teatav absurd ja loodud teatrile vajalik mänguline pind. Seega on vast mu kõige suurem rahulolematus "Protsessiga" seoses selle sisua suhestumatus. See ei kõneta mind isiklikult. Samas kui etenduse lõppedes oli inimesi, kes ka seistes aplodeerisid ja ma mõistan neid - nendele läks see korda, nagu peetakse ka Kafkat klassikuks.

Kuid lavastusest endast... Minu esmane isutekitaja oli muidugi võimalus noori näitlejatibusid näha. Olen neid nüüd juba korduvalt erinevates ühis- kui ka teistes lavastuses näinud ning üsna tugevalt on koorunud välja omad lemmikud, kes ka "Protsessis" alt ei vea (kuigi siin neil kõigil eriti nähtavat rolli polegi) - Stefan, Silva, Hans Kristian, Henessi, Maarja ja Elar (samas Elar üllatas Lembitus hiilgavalt ära ja nüüd pärast seda ootan vastavat taset, aga endiselt ootan). Lisaks lavastajana ka Peep Maasik ning Mari, Karolin ja Loviise on samuti positiivselt viimaste rollidega hea külje ja suure potentsiaaliga silma jäänud. Ääriveeri tean ka, kes on Grete Konksi, ehk tunnen ta laval ära ja positiivses mõttes ootan, mida ta teeb. Tunnen ära ka Protsessi Josef K. ehk peategelase, ehk Kristjan Poom'i, aga kui siiani olid ta tegemised ikka pigem meelt mööda (eriti Tom Sawyeris), siis "Protsess"i peaosa ta välja päris puhtalt ei vedanud. Tabasin end korduvalt kahetsemast, et ei näe teises koosluses seda mängu (nimelt mängitakse seda kahe erineva rollijaotusega). Mitte seda, et Kristjan ei pingutaks või prooviks kogu hinge lavale valada, aga kuna ta on ainuke otseselt peaosa ja peab kandma, siis veel on need õlad nõrgad selleks, et Kafka Josef K'd huvitavaks teha või üldse mingigi konksu välja viskav karakter luua, millest vaatajal meenutades ka hiljem oleks kinni hakata, et vot see on tal nii või naa lahendatud, siia või sinna on sisse või juurde pookinud midagi või vastupidi, et see oli psühholoogiselt usutav ja üdini aus mäng või siis kaasahaarav... kui, et see lihtsalt "oli". Sahmis jah ringi, energiast puudust ei olnud (ehk vaid päris lõpus), kuid pigem oli huvitavam teisi seal ümber vaadata-jälgida. Ehk oleks tal veel vaja tugevama eripäraga karaktereid mängida, et ülesanne oleks piiritletum ja nõnda need sisemised minad üles leida, millele karaktereid peale ehitada? Räägin siin nagu ise oskaks, aga püüan lihtsalt mitte lahmida, vaid konstruktiivselt asjale läheneda. Seekord oli aga kõige suuremaks avastuseks Mathias Leedo. Tema võimas häälematerjal ning selles tükis mitmed erinevad ja eriilmelised karakterid - sain veel ühe noore näitleja juurde, kelle edasist arengut ja teatrikäekäiku jälgida!

Eks ta suuremas osas oli ikkagi puhas ansamblimäng ning kõige lemmikumad stseenid olidki just need kus tegutseti koos (ees jorus laiali astudes, üleval fotol plangu taga, külgedel, nukku käsitledes jne). Lavastaja Taavi Tõnisson on oma lavastusliku külje ilmselt seda silmas pidades üles ehitanudki, sest isegi kui lavakeskmes oli keegi tegelastest ilma teisteta, siis ülejäänud olid lava äärtes teistele kaasa elamas... nagu oleksid nad kõikenägevad silmad ja kõikekuulvad kõrvad - kus tegijaid seal nägijaid. Ja muidugi eks rahvast olegi igal pool meie ümber...

Lavastuse visuaalne pool on kui üks silmakomm. Annika Aedma kunstikutöö nii lava kui kostüümide osas võlus ja koos Olga Privise seatud liikumise ja koreograafiaga praktiliselt lõid suurema osa atmosfäärist ja sellest erilisest tundest, mis viis nii ajastusse kui tekitas ka dünaamilise eripära. Seda hõngu saab väga tugevalt ka hiljem tagasi manada, milles seda etendust vaadates end tundis. Ruusmaa enda helilooming ja muusikaline kujundus oli ka väga ilus ja mis peamine - huvitav. Põnev valguskujundus, mis on samuti TÜ VKA üliõpilaste loodud Mari-Riin Paavo juhendamisel aitab omalt poolt atmosfäärile ning tunnete tekitamisele kaasa. Taavet Janseni juhendamisel töötanud TÜ VKA üliõpilased, kes andsid videokujundusega oma lisa väärivad ka vaid kiitust. Ning Taavil on väga hea silm selle kõige kokkusulandamiseks ja ohjes hoidmiseks. Jah, kunstiline tervik ja taustsüsteem etenduse lumma tekkimiseks on kahtlemata väga tugev! Rääkimata kogu sellest keerulisest sümbioosist, sest mängu on toodud ka veel nukk, keda väikse ja vaese inimese kehastuseks võiks pidada - oleme oma ühiskonna orjad. Liigume neid radupidi, nagu meid lükatakse-tõmmatakse. Kui keegi kõrgemalt tahab Sind süüdistada, siis pole Sul midagi teha... võid ju vastu võidelda, võid lamenti tekitada, aga see on suures plaanis vaid torm veeklaasis. Väiksest inimesest sõidetakse lihtsalt üle. Tean mitmeid inimesi, kes arvavad, et ka Eesti riigis on asjad nii. Mind nende inimeste pidev joru tüütab, aga võib-olla ei muutu ka asjad kunagi paremaks kui keegi ei viriseks? Minusugused lasevadki endast vaid üle sõita, sest elades, nagu orav rattas lihtsalt ei jõua ning ammugi pole selleks aega, et millegi suure üle viriseda ja võidelda... kuniks oled ise selle ohver ja siis on juba hilja?

Mis mind siiski lavastusliku külje pealt häiris oli see kõikide tegelaste karjumine. Ma ei tea, kas viga oli selles, et ma lavale liiga ligidal istusin või siis tahetigi näidata, et karju mis Sa karjud, kõik karjuvad ja siis ei kuulegi teineteist ja sedasi sõidab vanker edasi ikka sama teed ja midagi ei muutu... ei tea... Aga raske oli jälgida ja karaktereid pidevalt karjudes pole ka võimalik üles ehitada. Siis kui kakeldi ja mürati, siis ju see sobib küll, aga muu teksti edastusel oleks vaja olnud mingit eraldi häälerežiid tõusude ja langustega, mitte ühe pideva andmisega... Samas 5+ kassikräunatusele, mis ilmselt tuli Karolini ja Henessi vahelisest naiste-kaklusest - cat fight!!! Fight-fight-fight! See kogu stseen oli üldse igati särtsu täis...

Seega jah... ei saanud päriselt seda, mida enne etendust lootsin ja teisipidi tagasi vanalinnast läbi koju jalutades teatas ka teatrikaaslane, et tal hakkas sellest karjumisest pea valutama ning tema lemmikuks oli Mathias Leedo. Ilmselgelt vaatasime sama tükki... ja ilmselgelt oleme sama maitse ja lugemusega. Tema oli küll nõksu veelgi rahulolematum kui mina. Tema neid noori ei tunne üldse, minul lisandus ikkagi oma tibude arengujälgimise nüanss ka juurde...

Hinnang: 2+
Tundub, et minusugusele vaatajale on lugu sellevõrra oluline, et kui see ei kõneta, kui sellega ei saa isiklikult pinnalt suhestuda või tekitab rohkem küsimusi kui annab vastuseid, siis mõjutab see ka üldist teatrielamust nii palju, et tugevast kunstilisest küljest hoolimata ei saa tervikelamuseks piisavat ainest. Vähemalt "Protsessiga" oli nii. Kindlasti tuleb (ja on tulnud) ette ka erandeid. Samas tugevat ansamblimängu leiab siit küll ning lavastuslikke lahendusi, mis on seotud liikumisega - neid nautisin täiel rinnal. Näitlejatudengite ühenduses jäi mainimata, et ka Liivika Hanstin toob kogemustega näitlejana oma kohaloleku ja mänguga vajaliku nüansi sisse ja on küll kui üks teiste seas, kõige austavamas mõttes, ent siiski eriline.
Noorte tegemistahet ja -janu tunnistada on äge ning hoiab teatripildi suures plaanis elavamana. Kirest siin puudu ei tule, võib-olla ajab kohati isegi üle ääre, aga parem sedapidi kui, et puudu tuleks. Kui see kõik oleks olnud näiteks Tammsaare, oleks see muidugi olnud hoopis mingi teine lugu, ent me kõik ju vaatame oma enda isiklikult pinnalt teatrit... ja ega ainult Tammsaaret ka teatrites mängida loomulikult ei saa... aga kui see oleks olnud Tammsaare, siis usun, et sellise kunstilise ja lavastustehnilise ülesehitusega tükk koos teistsuguse sisuga oleks olnud vägagi kõnekas ning sellise kirega mängitult veel eriti huvitav. Jään igatahes huviga Pipit ootama, mis on 12.lennu järgmine lavaline ettevõtmine.

PS. Üks küsimus on tallinlasena tekkinud, et kui Panso-kooli tudengeid näeb ikka teatrites publiku seas üpris tihti... siis Viljandi kooli omad - kas nad käivad ainult Ugalas teatrit vaatamas või ma tõesti lihtsalt ei juhtu neid mitte kunagi nägema? Võib muidugi olla, et ma teen liiga ja ei tunne neid ära või tõesti satume kogu aeg erinevatele etendustele. Igatahes ma leian, et näitlejaõpilastel tuleks ka endal vaadata VÄGA palju ja väga palju erinevat teatrit. Mul on näiteks EMTA lavakooli 29.lennuga esimene kohtumine tulemas nüüd detsembris läbi nende esimese avaliku ühisülesastumise, aga juba eelnevalt on tekkinud paar sümpaatiat pmst sellelt pinnalt, et näen neid pidevalt teatris, vaatamas-õppimas ka läbi selle. Ka kogenud näitlejaid kohtab teatrites publiku seas ja no automaatselt nende aktsiad tõusevad, sest ilmselt nad on ka muidu üldisemas plaanis huvitatud teatrist - hoiavad end vormis ka sellega, et teavad mida tehakse mujal kui koduteatris ja see annab aimu mingist tundmusest, et nad ei tee seda kõike lihtsalt ainult töötegemise pärast. Selline mõttekäik lihtsalt, mis mõnikord jälle esile kerkib. Jällegi miskit, mida enda kännu otsast vaatad... eks igaüks hingega oma tööd tegev mistahes alal on igati huvitatud oma töö vastu laiemalt, mitte ainult selle igapäevase ärategemise suhtes...


Tekst lavastuse kodulehelt:

Protsess

1 H 40 MIN|NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL

Maalt linna tulnud ambitsioonikas noormees Josef K töötab pangas soojal kohal, hindab väga oma positsiooni ja pingutab selle säilitamise nimel. Kolmekümnenda sünnipäeva hommikul esitatakse talle süüdistus ning algab protsess. Milles teda süüdistatakse? Milline on tema kuritegu? Kas ta on mees, kes kaotab kõik, sest keegi esitas tema peale valekaebuse, või on see enesest teadlikuks saamise protsess, mille eesmärk on inimest õigele teele juhatada?
„Protsess” on psühholoogilist, füüsilist ning nuku- ja visuaalteatrit siduv noortelavastus, mis käsitleb inimeseks olemise baasteemasid.

Mängivad

NUKU teatri näitleja Liivika Hanstin ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lend: Stefan Hein, Karolin Jürise, Loviise Kapper, Elena Koit, Grete Konksi, Mathias-Einari Leedo, Silva Pijon, Kristjan Poom, Henessi Schmidt, Maarja Tammemägi, Hans Kristian Õis, Elar Vahter, Mari Anton
Autor Franz Kafka
Dramatiseerija Mihkel Seeder (VAT teater)
Lavastaja Taavi Tõnisson
Kunstnik Annika Aedma
Liikumisjuht Olga Privis
Helilooja ja -kujundaja Vootele Ruusmaa
Valguskujundajad TÜ VKA tudengid Mari-Riin Paavo juhendamisel
Videokujundajad TÜ VKA tudengid Taavet Janseni juhendamisel
Tõlkija August Sang
TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 12. lennu diplomilavastus
Esietendus 11. novembril 2018 NUKU teatri väikeses saalis
Vanusele: noored alates 16. eluaastast ja täiskasvanud
Ühes vaatuses, 1 h 50 min

pühapäev, 2. detsember 2018

November 2018 teatrikuu kokkuvõte + detsembri soovid ja soovitused


Novembris jõudsin teatrisse 16 korda - isegi hästi arvestades, et käimas on PÖFF, kuhu olen jõudnud ka rohkem kui paarikümnel korral...
14 nendest 16st on käesoleval aastal esietendunud lavastused ja 2 varasematest aastatest... Tallinnas vaadatud tükke 11, väljaspool 5. Algupärandite poolest 7 pärit eestlaste ajuraginast, 9 välismaalt. Tervelt 5 autorilavastust, mis ilmselt oli terve aasta auteur'ide toimetamisterikkaim. Täpselt pooled, ehk 8, võiks tinglikult nimetada otsapidi ka komöödiateks. Täpselt pooled, ehk 8 valmisid suurte riiklike teatrite seinte vahel, ülejäänud 8 võib nimetada indie-teatriks... Teatrielamuste seas oli 1 tantsuteater, 1 muusikal, 1 lavakooliõpilaste diplomilavastus, 2 kus oli kasutatud nukke, 2 millel on dokumentaallavastuslik põhi, 4 mida võiks nimetada ka lasteteatriks, 4 milles keegi või mitu surevad, terve aasta TOP kümned said lisa parimate meespeaosade/noorte näitlejate/60+ näitlejate/indie-teatrite/kostüümikunstnike/ansamblimängude/kodumaise dramaturgia kategooriate sekka.

Ühtki näitlejat, lavastajat, dramaturgi, kunstnikku, teatritegijat ma novembri lavastuste tagant isiklikult ei tunne ja pole ühegi teatriga ise seotud, seega saab siit endiselt puhtalt ühe "teatrite-kauge inimese" arvamusi :) Et üdini aus olla, siis TAI teatriprojektiga oli seotud siiski minu isiklik sõber ka (aga ma ei teinud sellele teatrielamusele mingit eelistust seetõttu). Sellest hoolimata 11 nendest 16st vaatasin korraldajate poolt kutsutuna. Kirjutada oli aega vaid 7 elamuse kohta siin blogis, aga instagrammis kõigi 16 kohta. Siiski luban, et ka ülejäänud nelja teatrielamuse peegeldused, mida mind vaatama kutsuti novembris, jõuavad siia blogisse!

Teatrikuuna oli november selline keskmine teatrikuu. Päris tippe nii ühes kui teises mõttes leidus ju ka ja isegi suuri üllatusi. Samuti olid mõned pettumused, aga üldiselt võib kuuga igati rahule jääda. Eriti selles valguses, et minu novembri "kõvasti oodatud esietendustele" ("Elu ja armastus", "Paunvere poisite igavene kevade" ja "Unusta/Unista" jõuan mina alles detsembris. Praeguse seisuga ongi detsembris juba ootamas ees tervelt 15 teatrikülastust.

Novembris täitsin ära ka ajakirja "Teater Muusika Kino" kriitikute 2017/18 hooajagallupi. Ilmub TMK-s, nagu juba traditsiooniliselt igal aastal - jaanuaris.

Siin siis nii möödunud kuu parimatest kui ka järgmise kuu plaanidest lähemalt...

PARIM TEATRIELAMUS
1.-2. Must Kast "Caligula"
1.-2. Vanemuine "Midagi tõelist"
3. TAI teatriprojekt "Südames sündinud"
4. Rakvere Teater "Kuni ta suri"

(natuke vara veel otsustada, kas "Midagi tõelist" või "Caligula" meeldis rohkem - nad on nii erinevad teineteisest ka, mis teeb otsuse veelgi raskemaks.)

PARIM LAVASTAJA
1.-2. Andres Noormets "Midagi tõelist" (Vanemuine)
1.-2. Lennart Peep "Caligula" (Must Kast)
3. Andres Dvinjaninov "Buratino" (Estonia)
4. Taavi Tõnisson "Protsess" (NUKU)
5. Peeter Raudsepp "Kuni ta suri" (Rakvere Teater)

PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA
1. Lembit Peterson "Kuningas Lear" (Theatrum)
2. Veiko Porkanen "Midagi tõelist" (Vanemuine)
3. Jaan Rekkor "Mõnus maatükk" (Eesti Draamateater)
4. Priit Strandberg "Elamise reeglid" (Vanemuine)
5. Kaarel Targo "Caligula" (Must Kast)
6. Riho Kütsar "Midagi tõelist" (Vanemuine)

PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA
1.-2. Hele Kõrve "Südames sündinud" (TAI teatriprojekt)
1.-2. Külli Teetamm "Südames sündinud" (TAI teatriprojekt)
3.-4. Ülle Lichtfeldt "Kuni ta suri" (Rakvere Teater)
3.-4. Maria Klenskaja "Kuni ta suri" (Rakvere Teater)
5. Külliki Saldre "Elamise reeglid" (Vanemuine)

PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA
1. Aarne Soro "Kuningas Lear" (Theatrum)
2. Hannes Kaljujärv "Buratino" (Estonia)
3.-5. Kristian Põldma "Caligula" (Must Kast)
3.-5. Kristjan Lüüs "Caligula" (Must Kast)
3.-5. Karl Edgar Tammi "Caligula" (Must Kast) ja kõik ülejäänud mehed "Caligula"st...

PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA
1. Laura Peterson "Kuningas Lear" (Theatrum)
2. Liina Olmaru "Kuningas Lear" (Theatrum)
3. Hilje Murel "Tunnike rahu" (Eesti Draamateater)
4. Laura Niils "Caligula" (Must Kast)
5. Anneli Rahkema "Kuni ta suri" (Rakvere Teater)
6. Marje Metsur "Juveliiri juubel" (Karlova Teater)

PARIM ANSAMBLIMÄNG
1. Must Kast "Caligula"
2. NUKU/TÜ VKA "Protsess"

PARIM AUTORITEATER
Piip ja Tuut Teater "Piip 20 Tuut juubeldavad"

PARIM UUS NÄITLEJA (keda varasematel aastatel pole teatrilaval näinud või ei mäleta)
1. Mehis Tiits "Buratino" (Estonia)
2. Raiko Raalik "Buratino" (Estonia)

PARIM DRAMATURGIA
Mida varem pole näinud laval:
Kodumaine:
1. Martin Algus "Midagi tõelist"
2. Andra Teede "Südames sündinud"
Välismaine:
1. Nadežda Ptuškina "Kuni ta suri"
2. Nichola McAuliffe "Juveliiri juubel"
Mis on varem ka nähtud:
1. William Shakespeare "Kuningas Lear"
2. Albert Camus "Caligula"

PARIM alla 30a näitleja roll
(muide kõik need 3 on napilt alla 30, ehk siis 29 aastased)
1. Veiko Porkanen "Midagi tõelist" (Vanemuine)
2. Priit Strandberg "Elamise reeglid" (Vanemuine)
3. Kaarel Targo "Caligula" (Must Kast)

PARIM üle 60a näitleja roll
1. Lembit Peterson "Kuningas Lear" (Theatrum)
2. Jaan Rekkor "Mõnus maatükk" (Eesti Draamateater)
3. Maria Klenskaja "Kuni ta suri" (Rakvere Teater)
4. Hannes Kaljujärv "Buratino" (Estonia)

PARIM INDIE-TEATER
1. Must Kast "Caligula"
2. TAI teatriprojekt "Südames sündinud"
3.-4. Piip ja Tuut Teater "Preili Landskrone ja härra Pilstikeri armastuslugu"
3.-4. Piip ja Tuut Teater "Piip 20 Tuut juubeldavad"
5. Karlova Teater "Juveliiri juubel"

PARIM KUNSTNIK
1. Annika Aedma "Protsess" (NUKU/TÜ VKA)
2. Triinu Pungits "Buratino" (Estonia)
3. Karl Kalju Kivi "Puuhaldjate lugu" (NUKU)

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK
1. Triinu Pungits "Buratino" (Estonia)
2. Vladimir Anšon "Kuningas Lear" (Theatrum)
3. Annika Aedma "Protsess" (NUKU)
4. Maarja Pabunen "Caligula" (Must Kast)

PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS
1. Karl Petti "Caligula" (Must Kast)
2. Vootele Ruusmaa "Protsess" (NUKU/TÜ VKA)
3. Markus Robam "Südames sündinud" (TAI teatriprojekt)
4. Haide Männamäe/Toomas Tross/Siim Aimla "Piip 20 Tuut juubeldavad" (Piip ja Tuut Teater)
5. Karoliina Kreintaal "Preili Landskrone ja härra Pilstickeri armastuslugu" (Piip ja Tuut Teater)

PARIM HELILOOJA
1. Vootele Ruusmaa "Protsess" (NUKU/TÜ VKA)
2. Tanel Kulla "Voomavoos" (Tallinna Tantsuteater)
(3. Karl Petti "Caligula" (Must Kast) - juhul kui see oli omalooming?)
3. Eva ja Villu Talsi "Preili Landskrone ja härra Pilstickeri armastuslugu" (Piip ja Tuut Teater)
4. Markus Robam "Südames sündinud" (TAI teatriprojekt)
5. Ekke Västrik "Puuhaldjate lugu" (NUKU)

PARIM VIDEO/VISUAAL/TEHNILISED LAHENDUSED
1. TÜ VKA tudengid Taavet Janseni juhendamisel "Protsess" (NUKU/TÜ VKA)
2. Karl Kalju Kivi "Puuhaldjate lugu" (NUKU)
3. Kärt Petser " Caligula" (Must Kast)

PARIM VALGUSKUNST
1. Karolin Tamm "Caligula" (Must Kast)
2. Karolin Tamm "Voomavoos" (Tallinna Tantsuteater)
3. Arne Maasi "Kuni ta suri" (Rakvere Teater)
4. Karl Kalju Kivi "Puuhaldjate lugu" (NUKU)
5. Rasmus Rembel "Buratino" (Estonia)

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMISJUHT
1. Olga Privis "Protsess" (NUKU/TÜ VKA)
2. Kristin Murula/Villiko Kruuse "Buratino" (Estonia)
3. Haide Männamäe/Toomas Tross "Piip 20 Tuut juubeldavad" (Piip ja Tuut Teater)
4. Raho Aadla "Voomavoos" (Tallinna Tantsuteater)
5. Jaanika Tammaru "Caligula" (Must Kast)

PARIM ARMASTUSLUGU
"Kuni ta suri" (Rakvere Teater)

PARIM KOMÖÖDIA
"Kuni ta suri" (Rakvere Teater)

PARIM PÕNEVIK
"Midagi tõelist" (Vanemuine)

PARIM MUUSIKALINE/TANTSULINE/EKSPERIMENTAALNE LAVASTUS
"Piip 20 Tuut juubeldavad" (Piip ja Tuut Teater)

PARIM LASTE- VÕI NOORTELAVASTUS
"Piip 20 Tuut juubeldavad" (Piip ja Tuut Teater)
"Preili Landskrone ja härra Pilstickeri armastuslugu" (Piip ja Tuut Teater)

SUURIM POSITIIVNE ÜLLATUS/AVASTUS
1. Tallinna Tantsuteater
2. Janne Sevtšenko "Buratino" (Estonia)
3. Mathias Leedo "Protsess" (NUKU/TÜ VKA)

SUURIM PETTUMUS
Kõige halvem teatrikogemus
"Mõnus maatükk" (Eesti Draamateater)
Kõige suuremad käärid ootuste ja tegelikkuse vahel
"Kuningas Lear" (Theatrum)

KÕIGE ROHKEM KAHJU, et nägemata jäi
Kinoteater/Von Krahli Teater "Monument"

ENIM MAINITUD TEATRID SIIN PARIMATE SEAS, ehk NOVEMBRIKUU "TEGIJAD"!
16 x Must Kast
13 x NUKU
10 x Vanemuine
10 x Rakvere Teater
10 x Estonia
9 x Piip ja Tuut Teater

Blogis novembris ilmunud lugude edetabel lugejaarvude järgi:
3. Südemes sündinud - TAI teatriprojekt
2. Midagi tõelist - Vanemuine
3. NO99 - NO30
4. PÖFF 2018

FBs kõige enamatel seintel nähtud lood:
1. Midagi tõelist - Vanemuine 
2. Südames sündinud - TAI teatriprojekt
3. NO99 - NO30

Instagrammis kõige rohkem südameid:
1. Piip ja Tuut Teater "Piip 20 Tuut juubeldavad"
2. Must Kast "Caligula"
3.-4. TAI teatriprojekt "Südames sündinud"
3.-4. Piip ja Tuut Teater "Preili Landskrone ja härra Pilstickeri armastuslugu"
5. Teater Muusika Kino Teatriankeet 2019


----------

Detsembris lähen ise vaatama (kui soovid arvamusi võrrelda, siis tärnidega märgitud etenduste peegeldusi saab ka siit blogist hiljem lugeda):

Endla "Elu ja armastus"
Rakvere Teater "Paunvere poiste igavene kevade"***
Tartu Uus Teater "Unusta/Unista"***
Ugala "Meistrite liiga"***
Theatrum "Suur maailmateater"
RAAAM "Transiit. Peatage muusika"
Vanemuine "Kaunitar ja koletis"(22.12) ***
Endla "Märter"
Ajateater "Vürst ja tantsijanna. Klaasist mälu"***
Eesti Draamateater "Päikesetriip"
NUKU "Elias maa pealt"***
Eesti Draamateater "Lohe needus"
Paide Teater "Kaitseala"***
Kinoteater "Ei tao"
Theatrum "Üksi ja Esmeralda"

30 Soovitust, "parimad tükid" mida detsembris mängitakse, aga olen ise juba näinud:

VANEMUINE:
"Beatrice"
"Kalevipoeg"
"Meie oma tõde, meie oma õigus"
"Hüljatud"
"33 variatsiooni"
"Midagi tõelist"

EESTI DRAAMATEATER
"Ivanov"
"Väljaheitmine"
"Vaimude tund Koidula tänavas"
"Kolm talve"
"Saraband"
"Vennas"

TALLINNA LINNATEATER
"Kes kardab Virginia Woolfi"
"Aeg ja perekond Conway"
"See hetk"
"Inimesed, kohad ja asjad"
"Põhjas"
"Mineku eel"

VAT TEATER
"Pilgatud pimedus"
"Alias"
"Müller peab lahkuma"

UGALA
"Emadepäev"
"Krdi loll lind"

ENDLA
"Kõik naistest"
"Väljast väiksem kui seest"

RAAAM
"Pikse pill"

RAKVERE TEATER
"Kuni ta suri"

TAI TEATRIPROJEKT
"Südames sündinud"

ENDLA ja KURESSAARE LINNATEATER
"Kaarnakivi perenaine"

MUST KAST
"Peks mõisatallis"

ESTONIA
"Linnukaupleja"

Etendused, mis on teatrite detsembrikuu mängukavades, mis on nägemata, aga mida ka näha sooviks
(Rakvere Teater/TÜ VKA "Pipi peab jõule" vaatan jaanuaris 2019 ja Vanemuise "Rehepapp" on ka nägemata ja kavas, aga sellele on mul juba plaanid tehtud aprillis 2019):
01. Kinoteater "Monument" (Välja müüdud, jäin jälle piletitest ilma. Jäägu siis pealegi.)
02. VAT Teater "Südame sosin"
03. Endla "Kopsud"
04. Endla "Tantsutund"
05. Kuressaare Linnateater "Järgmine peatus: Kosmos" (detsembris ainult Saaremaal)
06. Endla "Doktor Dolittle" 
07. Vene Teater "Tuli mees naise juurde"
08. Apollo teatriprojekt "Naised"
09. Kuressaare Linnateater "Antigone New Yorgis"
10. Piip ja Tuut Teater "Piip ja Tuut piparköögis"
11. Improteater Impeerium "Kujutluse võim"
12. Tartu Uus Teater "Illusioonid"
13. Estonia "Tramm nimega iha"
14. Ugala "Kohtume kell 8 Noa laeval"
15. Estonia "Sipsik ja vana aja asjad"
16. Vanemuine "Kinolina kangelane"
17. Vana Baskini Teater "Öökuninganna"
18. Tallinna Kammerteater "Parimad palad 3"
19. Vene Teater "Kuritöö ja karistus"
20. Vanemuine "Lapsepõlvebänd"
21. Endla "Testosteroon"
22. Vanemuine "Ellington suite. Step into the light"
23. Vanemuine "Lumekuninganna"
24. Labürintteatriühendus G9/Tartu Uus Teater "Hingede öö"
25. Kuressaare Linnateater "Sipsik"
26. Kuressaare Linnateater "Persona"
27. LendTeater "Skandaalne juhtum"
28. Ajateater "Nikolaus ja apelsinid"
29. VAT Teater "Pal-tänava poisid"
30. Salme Teater "Neli õuna"
Vene Teater "Nastja, Nastja, Nastja"
Vene Teater "Viimane korrus"
Vana Baskini Teater "Kas hakkame seksima?"
Von Krahli Teater "See uluja tuul"
Kompanii Nii/Tartu Uus Teater "Tahe"
Vene Teater "Kirsiaed"
Paide Teater "Õlest mees õue all"

reede, 30. november 2018

Preili Landskrone ja Härra Pilstickeri armastuslugu - Piip ja Tuut Teater


Käisin oma nunnudel jälle külas. Mängumajas, mis tegelikult on ikka päris maja, ainult, et seal mängitakse ja seal saab ise ka mängida. Ise saab mängida majas, mitte etenduses. Kuigi natuke saab ikka ise ka etenduses osaleda... kui tahad ja kui palutakse... ja ega ei pahandata kui tahad muidu midagi vaimukat öelda, ainult, et ega Piip ja Tuut pole suu peale kukkund - sealt võib siis midagi ootamatut vastu kõlada :) Eks nad ise küsivad ka, aga pigem ikka nii, et vastab see kes tahab... Üht "teist poissi" kutsuti isegi lavale! Piip ja Tuut rakendasin ta endale kaariku ette hobuseks - ja pisike eelkooliealine mürsik sai selle rolliga ideaalselt hakkama!
Muidugi saavad seal ju kõik soovijad pannkoogitorne ka endale suhu lammutada! Eriti veel "tornidest" jutustava lavaloo järel - milline täistabamus!

Piip ja Tuut ise olid sedapuhku imekaunis preili Landskrone ja hurmav härra Pilsticker. Muidugi olid nad samaga Piip ja Tuut ikka ka, sest sedasi on ju naljakam ning nõnda muutus legend ise ka pullimaks... Kuigi tegelikult on seal hoopis mitu lugu koos, aga jutustusena legend on üks, just nagu see olekski üks suur legend!

Lavastus nägi ilmavalgust juba aastal 2013, aga nüüd Teatri 20ndama sünnipäeva auks korraldatud "Piip ja Tuut minifestivali" raames sai sellest jälle osa. Eks seda ole mängitud esietendusest peale vahete vahel ka praegusel ajal... Muide tolle sama, esietenduse aasta lastelavastuste kategoorias võideti Teatriliidult Salme Reegi nimelise aasta parima lastelavastuse auhind. Ja igati õigustatult, sest seekord ei ole tegemist vaid lihtsa naljalooga, aga ka seiklusliku jutustusega, milles on armastust ning isegi mususid... kuigi minu nähtud etendusel päriselt musu ei olnudki! Peaaegu, aga napilt jäi puudu... Aga poiste meelest musud ongi öäkk! :) Siin siiski oli see küll rohkem Tuut, kes musi noris... Naljakalt jagunevad ka vaatajad natuke just nii, et poisid hoiavad Tuudule pöialt ja tüdrukud Piibile. Kuigi vahepeal läheb see kindlasti risti vastupidi ka! Nad on ikka täitsa ühtviisi lahedad, ainult, et eri viisi - mõlemad on ikka täitsa ummamuudu. Või noh, neil on ikka oma soorollislepp kaasas ja Piibist ning Tuudust teistesse karakteritesse ülekanduvad iseärasused. Seda siis kui Haide ja Toomas Piibil ja Tuudul lasevad neid üle kanda. Muidu võivad hetketi olla ka hoopis kolmandad minad. Segane? A seda peab ise oma silmaga nägema, et sellest päriselt aru saada! :)

Vaatasin ja mõtlesin, et mis see nende fenomen on (teen seda praktiliselt alati ühel hetkel kui suu on naerust juba kõveraks krampunud), et lavastusest lavastusse tundub see uuesti ja uuesti nii värske ja naljakas ja äge - näitlejad ju samad, lood kirjutavad nad tihti ise, lavastavad ise, ideed tulevad neilt endilt... selles puudub loogika, et ikka ja alati ja kasvõi mitu korda tahab nende tegemisi näha. Ja nende jutud jõuavad kohale ning mõjuvad täiesti sülelapsest kuni vanaemade-vanaisadeni välja. Arvan, et ühe väikse killu sellest imest suutsin veel juurde lahti muukida. Nad teevad küll eelkõige lastele oma pereetendusi ja on ju teada kui imeosavalt nad täiskasvanutele ridade vahele ohtralt avastamist/naermist poetavad, aga kui peenelt detailitäpsed nad seejuures on oma mängus. Mõtlen detailsuse juures nö. lõpuniminekut imepeenetes misanstseenides. Tulin sellele järeldusele seekord jälgides Haide Männamäe "sääske". Karu (Toomas Tross), puhub sääse oma seljalt maha. Ja justkui loomaetüüdina sibrutab too "läbi õhu" ukse külge... aga see pole lihtsalt tehtud, vaid see kuidas Piip tartub ukse külge, on sõrmedega, nagu sääskki oma peenikeste jalgadega maanduks... Kuid lisaks selle suure punase nina all moondub tal ka suu. Ja mis kõige ägedam, see mil viisil Haide pea küljele keerab sääseliku teravusega ja üle õla Toomast vaatab "vereimeja" pilgul - publikust vaadatuna ju silmad silmanurkades... Jällegi midagi, mis tuleb igal juhul endal näha ja kogeda, et sellest aru saada.

Seekord oli kaasatud muusikaga saatjaks tore noor neiu, viiulimängija nimega Karoliina Kreintaal. Kuigi ega ta seal ainult muusikaga ei saatnud, vaid oli sobivates kohtades "noortele armastajatele" lavastuse sisus ka jutuga hoogu andmas. Saateks mängis Karoliina, just sellesse lavastusse imehästi sobivat Eva ja Villu Talsi muusikat. Mõne (vähemalt ühe) pala neist tundis ära ka.

Ja siis see Piibi ja Tuudu või Preili Landskrone ja härra Pilstickeri musu-mäng... sellest peale kui jutuks tuleb... ja läbi etenduse kuni lõpuni välja Tuut muudkui proovib ja proovib ja peaaegu korra õnnestubki, aga ninad jäävad ette ning "hetk" on jälle möödas.. Küll ootad ja loodad ning hoiad Tuudule kõvasti pöialt, et kas nüüd või kas nüüd ometi... (kas tõesti kättemaksuks, et Tuut ühe pisikese tüdrukutirtsu publikust endale "preilit" mängima kutsus, kui ühes stseenis tuli preili Landskrone õhku tõsta, aga Piipi tõstmise eel vaadates ei hakanud seljamurdmisega riskima?:)) aga musu igatahes ei tule ega tule... kätest kinni hoitakse küll... ja kätest kinni hoiavad ka ju need 2 torni, mis asuvad kohe Piibi ja Tuudu Mängumaja kõrval. Selles mõttes saabus veel etenduse üks "hetkedest" alles pärast lavatoimuvat - siis kui oli kojuminek ning majast väljudes neid 2 "peategelast" saab seal linnamüüril näha elusast peast kõrgumas. Ja hoiavadki tõesti käest kinni ning kõlgutavad oma jalgu müüril või noh kui täpsem olla, siis pigem mitte "müüril" vaid "müürina" :)

Hinnang: 4
Naer tuli jälle kohe etenduse alguses peale kui Tuudu jalg uksevahelt nähtavale ilmub ja püsib seal seni kuni Piip lõpuni suudab musidest kõrvale põigelda... või kas ikka suudab?! :) Igatahes ei julge mina küll enam mitte kunagi etenduse ajal telefonist hakata midagi lugema... täpsemalt öelda, pole ka kunagi varem julgenud... aga seekord oli üks proua, kes sirvis oma Facebooki... me kõik hiirvaikselt samal ajal ootasime nii kaua kui ta oli ära sirvinud ja saime siis kõik koos jälle etendusega edasi minna. Ei mõista selliseid inimesi!!! kuhu nad oma arust tulevad? Mitte lihtsalt näitlejaid ei häiri, vaid teisi vaatajaid ju ka... Olen ise ka süüdi, et pintsaku hõlma all vahest telefoni hääletuna tööle jätan ja siis huupi mõne klõpsu hõlmavahelt teen (võimalusel küsin teatrilt enne luba ka), sest muidu lihtsalt ei saa etendusejärgset värsket kommentaari instasse kirjutada... aga isegi mu teatrikaaslanegi ei märka alati, et ma seda teen, vaevalt siis keegi teinegi... Sellest ka see kohutav fotode kvaliteet :)


Tekst lavastuse kodulehelt:

PREILI LANDSKRONE JA HÄRRA PILSTICKERI ARMASTUSLUGU

Legend Toompea müüritornide saamisloost ehk ennemuistne lugu kahe noore leegitsevast armuloost, mis elab tänini vankumatult edasi kõrvuti seisvate lossitornide näol Toompeal. Harjumatu silm hoomab küll ainult kõrget müüri kahe ajahambast puretud torni vahel, aga kes hoolikalt vaatab, see näeb teineteisel käest kinni hoidvaid kivifiguure.

Lavastus pälvis Salme Reegi nimelise teatri aastaauhinna 2014

Esietendus aastal 2013 Piip ja Tuut Mängumaja õuel.

Lavastus koosneb paljudest vähekuuldud Eesti kohamuistenditest ja pärimuslugudest. Tragikoomilise legendi kirjutasid kokku ja seadsid lavale Haide Männamäe ja Toomas Tross
Kunstnik: Mae Kivilo 
Muusika autorid: Eeva ja Villu Talsi
Muusik: Karoliina Kreintaal

Sobilik vaatamiseks kogu perele, alates 3-eluaastast.
Etendus kestab 1 tund ja on ilma vaheajata. 

neljapäev, 29. november 2018

Caligula - Must Kast


Oleme teatrikaaslasega viimasel ajal mänginud sellist mängu peale etenduse lõppu, et arutame, milline muusikastiil vastaks sellele tunnetusele, mida just nägime. Ehk siis mitte tingitult otseselt sellest, millist muusikat lavastuses on kasutatud, vaid just tervikatmosfääri ja -tunnetuse mõttes. Seega kui Musta Kasti "Caligula" oleks "muusika", siis milline see oleks?
Tema arvates midagi elektroonilist. Nagu Jarre, mitte päris, aga sinna suunda... igatahes seega sõnadeta ja meloodiline, aga emotsioonidega, lainete ja võngetega. Minu arvates oli see midagi Gun'n'Roses'i suunda... kimehäälne Axel Rose "Welcome to the jungle", millele vahele pintslitõmbeid "November"ist... igatajes raju, kidradega ja energiline rock'n'roll, mis niidab kõik maha, mis teele ette jääb... Vaidlus lõppes sellega, et leppisime, et me ei lepi ühise muusika peale... mis omakorda on tõestus sellest, kui erinevalt inimesed ühte ja sama etendust võivad tajuda. See pole ju alati nii, mõnikord on kohe üheselt selge, millise "muusikaga" on tegemist. Kummalisel kombel just need erinevaid tundmuseid tekitavad tükid ongi need kõige huvitavamad ja erinevat mõtteainest pakkuvad...

Aga kui "Caligula" oleks hoopis geomeetriline kujund ja oleks näiteks hulktahukas, siis...

Ühe külje pealt - ma ei tea, kuidas teiste poistega lapsepõlves on lood, aga meile meeldis kuhjata teineteise otsa poroloonist madratseid, nendel siis mürada, kähmelda, hüpata või kasutada neid kõrgushüppel maandumiseks... Sellise nostalgialaksu saab tänu Maarja Pabuneni lavakunstile - lavaks on nimelt üpris eriline konstruktsioon poroloon-astmetest ja suurest ümarast ja paksust porolooni-kesklava (muidu ikka NO-teater on "lavaga" mänginud, näiteks muda "Kõntsas" või see kõikuv pinnas "Kihnu Jõnnis" jne... Mustal Kastil oli üsna eriline lava ka tänavu Mowgli's, seega siin osatakse ka neid huvitavaid lahendusi leida).

Teise külje pealt - lavastaja Lennart Peep on loonud oma režiiga aluse tõeliselt tugevale ansamblimängule. Vaid Caligula on nö. peategelane, aga see teeb teistest võrdsemast võrdsemad ja kaaluvad Caligulale koos võrdselt vastu nii, et seda võib kokkuvõttes pidada lausa ansamblimängu musternäidiseks. Lavastuslikust aspektist integreerida ja siduda kogu see teatristiilide ja filosoofiate, tunnete ning tegevuste paabel nii söödavaks tervikuks on lausa hämmastav - siin on nii füüsilist teatrit, visuaalteatrit, psühholoogilist draamat, poliitilist teatrit, ajaloolist teatrit, eluloo-teatrit, eksistentsialismi, nihilismi, idealismi, nartsissismi, sadismi, intsesti, müramist-kaklemist, armastust ja armastusetust, petmisi, pealekaebamisi, reetmisi, hullust, mõrvu, luulet ja isegi gay-seksi! Kõigele lisaks jättis see mingi kandi pealt ka show-liku mulje. Päris mitmete üllatavate lahendustega. Kui esimene vaatus on mingis mõttes tutvustav ja seab malendid lauale, siis küll juba esimese vaatuse lõpus, aga eriti teises vaatuses läheb tõeliseks andmiseks lahti. Midagi väga indielikku õhkub ka läbi ja see sobib selle saali ning koha atmosfääriga ideaalselt kokku (mängitakse Tartus Genialistide klubis).

Kolmanda külje pealt - loo on kirjutanud Albert Camus! Keskkoolis vähemalt enamasti on tema "Võõras" kohustuslik kirjandus (ja kellel pole, loeb selle varem või hiljem lihtsa harituse pärast läbi). Musta Kasti Camus'ga esmakohtumine teeb ta palju coolimaks ja vastuvõetavamaks (olgu öeldud, et see "Võõras" on üks siinkirjutaja lemmikraamatuid läbi kogu kirjandusajaloo), kuigi teema ja tunnetust on "Caligulas" ju ikka täitsa teine, siis usun, et etendus sobib ideaalselt juba keskkooliõpilaste vanusest peale. Samas noortest näitlejatest hoolimata ei ole tegemist nö.noortekaga. Camus on võtnud Rooma kolmanda imperaatori ja kasutanud ära selle, mida temast kui inimesest on teada. Caligulat, ehk Gaius Julius Caesar Augustus Germanicus't teatakse kui õelat hullu, kes oli lisaks edev ja luksust armastav, vaimselt ebastabiilne valitseja. Samas, nagu ajalooga ikka - see kirjeldus pärineb tema alamatelt ja nende ellujäänud järglastelt, kes võib-olla ei tahtnudki keisrist midagi head kirjutada-kirjeldada-säilitada... Kuid kus suitsu seal tuld?! Camus kasutab ära mitmeid neid kõlakaid, et ehitada vundament sellele, millele oma loo ehitab. Näiteks Caligula lemmiku õe surm (Julia Drusilla suri palaviku kätte), mis siinses loos oleks kui tõukejõuks Caligula hullusele või tema vastikuks muutumisele (eelnevast ajast me selles näidendis eriti muud teada ei saa kui vast seda, et vend oma õega ka voodis magas ning see ehk viitab tema kiiksurikkusele ka juba varasemas elus).

Neljanda külje pealt - paneb mõtlema, et mis ikkagi Caligulal viga oli... Jah see õe surm... Aga mul jäi tunne, et kuna ta ise oli nii õnnetu ja alati rahulolematu (vaid siis kui kuu keegi taevast talle toob või ta ise kuu kätte saab, vaid siis saab ta täieliku vabaduse=õnne) ja sellepärast tahtis ta ka kõigi teiste inimeste elu õnnetuks teha. Hullu mehe õelus ja kadedus tuleb sellegi läbi esile. Ja seda õnnetust ja halba ei külvanud ta mitte ainult enda lähedalseisvatele, kes etenduses ka laval, vaid kogu oma rahvale - nälga ja sõda... Ta peab end jumalaks ning see annab talle veel eriti õiguseid mängida inimestega kui mängunuppudega - ühe naise paneb litsimajja ja magab selle mehega, ühelt võtab raha läbi valede, ühel tapab isa teisel poja jne jne jne... Vaid millegipärast lapsepõlvesõber Scipio, kelle isa ta on samuti lasknud surmata, omab mingit sooja kohta Caligula südames (kas kivis võivad ka olla mingid pehmed kohad?). Ka Scipio on üks kurb hing, kuid leiab lohutust loodusest ja luulest. Tema mahitusel proovib Caligula samuti just loodusest õnne leida, aga inimesed ei ole samasugused ning see pole temasuguse jaoks võimalik. Kui Scipio sureb, siis muutub Caligula eriti pohhuistlikuks ja see vast oligi tema lõpu tõeline algus?

Viienda külje pealt - Caligulat on lavastanud ka Vanemuises 1992.aastal Linnar Priimägi, kuid seda versiooni pole ma näinud (lõpetasin tollel ajal keskkooli välismaal ning ei saanud eriti tihti Eestis kaugemaid kohti kui Tallinnat külastada). Selle eest olen näinud Caligula USA ja Vene versioone. Ameeriklastel oli ka väga hea, aga seal oli tegelasi rohkem ja ka Drusilla oli "sees". Minu nähtud venelaste versioon oli täielik jama. Samas väidan, et Musta Kasti oma on mõlemast parem!

Kuuenda külje pealt - see poliitikale ja poliitikutele viitamine ja kohati isegi puust ja punaseks nende kahepalgelisuse esile toomine on eriti kõnekas päeval, mille hommikul toimus EKRE ja Tarandi kähmlus. Pole sellele varem mõelnud, aga kuna siin see nii tabavalt tekst on pandud, siis tõesti - "poliitikuks" võib saada ühe päevaga! Teiste "ametite" saamiseks tuleb natuke õppida või valmistuda ka... Tekstis on veel mitmeid ja mitmeid täppipanevaid, isegi plakatlikke fraase, mille noppimiseks võib seda tükki isegi mitu korda vaadata ning avastada sealt veel lisa.

Seitsmenda külje pealt - kuigi nii tänapäevaselt mõjuv, on see näidend kirjutatud enne teist maailmasõda ja räägib aastast 41. Ehk mitte 1941, vaid tõesti aastast 41 peale Kristust. Aastast, mil 28-aastane Caligula enda otsa leidis... Kaarel Targo nimiosas räägib küll (huvitav kas iseenda vanuse järgi) "29"-aastasest Caligulast... Samas pole mul ka näidendit käepärast ja seega ei tea, kuidas see originaalis on. Kuid üht asja mäletan küll originaalist, nimelt Caligula kinkis "uuele sajandile "mõttetuse" (meaninglessness)... siin Ott Ojamaa tõlgituna on selleks kingiks hoopis "võrdsus"... võimalik muidugi, et kingitusi oli kaks ja ma lihtsalt ei tabanud seda teist seekordsest tekstist? võib ka olla muidugi , et kuna minu loetud versioon oli ingliskeelne tõlge, siis hoopis briti tõlk oli teinud vea... Tegelikult see "mõttetus" viitaks veelgi paremini eksistentsialismile, nihilismile ja pohhuismile ning sobiks minu arvates paremini ka tervikusse... Ok, see on juba peensustesse minek... loomulikult see üks sõna ei võtnud tükki küljest, vaid lihtsalt üks tähelepanek...

Kaheksanda külje pealt - Wow, millised visuaalsed kujundid loodi. Eriti teises vaatuses... seoseid võib tekitada kõigele, kas sellele kuidas lavalt kaob kuldne kate, maakeraga "mängimine", see kuidas surma eel "maa avanes" ja kuidas tekkis kuu (videokujundus Kärt Petser)... kusjuures suurem osa tegelastest lähevad kas ära või "üles" (taevasse?), kuid Caligula lõpp on vastupidine... seda peab igaüks ise kogema! Ja kõiki neid mitmeid ja mitmeid nõkse enda jaoks lahti mõtestama. Ajalises mõttes on lavastaja ja kunstnik võtnud ka palju kunstilisi vabadusi... üldjuhul mulle sellised ei meeldi, aga just sellises lavastusversioonis annab need andeks, sest siin justkui pole vahet sellel, et paber, mille Caligula tükkideks rebib ja õhku viskab, leiutati Hiinas 64 aastat hiljem, rääkimata korsetist, mida ta kannab, mida polnud olemas veel üle terve aastatuhande :)

Üheksanda külje pealt - kogu see pugejalik lähenemine ja teineteise peale kaebamine - need juured on nii tugevad, et õitsevad ka tänasel päeval... võib-olla lopsakamaltki... Igaüks, kes on kunagi olnud alluvatega juht on seda ilmselt kogenud. Caligula käitus selles osas küll õigesti - seda ei sallitud järelikult juba siis... ometi inimesed teevad seda ikka ja jälle... "väikse inimese eneseupituse väheseid võimalusi"? Tihti öeldakse, et me väärime oma juhte - kas väike psühholoogiline õppetund Camus' poolt? No igatahes nii kaua kui on inimesi, siis ei kao selline kahjuks maamunalt, räägi või paiska seda näkku mistahes moel... Siin siiski mõjus veelgi ühe tabamusena.

Kümnenda külje pealt - Kaarel Targo & co - sellise tüki ja lavastuse üheks võluks on ka noorus ja see power, mida on võimalik füüsiliselt oma tegelastesse süstida. 50-60 aastased sellist tükki juba mängima ei pane... Võib ju vastu väita, et sellel ajal elatigi nii lühikest aega... aga ei... Näiteks Caligula onu, suur Claudius oli 77 aastane (teda küll etenduses ei ole). Aga sellest jõuame üldse Musta Kasti trupini... On ju teada, et nad on kõik sellised noored ja üsna üheealised. Löö või maha, aga siin tükis oli tunne, nagu nad oleksid kõik väga erinevates vanustes - nii vanu kui noori. Kogu tükis mängib vaid 1 naisnäitleja - Laura Niils - rolliks naine, kes armastab Caligulat, hoolimata sellest, kas too temast hoolib või mitte... ometi ei tundnud, et seal vaid 1 naine oli - Laurat jätkus siia ja sinna... Samas oli trupp võrdlemisi suur niigi ja kõik olid nad seal küll rahulolematud Caligulaga, kuid kõik olid nad ka väga erinevad tüübid... Ja ometi toimis see lausa külmavärinaid tekitavalt hästi ansamblina. Kõik need tegijad peavad olema head sõbrad, et midagi sellist risti-rästi ja koos luua. Bravo!

Üheteistkümnenda külje pealt - mehed olid seal ärritatud ja tundsid end alandatuna, kui Caligula neid "musirullideks" kutsus... Nii lahe ju.. suur imperaator kutsub sind musirulliks... las kutsub, ütleks tänapäeval... tollel ajal oli see mehisuse piiride tunnetamine ilmselt kusagil mujal. Kardeti postitsiooni pärast ja teiste inimeste ees narriks jääda... Kuigi sõjaväes või valitsuses oleks ilmselt ka tänapäeval päris naljakas kui kõrgemad ametikandjad alluvaid musirulliks hakkaks kutsuma :) Samas, mis maailm sellest kaotaks? Tõsiduse? Ametlikkuse žargoonid? Kes need üldse normideks lõi? Mingid antiiksed inimesed, kes elasid täiesti teistsuguses maailmas. See on muidugi lihtsalt üks mõttearendus, mida võin mistahes teemade kohta tõstatada. Samas ma ise eelistan ka ametnike jäämist nö. praeguses mõttes "ametlikuks". Tahan, et minusse suhtuks teatud võõrasuse astmest alates distantsiga... tahan seda nähtamatut seina meie vahele. Kui keegi musirulliks kutsuks, siis kaob temasse usaldus... tekiks tunne, et ta manipuleerib minuga. Ei teeks vihasaks, aga ajaks ilmselt naerma. Teisalt paljud noored inimesed ei mõista vanemate inimeste kommetest ja vanadest normidest kinnipidamist, sest peavad praegust maailma uueks maailmaks, kus kõik iganenud kombed ja arusaamad enam ei kehti. See teema areneb siit juba liiga kaugele... aga selliseid mõnusaid mõttemänge pakub tükk mitmeid veelgi, kellel viitsimist ja no tänapäeva maailma "aega" veel ka mõtlemisega tegeleda...

Kaheteistekümnenda külje pealt - päris huvitav kui palju siin on Jaanika Tammaru liikumist ja kui palju näitelejate enda pakutut. Kindlasti on ju ka kokkusidumine ning suhestamine teema. Lisaks need ansambliga koos kujundite loomised või muu ühisliikumine. Aga siin on saanud ilmselt iga näitleja saanud kõvasti ennast sellesse liikumisse panna. Grimmikunstnik Krista Kattel on eriti teistel peale peategelase tööd teha :)

Kolmeteistkümnenda külje pealt - Musta Kasti kodulehel on toodud ära, et tüki helikujundaja on Karl Petti, aga teistes kohtades nimetatakse teda ka heliloojaks. See helikujundus ja muusika ning helid, mida kasutatakse on üks aasta mõjuvamaid ja nauditavamaid. Koos valguskujundaja Karolin Tamm'e tööga aitavad nii palju atmosfääritunnetusele kaasa. Karolinist on saanud üks eesti teatrite esivalgustajaid ning siin on järjekordselt tõestus millepärast. Eriti meeldisid hämaramad kohtvalgustusega misanstseenid, aga ka värve ja paigutust... Oli hetki, kus oleks tahtnud ainult üht keskelt tulevat prožektorit, aga ilmselt ei olnud see piisav ja siis andis lisa valgust ka 1 küljepealt... ju see kõik tal läbi testitud... seda on vaatajal võimatu hinnata. Aga väga meeldis selline valguskaart.

Neljateistkümnenda külje pealt - kuigi näitlejate kohta olen siin ja seal küljepeal juba maininud ning kiitnud ansamblimängu, siis lisaks lavastajale ning kõigile kunstilistele külgedele ja nende mõtete äratamisele annavad süüte ja mootori ikkagi näitlejad. Kaarel on oma tüpaažilt esmaselt mõeldes kuidagi hoopis midagi muud kui õel, ilge, manipulaatorlik suur keiser... Seda huvitavam oli näha kuivõrd žanrivaba ja tüübivaba ta tegelikult on. Pidevalt pritsides oma tegelase nõmedust, kuid siis keset kõike korraks ka Scipio suhtes südamlikuks muutudes - kaval laiendada veelgi tegelase mitmepalgelisust ning muuta ta inimeseks, kellel küll nupp nokib ja arvab ise enda olevat jumalik, kuid siiski vaataja jaoks jääb inimeseks ja vigutegevaks inimeseks. Vingelt mitmetasandiline. Karl Edgar Tammi on teel üheks parimaks karakternäitlejaks. Temas on nii palju omapära ning teda on laval kuratlikult huvitav vaadata. Natuke etteaimamatu, samas on tal oma stiil ja omapära. Oleks teda veel rohkem tahtnud, aga lugu tegi oma saatusliku pöörde... Karl Robert Saaremäe rikkurist manipuleeritavana on üks mõistatus. Ei tea, kas ta on pärides oma raha saanud või ikkagi enda tarkusega rikkaks... Laskis end meelega õnge tõmmata või just vastupidi targalt teadlikult. Mul on tunne, et Karl Robert mängis oma tegelase pigem rumalaks, aga samas see, et küsimus õhku jääb on just tema mängitud versiooni võlu. Kristian Põldma ja Kristjan Lüüs olid vast minu seekordsed lemmikud kogu kirevast Caligula senaatorite/kaaskondsete/libasõprade plejaadist.. Kristian pani end maksma ning kui nad kaks kivi seal koos Caligula ja Chaera seda jahu üritasid jahvatada, siis jõudsin mõelda mitmeid mõtteid ning ühtlasi olla kogu pingpongitamises sees. Üks mu lemmikstseene kogu tükis. Kas Charea oli arg, et ta ei tapnud Caligulat, kui too selleks nii kerge võimaluse andis? Tahtis, et teised selle töö ära teeksid? Või oli ta ise vägivalla vastane ja aitas ainult teistel plaane teha? Kristiani mängust õhkus mõttemeistrit ja nutikamat tüüpi. Tema Chaerea oleks tänapäeval mõne ülikooli rektor või vandenõuteooria käimalükkaja, kes räägib sellise sirgeselgsusega, et kõik kuulajad usuvad. Poliitik? :) Kui, siis väga tark poliitik. Kristjan Lüüs'i puhul ei saa üle ega ümber tema häälest. Kuigi siin ei mängi tema hääl suurt rolli, vaid see kuidas ta oma Lepiduse alandlikuks Caligulale teeb. Ta võtabki sellise taustamängijapositsiooni, millega enda vastupidi oluliseks mängib. Sellist asja suutis näiteks kunagi Aarne Üksküla. Ei, ma ei too suurmeistriga võrdlust, et nendes muidu midagi olemuslikku, mängulises või muus mõttes sarnast on, aga nii temas kui ka näiteks Karl Edgaris on alati midagi nii huvitavat ja põnevat laval, et paratamatult jõllitad neid vaimustusega alati kui nad stseenis osalevad, isegi kui nad pole fookuses (just nagu Aarnegagi). Mu teatrikaaslane tõi ka just Kristjan Lüüsi välja oma seekordse lemmikuna... tema arvates on lisaks Kristjani häälele ka tema kehaproportsioonid nii huvitavalt erilised (ma päris sellest aru ei saa, aga no nii ta väidab) ning no juuksed on tal juba ilmselt kõigi arvates tema kaubamärgiks. Jah, olen täiesti endalegi märkamatult astunud Kristjani fänklubisse :) Martin Tikk on kõige vähem hääles ja esil, kuigi igati teistega võrdne ja võrdselt hea! Octaviusele lihtsalt pole antud seekord sellist pikemat "oma teemat" Caligulaga. Märt Koik ja Silver Kaljula hiilgavad oma diktsioonidega. Märt on juustega kui uus näitleja - küpsem, tõsisem, kaalukam (loomulikult mitte kehakaalu vaid lavalise kohalolu poolest). On hetki kus ta teeb ka etenduse tempot ja on kuidagi publikule kõige lähedasem... isegi vaataja sild sinna maailmasse... Silver tuleb ja läheb ja siis on kadunud... tema massistseenides eriti ei osale. Ta tegelasel on eristaatus ka Caligula jaoks. Üdini tõsine ja minu arvates kurb kuju. Temaski on kaks poolt, ta on nagu see viimane, kes veel Caligulast hooliks... samas too on tapnud ta isa ja see kurbus ongi tema terves kehas kogu etenduse vältel näha. Ja muidugi Laura Niils - assa, millise stseeni ta mängib naisena, kes tahab Caligulaga koos olla, isegi kui too teda ei armasta, isegi kui too on selline nagu ta on... ja siis seda kogu rolli kroonimas see "stseen"... Esimeses vaatuses ta alles tõmbas end käima ja ma mõtlesin, et ehk tal ongi lihtsalt selline hea ansamblimängija ning kõike kokkuhoidva mutri roll, aga jah, see "stseen"... see tegi tema Caesoniast CAESONIA!

Viieteistkümnenda külje pealt -
Hinnang 4+
Neid külgi võib siin jäädagi välja tooma, aga ikkagi ei jõua muud kui kraapida pinda. Näiteks meenus, et siit saavad ka naised teada, miks mehed nutavad kui nad nutavad... Selles tükis on palju tasandeid ja mitmeid seoseid meie tänapäeva. Mängulist ja psühholoogilist mängu sama palju kui füüsilist. Tõeliselt hoogsat powerit. Inimpsüühika hämarate alade ja mahhinatsioonimeistrite töö jälgimisvõimalust turvaliselt kõrvaltvaatajana. Head teksti ning isegi visuaalseid show-elemente, mis panevad selle kõik elama ja muudavad antiikse loo huvitavaks, aga väga lihtsalt jälgitavaks ning arusaadavaks. Tänu sellele saabki neid nõkse, tegijate otsuseid ja tegelaste mõtteid siit nii palju, mille üle ka pärast tükki mõelda või arutada. Ja kummardamine on ka "lavastatud" :)

Omamoodi ei tahaks seda öelda... nii nagu brittidel kombeks nii kähku, ehk kohe "pärast"..., aga ütlen seda siiski - "NO99 is dead. Long live Must Kast". Just NO-teatri hiilgeajad tulid selle tükiga meelde (Perikles jms)... siis kui seal tehti veel ägedaid ja kõnekaid tükke, mille sõnumid puudutasid.
Vau "musirullid"!

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (Gabriela Liivamägi foto on pärit teatri FB lehelt):

CALIGULA
noortele (16+), täiskasvanuile
Autor: Albert Camus
Tõlkija: Ott Ojamaa
Lavastaja: Lennart Peep
Lava- ja kostüümikunstnik: Maarja Pabunen
Videokunstnik: Kärt Petser
Grimmikunstnik: Krista Kattel
Valguskujundaja: Karolin Tamm
Helikujundaja: Karl Petti
Liikumisjuht: Jaanika Tammaru
Projektijuht: Tiina Klooster
Turundus ja broneeringud: Merilyn Elge (merilyn@teatermustkast.ee)
Laval:
Kaarel Targo - Caligula
Karl Edgar Tammi - Mereia
Karl Robert Saaremäe - Mucius
Kristian Põldma - Chaerea
Kristjan Lüüs - Lepidus
Laura Niils - Caesonia
Martin Tikk - Octavius
Märt Koik - Helicon
Silver Kaljula - Scipio

Musta Kasti viienda hooaja esimene uuslavastus „Caligula“ põhineb kirjaniku ja filosoofi Albert Camus’ samanimelisel näidendil, mis valmis Teise maailmasõja eelõhtul. Näidendi peategelaseks on kurikuulus keiser Caligula, kes traagilise sündmuse järel konstrueerib armu- ja armastusvaba vägivallafilosoofia, mida ta hakkab rakendama nii oma rahva kui ka lähikondlaste suhtes. Caligula lähikondlased peavad valima, kas võtta vastutus ning risk takistada keisrit tema teel või jätta hullumeelsele valitsejale vabadus mässata elu vastu. Sellest maailmast kujuneb kõikide jaoks talumatu võimuöö, millele heidab lootusetuskiiri kättesaamatu kuu.

Esietendus 8.novembril 2018 Genialistide Klubis Tartus
Kestus 155 minutit, vaheajaga