esmaspäev, 21. september 2020

Romeo ja Julia - VAT Teater

Tere tulemast "väiksesse itaaliasse", mis on oma koha sisse võtnud meie "väikses Eestis" - Vaba Laval. Itaalia kired möllavad sedapuhku ühel üpris erilisel "catwalkil" - sopilisel ja käänulisel, nagu ka nende perekondade suhted, kes siin omavahel maid jagavad... õigemini sellele ühele lavale, olgugi, et mitmete kõrvalkäikudega, no kohe kuidagi ära ei taha mahtuda. Nagu ikka Itaalia ja latiinoriikidele omastes maades, on siingi kogu võim ja raha suurte perekondade valdustes - nemad otsustavad, nemad määravad, kuidas asjad käivad või ei käi. Romeos ja Julias on neid fookusesolevaid perekondi 2 - Capulettid ja Montecchid - mõlematel perekondadel oma hierarhia. Eks tavaliselt ju oleme harjunud, et vanade kultuuridega riikide perekonnapeaks on mees, kuigi see on vaid näiline. Katoliiklikus usus, kus kõige kesksemaks on tõstetud ikkagi EMA Maarja, nendes riikides pole see üldsegi tegelikult üllatav, et võib perekonda juhtida hoopis üks vägev matriarh, nagu just siin Capulettidel (fantastilise kohalolu ja maksmapaneva aldiga Elina Reinold). Montecchide padre (siin igati italiaanolik Margo Teder) on mees, kes oma sõjakuses sellega ka ülejäänud perele mõju avaldab. Ja oh õnnetust, kui vihavaenu pidavate perekondade võsud juhtumisi ühel peol teineteisesse armuvad! See pole lubatud - seda ei saa vanemad heaks kiita - see on KEELATUD armastus! Ja mis on keelatud... see ju teadagi see kõikse magusam...

Hetkel on võimalik vähemalt kolmes eri versioonis "Romeot ja Juliat" näha Eesti teatrites - ballett ja ooper Estonias ning täiesti erakordse rakursi alt ballett Vanemuises, nimelt kuninganna Mab-i ja vend Lorenzo maadejagamise läbi. Sellest pole ju teabmis kaua, kui materjali mängisid Musta Kasti loonud Viljandi lavakooli noored Ingomar Vihmari lavastuses ja Eesti Draamateatris tegid seda ka Ojasoo-Semper tandem. Samuti on Romeo ja Julia lugu ümbertöödelnud praegusel, uuel sajandil ka Kivirähk ja Mati Unt Vanemuises, Grigori Gorini töötlust sai näha Rakvere Teatris Ain Prosa lavastatuna ja soomlaste fantaasiat - mis juhtus, kui Romeo ja Julia kohtusid "25 aastat hiljem" on toonud lavale nii Ingo Normet Karlova Teatris (muide Juliat mängis seal Elina Reinold) kui ka näitlejate Kersti Kreismanni ja Martin Veinmanni enda lavale seatuna Eesti Draamateatris. Unustamata Finn Poulseni Emajõe Suveteatri suvelavastust ning mitmeid ballette, mida ka oleme saanud nautida nüüdsama, ehk 2000ndatel... Rääkimata sellest, et Nüganen lavastas Shakespeare'i näitemängu juba IDEAALSELT eelmise sajandi viimasel kümnendil ja sellest paremini Romeot ja Juliat teha on... no ütleme peaaegu, et võimatu. Võibki täiesti õigustatult tekkida küsimus, kas meile tõesti on vaja veel üht versiooni kahest süütust armastajast kurja tähe all... ja juba/just praegu? Lisaks kõigele lasta igal publikuliikmel pea 3 ja pool tundi kulutada ühele Shakespeare'i oopusele, mille põhiliin on ju risti ja rästi läbi hekseldatud ja mällu tambitud? 

Lihtsalt ja otse - ON KÜLL, kui seda pakutakse täiesti uudses, VATi kastmes! Shakespeare on üks eredamaid näiteid ajatust klassikust, kes alati kõnetab. Alati - ehk isegi ka siis kui ümbertöötlused ei toimi (näiteks hiljutised Theatrumi Kuningas Lear ja VATi enda Macbeth) - võib tema materjali ajastukontekstilisi (ehk just selles ajahetkes kui neid lavale tuuakse) elustamisi pidada väärtteatriks. Antud juhul on tegemist vägagi õnnestunud ja omanäoliseks kujunenud uusversiooniga. Vast jah, klassikalises vormis, (minuealistele ja vanematele) paljuski ka tänu juba mainitud Nüganeni versioonile, võiks see tunduda igav ning toimikski vast ainult uutele sugupõlvedele tutvustamisena - silme ees elustuva maailma kuulsaima armulooga. Kuid õnneks (ja eriti selle looga, isegi kasvõi filmide läbi tuttavate jaoks) on ka Aare Toikka oma trupiga võtnud täiesti isemoodi lähenemise. Esiteks on VATikad toonud Capulettide ja Montecchide vihavaenu tänapäeva, sest vaatame tõele näkku, ehk lihtsalt natuke enda ümber - jah, tõesti, ka praegu on meie aeg liigestest lahti, nagu kunagi Veronas... rääkimata Taanimaast, ajal kui üks prints nimega Hamlet seal "oli või ei olnud"... Jah, kuigi Aare on vähegi üleliigse Romeost ja Juliast kärpinud, on ta seda põnevalt (ja hämmastavalt sobivalt) rikastanud teiste Shakespeare'i näidenditest tuntumate kildudega. Lisaks Hamletile jäi kõrvu ka näiteks "Nagu teile meeldib" kuulus lõik - "kogu maailm on lava ja meie vaid näitlejad seal sees..." Ilmselt seal võib peidus olla rohkemaidki vana Bardi teoseid, aga selleks peaks seda võimsat lavalugu veelgi vaatama, sest märkamist ja noppimist sellest lavaloost on mahlaselt palju! 

"Romeo" ja "Julia rollidena on üheks paljude näitlejate eemärgiks või isegi etaloniks(?) - kas nad saavad kunagi neid oma elus mängida? Tihti on ju see ka vanuse küsimus - ümbertöötluseid ju küll, a la - kui nad on juba vanemad... aga ehedat Romeo ja Julia kirge, ent ka nooruse uljust - selle mängimiseks peab olema ikka teatud vanuses. Praegu vaadates Karmo Nigulat ja Henessi Schmidt'i tuleb juba neidki võtta mööndustega - ikkagi ümbertöötlus ju - nad pole seal nii lapsed, nagu Shakespeare oma tegelased kirjutas...või... Nimelt käisin seda vaatamas koos 14-aastase teatrikaaslasega ning küsisin pärast, kuidas tema sellesse suhtub, et eakaaslane on ja käitub laval ning teeb selliseid valikuid, nagu ta seal teeb? Kas see tüdruk on temavanune ja kui mitte, siis kui vanaks ta Juliat peaks? Vastus isegi üllatas mind! Tema nägemuses oli VATi Julia umbes 17. Mina, enda tasandilt, mõtlesin isegi, et Julia on veelgi vanem, aga kui 14 aastane peab seda Juliat 17 aastaseks, seda rohkem au teeb see näitlejale ja tema oskusele mõjuda nii ehedalt nii noorena! 

Tegelikult üldse see rollide paraad on üks eriliselt õnnestunud ja kohati isegi üllatavalt õnnestunud valikuid ning nendest koosnevaid tervikuid täis (mu vähene kriitika on seega pigem suurendusklaasialune võimendus). Muide otseselt peaosalisteks selle loo Romeot ja Juliat nimetada ei saakski, sest lõppkokkuvõttes jäi praktiliselt selline tunne, et siin on pea kõigil olulisematel tegelastel võrdne kaal ja maht, oled siis nimitegelane või mitte. Tõeline ansamblimängu võidukäik ja usun, et täiesti teadlik otsus tegijatel. 

Romeo ja Julia originaal on ju üsna tõsine, vast väikeste kergete armastusest tulenevate õhulisemate mängudega, ent Toikka Shakespeare'is on mõnusalt palju huumorit, mis omakorda värskendab vana lugu ning muudab mahust hoolimata meelelahutuslikumaks ja väga kergelt omastatavaks. Kihte ja dünaamikat lisades ka videot kasutades ning liikumise ja koreograafiaga - tuleb ju näitlejatel mängida siin sellel erilisel laval nii publiku ees kui vahel, nii ühes kui teises otsas, vahesoppide, kõrgustes, kirstu ja isegi postiotsas turnides.

Henessi Schmidt murrab oma tavalist, pisut lakoonilisemat mängistiili, lastes kire endast välja ja eriti kontrastina ja tema mänge viimasel paaril-kolmel aastal jälginuga, oli oikuihea seda temalt saada! Eks nooremaks end mängides, tulebki natuke võtta sellise ("kangema emotsiooniskaalaga")nukukese kehahoiak stseenides, kus on rohkem tegelasi ja mis toimuvad niiöelda avalikumalt, aga omavahel sõbranna või loomulikult ka Romeoga - nende stseenide näitlejapoolt mängitud diametraalselt lahtiselt ja vabana oli õige lahendus uskumise tekkimisel ja unustamisel, et näitleja mängib mitte ei "ole". Mul hakkas tekkima viimaste rollide põhjal arvamus, et Henessis polegi võibolla seda sees - tähendab, muidugi ju ka näiteks Pariisitaris mängis ta emotsionaalset ja hoogsat tegelast kui misanstseen seda nõudis, aga see on niiöelda mängimine vaid väliselt hoides seesmist natuke liiga kinni - saad aru, et välise kihi all on midagi, aga seesmine jääb sisse ja väline on väljaspool. See tema stiil siiani on tegelikult teiste näitlejate poolt vägagi hinnatud - niiöelda olemuslik, ehk mittemängiv. Kuid see peab tulema valikuna, mitte alati sellises võtmes ja rollijoonises tasapaksuna. Julias sai ta lausa imepäraselt seestpoolt välja mängimisega hakkama, kaotades selle piiratuse maski pidevalt. Ja see just võluski ning muutis Julia inimelikult ettearvamatuks ja kirglikuks. Ei tea, kas see on lavastaja töö näitlejaga või näitleja enda selle tee ülesleidmine, igatahes vaatajana ON Henessi JULIA ja seda mistahes olukorras või stseenis. 

Karmo Nigula hääl on nii võimas. Kuna ma Henessilt avastasin sellise avanemise Julia-rolliga, siis Karmolt nõudsin ilmselt alatajus ka... ja ma ei teagi mida - ta on näitlejana juba ammu sealmaal... Igatahes nende omavaheline keemia käis lainetena. Kord see kirg möllas, eriti siis kui nad laval koos ei olnud ja siis jälle oleks vist oodanud ülejäänud kirgliku atmosfääriga tugevamat omavahelist tõmmet. Tänapäeva noored ju ikkagi (seda oli küll kohati, aga siis jälle mitte - võibolla ka lihtsalt esikanärv või siinkirjutaja liiga süvitsi kaasaelamine, ei tea). Teisalt oli juba dramatiseering selline, et ega neil seal väga palju neid koos-stseene polegi. Rohkem seiklevad eraldi... ühest küljest tekitab see ootuse ka vaatajale - et saaks nüüd ometi armastajad jälle kokku ka - nagu tegelased ju ise seda ootavad ja soovivad ning nõnda tekib vajalik toetav duaalsus vaatajana lavaltoimuvaga. Teisalt jällegi jääb neil vähestel harvadel hetkedel seda armulõõma aga väheks. Eks see jälle omakorda just meeldib paljudele teistele vaatajatele, nagu näiteks minu 14-aastasele teatrikaaslasele, kes ei tahagi imalat, teiste inimeste "omavahelist musitamist ja amelemist" vaadata :) Aga kes vaatama plaanib minna - pole vaja karta - ka meile "romantikutele" on siin piisavalt oma "hetki"(loe:misanstseene) antud (vaata kasvõi esimest fotot siin teksti ülal)! Tagantjärgi targana tean vist küll, kus kohast mu (Itaalia)king pigistab - Karmo minu jaoks pole vist lihtsalt itaallane siin (ja seda peaaegu kõigis teistes näitlejates, kasvõi vähemalt silmi kissitades nende temperamendi läbi võis natukenegi tunnetada... minu päris elu kaks parimat sõpra on üks itaallane ja teine hispaanlane - ju olen ka sellest häiritud). Ehk ka heleblondid juuksed mängivad sellele kaasa, ei tea. Ise mängis ta küll oma hinge lavale ja see pisinatuke kriitika on pigem ainult isiklik tunnetus ja perfektsionismi tagaajamine. Palun seda mitte võtta rahulolematusena, sest minule need Romeo ja Julia nii koos kui lahus istusid väga hästi. 

Seevastu tundsin palju vingemat särtsu Elina Reinoldi ja Margo Tederi duetis - erinevate perede peadena. Temperament ja huvitavad rollijoonised, kuidas maskiballil Elina üllatab taktitundega, kuigi ootad, et ta läheb raevu nagu tema rusikamehest sugulane, aga ei. Elina on ilmselt üks meie praeguse hetke parimaid naisnäitlejaid üldse. Tema hääl on kaubamärk omaette - nii eriline, oma madaluse ja kärinaga - kui ta ise seda nii tahab. Ja rollides on see ju üheks põhi-tööriistaks, mida ta siin ka mõnuga kasutab. Rääkimata liikumisest ja kangest seljast ja ootamatutest vägivallapuhangutest, mis tema karakteri nii elavaks ja elusaks teevad. Ja Margo mõtlikud välgatused muu välise mängu vahele, no lausa meisterlik! Armastus ja viha on ju mõlemad nii kirglikud tunded ja seda teist neist pritsisid Margo ning Elina Vaba Lava atmosfääri kordamööda ja korraga. Ago Soots on siin küll peamiselt jutustajaks, ent sekkub ka tegevuse kulgu vend Lorenzona. Jutustaja-rollid on tihti tänamatud, sest karakterit teha ju teistega võrdselt ei saa, aga ometi on see pühamees perekondade vahel kaalukausse õhushoidvaks kaalutalaks, kes ise ei kontrolli nende kausside vajumist ja tõusu, aga ei saa ka sealt vahelt minema. Ta tahab ju head. Agost õhkub seda "headust", mida ta tegelase läbi lavale kannab ja kogu valemisse juurde annab.


Karolin Jürise oma särtsaka Anniga on lausa ILMUTUS. See tüdruk jõuab veel kaugele teatrimaailmas. Nagu sulavaha oma rollides just selliseks muutudes, nagu lavastajal parajasti tervikus vaja. Ann on tegelasena vaatet huvitavamgi, kui Julia - tavaliselt on ju need kammerneitsid ja sõbrannad, keda Julia kõrval kasutatakse, niiöelda kahvatud teise järgu tegelased, aga siin Karolin mängib oma tegelase tähelepanuväärseks. Mõneti isegi ei saanud kunstnik Iir Hermeliini valikust aru (muidu kunstnikutöö ilmselt peamine töö on olnud selle kummaliselt huvitava lava loomine, sest lavaruumi pole koormatud õnneks liigsete proppidega - vaid mõned vajalikud, nagu kirstud ja teetõkked ning mõni Itaalia looduse lopsakust ilmestava taimega), esimese vaatuse esimeses pooles, kus Julia on riietatud mingisse imelikku halli hiirekese tagasihoidlikku ja isegi inetusse pussakasse seelikusse, kui seal kõrval Ann on selline itaalia printsess - bellissima! oma lehvivate varrukatega pluusis ning veel näitleja lisatud seksika sähvakusega, et mamma mia... Õnneks see siiski muutub siidise öökombinee vahetusega Juliale ja edasi on juba, nagu laulusalmgi ütleb "kõik okei". Meelis Põdersoo on eeskätt see, keda pidasin silmas positiivse üllatajana. Tema energia hoiab tempot üleval ja laiem mängujoon värvib kitsaste pintslitõmmete vahelt ikkagi peenelt. Mercutio on alati kuidagi sümpaatne tegelane (mäletad Nügeneni versioonis mängis teda Marko Matvere), aga Meelis-Mercutio on natuke teistsugune, vast pisut ärritav ja väljakutsuv, kes ei karda paitada vastukarva oma vastaseid ja seda mitte "õilsalt", vaid just nimme vastupidi. Ta on selgelt vana Montecchi sugulane, seda kindlasti, ainult noorem ja areneb alles sinna suunda. Tybalt Tanel Saare kehastuses on selles etenduses mängitud rollidest kõige ootuslikum, mis puudutab näitleja mängu. Sellist altkulmu Tanel Saart oleme juba näinud (ja mitmeid kordi), aga kuna minule ta mängumaneer meeldib, siis ega ma ei vingu ka. Tal on füüsiline pool nii äge alati rollides ja see lööb ta rollid alati väravasse. Siin muide, koos Marge Ehrenbuschiga, ongi liikumine Taneli ja Marge seatud. Eeldatavasti just kaklusstseenid Taneli rida ja need on lahedalt ehedad! Itaalia kired oma ekstreemsemas vormis ja nii mõnus hoo ja pulsi tõeline tõstmine - ikka korralik andmine! Kui naistele on siin armastust, siis meestele ka actionit! :)

Äramärkimist vajab ka Veiko Tubin'i loodud muusika, mis aitab emotsioonidel tekkida ning saadab nimitegelasi võrdlemisi märkamatult oma rännakutel teineteisele lähemale, kuid märkamata ei saa seda siiski jätta, sest näiteks vaheajalgi kummitas rütm nii tugevalt peas, et teisele vaatusele sisenedes olid juba sees selles, millest eelmisest vaatusest lahkusid. Ja no Sander Põllu on nagu üks salarelv VAT Teatril - siin saab ta paugutada oma fantaasiaga korralikult. Nii värvide kui ka näiteks varjude, aga ka kõikide nende sopiliste lava mängukohtade kohtvalgustuse ning kogu valgusshowga. Tõeline omaette režii, ehk valguslavastus jooksis paralleelselt kogu lavastusega läbipõimudes! Videokunstnik Sander Põldsaare roll on siin tavaliste lavastustega võrreldes kordades olulisem. Käsikäes lavastajaga luuakse huvitavad tervikpildid, kus näiteks väike Ann laval ja suur Julia nägu, läbi otseedastatud kaamerapildi tekitab vahekordade lõikumise, aga ka mitmeid teisi metatasandeid, neile, kellele meeldib teatrit vaadates mõelda ja neid ei häiri üldse, kes seda ei viitsi ja tahavad lihtsalt mõnusalt mitmekülgset lavastust nautida.

Hinnang: 4 (peaaegu paneks plussi ka taha)

Teatrielamuse suurim võlu seisneb seekordse Romeo ja Julia mitmetasandilises mängulisuses - nii tekstis kui ka lavalises tegutsemises ja kõige otsesemas, ehk tegelaste teineteisega mängus. Näiteks kui tulemas on maskiball, siis vend Lorenzo jagab mõnedele publikuliikmetele kätte ka praegusel ajal vägagi tuttavad rohekassinised (corona-)maskid. Selliseid pisemaid ja suuremaid ohhoo-elemente justkui isegi ootad Aare Toikkalt, kes on meie mängulisemaid lavastajaid, ent ikka ja jälle suudab ta üllatada, pakkuda midagi täiesti uut või tabada luuletaja kombel (kes sõnu seab nii-nii tabavalt) mingi dramatiseeringu- või lavastusliku nõksuga nii märki, et lihtsalt naudid selle kõige vaatemängulist avastamist. Teatrisse minnes ja sealt sellise mõnusa "mängu" üles leides saab meel suurema tõenäosusega lahutatud argipäevast ja isegi "tavalisest" teatris. See annab võimaluse kaasa minna ja avastada neid mõtteid, arendusi ja otsuseid, nagu jõulukalendrisse pikitud šokolaaditükke... ainult, et täiskasvanutele (mitte, et ka mõni uhkem ja/või erilisem "jõulukalender" ei võiks vanematele sama palju rõõmu valmistada kui nende lastele :)). 

Kogu sellele teekonnale tagasi mõeldes - on ikka võimas lugu ja omapärane ja huvitav lavastus - diskod ja kaklused, ameerika filmide moodi lahendatud laibad, mängud erinevate Shakespeare'i lugude miximisega, laulud ja liikumised, ilusad naised ja ägedad mehed, erilisel/erinevatel lavatasanditel mängud ja video/valguse/muusika režii, surmad ja surnuaed, fantaasia ja reaalsus ning muidugi see oluline tunne, et armastus lõpuks võidab ikkagi kõik. Peaasi on mitte alla anda. Ja tõelise armastuse nimel ju ei antagi...

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

ROMEO ja JULIA

Aeg on liigestest lahti

Autor: William Shakespeare
Tõlkijad: Georg Meri ja Ants Oras
Dramatiseerija ja lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik: Iir Hermeliin
Helilooja: Veiko Tubin
Valguskunstnik: Sander Põllu
Videokunstnik: Sander Põldsaar
Koreograafid: Marge Ehrenbusch ja Tanel Saar
Osades: Henessi Schmidt, Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Karolin Jürise, Elina Reinold, Margo Teder, Ago Soots, Tanel Saar, Meelis Põdersoo
Fotograaf: Siim Vahur (Tallinna Linnateater)
Grimeerija: Maarja Linsi

Romeo ja Julia lugu on aastasadade jooksul jutustatud kõikvõimalikel viisidel: hea ja halvaga, ilusasti ning koledasti  – kuid mitte kunagi pole Montecchide ja Capulettide tragöödiat räägitud VATi võtmes. Milline „Romeo ja Julia” VATi  võtmes siis on?

Napp, hoogne, kirglik, verine, kõlvatu, virtuaalne ja füüsiline, dionüüslik ja frantsiskaanlikult vaga. Aare Toikka on eemaldanud Shakespeare´i legendaarsest lavaloost kõik üleliigse ja lisanud sinna omalt poolt kõikvõimalikke värve juurde, et toon ikka värske püsiks.

Ent toon tooniks ja kiht kihiks – tõdemus on see, et tee selle looga mistahes,  kuid siiski ei muutu ajatu tõde, et ürgne kirelõõm ja armastus kui umbrohi ka kõige jäigemast ühiskondlikust asfaldist end ükskord läbi suruvad.

Esietendus: 3. septembril 2020 Vaba Lava Suures saalis

Etendus on kahes vaatuses ja kestab 3 tundi ja 15 minutit

NB! Lavastuses kasutatakse relvapauke, lavatossu ja vilkuvat valgust

neljapäev, 17. september 2020

TOP20 teatrisoovitust OKTOOBRIKS

Oranž oktoober on kohe käes! Aeg vaadata, mida teatrid head pakuvad vananaiste suve saateks? Ja pakuvad palju... nii-nii palju... ja mitte ainult oranže toone, vaid see valik on ikka väääga kirju. Sestap tõttan appi ning toon enda arvates kõige rohkem vaatamist väärivad lavamängud eraldi siin digitaalsele infopüünele.

Peakiri sai küll mõneti eksitav, sest tegelikult tuleb siin soovitusi palju-palju rohkem. Koondan need oktoobri mängud seekord 20 alapealkirja alla, lähtuvalt pakutava sisust, a la "Kui tahad näha..." 


1. KUI TAHAD NÄHA OKTOOBRIS ESIETENDUVAT TÜKKI, siis siin on huvitavamatest valik:

Tallinna Linnateatris tuleb välja 2 uuslavastust - "Vanja" (Tšehhov, Läti külalislavastaja) ja "Nad tulid keskööl" (Hitleri-ajal ühe noore mehe vintsutused ja tema ema võitlusest poja päästmise nimel)
Endlas samuti 2 - "Abort" (Brautigan!) ja "Vaade sillalt" (Pedajas külas lavastamas klassikat)
Ja 2 ka Tartu Uues Teatris - "Mängu ilu" ja "Ümarlaud" (mõlemates uued, suvel lavaka lõpetanud lavajõud osalemas)
Kuressaare Teatris "Shakespeare'i kogutud teosed" (kreisi lugu, kus kõik Shakespeare'i lood üheskoos)
Karlova Teater "Baskervillide koer" (vana hea Sherlock koos Watsoniga)
Vanemuine "Mitte midagi" (Vanemuise noored, äsja lavaka lõpetanud lavajõud laval, põhjamaine materjal)
VAT Teatris "Sõjasõltlane" (rindeoperaatori karm elu ja mida sõja kogemine inimesega teeb)
Kinoteater "Niagara ületamine" (2 köielkõndjat Teele Pärna ja Indrek Sammuli kehastuses)
Vaba Lava "Inimesed ja numbrid" (sotsiaalne, tänapäevane)
Piibe Teatris "K.E. von Baer'i lõpetamata uurimus" (elav ajalugu)
Ugala "Sorri ei saa aidata" (Ott Sepp Ugala laval külas)
Rakvere Teater "Lõppmäng" (autš - Beckett... see võib olla nii ja naa... Raudsepp lavastab, seega võib vähemalt enamvähem lavastuslikus pooles kindel olla...aga Beckett... risky business... Rakvere ikka julgeb selliseid riske võtta... no pöidlad pihku, et see on üllatav ja ühtlasi üllatavalt hea)
lastele/lastega:
Ajaloomuuseumi teatriprojekt "Tähemängud ja mängutähed" (eelmise lennu Viljandi-nunnud lastega möllamas)
Eesti Noorsooteater "Tulipunane vihmavari" (Ja viimaks, viimaks ometi, ta oligi mul peos...)
Tikerkultuur "Topo-Ropo" (millal viimati oli üks korralik robotilugu lastele laval?)
Vanemuine "Tilda ja tolmuingel" (lasteballett)


2. KUI TAHAD NÄHA MAAILMAKLASSIKAT UUES "ÄGEDAS KUUES"

VAT Teatris "Dekameron" (mänguline ja kelmikas Boccaccio-tõlgendus) ja "Romeo ja Julia" (Shakespeare õnnestunult tänapäeva ülekantud, kaotamata Itaalia kirgi ja 2 perekonna viha)
Piip ja Tuut Teatris "Hamlet" (sellist Taani printsi tõlgendust ei kujutaks unes ka ette!)
Vanemuises "Naiste kool" (Moliere ja Karol kuntseli suur roll - megalahe ja humoorikas, mõnusa ülesehitusega)


3. KUI TAHAD NÄHA SÜGAVAT JA PSÜHHOLOOGILIST, AVASTUSLIKKU DRAAMAT

Theatrum "Isa" (Florian Zeller, täis üllatavaid avastusi, vapustav Lembit Petersoni roll)


4. KUI TAHAD NÄHA KURBA, INTIIMSET, PEREGA SEOTUD LUGU

Ugala "Surmkindlad asjad siin elus" (ühe pere liikmete tänapäevased, argised ent ometi erilised mured)
Vene Teater "Nastja, Nastja, Nastja..." (ühe surnud ema kirjad oma tütrele, mida too igal sünnipäeval ühe saab avada - kätte on jõudnud viimane kiri...)
Eesti Noorsooteater "Apelsinitüdruk" (ajas suure mehe nutma)
Eesti Draamateater "Linnade põletamine" (lugu ühest perekonnast, läbi lapse silmade, mõni aastakümme tagasi, Tartus)


5. KUI TAHAD NÄHA LAVAL VINGELT LAVASTATUD HOOGSAMAST HOOGSAMAT SEIKLUST

Eesti Draamateater "Väljaheitmine" (tõeline road-teater ühest teekonnast Baltiriikidest Londonisse)
Eesti Noorsooteater "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" (fantaasiarikkalt lavastatud ühe poisi lugu, mis ka nagu üks teekond)
Ugala "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" (ühe saja-aastase viljandlase imepärane teekond ja seiklus, uskumatuid karaktereid täis Eestimaal... eriline lavakasutus, võimas lavastus)
Rakvere Teater "Hullemast hullem" (mis kõik ühel harrastusteatril ühe etenduse mängimisel võib untsu minna - hüsteeriliselt naljakas)


6. KUI TAHAD NÄHA HÄSTI LAVASTATUD KORRALIKKU EESTI KLASSIKAT

Vanemuine "Kalevipoeg" (Kreutzwald) ja "Laul õnnest" (Luts)
Eesti Noorsooteater "Noored hinged" (Tammsaare)
Kõik 3 väga stiilsed, ilusad ja mõjuvad. Kalevipoeg oli paar aastat tagasi terve aasta suurim teatrielamus!


7. KUI TAHAD NÄHA ELAVAT EESTI TEATRIAJALUGU

Vanemuine "Teatrisaaga W" (Vanemuise ajalugu läbi aastakümnete, segades kõiki Vanemuise teatrikunstiliike)
Ugala "Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi" (Ugala ajalugu 1930ndatel, kohati ikka väga naljakas)


8. KUI TAHAD NÄHA JA TEHA OMA SÜGISÕHTU PÕNEVAKS

Vanemuine "Midagi tõelist" (kaks meest ja fotosein - uskumatult põnev ja puäntidega, superrollid)
VAT Teater "Kiskja" (harukordselt filmilikult põnev tänapäevane lugu teatrivormis)
Vaba Lava "Mul oli nõbu" (lätlasest maffioosniku tõus ja langus, leedukast sugulastüdruku jutustatult ja lõpuks Eesti meeste tapetult)


9. KUI TAHAD NÄHA MEISTERLIKULT LAVASTATUD EESTI AJALUGU

Eesti Draamateater "Suur Siberimaa" (võimas ja väga õnnestunud Toompere lavastus Unduski kirjutatud Jaan Krossi eluloost, on nii kunstiliselt kui sisuliselt tugev)
Ugala "Etturid" (Eno Raua noorte metsavendade valus lugu)


10. KUI TAHAD NÄHA MIDAGI VÄGA TÄNAPÄEVAST, LISAKS KA KRIMINAALSETE KALDUVUSTEGA

Ugala "Kuidas minust sai HAPKOMAH" (narkomaani rasked katsumused ellujäämiseks, aga väga hoogsas, noorte, väga huvitavate näitlejaõpilaste mängitult)
Vene Teater "Ära imesta kui Sinu maja süütama tullakse" (sellist teatrit pole kunagi näinud - esitatud tantsides ja ise märkamatult tantsid ka selle poolteist tundi oma toolis kaasa - tegelikult hoopis olemuslikult krimka - väga eriline, aga ülimalt positiivses mõttes)


11. KUI TAHAD NÄHA ALLEGOORIATEST PULBITSEVAT TÄNAPÄEVA TIPPDRAMATURGIAT

Kinoteater "Monument"


12. KUI TAHAD NÄHA JA NAERDA KIVIRÄHKI MUHEDATE VAIMUSÜNNITUSTE PEALE

Eesti Draamateater "Isamaa pääsukesed" (naised korraldavad ühes Eesti väikelinnas näiteringi)
VAT Teater "Alias" (kaks naist mängivad elu, ptüi,  Aliast ikka)


13. KUI TAHAD NÄHA KOSTÜÜMIDRAAMALIKKU EELMISE SAJANDI ESIMESELE POOLELE KANDUVAT LUGU, MILLE KESKMES ON ÄGE NAINE

Rakvere Teater "Charlotte Löwensköld" (Selma Lagerlöf on saanud Urmas Lennuki mõnusad huumorilisandused, ent kannab ennast armastust ja selle puudumist)
Eesti Draamateater "Nukumaja, osa 2" (ühe targa naise lugu ja julgete otsuste teenimatutest tagasilöökidest)


14. KUI TAHAD NÄHA TANAPÄEVAST INIMSUHETERÄGASTIKKU

Vanemuine "Teineteiseta" (mehe ja tema armukese lugu, armukese, kes ei taha olla armuke, sest iga naine on enamat väärt, mehe, kes ei oska armastada ja ei tea ise ka mida tahab - nagu see ikka pahatihti kipub elus olema)
Kinoteater "Kahekesi" (mitu suhet, mis lavastatud eriliselt ja huvitavalt näitlejaid neis elupiltides väljavahetades)


15. KUI TAHAD NÄHA HOOGSAT JA NALJAKAT KOLLAAŽI NAISTE ELUST

Ugala "Emadepäev" (emade igapäeva rõõmud ja mured)
Endla "Kõik naistest" (eri vanuses naised, erinevates eludes)


16. KUI TAHAD NÄHA JA KUULDA HEAD MUUSIKALI

Ugala "Once" (Iiri, indie-muusikal, segatuna armastuslooga, mis ei saa kuidagi/kunagi õide puhkeda)
Estonia "Linnukaupleja" (vahvalt tobenaljakas lugu külaromantika ja huumoriga vürtsitatult - Reigo Tamm, René Soom, Jassi Zahharov, Argo Aadli ja Jan Uuspõld möllavad laval täiega... minu nähtud versioonis oli ka lavastaja Marko Matvere ise joodeldamas)


17. KUI TAHAD NÄHA HEAD BALLETTI

Vanemuine "Don Juan" (vaimustav kunstiliselt! vapustav tantsuliselt! eriline ülesehituselt! suurepärane!)
Estonia "Alice Imedemaal" (ilus ja fantaasirikas lavastus)


18. KUI TAHAD NÄHA LENNUKLIKULT LENNUKAT EESTI KIRJANDUSKLASSIKU ÜMBERTÖÖTLUST

Rakvere Teater "Paunvere poiste igavene kevade" (Lutsu kogu aastaegade-saaga ühes lavastuses koos, väga naljakas)
Rakvere Teater "Ükssarvikute farm" (Luts, Vilde, Tammsaare - kolme suure kirjaniku naiskangelased elavad nüüd ühe mehe vanaema kappides)


19. KUI TAHAD NÄHA HEAD LASTE- VÕI NOORTETEATRIT

Eesti Draamateater "Lohe needus" (suisa visuaalteatri mõõtmed võttev vägev seiklusmuinasjutt laval)
Eesti Noorsooteater "Momo" (ajavarastest, fantaasiarikka lavastusega) ja "Tagurpidi" (kõik on selles tagurpidi ja see on nii naljakas)
Ugala "Tuhkatriinu" (ka Tuhkatriinu on võimalik tuua tänapäeva!)
Estonia "Sipsik ja vana aja asjad" (armas ja armsas vormis, armstalt mängitud/lavastatud)
Piip ja Tuut Teater "Lõvi Lõrr ja jänes Jass", "Kassid" ja verivärske "Mauno saladuslik kadumine" (kõik kolm pakuvad nii naeru kui kaasaelamist, Lõvi ja jänese lugu võitis kunagi aasta parima lastelavastuse auhinna, teistes mängivad viimase Viljandi lavakoolilennu noored näitlejad ja nad on kõik nii head ja lahedad, räägivad laste-linnukeelt neis kahes hoogsas lavaloos)
Must Kast "Jõud" (noortekas, muusikal, tänapäeva koolist ja sellest kui erineva taustaga lapsed kõik on)
Kõige pisematele Eesti Noorsooteatris "Puuhaldjate lugu" ja Helle Laas'i "Tsuhh, tsuhh, tsuhh" ja "Metsakülad" (nunnud lood kõige nunnumatele pesamunadele)


Suhkruna põhjal neile, kes kõik soovitused siiani ära on lugenud:
20. KUI TAHAD NÄHA (VÄHEMALT) VIIMASE 2 AASTA JOOKSUL ESIETENDUNUD PARIMAT

Eesti Draamateater "Lehman brothers" (vägev, läbi 100 aastase perekonna-ajaloo, ühtlasi ka oluline kild maailma majandusajalugu, juudikultuuri ja sisserännanute lugu ameerikamaal, suurepärane muusikaga integreeritus ja 3 vapustavalt head meesnäitlejat, kes mängivad mitmeid ja mitmeid karaktereid - nii naisi kui mehi, nii lapsi kui täiskasvanuid - see on praeguse hetke eesti teatri tõeline tipptase! 4 tundi paugutab see kahurvägi väsimatult!)

kolmapäev, 16. september 2020

Suveteater 2020 - parimate kokkuvõte


 Aeg on suveteatrile joon ühe korralikuma kokkuvõttega alla tõmmata, sest parimad väärivad aupaistet ning juhul kui järgmisel aastal need lavastused saavad uusi mängukordi, siis on soovitused siit võtta. Ja headele asjadele on ju ikka vaja furoori juurde tekitada ning seda headust kõigile kuulutada nii levib hea ja muide omakasu on ka mängus, ehk tegijad loodetavasti teevad "head" veel juurdegi - sest siis on teada, mis rahvale meeldib :) Puhh... asjatult keeruliseks läks see mõttevool, ent saad ju aru, mis ma mõtlen...

Eks maitsed on ju ikka erinevad, ent on ka universaalseid lemmikuid - need kõikse paremad on tihti just sellised, mis meeldivad paljudele. Sellepärast need ongi nii-nii mõjuvad. Kunagi küll ei tea, et mis miski eriliseks teeb. Mõnikord on see traditsionaalne teater, teinekord jällegi just midagi erilist, mis mõjub uue kandi pealt, uutele-teistele närvirakkudele kui tavaliselt, tekitades ajus reaktsioone, mis viivad tavalisest suuremate-sügavamate emotsioonideni. Tekivad seosed, kas enda või teistega, keda tead, kasvab emotsionaalne intelligentsus või saad lihtsalt targemaks, näed mida muidu ei näeks või tunned ära midagi näitlikustatud vormis, millele oled mõelnud, ent pole seda enda jaoks lõpuni sõnastanud. Eks siis teater annab tavaellu väärtust juurde.

Mul on kombeks maikuu lõpus kirjutada üles need 30 tükki, mida kõige rohkem näha tahaks. Pärast on mänguline jälgida, kas tõesti "kõige oodatumad" ka "kõige lemmikumate teatrielamuste" sekka saavad. Olgu siin äratoodud, et nende "ootuste tipp oli tänavu: 1. Ugala "Katkuhaud"; 2. Kuressaare Teater "Õitsev meri", 3. Endla "Nagu süldikeeduvesi"(mida sõitsin ka Pärnusse vaatama, kuid just tollel mängukorral jäeti tehnilistel põhjustel mängimata, sellepärast see ei figureeri ka siinsete tippude seas), 4. Luunja teatriprojekt "Keisri usk" ja 5. Rakvere Teater "Alibi" (Draamateatri suvistele Viinistu-tükkidele olid mul juba selleks ajaks ammu piletid sügiseks olemas, seega neid "suvel" ei oodanud). Allpool on näha, kui mitu neist neljast ja milliseid pärast ka tegelikult nende nägemist parimateks pean. Olgu ka välja toodud, et lisaks Endla tükile, millele mul pilet oli, ent nägemata jäi, oli mul pilet ka Collegium Miraculorumi etendusele "Standard", ent jäin sellele hiljaks, kuna ei leidnud õiget aadressi õigeks ajaks üles (vaatasin valesti - instas kirjutasin intsidendist pikemalt... sealt leiab ka peegeldused kõikidest siin tippude seas olevatest teatrielamustest). Ja lisaks neile kahele on kõige rohkem kahju Piibe Teatri "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" näemata jäämisest. Eriti selles valguses, et seda on palju ka kiidetud. 

Sellel suvel jõudsin teatrisse 22 korral. Suveks pean kolme "suvekuud", elik aega vahemikus 1.juuni kuni 31.august. Lisaks nägin mõnda teatrietenduse ülekannet/salvestust arvutiekraanilt. Paraku kõik läbi vahemeediumi saadud teater ei mõju võrdväärselt sellega, kui seda päriselt elusas vormis näeb. Sellest hoolimata võib mõni ekraaniltnähtu mõjuda sügavamaltki kui mõni teine teatrisaalis, mis lihtsalt ei meeldi. Näiteks aprillis Estonia "Kratt" ja Vene Teatri "Nastja, Nastja, Nastja...", mis ekraaniltnähtud vormist hoolimata on terve aasta teatrielamuste TOP30s... teisalt oleks neid teatris näinud, usun, et need oleksid veelgi tugevamalt mõjunud.

Ka esimene suvekuu, ehk juuni läks veel pandeemiapiirangute tõttu live-teatrita. Lohutust pakkus (ekraani kaudu võrdlemisi keskpärane) "Inimese hääl", millest Evelin Võigemasti rolli küll väga nautisin, ent siiski mõjus see rohkem filminäitlemise kui teatrina. Ja ometi oli tegemist isegi otseülekandena. Sama lugu ka aprillis ekraanilt nähtud Tatjana Kosmõnina ja Indrek Taalmaa rollidega. Tatjana oma on isegi napilt aasta naispeaosade TOP10st esimesena väljas. Teatriliit andis talle isegi just selle rolli eest aasta naispeaosa preemia ning ma ei imesta, sest minu nähtu oli ikkagi läbi mõju vähendava ekraanifiltri. Praegu küll mõtlen, et ehk peaks selle tõesti ka saalis üle vaatama. See oleks seda väärt.

Saabus juuli ja tõeline suveteatrihooaeg sai avatud Baltoscandalil! Lõpuks ometi! Ja kui suur oli see pettumus, et esimene seal kogetud esietendustest näidati kinosaalis läbi live-ülekande!!! Tegelikult põneva stsenaariumiga nii sisulises kui pildilises mõttes, ent ometi emotsioonekärpiva filtriga... Appiiii! Näitlejad tulid pärast otseülekannet kummardama ning toimus ikkagi kollektiivne vaatamine kultuurisaalis, sestap liigitan selle siiski (väga suurte) mööndustega teatrikogemuste sekka. Seega saigi sellest Kelm Teatri "Stendhali sündroomist" esimene neist mainitud 22st suveteatrist. Baltoscandalilt noppisin veel 2 esikat, mis toimusid juba päriselt enda silme ees. Neist 1 muide päädis isegi kogu teatrisuve TOP3s!

Need 22 teatrikülastust viisid väga erinevatesse Eesti mängukohtadesse. Isegi Baltoscandalil tavapärasele Rakvere Teatri väiksele majale ja Rakvere kinole, toimus üks etendus sealses Rahu Hallis, ehk pigem spordisaali mõõtu "vabal laval". Kuid see (justkui) tolmune ja hämar atmosfäär mõjus ideaalselt lavastusele ja selle sisule kaasa... Juulikuu viis ka Jänedale ja Kiidjärvele, Luunjasse, Pärnusse ja muidugi Tallinnasse (kus Ülemiste Citys, mu enda ühe kontori akna all, endises keemiatehases möllas Must Kast). Lisaks veel esimest korda Vainupea kabelisse ja nüüdseks juba mitmendat korda, aga seda kodusemasse Kellerteatri vanasse püssirohukeldrisse. Keila taha Ohtu mõisa ja Fotografiska sisehoovi loodud mängukohta. Ja ega Augustki paiksem olnud. Siis sai esimest korda "teatris" käidud vanas Krulli masinatehase hoones, Nabala mõisas ja Saaremaal Mihkli Talumuuseumis ning juba mitmendat-setmendat korda Ugala väikses, Türi Kultuurimaja, Vene Teatri väikses, Theatrumi ja Kanuti Gildi saalides. Sakala 3 saali viisid etendused isegi suisa 2 korda augustikuus! 2 neist suvistest, ehk siis juulis ja augustis kogutud teatrielamustest kaunistavad ka terve senise teatriaasta TOP10-t.

Siit edasi ongi õige aeg minna nende parimate juurde, millel/kellel soovitan kas siis sügishooajal (kui mängitakse) või järgmisel suvel silm peal hoida (kui mängitakse). Toon välja vaid eredama tipu.


2020.AASTA SUVE SUURIM TEATRIELAMUS

1. KURESSAARE TEATER "Õitsev meri" - suveteater oma ehedaimas vormis - lageda taeva all (vedas ka ilmaga). Eesti klassika, millele tehakse au sellise imeilusa lavastuse ja mitmete väga tugevate rollidega! Nauding läbi ja lõhki.

2. TEATRIÜHENDUS MISANZEN "Sõsara sõrmeluud" - erilises vormis lavaleseatud, erilises kohas, erilisel kellaajal - kõik-kõik on "eriline" selle eesti pärismuslugude palettiga seonduvalt. Eriliselt suure elamuse kinkis ka vaatajatele.

3. VABA LAVA "Mul oli nõbu" - see on "see balti-keti" lugu... Vaimustavalt videot abiks kasutades lavale seatud, valus lugu, ehmatav, päris ja hingega Rea ja Henriku poolt mängitud. See on nii lätlaste, leedukate kui ka meie lugu... meil on siin veel see jämedam ots näpus. 

4. THORS PRODUCTION "Vana klaver, ehk Suusabaasis on tantsupidu" - suve suurim teatriproduktsioon - Eesti "teises otsas" jõudis oma piletid juba enne esimest etendust praktiliselt suures osas välja müüa. Ja eks see suuri masse ka kõnetab, sest laval on kõigile tuttavad tegelased Eesti muusika- ja teleajaloost, Kalmer Tennosaarega eesotsas. Nagu vupsti ei kusagilt on viimastel aastatel ilmunud Ott Kilusk ja tõusnud Eesti teatri tähtdramaturgiks. Tõeliselt õnnestunud Eesti oma muusikal, mis sisaldab ka sügavamat draamat ja väga häid rolle.

(ühtlasi muide, on need kõik indie-teatrid! Ehk ühtlasi ka suvi 2020 indie-teatri TOP4!)


PARIM LAVASTUSTÖÖ
1. HELEN REKKOR "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen) - nii fantaasiarikas, visuaalne ja silmipaitav. Huvitav ja mitu lugu ühes, mis kõik lavastatud omade nõksudega. Ohtrate lavastajatrikkidega!
2. MADIS KALMET "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - ilus, vanakooli lavastus, mis sobib nagu loodult sellesse autentsesse kohta. Keerukad kombinatsioonid, nagu külakoori kasutamine ja selged lavastajaotsused rikastavad tervikut, ehk toimivad. Mälgu lugu on nii ausalt ja ehedalt lavastatud, et unustad hetketi, et vaatad seda... vaid pigem oled ise ka olustikus sees.
3. RAIVO TRASS "Keisri usk" (Luunja projektiteater) - kahel tasandil, paljude tegelastega, ent ometi ei lagune see laiali. Rääkimata harrastajate usaldamisest ning kammerliku ja massi vahel sujuvatest liikumistest ning kogu saali mõnusast mitmekülgsest ärakasutamisest.
4. KAIJA M KALVET "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - selline show, nagu ei ükski teine. kuidagi keeruka ülesehitusega, aga kaoses on selge koreograafia ning kõik toimib ja nii põnev on avastada lavastaja loodud maailma, mis nagu on meie oma, ent ometi kõverpeeglis.

PARIM NAISPEAOSA
1. LUULE KOMISSAROV "Katkuhaud" (Ugala) - VAPUSTAV roll. Lihtsalt sõnatuks võtab. Luule teeb siin väga SUURE rolli, nii enda lavaloome arvestuses kui ka terve eesti teatriaasta mõttes.  
2. TERJE PENNIE "Elevandi kõrts" (Vana Baskini Teater) - Terje oma parimas hoos. Läbi aegade ja astatute nii ühe kui teise kandi pealt.
3. KADRI LEPP "Katkuhaud" (Ugala) - sügav ja valulik. Roll, mis joonistub etenduse käigus rohkem ja rohkem välja. Käib üles ja alla, võimendub ja taandub, kuni tal enam taanduda pole. Vägev, aga tõeliselt valus mäng.
4. REA LEST-LIIK "Mul oli nõbu" (Vaba Lava) - jutustajaroll on tihti tänamatu, aga Rea võtab sellest rohkem välja.

PARIM MEESPEAOSA
1. PÄÄRU OJA "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" (Ajateater) - Pääru sukeldub sellesse rolli 101% ning see jäi jää publikul tunnetamata. Üks mitte ainult suve tipptasemel, vaid selliste rollidega jäädakse pikaks meelde.
2. ANDRES ROOSILEHT "Mäng" (Kellerteater) - mõnuga tehtud ja see mõnu kandub mängulisusena vaatajateni, mis muudab vaatamise lõbusaks, aga ka kahtlustavaks, ent kahtlemata meelelahutuslikuks.
3. ELAR VAHTER "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - üllatavalt tugev noore näitleja peaosa. Nii mängitakse end tugevalt Eesti teatri meesnäitlejate kaardile!
4. HARRY KÕRVITS "Jutt jumala õige" (Teater Nuutrum) - kammerlik, aga väikest kabelisse loodud lava ääreni täitev, mänguline ja endaga kaasakiskuv roll.
(ei saa jätta lisamata, et nii 5. kui 6. on TARVO SÕMER "Kõik hästi, vana toriseja" ja "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" lavastustest)

PARIM NAISKÕRVALOSA
1. PIRET RAUK "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - koomiline, aga ka usutav. Omamoodi, aga ka tead vaadates "seda naist". Piret särab selles rollis nii, et pani publiku kahisema oma iga lavaleilmumisega.
2. LIINA TENNOSAAR "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - harv juhus kui näitleja saab mängida iseenda vanaema. Otse loomulikult mõjub ta nii eheda ja sügavamate kihtideni jõudvana - tema ise ju, kes veel oskaks paremini, täpsemini tabada seda tegelast. Natuke mitte ausmeestemäng võrdluse mõttes, aga publiku jaoks igatahes nauding.
3. LOVIISE KAPPER "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - noor näitlejanna, kes on osanud eriti oma tegelase kohmakuse kummalise omapäraga anda sellele tegelasele isikupära. Võrdlemisi väike roll ju, aga täiesti üllatavana mõjub isegi Loviise seniste, veel väheste rollide reas!
4. TIINA MÄLBERG "Kõike head, vana toriseja" (Rakvere Teater) - nii mõjuv ja polaarne- haigena ning selles lõigus, kui tegelane "selgineb". Kaastunnet äratav voodis segast ajades ja siis jälle hoopis teise tunde tekitav, kui ta pole "omas maailmas". Ka praktiliselt peaaegu kogu rolli istudes võib kõrvaltegelase mängida suureks, kui näitleja oma tegelast nii tugevalt läbitunnetab ja teda südamest mängib. 
(ka järgmised 5 parimat naiste kõrvalosa-rolli tulid lavastustest "Õitsev meri", "Vana klaver" ja "Kõike head, vana toriseja)

PARIM MEESKÕRVALOSA
1. ARVI MÄGI "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - üks minu lemmikuid Arvi rolle üldse! Need silmad ja see psühholoogiline sügavus. Paljuski tema viisile mängida, kuigi ka sisuga käsikäes, tõi pisara silma!
2. PRIIT STRANDBERG "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - võrratu karakteriloome. Isegi teatrikauged inimesed kiidavad vaimustuses seda rolli ja Hardi koomilist tabavust.
3. AARNE SORO "Katkuhaud" (Ugala) - vastik tegelane ja Aarne lahendab selle kuidagi omamoodi, varjamata oma tegelase imelikkust, pigem seda mõnuga rõhutades ja see sellise mängu huvitavaks muudabki.
4. TAMBET SELING "Hotell laibaga" (Endla) - nõnda räigelt ülevärvikate karakterite seas siiski suuta kastanid tulest tuua, see juba väärib eraldi loorbereid. Karikatuurne, sedand küll, aga ka ontlik ja lahedalt tobenaljakas <- jah ka see on võimalik.

PARIM ANSAMBLIMÄNG
1. TEATER MISANZEN "Sõsara sõrmeluud" - raske oli sealt kedagi esile tõsta ja raske on ka määratleda, kas nad on kõik pea- või kõik kõrvalosades? Kõik on igatahes head ja just see mõnus ansamblitunnetus ning ühise asja ajamine erinevates lugudes - kord üks rohkem peaosas, siis teises loos jälle teine, aga kõik toetamas. 
2. KURESSAARE TEATER "Õitsev meri" - nii palju häid tipprolle, aga see ühtsus ja teineteisega mängimine mõjus tugeva ansamblitööna.
3. MUST KAST "Sada sekundit südaööni" - puhas ansamblimängu võidukäik, selline lavastus ei töötakski kui keegi soleeriks muidu kui selleks ettenähtud misanstseenis. Kõik saavad olla tähelepanu keskmes ja kui pole, siis mängivad tugevalt kaasa ja on toeks.
4. RAKVERE TEATER "Alibi" - selgelt ansamblimäng - eriti kaklus mõjus lahedalt ja see kuidas kõik toimetavad, igaüks omaette, aga ometi koos. Kahjuks muus kui just selles suurepärases ansamblitunnetuse osas jäi kesiseks, vähesisuliseks. Kuigi allegooriad ja suurem pilt on olemas ja laiendavad seda natukenegi, mis sellest lavaloost lõpuks "pihku jääb".

PARIM NÄITLEJAAVASTUS
1. MARIANN TAMMARU "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - Vau! "Neid" on nüüd KAKS!!!
2. ANNA MARKOVA "Goodbye, Berlin!" (Vene Teater) - nii ägedalt tabatud jahimees. Pärl.
3. VIKTOR MARVIN "Goodbye, Berlin!" (Vene Teater) - huvitav noor näitleja, keda pole juhtunud varem mängimas nägema. Tundus, et temas on veel palju rohkem peidus kui see, mida ta selles rollis teeb.
4. MATHIAS AUSMEEL "Lõpp hea, kõik hea" (VHK teatriklass) - selles lavastuses ja lennus on palju noori näitlejaid, kellest võikski päriselt näitleja saada. Mina valisin nüüd Mathiase neist välja, sest ta lihtsalt varastas kogu mu tähelepanu, alati kui laval oli. Pätt selline :) Aga ka koomiline talent vähemalt. huvitav kuidas tõsise rolliga oleks... Samas (head) koomilist närvi on harvem näitlejatel kui dramaatilisi võimeid. Kuigi tõesti tunnen tegelikult, et ühe valides teen nii paljudele liiga, sest mainimist sellest lennust vääriksid väga mitmed - tüdrukutest NÄITEKS oli väga (sama) mõjuv Hele-Riin Palumaa. Ja siis peaks juba mainima ka Jens Patrikut, Lauritsat, Mari Anni, Andrit, Sirelit, Erikut, Hansu, Miriamit, Marta Lee'd, Aleksandrit, Joonast, Ruubenit, Kristjan Pauli jne... 

PARIM AUTORITEATER
1. KAIJA M KALVET "Sada sekundit südaööni" (Must Kast)
2. GERDA KORDEMETS "Elevandi kõrts" (Vana Baskini Teater)
3. TIINA OLLESK "Habras ilu" (Fine5 Tantsuteater)
4. KADRI SIRGE "Aiapäkapikk" (Sõltumatu Tantsu Lava)

Rohkem LASTE- JA NOORTETEATRIT suvel ei jõudnudki vaatama kui kolmel korral, aga kuna kõik on väärt äramainimist, siis kirjutan need ikkagi siia (kõik on pigem noortele ja täiskasvanutele, ükski pole puhas lastekas):
1. EESTI NOORTE MUUSIKALITEATER "Libahunt"
2. VENE TEATER "Goodbye, Berlin!"
3. VHK TEATRIKLASS "Lõpp hea, kõik hea"

PARIM MITTE-DRAAMALAVASTUS
1. SÕSARA SÕRMELUUD (Teatriühendus Misanzen) - kummaline sümbioos kõikidest teatristiilidest
2. VANA KLAVER EHK SUUSABAASIS ON TANTSUPIDU (Thors Production) - muusikal
3. SADA SEKUNDIT SÜDAÖÖNI (Must Kast) - kunst? performance? muusikal?
4. LIBAHUNT (Eesti Noorte Muusikaliteater) - muusikal

KÕIGE ROHKEM SAI NAERDA
1. VANA KLAVER EHK SUUSABAASIS ON TANTSUPIDU (Thors Production) - kohati tõsine ka, isegi väga... aga kilde lendab ja naljakatest tegelastest puudust ei tunne.

KÕIGE PÕNEVAM TEATRIELAMUS
1. MUL OLI NÕBU (Vaba Lava) - maffialugu, kus ei puudu ka surmad
2. SÕSARA SÕRMELUUD (Teatriühendus Misanzen) - karmid muinasjutud, kus ei puudu ka surmad
3. MÄNG (Kellerteater) - krimimüsteerium-mäng
4. SADA SEKUNDIT SÜDAÖÖNI (Must Kast) - kogu olukord on nii põnev... rääkimata sellest, et üks tegelastest on surm ise!

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ
1. JAAK VAUS "Keisri usk" (Luunja teatriprojekt) - need 2 tasandit - talu ja kirikla.. ämblikuvõrgud ja ajastukohasus. Nii palju detaile, mida vaadata.
2. JAANUS LAAGRIKÜLL "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - kaluriküla. Palju annab ka koht ise, aga detailid on olulised ja need rikastavad suurt pilti. targas mahus, et liigse rikastamisega ei rikuks. Ehedus võlus.
3. KARMO MENDE "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - need suured rippuvad klaveriklavid! Kogu lavaline konstruktsioon, et sellist mängu üldse mängida oleks võimalik... ent siin veel eriti sujuvalt.
4. KARMO MENDE "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" (Ajateater) - ilus, kooskõlas veel valgusega eriline. Pisike potitehas kahe meistriga, teatava sümmeetriaga. Maalähedane. Autentne.

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK
1. KRISTINA VIIRPALU-TUDEBERG "Habras ilu" (Fine5 Tantsuteater) - nii hästi integreeritud tantsijate olemuslikkusega, ilus ja stiilne ning lisaks veel ka tantsitavad kostüümid!
2. KARMO MENDE "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - nii palju, nii ajastut kui tegelastega seonduvat.
3. INGA VARES "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - kreisi!
4. JAANUS LAAGRIKÜLL "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - ajastulik ja ehtne

PARIM MAKE-UP/SOENGUD
1. MARGIT LEPLA "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - kreisi
2. SIRLE TEEÄÄR "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - parukad on vahvad kui need sobivad! Meik mitmekülgne. Siin on seda tööd tavalisest rohkemgi, sest aega ja tegelasi mida katta rohkem.
3. ELIISE REIMAA "Libahunt" (Eesti Noorte Muusikaliteater) - nii hundid kui külarahvas - siin on stiilitaju ja ka puhast ilusat meigitehnikat. Mõnedel karikatuurset lähenemist. Väga mitmekülgne ja mänguline lähenemine.
4. JAANUS LAAGRIKÜLL(?) "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - mõeldes sellele tükile, siis üks esimesi asju, mis meelde tuleb on Jaune Kimmeli punased huuled. Mõnikord polegi palju rohkem vaja, see üks mõjub nii tugevalt.

PARIM VALGUSKUNSTNIK
1. PRIIDU ADLAS "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen) - suurepärane töö. Ja seda nii värvide kui ka paigutustega.
2. TEET ORUPÕLD "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" (Ajateater) - need kiired sealt puidu vahelt. Nii mahedat kollastu/pruunikat kui ka teravat sinist. Blues ju ikkagi.
3. ROBIN TÄPP "Jutt jumala õige" (Teater Nuutrum) - üks täistabamus - sellest võib mõnikord piisata!
4. KARL MARKEN "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - hämar ja kreisi. Kunstilise terviku teenistuses.

PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK
1. LAURA ROMANOVA "Mul oli nõbu" (Vaba Lava) - video (see oli osa lavastajatöö terviku tugevusest!
2. MIKK MENGEL "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen) - tehnilised lahendused - mitmed huvitavad ja lavastaja fantaasialennuks vajalikud lahendused, mis aitasid terviku erilisuse loomisele kaasa.
3. SULEV LIIVA "Libahunt" (Eesti Noorte Muusikaliteater) - helirežissöör - lihtsalt suurepärane!
4. MAAREK TOOMPERE "Vana klaver ehk Susabaasis on tantsupidu" (Thors Production) - video - seal oli ka ümbruse ilu, millele silm liikus nagu iseenesest pidevalt, aga video on oluline osa tervikust.

PARIM HELILOOJA
1. VILLEM ROOTALU "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen) - suurepärane. Tänapäeva ja muinasjutulise segu.
2. VALENTIN SILITSENKO "Habras ilu" (Fine5 Tantsuteater) - tehniline, lõikav.
3. ?? "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - vahva ja vägev.
4. ENDAMISI SALAMISI "Aiapäkapikk" (Sõltumatu Tantsu Lava) - teekond, mis toetas seda imelikku maailma omalt poolt.

PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS
1. KAAREL KUUSK/KATHI KOCH "Sada sekundit südaööni" (Must Kast) - elav esitus, sellel on alati täiesti oma võlu. Kirikliku tunde saavutamine selles ruumis.
2. VILLEM ROOTALU "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen) - helilooja ise, seega muusika paigutus tervikus ning selle sulandumine lugudega on klass omaette.
3. PEETER KONOVALOV "Õitsev meri" (Kuressaare Teater) - ilus ja eriti kooripartiide valik sobiv ning tundeid ja atmosfääri loov.
4. PRIIT PEDAJAS "Katkuhaud" (Ugala) - imeliselt tabav ja niimoodi integreeritud, nagu seda ainult lavastaja ise ühe terviku sees suudab.
5. KRISTJAN ÜKSKÜLA "Lõpp hea, kõik hea" (VHK teatriklass) - mõnus valik. Ilus ja naudinguline.

PARIM TEATRIS KUULDUD EESTIKEELNE LAUL (varem pole laulu kusagil kuulnud)
1. "Surmatants" - Sada sekundit südaööni (Must kast)
2. "Ema minu ära tappis, isa liha ära sõi" - Sõsara sõrmeluud (Teatriühendus Misanzen)

PARIM KOREOGRAAFIA TANTSULAVASTUSES
1. TIINA OLLESK "Habras ilu" (Fine5 Tantsuteater)

PARIM KOREOGRAAFIA MITTE-TANTSULAVASTUSES
Jagatud esimene koht:
MARIE LOVIISE MÄND/KARL JAKOB BARTELS "Libahunt" (Eesti Noorte Muusikaliteater)
BRITT KÕRSMAA "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS DRAAMALAVASTUSES
1. TIINA MÖLDER "Lõpp hea, kõik hea" (VHK teatiklass)

PARIM TANTSIV DRAAMANÄITLEJA
naine - GRETE JÜRGENSON "Õitsev meri" (Kuressaare Teater)
mees - SEPO SEEMAN "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)

PARIM TANTSIJA TANTSUETENDUSES
jagatud esikoht, sest stiilid on võrreldamatud
"Hundid"- LISANDRA LEEMETS, MARIS OOTSING, ELIS REIS, HERTA SORO, EGHERT-SÖREN NÕMM, KARL PÄRLOJA (Eesti Noorte Muusikaliteater)
"Habras ilu kvartett" - OLGA PRIVIS, HELEN REITSNIK, SIMO KRUUSEMENT, RENEE NÕMMIK (Fine5 Tantsuteater)

PARIM MUUSIK
1. SIIM AIMLA BÄND "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)
2. KAAREL KUUSK/KATHI KOCH "Sada sekundit südaööni" (Must Kast)
3. KIHELKONNA SEGAKOOR "Õitsev meri" (Kuressaare Teater)
4. ALEKSANDR KUTŠMEZOV "Goodbye, Berlin!" (Vene Teater)

PARIM LAULEV NÄITLEJA TEATRILAVAL
1. SEPO SEEMAN "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)
2. SAARA NÜGANEN "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)
3. BIRGIT LANDBERG "Sada sekundit südaööni" (Must Kast)
4. KAAREL TARGO "Sada sekundit südaööni" (Must Kast)
Saara ja Birgit puhul avaldas erilist mõju teatav üllatusmoment kuivõrd heal tasemel lauljad nad on! muidu oleks siin minitabelis figureerinud ka ilmselt INGA LUNGE "Vana klaver" lavastusest.

PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA
1. OTT KILUSK "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" (Thors Production)
2. GERDA KORDEMETS "Elevandi kõrts" (Vana Baskini Teater)
3. HENRIK VISNAPUU "Keisri usk" (Luunja teatriprojekt)
4. KARL KOPPELMAA "Stendhali sündroom" (Teater Kelm)

PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA/ALUSMATERJAL ESMAKORDSELT EESTI LAVAL (ja just selles esituses)
1. RASA BUGAVIČUTE-PECE "Mul oli nõbu" (Vaba Lava)
(olgu öeldud, et Shakespeare jäi teiseks ja see peaks juba omakorda ütlema väga palju!!!)

PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON
1. KAIJA M KALVET "Sada sekundit südaööni" (Must Kast)
2. LOONE OTS "Keisri usk" (Luunja teatriprojekt)
3. LAURIS GUNDARS "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" (Ajateater)
4. HELEN REKKOR "Sõsara sõrmeluud" (Teatriühendus Misanzen)

PARIM KORDUVLAVASTUSE ALUSMATERJAL
1. ÕITSEV MERI (Kuressaare Linnateater)


10 MEELDEJÄÄVAMAT ASJA 2020.A EESTI SUVETEATRIST:

JUTT JUMALA ÕIGE - Deus Ex Machina, kui tuled kustuvad ja korraks vilksatab sinine valgus (Teater Nuutrum)
LIBAHUNT - "Hundid" ja nende koreograafia ning tantsimised (Eesti Noorte Muusikaliteater)
MUL OLI NÕBU - Pargis jalutamine ja öine pizzarestoran- videot kasutavad lahendused (Vaba Lava)
SADA SEKUNDIT SÜDAÖÖNI - "Surmatants" - eesotsas Karl Edgar Tammiga, mähkmetes surmana, "superklient" Birgit Landberg, "sõdur" Kaarel Targo, "virtuaalmaailmas elavad" õed Tammarud, "kuningas" Agur Seim, "bürokraat-kontoriametnik" Kristian Põldma ja kusagil seal kõigi vahel ka Laura Niils (Must Kast)
SADA SEKUNDIT SÜDAÖÖNI - õed Tammarud "maa ja taeva vahel" (Must Kast)
SÕSARA SÕRMELUUD - Eesti-stiilis karm ja hirmus Tuhkatriinulugu varjuteatrina ja siis ümberpöörd koomikaks kui näitlejad sirmi tagant lavale tulevad (Teatriühendus Misanzen)
TEMA TAEVALIKU ÕNNEKÜLA POTITEHAS - savi töötlemine laval ja sh. Pääru peseb nägu savise veega (Ajateater)
ÕITSEV MERI - lõpustseen, ehk kui poeg aitab isa paadile - tõi pisara silma (Kuressaare Teater)
ÕITSEV MERI ja KATKUHAUD - koomiline Piret Rauk, kuidas ta oma tegelase paneb kätt vibutama küljele ja sügavamast sügavam Arvi Mägi, kes mängib isegi silmadega! Luule Komissarovi Kaata - vapustavalt LOODUD karakter! (Kuressaare teater ja Ugala)
VANA KLAVER EHK SUUSABAASIS ON TANTSUPIDU - Hardi Tiiduse karakter (Priit Strandberg). Näiteks kui temalt küsitakse (küll hoopis joomise kohta), kas ta ühtegi päeva vahele ei või jätta? Vastab Hardi, et "elus pole päeva vahelejätmine kahjuks võimalik" (Thors Production)

teisipäev, 15. september 2020

Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu - Thors Production

Lavalugu "Kiidjärve omast poisist", Kalmer Tennosaarest, Kiidjärve maaliliselt kaunil kaldal on teater, nagu rock-kontsert. Näitlejad-lauljad mikrofonidega esitamas ülelendu või siis läbilõiget Kalmeri elust ja tegemistest, suurele rahvamassile korraga. Hoogsate pildivahetustega, kõigile eestlastele (või noorema sugupõlve puhul kõigi eestlaste vanematele) tuttava muusikaga. Ja mis on ka rikastatud ohtrate naljadega (tõesti hea huumor!). Ain Mäeots on ju teada-tuntud meister lavastamaks selliseid suuri mänge ning kõik tõesti töötas ka siinses lavarežiis nagu valatult ja viimistletult, detailideni produtseeritult, peaaegu nagu maailma edetabelite popmuusika. Kui poleks olnud mõningaid (tegelikult tervikut arvestades tühiseid) inimlikke konarusi, nagu näiteks selgelt ei raatsitud kärpida kõike üleliigset, vaid pigem kui keegi oli vaja sisse tuua, kui mõni laul oli vaja ära laulda, siis leiti selleks ikka mõni ajastuga seotud tegelane või vähemalt teatud tüübi kehastus. Mis omakorda tekitas olukorra, et mõni tegelane oli "nagu õhust võetud". Tuli ja laulis, näiteks vastava tunde/atmostfääri tekitamiseks ja otseselt sisu või karakterina ei olnudki suurema loo osa. 

Minu teatripeegeldus baseerub sellel, et istusin 26.reas ning nõnda jäi ka lavastuslike detailide jälgimine ja näitlejate töö tavalisest fragmentaarsemaks ning kohati isegi tõesti vaid "üldiseks" ja kaugeks. Tribüünid olid sellise mastaabiga "kontsertetendusele" kohaselt suured ja kõrged. Seesamune 26.rida oli nii lavast kaugel ja kõrgel (siinkasutatud foto näitab hästi ära nähtavuse ja see on veel 2x zoomiga lähemale tõmmatud), et esimese vaatuse esimene pool paistis päike üle lavakatuse otse silmadesse ning ega näinud ka sellepärast, mis seal täpsemalt toimub. Lava kõrvale asetatud ekraanide kaudu sai pisut abi, aga sedagi alles siis kui päike juba allapoole vajus. Ega siis ju pärast nii pikka teatripausi ei saanud teatrit vaatama minnes toetuda taaskord "ekraanile", seega kasvõi silmad kissis, aga ikka lavalt otse oli vaja seda vaadata! Mõneti tegelikult lavastajale kriitika, ehk tekkis küsimus, kas prooviperioodil ta ise vaatas mõnikord sellel kellaajal lavale viimastest ridadest? Või oli lihtsalt ilm tollel korral kui see juhtus, lihtsalt teistsugune... Kuigi, kes siis ikka sellise asja pärast pikalt toriseb, käed varjuks ette ja sai aimu küll, mis toimub. Olulisem oligi ju KUULDA!

Ja isegi nii kaugele paistis (ja loomulikult kuulis - heli oli vägagi okei!) ära Sepo Seemani sobivuse Kalmeriks! Mõte küll jooksis ka sinna, et kahju, et Mart Sander sedapuhku ei saa seda rolli teha, sest minu arvates oleks ka tema ideaalselt Kalmeriks (mitte ainult lauljana, vaid isegi teatava välimusliku sarnasuse tõttu) sobinud. Aga võitjate üle kohut ei mõisteta - Sepo ka ju tabavalt Kalmerlik. 

Kalmerile lisaks mängiti ka rida teisi karaktereid teatrimällu. Nüüd kus ka (vähemalt tänavusuve) viimane etendus mängitud ja rahvasuu teatrisuve ühel ja teisel moel ja kohas meenutab, on üle Eesti suveteatrilavadelt kõigil (kel õnnestus Vana klaverit näha) huultel 1 nimi - Priit Strandberg! Tema Hardi Tiidus on pisut ka parodeeritud vormis, aga lisaks kogu hoogsus ja huumorikuld! Tundub, et ka Ott Kilusk on erilise hoole ja armastusega just vana hõbeda teksti naljadega tööd teinud. Rahvesuu ei valeta - see on kuldaväärt roll nii tekstilises kui esituse mõttes. Irooniline, et Priit ise on trupi üks noorimaid meesnäitlejaid, aga mängib teistest vanemat meest, sest Tiidus oli ju vanem nii Kalmerist kui ka Valdo Pandist. Valdo rollis Priidule partneriks Veikko Täär, kes ka muusikalides juba varemgi ilma teinud ning vast ehk mõneti keerulisem luua, sest Pant polnud nii karikatuurne päris elus kui Tiidus (ma olen Veikost vaid natuke noorem, ent me mõlemad Pandijärgsest ajastust, kuid Tiidus on ometi meeles... samas Tiidus oli enne Priidu aega...). Kahekesi koos nad seal toimetavad, nagu omal ajal mälumängudes (koos Voldemar Pansoga) ja istuvad telemaja vastas asuvas Kungla baaris... Kuna minagi veetsin oma lapsepõlve sealkandis (kodumaja nõuka ajal, kuni välismaale kolimiseni, asus aadressil Lomonossovi, tänapäevase nimega Gonsiori 25, mis on see ainuke maja, mis jääb tele- ja raadiomajade vahele ning otse Kungla (tänapäeval Park hotell) vastas ning ema oli kõigi nende baaridaamidega seal tuttav, siis oli see nagu killuke ka minu lapsepõlve - sattuda taas "Kunglasse" :) Toona töötasid seal näiteks Ade ja Valli ja igasuguste teiste naisenimedega inimesed, ent ühtegi Annet (nagu siin etenduses) ma seal baaris ei mäleta... Kuigi kes teab, võibolla mingil hetkel oli kah (nagu see oleks tähis)... igatahes selliste suurte krässus juustega tädisid oli seal ju küll :) 

Nagu öeldud, siis Sepo Seemani Kalmer oli täistabamus. Seda nii laia joonega lõbusates ja laulu sisaldavates stseenilõikudes kui ka dramaatilisemates ja peenemates misanstseenides. Naerusuise ja lõbusa, jämedama pintsliga tõmmatud õnnestunud rollijoonistes on ta kõigile teada-tuntud tegija näitlejana, kuid seda naudingulisem oli taaskogeda seda psühholooiliselt sügavamat Sepot (näiteks elutsüklis kui ta oma abikaasa ja lapse emaga jõhkralt ja valusalt tülitseb). Kalmeri karakter oli jagatud kahe näitleja vahel. Nooremates aastates oli samas rollis Kalle Sepp. Kallega on kuidagi üles ja alla. Otseselt puuduvad etteheited siin Kalmeri seisukohalt, viga ongi vast eelkõige selles, et Sepo ka seda rolli edasi viib ja minu arvates tema kasuks see Kalmeri karakteri kandmine läheb. Probleem oli antud juhul rohkem isiklik, sest Kalle nasaalne laulmismaneer ei ole minu isiklik maitse ja seega ei saanud ma päriselt sellest üle ega ümber, et ka karakter pisut kahvatus. Seevastu nautisin täiel rinnal tema karikatuursemat lähenemist, millega Kalle lõi Onu Bella. See on üks värvikamaid ja vahvamaid värvilaike selles karakteritevoolus, millega vaatajaid igal, kiires ajavoolus voolaval hetkel kostitati. Kuidagi juhtus nii, et nüüd meestest räägin kõigepealt ja olulisematest on mainimata jäänud vaid Peeter Oja, kes ühtviisi naerutab nii veneaja ohvitserina kui ka telejaama juhina. Ta toob juba ainuüksi slepiga kaasa koomika, mis tervikut toidab, ent lisab mängu veel oma üllatavaid krutskeid, mida ühest küljest nagu ootad, ent üllatud sellest hoolimata (näiteks tema Artur Rinne!)

Samas kui mehed mängisid rohkem väliselt, mis ongi selliste suurlavastuste tavavorming, siis seda üllatavam ja hingelõikavam oli kaasatud naisnäitlejate psühholoogilisem sügavus. Ennekõike olekski pidanud alustama Liina Tennosaarest, kes siin ju mängis iseenda vanaema ning tegi seda erilise süüvimise, hinge ning tunnetusega. Ega mõnes mõttes polegi ju imestada - ta mängib iseenda sugulast ja (arvatavasti) oma armastatud vanaema, et see on niivõrd hingeliselt sügav ja murdest hoolimata või just nimme sellega koos tugevalt kaasatõmbav. Mahlaselt elav ja elus laval, mitte niivõrd tehtud kui just ON päriselt. Samuti seal kõrval mängiv Ingrid Margus, Kalmeri abikaasana. Tõeliselt suure austusega mängitud (tegemist on ju etendustki võib-olla vaatava inimesega). Ingrid on ise nii piltilus ja sestap mängides tegelast, kes meestel silmad krõlli ajab, selles on rohkemgi usutavust kui lihtsalt mänguline tabavus ja sügavus. See oli ka just tema, kes selle kõige-kõige dramaatilisema stseeni selles lava(elu)loos mängib, kus isa lapse juuresolles nõnda nõmedaks muutub. Suurest egost tingitult, mis sellises olukorras paratamatult vägagi võikalt välja kukub... arvata võib, et ju nii see mõjuks sellises olukorras kõrvaltvaatavatele lastele ka päris elus (minulgi kogemused vaatet üksühele oma isast-emast vastavas olukorras).

Saara Nüganeni rollideks erinevad vahvad ja naljakad tuntud naised, millest mõni karikatuurne, teine jälle imeliselt tabav ja ehe Valentina Tereškovast (milline lauluhääl!!!) Reet Linnani välja. Inga Lunge laulis minu jaoks etenduse vast ehk ilusaima laulu ning figureerib ka mitme naise kehas läbi etenduse. Üldse jäigi kogu näitlejate trupist hämmastav multitalentne tunnetus - näitlevad, laulavad, tantsivad, viskavad nalja, aga on ka sügavad ja tõsised - täpselt nii, nagu parajasti misanstseenid või suured pildid nõuavad... nii nagu elust läbi lauldes ja tantsides teised inimesed sellel kiirteel möödudes kõrval tunduvad. Ses mõttes veel eriliselt õnnestunud näitlejate valik. Vaataja seisukohast ka kogu aeg huvitav - kes järgmiseks "vanadest tuttavatest nägudest" mängu siseneb ja kuidas, kas ja kui kiirelt ta ära tunneb ning ühtlasi milliseid nostalgilisi seoseid loob.

Ott Kilusk on kirjutanud ühe tõeliselt vahva (suuremas osas ja selles osas mis polnud vahva, oli teisi tugevaid emotsioone tekitav) teksti nii Kalmer Tennosaare elu kui ka tänavu 65ndat juubelit tähistanud ETV ajalugu segades ja just "vana hõbeda" karakteri tekst kubiseb lausa paroolilikest ja headest kildudest. Britt Kõrsmaa seatud liikumine, mis sisaldab kõikvõimalikke telesaadete tantsunumbreid kui ka parajasti tükis toimuvale ajastukohast sobivat ja ühtlasi huvitavat ning stiilset koreograafiat. Üks aasta tugevamaid koreograafiatöid teatris, mis pole ju otseselt tantsuteater! Isegi liiga lihtsad on pahatihti muusikalide liikumisseaded, et lauljad ja näitlejad suudaks need ära tantsida, aga siin on kaasatud tantsijad ja ka näitlejad saavad koreoga hakkama. Ja muidugi võrratu Siim Aimla oma bändiga. Lahe ja energiline ning väga kõrgel tasemel!

Kui nad nüüd ka järgmisel suvel seda veel peaks mängima (tükk oli ju vägagi populaarne ja õigusega), siis ettevaatust tagumistes ridades istuvate vanainimestega - nad ei oska üldse teatris käituda - kommenteerivad iga asja kõva häälega - arvates ilmselt, et suur rahvamass ja lavalt kaugel asuvad istekohad ning nõnda tundub nagu normaalne juttu ajada... Isegi naabermaja pidevalt haukuv pauka ei häirinud pooltki nii palju, olgugi, et häälekalt iga teisele laulule oma viisi nõutas kõrvale. 

Hinnang: 4

Kindlasti üks suve meeldejäävamaid teatrielamusi, ainuüksi juba erilise ja autentse mängukoha pärast. Ent ka selletõttu, et ise on saanud Kalmeri muusikaga üles kasvada. Kuigi peale Entel-Tenteli laulude väga tema muusikat kaasas pole läbi elu kandnudki. Nimilaulugi tõi teadvusesse esimesena alles Lenna Kuurmaa, kui ta sellest mõni aasta tagasi oma hiti tegi. Samas nüüd täiskasvanuna on neid teisigi Kalmeri laule raadiost kuulates ette tulnud üllatusega a la "Ohhoo, see on ju ka tema laul". Ja etenduses kõlavad vahvad laulud olid juba peaaegu kõik vähem või rohkem tuttavad ning mõni isegi vägagi armas. Aga eks see ole ju sugupõlvede asi. Kalmer lihtsalt oli "suur" napilt enne minu aega. Mina väikse põnnina olin kõrvuni armunud hoopis Entel-Tenteli plaadi kaanel olevasse (minust 10 aastat vanemasse) Klarika Kuusk'e... tema ilus juukseseade tollel fotol oli see, kuidas terve lapsepõlve tüdrukuid joonistades proovisingi nende juukseid joonistada... Nii mõjuv võib olla "noor armastus" :) Kalmer ise, ausalt öeldes, mõjus minule tsipa imeliku onklina. Selline pehme moosinägu. Kahtlane :) Minu jaoks olid cool-id Ivo Linna ja Rock Hotel. Marju Länik ja Anne Veski... kõik ülejäänud jäid välismaa lauljate varju. Linnavanaema kuulas Suveniiri (aga sellest muusikast mina aru ei saanud), vanaisa tõmbas lõõtsa ja õpetas meile lastele selliseid laule purjuspäi, mille peale vanaema oleks kreepsu saanud. Vaevalt, et seal Kalmeri repertuaari sisaldus. Maavanavanematel polnud üldse aega muusikast huvituda. Nemad kuulasid heal juhul kui mina neile viiulit kääksutasin või laulsin "Kriips Kraaps kriibus kraabus"... Mu isa hüüdiski mind terve lapsepõlve "Kriibus"eks... Ja seegi ju Entel-Tenteli laul... nii palju ühist siin väikses Eestis - kõik oleme kaudselt või lähemalt seotud, tuleme sarnastest lapsepõlvedest ja tunneme samu staare. Ja staar kahtlemata Kalmer ka oli... ent selle eest tuli ka maksta teatavat hinda... nii temal endal kui ka lähedastel. Lõpuks, aga oleme kõik inimesed, oma heade ja vigadega. Ühel on ühed, teisel teised. Ära tunneme neid kõik. See isiklik äratundmine nii mitmel tasandil oligi vast kõige suurem vaatamisväärtus. Soe nostalgia, draama ja lõbusad naljad, muusika ja tantsud - teater, nagu rock-kontsert.

----------


Tekst lavastuse kodulehelt: 

„VANA KLAVER ehk suusabaasis on tantsupidu“

Muusikal armastatud lauljast Kalmer Tennosaarest

Kalmer Tennosaar oli üks Eesti esimesi poptähti, kelle sametine hääl viis une tuhandetelt naistelt. Pärast seda, kui Kalmerist sai Eesti Televisiooni esimene meesdiktor, vallutas ta peagi kõik suuremad estraadilavad nii siin- kui sealpool Nõukogude Liidu riigipiiri. Tema välimus püüdis pilku: Elvise maneeridega, naeratav härrasmees, kena ja alati hästi riides.

Eriti kuulsaks sai ta bel canto stiilis itaalia lauludega: Cuccucia, Solenzara, Volare jpt. Tuntust lisasid ka Karulaane jenka, Ristikhein, Postipoiss, Just nii, kui enne, Jamaika hällilaul, Vana klaver ja palju teisi laule. Enneolematult suur populaarsus saabus aga laste laulukonkursiga „Entel-tentel“, mis oli üks paljudest muusikasaadetest, mida "onu Kalmer " tollases noorukeses ETV-s toimetas ja juhtis.

Muusikal „Vana klaver“ on ühe legendi teekond läbi 60ndate aastate kuni tänapäevani välja. Kalmer Tennosaare kõrval näeme Eesti muusika märgilisi tegelasi nagu Georg Ots, Heli Lääts, Onu Bella, Jaak Joala jt. Tema parimate sõprade hulka kuulusid tollased telelegendid Valdo Pant, Hardi Tiidus ja õepoeg Mati Talvik ning Nõukogude Liidu kangelane, kosmonaut German Titov.

See on lugu lihtsast ja südamlikust maapoisist, kellest saab saatuse tahtel lavatäht ja tuhandete lemmik.

See on lugu vastamata armastuse elukestvast valust ja romantilistest unistustest, liivajooksnud suhetest, suurest ja väikesest õnnest.

PEAOSADES:

Sepo Seeman

Kalle Sepp

OSADES:

Peeter Oja

Inga Lunge

Liina Tennosaar jt.

AUTOR:

Ott Kilusk

LAVASTAJA:

Ain Mäeots

MUUSIKAJUHT:

Siim Aimla

KUNSTNIK:

Karmo Mende

Koreograaf

Britt Kõrsmaa

INFO:

Etendused Kiidjärve pargis Põlvamaal (Taevaskoja lähedal)

Juulis ja augustis 2020

kolmapäev, 9. september 2020

Habras ilu - Fine5 Tantsuteater

Sisenedes Fine5 "Hapra ilu" maailma, ehk astudes saali, kus toimub etendus, näeb selles mõneti steriilses ja heledas ruumis kõigepealt maas nelja valget üleelusuuruses "telegraafilinti" - kirjutamata paberlina publikust kuni tagaseinani. Kohe tulevad sinna ka 4 inimest, kes liiguvad neid pabereidpidi, aga pigem vigaselt, kortsutades, mitte otse, vaid need käkra ajades. Lava eesotsast tagumise seinani välja. See on "sisemine". Siis hakkavad need inimesed värisema - see on "väline". Andes mõista mingist haigusest... Parkinsonist... Hetkega toimub adumine, et just sellega ulatatakse kätte lavaloo "võti". Edasi (no tegelikult ju seda algust muidugi ka) tõlgendab juba iga vaataja oma peas isemoodi... Nagu tantsu ja mistahes (peamiselt) sõnadeta esitlusvormi etendus- (või ka muud) kunsti vaadates. See on ju ka osa vaatamise ja avastamise võlust. Sellepärast ei pretendeeri minu arvamus ja lahtitõlgendus siin absoluutsele tõele. See on vaid ühe vaataja seoste ja tähelepanekute tõlgendus. Sestap on huvitav igaühel vaadata ja lugeda lahti enda "lugu" neid siis võrrelda ja kuigi vaidlemisel pole mõtet, sest kõigil on ühtviisi õigus, annab see võimaluse näha teise silmade läbi midagi ning võtta või jätta sellest mis tundub õige või vale kõrvutades, laiendades enda kogetut. Sellepärast kutsungi lugema seda, kuidas mina selle loo enda jaoks sisemise silma kaudu lahti mõtestasin...

Kõigepealt tuleb öelda, et Tiina Olleski loodud ja koreografeeritud tundeline lavalugu mõjus väga isikliku ja kas siis seeläbi, aga ühtlasi ka väga sügavana. Viis siinkirjutaja kuhugi, kuhu tavaliselt mõtted ei kandu, kui just ei ole olukorras, mil vaatad ja jälgid inimest, keda proovid mingil põhjusel lahtimõtestada. Nagu öeldud, siis antud juhul olid minu tundmused seotud haige inimese vaatamisega. Laval on 4 väga eriilmelist, ent ometi ühtset tantsijat, kes minu jaoks moodustasidki ühe terviku - ühe inimese 4 mina. Eks seda tulebki ju harva ette, kui inimese sisemus on täiuslikus harmoonias ning meeles ja sees kõik ühtne. Ka mina vaadates tundsin ühel ja samal hetkel nii sügavat kurbust, ent ka mõtestatud liikumise koordineeritust ja kanaliks olemist loojutustamisele ning kõigele lisaks ilu inimestes. Vaatlesin, jälgisin, mõtlesin, tõlgendasin-mõtestasin ning samal ajal ka istusin ning tundsin oma kohta ajas ja ruumis ning seda kõike samaaegselt. Nii on ka need tantsijad vahepeal sünkroonis, siis jälle mõni neist lendleb rõõmsa liblikana, samal ajal kui teine on vaevatud või liikumatu ning kolmas seisab hoopis pea peal! Vahepeal lähevad mõtted lendu, üks mõte jookseb teistel eest, siis jälle tuleb teine või kolmas järele ning läheb möödagi ja muutub tähtsamaks - peamiseks, sellega on järsku kiire. Mõni jällegi kustub. Samuti nagu need minad meie sees - mõni annab alla, mõni ei pööra tähelepanu, mõni proovib, aga tal pole üksi piisavalt jõudu. Kui inimene on terve, siis on need sisemised minad jõulisemad, suudavad toimida nii koos kui lahus. Haarata inimese jaoks nii välise kui ka tegeleda sellega, mis toimub sees, mõttemaailmas. Väliselt tundub teistelegi kõik normaalne. Ja seda isegi siis kui sees on midagi, mingi osis, üks või mitugi minadest "katki". Kui inimene on haige, siis võib näida, et vahepeal tulevad inimesel selgusehetked - ta virgub ja suudab toimetadagi midagi. Ja juba järgmisel on ta jälle endassetõmbunud ning halvemal juhul ei saa temaga isegi kontakti. Seda nägin ja lugesin üheks tervikuks seotud "Hapra ilu" liikumise-mõttekildudest.

Tegelikult ju vaid "phuhhh" ja inimene võibki olla sellises olukorras. On see siis liiklusõnnetus, talvel jääpurika pähekukkumine või mõni haigus, mis ei "hüüa tulles"... ja isegi kui hüüab, siis ei pruugi sellele tänapäeval teadaolevate vahenditega midagi parata (nagu parkinson või dementia või mõni muu, mis viib meele sinna, kus kõik need sisemised minad enam pole inimese enda kontrolli all). Inimene ja eriti tema mõistus on habras. Ilu veelgi hapram. Ilu kaob ka ajaga, kui seda üldse on kunagi olnudki. Õnneks on "ilu" siiski vaataja silmades ja nõnda pole see inimese enda jaoks nii tähtis. Sellest saavad teised midagi. Kui vajavad, kui tahavad... kui see üldse nendeni jõuab. Ja see on oluline. See annab. See toidab. Ja ega "ilu" ole ju isegi alati mitte väline ja silmakoobastes asuvate silmadega nähtav, vaid võib-olla hoopis sisemise silmaga ja sisemine ilu... 

Imeline, kui see, mida vaatad, sind niimoodi suudab liigutada. Tekitada seoseid. Lummata ja enda looga kaasa ning sisse tõmmata, et unustad, et vaatad, vaid elad sellele kaasa, mis laval toimub ning üldsegi mitte tantsijatele, kelle liikumist jälgid, vaid sellele ühtsusele, mis moodustub vaadatavast ja enda peas loodud loost. See on ilus. Habras ja ilus. Nagu uni, millest etenduse lõppedes ärkad ja saad aru, et käisid kusagil mõttega kohas. Ma ei tunne Tiinat, aga tean kui ilus tantsija ta ise on. Nüüd sain teada, kui ilus ta ka seest on, sest sellist ilu saab luua vaid inimene, kes on ise ilus ja väga-väga sügava hingega.

Imelised, isiksustega tantsijad on siin seda Tiina "inimest loomas". Koos ja eraldi üheaegselt. Igaüks tuues oma eripäraga ühe inimese eripalgelisuse ja värvikirevuse, muidu sellesse steriilsesse ümbrusesse. Helen Reitsnik on terav ja täpne. Vilgas, väike, aga liikudes korraga kõikjal ja lava on kogu aeg teda täis. Tugev ja habras nii kordamööda kui ka korraga. Olga Privis üdini naiselik, kord malbe ja pehme, siis jälle jõuline, isegi sõdalane, südamlik ja karm nii kordamööda kui ka korraga. Simo Kruusement toob sisse mehise elemendi - jõulisuse. Teha-jaksamise, alalhoidlikkuse, vastupidavuse. Tantsijana metsikult šarmantne, samas (tänu ilmselt juustele) mingi punk- vastuvõitlemine, eristumine - seegi "mina" meist ju paljudes olemas (ja seda kõike olenemata sugupoolest, ka see jõulisus teatud olukorras, teatud eluhetkel). Ja muidugi Renee Nõmmik, kes minu jaoks oli selle inimese kõige sügavam mina, teisalt see "kõige sügavam" oli ka see, mis "väljapoole" kõige rohkem paista. Üdini tõsine, üdini kurb, üdini isiklikult läbitunnetatud. Kõige enam oli see just tema, kes taandus, kustus, tõmbus teiste vahel keskele, taustale, eemale, ka publikule kõige kättesaamatum ja ühtlasi kõige valusam.

Kristina Viirpalu-Tudeberg on loonud imeilusad kostüümid. Värvideks sinakashall silmatoon, valge puhtus, millele kreemjam toon "elu andmiseks" ning punane - veresoon. Ei tea kunstniku mõtteid või kas tal oligi mingit muud taotlust peale ilu ja seda need kostüümid kehastasid, aga minu jaoks tõesti tekkis assotsiatsioon "silmade", ehk hinge peegliga - silmad on need mis mõnikord räägivad, isegi kui suu ja keha seda teha ei suuda. Silmadest võib lugeda nii palju. ja kui suudab sealt lugeda, siis on "side olemas". Fine5 valguskunstnik, kelle töö on alati eraldi väärtusega, oli seekord etenduse niiöelda valguse käes toimudes, ehk avatud akendest tuleva luumeniga justkui nähtamatu. Eks seegi "valgus" muidugi "valitud", sest valguse oleks võinud aknaid kattes ka ära võtta. Kuna 27.augusti, ehk teise etenduse ajal oli päiksevalgus eriti soe, siis andis see oma pitseri ka atmosfäärile, kas siis Antsuga kokkuleppes või omaloominguna, ent see töötas lavastusele kasuks. Andis "looduse" ja "loomulikkuse". Sealjuures väga huvitavale Valentin Silitsenko helimaastikule vaatet vastukaaluks. Sest muusika oli elektrooniline, tehniline, kuid huvitav ning just selle koreograafiaga sümbioosis ning oma intensiivsuse muutustega omas nagu eraldi oma režiid.

Jätan targu draamaetendustega võrdsel skaalal selle seekord hindamata, aga jättes kõrvale balletid, on see minu käesoleval aastal nähtud viiest, tinglikult nimetades moderntantsulavastuste etendustest tugevaim. Ühtlasi kõige rohkem emotsioonetekitavam ja isegi koreograafiliselt kõige komponeeritum ja külluslikum. Minu, hetkel veel ühe käe sõrmedel kokkuloetaval korral nähtud Fine5 lavastustel on alati midagi öelda ja seda mitte suurte, üldsuste, ühiskonna pinnalt, vaid pigem intiimsemalt, inimeselähedasemalt, isiklikumalt. Igaühele, tema isikliku elu pinnalt. See tekitab tunde lähedaletulekust, hingepugemisest ja vaid nii ongi võimalik vaatajat liigutada. Tema mõtted käivitada ja samaga endaga kaasa kiskuda. "Habras ilu" tõestas seda taaskord. 

See polnud kerge vaatamine, aga selles oli ilu. Habrast, kaduvat ilu, mis veel nii kaua on meiega, kui ta "on". Ja see annab. See toidab.

Tekst lavastuse kodulehelt:

“HABRAS ILU”- LAVASTUS TEISTSUGUSEST ILUST

Lavastusega "Habras ilu" võtab Fine5 Tantsuteater ette teekonna kehameele sügavamale territooriumile, pindmistest mõtte- ja liikumiskihtidest kaugemale, et uurida inimese elupulsi tuksumist selle hapramas staadiumis. Õigusega olla muutuv, teistsugune ja sellest erilist ilu ammutav. See on samm võõrandumise poole argise plastikmaailma olmelisetest peibutustest ja välise kattevõõba pealetungivast lummusest.

Koreograaf Tiina Olleski sõnul on lavastuse loomise inspiratsiooniallikaks parkinsonismist mõjutatud keha jälgimine: „Vaadeldes oma ema, kuidas ta mõte töötab, kuidas keha liigub ja toimib, märkasin tema teistsuguses olemises midagi väga kõnekat ja ilusat. Selles hapras staadiumis kohtuvad vaimu ja füüsise erilisus, elutarkus ja loomulikkus, mis inspireerisid mind koreograafina. Lavastuse eesmärgiks pole parkinsonismi ilmingute kopeerimine või reprodutseerimine laval, pigem viis läbitud loomeprotsess meid eemale paljudest harjumuspärase tantsumaastiku loomekujunditest, et leida teistsuguse liikumisteksti kujundikeel. Oluline on minu jaoks ka see, et vaatajate ette astuvad sügavama elu- ja lavakogemusega tantsija-isiksused. Usun, et see rännak julgustab meid kõiki nägema, et tantsukunst on rikas ja võib ka meie kultuuriruumis olla aktsepteeritud täiskasvanud, küpse inimese tõsiseltvõetava loomingulise väljendusvahendina."

See Fine5 Tantsuteatri uuslavastus on neile, kes märkavad ja usaldavad end jälgima elavat keha, meis kulgevat aega ja olemise haprust, sest kõige imelisemad asjad siin maailmas on ühtaegu nii tugevad kui ka väga õrnad – loodus, inimsuhted, vabadus, inimese keha.

Tantsijad: Helen Reitsnik, Olga Privis, Renee Nõmmik, Simo Kruusement

Kostüümikunstnik: Kristina Viirpalu-Tudeberg

Muusika: Valentin Siltsenko

Valgus: Ants Kurist