esmaspäev, 18. märts 2019

Kaks tosinat tulipunast roosi - Rakvere Teater


Itaallane Giorgio Bongiovanni tõi reedel esietendunud Aldo De Benedetti kirjutatud näidendi järgi tehtud lavastusega killu möödunud aegade Itaaliat Rakvere Teatri suurde saali, aga kummalisel kombel samaga elustas ka midagi eestlaste 70-80ndatest...

Laval on ühe itaalia perekonna maja, kuhu saabub peremehe äripartner (Margus Grosnõi). Retroraadio üürgab vana itaaliakeelset popviisikest,  heliseb telefon. See on majaperemehe naisele (Silja Miks), kes plaanib minna sõbrannaga reisile. Koju saabub ka peremees (Eduard Salmistu) ise ning õpetab nii oma poissmehest külalisele kui ka publikule abikaasade-strateegiat - naisele näidates kui kurb ta on, et too kodust natuke kauemaks ära läheb ja siis tunneb, et teda armastatakse, aga tegelikult lausa ootab, et saaks natuke lulli lüüa, natuke end jälle "poissmehena" tunda. Selleks mängib saatus talle kaardid ise kätte. Imekaunis krahvinna helistab ja tellib 2 tosinat tulipunast roosi, arvates, et see number millele ta kõne teeb on florist. Sellest saab härra mängulise idee - saata roosid ise "salajaselt austajalt" krahvinnale, koos pisikese armuavaldusega... Kuid oh häda - roosid saabuvad, sõnum saab kirjutatud, aga üheks hetkeks jäävad need lilled diivanile ja need leiab sealt abikaasa! Arvates, et "salajane austaja" temale need lilled on saatnud ja veel koos armuavaldusega! Sellest saab alguse romantiline komöödia, kus laval on üks isemoodi armukolmnurk, sest äripartner on omalt poolt samuti naisesse armunud, sest talle lihtsalt meeldivad "abielus naised"...ja abikaasa on oma naises pettunud, et too kellessegi teise on armumas - olgugi, et see "keegi teine" on tema ise! :) Lisaks "armastajatele" on kogu supile omapoolset maitset lisamas teenija (Liisa Aibel), kes oma kohmakuses pidevalt kandikutega kolistab ning pidevalt lavale ilmudes toitu matsutab... Matsutab, kuigi kui keegi majaomanikest midagi süüa taha, siis "kogu toit on otsas" :)

Huumori mõttes žanripuhas situatsioonikomöödia. Huumor on lihtsavõitu, aga aus. Läbivalt ajab muhelema ja natuke põnev on ka - kuidas-kes vahele jääb ja mida see tõe paljastudes tegelaste suhetega teeb. Või kas ikka läheb nii, nagu arvad... ikka läheb - see on ju selliste lugude rahulolupakkumismoment ja isegi omaette väärtus. Mõned asjad siin maailmas ei muutu ja üks neist on klassikaline romantilise komöödia žanr :) Aga väärtuseid on tükil veel mitmeid - Tulles tagasi siinse teksti avalause juurde, siis itaalia lugu, mille on lavastanud itaallane, ehk kogu lavastuse itaaliapärasuses pole mõtet kaheldagi. Kuid see päriselt ongi mõnusa tugeva itaalia-tunnetusega. Nagu oleks laval toimetamas Sophia Loren, Gina Lollobrogida või soengu mõttes Isabella Rossellini koos Marcello Mastroianni ja Giancarlo Giannini või Vittorio De Sica'ga :) Ehk siis need ilusad vanad Itaalia filmid, mida mõnikord lapsepõlves nõuka raudse eesriide tagagi näha sai...

Kuid jah - nostalgilises mõttes tõi see lavastus meelde ka 70ndatel80ndatel populaarsed salongikomöödiad, a la "Mees, naine ja kontsert" (siin on üks rooside saatmise, rooside ootamise ja petmiste kontsert) ja  või miks ka mitte kõik need armastatud, samuti salongikomöödia stiilis telelavastused, nagu "Truu naine" (ainult, et siin mittetruu naine) jne. Vanad head "reedeõhtused teatriõhtud". Nostalgitsemist üksjagu. Just nädalavahetuste õhtutesse selline lavalugu kõige paremini sobitubki. Õhkasin juba teatrist väljudes, et ideaalne reedeõhtune meelelahutus. Pretensioonitu. Palju mõtlema ei pea ja meele lahutab ära.

Tükile lisab väärtust ka teatav ajastuhing - 30ndad kui ma ei eksi. Arvestades riietust (ja Silja Miks'i tegelane kannab isegi paari huvitavat kostüümi, rääkimata lavalvilksatavast supeltrikoost ja kübaratest). Tollel ajal polnud ka veel televiisorit ja kuulati raadiot. Suur uhke retroraadio on ka selle kodu ehteks. Sealt kõlavad itaaliakeelsed lauludki tundusid pigem esindavat enne teise maailmasõjaaegset aega. Näidend valmiski juba 1936.aastal.

Näitlejatöödki on itaaliapärased. Käbedalt ja emotsionaalselt itaallannalikult teksti edastav Silja Miks rääkis küll eesti keeles, aga kui panna silmad kinni ja ähmastada kuulmismeel nii, et sõnadest aru ei saa, siis võiks vabalt kostuda Itaalia naisterahva energiline ja intonatsioonidega andiamopreciosadespiaciilvolemagnifico või midagi sellist :) Silja karakter on ju vaataja silmis natuke ka tobuke, sest tema ei tea, mida mehe ja publik teab. Kuid näitleja austab selgelt oma karakterit ja ehitab selle naise üles selliseks, et kõigile jääb tunne - selle naisega tegelikult ei mängita! Kuigi just parajasti mängitakse ja nii et vähe pole :) Natuke kahju hakkab sellest naisest muidugi ka.

Margus Gronõi oma sarvraamidega prillidega on tegelikult see tobuke sellest kolmikust. Tema äripartner teeb tema üle pidevalt kolmandas isikus nalja või õigemini mõnitab teda, aga tobuke ei saa aru, kellest jutt käib. Samas ei saa ka päriselt aru, et miks see naine teda nii põlgab. Vaevu talub kuni ühel hetkel enam ei talugi... Aga kas tõesti tolle rumaluse, abielunaistest unistamise ja/või pidevate külaskäikude pärast? Siin oleks nagu midagi veel peidus - naisel oleks nagu meestepärane jahiinstinkt, ehk soov mees endale võita või saavutada, mitte lihtsalt auto alla jäänud metsloom koju söögiks kaasa tassida...

Eduard Salmistu esindas Itaalia meest, kelles võidutsevad kaks poolust - suur armastaja ja armumängude punuja, teisalt närviline, temperamentne italiaano. Eriti nendel hoogsatel hetkedel kui ta endast välja läheb, tõmbab see ka rahva mõnusalt käima. Siis jälle hädisena ei leia ta asu, et kuidas ikkagi naine kedagi teist võib armastada... Nagu Ameerika mäed itaalia moodi. Ja selline ühel hetkel murrab ju ka italiaanomatest italiaanomagi mehe... :)

Liisa Aibelit lihtsal on niiiiii vähe, et pidevalt ootad, millal ta jälle lavale saabub! Millal ta jälle tuleb oma matsuva suu ja kolisevate kandikutega :) Lõpumärkusena tahakski öelda, et minu teatrikaaslase kõrval istunud keskealised prouad läksid absoluutselt iga kord elevile kui Liisa mängu sisenes. Ja näitlejanna ei pidanud midagi tegemagi kui prouad juba oma ülimat rõõmu ja heameelt väljendasid :) Nii siiras fänlus on tõeliselt armas! Meid fänne oli seal niimoodi terve rida! :)

Hinnang: 4 (Usun, et see meeldib massidele. Selline vana ja hea salongikomöödia, kus situatsioonid keeravad tegelaste elu pea peale, aga vaatajatele pakub turvaliselt distantsilt muhedat meelelahutust. Siin pole peeneid psühholoogilisi inimsuhtekeeriseid või varjatud diskreetseid saladusi. Kõik mis on, paisatakse lavalt otse publikusse ja rahval on lõbus. Mitte ülevoolavalt koomiline, nagu "Hullemast hullem", aga selline vanakooli suhete ja segaminiajamiste komöödia, millele annab tooni natuke ka 80 aasta tagune Rooma perekonna argipäev, mis tänu kahele tosinale tulipunasele roosile polegi enam "argipäev". Armastus ongi ju üleelusuurune tunne. Selleks võibki vahetevahel vaja minna rohkem kui vaid kaks inimest... eriti siis kui see armastus on muutunud juba argipäevaseks. Ja ma ei mõtle siin, et vaja oleks kolmandat või neljandat inimest, vaid siis sellised väiksed sekeldused, mis tegelikult ei tee haiget kellelegi, tulevad suhtele ainult kasuks. Mõnikord võib mingi juhtum raputada nii ja mõnikord on suisa vaja, et miski raputaks, et aru saada, mis on ikkagi päriselt oluline. Mis ikkagi on armastus. Et see, kes on Su kõrval on seal tegelikult ka sellepärast, et ta tahab seal olla. Mitte mingi fantaasiamäng, mis ühel hetkel haihtub.)

PS. Et snendest 70ndate 80ndate Eesti paralleelidest veel vähe ei oleks, siis lapsepõlvenostalgiale lisasid oma nõksu veel kavalehena ümbrikus peituvad salmiku-aforsmid. :)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi tehtud fotod):

KAKS TOSINAT TULIPUNAST ROOSI

LAVASTUSMEESKOND

Autor Aldo De Benedetti "Due dozzine di rose scarlatte"
Tõlkija Eva Kolli
Lavastaja Giorgio Bongiovanni (Itaalia)
Kunstnik Maria Carla Ricotti (Itaalia)
Valgus Arne Maasi
Osades Liisa Aibel, Margus Grosnõi, Silja Miks, Eduard Salmistu
Armastab, ei armasta, armastab...
Marina ja Alberto on abielupaar, kes elavad Roomas. Katki on nende uksekell ja värskendamist vajab kooselu.
Just siis, kui Marina plaanib minna puhkusereisile, saabub salapärane kimp tulipunaseid roose. Algab müsteerium, millesse on lisaks abielupaarile segatud veel mitmed inimesed. Teadmatus tekitab uudishimu ning uudishimu avab väravad armastusele. Kuhu see kõik välja viib, on üllatuseks ka asjaosalistele endile.
Aeg-ajalt on kasulik lahus olla! See teeb mõlemale head! Muidu on oht igavuse küüsi langeda! On vaja pisut monotooniat lõhkuda. Abielu igapäevast rütmi! Sellest on vaja kõrvale hiilida, põgeneda! Just, see ongi ju moesõna! Põgeneda! Üks nädal vabadust! Näha uusi nägusid, tunda uusi emotsioone.
Lavastaja Giorgio Bongiovanni on Itaalia näitleja ja lavastaja, kes on andnud commedia dell'arte meistriklasse mitmel pool maailmas. Ta on töötanud nii filmis kui teatris, nii sõna- kui muusikateatris. Tema eelmine töö Eestis oli lavastus „Mirandolina” VAT Teatris.


Armuke - LendTeater


LendTeater on pannud Elva Eesti teatrikaardile. Minul õnnestus oma sünnilinna teatri tegemistega end teistkordselt (esimene kohtumine oli "Hamlet") kurssi viia siiski taas Tallinna külalisetendusel. Ja külalisetendustega on ju ikka pahatihti nii, et need ei pruugi täpselt tulla välja sellised, nagu peaks ja nagu laval, millele lugu on lavastatud. Seega palun suhtuda järgnevasse teksti ka vastava rakursi alt. Tegemist on siiski harrastusteatriga ja kuna ma ei oska hinnata harrastajate tegemisi erineva skaala järgi kui professionaalseid, siis palun arvestada ka sellega. Minu kriitika ei ole vähemalgi määral mõeldud ära võtmaks mängulusti, on väga oluline tegeleda sellega, mis iseendale rõõmu ja "argipäevast" väljapääsu pakub. Lavastaja Jaan Tooming on ju üks Eesti teatri korüfeesid ja kindlasti mõjutanud meie teatrit ja teatritegijaid omajagu! Austan teda väga. Kõigele lisaks on ta mu koolivend (kuigi lõpetas selle enne kui mina sündisin).

Sissejuhatus ilmselt lõi juba häirekellad tööle? Õigusega. Ent ma ei taha kunagi öelda lihtsalt, et ei meeldi ja kõik. See pole ka kunagi üheselt must ja valge, sest praktiliselt alati on nii headel kui mitte nii headel teatrielamustel mitmeid tahke ja osalt komponentidest on õnnestunud ning teised mitte. Kõik kokku tekitab siis teatava elamuse, mille suurus on erinevate komponentide + teatrimälu + vastvõtlikuse + mitme x-faktori summa. Tavaliselt ju vaataja ei mõtlegi nendele erinevatele asjadele, millest lavastus koosneb - laseb loo endast läbi, mõni lugu liigutab midagi sees, mõni lugu mitte; mõni tekitab mõtteid, mõni on lihtsalt meelelahutus, kolmas hoopis ei tekitagi mingeid emotsioone, ega vajadust sügavamalt seda lahata. Mõne tüki tahaks hoopis kiiresti unustada.

LendTeatri "Armuke" kindlasti mälust kiiresti ei lahku. Esiteks juba sellepärast, et ma ei käi just eriti tihti harrastusteatrite etendusi vaatamas. Teiseks, Jaan Tooming on siiski elav legend ning tema tegemised on nii ehk naa kultuurilooliselt olulised. Kolmandaks sai siit enda teatriteadvusesse või -mällu nii uusi näitlejaid kui ka esmakordse Pinteri "Armuke"se eesti lavaversiooni. Kuid kõigest järjekorras.

Nobeli preemia laureaat Harold Pinter, on eesti lavadel tuttav näitekirjanik. 3 korda on lavastatud tema "Petmine", 2 korda "Majahoidja", "Sünnipäevapidu" ja "Kojutulek", 1 x "Eikellegimaa", "Rööv" (kirjutatud kahasse Anthony Shafferiga), "Tumm teener" ja 2017.aastal (viimane enne "Armukest") "Vanad ajad" (Eesti Draamateatris). Minul on neist 12st õnnestunud näha 7. Isegi imekspandavalt palju, sest oli aeg, mil ma meelega vältisin Pinterit. Seetõttu ilmselt on mul nägemata ka üks legendaarsemaid "pintereid" - Mati Undi lavastatud ja väga pikalt Rakvere Teatri mängukavas olnud "Majahoidja". Seevastu Mati lavastatud "Sünnipäevapidu" nägin ja oli väga pettunud. Pettunud olen olnud kõigis neis Eesti teatrite Pinteri-tõlgendustes. Teisalt olen mitmete tema stsenaariumi alusel tehtud filmide suur austaja. Hetkel meenuvad näiteks "Prantsuse leitnandi tüdruk" Meryl Streep'iga peaosas, "Petmine" Jeremy Irons ja Ben Kingsley peaosades ja "Teenijanna lugu" (mille ta instseneeris koos raamatuautori endaga kahasse ja mis praegu vallutab maailma teiste dramatiseeritud ja isegi Margaret Atwoodi raamatust edasikirjutatud telesarjana). Sellest tekkis kahtlus, et võib-olla lihtsalt eestlased ei oska Pinterit õigest otsast lahti hammustada? Just avastasin selle sama "Armuke" briti telelavastuse versiooni youtube'st, mis on värskelt peale näidendi valmimist lavastatud. Peaks ehk vaatama ja (teatri)maailmapilti avardama... Kuigi ekraanil ei ole kunagi "teater" elusa teatriga võrdeline. Küll, aga häiris LendTeatri versioonis natuke tõlge. Ärge saage minust valesti aru, ma ei tea Pinteri teksti peast, aga kui ilmselgelt "sorry" on tõlgitud "palun vabandust", kohas kus see peaks olema "mul on kahju" või "tunnen kaasa", siis kriibib see kõrva ja paneb kahtluse alla ka ülejäänud teksti. Võib muidugi olla, et Karl Bussov, kes mängib paari meespoolt lihtsalt vääratas sõnadega... aga paratamatult nii see kohe mõjub...

Olen Tooming'a lavastusi näinud lapse- ja nooruspõlves üksjagu. Üks kustumatumaid mälestusi on "Kihnu Jõnn" Lembit Eelmäe ja suurte lemmikute Leila Sääliku ja Rein Malmsteniga. Tema "Põrgupõhja uut vanapaganat" olen näinud vaid telerist, kuigi nii mitu korda, et tunne on, nagu oleks näinud päriselt. Üks esimesi, mida ilmselt nägin oli Herta Elvistega "Vana daami külaskäik". Praeguseks siiski tema viimaseaja käekirjaga enam nii tuttav ei ole, et "Armukest" vaadates oskaksin kohe öelda, et "see on Tooming". Siiski teatavat kunstnikujoont on ka siit tunda. See teatav Toominglik intensiivsus, mis minu maitse jaoks on "Armukeses" isegi liiga üle võlli keeratud. Kui Nero Urket vaatasin ja imetlesin oma LendTeatriga esimesel kohtingul, "Hamlet"is, mille samuti lavastas Tooming, siis see "hullus" oli igati õigustatud - Hamlet oligi ju hull - ja Urke mängis selle ka nii ägedaks. Olin üldse Hamletist vaimustuses kuni poole peale, mil tekkis tunne, et dramatiseerija käsi väsis ning kõik tõmmati kokku väga(loe: liiga) järsku ja ühtlasi minu arvates natuke vett peale ka sellele suurepärasele esimesele poolele. Siin "Armukeses" oli tegemist ühe abielupaari rollimängudega ja seega otseselt mitte hullumeelsusega ja sellepärast oleks soovinud rafineeritumat, britilikumat(?), peenemat mängu. Natuke "kassi-hiirt" - kord mees peal, siis naine peal -stiilis... Aga Bussov mängiks nagu üha hullumaks minevas jorus, jättes ära karakteriloomise, vaid alguses rahulik mees läheb intensiivsemaks, siis kui ta armukesena mängu siseneb on veel intensiivsem ja siis tagasi abikaasana veelgi intensiivsem - nii jääb kuidagi karakter ühedimensiooniliseks ning see psühholoogiline "rolli"mäng arusaamatuks, mida ilmselt näidendis tegutsev paar ju omavahel mängib. Kaldun arvama, et see on lavastaja otsus see nii lahendada, mitte näitleja enda oma. 

Naisnäitlejaks selles armukeste-rollimängus on Kaidi Koppel. Kui Karl tundus nagu kusagilt juba tuttav, siis Kaidit ma kindlasti varem mängimas pole näinud. Ühest küljest võlub ta oma väljanägemisega - mustad lopsakad juuksed ja sügavad, tumedad, suured silmad, teisalt tema mäng on palju orgaanilisem, usutavam ja ühtlasi huvitavam. Tüüpilist harrastusnäitlejate rolli "mängimist" ei täheldanud, sest kõik oli tema puhul loomulik. Just nii võikski üks naine olla ja reageerida. Kui, siis esimese stseeni kausinühkimine venis naljakalt pikaks, aga no üks naine võib ju ka unustada juttu ajades end kaussi pühkima :)

Huumorist rääkides, siis see otseselt ei ole komöödia, kuigi mõned äratundmised või situatsioonid ka muhelust esile kutsusid, aga tegemist on ikka pigem draamaga. Kiiksudega draamaga. Tegelikult mängitakse maailma teatrilavadel "Armukest" nii närvilise draama kui ka iroonilise komöödiana (väidab Wikipedia). Siin on kindlasti pigem tegemist esimese stiiliga ("iroonia" on liialt peen nii jämeda pintsliga tõmmatud joontele). On abielupaar, selles lavastuses üsna noor abielupaar, kes päevast päeva teineteisega rollimänge mängivad. Ilmselt selleks, et oma abielu värskena hoida ja teineteisega "mängida". Samas kui nii noored peavad päevast päeva "mängima", siis kui jätkusuutlik selline suhe lõppude lõpuks on? Sellepärast kaob pisut ka huvi selle vastu, et kuidas see kõik neile näkku plahvatab ja kas üldse plahvatabki, või lihtsalt läheb susinaga lõhki. Minu jaoks oleks selle loo esimeseks toimimise eelduseks, et need 2 inimest peaksid olema keskealised. Selleks ajaks võib suhe olla juba nii rutiinne, et on vaja leida igasse päeva midagi turgutavata. Need laval tegutsevad noored peaksid möllama niisama oma kire kuumuses. Eks muidugi rollimänge ja teineteisega lollitada võib ka niisama, aga sellisel juhul on see ikka mõnel päeval erand... need "armukesed", keda abielupaar teineteisele mängib, olid teksti järgi erinevad nende minast. Ehk mees näiteks oli tüüpiline kontorirott, natuke ontlik ja korralik ja isegi tobuke(?), seevastu naist külastava armukesena väga intelligentne. Lavastuses see siiski nii polnud lahendatud ja jättis veel ühe küsimärgi õhku. Naine oli oma mehele "litsiks"... see on õnneks väga lühike lõik, aga Kaidi saab ka sellega suurepäraselt hakkama - vaid nõksuvõrra teistsugune - nagu naine, kes mängib rollimängus oma mehele lõbunaist - mäng mängus olevas mängus. 

Lavastuse koduleht väidab, et tegemist on kahes vaatuses mängitava ja 1h 20min kestva etendusega, aga vähemalt külalisetendus oli ühes vaatuses, nagu Pinter selle on kirjutanud ja kestvusajaks oli 55 minutit. Nii lühikese mängu kohta jäi tõesti puudu sügavusest ja arengust ning teatavast suhete/suhtlemiste üles-alla käimisest - kõik oli hirmintensiivne ja kiires hoos, ilma keerdkäikudega nüanssideta lõpuni kulgev. Võib-olla tempot maha keerates ja vaataja mõtlemisele ruumi andes ning erinevate armukese-abikaasa kombinatsioonide vaheliste erisuste väljajoonistamisel oleks see võinud olla teravam, iroonilisem, ideaalis isegi seksuaalselt särisev? Seda need tegelased ju tegelikult selles näidendis nende oma mängudega taga ajasid... Oleks seda laval tahtnud ka näha... laua all, kardina varjus korra tehakse midagi... ja nii ongi hea... Kui vaid see kahe karakteri vaheline elekter oleks mingite silmamängude, veetluste, puudutuste, kehahoiakutega laval usutavalt ülesehituslikult näha olnud. 

Üsna lõpu eel turgatas pähe assotsiatsioon Albee "Virginia Woolfiga" - kas seal mängitakse mängu ja üks tegelastest tahab mängu lõpetada ilma teise loata. Kui Albee annab oma näidendis palju suurema mängulaua ja mäng saab palju pikem ning väga erinevate malenditega, siis Pinteri "Armuke" seda ei võimalda ning tuleb see sügavus, suhete- ja karakterite areng palju vähemate vahenditega tekitada.
Sedapuhku jah, see "Armuke" on nagu kähkukas - ilma sensuaalsuse, eelmängu, higi ja erilise naudinguta - suts ja valmis...

Hinnang: 2- (punktid toob koju peamiselt huvitav uus naisnäitleja. Ega näitlejad ise polegi süüdi, et nad ei anna pikast suhtest väsinud keskealiste mõõtu välja. Tegelikult on näidendi konstruktsioon päris põnev, kui see oleks laetud kas irooniaga, seksuaalsusega, kasi-hiire-mänguga või millegagi. Praegu ja sellisena ei jõudnud küll vaatamisest tüdineda, mis tavaliselt sellise hinnangu tunnuseks on, aga samas nagu ei saanud ka sellelt õhtult päris piisavalt üheks tervik-teatrielamuseks. Sisemine lavastaja, tõlk ja näitleja läksid tööle ja see ei ole kunagi hea märk. Loodan LendTeatrile kõrget lendu ja tahan kindlasti ka tulevikus nende tegemistega end kursis hoida. Eriti kui nad Tallinnasse külla tulevad ja Kaidi Koppel veel kusagil mängib.)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

ARMUKE
Lavastaja Jaan Tooming
Kui olla abielus 10 aastat ja tekib igavus, rutiin, siis kuidas siit punktist edasi minna?! Kõigest on juba räägitud, tunned teist inimest üdini – tead partneri iga liigutuse ja hingetõmbe olemust ning teatud tasandil see kõik häirib Sind, mida siis teha? Lahutada? Võtta armuke? Ei tea? Tule teatrisse ja saad teada, mida autor Harold Pinter ja lavastaja Jaan Tooming välja mõtlesid!
Lavastus on kahes vaatuses ning kestab 1 tund ja 20 minutit.

kolmapäev, 13. märts 2019

Apelsinitüdruk - NUKU


Norra kirjaniku Jostein Gaarder'i modernseks klassikaks peetav raamat on mul lugemata. Seega ei oska ma hinnata sellest tehtud dramatiseeringusse kaasatud või kaasamata lugusid ja nüansse. Kuid selles hoolimata oskan ma hinnata seda, et lavastaja Sander Pukk ja Priit Põldma on kahasse kirjutanud dramatiseeringu, mis oli esimene (ja tänase päevani ainuke) käesoleval aastal nähtud teatrietendustest (neid on 29), mis on suutnud mul pisarad silmadesse tuua! Jah, pingutasin, mis ma pingutasin neid tagasi hoida ja "tugev" olla... Kuid kui juba kolmas kord etenduse jooksul liigub asi mõjuva hetkeni, siis see juhtuski... silmad läksid päriselt niiskeks!

Eks muidugi sellise mõjuni ei vii teatrisaalis vaid üksnes lugu ise, selleks on vaja atmosfääri - teekonda selleni... Ja muidugi aitab kaasa kuidas seda esitatakse ja antud juhul mängis kindlasti ka rolli Urmas Lattikase loodud muusika ja kõik väiksed tegurid, millest loodetavasti saab natuke paremini aimu mu järgnevast teatrielamuse peegeldusest...

On ju meil kõigil oma elulugu... Mina olen saabunud tänasesse hetke katkisest perekonnast, kus isa lahkus teise naise juurde. Sealt edasi sattusin vägivaldse kasuisa võimuvalitsuse alla, millest põgenesin kohe 18-aastaseks saanuna. Kohe tuli ka ise eluga hakkama saada, ilma kellegi erilise toeta. Kõigest siiski eluga pääsenuna on mul endal praeguseks pere, kus kolmest lapsest osad juba vaikselt täiskasvanuks saanud ja saamas ning mina ise saan kõigele juba turvalise distantsi pealt tagasi vaadata.

"Apelsinitüdrukut" võib pidada nö. noortekaks, sest selle keskmes on üks 15-aastane poiss (keda kehastab hämmastavalt ehedalt 27-aastane Mart Müürisepp), andes näiteks noortele juhiseid ja/või toetust olukorras, kus emal on uus mees, aga enda elu on ju niiehknaa sellises vanuses segamini paisatud, keegi ei mõista mind-tunne (ise ka võib-olla päriselt mitte), otsides oma teed, oma kohta siin maamunal, ehk ühtlasi ka iseennast. Arvestades käsitletavaid teemasid on see tegelikult sama palju ka täiskasvanutele mõeldud psühholoogiline draama peresuhetest. Eriti tänapäeva maailmas, kus üle pooled peredest lagunevad varem või hiljem ning see mõjutab ja on mõjutanud nii lapsi kui vanemaid.

Lugu saab oma algtõuke sellest, et peategelase Georgi kasuisa leiab koristades poisile kirjutatud kirja. Kirja on kirjutanud tema bioloogiline isa. Midagi on siiski ema ja isa vahel juhtunud - isa ju enam perega koos ei ela. Olin kohe algusest Georgiga kaasas, tema nahas - samastudes olukorraga, et temalgi on kasuisa ja tuleb "leppida olukorraga"... Samamoodi rebel oma vanemate suunal, sest nad ei saa minust aru... Mitte päriselt, sest juba see, et ema on võtnud koju teise "isa"... mille valikul ju laps ei ole saanud kaasa rääkida... sealt on see teatav mõra sees. Laval edasi toimuv, ehk mängitav lugu, liigub edasi juba kahes ajas - see, mida isa poisile kirjutab ja see, mis Georgi elus parajasti muidu on toimumas. Päris paras pähkel lavastajale, millega Sander Pukk väga hästi siiski hakkama saab. Vaataja jaoks on kogu ajas edasi-tagasi hüpete ning aegade segunemine selge ja sujuv ja lahtimõtestatav. Kuid siis ühel hetkel selgub, mis tegelikult Georgi isaga juhtus... ja sellest hetkest alates, ei olnud ma enam poisi, vaid hoopis isa kingades... Tundmas seda kõike, mida hoopis isa tundis. Isad ju teavad "isade asju".

Täpsemalt ei tahakski sisu lahti kirjutada, ega rohkem vihjeid anda, sest kõigile, kes looga pole tuttavad on vaja, et need need avastused selgineksid endal vaadates ning paratamatult avan edasises peegelduses veelgi nii üht kui teist. Näiteks isiklikust seisukohast, kuigi tundsin pidevalt seda trotsi ja vastikust kasuisa suhtes, keda väga huvitavalt ja teatud mõttes isegi sobivalt ärritavalt esitas Mihkel Tikerpalu, ehk tõrkusin enda mälestuste jõul ka koos Georgiga teda päriselt omaks võtmata. Kuigi saab ju aru, et see kasuisa on hoopis teisest puust. Tema on lihtsalt sotsiaalselt kohmakas ja samuti enda jaoks uues ja võõras olukorras, kus ta tegelikult tahab olla hea semu oma praktiliselt täiskasvanud kasupojale. See kohmakus on Mihklil nii mõnusalt välja tulnud, nagu see polekski tegelikult "mängitud", vaid tuleks loomulikkusest. Nagu ta teaks, milline selline olukord võiks olla. Aga võib-olla ei tea ja sestap puhtalt ebateadlikkuse pinnalt kui kestahes mees satuks sellisesse olukorda, siis tal tulebki "hakkama saada"... Huvitav.

Kuigi jah, peresuhted on siin kõige peamised - isa ja poja, ema ja poja, ema ja isa, ema ja kasuisa, kasuisa ja kasupoja vahelised, aga nende vahel ja läbi nende leiab sellest loost veel nii palju erinevaid tasandeid. Armastus oma erinevates vormides muidugi eelkõige, aga palju leiab ka laiemalt filosoofilist - elulisi valikuid ja otsuseid, mis on mõjutanud mitte ainult üht inimest, vaid tihti ju väga mitmeid ümbritsevaid, eelkõige muidugi vanemate puhul lapsi. Aga ka üksindusest ja igavikust, elurõõmust ja kurbusega hakkamasaamisest.

Viimasel ajal on ühevaatuselised etendused hakanud tekitama ärevust. Tihti juhtub nii, et need on kas pinnapealsemad või eksperimentaalsemat sorti. Olen tähele pannud, et palju tihedamalt tnnneb poole pealt lahkumise soovi just siis kui selleks pole vaheaega. "Apelsinitüdrukut" siiski pole vaja karta. Siin on sügavust ja tunni ning kolmveerandi pikkune lavalugu sisaldab palju ning on täpselt nii sügav kui Sa lased sellel enda jaoks olla. Suhestuda saab sellest läbi erinevate tegelaste, ka tüdrukud ja emad, sest leidub ka noorte armastust ja esimesi kohtinguid kui ka emaduse rõõme ja valusid. Üks oluline mõte, mis vaadates tekkis, et lugu pakub ka selle õige inimese äratundmise piltlikustatud näite. Olen oma mitmete sõpradega erinevatel aegadel vestelnud sellistel teemadel, et kas see või teine on ikka ühe või teise sõbra jaoks see "õige" (jah, küsijateks on naisterahvad). Kui on "õige", siis ei leita põhjuseid ja põhjendusi, miks ei saada kokku või miks ei suhelda piisavalt tihedalt või ei viida suhet järgmisele tasemele... Armastuses on see eranditult vastupidi - siis otsid kõikvõimalikke radu teise juurde ja teisega koosolemiseks võimalusi. Muidu see lihtsalt pole õige. Ja nii lihtne sellest ongi aru saada, kas on õige inimene või mitte. Lavastuses oli ja see vastastikune leidmine tekitas väga sooja tunde.

Kõigest 5 näitlejaga trupp ning NUKU väike saal annavad suurest publikuhulgast hoolimata kammerliku mängu tunde. Kõik on väga lähedane ja hingelähedane. Kuigi lava ise on natuke plass ja võib-olla isegi külm ja kuidagi kujundamata, siis tervikule tagasi vaadates võib-olla tegijatel oligi soov liigsete vidinatega vaatajat kurnamata lasta lool endal pääseda tugevamalt mõjule. Laval on peamiselt 3 mängukohta - söögilaud, mille ümber peamiselt toimetavad Georg ja tema ema ning kasuisa. Tugitool, millel Georg isa kirja loeb ning voodi, ehk lastetuba, kus Georgi külastavad nii ema kui ka vaimusilmas tema isa, aga ka kõik teised tegelased.

Eelmisel aastal õnnestus lõpuks ometi ära näha Sander Pukk'i eelmine NUKUs valminud lavastus "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" ja aasta lõous pidasin seda terve möödunud aasta üheks kahest parimast lavastajatööst (see on muide juba 5ndat aastat mängukavas ning minu nähtud etenduse lõppedes seisis rahvas püsti aplodeerides ja mina ka!). See kergitas ootused muidugi ülemäära kõrgele. Lavastuslikus mõttes seekordne päris nii tugev töö ei olnud. Ei saanud aru näiteks tagaseinast, mis videopilti küljelt (minu istekohalt) vaadates rikkus. Pärast selle tagaseina jalgealuseks muutmise mõte jäi natuke ebaselgeks. Miks? Efektne ju küll augulõike ja seina allasadamisega... ning tuul, mis lahmakate paneelide mahatõmbamisel publikule puhus andis 4D mõõtme, aga milleks see? Oleksin vist eelistanud läbivalt häirimatut videopilti. Võib ju olla, et sellel seinal oli ka mingi tähendus, aga mina seda jälgides lahti ei hammustanud. Video "Kentsakas juhtumis" oli üldse tase omaette ning kogu animatsioon ja valguse-varjude ning videosuundadega mäng... seda siin polnud... Ja ega ju ei peagi kõik tööd olema visuaalsele sellises mastaabis rõhuvad. Üheks väikseks, aga oluliseks otsuseks oli ka päris apelsinid vahetada plastmasspallidega. Ühed ju põrkavad ja tekitavad teistsuguse heli, kui mida päris apelsinid oma mütsatustega oleks mahakukkudes teinud. Jällegi ei saanud vaatajana aru... Seevastu Annika Lindemanni kostüümide-silma olen alati nautinud ja ka siin oli nii tajutavat ajastuhõngu kus vaja ning Kaisa Selde "apelsinitüdruku" tabav duaalsus sellega, mis tal seljas oli, oli tore leid.

Lisaks Urmas Lattikase juba kiidetud muusikale, pakkus Mikk Mengeli helikujundus mõned huvitavad efektid. Eriti üks löök publikusuunas - kus kohast see heli tuli? Oma pingirea äärmises osas istudes jäi mulje, et keset saali, keset publikut kostus see heli :) Sellised huvitavad lavastuslikud nõksud ja leidlikkus annavad tükile jällegi väärtust juurde! Samuti Priidu Adlase valgusrežii, mis lisaks oli vajalik ka ühel laval erinevate tegevuskohtude fookusesse toomiseks.

Samas jällegi, taustsüsteem on siin tõesti marginaalse tähendusega. Lugu ise on nii tugev ja selle väljamängimine! Mart Müürisepp avab ennast järjekordselt täiesti uuest küljest (minu jaoks), Mu enda poeg on 18, aga 15 pole eriti kaugel, seega mäletan hästi ning ilmselt mäletab ka näitleja, sest ta seob selle eheduse enda mängu, et ainult vaata ja imetle. Isegi teatav areng on läbi selle rolli, eriti mis puudutab suhtumisse oma perekonda. Ja kuigi õhkõrnalt, aga seda usutavamalt aimab seda sealt rollijoonisest. Kuivõrd teadlik see näitlejal oli ning kuivõrd tuleneb see lihtsalt loost endast, seda ei oska arvata ega hinnata kõrvaltvaatajana, teadmata mida ta ise ütleb oma rolliehituse kohta. Võib-olla ei olnudki nii teadlik ja sellepärast mõjus omakorda ehedamalt. Samas kui need pisarad ja emotsionaalsuse kiskusid minust välja hoopis Taavi Tõnissoni ja Liivika Hanstini mäng. Taavi tegelane on selline noor sähmerdis, aga sooja hingega ning teeb oma karakteriga palju konkreetsema hüppe, sest tema lavamaailma aeg liigub kiiremini kui näiteks Georgi oma. Kuid see armunud poisikesest isaks kasvamine on tema mängu sisse igati õigesti kodeeritud. Sain ise isaks 22-aastaselt ja tundsin paljuski seda ära, mida/keda ta mängis ning see andis teatava sooja äratundmisrõõmu. Ja siis see saatuslik hetk, mis minu pisaratehoidmise lõpuks murdis... kui ta kirjutas oma pojale: "Sina oled minu parim sõber!"... isegi praegu seda lauset kirjutades ning meenutades seda hetke lavastusest - külmavärinad tulevad.

Liivika on väga huvitava mänguauraga näitleja. Olen alati olnud tema karmide rollide austaja - teatav kõrkus, mille ta oskab vastavatesse karakteritesse panna kui vaja. Ja samas need südamlikumad karakterid poevad minusse kui vaatajasse võib-olla nende pahade karakterite jõul palju lihtsamalt. Sest kontrast on nii imeline ja seeläbi topeltmõjuv.  Kuigi viimasel ajal Liivika neid "pahasid" tegelasi eriti tihti ei mängigi kahjuks... Seega usun, et ka Georgi ema mõjub kindlasti erinevatele vaatajatele isemoodi. Kuid tõenäoliselt ikka hingestatult. "Emad" on ju ikka tavaliselt nii elukaaslaste kui poegade elus a ja o... isegi kui mõnes faasis või olukorras on isa lapsele see kõige tähtsam :)

Kaisa Selde tegelane on noor naine, kes ühest küljest on lavastuse sisedünaamikas plikalikuks tasakaaluks Mart Müürisepp'a Georgile, ent teisalt jällegi noore armununa seotud kahe teise karakteriga ja need sidused on vajalikud ja võib-olla ka näitleja jaoks rasked pähklid välja mängida, ent Kaisal õnnestub hästi see poja-ema-isa südamiku ja tegelikult ju ka nimitegelase mäng. Kõige raskemaks pean ikkagi Mihkli rolli. Eks igaüks võib muidugi ise minna vaatama ning otsustada enda mätta otsast. Kuid tema pakkus minu jaoks iseendas vaatajana kasvamist. Võib-olla inimtüübina ta polnud ehk esimene näitleja, keda just sellesse rolli kujutaks - palju ta siis tegelikult Georgi-näitlejast vanem on või Georgi emaga samaealine ja mina vaatajana olen selliste asjade suhtes tavaliselt eriti tundlik, kuid Mihkli karakter ja see milliseks ta selle karakteri kujundab, laseb sellised ebaolulised nüansid unustada ning tõesti vaadata kuidas see tegelane ja näitleja tegelikult raske olukorraga hakkama saab. Ja ta saab! Lisaks, teades kuidas Mihklile joosta meeldib ja see jooksu-teema, mida ta karakter oma pojale seletab, see on nii õige ja eluline, aga paratamatult annab see veelgi ühe ehtsuse ja elu jäljendab kunsti ja vastupidi -tunde juurde.

Vaatasin küll tervet etendust väga pingsalt, kuid minu jaoks jäi üks koht hämaraks, see kus kohast tekkis Georgi elama jäämise otsustamine? Ma ei pannud tähele või ei tajunud ära, et tal selline otsustamine üldse õhus on. Või miks isa temalt ootas seda suurte otsust? Mille otsust? Võib-olla tõesti läksin kaasamõtlemisega mingis kohas nii hoogu, et ei jõudnud kohe edasimineva looga kärule kaasa ja sellepärast jäi see ebaselgus või loos nii olulise teema suurem lahtiseletus algfaasis.

Ja lõpetuseks ei väsi ma kiitmast Urmas Lattikast, kelle vähemalt paar motiivi heliloomingu-taustast eraldasin ning mis kohati olid vahelöögiks, aga peamiseks tausta emotsioonitekitajaks. Ja emotsioone tekkis! Ja mõtteid! Ja äratundmist! Ja sisemist arutelu!

Hinnang: 4 (väga tugev 4! Praeguseks hetkeks on see märtsikuus saadud teatrielamustest suurim. Harva, kui teatrietendus minus kui vaatajas nii tugevaid tundepuhanguid esile kutsub, aga siin tegijad õnnestuvad nende mõjuvate tunnete tekitamisel. Muide esietendusel oli saalis häälega nuukseid kuulda ning pärast olen ka teiste meeste ülestunnistusi kuulnud, et see pisara silma tõi. Seega tõeliselt liigutas ja tegemist pole vaid isiklikust suhestumisest saadud emotsionaalse laenguga, vaid tegelikult on lugu universaalse mõjujõuga. Kui lavastus oleks olnud puhtam ja läbimõeldum ning kõik need erinevad osad pääsenud nii mõjule, nagu ilmselt tegijad soovivad, siis oleks hinnang ehk pisut veelgi kõrgem. Samas võivad need mõned tehnilised konarused siledamaks saada kui seda veel ja veel mängitakse. Näitlejate mängu suhtes tundus kõik olevat vägagi paigas ja hea. Lugu on kahtlemata väärt jutustamist, sest sealt leiavad kindlasti paljud äratundmist. Tundub, et lavastajat kõnetavad ka sellised elulised ning perekonda, peresuhteid erinevatelt külgedelt lahkava sisuga materjalid. Need kõnetavad ka vaatajaid, sest me tunneme sealt ära nii iseennast kui teisi. Aitäh!)



Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kulla Laas'i tehtud fotod):

Apelsinitüdruk

1 H 40 MIN|KOOLILAPSELE, NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL
Salapärane kiri armastusest ja igavikust
Viieteistaastase Georgi elus paistab olevat kõik tavaline: tal on ema ja kasuisa ja väike õde, koolis läheb hästi ja erilist huvi pakub astronoomia. Ühel täiesti tavalisel päeval juhtub aga midagi tavatut – Georg saab kirja minevikust, oma isalt, kellest poisil pole ainsatki mälestust. Kirjas jutustab isa loo salapärasest Apelsinitüdrukust ja esitab Georgile küsimuse, mis noormehe elu põhjalikult sassi lööb. Georg seisab silmitsi suhete ja mälestustega, millest tavaliselt ei räägita.
Lugu Apelsinitüdrukust kõneleb kõige tähtsamast: armastusest ja igatsusest, perekonnast ja üksildusest, ajast ja igavikust.
2003. aastal kirjutatud noorteromaan „Apelsinitüdruk” on tänaseks tõlgitud enam kui 40 keelde. Romaani autor Jostein Gaarder on kaasaegne Norra laste- ja noortekirjanik, kes käsitleb oma teostes ajatult aktuaalseid probleeme ja püstitab mõtlemapanevaid küsimusi inimese kohast universumis.

Mängivad

Autor: Jostein Gaarder
Tõlkija: Karel Zova
Dramatiseerijad: Sander Pukk ja Priit Põldma
Lavastaja: Sander Pukk
Kunstnik: Annika Lindemann
Helilooja: Urmas Lattikas
Helikujundaja: Mikk Mengel
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Videokunstnikud: Lauri Urb, Heleliis Hõim
Esietendus: 3. märtsil 2019
Vanus: kõigile alates 12. eluaastast
Kestus: 1 h 40 min, ühes vaatuses

pühapäev, 10. märts 2019

Kaukaasia kriidiring - Vanemuine


Võib vist väita, et käin teatris tihedamalt kui keskmine eestlane... ilmselt ka tihedamalt kui keskmine teatrikriitik... seega teatris satub silme ette harva midagi sellist, mida suuremate või väiksemate mugandustega poleks juba varem ühel või teisel moel näinud. Vanemuise Tiit Palu lavastus "Kaukaasia kriidiring" lõi mind oma erilisusega pahviks!

Kõigepealt see "mägi", mis kõrgub suure saali lava sügavustest kuni lavaavaruse kõrgusteni välja. Mäng toimubki suuremas osas selle mäe veerul. Lisaks ka mäe jalamil, ehk külgedel, aga ka erinevatel mäeveeru kõrgustel! Tegemist on konstruktsiooniga, mille tehniline ülesehitus on ju silmaga nähtav, ent ometi suudab mängu sisenedes selle unustada. Eriti hetkedel kui tegelased seda mäge üles ronivad või sellelt alla kukuvad... Braavo, Tiit Palu!

Lavalooks on ühe maailmateatri suurkuju - Bertold Brecht'i materjal. Üks tema kuulsamaid näidendeid jõuab Eesti teatrite lavalaudadele alles nüüd esimest korda. Hiljuti loetud briti kultuurikriitiku põhjendus, praegusel ajal selle lavastamise huvi puudumise kohta oli umbes selline: "näidendit on üheplaaniliselt teatrit vaatavate kriitikute poolt peetud marxistlikuks ning tänapäeval mitte-kõnetavaks, arvates, et liberaalne eliit (kes peamiselt käib teatrites), vaadates etendust, kus rünnakud usu, ebaõigluse ja sotsiaalse ebavõrdõiguslikkuse vastu, ei leia siit piisavalt ajugümnastikat. Brecht kirjutas selle näidendi juba II maailmasõja ajal (1944), ajal mil ta elas Ameerikas. Lugu on ümbertöötlus autori enda novellist "Augsburgi Kriidiring",  mis omakorda baseerub Saksa autori - Klabund'i näidendil "Kriidiring", aga kõik need lähtuvad Hiina autori Li Xingdao 14.sajandi näidendist "Kriidiring". Brechti näidendis kindlasti need marxistlikud toonid võivadki tekitada kahtlusi, kuid tänasel päeva Eestis ja sellise lavastusena, nagu Palu on teinud, kõnetas see vägagi. Kindlasti ka meie ühiskonna ja poliitika ebaõigluse kontekstis. Seda on praegu, seda on olnud varem ja seda saab kindlasti olema ka tulevikus. Lisaks on siin nii palju sügavamad, inimlikkuse teemad loo südames, et marksismiga ei olegi vaadates oma pead vaja vaevata. Üllatusi ja huvitavaid lavastuslikke leide paugutatakse tihedamalt kui moraalilugemist. Moraal on siin nii hästi kogu tegevuse sisse seotud, et minule pakkus selle avastamine (mis siis sellest, et vägagi ilmsed viited) pigem lõbu.

Ei mõista, miks ma nii üllatunud olin, kui kuulsin tegelasi laulmas ning sain aru, et muusikal on selles lavastuses väga suur roll - tegemist ju Brechtiga ja Brechti teostes ongi tihti muusika tähtsal kohal. Päris muusikaliks seda otseselt küll ka pidada ei saa. Ikka peamiselt draama ja täpsemalt "teekonna-draama", sest peategelased on pidevas liikumises, ronimas mäge üles, ületamas ohtlikke sildasid ning mäeharju, ehk pidevalt rändamas ühest kohast teise. Kuid elaval muusikal on tõesti siin oluline roll. Palu on otsustanud oma lavastuses selleks kasutada Gruusia tunnustatuima nüüdishelilooja (Gruusia "Arvo Pärt") Gija Kantšeli muusikat ja see sobib ideaalselt!

Vanemuine/Palu on otsustanud loobuda Brecht'i proloogist. Sellest loobumine tegelikult pole üldse ebatavaline - seda lavastataksegi kahel eri viisil koos ja ilma proloogita. Ühest küljest oleks ju natside tasandi sisse-toomine eestlaste ühe lemmik-teemana end ka õigustanud, sest proloogis otsustatakse maa kasutus- ja omistusõigused pärast natside lahkumist külast, aga teisalt terviklugu seda sissejuhatust tõesti ei vaja. Liiatigi antakse seal juba ette liialt tugevad vihjed ja sidused nendele teemadele, mis põhiloos nagunii jutustamisele tulevad.

"Hirmutav on see himu teha midagi head" ütleb Aivar Tommingase esitatud jutustaja, aga just nimelt ühe suure heateoga saabki loo peategelane - köögitüdruk Gruša (Marian Heinat) hakkama, kui revolutsiooniõuduste ja -segaduste ajal päästab ta ühe Gruusia kuberneri vastsündinud beebi elu, võttes tolle oma vanemate poolt mahajäetuna, endaga kaasa. Edasi matkabki ta koos selle pisikesega sõjast laastatud riigis, kus ei tea, keda uskuda, kelle abi julgeb vastu võtta ja kelle mitte. Samal ajal kui teekonnal kohtab ta mitmete inimestega... endal ikka mõtteis üks koduküla noormees (Karl Laumets), kellega enne rahutuste puhkemist sai põhimõtteliselt ühine elu otsustatud - siis kui mees sõjast tagasi tuleb. Muidugi etteruttavalt võib öelda, et see "beebi" pärast tekitab selles suhtes paraja segaduse... Huvitavalt, et esimene ja teine vaatus mõnevõrra erineva energiaga. Eks oma panus sellele on ka Azdak'i(Andres Mähar), kes alles teises pooles mängu siseneb. Tegelaskuju on küll linna kohtunik, aga samas väga rahvalik ja tema kõnepruuk võib ka mõned nipsakamad teatrikülastajad panna nina kirtsutama. Antud kontekstis võiks selle minu arvates siiski andeks anda, sest selline see tegelane juba kord oli. Esindades ka teatavat stereotüüpi, kuid õhustiku ja etenduse kergemaks tegemiselt ja nagu esietenduse publikust võis aimata, siis huumorijanulisusest igal võimalusel otsides naermisväärset, kinkis just Azdak seda oma triksterlikkusega vast kõige enam. Seda kergust nõudis ka Brecht ise oma näidendi lavastajatelt ning seda ka Palu austab ja vastuolulisusest irooniast hoolimata või pigem just nimme sellepärast - õnnestub. Kuid ma ei taha siin seda lugu hakata ümberjutustama, igaüks saab ise minna seda teatrisse avastama. Ja avastamist on siin palju!

Eks Brecht on kahtlemata ka üks nendest nimedest, kelle materjali järgi tehtud uuslavastusi läheb iga teatrisõber nagunii varem või hiljem vaatama - need on tavaliselt kohe erilised maiuspalad. Umbes nagu kinosõbradki alati vaatavad Pedro Almodovari, Kar Wai Wong'i, Martin Scorsese, Lars von Trieri, David Fincheri, Quentin Tarantino ja sellise kaliibriga filmikunsti auteur'ide ekraaniteoseid. Muidugi neid alati ei muugi kohe kõikidelt tasanditelt lahti, aga need jäävad palju pikemaks ajaks mõtetesse pöörlema ja ka vaadates on tunne, et see mida endasse parajasti lased, on midagi erilist. Ja just nii on ka Brecht'i "Kaukaasia kriidiring"igagi... Tunnen isegi teatavat aukartust sellest kirjutades, sest ma ei suuda oma sõnadega nagunii sellele piisavalt au teha. Alati on muidugi ju ka variant, nagu kõigi suurte autorite puhul, et need ei õnnestugi... eriti kui keegi teine suuri autoreid tõlgendab, ehk ei suudeta neid piisavalt mitmetasandiliselt lahtimõtestada või ei osata selle materjaliga tegelikult piisavalt võimeid/talenti/huvitavat nägemust omamata midagi peale hakata, aga seekord ei ole üks nendest kordadest. See lavastus on vapustav! Kogu ülesehitus, alates Kaukasuse mäestikust, mis annab mänguks erilise aura ja mänguruumi, aga ka see, et näitlejaid on trupis 9, ent tegelasi keda need 9 näitlejat esitavad, on rohkem kui topelt!

Kui nüüd mõelda nendele näitlejatele, siis ei oskagi kedagi neist eraldi välja tuua, et keegi oleks teistest üle või keegi mängiks kuidagi teistest kehvemini. Terve trupp on ühtlaselt tugev ning ansamblimäng sellise materjali ja lavastuse ülesehitusel on väga olulise tähtsusega ning siin on see kohe vägagi õnnestunud! Lisaks juba mainitud neljale näitlejale on "Kaukaasia kriidiringi" eriliselt tugevas ansamblis ka Merle Jääger, Piret Krumm, Jaanus Tepomees, Ott Sepp ja Reimo Sagor. Kuigi tõesti Marian Heinat Grušana on vast kesksem tegelane, siis kõik ülejäänud mängivad erinevaid pisemaid kõrvalosasid kokku vaatet peategelasega võrdses mahus.

Autor on teinud ka palju ettekirjutusi selle teksti lavastamiseks, et kindlustada teatavat taset ja publiku vastuvõttu. Vanemuise tegijad kõigega pole kaasa läinud, aga Brecht'i on austatud ning seega pole see Brecht sealt ka kadunud muudatustest ja valikutest hoolimata. Eks igaühe jaoks võib ju Brecht tähendada ka midagi erinevat. Minu võrdlemisi väheste kogemustega, on jäänud Brechti-tunnetuslikkuse pitseriks - kergete, humoristlike ja muusikat integreerivate võtetega jutustada tegelikkuses sügavat, tõsist, sümbolistikale ja alltekstidele allutatud lugu. Brecht toimib ka kahel tasandil. Mõelda sooviv teatrivaataja saab ajusid ragistada, aga laval jutustatavat lugu võib võtta ka lihtsalt sellisena, nagu see silme ees jookseb, ehk teatavat sorti saagaliku muinasjutuna, millel on absurdlikud varjundid.

Huvitav on lugeda üle maailma selle teksti erinevate lavastuste kohta kirjutatud peegeldusi ja kriitikat. Alati antakse mōista, et kriitikud tõlgendavad seda valesti - läbi marxistlike alatoonide... Brecht nägi ette küll, et publik peaks seda pidama ideede paraadiks... Aga siin on nii palju lahtimuukimist, et igaüks saabki siit just endale mõjuvad asjad puremiseks. Tihti öeldakse, et Brecht põlastas selle looga usku, aga peale kohtupidamise “kaukaasia kriidiringi” vormis (muutes piibellikku Saalomoni kohtukäimist), mis on jällegi pigem saagalik mõistuvorm lapse ema väljaselgitamiseks ja mitte niivõrd "jumalik", siis ma ei leidnud ka midagi enamat, mida sellega ikkagi mõeldakse. Vähemalt Tiit Palu versioonis. Palu on üldse leidnud siin omad aktsendid.

Kogu loo kandvaks jõuks on armastus, mis ilmneb nii igatsusena ja ootusena näha taas armsamat, teisalt andeksandmistega ja teise inimese valikute paratamatuse mõistmisega. Samas seda teist inimest ehk isegi rohkem veel armastades, ehk just seda, et see inimene on selline, nagu ta on. Teisalt on lugu poliitikast väikses kogukonnas. Poliitilisest moraalist ja ka moraalitusest. Inimestest nii karikatuurses vormis kui ka peategelaste puhul realistlik-psühholoogilises võtmes. Kuid see sümbioos, võttes kõik Brechtiliku prisma läbi, töötab... kuigi kui nii kirjutaks keegi teine, siis võib-olla oleks seda raske andestada. Ja jällegi see kuidas lavastaja selle lavale seab, näitab eelkõige lavastaja intelligentsust ja oskust teha kunsti. Nagu ka maalikunsti suured meistrid, kes lähedaltvaadates on võib-olla plätserdanud midagi kangale, aga vaadates kaugelt, saad aru, et tegemist on millegi geniaalsega. Lugu räägib ka emadusest. Sellest kuidas emaks tegelikult kasvatakse, mitte ei "saada" sünnituse läbi. Sellepärast ongi mõned kasuvanemad oma lastele palju paremad kui sünnivanemad. Minu väljaloetud Palu aktsente, ehk rõhuasetusi leiab ka edasipürgimises olla parem ning ka trotsides keerulisi olukordi - per aspera ad astra. Nii lihtne on olla egoistlik ja lihtsalt olla. Vastutustunne või pingutamine ei ole enam tänapäeval alati loomuomane. Seda saab näidata-rõhutada millegi läbi nii olulise, nagu seda on emadus. Tavaliselt viib pühendumine ka võidule ning tõeline armastus võib isegi väljenduda läbi selle, nagu näitas Kriidiringi emadustest ja nagu ikka mõnikord ka päris elus võib tähele panna. Kui midagi teed tõsimeeli, siis see viib heade tulemusteni - tööelus kohtab seda ju igapäevaselt, aga ka näiteks maratonijooksus... isegi kui on raske, isegi kui ei tee uut rekordit, siis pärast on eneseületusest ja endast parima andmisest ikka palgaks finišijoone teisel pool ülim heameel ja rahulolu... Mis omakorda ongi ju õnnelikkus!

Tehnilisest küljest tahaks kiita ka Janek Savolainen'i loodud mäe-videot, mis lavamäele kuvatuna on küll puust ja punaseks tegemine, aga mingis mõttes ka irooniline ja mõnus leid, sest see konstruktsioon-mägi on ju selline, nagu tal on... Margus Vaigur'i valgusrežii oma erinevate värvidega loob atmosfääri ja see mitmekülgsus - valgust tuleb ju nii alt, ülevalt, eest kui tagant, täpselt nii kuidas selle loo jutustamiseks on vaja. Eugen Tamberg on kostüümidega julgelt vallatlenud, mixides nii Gruusia mäestikku sobivaid karvaseid asju väga tänapäevaste märgiriietega, mis tegelikult võivad isegi liialt tänapäevastena mõjuda (Mäharil on Adidas-dress). Teisalt sarnased ketsid tõid meelde nõuka-aja ja viitasid siinkirjutaja arvates sellele, et meil olidki tihti sarnased riided-jalatsid, sest valik oligi nii nigel. Kui midagi ilusat/lahedat/ägedat toodeti, siis seda kandsid kõik. Kostüümides on ka tavalisest rohkem peakatteid ja just nimelt erinevaid peakatteid... Kindlasti ei tohi alahinnata muusikajuhi, Ele Sonni panust. nagu juba korduvalt mainitud - muusika on siin väga tähtis ja elava muusikana aitab muuta ka kõike muud elavamaks ning ehedamaks, mis laval toimub. Jah, olen vaimustuses!

Hinnang: 4++ (Üks senise teatriaasta suuremaid elamusi, kui isegi mitte kõige suurim... no vähemalt üks kahest suurimast. Lisama pean, et see oli ka minu teatrikaaslase senise aasta lemmiklavastus. Mul on selliste paikapanevate otsuste jaoks rohkem aega vaja... ja suurem osa aastast on ju ka veel alles ees. Kuid võib juba praegu olla üpris veendunud, et ka detsembri lõpus figureerib see Maarjamaa värskeim Brecht, Tiit Palu ja Vanemuise tõlgenduses aasta tippude seas! Muusikaline, saagalik suurvorm, tänu millele on nüüd nähtud, kuidas on võimalik teha teatrisaalist mäestik ning panna näitlejad sellele mäele mängima. Lisaks on tegemist väga tugeva ansambliga, kes kordamööda, koos ja järjest panevad silmadega järge ajama, et kes see nüüd on ja kes-mida ütles ja kuidas üht või teist asja lahendas. Nii põnev! Lugu muutub isegi teisejärguliseks sellise erilise ja väga õnnestunud teostuse kõrval. Või vast ehk mitte teisejärguliseks, vaid pigem teostusega võrdseks partneriks. Vaimustavalt julged valikud!)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Maris Savik'u tehtud fotod):

Kaukaasia kriidiring

  • DRAAMA
  • SUURES MAJAS
  • KESTUS: 02:20

Bertolt Brechti draama mägede ja lauludega
Kahes vaatuses

Lavastaja ja dramaturg Tiit Palu
Tõlkija Laur Kaunissaare
Kunstnik Eugen Tamberg
Helilooja Gija Kantšeli
Muusikajuht Ele Sonn
Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla)
Videokunstnik Janek Savolainen
Osades Marian Heinat, Merle Jääger, Piret Krumm, Aivar Tommingas, Andres Mähar, Karl Laumets, Ott Sepp, Jaanus Tepomees, Reimo Sagor ja bänd
Ammu oli see … halastamatu kodusõda purustas riigi ja perekonnad. Kes suutis, see põgenes, hüljates kõik. Teenijatüdruk Gruša päästis oma elu ohtu seades valitseja poja. Kui sõda lõppeb, tuleb temal lapse eest edasi võidelda …

Bertolt Brechti, suure dramaturgi ja vastuolulise isiksuse kaunis näidendis küsitakse: kummale kuulub laps ja kellele kuulub riik?
See on armastuse-, mõistuse-, mõistu- ja moraalilugu.
Esietendus 23. veebruaril 2019 Vanemuise suures majas


reede, 8. märts 2019

2018 Kirjandusaasta tipud

Möödunud lugemisaasta... Ehk siis 2018 aastal loetud 8,5 raamatut... no mis kokkuvõtet siin ongi võimalik sellelt pinnalt teha. Rääkimata sellest, et pealkiri sai täiesti eksitav. Sellise mahu pealt ei ole võimalik tippe välja tuua, aga selle eest saab tuua välja kõik :)

Samas olid kõik need raamatud head, mis mu ette sattusid, seega ülestähendamist väärivad. Olgu, oleme ausad, ma tegelikult lugesin palju rohkem kui vaid need 8 ja pool raamatut. Nimelt asusin jahtima oma teist magistrikraadi ning seega tuli kooliks lugeda kõikvõimalikke materjale. Seega nö. kirjatähti on saanud pagasisse päris korralikult. Rääkimata aasta jooksul nähtud 181 erinevast teatrilavastusest, mis küll ju raamatuna ei kvalifitseeru, aga "lugudena" küll. Liidame siia juurde cirka 160 nähtud filmi ja lugude-number kasvab veelgi.

Kuid raamat on ikkagi raamat. Ja kuigi aasta jooksul eriti palju neist kirjutada ei jõudnudki, siis seda enam on põhjust üks ülevaatlik kokkuvõte koostada. Teen seda, nagu ikka, edetabeli vormis. Alustades kõige väiksema lugemiselamuse andnud raamatust ja lõpetades kõige suurema elamusega. Kuigi tõsi jah, sellel aastal otseselt "väiksed" lugemiselamused sootuks puuduvad...

Tegelikult pean ühe põhjuse veel välja tooma, miks see number mu täiskasvanuea aasta jooksul loetud raamatute arvu mõttes, kõigi aegade kõige väiksem on... Nimelt EV100 puhul mõtlesin lugeda 100 eesti kirjaniku raamatut. Tegin selleks isegi nimekirja ning eks ma lahendan seda nimekirja nüüd veel tükk aega, segades edaspidi neid välismaalastega... aga ju see otsus oli vist isegi selles mõttes viga, et kui tuligi mõni päev lugemistuju, aga polnud nimekirja raamatuid käepärast, siis ei lugenud, vaid tegelesin millegi muuga. Täitsa peast soe, aga no kui olin juba võtnud nõuks lugeda Eesti 100ndal sünnipäeva-aastal ainult eestlaste kirjutatud-koostatud raamatuid, siis sellest vähemalt suutsin kinni hoida.

Olgu ka öeldud, et see "pool" raamatut on Rein Raua "Kell ja haamer", mille lõpetasin 2019.aasta alguses ja seega kajastub alles järgmise aasta kokkuvõttes. Kuid siin siis need 8, mis suutsin lõpetada 2018. aastanumbri sees.


HINNNANG 4:

8. Jan Kaus "Kompass"
Olen mõned Kausid ka varem lugenud, aga arvatavasti, vähemalt nii palju kui tean, siis tema miniatuurid on mul kõik loetud. See oli üsna omalaadne miniatuuridekogumik. Proosaluules väiksed lõigud - suures kirjas nii leht või pool - ja nendest joonistus kokku suurem lugu... võib-olla isegi mitte päris romaan, vaid rohkem nagu novellimoodiromaan, aga hõrk oma leidlikus vormis ja mõnus oma Tallinnakesksuses. Ütleks isegi, et "põhjamaine". Nauding.

7. Urmas Vadi "Neverland"
See on selline eestimaine äng... mitte läbinisti masendav, nagu soome oma, selles mõttes parem. Huvitavam. Võib-olla ka tuttavlikum ja karakterid, kuigi eriti keegi neist ei meeldi ja kellelegi neist otseselt pöidlaid ei hoidnud, siis ikkagi nagu tahaks, et neil hästi ka läheks. Kirjutatud läbisegi erinevatest inimestest ja nende liinidest, mis risti-rästi ka omavahel kokku puutuvad. Osav konstruktsioon. Ja Vadilik üleloomulik element jookseb ka sisse. Aga tema puhul on see kuidagi andeksantav või ütleks isegi vastupidi... ei oleks andeksantav kui seda seal ei oleks :) See kergendab, muhendab mingitpidi tõsiseid elusaatuseid.

HINNANG 4+:

6. koost. Ingo Normet ja Kalju Orro "Lavastajaraamat 2"
Sarnaselt Lavastajaraamatu 1.osale on ka siin intervjuud Eesti tuntumate lavastajatega. Lugesin seda suvel aias teisele inimesele kõva häälega ette ja kummaliselt tõdesime mõlemad, et see tekst nende lavastajate vastustes on nende enda häälega. Samal ajal olin teadlik, et Roman Baskin on vähipoolt puretud ning tema vastuseid lugeda oli kuidagi eriti hingestatud tundmuse läbi. Loomulikult sai siis tõdetud, et oleks ikka hea, kui ta saaks veel lavastada... Roman Baskini ütlused aitasid ka mind siinse blogi kirjutamisel. Kõigile küsitletud 8-le lavastajale esitati tegelikult samad küsimused, aga just Roman ütles, et teatrist kirjutajal on oluline teada, kellele ta kirjutab. Nõnda olen ka mina teadlikumalt võtnud peegeldaja-roll, ehk peegeldan teatritega mitteseotud inimesena vastu kui üks suvaline teatrikülastaja seda, mida lavastuse köögipoole suhtes võhikuna puhtalt saalist vaadates vastu võtan. Mis minuni jõuab ja mis mitte ja mida mõistan ning mida mitte... Aga kirjutan peamiselt teatritegijatele ja ehk mingil määral ka endasugustele. Kui teised sellest lugemisest kasu saavad või huvituvad, siis see on ainult boonus. Nõnda olengi kuulnud kutseid saatvatelt teatritelt, et nad soovivad eelkõige just sellepärast, et ma tuleksin ja pärast kajastaksin tagasi. Siis saavad tegijad kelleltki, kes on vaba igasugustest tsunfidest ja sidustest teatrite või teatitegijatega ausa peegelduse. Ehk nö. lihtsalt inimene tänavalt, kes on sattunud just nende tegemist vaatama. Ja see annab minule endale mingi laiema või sügavama mõtte seda siinset blogi pidada. Aitäh nende mõtete eest Roman, sinna pilvede peale, mida Sa tegelikult ei teadnudki, et need nii tugevalt võiksid mõnele lugejale mõjuda... Teine avastuslik intervjuu oli Andres Noormetsaga. Teatud mõttes oli see teada, mida ta rääkis, st. on olnud tunnetus kuidas ta mõte jookseb ning kuidas ta oma lavastajatööle läheneb ning kuidas tema lavastusprotsessi lahendab ja suhtub. Aga see niimoodi läbi inimese enda vastuste, tema enda poolt sõnastatuna, seletas tema teatritegemise lahti nii, et see, mida ise on tunnetanud, sai tema enda poolt väga tabava lahtimõtestatud sõnastuse. Ja muide ka sedasi on võimalik saada "ahaa" valgustus. Tegelikult olid kõigi lavastajate jutt nende lavastuste nägu. Pigem kinnitas, et see kuvand, mis neist nii lavastajate kui inimestena on siiani tekkinud ongi päriselt õige. Ain Mäeotsa selged ja puhtad lavastused on Aini nägu. Peeter Jalakas teeb Peeter Jalaka-teatrit, Mart Koldits, kuigi teistest intervjueeritavatest noorem, on ka juba väljakujunenud lavastaja-kunstnik-looja. Lembit Petersoni intervjuu oli samuti üks lemmikutest, tema erudeeritud ja suurlugemus ja maailmaasjade läbimõeldud kumas läbi ning läbi selle vaade kinnistas veelgi seda austusväärsust ja samas teatavat intellektuaalset äratundmist enda maailmavaadetega suhestudes paljuski ka sarnaselt, kuigi erinevalt. Tiit Ojasoo oli väga Tiit Ojasoo nägu ja tema hääl tugevalt tema enda oma. Ja samuti Peeter Raudsepp, kes raamatu lõpetas ning jättis suure isu ja lootuse sisse, et kunagi ehk ilmub ka Lavastajaraamat 3.... Fantaasiamängu mängides, tahaks seal näha kindlasti Uku Uusbergi ja kindlasti-kindlasti ka mõnede naislavastajate vastuseid (esimeses osas olid Merle Karusoo ja Kaarin Raid, aga teises olid naised täiesti puudu)! Võib-olla olekski huvitav uue laine lavastajate nägemusi lugeda... Siiani on olnud vaid korüfeede paraad...

5. Leelo Tungal "Naisekäe puudutus"
Ma ei tahaks öelda, et see kolmas osa oleks siiani kehvem, sest ka see raamat andis väga suure elamuse. Samas hinnangu mõttes on minul liikunud need esimese osa 5, teise 5- ja nüüd 4+. Nüüdseks juba ka kinolinale jäädvustatud filmi viimane kolmandik mängis jälle teatud hingekeeltel ning pani väiksele seltsimees lapsele kaasa elama, temaga koos ema koju ootama. Raamatul on ka alapealkiri "Seltsimees laps ja isa"... ning seal nad isaga toimetavad ning üritavad nõuka-jamade vahel ellu jääda. Ikka tekitab väike Leelokene ka isale peavalu oma lapseliku otsekohesuse ja aususega, aga samas ta on nii nunnu. Ühtlasi on ju temast inimlikul tasanadil ka nii kahju. Kõige selle vahel on kamaluga sooja huumorit, ajastutunnet ning eluloolikku inimsaatuste lahkamist ja kontekstiga läbipõimitud sidusust meie kõigi vanemate- või iseenda elulugudega.

4. Tõnu Õnnepalu "Valede kataloog/Inglise aed"
Tegelikult kahest raamatust koosnev teos, mille minategelane on kirjanik ise. Paljuski Tõnu suure teose kaks järgmist osa, või siis kaks elupilti. Ma ei tea kui palju nendes lugudes on tõde ja väljamõeldud lugusid, see polegi oluline, sest ma usun iga sõna ning näen silme ees iga tegevust, nagu need oleksid päriselt juhtunud. Aga kuna kõike seda saadab kirjaniku maailmanägemuslikud hoiakud ja kommentaarid, siis peamiselt loen ma Tõnu raamatuid, nagu vestluspartnerina olles, nõustudes, teise inimese vaatepunkte avastades enda silmaringi laiendades, aga ka tihti vastu vaieldes või enda arvamuse juurde kindlaks jäädes seda veelgi tugevadades. Tegelikult on mõlemad raamatud teineteises ka erinevad. Üks toimub kodumaal, teine, nagu pealkiri ütleb - Inglismaal. Ühtlasi on ka tegelase elus erinevad teda painavad mõtted, sest me oleme kõik "teised" inimesed kui me pole oma kodus, oma kodumaal. Mõlemas osas olid omad eelised ja see tunne aia eest hooliitsemisest oli küll teises osas väga mõnus, eriti oma aias seda lugedes, aga ometi meeldis minule Valede kataloog õige pisut rohkem. Samas Inglise aed on paremini meeles.

HINNANG 5-:

3. Sulev Nõmmik "Elu tsunftis"
Vaimustavalt humoorikas päevik lapsepõlve lemmikkoomikult. Kuid ta tekst mõjub ka tänasel päeval vaatet veelgi vaimukamalt kui kunagi tema esinemised! Pean seda tõeliseks pärliks, mille nagu kogemata allahinnatud raamatute seast leidsin. Palju tuttavaid Nõmmiku sõpru, keda terve Eesti rahvas tunneb-teab, kes temaga koos seal seiklevad. Vahepeal ta kelmikalt jätab ka lugejale arvamiseks, kellega on tegemist, aga no Ervin Abel ja Vello Viisimaa ja sellise kaliibriga superstaarid on igatahes platsis - üks naljakam kui teine! Ja kuna tegemist on päevikuga, siis selle lugemine läheb (liiga) kiiresti! Nii head asja tahaks palju pikemalt. Teatrihuvilistele ka omaaegsete telgitaguste ja eriti väljasõitude kohta. Ning Nõmmik töötas ju Estonias, seega ka ooperirahvas on esindatud. Vaimustav, valgustav, vahva!

2. Vahur Afanasjev "Serafima ja Bogdan"
Viimaste aastate üks kiidetumaid romaane tegelikult jagab inimesed kaheks. Olen tähele pannud, et saan ka ise suhestuda nendega kui "omade" ja "võõrastega", sest "minu"-inimestele kipub see raamat pigem meeldima (tavaliselt on mu sõbrad sama suures vaimustuses sellest, nagu minagi). Minu jaoks oli hämmastav kui suur töö näib selle taga olevat. Nii asjatundlik ühe Eesti regiooni hingeelu kohta saab olla ainult mingitpidi selle kohaga seotud inimene ja seda Vahur ilmselt ka on. Oli kohti, kus võiks seda täiesti pidada Tammsaare võimsa meie maa rahva saaga vääriliseks, aga siis kirjanik ka libastub (mida Tammsaare näiteks ei tee), tuues sisse kummalisi võrdluseid, nagu näiteks "purjus, nagu jänes"... ehk siis mis mõttes on jänes purjus? Aga ju need on kirjaniku ülemeelikused, mis võivad ju olla ka kultuuriliselt seletatavad asukohas kasutatavate ütluste või sidustega. Kuid kogu see kättemaksusaaga tõmbas endaga niimoosi kaasa, et praktiliselt lugesin selle paksu raamatu juttu. Nii hea oli! Instasse tegin ka siia märke: Link

HINNANG 5:

1. koost.Rait Avestik "Aarne Üksküla"
Aasta kõige võimsamast lugemiselamusest juhtumisi olen ka pikemalt jõudnud kirjutada siin: link. Kaua tehtud kaunikene, aga vähemalt tegi Avestik selle tõesti valmis ja ma olen mõõtmatult tänulik! Kõik need väiksed lõigud nii Aarne enda intervjuudest, aga peamiselt ju temaga seotud inimeste lugudest, ehitabki kokku pildi ja elu- ning karjääriloo ühest meie kõigi aegade suurimast näitlejast. Olen nii õnnelik, et taipasin juba üpris noorest east, et ta on üks minu lemmikuid ja nõnda vaatasin praktiliselt kõik Aarne (ja Jüri Krjukovi) lavastused ära, mis vähegi võimalik. Seda juba alates kusagil 1980ndate algusest, kui ema või tädi või keegi teine sugulane mind teatrisse viis ja siis teatud vanusest ka ise. Ja nüüd seda raamatut lugeda - praktiliselt iga lehekülg sellest paksust raamatust oli nagu kingitus... eks seal oli ka mingeid mõttetuid osi, nagu kellegi tänapäeval kirjutatud peensusteni täpsed teatrietenduse kirjeldused, mis on ilmselgelt kirjutatud videosalvestuste põhjal, mitte mälestustena, aga õnneks see tervikpilti siiski raamatust ei riku. Üldse kriitikute jutt on selles raamatus kuidagi ebaoluline ja tühine. Oluline on ikkagi tema õpilaste, lava- ja elupartnerite ja pereliikmete mälupildid ja kõik need huvitavad juhtumised, mõtted ja mälestused, mis raamatusse on raatsitud jagada. See raamat on mu riiulis aukohal ning lõiguti mõnikord sirvin ja loen kohti sealt veel uuesti üle. Olen mõelnud ka enda teatrivideote kogu ette võtta ja korraldada Aarne Üksküla maratone ja miks ka mitte kronoloogiliselt veel kord vaadata üle kõik, mis vähegi võimalik igalt poolt tema mängitud lavastusi kätte saada. Raamat oleks selleks ka hea teejuht.
Tegelikult on see ka nagu tõeline Masterclass, ehk meistriklass kellele tahes, kes näitleb või esineb. Rääkimata kogu elutarkusest, mida nende kaante vahelt ammutada on võimalik.

Kinnine kohus - Rakvere Teater


Rakvere Teatri "Kinnine kohus" sai oma esietenduse juba 3 nädalat tagasi. Olen kõik need 3 nädalat vaaginud, kuidas seda teatrielamust peegeldada. Ühest küljest on tegemist materjaliga, mis on väga huvitav, sügav ja just selline, mida tahaks teatrites tihedamalt näha. Teisest küljest on selle dramatiseering olulisi keerdkäike mitte piisavalt esiletoov ja teatavaid teravusi lavakeeles kaotav. Kolmandast küljest jällegi näitlejad teevad väga head tööd. Jaune Kimmel teeb minu arvates oma senise teatritee tugevaima ja küpseima etteaste. Tõeline positiivne üllatus! Kas see on nüüd see ajalooline hetk, mil tüdrukust sai naine? Kas tõesti selle rolliga? See murdepunkt võib vabalt siit minna ajalukku. Selleks oleks vaja Jaunet näha järgmises tõsisemas rollis. Neljandast küljest ei meeldinud minule kui vaatajale mõned lavastaja valikud, kuigi tehnilisest küljest leiab siit mõned vägagi huvitavad nüansid. Ja sellisest segasest lähtekohast ei ole kerge üheselt mõistetavalt seda peegelpilti luua. Lihtne oleks ju öelda, et kokkuvõttes ei meeldinud ja soovitada ei julge, aga seegi poleks päris aus. Seega katsume siiski selle tunnete-sasipuntra lahti harutada ning neid niidiotsipidi asja selgitada, mis meeldis, mis mitte...

Laval on modernne minimalistlik toa-karkass. Alguses katab publikupoolset avaust õhuke kardin, mida kasutatakse videoprojektsiooni pildi edastuseks ja ilmselt veel ka teatava distantsi loomiseks. Seda kardinat kasutatakse ka veel hiljem, tuues sisse futuristliku kübermaailma assotsiatsiooni, mis minu jaoks jäi natuke ebaselgeks.

Lugu algab ja hotellitoapoisilik tegelane, keda kehastab Tiina Mälberg (lahe, et poisi ossa on pandud naine ja Tiina võtab seda ilmselge mõnuga, millest emotsioon kandub ka publikkusse) saabub siia ruumi koos ühe mehega (Peeter Rästas - minu teatrikaaslase suur lemmik ja kuigi temale samuti see lavastus ei meeldinud, oli ta ülimalt rahul, et sai üht oma lemmiknäitlejat näha). Andes talle juhtnööre ja lastes tollel imestada kuhu ta sattunud on, lahkub toapoiss, et tuua siia järgmised külalised-tegelased. Järgmiseks saabubki naine - Ines (Anneli Rahkema tugevas esituses... just tema pärast oleksin ma tahtnud istuda lavale tunduvalt ligemal ja näha neid nüansse emotsioonideskaala üles-alla liikumisel, sh. kaklust) -  jõuline, otsekohene ja nagu natukese aja pärast selgub - lesbi. Naises on ka selgelt julgust ning kurbust. Viimasena tuuakse üks  kena blond, kes oleks nagu teisest ajastust kui kaks eelmist inimest. Juba jõudsin Jaunet kiita, aga tõesti - see naine siin ei ole enam üks Jaune Kimmeli senistest "plika"-karakteritest, vaid mõnevõrra juba elukogenud ja Peetrile ning Annelile võrdväärne lavapartner. Tekibki teatav kolmnurk tegelaste vahel, aga enne kui jõujooned saavad välja joonistatud, katkeb mäng ning kõik algab otsast peale....

Okei, selge, lavastajal on nägemus- midagi on selle tekstiga tehtud... Kuid tagantjärgele targana mõjub see kui ajatäide, et niigi lühike teatrietendus saaks pikem... Tegemist on ju põrguga või siis mingi kohaga, kuhu saabuvad surnud... võib-olla põrgu eeskoda? Sellisest - teatud hetke üha uuesti ja uuesti kordamisest võib hakata otsima ka seletusi. Näiteks, et põrgus oled mitmekordselt oma piinades ja miski ebameeldiv algab muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti otsast peale. Vaatajana me ju ei tea, mitmendat korda tegelikult see toapoisi ja Peeter Rästase tegelase saabumisega algab kui meie seda nägema hakkame... igavik on piiiiiiikk aeg...

Nõndaks, tükk ja lugu algab seega umbes 10ndal minutil jälle otsast peale (etteruttavalt võib öelda, et kunagi hiljem jõuab see veel kolmaski kord alata uuesti). Esimest lõiku korratakse, aga sealt kus see enne katkes, liigub lugu katkematult edasi ja saame tegelaste siinoleku põhjused teada ja ühtlasi selle, miks selle Sartre teose kohta ikka öeldakse - "inimese põrgu on teised inimesed". Kuigi tegelikult peetakse otsest tõlgendust sellele valeks, ning tegemist pidavat olema pigem eksistentsiaalsema Sartre mõttearendusega- ehk "põrgu on see kui inimene peab igavesti pidama ontoloogilist võitlust, mis tuleneb iseenda nägemist läbi teiste inimeste teadvuse". Mina annaks sellele veel ühe tõlgendusmõtte juurde - Inimesed teevad iseendale oma põrgu. Vast siinkohal olekski natuke paslik mõelda selle Sartre teose peale, sest minu suurim kriitika ongi just selle viimine sellisesse vormi, nagu see Rakvere Teatris lavale jõudis. Tegemist on ühe eksistentsialismi pärliga, mis on muide ilmunud ka eestikeelse raamatuna 80ndate lõpus. Oluline fakt on ka see, et Sartre kirjutas näidendi teise maailmasõja ajal. "Kinnine kohus" on väga tabavalt leitud eestikeelne pealkiri, arvestades nii originaalpealkirja tõlget kui ka seda, millest üldse lugu räägib. Tihti kasutatakse selle loo lavastustes ja filmides ka pealkirja "Väljapääs puudub", mis on otsesem ja üldse mitte nii huvitavalt mõtteid ärgitav, kuigi seletab ka nii mõndagi.

Lavastuslikus mõttes ei meeldinud minule see igavesti korduva päeva lahendus. Siin "ooteruumis" kohtume me kolme surnuga, kolme peategelasega - Garcin, Ines ja Estelle - kes karistuseks on pandud igavesti kinni teineteisega samasse ruumi. See igavikuline mõõde kaob natuke, kui see põrgu algab üha uuesti. Loo põrgupiin seisneb selles, et lesbi armastab blondi kaunitari, aga too ei ole ju lesbi ning ei saa teisele naisele anda ka vastuarmastust. Blond tahab hoopis meest... aga mehele ei meeldi kumbki naistest ja arvestades hiljem selguvat põhjust, miks ta põrgus on, siis on selles suhtumises midagi sügavamat kui see, mis silmadeni jõuab. Tegelikult kõik kolm tegelast ootasid põrguna palju hullemat karistust - piinapinke ja tõelist põrgut... selle asemel originaaltekstis toob toapoiss nad Prantsuse teise impeeriumi stiilis sisustatud ruumi... aga Rakvere Teatris on selleks igasuguse sisustuseta tühi toakarkass. See kaotab teatava aegade paabli, mis teosesse tegelikult oli sisse kirjutatud. Need tegelased saabusid erinevatest aegadest, aga sellises lavastusversioonis ei saa sellest hästi aru. Kogu see tasand jäi minu kui vaataja jaoks olemata.

Mõnusalt ajavad nad kõik teineteisele soga, miks nad kõik "põrgusse" on sattunud. Üritades teisi petta ja ennast õigustada, kuigi tegelikult nad kõik teavad, et neil on omad patud hingel.
Siinkohal soovitan mitte lugeda järgmist lõiku ning jätkata, punaseks värvitud sõnast, sest muidu saad liiga palju teada tüki sisust ja see võib rikkuda enda teatrielamuse.

Ines hakkab mõikama, et see kõik on pläma - nad kõik üritavad midagi varjata ning tegelikult on nad sinna ikkagi sattunud mingi teatud põhjusega ning hiljem saavad nad kõik aru, et ühtlasi on nad seal ka selleks, et muuta teineteise olemine ebameeldivaks, ehk olla teineteisele põrguks.
Inesi nõudmisel jõutakse ka selleni, et kõik oma südant üritavad kergendada ja päris põrgussesaabumise põhjus avalikustatakse nii vaatajatele kui ka teineteisele - Garcin pettis ja oli ka muidu vastik oma naise vastu. Estelle pettis oma meest ja sai seeläbi lapse. Tolle lapse ta, aga tappis ja see jällegi andis lapse isale tõuke end ära tappa. Ines viis oma nõo naise nii kaugele, mängides tolle psühholoogiaga, et too tappis oma abikaasa... Kõik seega üsna ebameeldivad inimesed ja tegelikult oma põrgut väärt. Kuid see südamekergendus ei too neile soovitavat rahu hingele, vaid muudab nad veelgi haavatavamaks.

Paljastustest hoolimata seega ei lähe neil seal olemine kergemaks vaid julgetakse oma frustratsioonide peale tegutseda näidates seda oma isiksust sügavamalt. Ja siin on jällegi lavastuslikult jäetud mitu kohta allajoonimata ning intensiivsemaks tegemata. Eriti kahju, et see lesbi-liin nii nõrgalt mõjub. Muidu ju mahlane ja põnevalt intrigeeriv. Mõistan, et võib-olla teatava loomuliku voolavuse säilitamiseks on tahetud hoida teatavat psühholoogilist realismi, aga teksti lugedes tekivad endal palju intensiivsemad pildid peas ja seda lavalt sellisena vaadates jääb asi lahjaks. Võib-olla just sellepärast mõjubki ainsa kõrvaltegelasene Tiina Mälbergi toapoiss nii tugevalt, et tema karakter on karikatuursem, intensiivsem, küsimusitekitavam?

Tegelikult tahaks tunnustada Rakvere Teatrit, et nad julgesid selle tüki enda mängukavva võtta. Ja mul on nii kahju, et sellise lavastusena see päris 100% sellele riskile ei suuda õigustust anda. Esietendusel istusin 2 naisterahva vahel ja nad mõlemad jäid seda, niigi lühikest, ehk vaid 70 minutit kestvat etendust vaadates magama. Usun, et sellel uinutaval efektil on 2 põhjust. Tükki tuleks vaadata väga värske peaga, ehk päevakogemused õlgadel ning töömõtetest väsinud pea ei ole parim variant Sartre kihtide kõrvutamiseks ning nendest keerdkäikudest ja tasanditest soti saamiseks. Teiseks ja minu jaoks üheks tüki tugevaimaks tehniliseks lavastuslikuks küljeks oli valguskujundus (valguskujundus Roomet Villau). Hetketi paisatakse publiku silmadesse pimestavad poolsada prožektorit, mis tegelikult kontkesti arvestades on tabav leid. Kuid niigi päevast väsinud silmadele mõjubki see uinutavalt kurnavalt. Vähemalt selline on minu teooria. Kuigi võib-olla oli põhjuseks ikkagi Rakvere Teatri mõnevõrra lihtsustatud ja vähese kirega tõlgendus? Ja seda mitte näitlejate, vaid just nimelt lavastaja ning dramaturgi poolt? Samas ka minul oli raske oma mõtteid koondada ning keskenduda mitmekihilisse teksti pärast pikka tööpäeva. Kõik need teksti kontrastid oleks saanud maalida palju intensiivsemalt välja kui ainult kontuuridena. Ja nõnda jäi filosoofiline pool vaid pinnakaapeks.

Miks ma ennist rõhutasin teksti valmimisaega (1944)? Sellepärast, et tollel ajal ei olnud veel nii palju erinevaid mõtteid ja "versioone" põrgust. Üldse oli siis põrgul palju olulisem positsioon inimeste utoopiates. Põnev tekst ja loo lähtekoht ning teksti konstruktsioon on kindlasti maailmaklassika üks olulisi tekste ja selles mõttes annab ju sellega tutvumiseks ka see lavastusversioon ühe võimaluse. Parem see kui üldse mitte midagi...

Teatriajaloos on seda lugu lavastanud ka sellised suurnimed, nagu Peter Brook ja John Huston! Materjalist on tehtud nii filme, telefilme, kuuldemänge, kammeroopereid kui isegi paroodiaid. Huvitav fakt on ka see, et Nobeli preemia laureaat Jean-Paul Sartre külastas 1964.aastal ka Eestit ning tegi seda koos elukaaslase Simone de Beavoir'iga. Üheks teejuhiks neile siin oli Lennart Meri.

Hinnang: 2+ (Jah, segavad tunded kokkuvõttes. Meeldisid kõik 4 rolli. Ei meeldinud lavastuslikud valikud ja igav dramatiseering. Meeldis valgustus, kuigi sellel võib olla ka mittesoovitud efekt. Sartre lugu on väga huvitav ning mõtteidäratav ja tõlgendusipakkuv. Avastuslik, nagu puzzle - tükkide leidmisel ja nende suurde pilti asetamisel jõuab tervikuni, mis kõnetab ja tekitab huvi enama vastu.  Filosoofiline, aga samas ka väga mänguline lugu. Läbikomponeeritud. Üsna eriline nägemus põrgust. Tahan välja tuua ka teooria, et siinkirjutaja isiklikust piiratusest johtuvalt, võib-olla oleks minu intellekti tasemele kõrgemaks hinnanguks vaja vaadata seda korduvalt? Keegi teine hammustab siit juba esimesel korral piisavalt lahti ning ei vajagi dramaatilisemat lähenemist eksistentsialismile... Mul on millegipärast kahju. Kahju, et see lavastus oli selline ja kahju, et see minule ei meeldinud.)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Heikki Leis'i tehtud fotod):

Kinnine KOHUS

Filosoofiline draama
Mida teha, kui elu saab läbi ja selgub, et paradiisi polegi? Kolm tegelast satuvad pärast surma põrgulikku olukorda. Need omavahel võõrad inimesed peavad olema korraga üksteise kohtualused ja -mõistjad. Algab peen psühholoogiline mäng, kus võitjaid ei ole.
Inimene loob enda olemust ise, kuid tähenduse tema tegudele annavad teised. Milline on igaühe vastutus ümbritseva ees? Milliseks inimeseks keegi ennast teeb? Praeguses muutlikus, tontlikus ja ebakindlas maailmas on Sartre’i teos ka kolmveerand sajandit hiljem meie hirmude ausaks peegliks.
Esietendus 15. veebruaril 2019 väikses saalis
Lavastuses kasutatakse tugevaid valgusefekte.

Lavastusmeeskond

Autor Jean-Paul Sartre „Huis Clos”
Tõlkija Eha Vasara
Lavastaja Vallo Kirs (Ugala)
Dramaturg Tõnis Parksepp
Kunstnik Annika Lindemann
Muusikaline kujundus Tanel Kadalipp
Videokujundus Katre Sulane (Ugala)
Valgus Roomet Villau
Osades Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Jaune Kimmel, Tiina Mälberg