laupäev, 21. september 2019

Nagu peeglis - Rakvere Teater


Rakvere Teatri juubelihooaeg, ehk 80nes, sai väärika avapaugu. Hooaja esimeseks esietenduseks on ei kellegi vähema kui Ingmar Bergman'i - filmi teatridramatiseering - "Nagu peeglis". Kammerlik draama, mis leiab aset küll "paradiisisaarel", ilusas looduses ja rahulikus kohas, kuid on kõike muud kui "paradiis" ja ammugi mitte ilus või rahulik...  Ütleks isegi, et väga valus vaatamine.

Kuna üsna hiljuti sattus ka see alusmaterjaliks olev film silme ette, siis tuleb tõdeda, et pisut on ameeriklannast dramaturg seda muutnud ning sellel on nii positiivseid kui ka mitte otseselt paremaks tegevaid nüansse. Teisalt usun, et need eriti magusad muudatused on hoopis lavastaja Madis Kalmeti rõhuasetuste vili. Seletan kohe lähemalt, aga enne mõni sõna sissejuhatuseks sisu kohta...

Karin (Grete Jürgenson) saabub koos oma mehe Martiniga (Madis Mäeorg) isakoju - saarele. Seal on ka Karini, vanusest tulenevate hüperaktiivsete hormoonidega, kirjanikuks saamisest unistav noorem vend Max (Märten Matsu) ning müügiedu nautiv, ent kriitikute poolt mitte eriti armastatud kirjanikust isa (Tarvo Sõmer). Ema enam pole, aga saame teada, et tal oli mingitsorti mentaalne haigus mille, nagu on selgunud, on pärinud ka tütar Karin. Ja see haigus on süvenemas...

Loos segunevad kõik Bergmani filmidest ja raamatutest tuttavad teemad - haiglaselt segased peresuhted, kunstnike ja loovate inimeste mentaalne haprus, inimese ja jumala suhe. Erinevat sorti hullus, ego ja EGOISM, seksuaalne frustratsioon ja muidugi kõige selle üle - mis on armastus? Kõik see leiab arutamist nii laval kui ka kaasamõtleva vaataja peas. Minu seekordne suurim ja tegelikult ainus tõeline kriitika ei ole mitte tegijate pihta, vaid enda piiratuse, ehk võimekuse suunal. Nimelt mõtteid, mida lugu tekitab ja millesse süüvida on tunduvalt rohkem kui tavaliselt üks etendus pakub. Pradoksaalsel kombel on see selline lavalugu, mille erinevatele mõtetele keskendumiseks oleks vaja mitmeid kordi seda üle vaadata, et jõuaks kõik mõtted lahti mõtestada ja lõpuni ära mõelda, paraku seda loo kuigi näiliselt rahulikus, ent ometi eluliselt kiiresti edasi liikudes ei jõua, sest juba tekivad uued ja uued mõtted peale. Teisalt on see jällegi lavalugu, mida rohkem kui üks kord vaadata ei tahaks just nimelt seal käsitletavate valuliste teemade tõttu.

Tegemist on Bergmani "Inimene ja jumal"-triloogia esimese teosega, mille teine osa - "Talvevalgus" - esietendus juba mõnda aega tagasi Theatrumis. Kuigi nendel triloogia osadel jätkuvust pole ning seos on vaid temaatiline (Bergmanil endal on küll nii Gunnar Björnstrand kui ka Max von Sydow mängimas nii "Nagu peeglis" kui ka "Talvevalgus" filmides, kuigi need ei ole samade karakterite arendused). Kolmandat osa - "Vaikus", pole veel Eestis lavale toodud (seal on jällegi Bergmanil samad naisnäitlejad, kes "Talvevalguses" ja "Vaikuses").

"Nagu peeglis" on pühendatud Käbi Laretei'le ja paratamatult paneb mõtlema, et mida küll vaene Käbi pidi seeläbi tundma? On ju ka pakutud, et Davidi prototüübiks on Ingmar ise...

Tegemist on ühe tõsise looga, mille 15+ vanusesoovitust tasub ka tõsiselt võtta. Loo mõttes esimene vaatus, ehk pusletükkide lauale paiskamine ja raami ehitamine, ehk nö. protsess oli isegi veelgi tugevam kui teine. Õhus oli pahaendelisust ja ootusärevust - mis saama hakkab, kuidas see kõik nendele tegelastele näkku plahvatab? Teises toimuv tervikpildi kohale loksumine ja üha dramaatisemaks muutumine ning eriti dramaatiline kulminatsioon oli vast liigagi sirgjooneline ja üheselt mõistetav - hulluse nahka võib ju kirjutada nii mõndagi. Aga lavastaja tõstab esile ühe huvitava nõksu, mida ma filmi vaadates ei avastanudki ja see omakorda pani palju sügavamalt mõtlema Karini isale, ehk David'ile ja sellele, et kes siin kammerlikus 4 inimese "paradiisisaare" mängus see kõige hullem "hull" on? Kas selgelt hullusele kalduvate ilmingutega (häälte kuulmised ja nende järgi tegutsev) tütar, või varjatud haigete sümptomitega isa? Nimelt kogu isa mõttemaailm ja tema loominguammutamise vahendid ja inspiratsiooniallikad on vägagi haiglased...

Pisut kriipis kõrva, et David hääldatakse laval ameerikalikult [deivid], nagu see ei toimukski Rootsi skäärides, vaid hoopis ingliskeelses maailmaruumis ja selles oli midagi valet. Samas autor oli noore poisi nime Minus muutnud ooma dramatiseeringus Max'iks, kuid see pole juba enam lavastuse aps, vaid näidendis tehtud muudatus. Ometi sisulises mõttes, sellel nimel - Minus on teatav sisuline sidusus, ehk tähendus Bergmani loodud sisekosmose vast kõige suurema kannatajaga...

Kuulates üht intervjuud lavastajaga, tekkis tunne, nagu ta ise polnud päris rahul. Kuigi minu arvates see on alusetu. Ridade vahele jäi tunne, nagu ta oleks tahtnud kedagi teist mõnesse nendest rollidest, ent tal tuli valida Rakvere Teatri näitlejate seas? Võib muidugi olla, et siinkirjutaja lihtsalt luges oma ülitundliku pilguga midagi sellist välja, mida seal tegelikult polnud. Sest lavalejõudnud lõpptulemust vaadates ei oskaks ma soovida ühessegi rolli kedagi teist. Piiratud ja väikse saali intiimses atmosfääris eriliselt sügavad, võimsad ja tugevad rollid teevad siin veel eriti RT nooremad lavajõud Grete ja Märten. Madise mängitav tegelane lihtsalt ongi väiksemate konksude ja sisemiste siirude-viirudega, kui ülejäänud 3 - omavahel sugulussidemeid omavad karakterid.

Seevastu Grete Jürgensoni rollijoonis on lausa imekspandavalt mitmekihiline. Osaliselt muidugi tänu Karini hullusele ja hullu mängimine on juba rolligeneetiliselt magus amps iga väljakutseid armastava näitleja jaoks, kuid Grete lahendus sellele siin on isegi aastakümnetetaguse rootslanna (maailmas väga kiidetud) rollilahendusega võrreldes palju huvitavam ja üldsegi mitte nii ühtlaselt tõsise ja jämedama pintsiliga tõmmatult sirgjooneline. Grete voolitud hullusel on palju suuremad võnked. Alguses rõõmsa ja toreda noore naisena hoiab ta seda vallatuslikku ja kõrget, kerget tooni päris pikalt, mis juba ainuüksi loob kahtlase energia kogu õhustikku. Vaikselt tekib vaatajal isegi tunne, et see kõrgendatud meeleolu on selle tegelase moodus üle olla teda painavatest deemonitest. Vaimustav, julge mäng, mida olen Gretelt oodanud juba mõnda aega ning mille tema sees peidus olemisest sai tegelikult aimu juba tema kõige esimesest nähtud rollist "Katariina"s, kuid mis vahepeal läks kuhugile lukku peitu, vilksatades hetketi TeMuFi "Lembitus" ning tõusis uuesti korralikult esile alles "Verikambi"s (muide Grete teeb ka suurepärase lasteteatri rolli, muidu mitte eriti tugevas lavastuses "Põrsas Desmond ja sookolli lõks"!). Bergmani Karin-iga on Grete nö. valmis näitlejaks minu arvates saanud. Siit edasi võib juba temalt kõike oodata!

Märten Matsu oli(on!) minu teatrikaaslase suur lemmik ja tema vaimustus Märteni mängu suhtes on tegelikult juba absoluutselt igakordne, kui teda mängimas näeme ja seekordne polnud erand. Samas pärast etendust vesteldes, ei mäletanud ta teda ei "Lembitust" ega ka "Kellavärgiga apelsinist" ja otseselt sõrmega põhjusele suunata ka ei oska - meeldib ja kõik (lausa rõhutatud lisaselgitusena, et ta ise ka ei mõista miks)... Minu jaoks on Matsu rollid ka olnud kõik meeldivad, kuigi sellist kõrgendatud vaimustust veel pole jaganud. Jah, mõistan, miks ta rahvale nii hästi peale läks "Käopesas" ja "Lembitu"-roll oli oluline, sest ta näitas end seal kellegi muu kui poisikesena, kelleks pahatihti teda tüüprollistada soovitakse. Samas ta ongi ju noor mees ja noore mehena noorte meeste rolle mängida pole mingi häbiasi. Kuid siin Max'ina tuleb selgelt välja ka näitleja psühholoogiline sügavus, mis omakorda näitab ära võimekuse, ehk ampluaa diapasooni. Märtenil seda jagub ning vast kõige rohkemgi, tunneb just tema tegelasele kaasa... sellise isa ja sellise õega pole kerge... ja keegi on alati kõige suurem ohver...

Tarvo Sõmer isana ja oma loomingu eest tunnustuse käes vaevleva loojana on ühest küljest rahulik ja isegi armsalt emotsionaalne, enne kui selle tegelase tegelik nägu paljastub. Nagu mainitud, siis materjali eelnevalt tundes, valmistas see kogu vaatamise juures kõige suurema üllatuse. Ühtlasi ka Tarvo valitud sümpaatne mängumaneer ei reetnud millegagi midagi ja ometi viha selle nõmeda inimese vastu oli lõppude lõpuks vaatet kõige tugevam emotsioon, mille teatrist valjudes (olles ju ka ise 3 lapse isa) elamusepagasis kaasa võtsin. Ja ometi polnud see kõik ju üldse sellest - keskmes on ju ikka Karin ja mure tema mentaalse seisundi pärast ning sama suur mure Max-i, kui noore mehe loos esinevate keerdkäikude mõjude pärast! Kas ehk lavastaja Kalmet ise ka tundis selle "isa"-tegelase närvikava kõige paremini ja sestap oskas sealt sellise lisakihi välja kiskuda? Teatavas mõttes on Tarvo loodud tegelane kõige lähedasem näitleja varasemalt loodud karakteritele, kuid see omakorda just suurendab võib-olla seda ootamatust. Ootamatuse all pean lisaks sisulisele silmas ka vaataja sisemist teekonda - et selline võib nii tugeva emotsiooni esile kutsuda, nagu seda on viha.

Minu Rakvere Teatri üks lemmiknäitlejaid, alati kameeleonina üllatav Madis Mäeorg, saab selles loos ainsa päris normaalse inimese mängimiseks ja kuigi kogu tegelase emotsionaalsuse mängib Madis filigraanselt välja, on tema karakter selles loos kõige kõrvalisem. Isegi Karini, ehk Gretega üks kandvamaid sissetoodud teemasid - armastab/ei armasta - on ju ohvriseisuse mõttes just oluline Martini(Madise) lähtekohast ja ometi on rõhuasetus just nii, et kogu probleem on naise peas ja naise lähtekohast vaadatud. Eks tavaliselt ju ongi naised need, kes mehega magada ei taha, aga kas siis füüsilise läheduse puudumine on kohe automaatselt armastuse puudumine? Omamoodi kahju, et Bergman reedab autorina siin omaenda sugupoolt siin ja läheb tavapärast radapidi. Samas võib-olla üks selge mõistuse ja päriselt hea ja normaalne inimene peab ka laval olema. Temale ju saab ilmselgelt ka kaasa tunda. Tema ju armastab päriselt, tema ju tahab head... Jääb muidugi variant, et mina ei lugenud siit enamat lihtsalt välja...

Kunstilise kujunduse mõttes oli korraks isegi hämmastnud, et tegemist on Pille Jänese tööga. Kuid juba järgmisel hetkel tuli meelde, et tema tööd liigituvadki kahte äärmusesse - fantaasiarikasteks (käesoleval aastal näiteks "Miks Jeppe joob?" ja "Põud ja vihm" on terve aasta TOP5 kujunduste seas) ja üllatavalt arusaamatuteks. Ei tea, kas siin ei toimunud lavastajaga koostöö või ei olnud raha/vahendeid, kuid mingit paradiisisaare tunnet ei suudetud siin tekitada. Okei, kui mõttetu butafooriaga mitte, siis üldse oli see "kuiv" kujundus. Priidu Adlase hämaratooniline ja tihti ka kohtvalgustusega fokusseerimine ning intiimistamine aitas ja koostöös Pillega praoga peegel, millest midagi kahtlast läbi kumab, on kujundina midagigi, aga võib-olla siin on soovitudki mängida ikkagi näitlejatele ja tegelastevahelisele valusale draamale, ilma ruumile eriliselt mõtlemata.

Mõnus on märgata taas Madis Kalmet'i vee-kujundit, mis ongi tema lavastustest viimasel ajal puudunud. Siin sajab see alla, nagu kunagi näiteks "Vee mälu"s, ent aknaklaas hoiab tormi eemal... Inimhingede tormide eest siiski klaasid, ega peeglid ei kaitse.

Hinnang: 4 (Bergman on Eesti lavadel alati suursündmus, nagu Shakespeare, Tšehhov või kasvõi viimasel ajal ka Florian Zeller. Autorilt on tugevad karakterid kätte antud ja Rakvere Teatri näitlejad oskavad neid hinnata ning kaks nooremat neist muudavad need enda jaoks isegi märgilise tähtsusega verstapostideks. Madis Kalmet on kindlasti õige lavastaja sellist lugu lavalaudadele tooma, sest tema enda tundlikkus ning loo kihtide vahele pugemisoskus annab sellele lavaloole veel lisatiivad. Kuigi selle sisulised "tiivad" on katkised ja valutavad. Inimmõistus on habras ja hullus võib lüüa välja meist igaühes. Iseasi, kas see ongi nii otsene, arusaadav ning ka teistele välja paista. Valus vaatamine, aga kindlasti väärt teater.)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Peeter Rästas'e tehtud fotod):

NAGU PEEGLIS

Draama purunenud paradiisist

LAVASTUSMEESKOND

Autor Ingmar Bergman "Såsom i en spegel"
Dramatiseering Jenny Worton
Lavastaja Madis Kalmet
Kunstnik Pille Jänes
Valguskunstnik Priidu Adlas
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov (Ugala)
Tõlkija Triin Tael
Osades Grete Jürgenson, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Tarvo Sõmer

Sellest pidi tulema perekonnaidüll, puhkusesaare paradiis. Suplused meres, paadisõidud, ühised õhtusöögid ja jutuajamised maamajas. Puhkus, mis oleks läbi ja lõhki täiuslik. Ootamatult hakkab aga ilus perepilt murenema ja eemalt paistavad kardetud tormipilved. Süveneva haiguse käes vaevleva Karini lähedased üritavad iga hinna eest hoida noort naist reaalsuses, teda toetada ja armastada, kuid paralleelmaailm ja nägemused ei küsi ilmumiseks luba.

See ebaharilik perekond – vaimsete probleemide all vaevlev naine, tema arstist mees, naise kirjanikust isa ja kasvuraskustes noorem vend – teeb kõik selleks, et kokku jääda. Kas sellest piisab?

Kui oleks mingi selline koht, kuhu sa minna saaksid, kus sinu parem pool elada võiks, siis sa ju läheksid, eks?

Esietendus 13. septembril 2019 Rakvere Teatri väikses saalis
Teater ei soovita lavastust alla 15-aastastele


reede, 20. september 2019

7. Rahvusvaheline Improteatrite Festival TILT - Rahel ja Mihkel "Vastamata kõned"; Improteater Impeerium "Marite Butkaite eksklusiivsetel tekstidel"; Us boys who go out together (CZE) "Böömimaa tragöödia"; Stacey Smith (USA) "Stacejam"


Jõudsin eile õhtul kella veerand 8 ajal Katariina kiriku ukse taha. Parajasti lõppes eelnev, ehk tänavuaastase improteatrite festivali TILT esimene etendus... kuulsin kiriku ukse tagant tormilist aplausi ja ebaeestlaslikku vaimustuskisa... sellele ma töölt linna kimamisest hoolimata ei jõudnud...

Minu festival algas kui esimesed väljuvad inimesed ukse avasid ja ma vihma käest kuiva kirikusse astusin ja (lisan siia suurima austusega  eesliite "Eesti esivabatahtlikult") Hannele'lt festivalikoti sain. Mõtlesin veel, et ilus kott, aga "kott"? Milleks see? Loomulikult selleks, et oleks kuhu suured elamused panna ning siis ju lihtsam neid pärast koju kaasa tassida! Küll mõnel inimesel võivad olla alles (liiga) pikad juhtmed. Aga no hea, et festivalipäeva lõppedes (ca kell 22:40) sellest lõpuks aru sai - kott ju saigi pungil elamusi täis! Ilma selleta oleks sealt äraminek raskeks läinud :)


Jõudsin festivali esimese päeva kaks viimast etenduse-plokki näha. Igal päeval on neid "plokke" kolm ja iga plokk koosneb kahest eraldiseisvast esitusest-etendusest. Lisaks on enne õhtuseid etendusi üle maailma Eestisse saabunud improtippude workshopid.

Etendusplokkide vahel on 15-minutilised pausid ja kuna osalt plokkidest on eesti ja osalt inglise keeles, siis oli märgata publiku vahetumist mingil määral. Ingliskeelsed eestikeelsetest ju aru ei saa ning nõnda nemad tegid "pikema pausi". Teisalt saabus osa publikust vaatama just nimelt eestikeelseid improtruppe. See osutus päris huvitavaks etenduste nautimise kontekstis, kuid sellest hetke pärast.

Esimesena tulid lavale Improteater Impeeriumist Rauno Kaibiainen ja (minu jaoks nime mõttes tuttav, aga tema loomingu mõttes võõras) kirjanik Marite Butkaite. Publik sai anda oma panuse kirjaniku kirjutatavasse näidendi sissejuhatusse, andes tegelaste nimed, vanused ja nende hobid ja unistused. Millest siis kirjanik läks kokku kirjutama esimeste stseenide näidendieskiisi...

Selleks kirjutamise ajaks saabus lavale teine trupp - Rahel ja Mihkel. Rahel Otsa, nagu hiljem selgus, on festivali "emme" - kunstiline juht, keda näis see kogukond tundvad, austavad ja armastavat. Minu jaoks oli temaga kohtumine esmakordne. Olen siiani olnud üsna improteatrikauge ning usaldanud vaatama minna vaid Impeeriumi improkaid - tean neid näitlejatena ka muidu ja terve eelmine aasta vaatasin mitmeid nende formaate ja erinevaid mänge ning nautisin neist absoluutselt kõiki! Muide kõige parem, vahvam ja ägedam impro, mida üldse elu jooksul näinud olen, ongi just selle "Kirjaniku eksklusiivsetel tekstidel" formaadi Contra kirjutatud algusega, pöörane ja fantastiliselt lahe, ägedasse absurdi kaldunud etendus, mis sai eelmisel aastal nähtud. Olgu öeldud, et see istub ka siiani minu jaoks "kõige parima" impro troonil!

Kuid nüüd siis põnev võimalus avastada ka uusi näitlejaid (kuigi neist kahest üks, ehk Mihkel Kangur, on juba Ruutu10 ühest etendusest tuttav). Impro läks lahti sellega, et publik sai otsustada, mis ametit need 2 peategelast peavad. Tegemist nimelt kahe vana tuttavaga, kelle improviseeritud tänasesse päeva jõudmise suhe hakkas siis vaatajate ees lahti rulluma.

Rahel oli nagu värske tuuleõhk - täiesti omaette tunnetuse ja stiiliga, aga minu arvates kogu etendust oma peos hoidev. Võib-olla ka sellepärast, et tema tegi ühte karakterit, aga Mihkel mängis naise kahte erinevat meest. Üht, kellest saab lugu alguse ja teist, kes tuleb pilti siis kui noorpaar lahku läheb. Kuigi need karakterid eristab Mihkel häälemoonutuse ja naljakate maneeridega ära. Täitsa mõnus ja päris naljakas ka, kuid selle improloo väärtus kolksus minu jaoks kohale hoopis ühe konksuga, mille Rahel tekstis välja viskab. Ei mäleta, et oleksin sellist kavalat nõksu oma umbes 10 nähtud improetenduse jooksul veel varem kohanud. Nimelt esitab ta ühe filosoofilise küsimuse, kui need 2 tegelast seal lahku on minemas ja naine enam meest ei armasta - "kas Sina oled kunagi kedagi maha jätnud" - jah, täiesti mängu sees ja kohe naljaks keerates, ehk Mihkel ütleb selle peale, et "no mahajäetaval on ju ka raske... vast raskem veel...". Kuid nagu öeldakse - damage is already done - ma olin sellest ühest küsimusest lõksus. Hakkasin komöödiale kaasa mõtlema filosoofilistel teemadel :) Kas ma selleks siia tulin, aga oi kuidas see mulle meeldis. Miks küll tihedamalt ei küsita selliseid provokatiivseid küsimusi impro-etendustel? Küsitakse ju küll sisendit, et mis kuju või suuna lugu peaks võtma, aga sisuliselt... ei mäleta.

Eks jah, improteatri geenidesse oleks juba nagu komöödia sisse kirjutatud - tabavalt kohapeal leitud tekst ning naljakad olukorrad, millesse tegelased satuvad - seda tõestasid ja ilmestasid ka kõik õhtu jooksul minu nähtud 4 showd. Ja siis selline tõsisem noot andis väga suure lisaväärtuse.

Kui Rahel ja Mihkel, ehk nende tegelased Katrin ja Kristjan oma suhte siiski lõpuks sõbralikult jälle kokku lappisid, tulid lavale tagasi Improteater Impeerium... Sedapuhku olid Raunol kaasas ka Kati Ong ja Mairi Tikerpalu ning nüüd juba koos tekstipaberitega. Näitlejate mõttes küll vahva esitusega, aga lugu ise ei hakanud kuidagi jooksma. Lähtekoht oli pisut tobe... ja tobenaljakas ju antud juhul olekski lahe, aga see polnud ka piisavalt tobe... ehk siis isiklikult pinnalt lihtsalt minule ei meeldinud see, mida kirjanik neile ette oli kirjutanud. Vanaisa püüab kala ning unistab pontšikubaarist ja ratsutushobiga tütar, kes jällegi unistab pontšikutest... okei, publiku antud lähtekohad olid juba eoses nadid. Samas pole mul õigust siin ka nuriseda, sest ise ju istusin ka seal publiku seas, aga jätsin oma pakkumised hõikamata. Teisalt, ega seal poleks jõudnud ka. Eesti publik on kiire oma pakkumusi esitama ja enda soovitud suunas tulevast sisu juhtima. Nii, nüüd muutus teksti kritiseerivamaks kui see vahva lugu väärt on. Sest tegelikult ju naersin nii mina kui ka publik läbi terve kahe etenduse ploki. Jah, see paksuks minemine-teema ja ema ning tütre esialgne suhtlus kiskus pisut raba-suunas. Kuid tegelikult siis kui kirjaniku etteantud tekst näitlejate näppude vahel kadus, võttis see kõik märksa positiivsema ja mõnusama suuna. Rauno toob ka baaridest meeskaaslaste ratsutamiseks otsiva tibi mängu ning kõik, mis vähegi viitab absurdsemasse suunda, annab suure plussi loole lisaks. Eriti lahedaks kujuneb 62-aastase pangalaenu küsimise stseen, millest Kati vanamemmena läbi jalutab. Üldse vaimustas see mitmekülgsus ja mitmete tegelaste sissetoomine, sidumine ja loo tasandite tekitatud kihilisus, ometi ohje nendest hetkekski lahti laskamata. Kolm näitlejat mängisid mitmekordse arvu tegelasi ühe kolmveerandtunniga laksust väljamõelduna ette! :)
Ei saa jätta kuidagi mainimata, et VÄGA suure lisa andis kogu Impeeriumi etendusele muusikalist improkujundust teinud Ragnar Toompuu!


Eesti publik elas küll mõlemad etendused kaasa, aga esimese ploki lõppedes ei kuulnud üldsegi seda "loomakisa", mida kuulsin enne festivalile saabumist KIRIKu ukse taga... Jah, me oleme ikka palju reserveeritumad... ei oska(?) ennast välja elada või lihtsalt pieteeditundest? kasvatusest? represseeritusest? alles õpime oma ülevoolavaid emotsioone lagedale laskma. Ei tea, milles asi, aga see seltskond, kes kohale voolas ingliskeelset plokki vaatama-kuulama, nende seas tundsin ennast palju rohkem kodus (20-aastat välismaal elamist on teinud vist oma töö). Mõnusalt vaba õhkkond tekkis järsku saali ja kaasaelamine lavaltoimuvale võttis täiesti teise mõõtme.... nautisin kaaspubliku elavaid reaktsioone vaatet sama palju kui laval askeldavaid improtruppe. Need tegid neist etendustest nõksu võrra veelgi paremad kui nad oleks ilmselt eesti publikuga koos vaadates... fenomenaalne, aga ma ei oska seda ka paremini seletada-sõnastada :)

Igatahes saabusid ingliskeelse ploki esimese show jaoks lavale punt, mis kannab nime "Us boys who go out together"... mõtlesin veel, et kas siin gay-alltekst... aga ei, kuigi nad seal läbisegi mängisid ka naisi, siis seda see küll ei tähendanud. See on selgelt ühest näitlemise eri vormidega tegeleva sõpruskonna improtrupp. Tšehhist! Kohe sai aimu ka sellest, et tegemist on hoopis isemoodi improvisatsiooniga, mis segab sisse ka palju füüsilist. Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist ei olnud ka tsirkuse taustaga... aga seda rikkam sai tervik. Loo sisu tegelikult polnudki siin eriti oluline ja kuigi mina teatrivaatajana olen eelkõige tugevate faabulate austaja, siis oli lummatud ka sellest, hoopis omamoodi fluidsest, peaaegu tantsulised mõõtmed võtvast improst, mida need 3 tšehhist saabunud kutti üles hakkasid ehitama. Muide ainus õhtu neljast impro-tükist, kus publikuga läbi neljanda seina ei suheldud. Lähtekohaks 1 mees ja 2 naist. Mees peab otsustama, kumma naise ta endale ikkagi valib... aga mees on otsustussuutmatu ja tahab pigem mõlema eest põgeneda... Tegelasi isade-emade ja muidu erinevate kõrvalliinidega tuuakse veel sisse ja kõik need kõrvalliinid ei viigi kuhugi, aga ega eluski meil ju kõik asjad lõpuni lahene ning me ise iga teed päris kohale ei kõnni. Mingis mõttes aitasid ka nende kolme inimtüübi omapärad ja välimus sündinud koomikale kaasa. 1 neist kolmest oli teistest tunduvalt lühem, prillidega ja juba olemuselt koomilisem, 1 vuntsidega, kelle tantsuline liikumine paistis selgelt silma, kuid olemuslikult flegmam ning sisulises sekkumises tagasihoidlikum ja 1 liikus teistest palju rohkem, lehvitas oma juukseid kord patsist lahti, siis jälle kinni, kuid tundus, nagu ta tahaks olla iga stseeni nael. Intensiivsus, millega mehed mängisid ja mõnus muusikaline saade andsid sellele etendusele veel omapoolsed väärtused juurde.

Õhtu viimaseks improks saabus lavale selgelt ameeriklanna. Stacey Smith. Temast "Stacejam" showst õhkas professionaalsust ja enesekindlust - see, mida ta teeb, seda ta oskab, teab ja tunneb läbi ja lõhku. Monoimpro, mis küll kasutab taustamuusikut. Selleks muusikuks on britt Phil Lunn, kes saatis ka tšehhi impro-boybandi. Monoimpro on vist üldse veelgi raskem, sest ühel näitlejal tuleb mängida kõik tegelased ette ning luua lugu (lood) vaid enda peast. Samas teatav kindlustunne, et tõesti saad üksi kogu oma etenduse üles ehitada. Stacey küsis ka käivituseks ühe sõna publikult... minul torkas kohe pähe sõna "father"... aga keegi ühtki sõna ei öelnud... jälle hoopis teisiti kui eesti publikuga, kes kohe oleks ilmselt sekkunud. Ma jõudsin juba mõelda, et hõikaks hoopis "sex"... aga lõin põnnama, sest ega Stacey ju kindlasti pole suu peale kukkunud ning arvatavasti oleks sealt tulnud mõni repliik a la "that's all you guys think of all the time" vms.... Ehk siis niiiiii palju mõtteid jõudsin selle ajaga mõelda kui lõpuks keegi publiku seast ütles "spoon".... Kuigi Stacey sellest sõnast küll midagi erilist oma loo, ega esituse sisusse ei teinud-toonud. Ei tulnud seda ka tüki sisus hiljem, ega kasutanud ta seda ka inspiratsiooniks tegelastes. Selles mõttes nagu ei saanudki aru, et miks ta seda sõna siis üldse küsis... ega ju ei peagi kõik mõtestatud olema. See lihtsalt oleks olnud mõnus... Järelikult on ka õhtu vast isegi kõige profimal esinejal veel arenguruumi :D

Kuid see, mida Stacey siis tegema hakkas oli küll imeline... Oma loos võttis ta sisuliseks lähtekohaks lapsed ja nende vanemad. Need lapsed olid tal mitmes vanuses... mõni alles kuuene, kes poistestest esimeses klassis unistab, teine jällegi 37-aastane jorss, kelle ema lõpuks kodust välja viskab, kuigi mees palub kasvõi paari nädalat veel... Aga tegemist on "tough mom"-iga. Samas kui selle 37-aastase sõber, kes teda ootab peab sõbra ema kuumaks totsiks... Harukordselt mitmetahuline. Ja nagu sellest poleks veel piisanud, Stacey esitab seda kõike impro-muusikalina, et kohapeal sünnivad ka laulud, mis on muide täiesti riimis... kas ta tõesti need improviseerib? Tekkis küll kahtlus, aga vaadates ju vahet ei ole... lihtsalt tõeliselt hämmastav. Kui ta seda "spoon"i oleks sisse toonud, siis oleks olnud küll kindel, et tõesti ongi kohapeal välja mõeldud.... aga nii enesekindlalt laulda ja sõnu seada - wow... Rääkimata sellest, et ka lood seob ta käigupealt niimoodi kokku, et lõpulaul jõuab alguse laulu juurde ringiga kokku. Hämmastav! Stacey enda olemus ja näitlemisoskus on ka kogemusest ja ilmselgelt suurest improtamisest igas hetkes ja nüansis naudingut pakkuv. Kusjuures väga ameerikalik. Jah, polnud vähematki kahtlust, kus kohast ta pärit on :)

Kirjutasin sellest kohe, sest festival kestab veel täna ja homme. Ja tahaksin omalt poolt anda kindla soovituse mõnda või kõiki neid improtruppe vaatama minna. Improteatri tase on täiesti uskumatult kõrge. Igast etendusest saab sellise positiivse laengu, et kui minagi läbi külma öise vanalinna kodu suunas vantsisin, ei pannud ma ümbritsevat linna tähelegi, vaid oli mõtetes nende nelja etenduse sees. Naersin veelkord üle mõningaid säravamaid hetki ning mõtlesin ja meenutasi, keda mina olen oma elu jooksul "maha jätnud" ja kes mind on maha jätnud...

Sedapuhku toimus Tilt-festival juba 7ndat korda. Mina jõudsin sinna alles esimest... Aga 8ndast festivalist plaanin igatahes korralikumalt osa võtta. Impropisikuga nakatatud saamiseks piisab vaid korrast! See on nii lahe ja annab nii mõnusa emotsionaalse laengu. Rikastab nii teatriskeenet kui ka iga publikuliikme kui ka laval esineja igapäevaelu.

PS. minu enda (kunagi ammu ja pool kogemata - firma tiimiüritusel) esimeseks "improõpetaja"ks on ka seekord laval esinenud Kati Ong. Siiani on meeles tema sõnad, et impro esimene reegel on see, et laval ei öelda kunagi "ei", ega vastata teisele tegelasele negatiivselt - see lööb tegelased ja liinid lukku... Võib-olla ka sellepärast on need etendused alati NIIIIII positiivsed?! :)


Tekst festivali kodulehelt:

Rahel ja Mihkel (EST) - "Vastamata kõned"

Laval on kaks tegelast. Võib-olla on nad lapsepõlvesõbrad, kallimad, sugulased, head kolleegid? Kes nad tأäpselt teineteisele on, jääb publiku öelda. Igal juhul on nad inimesed tänapäevast, kellega koguaeg midagi juhtub. Nagu meie kõigiga. Ning esimese asjana tahaks ju äsja juhtunut teistega jagada. Olgu see siis pildi, kõne või sõnumi näol. Neil kahel ei õnnestu aga saatuse tahtel kuidagi omavahel kontakti luua. Kõlab tuttavalt?

Rahel (Otsa) ja Mihkel (Kangur) jagavad improvaimustust kahepeale kokku juba 18 aastat. Rahel oli Mihkli esimene improõpetaja. Mihkel kiidab teda siiani kui väga head õpetajat ja esinejat. Kuid mitte Rahelile endale, vaid teistele. Rahel jälle on kõigile rääkinud, kuidas ta igatseb Mihkliga koos mängimist. Noh, kõigile peale Mihkli. Olles mõlemad varases keskeas, keskenduvad nad suure tõenäosusega teemadele, mis huvitavad just teisi nendesuguseid: kas ma olen piisavalt edukas; kuidas oravrattas ellu jääda; kuidas tappa oma ülemus? Need on universaalsed teemad, mis võiksid kõnetada ka teisi keskealisi.

Improteater IMPEERIUM (EST) - "Kirjaniku eksklusiivsetel tekstidel"

Imperaalid aitavad kirjanikul lõpetada uut hitt-näidendit! Etendus saab alguse kirjaniku sulest. Näitekirjanik saab inspiratsiooni pealtvaatajatelt ja kirjutab kohapeal publiku silme all etenduse esimese stseeni. Sünnivad esimesed tegelased, tegevuspaik, käivitub sündmustik. Näitlejad aga näevad teksti esimest korda alles laval ja hakkavad seda kohe esitama. Kuhu lugu edasi liigub ja millega lõpeb, on improteatrile kohaselt juba improviseeritud ja selgub kohapeal.

Improteater IMPEERIUM kasvas välja 2014. aastal esimesest professionaalsest improtrupist Eestis. Liikmed on kutselised näitlejad, kes lisaks IMPEERIUMile kuuluvad teiste Eesti teatrite draamatruppidesse või tegutsevad vabakutselistena erinevates teatri-, tele- ja filmiprojektides. Peale näitlejate on IMPEERIUMis ka andekad muusikud ning suurepärased valguskunstnikud, kes aitavad levitada improarmastust Eestis. Impros ei tea keegi, mis juhtuma hakkab, kuid kõik on võimalik! Ladinakeelne sõna "imperium" tähendab võimu.
Seekord olid laval: Näitlejad: Kati Ong, Rauno Kaibiainen, Mairi Tikerpalu.
Muusik: Ragnar Toompuu.
Valgustaja: Mario Saarik.

Us boys who go out together (CZE): "Böömimaa tragöödia"

Mis juhtub, kui Moraavia näitleja, Austraalia tsirkuseartist, Slovakkia miim ja Tšehhi polüglotist impro imelaps kohtuvad? Us boys who go out together on segu näitlejatest ja esinejatest, kelle taust varieerub alates klassikalisest draamateatrist kuni tantsu, tsirkuse ja füüsilise teatrini. Nad kohtusid Prahas Academy of Performing Arts vabavormi improteatri tundides ja on sellest ajast saati koos esinenud. Nende põhiliseks eesmärgiks on uurida praktiliselt täiesti vaba improteatrit, millel ei ole mitte mingeid etteantud struktuure, keskendudes oma peamisele väljendusvormile - füüsilisusele ja liikumisele. Nad otsivad ja arendavad pidevalt oma stiili, mis koosneb mustast tšehhi huumorist, liikumisest ja eriti halvast maitsest rahvalaulude osas.
Us boys who go out together näitlejatest Eestis olid laval: Lukas Blaha Bliss, Andrej Lyga ja Vàclav Wortner.

Stacey Smith (USA) - "Stacejam"

"Stacejam" on muusikaliselt improviseeritud soolo-Harold, mille looja ja esitaja on kogenud improviseerija Stacey Smith.

Stacey Smith on improviseerija Long Islandilt, kes kolis hiljuti Bostonist tagasi Chicagosse. Stacey esineb regulaarselt koos truppidega The Deltones, The Musical Armando iO ning CSz Theater Chicago. Ta osales mitmeid aastaid The Second City erinevates projektides nagu Life Hacks, The Really Awesome Improv Show, #DateMe ja kaks hooaega Norwegian Breakaway pardal. Ta on endine õpetaja programmides A-E Program, Youth&Teen Program ja The Wellness Program Second Citys ning hiljuti lõi oma programmi S.H.E (Sisterhood. Humor. Empowerment), mis on mõeldud end naisena identifitseerivatele õpilastele vanuses 8-18. Lisaks on ta õpetanud iO's ja The Playground Theater'is ning on endine treeningkeskuse juht teatris CSz Theater Chicago. Veel hiljuti oli Stacey komöödiakooli ImprovBoston juht, kus ta esines regulaarselt koos ImprovBostoni põhikoosseisu ja muusikaimpro näitlejatega. Stacey on tuuritanud oma muusikalise sooloetendusega "Stacejam" ning koolitanud muusikaimprot Bulgaarias, Saksamaal, Amsterdamis, Kreekas, Belgias, Prantsusmaal, Norras, Itaalias ja Taanis. Stacey on Chicago Musical Improv Festivali looja ja peakorraldaja.



esmaspäev, 16. september 2019

Oktoobrikuu teatrisoovitused ja -soovid


September on juba oma keskpaika jõudnud, sestap, nagu ikka, väike ülevaade, mida sooviks soojalt soovitada Eesti teatrite järgmise kuu mängukavadest kuhu veel just praeguse hetke seisuga pileteid on saada. Ega tavaliselt ju inimesed kaugemale oma teatriplaanide tegemisega harjunud ei ole, kui just pole kindel soov teatud etendust näha, millele praktiliselt kunagi pileteid ei saa, muidu kui kohe pärast nende müüki paiskamise järel need endale varudes. Neid "väljamüüdud oktoobri-etendusi" pole seega hetkel mõtet soovitadagi, sest kui on välja müüdud, siis on välja müüdud.

Rõhun seekord soovituste blokis kvaliteedile ja mitte kvantiteedile. Valisin hoolikalt välja veerandsada, ehk 25 teatrielamust, mis ma arvan, võiksid iga eesti teatrit armastava inimese pagasisse varem või hiljem jõuda. Nende seas läbisegi tõsisemat ja kergemat, noorematele ja vanematele. Loomulikult on teatrites vaatamisväärset veel kõvasti rohkem ja minulgi jäid soovituste listilt teised 25 nö. napilt joone alla.

Soovide nimekirjas laon lagedale enda huviorbiidis olevad oktoobris mängitavad lavastused, mida veel näinud ei ole. Seega võib neist nii mõnigi olla hoopis selles soovituste listis, kui vaid teaks kui hea see või teine on.

Oktoobris on praeguseks hetkeks juba paigas 10 teatrikülastust:
Rakvere Teater "Onu Vanja"
Karlova Teater "Minu haukuv koer"
Must Kast "Jõud"
Vanemuine "Lageda laulud"
Apollo Film Productions'i uue teatrisaali avalavastus "Püksid maha!"
Endla "Pidusöök"
Lisaks Kuldse Maski festivali kolm lavastust:
"Kankaan"
"Kõik pole kassile vastlapäev"
"Au"
Ja siis 5 noore eesti lavastaja 5 teatrilavastuste eskiiside projekt "Teartrilaboratoorium", mis on festivali off-programmis.
Tahaks tegelikult kõiki Kuldse Maski Eesti alafestivali lavastusi näha, aga kahjuks just keset seda sõidan komandeeringusse Singapuri (Intelligentsete Transpordisüsteemide Maailmakongressile).

Nende teatrielamuste kohta, mida olen jõudnud siin blogis juba peegeldada, leiab laiemad lahtiseletused pealkirjade alt avanevate linkide kaudu.

OKTOOBRI TEATRISOOVITUSED:

01. Eesti Draamateater "Ivanov" - üks käesoleva sajandi võimsamaid teatrielamusi! Vaimustav, vapustav Uku Uusbergi lavastustöö, mis kubiseb ainult väga headest rollidest! Tšehhov ja armastus. Valus, ilus, aga kohati lõbus ka.

02. Vanemuine "Beatrice" - Eesti 25-50 aasta pärast. Ajal, mil inimteadvuse saab digitaliseerida. Nõnda ei sure keegi kunagi päriselt. "Teadvuse" saab ka mõne teise inimese sisse panna. Mõtlemapanev ja põnev lähitulevikuutoopia. Filosoofiline ja suurepäraselt tehniline lavastus Ain Mäeotsalt.

03. Estonia "Viiuldaja katusel" - ilus ja mõjuv Georg Malviuse lavastus, milles pääsevad esile nii tuttavad muusikalilaulud kui imeilusad tantsud. Klassikaline menumuusikal kõige parimas vormis. Puhas nauding, mis teeb vaataja ka emotsionaalseks.

04. Eesti Draamateater "Väljaheitmine" - põnev teekond-teater, mis pigem vast ehk keskealistele ja sellest noorematele vaatajatele. Queen, queen ja Inglismaa. Unistustest, nende poole püüdlemisests, elamisest võõral maal ja üldse elus hakkamasaamisest. Kristo Viiding on võimas.

05. R.A.A.A.M. "Libahunt" - Kitzbergi klassika fantaasiarikas lavastus, mis üllatab ja kisub endaga kaasa. Ülihuvitav trupp!

06. Vaba Lava Narva/Vene Teater "Ära imesta, kui Sinu maja süütama tullakse" - vean kihla, et midagi sellist ei ole varem eesti teatrites nähtud. Techno-teater. Terve etendus tantsib oma toolil kaasa ja ka näitlejad esitavad oma rollid tantsides. Kuigi tegemist on draamalavastusega! V-A-P-U-S-T-A-V! Tahaks, et kõik seda saaksid kogeda! Eriti keskealised ja nooremad. Lugu on ka tugev ja tänapäeva ärimaailma mõttes asjakohane, sest säästlikkuse ja teenimise huvides on sellised riskid pidevalt õhus!

07. Vanemuine "Kaukaasia kriidiring" - Tiit Palu on pannud Kaukasuse mäestiku Vanemuise suure maja lavale ning näitlejad selle nõlvale nii ronima, laulma kui mängima. Üks käesoleva aasta huvitavamaid lavastustöid ja väga mõjuv ning varem Eestis lavastamata Brecht-i näidend. Väga tugev soovitus!

08. Piip ja Tuut Teater "Cabaret Siberia" - naer ja nutt käsikäes. Mõlemad teatrimaskid. Natuke ajalugu, palju raskuseid ja väga palju armastust. Eesti armastatuim klounipaar võtavad korraks punased ninad eest, et jutustada see küüditamiselugu kabareevormis. Harukordselt emotsionaalne ja isegi ehmatav. Aga meeletult armas ka!

09. NUKU "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" - Noortekas, mille lõpus aplodeerisin seistes, sest see läks niimoodi hinge. Sobib kahtlemata kõigile vanustele ning tasub kindlasti-kindlasti vaatama minna, sest NUKU mängib seda juba mitmeid aastaid! Järelikult kõik teavad kuivõrd hea see on ning kõik soovitavad seda kõigile. Kummaline, aga raamat minule tegelikult ei meeldinudki, aga teatrilavastus on nii mitmete huvitavate leidudega ja dramatiseering kuidagi selgem ja emotsionaalselt mõjusam.

10. VAT Teater "Dekameron" - Kelmikas ja hoogne, lõbus ja vallatu. Ühe etenduse raames saab tervelt 6 lugu, Aare Toikka igati ägedas dramatiseeringus ja lavastuses, kus tänavu Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud, värskelt diplomeeritud noored näitlejad oma säravate silmade ja suure mängutahtega panevad terve saali mängleva kergusega kaasa elama. Veel praegugi meenub kuidas saalist väljudes garderoobis kõik kahisesid kui äge elamus see oli! Oli tõesti! Üks senise teatriaasta lõbusamaid ja ägedamaid :)

11. Vanemuine "Hüljatud" - imeilus lavastus, imeilus muusika. Üks muusikaliajaloo "suurimaid" on Vanemuise versioonis veel eriliselt hea. Seda võib vaadata üha uuesti ja uuesti ja ikka on see mõjuv. Seekord leidis ka täiesti uusi tahke. Nii kunstiliselt kui lauljate tasemelt maailmaklass.

12. Vaba Lava/R.A.A.A.M. "Minu eesti vanaema" - Julia Aug'i lugu ja lavastus, sellest kuidas ja miks ta end eestlasena tunneb. Ja igati õigusega! Lavastuslikult eriline, mitmete lugudega, millest moodustub üks suur. Väga huvitav ja hea trupp!

13. Rakvere Teater "Paunvere poiste igavene kevade" - Lennukalt lennuklik dramatiseering tervest Lutsu-saagast, alustades Kevadest, lõpetades Talvega. Tuttavad lood ja tegelased saaksid nagu uue hingamise niimoodi need lood ja karakterid kokku segades. Lõbus ja tõsine käsikäes, aga just see lutsulik lõbusus pääseb võidule. Natuke muusikat ka, aga ohtralt lavastuslikku leidlikkust.

14. Eesti Draamateater "Nukumaja, osa 2" - eelkõige vist ikkagi naistekas, aga seda olulisem vaatamine meestele. Mehis Pihla üsna omanäoline lavastus koostöös Kristjan Suitsu stsenograafiaga. Võimsad, suured ja olulised rollid ja veelgi olulisemad tõstatatud teemad, mis on Ibseni klassikas tõstatatud teemade edasiarendused.

15. Endla "Kõik naistest" - Vahva ja läbinisti humoorikas 3 naise show, läbi erinevate vanuste. Sketšilik meelelahutus suure M-iga. Vinge naistrio ja päriselt naljakas. Endla mängib juba aastaid, sest ikka tahetakse seda laval veel näha. Täiesti saan aru, miks!

16. Ugala "Once" - indie-muusikute muusikal, mis on toonud Priit Võigemasti Ugala lavale. Minule mõjus eelkõige emotsionaalselt tasandilt, sest elasin kahe inimese armastusele kaasa - armastusele, mis ei saa kuidagi päriselt õide puhkeda. Laulud on ka väga head ning Taago Tubin'i lavastus mõnusalt omanäoline.

17. VAT Teater "Kiskja" - Tänapäevaline ja hoiatusena isegi oluline lavalugu Helen Rekkorilt. Trupp on ka väga tugev ning luuakse üllatusi täis, ootamatute pööretega põnevuslugu. Eriti noorematele, aga samas, kuigi minul "need ööklubi-ajad" juba üle elatud, elasin ka täiega tegelastele kaasa, nagu oleksin üks nende seast.

18. Ugala "Etturid" - Metsavendlusest. Ajalooline ja mõtlemapanev. Ühtlasi ka sõprusest, armastusest, valikutest ja aja poolt pealesurutud oludest. Emotsionaalne ja ehmatav. Tugev lavastus ja tugevad rollis. Ringo Ramul'ilt üks aasta parimaid peaosasid.

19. Rakvere Teater "Ükssarvikute farm" - Lennuk mängib kolme eesti kirjanduse naistegelasega - tuues nad keskikka ja pannes nad elama ühe mehe vanaema kappidesse :) Magus nii kirjandushuvilistele kui ka hea huumori austajatele. Vägev naistrio igas mõttes!

20. Vanemuine "Midagi tõelist" - Vaid 2 istuvat meest ja fotodeseeria, mis taustaks jookseb. Tugev põnevuslugu, eriline, kuid samas ka väga tugeva nägemusega lavastus ja lausa vaimustavad 2 meesrolli! Üks põnevamaid asju, mida hetkel eesti teatrites mängitakse. Ja seda kõike praktiliselt istudes eraldi oma toolidel! Vot on tase! Veiko Porkanen mängis end selle rolliga minu lemmiknäitlejate sekka. Mõnikord hämmastab, milleks näitlejad võimelised on!

21. Ugala "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" - äsjanähtud ja veel päriselt mitte läbiseeditud, kuid selge on see, et tegemist on mõnusa meelelahutusega, mis korduvalt kiskus naerma. Ugalal on kahtlemata käes uus hit-lavastus! Ja Aarne Soro eesotsas, aga terve trupp on nii lahedalt karikatuurne. Kõige rohkem hämmastas Priit Põldma võimekus see raamat nii mõnusalt dramatiseeruda ning tuua tänapäevase osa tegevustik Eestisse ja Ringo Ramul tõesti kasutab kõikvõimalikke Ugala lava võimalusi, et tervik muuta üheks ägedaks teekonnaks läbi aja ja ruumi.

22. ERM Teater "Ööpiltnikud" - Gerda Kordemetsa autoriteater, mis mõjub nagu tema suurepärane ja imeilus "Pruutide kool" 2. ERMi saalist saab Tartu tütarlaste Saksa eragümnaasium ja sinna satuvad ühed kahtlase kuulsusega eesti ajaloost tuntud tegelased, kes löövad nii tüdrukute kui vanatüdrukutest õpetajannade pead segi. Sellest saab üks vahva tants, trall ja tagaajamine. Mõnusalt mänguline.

23. Endla "Märter" - kui üks poiss otsustab järsku hakata süvausklikuks, lööb see kõigi, teda ümbritsevate elu segamini. Provokatiivne ja sigahästi mängitud. Mõtlemapanev väärtlavastus.

24. Vanemuine "Naiste kool" - Moliere värskes, Priit Strandbergi adaptsioonis, kus Karol Kutsel on küll publikuga sina-peal, aga nii publik, kui loo tegelased saavad tema tegelase üle kuhjaga naerda. Karl Laumetsa ja teiste rollilahenduste üle ka. Kuidagi tõesti värske ja väga-väga lõbus klassikaline komöödia.

25. Ugala "Emadepäev" - 4 (ja rohkemgi) ema võitlemas igapäeva-teemadega, aga need kõik on tuttavad ka isadele :) Hoogne ja sketšiliku ülesehitusega, naljakas ja ohtralt äratundmisi pakkuv teatrielamus. Ugala 4 vinget naist (ja ühtlasi ema) teavad, mida nad mängivad! :)


OKTOOBRI TEATRISOOVID:

01. "Gorge Mastromase rituaalne tapmine" Tallinna Linnateater
02. "See laps" Theatrum
03. "Pidusöök" Endla (pilet juba taskus)
04. "Kaupo ja Lembitu" Toomteater
05. "Onu Vanja" Rakvere Teater (pilet juba taskus)
06. "Püksid maha!" Apollo Film Productions
07. "Kopsud" Endla (lähen juba septembris vaatama)
08. "Pariisitar" VAT Teater
09. "Võrk" Eesti Draamateater
10. "Zarah Leander" Karlova Teater
11. "Daamid" Endla
12. "Minu haukuv koer" Karlova Teater (pilet juba taskus)
13. "Jõud" Must Kast (pilet juba taskus)
14. "Doktor Dolittle" Endla
15. "Tere, kallis" Vanemuine (lähen juba septembris vaatama)
16. "Oliver Twist" Endla
17. "Tõrksa taltsutus" NUKU
18. "Kapten Mihkel" R.A.A.A.M.
19. "All that goes wrong" Kanuti Gildi Saal
20. "Me armastame ja ei tea midagi" Endla
21. "Varjud" Piibe Teater
22. "Laval koos Veikko Tääriga" Improteater Impeerium
23. "Röövsaak" Kuressaare Linnateater
24. "Prozovite maja. Nelikümmend aastat hiljem" Vene Teater
25. "Charoni koor" Vene Teater
26. "Lageda laulud" Vanemuine
27. "Tsaari mõrsja" Estonia
28. "Romeo ja Julia" Estonia (ballett)
29. "Zoika korter" Vene Teater
30. "Sada ja üks" Varius
31. "The kid" Point
32. "Carmen" Vanemuine
33. "Jumalad on maal!!!" Toomteater
34. "Öökuninganna" Vana Baskini Teater
35. "Tuli mees naise juurde" Vene Teater
36. "Teravmeelne Hidalgo Don Quijote La Manchast" Vanemuine (lähen novembris vaatama)
37. "Lapsepõlvebänd" Vanemuine
38. "Järgmine peatus: Kosmos" Kuressaare Linnateater
39. "Ruslan ja Ludmilla" Vene Teater
40. "Knock out" Varius
41. "Kujutluse võim" Improteater Impeerium
42. "Mis see E. tähendab" Raivo E.Tamm
43. "Vastuvõtt" MustMesi
44. "Enneminek" Kanuti Gildi Saal
45. "Piip ja Tuut köögis" Piip ja Tuut Teater
46. "Armuke" Vanemuine
47. "Romeo ja Julia" Estonia (ooper)
48. "Närvipundar" Teoteater
49. "Tahan olla suur" Viimsi Muusikaliteater
50. "Ristumine peateega" Von Glehni Teater
51. "Õuduste kool" Kellerteater
52. "5 õhtut" Vene Teater
53. "Madama Butterfly" Vanemuine (lähen vaatama märtsis, 2020)
54. "Kummitused" LendTeater
55. "Sonimine kahele" Vene Teater
56. "Vanamoeline komöödia" Vene Teater
57. "Topeltwoody" Teoteater
58. "Baariteraapia" Restoran Maikrahv teatriprojekt
59. "Alice Imedemaal" Goltsman Ballet

Eks siis Halloween-i ajal loeme tibusid... või antud juhul vist pigem hoopis "kõrvitsaid"! :)

laupäev, 7. september 2019

Tallinna Linnateatri 55.hooaja avamine "Pisuhänd"


Käisin täna Tallinna Linnateatris... Avati uus hooaeg. 55.! Teater saatis mõnedele inimestele hooaja jooksul esietenduse saavad näidenditekstid ning paluti ette kujutada, millisena need Linnateatri laval võiksid realiseeruda. Kohal olid ka nende samade näidendite tulevased lavastajad, kes omalt poolt jällegi andsid enda nägemusest ja mõtetest aimu, millest siis kokku tekkis tsipa laiem võrdkujund sellest, mida on oodata.

Kes ei mahtunud saali või ei saanud osaleda, siis mul on kahju, sest kõigil olid nii head ettekanded... See tähendab kõigil, peale minu käkerdise...
Humoorikas Keiu Virro, kelle viidet Linnateatri Pius'ide-maffiale kasutasid pärast teda teised ja kasutasin ka mina käigupealt. Edasi kirjanik Jan Kaus, kes väga osavalt mängis ettekujutatud lavastuse ja rollidega. Fenomenaalne Pille-Riin Purje, kelle vaimustav ja mõnusalt naljakas ja kas ka mitte eneseirooniline, kogenud esineja vahva mäng ettekujutuse ja teatrimälu sümbioosis, oli vaatet kõige naudingulisem esitus. Ja viimasena Kaur Riismaa, oma vimkade ning humoorika libakriitikuliku kirjanikuandest tuleneva mõnusa jutuga. Kõik oleks olnud väga tore, kui poleks minu surmtõsist ja värisevate põlvedega ettekantud uurimust... Ja ometi olen veendunud, et minule ettekujutamiseks antud näidend oli veel see kõige huvitavam. Igatahes nendest viiest, millest juttu oli, läheksin ma just seda kõige esimesena vaatama! Ei tea, kas teistel ettekandjatel tekkis sama tunne?

Ähh kui häbi mul on enda pärast. No midagi ei ole teha - tuleb jääda ikka enda liistude juurde, ehk kirjutavaks teatripeegeldajaks- Ja kui lavale ronida, siis rääkida innovatsioonist ja haridusest, mis on mu igapäevatöö teemad. Oleksin pidanud seda tekstilugemist harjutama, aga lugesin esimest korda samal hommikul kirjutatud teksti häälega alles tund enne Linnateatrisse minekut (ja avastasin, et see on liiga pikk) ning muidugi käigupealt lühemaks muutmine ajas mu enese veelgi rohkem närvi ja sõnad segamini. Lisaks tundus enda tutvustamine mulle kohale jõudes tobedalt eputav ja nõnda kaotasin üldse usu oma teksti, aga seda kõike ei osanud kuidagi viimasel hetkel enam ära kärpida ning minemata jätta ammugi mitte. Sai supp valmis keedetud - tuleb see ka ära luristada.

No kes kirjutab samal hommikul teksti ja siis loeb seda häälega alles tund enne ettekannet? Kes muu kui prokrastineerimise maailmameister - MINA!

Teiste tekste mul pole, aga minu käki tervikuna (ehk ka esitlusel kärbitud osadega) saab lugeda siit. Palun kergemat karistus... ma enam nii ei tee...

Tere!

Minu eelkõnelejad ilmselt tutvustamist ei vaja – me kõik tunneme neid. Mina kaasa arvatud. Aga usun, et mul tuleb siiski mõni sõna enda kohta siin ka sissejuhatuseks öelda. Seega alustame otsast peale. 

Tere – mina olen Danzumees!

Kõlab, nagu anonüümsete alkohoolikute… või no kui täpsem olla, siis anonüümsete teatrisõltlaste kokkutulek… 

Nii - juba kodusem. Need 3 inimest, kes mu kirjatöid on lugenud, teavad, et ma pole just eriline oma näoga avalik esineja teatriteemadel, sest ikka on pöördutud palvega avada oma teatriholismi tagamaid… Kuid kes ikka soovib avalikult oma „probleeme lahata“…Proosaline? 

Nojah, kui nüüd päris aus olla, siis tegelik põhjus keeldumiseks on olnud kuri elukaaslane kodus, kes ei taha, et kui me teatris käime, hakkaks keegi näpuga näitama. Jagaks siinkohal ka üht olulist elulist õpetust – nö. "õnneliku mehe eluseadust", mida ise olen endast vanematelt meestelt õppinud – oma naise sõna peab kuulama, isegi kui tal ei ole õigus, siis säilib kodurahu ja kui naine on õnnelik, siis oled õnnelik ka Sina ise!

Kuid nüüd kui Tallinna Linnateater – ja nagu minu ohtratest aastakokkuvõtetest on saanud aimu, siis kahtlemata üks minu lemmikteatreid, tegi täiesti fenomenaalse, ennekuulmatu pakkumise – tule ja vaata ära meie lavastus, mida hakkame mängima 7 ja poole kuu pärast; lavastus, mida lavastaja Diana Leesalu ise ka pole veel näinud ning mis seisab alles tõlkija Triin Sinissaare kirjutuslaual – no kuidas Sa keeldud sellisest hämmastavast pakkumisest? Nagu näha, siis minul sellist vastupanujõudu ei olnud. Kannatan kurja naise ära. Egas ta nii jõhker ole, kui minu tutvustatava lavastuse tegelik peategelane….

Nägin seda maali (vt. üleval) esimest korda 10 aastat tagasi Stockholmis, kui Salvador Dali tähtsamad teosed mööda maailma ühe suure näitusena ringlesid. Läksin näitust vaatama loomulikult Dali sürreaalsete maastike ja kujundite pärast, nagu voolavad kellad ja näokujulised peekrid jne. Kuid kõikide maalide vahelt vaatas vastu ka see ehmatav pisike pilt… Enne kui maali pealkirja nägin, teadsin kindlalt keda ja mida see esitab. Kujund on lihtsalt nii tugev. Mehe ülakeha piirjooned, saab aimu soengust ja kehaasendist. 

Jah, maali pealkiri on „Hitler masturbeerimas“. Maalitud muide minu sünniaastal. Akvarellide, ehk vesivärvidega. Kuigi siin on ju ka hobused, ja nii mõnedki sürreaalsed kujundid ja muidugi moonutatud perspektiivitunnetus – Hitler hoiab ühe käega hobuse sabast, teisega teadagi millest. Võib öelda, et šokeeriv.

Aga kõik Hitleriga seonduv on šokeeriv. Võiks arvata, et me teame juba kõike Hitleri jõhkrustest ja rõvedustest, aga näib, et temaga seonduv on ammendamatu, ikka ja jälle suudab see hämmastada, ehmatada ja üllatada, kuivõrd palju ja erisugust kurjust ta suutis korda saata. 

Ka Tallinna Linnateatris Aprillis 2020 esietenduvas „Nad tulid keskööl“ TAUSTAL on Hitler. Tema tegevus, jõud, ärritav kohalolu pole küll füüsiliselt laval, ent absoluutselt iga stseeni taustaks, igas hetkes kohal. Eestlased ju janunevad teise maailmasõja ja Hitleri-teemade järele. Hämmastav isegi, et seda aega tihedamalt teatrilavadele ei tooda. See on aeg kui meie vanemad, vanavanemad olid või võisid sattuda sellistesse olukordadesse. Natsid viisid koonduslaagritesse 1/8ndik juudid, ehk siis kui Sinu kasvõi üks vanavanavanematest oli juut, oli ka Sinul minek. Minu isa oleks viidud, mina oleksin pääsenud.

„Nad tulid keskööl“ peategelase Hans Litten’i isa oli oma etnilisuselt juut, kuigi pöördus juba ammu enne natside tõusu kristlikku usku. Poeg seevastu oli uhke oma juurte üle ning isegi õppis heebrea keelt. Juristina keskendus kohtus töölisklassi ja kommunistide kaitsemisele. Tuleb siiski märkida, et ise ta stalinist ei olnud.

On vaja ära märkida ka see, et pea kõigi tegelaste näol on siin tegemist päriselt elanud inimestega, mõned tegelased on kokku seotud mitmetest teatud ameti esindajatest, nagu näiteks natsidoktor. Ja see lugu baseerub päriselt sündinud juhtumitel. Laval käivitub tegevus hetkest kui Hans on juba Sonnenburgi kontsentratsioonilaagris sunnitööl. Ta nimelt julges teha sellise ennekuulmatuse aastal 1931, et kutsus Hitleri tunnistajaks kohtupinki. Hitleri erakonnaga seotud paramilitaarse rühmituse tegevuse tulemusena sai inimesi surma ning noor, julge jurist ajas ennast jumalikuks pidava poliitiku nurka. See ärritas Hitlerit hingepõhjani. Ühest küljest see, et ta oli üritanud jätta Natsi-parteist pilti kui rahumeelsest, demokraatlikust erakonnast, aga Litten tõi välja vastupidist tunnistavad tõendusmaterjalid. Ja veelgi enam ilmselt ärritas Hitlerit see, et keegi intelligentne juudist naga tuli ja madaldas teda tavainimese ja mis veel hullem juudiga samale tasandile. Ega see ei jäänud ju märkamata ning muidugi pöörati ka toona meedias tähelepanu. 

On teada ka üks intsident – ja seegi näitab kuivõrd läbimõeldud tema poliitiline imidž oli - Hitler pärast 3 tunnist ülekuulamist kohtumajast väljudes (ka tulevane Linnateatri lavastus on homaažina täpselt 3 tunni pikkune) kukutas kinda, mida üks tema lakeidest kohe haaras üles tõstma, aga Hitler ei lasknud, vaid kummardas ISE oma kinda järele. Igal liigutusel, igal sõna oli tegelikult täpne koht. Kuigi ta ka ülekuulamisel mitmetele Litteni argumentidele vastas, et näiteks need vägivaldsed sõnad Natsi-partei propagandajuhi Goebbels’i väljaantud brošüüris, kus „Saksa rusikaga revolutsiooni“ lubatakse ning „pead hakkavad veerema“ -ütlused on vaid "ülekantud tähenduses retoorika" ning ei tähenda seda „päriselt“.

See eelnev on tegelikult taustainfo lavastuse sisule. Lavale jõuab samaaegselt, kuid kahe erineva fookusega ja lõpuks kokkujooksvad teekonnad. Ühest küljest poeg – Hans Litten – Priit Pius’i kehastuses. Keda solgutatakse ühest koonduslaagrist teise. Ajaloost on teada, et kõigepealt saadeti ta Sonnenburgi sealt edasi Lichtenburgi koonduslaagrisse ja nendes kahes toimub ka suurem osa Hansu tegevustest laval, jõudes viimasteks stseenideks Dachau’sse. Olgu öeldud, et päris elus viibis ta kuu aega enne Dachau’d ka Buchenwaldis. 

Kuid siin jookseb paralleelselt ka samaaegselt poja eest võitleva ema teekond ja tema, nagu publik ei tea iga detaili, mis poja teekonnal toimub. Publikule siiski näidatakse nii üht koma teist. Ema, suurepärase ja siin südantlõhestava Anu Lamp’i mängituna, on vaataja sillaks 1930ndate Saksamaaga. Ema on nii jutustajaks, pöördudes otse publiku poole, kui osaleb ka teiste näidendi tegelastega tegevustikus. Kaval nipp, sest nõnda elab seda kõike läbi vast ehk isegi lihtsamalt samastumist võimaldavalt tasandilt – lapsevanema mure oma lapse pärast. Soov aidata, soov päästa. Tundsin seda iga oma ihurakuga. Sellise ülekantud tunde tekkimise võimaldab vaid väga suur näitleja. Olgugi, et see toimus minu peasisesel laval, kuid igatahes Anu kehastatuna. Mehe ja isana tundsin siin isegi kolmelt suunalt emotsioone – isana soovi kaitsta, mehena lohutada naist ja teisalt vangis oleva mehena vastu võidelda.

Priit Pius, kellelt me oleme ju näinud nii mõningaidki tugeva, jõulise mehe rolle, laiendab siin natuke oma prismat. Littenist tegelikult ei ole palju teada. Näidendi autor Mark Hayhurst, kes muide on ka filmitegija ning ka see näidend on väga filmistsenaariumlik, ütleb, et tänu Litteni vasakpoolsetele vaadetele ei pööranud Lääs temale tähelepanu ja kuna ta võitles Stalinistliku hierarhia vastu, siis ka idapoolel polnud tema vastu sümpaatiat. Kuid milline ta oli inimesena? Traatraamidega prillid, sõnaosav jurist. See kõik on väline. Tema ema kasvatas oma poja kultuurilembeliseks, aga Hansu kohta räägitakse ka, et ta ei olnud nö. inimeste inimene, samas kui kaasvangid väga kiidavad mehe viisakust ja meeldivat olekut. Kahe sõnaga - vastuoluline karakter. Selles mõttes ju näitleja jaoks vaba valik, ehk keegi kindlalt ei tea, teisalt aga paras pähkel Priidu jaoks natuke maha kiskuda endast tugevaid toone. 

Vastuoluline on ka see, et kuigi vaatajana me teame kui tõsine see olukord on, siis dialoog, mida Hans oma kaasvangidega Sonnenburgis räägib on vägagi vaimukas. Ühe tema vangikaaslase mõnitav monoloog „Austria transvestiidi“ kohta valvurile on veidi varem meeste vahel arutluse all oleva teema – „mis on julgus“ – kulminatsioon ja filosoofiliselt veelgi, nii otseselt julguse kui ka kogu toonase võimu ja murtud inimeste situatsiooni kohta mõtteid laiendav. 

Ja seda „murdmist“ on siin palju! Natsid näiteks lasksid juutidel nende mõnitamiseks laulda natsilaule. Võib vaid ette kujutada, kuidas reageeriti Litteni julgusele ühes natside korraldatud laagrietenduses lugeda luuletust „Mõtted on vabad“.

Loos tuleb välja veelgi uusi nurki natside jõhkrustest. Hitler muidugi valis Litteni spetsiaalselt välja ja kõik tema alamad ning koonduslaagrijõhkardid teadsid oma "suure juhi" viha selle vangi vastu ning nõnda sai ta eriliselt vägivaldse kohtlemise osaliseks kõigilt füüreri alamnatsidelt.

Hayhursti tekst on tõesti terav ja oma õudusest hoolimata kohati isegi vaimukas ja kogu lugu on väga tugevaid emotsioone tekitav. Lugesin seda kõva häälega ette ja no lõpus see lugemine läks väga hakituks kätte ära, sest kuidas Sa loed häälega, kui hoopis kisub nutma…

Linnateater on kätte saanud ühe väga olulise näidendi. Kuigi tegevus toimub u.85 aasta taguses ajas, siis vast ehk kõige rohkem õõva tekitab veel tõsiasi, et need toonased hoiatusmärgid on vägagi ikka veel aktuaalsed ka tänapäeval:
„pead hakkavad veerema“, 
"sõna… ptüi „mõte on vaba“(Gedanken Sind Frei) 
kas need mitte ei meenuta midagi, mis meie ümber on toimumas…

Selles mõttes tuleb tunnustada, et ka Linnateater teatava määral näitab üles Littenlikku julgust selle loo oma repertuaari võtmisega. Nendest teemadest tuleb rääkida. Ei tohi unustada. Ei tohi pöörata selga hoiatavatele punastele lippudele, mis nagu näha tõusevad üha uuesti ja uuesti meie tänapäevas.

Kunstiliselt aitab meid siin transformeeruda 1930ndate Saksamaale Jaagup Roomet. Väga oluliseks tõuseb ka valgusrežii, mille on kontseptuaalselt juba ka näidendi autor sisusse sisse kirjutanud, aga seda raskem lavastaja Dianxil leida tabav tasakaal, et ei tekiks kustu-põlema tuledega mängimise efekti. No pressure 😊Autor annab ehk liigagi palju võtmeid kätte, aga teame ju kui fantaasiarikas Diana lavastajakäekiri on, seega on siit oodata nii mitmeidki lisatud mõtteid tema poolt.

Ardo Ran Varres’e spetsiaalselt lavastuse jaoks kirjutatud imeilus muusika on siin-seal tajutavalt Saksamaale viitav, ent siiski, ja mis peamine - tundeid veel omakorda vaatajas/kuulajas esilekutsuv. 

Lisaks juba mainitud peategelaste näitlejatele - emale ja pojale – Anule ja Priidule -  Hansu isa, natsidoktori, ühe olulise briti „lootusena“, kaasvangide ja vangivalvuritena astuvad üles veel mitmed Linnateatri kahurväest – Egon Nuter, Indrek Ojari, Argo Aadli, Tõnn Lamp ja Kalju Orro. Ja nagu öeldud, siis teatud moel on kohal ka Suur H ise. Selle kogemiseks-tunnistamiseks tuleb endal seda vaadata.

Hoiatus!!! Ettevaatust, laval on jõhkrust, verd ja surma. Lugu on hämmastav,  üllatusi, lootust ja pettumusi täis. Kogeda saab mitmeid erinevaid emotsioone vaimukusest vihani. Kurbusest ja kaastundest rääkimata.

Uhke on tõdeda, et tänapäeval austatakse Littenit väga. Berliini Juristide Liit näiteks kannab tema auväärset nime.

Esietendus aprillis 2020! Tasub oodata!

pühapäev, 1. september 2019

August 2019 - teatrikuu kokkuvõte


Anu Välba laskis Vikerraadio hommikusaates juba nädal aega tagasi Viktor Tsoi ja tema bändi Kino "Kontšitsa leto" (üks parimaid venekeelseid laule läbi aegade), ja kuigi ametlikult algab sügis ju alles septembri teises pooles, siis minu jaoks sai suvi läbi 31.augustiga, ehk eile. Enne veel kui ühe suurema suveteatri kokkuvõtte koostan, tuleb ka suve viimasele teatrikuule joon alla tõmmata ning parimad aupaistesse särama tuua.

Augustikuus jõudsin teatrisse 9 korda + 1 lisandus ka juunis mängitud ning ERRi poolt ülesvõetud teleteatrina. Kuna sellel salvestusel oli nii hea tase ja kvaliteet ning see väga-väga meeldis, siis otsustasin arvestada ka telelavastusega - täiesti võrdsetel alustel ülejäänud 9 saadud teatrielamusega. Ehk siis lisaks kodusele televiisorile Raplamaa maamajas, viis augustikuine teatrielamuste jaht nii kaugele Setomaale Treski Küüni kui ka Pärnu Endlasse, Hiiumaale Soonlepa Karjamõisa kui ka Pirita kloostrivaremetesse Birgitta Festivalile. 2 korda sai käidud ka Vene Teatris, mis asub mu kodust vähem kui 5 minuti jalutuskäigu kaugusel, korra jalutasin kaks korda pikema tee kaugusele Piip ja Tuut Mängumajja ning korra kolm korda kaugemale, ehk 15 minutise jalutuskäigu kaugusele Kellerteatrisse.

Kui üldiselt rääkida, siis tase oli väga kõikuv - 1 teatrielamus sisenes aasta 10 suurima, 1 jäi jällegi aasta 10 kehvema sekka. Kuid tugevad 4 tärni tükid olid selgelt ülekaalus - neid oli 10nest 6. Žanre oli ka seinast seina - 2 visuaalteatri etendust, absurdi, põnevust ja muidugi komöödiat, muusikat ja elulugu, etnot ja 2 neist 10nest olid täiesti sõnadeta, kuigi mitte otseselt tantsuetendused, siis seega vägagi füüsilisele rõhku asetades. Vaid 3 neist olid riiklike teatrite  looming, ülejäänud pigem projektiteatrid või indie-teatrid. Korra ka EMTA lavakooli õpilaste jõududega valminud lavastus.
Olgu lisatud, et kogu sellel aastal 1.septembriks kokku, ehk sügishooaja alguseks olen näinud 92 erinevat lavastust.

Kuid lähme asja juurde. Toon igas kategoorias välja kuni 3 parimat, ehk need, mis terve aasta lõikes enda jaoks üles tähendasin.

SUURIM TEATRIELAMUS

1. Vanahunt - Taarka Pärimusteater
2. Hakkame, mehed, minema - Ekspress Meedia teatriprojekt
3. Tantsutund - Endla

Vanahunt tuli ja sööstis otse terve teatriaasta TOP10sse! Oli see vast äge, lõbus ja huvitav setokeelne lugude jutustamine!


PARIM LAVASTAJATÖÖ

1. Helena Kesonen - Vanahunt (Taarka Pärimusteater)
2. Artjom Garejev - Vaenlane (Vene Teater)
3. Kersti Heinloo/Raho Aadla - Emilie Sagée (Kellerteater)


PARIM AUTORITEATER

1. Andri Luup - Muna (Theatrum)


PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA

1. Janek Sarapson - Tantsutund (Endla)
2. Gert Raudsep - Hakkame, mehed, minema (Ekspress Meedia teatriprojekt)
3. Igor Rogatšov - Vaenlane (Vene Teater)


PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA

1. Kadri Rämmeld - Tantsutund (Endla)
2. Kärt Tammjärv - Muna (Theatrum)


PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA

1.-3. Martin Tikk - Vanahunt (Taarka Pärimusteater)
Siim Angerpikk - Vanahunt (Taarka Pärimusteater)
Kristian Põldma - Vanahunt (Taarka Pärimusteater)


PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA

1. Jekaterina Moskalenko - Vanahunt (Taarka Pärimusteater)
2. Maria Peterson - Muna (Theatrum)


PARIM NOOR NÄITLEJA (ALLA 30-AASTANE NÄGEMISE HETKEL)

1. Martin Tikk - Vanahunt (Taarka Pärimusteater)
2. Kärt Tammjärv - Muna (Theatrum)
3. Artur Linnus - Vanahunt (Taarka Pärimusteater)
Tahan siin ära tuua ka 3 järgmist, sest muidu jäävad lavakooli Becketti-murdjad alusetult tähelepanuta:
4. Kaarel Pogga - Godot'd oodates
5. Simo Andre Kadastu - Godot'd oodates
6. Jan Erik Ehrenberg - Godot'd oodates


60+ VANUSES NÄITLEJATÖÖD

Noori oli tõeliselt palju möödunud kuul lavalaudadel, aga augustis ei näinudki 60+ generatsioonilt ühte ainsatki uut rolli.


UUED NÄITLEJAD (NEED, KEDA AASTAL 2019 ESMAKORDSELT NÄEN LAVAL MÄNGIMAS)

1. Igor Rogatšov - Vaenlane (Vene Teater)
2. Claus Mootse - Vanahunt (Taarka Pärimusteater)
3. Joonas Vatter - Vanahunt (Taarka Pärimusteater)


PARIM INDIE-TEATER

1. Vanahunt - Taarka Pärimusteater
2. Muna - Theatrum
3. Emilie Sagée - Kellerteater


PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

1. Jekaterina Sedova - Vasjake (Vene Teater)
2. Kristjan Suits/Maia Vahtramäe - Emilie Sagée (Kellerteater)
3. Artjom Garejev/Ellen Hasselbach - Vaenlane (Vene Teater)


PARIM KOSTÜÜMIKUNSTIKUTÖÖ

1. Mailiis Laur - Vanahunt (Taarka Pärimusteater)
2. Andri Luup/Maria Peterson - Muna (Theatrum)
3. Kristjan Suits - Emilie Sagée (Kellerteater)


PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA

1. Hirvo Surva/Estonia poiste- ja noormeestekoor - Hakkame, mehed minema (Ekspress Meedia teatriprojekt)
2. Kristjan Järvi/Kristo Matson - Planeet Harmoonia (Birgitta Festival)
3. Liisa Koemets - Vanahunt (Taarka Pärimusteater)


PARIM HELILOOJA (ORIGINAAL, LOODUD LAVASTUSE JAOKS)

1. Raido Linkmann - Emilie Sagée (Kellerteater)
2. Liisa Koemets - Vanahunt (Taarka Pärimusteater)


PARIM LAUL ETENDUSES (MIDA VAREM POLE KUULNUD SELLES VERSIOONIS)

1. Petserihin lähen, luvva ärä müün - Vanahunt (Taarka Pärimusteater)


PARIMAD VISUAAL-/TEHNILISED LAHENDUSED/VIDEOKUNSTNIK

1. ??? - Vaenlane (Vene Teater)
2. Sander Põldsaar/Pille Kannimäe - Planeet Harmoonia (Birgitta Festival)
3. Argo Valdmaa - Tantsutund (Endla)


PARIM VALGUSKUNSTNIK

1. Priidu Adlas - Planeet Harmoonia (Birgitta Festival)
2. Anton Andrejuk/Igor Kapustin - Vaenlane (Vene Teater)
3. Elerin Tammel - Vanahunt (Taarka Pärimusteater)


PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS

1. Renate Keerd - Tantsutund (Endla)
2. Raho Aadla/Arolin Raudva - Emilie Sagée (Kellerteater)
3. Kati Kivitar - Planeet Harmoonia (Birgitta Festival)


PARIM TANTSIJA, MITTE-TANTSUETENDUSES

1. Kadri Rämmeld ja Janek Sarapson - Tantsutund (Endla)
2. Arolin Raudva - Emilie Sagée (Kellerteater)
3. Emma Tross ja Oliver-Marcus Reimann - Me mängime armastust (Piip ja Tuut Teater)


PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

1. Andri Luup - Muna (Theatrum)
2. Andra Teede - Hakkame, mehed, minema (Ekspress Meedia teatriprojekt)


PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA (ESMAKORDSELT EESTI LAVAL)

1. Mark St Germain - Tantsutund (Endla)
2. Amelie Nothomb - Vaenlane (Vene Teater)


PARIM DRAMATISEERING

1. Ott Kilusk - Vanahunt (Taarka Pärimusteater)
2. Daniil Zandberg - Vasjake (Vene Teater)


PARIM TAASLAVASTUSE ALUSMATERJAL

1. Dajan Ahmet - Me mängime armastust (Piip ja Tuut Teater)


ESMASKORDSE DRAMATISEERINGU ALUSMATERJALI LUGU

1. Feodor Vanahunt - Ilosa' ja pogana' jutu (Taarka Pärimusteater)
2. Leonid Andrejev - Vasjake (Vene Teater)


PARIM ANSAMBLIMÄNG

1. Vanahunt - Taarka Pärimusteater


PARIM KOMÖÖDIA

1. Vanahunt - Taarka Pärimusteater
2. Tantsutund - Endla


PARIM PÕNEVIK

1. Vaenlane - Vene Teater
2. Emilie Sagée - Kellerteater


PARIM MUUSIKALINE/TANTSULINE/EKSPERIMENTAALNE LAVASTUS

1. Vanahunt - Taarka Pärimusteater
2. Hakkame, mehed, minema - Ekspress Meedia teatriprojekt
3. Emilie Sagée - Kellerteater


PARIM LASTE- JA NOORTETEATER

1. Me mängime armastust - Piip ja Tuut Teater


AUGUSTIKUU KÕIGE TEGIJAMA TEATRID (VASTAVALT SIINSETE MAINIMISKORDADE JÄRGI)

1. TAARKA PÄRIMUSTEATER (21)
2. VENE TEATER (11)
3. KELLERTEATER (9)


INSTAGRAMMIS ÜLE 40 SÜDAME

1. PIIP JA TUUT TEATER - Me mängime armastust (52)
2. EKSPRESS MEEDIA TEATRIPROJEKT - Hakkame, mehed, minema (49)


FB SEINAL KOGUSID KÕIGE ROHKEM LUGEJAID JA NÄGIJAID

1. Tallinna Linnateateri 07.09 toimuv hooja avamine (1231)
2. Teatrisoovitused septembriks (1038)
3. Juuli 2019 - teatrikuu kokkuvõte (955)


BLOGIS KÕIGE ROHKEM LOETUD LOOD AUGUSTIKUUS

1. Eesti jumalad - Paide Teater (1228 erinevalt IP aadressilt)
2. Kadri - Emajõe Suveteater (664 erinevalt IP aadressilt)
3. Teatrisoovitused septembriks  (603 erinevalt IP aadressilt)


Kui nüüd lähituleviku teatrile otsa vaadata, siis septembri esimene pool tuleb tõeliselt kiire aeg. Plaanidest on paigas VAT Teatri "Kosmilised saialilled", aga sellest ma ei kirjuta. Edasi lubasin lolli peaga Tallinna Linnateatri hooaja avaüritusel ühe väikse kõne pidada. Nüüd kahetsen, aga mul on selline komme, et kui kord on midagi lubatud, siis tuleb see ära teha, olgugi, et ma arvestasin ainult selle kõige väiksema saaliga... no pole hullu, saame hakkama. Päev pärast Linnateatrit lendan Araabia Ühendemiraatidesse, et osaleda koos Eesti presidendiga Energia maailmakonverentsil Abu Dhabis ja pärast seda külastada kohta, kuhu tuleb Dubai EXPOl järgmisel aastal Eesti paviljon. Samal õhtul kui Araabiast koju lendan, lähen Rakvere Teatrisse uut Bergmanit vaatama("Nagu peeglis") ja kohe järgmisel päeval põrutan Viljandi Ugalasse ühe oma lemmikraamatu dramatiseeritud lavastust uudistama ("100-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"). Paar päeva pärast Viljandit tagasi Tallinnasse, kus on võimalus näha Fine5 uuslavastust "Mina olin siin", mida õnneks mängitakse/tantsitakse mu kodu kõrval. Neist kolmest lavastusest saab pärast lugeda siit blogist ka minu peegeldust. Üsna kuu keskel on veel ees Von Krahli Teatri läbi aegade võimsaim ettevõtmine "Jaik"... aga ka sellest ma siin ei kirjuta. Lisaks võtan osa ja kirjutan ka TILT-improfestivali elamustest. Kuu viimasel kümnel päeval on teatriplaanid veel hetkel olematud, aga vaatab siis, kuhu ja mida veel jõuab.

Oktoobri soovitused ilmutan siin septembri keskpaigas. Ja kuna teatriaastad liiguvad ikka hooaegade kaupa, mis ju just nüüd algas ja mõnes teatris algab kohe, siis on paslik soovida ka
"Head vastalanud uut TEATRIAASTAT!" :)

(Üleval on kasutatud fotot augustikuu suurima teatrielamuse pakkunud lavastusest "Vanahunt". Foto on pärit Taarka Pärimusteatri FB seinalt.)

teisipäev, 20. august 2019

Esimesed suudlused - Salme Teater


Enne teatrielamuse peegeldust, tahaksin öelda kui meeldiv on külastada Salme Teatri etendusi. Minu jaoks on see küll alles teine kord, aga seal on üks säravate silmadega inimene, kellest on kujunemas minu jaoks "Salme Teatri hing" - Inge Kaseleht (ma ei tunne teda), kes publikut vastu võtab ja saali juhatab ning see kuidas ta seda teeb, annab täiesti märkamatult aimu, et siia on Sind oodatud...

Teine kord Salme Teatris ja teine kord võimalus etendust vaadata ise ka laval istudes. Olgu öeldud, et minu eelmise külastuse üks peamisi põhjuseid, oli näha, kuidas Jaanus Nuutre lavastajana on, aga lisaks tahtsin avastada-sukelduda Mrožek'i "Suvepäev"a ja avastada uusi näitlejaid. Seekord oli materjal minu jaoks täiesti teisejärguline, sest olen seda juba suurepärases Madis Kalmeti lavastatud Endla Teatri versioonis näinud, mida ületada on praktiliselt võimatu ning kõigest 1 uus näitleja, keda "avastada" ja nõnda oli Nuutre arengu tunnistajaks lavastajana veelgi suurema tähtusega. Ja mees ei petnud ootuseid. Ütlen kohe alguses ära, et just see osutuski tüki üheks kahest suurimast väärtusest, sest tegelaste armastuslugu läbi seitsme vanuse "piltide" töötab kui valatult, aga Jaanus pole läinud lihtsat radapidi ning võtnud well-made-play ja pannud selle lavale ja kõik. Ei, tema on toonud ka "kolmanda tegelase" mängu - muusika! Ja ilmselt üsna häbematult, aga selle eest ausalt ütlen välja, et see on võiduvalem. Kui poleks olnud suurepärast - muide üht käesoleva teatriaasta parimat muusikalist ja heli live-kujundus draamalavastuses - Jürgen Kristoffer Korstniku poolt, siis usun, et ma ei räägiks nii helgeid sõnu siin ja ei soovitaks nii julgelt seda vaatama minna :) Kuid sama palju kui see andekas muusik/helilooja ennast ja oma loomingut siia kogu raami kaunistuseks andis, on see ju ikkagi lavastaja idee ja oskus integreerida sobival määral ning just sellist tüüpi kujunduslikku tervikusse. Igatahes superhea lahendus!

Eks lugu on ju ise ka väärt avastamist (eriti kui eelmainutud Piret Laurimaa - Sepo Seemanni duett - minu 2009.a TOP10 teatrielamus) nägemata jäi. Armas, südamlik, mõned kutsuvad selliseid "taskuräti"-tükkideks - läheb kõigile otsemat teedpidi hinge. Mary ja John, kes esimest korda kohtuvad 11-aastastena, hüppavad sealt edasi 17-aastasteks, siis noorus, vajane-, keskmine- ja hiline keskkiga ning kõige lõpus muidugi vanadus oma haigustega. Inimesed on samad, kuigi muutuvad ju ajas, saavad targemaks, prioriteedid muutuvad, maailmanägemus ja eneseteadlikkus muutub. Ka elu ise sõidab igal viisil sisse oma tõusude ja mõõnadega. Ainult üks asi ei muutu - kui on armastus, siis see ON.

Näitlejateks tublid harrastajad - Maarja Korstnik (minu jaoks esmatutvus) ja Rainer Miller (tuttav ka Salme Teatri "Suvepäevast"). Nende Mary ja John olid siis sellised... kuigi siinses adapteeringus eestlaslikult "Maris" ja "Johan". Ja selline eestistamine oli igati õigustatud otsus, eriti kuna tekstist käib läbi muidu ka "Tallinn" ning see lugu ongi universaalne ja kuigi toimub nö. "salakohas", siis üldsegi mitte kohaspetsiifiline. Ainult ühes, kirikuskäimise-stseenis, tundsin teatavat õrna välismaalikku võõristust.

Näitlejaid hoidusin kiivalt võrdlemast proffidega, kuigi paratamatult ka ilma selleta oli väga selge, et tegemist on harrastajatega. Lavastaja on teinud oma eelmisega võrreldes ilusa arenguhüppe ja näed, et ruumikasutus ja dünaamika, stseenide ülesehitused ning juba mainitud muusika/heli lisand on naudinguline ja avastuslik. Kui midagi paluda, siis just harrastusnäitlejatega töötades veelgi jõulisemat näitejuhtimist. Seal kus profid ilmselt haaravad õhust ja oskavad oma karakterid üles ehitada ning nendesse ka läbi lavastuse tegelase arengu sisse puhuda, selles kohas on harrastusnäitlejatel vaja proffidest rohkem tuge. Ma ei ütle üldse, et Maarja ja Rainer ei oleks lugu ära jutustanud oma mänguga, aga kui tegelased vananevad loo jooksul 11-aastasetest 72-aastasteks, siis vähemalt minu vaatenurgast ei toimunud nendes karakterites sisemist arengut. Väliselt küll ja õnneks vanuse-muutuste "mängimise" lõksu astudes mõned korrad, ent ikkagi kokkuvõttes ei olnud see vananemine piisavalt usutav. Siin võib muidugi olla ka kaudsemat sorti mõjutegureid - kaasatud on küll grimmikunstnik, kuid jällegi oleks vaja palju julgemalt sellele läheneda (eriti naistegelase osas) jms. Lisaks kuigi ma olen kindel, et Jaana Volke on riietuse läbi mõelnud, siis ometi oli eriti naisel vanimas eas tegelase ja riietuse vahel teatav lahkheli. Kuid välisele ei saa ka liialt põhjusekaalu anda, sest ikkagi ka tegelastel endal teatava vanuse juures on võimalik lisada maneere (või varem neid maha keerata) ja väikseid, vaevaltmärgatavad käitumuslikke eripärasid, mis annavad usutavust juurde ja ehitaksid need inimesed ja nende kokkukõla üles, sedasi, et see loo jälgimisel eraldi tähelepanu ei köidaks.

Just seda teatavat orgaanilisust jäingi ma seekord kõige rohkem igatsema, mida võib-olla võiks saavutada julgemate otsustega, läbimõeldumate rollijoonistega (a la osadeks lahti - kus ja kuidas ma olen 11-aastaselt, milline muutus on toimunud 17-aastaseks ja sealt edasi. Pidades silmas, et kokkuliimida siin väga palju pole vaja, kuna areng toimubki konkreetsete hüpetega, kus vahemaa on vaid aimatav). Teisalt mul puudub ka laiem harrastusnäitlejatega võrdlusmoment ning sellepärast võib olla sellel skaalal oli tegemist suurepäraste rollidega. Sellepärast toimisid need rollid palju paremini keskmistes vanustes. See aitas ka paremini vaataja selle tundemaastiku sisse ja nõnda elas nendele inimestele kaasa kuni lõpuni välja. Tegelikult on tobe nuriseda, sest need inimesed teevad seda ju oma vabast ajast ja tegemisnauding oli kahtelmata ka kõige kaugemasse ritta paista ning see on juba pool võitu, sest kui laval tegijatel silmad säravad, see sütitab ka sära vaatajate silmades ning just nii ka "Esimeste suudluste"s on! Ja kuigi siit võib välja lugeda teatavad kriitikat, siis loodan, et mõlemad näitlejad mängides avastavad juurde, kus ja kuidas midagi (isegi väikest ja märkamatut) oma rollijoonistesse ja misanstseenidesse lisada/mugandada ning nõnda saab sellest väga hea.

Igatahes on tervik kui üks mõnus romantiline komöödia ja kõik peaksid siit leidma samastusmiskohti oma enda või lähedaste/tuttavate eludega. Selles mõttes oli minul vaadates isegi pisut kahju, et olen seda lugu varem näinud. Kui ei teaks kuidas kogu sellisele vanuselisele ülesehitusele on elumuudatustega väga kaasahaarav lugu üles ehitatud, siis olen veendunud, et see meeldiks veelgi enam!

Natuke kahju oli seda ilma elukaaslaseta vaadata, sest pärast etendust, kui sealt lavalt alla kobisin ja kaaspublikut paremini nägi ja tajus, siis armas oli näha, kuidas isegi eakad paarid kõndisid sealt minema käsikäes, noortest rääkimata :)

Lool on suur ❤️ ja suhkruna põhjal üks aegade romantilisemaid viimaseid lauseid!

Hinnang: 3+
Minu siiani sellel aastal vähese harrastusteatri kogemuse põhjal, on see nähtud 5st kahtlemata parim ja mõnede asjade peale silma kinni pigistades ka kõige profim. Emotsioonid kiskus ka (küünilises minus) pinnale, kuigi päris pisarateni vähemalt sellel vaatamiskorral ei liigutanud. Kammerlik, ühe armastuse lugu, kus on sees terve suhtekaar - tutvumisest ja armumisest, läbi lastesaamiste, teistesse armumiste, keskeakriiside, vanapaari armastuseni välja. Eks ta on parajalt suur tükk proffidegi jaoks, kuigi võib tunduda esialgu lihtsa ja eluliselt hõlmatavana, sest lugu ise ju kannab ka ning on väga tugev. Kuid mõnikord tulebki julgelt ka suurelt mõelda ning teha raskemaid ja väljakutsuvamaid asju. Olen veendunud, et see "Esimesed suudlused" kõiki tegijaid arendas jälle suure sammu edasi! Ja Jaanus Nuutre järgmisi lavastusi ootan veelgi suurema huviga.


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

ESIMESED SUUDLUSED

Autor: Jay D. Hanagan

Ühel sügiskuu pühapäeval kohtuvad laguneva kuuri ees lapseohtu Johan ja Maris. Esimesest suudlusest algab teekond, mis kestab nende jaoks järgmised kuuskümmend aastat. Lavastus toob vaimukal ning südantsoojendaval moel publiku ette nii teismeea valud, noorusaja rõõmud, abielu, lapsevanemateks olemise kui vanavanemateks saamise. See on lugu kõige isiklikumatest hetkedest, rõõmudest ja muredest, mis peaks pakkuma äratundmist kõigile vaatajatele.

Lavastaja ja dramaturg: Jaanus Nuutre
Osades: Maarja Korstnik, Rainer Miller

Helilooja: Jürgen Kristoffer Korstnik
Etendusejuht Inge Kaseleht
Kunstnik Jana Wolke
Valguskunstnik Margus Ruhno, Merily Roopärg
Grimm: Mari Simm
Lavastuse fotod: Robin Roots

Esietendus 17.05.2019
Etendus kestab 2 tundi 20 minutit, ühe vaheajaga