pühapäev, 10. märts 2024

Oscarivõitjate ennustused 2023.aasta filmidele + OSCARIVÕITJAD kohe kui need teatavaks tehakse


Kõik filmid, kõikides kategooriates on nähtud (sh.lühifilmid)

(hiljem lisatud: ennustasin 18/23st õigesti - võitjad iga kategooria all punasega)

Best Film:
ennustan - Oppenheimer
isiklik lemmik nominentidest - Oppenheimer
OSCARIVÕITJA: OPPENHEIMER

Best Director:
ennustan - Oppenheimer
isiklik lemmik nominentidest - Justine Triet - Anatomy of a fall
OSCARIVÕITJA: CHRISTOPHER NOLAN - OPPENHEIMER

Best Actor:
ennustan - Cillian Murphy - Oppenheimer (kuigi hoian Giamattile pöidlaid)
isiklik lemmik nominentidest - Paul Giamatti - The holdovers
OSCARIVÕITJA: CILLIAN MURPHY - OPPENHEIMER

Best actress:
ennustan - Lily Gladstone - Killers of the Flower Moon (paljud ennustavad ka Emma Stone'i)
isiklik lemmik nominentidest - Sandra Hüller - Anatomy of a fall
OSCARIVÕITJA: EMMA STONE - POOR THINGS

Best supporting actor:
ennustan - Robert Downey jr - Oppenheimer (De Niro oli ka ikka väga hea)
isiklik lemmik nominentidest - Robert Downey jr - Oppenheimer
OSCARIVÕITJA: ROBERT DOWNEY JR - OPPENHEIMER

Best supporting actress:
ennustan - Da'Vine Joy Randolph - The holdovers
isiklik lemmik nominentidest - Emily Blunt - Oppenheimer
OSCARIVÕITJA: DA'VINE JOY RANDOLPH - THE HOLDOVERS

Best original screenplay:
ennustan - Anatomy of a fall (samas oleks sama rõõmus kui võidaks The holdovers)
isiklik lemmik nominentidest - Anatomy of a fall
OSCARIVÕITJA: ANATOMY OF A FALL

Best adapted screenplay:
ennustan - American fiction (oleks lahe kui üllataks hoopis The zone of interest)
isiklik lemmik nominentidest - Oppenheimer
OSCARIVÕITJA: AMERICAN FICTION

Best cinematography:
ennustan - Oppenheimer
isiklik lemmik nomiinentidest - Oppenheimer
OSCARIVÕITJA: OPPENHEIMER

Best film editing:
ennustan - Oppenheimer
isiklik lemmik nominentidest - Oppenheimer
OSCARIVÕITJA: OPPENHEIMER

Best production design:
ennustan - Barbie (kuigi kõik ennustavad, et Poor things)
isiklik lemmik nominentidest - Barbie
OSCARIVÕITJA: POOR THINGS

Best costume design:
ennustan - Poor things (kõik ennustavad Barbiet)
isiklik lemmik nominentidest - Napoleon
OSCARIVÕITJA: POOR THINGS

Best international feature film:
ennustan - The zone of interest
isiklik lemmik nominentidest - The zone of interest
OSCARIVÕITJA: THE ZONE OF INTEREST

Best documentary feature:
ennustan - 20 days in Mariupol
isiklik lemmik nominentidest - 20 days in Mariupol
OSCARIVÕITJA: 20 DAYS IN MARIUPOL

Best documentary short film:
ennustan - The ABCs of book banning (ennustatakse ka Last repair shop ja see ongi väga hea, aga eelistan enda lemmikut)
isiklik lemmik nominentidest - The ABCs of book banning
OSCARIVÕITJA: THE LAST REPAIR SHOP

Best animated feature Film:
ennustan - Spider-Man: across the Spider-Verse
isiklik lemmik nominentidest - The boy and the heron
OSCARIVÕITJA: THE BOY AND THE HERON

Best animated short film:
ennustan - Letter to a pig (kõik ennustavad War is over! - mis oli südantlõhestav ja ilus ja ajakohane)
isiklik lemmik nominentidest - Letter to a pig
OSCARIVÕITJA: WAR IS OVER!

Best original score:
ennustan - Oppenheimer
isiklik lemmik nominentidest - Oppenheimer
OSCARIVÕITJA: OPPENHEIMER

Best visual effects:
ennustan - Godzilla minus one
isiklik lemmik nominentidest - Mission Impossible: Dead reckoning: Part one (see rongisteen!) või The creator
OSCARIVÕITJA: GODZILLA MINUS ONE

Best makeup and hairstyling:
ennustan - Poor things (teised ennustavad, et Maestro või Oppenheimer)
isiklik lemmik nominentidest - Poor things
OSCARIVÕITJA: POOR THINGS

Best sound:
ennustan - The zone of interest (kuigi kõik ennustavad, et Oppenheimer)
isiklik lemmik nominentidest - The zone of interest
OSCARIVÕITJA: THE ZONE OF INTEREST

Best original song:
ennustan - What was I made for? - Barbie
isiklik lemmik nominentidest - What was I made for? - Barbie
OSCARIVÕITJA: WHAT WAS I MADE FOR? - BARBIE

Best live action short film:
ennustan - The wonderful story of Henry Sugar
isiklik lemmik nominentidest - Red, White and blue
OSCARIVÕITJA: THE WONDERFUL STORY OF HENRY SUGAR


---

Kõik 2023.aasta filmikunsti Oscarinominatsioonid on siin:

ACTOR IN A LEADING ROLE

BRADLEY COOPER
Maestro
COLMAN DOMINGO
Rustin
PAUL GIAMATTI
The Holdovers
CILLIAN MURPHY
Oppenheimer
JEFFREY WRIGHT
American Fiction
---

ACTOR IN A SUPPORTING ROLE

STERLING K. BROWN
American Fiction
ROBERT DE NIRO
Killers of the Flower Moon
ROBERT DOWNEY JR.
Oppenheimer
RYAN GOSLING
Barbie
MARK RUFFALO
Poor Things
---

ACTRESS IN A LEADING ROLE

ANNETTE BENING
Nyad
LILY GLADSTONE
Killers of the Flower Moon
SANDRA HÜLLER
Anatomy of a Fall
CAREY MULLIGAN
Maestro
EMMA STONE
Poor Things
---

ACTRESS IN A SUPPORTING ROLE

EMILY BLUNT
Oppenheimer
DANIELLE BROOKS
The Color Purple
AMERICA FERRERA
Barbie
JODIE FOSTER
Nyad
DA'VINE JOY RANDOLPH
The Holdovers
---

ANIMATED FEATURE FILM

THE BOY AND THE HERON
Hayao Miyazaki and Toshio Suzuki
ELEMENTAL
Peter Sohn and Denise Ream
NIMONA
Nick Bruno, Troy Quane, Karen Ryan and Julie Zackary
ROBOT DREAMS
Pablo Berger, Ibon Cormenzana, Ignasi Estapé and Sandra Tapia Díaz
SPIDER-MAN: ACROSS THE SPIDER-VERSE
Kemp Powers, Justin K. Thompson, Phil Lord, Christopher Miller and Amy Pascal
---

CINEMATOGRAPHY

EL CONDE
Edward Lachman
KILLERS OF THE FLOWER MOON
Rodrigo Prieto
MAESTRO
Matthew Libatique
OPPENHEIMER
Hoyte van Hoytema
POOR THINGS
Robbie Ryan
---

COSTUME DESIGN

BARBIE
Jacqueline Durran
KILLERS OF THE FLOWER MOON
Jacqueline West
NAPOLEON
Janty Yates and Dave Crossman
OPPENHEIMER
Ellen Mirojnick
POOR THINGS
Holly Waddington
---

DIRECTING

ANATOMY OF A FALL
Justine Triet
KILLERS OF THE FLOWER MOON
Martin Scorsese
OPPENHEIMER
Christopher Nolan
POOR THINGS
Yorgos Lanthimos
THE ZONE OF INTEREST
Jonathan Glazer
---

DOCUMENTARY FEATURE FILM

BOBI WINE: THE PEOPLE'S PRESIDENT
Moses Bwayo, Christopher Sharp and John Battsek
THE ETERNAL MEMORY
Maite Alberdi
FOUR DAUGHTERS
Kaouther Ben Hania and Nadim Cheikhrouha
TO KILL A TIGER
Nisha Pahuja, Cornelia Principe and David Oppenheim
20 DAYS IN MARIUPOL
Mstyslav Chernov, Michelle Mizner and Raney Aronson-Rath
---

DOCUMENTARY SHORT FILM

THE ABCS OF BOOK BANNING
Sheila Nevins and Trish Adlesic
THE BARBER OF LITTLE ROCK
John Hoffman and Christine Turner
ISLAND IN BETWEEN
S. Leo Chiang and Jean Tsien
THE LAST REPAIR SHOP
Ben Proudfoot and Kris Bowers
NǍI NAI & WÀI PÓ
Sean Wang and Sam Davis
---

FILM EDITING

ANATOMY OF A FALL
Laurent Sénéchal
THE HOLDOVERS
Kevin Tent
KILLERS OF THE FLOWER MOON
Thelma Schoonmaker
OPPENHEIMER
Jennifer Lame
POOR THINGS
Yorgos Mavropsaridis
---

INTERNATIONAL FEATURE FILM

IO CAPITANO
Italy
PERFECT DAYS
Japan
SOCIETY OF THE SNOW
Spain
THE TEACHERS' LOUNGE
Germany
THE ZONE OF INTEREST
United Kingdom
---

MAKEUP AND HAIRSTYLING

GOLDA
Karen Hartley Thomas, Suzi Battersby and Ashra Kelly-Blue
MAESTRO
Kazu Hiro, Kay Georgiou and Lori McCoy-Bell
OPPENHEIMER
Luisa Abel
POOR THINGS
Nadia Stacey, Mark Coulier and Josh Weston
SOCIETY OF THE SNOW
Ana López-Puigcerver, David Martí and Montse Ribé
---

MUSIC (ORIGINAL SCORE)

AMERICAN FICTION
Laura Karpman
INDIANA JONES AND THE DIAL OF DESTINY
John Williams
KILLERS OF THE FLOWER MOON
Robbie Robertson
OPPENHEIMER
Ludwig Göransson
POOR THINGS
Jerskin Fendrix
---

MUSIC (ORIGINAL SONG)

THE FIRE INSIDE
from Flamin' Hot; Music and Lyric by Diane Warren
I'M JUST KEN
from Barbie; Music and Lyric by Mark Ronson and Andrew Wyatt
IT NEVER WENT AWAY
from American Symphony; Music and Lyric by Jon Batiste and Dan Wilson
WAHZHAZHE (A SONG FOR MY PEOPLE)
from Killers of the Flower Moon; Music and Lyric by Scott George
WHAT WAS I MADE FOR?
from Barbie; Music and Lyric by Billie Eilish and Finneas O'Connell
---

BEST PICTURE

AMERICAN FICTION
Ben LeClair, Nikos Karamigios, Cord Jefferson and Jermaine Johnson, Producers
ANATOMY OF A FALL
Marie-Ange Luciani and David Thion, Producers
BARBIE
David Heyman, Margot Robbie, Tom Ackerley and Robbie Brenner, Producers
THE HOLDOVERS
Mark Johnson, Producer
KILLERS OF THE FLOWER MOON
Dan Friedkin, Bradley Thomas, Martin Scorsese and Daniel Lupi, Producers
MAESTRO
Bradley Cooper, Steven Spielberg, Fred Berner, Amy Durning and Kristie Macosko Krieger, Producers
OPPENHEIMER
Emma Thomas, Charles Roven and Christopher Nolan, Producers
PAST LIVES
David Hinojosa, Christine Vachon and Pamela Koffler, Producers
POOR THINGS
Ed Guiney, Andrew Lowe, Yorgos Lanthimos and Emma Stone, Producers
THE ZONE OF INTEREST
James Wilson, Producer
---

PRODUCTION DESIGN

BARBIE
Production Design: Sarah Greenwood; Set Decoration: Katie Spencer
KILLERS OF THE FLOWER MOON
Production Design: Jack Fisk; Set Decoration: Adam Willis
NAPOLEON
Production Design: Arthur Max; Set Decoration: Elli Griff
OPPENHEIMER
Production Design: Ruth De Jong; Set Decoration: Claire Kaufman
POOR THINGS
Production Design: James Price and Shona Heath; Set Decoration: Zsuzsa Mihalek
---

ANIMATED SHORT FILM

LETTER TO A PIG
Tal Kantor and Amit R. Gicelter
NINETY-FIVE SENSES
Jerusha Hess and Jared Hess
OUR UNIFORM
Yegane Moghaddam
PACHYDERME
Stéphanie Clément and Marc Rius
WAR IS OVER! INSPIRED BY THE MUSIC OF JOHN & YOKO
Dave Mullins and Brad Booker
---

LIVE ACTION SHORT FILM

THE AFTER
Misan Harriman and Nicky Bentham
INVINCIBLE
Vincent René-Lortie and Samuel Caron
KNIGHT OF FORTUNE
Lasse Lyskjær Noer and Christian Norlyk
RED, WHITE AND BLUE
Nazrin Choudhury and Sara McFarlane
THE WONDERFUL STORY OF HENRY SUGAR
Wes Anderson and Steven Rales
---

SOUND

THE CREATOR
Ian Voigt, Erik Aadahl, Ethan Van der Ryn, Tom Ozanich and Dean Zupancic
MAESTRO
Steven A. Morrow, Richard King, Jason Ruder, Tom Ozanich and Dean Zupancic
MISSION: IMPOSSIBLE - DEAD RECKONING PART ONE
Chris Munro, James H. Mather, Chris Burdon and Mark Taylor
OPPENHEIMER
Willie Burton, Richard King, Gary A. Rizzo and Kevin O'Connell
THE ZONE OF INTEREST
Tarn Willers and Johnnie Burn
---

VISUAL EFFECTS

THE CREATOR
Jay Cooper, Ian Comley, Andrew Roberts and Neil Corbould
GODZILLA MINUS ONE
Takashi Yamazaki, Kiyoko Shibuya, Masaki Takahashi and Tatsuji Nojima
GUARDIANS OF THE GALAXY VOL. 3
Stephane Ceretti, Alexis Wajsbrot, Guy Williams and Theo Bialek
MISSION: IMPOSSIBLE - DEAD RECKONING PART ONE
Alex Wuttke, Simone Coco, Jeff Sutherland and Neil Corbould
NAPOLEON
Charley Henley, Luc-Ewen Martin-Fenouillet, Simone Coco and Neil Corbould
---

WRITING (ADAPTED SCREENPLAY)

AMERICAN FICTION
Written for the screen by Cord Jefferson
BARBIE
Written by Greta Gerwig & Noah Baumbach
OPPENHEIMER
Written for the screen by Christopher Nolan
POOR THINGS
Screenplay by Tony McNamara
THE ZONE OF INTEREST
Written by Jonathan Glazer
---

WRITING (ORIGINAL SCREENPLAY)

ANATOMY OF A FALL
Screenplay - Justine Triet and Arthur Harari
THE HOLDOVERS
Written by David Hemingson
MAESTRO
Written by Bradley Cooper & Josh Singer
MAY DECEMBER
Screenplay by Samy Burch; Story by Samy Burch & Alex Mechanik
PAST LIVES
Written by Celine Song

reede, 1. märts 2024

Eesti teatri auhindade nominendid 2023. aasta loomingu või pikaaegse silmapaistva töö eest


Eesti teatri auhindu annavad välja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Eesti Teatriliit ning laureaadid kuulutatakse välja rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil Tartus, Eesti Rahva Muuseumis.

TEATRILIIGIÜLESED AUHINNAD
Žürii: Kerri Kotta (esimees), Tambet Kaugema, Karmo Mende, Aare Tool, Jüri Jekimov, Janika Suurmets, Liisi Aibel, Madli Pesti, Kärt Kelder, Urmas Lüüs, Tuuli Potik ja Keiu Virro.


Lavastajaauhind 

*Tanel Jonas - „Meie klass“ (Ugala teater).
*Timofei Kuljabin - „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“ (Vene teater).
*Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts - „Macbeth“ (Eesti Draamateater, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert).
*Taavi Tõnisson - „Plekktrumm“ (Eesti Noorsooteater).
*Juhan Ulfsak - „Teoreem“ (Eesti Draamateater).


Kunstnikuauhind 

*Oleg Golovko, Vlada Pomirkovannaja ja Oskars Pauliņš - lavakujundus, kostüümid ja valguskujundus lavastusele „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“ (Vene teater).
*Andres Noormets, Maarja Viiding ja Margus Vaigur - lavakujundus, kostüümid ja valguskujundus lavastusele „Lear“ (Tallinna Linnateater).
*Laura Pählapuu - kunstnikutöö lavastusele „Ülestähendusi põranda alt“ (Tallinna Linnateater) ja lavakujundus lavastusele „Teoreem“ (Eesti Draamateater).
*Rosita Raud ja Priidu Adlas - kunstnikutöö ja valguskujundus lavastusele „Plekktrumm“ (Eesti Noorsooteater).
*Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Jussi Ruskanen - lava- ja videokujundus ning valguskujundus lavastusele „Macbeth“ (Eesti Draamateater, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert).


SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD
Žürii: Kadi Herkül (esimees), Maris Johannes, Tambet Kaugema, Karmo Mende ja Laine Mägi.


Meespeaosatäitja auhind 

*Andres Mähar - Karl Kabanov lavastuses „Minu trükikoda“ (Karlova teater) ning Vahur ja Hermann lavastuses „Kotka tee taeva all“ (Saueaugu teatritalu).
*Pääru Oja - Mina lavastuses „Meeletu“ (Saueaugu teatritalu).
*Meelis Rämmeld - Eino Hiekka lavastuses „15 meetrit vasakule“ ja Tõnu Prillup lavastuses „Mäeküla piimamees“ (mõlemad Endla teater). 
*Rain Simmul - Põrandaalune lavastuses „Ülestähendusi põranda alt“ ja nimiosa lavastuses „Lear“ (mõlemad Tallinna Linnateater).
*Priit Võigemast - Oidipus lavastuses „Vend Antigone, ema Oidipus“ (Eesti Draamateater) ning Nõid lavastuses „Macbeth“ (Eesti Draamateater, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert).


Naispeaosatäitja auhind 

*Marika Barabanštšikova - nimiosa lavastuses „Preili Julie“ (Karlova teater) ja Nimetu naine lavastuses „Ääremaal“ (Müüdud Naer).
*Grete Jürgenson - Mirjam, Sigrid ja Jete lavastuses „Kotka tee taeva all“ (Saueaugu teatritalu).
*Hilje Murel - Agaue, Bakhant ja Naine lavastuses „Vend Antigone, ema Oidipus“ (Eesti Draamateater).
*Tiina Mälberg - Bella lavastuses „Hääl minu sees“ (Rakvere teater).
*Külli Teetamm - Zelma lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ ning Kannatanu kohtuasjas ja Perelepitaja lavastuses „Nõusolek“ (mõlemad Tallinna Linnateater).


Meeskõrvalosatäitja auhind 

*Peeter Jürgens - Abram lavastuses „Meie klass“ (Ugala teater).
*Rasmus Kaljujärv - Macduff lavastuses „Macbeth“ (Eesti Draamateater, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert). 
*Mart Müürisepp - Joseph Koljaiczek, Sigismund Markus, Bebra, Forster jt lavastuses „Plekktrumm“ (Eesti Noorsooteater).
*Jaan Rekkor - Paul lavastuses „Teoreem“ (Eesti Draamateater) ja Charlie lavastuses „Merrevaade“ (Endla teater).
*Agur Seim - Jean lavastuses „Preili Julie“ (Karlova teater), Haigur lavastuses „Ääremaal“ (Müüdud Naer) ning osatäitmised lavastuses „Lilli“ (Must Kast).


Naiskõrvalosatäitja auhind 

*Hele Kõrve - Liza, Zverkovi sõber, Ettekandja ja Yin lavastuses „Ülestähendusi põranda alt“ (Tallinna Linnateater).
*Piret Laurimaa - Naine uksega, õde Elin, Sõbra pruut, Naine aias, Mustlasnaine, Ettekandja ja peretütar Mari lavastuses „Sada grammi taevasina“ (Vanemuine).
*Teele Pärn - Bakhant, Naine ja Antigone lavastuses „Vend Antigone, ema Oidipus“ ning Teele lavastuses „Teoreem“ (mõlemad Eesti Draamateater).
*Liisa Saaremäel - Külaline lavastuses „Teoreem“ (Eesti Draamateater).
*Harriet Toompere - Kaheksas vandekohtunik lavastuses „12 vihast meest“ (Eesti Draamateater).


Eriauhind 

*Laura Jaanhold - laia teemahaardega ja ärksalt ühiskonnaeluga suhestuvad lavastused „25 °C ja päike“ ning „Kurjus“ Endla teatris.
*Kristiina Põllu, Ivar Põllu, Rene Liivamägi ja Maarja Mänd - Tartu Uue teatri ekspositsioon „Eternity“ Praha kvadriennaalil.
*Hendrik Toompere jr - riskijulge, sotsiaalselt tundliku ja mitmekesise repertuaari kujundamine Eesti Draamateatris.


MUUSIKAAUHIND
Žürii: Kerri Kotta (esimees), Tiina Mattisen, Kristel Pappel, Aare Tool ja Heli Veskus.

*Simo Breede - nimiosa Eino Tambergi ooperis „Cyrano de Bergerac“ (Vanemuine).
*Michiel Dijkema - Richard Wagneri ooperi „Lohengrin“ lavastus (Rahvusooper Estonia).
*Maria Listra - Kleopatra osatäitmine Georg Friedrich Händeli ooperis „Julius Caesar“ (Vanemuine).
*Raiko Raalik - nimiosa Eino Tambergi ooperis „Cyrano de Bergerac“ (Vanemuine) ning Golaud' osatäitmine Claude Debussy ooperis „Pelleas ja Melisande“ (Rahvusooper Estonia). 
*Arvo Volmer - Richard Wagneri ooperi „Lohengrin“ ning Claude Debussy ooperi „Pelleas ja Melisande“ muusikaline teostus (mõlemad Rahvusooper Estonia).


BALLETIAUHIND
Žürii: Anu Ruusmaa (esimees), Eve Andre-Tuga, Jüri Jekimov, Age Oks ja Janika Suurmets.

*Laura Maya - Medora lavastuses „Korsaar“, Blanche lavastuses „Tramm nimega Iha“, Naine lühiballetis „Open Door“ ja pas de trois lühiballetis „Suite en blanc“ lavastuses „Must/Valge“ ning Klara lavastuses „Pähklipureja“ (kõik Eesti Rahvusballett).
*William Newton - Vronski lavastuses „Anna Karenina“, Stanley lavastuses „Tramm nimega Iha“, Mees lühiballetis „Open Door“ ja adagio lühiballetis „Suite en blanc“ lavastuses „Must/ Valge“, *Dietz von Egloff lavastuses „Õhtused majad“ ning Pähklipurejaprints lavastuses „Pähklipureja“ (kõik Eesti Rahvusballett).
*Raminta Rudžionyte-Jordan - Aale lavastuses „Tuhkvalge“ (Vanemuine).


TANTSUAUHIND
Žürii: Madli Pesti (esimees), Raho Aadla, Liisi Aibel, Kaja Kreitzberg ja Iiris Viirpalu.

*Sveta Grigorjeva - lavastus „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ (Inglikoor ja Sõltumatu Tantsu Lava).
*Igor Lider - lavastus „Muutus“ (Eesti Tantsuagentuur).
*Ingrid Mugu - lavastus „Soledad“ (Eesti Tantsuagentuur).
*Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelstein - lavastus „Maastik. Keha. Meeleseisund“ (e-lektron).
*Tanel Saar - lavastus „Kabaree. Põrgu“ (VAT-teater).


ETENDUSKUNSTI AUHIND
Žürii: Urmas Lüüs (esimees), Kerli Ever, Kärt Kelder, Riina Oruaas ja Annika Üprus.

*Keithy Kuuspu - lavastus „Paus istu mine“ (Sõltumatu Tantsu Lava ja Ģertrudes ielas teātris).
*Lauri Lagle - lavastus „Reis metsa lõppu“ (Ekspeditsioon).
*Helen Rekkor, Mihkel Seeder ja Johannes Valdma - lavastaja-, dramaturgi- ja kunstnikutöö lavastuses „Vivaarium“ (VAT-teater).
*Liisa Saaremäel - lavastus „Scream Box“ (Kanuti gildi saal).
*Maret Tamme, Joosep Susi ja Arthur Arula - lavastaja- ja kunstnikutöö lavastuses „Ma jään kaevu / juurde igavesti jooma“ (Tartu Uus teater).


TEATRITÖÖTAJATE AUHINNAD
Žürii: Marika Tint (esimees), Priidu Adlas, Eve Komissarov, Kristel Linnutaja, Mart Saar, Andres Tirmaste ja Liina Unt.


Lavastust ettevalmistava töötaja auhind 

*Anni Rajas - Eesti Noorsooteatri pikaaegne lavastusala juhataja, kelle laialdased teadmised visuaalteatrist on olnud hindamatuks toeks nii kogenud kui ka alustavatele lavastuskunstnikele. 
*Kaido Torn - Endla teatri dekoraatorbutafoor, kes on osalenud aktiivselt noorte haridusprogrammi käivitamisel, tegutsenud lakkamatu uudishimuga ning sooviga areneda, uusi meetodeid ja materjale katsetada.
*Kaja Uustalu - Rakvere teatri rätsep-modelleerija, kes on kostüümimeistrina lahendanud ka kõige keerukamad ülesanded ja innukalt kaasa mõelnud küsimusteski, mis jäävad ameti piirest välja.


Etendust teenindava töötaja auhind 

*Maret Kongi - Rakvere teatri grimeerija, kes on otsinud kirglikult lahendusi keerukate grimmide tarvis, olnud hõivatud kogu repertuaari ulatuses ja valmistanud näituseväärilisi fantaasiapeakatteid.
*Reet Loderaud - Eesti Noorsooteatri etenduse juht, kes on oma põhjalikkuse ja tundlikkusega olnud toeks nii teatri loovmeeskonnale, näitlejatele ja töökodadele kui ka teistele inspitsientidele, sh lavastuse „Plekktrumm“ väljatoomisel ja juhtimisel.
*Juho Porila - Vanemuise teatri heli- ja videomeister, kes on oma erakordse pühendumusega viinud teatri videoala operaatori- ja järeltöötluste, ülekannete ja voogedastuste poolest uuele tasemele.


Haldus- ja administratiivtöötaja auhind 

*Merilyn Elge - Musta Kasti juhatuse liige, kes on korraldanud edukalt teatri etendustegevust, olnud sama silmapaistev projektide kirjutamisel, kartmata ka tehnilistes töödes käsi külge panna ja eriprojektides lavale astuda.
*Maarja Kalmre - Kanuti gildi saali pikaaegne projektijuht, kes on osalenud aktiivselt rahvusvaheliste festivalide korraldamisel, olnud etenduskunsti festivalide „Ümberlülitus“
peakorraldaja ja „Baltic Take Over“ peakorraldaja Eestis.
*Kadri Tikerpuu - Nargenfestivali korraldusjuht ja produtsent, kelle eestvõttel on valminud mitu nõudlikku suurlavastust, sh „Dissonantsed“ (koostöös Viimsi Artiumi ja Tallinna Filharmooniaga) ning „Crisis“ (Birgitta festivalil).


ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND
Žürii: Anneli Saro (esimees), Heidi Aadma, Laur Kaunissaare, Ain Mäeots ja Ene Paaver.

*Eero Epner ja Riina Maidre - „Kohver“.
*Urmas Lennuk - „Ääremaal“. 
*Priit Põldma - „Kotka tee taeva all“. 
*Mihkel Seeder - „Vivaarium“.
*Urmas Vadi - „Sada grammi taevasina“.


REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND
Žürii: Karin Allik (esimees), Villu Kangur, Kaie Mihkelson, Kirsten Simmo ja Margot Visnap.

*Ruth Alaküla - artiklid „Prantsuse kangelanna sõjavankri ees“ (Eesti Päevaleht 7. III 2023), „„Cyrano de Bergerac“ mõjub kurva hoiatusena“ (Eesti Päevaleht 9. V 2023) ja „„Seitsmemagajapäev“ hoiab hällilaule lauldes meeli elevil“ (Eesti Päevaleht 29. VI 2023).
*Sven Karja - artiklid „Ma lähen ja tulen koos teiega“ (Sirp 31. III 2023) ning „Kihvahammustustega Lottemaalt“ (Sirp 17. XI 2023).
*Madis Kolk - artiklid „Kelle süüd me siis ikkagi tunnistame?“ (Sirp 3. III 2023), „Teatrikastiga varjatud karje“ (Sirp 21. VII 2023) ja „Kuidas pühitseda pinnapealsust stiilivõttena?“ (Sirp 15. IX 2023).
*Johanna Rannik - artiklid „„Te ju teate, kuidas Vene impeeriumis asjad käivad““ (Eesti Päevaleht 13. IV 2023), „Iga punkti kohal on kõverik ja iga tõde on poolik. Ootamatult ühiskonnakriitilise lõpuga lavastus“ (Eesti Päevaleht 19. VI 2023) ning „Rulli vaibad kokku ja jõua päriselt kohale“ (Sirp 27. X 2023).
*Kaur Riismaa - artiklid „Pennike va Guy heaks“ (Sirp 6. I 2023), „Inimesed nagu me ise“ (Sirp 24. III 2023) ja „Metsa kirjeldamine digitaalsele Tuglasele“ (Sirp 1. IX 2023).


SALME REEGI NIMELINE LASTETEATRI AUHIND
Žürii: Keiu Virro (esimees), Mae Kivilo, Tuuli Potik, Kaido Rannik ja Janek Savolainen.

*Johan Elm ja Eugen Tamberg - „Kasvav kuu“ (Eesti Noorsooteater): kaasatõmbav loojutustamine. *Laura Jaanhold ja Illimar Vihmar - „Kurjus“ (Endla teater): vägivallaringi ja selle katkestamise võimalikkuse mitmekülgne käsitlus nii sisu kui ka vormi tasandil.
*Helena Krinal - „Kujumuutja“ (Krinalmansour): fantaasiaküllane ja leidlik osalema kutsuv tantsulavastus kõige pisematele.
*Dmitri Petrenko - „Seotud“ (Vene teater): noorte mässumeelsuse, sõltuvuste, suhete ja kasvamise keerukuse veenev lavaletoomine. 
*Kristjan Suits, Mari Jürjens ja Vaiko Eplik - „Frideberta“ (Eesti Noorsooteater): visuaalselt lummav muusikaline rännak, mis loob hirme lahustava turvalise keskkonna.


SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND Auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing. Žürii: Ardo Ran Varres (esimees), Olav Ehala, Hendrik Kaljujärv ja Aleksandr Žedeljov.

*Siim Aimla - originaalmuusika lavastusele „Tallinna karud“ (teater Piip ja Tuut).
*Mingo Rajandi - helilooja, ansambli juht ja muusikaline kujundaja lavastuses „Elajannad“ (Migrek Management ja Von Krahli teater). 
*Vootele Ruusmaa - originaalmuusika lavastustele „Hingest ja südamest“ (Eesti Noorsooteater) ning „Metamorfoos“ ja „Hääl minu sees“ (mõlemad Rakvere teater).
*Anne Türnpu - laulude valik ja lavaline teostus muusikalises kujunduses lavastusele „Vend Antigone, ema Oidipus“ (Eesti Draamateater).


----------
Teatrite ja loominguliste ühenduste kaupa koguti nominatsioone järgnevalt:

1. Eesti Draamateater 10

2. Eesti Noorsooteater 8

3. Vanemuine 6

4.-6.     Rahvusooper Estonia 5
            Tallinna Linnateater 5
            Endla 5

7.-8.     Rakvere Teater 4
            Eesti Draamateater+ERSO+Eesti Kontsert 4

9.-11.   Karlova Teater 3
            Vene Teater 3
            Saueaugu Teatritalu 3

12.-18. Ugala 2
            Must Kast 2
            Tartu Uus Teater 2
            Eesti Tantsuagentuur 2
            Müüdud Naer 2
            VAT Teater 2
            Kanuti Gildi SAAL 2

19.-26. Ekspeditsioon 1
            Piip ja Tuut Teater 1
            Migrek Management+Von Krahli Teater 1
            e-lektron 1
            Nargenfestival 1
            Krinalmansour 1
            Sõltumatu Tantsu Lava+Inglikoor 1
            Sõltumatu Tantsu Lava+Ģertrudes ielas teātris 1

(need ei sisalda algupärase dramaturgia numbreid, sest kirjutatud tekst pole niivõrd teatri, vaid pigem autori isikukohased... vastasel juhul saaksid endale 1 nominatsiooni juurde Kinoteater, Müüdud Naer, Saueaugu Teatritalu, VAT Teater ja Vanemuine)

neljapäev, 29. veebruar 2024

Teatriliidu nominentide ennustus


Lihtsalt "kaasamängu" pärast lasin klaaskuuli pealt silmadel üle voolata...

Mida-keda võiks oodata tänavuselt teatriliidu žüriilt nominentidena?
Mul endagi edetabelid alles avaldamata, kuigi juba valmis koostatud ning jõudumööda kirjutan ka puhtaks.

Kuid mis/kes kindlasti (vist homme avaldavatelt nominentide-nimekirjadest) puududa ei tohiks? 
Või no igatahes on neid siis hea kõrvutada žürii poolt välja valitud nominentidega...

LAVASTAJAAUHIND

Michiel Dijkema - Lohengrin
Taavi Tõnisson - Plekktrumm
Tanel Jonas - Meie klass

on 3 tööd, mis kõik lavastuslikult imehästi komponeeritud ja üldse elamuslikkus ka tugevalt režiist lähtuv, ehkki kõik ju ka sisult kõnekad... aga ka visuaalsetelt valikutelt ning ikkagi just nimelt lavastajavalikutest tingitult igati väärt nominatsiooni.

Tahaks siia lisada ka Tiit Ojasoo - Vend Antigione, ema Oidipus, Rainer Sarnet - Ülestähendusi põranda alt ning Mirko Rajas - Hingest ja südamest... Ja no ma hingest ja südamest loodan, et vähemalt 1 naislavastaja on ka... eriti kuna Kaili Viidas - Preili Julie, Diana Leesalu - Esietendus ja Kersti Heinloo - Liblikapüüdja on väga huvitavalt lavale seatud just lavastajatöö mõttes...


KUNSTNIKUAUHIND

Tähestikulises järjekorras:
Iir Hermeliin - Preili Julie (väga hea tabavus nii ajastu kui toimumiskoha mõttes ning ka kontseptuaalne - pikk laud/mägi/kiik/kaal keset kõike)
Kristjan Suits - Tramm nimega iha (nii keeruline nii hästi täita Ugala suurt lava - harukordselt hästi õnnestunud!)
Laura Pählapuu - Ülestähendusi põranda alt (leidlik, mitmeplaaniline)
Liisa Soolepp - Kirsiaed (imeilus, aga ka huvitav ning eriline)
Michiel Dijkema - Lohengrin (visuaalne komm ja seda igas erinevas pildis!!!)
Rosita Raud - Plekktrumm (lihtsalt aasta nr.1!), tal ju lisaks veel "Hingest ja südamest" imeline atmosfäär - jaam+rongirööpad+kohvrid ja pagas ning sellises nostalgiavalguses...

Lisaks tegelikult ka veel:
Ene-Liis Semper - Nüüd võib sellest rääkida
Ervin Õunapuu - 12 vihast meest


MEESPEAOSATÄITJA AUHIND

4 meest eristuvad väga selgelt tippudena:

Agur Seim - Preili Julie (ja "Lilli" ja "Ääremaal" ka!)
Pääru Oja - Meeletu 
Rain Simmul - Lear + Ülestähendusi põranda alt
TEATRIAASTA NR.1! - Sander Roosimägi - Liblikapüüdja (+lisaks ka tema Kotka tee taeva all, mis rohkem ehk siiski kõrvalosa)

Viies nimi on natuke lahtine, aga üks neist vast:
Tiit Alte - Üksildane lääs (kui avatud meelega see žürii huvitav on? - kui Tiit saab nommi, siis võtan mütsi nende ees maha ja hindan tõsiselt nende ausust!)
Aga kui nooremat sugupõlve ka aupaistele tuua, siis Jan Ehrenberg - Poiss, kes nägi pimeduses... või Jörgen Liik - Reis metsa lõppu - lõpuniminemisega mängimise mõttes.
Või Ott Aardam - Mõõt mõõdu vastu?


NAISPEAOSA AUHIND

3 kindlamat oleks:
Liina Olmaru - Klaasist loomaaed... kuigi ta võib ka kõrvalosa kategooriasse liigituda kui pannakse koos tema suurepärase Karmeliitide dialoogid rolliga kokku.
Maarja Mitt-Pichen - Tramm nimega iha
Marika Barabanštšikova - Preili Julie... mis oli terve teatriaasta NR1 naispeaosa, sest lisajõudu ta nominatsioonile peaks andma veel ka "Ääremaal" liigutav roll.

Ülejäänud 2-3 on keerulisemad pakkuda.

Ise loodan, et nooremast põlvest Karmel Naudre - Unistaja... kuigi miskipärast usun. et žüriile on tuttavam ja võibolla lihtsam valida sel juhul hoopis Grete Jürgenson... ehk tema roll Kotka tee taeva all...
Tegelikult vääriks nominatsiooni Karmeli lisaks veel ka Külli Teetamm - Poiss, kes nägi pimeduses ning Küllil on väga tugev kõrvalosa ka "Nõusolek"us ning seeläbi võidakse liigitada ka hoopis kõrvalosade kategooria nominentide sekka...
Laura Peterson Aardam on kindlasti väärt nominatsiooni oma 2 eriilmelise nunna eest - "Mõõt mõõdu vastu" ja "Karmeliitide dialoogid" lavastustes.
Ja oh sa püha püss, mis imet teeb (JÄLLE!) Ester Kuntu... sedapuhku lavastuses "3ÕDE"... ja mis eriti imeline, et seda ju nö."jutustavas" rollis - see tema lahendus seal on lausa harukordne!
Aga eriliselt hea aasta oli ka Maarja Johanna Mägil.... peaosa lavastuses "Neljas õde" oli suurepärane, aga nominatsiooni vääriline oli ka tema kõrvalosa "Preili Julie"s...
Ja ärme unusta Eva Kolditsat "Elajannad"es ning Klaudia Tiitsmaad "Heades lastes".
Žüriile võib meeldida ka Elisabet Reinsalu, aga tal on nii palju "Esietendus"e omast paremaid rolle jäänud nominatsioonita varem...


MEESKÕRVALOSATÄITJAD

4 absoluutse tipu seas on 2 samast lavastusest, ehk siis - 
Priit Võigemast ning ma ütleks, et isegi Priidust veelgi kõvemana seekord Taavi Teplenkov "Vend Antigone, ema Oidipus" lavastuses. Samas Priidul on ju ka see sajatav nõid "Macbeth"is...
Oma näitlejatee siiani kõige tugevaima rolli ja karakteriseeringu tegi Kristjan Üksküla "Mõõt mõõdu vastu", mis oli minu arvates üldse kogu teatriaasta NR1 meeskõrvalosa. Kristjan oleks nagu lahti teinud mingi ukse selle rolliga, mis siiani on tal suletud olnud.
Ja Andres Puustusmaa üllatas ning tõesti paistis ka silma (veel ju läbinisti sedavõrd) tugevas trupis, nagu seda oli "12 vihast meest".

Meeskõrvalosade nominatsioonid on küll traditsiooniliselt minul ja žüriil tihti kõige rohkem lahknevate arvamustega. Aga viienda nominatsioonina ennustaks üht järgnevatest:
Andres Tabun - Koju (või miks ka mitte Martin Mill sealt)
Andres Raag - Unistus (!!! Ei teagi kumb Andrestest rohkem vääriks seda 5ndat nominatsioonikohta... mõlemad lausa superhead! Kaldun rohkem uskuma, et žürii kalduks Raagi suunas...)
Aarne Soro - Kaheteistkümnes öö
Ursel Tilk - Vend Antigone või Mart Müürisepp - Plekktrumm või hoopis Rainer Elhi pea seestunult mängitud Metuusala vend ja hiljem vaim?


NAISKÕRVALOSATÄITJAD

Anne Türnpu Onu Bella rollid on saanud vist nii palju kogu teatripublikult ja kõikidelt kriitikuteltki kiita, et temast ei saa ka žürii mööda vaadata.
Minu 3 selgelt aasta lemmikut olid:
Carmen Mikiver - Mullingari kandis
Ingrid Isotamm - Plekktrumm ja
Maarja Johanna Mägi - Preili Julie...

Kahju, et suurepärase Meie klass suurepärased 3 naist ei saa kõik koos üht nominatsooni endale ja seeläbi justkui tühistavad teineteise võimalused...
Aga nominatsiooni väärilised oleks ka kõik järgnevad:
Viire Valdma - 12 vihast meest
Laura Peterson Aardam ja/või Liina Olmaru - Karmeliitide dialoogid
Külli Teetamm - Nõusolek
ja "laast, aga kaugeltki mitte liist" - Piret Laurimaa "Neljas õde" vapustav-vaimustav ning täiega tehtud roll.


Teistest aasta teatri tipptegijatest loodaks erinevates statuutides nominatsiooni-tähelepanu:

Lasteteatri-kategoorias:
Lee Trei - Frideberta (!!!)
Terje Pennie - Suur Boy ja väike Boy (või ka keegi teine sealt kas lava pealt või lava tagant)
Tatjana Jegoruškina - Mavka. Metsalaul (aga ka kogu lavastus!)
mingitpidi lavastused "Tallinna karud " ja "Kasvav kuu" ning
VAT Teatri "Vaheaasta"
Kuid üldiselt jõudsin ise eelmisel aastal liiga vähe lasteteatrit näha ja kõige olulisem olekski vast just Lee Trei ja kas Tatjana või muul viisil Mavka jõudmine nominatsioonide sekka. No Piip ja Tuut Teater teema ju nõnda oluline, et see ka ning muusika seal ju ka hea...

Kaija M Külm lavastus "Lilli" peaks saama kuidagigi märgitud, kas eripreemiaga või ma ei teagi kuidas, aga see peaks saama ja jääma ülesmärgitute sekka!

Etenduskunsti kategoorias:
"Naiste tuum, meeste kuub" - miskipärast ei usu, et žüriiliikmed seda vaatama jõudsid, aga võin muidugi ka eksida...
VAT Teatri "Vivaarium" oli eriline, samuti nagu Eesti Draamateatri "Sammud"... aga kas selles kategoorias üldse selliseid asju osataksegi hinnata?
Aga vast "Elajannad" siiski?
No kummaline oleks kui Liisa Saaremäel "Scream box" jääks tähelepanuta... ja kas mitte Draamateatri "Teoreem"gi kuulu pigem siia lahtrisse, kui tugevate draamalavastuste sekka?
Ja Paide Teater "Väljak"? Ehkki see oleks juba tõeline üllatus, kui see märgitud saaks... :) 
Pigem arvan, et saavad selles kategoorias tähelepanu mitu nimetust, mis minul nägemata jäid... kindlasti 4st nominendist vähemalt pooled Kanuti Gildi Saalile.

"Mavka" ja "Lohengrin", "Ja ei jäänud teda ka", "Kirsiaed" kostüümid võiksid ka vabalt kunstnikuauhinna nominentidena laineid lüüa. Samuti nagu Plekktrummi, Lilli, 12 vihast meest, Ülestähendusi põranda alt, Must/Valge (esimese osa "Open door") ja tantsulavastuse "Muutus" valguskujundused.
Plekktrummi nukukunstnikud! Ja Lohengrini grimm!

Originaalmuusika kategoorias:
Markus Robam "Plekktrumm"
Kaarel Orumägi "Marcella" (no kui tõesti žürii seda vaatamas-kuulamas käis?!)
Mari Jürjens "Frideberta"
Siim Aimla "Tallinna karud"
Ardo Ran Varres "Prints ja kerjus"
Kirill Havanski ja Vootele Ruusmaa mitmete lavastuse eest!!!
Artur Lääts - Tuhkatriinumäng
ja ma ei tea, kas Elajannade muusika kirjutas Mingo Rajandi? Kui jah - no siis...
Lisaks veel (seekord) pisut kaugemalt joone alt ka väärt muss:
Madis Muul - Kabaree.Põrgu
Tõnis Leemets - Klaasist loomaaed

Muusikalise kujundusena kindlasti ka "Macbeth"

Muusikateatrit nägin liiga vähe, et midagi ennustada, aga südamest loodan, et neist, mida õnnestus näha, võitis "Lohengrin" ka žürii südame. Ise imestasin kui hästi näitlesid meie ooperilauljad lisaks laulmisele, eriti Helen Lokuta ja Rauno Elp!

Koreograafiad balletides:
Katarzyna Kozielska - „Open Door“(Must / Valge)
Gyula Harangozó - Pähklipureja

moodsas tantsus:
Igor Lider, Alexander Makarov, Edgar Budza, Valerii Zaichenko - Muutus
Ekaterina Soorsk/Olga Privis/Helen Reitsnik/Simo Kruusement/Tiina Ollesk - Tool, mis ootab istumist

10 parimat tantsijat, keda endal õnnestus ballettides näha (tähestiku järjekorras):
Ami Morita - Must/Valge
Anna Roberta - Must/Valge ja Pähklipureja
Cristiano Principato - Must/Valge
Francesco Piccini - Pähklipureja
Jordan London - Tramm nimega iha ja Must/Valge
Ketlin Oja - Pähklipureja
Laura Maya - Tramm nimega iha, Pähklipureja ja Must/Valge
Leonardo Celegato - Tramm nimega iha
Marcus Nilsson - Tramm nimega iha
William Newton - Tramm nimega iha, Must/Valge ja Pähklipureja

10 parimat teiste stiilide tantsijat:
Alexander Makarov - Muutus
Allar Valge - Rhythmus
Edgar Budza - Muutus
Ekaterina Soorsk - Tool, mis ootab istumist
Helen Reitsnik - Tool, mis ootab istumist
Igor Lider - Muutus
Olga Privis - Tool, mis ootab istumist
Simo Kruusement - Tool, mis ootab istumist
Tiina Ollesk - Tool, mis ootab istumist
Valerii Zaichenko - Muutus

Mainitud tantsijate lavastuste koreograafiad ka...


Originaaldramaturgia auhinda jagatakse iga teine aasta, seega see aasta jääb siis vahele, muidu oleks Priit Põldma, Merle Karusoo, Kaija M Külm/Jaanika Tammaru, Urmas Lennuk ja kas Andra Teede või Priit Võigemast/Laura Kalle koos "Suur veeuputus" trupiga ka skoobis.

kolmapäev, 28. veebruar 2024

Hääl minu sees - Rakvere Teater

20.12.23 etendus, mille arvustus ilmus esialgu instagrammis 23.01.24

2023.a viimased 2 Rakvere Teatri (täiskasvanutele mõeldud) lavastust, osutusid ka teatril kogu aasta kõige sügavamasisulisemateks ja mõttetihedamateks (teine neist "Klassis"). Iroonilisel kombel on nendel kahel lavalool ka võrdlemisi suur mõtteline ühisosa ja mõlema südamikuks vast see väga valuline psühholoogiline haigus nimega "üksindustunne".

"Hääl minu sees" lavastajaks on Mait Joorits, kes sedapuhku oma endises koduteatris Eesti Noorsooteatrist külalisena. Lavastuslikus mõttes on isegi pisut kahetised tunded, sest kõikidest joonistest ja otsustest ei saanud päris lõpuni aru. Miinuspoolele asetaks (imelikud) sirmid külgedel ning sinna justkui pingutatud videokujundus (kunstnik teatrilaval uus tutvus Getter Vahar, aga kellel vast rohkemgi taust filmindusest), aga teisalt lausa imeliselt leidlik ja tabav katusealuse toa(?) kergelt kaldus tagasein väikseruudulise aknaga 2.vaatuses (ruumiline kujundus ka 1.vaatuse õppejõu kodus on stiilne). Sest tegevustik toimub New Englandi aladel (Yale on Connecticutis ning võin eeldada, et see "väljasõit" pole ka Uus Inglismaa aladelt väljaspool) ning sealne arhitektuurgi imiteerib tihti Inglismaa oma, ehk näiteks kõrgema korruse akna ülemine äär on katuseräästa ligiduses... mida tajub ka kunstniku otsusest. Kammerliku (ja väga isikliku ning isikutekeskse) lavastuse puhul oleks tahtnud ka tegelasi läbivamalt publikule ligemale, ehkki lavastusjoonisena oli see vahet tegemisega (ees ja kaugemal) kontrastiloomine ju vaatet materjalis dikteeritud, sest stseeniti vahelduvad peategelase publikule jutustamise monoloogid (ligemal) tegelastevahelise tegevuse väljamängimisega (kaugemal).

Lugu ennast väga palju avada ei tahaks, vast ehk niipalju vaid, et tegevustik viib ülikoolimaailma ning keskendub loovkirjutamise õppejõu ja tema ühe lootustandva õpilase omavahelisele suhtlemisele. Ent seejuures ikkagi ka egodele. Igatahes näeb õppejõud võimalust esitada ühe väga eriskummalise palve oma õpilasele, mida 2.vaatuses põhimõtteliselt hakatakse siis lahendama. Ehkki, nagu parimates lugudes ikka, miski "ei ole" või "ei lähe" päris nii, nagu esiti arvaks ning vaatajaid-kaasaelajaid ei jäeta ka päris korralike puäntideta. Puändid on ju ka iga kirjandussõbra magusaimad marjad raamatutes!

Ka sisuliselt on see lugu just nimelt raamatusõpradele eriline maiuspala, sest suur osa jutust keerleb ka ümber kirjanduse ja kirjutamise. Noppida muide saab ka isegi raamatusoovitusi, endale panin küll mitu soovitust kõrvataha (loe:kohe peale etendust kirjutasin üles), kuid hiljem kodus avastasin selle lehe: https://www.broadwaybox.com/daily-scoop/all-the-great-literary-references-in-the-sound-inside/

Näidend on tegelikult lausa imeline leid (oma kirjanduslikkuses meenutas väga kaudselt üht läbi aegade lemmikut- Vanemuise „Kogutud teosed“) ning on ju alati tähelepanuväärne, kui meie publikule pakutakse sellist maailma tippu, mis vaid mõned aastad tagasi USAs esietendumisejärgselt oli seal 6 Tony nominent (sealhulgas Best Play!). Broadwayl mängiski siinset Tiina Mälbergi rolli Kuldgloobuse, Emmy ja 2 Tonyga (sh just selle rolliga) pärjatud Mary-Louse Parker. Ise pole MLP rolli näinud, aga Tiina rolli nautimine ja tema selle naise nahas olek, seob Tiina enda olemust aimamisi tajutavate tegelase isiku loomise peenhäälestusega, mis omakorda mängulises mõttes joonistab selgemaks teatud kohtadest just tegelase eripärad publikule tõlgendamiseks. Ta tegelane ei kerja kaastunnet, ehkki võiks. Ei tundle liialt, kuigi võiks. Näiteks kuna tekstis on toodud sisse, et on kahtlustatud, et tal on soojad tunded ka naiste suunal ja kuna Tiina loodud tegelane on sirgeselgne, terava mõtlemise ning mõtete väljendamise oskusega, aimamisi just nimelt "professorlik", siis temast võiks jäädagi tõesti selline mulje (lisaks muud vihjed tekstis, mis ju ka viitavad, näiteks ka tema 1.raamatu alter ego). Aga jas ja kes ta täpselt on, polegi ju tähtis, nagu ka päris elus sellises olukorras, kuid lausa hõrgult intelligentne lahendus näitleja poolt! Samas see kõik, mis selle naise sees on ja mis sealt usalduslikult publikule välja tuleb ning veelgi usalduslikumalt oma õpilasele, kuni jahmatuseni välja, mis värk üldse on! Selles mõttes peaks seda ka vaatama vaatet tegelastestki peenetundelisema lähenemisega, et kõik mõjuks veel omakorda nii, nagu selline olukord päris elus võiks mõjuda… kui vaataja oleks kas ühe või teise tegelase nahas. See on ka ainus võti nende inimeste mõistmisele läheneda... sest vaevalt, et päris lõpuni nii keeruliste siseilmadega inimesi täiesti lõpuni olekski võimalik lahti muukida. Ja inimpsühholoogia ongi sedavõrd keeruline, mis ju nii teatris kui kirjanduses liigagi selgeks autor lahti seletab, ehkki päris elus ei suuda meist keegi isegi väga lähedaste pähe näha. Ja see olukord on ka siinsel kirjanikul õnnestunud säilitada, mis omakorda jätab vaatajale (järel)mõtlemiseks nii tänuväärselt huvitava pagasi.

Eriline on ju kogu lavastuse juures ka see, et esimest korda on päris elus näitlejatest ema ja poeg partneritena laval. See hoolitsus ja keemia, mis neil mängupartneritena teineteisele on ja sellega ei ole mindud grammigi ebaloomulikuks (kuigi vastavas olukorras on see oht ju õhus...aga lavastaja on kiivalt suutnud selle ära hoida), on ometi seda teineteisele imelist allamängu ning teineteise ülestõstmist imeline vaadata. 

Karl Robert Saaremäe jätkab muudkui paremaks näitlejaks saamist ja neile, kes tema intensiivsust pelgavad (viidates oma teatrikaaslase suhtumisele), neil pole seda siin lavastuses vaja karvavõrdki karta. Ühtviisi tundeerksalt on lahendatud näitemängu mõlemad rollid ja Karl Robert hoiab oma tegelase saladusliku ning huvitavana. Alguses oleks ju võinud arvata, et kuivõrd kummaline selline olukord võib olla, kartes isegi, et ega seal mingit armusädet nende tegelaste vahel ei teki (nagu ju tavaliselt vastavates lugudes).  Aga võibolla, kuna nende tegelaste eripärad ja nende sügav sisemaailm (millest saab üha rohkem aru etenduse kulgedes) suisa nõuavad seda, et neil poleks midagitki sellist, siis omakorda tuleb just nimelt kasuks, et neid tegelasi mängivad ema ja poeg. Oma lemmikõpetajatega ju võib ka tekkida vanemlik suhe – selles on mingit isemoodi armsust. Ehkki siin ja ajendatuna sisulisest loojoonisest, siis tegelikult on see vägagi kahe üksiku inimese kokkupõrge ning õpetaja lootus, et õpilane teda mõistab ja sellepärast ka kõik see edasine, mida siin mitte-näinutele paljastada ei tohi. Samaga vaatet ninanips ja allajoonimine lõpus, et haukuv koer ei hammusta, aga vaga vesi sügav põhi... Seejuures veel lootusetuse ja lootuse paradoksaalne ristmäng, sest tegelikult ei tea me keegi, mis nurga taga ootab! Vabandust krüptilisuse pärast, aga kes on näinud, see mõistab.

Järelmaitsena on tervikelamus ilus ja kurb, aga omade helgete toonide ning isegi kohatise õrna huumoriga. Loomingust, aga ka sellega kaasnevast valust. Loomeinimestele vast väga hästi tuttav - kui kõik midagi kiidavad, aga keegi 1 teeb maha, siis meelde ja vaevama jääb ikka see 1! Seejuures sealt edasi "2.raamatu needus". Ja eriti just isiklikult valus ära tundmine, ehk piltlikustatud ületamatu künnis - "miks mitte proovida ise raamatut kirjutada? Aga sellepärast, et mina kirjanikuna ei ulatuks ju kunagi näiteks Dostojevskini!" (Dostojevski on siin mitmetasandiliselt tegevustikku integreeritud). Või kui palju on loomingus loojat ennast (see on siinses loos isegi mitmel tasandil oluline). Sellest kui palju ikkagi on teise inimese sees, mida me sealt peale vaadates ei näe. Ning miks me peame asjadest rohkem RÄÄKIMA. Inimesed on karjaloomad, me vajame teineteist. Kuna tekst on nõnda sisutihe ja tähendusterikas ning kisub nõnda endasse ja parajasti ennast kõnetavate detailidega kaasa, siis kardan, et selle ühe vaatamise põhjal ei jõudnud kõike märgatagi ning kõiki oma sisust tekkivaid fantaasiamänge lõpunigi mängida… näiteks, mida kõike üldse sellest uskuda… me vaatajad saame ju vaid seda, mis on jutustaja mälus ja mida ning kuidas ta seda on otsustanud jagada ning mida ise tõlgitseb. Metatasand metatasandi otsa. 

Hinnang: 4... kuigi suur ahvatlus on siia + ka veel juurde lisada, sest no hõrk ja intellektuaalne, kirjanduslik ja üllatustega, kaasakiskuv ja mõtlemapanev, valus, aga omade lootusekiirtega. 
Väga hea teater!


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Loog'i fotod):

HÄÄL MINU SEES

Üksindusest ja inimlikust lähedusest rääkiv ameerika kaasaegne näidend pakub rohkelt äratundmist. Peategelane, Yale’i ülikooli üksiklasest professor, võtab loovkirjutamise kursusel juhendada andeka, kuid saladusliku loomuga tudengi, kellega tal tekib ootamatu side. Sedamööda, kuidas nende kohtumised tasapisi kulgevad, esitab õpetaja õpilasele üllatava palve. Tundesügavast loost jääb kõlama üldinimlik küsimus, mil viisil on meil võimalik üksteisele tuge pakkuda ja mil määral me üksteist ikkagi päriselt tunneme.
"Vahel kohtame me kedagi, täiesti võõrast inimest, kes hakkab meid huvitama kohe esimesest pilgust, kuidagi äkki, korrapealt, enne kui jõuame sõnagi vahetada." (Fjodor Dostojevski)

Esietendus 10. novembril 2023 väikeses majas.
Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 15 minutit.

LAVASTUSMEESKOND
Autor Adam Rapp "The Sound Inside"
Tõlkija Triin Sinissaar
Lavastaja Mait Joorits (Eesti Noorsooteater)
Kunstnik Getter Vahar
Helilooja ja muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa
Valguskujundaja Märt Sell
Foto- ja videokunstnik Siim Loog
Osades Tiina Mälberg ja Karl Robert Saaremäe (Must Kast)


esmaspäev, 12. veebruar 2024

Kabaree - Rahvusooper Estonia


Willkommen, bienvenue, tervist!

Jätke oma mured koju! 
Kuidas palun? 
Elu on olnud kohutav pettumus?! 
Unustage ära! 
Meil siin ei ole mitte mingisuguseid muresid... Meil siin on kõik kaunis - elu on kaunis, tüdrukud on kaunid... isegi ORKESTER on KAUNIS!

Nii kõlab avalaulus ja lõigus konferansjee "teretulemast" Berliini Kit Kat Klubi nimelisse kabareesse aastal 1929. Napis rõivastuses siredad naised ja heas füüsilises vormis mehed võrgutavad kõiki, kes nende lõbusat asutust külastama satuvad. Sugupoolest hoolimata. Hedonistlik, dekadentlik, paheline paik, kus kõik on lubatud ja kõik võib juhtuda. Vähemalt alguses nii näib...

Kohe alustuseks tahan öelda, et kindlasti soovitan Estonia uuslavastust vaatama minna, ehkki mu järgnevas tekstis võib kõlada ka mõnevõrra kriitikat (NB! tegemist on peegeldusega esietenduse põhjal ning selgelt oli veel just seetõttu rabedust ja paikaloksumatust), siis on ülimalt hea meel, et kogu maailma ühest armastatuimast muusikalist, on taas võimalik ka Eestis osa saada! Ja lavastustervik on tänu oma imelisele muusikale, ägedatele tantsudele, suurele tööle ja põnevale trupile igati elamuslik.

Kindlasti on sellest materjalist saadava elamuse suurus või ühenduste tegemine tingitud väga palju kogu loo/materjali tausta, varasemate sama muusikali lavastuste ning 8 Oscariga (parima filmi Oscar jäi koju viimata ainult sellepärast, et samal aastal oli võistlustules ka Francis Ford Coppola "Ristiisa"...aga ometi on see üks harvadest juhtudest, mil parima filmi ja parima režissööri Oscarid ei läinud samale filmile, sest Coppola nina eest napsas parima režissööri Oscari just nimelt "Cabaret" eest Bob Fosse... Muide kultuuriajaloo auhindade-ajaloos on see ainukordne olukord, mil ühel inimesel, ehk Fossel, õnnestus samal aastal viia koju nii Tony, Emmy kui ka Oscar!) pärjatud materjali erinevate vormide kogemustest ning samuti ka sisupöörete ning konstruktsiooni tabamisest ning muidugi ka vaatamisõhtu tujust, tähelepanust ja võimekusest aimata tolle ajastu traagikat ning inimeste pimestatud (soov)usku headuse võidukäiku kurja üle ning tagatipuks ühildada "Kabaree" sisu tänapäevaga, sest see pole kahtlemata kaotanud ka meie ühiskonnas oma aktuaalsust.

Isikliku taustplaani ning võrdlusmomentide pagasi pean just sellepärast kõigepealt esile tooma, sest see selgitab just siinkirjutaja lähtekohta kiitusteks ja kriitikaks.

Korra u. 80ndate alguses Soome TVst ja korra 90ndatel videolt vaadatud Fosse 1972.aastal esilinastunud film Liza Minelliga peaosas, istutas "Kabaree" (ja selle laulud ning meloodiad) mällu, ühtlasi algatades ühe (teatri)elu refräänidest ja tekitades magneti - iga kord võimalusel "Kabareed" ka muusikalilavadel näha-kuulda-kogeda. Tegelikult ju täiesti võrdeliselt näiteks Shakespeare'i, Tšehhov'i, Albee või Tammsaare lavalugude erinevate versioonide ning muidugi ka mõnede teiste muusikalide, ballettide ja ooperitega. "Kabaree" on tõesti üks neid muusikalimaailma kõige-kõigemaid, mis kuulub seetõttu iga ennast kultuuri-inimeseks pidava isiku "vähemalt korra elus teatris" kogemise pea kohustuslikku elukavva.

1984.aasta suve hakul Eesti esmalavastusena, Ago-Endrik Kerge lavastatuna esietendunud (tänavune on seega Eestis "Kabaree" 40.aasta juubelihõnguline taastutvustus, ent kuna pole seda kusagil kellegi tegija poolt kuulnud sellise nurga pealt mainimas, siis ilmset vähemalt teadlikult seda siiski toonase austusavaldusena pole seekord lavale toodud). Mälus on pildid Eesti esimesest "Kabareest" väga ähmased, aga teatripublik Eestis oli valdavalt isegi väga vaimustuses (ja seda meenutatakse tänaseni suure südamega). Nähtud sai see toona mõned aastad peale esietendust, sest ka siis oli tegemist väga populaarse bestselleriga (nagu ka käesoleva aasta Kabaree, sest ka tänavu olid viimane kui üks kevadhooaja 11st etendusest Estonia suures teatrisaalis viimse kohani juba vähemalt kuu aega enne esietendust - välja müüdud!). Meeles on ka soe meeldimise ja rahulolutunne suurt lemmikut - Jüri Krjukovit näha ning see, kui hästi Tõnu Kilgas sobis ja mängis libedat, kuldkostüümis konferansjeed... Mõtlen, et kuna nüüdses uuslavastuse Sally Bowles'i rolli mängib Piret Krumm, siis huvitav, kas toonase Sally, ehk Katrin Karisma kõhus oli juba sellel etendusel Piret ka laval? Ajaliselt isegi klapiks! Huvitav, et noore teismeea rumalusest ja nõukaühiskonnas selle teema täielikust allasurumisest tingitult, ei osanud tookordsest lavastusest homoseksualismi viiteid välja lugedagi. Ilmselgelt olid need sealgi ridade vahel olemas, sest selleta see materjal oleks mõeldamatu (juba ainuüksi see, et natsid saatsid ju geid ja juudid ühtviisi koonduslaagritesse...see omakorda viib veel ühe mõttekäiguni, et Putinil ja tema Venemaal on homoseksualism kriminaliseeritud, aga Hitlerit ja natse mõistavad nemadki hukka...huvitav, kas nad eristavad seda kuidagi oma kultuuriruumis kuidagi ka, et natside "inimõiguste piiramine" nende arvates oli osaliselt siis ikkagi ka õigustatud? Ise ju nad vaevalt parallele oskaks vedada, et nendel endal on ka midagi ühiskonnas väga valesti). Kuid eriliselt meeles on sellest etendusest ikkagi Helgi Sallo ja Jüri Krjukovi lavakeemia. Sallo Fräulein Schneideri ja Krjukov Herr Schultz'i rollis. Jüri ju kõigest natuke üle 30-aastasena mängis seal käredahäälset 70-aastast vanameest nii, et ta tõesti "mängis", aga nii ehedalt ja armsalt, et Sa uskusidki teda vanameheks. Hämmastav talent! Sama keemiat muide Sallo-Krjukovi vahel sai pisut hiljem, ent umbes samal ajal (1989) näha ka "Viiuldaja katusel" etenduses, mis oli Georg Malviuse kõige esimene lavastus Eestis (Malvius ise jalutas ka seekordse "Kabaree" esietenduse järgselt Estonia trepil vastu, sest tema nö."õpilane" ja näiteks ka tema enda eelmise külalislavastajatöö Rahvusooper Estonias, ehk "West Side Story" lavastaja-abi AnnaKarin Hirdwall on seekordse "Kabaree" põhilavastajaks).

Teine Cabaret saabus Eestis lavale peaaegu 20 aastat esimesest hiljem, ehk aastal 2003 ja just nimelt Malviuse lavastusena, aga see on kohe eriliselt mällu kinnistunud. Tõenäoliselt isiklikumat laadi vahejuhtumi tõttu. Nimelt ka Vene Teatris toimuva etendus alguses (nagu ka Hirdwalli omas), liikusid tegelased saalis publikuridade vahel ringi. Toona veel üsna tundmatu Tanja Mihhailova liikus minu ja mu naise juurde (ja me istumise kusagil täiesti teiste inimeste vahel), tõmbas välja pitsilised aluspüksid, lehvitas neid peakohal ja hõikas üle saali Kaire Vilgatsi tegelasele, kes toimetas samal ajal rõdul, et ta sai eile tolle, kiiruga minu juurde unustatud, aluspüksid kätte (sest mu naine olla üllatavalt oodatust varem koju saabunud)! Hiljem tõi Tanja mu naisele pitsi konjakit...vabanduseks :) Umbes midagi sarnast juhtus eelmise aasta oktoobris (kogu 2023.a nr.1 teatrielamuse sees) Baz Luhrmanni "Moulin Rouge"i muusikali vaadates... kus Zidler'i tegelane mu (ilmselt ühe vähestest meestest esireas) välja valis ning läbi kogu etenduse sisusse ja oma mängu kaasas, küll küsides midagi ja siis sõrmega näidates ja sõimates "You fithy, filthy man" või kiites nägusaks jne. Malviuse Cabaret platseerus ka mu 2007.aastal koostatud toona viimase 10 aasta 100 suurima teatrielamuse sekka. Kusjuures tänaseks on selle positsioon veelgi tükkmaad kõrgemalegi tõusnud! https://danzumees.blogspot.com/2008/02/viimase-10-aasta-eesti-teatri-top-100_12.html

Vat see oli seksikas, atmosfääritihke, mõjuv ja ajastu mõttes väga professionaalselt tehtud, kaasates toona (nagu ka seekord) draamanäitlejaid kandvatesse dramaatilisematesse rollidesse (see on üks neid mõnusaid muusikale, kus draamal on võrdeline roll muusika ja tantsudega). Uue suure muusikalibuumi laineharjal, mil muusikalid trügisid Estonia ja Vanemuise seinte vahelt välja ja mille vast üheks suurimaks alguseks võiks pidada 3 aastat Malviuse Cabaret'st varem Linnahallis mängitud "Vampiiride tantsu" (kuigi ka juba 2 aastat sellestki varem "Kuningas ja mina" ning aasta varem esietendunud "Linnupuur" samas kohas olid menukad) ning mida aitas Malvius ise ka ülal hoida mh. oma Linnahalli "Miss Saigon"i ja peale Cabaret'd ka "Oliver!"ga. Aga Vene Teatri toonane kitsas lava ning tõesti just see loodud kogu saali atmosfäär, kostüümide, julguse, Jüri Naela koreograafia ja näitlejana alles avastamisjärgus, ent kohe kätluses suurepärasteks osutunud Gerli Padar (Sally) ja Märt Avandi (Clifford), naised pöördesse ajanud Mait Malmsteni konferansjee ning vanema paari Helene Vannariga kahasse oma kunagise rolli uusloonud Helgi Sallo, ent sedapuhku juba Jüri lahkumise järgselt Guido Kanguriga paari mängides. Lavastus oma kõigi osistega oli ideaalilähedane just "Cabaret" kohta, ehk mida on üldse võimalik luua tavapäraselt ju hoopis "repertuaari"teatri saali. (Meie pealinna saalide mure on juba ammuilma legendaarne, sest vabatruppidelgi pole ruumi mängida... rääkimata siis mõnel teatril pühenduda 1 etenduse lavamaailma muutmiseks West End'ilikult vaid selle ühe lavastuse etenduste atmosfääri tarbeks... mis maailma suurlinnade suurlavastuste puhul annavad nagu juba iseenesest pool elamusest!) Kuigi paljud peavad seda 2003.aasta oma "kerglasemaks" versiooniks, liiga seksikaks ja vabameelseks ning mõni heitis ehk isegi ette ameerikalikkust, siis see vastupidiselt minule hoopis just nimme meeldis väga! Eestikeelne maailma tippmuusikal, meie omade tippnäitlejate ja artistide poolt hiilgavalt mängitud-esitatud!

Lausa mäekõrguseks olid kerkinud seega ootused 10 aastat hiljem Saksamaalt külalisena saabunud lavastaja Hovebitzeri versiooni, ehk 2013.aastal Vanemuise Tallinna gastrollina nähtud "Cabaret" eel. Kirjutasin sellest toona ka pikema arvustuse, mida soovitan lugeda rohkem sellepärast, et võrdlen seal pikemalt ka Kander/Ebb'i muusikali aluseks oleva John Van Druteni näidendi "Mina olen kaamera" dramaturgia ja seega ka "Kabaree" alusmaterjaliks oleva Christopher Isherwoodi romaani "Hüvasti, Berliin" ning autori isiku valikutega lavaloosse jõudnut. Kabaree puhul on ju tegemist biograafilise, ehk seeläbi tõsieluliste juhtumite põhjal sündinud dramaturgiaga, ehkki läbi allegooriate, üldistuste, mänguliste kahelisuste (näiteks autor Isherwood ise on nii konferansjee kui ka Clifford kokku... ehkki raamatus tema enda, ehk Christopheri nimeline tegelane). Aga ma leian, et sellest teadmine on vajalik või igatahes kasulik eeldus Kabaree-lavastuste etenduste vaatamisel: https://danzumees.blogspot.com/2013/01/cabaret-vanemuine.html 

Kui tookordse Vanemuise-lavastusega olid üsna kahetised tunded, siis elu vingeim Cabaret saabus sellest veel peaaegu 10 aastat hiljem, mil Londonis tuli välja... no võiks öelda TÕELINE Cabaret! Olgu siia vahele lisatud, et paljude jaoks on selleks hoopis (minul nägemata) 2014.aasta Sam Mendes ("American Beauty" filmiga Oscari võitnud, lisaks James Bondi -filmide ja "1917" režissöör ning Broadwayl Lehmani-vendade lavastaja) ja Rob Marshall ("Chicago" muusikali filmiga oscarinominent ja lisaks "Geiša memuaarid" ja ühe Kariibimere Piraatide -filmi režissöör) ühislavastus, kus Sally Bowles'i järgemööda mängisid Michelle Williams, (praegune oscarinominent) Emma Stone ja Sienna Miller.

Kuid siis see West End'i 2021.aasta Cabaret! Eddie Redmayne konferansjee rollis ja Jessie Buckley Sallyna! Nii Ameerika Tony-auhinnagaalal kui ka Suurbritannias Olivieride jagamisel eristatakse esmakordseid ja juba varem lavastatud materjalide lavastusi. See "Cabaret" tegi 2022.aasta gaalal kõigi aegade rekordi taaslavastuste kategoorias - võites kokku 7 Olivieri! Seda vaatama minnes on kogu teater muudetudki Kit Kat Club'iks. Ent kui nädalas mängitakse kuude, isegi aastate kaupa ühes mängupaigas 6-8 korda ühte ja seda sama lavastust, siis ainult nii ongi see võimalik. Rääkimata sellest, kuidas Eddie oskab oma feminiinset poolt laval just täpselt doseerida ning olla selle kabaree, millel nimeks "elu" - konferansjee! West Endis on suurtel straaridel vaid teatud ajaks lepingud ning praeguseks on juba järgmised näitlejad sealsetes rollides, aga näiteks käesoleva aasta aprillist alates on võimalik (endiselt sama lavastuse) Sally Bowles'ina Londonis näha üht Hollyoodi noorema põlve superstaari, ent juba meedias oma sünnilinnas tagasi olemise rõõmu väljendanud - Cara Delavingne. Samal ajal üle lombi Broadwayl on kevadeks valmimas West End'i superlavastuse ümberlavastus, ehk Rebecca Frecknall lavastab oma lavastuse ka New Yorgi publikule ja Suure Õuna külalistele koos Londoni lavastuse superstaari Eddie Redmayne'ga taas peaosas. Läbimängud Broadwayl algavad 1.aprillil, ametlik esietendus on 20.aprill ja pressile ning kriitikute erietendus päev hiljem.

Jõudes nüüd selle pika seletus-sissejuhatusega reedel, 9.veebruaril esietendunud Rahvusooper Estonia ja Rootsist (oma tiimiga) külla saabunud AnnaKarin Hirdwalli lavastuseni. Vaatasin 1.rõdul ning sellel oli käesoleva lavastuse mõttes nii head kui halvad pooled. Head - nägi tervikut - ja lavastuse trupp kõigi lauljate ja tantsijatega on ju korralikult suur! Lavastus sisaldab (suurepäraseid) Adrienne Åbjörn tantsunumbreid nii lavasügavuses kui ka üle kogu lava kombinatsioonidega ja need tervikpildid rõdult mahuvad ka ühte tervikvaatevälja. Üldse üldplaani lavastuslikult vast ehk ka mõjuvamaid efektid, nagu näiteks pöördlavaga, lavastuse kunstniku Caroline Romare muidu ju staatiliste konstruktsioonidega pidevalt läbi lavastuse, stseeniti muutuv kujundus ja eriti lõpustseeni "pilt" pääseb efektselt mõjule oma valguse (valguskunstnik Peter Stockhaus), tossu ning eelkõige just tegevuse tähenduslikkusega, vaadates seda pisut kaugemalt. Samuti ka Clifford Bradshaw (Kaarel Targo) dünaamiliselt tekkiva ja kaduva üüritoa, ent samas teises lava ääres konferansjee (Priit Võigemast) toimetamist, võib hoida pidevalt samaaegselt panoraamvaates (kuigi selles osas on mul ka lavastusele 1 suurimaid etteheiteid, aga sellest natuke hiljem). Rõdult paistab ka orkester ja kuigi selles lavastuses on lavaltoimuv sedavõrd intensiivne pidevalt, et palju mahti orkestriauku kiigata polegi, siis ometi "kabaree" kui asutuse, ehk just nimelt selle lavaloo mõistes, on oluline ja hea ka muusikuid pidevalt näha. Kuigi lisaks (vähendatud koosseisuga) orkestrile orkestriaugus, ka lavasügavuses oli vähemalt etenduse alguses "bändi" paista. Paraku ka rõdu-kaugusele on paista kostüümikunst, mis just kõige ilusam seekord pole (üksikute eranditega) ning eriti just Sally Bowles'ile oleks võinud midagigi erilisemat luua.

Lähedamal, ehk parteris istumise suureks eeliseks on kogu tegevustikule lähemal ning kohati isegi "sees" olemise võimalus. Päris alguses, veel enne kui etendus päriselt algab, on tantsijad publiku 1.rea ees ning ilmselt ka seal lähedamal istuvatel aitavad luua vajalikku atmosfääri (ma pidin silmi kissitama, et suuta eristada näiteks 1 Fine5-trupi tantsija ja suurem osa neist seal jäidki tuvastamata...ehkki see polegi ju oluline, sest nad kõik on hoopis Kit Kat Klubi "töötajad"). Kuid see lugu ja need tegelased justkui nõuaks lausa neid lähemalt näha (näitlejate kiituseks küll - kõik eranditult mängisid tõesti kogu saalile! ei olnud rõdul istuvad selles mõttes vähegi vaeslapse rollis). Arvestades, et tegemist on ju dekadentliku, hedonistliku Berliini kabaree, mitte uhkema, eriliste disainide, sulgede ja viledega Pariisi kabareega (sulgi muidugi kasutati ka Berliinis, aga kõik oli palju tagasihoidlikum), siis on justkui õige tunde kättesaamiseks, ehk päriselt ka õigest aegruumis kohalolu tundmiseks hädavajalik otsapidi ikkagi selle "sees" olemine. Tahan siinkohal siiski eraldi välja tuua, et osa rahvast (ka rõdul) seisis püsti lõpus aplodeerides ning ma arvan, et oleksin ise ka olnud valmis tõusma, kui kõik oleksid seda teinud... ent seda siis kogu sellele muusikalitervikule ja eelkõige just lauludele-muusikale-tantsudele, tantsijatele ja lauljatele, mitte vast niivõrd sellepärast, et oleksin päris rahul olnud kõigega.

Küsimärke ja vaimustust oli praktiliselt võrdselt, aga see mis meeldis, see meeldis väga ning sellepärast ka küsitavused lihtsalt kandsin hea lõivuks. Ei tee üldse saladust, et Priit Võigemast on üks minu praeguse hetke lemmiknäitlejaid. Tema viimase aja mänguvorm on roll rolli järel olnud vaimustav (ei imestaks, kui kevadel leiaksime ta taas Teatriliidu (nominentide seast "Macbeth"i ja "Vend Antigone, ema Oidipus" kõrvalosade eest). Sellepärast oli tema konferansjee ka üks teatriõhtu suuremaid ootusfaktoreid. Ühest küljest on ju just tema tegelane, kes peaks andma läbivale mõttele "Elu on kabaree" raamistiku, aga teda ei ole lavastatud selleks raamistajaks. Jah, ta on praktiliselt terve lavastuse laval, vaatab teisi, vaatab ennast oma kabareestaari grimmipeeglist, esitab (suurepäraselt) oma (suurepärased) laulu- (ja vahvalt tantsu)numbrid, sealhulgas juba mainitud etenduse sissejuhatuse ning ka minu isikliku (tavapäraselt) lemmiklaulu sellest muusikalist - "Money"... ehk tegelikult originaalmuusikalile alles hiljem lisatud "Raha, raha, raha" -laulu. Etterutates ütlen kohe ära, et küll üldse mitte Priidu, ega ka lavastuse pärast, tõusis hoopis üks teine laul seekordse lavastuse lemmikuks (mis küll on alati ka väga meeldinud, kuid siiani varasemates üheski versioonis kõige-kõigemaks pole tõusnud - sellest pisut hiljem Katrin Karismaga ühenduses). Ja eriti mõjuv on Võigemasti konferansjee ballaad 2.vaatuses, mil miskipärast tekkis tunne, et ta nagu kanaliseeriks kedagi...vaadates vilksas korra David Bowie, aga võibolla siiski keegi teine(?) Igatahes veel 1 imeline laulunumber, nagu ka tema rinnahoidjates, 2 tüdrukuga korterijagamise lõik ning gorillatüdrukuga sõbrustamine (see on sümbolistlik, sest natsid olevat juute gorilladeks kutsunud) - aga meie konferansjee kõige kiuste julgeb seda! Võigemasti juuksed on siin blondid, ta jookseb ringi ning esitab tegelikult oma kogu rolli valgetes kontsakingades... ja ometi ei usu teda grammigi selles rollis. Ta mängib oma ekspressiivset keigargeilikku tegelast... aga pole temas üldse ei seda staarvõrgutajat, ega ka tegelase kogu rollikaart lõbusast traagikasse, mida pakkus Mait Malmsten oma mänguga, ega ka Eddie Redmayne'i psühholoogliselt tabavat piiripealkompamisemängu - sa näed ja sa tead, näitleja mängib, aga ometi ta nagu hoopis ei mängiks, vaid on... ja seda isegi laulmiste kiuste! Filmis konferansjeed mänginud ja selle eest Oscarigi võitnud ning pikka Hollywoodi-karjääri nautinud Joel Grey, tuli ju alles vanaduses kapist välja ning temal tuligi vast ka kogu konferansjee-roll teatud mõttes siis natukenegi vast isegi loomuldasa, aga Priit (vähemalt esietendusel) ei mänginud seda välja. Suund oli olemas, aga oleks tahtnud veel tunduvalt julgemalt, väljakutsuvamalt, näiteks Tõnu Kilgase tabatud "etenduse" juhilikkust või Priidu valitud suunas oma tegelast veelgi teravamaks pigistades ning ka kogu rollile "teekonda" lisades... Aga vast see valitud suund võib veel mängides ning karakterit pisut seeläbi edasi arendades ja aktsente lisades tulla ning polnud lihtsalt veel esietenduseks päris valmis (palun mitte valesti aru saada, midagi katastroofilist ka polnud, lihtsalt tema puhul on ootused nii ilmatu suured). Alguse tagasihoidlikkus ning sealt kasvamine andis nagu mõista, et tõesti alge on olemas ka rolli raames arenevaks "mänguks". Heh... võibolla neil isegi veab, kes esimese hooga Kabaree-pileteid veel ei saanud ning näevad seda alles kunagi hiljem?! ;)

Kõige õnnetum oli esietendusel olukord Mart Madistega. Alles hiljuti tõusis ta raketina Estonia-lemmikute sekka Vahur Kelleri lavastatud Naksitrallide (mängulises mõttes tolle lavastuse suisa suurima positiivse üllatuse pakkunud) Kingpoolena (ja seda olukorras, kus tegelikult kõik 3 Naksitralli olid lausa superhead), aga siinse esietenduse tehislik tekstiedastus jättis mulje, nagu tal kas pole tekst veel peas ja keegi ütleb talle kõrva sõnu ette või siis on midagi muud lahti, millest publik pole teadlik, aga lavalt pakutav oli imelikult, aga ka ilmselgelt, võõristav. Ehkki alguse rongi vahvalt mängitud portfellivahetus ning just tema tegelase mantli seljastvõtuga natsi-haakristi paljastamine, tekitasid tugevat pinget õhustikku. Muidu öeldakse, et peale surmaga seonduva, polegi enam tänapäeva maailmas enam eriti tabusid alles, aga tundub, et mõned siiski veel on (ehkki ka haakristi nägemine käib ju käsikäes 6 miljoni surmaga). Ajastulises mõttes on siin tegemist Saksamaal natsismi tõusuga ning see on paraku endiselt veel teemaks ka meie tänapäeva igapäevaelus, on selleks siis Putini Ukrainlaste tembeldamine või meie oma kodumaine võõraviha või endast erinevate inimeste mitte aktsepteerimine ning nendest üleolekust kramplikult kinnihoidmine. Aga see on kahtlemata ka üks põhjustest miks Kabaree teemade võrgustik ja sellised lavastused on hädavajalikud ka praeguses Eestis (ja maailmas). Paraku tuleb tõdeda, et ilmselt ei kao Kabaree (isegi kui selle tegevus toimubki peaaegu 100 aasta taguses ajas) aktuaalsus veel niipea. Madistel on (kahjuks) kõige tihedamalt ühisstseene Kaarel Targo'ga ning kui varem ei ole Kaarli s-tähe diktsioon eriti häirinud, sest see on tal päris kenasti kontrolli all, aga kui vastas on teine näitleja, kellel on veelgi susisevam "s", siis hakkab see paratamatult kõrva. Esimeses stseenis kui Kaarli Clifford stiilselt rongikupees Berliini, ehk lavale sõidab ning nad Mardi Ernst Ludvigiga kohtuvad, müksas mu teatrikaaslane kõrvalt ja sosistas, et ta ei saa susistajatest arugi ja kas nüüd kogu etendus saab seda kuulda... Kuid teades mõlema mehe võimekust, on see kivi mitte otseselt lavastuse kontekstis näitlejate kapsaaeda, vaid kus olid lavastaja kõrvad? Kas tõesti siin ilmneb võõrkeelse lavastaja võõrkeelsusest tingitud vea mitte äratajumine?

Kaarel Targo Berliini saabunud noor kirjanik on oma kurbade kutsikasilmade tegemise oskuse, sametiselt ilusa lauluhääle ning idealistiku tegelase innuga mängimisel täitsa armas kohe. Ikka ja jälle mõjub see stseen, mil Sally Cliffile ütleb, et kasuka arsti juurde jättis ning "sinisilmne" noormees ei saa neiu sõnade valikust aru. Väga hea, et Kaarel pole oma gay-tegelast hakanud liigselt "gayks mängima", see oleks tekitanud lavakeemilise kakofoonia Priidu mitte-päris-usutava või siis kuidagi "pooles vinnas" vajalikust "elust suurema gay-tüübi" mänguga. Ilmselgelt on autor Isherwood Kaarli tegelase prototüübiks, sest kohtus ja elas ju ka tema põgusalt päriselt Berliinis koos ühe kabareelaulja Jean Ross'iga ja oli ju Isherwoodi terviknimi, enne USA kodanikuks saamise nimelühendust: Christopher William Bradshaw Isherwood... ehk "Bradshaw" ka... Ja on ju ka teiste tegelaste nimed Isherwoodi päriselust inspireeritud.

Aga kui Mart polnud oma rolliga veel jaamast lahkunud, Priit oli teel ja Kaarel peaaegu kohale jõudmas, siis Piret Krumm oli juba sihtjaamas välja astumas. Väga intelligentselt loodud rollikaar, kus alguses on lõbusust mõnusalt palju, ajastulikku kabaree-staarlaulja meesteneelajaslikku usutavust. Kavalat naiselikku lollimängimist, a la - nagu ta tõesti ei saaks kohe aru, et Clifford on ameeriklane... britid ju kohe saavad...(Sally ise oli britt, kes elas Berliinis, nagu Jean Ross, kelle põhjal Isherwood selle tegelase lõi). Piretis endas on mingi huvitav kiivalt varjus tume pool, mida ta oskab osavalt oma karakteritele lisada sügavuse andmiseks. Kergem ja lõbusam tuleks tal nagu lihtsalt loomulikkusest... nagu laulmisel - võimsalt ja ilusasti laulda ta oskab, aga lisaks ka lisada käredust vajalikes kohtades, et anda lauludele karakterit. Tegelikult just selle rollikaare veel poolepeal, ehk 1.vaatuse põhjal sedavõrd rahul (nagu päris lõpuks) veel ei olnudki, alles kusagil selle muusikali suurima hiti, ehk "Elu on kabaree" lauluga võitis ta lõplikult oma läbikomponeeritud mänguga enda poolele. Kontekstiväliselt on see ju vahva ja lõbus laul (Chelsie Elsie surmast hoolimata), mängulinegi (elu võib olla lühikene ja parem ikka elada täiega ja teiste inimestega suhelda, selle asemel, et üksi kodus kududes konutada), aga arvestades kõike, mis on Sally ning Saksamaaga juhtunud selleks hetkeks ning mille otsa ta ka selle laulu esitab - taas oma vanas töökohas - Kit Kat Klubis - tagasi lavale astudes - on Piret paralleeltoonina toonud sisse ka varjatud traagikanoodi... ta on kabaree laval ja nagu näitleja-elukutse nõuab - on laval andmas edasi seda, mis antud juhul peaks vaatajatel-kuulajatel meelt lahutama, tema endagi meeleolu tõstma... kuid selgelt tänu Pireti tabavale duaalsete kihtidega mängule - ta tegelane siiski seespool samaga valu tundmas. Sina, vaatajana, publiku seas vaadates ja teades kogu tausta - tead seda... ja ainult sellepärast oskabki selle ka Pireti Sally laulmisest välja peilida. Kuigi natuke vist mängis kaasa ka juhus. Nimelt see laul on uskumatult nõudlik ning tegelikult oli tunda, et esietenduse kõrgendatud ähmis, kas laulja tõesti laulis ka üsna piiri peal võhma mõttes... ehkki auga siiski noodid lõpuni kandes... kasvõi katkemise hinnaga... aga natuke oli ka seda piiripealsust vähemalt teritatud kõrvus tunda. Eks lava suurus ning seal liikumine võtab ka oma ning see ongi ju alles 2.vaatuse teises pooles. Üksjagu lisaväärtust annab ju vaatajale ka võimalus Piretit oma emaga koos mängimas näha, kes siin loos ju pole tema ema ja ega ka Katrin Karisma Fräulein Schneider pole ka (minu arvates) sobivast east hoolimata, eristatava emaliku vaibiga tubade väljaüürija ja ometi on ju teadlikul publikul see mõte vaadates peas.

Põhirollidele ringi peale tehes saab lõpetada korüfeedega, kes esietenduseks näisid täiesti oma rollidega kohal (loe: valmis) olevat! Saab jälle tõdeda, milline kingitus on iga võimalus näha ja kuulata Jassi Zahharovit ja Katrin Karismat igas nende uues muusikateatri olulises rollis! Mõlemad ju suisa väga heas nii mängu- kui lauluvormis. Jassi muidugi on Katilegi "poisike", sest ta pole veel 70 täiski (sel kevadel 29.05 on see ümmargune juubel!). Ja Jassi südamlik ning üdini sümpaatne Herr Schultz on lihtsalt nii nunnu, et mitte vähimatki pole imestada, kuidas Katrini Fräulein Schneider temasse on ära armunud... Ja muidugi vastupidi ka - sest Katrini Schneider on särtsakalt kuraasi täis, põlevate silmadega, aga kes teab väga hästi, kes ta on ning mis on tema väljavaated elupõlise vanatüdrukuna. Jassi kanda, ehk välja mängida on üks lavastuse olulisemaid kui mitte isegi see psühholoogiliselt kõige olulisem tuum - ta tegelane on juut, aga tegelikult ju Saksamaal sündinud, ehk end ka sakslasena defineeriv... ja kui tema maal on kurjus tõstmas pead, siis ta ei saa ega taha uskuda, et sellel on pikemale kandvad jalad ehk mõju - ikka on neid "ulakaid koolipoisse, kes aknad kividega korra katki viskavad... aga siis saab ju uue, terve akna panna ja elu läheb edasi"... aga mis siis, kui ei saagi seda võimalust uut panna, vaid sind aetakse ühtlasi kogu aknatagusest minema, see võetakse Sinult ära ning Sind ennast pannakse ei mingil muul põhjusel kannatama kui vaid sellepärast, milliste juurtega Sa sündinud oled! Me inimesed ei taha uskuda ju paha - lootus on me põhiolemusse sisse programmeeritud. Mis paratamatult tõmbab paralleeli näiteks sellele, et Putin alustas sõda juba 2014... ja isegi veel nädal enne täiemahulist sõda, lükkas ta ümber väiteid, et ta ka ülejäänud Ukrainat plaaniks rünnata... Kurjus hiilib salamisi... ja kui temast jagu ei saa, siis ta kasvab, võib koguda ka strateegiliselt jõudu ning planeerida, et siis järsku kogu täiega (justkui ootamatult) võimust võtta. Sama võib täheldada ju ka meile veelgi lähemal... meie poliitikaski... me näeme neid märke, aga kas ei saa või ei taha halvemat uskuda. Ent ikkagi selle kõige juures see Jassi imeline hääl! Vaikne, rahulik, siidinegi, aga siis kui ta laseb, siis kogu Estonia kõikide rõdude kaugemasse nurkagi jõudev ja terve suure saali õhku täitev. Isegi tema rääkimise hääl on meloodiline- puhas ime!

Kuigi esietenduse kõige suurem staar oli Jassi imelisest häälestki hoolimata ikkagi Katrin Karisma! Kas võibki öelda, et "ootamatult", kui tegelikult ju lisaks Priidule, Jassile ning tema ja Pireti sama lavastuse sees nägemisele, ikkagi ju ootas ka just nimelt näha-kuulda Katrin Karismat (üle pika aja) sellise mahuga uues rollis! Tema oli ka näitlejatest ainsana see, kellele lõpuaplausi ajal publik tormiliselt oma jalgu vastu põrandat kõmistas! Schultzi ja Schneideri puuvilja-lõigus oli vahva teatrikaaslasega mängida mõistatus-mängu kaasa, ehk mis puuviljad seal kotis peidus on? Muidugi ju laulu pärast on teada, aga kui ei mäleta või ei tea, siis Katrin hoiab natuke aega salajas ja laseb vaatajatel tõesti seda mängu kaasa mängida. Katrin on ka siinses trupis näitleja, kellel näib olevat keemia kõigi lava teiste näitlejatega. Võibolla ka kandes endaga eelmise Estonia Kabaree lavastusega sidusust, loob ta mingi ajasilla kõigi jaoks...lähemale Estonia teatri "Kabaree"-ajaloole. Aga mis peamine, ta suudab oma vahetu karakteriloomega terve suure saalitäie rahvast oma tegelase tunnetesse näiliselt justkui mängleva kergusega kaasa haarata! Näiteks tema küsiv laul "Mida teeks sa?", ehk "What would you do?" paneb ka publiku enda sees neid küsimusi esitama. See laul, millele ennist viitasin, tõusiski seekordse lavastuse lauludest minu jaoks selleks kõige lemmikuimaks. Kindlasti ühe mõjutegurina just nimelt Katrin Karisma hingestatud esitus, mis tema tegelase kibedat olukorda nii mõjuvalt edasi annab. Sa oled juba elusügises ning ometi on Sul võimalus elus ka veel kihluda ning tunda seda, mida armastatud ja sind armastava elukaaslasega koos elamine tähendab... ja see võetakse Sinult ära. Hirmutatakse Sind armastuse juurest hoopis eemale - vähemalt seda kandis Katrini esitus ja see oli vajalikult südantlõhestav. Kõik need stseenid milles tema osales või veelgi enam tema misanstseenide emotsionaalsus, panid mingist hetkest alates lausa ainusilmi just teda jälgima ja ainukõrvu kuulama! See oli kahtlemata lavastuses ka selline "teatriaasta-tipptasemel" -roll ning seda ka draama mõõtmes oma karakteri eheduse ja psühholoogilise pagasiga. Katrin lõpetas ju kunagi lavaka 3.lennu.

Vahvad uued avastused olid noor Karis Trass (kes vaid paar aastat tagasi ooperilauljana Rahvusooperi trupiga liitus), siin lõbutüdrukuna, kes ka samas külalistemajas tuba üürib, et madruseid (oma kehaga) lõbustades raha teenida, et sellega üüri maksta toa eest, kus teenindada mehi, et raha saada ja üüri maksta...nii me suurem osa inimestest ju elame - nagu oravad rattas, ametitest hoolitamata...Ent kui herr Ludvigi haakrist paljastub, siis antud juhul ei saanudki aru, et kas ta astub nö. enamlaste poolele oma Saksa-lauluga (!homne kuulub mulle!) või katsub ta sellega tähelepanu hajutada ehk pidu päästa?  (kes teisi versioone on näinud, see teab)
Väikses sutsakas ka teine uus lavatutvus - Rein Saar - kohvikus gei-mehe rollis, kes Cliffi ära tunneb kusagil mujal geiklubis kohtumisest ja tolle seksuaalse sättumuse nii teiste tegelaste kui ka publiku jaoks paljastab. 

Bob Fosse, kes legendaarse filmi lavastas, on tuntud ka kui "jazz-käte" tantsudes rakendajana ja kuigi me siin Åbjörn'i koregraafias üleliia palju ja rõhutatult just jazzkäsi ei näe, siis ometi on alati hea ja kindel muusikalide koreograafina kavalehel tema nime näha just ka sellepärast, et ta oma koreograafiates oskab tantsijate kätele ka tantsulist tööd anda! Siin on tal peamiselt suured kombinatsioonid ja vähem üksiktegelaste tantsu, aga seda naudingulisem on lisaks tantsule endale märgata ka asetus-kombinatsioone ning nende vaheldumist. Näiteks 2.vaatuse alguses lavasügavuses ja kõrguses seljaga tantsijate rivi-tants, mis mõne hetke pärast publiku ette lavale nägudega ümber rivistub ja hoogsaks kankaaniks läheb... mille lõpus muide Priit Võigemast (isegi kui ta jalg päris tantsijatega võrdselt kõrgele ei tõusegi) pakub keset etendust läbi publiku korraliku kahina tekitava üllatuse!

Orkester on Estonial vägevas vormis - puhas nauding on seda elavat ja ilusat ning ka mängulist orkestratsiooni kuulata laitmatus esituses, vägesid juhatamas esietendusel dirigent Kaspar Mänd. Tantsijad ju ka tasemel ja isegi kui esietendusel veel kõik päris puhas ja täpne liikumises polnudki (ja see käib rohkem meeste kui naiste kohta), ehk küll jõudis keegi hiljem alustada või liikus keegi natuke teistega võrreldes korraks rütmist välja, siis eks Kabaree-vorm annab selleks ka natuke loa. Kabarees ei olegi kõik nii täpselt kalkuleeritud, nagu näiteks balletis. Kabaree on eluline ja elu ei ole kunagi joonlauaga sirgelt joonitud. Sellepärast sellised apsakad isegi pigem lisavad "elu" ka lavale ning ei häiri karvavõrdki. Lauljad ju ikka ka tasemel, aga kas kabareedes ka kunagi päris ooperikoorilikku laulu esitatakse, selles pisut kahtlen... Samas tegemist on ju Rahvusooperiga ja seega lauljad on ooperikoori taustaga ning mul ei ole ilmselt õigust nende mõnede üsna märkamatute kohtade pärast nuriseda, sest omamoodi esindab see ju mängukohta (see pole kabaree, see on muusikal), aga enda maitse järgi ideaalis, oleks tahtnud ka nende lõikude puhul kabareelikkusest lähtumisest lahendust.

Jõudes lõpuks ikkagi just selle Hirdwall'i lavastusliku poole juurde tagasi. Sissejuhatavas lõigus lubatud "hedonistlikku, dekadentlikku" Berliini aastal 1929 atmosfääri mõttes siiski laval ma ei tajunud...kui, siis vaid päris-päris enne etenduse algust sai no ääriveeri tunda... lavastuses endas oli see siiski puudu. "Pahelisust" vaid näpuotsaga või isegi sellestki vähem. Kaldun arvama, et lavastaja siiski ei hammustanud ka seda materjali konstruktsiooni päris täitsa lõpuni läbi. Ja see on ju "Kabareel" erilise ülesehitusega. Ent nagu mainitud, oli tal seal ka mitmeid väga häid leide, eriti laval toimuva dünaamilisuse mõttes ja muidugi eriti oluline, ehk finaali mõjuv lavalahendus ning veel sinna otsa päris lõpu video-idee sellelegi punktiks-seletuseks võttis pahviks. Sellele ju isegi aplaus ei saanud kohe otsa alata, sest natuke imelik oli sellisele sisus toimuvale "aplodeerida", ehkki trupile kogu etenduse tänulikkuse mõttes ju muidugi... Samas ikkagi see "elu on kabaree" lavastusjooniselike sidususte puudumine kus tal nagu poleks seda "konferansjeed" ehk siis teadustaja poolt õnnestunud siduda mõistuspäraselt ja põhjenduslikult "elule" ning rohkem ongi ta vaid "kabaree konferansjee". Aga ma usun, et see häirib tegelikult vaid neid vaatajaid, kes lähevad juba valmis ootuste ja varasemate kogemustega "Kabaree"sse. Kes tahavad vaadata lihtsalt üht imeilusa muusika, vapustavate hitt-muusikalilauludega (ja praktiliselt kõik siin on muusikalimaailma armastatuimad, absoluutsed hitid), ägeda koreograafiaga ilusate tantsijate tantsude, keskmisest tunduvalt sügavama ja tõsisema, isegi väga olulise sisuga, tuttavate ja armastatud laulvate näitlejatega muusikali, siis siit seda kõike saab!

Hinnang: Ma vist ütleks, et elamuslikkuse mõttes tugev 4... ja seda puhtalt ka vaid imeliste laulude, muusika ja tantsude pärast... ja enda peas seosete tegemise võimaluse ning seda nii endise kui praeguse maailma kui ka Kabaree lavastuste-ajaloo siduste pärast ja võibolla ka sellepärast, et minule lihtsalt isiklikult Kanderi ja Ebbi muusikal väga meeldib. Ent lisaks kindlasti ka Piret Krummi ja Katrin Karisma pärast ja sellepärast, et siin muusikalis on sedavõrd palju ka tantsu... ehkki minu teatrikaaslase arvates oleks võinud seda veelgi rohkem olla! Aga eks see mis meeldib, seda ju tahabki veelgi rohkem! Samas võiks hinnang olla tunduvalt kõrgem materjali tabavama režii korral, mõnede olulistepuuduvate laulude lisamisel (Sally oli nendeta taandatud kõrvaltegelaseks) ning ka rohkem (paremini) kõikides rollides sissemängituna, rohkem intiimsema-seksikama-pahelisemana ning tõesti ka mingistki otsast atmosfääris Berliin 1929likuna peale laineliste juuste. Samas nautisin ka seekordse esituse peas kaasalaulmist, tantse ning isegi kohatist liigutatust (eriti just Katrini, Pireti ja Jassi tegelastega seonduvalt ja finaalis). Hea, et 2.vaatus oli esimesest parem ning ma üldse ei välista, et selle lavastuse mõnd sügisest etendust veelgi vaatama lähen, kasvõi juba sellepärast, et ka teise koosluse rolle näha ja neid laule uuesti elava orkestri saatel otselaulduna kuulata saada!

PS. huvitav Kabareede-ajastu on hetkel pealinna lavadel! Suurepärane ja ehtsalt klassikaline Starlight Cabaret "The GreatEST Show" Viru Merineitsi laval, Eesti Draamateatri kultuuriloolinegi, aga samuti justkui Berliini-kabareelik "Cafe Theatral" ning mängitakse ju veel ka megavahvat Must Kast/Paide Teater "Carmen"it. Lisaks alles äsja, ehk ka käesoleva aasta alguses esietendunud VÄGA soovituslik ning lausa uskumatult hästi õnnestunud Brechti-kabaree - Vene Teatri teatristuudio vilistlastest näitlejatega, kes sõna otseses mõttes särasilmselt ja põletava poweriga mängivad väga mõjusalt omapäraselt Ring-lavale lavastatud "Mann is Mann"i! Kuid kabareelikkusega kurameerivad ju veel nii mitmedki teisedki lavastused kaudsemalt või otsesemalt... näiteks kasvõi Ekspeditsiooni "Reis metsa lõppu".

PPS. Kes tahab ettevalmistavalt või järellainetuses lavastuse aegruumi veelgi süvendada-laiendada, siis sobivalt just nüüd jaanuari lõpus ilmus ka raamat, mis jutustab ühest "Kabaree" lavaloo "naabruskonna asutusest" - Kitty salong: https://www.apollo.ee/kitty-salong.html

PPPS. Kas ikkagi “elu” on “kabaree”? Kabarees keegi kunagi tōsiselt haiget ei saa, aga elus ju küll...
Küll, aga võib kabareelauljale, no vähemalt sellisele, nagu Sally, hoopis vastupidiselt- “kabaree” olla “elu”, umbes nagu pühendunud teatriinimesele “teater” olla “elu”?


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Siim Vahur'i tehtud fotod on pärit teatri FB seinalt):

Kabaree
Unustamatu meelelahutus kõigile, kes janunevad armastuse ning vabaduse järele.

Kestus u 3h05min, ühe vaheajaga.

John Kanderi muusikal
John Van Druteni näidendi ja Christopher Isherwoodi jutustuse ainetel

Maailmaesietendus 20. novembril 1966 Broadhursti teatris
Esietendus Rahvusooperis Estonia 9. veebruaril 2024

Laulusõnad: Fred Ebb
Laulusõnade tõlge: Kirke Kangro
Libreto: Joe Masteroff
Tõlge: Hannes Villemson

Muusikajuht ja dirigent: Kaspar Mänd
Dirigent: Lauri Sirp
Muusikajuhi assistent: Martin Trudnikov
Lavastaja: AnnaKarin Hirdwall (Rootsi)
Kunstnik: Caroline Romare (Rootsi)
Valguskunstnik: Peter Stockhaus (Rootsi)
Koreograaf: Adrienne Åbjörn (Rootsi)

Emcee / Konferansjee: Priit Võigemast või Kaarel Targo
Sally: Hanna-Liina Võsa või Piret Krumm
Cliff: Kalle Sepp või Kaarel Targo
Preili Schneider: Juuli Lill või Katrin Karisma 
Härra Schultz: Mart Laur või Jassi Zahharov
Preili Kost: Karis Trass või Kadri Nirgi
Ernst Ludvig: Mart Madiste või Jaak Jõekallas

Esitatakse eesti keeles, eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega.

Berliin 1929. Ideed uuest maailmakorrast levivad järjest jõulisemalt, kuid Kit Kat Klubis on kõik endiselt teretulnud. Sally Bowles on klubi staar ja koos klubi konferansjeega püüab ta hoida elus unistust vabadusest. Klubis kohtub ta noore Ameerika kirjaniku Clifford Bradshaw’ga, kes on tulnud Berliini ennast leidma. Saksamaal, kus natside marsisammud järjest ähvardavamalt kõlavad, areneb nende armastuslugu läheneva maailmasõja varjus.

„Kabaree“ on legendaarne Broadway meistriteos – muusikal, mille tõsine alatoon toob rambivalgusesse 1930. aastate dekadentliku Saksamaa mõjuvallas olevate tavaliste inimeste elud. Muusikali esietendus Broadwayl 1966. aastal oli sensatsioon ja esimesel hooajal anti pea 2000 etendust. See on pildike ajastu metsikust vabadusest ja üksindusest, mis aitasid luua keskkonna vaimsele, kunstilisele ja seksuaalsele vabadusele, mille saatuseks oli natsirežiimi all kuhtuda.

Lavastaja AnnaKarin Hirdwall: „Kas te olete kunagi oma soovidest ja unistustest loobunud, sest kardate tagajärgi, mis nende poole püüdlemine kaasa võiks tuua? Selles lavastuses tahan teile rääkida sellest, kuidas inimesi mõjutab hirm ning kuidas kujuneme sellisteks nagu oleme. Kas elame oma elu kammitsetult või tõevabaduses? Kas suudame tulevikus teha isiklikke ja sotsiaalseid muutusi või hoiame end tagasi ja klammerdume muutuste kartuses vana maailma külge? Tahan tervitada publikut maailma, kus elavad tegelased, kes usuvad, soovivad, armastavad, julgevad, unistavad ja loodavad – sõltumata jõududest, mis püüavad neid kontrollida, piirata, siluda ja hirmutada vait olema.“

NB! Juhime tähelepanu:

- Lavastust ei soovitata alla 14-aastastele lastele. Etendus võib vajada vanemlikku selgitust.
- Laval kasutatavad sigaretid ei ole tubakatooted ning on tervisele ohutud.
- „Kabaree“ lavastuses on II rõdult nähtavus piiratud. 

Lisaks trupis:
Koreograafi assistent - Mehis Saaber
Lavastuse assistendid: Silva Valdt ja Pirjo Levandi
Näitejuht - Helgi Sallo
Koormeister - Heli Jürgenson
Koormeistri assistent - Ksenija Grabova
Vastutav pianist-repetiitor - Riina Pikani
Pianist-repetiitorid - Jaanika Rand-Sirp, Ave Wagner, Tarmo Eespere
Etenduste juhid - Rein Lepnurm, Riina Airenne

Lisaks veel esietenduse digitaalselt kavalehelt:
Bobby, tantsija - Rein Saar
Victor, tantsija - Urmas Põldma
Max, Sally arnukade sõber, tantsija - Georg Gurjev
Tolliametnik - Aare Kodasma
Kelnerid - Rafael Dicenta, Andreas Lahesalu, Ivo Onton, Mati Vaikmaa, Kim Sargsyan
Kit Kat klubi tüdrukud - Merit Kraav, Kadri Kõrvek, Karin Helstein, Katri Juss
Kit kat klubi poisid - Rafael Dicenta, Andreas Lahesalu
Taksojuht - Ivo Onton
Tantsijad - Svetlana Anslan, Kim Yana Hügi, Triinu Upkin, Karina Laura Leškin, Seili Loorits-Kämbre, Tuuli Peremees, Sandra Riivik, Lisbeth Schellbach, Luca Giovanetti, Simo Kruusement, Argo Liik, Endro Roosimäe, Pol Monsech, Mehis Saaber, Erik Tjordal-Christensen
Lauljad - Karin Helstein, Katri Juss, Merit Kraav, Kadri Kõrvek, Maria Leppoja, Maris Liloson, Jekaterina Lomakina, Danna Malõško, Carol Männamets, Emily Ruus, Greete Ruutma, Merje Uppin, Rafael Dicenta, Andrei Karpievitš, Andreas Lahesalu, Antonio Sayago

Rahvusooper Estonisa orkester
Orkestri kontsertmeister Maria Goršenina

Helikujundaja - Kaspar Leesme
Videokujundaja - Rene Topolev
Lavameister - Mario Madiste
Lavapuldi operaator - Henri Roolaid
Valgust juhib - Ritšard Bukin
Video ja heli - Kalev Timuska, Kaspar Leesme