pühapäev, 18. august 2019

Me mängime armastust - Piip ja Tuut Teater


Kui etenduse pealkirjale on lisatud laiend "noortelt noortele", siis pole ju mina sihtrühm ning seega ei oma ka otseselt sõnaõigust arvamiseks, kuidas see "minule meeldis". Kuid kuna mitmete selle trupi liikmete esimene lavakatsetus sama egiidi all, ehk eelmisel aastal esietendunud "Offline" oli mitmeski mõttes väga õnnestunud ning pakkus palju ka minusugusele keskealisele (kes ei taha kuidagi nõustuda mitte-nooreks-olemisega... tean kuidas nii mõnigi noor siinkohal pööritab silmi - veel üks selline vanur, kes ei ole tükk aega oma passi vaadanud... jah, mis teha... tunnen kaasa) siis tegelikult pole mingi ime, et ma ka selle "teise tulemise" etendusel end Piip ja Tuut Teatri saalist seda vaatamast leidsin.

Jaan Võõramaa psedonüümi all, Dajan Ahmet'i kirjutatud näidend "Me mängime armastust", on varasemast minule tuttav vaid Epp Eespäeva ja Rain Simmuli mängitud kuuldemänguna. Juba toona meenutas see minule Rudolf Allaberti Noorsooteatris lavastastatud "Härra Amilcar"i, kus Aarne Üksküla tegelane palkas endale ümber tegelased tema elu mängima nii, nagu ta soovis. Siin on üks noor tüdruk, kes pikema vaatluse ja otsingute tulemusena, valib välja tänavalt ühe poisi, kellel palub mängida temaga armastust... Sellepärast, et kogeda seda "õiget ja suurt tunnet". Kui pole kunagi kogenud, siis ju ei tea, ei usu, et selline asi üldse olemas on. Ja miks siis ajada terve elu taga sinilindu, mis võib-olla on vaid illusioon?

See on loo lähtekoht, kuigi tegelikkuses on siit edasihargnev üks moraalsete ja filosoofiliste küsimuste sasipundar, mida on väga mõnus oma peas vaadates ja ka pärast seda lahti harutada. Harutan neid küsimusi ja dilemmasid pisut siingi, kuid kellel on plaanis seda vaatama minna, siis ma pigem soovitan kõigepealt ära vaadata ja alles siis tulla siia tagasi kaasa mõtlema. Kuigi, mis seal salata, olen neid mõtteid ka varem vaaginud. Sellepärast ikkagi noortelt "noortele" - annab võib-olla pigem sihtgrupile hea võimaluse neid mõtteid esimest korda esimest korda läbi mõelda ning õigetesse sahtlitesse oma peas paigutada. Kus need vastavates elulistes olukordades jälle välja võtta ja ühendused juba tänu kunstilises elamuses kogetule läbimõeldud mõtetega teha.

Kui kõigepealt mõni sõna sellest mängukohast. Meile, kellele Piibi ja Tuudu Mängumajas käimine on juba vana tuttav, saavad kogeda pisikest üllatust, kuidas kogu lavastust lavale on seatud. Esiteks juba sissekäik majja toimub hoopis teisest uksest. Ja vaatajad on seatud istuma nägudega sinna suunda, kus kohast tavaliselt sisse saali toimub sisenemine. Annab kogu teatrisaalile täiesti uue ilme, nagu polekski Piibil ja Tuudul külas... Ja antud juhul me ju ei olegi!

Teatrimaja fuajeest on saanud hoopis noore tütarlapse esimese oma korteri köök/panipaik (seal käiakse kohvi tegemas, aga sealt paistab ka jalgratas) ja mis viib ka kusagil nurgatagusesse vannituppa. Publikuga samas ruumis on elutuba, mis läheb üle esikuks, kus on muidugi ka välisuks. "Ruum" selles kammerlikus loos muutub kuidagi tavalisest olulisemaks ja noor lavastaja Coco Rõõmusaar on seda ja selle erinevaid osasid suutnud lavastuse dünaamilise sisekliima tekkimiseks väga hästi ära kasutada. Hämmastavalt küps looming debütandilt. Olgu siinkohal veelkord rõhutatud, et nii lava peal kui lava taga, on suuremas osas tegemist tõesti teismelistega! Kuigi tulemus on nii professionaalne, mis ei reeda seda küll mitte kõige vähemagagi. Milleks teatrikoolid, kui mõnedel on juba loomulikust andest võimalik saavutada sellist taset? Eks muidugi noorte tegemisel on heas mõttes kambavaim ja seega on neid kriitilisi silmi ilmselt koos loomas tavalisest rohkem ja see võib hea ja usaldava keemiaga trupi puhul palju kaasa aidata. Kuigi seda eeldusel, et egosid surutakse kõvasti alla ning suudetakse näha teineteise silmadega. Ei tea ju, kuidas nendel noortel see loomeprotsess tegelikult toimus, kuid see tõesti oli lavastusena väga läbimõeldud ja korralik tervik.

Huvitavalt, aga ilmselt tänu muusikalisele kujundusele ning interjöörile tundsin hoopis kohe algusest, et ma ei viibi mitte mõnes eesti pisikeses, hubases ja ilusti koristatud noore tütarlapse korteris ning vast isegi mitte praeguses ajas, vaid hoopis 60ndate "armastuse pealinnas" Pariisis. Ja pärisel ei saanudki sellest tundest lahti. Ühel hetkel küll märkasin poisi jalas kolme triibuga Adi-tosse ja see kõigutas seda, aga pärast kodus vaatasin, et Adidas võttis oma triibud kasutusele juba 1940ndatel...

Noori "armastusega mängijaid" kehastavad siin nukulikult armas Emma Tross (wow, milline arenguhüpe mängus "Offline"st), kelle tegelases on vast päris korralik annus tüüpilist "täiuslikku armastusromaanide armastust" ihkavat idealistlikku noort, kogemusteta naist. Ja see "armastus" paraku võib sündida ainult nii, magu tema seda on ette kujutanud. Mehiselt tõsine ja neiu reeglitega mitte kuidagi nõustada soovivas noormehes, Oliver-Marcus Reimann'i kehastuses, on jällegi seda tüüpilist noort, kelle meelest kõigepealt "armastust mängitakse" ikka tavaliselt voodis ja voodi kaudu. Ja armastuseotsingul olevatele inimestele kohaselt, see tango, mida ikka alati kahekesi tantsitakse, võtab väga kirglikud pöörded. Nõnda naad seal laamendavad, tantsivad ja proovivad üha uuesti seda mängu alustada, et leida mõlemat rahuldava tee üksindusest välja. Ja eks siit kõrvaltvaatajana õpib ju palju - tüdruk on noorele kohaselt liiga idealistlik ja poiss ei taha alluda teise reeglitele, sellepärast ei taha see mäng neil ka kuidagi sujuda...

Sellepärast ei suju ka päris elus armastused, kus hakatakse esitama nõudmisi ja seadma reegleid- armastus tahab ise tekkida ja kasvada. Kuid "mängul" teadupärast ongi ju ikkagi "reeglid", mida päriselu loomulikul (ja õigel ning tervel) armastusel ei ole. Lisaks on mängul lisaks "algusele" ka "lõpp", mida päris armastusel (loodetavasti) alati ei ole. Kas "mängu"armastus võib ühel hetkel minna üle "päris" armastuseks? Tean enda elust (sellest ajast kui olin siinsete tegelaste vanuses), et võib küll, aga kuidas läheb nendel kahel turteltuil selles loos, seda tuleb endal vaatama minna :)

Tuleb tunnistada, et see lugu olekski nagu mõeldud just nimelt noortele ja noorte mängimiseks. Nii on see kuidagi eriti ehe. Saalid on suisa puupüsti täis noori (selge puudumine teatrimaastikul sellistest tükkidest! Seda tõestas ka hiljuti ülipopulaarselt Ugala poolt üle Eesti täis saalidele mängitud teise žanri, aga sama sihtgrupiga "Moraal"). Ja hinnates kaaspubliku reaktsiooni pealt, räägitakse siin sellises "linnukeeles", mida teised noored mõistavad.

Ükskõik kui sümpaatsed ka need näitlejad ei tundu, siis nende mängitavad tegelased on kordamööda lausa ärritavalt rumalad ja ka ebameeldivad. Niimoodi kavalalt tahab autor ja tegijad näidata ära, mis on õige ja mis mitte. Õpetavad ära tundma ka päris elus vastavaid "ohu märke". Kui ma seda "reeglite nimekirja" mehe asemel oleksin kuulnud, oleksin teistpidi sealt korterist lahkunud. Ja kuigi mees hakkabki minema ja naine saab ta jääma sellega, et ei mängita kõikide nende nõmeda reeglite järgi, siis igal võimalusel on tüdruk jälle ja uuesti oma reeglitega platsis... Teisalt jällegi mees läheb nii jõhkraks ja nõmedaks oma sõnadevalikuga ning isegi lisaks psüühilistele ka füüsilisi vägivaldsuse tunnuseid ilmutades, et tahaks sellele tüdrukule appi minna kaitseks või vähemalt karjuda, et "viska ta välja", sellisest mehest ei saa kunagi asja... Väga vajalik "õppematerjal" eluks ning väga soovitatav ka oma laste tulevikus tehtavatest valikutest ja nende käekäigust huvitatud lapsevanematel oma võsud sellist iseõppimist minna teatrisse saama.

Siin on nii palju ülikooliaegseid ühikas elatud kursa- ja koolikaaslaste suhete paralleele. Enesetapuga ähvardused, teise reeglitele allumised jne jne jne, et ma ei hakka neid välja toomagi. Ütlen vaid tulemuse - need kõik suhted purunesid varem või hiljem. Samas tean väga hästi juba pikemates suhetes enam mitte noorte vahel, et esitatakse teineteisele nõudmisi ja reegleid, mis sugugi seda suhet rõõmsamaks ja tugevamaks ei tee, aga olude sunnil "kannatatakse ära" (nendeks "oludeks" nii majanduslikud kui ka ühised lapsed jne jne jne - ei saa kahjuks täpsemaks minna, et mitte "näpuga näidata"). Ent sellest hoolimata, ei tohiks keegi kunagi kuulata kellegi teise arvamust. Igaüks peab oma vead ise tegema, oma vitsad ise kätte saama. Sest keegi ei näe teise kõrvade vahele, ega tea täit tõde, miks ja kuidas, seega on vaja ikkagi teha nii, nagu enda pea ja süda juhatavad. See lugu lihtsalt avardab silmaringi ning annab võimaluse mõned sellised teemad enda jaoks varem ette läbi mõelda ja seeläbi saada suurem võimalus pärast mitte kahetseda.

Hinnang: 3+ (Üllatavalt ehe ja küps lavastus ja lausa supertöö noortelt näitlejatelt. Eraldi aplaus veel Carolyn Veensalu seatud valsi eest - olen ju ikkagi "Danzu"mees, eksole :P Tegijad soovitavad, et noortele alates 16.aastastest, aga usun, et mõni küpsem 14-15 aastane saaks ka nendest teemadest juba hästi aru. Ja kindlasti mitte ainult noortele! Armastuse otsimine, leidmine ja "mängimine" on teema mistahes vanuses. Minul keskealisena igatahes igav ei hakanud, mõju avaldasid pigem loo tundmine ning mitmed teemad, mis juba varem on läbielatud ja -mõeldud. Sellepärast arvestades, et kogu lavastuse on teinud noored ja ka soovitusena noortele, oleks see numbriline hinnang kindlasti 5 lähistel.)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FBst):

LAVASTUS NOORTELT NOORTELE
"ME MÄNGIME ARMASTUST"

„Me mängime armastust” on lugu tüdrukust, kes on tulnud maalt linna 
gümnaasiumisse ning tunneb ennast üksildasena. Ühel päeval kohtab ta 
tänaval viisakalt riietatud noormeest, kelle tüdruk endale külla kutsub. 
Kas see on algus millelegi uuele ja ilusale või saab ilmsiks tõde 
armastuse ebatäiuslikkusest?
Lavastuses mängivad Emma Tross ja Oliver-Marcus Reimann, kes varasemalt on lavastanud ülimenukaks osutunud õudussugemetega noortedraama „Offline“ ja mänginud koos ka noortesarjas „Miks mitte?!“.

Esietendus 6. augustil 2019 Piip ja Tuut Mängumajas (Toom-Kooli 13).
Lavastus on ühes vaatuses ning suunatud noortelt noortele (alates 16. a 
vanusest).

Autor: Dajan Ahmet
Lavastaja: Coco Rõõmusaar
Koreograaf: Carolyn Veensalu
Lavakunstnikud: Oliver-Marcus Reimann, Emma Tross
Valguskunstnik: Rene Topolev
Kostüümikunstnik: Külli Pavelson
Etendust teenindavad: Külli Pavelson, Coco Rõõmusaar, Paula Mets või
Maria Rannaväli ja Villem Verner Tragon

Trupijuht: Oliver-Marcus Reimann

Lavastus on ühes vaatuses ning suunatud noortelt noortele (alates 16. a vanusest).

Lavastuses kasutatakse ebatsensuurset leksikat.

neljapäev, 15. august 2019

Teatrisoovitused septembriks ja mida ise soovin vaatama minna


Juba nii mõnelgi korral olen koostanud oma soovituste nimekirju, kuid mõtlesin luua sellest omamoodi traditsiooni ning tõesti korra kuus, ehk kusagil eelneva kuu keskpaigas võtta kokku parimad lavastused, mille etendustele järgmisel kuul veel selleks hetkeks on pileteid saadaval ning mida soovitan vaatama minna.
Ühtlasi toon ära need, mis minul veel nägemata ja mida ning miks neid ise sooviksin näha. Sealtki nimekirjast võib loodetavasti seeläbi siis enda teatrikava jaoks inspiratsiooni ammutada.

September on ju 2019/2020 hooja algus ja ühtlasi väga mitmete Eesti teatrite jaoks juubelihooaegade algus. Juubelite puhul on tunne, et pingutatakse tavalisest veelgi rohkem ning üldse on tähelepanu nendele teatritele palju ja ühtlasi ka piduhõngu õhus, mis väljendub tihti ka huvitavate mängukavalisandustega ja eriliste sündmustega. Teatrit armastavatele inimestele omakorda pakub see ikka huvi ja rõõmu. Ning mida rohkem head pakutakse ja mida erilisemaid asju, seda uhkem ja põnevam.

Juba septembris kostitatakse ka vaatajaid uute esietendustega. Näiteks Rakvere Teatris tuleb välja uus Bergman - "Nagu peeglis", Ugalas rootslaste ja tegelikult ka eestlaste palavalt armastatud 100-aastane, kes aknast välja hüppab ja kaob ning NUKUs suisa 2 uut esietendust, millest üks on Rein Raua adapteeritud Shakespeare, mis lavastatakse visuaalteatrina! Ja need "uued" leiab suuremas osas ka minu enda "ootuste" tabelist siit altpoolt.

Septembris on ka siinkirjutajal endal au lavalaudadele astuda, ehk kõigil on võimalus tulla muuhulgas ka minu osalusel Tallinna Linnateatri väiksesse saali mängima Pisuhänna-mängu teatri 55.hooaja uuslavastustega. Kuid praktiliselt pärast seda sõidan Eesti presidendiga Araabia Ühendemiraatidesse ning seega päris terviklik see teatrikuu olema ei saagi... kuigi esimesed teatriplaanid on juba septembriks paigas (eelkõige eelmainitud Bergman!).

Kuid kõigepealt nendest, mis juba nähtud ning mida soovitaksin kõigil nautima-kogema või avastama minna, ehk siis...

SEPTEMBRIKUU SOOVITUSED:

TOP 10:

1. Ivanov - Eesti Draamateater - Tšehhovi valus ja sügavahingeline klassika, mis on suurepäraselt lavastatud Uku Uusbergi poolt ja osalemas täiesti fenomenaalselt fantastiline trupp, rääkimata elavast Aafrika hallpapagoist! Elamus suure E-ga! Üks senise teatrisajandi suurimaid elamusi!

2. Beatrice - Vanemuine - Siret Campbelli auhindu võitnud dramaturgia on nii mõtlemapanev ja Ain Mäeotsa lavastus nii tehniline, et sellisel tasemel "tulevikku", ehk scifit näeb eesti teatrites väga harva.

3. Kalevipoeg - Vanemuine - meie rahvuseepos on saanud Karl Laumetsa lavastatuna väga väärilise ja muinasjutulise tõlgenduse. Imetlusväärne trupp!

4. Väljaheitmine - Eesti Draamateater - heas mõttes noortekas, mis sobib ka vanematele, ühe mehe põnevast ja pikast (elu)teekonnast.

5. Ära imesta kui sinu maja süütama tullakse - Vene Teater - techno-teater. Väga omanäoline lavastus. Draamalavastus, mis esitatakse tantsides ja ise märkamatult tantsid ka kogu etenduse kaasa. Vapustav.

6. Isa - Theatrum - Lembit Petersoni üks suurrolle ja üldse tema duett tütart mängiva Liina Olmaruga raputab, paneb mõtlema ja lavastusena harukordne võimalus kogeda dementsena olekut. Florian Zeller on hetkel terve maailma ilmselt üks kuumamaid näitekirjanikke!

7. Dekameron - VAT Teater - noorte mängupower ja lõbusad lood, millest rännatakse huvitava (Aare Toikka) lavastuse läbi ühest teise.

8. Väike prints - Tallinna Linnateater/Lavakooli 29.lend - Eriline mänguruum (mängitakse küll Tartus Draama-festivalil ja ei tea kuidas see seal on seatud, aga ju sarnaselt kui Linnateatris) ja vana tuttav lugu saab noorte esitatuna täiesti uue elu! Nauding algusest lõpuni. Jah, hämmastav, et 13.09 on sellele veel 19 piletit saadaval! :)

9. Minu Eesti vanaema - Vaba Lava/RAAAM - elulugu, mille on lavastanud autor enda elust ise. Ilus ja huvitav ning väga põnev trupp mängib koos.

10. Paunvere poiste igavene kevade - Rakvere Teater - Lennukas Lennuki Lutsu-tõlgendus, kus on ühes lavastuses kogu klassiku aastaaegade-saaga nutikalt lavastatuna ühe teatrietenduse sees. Vahva ja naljakas, aga läheb hinge ka.
-----

Lisaks veel mõned soovitused, mis minule meeldisid. Ehk kui eelnevad nähtud või ei mängita neid sobivatel kuupäevadel või on huvi millegi teistsuguse vastu, siis järgnevas loetelus olevad lavastused pakuvad kindlasti elamust.
Neist, millest olen kirjutanud, saab täpsemalt lugeda klikkides pealkirjadele:

Hüljatud - Vanemuine - suurejooneline ja suurepärane muusikal

Nukumaja, osa 2 - Eesti Draamateater - valus ja mõtlemapanev draama, kus Ibseni Nukumaja ajast on kulunud mitmed aastad, aga inimesed on jäänud samaks

Midagi tõelist - Vanemuine - emotsionaalselt jutustatud põnevik kahe mehe osavõtul

Once - Ugala - kurva alatooniga muusikal armastusest, mis ei saa puhkeda

Ükssarvikute farm - Rakvere Teater - naljakas mäng tuttavate naistega eesti kirjandusklassikast

Kõik naistest - Endla - koomiline sissevaade erinevas eas naiste hingeellu

Saraband - Eesti Draamateater - valulik Bergmani peresuhete- ja manipulatsioonidraama

Etturid - Ugala - põnev ja dramaatiline lugu noortest metsavendadest ning nende lähedastest

Kolm talve - Eesti Draamateater - ühe perekonna saaga läbi kolme ajahüppe

Märter - Endla - draama poisist, kes hakkab süvausklikuks ning ärritab sellega kõiki

Teineteiseta - Vanemuine - isemoodi kurb armastuslugu

AV Maria - Teater Kelm - huvitava ülesehitusega ja üllatusi täis kammerlik draama

Hullemast hullem - Rakvere Teater - pöörane komöödia hobiteatri etendusest, kus kõik nässu läheb

Emadepäev - Ugala - sketšilik komöödia emadest ja nende argipäevarõõmudest-muredest

Kiskja - VAT Teater - põnev lugu tänapäeva suhetemaailmast, kus võrgutamised võivad end võrku tõmmata

Ööpiltnikud - ERM Teater - ilus ajastupildike 1920/30ndate Tartu Saksa Tütarlastekoolist ja sinna sattuvatest kurikuulsatest meestest. Auteur Gerda Kordemets.

Vennas - Eesti Draamateater - draama kahest vennast ja nende emast, läbi kirjavahetuse ja aja kulgemise

Richard III - Vene Teater - Potapovi vaimustav lavastus ja Jaak Prints venekeelse Shakespeare'i antikangelasena

Mees, kes teadis ussisõnu - Vanemuine - Pepeljajevi maailmas on Kivirähki moodne klassika just selline :)

Naiste kool - Vanemuine - Priit Strandbergi vaimukas Moliere'i tõlgendus ja Karol Kutseli suurepärane duett koomilise Karl Laumetsaga!

Ernesto küülikud - Must Kast - Üks viimaseaja lasteteatri pärl - fantaasiarikas lavastus ning mõnusalt karikatuursed rollid - elamus nii väikestele kui suurtele.

Kuni ta suri - Rakvere Teater - kurb ja naljakas käsikäes, aga rohkem vist ikkagi kurb

Põud ja vihm... - Eesti Draamateater - ilusate kunstiliste stseenipiltidega, suurepärane ning üsna eriline Priit Pedajase lavastus Draamateatri suures saalis

Don Juan - Vanemuine - fantaasiarikas nii kunstilises, dramaturgilises kui koreograafilises mõttes, viiuldajast rääkimata!

Maal, mis tantsib - Goltsman Ballet - tantsuteater, mis on lavastatud elava kunstinäituse sisse

----------

SEPTEMBRIKUU SOOVID (need, mida ise pole veel näinud, aga tahaks. Kuu esietenduste juures on vastava kuupäevaga märge, teised on juba varasemast repertuaarides):

Jaik - Von Krahli Teater - pidavat tulema Von Krahli kõigi aegade kõige suurejoonelisem lavastus, 5 ja pool tundi (esietendus 5.09)

Nagu peeglis - Rakvere Teater - Bergman ja selle vaatamaminekuplaan on juba paigas (esietendus 13.09)

Kosmilised saialilled - VAT Teater - Katariina Unt lavastab ja on ise ka laval, Pulitzeri võitnud näidend (esietendus 3.09)

Pariisitar - VAT Teater - Aare Toikka uus lavastus koos mitmete külalisnäitlejatega, autoriks mees, kes lõi telesarja "Kaardimaja" (esietendus 27.09)

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus - Ugala - Jonas Jonassoni fantastiliselt fantaasiarikka romaani teatriversioon, ehk seiklus läbi viimase 100 aasta ajaloo... loodetavasti Aarne Soro on peaosas... Priit Põldma dramatiseeris, aga kas seda on üldse võimalik... :) (esietendus 14.09)

Kopsud - Endla - nii palju head kuulnud "Kopsude" kohta ja igatsus näha Carita Vaikjärve suuremas tõsisemas rollis

Oliver Twist - Endla - suurejooneline muusikal, mille lavastajaks-dramatiseerijaks Peep Maasik ning Chalice on muusika autor!

Kapten Mihkel - RAAAM - monotükk, mida mängib Argo Aadli, Smuuli teoste põhjal ja lavastajaks Damir "Praegu pole aeg armastamiseks/Pikse pill" Salimsjanov! (esietendus 21.09)

Röövsaak - Kuressaare Linnateater - Tammearu lavastuste peale võib enamvähem kindel olla ja siin on huvitav trupp ka (esietendus 13.09)

Doktor Dolittle - Endla - lapsepõlve üks lemmikraamatuid - paras aeg uuesti seda kogeda ja Tambet Seling on ju ikkagi peaosas!

Tõrksa taltsutus - NUKU - ühtegi Shakespeare'i eesti teatrites ei lase ma endast mööda! Siin on veel sedavõrd põnev trupp ning Rein Raud, kes kogu asjale oma dramatiseeringuvormi annab. Lavastab soomest külaline visuaalteatrina. (esietendus 29.09)

Tere, kallis! - Vanemuine - autoriks ja lavastajaks Tiit Palu ning trupp tõmbab magnetina (esietendus 21.09)

Tantsutund - Endla - seda lähen juba augustis vaatama, aga ootan erilist armastuslugu ning loodan, et Keerd on lavastuslikult ka midagi põnevat teinud, et mu teatrikaaslane saaks oma mütsi ära süüa :)

Vasjake - Vene Teater - visuaalteater, mis näib, nagu põnevik ja loodan, et see ongi põnevik, kuigi tegijad tahavad mõista anda, et seda pole vaja "karta"... lähen juba tegelikult augustis vaatama

Prozovite maja nelikümmend aastat hiljem - Vene Teater - Tšehhovi Kolm õde... mis neist on saanud? (esietendus 12.09)

Me armastame ja ei tea midagi - Endla - külalisnaisnäitlejad Endla enda meestega maid jagamas

Godot'd oodates - Theatrum - lavakooli noored mehed teevad mehetegusid ja katsuvad jõudu Becketiga

Tramm nimega iha - Estonia - paljud on kiitnud ja lugu on ju tuttav ning valus...huvitav kuidas balletina?

Järgmine peatus: Kosmos - Kuressaare Linnateater - Koppelmaa on üks huvitavamaid praeguse hetke eesti noori dramaturge...

Röövel Hotzenplotz - NUKU - Anti Kobin peaosas ja see oli üks lapsepõlve lemmikmultikas, autoriks Krabati kirjutanud Preussler, kuigi lugenud ei olegi kunagi... (esietendus 15.09)

Olümpia - Vene Teater - Tundub midagi kummalist, aga no olümpiamängud on ikka põnevad... ja sellest ei tea üldse, mida oodata.

Ruslan ja Ludmilla - Vene Teater - Puškin! Jaaaa! Alati! Iga kell! (esietendus 20.09)

Tuli mees naise juurde - Vene Teater - Rain Simmul Vene Teatri laval tuleb ikka ära näha. Raini vene keel on teadagi hea, aga tegelikult üks armastuslugu kuluks ja sobiks eriti sügisõhtusse hästi.

Charoni koor - Vene Teater - imelaps ja draama, muusika pidavat võimas olema...

Romeo ja Julia - Estonia - Shakespeare'i maailmakuulus armastajate lugu ooperina! (esietendus 20.09)

Mina olin siin - Fine 5 Tantsuteater - Läti huvitav kaasaaegse tantsu koreograaf on Eestis külas ja tegemas lavastust Eesti tantsijatega. (esietendus 10.09)


PS. tulistasin oma siinsed miniarvamused-kommentaarid puusalt. vabandan, kui kusagil mõne nimega aps juhtus sisse tulema.

kolmapäev, 14. august 2019

Tõnu Aav - Kibuvitsapõõsas on mu kindlus - mu kodu, kallis vennas/Kirbud, kirbud, hundionu, kirbud, kirbud. Oi oi, nad hammustavad õige valusasti/Ai-dummer-kerkommer-ker/Seal on teine rebane, seal on teine rebane...

Mul ei olnud au Tõnu Aavaga kunagi elus muidu kohtuda kui ainult teda lavalt vaadates. Kuid loomulikult kasvasin ka mina üles tema Onu Remuse jutte kuulates nendelt pisikestelt, 45se pöörlemissagedusega vinüülplaatidelt. Tõnu Aav oli see, kes ühena esimestest avas ukse fantaasiamaailma. Õpetas oma hääle järgi ette kujutama.

Lapsepõlve reedestel teatriõhtutel - "kiiruga sauna, et siis õigeks ajaks televiisori ette jõuda" - olid ühed oodatumatest "Mees, naine ja kontsert" ning "Truu naine", kus tema polnud küll peaosas, kuid siiski üks kandvatest ja kohe varasest east alates kahtlemata üks nendest vähestest, keda teadis. "Saateviga"s oli ta ka...

Teatris nägin teda lapsena võrdlemisi harva. Telesse ülesvõetud teatrirolle küll - "Roosiaed" ja "Rita koolitus" meenuvad esimestena. See "Rita koolitus" võib-olla oligi tema üks suuremaid ja kiidetumaid rolle teatrist (minu eluajal). Ja Tõnu ise ütles ka, et see on üks tema kõige huvitavamaid töid üldse, mille mängimine teda kunagi ära ei tüüdanud.

Kuid 80ndatest siiski mõningaid tema töid õnnestus näha ka teatris - "Elav laip", "Norman vallutaja", "Saatan inimese nahas" jne jne jne,

90ndatel kohtusin oma naisega ja juhtumisi oli meie kõige esimeseks ühiseks teatrikülastuseks Eesti Draamateatri etendus "Mõrtsukas Freddy"... mis meile kummalegi ei meeldinud ja me lahkusime sealt poole pealt. Kuid ma mäletan, et vaatama sai seda just peamiselt mindud sellepärast, et "seal mängib ju Tõnu Aav"!

Vaadates Eesti Draamateatri koduleheküljel Tõnu Aav'a rollide nimekirja, siis kummalisel kombel alates sellest 1993.aastal esietendunud "Mõrtsukas Freddy"st kuni viimase, ehk 2014.aastal esietendunud "Kuldne Lurich"ini välja, on mul nägemata neist ligemale 50st rollist vaid need, mida Tõnu mängis lavastustes "Lulu", "Esiema needus", "Kuradieliksiir" ja "Viies kolonn".
Kui neist praegusel hetkel kõige meeldejäävaim valida, siis tooks ilmselt välja Käsmus vaadatud "Südamete murdumise maja", mille eest Tõnu võitis ka Teatriliidu aastaauhinna.

Alles hiljuti kuulasin raadiost, kuidas Vikerraadio tal külas käis ja ilmselt sealt (või kusagilt mujalt) jäi kõrva, et Uku Uusberg teda sellel suvel tahtis lavastuses mängimas kasutada... Ja Tõnu ei tundunud üldse selle vastu olevat, kuigi kahtles, kas jaksab. Ta ju ütles veel käesoleva aasta alguses Päevalehele, et võiks teatris vabalt veel mängida, aga tal on kõndimisega raskuseid ja siis peaks olema ratastoolis rolli. Väga hindas ta vene näitlejaid, aga ühe oma eestlasest eeskuju mainis ka (pika mõtlemise peale) - Ervin Abel.

Tõnu oli viimane Panso-kooli 1.lennu meestest, kes siit ilmast lahkus.

Kurb meel. Nagu tükike enda lapsepõlve läheks Tõnuga kaasa... Aga seal saab ta oma sõbra Aarnega jälle kokku, ehk õnnestub oma iidoli Erviniga taevast lava jagada ning vast kohtab oma kardetud lavakooliõpsi Pansotki...

Maal, mis tantsib - Goltsman Ballet / #Monet2Klimt


"Maagiline" on esimene sõna, mis pähe tuleb, kirjeldamaks Goltsman Ballet'i loodud lavastust Mone2Klimt multimeedia kunstinäituse sisse.

Mäletan,, et see oli juba nüüd päris tükk aega taga, kui selline näitus Tallinnasse saabus. Ja millegipärast jäi mulje, et tegemist on rändnäitusega, mis liigub siit edasi ning kodulinnas saab seda vaadata-kogeda vaid teatud aja. Kuid ei - see pöörleb ühes Tallinna vanalinna Saunatänava saalis oma kolmveerandtunnise pikkusega muudkui ringiratast - polegi tegelikult vahet, millisel hetkel sinna saabud, astud aga sisse ja vaatad nii kaua kuni ring saab täis... või kasvõi mitu ringi, sest näitus toimub 360 kraadi Sinu ümber ja vaatamist on palju, sest igal pool toimub midagi erinevat ja pidevalt! Korra kuus, aga antakse sinna saali veel üks "meedia" juurde. Nimelt rikastavad kogu esitust tantsijad ning kõik need Van Gogh'i, Monet ja Klimti maalid muutuvad veelgi elavamaks!

Kui mina kohale jõudsin, oli saba uksest välja. Vahepeal sõelusid seal ka turistid, kes arvasid, et saavad soodsamale, ehk tavalise maalide ja muusikaga esitusele minna, kuid natuke aega mõelnud, said ka nemad aru, et nüüd on harukordne võimalus ja arvestades kaaspubliku reaktsioone, siis usun, et kõik me olime selles vana Heliose saalis lummatud kogu aktsioonist, mis meie ümber toimus. Mõnikord jääb 2 või isegi 3 korda pikematest etendustest tühi või "vähe saamise"-tunne. Siin antakse 45 minuti jooksul niiii palju. Ega tegelikult kõike detaile ei suudagi sealt ühe vaatamiskorraga noppida. Ei jõuaks ilmselt isegi kahe vaatamisegagi.

Kõike seda silmailu on veel kroonimas imeilus muusika. Klassikaliste teoste pärlid - Bach, Beethoven, Brams, Chopin ja kindlasti veel teisedki, kega kõrv kohe nimega kokku ei viinud, kuid tõesti üks lemmiklugu teise järel!

Ja siis muidugi need liikuvad maalid koos tantsijatega... Van Gogh'i põlluväljad, millele järsku kasvavad peale tema "Liiliad" ning tegelikult võtavad kogu maali sedasi üle. Päris nutika, maitseka ja läbimõeldud stsenaariumiga. Ühes teises stseenis baleriinid tantsimas, tema vilkuvate tähtedega tähistaevas taustal. Või hoopis süütamas tulesid öisetes linnamajades. Imeilus!

Monet vesiroosid, mille vahel sillerdakski nagu tõesti vesi. Umbes kogu etenduse keskel oli ka ilmselt minu jaoks kogu etenduse lemmiklõik või -stseen, mida etendati koos Monet Rijinsburg'i tuuleveski ees (tema "Tulbiväljade maalilt"). Veski on võetud sealt keskseks elemendiks ning kogu lugu saabki alguse selle veski detailist, kuidas ta on maalile kujunendud. Kui maal valmis, tulevad sinna ka kaks tantsijat - kaks noort armunut (tantsijateks etenduse lavastaja-koreograaf Maria Goltsman ise, koos Märt Agu'ga) -  nii ilus, nii romantiline ja õrn. Millegipärast tuli vaadates meelde Turgenjevi Aadlipesa, kus see romantika on ka just nimelt selline aimatav ning tunnetuslik. Ütleks, et ka "kerge kui udusulg", aga professioonaalsest kretinismist mõni vanakooli tantsuõpetaja võiks ühes kohas krimpsutada nina, et üks tõste oleks pidanud mõjuma kergemalt... Ent tavavaataja jaoks see on ju elav ja kohapeal sündiv kunstivorm, milles inimlikkus vaid rikastab tervikut.

Kui kahe eelneva kunstniku puhul on nende rikkalik kunstipärand väga suur ja võis mõni vägagi tuntud maal sealt puududa või siis lihtsalt olid silmad suunatud vastassuunas hetkel, mil just seda näidati (näiteks Van Gogh'i "Päevalilled" jpt), siis Klimt'i osas olid vast kõik tema kuulsamad ja olulisemad maalid esindatud. Minu isiklikku lemmikut temalt - "Suudlus"t näidati eriti ilusalt, uhkelt ja suurelt ning lisaks ka detailidele lähedale minnes.

Kõigil kolmel maalikunstnikul oli nagu oma stsenaarium ning loomulikult kuna nende stiilid on erinevad, oli nendes ka erinev tunnetus. Ühtlasi andis see ka koreograafile võimaluse liikuda erinevatel tundemaastikel. Kui mul enne etenduse nägemist olidki mõned kahtlused, et kas see tants võib sinna kuidagi sissesurutud mulje jätta, siis vaadates ei tulnud see enam meeldegi, sest see oli tõesti täienduseks kogu näitusele - rikastas nagu ühe tasandiga veel kogu elamust. Ja nii nagu mina ise, nõnda märkasin, et ka ülejäänud publik tegelikult jälgis suurema osa etenduse ajast ikkagi tantsijaid. Nemad andsid sellele elavale näitusele päris hinge sisse. Kuigi jah, eks vahepeal tuli pöörelda seal ja vaadata ka selja taha, et haarata igas hetkes võimalikult palju.

Võib-olla just nimelt sellepärast polegi etendus, kuhu minna otsima otseselt koreograafilisi, lennukaid tantsunumbreid - siis võtakski tants liiga eristatud meediarolli tervikust endale ning asi ei toimiks sümbioosis. Näituseruumi pimedus, põrand ja üldse vaatamise eripära, kus on vaja kõikjale enda ümber pilke suunata, ei anna ka tantsuloojatele täit vabadust. Kuid siin on liikumisel pigem just tunnetuse lisajana kõige tähtsam ülesanne. Näiteks "armastajate paari" jalutuskäik Pariisi bulvaritel, väike valss tänaval või baleriinid kui haldjad öistel põldudel tähevalguses oma maagilisi ja imeilusaid saagikuse võlutantse tegemas. Justnagu tantsijad oleks ka piltide sees - sellest ka etenduse pealkiri - "Maal, mis tantsib".

Kõik kokku nii ilus, et mitu korda tulid külmavärinad!

Ma ei hakka eraldi hinnangut andma, sest see poleks antud juhul õiglane ega ka võrdeline draamalavastustega samasse rivistusse pannes. Igal juhul tasub selline eriline elamus enda pagassisse korjamist. Täna õhtul on just nimelt augustikuu esituskord!


Tekst lavastuse ja Monet2Klimt kodulehtedelt (Daria Kondrat'i tehtud fotod on pärit Goltsman Ballet FB seinalt):

„Maal, mis tantsib“

Goltsman Balleti interdistsiplinaarne tantsulavastus on osa multimeedia näitusest #MONET2KLIMT
Näituse käigus klassikalise muusika saatel elustuvad Gustav Klimti, Claude Monet ning Vincent van Goghi kujundid mitte ainult ekraanidel, vaid ka ruumis. Muusika ja liikumine, maalikunst ja video: suland, kooskõla, harmoonia. Ekraanil liikuvad kujundid, ruumis liikuvad kehad, muusikat kõlab õhus. Maalikunsti ja liikumise suland, mis ümbritseb vaatjaid ning viib neid endaga kaasa värvilisse ja maagilisse maailma.
Tantsivad: Märt AguMaria GoltsmanSandra Laura LuhteinJelena TodeEva-Maria KangroOlga GrishinaKsenija GudoshnikovaKärt Kurvits, Aida Marin
Etenduse kestus 45 min

Näitusel “Monet2Klimt” näidatakse klassikalise muusika parimate palade ja helieffektide saatel rohkem kui 140 kuulsate kunstnike Monet, Van Gogh’i, Klimti animeeritud maale. Kolm geeniust – igaüks omal alal – olid pioneerid teel klassikalisest kunstist modernismini. Nende talent ja maailmanägemine on meie inspiratsioon ja võimaldab uskuda, et kunst on vaba vaimne maailm.

Gustav Klimt (14. juuli 1862 – 6. veebruar 1918) oli Austria maalikunstnik, sümbolist. Ta on silmapaistvamaid Viini juugendi esindajaid. Tema loomingu hulka kuulub maale, seinamaale, skitse kui ka muul kujul loodud kunstiteoseid. Klimti meelisteemaks oli naisekeha ning tema töid tuntakse kui erootilisi – seda on enim tunda tema pliiatsijoonistustes ja skitsides, mis said laialdasemalt tuntuks alles pärast kunstniku surma.

Oscar Claude Monet (14. november 1840 – 5. detsember 1926) oli prantsuse maalikunstnik, impressionismi rajaja ja peaesindaja. Impressionismi vool sai nime tema maali “Impression, soleil levant” (“Impressioon. Tõusev päike”) järgi. Monet’lt pärineb umbes 2500 maali.

Vincent Willem van Gogh (30. märts 1853 – 29. juuli 1890) oli hollandi maalikunstnik, postimpressionist. Kõik tema tööd (umbes 900 maali ja 1100 graafilist tööd) valmisid kõigest 10 aasta jooksul. Tema loomingus on palju autoportreesid, maastikumaale, natüürmorte lilledega, portreesid ning maale küpressidest, viljaväljadest ja päevalilledest. 37-aastaselt sooritas ta enesetapu. Oma eluajal oli tal vähe edu, kuid surmajärgne kuulsus kasvas kiiresti, eriti pärast näitust Pariisis 17. märtsil 1901 (11 aastat pärast surma), kus oli välja pandud tema 71 tööd.


teisipäev, 13. august 2019

Muna - Theatrum


Olles lugenud suurema osa Ingmar Bergmani raamatutest ja näinud tema filmidest ning kuuldes eelmisel aastal Hiiumaal, Soonlepa Karjamõisas esietendunud auteur Andri Luup'i Bergmanist inspireeritult kirjutatud-lavastatud ja sobivasti Bergmani 100ndaks sünniaastapäevaks esietendunud "Muna" kohta kommentaare, kus tuuakse välja, et see ongi tõesti Bergmanlik, mõtlesin ma üleolevalt (suurest austusest Bergmani vastu), et on ta jeee... Samas tekkis hirmus uudishimu. Kuid kauge asukoht ning juba teisele suurele saarele, ehk Saaremaale tehtud teatriplaanid ei andnud võimalust seda Hiiumaa oma, enda silmaga näha (leidmaks oma kahtlustele õigustust ja näha siis) seda psühholoogilist peredraamat (mis on ju üks huvitavamaid teatrižanre, muidugi juhul kui see on hästi tehtud). Õnneks sellel aastal see võimalus siiski tekkis. Olgugi, et lavastuse kõige viimasele etendusele.

Bergman teadupärast ammutas paljuski oma loomingusse ainest omaenda suurest suguvõsast. Pereliikmete omavahelised suhted, mingi traagilise, õnnetu, inimpsüühikast tulenevast ebamoraalsest käitumisest, teost või tegudest tekkiv dramaatiline ja mõjuv inimsuhteid pingutav ja neid tihti ka lõhkuv lugu. Ja tõesti - just sellisega ongi Andri ja tema trupp selles põnevas mängukohas publiku ees!

Mul on auteuri loominguga selgelt love-hate suhe ja see "Muna" langes kahtlemata sinna "LOVE" poolele ning selle kõige suurem tugevus avaldubki just nimelt teatavas bergmanlikkuses, ehk dramaturgias. Nüüd, kus viimane etendus on mängitud, võib vast ka siin tekstis tüki sisuga mõnevõrra avatumate kaartidega mängida. Sestap lisaks loo lähtekohale võib mõnevõrra sügavamalt süüvida ka selle haripunkti sisulistesse nüanssidesse.

Ehk siis Hiiumaal (võib olla ka mistahes teine saar, mistahes maailma otsas) asuvasse (suve?)kodusse on kogunenud kuulsa helilooja (Jan Uuspõld) lähikondsed pidama tema sünnipäeva. Lugu algabki sellega, kui (vanem) tütar (Kärt Tammjärv) sinna oma võrdlemisi värske poissõbraga (Risto Vaidla) saabub. Boyfriend'i veel hästi tundmata määrab ta tollele (vanematele mulje avaldamiseks) "mängida" arsti (vastutasuks määrab poiss tüdrukule mängida "juristi", kui nad kunagi hiljem tema vanematele külla lähevad).  Peole on saabunud ka pereisa poolvend (Helvin Kaljula) ja kohal on ka tema noorem tütar (Elisabeth Peterson) ning muidugi ringi sahmiv ning sünnipäevatoimetusi askeldav abikaasa (Maria Peterson).

Mehed on kõik natuke omamoodi, aga naised, ehk ema ja tütred nii mitmeski mõttes sarnased. Kõik kolm on kuidagi elavaloomulised ja energiat täis, võiks isegi öelda kergelt labiilse närvikavaga, kuid tunnetuslikult, ehk lavamängitult omavahel ka seetõttu just nimelt ema ja tütred. Kuigi kõigil kolmel naisel on oma sisemised põhjused käituda just nii, nagu nad selles loos on. Mehed seevastu on igaüks üsna erinevast puust. Pereisa on selgelt depressioonis ning on otsustanud enam mitte rääkida. Tema poolvend on nagu laksu all, kahtlaselt positiivne ja tekitab ebameeldiva ja häiritud aura õhku. Noor peigmees tundub olevat ainuke normaalne ja ratsionaalne selles elektrit täis õhuga saaretalus. Ja siis muidugi see suur muna, mis seisab keset perekonna elutuba, sest "keegi tuttav skulptor kinkis ja pole seda kusagile panna". Muna, mis ühest küljest sümboliseerib miskit, mis on seal kõige vahel, nagu miski, millega ei tegeleta, nagu "elevant ruumis". Teisal on ju "muna" midagi, millelon kõva ja kaitsev koor ümber ja mis varjab täielikult kõike, mis seal koore all peidus on... nagu see siinne või mistahes pere - pealtpoolt on kõik ilus, aga sisu ei näe, ega tea keegi väline. Kui seda muna pigistada, siis see katki ei lähe, aga kukutad selle maha või koksad millegi terava vastu ja ongi muna koor katki ja pahimal juhul täiesti kildudeks ning munaga ka kõik...

Autor on kasutanud ka mitmeid sõnamänge oma tekstis, mis hoiavad dialoogid särtsakad ning mõnusalt avastuslikud, kuigi kogu loo suurimaks väärtuseks pean ikkagi selle lõpplahenduse traagikat. Nagu ka Bergmani lugudes tihti, on vanemate armastuse või armastusetuse ohvriks igati süütud lapsed, nii ka siin. Pereisa sügavama (sõnatu) depressiooni käivitumise põhjuseks nimelt on üks leitud kiri. Armastuskiri. Kiri, mille abikaasa on kirjutanud kellelegi teisele. Ja selleks on mehe poolvend. Sellise asja ilmsikstulemisel on muidugi tagajärjed ja üheks neist on naise sisekaemuslik ülestunnistus, et ta oma meest ei armasta. Pole võib-olla kunagi armastanudki... Samas on nad ilmale toonud lapsed... Lapsed, kes on sündinud armastusETUSest. Ja kas nad kunagi ka oma last (lapsi) on armastanud? Kanna sellist avastust siis oma hinges, kui juhtud olema üks nendest lastest... Lavaloos on see toodud välja plahvatusena, milles avaldub ka autori erakordne mitmetasandiliste kihtide kokkusidumisoskus. See mõjub avastusliku ja ühtlasi emotsionaalse, ehk hingeminevana.

Ja neid "kihte" on siin ju veel mitmeid. Pereisaks ju helilooja, suur kunstnik, kellel ilmselt aega ja armastust jagunud ainult või igatahes peamiselt oma muusikale (paralleele võib tõmmata ka teiste suurte loojatega). Noorem tütar vajab samuti armastust ning on valmis seda nuruma iga hinna eest igalt poolt, sest tal on sellest ju puudus ja seda juba pikalt. Ka temast aimub teatavat labiilset närvikava, mida reedavad näiteks aegaegsed häirivad naerupursked. Küps roll noorelt Elisabethilt, kuigi minu vaatenurgast mõjus ta isegi pisut liiga noorena selle "võrgutajana" seal. Kuigi kui nad Ristoga kahekesi laval olid, siis oli kõik ok.

Arst, kes tegelikult ongi arst, ehk Risto Vaidla karakter hoiab ohje peaaegu lõpuni ilusti omades kätes, kuni lõpu eel see hull perekond lööb ka tema peakohal lained kokku ning vaene mees annab alla. Risto mängib seda realistlikus võtmes, ilma eriliselt "mängimata", ta pigem "on" see noormees ning antud juhul, kus tal tulebki "olla" ainuke normaalne laval, siis see on mänguvõtmena väga sobiv tee. Helvin Kaljula, kui ta alguses lavale tuleb, toob täiesti isemoodi noodi lavastuse sisekliima-meloodiasse. Kui alguses on kõik veel kuidagi tõsine ja selgelt draamalavastusega tegu, siis Helvini karakter ja tegelikult ka näiteleja mängumaneer on natuke teisest ooperist. Ühest küljest, arvestades, mis edasi saama hakkab, ehk kokkuvõttes võib žanriliselt pidada seda lavastust tragikomöödiaks, siis selline mängustiil on arusaadav; kuid minul vaadates ja teadmata seda veel tollel hetkel, tekitas see hoopis häirivat võõritust. Mis mõttes tuleb keegi ja hakkab niimoodi naervalt ja kerglaselt seal rääkima-olema... Samas andis see häirekellasid juurde - midagi on ikka pahasti paigast ära selles perekonnas. Ja mees ise ju sellel hetkel ei teadnud veel, mis temale saadetud kirjaga on juhtunud ning tema saabus ju ikkagi sünnipäevale... Rollijoonisele on selged põhjendused olemas, ent ometi mõjus see natuke valesti... võib-olla liigselt läbimõeldud ja sellepärast natuke imelik? Samas võib see olla ka väga isiklik siinse vaataja dilemma ja pean siinkohal ära märkima, mis minu kõige suurem ja ilmselt ka ainuke etteheide kogu lavastusele on... Ühtlasi on see midagi, mis on ka kõige ebabergmanlik kogu kontekstis - ehk "komöödia", mis elus ju ikka raskemate teemadega vaheldumisi ja käsikäeski käib, kuid sellises olukorras ja sellise sügavuse juures ma leian oli see siiski üleliigne. Kunstilises mõttes müts maha, et lavastaja on asja niimoodi kaksipidi mänginud välja, aga traagika, mis on loos, justkui nõuab üdini tõsist lähenemist, et see ka tõesti sügavale kurbusesse välja jõuaks... (Pean tunnistama, et kuna ma ei olnud nõus selle kergemaks tõmbamisega, siis ei lasknud ennast sellest ka otseselt mõjutada ning hoidusin sellega kaasaminemast ning seega tundsin isegi häiritud, kui keegi teises reas publiku seas hüsteeriliselt naerma purskas ühes tegelikult kurvast kohas ning lasin enda emotsioonidel muudkui kaevuda tegelikult kurbusega kaasa ja kaasa, sügavamale ja sügavamale... ja sellepärast usun, et sain sellest suuremagi emotsiooni lõpuks kätte kui mitmed teised).

Ja sellepärast oli mul seda Helvini kerglast karakterit ka ilmselt raske seedida. Kuid üks, keda polnud üldse raske seedida ja kes laval üha rohkem ja rohkem on hakanud meeldima - Kärt Tammjärv. Tema energia ja tulesädemelik liikumine mööda lava on selgelt üks kogu lavastuse alustalasid. Tema "vanem tütar" paljuski kannab ja kandis ka mind endaga kaasas selles loos. Olles ise lahutatud vanemate laps ning nähes teatavaid märke temas (nooremast, üledramaatilisest) endast ja ühtlasi mitte samastudes pereisaga, kellega ma isana, ega ka enda pereolukordadega sarnasust antud juhul ei tundnud, siis Kärt oli minu mina selle loo sees. Teatraalselt ülepaisutatult, kuigi lõpus väga õigetele valukohtadele vaatajate hingedes vajutades. See munaotsa-monoloog on üks teatriaasta võimsamaid haripunkte, mida kuulates kuuled kuidas endagi hing katki käriseb. Lapsevanemad on vastikud egoistid ja "elavad enda elu", arvestamata mida nad seda tehes võivad laste hingedele teha.

Neid lapsevanemaid siin kehastamas Maria Peterson ja Jan Uuspõld. Mees ja naine, kes teineteist ei armasta nii, nagu vastaspool seda ootaks, vajaks... Jani sõnatu roll annab näitlejale võimaluse mängida oma mõtteid ja reaktsioone ning isegi sõnatuid dialooge välja mängida ilmete, kehahoiakute ja sõnatute maneeridega. Autorile veel suur tänu, et ta mängis publiku ootustega kuni lõpuni välja, et millal see mees murdub ning ühegi sõna poetab. Nii mõnigi kord ise ei oleks küll suutnud vait püsida ja kogu aeg kumas ajus, et küll ta siis lõpus ütleb midagi paljutähenduslikku... aga ei - autoril on sama tugev joon kui tema tegelasel ning väga mõnus, et ta suudab sellest ahvatlusest hoiduda see tegelane rääkima panna. Mariat nägin täiesti uues valguses. Neurootiline ja minule tundus, et hämmastaval kombel isegi teist nägu kui ta muidu on olnud. Võõras. Kuid see vaid tõstab mängu väärtust, kui näitleja oskab mängida laval hoopis teisiti, hoopis teiseks kehastudes kui muidu varem on teda näinud.

Kunstilises mõttes on siin kõik väga stiilne ja ilus. Alates sellest mängukohast - Soonlepa karjamõis - mille laest pidevalt siin-seal saepuru sabises peale ja seda nii tegelastele kui publikule... aga me olime seal nõnda selles loos, selles kohas koos - "ühe katuse all" sõna otseses mõttes. Tervet lava katmas suur kangas ja lava keskel võimas suur muna. Helilooja kodus loomulikult ka klaver ja sünnipäevatoitude laud ning siin seal mõned toolid - rohkem polegi vaja. Kuid lisaks karmilt kandiline lavasügavik, kõik must-hall-valge esteetikaga, millele soojem puidupruun vaid õrnalt kuma andmas. Ja kogu selles stiilses maakohas on ka tegelased stiilselt ja sünnipäevalikult riietatud - mehed pintsakute ning naised samuti väga stiilsed. Teatavas mõttes kontrastlik, aga tõesti just "stiilne" on kõige õigem sõna kirjeldamaks kuidas see kõik välja nägi (kunstnik Kaarel Eelma, kostüümikunstnikud Maria Peterson ja Andri Luup). Ja muidugi valguskaart, mille autor Helvin Kaljula liigub vastavalt vajadusele hämaramatel luumenitel üsna tihedalt ja see loob atmosfääri, samas on ülekuulajalikult ere, siis kui rohkem inimesi laval või tõesti paljastused on paiskumas välja. Helilooja Tõnis Leemets toetamas isegi võrdlemisi vähese muusikaga, kui arvestada, et kogu lugu käib helilooja-pere ümber, kuid see mis on, see läheb just õigesse kohta.

Soovitaksin, kui seda veel mängitaks, aga paraku jäi mulje, et kuigi ka sellel suvel "muna" peategelase all katki ei läinud, siis ilmselt said siiski Muna-etendused otsa. Ent nagu Karjamõisa peremees pärast seda viimast etendust tabavalt tegijatelt soovis... ja ma tsiteerin vabalt ja umbes sõnu valides: "Nüüd me teame, kumb oli enne, kas muna või kana... Loodetavasti tulevikus saab laval ka "Kana" näha!" :)

Hinnang: 4 (Bergman ju elas ka Fårö saarel, teisalt jälle tema üks abikaasadest, ehk Käbi Laretei oli pianist - see oleks, nagu sümbioos neist kahest, kes väljendus loo pereisas. Eks selliseid lugusid ole ka varem olnud, kus abikaasad leiavad armastuskirju, mis on kirjutatud teistele, kuid see seotuna sellise Bergmanliku perekondliku draamaga, just sellisel moel oli minu jaoks mõjuv. Tekst on hea ja tekst on mitmetasandiline ning rõhub mõnedele olulistele teemadele, millele on ikka aegajalt vaja mõelda. Samas mind ärritas natuke see komöödia, mis käib siin traagikaga käsikäes, aga see on rohkem ilmselt isiklik probleem, et seda sedasi pakutult ei suutnud nii kergelt seedida, kui võib-olla ilma oleks. Kuid teisalt muutis see kogu lavaloo ikkagi millekski originaalsemaks, kui Bergmanist ja vast mujaltki inspireeritust. Alati on hea märk siis kui vaadatav lugu annab võimaluse endal mõelda, et kuidas ise antud olukorras reageeriks? Ehk näiteks siis kui leiaks oma armastatu armastuskirja kellelegi teisele? Ja kui see keegi teine on veel Su enda sugulane? Või kui saaksid teada, et Su teine poole polegi Sind kunagi tegelikult armastanud? Ja kas saaksid siis aru, et oled võib-olla ise kõiges süüdi, sest oled jäägitult pühendunud millelegi hoopis muule? Isegi kui millegi suure saavutamine seda nõuab ja läbi selle oled arvanud, et kogu Su perel on hea ja parem? Kõike siin tükis välja ei öelda ja selline edasine tõlgendus on iga vaataja enda teha. Sest tangot tantsitakse ju ikka kahekesi... paraku kui natuke liiga lähedaselt tantsida, siis sellest tangost võivad sõltuda ka lapsed ja teisedki.
Ja tegelikult olekski tahtnud teada, et kuidas nad sealt lõpukohast nüüd edasi liiguvad? Kas pere laguneb? Kas lapsed, eriti vanim, suudab vanematele andestada kunagi? Kuidas ema seda seletab? Kas see miski, mis oli ema ja ta mehevenna vahel on täiesti vaibunud? Ja kas peigmees tegigi pärisel lõpu, ehk sellest suhtest ka vanemal tütrel asja ei saanud? Kas vilksatas ehk mingi kahtlus noorema peretütrega vestluses sisse ja seal lõi midagi susisema? Küsimusi rohkem ja veel... Ka see on mõnus, sest annab vaatajale vabad käed tunda end jumalana ning arvatavad elulood oma peas paika panna, kuigi kunagi ju ei tea, sest elu võib igasuguseid üllatavaid pöördeid sisse visata ja me inimesed oleme nii ettearvamatud.
Vaadates mõtlesin küll, et dramaturg on siin nõksu tugevam kui lavastaja, olgugi, et see on antud juhul samas isikus, aga ju lihtsalt sellepärast, et lugu, ehk sisu tungib kusagile sügavamale ja koor on ikka natuke kõvem ja hoiab seda siin küll hästi koos, kuid selleks, et see sisu sealt kätte saada, tuleb koor kasvõi natukenegi ühest otsast katki lüüa.)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on tehtud Tuuli Tammla poolt ja need on pärit Theatrumi FB lehelt):

Muna
Autor ja lavastaja Andri Luup
Kunstnik Kaarel Eelma
Helikujundaja Tõnis Leemets
Valguskunstnik Helvin Kaljula
Produtsent Ere Naat
Osades: Jan Uuspõld, Maria Peterson, Kärt Tammjärv (Vanemuine), Risto Vaidla (NUKU), Helvin Kaljula, Elisabeth Peterson
Esietendus 11.08 Hiiumaal Soonlepa karjamõisas
Ühel väikesel saarel on maja, kus elavad tuntud helilooja Miikael, tema abikaasa Iida ja tütar Uuma. Heliloojal on tulemas sünnipäev, kui täiesti ootamatult kaotab ta kõnevõime. Miikael ei suuda enam sõnagi öelda ja ta ei teagi, mida öelda ja kellele. Tundub, et tal on juhtunud midagi tõsist ja ta ei suuda seda sõnastada. Peo eelõhtul tuleb mandrilt sünnipäevale ka vanem tütar Kiira koos kusagilt leitud peigmees Marioga, keda ta soovib tutvustada. Aga isa ei räägi midagi ja kui inimene ei räägi, pole kindel, kas ta kuuleb. Tema naine Iida on suures segaduses, sest ta soovib, et kõik läheks hästi, aga sünnipäev kisub vägisi kiiva. Tumma meest turgutatakse pigem sõnade kui tegudega ja peitu pugenud armastust otsitakse tikutulega taga – ühel inimesel ilmutab see hääbumise märke, teisel tahab sisemine kevad tärgata, aga armastusest lõplikult aru saada on keeruline. Pinget ei leevenda ka Miikaeli vaimukas poolvend Silver, kelle pidevad loomanaljad olukorda palju lahedamaks ei tee. On munadepühade aeg. Muna sümboliseerib midagi, mis on väliselt korras, aga mis sealt välja koorub, see alles selgub.

neljapäev, 8. august 2019

Vanahunt - Taarka Pärimusteater


"Alguses loob Jumal taeva ja maa, aga töö maa peal pole sugugi nii kerge, kui talle meeldiks. Oma elu hõlbustamiseks loob Jumal mehe Jakimi ja naise Hedo. Nähes inimeste usinat tegutsemist, taandub ta tagasi taeva mängupõrgusse. Maa peale satub juut, kuid teda ei tunnista omaks ei Jumal ega Juudas. Uustulnuk otsustatakse ellu jätta ja vastukaaluks luuakse papp. Maa peale satuvad Höödor ja Röödo, kes avastavad, et nad on justkui ühest puust tehtud ning mehed otsustavad koos inimesi petma hakata..."

Selline tekst on "Vanhundi" kavalehel. Terve etenduse sisu lahtiseletuse algus ja annab ka hea sissejuhatuse sellele, mis seal kauges Kagu-Eesti nurgas asuvas Treski Küünis toimub!

Tegemist on pesuehtsa kelmikomöödiaga. Ent kuna see on ka "lugude jutustamise" teater, siis tegelikult neid kelmikomöödiaid ühe SUURE sees on tervelt 10 tükki! Kuna kogu värk leiab ju aset Setomaal, kogu lugu käib seto keeles ja Ott Kiluski kirjutatud dramatiseeringu aluseks on vana seto jutuvestja Feodor Vanahunt'i lood kogumikust "Ilosa' ja pogana' jutu", siis on sellel kõigel mõnusalt kelmikas seto vaim sees ja vaib pinnal. Olgu öeldud, et kuigi Vanahunt oli ka üks riivatute seksijuttude veeretaja, siis siia on Ott valinud siiski siivsamad lood, mis vaatet eranditult on seotud "naha üle kõrvade tõmbamisega". Mõni ajastule sobiv maitsekuse piirimaile libastumine vaid rikastab kogu tervikut :)  Ehk siis sobib igati isegi koolieas lastele vaatamiseks. No kes muidugi natukenegi keelt mõikab, et sellest vahvast jandist aru saada. Ja kõige paremas mõttes mõnusalt täiskasvanutele sobivalt lapsik see oligi. Täis lustlikke lugusid ja ülekarikeeritud karaktereid, mis hoidsid muige näol algusest lõpuni. Pisut meenutab nö. "täiskasvanutele mõeldud muinasjutte".

Näiteks meeldejäävaimad lood, mis ette mängitakse jutustavad laisast naisest; kuidas taevast tulnud mehed inimese käest peksa saavad ja sellepärast rumalad inimesed "palga" saavad; lehmakaubitsemise lugu; juudipetmine; puugi (krati) tegemine; lugu sellest kuidas inimesed ei saa mitte neile antud varaga rikkaks, vaid enda teenitud rahaga; ning vaatet kõige vahvam - kuidas Hedo ja Jakimi, ehk jumala loodud inimeste tütred - jumalat ennast ninapidi veavad :)

Tundub, nagu igasuguseid naisi ja mehi nendes lugudes osalemas, eks... Tegelikkuses mängitakse see "seto dekameron" ette kümne laval osaleja poolt. Neist 10st 1 on muusik ja helikujundaja Liisa Koemets. Ja hämmastav, et tõesti alguses näib, et kogu helindus on vaid üks kahtlane ja seosetu mitmetooniline kääksumine, kui etenduse käivitudes see nagu salamahti muusikaks muundub. Imeline! Ülejäänud 9 on näitlejad, aga neist vaid 1 on naine - Jekaterina Moskalenko (endise nimega Burdjugova... üks minu lemmikuid venekeelselt õppepoolelt eelviimasest TÜ VKA lavakooli lennult). Ühtlasi ka üks õhtu tähti. Tema vajadusel jõuline, siis jälle naiselik, vahepeal laisk ja ohmu, siis jälle kaval ja nutikas tegelane ning lastuna läbi Jekaterina mängu on kui rusikas silmaauku Hedo loomisel. Muide kõik nad on seal nagu peaosades, aga mahulises mõttes ikkagi kõrvalosades. Keskseteks tegelasteks vast ehk siiski just nimelt Hedo ja Jakim. Ja Jakimi rollis askeldab Kristian Põldma. Kes oma naisega maid jagab... oli see nii ennemuistel ajal... nii on see ka nüüd, ainult vanasti oli kõik kuidagi otsekohesem :) Jääbki mulje, et nii Hedo kui Jakim on siin laiemalt oma sugude esindajad ja üldse kõverpeeglis "meie" - matsirahva "ajuhiiglased", kel ikka küüned enda poole ja rahahimuhelk silmades, ent kui keegi targem kavaldab meid üle, siis seda me ei näe enne kui juba liiga hilja. Kristian võtab selgelt oma rolli mõnuga ja siin pole tal vaja teabmis psühholoogilist tundepeensust, vaid just jämeda pintsliga koomikat pritsida ja Kristian valdab mõlemat kunsti :)

Teisalt võib keskseteks tegelasteks pidada ka trikstereid Höödorit ja Röödot. Nemad ju nagu jutustakski kõiki neid lugusid. Vahepeal ise ka sekkudes tegelastena oma vempude sisse. Agur Seim ja Artur Linnus mängivad hinge välja - nii hoogsalt ja ägedalt, et väike saal jääb nende kahe mehe jaoks vaatet väikseks :) Höödor (mis on muide ka autor Vanahundi seto-nimi), ehk Artur jäi eriti meelde lehmakauplemise loos ja millegipärast ühes täiesti tähtsusetus misanstseenis (kui ta suurelt oma valgete hammastega rõhutatult naeratust suul hoidis), aga tihti pisidetailid annavadki rollile väärtuse. Röödo, ehk Agur laseb korraliku koomikavalangu puugi-valmistamise loos. Jääb vaid mõelda alusmaterjaliga mittetuttaval, et kas Vanahunt ise tundis, et tal on "kaks mina" või on see dramaturgi looming, et "jutustaja" on kaheks löödud? Samas annab see ühe tasandi veel kogu tasandite rägastikule juurde :) Habemikud-jutuvestjad-vembumehed-kavalpead müravad siin nii teineteisega, teiste tegelastega kui ka publiku fantaasiaga. Ja üks neid fantaasiarikkamatest veel muidugi mõlema ülilahedalt tehtud "2 tüdrukut", mis ju omakorda teeb au lavastaja Helena Kesonenile, kes ei hoia siin millegagi tagasi, vaid paneb oma lavastuse kummalise kamba sellisesse hoogsasse lugude võidujutustamisse, et muudkui loodad vaadates, et tuleks üks veel, tuleks üks veel ja veel üks, palun! :) Helenast rääkides, siis see on ju üks tema esimesi suuremaid lavastajatöid ja nende esimestega võib ideede üleküllusega väga lihtsalt liiale ka minna, aga siin on kõik kuidagi õige. Võib-olla just sellepärast, et sellises hoos on "kõik vahendid lubatud"... ja lisaks on ju "jumal" ise kohal! :) Mis siis sellest, et antud juhul Siim Angerpikk kehastab kõigevägevamat. Ja see on üks paras kratilik jumal - juuksed sassis ja pikk valge ürp seljas... Siim on nii lahe, ükskõik mida ta ei teeks laval. Minu jaoks küll alles kolmas kohtumine tema rollidega, pärast "Seitset venda" ja "Ernesto küülikuid"... Ja nagu ka varasemad, nii ka see JUMAL on vahvalt karikatuurne ja hoogsalt mänguline tema looduna. Kuigi lõpus kui teda ninapidi veetakse, siis on ta just nagu üks haneks tõmmatud jumal võiks olla :)

Kaasa lööb lugudes ka üks huvitav trio. Peamiselt on nad kolm pühameest, siis jälle eraldi mingid tegelinskid, kuidas lugu nõuab ja milliseid pöördeid võtab. Tegemist on ju küll 10ne jutustusega, aga selgelt on siin ka läbiv joon ja üks suurem lugu, mis neist kokku moodustub. Aga seda "kuldset triot" mängivad Eduard Tee, Joonas Vatter ja Claus Mootse. Kohe esimene kord kui Eduard laval häält teeb - sellise jämedama mörinaga, saab aru, et Eduard is in da house! Mõnele kohe on antud seda häälematerjali! :) Kuna tegemist on ühest otsast ka muusikaliga, ehk siin-seal kõlavad ka mõned laulud, siis tema musikaalsus koos Arturi ja mõnede teistega annab tugeva baasi ka sellele nüansile. Eduard oma pikemate juustega on suisa vajalik ka oma olemuselt sellesse truppi, sest ma kujutan ette, et vaevalt, et kauges minevikus väga tihti juukseid lõigati ja nõnda annab see nõksu ehedustki ja õiget ajastutunnetust juurde. Joonase ja Clausi tehtud tegelased on ka igavesti vahvad vennikesed. Ennist siin mainisin "detailide olulisust" ja näiteks Claus ühes moedemmi-lõigus oli nii minu kui tundub, et ka ülejäänud publiku arvates hüsteeriliselt naljakas :) Kolm pühameest saavad ka oma jalalabade ja varvastega "ülevalt, teiselt korruselt" mängida... Jah, siis on teine korrus sõna otseses mõttes ka nö. taevane korrus ja seda on lavastaja mõnuga ja osavalt ära kasutanud.

Kümnes, ehk viimane näitleja, kellest veel rääkinud pole, võib ju olla siinses jutus laast, aga sugugi mitte liist. Martin Tikk oli minu arvates veel see kõikse karikatuursem oma kaksikrollis - hoogne papp ja ninapidiveetav juut. Juudil on suur "kunstnina" ka, nagu meelega groteskselt võlts... nagu tegemist olekski "kunst"ninaga, just sellepärast, et vaene mees on suurest ninapidiveetusest "sellise" endale saanud :) Martini mäng on nii hoogne vahepeal, et jahedast ilmast hoolimata võtab näitleja korralikult võhmale. NIImoodi mängitakse kui on särts ja särin ning hull mängutahe ja oskus seda mängu nautida, et kogu lõbu ja nauding kandub publikusse ka üle.

Jah, ega need rollid ei ole just karakteriloome musternäidised, pigem on näitlejatööde võlu fantastilises ansamblimängus ja just siia konteksti ülihästi sobivalt "mõnuga võtmises" - hoo, energia ja mängulusti pidu ja pillerkaar. Vahvate tegelaste paraad, kes tõmbavad endaga nendesse Vanahundi lugudesse kaasa.

Superdramaturg ikka see Ott Kilusk. Kui ma oma senise teatrisuve tipud kokku korjan, siis praeguseks kolmest 2 on tema sulest. Teine on täiesti tema enda sulest näidend, mis 2017.aastal Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistlusel esikoha võitis ja sellel suvel Vanemuises Ain Mäeotsa lavastatuna ilmunus - "Kirvetüü". Ott on nagu komeedina tõusnud Eesti teatritaeva eredamate tähtede sekka, sest ka eelmise aasta tippude seas olid tema dramatiseeritud "Toomas Nipernaadi" ja "Tsaar Saltaar"... Sellel aastal siis kaks setokeelset šedöövrit. Tekst on mahlakas ja ajastukohaselt ehe ning lugu alguse ja lõpuga, mis töötab ja jätab teatri mõttes rahuldusttekitava terviku tunde. Kunstnik Mailiis Laur'il on see "küün" mängukohana nii õnnistus kui õnnetus. Ühest küljest ju olemuslikult juba õige atmosfäär käes palkseinte ja puitu õhkava ümbrusega, teisalt jällegi paras pähkel millegi loomiseks. Kuigi siin ongi pigem lihtsus ja tagasihoidlikus voorus ja mingite proppide või välise kasutamine oleks hoopis rikkuvaks teguriks. Siin muutub olulisemaks pigem üldkontseptsioon ja kokkukõla ning teiselt jällegi väiksed detailid, võltsnina või kasvõi puust nukkude näol, mis "lapsi" kujutavad jms. Ning muidugi kostüümid ja teatav kasimatus läbivalt tegelastes. Valgusega toetas Elerin Tammel, kelle kujundus on tabavalt hämaravõiduline... elektrita ajastu ju ikkagi peamiselt. Võib vabalt ette kujutada kui hämar vanasti sellistes taredes oli... ja siis teatav soe tulekolde kollane, mida sisse viskab. See on eriti oluline jätmaks vaatajale järelmaitset ja mälupilte, mis ka päevade, nädalate ja isegi aastate pärast teatrielamusest alles jääb. Ja see Taarka Pärimusteatri "Vanahunt" on just üks selliseid, mis tõesti tõenäoliselt ka aastate pärast meeles veel on!


Hinnang: 4+ (Kahe ja poole tunnises vallatus vembutamises on koos nii draama-, füüsiline kui ka muusikaline teater. See "Seto uma dekameruun" oli mitte ainult senise teatrisuve, vaid terve teatriaasta üks parimaid elamusi. Suuremas osas ju Viljandi Kultuurikolledži lõpetanud tegijatest moodustuv trupp, aga sellise ansamblimängu saavutamiseks peabki natuke "sama verd" olema - see töötab siin kuidagi eriti hästi. Eks vere segamisel ole jällegi omad eelised, aga võitjate üle kohut ei mõisteta ja see oli selgelt võidutöö. Suurem osa inimestest tahavadki teatris naerda ja igapäeva-arjest distantsi ning lõõgastust saada ja seda see Vanahunt kahtlemata pakub. Kuigi jah, eks paralleele võib ju tänapäeva ellu ka tõmmata sealt kaugematest aegadest - inimene on ikka ahne ja ikka rumal... või nagu see ütlus käib - inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina... Kuigi kui "Vanahunti" vaadata, siis igatahes sureb natuke vähem lollina, sest lisaboonusena saab siit ka natuke seto keelt õppida :) Setokeelne tekst on ju vahva ning kuigi kiiksudega ja näiteks venekeelsete mõjutustega - mõned sõnadki kasutatakse läbisegi, aga kõik on eesti keele baasilt ka arusaadav ning ühtlasi omamoodi keeletaju rikastav. Muie on pidevalt näol ja trupp on tugev. Mängitakse "küünis" - igati ehe ja mõnus - ideaalne SUVETEATER.)

---
PS. Kui juba kaugele Kagu-Eestisse sõit ette võtta, siis tegime seda suurema kambaga ja juba kohe hommikust peale. Jõudsime Mellistes vanavaralaadalt läbi hüpata ja igasugust "lõuna"maa, venemaa ja muidu maitsvat kaasa haarata, naljakatest õlletoobikujulistest viinapitsidest, uuest kirvest ja mõnest lapsepõlve lauamängust rääkimata. Värska metsadest korjasime korvitäie kukeseeni ja mõned liitrid mustikaid. Siis veel head paremat ühes teeäärses toidukohas süüa, tsässonaid imetleda ning tagatipuks tõmbasin Võhandust ühe poole-küünra pikkuse, volaski ahvena ka koju kaasa. Seda küll valmistada ei viitsind, vaid andsin kassidele... Minule "Vanahundi" antud vaimutoidust piisas :)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on tehtud Mailiis Laur'i poolt):

VANAHUNT

Seto Dekameron

Laval
ARTUR LINNUS
EDUARD TEE
JEKATERINA MOSKALENKO
AGUR SEIM
KRISTIAN PÕLDMA
MARTIN TIKK
CLAUS MOOTSE
SIIM ANGERPIKK
JOONAS VATTER

Lavastaja HELENA KESONEN
Kunstnik MAILIIS LAUR
Dramaturg OTT KILUSK
Valguskunstnik CHRIS KIRSIMÄE
Helilooja LIISA KOEMETS

Esietendus
3. august 2018
Treski küünis
Etendus on ühe vaheajaga ja kestab 2h 15min

***

Dekameronlik lavastus seto jutuvestja Feodor Vanahundi kirevast maailmast, kus vaataja ette toodavad teemad varieeruvad maailma loomisest kuni lähiminevikuni.
Jutuvestja Vanahund folkloorsetel lugudel põhinev lõbus lavastus käsitleb inimest kui äärmuseni vastuolulist isendit. Kaasahaaravates lugudes kohtab nii pühamehi, kui ka Jumalat ennast, juute, pappe, trikstereid ning salakavalaid naisi, kelle elutee neile kord naeratab, kord aga vimkasid viskab.
Inimene nähtuna läbi Vanahundi juttude on armastav ja vihkav, töökas ja laisk, alandlik ja alp, vooruslik ja paheline, jumalakartlik ja jumalavallatu, frigiidne ja kiimaline ja veel ja veel ja veel…

Aga inimesed, need oleme Meie.

‘’Vanahunt’’ on katse tungida vanameistri peas pesitsevasse mikrokosmosesse, et see kõigile nähtavaks ja elavaks manada.

neljapäev, 1. august 2019

Juuli 2019 - teatrikuu kokkuvõte


Juulikuu murdis suve selgroo ja pakkus ka ühe tõeliselt suviselt kuuma nädala selle auks. Paraku peamiselt "ilma" mõttes kuuma. Teatri mõttes oli minu arvates see möödunud juuli üks aasta jahedamaid. Nagu järgnevatest kuu teatritippude tabelite hõredusest võib aimata - kogu aasta lõikes lisandusid aasta kuumimate tegijate sekka vaid üksikud. Siiski 1 terve senise teatriaasta esikoht viidi juulikuus ka koju - parima muusikalise kujunduse kategoorias. Kokku jõudsin teatrisse 8 erinevat lavastust kogema.

Ühtlasi võin rahulolevalt iseendale õlale patsutada - ühe kuu jooksul jõudsin 11 teatriteemalist teksti kirjutada! Lugejate arv on samuti natuke kasvanud - juulikuus loeti siin blogis 14 076 korral. Populaarseimad tekstidest: 1. Vanemuine - Kirvetüü (siiani kogunud 933 erineva IP aadressiga lugejat), 2. Juuni 2019 - teatrikuu kokkuvõte (699 lugejat) ja 3. kohal alles mõni päev tagasi ilmunud tekst Paide Teater - Eesti jumalad (524 lugejat). Võrreldes näiteks Sirbi netis ilmunud artiklite lugejaarvudega on need mu numbrid suisa mitmekordsed. See tekitab tunde, et siinseid lugusid on ikkagi kellelegi vaja. Facebook'i jälgijate number on kohe-kohe ületamas 1100 piiri ning Instagrami jälgijate arv on tõusmas 750le. Ja eks päris palju nende seas on ka teatriinimesi, kellele tihti oma lood olen suunanudki. Kõige tihedamalt tullakse siia lugema guugeldamise teel. Teiseks tihedamalt FB viidete kaudu ja kolmandaks suurim lugejatetooja on Instagram. Neljandal kohal oli juulis Bing-otsingumootor ning kuigi arvulises mõttes kõvasti eelmainitutest väiksem, siis viiendaks suurim oli muide Teater Must Kast koduleht ja eriti sealne "Mowgli" link, mille tegelikult kirjutasin juba eelmise aasta suvel. 

Vaatajastkonnast 10 236 külastajat saabusid eesti serveritest ja täpselt kolmandik on Windows-i operatsioonisüsteemi kasutajad. Ülekaalukalt popim netibrowser on praegusel hetkel Chrome (62%), teiseks Safari (19%) ja kolmandaks Firefox (5%)... alles neljas on Explorer. 

Vahva tõdeda, et Danzumehe blogi on tänaseks üldse kokku külastatud rohkem kordi kui Eestis on inimesi! Ja ka viimase 10 aasta jooksul, mille kohta Google Analytics arvestust peab, on külastusi kokku 1 475 930 korda!

5 populaarseimat ehk tihedaimat otsigut kultuuri vallast ei ole sugugi teatriga seotud, vaid hoopis kirjandusega: 1. "Tõde ja õigus", 2. Sofi Oksanen "Puhastus", 3. "Hingede öö", 4. "Keistri hull" ja 5. "Mees, kes teadis ussisõnu"... alles 7.kohalt leiab esimese teatriga seotud: "Eesti Draamateater" ja 10.kohalt järgmise -> "NO99". Kõige populaarseim lavastuse pealkiri, millega siia kõige tihedamalt tee on leitud - "Kes kardab Virginia Woolfi".

Tõin selle info välja, sest oma esimese postituse siia blogisse Danzumehena, tegin just nimelt juulis, 13 aastat tagasi! Blogi sünnipäev on täpsemalt 20.07 :)

Mõni aasta tagasi elas blogi tegelikult varjusurmas, aga teatrid ise puhusid sellele uue elu sisse, hakates saatma kutseid. Võib-olla see ongi kõige õigem viis - teatrid ise tahavad, et seda infot siia koguneks ja nõnda jääks vähemalt praeguses ajastus toimuvast Eesti teatrimaastikust mingi laiemaltkattev portree selle blogi näol. Minul ei ole küll ju ajakirjandusväljaannete kultuuritoimetuse eelarvet, ega ka rahapada kapitaga peidus, et nii palju teatris käia kui võiks või jõuaks. See praegune võrdlemisi suur maht on siiski vaid tänu teatritele endale, kes pole pidanud paljuks kutsuda vaatama. Viisakusest nad tegelikult ei nõua ka minult kirjutamist. Olen ise võtnud selle endale eesmärgiks, et kui on saadetud kutse, siis ka kirjutan. Sellepärast küll suur tänu ka kõigile lugejatele, kes on viimasel ajal kirjutanud ja palunud Eesti Draamateatri, Endla, Tallinna Linnateatri või VAT Teatri etenduste kohta arvamusi, aga aega lihtsalt ei ole rohkemaks. Ühe teksti kirjutamiseks läheb tihti kaks korda pikem aeg kui selle tüki vaatamiseks kulub ja sellepärast kirjutangi ainult nende teatrite etenduste ja elamuste peegeldusi, kes mind ise kohale kutsuvad. Eks nad ju selle kutsumisega näitavad, et soovivad kelleltki täiesti suvaliselt publikuliikmelt ausat tagasisidet. Sellepärast üritan ka oma tekstides näidata ära, mis mõjus, kas tekitas isiklikke assotsiatsioone, kas ja kes lõid lavastuse ja kes ning kuidas seda kannavad, millised komponendid jäid meelde ja mõjusid ning kuidas ja kas oli võimalik lahtimõtestada jne jne jne (Jah, VATi kohta kirjutasin ühe jutu, aga seda kutsus mind vaatama lavastaja, soovides just teada, kuidas ja mis toimis publikupoolelt vaadates... Samas see sama väljamaalasest lavastaja kiitis ka muidu mu blogi väga ja rääkis, et Saksamaal on ka üks teatriblogi, mida kõik loevad, aga seal on kirjutajateks 4 autorit... Väga armas on saada sellist tagasisidet, aga eks see pani mõtlema, et kas peaks siingi jagama seda kirjutamist kellegagi, saaks ka erinevaid arvamusi eetrisse... aga kahtlen, et keegi jõuab või jaksab või üldsegi viitsib oma muu elu kõrvalt lihtsalt teatripileti eest nii palju oma vaba aega sellele pühendada). Seega jätkan hetkel samas vaimus. Instas olen küll pikalt ähvardanud koomale tõmmata, aga pole siiani lihtsalt raatsinud. Ka sealt on tagasiside nii positiivne ja seda nii teatritegijatelt kui igasugustelt lugejatelt. Samas selgelt olen ka ise ajaga hädas ning kusagilt lihtsalt tuleb aega juurde võita. Lisaks mul on ikkagi tekkimas tunne, et ega ju tegelikult polegi vaja nii "palju". 

Huvitav on minu enda jaoks ka see, et kui alguses kirjutasin siin iseenda ja oma lähedaste jaoks, siis kirjutasin ainult iseenda jaoks ja puhtsast teatriarmastusest, kuid see kirjutamishoog siis rauges ja taandus pikamaajooksu harrastuse kõrval, kuniks teatrite "äratuseni" ja ühtlasi võtsin Roman Baskini Lavastajaraamatu-intervjuus pakutud suuna, et kirjutan ikkagi peegelduseks ja tagasisideks teatritegijatele. Kui keegi veel sellest midagi saab, siis tore ja mitmekordne võit. Viimasel ajal tunnen vaikselt kuidas hakkab tagasi tulema ka enda pärast kirjutamise vaim ja soov. Eks seegi kõik ole mingis mõttes protsess ja teekond. Olin ju blogi alustades veerandi oma praegusest vanusest noorem :) 

Kui nüüd juba sügisesse vaadata, siis igapäeva tööd tehes, mille eest ju leiva lauale saan, on tulemas väga intensiivsed ajad. Seega sügisel tuleb eriti valida, laveerida ja leida kuupäevi teatrikülastusteks. Aasta alguses mõtlesin, et ideaalis võiks vaadata Eesti 101 sünnipäeva puhul vähemalt 101 erinevat lavastust... Arvasin, et tempostamisega olen mööda pannud kui esimese poole aasta peal saabus juba kätte 70nes... Kuid vaadates sügise töögraafikut, siis tundub, et ega väga palju mööda ei panegi... Õnneks kirjutamiseks peaks ka hotelliõhtutel aega leiduma. Elame - näeme. Siin nüüd siiski need möödunud kuu aupaistet väärivad tööd, ehk kes ja mis siiani sellel aastal nähtud 82 erineva lavastuse ja nende tegijate seas juulis nähtud kaheksast lavastusest aasta tippude sekka suutsid trügida.


SUURIM TEATRIELAMUS
Senise teatriaasta TOP30 sisse lisandus vaid 1 ainus:

Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment


Samas üks aasta huvitavaimaid teatrielamusi on vaja ka eraldi ära märkida, sest mida aeg edasi, seda mu hinnang selle elamuse suhtes kasvab... juba tõstsin ka algset hinnangut sellest kirjutatud loos:

Eesti jumalad - Paide Teater


Ma polegi tegelikult veel suutnud Paide Teatri "Eesti jumalad" paigutust kõikide teiste sellel aastal saadud teatrielamuste vahele ära otsustada. Kuid ainsana TOP30sse, kuigi üsna selle piirimaile maandus vaid see Saku külje all - Rehe küünis, eesti teatri suurte diivade + Sandra Ashilevi vanadekodu dramöödia, mille kirjutas Great British Bakeoff'ist tuttav saatejuhist naiskoomik Sandi Toksvig. Need naised, kes seal mängivad - Ines Aru, Elle Kull, Ene Järvis, Mari Lill ja Kersti Kreismann - no on alles luksus neid kõiki koos laval näha!


PARIM LAVASTAJA
Ka siin suutis juulis vaid 1 ainus aasta lõikes tippklassi tööga hakkama saada: 

Jan Teevet - Eesti jumalad - Paide Teater

Unenäolise esteetikaga teoloogiliste ja iroonilis-natsionalistlike sugemetega humoorikas folkpunkrock-vabaõhukabaree extravaganza, mis on tõukunud Tammsaare Põrgupõhja uuest vanapaganast! Jah - lugesid õigesti :)


PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA
Selles kategoorias on 2 uustulnukat aasta TOP30s:

1. Sepo Seeman - Armastuse narrid - Pärnu Suveteater
2. Jaan Rekkor - Armastuse narrid - Pärnu Suveteater

Mul polegi erilisi kommentaare.. no ei olnud selliseid suuri ja/või õnnestnud peaosasid meestel juulis... Sepo mahub (peamiselt) tänu oma kurbnaljakale "kassapidajale" mahub isegi napilt aasta TOP20sse.


PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA
Kui muidu on naispeaosadega näpud põhjas, siis see oli kategooria, mis juulis sai kobeda täienduse! Aasta TOP30sse sisenes 5 naist:

1. Elle Kull - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment
2. Piret Laurimaa - Armastuse narrid - Pärnu Suveteater
3. Ene Järvis - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment
4. Haide Männamäe - Piip ja Tuut lähevad kosja - Piip ja Tuut Teater
5. Mari Lill - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment

Elle Kull sisenes suisa aasta TOP10sse, oma kohati koomilise ja siis jälle väga sügava ja valulise, näiliselt õnnelikus suhtes elanud vanadekoduasukana, kuid tegelikult vägagi katkise hingega naisena.


PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA
Aasta TOP30 ei saanudki juulis täiendust, seega toon ära vaid terve kuu parima:

Ursel Tilk - Eesti jumalad - Paide Teater


PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA
Aasta TOP30 sai 2 uut tipprolli juurde!

1. Leila Säälik - Kadri - Emajõe Suveteater
2. Ines Aru - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment


PARIMAD NOORED NÄITLEJAD (alla 30a. nägemise hetkel)
Vaid 1 ainuke roll suutis murda sisse aasta TOP30sse nooremalt sugupõlvelt, järgmise leiab, alles TOP60 seast. See kinnitab juba eelmisel kuul esitatud väidet, et väga tugevad noorte näitlejate rollid on juba kevadhooajast siin ees.

Ursel Tilk - Eesti jumalad - Paide Teater


PARIMAD 60+ NÄITLEJAD
Vanemate näitlejate tipprollide arv on juulikuu üks väheseid põhjuseid rõõmustamiseks! Peaaegu kolmandik selle aasta TOP30 sai täiendust ja 3 neist astusid isegi TOP10sse!

1. Elle Kull - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment
2. Leila Säälik - Kadri - Emajõe Suveteater
3. Ene Järvis - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment
4. Mari Lill - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment
5. Ines Aru - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainement
6. Jaan Rekkor - Armastuse narrid - Pärnu Suveteater
7. Andres Lepik - Viirastuste varjupaik - Teater Karahvin
8. Külliki Saldre - Kadri - Emajõe Suveteater
9. Peeter Volkonski - Eesti jumalad - Paide Teater


PARIMAD UUED NÄITLEJAD
Uusi, ülestäheldamist väärivaid näitlejaid kohtasin möödunud kuul teatrilavadel "esimest korda" kokku 7, kellest vaid 1 jõudis aasta TOP30sse... tegelikult suisa TOP10sse!:

Sandra Ashilevi - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment


PARIM INDIE-TEATER
Aasta TOP30 seas 5 uustulnukat. Toon ära parima ja ülejäänud tähestikulises järjekorras, kuna täpsem järjestus vajab veel settimist:

1. Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment
Armastuse narrid - Pärnu Suveteater
Eesti jumalad - Paide Teater
Kadri - Emajõe Suveteater
Piip ja Tuut lähevad kosja - Piip ja Tuut Teater


PARIM AUTORITEATER

Haide Männamäe/Toomas Tross - Piip ja Tuut lähevad kosja - Piip ja Tuut Teater

Ei tea, kuidas ikkagi liigitada Tiit Palu "Armastuse narrid"... minu arvates oli see vast "inspireeritud", aga siiski nagu ikkagi lavastaja enda looming.. aga kavaleht väidab, et "dramatiseering"...


PARIM KUNSTNIK
TOP30sse sisenes (napilt) vaid 1 ainus:

Arthur Arula - Kadri - Emajõe Suveteater


PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK
Siin sai nii aasta TOP30 kui ka samaga TOP10 rikkamaks 1 nime võrra.

Kairi Mändla - Eesti jumalad - Paide Teater


PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/MUUSIKAGA TÖÖ
Aasta TOP30sse tervelt 4 uut, aga TOP10sse neist 3, kellest 1 suisa terve aasta esimesele kohale!

1. Rauno Vaher/Kenn-Eerik Kannike/Kirill Havanski - Eesti jumalad(heliloojad, muusikalised kujundajad, mixijad, live-esitus) - Paide Teater
2. Merike Paberits & trupp - Eestlaste muistne lugu ja sugu(muusikaline kujundus ja live-esitus) - Vaba Vanker
3. Olavi Kõrre - Armastuse narrid(muusikaline kujundus ja live-esitus) - Pärnu Suveteater
4. Karoliina Kreintaal/Natali Ponetajev - Piip ja Tuut lähevad kosja(muusikaline kujundus ja live-esitus) - Piip ja Tuut Teater


PARIM HELILOOJA
2 uut ja mõlemad otse TOP10sse:

1. Rauno Vaher/Kenn-Eerik Kannike/Kirill Havanski - Eesti jumalad - Paide Teater
2. Toomas Lunge - Kadri - Emajõe Suveteater


PARIM LAUL
Siinse kategooria all hindan laule, mida pole varem eesti keeles sellises versioonis kuulnud ja tervelt 4 sellist tõusid aasta TOP20sse:

1. Killavoori saabumise laul - Eesti jumalad - Paide Teater
2. Marika Barabanštšikova tegelase laul - Kadri - Emajõe Suveteater
3. Kange odravee laul - Eestlaste muistne lugu ja sugu - Vaba Vanker
4. "Eesti ilma... on Eesti ilma aruta" - Eesti jumalad - Paide Teater


PARIM VISUAAL-/TEHNILISED LAHENDUSED/VIDEOKUNST
Nagu ka juunis, nii ka juulis jäi selles kategoorias tühjad pihud. Suveteari eripära?


PARIM VALGUSKUNSTNIK
Tippvalguskunstnikud puhkasid vist juulikuus...


PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE MITTE-TANTSULAVASTUSES
Vaid 2 on väärt välja tuua:

1. Heili Lindepuu - Kadri - Emajõe Suveteater
2. ?Ursel Tilk/Jan Teevet? - Eesti jumalad - Paide Teater


PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE TANTSULAVASTUSES
Oli vaid 1, aga kuna see platseerus hetkel terve aasta pronksi positsioonil, siis toon ära:

Maria Goltsman - Maal, mis tantsib - Goltsman Ballet/Monet2Klimt


PARIM TANTSIJA DRAAMALAVASTUSES

Ursel Tilk - Eesti jumalad - Paide Teater


PARIM TANTSIJA MITTE-DRAAMALAVASTUSES

1. Maria Goltsman - Maal, mis tantsib - Goltsman Ballet/Monet2Klimt
2. Märt Agu - Maal, mis tantsib - Goltsman Ballet/Monet2Klimt
3. Eva-Maria Kangro - Maal, mis tantsib - Goltsman Ballet/Monet2Klimt


SUURIM POSITIIVNE ÜLLATUS/AVASTUS

1. Elle Kull - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment
2. Vaba Vanker
3. Maal, mis tantsib


PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

Haide Männamäe/Toomas Tross - Piip ja Tuut lähevad kosja - Piip ja Tuut Teater


PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA (esmakordselt eesti lavadel)

Sandi Toksvig - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment


PARIM DRAMATISEERING/DRAMATURG

1. Mari Tammar - Eestlaste muistne lugu ja sugu - Vaba Vanker
2. Tiit Palu - Armastuse narrid - Pärnu Suveteater


PARIM LAVASTUSE ALUSMATERJAL

1. A.H. Tammsaare - Põrgupõhja uus vanapagan - Paide Teater
2. Silvia Rannamaa - Kadri - Emajõe Suveteater


PARIM ANSAMBLIMÄNG
Juulikuust aasta TOP30s:

1. Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment
2. Eestlaste muistne lugu ja sugu - Vaba Vanker
3. Eesti jumalad - Paide Teater


PARIM KOMÖÖDIA (või komöödia sugemetega)

1. Armastuse narrid - Pärnu Suveteater
2. Piip ja Tuut lähevad kosja - Piip ja Tuut Teater
3. Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainement
4. Eesti jumalad - Paide Teater
5. Eestlaste muistne lugu ja sugu - Vaba Vanker


PARIM PÕNEVIK
juulis ei näinudki põnevikke


PARIM LASTE- ja NOORTETEATER

1. Kadri - Emajõe Suveteater
2. Piip ja Tuut lähevad kosja - Piip ja Tuut Teater


PARIM MUUSIKALINE/TANTSULINE/EKSPERIMENTAALNE LAVASTUS

1. Eesti jumalad - Paide Teater
2. Kadri - Emajõe Suveteater
3. Maal, mis tantsib - Goltsman Ballet/Monet2Klimt
4. Eestlaste muistne lugu ja sugu - Vaba Vanker
5. Piip ja Tuut lähevad kosja - Piip ja Tuut Teater


JUUNIKUU KÕIGE TEGIJAMAD TEATRID (vastavalt siin tippude seas mainitud kordade arvu järgi)

1.-2. PAIDE TEATER (15)
1.-2. SUNDOWN ENTERTAINMENT (15)
3. EMAJÕE SUVETEATER (11)


INSTAGRAMI KESKONNAS KOGUS ÜLE 40 SÜDAME
See "40" on nagu mingi "künnis", mida juhtub võrdlemisi harva, aga eks see näitab ka midagi. Möödunud kuul suutis südamed kokku koguda vaid 1:

Piip ja Tuut lähevad kosja - Piip ja Tuut Teater


FB SEINAL KOGUSID KÕIGE ROHKEM LUGEJAID JA NÄGIJAID

1. Eesti jumalad - Paide Teater 3164 lugejat
2. Kirvetüü - Vanemuine 980 lugejat
3. Ruth - Ugala 961 lugejat
4.-5. Juunikuu 2019 - teatrikuu kokkuvõte 940 lugejat
4.-5. Atškoo parimaid naisnäitlejaid esimesest poolaastast 940 lugejat


BLOGIS KOGUSID ÜLE 500 LUGEJA
Klikkides peakirjale avaneb tekst.



Augustiks on praegusel hetkel teatriplaanid tehtud 4 etenduse vaatamiseks: "Vanahunt" Põlvamaal, "Muna" Hiiumaal - nende 2 kohta kirjutan pikema teksti ka. Lisaks "Tantsutund" Pärnus ja "Vasjake" Tallinnas, aga nende kohta ma ei kirjuta. Järgmine kuukokkuvõte ilmub 1.septembril ja kasvõi vaid nende 4 elamuse põhjal... kuigi vaevalt, et see number kuu lõpus nii väikseks jääb ;-)
Näiteks huvitaks veel järgmised augustis mängitavad tükid:
Prangliranna Teater "Eestirand. Lootuse kursil", Teater Müüdud Naer "Mis Sa tont vahid/Jutuvestja lahkumine", Vene Teater "Vaenlane", Vene Teater "Kuritöö ja karistus", Vene Teater "Viis õhtut", Kellerteater "Emilie Sagee", Piip ja Tuut Teater "Me mängime armastust", Vene Teater "Sonimine kahele", Vene Teater "Charoni koor", Estonia "Operetikuningas Imre Kalman", Vene Teater "Tuli mees naise juurde" ja Theatrum/Lavakool "Godot'd oodates".
Juba nähtud - 5 suurimat soovitust augustis vaadata - kuhu hetkel veel ka pileteid on saadaval:
R.A.A.A.M. "Praegu pole aeg armastamiseks", TeMuFi "Toomas Nipernaadi", Tartu Uus Teater "Kremli ööbikud", Vaba Lava/Vene Teater "Ära imesta kui Sinu maja süütama tullakse", Endla "Kõik naistest".

Ülalkasutatud fotol on stseen juulikuu lemmikust teatrielamusest Sundown Entertainment'i "Lootuskiir pimeduses"