Aasta parim

Pagana hea on tunnustust saada :) Pagana hea on teada saada, et see mida teed - ongi see, mida Sinult oodatakse :)

Sain tööl "Aasta parima" auhinna.

See läks sügavale südamesse ja hinge.
Mulle mõjuvad sellised asjad nii tugevalt. Ma ei saa aru miks, aga see on nii. Lisaks kummalisel kombel mõjub see mulle tõeliselt motiveerivalt. Tahaks tuleval aastal veelgi kobedamat tulemust saavutada... no täielik ego- ja motivatsioonilaks! Eks auhinnad on auhinnad ning muidugi eelkõige hea on ka iseendal teada, et olen Eestimaa heaks saanud midagi ära teha - aidanud siia miljoneid investeeringuid... okei, umbes sinna 150 miljoni kanti... lisaks mitusada uut töökohta... kui mind ei oleks, siis poleks ka neid võibolla (muidugi mõista ainult minust ka selliseks ei piisa - paljud teised on ikka ka kaasa aidanud KH, EMP, RH, KM, GS, RT ning muidugi veel mitu kaugemat inimest- mina olen ainult nö. initsiaator või käivitusmootor olnud)... sellest ka ilmselt see auavaldus?

Ja justkui sellest "aust" endast veel vähe oleks olnud... lisaks seinatahvlile "Aasta parima" teksti ja minu nimega, sain kingituseks graveeritud lipsunõela ning Linnateatri Valter Ojakäär-u lauludega CD. Ma olevat Tšehhis õhku visanud lause, et seda tahaksin :) Ja KM haaras sellest kinni - vat see näitab, mis on "sõprus" :) See pole "tühipaljad sõnad", vaid see päris värk!

Aga vähe sellest... lisaks olid CD-l kõigi laulvate näitlejate orginaalautogrammid :) Mu süda läks niiiiiiiiii tuliseks neid sealt lugedes... kogu muu ürituse jälgimine läks mõistagi väga raskeks, sest põlesin tahtest uurida ja kuulata seda plaati :) Lisaks KM-ile, pean ilmselt üht teist K-d ka sellepärast veel tänama (ja muidugi kõiki neid näitlejaid/lauljaid ka, vaevalt et nad teavadki, kui heaks nad ühe pisikese inimese meele on teinud - fän nagu ma olen) :) Maailm on nii ilus... ja armastust täis... nii hea on seda enda ümber tunda.
See on parim!

Aitäh!

Pärast sai öhe tantsida... lahkusin peolt Olümpia hotellist alles kella 3 ajal... Millegipärast tunnen, et mu tantsuoskused on roostumas, ent siiski vähemalt viiel-kuuel korral sain ka nende roostuvate oskuste eest kiita :) Lisaks kõik need komplimendid välimuse eest (paljude jaoks oli mu 50 kilo väiksem kehakogu ikka veel üllatus - mõnedega kohtusin viimati umbes aasta tagasi)... ühe minusuguse mehe jaoks oli see õhtu liig mis liig. Mõnel nooremal oleks uhkus vist pähe kah pugenud - mina vaatasin peeglisse ja tulin maapeale tagasi - viisakad ja armsad inimesed ikka käituvad nii :) Annavad seeläbi hoogu ja innustust juurde pingutamaks sellisel rajal püsimisele. Ja muidugi kõik need komplimendid... kes siis neid kuulata ei tahaks... kelle kõrvad sellepeale liikuma ei hakka... ma sain vist punastamisest päevituse :)

Lisaks kõigele sain teada, et mu kolleegiks on üks mu sugulane, kellega viimati puutusin kokku umbes 25 aastat tagasi :) Nii põnev õhtu... nii ilus aasta... mõnikord on ka selliseid :))))

Sellise hea tujuga on lausa lust jõuluaega astuda! Ja mida kõike veel järgmine aasta toob...

Hmmmm... ent siiski... kui teiste sõnu uskuda, siis - Danzumees on endiselt Tantsumees :)

Cyrano de Bergerac - Rakvere Teater

Olude sunnil ei kirjelda ma seekord mitte elamusi etenduselt, vaid pigem mälestusi sellest. Nimelt õnnestus mul veel seda kõige viimast "Cyrano de Bergerac"-i etendust nähta novembrikuu keskel. Selle sama etenduse võttis mitme kaameraga üles ka ETV, ehk lootus on seda kunagi ka televiisorist teatriõhtuna vaadata. Ja miks ma nii kaua venitasin selle kõikidepoolt kiidetud tüki vaatamisega? Tegelikult mul lihtsalt ei õnnestunud seda näha, kuna kuupäevad kunagi ei sobinud Eesti reiside või tööülesannetega kokku - hoidsin küll pidevalt sõrme pulsil, juba esietendusest alates paar aastat tagasi. Hakkasin juba kartma, et jäängi sellest ilma... eriti raskeks tegi teadmine, et mõned inimesed sellest tükist niivõrd sisse olid võetud, et käisid seda 3-4 või isegi 5 korda vaatamas!

Ja kahtlemata mitut vaatamiskorda, see nüüdseks juba selles mõttes legendaarseks saanud lavastus, olekski olnud väärt! Tõeline suurproduktsioon - maailmatasemel. Alates kunstilisest küljest - lavakujundus, kostüümid, valgustus, meik ja parukad kuni osatäitmiste ja kõikide muude komponentideni välja. Täiesti hämmastav, et miks see üldse kavast maha võeti, vähemalt sellel viimasel tükil oli saal välja müüdud ning publik aplodeeris seistes (ilmselt olen ka mina ise selles natuke süüdi, sest ma tõusin peaaegu kohe. Olin täiesti vaimustuses!) Kas tõesti sellepärast, et Viive Aamisepp pensionile läheb, tema roll oli küll üsna väike kogu konteksti arvestades, kuigi muidugi igati tähelepanuväärne? (Etenduse lõppedes tulid lavale teatri direktor ja Rakvere linnapea teda tänama ja austust avaldama). Või ei käida seda reaetendustel piisavalt palju vaatamas? Raske uskuda... kuigi tegelikult alles viimastel kuudel olen eriliselt palju selle lavastuse kohta erinevatelt inimestelt kuulnud...

Paar aastat tagasi Teatriliidu parima meesnäitleja auhinna saanud Üllar Saaremäe tegi tõeliselt suurepärase rolli - see on minu jaoks käesoleva aasta üks lemmikrolle! Ja kindlasti mitte lihtsalt ainult selle aasta vaid ka terve dekaadi üks kuldsete tähtedega Eesti teatriajalukku minev suurroll! Kogu etendus on ju värsivormis, nii nagu peab ning Cyrano tundeskaala käib nii mitmetes ekstreemsustes, niiet ma kaldun arvama, et see pole sugugi mitte kergete killast. Pead panema publiku uskuma oma ninaga seda oma ekstravagantset välimust terve elu kannatanud mehe tausta, mõttemaailma ning tema oskust selle üle ise nalja teha, ent samas uhkusega mitte lubama teistel enda üle võimu tunda sellise asja pärast. Lisaks nii koomika, traagika kui ka sügav armastusdraama, mille raamid peab üles sättima peaosaline. Saaremäe hoogsust ning energiat ja ühtlasi pinget vaadata, nagu vaataks tõesti meistriklassi rolli! Kui ta laval oli, ei saanud lihtsalt temalt silmi... ja seda üldsegi mitte "nina" pärast :)

Mulle läks väga hinge ka armastusobjekti Roxanne-i rollis Marin Mägi. Temast on samuti saanud üks neid Rakvere Teatri tugevate naisnäitlejate-klubi liige. Kord korra järel ikka märkan teda tema talendi õitsemist rollist rolli. Kuid siiani pean seda Roxanne-i küll tema suurimaks saavutuseks. See kui sügavalt rolli sisse ta läks ning ennast muudkui üles küttis lõpus. Naine, kes saab aru, et ta on terve elu armastanud vale meest, sest see, kes seisab kõikide nende ilusate sõnade taga oma hingega on ju see mees, keda ta on just kaotamas - ehk kaks korda kaotada oma eluarmastus oma armastuse tipphetkel, see on väga valus. Ja ometi oleks tal olnud võimalus oma armastust jagada selle inimesega, kes tema eest hoolitses ning kes teda pidevalt vaatamas käis - kogu tausta siiski teadmata... see tunnetekombinatsioon on tegelikult väga targalt kirjaniku poolt kirjutatud ja kui sellele mõelda, siis just see, et elu on nagu omamoodi raisatud valedele, see muudab terve elu kuidagi valusalt mõttetuks. Justkui oleks aja ära visanud. Ma tegelikult ei oska hästi siin sõnadesse panna kõike seda, mida ma tunnen, sest see on ainult üks külg sellest tunnetepuntrast. Ja kui Marin Mägi tuli kummardama, ka veel siis kui ta tuli neljandat korda kummardama, oli ta ikka justkui veel natuke selle rolli sees, suutmata naeratada, sest ta oli ilmselt nii sügavalt lavastuse sisulistesse emotsioodesse kinni jäänud. Ja minu muidugi sain sellest veel omakorda elamuse. Sest armastus on nii ilus ja selle kaotamine suur valu... ta tõesti elas seda seal laval läbi!

Kuigi tükis teevad absoluutselt kõik head rollid, isegi need, kes mulle tavaliselt ei meeldi rääkimata nendest, kes on mu lemmikud (Lichtfeldt, Mälberg, Rahkema, Suuman, Sõmer jne), kuid eraldi tahaksin ära märkida lisaks Saaremäele ja Mägile kolmandana Eduard Salmistu. Tema koomiline potentsiaal on nii võimas - justkui sellel aastal olen hakanud tema rollides nägema seda, mida ma ei oleks kunagi osanud temalt oodatagi. Cyranos Ragueneau-rollis pakub ta nii mõnusat naljakat vaheldust tõsisematele teemadele ja seda ju nagu kõik teisedki - luulelises vormingus :) Kusjuures värsivormis üldse mängida ja siis veel mängida koomilises võtmes, ise seejuures tõsist nägu säilitades...

Lavaline liikumine oli selles tükis ka kuidagi tähelepandavalt hea. Muidugi kõik need ronimised ja hoogne siia-sinna tormamine, mõõklemised - no lihtsalt imeliselt hea poweriga tehtud!

Kusagilt on läbi jooksnud info, et Saaremäe on Eesti lavade kuues Cyrano - kas tõesti alles kuues? Seegi näitab, et mingis mõttes on tegemist julgustükiga see teatris lavale tuua. Esiteks see võimsus, mis lihtsalt peab sellise näidendiga kaasas käima. Ja see värsivorming, mis ilmselt peletab paljud teadmatud inimesed eemale. Teadmatud selles mõttes, et värssi peetakse tavaliselt raskelt jälgitavaks - ent see Krossi tõlge on küll lausa nagu muusika kõrvadele!

Sisulises mõttes juba mainitud Roxanne-i avastusele, et see kes talle need kirjad kirjutas oli Cyrano, lisaks sellele jäi meelde see kolmnurk Christian de Neuvillette-iga. Lubadus kaitsta inimest, kes solvab teda hingepõhjani, saamata talle selle eest mõõka sisse torgata, kuna on lubanud oma armastatud daamile hoopis kaitsta seda meest - kuna armastatud daam, Roxanne, hoopis Christiani armastab. Milline üllassuhtumine - tõeline armastus niiöelda. Tõeliselt rüütellik. Ma usun, et suurem osa rüütleidki polnud sellised. Iga mehe eeskuju :)

Samuti jäi teemana kummitama kättemaks ja see, et Cyranole oli kõige suuremaks karistuseks see, kui teda võitlusesse kaasa ei võeta :) Tõeline meeste mees - tõeline eeskuju kõikidele meestele. Päris kadedaks peaks tegema selline tegelane, ent ta mõjus siiski hoopis iidolina :)

Kusjuures paljud ei teagi, et Cyrano nimekaim, kes oli ehk prototüübiks Rostandile, on ka tegelikult elanud... kuigi näidendis olevat tema nina ja ego suurusega kõvasti liialdatud ning eks see muu näidendi sisugi on lõppude lõpuks fiktsioon. On siiski teatud sidused olemas. Olevat ka tollel olnud siiski keskmisest suurem nina, armastanud duelle pidada ja olnud sõnaosav - isegi Moliere olevat temalt "laenanud".

Paratamatult liikus mõte ka sinna, et mis tunne oleks küll olnud elada sellel ajal? Muidugi kõrgemas klassis poleks nagu vigagi - arvestades, et ka näidendis rahamees hoidis end tagaplaanile ning üllatas teisi kui lahinguväljale saabus. Samas kõik see duellide värk ning lisaks muud elu varakult lõpetada aitavad teemad (arenemata meditsiin, sõjad ja muu) - päüris raske oleks elu püsida keskeani. Sellepärast pidigi elama täiega, armastama täiega ning võtma kõik, mis võtta oli elult, sest surm luuras igal pool ringi.

Hinnang: 5 (Kardan, et ma ise oleksin olnud Christian-ile sarnasem kui Cyrano-le. Cyrano sõnaosavus, tegelikult ka see kuidas Saaremäe justkui tõelise Cyrano kehastusena nii head teksti õhku viskas - no tõeliselt kadestamisväärne! Oskaks ise niimoodi sõnu ritta seada ja käituda... armastan ju küll kirglikult, ent kindlasti mitte nii üllalt... kuigi seda tahtes... Ent siiski vähemalt sama sügavalt :) Lahe on mõelda selle ajastu ning koha peale... See oli ikka hoopis teine maailm sellel ajal... Ja need riimid... mitmes kohas võttis piltlikult öeldes õhku ahmima :) Kuid loodetavasti poleks ma ikkagi siiski mitte nii tobu kah nagu Christian (kas tõesti keskmisest kenama välimusega inimesed on keskmisest tobumad? Juba sellel ajal :))... ent Cyrano fän oleksin ma ridasõdurina sellel ajal küll olnud... olen seda ka praegu :)

Kogu see tükk on lähedal täiuslikkust! Pikk, aga lendas linnutiivul. Võimas, ent oma intiimsematel hetkedel väga hingepugev ja armas. Kurb ja koomiline, põnev ja dramaatiline - kõik suured tunded ja palju näitlejaid ning karaktereid, uhked kostüümid ning imeline lavakujundus rääkimata vingest ninast :) Komissarovi lavastus on filigraanne, sügavat kunstilist naudingut pakkudes ning kinkides ühe vapustavalt hea suurrolli ning palju väiksemaid ja suuremaid häid osatäitmisi. Soovitaksin, kui seda veel mängitaks, aga soovitan seda siis kunagi teatriõhtuna vaadata... kuigi kes teab, kas kõik see vingelt mastaapne elust suurem armastus jõuab sama tundeliselt läbi teleekraanide kohale nagu saalis istudes... Igatahes olen mina küll teleka ees, sest seal oli neid detaile mitu, mida tahaks täpsemalt ja uuesti näha. Oh, mis ma räägin - kogu seda võimast elamust tahaks uuesti kogeda...)

Tekst lavastuste kodulehelt:

Edmond Rostand

CYRANO DE BERGERAC

Lavastaja Kalju Komissarov

Kunstnik Krista Tool

Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov

Liikumisjuht Oleg Titov

Lavaline võitlus Indrek Sammul

Tõlkija Jaan Kross

Nimiosas Üllar Saaremäe (pälvis rolliga 2008. aasta parima meesnäitleja preemia)

Kaasa teeb kogu Rakvere Teatri trupp

Kes on see Cyrano?

Eks ole Bergerac ju peengi... omamoodi?

Oh, ta on peenim hing, kes iial ilma loodi!

Sonetimees!

Floretimees!

Ja füüsik vist!

Ja komponist!

Ta välimuseski on miskit kummalist!

Tõepoolest – teist nii peent ja rühikat ja vaba

ei leidu uljaspead gaskoonidegi seas!

Ja nina...! Härrased... mis nina tal on peas!

Edmond Rostand'i maailmakuulus heroiline draama Cyrano de Bergeracist – vaprast ja vaimukast sõjamehest, ustavast sõbrast ning hellahingelisest armastajast, kelle nina on sama terav kui tema sõnad ning sama pikk kui tema mõõk.
Mida teeb armunud poeet ja filosoof, kes häbeneb oma inetut välimust, kuid ei suuda armastust sõnadesse valamata jätta? Kas kannatab ja vaikib või laenab oma sõnaosavuse sõbrale, kelle südame on vallutanud sama daam?

Esietendus suures saalis 14. septembril 2007 Viimane etendus 14. november 2009 Rakvere Teatris. NB! Toimub telesalvestus.

Vihmatants - Draamateater

Vihmatants oli minu jaoks sellel aastal 12. Draamateatri etendus. Jõulude ja uue aasta vahel on veel 2 tulekul. Ehk seega kuraditosingi saab ületatud. Minu rekord. Kindlasti mängis rolli selles mahus ka eelmisel aastal toimunud Draamateatri remont - mul jäid lihtsalt mitmed tükid toona nägemata.

Pärast seda remonti, olen korduvalt üllatunud Draamateatri "uuest tasemest", ridamisi väga häid lavastusi ja lugusid millega see maja mu sellel aastal ära hellitas - Sügissonaat, Aabitsa kukk, Boulgakoff ja Grönholmi meetod - kui nüüd nimetada mõned "õnnestumised" (minu jaoks), mis esimesena meenuvad. Peamiselt olengi rohkem nende väikse saali fän, kuigi sellel aastal oli päris mitmeid ka suure lava tükke, mis meeldisid (Sigma Tau näiteks)!

"Vihmatants" tundus enne vaatama minemist päris põnev. Midagi müstilist. Lisaks mõjutas mind Grishami raamat, millel sarnane peakiri ning rohkemgi ehk veel Vihmategija või mis selle kunagise Ugala tüki nimi oli, kus Elmo Nüganen ja Piret Kalda mängisid... Need mõlemad meeldisid mulle ning positiivne laeng oli kodeeritud juba seega selle Draamateatri tüki pealkirja sisse.


Kahjuks aga midagi sellist, mida ma sealt otsima läksin, ma ei leidnud :( Ainult ridamisi imelikke valikuid ning tervikuna tundus see kõik liiga lihtsakoeline, ent ometi arusaamatu. Lihtsakoelisuse all pean silmas seda "on your face" lähenemist - natuke nagu Coelholik igamehefilosoofiline jutt, mida küll jälgisin ja kuulasin ning ootasin ja otsisin mõtlemisaineid, kuid kuni lõpuni jäid mul need leidmata. Mida siis kirjutada või arvata sellises tükist üldse?

Jah, müstikat ju natuke oli - maapoiss, kes oskab tantsida vihma välja, seda ometi peatada mitte osates. Põud on üht piirkonda pikalt piinanud ja kui avaneb selline võimalus, siis muidugi võetakse otsus pikemalt mõtlemata vastu - peaasi, et sadama hakkaks, tühja hoiatustest, millega "tantsija" üritas säästa külaelanikke. Ent siis kui sadu ei lõpe ega lõpe, ähvardades teistpidi surmaga kõiki, siis ei olda ka muidugi rahul. Lisaks üritavad muidugi sellisest olukorrast teatud tüübid oma kasu lõigata. Maailm, kus raha ja armastus panevad maailma keerlema ongi liiga lihtsakoeline. Ent armastuse juurde on vaja minu jaoks suuri tundeid ja raha peaks olema peidetud kavalamalt jutu sisse - mitte nii otse näkku. Ning need elufilosoofiad... mul hakkasid mingil hetkel need justkui vägisi esitatavad mõistulaused indiaanlase poolt häirima. Et justkui tõesti "teeme Coelhot". Minu jaoks on vaja varjatumalt või õigem oleks vist öelda avastusrõõmu pakkuvamalt selliseid mõistuteemasid ette kanda, mitte nagu siin - iga repliik oligi indiaanlasel just nimelt selline "aforism" - tobe ju....

Sellises olukorras piiratud arvu tegelaste häda vaadates tundus see kõik minu jaoks mingil hetkel isegi natuke banaalsena. Ja see mingi ajastulisus ei tulnud nagu otseselt välja mõnusana, vaid juskui need tegelased olid sinna kokku visatud omavahel läbima, natuke nagu ansambel "Village people" - iga tegelane natuke isemoodi etnilise taustaga. Ka see häiris mind, et see nii "tehtuna" tundus, üldsegi mitte usutav, ega huvitav - jällegi liiga erksalt näkku paisatult.

Muidugi võiks kogu seda sisu seostada ka usuliste teemadega, kuid kui ei usu midagi, mis laval toimub siis ei viitsi ka hakata neid sügavamaid seoseid sealtki otsima. Lisaks pole "see" nagunii "minu" maailm.

Ma ei mõista, miks selline materjal oli valitud lavastamiseks, kui on nii palju häid ja huvitavaid lugusid maailmas? Ma ei mõista, miks oli vaja kutsuda Tõnis Mägi indiaanlase rolli - sellel tegelasel polnud isegi muusikaga midagi pistmist. Mitte, et tema mängus midagi viga oleks olnud, aga lihtsalt arusaamatu külalise kasutamine, kui tema tegelikud anded jäetakse kasutamata ja roll ei nõudnud ka mingeid muid eeldusi. Ehk siis ma ei mõista seda vajadust nii puust ja punaseks mõned asjad teha, ega ka seda pidevat mõistulausete lausumist?


Näitlejaid siinkohal süüdistada ei saa. Ei oska otseselt midagi erilist neile ette heita. Kabel-i mäng ei meeldi mulle endiselt, aga see on minu isiklik maitseküsimus. Tõeliselt meeldis mulle Ain Lutsepa mäng, teised tegid tavalised head rollid, ent ometi ei midagi erilist. Kuigi võibolla siiski Rein Ojas oli midagi... Ja Palmistele pandi jälle üks "selline" roll... Ei tea kuidas Karusoo seda küll küsis Palmiste käest... et "kuule, mul on üks lõbutüdruku roll pakkuda, et Sul neid selliseid rolle juba 13 tükki tosinas, et mis see üks sinna veel juurde ära ei ole"... või miks jälle Merle? Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, ta teeb ju ikka sellised asjad auga ära. Ent ometi oleks natuke ehk andnud särtsu sellele igavusele juurde kasvõi näiteks keegi, kes oma tüpaažile vastu mängiks seda rolli vms.

Lahe, et meiki oli kasutatud mõnede tegelaste juures huvitavalt - pean eelkõige silmas Aini nahavärvi, Reinu nina ja Tiidu vuntse. Ka kõikide kostüümid olid stereotüüpidele kohased ning lavakujundus mõnusalt täis ehitatud. Heli mõttes oli vihmapladin väga mõnus, aga selleks, et vihmasaju mõnusat pladinat kuulata, ei pea muidugi teatrisse minema - seda saab ka netist alla laadida või ka näiteks ühe iPhone-i programmiga kuulata :)

Kusjuures Kabeli tantsul polnud suurt vigagi, see tundus olevat üsna sobilik selliseks "vihmatantsuks"... et kui nüüd midagi postiivset tikutulega taga otsida veel... Kabelis on midagi Mait Malmsteniga sarnast... ja ega mulle ka Mait päris alguses ei meeldinud (näiteks "Jalutuskäik vikerkaarel" oli tal ikka päris "kahtlane" rollitöö, kuigi tänaseks ootan ikka, et tema oleks Draamateatri tükkides osalemas). Aga ka Kabelit ei saa selle tüki ebaõnnestumises süüdistada. Minu jaoks on siin kolm varianti, kas lavastaja ise ei suutnud Ribalow teksti lahti muukida või ei suutnud ta seda vaatajale ("minule") söödavaks teha või lihtsalt see näidend polegi minu maitse järgi. Kuigi ka mina ei ole nõus materjaalsete väärtuste ületähtsustamisega ega ka omakasupüüdlikkuse lokkamisega ja need kaks teemat tõusid kuidagi eriti esile minu jaoks selle tüki sisus. Ehk teemad olid head... ainult et liiga välja joonistatud, et sellest tükist mingit suuremat mõtet leida.
Nojah, võibolla just nendest indiaanlase mõistulausetest oleks pidanud võtma need mõtteained - sest nende ütluste seas oli ju küll selliseid mõtteid ärgitavaid teemasid. Ent ometi oleks minu meelest pidanud need "mõistulaused" kuhugi teksti sisse, millest neid ise noppida ja seeläbi oleks see ka nautimiskõlbulik materjal.

Hinnang: 1+ (Esiteks ma arvan, et ma polnud selle tüki sihtrühm, sest minule ei läinud see üldse korda. Mind isegi paneb hämmastama, et kellele üldse sellist lugu vaja on? Kas tõesti kellelegi see ka meeldis? Ja kui, siis mis? Jah, minule meeldis see "neegritegelane" ja eriti see kuidas Ain Lutsepp seda Jim Crowe-d mängis. Meeldis meigilahendused ning ka Rein Oja mäng. Aga sellega kahjuks piirdubki. Ei soovita!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Vihmatants
Meir Z Ribalow
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 1 tund ja 55 minutit.

Lavastaja Merle Karusoo

Kunstnik Peeter Loit

Kostüümikunstnik Ursula Vanamölder

Valguskunstnik Triin Suvi

Muusikaline kujundaja Tõnis Mägi (külalisena)
Osades: Merle Palmiste, Ain Lutsepp, Tiit Sukk, Mihkel Kabel, Rein Oja, Tõnis Mägi (külalisena).

Me leiame end metafüüsilises ajas ja kohas, 19. sajandi lõpu Metsiku Lääne kõrtsi moodi ruumis. Seal saavad kokku segavereline kõrtsiplika, legendaarne püstolikangelane, neeger, indiaanipealik, rikas juut. Neid toob kokku kohutav põud. Ja äkki tuleb nende hulka üks süütu, pärani silmadega kergeusklik iiri maapoiss, kes vist oskab vihmatantsu.

Esietendus 7. novembril 2009 väikses saalis.

Esimesed suudlused - Endla

Mõnikord on need kõige lihtsamad asjad kõige ilusamad. Kõige banaalsem, tobedam armastuslaul võib kõige kergemini minna hinge. Sama tundsin ka Endlas Madis Kalmeti uusimat lavastust vaadates. Lihtsakoeline lugu Johnist ja Maryst, nende elust lapsepõlvest pensionipõlve - sõpruse-lugu, armumise-lugu igasuguste eluliste rõõmude ja muredega. Palju samastumisrõõmu oma eluga, palju äratundmisrõõmu naiste-meeste, poiste-tüdrukute teemal, palju hingeminevaid stseene, palju nalja - meie, ehk inimloomade üle :) Ja kõik see kokku oli nii soe ja armas, et tekib küsimus, miks ei tehta rohkem sellised tükke, mis inimesi kõnetaks ja emotsioone ärataks ja üsna mitmes mõttes ka seda meie argipäeva ilusamaks ning mõnusamaks muudavad. Žanrina minu jaoks üks mu lemmikutest, ehk romantiline komöödia. Kas neid tõesti on nii raske õnnestunult teha, et Eesti teatris seda nii harva kohtab? Kuid ometi massidele ju just sellised asjad meeldivad. Ning minu meelest ei ole selles mingit häbi armastada armsaid ja lihtsaid lugusid :)


Tükk on jaotatud stseenideks - lugu liigub alates sellest kui tegelasad on 11 aastased, edasi peatutakse 17, 23, 32, 43, 52 ja 72 aasta vanuses (tegelased on samavanused). Kuigi võibolla ma mäletan valesti, seal võis olla veel neid vahepeatuseid, eriti kusagil 60ndates tundus nagu ka olevat üks. Lavastaja oli otsustanud esimese vaatuse teha lühema, nagu lapse ja noore vanused oleks üks osa ning täiskasvanud inimese osa teine. Täiesti loogiline lahendus tervikut teades, kuid kuna juba need lapse- ja noorusaastad läksid minule väga hinge, siis ma ehmatasin natuke ära kui esimene vaatus lõppes. Ma ei tahtnud, et teine vaatus oleks sama lühike. Õnneks ei olnudki, aga sellest hoolimata oleks lõpuks tahtnud, et see hea asi veelgi edasi kestaks :)

Kuid sama olulist rolli selle terviku headuses lisaks lavastaja lahendustele ja loo südamlikkusele oli ka kahe näitleja töö. Kui varjunditerikad rollid! Kusjuures, Seemanil õnnestus kuidagi see nooremate vanuste varjunditerikkus ning Laurimaal just see hilisema vanuse varjunditerikkus, seega tervikuna oldi balansis. Võibolla see ongi nii, et mehed võtavad vanemas eas sellise tagasõrkija rolli, samas kui nooruses on just mehed nö. mootoriks. Eks muidugi oleneb palju ka suhtest, kuid mina tunnetan seda küll natuke nii.

Eraldi peaks ära märkimas, et mõlemad näitlejad mängivad nii mõnusalt tervele saalile. Mina istusin rõdul, kuna jõudsin täpselt sellel hetkel kui etendus algas, siis suunati mind parteri asemel rõdule, ent ma ei tundnud üldse, et sellepärast oleksin millestki ilma jäänud. Sain esimesest hetkest hea kontakti tegelastega, mitmel korral isegi silmside, mis millegipärast alati aitab tegelaste lähedamaks ja omasemaks saamisele kaasa.

Pean tunnistama, et ma ei ole eriline Seemani talendi austaja olnud, kuid eelarvamustevaba nagu ma ikka üritan olla, siis seekord ma tõesti vaatasin suu ammuli, märgates neid tema pisitillukesi poisikeseks muutvaid detaile või ka seda kuidas ta täiesti märkamatult tundus väga tugeva "partnerina", mängides ideaalselt kokku Laurimaaga. Piret seevastu on üks minu suuri Endla lemmikuid. Ja kuigi midagi oli selles rollis väga temalikku, siis samas see erinevate vanuste mängimine tuli tal nii hästi välja. Ja nagu juba mainitud, nautisin ma eriti tema "vanemaid naisi".
Katsuks siinkohal meenutada ka neid eredamaid hetki, mis eriti meelde jäid, ehk need mis mõjusid kõige tugevamalt (kui on plaanis vaadata seda tükki ja ei taha midagi sisulist teada saada, siis on targem sellest lõigust üle hüpata).... suuremas osas olid need mõjuvaimad lõigud mingitpidi just seotud oma mälestustega, mis siis kas olid sarnased või lihtsalt tuletasid midagi meelde...

- 11 aastaselt mahajäetud maja juures kohtudes see hamstristseen... eriti kuna see mängis ka hiljem loos veel rolli. Nii lahe on kui mingid sellised konkreetsed juhtumid või teemad kanduvad üle tulevikusündmustesse. Tuli eredalt meelde kuidas ise sai mingeid lemmikloomi või metsast püütud, kuid hiljem surnud varesepoegi maetud. Samuti tuli meelde, et meie klassis käisid poiss B ja tüdruk V, kelle vanemad vist tundsid omavahel ning sellepärast räägiti, et nad olevat koos saunas käinud :) Ei teagi, kas see oli tõsi või ainult mingi ilge laste vale :)

- Koolilõpupidu. Piret/Mary oma rohelises kleidis oli nii ilus, et nii Sepo/John kui ka ilmselt kogu meespublik ahhetas ja see oli kuidagi eriliselt armas, et John ju plaanis oma huvides talle igal juhul valetada, ent ometi ei suutnud seda suures ehmatuses teha. Saatus mängis siiski talle selle kätte, mida ta lootiski :)

- Isa surm. Tundsin justkui keegi minu lähedane oleks ära surnud. Kui lihtsalt ning tegelikult ju täiesti mingite vahendita suudavad näitlejad luua nii kurva ja emotsionaalse atmosfääri - see on imetlusväärne! Ma tõesti tundsin seda valu.

- Ellen-i nimenali ja abieluettepanek. Nii lahe - alati ei peagi olema mehed need, kes teevad "ettepaneku". Kui ikka väga armastad kedagi, siis tuleb see ära rabada, kui teine ei taipa või millegipärast ei julge "asja ära teha". Minu jaoks oli see üks mõjuvamaid hetki. Eriti sellepärast, kus kohas ma oma eluga hetkel olen...

- Kõige parem "vanuselõik" peale viimase, kus omamoodi kõik otsad kokku seoti, oli minu jaoks see, kui tegelased olid 32 aastased. See oli teistmoodi lahendatud ning andis kogu tükile nagu mingi uutmoodi hingamise. Ehk mõlemad tegelased olid koos laval, kuid ei näidelnud otseselt vaid jutustasid mõlemad oma lugu, vahepeal kordamööda oma nägemust ning hetketi isegi kooris korraga. See jutt ise tekitas väga eredalt silme ees jooksva filmi. Võibolla ka see, et nad olid siis oma vanusega kõige lähemal minu vanusele, kuid ka see lugu mõjus kuidagi eriliselt huvitavalt ning elulähedaselt. Igas suhtes ju varem või hiljem jõutakse punkti, kus üks pool tahab rohkem intiimsust kui teine ja argipäevamured piinavad ehk tavalisest rohkem - lapsed ka veel sellises eas kus nad vajavad väga palju Su aega ja tähelepanu. Lisaks tekivad tunded, et võiks veel noor olla ja nautida uut armastust vms. See kõik oli nii eluline. Lisaks see kuidas meeste ja naiste mõttetöö käib selliste olukordade juures, seda oli nii põnev jälgida. Sest see tekst oligi nagu mõtete või analüüside jada. Tõesti - 12 minutit.... "jumal tänatud ainult 12 minutit"... ent ometi sellised asjad tulevad välja ning "kus tegijaid seal nägijaid"... see on mingis mõttes fenomenaalne, ent targem on tõesti sellega arvestada ning seetõttu mitte langeda muus elus painavate "raskuste" lõksu ning minna libedale teele. Sellest tagasi "rajale" pääsemine võib olla väga raske, kui üldse võimalik... sest sealt edasi oleks seegi lugu hargnenud hoopis millekski muuks...

- See kuidas Sepo hiljem ei mäletanud enam täpselt, kes ja kuidas nende suhet alustas :)

- Kui John/Sepo jäi üksi majakese juurde suitsetama ja naine jooksis minema. Tegellikult ka see "jooksuteema"... seegi on meie pere juba praegu natuke nagu aktuaalne :) Kuid eriliselt mõjus mulle see lapselapse ootamine - auto valmis 3 tunniseks sõiduks... mulle piisab härdaks minemisest vähemasti... kasvõi kuulates laulu Butterfly kisses... ja ma olen juba valmis pisarat veeretama :)

- "väärtult vananeda" :) "kuidas Sa kavatsed vananeda - protesteerides" :) "kas see on ühe vanainimese keha?" :) ... oh neid väljendeid oli seal ridamisi, mida juba on saanud kasutada ning mida ka tulevikus oma kõnepruugis kunagi ära kasutada :)

- See liigutus, mida Piret/Mary teeb pärast ratastoolist tõusmist, kui ta teatab, et "hakkab varsti jälle end liigutama" :))) Endal selline vanainimeselikult sirged hallid juuksed ja prillid ninal, vastav riietus ka ja siis küünarnukid konksus, keerutades ülakeha ühele ja teisele poole :))) Ideaalne!!! Ma ei saanud naeru pidama :)

- Ja muidugi see "tahan, et sa abielluksid uuesti, kui ma peaksin enne sind ära surema"... see on teema, mida ikka on vahest hea omavahel kodu arutada... tükis see "mu vastus on ei", on kasutusel ka ühes meie tuttavate peres :))) seal ainult mees ütleb nii... Aga see kuidas Piret/Mary sellele 25 aastasele blondile reageerib on ikkagi nii naljakas... ise ta ju võttis sellle teema üles... ja täpselt nii see päris elus on ka... lihtne on kujutada ette, et teine võtab siis kellegi vanema inimese, ent siiski natuke noorema, et jagada vanaduspäevi - teineteise eest hoolitsedes... aga mitte seda, et teine pool siis hoopis uut noorust hakkab elama... kas see on kadedus või lihtsalt ühiskonna normid ja stambid, mis takistavad seda aktsepteerimas, ei tea... aga nii see ju on :)

- Ning lõpetuseks etenduse viimane lause: "Minu ainus soov elus on sinu järgmine suudlus"...

see lause ütleb selle etenduse kohta peaaegu kõik - täpselt nii romantiline see kogu lugu oligi! Täpselt nii tunnen mina ka oma naise suhtes...

Aaaaaaaaaaaah... palun veel selliseid armsaid lugusid teatritesse!!!!! Olen täiesti armunud sellesse loosse, nendesse tegelastesse ja kogu tervikusse. Neid lugusid, mis oma eluga seoses meenusid oli veel ja veel ning tahaks loota, et ka endal jagub nii palju kainet mõistust, et hoiduda rikkumast oma suhet - et saaks samuti nautida kunagi lapselapsi koos, vananeda koos ning olla teineteisele toeks... ja nii pisikeste kui suuremate asjade ja tegude ja ka sõnadega näidata, anda ja saada armastust. Ma leian, et see ongi üks olulisemaid asju meie elus!


Hinnang: 5 (lihtne aga mõjuv tükk - läheb otse südamesse. Vingelt mängitud, mõnusate nippide ja nõksudega küllastatud, mida oli lihtsalt hea ning naudinguline vaadata. Mingil hetkel ununes täiesti, et need on mingid Mary ja John, ehk mingid tegelased mingis näitemängus, mida minule esitatakse. Oleksin justkui olnud kärbes Pireti ja Sepo ühisel teel :) Isegi tavaliselt üsna raske vaadata olevad "teiste inimeste suudlused", tundusid nii ehtsad ja armsad - kuigi mõistusega võttes, saab ju aru, et nad pidid kohe kiiresti lava taha tormama riideid vahetama ning ka meiki peale panema, näiteks halli värvi juustesse... ja üldse juukseid sättima. Seda tehti hämmastava kiirusega, kuid ometi nii, et näitlejad ei ähkinud kiirustamisest uude stseeni ehk vanusesse sisenedes. Lisaks see muusika mängis sellele armsusele kaasa...ehk isegi see mõjus nunnuna :) Ja valguse vilkumine andis aimu kas aastaaegade vahetumisest või aastate tormikiirusel edasi voolamisest. Selline konkreetselt stseenideks jaotatud tükk võib väga lihtsalt mõjuda kuidagi katkutuna ja mitte orgaaniliselt edasiliikuvana, ent ometi läks kõik sujuvalt ja usutavalt. Soovitan kõigile armastuslugude austajatele! Armastus ongi just niiiiiiiiiiii ilus ja armas :) Minus näiteks tekitas küll tunde, et tahaks ise ka koos oma armastatuga vananeda ning tunda kõiki meid eri vanuses ettekukkuvaid rõõme ja muresid üheskoos - jagatud rõõm on ju "topelt" :))

Tekst etenduse kodulehelt:

ESIMESED SUUDLUSED

Ühe armastuse lugu.

Tegijad
Autor Jay D. Hanagan

Tõlkija Triin Sinissaar

Lavastaja Madis Kalmet

Kunstnik Liina Tepand (külalisena)

Osades Piret Laurimaa ja Sepo Seeman

Tutvustus
John ja Mary on ainult lapsed, kui nad esimest korda kohtuvad. Sellest hetkest saab alguse tugev side, mis kestab katkematult kogu nende ülejäänud elu. Lavastus toob vaatajate ette vaimuka, hella ja südantsoojendava armastusloo, mis saab alguse ühistest mängudest lapseeas, kulgeb läbi teismeliste maailmavalu, kooliaja, abielu, laste kasvatamise ning kestab kustumatult üle kuuekümne aasta. Meie ees laotuvad lahti elu väikesed, isiklikud ja käestlibisevad hetked.

etendus kestab 2h 15min

Praha ja Sněžka

Lisaks töö-teemade arutamisele ja lahendamisele, on olnud võimalus siin Tšehhis natuke ka ümbrust uurida. Laupäeval võtsime ette rongireisi pealinna, Prahasse. Äratus hommikul kell 5:30, kell 6:40 läks rong ja kusagil poole kümneks olimegi kohal. Ilm oli külm, aga linn väga ilus. Kui nüüd võrrelda, siis minu meelest isegi üks ilusamaid Euroopas. Hotellist sai enne minekut infot ka uuritud ning adminni arvates on olulisemad külastuskohad: Vanalinna Väljak, Praha loss või Praha kindlus (kuidas keegi seda siis tõlgib), Vaclavi väljak ja Charlebridge. Õigemini ta arvas, et kui on need kohad ära näinud, et siis on ka "Prahat näinud". Muidugi need va laulvad puskkaevud ju ka, aga talvel need ei tööta...

Rongijaam asus sobivasti vanalinna külje all ja vanalinn ise oli tõeliselt kolossaalne! Kõik neli kohustuslikku kohta asusid ka kõik lühikese jalutuskäigu sees. Kui nüüd täpsem olla, siis see Charlebridge ühendaski kahte vanalinna osa, ehk seda kaudu saigi Praha lossi.

Kõigepealt jalutasime rongijaamast Praha peatänavale - see mis saab alguse Rahvusmuuseumist. Kuid üsna peatselt keerasime vanalinna sisse. Ja seal, Vanalinna väljakul, vaatasime ära Tyni jumalaema kiriku - käisime sees ka. Väljakul oli parajasti jõululaat, kus mingitelt Tšehhi meestelt ostsime kohapeal suure varda otsas küpsetatud seakintsu - maitses Tšehhi sinepiga seal külmas ideaalselt. Siis vaatasime täistunnil Vana Raekoja Astronoomilise kella pühakute tervituse ära. 12 apostlit, keda surm seal ringi keerutas :) Ahjaa, muidugi jõudsin armuda mingisse puurulli ümber sütel küpsetatavasse Pikle- nimelisse saiakesse. Kui taigen on juba rulli ümber ning enne kui seda kõpsetama hakatakse, veeretatakse suhkru sees, mis pärast mõnusalt selle saiarulli ümber küpseb - nii maitsev!

Edasi Charlebridge-i suunas ning seda kaudu Praha lossi. Silda kaunistavad 28 skulptuuri. Kõige vanem nendest on aastast 1683 - Püha Jan Nepomucky. See asetseb kohal, kus selle lapse surnukeha sillalt alla visati. ja lapse kujutis sellel tahvlil on helekuldseks hõõrutud, sest inimesed paitavad teda lohuttuseks saades vastutasuks õnne ja pühaku kaitset :) Nüüd olen minagi "kaitsud" :) Kuid esimene (ja tegelikult ka ainuke) tõeline jahmatus toimus Praha lossi siseõuel. St. Vitus -e katedraal on midagi tõeliselt võimast! Seal kangialusest sellesse kirikhoovi astudes ja seeistes kohe silmitse selle fantastiliselt ilusa ehitisega - no võttis ikka korra nõrgaks küll! Ülevalolev foto on kahjuks sellest tagaküljest, sest mu fotokas jukerdas ning ei talletanud seda esikülge. Kuid just see eesmine külg oma suure ümmarguse aknaga - no minu meelest ei jää küll eriti Pariisi Jumalaemakirikule alla. Ka sinna sai sisse minna, aga me otsustasime aja kokkuhoiu mõttes siiski edasi liikuda. Üks tänav oli lilliputide tänav, kus kõikidel majadel madalad uksed ja tibatillukesed aknad. Lisaks terve hunnik muuseume ning muidu huvitavaid sopikesi.

Ning muidugi pidime ka kaubanduskeskuse üles otsima, et Tšehhi tooteid ja hindasid uurida. Mõned Beherovkad koju kaasa osta ning lastele midagi leida. Ma olen lapsest peale tahtnud endale täiesti ehtsat marjonett-nukku. Seda on ülevalt liigutades olnud kuidagi müstiline vaadata. Omale ma lapsepõlves seda ei saanud, aga nüüd oma lapsele saan jõuludeks seda rõõmu pakkuda. Ühtlasi sain teada, et see tegelane on ühest kuulsast Tšehhi multifilmist - peabki üles otsima... siis saab enne kingituse andmist tegelasega lapse tuttavaks ka teha :) Ja muidugi Väike mutt on ju Tšehhi multikas, ehk neid pisikese muti mänguasju olid kõik kohad täis :)

Ma ise seal kaubanduskeskuses ei viitsinudki eriti ringi tiirutada. Läks hoopis õue ja vaatasin mingit tänavakunstnikku. Ostsin üle mitme aasta kastaneid (viimati sõin neid umbes 5 aastat tagasi Portugalis). Minule kastanid maitsevad. Ostsin teiste õhutusel koju ka kaasa. Internetist pidavat retsepti ka leidma... ei tea kas Stockmanni ka neid müüakse.... mujal vaevalt. Võibolla ehk Stockholmi turul või Söderhallarnas?

Ja oligi 6 tundi linnaluba läbi ning tagasi rongi peale... ja Trutnovi ning Mlade Buky-sse.

Pühapäevahommikul kell kümme kogunesime EMP-i ja RL-iga kolmekesi fuajeesse poole kümne ajal ning põrutasime bussiga Pec pod Snežkusse. See on selline pisike mägiküla, kus kohast minnakse Tšehhimaa kõrgeima mäe tippu - Sněžka -le. Selle tipp on 1602 m merepinnast ning kuna plaanisime ühte teedpidi üles ronida ja teist teedpidi alla, siis EMP arvestas välja, et kogu teekond on umbes 15 km.

Ilm oli kui loodud mägedes ronimiseks! Võtsime kohe korraliku tempo sisse ning üsna ühtlase tõusuga ei pannud tähelegi kui jõudsime juba 1260 m üle merepinna.

Erinevaid päiksevarjundeid, valguseid ja pilveolukordi saime selle lühikese aja jooksul nautida ning iga samm oli justkui piltpostkaart! Lund päris korralikult, kuigi samas ei pidanud ka sumpama.

Sellelt sildilt on näha, et tipuni on jäänud vaid 1 km. Siis tuli mul vajadus tõeline kiirendus sisse võtta, sest häda ei anna häbeneda. Ma olin mäe tipus sellise hooga, et plikad olin sunnitud maha jätma. Kihutasin üles nagu tuulispask niiet kogenud mägironimisriietuses keppidega tegelased ainult vaatasid ja imestasid, kuidas nad oma taha lumetolmu kätte jätan :)

Tipus oli Bistroo, mis aitas mind välja. Mõtlesin veel teepeal, et oleks seal mingigi putka, siis ma olen vist valmis kõik oma kaasasoleva raha ära andma kui ainult saaks abi...

Kihutamisest hoolimata ei jätnud ma neid nõlvasid pildistamata. Tegelikult see foto siin on enne veel seda viimast tippu. Seal oli huvitav selline kuusemaastik. Ilmselt pisikesed mägikuused, mis on surutud paksu ja raske lume all veel eriti longu. Kusjuured teiselpool mäge, pärast alla minnes oli hoopis teistsugune mets. Vanad kõrged kuused, paljud ka juba kuivamas. Kuid see loodus oli nii võimas! Muidugi ka mäed, orud ja nõlvad nii tohutud, et selle kõrval/peal on inimene tõesti nagu üks tähtsusetu tolmukübe. Kuna tegemist ka maaliliste piltide-kaadritega, siis vahepeal vastasmäge vaadates ning seal mõnd inimest nähes oligi selline tunne, et võiks selle oma käega lihtsalt ära pühkida, nagu mingi sodi :)

See siin on vaade juba peaaegu tipust allapoole. Kõik mis seal üleval oli, oli jäätunud lumega kaetud. Üsna korralik tuul ka, sest peamiselt oli ju see mäetipp lage. Orgusid vaadates oli tunne, et need nagu mingid nõiakatlad ja sealt seest tõuseb nõiarohukeeduse auru... milleks olid siis need pilved... Täielik muinasjutt :)

See foto on tehtud tipust ning siin on näha bistroo katust, mis seal tipu lähedal asus. Bistroos muidugi sai kuuma šokolaadi juua ja sõime veel Tšehhi imehead vorsti. Sest 2 ja pool tundi korralikku mäkke tõusmist seljataga ning auga väike kehakinnitus välja teenitud!

See on viimane foto täiesti mäetipus, mida mu fotokas nõustus tegema. Nimelt külma pärast andis nii minu kui ka EMP-i fotokas otsad ja ei hakanudki tööle enne kui alles hotellis pärast ülessoojendamist. (Ei aidanud isegi keha vastas soojendmine.) RL seisab siin Sněžka mäetipus oleva postkontori uksel. Ja ei, see ei olnud "lumest maja"... kõik lihtsalt oli seal lummetuisanud ning ühtlasi jäätunud :) Kusjuures naljakas, aga seal tipus oli ka üks auto... no selline, millega enam ammu juba ei sõideta. Sellest tekkis kohe mõte, et kuidas need inimesed sinna kõik tööle lähevad - ma mõtlen postkontori mägivana (tõeline mägiline - jõuluvana habemega :)) ja need bistrooinimesed... aga muidugi sinna üles läheb ju ka trossi mööda sõitev mägiraudtee.

Tagasi alla läksime juba palju kiiremini, sest sealt sai ka vahepeal suisa liugu lasta. Ja juba 4-se bussiga tagasi Mlade Buky-sse. Enne hotelliminekut veel väike peatus Borneo nimelises Indoneesia-Tšehhi söögikohas. Tüdrukud sõid struudlit ja mina praetud banaane ja kella kuueks, ehk täiesti kottpimeduses saabusime hotelli tagasi.

Kui nüüd mõelda, et mina - üdini linnainimene ja alati eelistan ka sõita kuhugi pealinnadesse või suurematesse inimrohketesse keskustesse, sain Prahast, kuigi see oli tõeliselt ilus ja huvitav linn, ainult 1 korraliku emotsionaalse laengu... ent seal looduses, mägedes igal sammu uue korraliku vaimustuse-süsti... siis tegelikult peaks tulevikus mingeid reisiplaane tehes ikka oma prioriteedid ümber hindama. Sest kui aus olla, siis pühapäev oli üks selle aasta tipppäevi... see justkui andis toidet nii mitmel tasandil edaspidiseks, et tänane hullult emotsionaalne ja vaidlusi täis tööpäev oli lõppude lõpuks päris kergelt vallutatav...

Aga tagumikulihased on siiani sellest ronimisest parajalt valusad :) Oh kuidas tahaks veel mäkke tagasi... kui keegi kaasa tuleks, siis võiks suvel vallutada Kebnekaise?

Sněžka kohta saab natuke lisainfot siit kaudu...

Pikk pink - 24.lend/Linnateater

Lavakate seekordne avalik ettevõtmine laotab vaatajate ette 6 lühinäitemängu-lavastust Hobuveski ümmarguses saalis. 5 lavastajat - 1 etendus - 6 lühinäidendit. Üks parem kui teine, kõik kuus head, kõik kuus hoogsad, kõik kuus paremad kui keskmine tavateatrietendus. Milline rõõm oli sellest osa saada! Kohe pärast etendust koju jõudes, ostsin ka oma 14 aastasele lapsele pileti järgnevaks õhtuks - see nimelt sobib minu meelest nii noorele kui vanale, nii meestele kui naistele - just selline mõnus, rõõmsameelne talvine vitamiinipomm, mida ongi vaja sellisel külmal ajal! Lisaks kõigele veel palju rohkem kui oleks osanud oodata!

Kuna lavastajateks need samad noored - mitmete jaoks ilmselt ka debüütlavastused, siis seda põnevam oli vaadata seda hinge ning ideid, mida neisse oli sisse pandud. Nii põnevad lahendid ning igas väikses killus oma mõte või üllatus või tera sees, mis andis neile ka sisulise väärtuse. Hästi natu-natukene oleks tahtnud, et mõni juhendaja oleks ka sekkunud mõnede lühinäidendite juures, ent kui ise siis ise.

Esimeseks lavastajaks Mait Joorits ning tükiks selline Jaapani No-teatri stiilis tantsu-varju-mõtte-lavastusi segav kunstiteos, mis täiesti kummalisel kombel mõjus! Ja oi kuidas mõjus. Tants oli ehitatud peamiselt mõnele üksikutele liigutuste komibinatsioonidele, kuid oli tunda nende läbimõeldud valikut. Varjuga mängitud lugu ning tegelikult kogu terviklugu rääkis ühe legendi, kuid pean tunnistama, et ma olin visuaalist nii haaratud, et see padja-teema küll käis minust läbi, kuid ma lasin oma ettekujutusel teha oma tööd ning küll muinaslooliku nostalgiaga rikastatult, kuid ometi iseenda lugu jooksis mul selle huvitava visuaali taustaks.

Roland Laos lavastas loo Adolf Hitleri sünnist - ehk siis Roald Dahli nägemuse tähtsast päevast :) Ja kui kummaliselt traagilise ning koomilise piirimail ta mängib oma tegelastega! Väga palju aitavad kaasa kõik neli head rollitäitjat - ehk kogu etenduste seeria kõige paremini valitud näitlejad? Minu meelest kindlasti kõige paremini Hobuveskisse sobituv tükk. Eriliselt nautisin Hitleri ema ja isa rolle. Eriliselt hea pinge ning valmis rollid. Mingis mõtte ju tobe, sest see oli täielik utoopia, aga kuidagi nii usutav tundus see kõik :) Ja need Rembrandt-i maalilikult pruunid toonid, mida Hobuveski selle toimingu juurde pakkus, oli justkui rusikas silmaaauku! Kui peaks valima selle ühe ja ainsa rolli kõikide tükkide peale kokku - siis see kurbus ning hirm ja lootus ja samaaegselt tahtmatus ja tahe ning meeleheide, mille Marta Laan paneb ühte pisitillukesse rolli - see ainuüksi on kogu tüki nägemist väärt! Justnagu Elle Kull Ukuarus, noor näitleja, aga küpsem kui paljud juba kooli lõpetanud näitlejad! Tegelikult oli see lugu üldse hästi valitud ning kokkuvõttes ehk minu jaoks üks lemmikuid sellest kaleidoskoobist.

Tšehhov-i tüki pani elama minu jaoks Sandra kurb tasand. Samuti see olukord - naine, kes justkui loodab ja ootab ning mees pole ju tema jaoks, kuigi ometi tema abikaasa. Ja see, kuidas on tunda, et kui see mees siis jälle ta jätab ning läheb teise naise juurde, siis järgmine kord kui naine jälle kuuleb, et mees on tulekul sellesse külasse, et siis ta samamoodi uuesti ootab ja loodab.... sisulises mõttes jälle üks minu lemmikuid sellest valikust. Kahju, et meespool ei andnud piisavalt negatiivsust ning vastukaalu hingeliselt sügavapõhjalisele naisrollile. Samas võibolla mingil kummalisel tasandil töötas see isegi lõpptulemusele kaasa.

Kristjan Üksküla on üks huvitav lavastaja. Juba suvisest "Kiivad armastajad" tükist sai aru, et see mees "oskab"!

Võibolla kõige rohkem huvitavaid lahendeid pakkuv tükike, on Hendrik Toompere jr jr-i "Puhh". Mu lemmik oli see jope, mis Notsule oli selga pandud. Kui Liis Proode sellega pikali lamas ja see vatijope tal peal kõik ülespoole paisus, siis selles oli midagi nii notsulikku olemust, et see leid oli minu meelest geniaalne! Kuid esimest korda märkasin ma Lauri Kaldojat... just selles rollis nii sobilik! Siiani on ta kuidagi nagu oma stiiliga valesti asju teinud või see tema mingi koomiline kohmakus (mis võiks veel mõned keerud pealegi keerata) pääses Puhhina nii mõnusalt mõjule. Ma pean tunnistama, et oleksin küll noore näitleja preemia kellelgi teisele sellelt kursuselt andnud, kuid võibolla oli otsus just nimelt õige, kui ta on mehele andnud mingi sellise uue hoo ja hingamise, mida just ongi olnud vaja. Sest see Lauri oli juba hoopis midagi muud kui varasemad Laurid, varasemates selle lennu tükkides. Ma elasin talle kaasa ja tema paaritunnetus Notsuga oleks nagu saanud küll tunde kohati sisse, kuigi oleks tsipakene veelgi tahtnud seda puhhi-notsu paaritunnet saada. Mul oli tunne, et Proode hoidis küll Notsulikust tundest kinni kuid vahepeal läks Kaldoja nii hoogu, et unustas selle ära. Kuigi eks seda ju ka Notsu kurtis... Kuigi minu jaoks on Notsu olnud ikka "poiss"... selles suhtes oli kummaline "tüdrukut" selles rollis näha... Aga Proode tegi väga hästi. Lisaks see punane nina ja kogu kodutute varjupaiga kurbus. Kuigi kas see oli ikka "kodutute varjupaik"?

Teine Tšehhov ja teine Kristjan Üksküla lavastus oli kalapüügilugu, kus ühtlasi mingit ajastuhõngu - kõrgklassi Puškiniaegset tunnet. Sandra Üksküla Uusberg mõjus mulle mullegipärast Reet Oja -likuna. Ma ei tea, kas see kuidas ta hoidis oma prille või miks, aga päris lahedalt võiks ta teda parodeerida küll :) Kuid see pisinäidend on siiski peamiselt Kristjan Üksküla-show. Sellise hoo ja innuga mängib ta oma rolli, et seda on nii põnev jälgida. Tundub, et temale sekundeeriv Tedremägi oleks justkui mõnest teisest näitemängust. Kuid Sandra on võrdne vastane ning seda lõppplahvatust on kuidagi pingetkruttivalt hästi õnnestnud Kristjanil saavutada. Kusjuures väike pisike lõiguke Mikk Jürjensi poolt alguses annab nii mõnusa sissejuhatuse kogu loole. Justnagu mingi positiivne tunnetus kohe alguses kätte ja siis sinna otsa see ootus... nii põnev kombinatsioon...

Ja siis viimaseks see extravaganza-kabree-mix kõiksugu lõbusatest ideedest. Kokku küll minu joaks üks paras pudru ja kapsad, umbes nagu ise sai kooliajal tehtud - telesaate-näitemäng, millest kõiksugu erinevaid saateid ja stiile ning pisilugusid ja leide pungil täis. Mul on tunne, et saalitäis noori olid ehk kõige suuremas vaimustuses just nimelt sellest (ja Puhhi) tükist. Tantsu mõttes oli minu jaoks liiga läbitükkivalt tunda Jüri Nael-a stiil, aga kuna tutvustuses öeldud nad sellist abi ju ei saanud, siis võibolla lihtsalt minule ainult tundus nii. Enivei, lõppkokkuvõttes meeldis kogu see segadus ka minule. Lihtsalt nii palju häid komponente oli selles peidus. Eriliste lemmikutena Mikk Jürjensi valvur ja sama mehe silma lusikaga välja kaevaja. Võibolla tõesti piisavalt üle-kreisi, et olla tõesti piisavalt "hea" :)))

Hinnang: 4 (värske, vahva, lõbus, lennukas, üks kiiremaid kolmetunniseid, põnev, naljakas... neid positiivseid iseloomustusi võiks tulla teineteise otsa reas. Need noored on kuidagi eriliselt kiiresti suutnud end südamesse mängida. Mitmed neist on juba enne kooli lõpetamist nii põnevad näitlejad, mitmed neist palju rohkem valmis kui 4-6 aastat teatrites mänginud vanemad koolivennad-õed. Ma lausa huviga ootan iga nende uut ettevõtmist. Veel detsembris õnneks õnnestubki nende Pepeljajeviga koostöös tehtud tükki näha! Nii põnev! Silmad säravad, justkui mingi eriline hoog on neis sees, mida ei saa tahtega tekitada, see kas on või ei ole. Peaaegu igaüks neist on mingis mõttes omapärane ning kuidagi sobivalt mahtumas meie teatrimaastikule. Loodetavasti teatrites on neile ruumi kevadel kui nad tõesti omadel tiibadel peavad lendu tõusma! Kusjuures kummaline oli täheldada, et samas kui need lemmikud, kes esimesel kohtumisel silma torkasid on endiselt seal tipus, siis vaikselt on see nimekiri laienenud ning tõesti kool on arendanud neid "valmisnäitlejaid" juurde. Minule isiklikult on eelnevate tükkidega juba ennast tõestanud lemmikutest ikka kursuse lemmikuteks 3 tüdrukut ja 3 poissi - Marta Laan, Sandra Üksküla Uusberg ja Liisa Pulk - Kõik kolmekesi on täiesti valmis näitlejad - minu jaoks kursuse "kroonjuveelid" :) üldse on kuidagi tugevate noorte naisnäitlejate kursus! Absoluutselt kõik, mis Marta teeb on huvitav ja usutav. Selles tükis kõikide lühinäidendite peale ehk üks raskemaid rolle - "Hitleri ema" - õnnestub nagu vanalt kogenud näitlejalt. Sandra oli mitmes suuremas rollis ning minu jaoks ehk kokkuvõttes selle kogu etenduse "staar". Kuigi kui arvestada üht ainsat rolli, siis oli mu lemmikuks ehk just nimelt see "Hitleri ema", kuid kui arvestada, et Sandra tegi kõik oma kolm suuremat rolli nii huvitavalt erinevalt ning hullult põnevalt veel kõigele lisaks - kuidas juba nii verinoor näitleja oskab endast leida nii mitmeid erinevaid külgi, see on ainult suurt austust väärt! Ja Liisa Pulk - temas on samuti mingi täiesti oma sära - selline hoopis teistsugune võlu kui oma kursaõdedes. Ta kutsub kohe ennast kuidagi jälgima kui ta laval on. Tema väiksest kasvust hoolimata on ta kuidagi mõjuvõimas. Ja mehed - Mikk Jürjens, Hendrik Toompere jr jr ning Kristjan Üksküla (eraldi peaks mainima, et Kristjan tundus kuidagi kõige küpsem lavastajana sellest kavalkaadist. Tema kahes lühinäidendis olid detailid kuidagi paremini paigas - vähem oli üleliigset ning liikumised ja selline tühitähi sagimine oli miinimumi aetud. Neid kahte Tšehhovi tükki vaadata oli kõige lihtsam ning mingis mõttes ka kuidagi läbimõeldum. Vähemalt selline mulje jäi minule isiklikult - mitte et nad sisulises mõttes mu lemmikud oleksid mõlemad olnud. Ja tema mängimises on mingit huvitavat haavatavust. Ta nagu oleks ise õrn ning haavatav ja ühtlasi tahab ennast maksma panna laval. Tulemuseks mitmekihiline roll, mida vaadates märkasin, et vaatasin ning jälgisin tema silmi. Ju seegi märk sellisest hingesidusest vaataja-näitleja vahel. Mikk Jürjens oma viinalõhna tundva poisina ja hiljem nii politsei kui ka ühesilmalise päkapikke vihkava kaameramehena on fantastiliselt hea koomilise soonega! Ilma temata poleks see kõik olnud SEE. Ta peaks ka oma dramaatilist poolt veel tõestama, kuid ma lihtsalt pole teda sellises tõsisemas rollis veel lihtsalt näinud. Ja üks paremini valmis näitlejaid ning sama hästi nii tõsisematesse kui ka koomilisemasse rolli desse sobituv Hendrik Toompere jr jr on selles tükis küll vähe esil - vaid Hitleri isana ja hiljem väikses tantsupoisi rollis. Kuid see Hitleri isa oli väga lahe ja mis peamine minu jaoks - hoogsa poweriga mängitud! Tema Puhh-i lugu oli mõnusalt mitmest loost kokku kootud. Mõni osa pääses paremini mõjule, mõni mitte nii hästi, ent ometi piisavalt hästi. Tema kasutas visuaali mõneti ehk rohkem ära, sest tihti mõjuvad ka mingid sellised tegurid, mis pole otseselt loo ja tekstiga seotud, vaid just nimelt visuaalselt mõjuvad. Pean siin silmas näiteks Notsu "jopet" või ka varjusid linade taga või Tiigri tantsulist hoogsat läbitormamist. Samuti notsu punase nina meiki jne jne. Kuigi natuke palju oli ka sellist mõtlematut liialdust, mis samas andis ehk ka powerit juurde. Kuigi teinekord ei pea nii palju stuffi ka ühe asja sisse mahutama. Samas hea ikkagi, et olid need kaks haiglaõde, sest nende power andis justkui kogu hoole veel tuure sisse! Kuigi mingil hetkel läkski segaseks, et kas tegemist on ikka kodutute varjupaigaga või hoopis hullumajaga :)) Samuti on kuidagi rohkem valmis hakanud saama Marko Leht (vau, millised hüpped! See mees küll esimest korda tantsuga ei tegelenud selle tükiga seoses :) Tõeline akrobaat! Eriti see üks eriline hüpe "tiigrina" - seda oli mõnus märgata seal vahel! Lisaks usun, et ta võiks vabalt olla naiste-lemmik sellelt kursalt, kuigi jah, mis ma ka tean sellest asjast :) Liis Proode stiil minule isiklikult meeldib, kuigi märkan, et ta on väga teatud stiilis kinni ning see ilmselt ei pruugi kõikidele meeldida. Seekord märkasin esimest korda, et mulle võiks täiesti hakata meeldima Lauri Kaldoja koomilisus ning Jekaterina Nikolejava power. Samuti on Roland Laos ning Kertu Moppel seal kusagil kõikide nende eelmainitute seas, kuigi mitte just lemmikud, aga ju selleks on vaja sobivat rolli? Laosel ei olnud seekord üldse silmatorkavat osa, liikuda ta oskab küll, sest see vähene, see oli seotud liikumisega. Samas tema lavastus oli üks mu lemmikuid. Moppel jäi küll silma oma mõnusalt ülipositiivse ämmaemanda rolliga, kuid tema lavastus oli minu jaoks natuke sasipundar. Samas ilmselt just paljude nooremate vaatajate lemmik-lühinäidend - minu lapselegi meeldis see vist kõige rohkem. Kuigi jutuna iseensest ju ka koomiline ja selles mõttes õigustatud selles mixis. Kuid mind häiris see kooliteatrilik telesaate-teema, mis sealt läbi jooksis, ehk kokku mõjuski natuke nagu mõni tükk, mis koolis aktustega seoses etendatakse. Aga seal oli ka väikseid asju, mis mulle väga meeldisid!

Neli meest ongi veel natuke tooremad, minu meelest. Ehk siis Mihkel Tikerpalu (kes nagu peaaegu on juba kohal. Ma veel ei uskunud tema Iiahit. Sellest puudus selline kaastunde tekkimiseks vajalik soojus - kuigi seda ilmselt ei taotletudki. Samas mehel on kurvad Iiahilikud silmad, aga ju see ropendamine oli kuidagi ka rolli karakterile sobimatu, mis omakorda kaotas seda usutavust. Samas pikad sammud on arengut näha, ehk võibolla juba järgmisel korral?), Mait Joorits (kelle näitlemis-stiil ilmselt minule isiklikult ei istu - samuti nagu Proode stiil mulle vastupidi just meeldib. Tema lavastajana oli küll palju huvitavam kui näitlejana. Samas tema näitlemises oli olemas väga vajalik pinge. Päris mitmes stseenis oli seda tunda, ilmselt siiski on just see isiklik stiilisobivuse küsimus. Kui ta saaks mingi väga hea sisuga rolli, millega saaks mängida justkui selle künnise üle end vastuvõetavaks, siis pole välistatud ka, et oma arvamust muudan. Samas tulles tagasi tema lavastajatöö juurde, siis see oli minu meelest väga ilus! Justnimelt "ilus" ja oleks isegi võinud julgemalt neid liigutusi sinna panna. Eriti meeldis see kaks naist vastamisi nihkes rääkimine - see oli üks kogu etenduse sügavamaid hetki. Andis mõtlemis- ja tõlgitususvõimalusi - väga hea mõte! Kahjuks istusin ühes kaare-otsas ja sellepärast jõudis minuni ainult näoga minu poole olnud näitlejanna tekst - ehk oleks pidanud seda paremini sättima, aga samas kuna kasutati saali eraldavat kardinat, siis võibolla ei olnud ka muud varianti?), Jüri Tiidus (kelle rolle oli mul raske uskuda, neis oli mingi puine sarnasus, mis ilmselt Jooritsaga sarnaselt just minule ei istu. Võibolla peaks ta ennast tükkideks lahti võtma ja üritama kuidagi teisiti kokku panna. See kahe-rolli Tšehhovi tükk, kus nad Sandraga kahekesi olid, seal oli tal ometi ruumi näidelda ning teha sellest rollis huvitav - materjal lihtsalt on nii tugev ja vinged kaardid kätte andev, kuid ilmselt kogenematusest on puudu oskusmaterjal või piisav oskus, millega sellise klassiku kallale tormata. Ja täpselt samuti ei meeldinud mulle Telekapeaga poisi roll, ega ka leivamüüja. Samas võib täiesti vabalt olla viga ka jälle selles stiilisobimatuses. Veel on ju nii vähe rolle neilt nähtud... Siiski ma arvan, mingite iseenda seest variatsioonide leidmisega oleks vaja rohkem tööd teha) ja Artur Tedremägi (ma ei oskagi soovitada, et mida ta peaks tegema, aga tema silmis nagu poleks seda teistele sarnast sära ning hoogu ja indu. Minul jäi tunne, et ta justkui oleks ennast meelega tagasihoidlikumalt vaos hoidnud, mis tema varasemalt tunda olnud ülehoogsusest või ülepingutamisest oleks nagu samm õiges suunas, kuid endiselt jääb usutavusest või loomulikkusest mitu sammu puudu. Temal oleks justkui palju pikem tee veel selle valmis näitlejaks saamiseni minna. Kuidagi kahju hakkas teda vaadates - oli seal ja üritas nagu midagi teha ja sekkuda, aga tegelikult ei olnud nagu võrdseks partneriks oma kaasmängijatele. Aga see on ainult minu isiklik arvamus tema mängust...

Lõppkokkuvõttes minu jaoks siiani parim ja õnnestunuim selle lennu lavastus :)).

Tekst lavastuse kodulehelt:

Pikk pink

Mängukoht: Hobuveski

Mängivad: Mait Joorits, Mikk Jürjens, Lauri Kaldoja, Marta Laan, Roland Laos, Marko Leht, Kertu Moppel, Jekaterina Nikolajeva, Liis Proode, Liisa Pulk, Artur Tedremägi, Jüri Tiidus, Mihkel Tikerpalu, Hendrik Toompere jr jr, Kristjan Üksküla ja Sandra Üksküla Uusberg

Esietendus: 23.11.2009

ÜKS ÕHTU. NOORED LAVAKAD. ERINEVAD LOOD.
24h in 3h

EMTA lavakunstikooli 24. lennu näitlejad lendavad koos publikuga nelja ilmakaare suunas. Seekord on nad lavastajad.
"Pikk pink" on sündinud noorte endi vabast tahtest luua ametliku teatri kõrvale oma ideedele ruum, aeg, tegevus ja teostus – väljendada oma kujutlusi lavastustena ilma igasuguste autoriteetide sekkumisteta.
24. lennu näitlejad on varem mänginud lavastustes "Ahoi!", "Kõige tähtsam", "Kummitus masinas" ning "Margarita ja Meister".

Vaata siit 24. lennu näitlejate pilte!

Kui unistused oleks müügiks, siis millise Sa ostaksid?

Tervitused Tšehhimaalt!

Saabisime siia mägikülla eile õhtul. Lend Prahasse kestis natuke üle kahe tunni, edasi tund aega ootamist lennujaamas, kuni Peterburgist saabuv kolleeg kohale jõudis ning siis kolm tundi bussisõitu siia Mladé Buky -sse, ehk maakeeli "Noore Tamme" nimelisse asulasse, üsna Poola piiri lähistel asuvasse golfi ja suusakeskusess - Grund Resort-i. Ühendatud töö-, motivatsiooni-, team-building- ja eks natuke ka puhkusereis (nädalavahetus jäi reisi sisse) riiki, kus varem on mul õnnestunud vaid läbilennu-punktina (ainult lennujaama) külastada.

Prahast ma veel aimu ei saanudki, sest peatust seal me ei teinud - vaja oli hilise õhtusöögi ja normaalse magamaminekuajaks "kohale jõuda". Ning kuna laupäev on nagunii aeg iseendale ja minul kindel plaan seda idaeuroopa Pariisi minna avastama, siis küll jõuab...

Esimene õhtu oligi seega nö. team-building, kus kõik lõbusalt koos said aega veeta, nii tööteemadest, tööga haakuvatest teemadest kui ka täiesti töökaugetest teemadest juttu ajada. Seda muidugi kohaliku hea punase veini saatel. Ja eks kes tahtis see proovis ka Absinti või Slivovitš-i. Ise proovisin seda viimast. Kuna ma pole just eriline alkoholitarbija, siis ega ma sellest joogist eriti mingisse vaimustusse sattunud, küll aga tavalisest viinast tundus see küll parem. Absindi joojad tegid seda korralikult suhkru ja aukliku lusikaga. Üks tegi ka "vabadusesammast" kastes sõrme põlevasse vedelikku ja tõstes selle pea kohale - hull... :)
Aga täiskasvanud inimesed pärast pikka, väsitavat, terve päeva kestnud reisimist... nagu soomlased ütlevad "ei tätä kestä selvin päin" :) Südaööseks lagunes rahvas laiali, hommikul oli varakult motivatsioonitsükli algus - kell 9:30.

Meie jaoks tehti bassein tund aega varem lahti, ehk kell 8:00 olin platsis. Hotelli 10-15 m basseinis tegin umbes 40 otsa, ehk heal juhul pool kilomeetrit sai täis... saun, mullivann, hommikusöök ning "motivatsiooniloengule". Meile oli kutsutud rääkima hr. Paul Deegan, kes 5 aastat tagasi vallutas Mount Everesti. Pean tunnistama, et minu jaoks palju huvitavamaks osutus see tema unistamise periood. Ehk see ettevalmistamine selleks ekspeditsiooniks või õigemini ekspeditsioonideks, sest läks mitu korda ja aastat, enne kui ta sellega lõpuks hakkama sai.

Ma ei suuda mõista seda himu oma elu ohtu seada. Mulle küll väga meeldivad mäed, need hingematvad vaatepildid mis avanevad kõrgustest, see õhk ja loodus ning mägede läheduses olev aimdus millestki endast ja inimkonnast võimsamast. Kuid ma ei taha kunagi Everesti vallutada, ega ka ühtki muud mäga vallutada. Mul lihtsalt pole selliseid ambitsioone. See ei ole minu "unistus". Kuulates seda meest, kuidas kõik need vinged mägironijad ning tema isiklikud sõbrad surma said ühel või teisel ekspeditsioonil pani mind mõtlema, et milleks see kõik? Kas see on seda väärt? Ja kui tal on pere ja lapsed, kuidas siis ei ole vastutust nende ees, et oma elu ei tohi niimoodi ohtu seada, sest eriti lapsed on ju paljuski sõltuvad ka oma isast? Hiljem selgus küll, et tal polegi lapsi. Paul rääkis ka sellest, et ühel õhtul emaga koos istudes, ütles too oma u.35 aastasele pojale, et "Sa oled oma elu jooksul teinud poole rohkem kui Sinust poole vanemad"... sellepeale mõtlesin mina, et ta oli kogu oma jutust ja ka unistustest täiesti kõrvaldanud pere ning lapsed, et kui ta pole seda kogenud ning teinud neid asju... siis ükski mäevallutus ei korva küll minu meelest "neid asju" ning vähemalt oma südames võin mõelda, et lisaks oma tavareisidele ja tegemistele ja perele olen võibolla minagi teinud temast veelgi "poole rohkem". Ei see ei ole eneseõigustus ega ka mitte üleolekutunne, lihtsalt mõtted, mis sellel hetkel peas ringi rändasid. Isegi kui ma oleksin olnud tema esivanem, siis ma pigem oleksin tundnud kurbust, et jah, reisid ja rändad ringi mööda maailma, aga üks suur osa elu imest on täiesti kogemata... Võibolla olen see ainult mina kes nii mõtleb, aga ega sellest ei ole midagi katki, sest igal inimesel on õigus oma valikud elus teha ise. Ja pole kellegi valik õigem kui teise oma.

Tema pika loengu sees oli tõeliselt imelisi fotosid ning nende tegemiseks tõesti peab sellise retke läbi tegema, ehk selles suhtes väike kadeduseuss ikka näris natuke ka. Aga üldiselt, kui pärast küsiti, et mida Sa sellest kõigest oma ellu oled saanud? Siis ta ütles, et palju häid sõpru... hmmm, ka see paneb mõtlema...

Siiski üks lause jäi mind kõvasti kummitama tema ettekandest, see, mille panin postituse pealkirjaks - Kui unistused oleks müügiks, siis millise Sa ostaksid? Tõesti... seda mägedevallutamist mitte, aga millise?

Nüüd kus loeng kuulatud ja lõunagi söödud on algamas "töötsükkel". Tööd kuni õhtuni ja edasi eks siis näis... ehk saab mahti mõne "unistuse" "unistustepoest" osta?

Homme Prahat avastama. Hotelli vastuvõtust öeldi, et olulisemad kohad on Prague Castle, Charlesbridge, Old Town Square ja Vaclav Square. Et kui need ära näeb, siis on ka "Prahat näinud"... eks siis näis, eks näis... rong läheb hommikul kell 6:40. Rongiga läbi Tšehhimaa....

Mässajad - Endla

Jess, meelt avaldama, barrikaadidele, mässama, elagu ideaalid, nooruseuljus ja eelkõige õiglus! Pärnu Endla tükis on mingi kummaline power, mida noored näitlejad väga oskuslikult krutivad ja kruvivad. Sedapuhku kasutab Noormets üsna originaalset võtit (eesti teatris), nimelt "road-teatri" vormingut. Ehk kogu etendus on juskui mingi teekond (võrdlusena "Road-movied"). Muidugi ei liiguta lavalt minema, vaid kogu lugu avaldus justkui 7 tegelase jutustuste käigus. Kusjuures nendele jutustustele annavad toidet väga oskuslikult kasutatud fotod ja videolõigud. Ning tõesti, seda kõike vaadates tekkis ka endal hirmus himu mingi õigluse või ideeali eest välja astuda. Ainult ei tea, kas see on tõesti vanusest kinni või laiskusest, et tegelikult niivõrd hoogu läheksin ma ehk ainult oma pere ja lähedaste kaitseks. Võibolla lihtsalt "eestlaslik loomus"? Aga võibolla mingi alalhoiuinstinkt, et oma elu ohtu seadmist väärivadki liiga vähesed asjad?

Ka Endla tükis oli tegelikult erinevaid noori - oli neid, kes tõesti ideest midagi aru said ning võitlesid selle nimel, oli neid, kes lihtsalt tahtsid reisida ning nagunii jäi see Rostock niiöelda teepeale - pärast seda ju plaanis veel Hispaaniasse pidu minna panema, oli ka neid, kes tahtsid midagi iseseisvalt ära teha või ehk pigem tunda end piisavalt täiskasvanuna, et enda eest otsustada. Mõni alaealine ongi palju küpsem oma mõttemaailmaga kui mitmed täiskasvanud...

Kuid kogu see mässumeelne lugu oli veel toodud mingeid juuripidi Eestisse. See on ilmselt Noormetsa oma dramaturgiline seade. Sest millegipärast ei usu, et Strider selle nii oleks kirjutanud (või kas ta on eestlane?) :) Igatahes oli see mõnus, sest niimoodi oli see ühtlasi nagu "oma lugu", ehk Eesti noortest. Ja palju need eri riikide noored niiväga erinevad ongi enam tänapäeval. Kuigi minu tutvuskonnas niivõrd Saksamaast teadlikke inimesi ei olegi, nagu nemad seal. Mitte, et ei võiks selliseid noori olla... kindlasti on! Ja siis veel see G8 kohtumine - kas Eestist tõesti sinna noori mässama läks või oleks võinud minna. Lihtsalt ideaalide pärast. Ütleme nii, et ma tahaks uskuda! Ma ise oleks vist kambavaimu ja suure innuga läinud kogemuse ning teekonna pärast - umbes nagu need seal, kes Hispaaniasse pärast edasi plaanisid minna. Samas ajakirjanik - tema ju ehk oligi rohkem teadlik ning Mõtlik samuti - tegi seda ikkagi missioonitundest ja idealismist tingituna.

Näitlejad on kõik siin head! Minu jaoks isiklikult tõusid eriti esile Liis Laigna ja Sten Karpov. Kohe alguses kui nad ühes reas toolidel oma lõigu jutustavad. Siis Laigna torkas kuidagi eriliselt silma sellega, et ta rääkis seda justkui ta mõtleks selle seal kohapeal välja. Justkui see mis ta ütleb, need ongi tema enda sõnad. Mingi krobelisus tegi selle nii ehedaks. Ja Karpovi hoog ning power kuidas ta oma ajakirjak Dean-i mängis. Justkui tõesti selle tegelase sees - mõeldes näiteks sellele, et alaealise eest vastutust ei saa sellises olukorras võtta ning tajudes ohtu - tuleb kiiremas korras põgeneda. Kusjuures, miks see on ikka nii, et nii filmis kui nüüd siis ka teatris, et kui on ohtlik olukord ja tõesti on vaja kiiresti jalga lasta, siis on ikka keegi, kes peab veel korraks tagasi minema ning elu sellega ohtu seadma? Et ikka põnevusele veel vinti juurde keerata - ja millegipärast see toimib tõesti... või noh vähemalt Mässajates küll :)

Kuid kõige rohkem meeldis mulle see, mis toimus väike-Inga ja tema ema vahel. See oli ehk kõige elulisem ning minu jaoks kõige tuttavlikum. Pärast koju sõites arutasime autos ka, et tõesti kuidas see küll nii on, et ise noorena oled julgust täis - läheks, teeks ei-tea-mida, riskides või pigem üldse mitte ohufaktoritele mõeldes, kuid lapsevanemana muutudki just selliseks, kes muretseb lapse pärast ning nende ohtude pärast, mis võivad varjuda kusagil. See kõik oli nii eluliselt tükis välja toodud ning justkui otse elust väga osavalt maha kirjutatud :) Kusjuures selle ainukese alaealise, ehk väike Ingaga oli üks imelik seik. Nimelt kui ta esimest korda lavale tuli (mul ei olnud kavalehte), arvasin ma esimese hooga, et seda rolli mängib Liisa Pulk lavakast. Midagi nagu oli sarnast. Ega ma seda Liisat pole ka veel piisavalt näinud, et päris kindel olla. Ja ometi. Kuid juba teises lõigus tundsin, et see ikka ei ole tema. Et midagi on ikka teisiti. Kui ma etenduse lõppedes kavalehe ostsin, selgus, et rollis mängis Marta Pulk :) Huvitav... no nad peavad olema sugulased :) Noh, ei pea muidugi, aga sellisel juhul on see küll üks kummaline kokkusattumus :)))

Kuid tulles tagasi nende lavastajanõksude ja kunstiliste lahenduste juurde, siis kuigi ma olen varem mõelnud, et lavastaja peaks ikka keskenduma lavastamisele (muidugi eriti hea kui oma teksti või oma dramatiseeringu lavastamisele), kuid jätma lava- ja muusikalised kujundamised proffidele. Siis seekord võtan ma oma sõnad tagasi, sest see terviklik lahendus ehk süsteem, ehk kogu kupatus on justkui kunstiline tervik. Väga huvitav võrgu taga mängimine ning ühtlasti annab seda "kaitsekihti" ekraanina kasutada kui ka need "valgusaknad", mis rõhutasid seda, kes parajasti stseenis osalevad. Väga andekas kombinatsioon. Ehk kuigi dekoratsioonide mõttes nappide vahenditega, siis kunstilises mõttes ometi ideederikas. Ning ei saa muidugi jätta ka mainimata, et ka sisulises mõttes oluline. Ei hakka siin saladusi paljastama, aga ka sellel on oma point sees, et kaks tegelast käivad all - võrgu/ekraani tagant väljas, kuid ülejäänud tegelased jäävad kogu etenduseks sinna üles - kättesaamatusse kaugusesse...

Sest see lõpp... nojah... see üllatas :) Kuigi ma oleks tahtnud, et see oleks veelgi rohkem üllatanud... aga siiski...üllatusin... Niiet ma esimese hooga ei saanudki plaksutama hakata ja siis ei tahtnud enam plaksutada. Mitte sellepärast, et näitleja oleks kehvasti mänginud, ei, vaid sisu pärast. Ja kui ka teisel korral tuli ainult tema kummardama, ka siis ei saanud ma aplodeerida... alles siis kui kõik näitlejad tulid... siis jah... Kes vaatama läheb... see saab aru...

Hinnang: 4 (Meeldis ning pani mõtlema ka natuke. Mõnus, et Pärnu Endlast on saanud "hea teater"! Need VKA noored ja mõned tsipa vanemad tegijad, nagu näiteks Tambet Seling rääkimata "klassikutest" ja mitu head lavastajast, kes seal majas praegu toimetavad, tänu neile on Endla täiesti minu jaoks kaardile tõusnud! Lisaks olen avastanud käesoleval aastal sealt mõned uued lemmikud, eesotsas Liis Laignaga! See tükk baseerub ju peamiselt nö. rääkivatel peadel, ehk näitlejad jutustavad lugusid, mida nad tegid ja kuidas. Sellist otsest tegevust on vähe, kuid seegi on ju teatrivorm. Ja minu meelest päris hea. Nii hakkab ettekujutlus tööle ning see juba iseenesest paneb kaasa mõtlema. Kusjuures "jutustav teater on mulle alati meeldinud. Mida rohkem teksti seda parem... tundub, et sama eelistan ka filmikunstis. Mitte et mõnikord ka pausid ja tunnetused poleks olulised. Kuid selles "mässajate" tükis oli üldse kuidagi see rütm oluline - pinget ja hoogu justkui kasutati osavalt ära. Ja jumal tänatud, et seda tervikut ei lõhutud vaheajaga. See oleks kindlasti rikkunud seda hoogu ning lõhkunud tervikut! Minule igatahes meeldis ja minu jaoks oli see üsna originaalne. Jah, oli asju, mida ma ka omaks ei võtnud või mida ma ei uskunud, ent ometi suure plussina oli ka korralik lõpp. Kuigi võibolla oleks võinud vihjata, et miks? Või kui vihjati, siis läks see minust natuke mööda... Samas nii jääb võimalus enda tõlgitsusteks. Eks teada ju oli, et "selliseid tegelasi" ju oli igal pool... ka siis kui meil siin kodus olid näiteks "punased ajad"... Aga kas just G8 idealism nii kaugele Eestis on levinud... jah, sealkohas mu usk vist natuke katkebki... Ent see pole terviku mõttes oluline. Oluline on see, et me ikka ei laseks kõigel omasoodu minna ning et ikka oleks olemas neid, kes oma mõtteid julgevad välja öelda ning aadete eest välja astuda. Et oleks opositsioon ja õiglus. Loodetavasti siiski võimalikult rahumeelne...)

Isiklik märkus: ma endiselt ei saa aru inimestest, kes tulevad teatrisse etenduse ajal juttu ajama. Ning kõva häälega haigutamine on ikka nõmeduse tipp. Ei tea, kas tõesti keegi publikus oli nii kõvasti selle G8 kohtumise poolt ja tegi niiöelda "vastuhakku" nendele ideedele ja vastupropagandale, mida noored esindasid... ei tea :) Ei taha ka langeda sellesse inimeste-lahtrisse...millest väike Inga eestlaseid süüdistas - aga tõesti... miks inimesed mõtlevad nii, et kui ei poolda Euroopa Liitu, siis pooldad Venemaad või kui ei poolda Iraani sõda, siis pooldad terroriste.... see on nii hämmastavalt tüüpiline suhtumine meie ühiskonnas. Ja minu meelest ühtlasi näitab mingit harimatust või madalat IQ-d. Ja ma ei pea ainult neid selle tüki välja toodud näiteid silmas. Pigem üleüldse... maailm ei ole nii mustvalge ning ei maksa kohe teist oma arvamuse pärast hukka hakata mõistma. Arvamusi on erinevaid ning tegelikult kõike ei öelda alati ka ühe hooga välja ning tihti on mõtete taga ka palju muud ning tihti ka mitmeid põhjuseid...

Uhhh, mõtlemisainet küllaga... ma juba siin rändan ka jälle etenduse radadele tagasi... oh, tegelikult võiks ju rääkida sellest küll veel ja veel... Hea lavastus ja hea tükk oli minu meelest - pigem natuke "noortekas", aga samas ikkagi kõigile...!

Tekst lavastuse kodulehelt:

MÄSSAJAD

Reisikiri.

Tegijad
Autor Roy Strider

Dramaturgia, lavastus, lava- ja muusikaline kujundus Andres Noormets

Osades Liis Laigna, Marta Pulk (külalisena), Sten Karpov, Lauri Kink, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Tambet Seling

Tutvustus
„Muidugi ma protesteerin, aga ma ei poolda vägivalda. Ma ei poolda autoritaarsust ega terrorit. Ma ei viska kuhugi ühtegi pommi. Aga ma olen olemas ja meid on palju. Ning kui me seisame koos, kõik koos, siis midagi juba muutub – inimesed ehk hakkavad meid ümbritseva maailma peale rohkem mõtlema – miks maailma kaheksa kõige rikkamat riiki otsustavad igal aastal ära kõik peamised asjad kogu planeedi eest? Miks see globaliseeruv kapitalism ikka nii väga hea on? Näod muutuvad, aga eesmärgid on samad – raha ja võim!“ /katkend näidendist/

Lavastus teisitimõtlejatest, kes tunnevad missioonitunnet maailma heaks midagi ära teha ning ühinevad seetõttu G8 vastase protestiliikumisega.

etendus ühes vaatuses

1h 30min

Muinasjutt Pöial-Liisist - Endla

Endla teatri mängukava kuningas, või ehk just sellesisulise tüki puhul peaks ütlema "printsess", ehk kõige kauem mängitud tükk, mida endiselt veel mängitakse. Ja minu õnneks, sest ma pole varem jõudnud seda veel näha. "Õnneks" selles mõttes, et tegemist on igati "oma krooni" vääriva tükiga! Vahepeal on küll osatäitjad vahetunud, aga mis sellest. Kui ma ausalt üles tunnistan, siis see tükk meeldiski mulle paljus sellepärast, kes seal mängivad! Mis seal Pöial-Liisi loos siis ikka - see ju nii edas- kui tagurpidi peas. Isegi lastel ma arvan on see nii raamatu kui multifilmi kaudu täiesti pähe kulunud tänaseks päevaks. Ent ometi see mängurõõm ja võlu, mis sellest tükist saali üle kandub - see on nii armas.

Esimesel hetkel, kogu seda kunstilist lahendus vaadates, ehmusin küll hetkeks ära. Kuidagi erats, liiga eredavärviline - nagu kunagi Kirilille kirjastus armastas välja anda, sellised suurte piltidega liigvärvilised lasteraamatud - if you know what I mean?! Kuid tegelikult hakkas see värvilisus mingil hetkel hoopis tükile kaasa mängima - see ju ongi muinasjutt ning lastele ja sellepärast on ehk mitmed kunstilised liialdused ka õigustatud. Kusjuures kunstilisest küljest rääkides, siis kostüümid olid ikka tõeliselt lahedad ja mõnusalt lapsemeelsed. Konnad läikisid libedalt, liblikas oli nii ilus ja Pöial-Liisi, noh, see oli TÄIESTI Pöial-Liisi.

Lisaks muidu Pöial-Liisi lavaloole alates seemnest, konna vargusest, hiire-emanda urust ja muti kosjadest kuni pääsukeseni välja, on sinna vahele pikitud palju interaktiivset suhtlemist lastega. Niimodi on ka kindel, et lapsed pidevalt jälgivad täie huviga. Ja seda nad ka tegid. Sest nii kui midagi lavalt küsiti, vastas terve saalitäis lapsi vastu. Kui konn lubas ennast puudutada, siis esimese rea tibud ei julgenud, aga teisest reast tormas terve laviin lapsi seda võimalust kasutama :)

Ja konn oli äge! Samuti nagu kõik muudki värvilised ja vahvad tegelased! Kui nüüd lahata lemmikuid, siis millegipärast just Lii Tedre tegelased meeldisid mulle kõige rohkem - mõnus matsakas hiire-emand, kes Pöial-Liisile kulbiga sööki sisse pressis ning see sama konnaema, kes pojale piigat käis röövimas, mille too aga maha salgas, sest see polnud piisavalt "porine" :)


Endla teatri üks suuremaid väärtuseid minu jaoks (lisaks mitmetele muudele) on tandem Liis Laigna-Kaili Viidas. Küll üsna erinevad näitlejad, kuid täiesti hämmastavalt täiendavad teineteist. Muidugi ka eraldi on nad "imelised", kuid koos - see on täielik teatrimaagia! :) Liis, Lii, Piret, Carmen, väike Kaili ja Helle on mu suured lemmikud ja seda mitte ainult Endla teatri mõttes vaid üldse kuuluvad nad nende "lemmikuimate hulka". Ja millegipärast mul on tunne, et näiteks Laigna on seal Endlas justkui peidus, sest mul on tunne, et ta võiks vabalt masside lemmikuks olla. Temas on midagi sõnulseletamatut huvitavat. Ühtlasi poisilikult krutskilik, aga samas võib vabalt mängida ka ema või liblikat. Ja Kaili Viidas on justkui headuse kehastus. Päris põnev oleks teda näha mingis täiesti loomusele vastupidises rollis, näiteks mõrvari või mingi psühhopaadina, huvitav kuidas tal see õnnestuks. Igal juhul ei oskaks mõrvarina teda küll kunagi "kahtlustada" :) Okei, nüüd ma kukkusin heietama ning käsiolevast etendusest kaugele...

Kuid tõesti, need Muinasjutt Pöial-Liisist rollid olid kõik absoluutselt head! Mutt oli parajalt hirmus - must ja punaste pikkade küüntega (sõrmedega?). Olen Ireen Kennik-u rollide suhtes üsna kriitiline olnud, kuni eelmise aasta lõpus tema "miilits" Revidendis mind üllatas. Pärast seda üllatas ta positiivselt jälle Raimond-is oma hea lauluhäälega... tundub, et ta hakkab mulle vaikselt meeldima :) Ei tea kas ajal ning üha uutel rollidel ning nendega tegelemine ja neile erineval viisil lähenemine on tõesti andmas talle mingeid uusi nägusid. Mäletan et enne ei meeldinud mulle just see tema üliaktiivne lavalolek, see muutis rollid teineteisega sarnasteks ning tegi ta mängust liiga silmatorkavalt "näitlemise". Nüüd oleks päris huvitav mõnda kandavamat tõsist rolli temalt näha (näiteks veel "Veel mälus" pidasin teda "nõrgimaks lüliks"). Kuid siin sekkundeerib ta teistele, minu lemmikutele üsna võrdsena :)

Hinnang: 3/4 (Näitlejate hea mäng tegi tükist päris hea meelelahutuse ka täiskasvanule, kuigi muidugi lapse pärast sai seda ju vaatama mindud. Ja lapsele meeldis väga. Isegi praegu neid ridu kirjutades, kiikas ta üle mu õla ning nõudis "konna pilti" vaadata! Pöial-Liisi ju selline plikade värk rohkem, aga konnad ja mutt tegid tükist piisavalt põneva ka poistele! Kusjuures väga hästi mõngisid neli naisnäitlejat märksa suuremanumbrilise tegelaste kavalkaadi välja. Ka "mehisemad" rollid õnnestusid väga vahvalt :) Ja Pöial-Liisi selle kõige keskel säras oma armsuses veel eriti! Ja oioioi kuidas ma ootan, et saaks jälle Liis Laignat näha laval!)

Lisamärkus: Nii kahju oli kuulda Endla näitlejate koondamisest. Helle Kuningas ja Lii Tedre on mu lemmikud juba lapsepõlvest saati ja Kaili Närepist on ka nii kahju. Loodetavasti saavad nad palju rollipepingutega tööd endiselt ning salamisi loodan, et saab neid siis ka mujal teatrites külalistena rohkem näha. Tedre ju teebki Variuse tükis kaasa ja Närep osales Roman Baskini suvetükis... aga loodetavasti Helle Kuningas nüüd ei tõmbu teatrist tagasi, nagu mu teine suur suur lemmik Leila Säälik... Nad on ju Eesti kultuuri pärlid!!!

Tekst lavastuse kodulehelt:

MUINASJUTT PÖIAL-LIISIST

Muinaslugu mudilastele 2 vaatuses.

Hans Christian Anderseni muinasjutu põhjal näidendiks kirjutanud Ingo Normet

Tegijad
lavastaja RAIVO TRASS

kunstnik LIISI EELMAA /külalisena Eesti Kunstiakadeemiast/

laulusõnad HANDO RUNNEL

lauluviisid FELIKS KÜTT

valguskujundus JAAN LAUR

alates septembrist 2007 on nimiosas KAILI VIIDAS,

teistes osades CARMEN MIKIVER või LIIS LAIGNA (minu etenduses oli Laigna), IREEN KENNIK, LII TEDRE

Tutvustus
SINU EES ON VÄGA VÄIKESE JA VÄGA VAHVA TÜDRUKU SUURED SEIKLUSED. MEIE PÕNEV JUTUSTUS ALGAB SELLEST, KUI ÜKS KOLE KONN RÖÖVIB PISIKESE PÖIAL-LIISI TEMA ARMSA EMAKESE JUUREST ÄRA. ÕNNEKS SAAB PÖIAL-LIISI KONNA EEST PLEHKU PISTA, AGA SUUREKS KURVASTUSEKS EI LEIA TA ENAM KODUTEED! NÜÜD PEAB PÖIAL-LIISI ISE HAKKAMA SAAMA. OMA RÄNNUL KOHTAB TA PEALE KÕRKIDE KONNADE VEEL PÕIKPÄISEID PÕRNIKAID, ILUSAT VALGET LIBLIKAT, HOOLITSEVAT HIIRETÄDI JA MORNI MUTIONU. PÖIAL-LIISI SUURIMAKS SÕBRAKS JA LÕBUSAKS TEEKAASLASEKS SAAB AGA LAHKE PÄÄSUKE.

etendus kestab 1 t 30 min