kolmapäev, 1. aprill 2020

Märts 2020 - teatrikuu kokkuvõte


Märtsikuu jäi teatrivaatamise mõttes mõistagi poolikuks. Viimane etendus sai nähtud 12.03 (Eesti Draamateatris "Suur Siberimaa"), mida mängiti juba samal ajal kui tuli otsus teatrid kohe järgnevast päevast sulgeda. Eesti riigis kuulutati esimest korda riigi ajaloos välja "eriolukord" ning rahval on mõistlikum istuda kodus, et kuri kopsuviirus saaks kontrolli alla. Paljud on pahased ja paljud tunnevad, et nende õiguseid riivatakse, aga minu arvates on mõistlik seda jama mitte nii hulluks ajada, et oleme olukorras kus rahvast sureb kui loogu. Parem karta kui kahetseda. Liiatigi kui selle viiruse läbipõdemise järel kopsud ei taastu kunagi enam täiesti. Olgugi, et paljud põevad selle ka kergemalt läbi, sureb näiteks Itaalias lisaks tavalisele 1600le inimesele viiruse tagajärjelt praegu ööpäevas veel üle 1000 inimese. Ei taha ju sama olukorda siin Eestis. Ja kui ise enda tervisel vahet ei ole, siis tuleb austada teiste inimeste tervist ning võimalikult palju kodus püsida. Kui hädasti ongi vaja väljas käia, siis hoida igaks juhuks teistest inimestest distantsi ning hoiduda ka teistest viiruseriski suurendavatest olukordadest. Paanitseda pole ka muidugi mõtet. Tore ju oleks, kui saaks kogu selle õhtuse kodusistumise asemel vahepeal ka teatrisse või kinno, aga no terviseriski hinnaga poleks see mõistlik ei vaatajatele ega ka teatritegijatele.

Mõned teatrid on siiski leidnud ka teisi, näiteks virtuaalseid väljundeid (Kellerteater, Piip ja Tuut Teater, Improteater Impeerium, Point), mõned näitavad vaid teatud aja jooksul oma mängukavast maha läinud lavastuste salvestusi (Paide Teater, Tartu Uus Teater, Kanuti Gildi Saal) ja ERRi Kultuuriportaal alustas "Portaaliteatriga", kuhu pannakse üles teatrietendusi, mis jäävad vaatamiseks kuni eriolukorra lõpuni. Aga eks teater ole ka "kohalolu"kunst, millele palju annab lisa atmosfäär ja see, et kõik juhtub kordumatult just selles hetkes vaataja silme ees ja vahetus läheduses. Siiski natukenegi ju lohutab praeguses olukorras igasugunegi võimalus teatrit näha. Eriti veel niiöelda esietendused, mida varem täpselt sellises vormis polegi mängitud. Ja kui see veel on koomiline, siis lahutab sellel, mõnevõrra ju pingelisemal ajal ka meele ära. Teatavat mugavustki ju, kui saab teatrit oma koduses atmosfääris kogeda, ehk läbi ekraani. Mina näiteks olen lapsest peale teatriõhtuid telerist vaadanud ja hiljem tekitanud endale sadade lavastuste ülesvõtetega kodu-teatrivideotekogu DVD plaatidel. "Kõige suurem" teatrisõber ju ikkagi siin Eesti riigis :))) Teisalt tuleb tunnistada, et harva kui midagi uuesti plaatidelt üle vaatan. Ja siis ei jaksa ka just seda õiget plaati otsida (kui just ei pea) ning otsitava etenduse ülesvõte kohe ette ei satu, siis loobudes valin hoopis midagi sellist, mis on interneti kaudu kergemini saadaval ERRi arhiivis.

Märtsis jõudsin siiski 4 korda teatrimajadesse ka (oleks jõudnud 5, aga paraku pidin tervislikel põhjustel Endla uusima uuslavastuse piletid raisku laskma) ja ekraanilt vaatasin 5 erineva lavastuse etendust (neist 4 esikat ja 1 juba aastapäevad varem esietendunud etenduse ülesvõte), seega kokku 9 teatrielamust - on küll üks piisav kogus traditsiooniliseks kuukokkuvõtteks. Tuleb ju ikka parimad üles tähendada, et need sedasi elamuspagasis paremini kaasa pakkida ning siis jällegi aasta lõpus kui tibudelugemiseks läheb oleks võimalik lihtsamini kõiki neid aasta tippe kokku võtta.

Ühtlasi kui jälle teatrisse saab, siis võib võtta siinseid nimetusi ka soovitustena.

Seega tipud lavastustest, mida õnnestus esimest korda kogeda ajavahemikus 1.-31.03.2020:


SUURIM TEATRIELAMUS

Tuleb lisada, et tegelikult käin edasi-tagasi, kumb neist kahest tegelikult suurem elamus oli? Mõlemad meeldisid väga ja mõlemad on terve senise teatriaasta TOP10 teatrielamuste seas. Praegu valin noorema mängupoweriga loodud ja erilisema ülesehitusega lavastuse, mõnel teisel päeval tunduks ehk natuke klassikalisem, ent väga peenelt ja huvitavalt lavastatud, siin teiseks jäänu hoopis esimene... Kes "Danzumehe Instagrammi" jälgib võib seal arvamusi mõlema kohta kõrvutada ning ise otsustada kumb rohkem kõnetab. Mind vist õige pisut siiski see läbilõige kuuest eri faasis olevast ja erisugusest paarisuhtest. Teisalt jällegi noore Jaan Krossi elul ja seiklustel olid omad eelised...

1. Kinoteater "Kahekesi"
2. Eesti Draamateater "Suur Siberimaa"


PARIM LAVASTAJATÖÖ

1. Hendrik Toompere "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater
2. Paavo Piik "Kahekesi" Kinoteater


PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA ROLL

1. Haide Männamäe "Kõik on tipp-topp" Piip ja Tuut Teater


PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA ROLL

1. Tambet Tuisk "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater
2. Toomas Tross "Kõik on tipp-topp" Piip ja Tuut Teater


PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA ROLL

1. Merle Palmiste "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater
2. Viire Valdma "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater
3. Karolin Jürise "Kahekesi" Kinoteater
4. Ursula Ratasepp "Kahekesi" Kinoteater


PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA ROLL

1. Tõnis Niinemets "Kahekesi" Kinoteater
2. Taavi Teplenkov "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater
3. Tõnu Kark "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater
4. Jüri Tiidus "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater


PARIM ALLA 30-AASTASE NÄITLEJA ROLL

1. Karolin Jürise "Kahekesi" Kinoteater
2. Sander Rebane "Kahekesi" Kinoteater
3. Liisa Saaremäel "Kahekesi" Kinoteater


PARIM 60+ NÄITLEJA ROLL

1. Tõnu Kark "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater


PARIM AUTORITEATER

1. Paavo Piik "Kahekesi" Kinoteater


PARIM INDIE-TEATER

1. Kinoteater "Kahekesi"
2. Piip ja Tuut Teater "Kõik on tipp-topp"
3. Improteater Impeerium "Aga kus on publik? (Improvisioon 1)"


PARIM LASTE/NOORTETEATER

1. Piip ja Tuut Teater "Kõik on tipp-topp"


PARIM MUUSIKA-TANTSU-EKSPERIMENTAALNE TEATER

1. Piip ja Tuut Teater "Kõik on tipp-topp"
2. Improteater Impeerium "Aga kus on publik? (Improvisioon 1)"


PARIM KOMÖÖDIA (VÕI HUUMORIT SISALDAV)

1. Kinoteater "Kahekesi"
2. Piip ja Tuut Teater "Kõik on tipp-topp"
3. Improteater Impeerium "Aga kus on publik? (Improvisioon 1)"


PARIM KUNSTNIK

1. Ervin Õunapuu "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater
2. Illimar Vihmar "Kahekesi" Kinoteater


PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

1. Ervin Õunapuu "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater
2. Kadri Adrikorn "Sanctum textum" Olmeulmad


PARIM MAKEUP/SOENGUD

1. "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater


PARIM VALGUSKUNSTNIK

1. Ervin Õunapuu/Hendrik Toompere??? "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater
2. Ivar Piterskihh "Kahekesi" Kinoteater


VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

1. Tauno Makke/Ann Einberg "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater


PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS

1. Lauri Kaldoja "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater
2. Raido Linkmann "Sanctum textum" Olmeulmad
3. Raido Linkmann "Kahekesi" Kinoteater


KOREOGRAAFIA TANTSULAVASTUSES

1. Trupp "Sanctum textum" Olmeulmad


KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE DRAAMALAVASTUSES

1. Christin Taul "Kahekesi" Kinoteater
2. Siim Tõniste "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater


PARIM TANTSIJA DRAAMAS

1. Marta Laan "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater
2. Haide Männamäe/Toomas Tross "Kõik on tipp-topp" Piip ja Tuut Teater


PARIM LAULEV DRAAMANÄITLEJA

1. Haide Männamäe "Kõik on tipp-topp" Piip ja Tuut Teater
2. Maarius Pärn "Aga kus on publik (Improvisioon 1)" Improteater Impeerium


KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

1. Jaan Undusk "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater
2. Paavo Piik "Kahekesi" Kinoteater


MÄRTSIKUU POSITIIVSEIMAD ÜLLATUSED/AVASTUSED

1. Jüri Tiidus "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater
2. Erki Aule "Aga kus publik on? (Improvisioon 1)" Improteater Impeerium
3. Britta Soll "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater


PARIM AUDIONÄITLEJA

1. Harriet Toompere "Suur Siberimaa" Eesti Draamateater


MÄRTSIKUU TIPPTEATER (ehk millist teatrit on siin tippude seas kõige rohkem mainitud):

1. Eesti Draamateater
2. Kinoteater
3. Piip ja Tuut Teater


Instagrammis olid populaarseimad teatripeegeldused:

1. Piip ja Tuut Teater "Kõik on tipp-topp"
2. Kinoteater "Kahekesi"
3. Eesti Draamateater "Suur Siberimaa"
Lisaks tegi "Nora" üldse Danzumehe-instagrammivoo südametemurdmisrekordi ja teatripeegeldustest enam kogus tähelepanu hoopis film "Talve".

Kasutatud foto on märtsikuu suurima elamuse pakkunud Kinoteatri etendusest "Kahekesi". Foto autor on Siim Vahur.

reede, 27. märts 2020

Eestikeelse teatri möödunud aastakümne, ehk 2010ndate TOP50 teatrielamust ja TOP100 rolli


Jõudsin teatrisse enam kui 1000 korda möödunud aastakümne jooksul ja võtsin iseenda ning tulevaste põlvede ja uurimuste tarbeks siin kokku neist eestikeelsetest elamustest kõikse magusamad maasikad.

Kahtlemata on tegemist just praeguses hetkes vastavalt tunduva edetabeliga. Ajal on kummaline moodus võimendada mõnda elamust, teist kustutada kiiremini, seega palun suhtuda vastavalt. See ei muuda tõsiasja, et just siinmainitud on südames sooja koha sisse võtnud ning kuigi järjekord võib ju ajas mõnevõrra muutuda, on need siinloetletud olnud kõik suurepärased teatrielamused ning reisivad elamustepagasis läbi elu kaasa. Muide mõned neist on veel siiani teatrite repertuaarides alles!

Kõigepealt 50 teatrielamust, mis napilt TOP50st välja jäid (tähestikulises järjekorras):

39 astet - Rakvere Teater
45339 km2 raba - Endla
Aadama õunad - Kinoteater*
Aleksei Karenin - RAAAM
Amy seisukoht - Tallinna Linnateater
BB ilmub öösel (Sajandi lugu) - Von Krahli Teater/Tartu Uus Teater
Biloxi blues - Tallinna Linnateater/Tallinna lavakooli 25.lend
Birkenruh' episood. kurb armulugu - Teater Tuulekell
Dekameron - VAT Teater/VKA 12.lend*
Eedeni aed - Endla
Etturid - Ugala*
Fanny ja Aleksander - Vanemuine
Gilgameš ehk Igaviku nupp - Von Krahli Teater
Hamlet - Kell Kümme
Hea, paha ja inetu - VAT Teater
Hedda Gabler - Von Krahli Teater/Viljandi lavakooli 8.lend
Hirvekütt - NO Teater
Idioodid - Von Krahli Teater/Viljandi lavakooli 8.lend
Igatsus - Tallinna Linnateater*
Iha jalakate all - Kell kümme
Ingeland - Saueaugu Teatritalu
Jaan Poska saaga - Vana Baskini Teater
Kassirabal - Tallinna Linnateater
Kaukaasia kriidiring - Vanemuine*
Kollaborandid - Eesti Draamateater
Kremli ööbikud - Tartu Uus Teater
Kõik naistest - Endla*
Linnade põletamine - Eesti Draamateater*
Maailma otsas - Rakvere Teater
Mee hind - Ugala
Noor Eesti - Rakvere Teater
Näha roosat elevanti - PolygonTeater
Obinitsa - Vanemuine
Pal-tänava poisid - Tallinna Linnateater
Paljasjalgne Debora - Kuressaare Teater
Panso - Eesti Draamateater
Paunvere poiste igavene kevade - Rakvere Teater*
Pikse pill - RAAAM
Punane - Eesti Draamateater
Seljatas sada meest - Endla
Surmkindlad asjad siin elus - Ugala*
Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt - Emajõe Suveteater
Tsaar Saltaan - VAT Teater
Tuulte pöörises - Rakvere Teater
Unusta/Unista - Tartu Uus Teater
Utoopia rannik. II osa - Laevahukk - Eesti Draamateater/Tallinna Linnateater
Vabrikutüdrukud - Kukruse projekt
Vaikus - Endla
Vannutatud neitsid - RAAAM
Vargamäe voonake - Albu projekt
Üks pealuu Connemaras - Rakvere Teater


Ja siin dekaadi tipp-teatrielamused, ehk 2010ndate

TOP50:

50. Mineku eel - Tallinna Linnateater, lavastaja Hendrik Toompere*
49. Viimane võllamees - Rakvere Teater, lavastaja Üllar Saaremäe
48. See asi - Endla, lavastaja Laura Jaanhold
47. Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal - NUKU, lavastaja Sander Pukk*
46. Uhkus ja eelarve - Endla/Tallinna Lavakooli 27.lend, lavastaja Mehis Pihla
45. Nodvenatsat - NO Teater/Tallinna Lavakooli 28.lend, lavastaja Saša Pepeljajev
44. Meie oma tõde, meie oma õigus - Vanemuine, lavastaja Tanel Jonas
43. Põrgupõhja uus vanapagan - Emajõe Suveteater, lavastaja Andres Dvinjaninov
42. Kus Sa oled, Juhan Liiv? - Liivi muuseumi projekt, lavastaja Urmas Vadi
41. Surnud hinged - Tallinna Linnateater, lavastaja Hendrik Toompere
---
40. Hüljatud - Vanemuine, lavastaja Samuel Harjanne*
39. Peko - Vanemuine, lavastaja Ain Mäeots
38. Vaimude tund Koidula tänavas - Eesti Draamateater, lavastaja Priit Pedajas*
37. Raudmees. Odüsseuse eksirännakud - Tartu Uus Teater, lavastaja Robert Annus
36. Keskööpäike - Tallinna Linnateater, lavastaja Anu Lamp
35. Sisaliku tee - Tartu Uus Teater, lavastaja Ivar Põllu
34. Vanahunt - Taarka Pärimusteater, lavastaja Helena Kesonen
33. Hamlet - Tallinna Linnateater, lavastaja Priit Võigemast
32. Suur õgimine - NO Teater, lavastaja Lauri Lagle
31. Toomas Nipernaadi - TeMuFi, lavastaja Peep Maasik
---
30. Cabaret Siberia - Piip ja Tuut Teater, lavastaja Lauris Gundars*
29. Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu - Misanzen, lavastaja Helen Rekkor
28. Vargamäe varjus - Albu projekt, lavastaja Urmas Lennuk
27. Isa - Theatrum, lavastaja Maria Peterson*
26. Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel - Rakvere Teater, lavastaja Urmas Vadi
25. See hetk - Tallinna Linnateater, lavastaja Alo Kõrve*
24. Põhjas - Tallinna Linnateater, lavastaja Uku Uusberg*
23. Viiuldaja katusel - Estonia, lavastaja Georg Malvius*
22. Väljaheitmine, ehk ühe õuna kroonika - Eesti Draamateater, lavastaja Hendrik Toompere jr.*
21. Kalevipoeg - Vanemuine, lavastaja Karl Laumets*
---
20. Inimesed, kohad ja asjad - Tallinna Linnateater, lavastaja Diana Leesalu*
19. Libahunt - RAAAM, lavastaja Sergei Potapov*
18. Amadeus - Ugala, lavastaja Andres Lepik
17. Beatrice - Vanemuine, lavastaja Ain Mäeots*
16. Pruutide kool - RAAAM, lavastaja Gerda Kordemets
15. Kirvetüü - Vanemuine, lavastaja Ain Mäeots*
14. Elagu, mis põletab! - Lavakooli 27.lend, lavastus valmis trupitööna
13. Aeg ja perekond Conway - Tallinna Linnateater, lavastaja Elmo Nüganen*
12. Naised valitsevad maailma - Tartu Uus Teater, lavastaja Ivar Põllu
11. Faust - VAT Teater, lavastaja Aare Toikka*
---
10. Bloody Mary - Von Krahli Teater, lavastaja Kertu Moppel

9. Ja peaksin sada surma ma... - Tallinna Lavakooli 28.lend, lavastajad Anne Türnpu, Eva Koldits ja Mart Koldits

8. Ird, K - Tartu Uus Teater, lavastaja Ivar Põllu

7. Krabat - Tallinna Linnateater, lavastaja Diana Leesalu

6. Praegu pole aeg armastamiseks - RAAAM, lavastaja Damir Salimsjanov*

5. Utoopia rannik. I osa. Teekond - Tallinna Linnateater/Eesti Draamateater, lavastaja Priit Pedajas

4. Augustikuu - Eesti Draamateater, lavastaja Priit Pedajas

3. Ivanov - Eesti Draamateater, lavastaja Uku Uusberg*

2. Praktiline Eesti ajalugu - Tartu Uus Teater, lavastaja Ivar Põllu*

1. Kes kardab Virginia Woolfi? - Tallinna Linnateater, lavastaja Mladen Kiselov*

---

Boonusena toon ära ka 2010ndate meeldejäävaimad rollid. Nende peilimistöö osutus üle ootuste raskeks. Kõigepealt kopeerisin kokku kõikide aastate edetabelitipud, siis käisin veel eraldi üle lavastuste nimekirja ning kirjutasin juurde need, kes puudu, aga millistest rollidest on endiselt eredad mälestused ning isegi nüansid, miks neid töid hindan. Sain kokku 300 rolli. Siis hakkas kustutamine, kuni jäid järele 164. Nende seast hakkasin eraldama 100 parimat, kuni siis lõpuks sain need nimed just praegu just sellisesse järjekorda... aga isegi rohkem kui teatrielamuste järjekord, kindlasti võib ajas muutuda ka see rollitööde TOP. Aga nagu öeldud, siis just praeguses hetkes, kui aastakümme just lõppes, siis on minu

TOP100

100. Sander Rebane - Märter - Endla*

99. Tambet Seling - Eedeni aed - Endla

98. Silja Miks - Hullemast hullem - Rakvere Teater*

97. Maria Annus - Meie oma tõde, meie oma õigus - Vanemuine

96. Piret Laurimaa - Head tüdrukud lähevad taevasse... - Vanemuine

95. Tiina Mälberg - Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel - Rakvere Teater

94. Mait Malmsten - Fanny ja Aleksander - Vanemuine

93. Liisa Saaremäel - Kolm talve - Eesti Draamateater

92. Velvo Väli - Viimane võllamees - Rakvere Teater

91. Priit Võigemast - Surnud hinged - Tallinna Linnateater

---

90. Kersti Heinloo - Nukumaja, osa 2 - Eesti Draamateater*

89. Karol Kuntsel - Meie oma tõde, meie oma õigus - Vanemuine

88. Ülle Lichtfeldt - Vargamäe varjus - Albu projekt

87. Ülle Kaljuste - Augustikuu - Eesti Draamateater

86. Triinu Meriste - Orpheus allilmas - Ugala

85. Sten Karpov - Othello - Vanemuine

84. Margus Tabor - See hetk - Tallinna Linnateater*

83. Haide Männamäe ja Toomas Tross - Cabaret Siberia - Piip ja Tuut Teater*

82. Andrus Vaarik - Enigma variatsioonid - Tallinna Linnateater*

81. Anne Reemann - Kassirabal - Tallinna Linnateater

---

80. Ragne Pekarev - 33 variatsiooni - Vanemuine

79. Kersti Heinloo - Birkenruh' episood - Teater Tuulekell

78. Anneli Rahkema - {Sajandi lugu}: Puudutada kuud - Rakvere Teater/Fine 5

77. Piret Simson - Ööpiltnikud - ERM Teater*

76. Liina Olmaru - Isa - Theatrum*

75. Aivar Tommingas - Aleksei Karenin - RAAAM

74. Egon Nuter - Kant - Tallinna Linnateater*

73. Carmen Mikiver/Liina Tennosaar/Karin Tammaru - Kõik naistest - Endla*

72. Anneli Rahkema - Tuulte pöörises - Rakvere Teater

71. Ott Sepp - Fanny ja Aleksander - Vanemuine

---

70. Karol Kuntsel - Naiste kool - Vanemuine*

69. Elisabet Reinsalu - Mineku eel - Tallinna Linnateater*

68. Andre Raag - Paljasjalgne Debora - Kuressaare Teater

67. Aarne Soro - Mee hind - Ugala

66. Aarne Soro - Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus - Ugala*

65. Priit Pius - Aadama õunad - Kinoteater*

64. Marika Barabanštšikova - Kalevipoeg - Vanemuine*

63. Lembit Ulfsak - Kraepelini variatsioonid - Eesti Draamateater

62. Mari Lill - Nukumaja, osa 2 - Eesti Draamateater*

61. Lembit Peterson - Kuningas Lear - Theatrum

---

60. Kersti Heinloo - Utoopia rannik. I osa. Teekond - Tallinna Linnateater/Eesti Draamateater

59. Marika Barabanštšikova/Terje Pennie/Karin Tammaru - Tsaan Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt - Emajõe Suveteater

58. Katariina Unt - Iha jalakate all - Kell Kümme

57. Jaan Rekkor - Saraband - Eesti Draamateater

56. Mait Malmsten - Panso - Eesti Draamateater

55. Mait Malmsten - Ivanov - Eesti Draamateater*

54. Kristo Viiding - Praegu pole aeg armastamiseks - RAAAM*

53. Raivo E.Tamm - Kus Sa oled, Juhan Liiv? - Liivi muuseumi projekt

52. Tõnn Lamp - Gorge Mastromase rituaalne tapmine - Tallinna Linnateater*

51. Külli Teetamm - Aeg ja perekond Conway - Tallinna Linnateater*

---

50. Ülle Lichtfeldt - Kui seda metsa ees ei oleks - Kukruse teatriprojekt

49. Ursula Ratasepp - Mineku eel - Tallinna Linnateater*

48. Teele Pärn - Linnade põletamine - Eesti Draamateater*

47. Riina Maidre - Vannutatud neitsid - RAAAM

46. Sander Roosimägi - Vihmausside elust - Tallinna Linnateater*

45. Marika Vaarik - Savisaar - NO Teater

44. Lauri Saatpalu - Sweeney Todd - Vanemuine

43. Lauri Kaldoja - Lilled Algernonile - Rakvere Teater

42. Ott Sepp - Kirvetüü - Vanemuine*

41. Marika Barabanštšikova - 33 variatsiooni - Vanemuine

---

40. Katrin Pärn/Kristel Leemend - Sisaliku tee - Tartu Uus Teater

39. Guido Kangur - 33 variatsiooni - Vanemuine

38. Tiina Mälberg - See kõik on tema - Rakvere Teater*

37. Terje Pennie - Aleksei Karenin - RAAAM

36. Aivar Tommingas - Üritus - Vanemuine

35. Kristo Viiding - Väljaheitmine, ehk ühe õuna kroonika - Eesti Draamateater*

34. Anneli Rahkema - Somnambuul - Rakvere Teater

33. Piret Kalda - Inimesed, kohad ja asjad - Tallinna Linnateater*

32. Märt Avandi - Aadama õunad - Kinoteater*

31. Harriet Toompere - Praegu pole aeg armastamiseks - RAAAM*

---

30. Mirko Rajas - Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal - NUKU*

29. Taavi Teplenkov - Vaimude tund Koidula tänavad - Eesti Draamateater*

28. Ester Kuntu - Saraband - Eesti Draamateater

27. Indrek Sammul - Väikekodanlased - Eesti Draamateater

26. Velvo Väli - Vargamäe varjus - Albu projekt

25. Anu Lamp - Amy seisukoht - Tallinna Linnateater

24. Helle Kuningas - Nähtamatu maja - Endla

23. Evelin Võigemast - Inimesed, kohad ja asjad - Tallinna Linnateater*

22. Aarne Soro - Surmkindlad asjad siin elus - Ugala*

21. Elisabet Reinsalu - Kassirabal - Tallinna Linnateater

---

20. Katrin Pärn - Ird, K. - Tartu Uus Teater

19. Veiko Porkanen - Midagi tõelist - Vanemuine*

18. Üllar Saaremäe - Hamlet - Kell Kümme

17. Mari Lill - Libahunt - RAAAM*

16. Pääru Oja - Hõimud - Eesti Draamateater

15. Piret Laurimaa - Kalevipoeg - Vanemuine*

14. Anu Lamp - Kalevipoeg - Vanemuine*

13. Tiina Tauraite - Bloody Mary - Von Krahli Teater

12. Tõnis Niinemets - Bloody Mary - Von Krahli Teater

11. Guido Kangur - Ivanov - Eesti Draamateater*

---

10. Ain Lutsepp - Punane - Eesti Draamateater

9. Nero Urke - Ird, K. - Tartu Uus Teater


8. Anu Lamp - See hetk - Tallinna Linnateater


7. Indrek Sammul - Amadeus - Ugala


5.-6. Epp Eespäev - Kes kardab Virginia Woolfi? - Tallinna Linnateater*


5.-6. Andrus Vaarik - Kes kardab Virginia Woolfi? - Tallinna Linnateater*


4. Ülle Kaljuste - Grace ja Glorie - Sundown Entertainment

3. Andrus Vaarik - Mineku eel - Tallinna Linnateater*

2. Lembit Peterson - Isa - Theatrum*


1. Ita Ever - Augustikuu - Eesti Draamateater

Tärniga on märgitud need, milliseid etendusi või keda just nendes rollides on veel endiselt võimalik minna teatrisse vaatama.
(ülalkasutatud foto on pärit Tallinna Linnateatri kodulehelt ning lavastusest "Kes kardab Virginia Woolfi?").

kolmapäev, 25. märts 2020

Kommentaaridega Eesti teatri auhindade nominendid 2020


Homme õhtul jagatakse teatrirahvale auhindu ja mõtlesin enda arvamuse, ehk lemmikud ka nomineeritutest välja tuua. Lihtsalt, e tnäha kui mööda žürii suudab see aasta panna :)
Kirjutan mõne sõna iga kategooria alla...

---
Pärast auhinnagaalat värvisin võitjad punaseks! Lisaks said kristallkingakese auhinnad Ringo Ramul ja Ketlin Oja; Ants Lauteri nimelise (kuni 10 aastat teatrites töötanud inimesele antav auhind) Sandra Uusberg ja Kertu Moppel; Georg Otsa nimelise auhinna pälvis Lauri Vasar, Natalie Mei nimelise auhinna Mare Raidma Vanemuise "Kaunitar ja koletis" kostüümide eest ning Näitlejate Liidu auraha Raivo Adlas.


SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD

Žürii: Madli Pesti (esimees), Jaak Allik, Rait Avestik, Merle Karusoo, Mae Kivilo, Kaie Mihkelson ja Meelis Oidsalu.

LAVASTAJAAUHIND
Priit Pedajas – „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl“ ning „Linnade põletamine“ (mõlemad Eesti Draamateater).
Mehis Pihla – „Nukumaja, osa 2“ (Eesti Draamateater).
Priit Strandberg – „Naiste kool“ (Teater Vanemuine).
Margo Teder – „Kauka jumal“ (VAT Teater).
Taago Tubin – „Etturid“ (Ugala Teater) ja „Minu haukuv koer“ (Karlova Teater).
---

Tegelikult oleks aasta parima lavastajaauhinna saama hoopis Ain Mäeots oma võimsalt panoraamse, ent samas nii mitmekülgse ja -kihilise lavastuse " Kirvetüü" eest, aga see žürii ei jaganud vist matsu välja :) Naljatilgad, kui võrrelda mõnede siinsete nominatsioonidega :)
Lavastajaauhinna puhul on väga lihtne minna segadusse, aga peaks hindama tervikelamust või just seda, mida lavastaja on materjaliga teinud, sisaldades küll ka kunstilist tervikud, ent ka ideid ja ajuderaginat, milliseid huvitavaid nõkse ja eriti ennenägematuid asju on suutnud lavastaja välja mõelda.
Antud juhul ma jätaksin Margo Tederi töö Kauka jumalaga kohe eoses kõrvale, sest esiteks VAT Teatri tugevaim ja huvitavaim lavastustöö oli möödunud aastal hoopis Aare Toikka "Dekameron", ent muidugi oma lava väiksuse ja lihtsuses, ent ka võimekuses näitlejaid paljundada karakterite täitmiseks... no okei, oli okei, ent siiski nelja ülejäänud nominatsiooniga võrreldes ma auhinda Margole selle töö eest ei annaks.
Mehis Pihla nominatsioon peaks olema kahasse Kristjan Suitsuga. See lavaruum ja valge värv, millelt kogu see inimtunnete segapundar lavalt väga värvilise ja huvitavana paistis - tõesti, väärt töö. Lisades siia juurde veel näitejuhtimise, kui Mehis seda tegi, sest sellel lavastuses on ainult suurepärased rollid kõigilt näitlejatelt, siis tõesti, okei, minu jaoks lavastajatööna neist 5st 3.koht.
Priit Strandberg on suutnud vana Moliere'i teha mõnusalt isemoodi, tuues peategelase, kes ju antud juhul on antikangelane, publiku usaldusisikuks või siis selliseks, kes käib ja kaebab läbi neljanda seina oma muresid. Kuid see koomika, mille Priit veel kogu klassikast välja ammutab, seda nii karakterite- kui situatsioonikoomikaga, siis müts maha. 3.koht minu käest.

Vat ja võitjat valida Priidu ja Taago vahel on eriti keeruline. Põua ja vihma lavastajatöö üksikuna on ilmselt neist kõigist nomineeritutest kõige tugevam. Erilisem. Koos materjali ning kõige muuga, on minu lemmikuteks hoopis Etturid, Minu haukuv koer ja Linnade põletamine. Mõlemad mehed on üldse praegu superheas lavastajavormis, ehk mõlemad vääriksid ühtviisi seda auhinda. Õnneks ma ei pea neist kumbagi võitjaks antud juhul valima, sest minu võtja on ju juba Ain... aga kui võtta lavastajatööd, siis ma järjestaksin 1.Põud ja vihm, 2. Etturid, 3. Minu haukuv koer, 4. Linnade põletamine. Kui järjestada elamuse suuruse järjekorras, siis 1.Linnade põletamine, 2.Etturid, 3. Minu haukuv koer, 4.Põud ja vihm. Kõik kokku arvestada, siis saaks kõige rohkem punkte Etturid, aga tegemist ju lavastajatöö hindamisega, seega peaks esimene oleme Põud ja vihm... nokk kinni saba lahti :) No igal juhul antud valikust üks neist kahest.


KUNSTNIKUAUHIND
Arthur Arula – kujundused lavastustele „Ihu paradiis“ (Endla Teater) ja „Kadri“ (Emajõe Suveteater).
Pille Jänes – kujundused lavastustele „Armastus Krimmis“, „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl“, „Linnade põletamine“ (kõik Eesti Draamateater), „Miks Jeppe joob?“ (Rakvere Teater) ja „Kauka jumal“ (VAT Teater).
Kairi Mändla – kujundused lavastustele „Eesti jumalad“ (Paide Teater) ja „Paratamatus elada ühel ajal“ (Von Krahli Teater).
Laura Pählapuu – kujundus lavastusele „Päikese lapsed“ (Eesti Draamateater ja EMTA lavakunstikool).
Kristjan Suits – kujundused lavastustele „Persona“ ja „Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal“ (mõlemad Teater Vanemuine), „Nukumaja, osa 2“ ja „Võrk“ (mõlemad Eesti Draamateater), „Kant“ ja „Kommuun“ (mõlemad Tallinna Linnateater) ning „Emilie Sagée“ (Kellerteater).
---

Oh oleme ausad, Kristjan Suits oleks pidanud võitma juba eelmisel aastal. Kuigi Arthur Arula töö oli ka väga hea, ei olnud seal mingit kahtlust, ent toonane žürii tegi mingi imeliku otsuse. Seekord on jälle Arthur ja Kristjan vastamisi, ent seekord ma siiski eelkõige jätaksin Laura ja Arturi esimeseks kõrvale. Laura vaipade motiiv oli küll kahtlemata võimas ja huvitav, ent siiski mitte võrreldav mõnede teiste töödega nominentidelt. Arthuri õuekunstnikutööd ongi vast mõnevõrra keerulisemad kui tavaliselt sisetingimustes loodud tööd ja kõik need keerlevad pesutünnid ning kogu Kadri lavamaailm olid ju okeilt lahendatud, isegi nutikalt, aga toome siia kõrvale minu jaoks 3nda koha, ehk Kairi Mändla visuaalse maastiku ning kogu selle esteetika, mis Eesti jumalates loodud ning Arthuri ja Kairi peaksid siiski jääma kahjuks vaid nominentideks. Samas kui võitja tegelikult peaks selguma Kristjani ja Pille vahel. Kas nad suudavad jälle Kristjani kõrvale põtkida, sest antud juhul peaks kogu sellest väärt kunstniketöödest tooma esile eelkõige Hasse Karlssoni lumise ja katkenud rongiteega kujunduse, Emilie Sagee võluva mängutoosiliku õõvamaailma koos peegelpõrandaga ning Nukumaja valge, minimalistliku ja jahmatamapaneva lava... Pillelt jällegi vastu Armastus Krimmis kostüümid (tagasein ju ometi ei ole täiesti tõsisteltvõetav), aga eelkõige "Miks Jeppe joob?" mets vs. fantaasiamaailm kultuurimaja lavatingimustes ja suurepärase ning eelkõige just "kunstilised pildid", mida ta on loonud lavastusele "Põud ja vihm". Mnjaa... raske... Eriti nähtavalt oli siin kategoorias üldsegi puudu Yana Khanikova "Tuhkatriinu" kujundus, mille žürii ilmselt jättis lasteteatri kategooria nomineerida vms... Ja ju on žüriil mingi vimm "Kirvetüü" vastu, sest tegelikult Iir Hermeliini 90ndate eesti väikelinn oma kogu ilus ja koleduses ning nii mitmete ideede ja detailidega on üldse kogu nimistust kriminaalselt puudu! Trikk ongi sellest, et kui valida Pille ja Kristjani vahel võitjat, siis üksiku tööna annaks auhinna "Hasse Karlssonile", aga kuna Pillel on nii Põud ja vihm kui ka Jeppe tules... siis läheb raskeks. Okei, las nad siis valivad, aga loodetavasti üks neist kahest sellel aastal.


MEESPEAOSATÄITJA AUHIND
Karol Kuntsel – Arnolphe lavastuses „Naiste kool“ (Teater Vanemuine).
Sander Roosimägi – Hans Christian Andersen lavastuses „Vihmausside elust“ (Tallinna Linnateater).
Eduard Salmistu – Mäeotsa Jeppe lavastuses „Miks Jeppe joob?“ (Rakvere Teater).
Indrek Taalmaa – Mogri-Märt lavastuses „Kauka jumal“ (VAT Teater).
Ivo Uukkivi – Tomas Stockmann lavastuses „Rahvavaenlane“, Max Schumacher lavastuses „Võrk“ (mõlemad Eesti Draamateater) ja Robert lavastuses „Vihanemees.com“ (Kinoteater).
---
Uskumatu, aga žürii on suutnud nomineerida tõesti aasta parima töö selles kategooriast - Sander Roosimägi! Kuigi pisut viltu castitud, kuna ta vanus ja grimm ei lähe vanusega kokku, siis ometi just näitlejatööna ning jätame isegi kõrvale need valehambad, siis see on ju täiesti fenomenaalne. Ja seda kõigi nende meistrite kõrval siin! Puudu on Ringo Ramuli roll Etturitest, siis võiks isegi täiesti rahule jääda, sest aasta kolmandaks parim meespeaosa, ehk Karol Kuntsel on ka nomineeritud. Ivolt ja Indrekult on tulnud viimasel ajal tugevamaidki rolle ning kuigi nad tõesti olid head oma rollides, siis minu jaoks mitte aastaauhinna väärilised. Eduard mängis ikka seda sama, mida alati "Jeppes" ja seda arvestades siinjuures, et ta viimasel ajal ei mängi enam seda sama mida alati! Minu jaoks antud juhul arusaamatu valik nominendiks. Ju keegi žüriiliikmetest pushis teda... nagu ilmselt keegi pushid Margo Tederi tööd lavastajanominendiks (Tederi puhul kahtlustan Meelis Oidsalu vaimustust). Ivo siiski mõnevõrra üllatas Vihanemees.com'is, seega mõistan ta nominatsiooni. Kuid jah, pöidlaid hoian tänavu Sanderi Andersenikehastusele või siis Karoli vahvalt koomilisele ja vingelt pingestatud Naiste kooli ohvrile.


NAISPEAOSATÄITJA AUHIND
Kersti Heinloo – Nora lavastuses „Nukumaja, osa 2“ (Eesti Draamateater).
Grete Jürgenson – Karin lavastuses „Nagu peeglis“ (Rakvere Teater).
Hele Kõrve – Johanne Luise Heiberg lavastuses „Vihmausside elust“ ja Anna lavastuses „Kommuun“ (mõlemad Tallinna Linnateater).
Riina Maidre – nimiosa lavastuses „Juudit“ (R.A.A.A.M.).
Teele Pärn – Tiina lavastuses „Linnade põletamine“, Ottilie lavastuses „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl“ (mõlemad Eesti Draamateater) ning osatäitmised lavastuses „Gesamtkunstwerk“ (Kinoteater).
---
Jälle üks vastikult raske kategooria... kuigi õnneks ka siin sai tegelikult ka aasta parim nomineeritud - Teele Pärn lavastuses "Linnade pöletamine". Vaatasin ja imestasin ja imetlesin ainusilmi tema mängu selles muidu ka väga heas ja hingepugevas loos. Kuid tõesti, ka Gesamtkunstwerk'is avardus tema mänguapluaa ja võimekuse piiride näitamine. Aasta teiseks parim naispeaosa, ehk Carmen Mikiver "Mulla all" kahtlustan, et jäi žüriil nägemata või siis ei näinud seda piisavalt häälekas liige, kes oleks võinud tolle mehise naise nominentide hulka hääletada. Kuid selle eest on olemas ka kolmandaks parim, ehk Kersti Heinloo ja neljandaks parem Riina Maidre. Kogu asja lööb segasemaks asjaolu, et Hele Kõrve nomineeritud 2 rolli on terve aasta tipule lähedal ja neist eriti Kommuuni roll, oma hingelõhestava lõpustseeniga kasvab vähemalt minu sees veel edasi... Grete Jürgensoni roll on ka võimas, aga seda eelkõige arvestades millise arenguhüppe ta lausa silmnähtavalt on teinud selle rolliga ja see on ka väärt tähelepanu! Nii noor, aga nii hea. No sama lugu ju Teelega. Kuid nagu öeldud, siis minu sümpaatia seekord on Teele käes selle "Linnade põletamisega". Ent pole ka kuri kui kestahes neist võidu koju viib.


MEESKÕRVALOSATÄITJA AUHIND
Tõnn Lamp – Gel lavastuses „Gorge Mastromase rituaalne tapmine“ (Tallinna Linnateater).
Priit Loog – tisler Engstrand lavastuses „Kummitused“ (Endla Teater).
Martin Mill – osatäitmised lavastustes „Once“, „Etturid“, „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ ning „Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi“ (kõik Ugala Teater).
Andres Mähar – Azdak lavastuses „Kaukaasia kriidiring“ ja Feliks lavastuses „Kirvetüü“ (mõlemad Teater Vanemuine).
Egon Nuter – Martin Lampe lavastuses „Kant“ (Tallinna Linnateater).
---
Egon jäi eelmisel aastal auhinnast ilma, aga ma ei saa aru, miks tema rolli "Enigma variatsioonides" siit puudu on? Nende kahe rolli jõuga oleks tema positsioon veelgi tugevam. Puudu on tegelikult veelgi parem roll möödunud aastast - Ott Sepp oma joodikust ja väikelinna maffioosnikust rolliga "Kirvetüüs". See oli nagu tuulispask, millega ta sellest teatriaastast selle sutsakaga läbi käis! Aga jah, žüriil on mingi teema ilmselt Kirvetüüga. Nad ei saanud selle headusest ning selle komponentidest aru. Andres Mähari puhul on see välja toodud, aga kui Andres Mähar, siis peaks siin vähemalt olema ka Veiko Porkanen. Arusaamatu. Mähar küll tõesti oli hea ka Kaukaasia kriidiringis, ent ka see Brechti tõlgendus Tiit Palu poolt on jäänud kaugelt liiga vähese tähelepanuta nominatsioonidejagajatel. Terve Kaukasuse mäestik oli pandud Vanemuise suure saali lavale ja näitlejad mängisid sellele ronides, selle otsas, selle jalamil, segatuna elusa ja väga vinge muusikaga ning Andres Mähar kannab üksi nende kahe superlavastuse lippu möödunud aastast! No vähemalt need on esindatud, kui veel üks tugevamaid tükke "Surmkindlad asjad siin elus", mis oleks pidanud vähemalt kuidagigi esil olema, on täiesti žürii radari alt läinud... ja seda võrreldes nii mõnegi nomineerituga... Antud juhul oleks pidanud Aarne Soro olema siin 5 seas sellest lavastusest. Priit Loog'i rolli ma pole näinud, selles suhtes sõna ei oskagi võtta. Aga minu jaoks on see 2 mehe võitlus - Tõnn Lamp, kelle kõrvalosa oli pärast Ott Sepa oma aasta tegelikult ka teiseks parim. Ja seda nii üldises plaanis kui ka näitleja enda arengus. See oli ikka tõeliselt suur positiivne üllatus, mille Tõnn Gorges pakkus! Karp jäi lahti! Ja Martin Mill eelkõige Saja-aastases ja Kui me nüüd ei sure's, aga ka Etturites (kuigi Etturites lõi Ringo nii kõvad lained, et ma ei jõudnud teistele piisavalt vaimustust jagada ja Once'is ma ausalt öelda Martini rolli ei mäletagi enam ja seal olid ikka teised tugevamalt esil - Priit ja Tarvo ja Jaanus eelkõige). Mina jah hoian eelkõige Tõnnile pöidlaid, aga natuke Millile kah.


NAISKÕRVALOSATÄITJA AUHIND
Mari Lill – Anne Marie lavastuses „Nukumaja, osa 2“ (Eesti Draamateater).
Liina Olmaru – osatäitmised lavastuses „See laps“ (Theatrum).
Anneli Rahkema – Nille lavastuses „Miks Jeppe joob?“ (Rakvere Teater).
Elina Reinold – Susanna lavastuses „Juudit“ (R.A.A.A.M.) ning Perenaine ja Anu lavastuses „Kauka jumal“ (VAT Teater).
Anne Türnpu – Teresa Stockmann lavastuses „Rahvavaenlane“ (Eesti Draamateater).
---
Eelkõige on siit puudu aasta parim naiskõrvalosa üldse - Piret Simson "Ööpiltnikutest". Kuid õnneks on teiseks parim nomineeritud - Mari Lill Nukumajast. Ja nii Anneli kui Anne on ka minu jaoks aasta lõikes nominatsiooni väärt! Ega ka Liina ja Elina kaugele maha ei jää. Liina isegi TOP10s ja Elina kasuks räägivad 2 tugevat rolli.
Kuigi siin on minu jaoks siiski üsna kindel soosik - Mari Lill! Tuleb siiski tõdeda, et Anne puhul on vaja esile tõsta tema just selle rolli eripära ning näitlejana mingit kõrgemat loometaset. See power ja energia oli tunnistamist väärt. Teisalt jällegi ka Anneli äge Jeppe-moor, kuidas see roll veel liikus jõulisest allasurutuks, oleneb kas vastane oli oma mees või teised :) Liina ongi kogu aeg lihtsalt väga hea ning sellepärast on raske tema Selle lapse osa võidu väärilisena hinnata. Kuigi tõesti tundsin midagi väga olulist eriti ühes tema karakteris siin ära, tegelikult kahes - siis kui ta labiilselt oma väikse pojaga manipuleeris ning siis kui ta laibakuuri oma arvatava õnnetuse läbi hukkunud last läks koos sõbrannaga vaatama... No tõeliselt vapustav. Ent näitlejameisterlikkus avaldub vast nö. mitte-karikatuurses mängus täiesti omaette tasandil ning sellepärast ma hindakski Mari rolli kõige tugevamana. Anne roll ka võibolla polnud mitte nii karikatuurne, kui ülejäänud kolme naise omad.


MUUSIKAAUHIND

Žürii: Kristel Pappel (esimees), Alvar Loog, Tiina Mattisen, Karmen Puis ja Jaanika Rand-Sirp.

Jüri Alperten – vene ooperi stiilitundlik ja sügavalt musikaalne tõlgendus (Nikolai Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsja“, Rahvusooper Estonia).
Oliver Kuusik – jätkuv vokaalne kõrgvorm ja kujundlik karakteriloome nüüdisooperites (Johann Voldemar Jannseni osa Alo Põldmäe kammerooperis „Emajõe ööbikud“, Tartu Uus Teater, ning Bernhard Schmidti osa Dominy Clementsi ooperis „Laser ja läätsed“, Nargenfestival).
Paul Mägi – nüansirikka ja mõjuva muusikalise terviku kujundamine (Giacomo Puccini ooperis „Madama Butterfly“, Teater Vanemuine).
Kristel Pärtna – eripalgeliste rollide hingestatud ja vokaalselt kõrgetasemeline esitus (Marfa osa Nikolai Rimski-Korsakovi ooperis „Tsaari mõrsja“ ning Julia osa Charles Gounod’ ooperis „Romeo ja Julia“, mõlemad Rahvusooper Estonia).
---
Jätan kommenteerimata, sest pole kahjuks neid töid näinud. Madama butterfly, Romeo ja Julia ning Tsaari mõrsja olid plaanis, aga nüüd lükkuvad need kaugemale tulevikku. Emajõe ööbikuid kõik kiidavad kui ühest suust.


BALLETIAUHIND

Žürii: Enn Suve (esimees), Tiit Härm, Age Oks, Oksana Tralla ja Tatjana Voronina.

Andrea Fabbri – Romeo lavastuses „Romeo ja Julia“, prints Siegfried lavastuses „Luikede järv“ ning Jeff lavastuses „Tramm nimega Iha“ (kõik Eesti Rahvusballett).
John Halliwell – Valge Küülik lavastuses „Alice Imedemaal“ (Eesti Rahvusballett).
Laura Maya – Julia lavastuses „Romeo ja Julia“, Stella lavastuses „Tramm nimega Iha“ ning Alice lavastuses „Alice Imedemaal“ (kõik Eesti Rahvusballett).
Raminta Rudžionytė-Jordan – Julia lavastuses „Romeo ja Julia“, Fermina lavastuses „Armastuse tango ehk aegade lõpus“ ning solist lavastuses „Lageda laulud“ (kõik Teater Vanemuine).
---
Nomineeritutest olen näinud ainult Lageda laulud ja Alice Imedemaal rollid ning need minu jaoks "aasta tipud" poleks ühegi kolme tantsija puhul. Mitte, et mul etteheiteid oleks. Kuigi kuidas Jevgeni Grib pole oma "tõuguga" nomineeritud, kuigi ometi oli see tema, kes Alice Imedemaal saalist kõige suurema ohooo kahina pälvis? Ei tea, pole neid teisi siintoodud rolle näinud.


TANTSUAUHIND

Žürii: Iiris Viirpalu (esimees), Henri Hütt, Leenu Nigu, Priit Raud ja Helen Veidebaum.

Mart Kangro – „Enneminevik“: emotsionaalselt ja kehaliselt läbitunnetatud lavastus, milles on ühendatud liikumine, tekst, ruum, aeg ja mälu (Kanuti Gildi SAAL ja festival „Moving in November“).
Helena Krinal – „Müra“: kõrgendatud pinge ja tugeva ansamblitunnetusega lavastus, mis avardab müra mõistet (ZUGA Ühendatud Tantsijad, Väike Objekt A, krinal | mansour ja Sõltumatu Tantsu Lava).
Kädi Metsoja – „tegeele“: tugeva tantsu- ja liikumistehnikaga lavastus, milles ühenduvad akrobaatiline osavus ja tänapäevane koreograafiline tunnetus (Kanuti Gildi SAAL).
Arolin Raudva, Mari-Liis Eskusson, Katrin Kreutzberg ja Alise Madara Bokaldere – „All That Goes Right“: sotsiaalselt kõnekas ja teravmeelne teksti- ja liikumiskeskne lavastus (Kanuti Gildi SAAL).
Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov – „Performance STL-is“: kontseptuaalselt tugev ja ühiskondlikke kitsaskohti tabav koreograafia, tervik, mis sulandab tantsu ja etenduskunsti (Sõltumatu Tantsu Lava).
---
Mart Kangro "Enneminevik"u eest "tantsuauhind? Häh? Teisalt kui Priit Raud on žüriis ja nomineeritakse Kanuti Gildi Saali tegemisi, siis endiselt tundub see ebausutav ja ebaaus! Võibolla on žüriis veel ebaaususi, aga ühest piisab ja kogu asja nullib ära, Sorry! Tean, et paljud on kiitnud Ruslani ja Artjomi Performance STLis... ise pole näinud, aga kui nii palju kiidetakse, siis vast on hea. Isiklikult hoian pöidlaid Arolin Raudvale ja Katrin Kreutzbergile, aga kahjuks seda mitte selle lavastuse jõul, vaid eelnevate põhjal ("All that goes right" on ka kiidetud, aga minul kahjuks ei õnnestunud näha). Kahju, et see nii segane omapojapoliitika kõrvade paistmine nii tugev on.


ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND

Žürii: Ott Karulin (esimees), Maria Arusoo, Alvar Loog, Leenu Nigu, Madli Pesti, Priit Raud ja Oksana Tralla.

Mart Kangro – „Enneminevik“ (Kanuti Gildi SAAL ja festival „Moving in November“).
Kadri Noormets – „mobiilsed definitsioonid“ (Tartu Uus Teater).
Kristina Norman – „Lighter Than Woman“ (Kanuti Gildi SAAL, Santarcangelo Festival, Läti Uue Teatri Instituut, Emilia Romagna Teatro Fondazione / projekt „Atlas of Transitions“).
Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov – „Performance STL-is“ (Sõltumatu Tantsu Lava).
---
Ma leian, et vigane pealkiri on sellel auhinnal. Aga ega nimi auhinda riku :) Kõik kiidavad mobiilseid definitsioone ja Performance STLis... ka siin on Kanuti Gildi Saali vedaja ise žüriis, mis paraku nullib nende nominatsioonide usutavuse ära. Enneminevik minule isiklikult pakkus pigem Mart Kangro sümpaatsuse ja mistahes asju ta teeb, need on huvitavad, kuigi peamiselt antud juhul tema persooni läbi. Lavastusena siiski pool täis (aga mitte pool tühi). Peale Ennemineviku ise kahjuks teisi nominente näinud ei ole, seega ei saa kommenteerida.


TEHNILISTE TÖÖTAJATE AUHINNAD

Žürii: Heigo Teder (esimees), Anu Konze, Jaanus Laagriküll, Rait Randoja, Külli Root, Margus Vaigur ja Mait Visnapuu.

LAVASTUST ETTEVALMISTAVA TÖÖTAJA AUHIND
Villu Konrad – Ugala teatri valgusmeister, kelle töö lavastustes „Once“, „Surmkindlad asjad siin elus“, „Ruth“, „Kuidas minust sai HAPKOMAH“ ja „Lotomiljonärid“ on andnud avara pildi tema loomingulisest paletist ja täpsest atmosfääritajust.
Krista Norden – NUKU teatri dekoraator, kelle suur töökogemus ning jätkuvalt värske käekiri on tõusnud säravalt esile lavastustes „Apelsinitüdruk“, „Momo“, „Röövel Hotzenplotz“ ja „Tõrksa taltsutus“ – detailsetest dekoratsioonidest võimsa seinamaalinguni.
Sander Põllu – VAT Teatri tehnikajuht, kelle kompromissitu lähenemine igale lavastusprotsessile ja etendusele on tõstnud ühe väiketeatri valgus- ja helikunsti taseme eeskujuks ka suurematele.
---
Kõik väärt nominendid. Ei oskagi eelistada üht teisele. Kahju kohe, et kõik 3 ei saa võita.


ETENDUST TEENINDAVA TÖÖTAJA AUHIND
Tõnis Järs – Vanemuise teatri valgusmeister, kellest on saanud suure maja uuenenud valguspargi asendamatu spetsialist, assistent külaliskunstnikele ja kindla käega valguskujundaja žanrist sõltumata.
Ivar Piterskihh – Endla teatri valgusmeister, väsimatu katsetaja valguse kujundamisel ja perfektsionist etendustel valgusrežii esitamisel, kes on omandanud erakordse kiiruse ja täpsusega suurema osa teatri repertuaarist.
Tuuli Raadik – inspitsient, kostümeerija ja rekvisiitor, kelle ennastsalgav tegutsemine Vaba Lava ja R.A.A.A.M.-i lavastuste juures ei jää märkamata kellelgi.
---
Eriti tuttav olen Ivar Piterskihhi viimase aja töödega, ehk siis need on tähelepanu äratanud. Teised 2 nime on minusuguse teatrikauge inimese jaoks võõramad.


HALDUS- JA ADMINISTRATIIVTÖÖTAJA AUHIND
Karl Kena – Ugala teatri trupijuht, kelle peenekoeline ja oskuslik planeerimistöö on aidanud siduda teatri masinavärgi ühtseks logistiliseks tervikuks.
Annika Land-Reisser – töötanud NUKU teatris korraldusjuhina ja andnud suure panuse festivali NuQ Treff arengusse, mille järel on tema tugi olnud hindamatu ka Kellerteatri loomisel ja edasiviimisel.
Siim Vahur – Tallinna Linnateatri fotograaf-operaator, kes on kujunenud väljapaistvaks teatrikunsti jäädvustajaks nii koduteatris kui ka mujal, jäädes ise kaamera taga alati märkamatuks.
---
Siim Vahurilt olen kunagi ise ka abi saanud, aga ka teised 2 nime pole võõrad, seega jätan kommenteerimata ning hoian kõigile kolmele pöidlaid.


REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND

Žürii: Anne-Ly Sova (esimees), Jim Ashilevi, Luule Epner, Laura Kalle, Valle-Sten Maiste, Arne Merilai ja Margot Visnap.

Ott Karulin – artiklisari „ÜKT“ ajalehes Sirp ja teised 2019. aastal ilmunud artiklid.
Madis Kolk – artiklid „Hetk, kus teadvuses on lühis“ (Postimees 14. VI 2019), „Ulakas Peetrus, kes teeb, mida tahab“ (Sirp 13. IX 2019), „Postdramaatiline stress ja „teatri“ traditsioon“ (Postimees 22. X 2019) ning teised 2019. aastal ilmunud artiklid.
Aare Pilv – artikkel „Inimese servad“ (Teater. Muusika. Kino 2019, nr 11).
Marie Pullerits – artikkel „Püha viha, mis ei lunasta“ (Sirp 1. II 2019).
Jaak Tomberg – artikkel „Koostööl põhineva ühiselu võimalikkusest“ (Teater. Muusika. Kino 2019, nr 6).
---
Aitäh žürii! Ometi on välja toodud ka tööd mille eest on kriitikud nomineeritud. Ja suurem osa neist oli tõesti hea lugemine! Paar neist ma vahetaksin küll välja, eriti oleks tahtnud näha siin Luule Epnerit nomineerituna tema artikli eest, mis ilmus veebruaris Teater. Muusika. Kinos "Uusi katsetusi kaasaegse tragöödiaga" http://www.temuki.ee/archives/2010 ja Pille-Riin Purje "Headuse kohutav kiusatus" märtsikuises Postimehes: https://kultuur.postimees.ee/6538107/headuse-kohutav-kiusatus
Antud juhul olen kahe vahel, kas Madis Kolk (ja nendele töödele lisaksin kõik emotsionaalsemat sorti sõnavõtud saates "Teatrivaht", saates, mis paraku käesoleval aastal on kuidagi täiesti ära vajumas - mõned pikad ühe inimese heietused tuleks suisa välja lõigata, selles kaob dünaamika ning üldse muutub kuulamine tüütuks, kui pole kriitikat või arvamust, "mis" on hea ja mis EI ole ning kasvõi ääriveeri, kuidas võiks. Isegi kui suurem osa ajast ma nõus ei ole arvamustega, oleks sellisel juhul huvitav kuulatagi.. näiteks Valle-Sten ajas mind marru Linnade põletamise kriitikaga, sest ma nägin hoopis midagi muud... ent emotsioonid on ägedad ja Madisega olen saates kõige tihedamalt nõus.) ja teiseks Ott Karulini artiklisari... kuigi kas see nüüd on õige koht selle nomineerimiseks... ma ei tea... järsku selles teatrimõtte kategoorias, mida iga aasta ei auhinnastata?  No igatahes loodan nendest viiest, et auhinna võidab Kolk või Karulin.


SALME REEGI NIMELINE AUHIND

Lastelavastuste auhind, mille võib saada kunstiliselt silmapaistva ja lastepärase töö eest nii lavastaja, näitleja, kunstnik kui ka iga teine lavastuse osaline.

Žürii: Kirsten Simmo (esimees), Iir Hermeliin, Kairi Kruus, Lennart Peep ja Anneli Saro.

Kaija M Kalvet – leidlik, mänguline ja keskkonnatundlik lastelavastus „Ernesto küülikud“ (Must Kast).
Vallo Kirs – energeetiline noortelavastus põletaval teemal „Kuidas minust sai HAPKOMAH“ (Ugala Teater).
Kristel Maamägi – fantaasiarikas, stiilne ja suurejooneline kunstnikutöö lavastusele „Momo“ (NUKU teater).
Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma ja Päär Pärenson – mänguline, kaasav ja mõtteringi avardav lavastus „2 + 2 = 22“ (ZUGA Ühendatud Tantsijad ja Sõltumatu Tantsu Lava).
Katrin Pärn ja Janek Savolainen – meisterlik lastelt lastele tantsulavastus „Klaabu“ (Teater Vanemuine).
---
Vist kõikidest tänavustest nominatsioonidest on mul vaatet kõige parem meel Kaija M Kalveti nominatsiooni üle! See oli tõesti aasta parim lasteteater ning vääriline võitma selles kategoorias! Vallo töö Viljandi lavakooli noortega oli ka väga tugev, kuigi selles lavastuses olid mõned apsakad ka sees (näiteks IT firma lahendus), aga oluline teema ning noortest nii hea asja väljasaamine tugeva näitejuhtimise või siis õige rollistatusega on tase omaette. Momo kunstnikutöö ja üldse kogu tervik (aasta parim videkujundus sealhulgas!) on ka nominatsiooni väärt, kuigi oleks ju võinud nomineerida ka lavastusteviku, ehk koos Mait Jooritsa tööga? Zuga vahva ja mänguline kogupere mäng oli nunnu, kuigi ma ise ei oleks seda vist nomineerinud... eriti kui kõrvale panna Tuhkatriinu võimsalt äge ja WestEndilikul tasemel kunstnikutöö, NUKU Apelsinitüdruk, VHK/Theatrumi "Ihnus", Piip ja Tuut Teatri "Kassid" ja Emajõe Suveteatri "Kadri"... Katrini ning Janeki Klaabu on mul kahjuks nägemata.


SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND

Auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing.

Žürii: Olav Ehala (esimees), Tauno Aints, Tõnu Kõrvits ja Ardo Ran Varres.

Kenn-Eerik Kannike, Kirill Havanski, Rauno Vaher ja Peeter Volkonski – originaalmuusika lavastusele „Eesti jumalad“ (Paide Teater).
Mingo Rajandi – originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastusele „Kontrabass“ (Eesti Draamateater).
Riina Roose ja Jaak Jürisson – muusikaline kujundus lavastusele „Kommuun“ (Tallinna Linnateater).
Aleksandr Žedeljov – originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastusele „Charoni koor“ (Vene Teater).
Veiko Tubin – originaalmuusika lavastusele „Dekameron“ (VAT Teater ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia).
---
Võib-olla kõikidest kategooriatest kõige raskem see aasta võitjat valida on just siin. Minu aasta lemmik muusikaline kujundus oli "Eesti jumalate" oma ja see on nomineeritud. Aasta parim originaalmuusika oli minu jaoks Aleksandr Žedeljovi muusika, aga mitte Charoni koorile (nägin ja "kuulsin" seda 2020, aga ka sellest hoolimata), vaid hoopis "Momo"le. Mingo Rajandi ise kehastus oma instrumendiks ja juba see väärib loorbereid - nii tugevalt kogu lavastuse osa, nii "tegelane" kui "muusika"... Kommuuni kreisilt kelmikas hümn naiste päevadele... ma ei tea, kas eelkõige just selle laulu jõuga nomineeritud, ent siiski vägev :) Ja laast, aga mitte liist Veiko Tubin ja tema pool muusikaliline Toikka "Dekameron" lavastuse laulude ja muusikapalett, mis samuti omalt poolt aitas luua seda lavastusterviku lahedust. Tõesti raske. Kuid kuna minu numero uuno ja veel muusikale live's trumme peale mängides (mul on nõrkus percussioni rõhutamise vastu), siis kõige tugevamalt seekord hoian laiendatud Paide boybandile pöidlaid!


PRIIT PÕLDROOSI NIMELINE AUHIND

Antakse teatrimõtte arendamise, teatriuurimusliku või pikaaegse teatripedagoogilise tegevuse eest.

Žürii: Lea Tormis (esimees), Kalju Orro, Kirsten Simmo, Peeter Tammearu ja Hedi-Liis Toome.

Heili Einasto – tantsuajaloo uurimine ja jäädvustamine ning pedagoogitöö Tallinna Ülikoolis; uurimus „Rahel Olbrei. Eesti tantsuteatri rajaja“ (2018) ning Mai Murdmaa isiku ja loomingu jäädvustamine raamatus „Teekond tantsus“ (2018).
Kristel Pappel – Eesti muusikateatri ajaloo põhjalik uurimine ning muusikateadlaste ja muusikute õpetamine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias; asjatundlikud uurimused Eesti saksa teatri ajaloost: „Muusikateater Tallinnas XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi esimesel poolel. Mozartist Wagnerini“ (1996) ning „Ooper Tallinnas 19. sajandil“ (2003).
Anne Türnpu – aastatepikkune missioonitundlik tegevus näitlejatöö, lavakõne ja hääletehnika õppejõuna Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis; pikaajaline Eesti ja teiste soome-ugri rahvaste pärimuse uurimine ja tutvustamine lavastustes ja lavakavades.
Jaak Viller – Vanemuise teatri ajaloo uurimine ja loomingulise arhiivi digiteerimine; raamatud „Kandiline Kaarel Ird. Dokumente ja kommentaare“ (2009), „Erich Kõlar. Kuulake ennast muusikasse“ (2012) ning Evald Kampuse artiklite kogumik „Teatrist. Vanemuisest ja vanemuislastest“ (2019).
---
Ei kommenteeri, kuna ei ole nende uurimustega ja sintoodud töödega lähemalt tuttav. Usaldan antud juhul seda žüriid :)


EESTI TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE ÜHENDUSE AUMÄRK

Antakse vähemalt 15 aastat erialast tööd teinud loovtehnilisele töötajale, kelle töö ja pühendumus väärib kolleegide hinnangul tunnustust.

Teet Ehala – Ugala teatri elav legend, kauaaegne lavastusala juht, kelle pidev uudishimu uute materjalide ja tehnoloogiate vastu, pedantne korraarmastus ja nõudlikkus on olnud eeskujuks järgmistele põlvkondadele.
Ester Kasenurm – Endla teatri kostüümiala juhataja, kellel on oma valdkonnas absoluutne nägemine ja kes suudab materialiseerida kunstnike visandite põhjal ka kõige hullemad ulmad.
Imbi Mälk – Vanemuise teatri valgusmeister, kelle pikaajalise töö taga peitub järjekindel õppimis- ja arenemistahe ning kes on olnud kolleegidele abiks ametisaladuste tundmaõppimisel.
---
Kummardan!

(üleval kasutatud foto on pärit tegelikult aasta parimast lavastusest, ehk Vanemuise "Kirvetüü"st - foto on pärit lavastuse kodulehelt.)

esmaspäev, 23. märts 2020

Lihtsalt, rõõmuks - Rakvere Teater


Kavaleht ütleb, et see on "kontsertetendus", ehk tegemist ongi etendatava kontserdiga, teatrit selle kõige vahel on, aga väga vähe, ehk siis piir kontserdi ja teatrietenduse vahel on väga hägune. On ju küll kontsertetendusi, kus vahele räägitakse, laulud on terviku teenistuses (näiteks Tallinna Linnateatri teatrilaulude teemalised lavastused ja mitmed muud "kontsertetendused", kus käiakse üle kellegi loomingust, mingist ajastust või on mingi muu siduv ja/või läbiv joon "etendusel" ning kui tegemist on sõnateatriga ning näitlejatega, kes seda esitavad, siis kasutatakse ka ohtralt teksti, ehk juttu ja lugisid laulude vahele. "Lihtsalt, rõõmuks" seda eriti ei paku. Pisut näitlemist ju on, aga tegevuste vool on seosetu. Alguses tullakse kokku ja hakataks nagu kontserti tegema, aga sellega terviku- või loo koorumise taotluses piirdutakse.

Suuremas osas laulud on eestikeelsed ja mitmed neist humoorikalt hoogsad. Need on ka kõik vahvad ning siinkirjutaja jaoks tõesti sõna otseses mõttes "rõõmuks". Ent on ka võõrkeelseid laule... muide lauljate inglise keelest sai selgelt aru, et esitajateks on eestlased, aga no eestlased võivadki eestipäraselt laulda ingliskeelseid laule... Mitmed laulud olid kurva alatooniga, mis ei lähe jällegi pealkirjaga kokku... Segane värk. Porisengi pigem, sest oleksin olnud "rõõmsam" kui kõik oleks eestikeelsed ja rõõmsad või kelmikadki laulud või kui oleksin nende valikust või terviku taotlusest aru saanud.

Lihtsalt, rõõmuks, oli Oleg Titovi seatud liikumine ja see pakkuski minusuguse "danzumehe" jaoks (vähemalt esietendusel) suurima elamuse. Teisalt jällegi näiteks Caetano Veloso "Cucurrucu paloma", mille ise avastasin aastaid tagasi ühest Almodovari filmist, pakkus küll selles mõttes toreda üllatuse, et Madis Mäeorg esitas seda nii, et jõudis hingeni ning pole laulu juba pikemat aega juhtunud kuulma, ehk pakkus armsa ja teatud mõttes ka "rõõmsa" taaskohtumise, kuigi ka see on ju kurva tooniga laul, ehk siis mitte otseselt kõikidele nö."rõõmuks"?

Teise vaatuse alguses natuke hakati jutustama ka laulude ette ja vahele, luues aastaarvudega tausta. Ehk mis maailmas selle laulu ilmumise ajal toimus... näiteks siis kui Ülle Ulla laulis "Misty town"i... Tekkiski juba loottus, et no nüüd läheb "etenduseks" ka, aga kahe lauluga see jutupool kahjuks kadus. Huvitav, kas esietendus tuli liiga kiiresti kätte ning ei jõutud seda valmis? Või tõesti oligi plaanis eriliselt sisuliselt läbimõtlemata lõbutseda, lauldes laule, mis tegijatele meeldivad ja nõnda võiksidki ka läbi tegijate selge naudingu ka vaatajatele naudingut pakkuda?

Minu kõrval istunud lahkusid vaheajale arutades, et oleks oodanud natukenegi mingit "sisu". Vaheajalt nad tagasi ei tulnudki... Kuigi minu arvates ega see nüüd elamusena "halb" ei olnud. Päris meeleolukas kontserdiõhtu. Silja Miks'i vahvalt koomilised särtsumised süstisid "etendusele" elu ning ajasid muigama. Teisalt jällegi kui võtta numbritena kontsert kokku, siis saab järgneva:

5 meest, 1 naine.
2 vaatust, 20 laulu.
1.vaatus 38min, vaheaeg 33min, 2.vaatus 28min.
Rakverre kaugemalt sõiduks on seda tsipa vähevõitu, aga kui selle kontserdiga kusagile kodulähistele teater tuleb, siis tasub pettumuse vältimiseks mitte oodata "etenduse" poolt nii väga ja minnagi vaatama "kontserti". Nii võib puhtalt nautida ja üllatuda vastupidiselt - sealt saab natuke rohkem kui lihtsalt kontserdi.

Kunstiliselt pakkus ka nii mõnegi silmipaitava vaatepildi. See kuidas valgus (valguskunstnik Roomet Villau) puu okste vahelt (kunstnik Kristi Leppik) maagiliselt lavale paistis ja Silja Miks oma sätendavrohelise kleidiga lava kaunistas. Silja jõuab selle kontserdi jooksul olla 100 erinevat naist laval (mh. ka Teele - vt. foto üleval). Tal on ju vaja tasakaalustada üksi naisena 5 meest! :) Kuigi eks ka mehed on kõik siin nö. rõõmuks. Madist juba mainisin (multitalent mängib ka löökpille!), aga Imre Õunapuu muudab mistahes Rakvere Teatri etenduse vaatamisvääriliseks (ja see pole erand) ning olen kindel, et sulatab oma kitarriga nii mõnegi naise südame, Margus Grosnõi lustib laval sajaga ja nakatab sellega ka publikut kaasa lustima, Vootele Ruusmaal on üks soololaul, mis lööb pahviks ka kõige muusikakaugemad kontsertetenduste vaatajad ja Teno Kongi on teatrilaval uus tutvus, kes on siin üks "bändiliikmetest", kuid on muusikuna muusikalist poolt eriliselt hästi toetamas ning kooshoidmas.

Kokkuvõtteks jätan seekord elamuse numbrilise hinnanguta. Mitte sellepärast, et see nii madal oleks, vaid tegemist pole teatri, ega isegi muusikateatriga võrreldava etendusega. Kontsertetendus, mnjah.. okei. Kuid see ei vähenda tõsiasja, et Rakvere Teatri lavajõud on kahtlemata musikaalsed ning kui seda kontserdina võttagi, siis on see torede ja vahvate lisanditega... Kuigi ikkagi lauludevalik ja tervikutaotlus paneb õlgu kehitama - miks üks või teine... oleks ju näiteks nii põnev olnud teada saada, kuidas need lood tegelikult siia etendusse jõudsid (tegemist on lavastusega, mis valmis rühmatööna). Näiteks kui keegi, kes Veloso laulu valis, avastas selle ka Almodovari filmist, oleksin mitu sammu hetkega lavastusse veelgi sissepoole astunud... aga kui mitte, siis kus kohast huvitav ja ikkagi kes, kas Madis ise?
Kui tõesti "lihtsalt, rõõmuks" seda kõike võtta, siis polegi vaja süüvida detailidesse ning lihtsalt rõõmuks ahmida pakutavat kui miskit, mida tegijad tahavad jagada. Lihtsalt. Rõõmuks.


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Kalev Lilleorg):

LIHTSALT, RÕÕMUKS

LAVASTUSMEESKOND

Lavastus on valminud rühmatööna
Idee ja teostus Toomas SuumanSilja MiksMargus GrosnõiMadis MäeorgImre ÕunapuuVootele Ruusmaa (külalisena), Teno Kongi (külalisena)
Kunstnik Kristi Leppik
Liikumisjuht Oleg Titov (Ugala)
Valgus Roomet Villau

Kontsertlavastus
Kuidas kirjutada laulu? Muusika ja sõnad, mis muud. Kuidas kirjeldada laulu? Muusika, sõnad, keel. Laulja, kes laulis seda laulu esimest korda, tookord? Laulja, kes laulab sedasama laulu nüüd, selsamal hetkel? Kuulajad, kes tookord kaasa laulsid? Need, kes praegu kuulavad? Aeg, mis jääb nonde laulmiste ja kuulamiste vahele? Mälestused, igatsused, eluajad? Ei tea. Vahest on lauludega nõnda, et neid peab lihtsalt laulma.
Täna me laulame. Teile. Lihtsalt rõõmuks.
Esietendus 21. veebruar 2020

kolmapäev, 11. märts 2020

Anne lahkub Annelinnast - Tartu Uus Teater


Kahe inimese vahelises suhtes on mõistagi kaks osapoolt. Võrrand, milles on kaks muutujat. Kaks muutujat, mis teineteist küll mõjutavad, ent (tavaliselt) pole tingitud teineteisest. Mõlemad on oma egoga. Mõlemad (nagu normaalsetes suhetes ikka) elavad oma elu ja lähtuvad eelkõige iseenda nabast. Kuid kas tõesti alati ja igas suhtes ikka peaks see nii olema? Mõlemad suhtemuutujad on tihti tegurid ka teistes suhtevalemites ning nõnda mõjutavad nendega tehted ühes võrrandis ühtlasi ka mitmeid teisi võrrandeid ja seeläbi muutujaid.

Ivar Põllu värskeim autoriteater on üks näide sellisest suhtest, kus ühe ego on liiga suur, et mahtuda suhtevalemisse. Millise ja mis suhtega üldse on tegemist, seda lahkab auteur oma teoses nagu sibulat - kiht kihi haaval... vaikselt liikudes tuumani. Iga siiru ja viiru järel paljastuvad uued ja uued kibedad ja teravad tõsiasjad, mis lugu edasi kannavad, kuid tegelik suhe saab selge(ma)ks alles lõpus.  Teekond selleni avab laval tegutsevat kahte inimest ning nende suhtumist ellu ja teise inimesse. Ühtlasi mitte ainult neid kaht inimest, vaid ka nende stereotüüpe. Äratundmised on paratamatud ja tänu sellele tõmbab see lugu ning need karakterid endasse ning oma suhterägastikku kaasa. Kaasa mõtlema nendele inimesele, aga ka teatavas mõttes üldse otsustele ja valikutele, mida me oma elu teeme ning kuidas kõik tegelikult mõjutab palju laiemat sotsiaalvõrgustikku, mis iga inimesega kaasas käib. Ja nagu ikka, inimesed teevad vigu, me kõik teeme. Mõningaid vigasid me tahame parandada, mõningaid mitte, mõningaid me ei suuda, isegi kui tahaksime. Mõnda asja oleme võimelised andestama, mõnda mitte, mõnda oleme võimelised, aga ei taha, mõne andestamiseks ei anta meile võimalustki.

Tasub hoiduda lugemast selle lavastuse kohta midagi enne kui endal vaadatud, sest siis on kõige kindlam, et ohhoo-efekti keegi ära ei riku! Selles näidendis nimelt on tekst, mille sisu kohta eriti midagi rääkida ei saa ja ei tohi, sest iga paljastamine võib rikkuda elamuse. Sellepärast soovitaksin eelkõige üht võrdlemisi mittepaljastavat ja oi kui tabavat ning head isutekitajat, mille pakuvad kammerliku lavastuse 2 näitlejat ise ERRi kultuuriuudistes. Kellest see lavastus ikkagi on? Naisest, kes on mahajäetud või mehest, kes justkui naudib oma poissmehepõlve, kuigi üksi olla ka ei soovi? Mnjaa, siin tuuakse nii mitmedki naiste ja meestevahelised olemuslikud eripärad ja erinevused välja. Pakutakse inimpsüühika ära-, häbi- ja kaasatundmist. Ja kes... või hoopis mis(?) on pealkirjas viidatud "ANNE"? :)

Tartu Uus Teater pakub mahlase suutäie väga head eesti uut dramaturgiat. Auteur Ivar Põllu kirjutatud/lavastatud... Seda on saanud juba päris pikalt oodata, sest Ivar on juba mõnda aega pühendunud teatrimaja rahakogumisele ja no kus Sa siis lood, kui tuleb tegeleda kōige muuga...
Aga see ootus tasutakse siin selle suhte anatoomiaga. Prantslastel vōib ju olla oma Zeller, sakslastel oma von Mayenburg ja leedukatel Ivaškevičius, aga meil on PÕLLU, kes (nagu ta tõestab ka selle Annelinna-looga) ei jää eelmainitutele oma konstrueerituses, sisukuses ning oskuslikus trikitamises alla!

Kristiina Põllu on kunstnikuks ning see lava äratab kamaluga kõiksuguseid assotsiatsioone. Kohe saali sisenedes paneb mõtted tööle. Esimene assotsiatsioon on ilmne - magala kokkupressitud kuubik. Selline sobib ilmestama niisama hästi annelinna kui lasnamäed... keset lava väike ümar sügavik, millest läheb redel taevasse... justnagu need magalate viimaste korruste mustaks värvitud redelid, mis viivad üles katusele... Ka siin käib tegelane seal sedakaudu suitsetamas... Mees nimelt on igasuguste pahedega... on juba selline, kellele autor armu pole heitnud... Kuid Märt Avandi oma mänguga annab talle jällegi mõnevõrra sümpaatsust ning see tekitab konfliktse tunde selle tüübi suhtes. Eriti vaadates seda koos naisega - vandeseltslaslikult oleks ju vaja võtta mehe pool, kuigi antud juhul on seda raske teha... Ja ometi... ning ma ei usu, et teise mehena, vaid pigem elutarkusest, saab temast ja tema valikutest aru. Ta tahab elada sellist elu. Ja kas mitte igaühel pole õigus seda teha? Olgugi, et see võib nii teistele kui ise seda taipamata ka iseendale haiget teha? Intrigeeriv.

Kuid lisaks hakkas see lavakujundus järsku tööle minu jaoks hoopis mikroskoobina. Mäletad kooli bioloogiatunnis, kui tuli võtta klaasist ristküliku-kujuline plaat, sellele panna sibulakihi tükike ning väike kileruut peale ning siis preparaat mikroskoobi vahele. Just samamoodi on ju see suhe siin "pandud mikroskoobi alla" ning seeläbi paljastuvad need tegelikud rakukujundid... kui õigesti mäletan, siis sibulal on see naljkas, nagu telliskivisein. Suhtel, aga märksa siiruviirulisem...

Siis jälle viib lava mõtted sellele, et ühel hetkel, nagu siin, hakkaksid nagu seinad ja lagi koomale tõmbuma. Nagu suhtes võib tekkida tunne, et järsku jääb kitsamaks - hingamisruum ahtamaks... siis on vaja seda redelit, mille kaudu kasvõi ajuti korraks välja ronida, et õhku saada... Redelitpidi saab "tagasi", aga kas suhtes selline redel on alati võtta, midamööda saab nii üles kui ka alla? Teisalt kogu see kokkupressitus muudab kahe tegelase mängu veelgi kammerlikumaks. Ja kuna tegemist on "stuudio-korteriga", siis tegelikult oma minimalistlikkuses töötab ka täiesti vabalt sellisena! Stiilne.

Kuid sellesse kunstniku loodud "ruumi" tekitab valguskunstnik Rene Liivamägi juurde enda "lisanditega" igasuguseid erinevaid tundmusi ja lahendusi. Kord huvitavalt sümmeetriliselt annab omakorda juurde kliinilisust (mis muuhulgas ühtlasi kinnitab "mikroskoobiteooriat") või siis hoopis lavaruumiloovalt, näiteks ühes nurgas avatud uksele viitava valgusega tekitab illusioone.

Märt teeb siin senise teatriaasta parima meespeaosa ja ega Maarja Mitt-Pichen talle alla jää, aga väga häid naispeaosasid on see aasta tulnud juba mitmeid. Maarja tundub, et sobitub oma rolli liigagi hästi - autor olevat kirjutanudki rolli just teda silmas pidades ning just näitlejatöö-mõttes jäävad Maarja puhul võib-olla just seetõttu üllatused tulemata. Võib-olla autor kirjutas meesrolli ka Märti silmas pidades, kuid temalt siiski on tajuda selliseid üllatuslikke lisandeid oma tegelaskujule, mis tekitavad tunde omanäolisese tüübi mängulisusest. Kuid palun mitte valesti mõista, Maarja loodud naine on selle eest nõelteravalt täpne psühholoogilisrealistlikus mõttes - see naine on oma igas ilmes, igas sõnas, igas liigutuses ja žestis päriselt olemas. Sellepärast on nii lihtne just temale kaasaelada ja -tunda, vastupidiselt Märdi loodud mehele. Ühel on tugevalt juured argipäevas, teisel nädalavahetuses, üht kastab eneseteadlikkus, tema taustsüsteem - roll ema ja tütrena ning etendajana, teist kastab vabadus, impulsiivsus, ANNE?!

Hinnang: 4
Tõeline nauding vaadata ja kaasa mõelda. Avastada ja üles leida. Tõmmata paralleele. Kaasa tunda ja hukka mõista või siis hoopis proovida mõista... Inimeste teed ei ole kunagi sirged. Me ei tea isegi alati iseenda järgmist otsust ette, sest palju on hetkes ja sellest tingitud oludest kinni, aga veel vähem teame teise inimese valikuid. Selles mõttes muudab see kõik teised inimesed lõpuni ebausaldusväärseks. Jah, võime eeldada, oodata, et kui ise oleme, siis on teine ka... kuid me ei saa selles lõpuni kindlad olla. Seda ju tegelikult mistahes suhtes... isegi tööl... See on ju muidugi imeliselt ilus kui siiski nii on, et vastastikune toimib - sellel baseeruvad ju nii abielud kui sõprused kui ka kõik muud toimivad suhted... aga kui see siiski nii ei ole... kui kaugele võib nihutada andeksandmise piirid? See on suheti erinev. Väga põnev oli seda - ühe mehe ja ühe naise "suhet" avastada, sest kui stseenivõrra liiguti ühes suunas, tuli stseenivahetus ja ühtlasi pööre - nii stseen ise kui see pööre paljastasid midagi ning siis liiguti edasi mööda järgmist stseeni kuni taas avastasid, et said mida uut teada nii sellest stseenist kui ka järgmisest pöördest... ja nii need siirud ja viirud siin selgendasid seda kõike, mida need kaks inimest läbi elavad ning on elanud. Millised mõtted neid juhivad ja kuhu nad oma eluga praeguses hetkes välja on jõudnud. Niimoodi "mikroskoobi all" annab see võimaluse anda hinnanguid... ja seda nii nendele tegelastele kui ka iseenda suhestumisele teiste valikutesse. Paraku võib siiski ühe valik olla teise jaoks paratamatus.

Autoriteater selgelt ruulib tänavu! Soovitan!


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi tehtud fotod):

ANNE LAHKUB ANNELINNAST

Nostalgiavaba draama

Igas suuremas linnas on see kuulus betoonpaneelidest magalarajoon,
milles asuv korter oli kunagi uue ja parema elu sümbol. 
Kunagi oli sinna pääsemine samm õnne poole, tänaseks aga...
Ühes sellises paljudest korteritest kohtuvad mees ja naine.
Me kõik arvame teadvat, mis saab edasi. 
Aga mida me üldse teame inimestest enda ümber?

Laval

Autor-lavastaja

Kunstnik

Valguskunstnik

Esietendus

22. veebruar 2020

Kestus 

1h 30min


laupäev, 7. märts 2020

Emantsipatsioon - NÖFF - Naiste Ööde Filmifestivali avamine


Eile sai alguse Naiste Ööde Filmifestival, ehk lühidalt NÖFF!

3 päeva huvitavaid filme Raplamaal. Toimub juba teist aastat järjest. Raplamaal on nii vinged ettevõtlikud naised, et kui midagi ette võetakse, siis see ka ära tehakse! Olgu või filmifestival! Ja nagu ütles selle aasta festivali nõustaja Maria Avdjuško oma kõnes, ei ole ka mina näinud glamuursemat filmifestivali avamist- naistel maani kleidid, soengud ja meigid, meestel kikilipsud ja ülikonnad! Parfüümid lendlesid õhus ning sellisesse avapauku sobis ideaalselt ka üks teatrietendus!

Nimeks sellel “Emantsipatsioon” ja lavastajaks Maili Metssalu. Laval teiste hulgas ka Viljandi lavakoolist kursaõde Ragne Veensalu, hundid ja ürgnaised. Lugu on tōukunud raamatust “Naised, kes jooksevad huntidega” ning tõesti laval on nugade ja huntidega girlpower. Ürgnaise säilitamise tähtsusest ja vajalikkusest. Mis siis sellest, et ajad muutuvad ning naised ajaga kaasas käivad- ürgnaine peab alles jääma! See toidab meie naisi ja nende naiselikkust. Publikus kutsus esile suurima naerupahvaku kui “nōukogude naise” ajajärguni jõuti... eks nüüd distantsilt on selle üle hea naerda kah :) Sellises kontekstis ei häirinud üldse, et laval ka paljast naiseihu näidati- see sobis kui valatult. Ja kui veel nii esteetilised vormid sellest- üks tänapäeva kaunitar ja teine peatselt emaks saav ürgnaiselik ja hundimaskiga- vau!

Sõna võttis ka festivali juht ja ideeautor Katrin Klaebo ning tema jutust jäi mulje, et festival alles kogub oma hoogu ning teine ei jää ka kolmandata!

Pärast teatrit, milles oli muide ka vinge muusikaline kujundus(!) ning osa publikust aplodeeris seistes(!), jätkus õhtu avafilmiga, milleks seekord üks briti/iiri dramöödia “Uuele ringile”, 44-aastasest naisest, kes järsku rasedaks jääb. Täna, kell 14:45 muide on tulemas väga huvitav film Hiina ühe lapse poliitikast (filmi juhatab sisse “Minu Shanghai” raamatu autor Anneli Vilu) ja muudki. Tasub netist kava üles otsida ning täna Raplat ja homme Märjamaad külastada :)