Danzumees

Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, detsember 08, 2016

Teisest silmapilgust - Tallinna Linnateater



Kõigepealt pean hoiatama, et lavastusest kirjutada ilma suurte spoileriteta on praktiliselt võimatu. Kui Sul on plaanis minna tükki vaatama ja Sa ei tea midagi selle vormist ja sisust, siis palun iseenda huvides, ära loe järgnevat teksti...

Kuigi praeguseks hetkeks vist pole enam eriti palju neid, kes ei teaks, et etendus sisaldab ka bussisõitu. Ka mina olin seda kusagilt juba ette kuulnud, seega ei tulnud see üllatusena (teatrikaugetele sõpradele, kelle kaasa lohistad seda vaatama, pole samuti mõtet üllatust rikkuda). Kuigi pole ju tegemist esmakordse bussisõiduga teatrietenduse raames. Ka näiteks eelmisel suvel sai seda teha Tartu Uue Teatri Odysseia rännakutel osaledes... tookord muidugi mööda Tartut. Linnateatri ja Vene Teatri ühisprojektis oli see küll vaid üks sõit punktist A punkti B, mitte vahepeatustega, nagu Odysseia puhul ja ajalises mõttes oli see napp kolmandik kogu "lavastusest". 

"Teisest silmapilgust" -tüki parim osa minu jaoks oligi selle esimene osa, ehk bussisõit. 4 Vene Teatri näitlejat (need, kes alustavad oma teatrielamust Vene Teatrist, nemad sõidavad koos Linnateatri näitlejatega) pidasid monolooge samal ajal kui tavaline liinibuss sõitis mööda Tallinna tänavaid. Näitelejad rääkisid (eestis elavate venelastena) lahti oma esimesed kokkupuuted mõiste ja mõttega Eestimaa, eestlased, eesti keel ja eestlus. Kõik 4 monoloogi olid huvitavad ning head, aga kõik omalt pinnalt, nagu isiklikud kogemused ikka, aga seega ka erinevaid emotsioone ja tundeid tekitavad. Ühe puhul tuli heldimus (Saša), ühe puhul ärritus (Tanja), ühele elasin kaasa (Sergei) ja ühega samastusin ehk leidsin mingeid paralleele (Dima), muidugi lisaks nendele siinmainitud tunnetele, oli neid tundeid märgatavalt rohkem erinevate juhtumuste ja aspektide ja suhtumiste kohta....  Ent mis peamine, kõik monoloogid olid huvitavad ja mõtlemapanevad ning kuigi ma ei tea, kas need olid väljamõeldud või mitte, siis mõjusid ehtsatena ning ma jäin uskuma, et nad tõesti jutustasid enda kogemust (heade näitlejatega ju muidugi ei või alati kindel olla :) ). 

Kui kohale jõudsime ja algas teine osa, olin meelestatud millekski tõsisemaks ja huvitavamaks, aga lahti läks kahjuks rohkem komejandi valda liigitatav komöödia, kus anekdootlikud lühilood meie kahe rahvustaustaga inimeste kooselamise kohta siin ühises riigis järgnesid ridamisi üksteisele, nagu Baskini anekdoodinurk päevalehes. Suurem osa neist anekdootidest mind eriti sügavalt ei puudutanud, eriti midagi uut teada sealt ei saanud, ainult näitlejate mängu sai nautida. Anu taevalikku diktsiooni, Liisi siirust ja suuri säravaid silmi, Märdi hoogu ja Veiko omapäraselt lahedat komöödilist olekut ma tundsin/teadsin juba varasemast, aga kummalisel kombel läks Vene Teatri näitlejate puhul tööle see alatajuline hinnanguliste suhtumiste paralleelistamine, ehk millisena nad inimestena mõjusid oma monoloogidega varasemalt bussisõidu ajal, nii meeldisid nad ka näitlejatena. Kuna bussis meeldis mulle Saša jutt ja olek ja suhtumine kõige rohkem, siis meeldis ka tema mäng laval minule lausa mäekõrguselt huvitavamana kui tema kolleegide oma. Tabasin end mõtteliselt küsimuselt, et kas sellel on ehk midagi pistmist sellega, et ta oli ainus neljast Vene Teatri näitlejast, kes oli sisserännanud. Teised näitlejad olid Eestis sündinud, aga ometi oli just Saša see, kelle eesti keel on teiste omast parem ja ilusam... Kui, siis ainult alatajulise mõjuna, millele loogilist seotust ma teadlikult küll ei oska tuua. 

Pean tunnistama, et minul pole oma elu jooksul venelaste Eestis elamise vastu kunagi midagi otseselt olnud. Lapsena olid emal venelannadest paar sõbrannat, kes olid küll hoopis teistsuguse kultuuriga kui suurem osa meie peretuttavatest, aga nad olid sellepärast erilised ning minule meeldis alati nende juures külas käia ja nende pere lastega mängida. Lisaks on mul venekeelsete seas ka muidu sõpru ja kolleege olnud. Ja kuigi jah mingit pidi on nad minu jaoks „venelased“, on need siinelavad venelased siiski ka eestlased. Tegelikult Tanja, kelle jutt natuke mingitest kohtadest bussis ärritas, tegelikult jutustaski kõige avameelsema ja julgema loo (see isegi lõikas valusalt hinge, kuigi lapse aruga öeldud - kui ta 4 aastasena ütles oma emale, et kahju, et Eesti on nii ilus. Aga kahju, et eestlased Eestis elavad... noor stalinistlk mõtleja, olgugi, et ju ta praegu vist enam nii ei mõtle...) Meeste jutud olid ikkagi rohkem sellised nunnumad ja eriliste teravate nurkadeta. 
Ühe ärritava faktor tahan veel eraldi siinkohal ära mainida, et kui venelased räägivad, et neile meeldib eesti kultuur ning toovad sellest näiteid, siis ei maksa ikka mainida kirjanik Andrei Hvostovi selle näitena. See pole puhas eesti kultuur mida Hvostov esindab. Temaa kirjutised ja ütlused on samuti olnud tihti lausa provotseerivalt anti-eestlaslikult ärritavad.

Kuna mu enda vene keel on täitsa okei, siis need laval mängitu pidevad tõlkimised häirisid, kuigi seda tõlkimist oli igati üritatud lavastada tegevuse sisse, aga minu jaoks panid teksti voolavuse kõigest hoolimata natuke lonkama. Naljad minu jaoks nii eriti naljakad ei olnud, kuigi kuna neid anekdoote oli tõesti palju, siis muidugi mõnede sketšide peale muigasin küll. Samas, tundus olevat palju inimesi, kellele näis see kõik vägagi nalja tegevat ning ajuti saal lausa rõkkas naerust. Kaldun küll arvama, et naerjate puhul oli tegemist noorema vaatajaskonnaga või nendega, kelle kokkupuuted vene keelt rääkivate inimestega on olnud vähesemad. Kuna läbivat joont lavastusel ei olnud (peale üldisema integratsiooni-teema enda), siis karaktereid ka ei olnud/tekkinud või noh, olid ju muidugi tegelased, aga nendega jäi kontakt saamata. Erinevaid karaktereid oli lihtsalt nii palju ja iga karakter sai vaid lühiajalise tähelepanu.

Ühele intrigeerivale küsimusele, mille tegijad lavastuse kodulehel tõstatasid ning mille vastust läksin otsima/kuulama, sellele ei saanudki vastust: Kui kõik vene emakeelega inimesed homme ära sõidaksid, kas siis oleks Eesti parem paik? Iseenesest tobe küsimus, aga huvitav mõttemäng ja mõttemänge ühte või teistpidi oleks ju antud teemal terve pikk nimekiri ja minu jaoks olekski tükk olnud palju parem kui oleks mindud seda teed, et neid küsimusi tõstatada ja üritada erinevaid vastuseid kõrvutada ning leida vastu ja pooltargumente ning need tervikuks siduda. Aga see oleks olnud juba hoopis teine ja hoopis teistsugune etendus. Sedapuhku siis jäi peale selline lihtsake naljamäng.

Kui mõni aasta tagasi oma venekeele-suhtuskursuse õpetajalt (kes oli venekeelne) küsisin, et miks kõik Eesti vene juurtega inimesed Savisaart austavad ja fännivad, siis ta ütles, et Savisaar on lihtsalt ainuke arvestatav jõud Reformierakonna (ta ütles küll konkreetselt toona Andrus Ansipi) vastu. Vene erakondadel pole lihtsalt Eestis piisavalt mõjujõudu. Eesti venekeelseid solvas hinge põhjani nende meelest "Ansipi" ainuisikuline pronkssõduri eemaldamine. Võrrelduna eestikeelsetega, kes ju ei näe seda mitte eemaldamisena, vaid lihtsalt kesklinnast kujule sobilikumasse kohta toimetamisena. Venelased peavad pronkssõdurit fašistide vastu võidu tunnuseks ja nad ei mõista, ega austa eestlaseid, sest me ei tunnista seda kuidas nemad, ehk venelased meie riigi "vabastasid" fašistidest ja päästsid meid fašistide küüsist ja meie ei suuda seda näha läbi nende silmade. Samas kuidas see Eesti ikkagi Nõukogude Liiduga liideti?! Ja kas mitte Stalini soov teha eestlastest venelased ning hävitada eesti keel maamunalt polnud just nimelt see fašism, mida me eestlased oma pealinna kesklinnas pühitseda lasta ei soovi? Õnneks on nüüd paljud siin elavad venekeelsed eestlased ka jõudnud nii kaugele, et mõistavad, mis meid eestlaseid selle kogu asja juures kõige rohkem ärritab. Samas on nemad, suure rahvuse osana tõesti, nagu ka Tanja tükis ütles, harjunud tundma end suure, targema ja tugevamana, aga praeguses Eestis on nad hoopis vastupidises olukorras ja see võib muidugi tunduda inimeste sisemaailmas segadust tekitav ja iseenda sisemisi konflikte on ju raske mõista ja veel raskem aktsepteerida. Ka sellele oleks tahtnud juttu juurde või mõttearendusi.

Huvitav nüanss või mõttearendus oli ka see, et Eesti venekeelsed eestlased tänapäeval tahavad, et siin oleks Eestimaa ja mitte, et me oleksime osa Venemaast. Kaugeltki mitte kõik nad ei ole Putini-kummardajad, see on jällegi eestlastepoolne madalalaubalisus nii arvata. Kusjuures neid peetakse Eestis venelasteks "keele pärast", aga Venemaal eestlasteks "keelest hoolimata"...

Võibolla üks naljakamaid argumente, mis tekstis esitati oli see, et venelasteta oleks Eesti „igav nagu Soome“... jälle üks endast heal arvamusel ja paremaks pidava inimese lause... muidugi kelle jaoks mis "igavus" tähendab... usun, et ükski eestlane ei taha seda vihameelt ja konflikte, mida kogu olukord on aastakümneid tekitanud... Sellelt pinnalt oleks võinud jätkata mõtet, et Soomes kõlaks see lause, et ilma eestlasteta, oleks Soome igavam kui mõni kolmas riik... Usun, et nii mõnigi soomlane ärrituks sellest ütlusest tundes, et eestlased on nende maal nii mõnegi töökoha ära võtnud või joovad, laaberdavad ja varastavad seal... Millest selline „syntax error“ kolme riigi jadasuhtumises? Või miks me oleme nii eraldatud ühes riigis? Kõik 4 Vene Teatri näitlejat andsid ka mõista, et ega neil eestlastega kokkupuudet eriti ei ole, elavad ikkagi oma venekeelses kogukonnas, kuigi näiteks Saša mainis eraldi, et tema küll tahaks eestlastest sõpru... Noh, Saša – siin oleks Sulle üks J Samuti ju eestlased elavad oma kogukonnas ja on lihtsalt mõned erandid mõlema kultuuritaustaga inimeste seas, kes ka teist keelt väga hästi valdavad ning seega ka segunevad. See tuli bussijutust selgelt välja, et see keelebarjäär ongi kõige suuremaks takistuseks. Mugav on ju ikka öelda midagi kui tead, et see, mida teine kuuleb on ühetimõistetav ja kui ongi kahetimõistetav, siis see ongi taotluslik ja teine saab sellest aru kas siis naljana või nii kuidas see arusaamiseks on mõeldud ütleja poolt... Oh kuidas oleks tahtnud selliseid sügavamaid mõttearendusi sellest tükist saada...

Hinnang 2+ (bussiosale hinnanguks vähemalt 4, lavaosale 2 kandis, kokku seega siis rõhuasetusest johtudes selline hinnang tervikule. Ma ei saanud sellest teisest osast midagi endale kaasa, pigem arvan, et see ununeb üsna pea... juba praegu, paar päeva hiljem ei suuda ma meenutada kui vaid paari-kolme lühisketši. Samas ma arvan vaatajate reaktsioonist lähtudes, et sellel tükil on publik täiesti olemas ja viga võis olla rohkem minus endas ja võib-olla just tolle õhtu vastuvõtlikkuse tasemes. Muide kui saalis paluti käsi tõsta, kes on emakeelena eesti või vene keelt rääkivad inimesed, siis eestikeelseid oli tõstetud käte pealt hinnates umbes 3-4 korda nii palju kui venekeelseid. Huvitav kas see on näitaja, et kumma taustaga inimesi on lihtsalt Eestis rohkem,  Samas kui Vene Teatri saal on ju suurem...  Või see, et kumb pool tahab ja on valmis rohkem integreeruma? Selliste küsimuste tõstatamist oleks tahtnud rohkem näha-kuulda. )

----------------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Teisest silmapilgust

Osalised:
Mari-Liis Lill ja Paavo Piik
AUTORID JA LAVASTAJAD

Evi Pärn
KUNSTNIK

Aleksandr Žedeljov (Vene Teater)
HELILOOJA JA MUUSIKALINE KUJUNDAJA

Priidu Adlas (Vaba Lava)
VALGUSKUJUNDAJA

LAULUÕPETAJA

Maia Soorm
TÕLK

Rauno Zubko
LIIKUMISJUHT

Osades:
Anu LampLiis LassMärt PiusVeiko Tubin, Tatjana Kosmõnina (Vene Teater), Sergei Furmanjuk (Vene Teater), Dmitri Kosjakov (Vene Teater) ja Aleksandr Žilenko (Vene Teater)

Kuidas on võimalik, et ühel terve oma elu Eestis elanud inimesel ei ole vene emakeelega sõpru, ehkki viimased moodustavad meie riigi kodanikest veerandi?
Küsimusele vastust otsides otsustasime koos Vene Teatri näitlejatega katsetada lõimumise võimalikkust iseenese peal. Sündis labor, kus grupp Linnateatri näitlejaid hakkas õppima vene keelt ja grupp Vene Teatri näitlejaid eesti keelt. See oli kaks aastat tagasi.

Lisaks keeleõppele kohtusime umbes 15 olulisema integratsiooniteemalise arvajaga Eestis (sh Andrei Hvostov, Juhan Kivirähk, Nikolai Karajev, Margarita Kornõševa jpt) ning arutasime ühistundides, mida teha, et kahest rahvusest Eesti kodanikke teineteisele lähemale tuua. Teatrilavastuse vormis.

Kui kõik vene emakeelega inimesed homme ära sõidaksid, kas siis oleks Eesti parem paik? Kui kõik nad hakkaksid homme rääkima eesti keeles, kas siis oleksid kõik probleemid lahendatud? Kas integratsioon on midagi, mida saab teha ülevaltpoolt allapoole?

"Teisest silmapilgust" on teatrirännak, mis algab dokumentaalses vormis korraga Tallinna Linnateatrist (eesti keeles) ja Vene Teatrist (vene keeles). Rännaku teiseks pooleks on sotsiaalkriitiline estraadietendus "Kosmos", mida mängitakse Lindakivi kultuurikeskuses ja mis räägib vaatajaga korraga mõlemas keeles. „Kosmos” on lavastuse „Teisest silmapilgust” mõtteline teine osa, kuid täiesti vaadatav ka iseseisva tervikuna.  Piletid lavastusele „Kosmos“ on saadaval siit ja enne algust kohapeal. (Kel taskus "Teisest silmapilgust" pilet, ei pea eraldi "Kosmose" pääset soetama!)

Tegemist on Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi teise ühistööga pärast dokumentaallavastust depressioonist „Varesele valu, harakale haigus...”

Sildid: , ,

kolmapäev, detsember 07, 2016

2016. aasta ilusaim tants

Aasta lõpp kihutab lähemale pöörase kiirusega... vaikselt saab hakata ka aastat kokku võtma ning mälestuseks üles kirjutama selle aasta olulisima ka elamustest ja kogemustest. Kui praeguse seisuga on detsembris ootamas realiseerimist veel 7 teatripiletit, aasta mõned hinnatuimad kinopärlid, nagu "La la land" ja "Hymyilevä mies" on alles kinno tulemas ja ehk õnnestub mingi ime läbi näha ka "Jackie", "Lion", "Moonlight", "Quiet passion", "Silence", "Fences" ja "Louis XIV surm"... Kindlasti jäävad kõrvu veel mitmed head laulud nendel aasta viimasel kolmel ja poolel nädalal... seega nende kokkuvõtete tegemiseks veel aega on. Ent ühe asja võib juba praegu välja kuulutada... AASTA ILUSAIM TANTS! (ma olen ju ikkagi "Danzu"mees :) )

Pärit on see suve lõpust, saatest "So you think you can dance". Kus sellel aastal osalesid kuni 13 aastased lapsed ja igal ühel neist partneriks üks täiskasvanud tantsija varasematest hooaegadest. Ma küll alguses mõtlesin, et selle "laste"hooaja jätan vahele... aga õnneks sain eelarvamustest üle, sest tase oli uskumatult kõrge.

See Travis Wall-i koreograafia jutustab loo ühest noorest emast, kes pärast sünnitamist on oma lapse loovutanud ning nüüd kus laps on suureks kasvanud, tahab ta teda oma ellu tagasi...

Lisaks tantsule sain oma aasta teise poolde kaasa selle taustal kõlava Sara Bareilles-i laulu "She used to be mine", mille sõnad jutustavad loo enese kaotamisest.
Toon need siin vaba käega tõlgituna ära:

"Pole lihtne tunnistada,
et suurema osa ajast ma ei tunne ennast ära.
Et need kingad ja see põll, see koht ja need, kes selle kohaga on seotud,
on võtnud rohkem kui ma olen andnud neile.

Pole kerge endale tunnistada,
et ma pole üldse enam see, kes ma kunagi olin.
Kuigi on tõsi, et ma polegi kunagi tähelepanu keskmes olnudki,
mäletan ma siiski seda kes ma kunagi olin…

Ta pole täiuslik,
aga ta üritab anda endast parimat,
ta on hea, aga vahest ta valetab,
ta on enda vastu kriitiline,
ta on katki, aga abi ta ei taha küsida.
Ta on segane, aga sõbralik.
Ja ta on üksildane suurema osa ajast…
Ta on kõik see segamini küpsetatuna ilusaks koogiks.
Ta on kadunud, aga kunagi oli ta minu…

Ma pole seda kunagi tahtnud,
mõnikord elu lihtsalt tuleb ise tagauksest sisse
ja voolib inimest ning paneb Sind uskuma,
et see kõik mida kuuled on tõsi…
Ja nüüd oled mul Sina.
Ja Sa pole see, keda ma tahtsin.
Kui ma oleksin päris aus,
siis annaksin kõik tagasi
võimaluse eest alustada otsast peale
ja ümberkirjutada ühe või paar lõppu inimese jaoks,
keda ma kunagi tundsin.

See, kes on just piisavalt hooletu,
kes saab kõrvetada, aga õpib sellest tugevamaks.
Kui talle tehakse haiget ja teda kasutab inimene,
kes ei oska armastada.
Ja siis jääb ta lõksu
ja on hirmul elu pärast, mis põleb ta sees.
See leek kasvab suuremaks iga päevaga,
kuni lõpuks tuleb tal meelde võideda kasvõi natuke,
et tuua sära tagasi silmadesse.
Mis on kadunud, aga kunagi oli seal.

Ta on segane, aga sõbralik.
Ta on üksik… suurema osa ajast.
Ta on kõik see segamini küpsetatuna ilusaks koogiks.
Ta on kadunud, aga kunagi oli ta minu…"

Vaata, kuula ja naudi... see paar minutit on väärt kulutamist:

https://www.youtube.com/watch?v=64negvkhF1U

Sildid: , ,

esmaspäev, detsember 05, 2016

Köster - Tallinna Linnateater



Eesti teatrimaastikul on viimasel ajal märgata üht trendi - vanale klassikale kirjutatakse mugandusi. Esimesena tulevad sellest aastast meelde Urmas Lennuki suvine "Kõrboja perenaine" (mis minu meelest küll originaalist, ehk "peremehe" loost eriti ei erinenud, vaid õhkõrnalt rohkem rõhku nihutatud), siis tuli Merle Karusoo ümbertöötlus "Saunanaise tõde ja õigus", kus oli juba konkreetselt kõrvaltegelase pilgu läbi Tammsaare tõe ja õiguse esimene osa. See mis Merlel oli juurde kirjutatud oli väga hea ning jäingi igatsema rohkemat ja julgemat lisamist. Üleeile tuli järsku teatriisu peale ning sobivalt oli Linnateatri Andrus Kivirähki "Köster" võimalik ette võtta, sest keegi oli oma piletitest loobunud. Siin oli veelgi julgemalt juurdekirjutust ning vabadust tegelast täiesti omasse suunda kujundada, mida ma eelmiste tükkide puhul oleksin rohkem tahtnud. Kummalisel kombel kui rääkida, milline tükk/lavastus rohkem meeldis, siis sellega oli otse vastupidi. Meeldis see, mida kõige vähem oli muudetud ning kõige vähem see, mida kõige rohkem...
"Köster"-i vaatamist rikkus ka üks tehniline asjaolu ning ma ei tea kui palju võib selle nahka kirjutada, sest seda tükki mitte-näinuks end ju muuta ei saa ja uuesti ilma praagita vaadata... Nimelt umbes 10-15 minuti pärast algust hakkas järsku midagi teises sektoris piiksuma... selliste 5-6 sekundiliste vahedega, justnagu kellegi telefoniaku hakkaks tühjaks minema. Plõksti olin tükist väljas ja ootasin kannatamatult, et see keegi oma telefoni välja lülitaks. Ei miskit... piiksumised läksid vaid tihedamaks... siis hakkasid Linnateatri inimesed rõdult alla liikuma... Peeter laval midagi rääkis, aga no mis sa ikka kuulad kui iga lause kohta tuleb piiks või paar. Ja teises sektoris mitte keegi ei liiguta ka ennast... minu sektoris kõigi pead liiguvad ajuti teise sektori suunas, aga ei, piiksumine ei lõpe.
Siis sai järsku selgeks, et inimeste juurest see piiksumine ei tule. Ju on kellegi tühjenev telefon kusagil ukse lähedale jäetud mantlite taskusse... Raske muidugi ka keset etendust rea keskelt minna vaatama, kas see üldse on oma telefon... aga no teised tahaks ju tükki vaadata/kuulata...
Ja piiksumine muudkui kestab... siis hakkavad Linnateatri prouad seinapeal oleva elektoonilise turvakeskuse kallal nokkima... selge, miks keegi inimestest ei reageerinud... SEE ON HOOPIS HOBUVESKI ALARMIKARP UKSE KÕRVAL SEINAS! Midagi saadi sellega tehtud, niiet viimane pool tundi etendusest piiksus ta suuremate vahedega, aga siis kui piiksus, siis lasi pikemalt korraga mingi meloodia.
Vaene Peeter Tammearu, kes mängis auga oma rolli ära sellest jamast välja tegemata. Üsna tüki alguses käidi ka ukse kallal kolkimas, võibolla see oligi piiksumise käivitajaks? Seega ma tüki ega lavastuse kohta eriti muud ei oskagi kirjutada kui seda, et ikkagi millegipärast oli natuke igav kuulata seda lugu, mis juba nii läbi ja lõhki tuttav. Mõtlesin veel, et kahju, et tean, et see on monotükk... muidu oleks pinget kruvinud see, et köstriproua siiski lastevihkaja räuskamise ja salanapsutamise peale tuppa ilmub ja teeb vanamehele säru, et see salaja liha sööb :) Aga seda ju ei saanudki sündida, sest teada oli, et kogu etenduse mängib Peeter üksi ära. Seega selline intriig või suund oli puudu kuhu see kõik peaks minema või välja jõudma.

Peeter Tammearu on ikka väga hea näitleja ja ta üksi kannab selle monotüki välja küll ja köstrina mõjus ta ehtsalt ning mõnusalt läks vahepeal hoogu, siis jälle võttis natuke tagasi, ehk mäng, nii palju kui seda jälgida sai oli nauditav. Natuke mõnes kohas ajas muigama ka, kuigi eriti najakas see siiski polnud. Eks nalja on ka raske teha... Kivirähk sai mõnuga vinti üle lasta lastevihkamise teemal ja tegi köstrist kadeda ja kibestunud vanamehe, mida omakorda ju tegelikult ei meeldi kuulda/näha... ei tahaks ikka Julk-Jürist nii paha ka uskuda... Ehk natuke sama viga, mis hiljuti nähtud Ugala "Vanaema ja issand jumal"... isegi kui mängitakse hästi, siis tükk ei saagi eriti meeldida kui tegelased ei meeldi.

Hinnang 3- (samas tuleb seda hinnangut võtta natuke ikkagi arvestades sellega, et ma vaatasin häiritult vaid osa tervikust - nii palju kui tähelepanu sai nihutada piiksumiselt... ilus oleks muidugi olnud Linnateatrilt mingi vabandus saada või seletus, sest see oli ära visatud raha selles mõttes... ja näitleja suhtes polnud see ka aus. Ehk oleks pidanud ikkagi katkestama ning jätkama kui asi korras, nagu suvel Tõstamaal "Karlsonsoniga" kui lind rõduukse kaudu saali sisse lendas ja hakkas publiku pea kohal tiirutama ning vastu aknaid pekslema...)

-----
Tekst lavastuse kodulehelt:

Köster
Autor ja lavastaja Andrus Kivirähk

Oskar Lutsul oli imeline võime kirjutada oma tegelased nii ehtsaks ja elusaks, et me suhtume neisse üsna samamoodi kui reaalselt eksisteerinud isikutesse. Mõnele on nad isegi tuttavamad kui ajalooõpikutest pärit nimed. Selline tegelane on teiste seas ka Paunvere köster ehk Julk-Jüri, nagu teda „Kevades“ tagaselja kutsutakse. Kes siis teda ei teaks! 
Samas ei räägi Luts meile köstrist just kuigi palju. Teame teda kui tigedat ja äkilise meelega meest, kes Paunvere koolilastele piiblilugu õpetas. Kuid milline oli tema minevik? Kes olid tema ema ja isa? Milline oli köster väikese poisina? Need küsimused käivitavad paratamatult fantaasia. 
Köstri kuju ärgitab mõtlema täiskasvanuks saamise üle laiemalt. On ju nii mõndagi isandat või emandat vaadates raske uskuda, et temagi omal ajal lõbusalt trallitada või siiralt muinasjutte uskuda võis. Kuhu kaob laps meie hinges? Miks mõned inimesed suudavad ta endas ikkagi säilitada? Või on laps siiski meie kõigi sees alles, ainult et väga-väga sügaval …

Osalised
Andrus Kivirähk
AUTOR JA LAVASTAJA
Kalju Karl Kivi
KUNSTNIK
Neeme Jõe
VALGUSKUJUNDAJA

Laval:
Peeter Tammearu (külalisena)

Lavastusest
Esietendus: 1.september 2016
Mängupaik: Hobuveski
Kestus: 1 tund 15 minutit
ühes vaatuses

Sildid: ,

laupäev, detsember 03, 2016

Onu Aare - Draamateater


Täna sai nopitud Draamateatrist Hendrik Toompere kirjutatud/lavastatud "Onu Aare". Istusin loožis, seega nägin kuidas teisele vaatusele jätsid rohkem kui paarkümmend inimest tagasi tulemata ja see tegelikult räägib juba enda eest. Jah, olid küll mõned nostalgialaksud nõuka-ajast, aga sellest ei piisanud, et tervet tükki nende najal üleval hoida. Näitlejate mäng oli nii erinevates pingutustsoonides ja trupp ei käinud tänasel etendusel üldse ühte jalga. Ei tea, kas osalt neist ise ka ei naudi selle tüki mängimist. Näiteks stseen, kus Sulev Tepparti tegelane (Sulev) pingutab küll kiskuda publikut kaasa, mängides stseeni, kus koer on põlema pandud ja pärast on soolikad temast väljas... no õnneks suurem osa publikust siiski ei naernud selle peale (mõni üksik siiski!). Või kui Ülle Kaljuste tegelase kott on s*tta täis, või Uku Uusbergi tegelane räägib, et tema peale on pissitud... no pliis... milleks selline jura? Toompere oma facebooki seinal kirjutab tihti lahedaid ja muigama ajavaid elulisi anekdoote... seda ma sealt tükist ka otsima läksingi, aga seda sealt seekord kahjuks ei saanud...

Aga tõesti, näitlejate erinev mänguintensiivsus karjus lausa näkku. Nagu nende kokkumängimist polekski lavastatud. Üle vindi ju muidugi need karakterid natuke olid, sest see tekst ja see tükk üldse eeldaski seda, aga samas jäi mulje, et mõni mängis Monty Pythonit, mõni jällegi Full Montyt ja mõni hoopis midagi kolmandat. Ülle Kaljuste on muidugi alati õigel kohal ja ma olekski tahtnud, et teised oleks tema järgi rivistunud (nii tema Galja kui Valja olid lahedalt erinevad). Taavi Teplenkov mõjus ka kuidagi imelikult laineliselt, kord mängis täiega, siis jälle oli justkui taustanäitleja sellest hoolimata, et oli stseeni keskmes. Ma suuremas osas ajast ei saanudki aru, et tema seal see nimitegelane on. Marta Laanega on mul ümbritsevate inimestega vastandlik suhtumine. Ta ei meeldi mitte kellelegi ja ma pean alati kaitsma teda ning minu meelest teevad teised tihti talle liga... Telesarjades kus ta on, need jäetakse vaatamata, Draamateatri tükkide kohta küsitakse, et ega tema seal ei mängi, enne kui vaatama tullakse. Minule jällegi ta tavaliselt meeldib. Ma telesarjades polegi teda näinud, aga teatrilaval on ta tähelepanuväärselt huvitav ja nii ka seekord. Ilmselt noorim naisnäitleja laval seekord, aga mängis kõige vanemat, ehk Aare ema. Samas kiidulaulu ka laulda seekord otseselt ei tahaks, sest teksti edastas ta kohati lohakalt, näiteks jättes tähti vahelt ära (sõnast deliirium sai deliirum ja mitu sellist väikest apsu veel, mis kokku siiski mõjus praagina). Ja sellist praaki sai mitmetelt kuulda. Ei usu ka, et taotluslikult, sest ülemängimisel oleks see siis pidanud olema justkui pidevalt kasutuses ning eriti välja tulema. Mine tea, võibolla mängitigi nii, et üks reaetendus ja koomuski tegemine, polegi siin mõtet erilist teha.

Kusjuures eriti lähedalt vaadates ja nõksa ülevalt poolt, oli tihti tunne, et omavahel see suhtlemine seal laval ei käi vaid liiga palju publiku poole ja seegi hakkas häirima. Võibolla sellest oligi see keemia puudumine tingitud? Ja kuhu on Tõnu Kark oma hääle ära kaotanud (mitte nendel hetkedel kui ta peabki midagi karjuma või kõvema häälega ütlema, aga siis kui ta tavateksti edastab)? Martin Veinmanni ma ei taha enam näha, sest ta rollid ja mängulaad on tükist tükki äravahetamiseni sarnased ja seda isegi olenemata žanrist (ma kutsun seda laisaks mängimiseks). Priit Võigemasti, ehk külalisnäitleja kasutamisest selles tükis ma ei saanud aru, see roll oli kuidagi marginaalne ja ei kuidagi just mingil erilisel põhjusel temale sobiv, kuigi tema oli üks vähestest, kes seal vahel olin niiöelda siduvaks ning kuna läks juba mängu jälgimiseks (sest sisu ei meeldinud), siis temale pole mul midagi ette heita. Indrek Sammul meeldis ka, aga ka tema kadus tüki edenedes kuhugile varju. Uku Uusbergi komöödiatonaalsus oli omakorda veel teistest erinev ja avastasin end ühel hetkel mõttelt, et ei taha, et ta jälle kusagil mingisse stseeni siseneks. Alguse "venelane" oli veel enamvähem, aga sealt edasi oligi puhas allamägi. Merle Palmiste tegi oma kõige tüüpilisemat rolli (tead ju küll, mis see on), aga ta vähemalt mängis hingega. Ent kõikidel vaikselt kadus see alguse hoog tüki edenedes ära, samas kui Teplenkovil võibolla just risti vastupidi.

Endal on ka vastik olla nii kriitiline, sest ma ei usu, et kui näitlejad oleks paremini tükis täna sees olnud, siis see oleks midagi päästnud. Tegemist on lihtsalt ühe üsna tühise looga, milles palju tobedat koomuskit ja mis eriti korda ei lähe, naerma ei aja, soojust põue ei too, kokkuvõttes - eriti ei puuduta (ma ei osanud ka paralleele enda sugulastega tõmmata). Ja lavastuslikult pöördlava vaadata pärast Diana Leesalu lahendusi Tallinna Linnateatri "Inimesed, kohad ja asjad" lavastuses (kus ühe lava peale on mitu lava lavastatud, tundus kõik kuidagi nii mannetu.

Ahjaa 2 head asja lõpetuseks siiski. "Rakvere väikse korteri" stseen oli ainuke hästi lavastatud hetk kogu tükis (aga selle eest kohe väga hästi), kus oli ka mingit lavastuslikku lahedust näha (millest näiteks kubisesid Toompere enda Linnateatris lavastatud "Surnud hinged" ja Rakvere Teatris "Toatüdukud"). Ja minule kui oma lapsepõlve suved Virumaal veetnud poisile, oli nostalgiline kui Porkunis ujumaskäimisest räägiti või Väike-Maarja surnuaiast, kus ikka vanavanematega lapsena sai käidud rohkem kordi kui ise seda tahtnud oleks. Rääkimata Tamsalust, kus need suved kulusidki ning sealt Porkunisse poistega ratastega ujuma ja kalale sai sõidetud. Aga minule seega oleks veel eriti pidanud see tükk niiöelda nahavahele pugema... kuid seda see ei teinud.

Ilmselt sai sellest jutust siin juba niigi aru, et ma ei soovita "Onu Aare"-t. Ma vist isegi ei naernud kordagi... kui, siis muigasin millegipeale vist korraks, aga hetkel ei meenu isegi see, mille peale...

Hinnang kokkuvõttes on tubli koolipoisi 2 (võibolla oleks saanud veelgi kehvemini, aga no rahuldavani oli ka tubli tükk maad).
--------
Tekst lavastuse kodulehelt:
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 45 minutit.

Olin maal puhkamas, kui ühel heal päeval leidsin oma kadunud onu Aare tööraamatu. Avastasin, et ta on oma elu jooksul olnud enam kui viiekümnes ametis. 1960. aastate lõpust kuni 70. aastate keskpaigani, kui ta oli ühe kalalaevastiku laeva peal pootsmaniks, õnnestus tal 28 korda ametit vahetada. Alustas pootsmanina, ent nädala pärast oli millegipärast tehtud lihtmadruseks. Nädal hiljem oli radist, siis sai jälle pootsmaniks ja kukkus taas madruseks tagasi. Muuhulgas on ära märgitud ka selline amet nagu Rakvere teatri peanäitekunstnik. Ma ei tea, mis nipiga ta sinna sai. Ju tal seal keegi tuttav oli, kes ta sellesse ametisse sokutas, kuna koht oli vaba. Nii ta seal pool aastat ka töötas.
Hakkasin siis mõtlema, kui kirev ja sündmusterohke ühe inimese elu noorest peast oli ja millised võivad olla ühe lihtsa inimese suured unistused. Lõpetas kooli priimusena, siis töötas NKVDs ja veel miljon asja otsa. Nii et lugu on tavalisest lihtsast inimesest, kelle elu sellest hoolimata, et tal ei ole ümbruskonnale mitte mingisugust erilist mõju, on erakordselt keeruline, huvitav ja sündmusterikas ning joonistab minu meelest väga hästi lahti meie lähimineviku.
Hendrik Toompere
Esietendus 20. märtsil 2016 suures saalis.
Lavastus ei sobi lastele.
Lavastaja Hendrik Toompere
Kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)
Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja (külalisena)
Videokunstnik Tauno MakkeValguse kujundaja Hendrik ToompereLiikumisjuht Üüve-Lydia Toompere
Osades Taavi Teplenkov, Indrek Sammul, Priit Võigemast (külalisena), Raimo Pass, Uku Uusberg, Marta Laan, Ülle Kaljuste, Merle Palmiste, Tõnu Kark, Martin Veinmann, Sulev Teppart (külalisena).

laupäev, august 13, 2016

Aadama õunad - Kinoteater


"Aadama õunte" teatrikülastuse elamus saab alguse juba reisist aurik Katharinaga Lennusadama kai äärest Naissaarele. Venitasin piletiostuga üsna viimasele hetkele (sobivasti keegi Piletilevis loobus oma broneeringust - piletid olid tegelikult terveks suveks välja müüdud juba enne proovide algust) just sellepärast, et kogu Naissaarele reisimine tundus kuidagi nii ebamugavalt keeruline ja palju planeerimist nõudev. Tegelikult oli asi päris lihtne. Laeval sai süüa ja juua ning kohale jõudes pakiti meid sõjaväe kastiautodesse. Sellel ratsutamine oli omaette lahe elamus, sest 2,8km pikkune tee Omari küüni viis mööda poriseid auke täis metsateed ja kastikas hüppas korralikult ning tunne oli nagu mõnel lõbustuspargi atraktsioonil sõites, äge!  Lisaks sai lahtisest kastiautost vaadates tutvuda saare vaatamisväärsustega, nagu näiteks kohalik raudtee. Ja hiljem tagasi sadamasse autokastis sõites nägin elus esimest korda looduses metssea peret koos põrsastega (jooksid auto taga üle tee)... huvitav kuidas nemad küll saarele said :)

Kinoteater on võtnud seekord sõna otseses mõttes kino ja muutnud selle teatriks. Päris tabavalt on selleks veel film nimega "Aadama õunad" ning see on lavale toodud just nimelt "Naissaarel" :) Kokkusattumus või kellegi tabav valik? Olen dramatiseeringu aluseks olevat Taani filmi aastaid tagasi näinud ja umbkaudu mäletasin ka sisu. Ootasin päris huviga, kuidas teatrilaval on õunapuu ja seda kiusavad varesed lahendatud. Päris hästi - ilusa, laest rippuva ornamentaalse lühtriga ning helikujundusega. Helikujundus oli üldse läbi etenduse väga hästi tehtud, kindlasti üks selle aasta parimaid. Efektne ja mitmeski kohas omaette lavastuslikult sisuline. Omari küün väga palju kirikuks ümbermuutmiseks ei vajanudki. Rist seinale ja oligi valmis. Tegelikult võiks kunstnikutöö kallal natuke norida küll. Natsimärk rinnal valge särk, sobimatu laud ning üldine fantaasiavaegsus. Aga õunapuu-lahendusele tänu võib siiski ülejäänu andeks anda. Võibolla eraldi kunstnikku polnudki kaasatud ja lavastajad tegid ise töö ära, seda ma ei tea.

Samas valguskaart oli päris hea (öö, õunapuu jne) ja liikumine kahel tasandil ning erinevatest kohtadest ja kohtadesse muutis saali dünaamiliseks ja põnevaks. Kostüümide mõttes plussid ainult Märt Avand-i tegelase - Ivani põlvpüksitele. "Pojanukk" oli ikka allpool igasugust arvestus :)

Üldmulje jäigi, et selles lavastuses olid olulisimad komponendid näitlejatööd ning lugu ise.


Minu jaoks rääkis lugu jumalikkusest ja imedest, headusest ja kurjast. Neonats ja sügavalt kuri inimene tuleb karistust kandma (reformeeruma) väikese asula kirikusse. Sealne papp on omapärase närvikavaga inimene, kes usub ainult headusesse ning näebki kõiges ja kõikides ainult head. Halbade asjade seletuseks on vast ehk ainult see kui saatan meid proovile paneb. Kiriklas elavad veel üks immigrant, kes Statoile röövib ja varas, kellel ka kõik kõrvade vahel päris korras ei ole. Natsi ülesandeks ehk karistuseks saab õunapuu eest hoolitsemine ja kui õunad valmis, siis nendest õunakoogi küpsetamine. Ent saatanal on teised plaanid ja kõikvõimalikke konarusi saab sellel teel olema. Ja sellel teekonnal on kõikvõimalikke filosoofilisi küsimusi peidus (vastused tuleb nii tegelasel kui ka publikul valida-otsustada). Kas see ongi saatan või on see hoopis jumal või on see lihtsalt kokkusattumus, et peategelase plaan ei taha kuidagi minna nii nagu peaks? Ja kuidas on võimalik, et ajukasvajaga mees ei sure, kuigi meditsiiniliselt on see võimatu? Kas tõesti jumal kaitseb? Või on see lihtsalt üks meditsiiniline ime? Selliseid küsimusi esitab tükk hulgi. Lisaks mõtteainet headuse ja kurja kohta. Kas mõnikord headuse nimel on mõistlik silmad kinni pigistada, olgugi, et see silmatorkavalt tobe enda jaoks tundub. Mõttel on tugev jõud. Võibolla mõnikord on mõistlik ka enesekaitseks silmad mingist kohast kinni pigistada. Näiteks väga valusate asjadega elus hakkamasaamiseks. Ja kellel on õigust hinnanguid esitada või sekkuda kellegi teise valikutesse, kuidas nemad oma elu kergemaks tahavad muuta?

Mõnusalt värvikad tegelased, kelle näitlejad mõnuga veel eriti värvikateks mängivad. Aadam, ehk siis neonats on tõsine ja tundub alguses, et tõesti südamest kuri, kes siiski õiges kohas oma peaga mõtelda suudab ning tal süda siiski olemas on. Priit Pius mängibki tegelase väga tõsiseks ja kuigi ta vähemalt minu jaoks esimesena ei tule meelde, kes neonatsi mängida võiks, siis seda paremini tehtud töö, kui ta nii usutavaks ja sobivaks selle tegelase mängib. Märt Avandi rollile mõeldes, siis paratamatult pani mõtlema, et kui raske tal just seda rolli mängida võis olla. Näitleja amet võib päris raske olla. See Ivani roll oli minu jaoks Märt Avandi parim roll, mida ma temalt üldse kunagi siiani näinud olen. Kogu see emotsionaalne teekond, mille ta läbi käib tüki jooksul. Ja üldse sellise omapärase inimese karateri loomine, mis võib ju minna ka täiesti vales suunas, siis Avandi valikud ja alguse ülipostiivne hoog ning hiljem sügav masendus, kogu see tunnetemäestik oli ikka väga hästi mängitud. Ja ullike, kelles leidub nii koomikat kui traagikat, täiesti meisterlik roll.

Tõeliselt hea rolli teeb ka Kait Kall, kelle kohta sai publiku seast kuulda mitu korda "kes see näitleja on?" Järelikult ei kõnetanud ta mäng mitte ainult mind vaid ka paljusid teisi. Omapärane ning samuti omade kiiksudega huvitav tegelane. Kes oma röövimistest hoolimata pani talle pöidlaid hoidma ning lootma, et ta saab oma raha kokku ja koju, rahahankimise meetoditest hoolimata. Tema püssipaugutamise misanstseen oli ka üks lahedamaid ning kogu tüki parim nali ("Vembu ja Tembu"), oli samuti tema tegelase tehtud/öeldud. Margus Prangel ja Andrus Vaarik on head nagu alati ja kuigi kumbki ei tee seekord midagi uut, siis ka nende karakterid on kiiksudega ja need kiiksud mängivad nad mõnusalt huvitavaks. Tõnis Niinemets, kui tema üldse see "vanamees" Poul oli, siis mind ei üllata, et just tema poolt tuli üks karikatuursete karakterite seas karikatuursemaid karaktereid :) Lisaks kaksikroll - natsiboss, on samuti äge, nagu tema tegelased tavaliselt ikka. Järjekordne roll, mis teda minu lemmikute sekka kinnistab. Seevastu Mari Abeli mäng pole minu maitse ja seekord polnud erand. Kui mõelda, et miks, siis ei oska otseselt midagi ette ka heita, vaid lihtsalt see baasstiil, mis temaga rollist rolli kaasas käib minule ei meeldi. Ta ei tee ka midagi uut oma napsilembese tegelasega (kes suure tõenäousega seetõttu on sünnitamas haiget last). Siiski mõtlesin vaadates küll, et üks naistegelane nende meeste vahel on tasakaaluks siiski väga vajalik. Lavastajad Henrik Kalmet ja Priit Võigemast on käivad samuti lavalt läbi, kuid nende rollid on väga väiksed (Priit ei ütle ühtegi sõna), aga ka mõnusad. Kuigi tegemist on mahlakalt üle võlli keeratud tüüpidega, siis jällegi saab tõdeda, et issanda loomaaed on ikka kirju.


Hinnang: 4 (lugu oli tuttav ja see mingis mõttes mõjutab ka hinnangut, sest tegemist on väga hästi teatrilavale toodud filmilooga. Hea näitlejate kooslus ja päris mõnus ansamblitunnetus, kuigi näitlejad on erinevatest teatritest. Tervikelamusena oli seekordne teatrikülastus siiski 5+ :) Eriti mõnus ja sobiv just nimelt suveteatrina.)

PS. Häbi oli osalt kaaspubliku pärast. Jah, seal oli koomika ja tõsised teemad segamini, ent kui ikka hirnudes naerdakse tõsiste teemade peale, siis oli see minu jaoks häiriv. Võibolla ei peaks seda südamesse võtma, aga mingis mõttes on see hirmus. Justkui ei olda mõttega asja juures ja otsitakse mida iganes, mille peale või üle naerda saaks. Kuidagi kahju sellistest inimestest. Kas seegi pole mitte üks pinnapealsuse ilminguid...

------------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

Aadama õunad 

Juuli lõpus esietendub Omari küünis lavastus „Aadama õunad“, autor Anders Thomas Jensen (põhineb samanimelisel Taani kultusfilmil)

Lavastajad Priit Võigemast ja Henrik Kalmet (Tallinna Linnateater)

Osades: Märt Avandi (Endla teater), Andus Vaarik (Tallinna Linnateater), Margus Prangel, Priit Pius (Tallinna Linnateater), Mari Abel (Von Krahl), Tõnis Niinemets (Von Krahl), Kait Kall

Tingimisi vanglast vabastatud neonats Adam saadetakse aastaks pisikesse kolkakirikusse meelt parandama. Kohaliku koguduse hingekarjane Ivan, kes on veendunud, et kurjust ei ole olemas ning inimesed on oma olemuselt head, võtab ta avasüli vastu.

Peagi areneb Adama ja Ivani vahel põhimõtteline vastasseis ning Adam otsustab, maksku mis maksab, Ivani silmad avada ja tema vankumatu usk murda...

Oma tragikoomilises võtmes viskab see lugu õhku hulga keerulisi küsimusi ja nagu ikka, mida keerulisem küsimus, seda lihtsam vastus. Või oli see vastupidi...

Naissaarele viib meie publiku Tallinnast Lennusadamast väljuv aurik "Katharina" (väljasõit kell 16.45). 

Sildid: ,

esmaspäev, august 01, 2016

Aleksei Karenin - R.A.A.A.M


Kes siis ei teaks Tolstoi maailmaklassikaks kirjutatud lugu õnnetust Anna Kareninast, kes petab oma meest ja lõpetab elupäevad rongi rataste all. Isegi kui raamatut ennast pole veel lugenud (nagu mina), siis on sellest filmi ja teatriversioone varemgi tehtud/nähtud mitmeid ja mitmeid. Ka mina olen näiteks näinud vähemalt kahte filmi ja täpselt 10 aastat tagasi ka unustamatut (käesoleva sajandi kindlasti üks TOP20 lavastusi) Ugala "Anna Karenina"-t (loe siit: http://danzumees.blogspot.com.ee/2006/11/anna-karenina.html). Viimases mängisid armastajatepaar Anna ja vürst Vronskit Triinu Meriste ja Priit Võigemast ning Anna abikaasat ei keegi muu kui seekordne peaosaline - Aivar Tommingas. Lisamata ei saa jätta, et toona oli ta Alekseina pisut "vanemaks tehtud", seekord täiesti oma õiges vanuses. Imeline see Eesti teatrilugu :)

Vassili Sigarev on seekordse dramatiseeringu kirjutanud põnevalt, hoopis petetud mehe seisukohast. Alates sellest kuidas "kurjad keeled" Alekseile räägivad tema abikaasa kahtlasest tähelepanust teisele mehele, lõpetades traagilise finaaliga. Selline huvitav lähtekoht andis kindlasti nii palju põnevaid võimalusi, et kõiki neid ei olnudki võimalik ühte lavastusse mahutada ja seega keskendub lugu puhtalt ühe mehe mentaalse lagunemine näitamisele.

Lavastaja, peategelase nimekaim, Aleksei Pesegov on teksti hästi läbi tunnetanud ning toob tegelased mitmes stseenis publikule hästi lähedale (peaaegu esimese rea vastu) ja sellega isegi kavalalt manipuleerib natuke vaatajat. Nimelt Aleksei on sedasi justkui üks rahva seast, nö. üks publikuga. Muidu mitmeski mõttes ebameeldiv tegelane, on tema siiski justkui oma ja lavasügavuses Anna paha, sest ta on kaugem ja võõram. Seda ehmatavam on kui Aleksei oma lapsega nii ebameeldivalt käitub. Aga seda on juskui lihtsam närvivapustuse kaele veeretada ja talle andeks anda. Ta on ju "üks meie seast". Kuigi kui ta hiljem teatab, et ta oma last ei armasta, siis juba andeks anda ei saa. Ja seda valusam see tundub. Üks omadest on pettur...

Aivar Tommingase Aleksei on üdini kurb. Närviline, haiget saanud mees. Tuleb tunnistada, et lugu Aleksei lähtekohast on mehelikult rafineeritum, vähemate emotsioonidega, vähema dramaatilise pingega. Sest mehed on ju emotsioonitumad või õigemini nende tunded on rohkem sees kui väljaspool, erinevalt naistest (julmalt üldistades muidugi). Alles tõelises agoonias tuleb kõik välja pinnale. Ja seda on meisterlikult ka lavastaja suutnud välja tuua. Peenelt meisterlik ja paneb mõtlema, kas see oli lihtsalt olukorra tulem või tõesti nii psühholoogiliselt filigraanselt välja lavastatud.

Elina Purde Anna on tuulepea. Tegutseb ja toimetab justkui taustal ning isegi kui ta räägib, siis mitu korda lavasügavuse suunas, niiet kolmandasse ritta kõik ta sõnad selgelt ei kostnud. Ei teagi kas taotluslik või näitleja eripära. Võibolla polnud ka nii oluline, mida ta räägib, tema oli ju petja, tema oli ju haigettegija. Ta oli väärt on haiguseid ja valu. Tema tundemaailma me seekord ju laval ei näe. Me ei tea, miks ta Alekseid petab, miks ta Vronskisse armub, mis seal teises suhtes toimub. See on kauge kaja ja seega pole see oluline muus mõtte kui selles kõige suuremas - ta petab oma meest, kellel on nüüd valus ja kes ei tea, kuidas sellest olukorrast võitjana välja tulla.

Terje Pennie karakter, kes Alekseile kogu petmise suhtes silmad avab teeb meisterliku rolli. Ma kaldun arvama, et see on temalt siiani parim roll, mida ma üldse kunagi näinud olen ja ta on siiani meeldinud eranditult kõikides rollides. Taustaks peaksin veel ütlema, et olen tema pärast varem ka üldse mõnda etendust vaatamas käinud - nii palju meeldib ta mulle. Ja seekord meeldis ta kohe eriti. Selline tugev naine, kes on Alekseile silma peale visanud ning vaikselt talle külje alla poeb.

Tema mäng, ehk loodud karakter eelkõige, viis mind ka nende mõtete juurde, mida mulle selle etendusega seoses kõige rohkem mõelda meeldib. Õigemini justkui sõnastas selle mõtte, mida olen ju juba varemgi täheldanud või tunnetanud. Paarisuhtes, nagu ka mujal elus kaks kõva kivi head jahu ei jahvata. Samuti ei tee seda ka kaks nõrka kivi. Peab olema hea tasakaal. Ja üks nõrk pool vajab kindlasti ühte tugevat enda kõrvale. Samas kui tugeval on vaja õitsemiseks ehk õnneks kedagi nõrka kelle üle valitseda. Seda muidugi psühholoogiliselt kavalalt mõista andes, et teine poole on tugevam või vähemalt võrdne. Aleksei ja Anna olid mõlemad nõrgad. Just nimelt vürstinna Lidia Ivanovna, "tugev" naine, oleks olnud hea ning vastupidavama suhte tekkimise mõistes õige ja sobilikum kaaslane Alekseile. Ent südant ju sundida ei saa. Kui armastad kedagi, siis armastad, olenemata sellest kui tugev või nõrk või üldse millise psühholoogilise pagasiga too teine inimene on, sa armastad ja ei või sellele midagi parata. Muidugi tugev vastastikune armastus ületab ka kõik raskused ja tõkked. Ent selles asi ongi, et nagu elu näitab, siis 24/7 ja 70 aastat järjest sellist kõigele vastupidavat tugevat armastus ei eksisteeri. Ja vastupidi . end kedagi armastama sundida samuti ei saa.

Jekaterina Novosjolovat ja tema karakterit on laval vähe. Kuigi tema venekeelset tausta oleks võinud autentse atmosfääri mõttes rohkemgi olla. Huvitav, et on kasutatud ka just vürstinna Betsyt. Minule isiklikult on palju huvitavam ja armsam ning meeldejäävam tegelane algmaterjalist vürstinna Kitty (viidatud filmiversioonis mängis teda hetkel üks mu lemmikuid Rootsi näitlejaid Alicia Vikander ja Ugala teatriversioonis Maria Soomets). Aga no ju igaühele oma. Samuti jäi väga marginaalseks Roland Laos ehk tema vürst Vronski ning samuti Raimo Passi, kes täitis kõikvõimalikke ametimehi - Jurist, Ennustaja ja Doktor, kuigi viimane neist meeldis eriti. Suur roll on mängida ka Anna ja Aleksei pojal Serjožal. Keda hämmastavalt hästi kehastab Karl-Sebastian Võhma. "Hämmastavalt" selles mõttes, et tal on päris palju teksti ning üldsegi mitte eesti lapsnäitlejate tavapärase deklameerimishäälega esitatud, vaid nagu näitleja näitlejate seas :)

Kunstilises mõttes andis ju juba esituskoht, ehk Tapa Raudteejaam õiged ohjad kätte. Juba see, et Anna Karenina elu või õigemini surm on seotud raudteega ning see pidev tegelaste linna ja maa vahel liiklemine. Ehtne rongiheli, mis kostub taustaks, raudtee läheduse hõng, annab kõik lavastuse tervikule juurde. Kuid ka muidu, see lagunev ja mahajäetud jaamahoone justkui peegeldaks seda lagunevat ja mahajäetud inimhinge, kelle piinadele me laval kaasa elame. Võimenduseks polnudki rohkem vaja kui ajastukohased kostüümid ning suuremas osas hämar valgus, mis omakorda võimendas antud teema ja inimsuhte intiimsust.

Hinnang: 4 (tugev lavastus, tugev ansambel, tugev kunstiline tervik - tekib küsimus, et miks siis mitte 5 tärni. Nagu juba mainisin, siis emotsionaalselt on originaalne lähenemine nii palju emotsionaalsem ja tugevam, et ilmselt vaid võrdluses sellega kraabin selle ühe tärni maha. Otseselt lavastusele ei oska mitte kui midagi ette heita. Korra tundus imelik, kuidas Aleksei oma lapsele kallale läks. See polnud justkui usutav, aga selline olukord ei saagi kuidagi normaalne olla. Ja inimesed muutuvadki sellises seisundis imelikeks ja ettearvamatuteks. Samuti oleks ehk soovinud õige pisut rohkem seda Anna poolt sisse  või siis rohkem väljamängimist Lidia ja Aleksei duetti. Võibolla oleks värvikamaks muutnud asja rohkem kõrvaltegelasi. Samas see oleks jällegi kaotanud intiimsuse ja see oli oluline ning väga õnnestunud. Seega ma ei oskagi enamat välja tuua. Mõnikord mõjutab hinnangu tegemisele kaasa ka see, et lugu on tuttav ning antud juhul jooksid mul vahepeal oma mõtted ja lahendused sisse, mida oleks tahtnud, et oleks kasutatud. Samas annan aru, et kõik need oleksid, oleksid võinud mõjuda ka tervikule hoopis negatiivselt ning seega olen täiesti rahul sellega, mida mulle pakuti. Antud juhul tõesti teist vaatenurka, mitte nagu Ugala "Kõrboja perenaise puhul, kus lugu eriti "Kõrboja peremehest" ei erinenudki. Kuigi ka see oli hea tükk. Huvitav suvi, kus neid tuttava loomingu "teise vaatenurga" või edasiarendusi nii palju on kokku juhtunud - ees on ju veel Tõstamaal Karlsonson ning lisaks Kõrbojale, sai Vargamäel nähtud ka Saunanaise Tõe ja õiguse ümberjutustus.)

---------

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on EPLst ja Sirbist):

Ilmselt ei kahtle ükski eestlane, et Lev Tolstoi „Anna Karenina” lugu sobib Tapa vanas raudteejaamas mängimiseks nagu rusikas silmaauku. Vene klassiku romaanis on raudteel ju tähtis osa. See andis ja annab mastaabi ja liikumisvõimaluse, peatades samas mõtted ja aja...
Siberi lavastaja Aleksei Pessegov (1953), kes on Vene suurema teatriauhinna Kuldne mask üks tänavusi nominente, tuleb suvel Tapale ja räägib seal publikule koos Eesti näitlejatega loo, kus näitab, mida tunneb Anna mees Aleksei Karenin. 
„Kirg on purustav? Armastus loov? Või siis kirg on alati purustav ‒ armastus alati loov?” on Aleksei Pessegov ise oma eesootavat lavastust tutvustades napp. Kirg ja armastus, elu ja surm edasi-tagasi sõeluvate rongide vahel... Millised on peatused inimeste peades?
Lavastuse teksti, dramatiseeringu kirjutas samuti siberlane, Vassili Sigarev (1977). Näidendit mängitakse praegu üsna suure eduga nii Venemaal kui mujal maailmas.
Lavastaja Aleksei Pesegov
Kunstnik Svetlana Pesegova
Peaosas Aivar Tommingas (Vanemuine)
Mängivad Elina Purde, Raimo Pass (Draamateater), Roland Laos, Jekaterina Novosjolova, Terje Pennie jt.
Esietendus 8. juulil kell 19.30 Tapa Raudteejaamas
Etenduse pikkus koos vaheajaga on 2.20. 

Sildid: ,

laupäev, juuli 30, 2016

Inimorjusest - W. Somerset Maugham

Maughami peateoseks peetav "Inimorjusest" on noore mehe kujunemislugu ja enda koha ning õnne otsimine siin maailmas. Mitmete autobiograafiliste sugemetega, ent siiski lõppkokkuvõttes väljamõeldud lugu.

Kõik saab alguse sellest kui 9-aastase Philip-i ema sureb ja orvuks jäänud invaliidist poiss peab oma onu ja tädi hoole alla minema. Tema kasuvanemad loodavad, et poiss läheb Oxfordi õppima, aga isepäine noormees tahab minna Saksamaale. Ja nagu mees heaks arvab, nii ta ka teeb, ent kõik ei lähe nii, nagu ta arvab ning enne veel kui kool lõpetatud, tahab ta Londonisse tööle minna ja kooli pooleli jätta.
(Ettevaatust, järgmine lõik on raamatu sisu ja kui ei ole seda raamatut veel lugenud kuid on kindlasti plaanis, siis oleks mõistlik see järgnev lõik vahele jätta).
Mõeldud tehtud. Kuid ka seal kontoritööl ei lähe kõik nii hästi ja elu ei ole meelakkumine... lahenduseks on edasine maailma-uurimine - kunstiõpingud Pariisis. Saades aru, et temast kunagi tippkunstnikku ei saa, on aeg tagasi kodumaale, ehk siis Inglismaale naasta ning õppida arstiks. Seda ta teebki ja armub ühes kohvikus ülepeakaela seal töötavasse Mildredi. Ent kuigi nende vahel algab midagi suhtesarnast, abiellub Mildred hoopis teise mehega. Nende valus armulugu ongi võibolla kogu raamatu ja Philipi elu selgrooks, sest see naine ei kao ta elust kuni raamatu lõpuni välja. Vahepeal armub Philip korraks ka Norah'sse, aga see armumine armastuseks ei arene, vaid pigem sõpruseks. Ja kui Mildred tagasi Philipi ellu saabub, sest too, kellega ta abiellus, ta maha jättis, jätab Philip Norah maha, et Mildrediga olla. Ent kuna Mildred Philipi tegelikult ei armasta, pigem kasutab teda ära, leiab ta peagi armastuse Philipi parima sõbraga ning nad teevad vaesele arstitudengile väga haiget. Ent ka see Mildredi suhe ei jää elama, sest mees on paras playboy ning tegelikult ei tahtnudki Mildredi ja tõsist paarisuhet, vaid lihtsalt natuke mängida. Philip võtab oma suure armastuse veelkord tagasi, ent nüüd, olles nii palju haiget saanud enam Mildredi ei armasta. Kuid ta saab lähedaseks tema lapsega. Mildred üritab Philipile siiski läheneda, ent too ei lase teda enam ligi. Mildred saab nii vihaseks, et hävitab kogu Philipi vara ja lahkub tema elust võttes lapse kaasa ning tehes sellega jälle Philipile haiget. Raamatu lõpus kohtub ta uuesti Mildrediga, siis on naisest saanud prostituut, kes hinge on heitmas tööst tingitud haiguste pärast. Philip, hea südamega, nagu ta on, proovib uuesti ja jälle naist aidata... Samal ajal on Philip saanud sõpradeks ühe perekonnaga. Nad hoolivad temast ja selle pere vanim tütar armub Philipi ära...

Oleksin seda raamatut pidanud lugema siis kui olin 20-aastane või pigem isegi keskkooli ajal. Siis need olulised teemad ja valikute tegemine ning eneseotsimised oleksid olnud mingis mõttes õpetlikud ja silmaringi avardavad. Kuid ka praegu kujunes lugemisest elamus, sest vaatasin teemadele oma praeguse elupagasi pinnalt ja võibolla mõistsin ja nägin asju, mida ma nooremana ei oleks osanud ehk nähagi.

Tegelikult on see raamat mu riiulil olnud juba pikka aega ning kuna üle 700-lehekülje paksus mingis mõttes hirmutas, siis lükkasin selle lugemist pidevalt edasi. Maughami suure fännina siiski oli see pidevalt niiöelda lugemisriiulil ootamas. Mõni aasta tagasi oli raadios mingi noorte- ja lastesaade, kus Külli Teetamm mingit (Mina?)elukat kehastas ja alati oma külalistega juttu vestis. Ühe külalisena käis saates ka Maria Soomets ja tema mainis, et see on ta lemmikraamat. Lisaks on raamat 20.sajandi ingliskeelse kirjanduse TOP100 nimekirjas ning vaikselt olen üritanud teiste lugemist kõrval ka need niiöelda klassikud ära lugeda, sest eriti kunagi nendes pettuma ei pea.

Neid mõtisklus- ja sisearutelu-teemasid pakub raamat kuhjaga. Näiteks see, kuidas elus on ikka kombeks asjadel laabuda. Ükskõik kui raske on, ikka tuled sellest olukorrast välja. Nooremana seda ei mõista ja see paneb jubedalt närvitsema. Mingis mõttes toimib see ka alalhoiuinstinktina ja see on isegi hea. Niimoodi toimub ka ühtlasi areng õiges suunas ja oma koha leidmisel on see oluline. Ka mina olen oma elus hetkel kohas, kus ma tahaksin nii väga oma senise elu jooksul arusaadud asju reaalsuseks rakendada ja ega see lihtne ju ei ole, eriti kui teiste inimeste otsused ning enda vastutus teiste inimeste eest ning nende unistused ja soovid ei lase vabalt seda rada käia. Samas on nii tugevalt tunne, et just selle tee kõndimises peitub rahulolu ja seeläbi ehk ka õnnetunne. Sest eks tööelu on ju nii suur osa päevast ja see mõjutab tervet eluolu ning enda kohta selles maailmas ning on inimese õnne osa.

Samas müts maha Philipi ees, et ta suutis kunstnikuks saamisest loobuda. Kui keegi sulle ütleb, et sinust kunagi ei saa tippkunstnikku, siis on seda (eriti loomeinimesel) raske uskuda. Sest loojanatuuri sisse justkui oleks juba kirjutatud eneseusk. Jah, ta oleks võinud Pariisi jääda ja keskpärase kunstnikuna vaesuses vireleda, ent tegeleda sellega, mis talle meeldib, aga kas sellel on mõtet? Ja ega keegi teine seda peale Philipi loomulikult ei tea, ega saa isegi sellele hinnangut anda. Ta peab seda ise otsustama. Philipi puhul siiski vist see kunstnikuks saamise soov polnud ka niiiii suur. Ka see võib olla tingitud sellest, et ta siiski sisemiselt polnud seda. Võibolla sellepärast ta suutiski kõrvalseisja pilku uskuda ja usaldada. Eks see kõrvalseisja peab ka olema piisava autoriteediga ning sinu jaoks arvamusliider.

Ent muidugi suurim õnne mõjutaja on ju lähedane inimsuhe. Kui nö. "tagala" on tugev, siis saab muudest eluraskustest ka kergelt üle. Alati on muredejagamine ja raskete teemadega maadlemine kahekesi ikka tunduvalt kergem. Ega muidu see sõna poleks kummaline "abikaasa", kui see ei tooks abi kaasa eluteele :) Ja eks selle õige leidmine ja siis ka ära tundmine on ikka väga raske. Nii mitu asja võib viltu minna. Kõige eelduseks on siiski vastastikune austus ja vastastikused tunded. Kui see suur tunne ikka tundub olevat mingitest kohtadest ühepoolne, ega see siis ikka päris õige ei ole. Sest kui on mingigi koht kus niidid on katki või mingigi koht defektiga, siis just nendel raskematel aegadel käriseb kõik katki ning suhe saabki lõpu. Armunu ju siiski ei suuda neid katkisi kohti näha ja liigub ainult enda soovunelmate pimestatud liinil. Nii ka Philip. Lugejana saad algusest peale aru, et asi on mäda. Tahad justkui öelda talle, et kuidas Sa mees ei näe, kuidas sa aru ei saa, et see naine ei ole sinu jaoks. Samas oli nii hea meel kui ta Norah'ga oli, et kui selgus et Philip teda tegelikult ei armasta, siis oli selge, et sellel suhtel tugevat põhja pole. See poleks pika peale neist kumbagi rahuldanud. Ja sama oli ju Philipi ja Mildredi vaheline suhe. Philip tegi kõik omalt poolt, ent kui teine Sind ei armasta, siis lihtsalt pole midagi teha. Kõik õigem, nii valus kui see ka pole, on siiski suhe lõpetada võimalikult kiiresti ja avada end tõelisele ja vastastikkusele armastusele. Ainult see on ainuõige ning ainult see peab ajale vastu.

Hinnang: 5- (Kui oleksin seda raamatut lugenud 25 aastat tagasi, oleks mu hinnang ilmselt olnud 5+. Ühest küljest justkui elulugu, mis filmilikult jookseb lugedes silme ees. Maugham on igatahes minu kirjanik. Ta inimsuhete ja -psühholoogia näitamine on terav ning õpetlik. Maughami mehed on justkui natuke ullikesed või igatahes on nad "maailma-avastajad" ja "keegi, kellele peab õpetama elukunsti". Ja kuigi seekord oli see "õpetaja", ehk naine "paha", siis minu esmane kokkupuude Maughamiga - suurepärane telelavastus "Truu naine", Kersti Kreismanni ja Aarne Ükskülaga peaosades, oli naine just nimelt naine tark ja kaval. Ja isegi kui kõik raamatus on tuttav, leiab ikka enda jaoks mõttepoegi, mida kõrva taha panna või mille kallal närida või miks ka mitte teistega arutada. Samas pakuvad mitmed mõtted ja teemad äratundmis- ja ka märkamise ja arusaamise rahuldust.)

Sildid:

laupäev, juuli 23, 2016

Elagu, mis põletab! - Lavaka 27.lend & Anu Lamp


Milline põlemine, silmade sära, tegemistahe, hoog ja huvitav ning õpetlik lugu plahvatas Adamson-Ericu muuseumis vaatajate ette!

Äsja lavaka lõpetanud 6 noort näitlejat ja nende juhendaja Anu Lamp on kokku seadnud lavastuse eesti kunstnikest, kes 20.sajandi alguses Pariisi läksid end harima, kunstnikuks saama ja seeläbi ka "Eestisse kunsti tooma". Meenutas paljuski Kivastiku kirjutatud mõneaastataguseid Viinistu suurepäraseid tükke pallaslaste seiklustest, kuigi hoopis teises võtmes kirjutatud ja tehtud. Sedapuhkus üsna intiimselt, korraga vaid umbes 50 vaataja ees avanev kunstilooline õppetund on justkui ajarännak esimestest Pariisi saabunud kunstnikest kuni kunsti Eestisse tagasisaabumiseni välja.

Kui mõtlema hakata, siis päris kummaline, et see, mida me mõistame Eesti kunsti sünni all, see toimus kõigest 100 aastat tagasi. Võib ju vaid väheseid kunstnike ja kunstitöid nimetada enne 20.ndat sajandit ning nendegi puhul on tunne, et ehk nad rohkem saksa verd kunstnikud olid. Johann Köler meenub ehk vaid eestis sündinutest aisnana kui järsku peaks mainima kedagi...

Lavastuse lugu sisaldas lisaks informatiivsele küljele, kes millal Pariisi saabus loomulikult palju mõtteid kunsti kohta, seda läbi tegelaste aluseks olevate kunstike mõtete ja tegevuse läbi. Kuid loomulikult ka lugusid nende elust. Just viimased pakkusid ka kaks korda sellise hetke, mis tekitasid külmavärinad, oma armsusega. Kord kui Mari (Jaan Koorti pruut) pidi isale valetama, et ta Šveitsi õppima läheb, ise aga saabus jõululaupäeval Pariisi, oma armastatu juurde ja teine kord kui Rudolf Tobias Pariisi tuleb ja see kuidas Liisa Saaremäel tegelane nii rõõmsa ja innukana kogu publiku endaga õue (muuseumi sisehoovi) kaasa kutsub. (Mis vaatajale mõjus kui korraks jalgade sirutamisena mingil koolitusel :) ) Kusjuures seal hoovis saab tõesti elavat klaverimuusikat (läbi tüki kuulatra, aga lisaks sellele ka luulet ning tantsu. Ja kõik need lühemad ja pikemad tantsud, laulud või klaverimäng, luuleridadest rääkimatagi, on nii maitsekas ja hea ja igati kogu lavastusterviku osaks.
Otsapidi oligi kaasatud ka muidu selle ajastu loomeinimeste tegevust ja lugusid ning ühe peategelasena osaleb ju ka Friedebert Tuglas.

Mõnusaid paralleele võis tõmmata ka tänapäeva, kas otseselt või siis kaudselt ja mõnikord suisa näitejate poolt mõnusa rõhuga välja toodud (näiteks see kuidas 100 aastat tagasi juba räägiti, et kunstnikel ja teistel loomeinimestel võiks olla riiklik palk... ja nüüd 100 aastat hiljem ju alles on jõutud siis nii kaugele, et esimesed kirjanikud hakkasid saama kirjanikupalka riigilt... no võttis alles aega ja see on siiski ju alles pisku sellest, mida tuleks ära teha...)

Mis seal salata, ei ole ma siiani selle 27.nda lennu tegemistega eriti sinapeal (imestasin veel, et kuidas nii mitu kõnedefektiga inimest ning ilma erilise näo või karakternäitlejaile omase huvitava olemusega inimest on vastu võetud ühele kursusele). Ma ei lahku just tihti etendustelt poole pealt. Eelmisel aastal umbes 50nest teatrikülastusest lahkusin poole pealt kolmel korral. 2 neist just nimelt selle lavaka lennu tükkidelt. Ekke Moorilt küll pigem seetõttu, et olin just head versiooni sellest tükist näinud ja ei jaksanud tollel õhtul uuesti vaadata ja kuigi lavastuslik pool mõjus seal värske ja huvitavana, olid näitlejad nii rabedad ning neid vaadata oli raske (Saara Nüganen välja arvatud), aga Linnateatriga koos tehtud Salme Kultuuripalees tehtud tükk oli vaatamiseks lausa piin (Kuigi peamiselt just see sisu mõjus nii hõreda ja mõttetuna, aga ka need noored näitlejad mõjusid nii vastuvõetamatud ja toored, jällegi Saara Nügenen välja arvatud). Ootasin kannatamatult vaheaega, et lahkuda.

Seda suurem oli mu üllatus, millise arenguhüppe olid need näitlejatibud teinud nüüdseks, kus koolist äsja lahkutud ja omadel tiibadel vaja lendama hakata. Liisa Saaremäel tegelikult meeldis mulle juba Tõstamaa suveteatris nähtud Pruutide koolis, sellepärast oligi imelik, et ta Veider orkester ja Ekke Moor tükkides ta silma ei paistnud. Sedapuhku tema jõuline Karin Luts, oleks justkui tema enda olemuse vastand, ent oskuseid juba nii palju, et jõuline feminist, mis tänu ka tema vanusele (üliõpilane) ka, mõjust nii ehedalt ja õigena. Ester Kuntu oli minu jaoks avastus. Nii huvitav noor näitlejanna, kelles on annus traagikat ja ilu. Kui neid noori näitlejaid eraldi võtta, siis teda tahaks kõige rohkem kohe uuesti kusagil näha. Christopher Rajaveer mõjus oma häälega - nii kõlav ning justkui helisev. Tema Vabbe oli natuke libe, isegi õige pisut feminiinne, aga väga tugev isiksus. Karmo Nigulas on sellist klassikalist esimängijat, kuid tema Tassa mõjus võibolla kõige vähemate nurkadega ja selles mõttes igavama karakterina kui teiste omad. Võibolla Tassa oligi selline silutum, seda ma ei tea. Karl Laumets Friedebert Tuglasena oli noor ja unelev, tudengimõõtu - täiesti loodud karakter. Ja minu arvates kõige tugevama karakteri lõi Jürgen Gansen. Minu jaoks on ta ka nendest varem nähtud lennu tükkidega võrreldes kõige suurema arengu teinud. Konrad Mägi muidugi on ka ehk mõnevõrra karikatuursem kuju ja selles mõttes ehk ka natuke lihtsam mängida, aga see mis ta teeb, on väga hea.

Ja muidugi Anu Lamp! Tema diktsioon on vaimustavalt hea. Justkui igal ta sõnal on väärtus ja see on fenomenaalse kiirusega läbi mõeldud. Nii selge ja puhas kõne, justkui raiutud sõnad. Selline nauding! Kuigi ta laval on rohkem sümboolsetes rollides (etendus algabki sellega kui ta Ants Laikmaa, eesti kunstiõpiku uhke sabaga aabitsakukena lavale astub)  ja justkui jutustaja ja teejuhi ja õpetajana, on see siiski karakter ja roll. Usun, et sain oma kõnesse ka ühe parooli juurde "Seisan siin jälle rohkem nagu sümbol" :)

Elava muusika mängimiseks (Pariisi kohvikud ja vaudevilled ju rõkkasid klaverimängust) ning ka Rudolf Tobiase rolli oli kaasatud noor pianist Johan Randvere, kes lisaks raamistavale ja toetavale muusikale, mõjus samuti kui veel üks Eesti noor kunstnik Pariisis ja loomulikult andis tausta nii lauludele kui tantsudele.

Lisaks varem mainituile, meeldjäävaid hetki etendusest on hulgi, tahaks eraldi välja tuua ka Liisa Saaremäel Koorti kitsena, see kuidas näitlejad oma tegelaste allkirjad tahvlile kirjutavad, Jürgen Ganseni flamencoriietes tants ning kogu hoovis toimunud etenduse osa, eriti see luuletus ja klaverimäng, maalimiskooli maalijad, napilt enne eestlaste "Pariisivallutust" seal elanud Toulouse-Lautrecile viited, Saaremäel ja Kuntu "naised" :)  Anu Lambi lavastuse toimunud toas välja pandud maalide tutvustus, manifest, Karin Lutsu juhitud feministlike naisüliõpilaste kogunemine, kamaluga viiteid kuulsatele Eesti kunstiteostele, mis etendusse sisse mängitakse. Tekkis huvi selle Pariisis asunud "Eesti kunstike maja" - Mesipuu vastu. Sealtoimunust võiks kunagi ka keegi eraldi näitemängu kirjutada/teha :)

Ja niimoodi kiskusid need noored oma vaatajaid lavastuses toimuvasse, et kui nad seal seda akent avasid, siis olin nii lavastuse sees, et tundsin justkui tõesti sealt Pariisi õhku tuppa voogavat.

Justkui puust ja punaseks tehakse see, et kui Sul on janu ja sisemine tung luua kunsti, siis ja ainult siis on see ainuõige. Siis tulevad head ja suursugused teosed. Ükskõik kui raske see on, Ja tihti just sellised inimesed on sisemiselt kindlad selles, mida nad teevad. Tundub, et ka selle lavastuse tegijatel oli sisemine vajadus ja soov seda teha, sest tõesti hea tuli välja!

Hinnang: 4+ (hariv, kaasakutsuv, põnev, liigutav, hoogne ja nii fantaasiarikas teatrielamus. Tavaliselt on vaja kellegi kõrvaltvaataja pilku, kes lavastaks, aga see tükk tõestab, et siiski saab ka niimoodi kui armastuse ja suure sisemise põlemisega ise teha. Just armastust tegemise vastu ja tahet jagada ja anda, kumas kogu ettevõtmisest läbi. Lisaks jättis selle tüki vaatamine nii positiivne ja mõnus järelmaitse. Etenduse algusest kuna praeguseni, mil sellest õhtust on jäänud vaid mälestus - üks pisike pärl mu elus... Tahaks lapse ka seda vaatama saata, aga kahjuks kõik on välja müüdud. Ise lähen igatahes peatselt sinna tagasi, et kõiki Adamson-Ericu muuseumi kunstiteoseid lähemalt uurida. Eriti seda "Valguse linn" näitust tahaks näha, mis seal praegu väljas on. See oli kuidagi armas, et enne etendust just ütlesin oma teatrikaaslasele, et huvitav kas mõne etendusel olevatest tegelastest pilt ka mängisaalis ripub, siis etenduse käigus Anu Lamp sellele ilusti vastuse andis :) )

Tekst lavastuse kodulehelt (lisandina siit-sealt veel leitud lõike):

ELAGU, MIS PÕLETAB! – SUVEETENDUS VANALINNAS


„Tollal öeldi, ja seda kordasid eriti põhjamaalased: igaühel meist on kaks kodumaad – oma maa ja Prantsusmaa.“ (Friedebert Tuglas)

Karin Luts: "Ära arva, et kunst vajab naisi, mehi - vaid kunst vajab jõurikast ekstaasi! Mina ei taha mõttes maalida, ma tahan maalis mõtelda. Loov naine! Naisüliõpilane kunstikoolis!"

Ado Vabbe: "Aja vaimu kõrgusel seisev kunsti harrastaja ei unele möödunud kultuurides."

Konrad Mägi: "Ainult loomises (töös) seisab inimese suurus (väärtus), väärtus, mis seisma jääb ja veel tuleva põlvedele jutustab, mis sel ajal inimese vaim luua võis. Ainult täius on hea, kas olla täiuses: kelmuses, aususes ehk üksta kõik milles, ehk kui midagi teed, katsu seda tingimata hästi teha."

20. sajandi alguses oli Pariis koht, kuhu soovisid reisida, kus elada ja luua kunstnikud, kirjanikud ning artistid kogu maailmast. Tänaseks Eesti kunstiloo klassikuteks saanud Ants Laikmaa, Ado Vabbe, Konrad Mägi ja teised lasid end Pariisi sädelevast valgusest ning vabameelsest atmosfäärist võluda. Nad mõtisklesid kaasaegsete kunstisuundumuste üle, aga virelesid ka katusekambrites, otsisid sooja ja seltskonda Pariisi kohvikutest. 

Laval on kuus tudengit sel aastal lõpetavast Lavakunstikooli XXVII lennust ja nende õppejõud Anu Lamp. Lavastuseks on inspiratsiooni saadud Kerttu Männiste ja Kadri Asmeri kureeritud näitusest „Valguse linn. Eesti kunstnikud Euroopa suurlinnades“, mis teeb kummarduse 20. sajandi alguse Eesti kunstnike reisi- ja loomingukirele. Muuseumi näitusesaalis põimuvad mängulises koosluses Tartu ja Pariisi kunstielu, lennukad manifestid ning boheemlaslikud supikeetmised, foonil küsimus – millal ja kuidas lõpuks päriselt saadakse kunstnikuks?

Mängivad: Ester Kuntu, Liisa Saaremäel, Christopher Rajaveer, Jürgen Gansen, Karl Laumets, Karmo Nigula (Lavakunstikooli XXVII lend), Anu Lamp (Tallinna Linnateater), Johan Randvere
Kunstnikud Liisa Kivi ja Reet Aus (Tallinna Linnateater)
Muusikaline kujundus Johan Randvere ja Riina Roose (Tallinna Linnateater)

Sildid: ,

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default