esmaspäev, 16. juuli 2018

Gulliveri reisid - NUKU


Kohe kui kevadel kuulsin, et NUKUteater plaanib hakata suveks Gulliveri reise lavastama, olin sellest vaimustuses. Nukkude abil loodav lilliputtidemaa ja hiiglased... ning siis inimsuuruses tegelased seal vahel - kõlas nagu võidukombinatsioon. Kui veel teatati, et lavastama hakkab Taavi Tõnisson, olin kindel, et sellest tuleb midagi erilist. Taavi juba niisama lihtsalt midagi lavale ei pane - tema lavastustes peab olema korralikult fantaasiarohkust ning kunstilises tervikus - ilu. Võrdlemisi hiljuti nähtud "Väike Gavroche" ja "Timm Thaler" kinnitavad seda.

Ja fantaasiarikkust selles valmis lavateoses ka oli. Isegi tunduvalt rohkem kui seda üldse loota oskasin. Taavi on "Gulliveri" truppi kaasanud ka mitmeid teisi oma varasemate lavastuste kaasloojaid ja veel eriti mitmeid "Timm Thaleri" taustajõude. Nagu nendest varasematest teostest on saanud näha, on sellel koostööl olnud igati jumet ning nõnda on ka seekordse loo dramatiseerijaks Urmas Lennuk, kunstnikuks Marion Undusk, koreograafiks Olga Privis ja valguskunstnikuks Priidu Adlas. Vaid heliloojaks on sedapuhku kaasatud Liina Sumera.

Kuid kõigest järgemööda.

Gulliveri lavalugu elustab Jonathan Swifti tänaseks päevaks juba maailmaklassikaks liigitatava muinasjutu, kus peategelaseks on pereisa, kes tahab kuulsaks saada - oma jälge ajalukku jätta. Selleks jätab ta oma perega olemise kõrvale, sest kui mees on midagi endale pähe võtnud, siis sellega ta tegeleb jäägitult. Ainult ju fanaatilise pühendumusega on maailmas midagi suurt võimalik korda saata. Perele see muidugi ei meeldi. Gulliver satub oma maadeavastamisseiklustel nii pisikeste lilliputtide riiki kui ka hiigelsuure hiiglaste maale. Tegelikult, aga ei sobitu ta mitte kusagile nii hästi, nagu koju - endasuguste juurde. Selleks tuleb tal siiski kauged rännakud ette võtta, et sellest aru saada. Jõuda ka arusaamisele, et kõige rohkem vajatakse teda omas kodus. Igal pool mujal leiab ta kohtumõistmist, süüdistusi ja pilget või isegi alandust. Kodus armastatakse teda sellisena nagu ta on... Nagu ikka muinasjuttudes - lõpp hea, kõik hea.

Lennuki dramatiseering kasutab Gulliveri neljast reisist kahte - Lilliputimaad ja Brobdingnagi, ehk hiiglastemaad. Lendav saar Laputa ja tarkade hobuste - hiihnhmide maa on heaga välja jäetud, sest niigi tuli sellest dramatiseeringust kokku üle 3 tunni kestev kogupere-lavastus... Nii pikka aega on täiskasvanutel raske ühe kohapeal istuda, mis siis veel lastest rääkida... Muide selle pikk kestvus oli ka lavastuse üks suurimaid nõrkuseid minu arvates. Lihtsalt ei jaksa nii palju ja kaua vastu võtta ühte lugu korraga, kui seal pole just peent psühholoogilist põnevust või midagi muud väga kõnetavat, mis ajaks aja liikumiskiiruse märkamise kõrvale. Lennuki dramatiseeritud Gulliveri reisid rõhutab moraali puust ja punaseks - mees - ole oma perega koos ja ära pane naist ja lapsi teisele kohale pärast enda ego ja seiklushimu... Seda rõhutatakse korduvalt ning tegelikult hakkab üsna pea suisa häirima. Eks lapsevanematel on kõigil alati kahju, et nad ei saa piisavalt oma lastega olla - vaja tööl käia, leib lauale tuua ning selle kõrval ka mingite ennast lõõgastavate hobidega tegeleda jne jne jne... peret ohvriks tuues... jah, saime sellest aru ka juba kätluses ehk esimestes stseenides, ent see motiiv on korduvalt uuesti vahepeal sees. Gulliver tegelikult läbi etenduse on niiöelda kodus voodis ja sonib kõike neid läbielamisi oma perele, mis elustatuna publike ette mängitakse... Kuni lõpus toimub suur arusaamisvalgustus ka Gulliveri jaoks - pere on kõige tähtsam! Moraliseerivaid allhoovuseid on veel sellele ühele suurele lisaks teisigi - väiksed inimesed võivad olla suured ja suured inimesed väiksed... inimese füüsiline suurus ei ole tähtis, tähtis on tema südamesuurus jne jne jne.

Aeg teadupärast teeb omad korrektuurid ning kuigi vaadates tundus etenduse kestvusaeg liialt pikk, siis pärast etendust selline asi ununeb ning meelde jääb ikkagi sisu ja lavastuslik visuaal. Ja just see visuaal on seekord eriti tugev! Kostüümid, maskid, suured ja väiksed nukud - WOW! Kui esimest korda suur Gulliver Lilliputtidemaal end ilmutab - see lööb see publiku sõna otseses mõttes pahviks! Suur pea ilmub lavasügavusest ja kere muudkui kerkib ja kerkib Viinistu katlamajas täiesti lae alla - VÕIMAS! Isegi hirmuäratav! Muide saalis oli palju üsna pisikesi lapsi... ka selliseid 4-5 aastaseid... aga ei ühtki nutujoru! Ei ainsatki vinguviiulit! Ja mitte ainult pimedate ja liiga põnevate hetkede peale, vaid ka kõik see 3+ tundi pidasid kõik ilusti ja põnevil vastu! Võib-olla ainult minu jaoks oli see kõik kokku "liiga pikk"?

Tulles korraks tagasi suure Gulliveri juurde, siis ainuke etteheide või küsimärk selle hiigeltegelase juures oli see, et miks teda küll Anti Kobini mängitud Gulliveriga pisutki sarnaseks ei tehtud? Sidusus näitleja- ja nuku-karakteri vahel jäi puuduma. Need oleks nagu kaks ise tegelast olnud. Ometi oleks piisanud vaid natuke juukseid suurele nukule pähe joonistamisest või midagigi... Anti Kobinil oli ju maailmarändurile sobilik korralik parukas peas! Liiatigi, see oleks ju veel eriti ägedat vaatepilti pakkunud kui need suured lokid oleks veel koos peaga lehvinud ruumikas katlamaja lavaavaruses. Või siis vastupidi - ka Anti oleks võinud ju kiilakat Gulliveri mängida...

Näitlejate-karakterite parukad seevastu olid vägagi huvitavad! Samuti kostüümid olid põnevalt muinasjutulised ning ilusate, kunstiliste disainerlõigetega. Ja kõik need hiiglaste maskid veel lisaks - nii fantaasiarikas kunstnikutöö Marion Unduskilt! Priidu Adlase valguskaart toetab lavastust nii misanstseenides kui ka suuremate emotsioonide tekitajana ning ka lavastustehnilisest küljest, näiteks tormina või lainetele ehtsusefekti juurde andes.

Lavastustehniline suurim kriitikanool läheb mul väikeste nukkude pihta. Nukud ise olid väga ilusad, aga teine vaatus tundus esimesest tunduvalt nõrgem eelkõige just nende kasutamise pärast. Teises vaatuses ei olnud enam sellist mängulist koomikat, mida pakkus Andres Roosilehe Lilliputimaa majesteet esimeses. Esimeses vaatuses anti näiteks Hitlerlikku austusavaldust kolmekordse häälitsuse ning käteliigutusega kui keegi suure juhi nime suhu võttis ning jälle kui Blefuscude juhti mainiti, siis selle juurde käis kerge sülituslaadne häälitsus. Pisike detail, aga andis palju juurde. Teises vaatuses oli "mõnus" ainult Silva Pijoni mängitud karakteri omapärane liikumine, kogu kere katvas hiiglasekostüümis - eriti pea liigutamine ning tema oskus ka lisaks käte ning ülejäänud kehaga emotsioone rõhutada ning karakteri-visuaalile kaasa mängida. Esimeses vaatuses suur Gulliver andis nii palju kogu lavastustervikule juurde ning teda oli põnev jälgida... selles "hiiglases" oli teatavat pahaaimamislikkust tekitavat. Teises vaatuses olid kostüümides hiiglased väga lahedad ja suured pead samuti, kuid väga pikad stseenid mängiti väikeste nukkudega, mida sellises lavaavaruses oli raske jälgida... silmad ei tahtnud nii väiksele fokusseerida ning see muutis teise vaatuse tunduvalt igavamaks... Nukumängul tahaks ju nuku tegutsemist vaadata, aga paratamatult vaatasin nukkudega tegutsevaid näitlejaid - nad olid lihtsalt lavamõõtme jaoks sobivama suurusega objektid. Eks lavastaja oli selleks ajaks ka publiku ära hellitanud oma põnevate lahendustega, mida ta kui seeriana paiskas lavastusse sisse kuni väikeste nukkudeni välja ja nõnda hajus ka sellepärast tähelepanu ning pigem tekkis ootus, et mida nüüd järgmiseks veel tuleb... aga kui seda "järgmist" enam ei tulnud, siis mõjus kuidagi üleliigsena see lõpule liikumine pärast hiiglaseid.

Lavastuslike trikkide keerukus ja kõik need tehnilised lahendused tõid meelde mõned Broadway ja West End'i tipplavastused, nagu näiteks War Horse... Gulliver ainult jäi emotsionaalses mõttes sisuga oma maailmalava-sugulastele alla... Vaimustust, külmavärinaid ja üllatuslikke ohhooo-momente pakkusid värvikad karakterid, kunstilised ja lavastustehnilised lahendused, aga mitte lugu ise.

Liina Sumera muusika on imeilus ja oleks seda kohati tahtnud isegi pikemalt kuulata ning Olga Privis on järjekordselt teinud vinge koreograafia. Lavastaja on ka tegelasterohketes stseenides asetanud karakterid justkui sümmeetrilistesse tervikpiltidesse ja see on üks ilusamaid efekte Taavi režiis. Kuid Olga poptantsu liigutustega moderntants selles ajastus ei tekita mitte võõrastust, vaid hoopis toimib väga maitseka ning huvitava lisandina.


Nukuteatri lavastused on meeldivalt tihti tugeva ansamblimängu-tunnetusega. Eks see tuleneb ka paljuski juba olemuslikult sellest, et näiteks ühe nukuga mängivad tihti mitu näitlejat korraga. Kuid siin Gulliveris oli seda ansamblimängu veel eriti hästi tunda ja märgata. Vanemad, kogenenumad näitlejad mängisid koos TÜVKA 12nda, ehk järgmise aasta lennu näitlejaõpilastega. Keegi ei kukkunud soleerima, kõik käisid kui ühte jalga ning hingasid samas rütmis. Sellest hoolimata tõusid esile mõned neist rohkem kui teised. Mõned liigutused, mõned vormid, kuidas oma karaktereid loodi olid nii omapärased ja mõjuvad, et paratamatult noppisid need enda jaoks sealt tugevast ansamblimängust ka välja. 

Esimeseks ja eelkõige, juba mainitud Andres Roosileht ja Silva Pijon. Andrese mängulises mõttes isegi ülemeelikult lahendatud Lilliputtidemaa juht on üks tema kahest karakterist, teine on hiiglastemaa juht. Kuid hiiglane on maski taga varjul ning peamiselt ka publikust kaugemal ning temaga ei teki pooltki nii head kontakti kui Lilliputikunniga. Lilliputimaa valitseja on oma eriskummalisuses koomiline ning käib läbi suure karakterimaastiku - olles nii ülev boss, hea, halb kui kõike sealt vahelt. Lisaks ka kaval ning ahne ja ülbe. Kuid Gulliveri lepituse läbi tolle õega ka mõistlik ning kõiki neid halbu loomuomadusi vastutahtsi allaneelav. Ja seda just eriti Andrese mängitult, mitte lihtsalt ainult tänu tekstile. Ka laste- ja peretükkidest võib tulla nii kõrgetasemeline karakteriloome! Fantastiline! Heaks kontrastiks tema tagasihoidlikumad, inimese- ja reaalsuselähedasemad karakterid, mida Andres oskab ka väga hästi luua. Võib-olla just sellepärast, et temast tulevad ka sellised sähvatused välja, nagu see Lilliputimaa liider, ongi just põhjuseks, miks tema seekordset karakterit eriliselt tugevaks pean - see on eriline!

Ning Silva hiiglasetüdruk. Tal oli mängida ka Gulliveri tütre roll ning ka mõned väiksemad taustategelased, aga just eriti see maskiga tüdruk, mida Silva nii ägedalt ekspressiivseks mängis. Tema maskikasutus oli täiesti omaette klass! Andes veel käte ja ka muidu kehahoiakuga koomilisust sellele juurde. Tütrena oli ta oma madala, II aldiga natuke tüpaaži mõttes võib-olla mitte esimene, kes selleks sobiks, aga jällegi mõnedes taustaosa mistseenides andis silmad ette ka kogenenumatele kolleegidele... näiteks kuidas ta suure Gulliveri käega toimetas... ei teagi kas tal on loomulik talent, lavastaja tugevalt suunatud või on neil TÜVKAs nii tugevad õppejõud sellisteks rollideks. Kahtlustan, et kõigi kolme koosmõju. Igatahes on ta olnud algusest peale üks minu lemmikuid oma kursuselt (koos Stefani, Elari ja Hans Kristianiga... teisi lemmikuid on tekinud hiljem riburada juurde).  Kuid just Silva on tähelepanuväärselt eriline ning kujutan ette kui vinge karakternäitleja temast kunagi saab. Temas kohe on seda miskit, mille kohta Aarne Üksküla ütles, et näitleja juures on kõige tähtsam, et teda oleks huvitav laval jälgida.

Lisaks tahaks veel esile tõsta Karl Sakritsa "preestri", mis oma fanaatilisusega tekitas omakorda mingi omalaadse täienduse Lilliputtide ansamblisse. Vaatasin tema mängu ka hetkedel, kui ta otseselt polnud fookuses ning närvekõditav oli tõdeda tema rollisolekut ka nendel hetkedel - hoides teatavat irvitust näol või vaadates andunud oma juhi või reliikvia suunas. Hans Kristian Õun sai juba lavalesaabumisega korralikult tähelepanu - ka see oli üks lavastajatrikk tervikusse juurde... Tema mõnusalt ülienergiline mäng tõi nii palju elektrit ja hoogu kogu etendusse. Ja seda tegelikult mõlema tema karakteriga. Kindlasti ei tohi jätta väljatoomata ka Lee Treid, kelle armas ja malbe ema, ehk proua Gulliver mattub küll just selle va moraalitsemiskihi alla, ent pääseb särama Lilliputimaa esimese leedina, lisades omalt poolt natuke teistsuguse tunnetusega koomilist tooni, kuid olles ka tasakaalukam kui tema abikaasa. Meesriigijuhtide naised ongi ju tihti seda, või mitte? :)

Mõned säravad hetked ka Loviise Kapperilt, aga nimitegelane Anti Kobin laskis justkui kõigil teistel särada. Tihti tuli tal olla ka vaid suure Gulliveri hääleks või hoopis teha nukumängu, kuid samas ei või alahinnata tema kogu selle kummaliste karakterite virrvarri kooshoidjaks ning tempomeistriks olemist.

Hinnang: 4 (See hinnang on sümbioos erinevatest tunnetest. Lavastaja leidlikus, ansamblimäng, kunstnikutöö ja eriti suured nukud ja "pead", kostüümid ja maskid, muusika, liikumine ning mitmed väga säravad rollid, kuid eelkõige ikka kogu lavastusterviku võimsus ja tehnilisus annaks hinnanguks kindlasti 5... kui isegi mitte 5+, aga moraali sisse uppuv lugu, väikeste nukkude nii suurel laval "ärauppumine" ja üle 3 tunnine kestvus, sest teises vaatuses oli ka hetki kus hakkas sõna otseses mõttes natuke igav - see kiskus jälle hinnangut allapoole. Nõnda tekkis ka teiste teatrielamustega võrreldes kokku just selline numbriline arvamus. Kuid kahtlemata oli see võimas teatrielamus!)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri fotod):

Gulliveri reisid

3 H 10 MIN|KOOLILAPSELE, NOORELE, TÄISKASVANULE|VIINISTU KATLAMAJA
Seiklusrikas suvelavastus kõigile alates 7. eluaastast
Ühe mehe rännak maailma lõppu ja tagasi – õppimaks vaatama lahtiste silmadega ja kuulama avatud südamega.
Inglise laev Antiloop seilab Lõunamerele, kuid hukkub seal tormis. Ainsa pääseja, laevaarst Lemuel Gulliveri jaoks on see uskumatute seikluste algus. Nüüd on Gulliveril võimalus saata korda midagi suurt, sest tema unistus on saada maadeavastajaks, kellest kirjutatakse raamatuid ning kellele püstitakse monumente. Ta tahab kuuluda „suurte” hulka, kelle vajutatud „jalajälg” jääb ajalukku kauaks püsima!
Merehädalisena satub Gulliver sõjakate liliputtide saarele ning keevaliste hiiglaste maale. Ta kogeb võitlusi, eneseületamist, armastust ning valusaid reetmisi. Naastes ootamatult pärast kaht aastat oma perekonna juurde, on ta haige ja sonib. Gulliveri abikaasa Mary ning lapsed Jack ja Ann aimavad, et isa on läbi elanud midagi väga erilist. Nende abiga hakkavad Gulliverile meenuma detailid tema teekonnast. Meenutusest saab mäng ja publiku ees rullub lahti Gulliveri seikluslik ning müstiline jaht oma unistuste täitmise nimel.
Autor Jonathan Swift
Dramatiseerija Urmas Lennuk
Lavastaja Taavi Tõnisson
Kunstnik Marion Undusk
Helilooja Liina Sumera
Valguskunstnik Priidu Adlas
Koreograaf Olga Privis
Tõlkija Leo Anvelt
Esietendus: 1. juuli 2018 Viinistu Katlamajas (vt etenduspaiga plaani)
Pilet: 20 €. Tegemist on eriprojektiga, millele ei kehti tavapärased soodustused.
Kestus: 3 h 10 min, sh vaheaeg
Vanusele:  kõigile alates 7. eluaastast

Mängivad

Nimiosas Anti Kobin, teistes osades Lee TreiLaura NõlvakTiina TõnisAndres RoosilehtKarl Sakrits ja TÜ VKA teatrikunsti 12. lennu üliõpilased Loviise Kapper, Elena Koit, Grete Konksi, Silva Pijon, Kristjan Poom, Hans Kristian Õis


pühapäev, 15. juuli 2018

Ristumine peateega - Kukruse Polaarmõisa Teater


Minu elu kolmas ja eesti teatri vähemalt kuues (Endla, LendTeatri, Tallinna Linnateatri, Vene Teatri ja PolygonTeatri järel) "Ristumine peateega" toimus (esietendus, mida mina külastasin 11.07) ja toimub (kuni 22.07) Kukruse Polaarmõisa kõrval asuvas kivitööstushoones. Lisaks on muidugi, praeguseks juba modernseks klassikaks liigitatav mängufilm. Peaaegu sama palju on seega ka Tätte-maailma Osvaldeid, Laurasid ja Rolandeid Eestimaa pinnal... "peaaegu", sest Piret Kalda on kahekordne Laura.

Võiks mõelda, et kas nüüd mõneks ajaks juba ei piisa sellest 21 aastat tagasi Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse võitnud Jaan Tätte materjali lavastamisest... Loomulikult ei, kui on oma nägemus, huvitavalt sobilik mängukoht ning põnevad näitlejad, kellel kõigil natuke omamoodi karakteritunnetus kolmele peategelase elustamiseks pakkuda. Ja nagu vaheajal sai kohvikus kuulda - on veel inimesi küll ja küll, kes pole seda lugu üldse kuulnud-näinud. Ka minu enda teatrikaaslane (mu vanim tütar) on kuidagi suutnud nii vanaks ära elada, et isegi see film pole sattunud silme ette.

20 aastat tagasi, kui seda Tallinna Linnateatris esimest korda sai nähtud, siis see ikka ehmatas ja üllatas päris korralikult. Lugu on ju mõnusate kiiksude ja puäntidega. Sisu siiani mitteteadvad, saavad need üllatused siit kätte ja ma olen natuke kade, et mina ei saa seda enam "esmaskordselt" avastada. Minu jaoks oligi see vaatamine pigem sellelt tasandilt, et kuidas seekordsed tegijad on need loo keerdkäigud ja karakterid lahendanud. Esialgu jätsingi just sellepärast selle etenduse oma suveteatrikavast välja, et lugu tõesti on üht ja teistpidi peas. Õnneks kukkus võimalus seda vaatama minna justkui sülle ja etteruttavalt võib öelda, et tegemist on ühe käesoleva suve siiani parima teatrielamusega (kõikidest muudest seiklustest hoolimata, mis selle elamuse saamiseks tuli üle elada, aga sellest natuke hiljem).

Lavastaja Allan Kress on loo raamistikuna toonud kogu Tätte mängulise, aga samas ka psühholoogiliste ning isegi filosoofiliste allhoovustega näidendi lavale enamvähem nii, nagu see on kirjutatud. Laura ja Roland satuvad ühte metsamajakesse, kus üks natuke kummaline Osvald toimetab. Juhtumisi on Osvaldil tagatoas 4 miljardit dollarit ja juhumisi on just Laura tema unelmate naine. Nõnda pakubki ta Rolandile ühe miljardi, et too Laura unustaks ja kaoks ning Lauraga jääks talle seega 3 miljardit, et elu nautida. See lükkab käima mängu, kus põrkuvad inimeste moraal, soovid ja unistused, võimalused, ahnus ning ülejäänud tumedad pooled, mis meis peidus on...

Rahal on metsik võim. Inimesed on oma loomult ahned. See on mõrvarliku keemilis-füüsilise reaktsiooni plahvatusohtlik valem. Ja Kukruse-trupp ei karda seda kasutada.

Kui rääkida veel sellest, millest inimesed vaheajal ja lõpus etenduse saalist lahkudes rääkisid, siis kõige rohkem jäid kõrvu "fantastiliselt sobiv mängukoht" ja "põnevad uued, äsja lavakooli lõpetanud näitlejad". Olen nende kahe asjaga igati päri ja lisaksin ise siia kolmanda teema - "lavastuslikud ideed ja valikud". Nendest kolmest teemast tahaks ka eraldi pikemalt rääkida...

Õigemini väljendades on "mängukoht" ja kunstiline kujundus ning ka näitlejad ja kogu trupp ju nö. "lavastuslikud valikud". Kuid tõesti seekordse "Ristumine peateega" kõige suurima mõju "eriliseks tegemisel" oli minu jaoks see vana maja kööktuba, kus kunstnik Kristi Leppiku poolt kujundatud vana maakodu sisustus ning räämas interjöör oma pooleldi mahakistud tapeedi ning selle alt paljastuvate laudseintega, käsipesuvalamuga, kuhu vesi ei tule mitte kraani kaudu, vaid seda tuleb ämbriga kaevust tuua ning veehoidjasse valada. Puupliit, mille ust paotades eritub mõnusat tuha ja põlemise lõhna, mis muidugi ka publikusekka hoovab. Vana diivaninökats lava eesmises osas, puittrepp, mis viib pööningule, kaltsuvaip, taburetid ja kulunud puidust järi keset tuba kõigil jalus. Loomulikult ka vanad, kõigile nõukaajast tuttavad kööginõud. Kõik see loob isemoodi ja tugevahõngulise teatava atmosfääri.  Sealjuures jäi mulje, et lavastaja on otsustanudki selle loo viia kusagile 90ndate esimesele poolele, arvestades mobiiltelefoni-unistusi ning seda "kastmobiili", mida kunagi "sangapidi" kaasas kanti.

Üks tugev lavastuslik kõrvalekalle eelmistest versioonidest on lavalt publikuga suhtlemine, ehk hetketi neljanda seina kaotamine. Kartma ei pea, kõik on väga süütu, turvaline ja tore, selle täielikult vältimiseks võib alati istuda teisest reast tahapoole. Teisalt on see Allanil kaval nõks kogu publik panna veelgi tugevamalt tundma kohalolu selles maamajas (mitte, et juba ainuüksi selline mängukoht seda ei tekitaks!) Sellise lisanõksu on ta andnud tegelikult ainult Osvaldile... luues silla just nimelt Margus Prangeli karakteriga - meie, publik, oleme tema kaasata, tõmmata, lükata... Irooniline, aga ühtlasi kaval ka, sest Rolandi ja Lauraga on palju lihtsam samastuda ja nende olukorda asetab vaataja end ise juba ainuüksi sisulisest seisukohast - mida ise teeks nende olukorras - kui keegi Sulle sellist suurt raha pakuks? Kas armastusel on hinnalipik? Kui kiiresti jõuaks mõtteni, et kuidagi ikkagi hämada ja see raha kahepeale endale saada? Milleks kõigeks oleks selle saamiseks valmis... kas tõesti ka tapma? Kui lihtne ikkagi see lahkuminemine on - maailmas on ju palju inimesi - leiab teise, kellega tekib ka armastus... Aga enne selle teise leidmist ja armastuse kadumiseta niimooodi raha pärast "otsustada" lahkuminek - kuivõrd psühholoogiliselt laastav see võib olla kui mitte mõlema, siis ühe jaoks... Päris hea pähkel Tättelt. 

Kihte on loos veel mitmeid ja mitmeid, näiteks muinasjuttudesse uskumine - kas see on mõttelaiskus, turvakaitse hoidmine, naiivsus/rumalus, armsalt lapsik või ikkagi kavalus? Mis need unistusedki muud on kui ühed muinasjutud, mille reaalseks muutumist me usume ja ootame ja loodame. Lootus pidavat olema ju lollide lohutus. Paraku siiski muinasjutud on muinasjutud ning kõigele siin maailmas on seletus, nõnda ka Osvaldi neljale miljardile dollarile. Kuid lavastusliku külje pealt hoiab Allan ühe visuaalse ohhooo-momendi kõige viimaseks finaaliks. Nagu ilus punkt kogu tervikule. 

Autori enda poolt Tallinna Linnateatris lavale toodud versioonis oli rohkem "küsimusi õhkujätvaid" lahendusi, mida väga hindan ning vast ehk ainult see jäigi seekordsest "Ristumine peateega" versioonist puudu (viitan eriti finaalile, kus toonane Osvald Tõnu Oja ja maffiooso Ago Roo pead kokku panevad ja Ago kuldkalale omaselt suud maigutab enne tulede kustumist - lõi veel vindid otsa, et kas ja mis värk on, kas Osvald ja maffiooso tunnevad omavahel? Kas see kõik on millegi allegooria?). Allani lavastajakäekiri ei ole nii mõttepeen, aga seda fantaasiarikkam lavastustehniliste trikkide poolest - "noa mängutulek", "kella mängutulek", "ajastule viitamised" ja ikka ka see füüsiline mängukoha kasutamine".

Näitlejatöödest ja loodud karakteritest rääkides, suutis mind seekord üllatada kõige rohkem ja seda üllatuslikult - Jane Napp. Tegelikult ootasin midagi erilist Margus Pranglilt, olles juba aastaid tema mängu ja karakterite eripärasid nautinud, arvasin juba Kukrusele sõites, et ta sobib Osvaldiks ideaalselt. Sobiski! Samas võttis see ka mingi üllatusmomendi ära. Ta tegi oma Osvaldi nii, nagu ma seda ette olin kujutanud. Selgelt tugevama lavanärviga, mis mõjus kohati ka ladnama hoiaku ning pingevabama mänguga. See toimis hästi noorte kolleegide särasilmade, lavakooli turvaliste kaitseloori alt väljas tehtud esimeste suurte rollide tasakaaluks ja sidujaks. Mängis ka vajadusel noortele "alla", selle kõige paremas ja aupaklikumas mõttes. Tema oli ju üksi - teised kahekesi. Väga tabav tasakaal. 

Seevastu kõige rohkem nautisin ma Nils Mattias Steinbergi pingestatust oma rollis. Ta oli kui 110% kohal. Tema närvitsemist oli kõige kergem uskuda ja just see pingestatus ja närvilisus lõi ka kõige paremini psühholoogiliselt teravat õhkkonda. Võib vabalt juhtuda, et lähen lähitulevikus Endlasse just nimelt tema mängu nägemise pärast. Praegusel hetkel tundub, et ta on ka žanrivaba, sest Tätte näidend ja Kressi lavastus andis talle võimalused nii dramaatilisemalt suuremateks, romantiliselt tasasteks kui ka koomilisteks ja põnevuslikeks misanstseenideks ning mis peamine - teda on huvitav laval jälgida. 

Ja Jane Napp, kellest ma tegelikult siin näitlejatest rääkimist alustasin... Olen üsna kriitiline olnud tema lavakooliaegsete rollide suhtes. Eelkõige seetõttu, et ta pahatihti lihtsalt ei torganud millegagi silma, ei jäänud meelde, ega teinud ka midagi tähelepanuväärset oma karakteritega. Ja mul on tunne, et ma polnud ainus. Lugedes näiteks üht Hobuveskis etendunud "Kratt"-i arvustust ühest Eesti suurtest päevalehest, oli seal kirjutatud kõikidest näitlejatest peale Jane. Tegelikult ju alusetult, isegi ebaausalt. Praegu, tema lavakooliajale tagasi mõeldes, siis kas mitte just nimelt see ei osutunud talle saatuslikuks, et talle lihtsalt ei antud suuremaid rolle (mina nägin ka 12 vihast teist kooslust, kus Jane polnud laval)? Või ei olnud ta tõesti veel piisavalt valmis selleks, et ka lavastajad teda esile oleksid kuidagi tahtnud tõsta. Allan on seda ometi teinud... Enne tüki vaatamist mõtlesin, et huvitav, kuidas ta sellest rollist ikkagi välja ujub... Kas jääb ka tema Laura tugevate, häälekate ja end laval kehtestada oskavate meeste varju? Ei jäänud! Jane OLI Laura tollel õhtul. Igas mõttes. Näiteks unisust mängida laval on ka väga kogenud näitlejate puhul ikka kuidagi nii selgelt arusaadavalt "mäng", ehk ei häma sellega ju kedagi, aga Jane tegutses ja toimetas seal mõnusalt ülemängimiseta, aga ka mitte alamänguga - väga peenelt balansis. Mu hirmud olid täiesti asjatud. Janel on ilmselgelt lihtsalt vaja "karaktereid", millel ka luu ja liha on ümber, sest ta mängib need päris mõnusalt elavaks - ka sellest unisusest välja tulles - kui Osvald jutuga rahani jõuab ning naisel raha lõhn ninas juba liiga tugevaks läheb - üks lavastuse lemmikstseene! :)

Lemmikstseenidest rääkides, siis ikka ja jälle valmistas lõbu lause "keedame teed - tee on ju kõige parem kohv". Eks igaühele oma, aga minu jaoks tihti just tekstilised mängud on mistahes lavastuse üheks säravamaks ehteks ja siin ju keeratakse ja mängitakse sisu ja selle tekstiga mõnusalt tihedalt. Kuid ka esimese vaatuse lõpp ning juba mainutud kogu etenduse lõpp olid need, mis kõige eredamalt meelde jäid. Pisut dramaatilisust lisasid ka Felik Kütt'i muusikaline kujundus oma teatud stseenide osava rõhutatusega ning sama efektiga oli võrdlemisi huvitav Arne Maasi valguskaart.

Hinnang: 4 (suvelavastuse kohta ideaalilähedane. Kui ma esimest korda seda materjali vaataksin, oleks hinnang kindlasti veelgi kõrgem, ehk siis antud juhul mängis minu jaoks teatrielamuse suurusele kaasa just nimelt see, et teadsin, mis juhtub algusest kuni lõpuni välja. Samas lavastaja-, näitlejate- ning kunstnikutöö pakkus piisavalt elamusi ja üllatusi, et tervik loo sisu teadmisest hoolimata põnev ja vaatamist väärt oleks.)

----------

PS.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks tegelikult alustada hommikust peale kogu tolle esikapäeva seiklustest jutustamist, sest ka eelnev tujude virrvarr ja sündmuste ahel kuni kojujõudmiseni välja oli minu jaoks eriliselt meeldejääv ning seega võiks väita, et ka elamuse meeldejäämist mõjutav ning erilisus rõhutav. Täpsemalt öeldes tuleks alustada isegi veel kaugemast ajast. Nimelt sellest kuidas ma kodus teatasin, et tahan seda vaatama minna... Õigemini, et selline võimalus tekkis ning kavatsen ka Kukrusesse sõidu autorataste alla võtta. Kodus sain põrmustava hinnangu osaliseks - miks? See lugu on ju teada, seda saab vaadata DVD pealt lemmiknäitlejate esituses, err-i arhiivis on olemas Linnateatri versioon... miks raisata nii palju kütuseraha? Ja aega, kui aias on praegu tegemist küllaga, mesilased vajavad tarudesse ruumi, marjad vaja korjata jne jne jne... no tõesti, on küll. Aga teatrisse tahaks ka... Pealegi vanem tütar pole veel seda näinud. Hea võimalus isa-tütre lõimumist ühe pika sõiduga teha. Meil on temaga teatud asjad, mida me alati koos teeme. Mõned neist on seotud ka teatriga, aga peamiselt teatud filmi- ja telesarjade koosvaatamisega. Ikka peab ju ühel isal ja tütrel olema "omad asjad", mis on ainult meie kahe pärusmaa. Nõnda sain selle vastumeelse aktsepti kätte :) Tütar oli kohe nõus kui kutsusin!

Nõnda see hommik siis saabus... Päev algas e-mailiga, milles teatati, et mind on TTÜ magistrantuuri vastu võetud. Uskumatu... üle saja tahtja, kellest vaid umbes 30 lävendipiiri ületasid ning mina ühena nende seast. Ja üldsegi mitte napilt! Kuigi mul igasugune IT alusharidus puudub (mul on majandusmagistri kraad), olen kogu arvutivärgist alati huvitatud olnud. Nõnda oli terveks päevaks pool eufooriline, pea pilvedes tunne garanteeritud. Tööl oli tööd kõvasti ja aeg lendas linnutiivul. Meil on reedeti tööpäev kuni kella 14ni ning nõnda sain varakult sealt liikuma, tütar autopeale ja teele - Kukruse suunas. Peterburi maanteel oli mingi veokas keset teed koolnud ning juba Tartu maantee algusest alates liikusid autod teo-kiirusel. Peaaegu tund aega läks linnast väljasõiduks... õnneks startisime tunnise varuga. Õnnetust veoautost möödasõites, kui sai pillile kobedamad hääled sisse, näitas kell, et peaksime u.10 minutit enne etenduse algust kohale jõudma. Huhh! Õnneks! 

Panime "Terminaatori" suurimad hitid täie volüümiga üürgama, et saaks oma kaasakraaksumist summutada ning vahepeal ajasime juttu maast ja ilmast ning muidugi sealhulgas teatrist ka. "Ristumine peateega" sisu ma talle ei paljastanud, aga kuna juba enne Kukruse teatriplaane oli selge, et augustis läheme temaga ka Kernu Mõisa vaatama sama alusmaterjali, kuhu küll Tamur on seganud ka Shakespeare'i, siis seda põnevam tundus see materjal juba ette ka tütrele. Hea ju pärast võrrelda, mida ikkagi on Romeo ja Julia ning Kuningas Lear'iga huvitavamaks tehtud ja kuidas on erinevad kunstilised nägemused erinevad. 

Täiesti märkamatult olime Rakverre pöörakust möödas. Geps näitas, et kohale peaks jõudma umbes 15 minuti pärast, kui ette sattus mingi venivillem. 90 alal sõidab 70ga. On küll pildistajad teepervel, aga no selleks et Sa kaamerasse ei jääks pole vaja 20 km/h lubatust aeglasemalt sõita... Nõnda siis otsustasingi kiirendada ja rahulikult temast mööda sõita... Tüüp otsustas samal ajal ka normaalse kiiruse sisse võtta ja no nõnda tuli mul veelgi kiirendada... Pöörded läksid juba 4000 peale. No mööda ma hetkeks temast sain kui järsku mu auto muutus imelikuks. Aku-tuli süttis põlema ning kui gaasi vajutasin ei kasvanud mitte kiirus vaid ainult pöörded. Täitsa lõpp... mida teha... Leidsin sobiva bussipeatuse ("Alu") ja tõmbasin taskusse. Mõtlesin, et lülitan korra mootori välja ja sisse tagasi, ehk muutub ka auto normaalseks... 

Kui auto olin seisma jätnud ja proovisin seda uuesti käivitada... plõks, tuled põlema, termikas laulma, kont sumisema... aga mis häält ei tee, see on mootor. Võti tagasi algusse, gaas sisse ja uus käivitus... ei miskit... selge - siia me jääme. Etendus algab 10 minuti pärast, aga meie oleme keset eikellegimaad. Kiirtee ääres. Ümberringi ilusad Eestimaa põllud... Ida-Virumaa oma uhketes suvevärvides. Aga me ei tulnud ju siia loodust nautima seekord... Teatrisse tulime... No mida teha?

Asutsin autost välja ja vaistlikult tõstsin möödasõitvatele autodele peatumiseks käe... Ehk saab kellegilt akusse surtsu sisse... krokodillid on mul ju endal kaasas. Peatuski kohe kõige esimene auto. Sõitis mulle nokkapidi vastu ja proovisime... ei miskit... auto ei käivitu... Aju käis samal ajal ülipööretel... mida teha... meil on keegi, kes peatus... ehk saab temaga edasi... aga kuhu? Kas etenduskohta... on sinna üldse enam mõtet minna... nagunii ju ei jõua alguseks... samas kaugel me ka ei ole... Eihh... tuleb leppida... seekord jääb teater nägemata. Peatunud autojuht ise sõitis Jõhvi ja tal oli tegelikult kiire, Kukrusesse palumine ei tulnud kõne allagi. Kuigi mul polnud aimu kui kaugel Jõhvi sellest kohast on, siis oli selge, et Jõhvist saab ju vähemalt tagasi Tallinnasse mingi ühistranspordiga... Isegi kui rongid seal ei peatu, siis mõni buss ju ometi läheb tagasi Tallinnasse...  Mõeldud - tehtud... pakkisin tütre võõra mehe tagaistmele, ise istusin ette ja tee viis Jõhvi...

Selle lühikese ajaga, enne kui kohale jõudsime, sain teada, et autojuht on Lätis sündinud, lapsepõlves Eestis elanud... oskas tollel ajal ka puhtalt eesti keelt, aga praeguseks täiesti selle unustanud. Nüüd tahaks jälle Eestisse tagasi kolida kuigi praegu elab ta Iisraelis. Juudi-perekonnast. Seal olla palju venelasi. Heebrea keele õppis ka seal ära, aga siin eestis pole sellega midagi teha... Nõnda me siis vestlesimegi vene keeles ja enda üllatuseks tuli päris kobedalt välja... absoluutselt kõigest sain aru ja oma asjad sain ka kõik seletatud, mis vaja (mul jäi omal ajal välismaale kolides venekeele õpingud 7.klassi järel pooleli... seega olen vene keeles 7-klassi haridusega :)). Tema seevastu kohtas Moskvas oma abikaasat, kes on läbi ja lõhki venelanna, seega neil on ka kodune keel vene keel. 

Jõudsimegi Jõhvi... kell oli juba 7 läbi... Ta pidi seal kellegi kohalikuga kohtuma, kes kindlasti oskaks ka nõu anda, kuidas ja kuhu me minema peaksime. Kohtumine oli tal määratud hotelli juurde, aga seda inimest ei kusagil... ta helistas ja sai teada, et too tuleb umbes 15 minutit pärast... ma ei tea miks ja kus kohast see idee tuli, aga mõtlesin, et kui saaks kuidagi Kukrusele, ehk saab vaheajal inimestelt küsida, kas õnnestuks kellegagi Tallinnasse saada...

Hüppasin hotelli sisse... no "hüppasin" on selge liialdus, sest hotelli vastuvõtt asus teisel korrusel, aga enivei... sealt sain teada, et Kukrusesse saaks taksoga umbes 8 euroga... Siis märkasin, et olin oma telefoni ähmiga enda autosse sinna teepervele jätnud, pangakaart oli jäänud Tallinnasse, aga 15 eurot õnneks taskus... pekki... ei saa koju teatada, ei saa netti, ei saa ka taksot tellida... Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem... Taksopeatus oli kohe hotelli kõrval ja üks sobivasti seal kliente ootamas. Hüppasime tütrega sisse... enne tegin kindlaks, kas on ikka mõni normaalse hinnaga sõitja... juht ütles ka, et sõit läheb maksma umbes 7-8 eurot... Pärast selgus, et oli ainult 6.... Ja nõnda me Kukruse Polaarmõisa jõudsimegi...

Okei... olime kohal... aga teadsin, et etendus ei toimu mitte mõisas, vaid mingis selle kõrvalhoones... "kivihoones" vist... Olen seal ka varem teatris käinud paar korda, aga no isegi ähmaselt ei tulnud meelde millises neist mõisa hoonetes... Läksime siis parkla juurde otsima... ehk seal lähedal... Ei. Mingi ajahamba poolt puretud vana maja seal oli, kus mingi present või kile ka pööningule tõmmatud... ehk on see kohaldatud mängimiseks... läksime tõkke alt sisse, aga ei... seal küll midagi ei sünni... No narr olukord... kusagil ei ühtki silti... Tütar pakkus, et tuleb mõisa sisse minna ja küsida... nemad ju kindlasti teavad... no hallloooo... mul olid kogu selle ringijooksmise ja ähmi peale ajutöö vist täiesti lukku läinud. Muidugi Mõisas teatakse! 

Aga sinna sisse me minema ei pidanudki, sest vaevalt olime parklast mõisa suunas jooksnud, kui seal istus mõisa taga peidus ei keegi muu kui Tiit Alte! Kuldkett kaelas... oma mafioosniku rolliks valmis... tema sisenemine toimus alles päris tüki lõpus... Ei olnud ka aega teda hämmingusse ja ebamugavasse olukorda viia, et kiita kui laheda rolli ta kunagi 10 aastat tagasi Rasputinis tegi... seega küsisin vaid, kas ta oskab suunata kus teatrit saab ja ta suunas meid õiges suunas. Olime muidugi täiesti pimedatena "Etendusele" sildist enne mööda jooksnud... Nüüd lõpuks õigele teeotsale jõudes oli näha ka väravat kus seisid lavastaja ise, Kukruse Polaarmõisa boss-perenaine ja piletikontroll... Andsin terekätt kõigile ja üritasin vist isegi mingit nalja visata, et tuleb ilmselt siia mõisa mõne põõsa alla ööseks visata... aga eks nemadki olid esika tõttu kõrgendatud meeleolus ja asi kukkus päris segase jutuna välja... Igatahes suunasid nad meid saali... Näitemäng oleks juba pidanud maeiteakuikaua kestma... aga ilmselgelt oli tegemist alles päris algusega. Osvald alles natuke aja pärast pakkus Rolandile raha Laura unustamise eest (hilinemise tõttu jäid küll mõned küsimused õhku, mida ma kõva häälega just sellepärast küsida ei julge... näiteks kas noored tulid metsamajja mingi riietekoti/kohvriga või kus kohast Laurale tekkis sinine kimono? jms).

Atmosfääri tugevus ja lavastuslik ülesehitus oli nii äge, et see kiskus mu täiesti oma maistest mõtetest lahti... nagu süüdimatu... ning ma olin lavastuses rohkem sees kui oma õnnetus olukorras - nagu peoga pühitud kõik küsimused - kuidas ma pärast koju saan? Ja veelgi tähtsam - kuidas mu tütar koju saab?! Mul veel järgmisel päeval vaja hommikul kell 8 kontoris tööl olla... kõndides jõuaks küll seisva auto juurde, aga Tallinnasse vast ehk vaid häälega?

Kukruse juht ütles küll, et küll keegi või kellegi keegi Tallinnasse ka läheb... seda on muidugi lihtne öelda, aga kas keegi ikkagi tahab mingeid võõraid oma autole... ja me ju kahekesi ka... ühe veel võtad ja viid ära...aga kaks vaba kohta 160 km kaugusele... Lisaks oli mul vaja ka teepealt enda autost telefon kätte saada... ja ehk üldse mõistlik korra veel akut proovida, järsku mingi ime läbi võtab ikka hääled sisse? No kogu see mõtlemine vallandus mu peas alles vaheajal. Siis pidin hakkama tegutsema... aga mida ja kuidas? Kuidas minna võõraste inimeste juurde ja paluda neil ennast ja tütart Tallinnasse sõidutada? Kaebasin korra veel muret seal korraldajatele ja no jällegi kinnitati, et küll kellegi leiame...

Enne teise vaatuse algust tuli Allan Kress lavale ja küsis, kas oleks keegi, kes peale etendust Tallinnasse sõidaks - inimesed on hädas... Mitte keegi ei tõstnud kätt. No inimesed ka vaheajaähmased ning oma ajud seadnud hoopis põnevat lugu jälgima, eks... Aga minul jõudsid nüüd juba ajud ülihelikiirusel mõtted läbi hekseldada, et jalutame pärast etendust autoni... isegi kui see on kaugel... telefon tuli kaasa saada. Ja sealt siis edasi jala vaikselt Tallinna poole... järsku veab veel kord ja keegi meid oma auto peale sealt korjab... Nüüd ju pikalt valge ka...ehk saab veel enne päris pimedat, siis on näha, et normaalsed tüübid hääletavad ning ei kardeta peale võtta... ma ise raudselt võtaks (nüüd veelgi raudsemalt). Allan kordas korra veel oma küsimust, tuues ära, et kindlasti oleks vaja hommikul vara tööle minna jne... Margus Prangel hõikas lavalt ukse tagant: "Nad lähevad häälega!" (Pekki, Prangel, ma Sul teen "häälega"! :))))) Aga üks käsi tõusis publiku seas! Jessss! Me oleme päästetud! Keegi siiski kogu sellest esikasaalitäiest rahvast läheb Tallinnasse ka!!!

Pärast etendust leidsin õiged inimesed kohe ka üles ja nad lahkesti olid nõus korra katsetama, kas mu auto võtab (pärast nii pikka puhkust akule) hääled sisse ja hakkab liikuma. Ütlesid veel, et arvasid lavastaja esimese küsimise peale, et see küsimus on ka lavastuse osa :) Ühtlasi sain telefoni kätte. Samas olid nad niiiii asjalikud, et teadsid mind tobu valgustada - automaatkäigukastiga autot ei tohigi üldse sleppi võtta ja mõistlik pole autot ka teeäärde jätta, sest see võib rüüstamisohvriks langeda... Kuna autojuhil olid sidemed kõikvõimalike inimestega, nii kohalikega, kelle juurde oleks võimalik auto vedada kui ka treileri-vedajatele, kelle abil saaks soodsamalt auto Tallinnasse, kuni hea ja soodsa remonditöökojani välja, kes auto kiiresti ja normaalse hinnapoliitikaga parandada võtaks... Ülimegasuper päästjad meil! Ta korraldas kõik... mul jäi ainult järgmisel päeval minna maksma ja remondiinimestega detaile arutama (auto oli juba sinna veetud ja selgus, et mootor on omadega õhtal, tuleb kusagilt romulast uus mootor leida). Täiesti uskumatu vedamine ja uskumatult abivalmid inimesed! Minu karmavõlg kasvas üüratuks... ja ma luban, et teen seda tasa nii kaua kuni elan! :) 

Lisaks olid need toredad inimesed ühed korralikud teatrisõbrad. Kogu see paar tundi, mis me Tallinnasse sõitsime rääkisime teatrist... Maitse tundus meil ka olevat üsna sarnane. Ka nendele meeldis "Ristumine peateega". Mees oli natuke tagasihoidlikum oma kiitmisega, aga naine oli väga rahul. Mõlemad pakkusid veel soovitusi ja ma ise soovitasin ka kõikvõimalikke asju, mida viimasel ajal head näinud. Nemad käivadki rohkem suvel erinevates huvitavates kohtades teatris ja nõnda ka Kukrusel. Samas kui sügis-talvel eriti palju mitte... Eesti Draamateatris peamiselt ja läheks ka Linnateatrisse kui sinna pileteid saaks... 

Juba südaööl olime kodus (etendus lõppes umbes kell 2145). Meid päästev autojuht tahtis meid veel täiesti kodumaja juurde sõidutada... kuigi me oleksime ka mistahes kohast linnaäärest koju kesklinna jalutanud... Lõpp hea kõik hea! 

Aitäh kõigile abistajatele! 

Kodus ütles naine, et tal oli halb eelaimdus ja sellepärast eriti ei tahtnud seekord teatrisse minna... Võib-olla tuleks tõesti tõsisemalt uskuda naiste intuitsiooni... aga sellisel juhul poleks ju saanud seda head teatrielamust ja no seiklust ka, mis meid tütrega veelgi lähendas... Nüüd kui kunagi auto peaks jupsima hakkama siis kui me tütrega koos autos oleme... siis kindlasti meenutame ka aastate pärast, kuidas kunagi kahekesi Kukrusel teatris käisime ja mis juhtus "ristumisel peateega" :)





Tekst lavastuse kodulehelt (esimene foto on pärit AK uudiselõigust, teine on pildistatud Matti Kämärä poolt):

Jaan Tätte „Ristumine peateega“

„Raha mängib elus põhirolli,
raha – see on õnn ja armastus?“
(J. Viiding)

Üksikusse metsatallu tulevad öösel kaks teele jäänud külmunud ja läbimärga armunud hääletajat. Majaperemees on veidi eriline. Veel erilisema ettepaneku teeb ta aga hääletajast noormehele. Selgub aga, et majaperemees polegi nii imelik – tema maailma mahuvad muinasjutud ja imed, mis on seotud meie igapäevareaalsusega.
Kas meie oleme imelikud?
Kas raha on õnn ja armastus ning kui, siis milline on selle hind?
Millist summat suudame endale sularahana ette kujutada? Miljonit? Mitukümmend miljonit? Miljardit? Veel enam? Aga kui see asub mitte pangas, vaid sul kodus? Seisab seina ääres, et poleks jalus.
Mis on üldse oluline ja tähtis? Raha? Jaan Tätte alustab oma bestselleri sissejuhatust nii: „Ma kirjutasin selle raha pärast“.
Tätte üks esimesi näidendeid, „Ristumine peateega“, levis kulutulena. Ainuüksi Saksamaal on seda mänginud 30 teatrit; kokku on seda näidendit teadaolevalt lavastatud 13 riigis ja 47 teatris.

„Ristumine peateega”
Autor Jaan Tätte
Lavastaja Allan Kress
Kunstnik Kristi Leppik
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt (Endla Teater)
Valguskunstnik Arne Maasi (Rakvere Teater)
Osades Margus Prangel, Jane Napp (lavakooli XXVIII lend), Nils Mattias Steinberg (lavakooli XXVIII lend), Tiit Alte.

11.-22.07.2018 Kukruse mõisa kõrval asuvas kivitööstuses. Kohtade arv piiratud!

laupäev, 7. juuli 2018

Kuu aega maal - Vene Teater


Vene klassikat osatakse Eestis väga hästi lavale tuua. Eriti siis kui seda ei proovita kaasajastada ning võetakse korralikult ette koos kostüümide ja/või huvitava stsenograafiaga. Kui ma peaksin pikemalt mõtlemata nimetama oma paar senist lemmikut, mida on õnnestunud Eesti teatrites näha, siis esimesena meenuvad kohe Šapiro Tallinna Linnateatri Põrgulaval lavale toodud "Isad ja pojad" ning Mikiveri Sagadi mõisa lavastatud "Kolm õde". Nüüd täpselt 20 aastat pärast Mikiveri Kolme õe nägemist, olen jälle Sagadis vene klassika jahil. Sedapuhku mitte Tšehhov, vaid just "Isad ja pojad" kirjutanud Turgenjev. Risti ja rästi tuleb ring kokku Filipp Loss'i eesti teatrite värskeimas vene klassika tõlgenduses - "Kuu aega maal".

Mõlema eelmainitud lavastuse eheteks olid ka mõlemate teatrite kahurvägi. Linnateater oli kaasanud väljastpoolt teatrit Aarne Üksküla (tegelikult mõlemas trupis osales ka Aarne) ja Draamateater oli kaasanud Tõnis Mägi... Praegu meil enam Aarnet pole võtta, aga ka Vene Teater on samuti toonud sisse külalise - noore Saaremäe. Kogu ettevõtmine pälviski minu tähelepanu kõigepealt sellepärast, et selles lavastuses mängivad koos hiljutised TÜVKA lõpetanud kursakaaslased Karl-Robert Saaremäe ja Jekaterina Burdjugova.

Kui mõelda veel autorile, siis Turgenjevi kirjutatud "Aadlipesa" on üldse üks romantilisemaid raamatuid, mida ma oma elus olen lugenud ja tuleb vist taustaks mainida, et absoluutselt kõik, mis ma Turgenjevilt lugeda olen jõudnud on olnud VÄGA hea. See tema ridade vahel ütlemine, õhkõrn (kohati muidugi ka valuline) romantika, segatuna ajastu ja olmeolukordadega - hõrk ja peen ja melodramaatiline. "Kuu aega maal" materjaliga ma väga palju varem pole kokku puutunud. Umbes 10 aastat tagasi lavastas seda Eesti Draamateatris Moskvast kutsutud külalislavastaja Mihhail Mokejev. 30 aastat tagasi lavastas selle Ingo Normet Pärnus. Hetkel ei suudagi rohkem meenutada, kas mõnda teist versiooni oleks näinud (näiteks 12 aastat tagasi lavastati see ka Kuressaare Linnateatris, mida mina ei juhtunud nägema). Aga seda põnevam!

Lugu ise on muidugi armastusest... ja igatsusest armastuse järele... mõistus ja tunded... armumise paratamatusest ja sellest kuidas me ei või parata sellele midagi kui me armume, aga teisalt ka mitte sellele kui me ei armu.

On üks võimas mõis Venemaal ja imekaunis mõisaproua (Ksenia Agarkova). Tal on tubli ja töökas mees - mõisnik (Aleksandr Ivaškevitš), aga suure mõisa omanikuna (liiga) palju tööga hõivatud. Naine vajab meest ja mehe tähelepanu palju rohkem kui mees seda pakkuda saab. Neil on ka poeg (Semjon Loss) ning ka mehe ema (Liidia Golovataja) elab poja perega koos. Külla on saabunud mehe sõber (Dmitri Kosjakov), kes on salamisi mõisaprouasse armunud. Mõisas elab ka naiseohtu kena kasutütar (Jekaterina Burdjugova). Muidugi figureerivad mõisas (ajastule vastavalt) guvernöörid (Oleg Štšigorets), seltsidaamid (Tatjana Kosmõnina) ja teenijad (Julia Zozulja). Mõisa külastab tihti ka kohalik arst (Aleksandr Kutšmezov)... neil kõigil ka enda armuafäärid või muud sekeldused ajada, kuid kõik on ka parajad, karakteritega tegelinskid, üks ühtede teine teiste kiiksudega. Mõisniku pojale on äsja palgatud ka tore ning innukas õpetaja (Karl-Robert Saaremäe). Selliselt stardipositsioonilt, hakkab hargnema lahti lugu, kus samaaegselt armuvad noorde õpetajasse nii mõisaproua kui ka kasutütar. Üks tunduvalt vanem, teine mõnevõrra noorem mehest. Kuna mõisahärra tabab oma naise pidevalt kudrutamas oma sõbraga, tekivad siin natuke valed kahtlused, kuigi "vale" selle kahtluse juures on ainult naise armastuse objekt. Kogu asja ajab sogasemaks ka ema. Teise vaatuse alguses segatakse loosse arsti ja seltsidaami naljakas, kuigi ajastule kohane kosimine - tõeline koomiline ja mänguline duett-duell. Kuigi lavaloo kõige naudingulisemaks kujunevad keskete naiste karakterid ning nendega seonduv. Mõisaproual on õigus ja võim, et otsustada oma kasutütre saatus - kas anda ta naiseks ühele vastikule vanamehele (keda laval publikule ei näidata ja seetõttu võib tolle mehe endale tõeliselt igivana ja õudsana ette kujutada) või lubada kasutütrel oma saatust  ise otsustada... Armastusest kasutütre vastu tahab ta muidugi teha nii, nagu too soovib... selles valemis on siiski üks suur AGA! Nimelt kasutütar on armunud noorde õpetajasse ning ka too tundub olevat liiga palju tüdruku seltsis... aga oh õnnetust, ka mõisaproua ise on sellesse noormehesse armunud!

Öeldakse ju, et armastuses ja sõjas on kõik lubatud... aga kas ikka on? Eriti kui on vaja pidada sõda just nimelt armastuse pärast ja sinu käes on kogu võim ning Sinu "vastane" on Su enda hoolealune! Millised moraalsed keerdkäigud siin mängu tulevad! Ja kui see, kellesse ollakse armunud on Sinust nii palju noorem ja ajastule kohaselt on ilmselt teemaks ka seisustevahe. Samal ajal kui Su kõrval on teine mees, kes on ilmselgelt just Sinust sisse võetud, ent teda armastad lihtsalt kui head sõpra... Ja kui see noorem mees annab veel mõista, et ka tema täiesti tundetu pole Su vastu... Samal ajal kui see "sõber" näeb seda armuleeki Su silmades, pidades endas sisemist sõda olukorras kus tema on ka armunud Sinusse - oma hea sõbra naisesse. Jäädes veel sellele sõbrale vahele, kuigi otseselt süüdi on ta ainult oma "mõtetega". Rääkimata sellest, et kõrval on ka see kolmas mees - abikaasa! Abikaasa, kes Sind armastab ja keda armastad ka sina, kuigi suured kired on suhtest juba lahtunud. Ja abikaasal jagubki aega peamiselt mõisaga tegelemiseks, sest suur mõis vajabki palju aega... Selline tunnete sasipundar on mõisaproua ümber. Kasutütre ümber otseselt sasipundart ei ole. Tema on armunud noormehesse, kellega tal on tore lõbutseda. Mõlemad noored ja vabad inimesed. Oht ripub peakohal, et kasuema tahab teda mingile vanamehele naiseks lubada, ent ometi on ju ema armastav ja hoolitsev ning laseb ka asjaosalisel endal oma sõna sekka öelda... asi läheb siiski segaseks kui järsku kasuema oma lubadustes kahtlema hakkab...

Kõik see muidugi jõuab lõpus plahvatusteni välja! Tundeplahvatuste, otsuste ja sasipundarde lahtiharutamiseni. Kõigi jaoks ei saagi siin olla õnnelikku lõppu aga kas vähemalt kellegi jaoks?

Pesueht ajastuline kostüümidraama, kus põlevad armuleegid ja suured tunded, on tunnetetraagikat ning inimestevahelisi võimu- ja psühholoogilisi mänge. Kuid samas ka suur annus segaduste komöödiat, ent ka laus- ja situatsioonikoomikat. Nii peent verbaalset, kuid ka karakterikoomikat (doktor ja guvernöör - kusjuures guvernööri keelelised naljamängud ajasid publikus venekeelseid inimesi tunduvalt rohkem naerma kui minusugust, kes ühe kõrvaga kuulas originaali ja teise hoidis tõlke-kõrvaklapi all, et midagigi arusaamatuks ei jääks). Kui keeleliselt veel rääkida, siis Karl-Roberti tekst oli väga lihtsaks muudetud. Alguses anti mõista, et ta on nagu natuke ka "välismaalane" kuigi samas ikkagi vene nimega... see jäigi segaseks... Kuid Karl-Robertit ilmselgelt segas keeleline kramp ja sellepärast tema karakter päris orgaaniline välja ei kukkunud. Kuigi kuju ja tüpaažina sobitus ta karakteriks kui valatud. Tunded, mis meeskarakterile kohaselt ongi mõnevõrra vaoshoitumad mängib ta küll välja väga peenelt, aga kui kõik ülejäänud näitlejad mängivad oma emakeeles ja vabalt, siis jääb see võõras keeles mängimine just nimelt takerduvaks ja natuke lonkavaks ning üllatades hoopis kogu trupi nõrgimaks (kui veel kaugemalt võrrelda, siis vastupidiselt näiteks ühes teises käesoleva aasta Vene Teatri lavastuses, kus eesti emakeelega näitleja on kaasatud - Jaak Prints'i Richard Kolmas on mängitud väga stiilipuhtalt ja sujuvalt ning üks tugevamaid senise teatriaasta meespeaosadest, karakter suure K-ga. Ilmselgelt just sellepärast, et ta keeleoskus on väga hea). Ent tõstan mütsi ka lihtsat Karl-Roberti julguse ees selline huvitav idee teoks teha!

Lavastuse tõelised tippnäitlejatööd tulevad lavastuse "mõisaproualt" ja tema "kasutütrelt" - Ksenia Agarkova ja Jekaterina Burdjugova. Unustamata ka Liidia Golovataja't ja Tatajana Kosmõnina koomilist sutsakat. Ksenia armunäljas mõisaprouana on tõeliselt suur avastus, minu kui Vene Teatri harva külalise jaoks! Milline sügavus, nüansirikkus ja need pinna alla peidetud emotsioonid, mis kõrgklassi prouale kohaselt vaid hetketi valla pääsevad, aga kui juba pääsevad, siis läbi suure vene dušaa - vaimustav ja vapustav roll! Üks minu lemmikstseene on kui tema Natalja Petrovna ütleb sõber Rakitinile: "Ma armastan teid, aga see on rahulik, turvaline armastus. See teeb mu südame soojaks... Aga see ei raputa mu maailma". Melodraama kõrgeim klass ja mitte ainult tänu Turgenjevi tugevale tekstile, aga just kuidas Ksenia selle rolli elustab! Lisaks sellele stseenile on veel pikk rida misanstseene, mis järjest mõjusid ning heas mõttes ehmatasid kui hingeliselt ja õigesti balansseerides kõikide erinevate olukordade vahel on võimalik nii keerulist karakterit nii hästi ning huvitavalt üles ehitada ja mängida. Kroonides kogu rolli Natalaja Petrovna murdumisega lõpus, kui Aleksei Nikolajevitš ta maha on jätnud.

Ja seal kõrval Jekaterina... esialgu ma päriselt ei saanud aru tema mängustiilist, selline ülilõbus ja lapsik tüdrukutirts. Alles poole etenduse peal taipasin tema valikute geniaalsusest. Ta oligi ju alles 17 aastane tirts, kes tahtis lõbutseda ja veel laps olla, ent samas esimene armastus oli temas tärkamas, mis võiski muuta ta natuke ülemeelikuks - sellised suured tunded on ju "uued" ning neid enda sees hoida noore tütarlapsena on ilmselgelt võimatu. Ja sinna otsa see järsk "täiskasvanuks saamine" kui ta saab aru oma kasuema käitumisest ning kui ta ise võtab karme ja solvunud "täiskasvanud" inimese otsuseid vastu. See, justkui noaga lõigatud kontrast, mängis eriti tema karakterile kaasatundmisel kasuks. Noore naisena, kes peaks olema oma rõõmsaimas eluhetkes, on tõeliselt melodraamatiline allaheituda noore naise traagiliseimale olukorrale - astuda vastu armastuseta suhtele mingi jubeda vanamehega... Kuid seejuures veel eriti SUUR pettumine oma kasuemas. Esimene tõeline pettumine... lastena me ju arvame, et meie vanemad on veatud ja kõige targemad ning eeldame, et meie vanemad tahavad meile ainult head ja kõige parimat... kuid ka lapsevanemad on kõigest inimesed. Loomulikult oma vigadega, aga hirmus, kui üks vigadest on lapse tundeid salgav ego. Ja seda jõhkram, kui laps seda omal nahal siis peab tunda saama. Valusaks, väga valusaks mängib Jekaterina oma karakteri eluolukorra... eriti see hullumeelsusesse kalduvalt väljamängitud apaatia kui ta samal ajal lillede õielehti lumesajuna siia ja sinna puistab... 

Üks näitlejameisterlikkuse tähthetki etenduses oli ka see kuidas mõisnik Islajevi ema mängiv Liidia Golovataja oma pojale ütleb sirge selja ja kõlavalt kehtestava ja paikapaneva häälega: "Ja vaša mat!" ("Mina olen Teie ema!") See käib ka publiku ihust ja hingest läbi. Ning teise vaatuse alguse doktor Špigelski kosimise stseen - ühtlasi lahedalt naljakas publikule, ent ometi nii saamatute inimeste kakofooniline kokkukõla, mis mõjub pea absurdselt, et nad teineteist on leidnud ning plaanivadki kooselu alustada... Kuid mis siin ikka hukka mõista - mees on ju küll kui sotsiaalses mõttes jobukakk, aga naisel tuleb võtta, mis talle pakutakse, sest ega tal seal valida ka ilmselt kedagi pole... Ja arstil on ju vähemalt auväärne amet... Kuigi naine ise on ka selline, allavanduv... kellele Tatjana keerab kohe mõnuga omad kiiksuga vindid peale. Ja Kutšmezov laseb omalt poolt arstil kruvid logisema ning kokku ongi üks mõnusalt koomiline, melodraamale vastukaaluks, kergem lõik (oma ajastule kohase sügava tagamõttega).

Suurepärased näitlejatööd on Filipp Loss'i režii krooniks, kuid kogu see lavastuslik konstruktsioon, kus stseenid kasvavad välja eelmistest stseenidest ning kõik on vulisevalt voolava eluna Sagadi mõisa peahoone taha parki seatud - WOW! Lavastuse alguses, kui tegevus toimub mõisa treppidel ja verandal, mõtlesin veel, et imelik, miks inimesed on näoga niimoodi pargi suunda istuma seatud, kui tegevus toimub küljel. Kuid see mänguväli liigub pidevalt. Suurem osa olulisematest juhtumistest toimub ikka publikutribüünide ees, ent tegevust jagub nii kaugemale (lohe lennutus ja jooksmised ning jalutamised kaugustes) kui ka mõlemale poole külgedele ning loomulikult peamiselt otse keskele ja korraks isegi üsna publikule ligidale (ühel hetkel saabuvad tegelased ka kahe kõrvuti publikutribüüni vahelt). Suure ja avara elava "lava" huvitav ning tervikut ideaalselt ülesehitav ärakasutamine on veel üks suur pluss lavastajatööle lisaks. Rääkimata sellest, et lavastaja võtab ka taeva kasutusse lavastuse osana, seda nii lohelennutusel kui ka lõpus toimuva ilutulestikuga. Tugev lugu on saanud väärilise lavastuse. Tõeline nauding kogu tervik!

Hinnang: 4+ (eks see ole kõnetavaim fakt kui kogu lavastuse suurimaks etteheiteks on sääsed! Ilm oli õues toimuva suveteatri jaoks ideaalne. Suur ja võimas rohelus, linnulaul ning tunne, et need tegelased seal elavadki paralleelreaalsuses enda ajastus, oma melodramaatilist elu, mis justkui publiku kohaloluta täpset seal nende pargipõõsaste vahel parajasti toimumas on! Suurepärane trupp ning need imelised naisnäitlejad Ksenia ja Jekaterinaga eesotsas ning vaimustavalt hea lavastajatöö, kus stseenid kasvavad eelmistes välja nii ilusasti ja sujuvalt, nagu kõik toimukski just seal meie sime ees nii, nagu Turgenjev seda ette kujutas. No mis Sa hing (duša) veel ihkad ühelt suveõhtuselt teatrielamuselt. Vene klassika vene keeles, vene duša ja vene melodraama, mille võis ka kerge vaevaga ette kujutada mõnda vene mõisa. Jekaterina Sedova kostüümid olid ühele kostüümidraamale kohased, kuigi oleksid ehk võinud olla veelgi ilusamad, huvitavamad ja erilisemad, sest peaaegu kõik muu oli nii eriline ja hea. Romantikat kogu piletiraha eest ja rohkem veel!)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt:

KUU AEGA MAAL. SAGADI MÕIS

Ivan Turgenev

Melodraama
Romantiline teatriõhtu Sagadi mõisas
Soovitav vanusele 12+
Kõikidel etendustel on sünkroontõlge eesti keelde

Lavastaja Filipp Loss: “Mis on minu jaoks oluline selles poolteist sajandit tagasi kirjutatud suure kirjaniku Ivan Turgenevi loos? Eelkõige on see autori mõistmine, kaasaelamine ja armastus oma kangelanna vastu.
Natalja Petrovna on noor naine, kes elab koos erakordselt toreda abikaasaga kaunis mõisas. Ta kasvatab poega, on ümbritsetud hoole ja armatusega kõigi lähedaste poolt, tal ei oleks nagu millestki puudus. Ja ikkagi tunneb ta väljakannatamatut puudust armastusest, õrnusest ja kirest. Ta tahab olla õnnelik ja ihaldatud, kuid mees on liiga hõivatud majapidamisega. Poeg Kolja on suuremaks kasvanud ja ei vaja enam kogu aeg ema lähedust. Mõisa külastab mehe lähedane sõber, Mihhail Rakitin, kes on tahumatu ja delikaatne. Selline on algne intriig selles suurepärases näidendis, mis on täidetud armastuse, kirgede, tormiliste suhete ja õilsate tegudega.

Lavastaja — Filipp Loss
Idee autor Tõnu Lensment
Kostüümikunstnik Jekaterina Sedova
Valguskunstnik Anton Andrejuk
Helirežissöör Valeri Kazakov
Poster: Diana Yanson
Lavastaja abi — Tatjana Kaur

Tegelaskujud ja osatäitjad:
Arkadi Sergejevitš Islajev, rikas mõisnik — Aleksandr Ivaškevitš
Natalja Petrovna Islajeva, tema naine — Ksenia Agarkova
Kolja, nende poeg — Semjon Loss
Veera, nende kasvandik — Jekaterina Burdjugova
Anna Semjonova Islajeva, Islajevi ema — Liidia Golovataja
Lizaveta Bogdanova, seltsidaam — Tatjana Kosmõnina
Schaaf, sakslasest guvernöör — Oleg Štšigorets
Mihhaila Aleksandrovitš Rakitin — Dmitri Kosjakov
Aleksei Nikolajevitš Beljajev, üliõpilane, Kolja õpetaja — Karl-Robert Saaremäe
Ignati Iljitš Špigelski — Aleksandr Kutšmezov
Katja, teenija — Julia Zozulja

Esietendus 30.mail

reede, 6. juuli 2018

28.lend on Lavakoolipesast välja lennanud...



... ja maanduvad esialgu siin ja seal Eesti teatrites, filmides ja telesarjades...

NUKU teatris - Priit Põldma ja Laura Kukk
Paide Teatris - Jan Teevet, Ursel Tilk, Joosep Uus, Johannes Richard Sepping, Kirill Havanski,
Eesti Draamateatris - Teele Pärn
Ugalas - Ilo-Ann Saarepera
Endlas - Nils Mattias Steinberg, Jane Napp
Leedus - Dovydas Pabarčius

Vabakutselised:

Sander Roosimägi
Steffi Pähn
Markus Truup
Ingmar Jõela
Johan Elm
Ingrid Margus
Jaanus Nuutre

12 on mingi teatriga seotud, 7 mitte. Isegi hästi. Ja kui arvestada kuivõrd head näitlejad otseselt kusagil teatris töölepingut ei sõlmi, siis väga suurt muret ka pole, et nad teatripildist kaoksid.
Koosseisuväliseid lavastajaid, kes teavad mis nad tahavad teha ning kellel on visiooni, on alati kõikjal oodatud, seega Ingmar ja Johan peavad ise rauda vaid taguma ja sealt vormitakse korralikud karjäärid. Steffi ja Sander kujunesid kooli lõpuks üldse ühtedeks kursuse tugevamatest. Markus on läbivalt väga hea koomikusoonega olnud, üks rohkem "valmis" näitlejaid juba varasematest lavakooli lavastustest. Ingrid on kehtestanud end ekraanil, nii filmis kui teles ja selline tuntus jõuab massideni ning alati on vaja rahamagneteid ka teatrilavale. Jaanus on väga huvitava tüpaažiga karakternäitleja, kes peaks huvitama paljusid lavastajaid.
Kui arvestada, et eelmisest, ehk 26.lennust on praeguseks täiesti vabakutselised ainult Ester Kuntu ja Mehis Pihla. Ning Ester Kuntu on kahtlemata üldse üks kursuse parimaid ja huvitavamaid näitlejaid, kes mängib ja on mänginud nii Eesti Draamateatris, NUKU Teatris, VAT Teatris, Vanemuises ja kõikvõimalikes projektides ja Mehis Pihla nii kirjutab kui lavastab väga huvitavalt ja on samuti teatris käivatele inimestele hästi tuttav, siis tundub, et üsna varsti kinnistavad pea kõik nad ennast kusagil ja kuidagi. Eks muidugi ise tuleb ka tahta ja aktiivne olla.

Paide Teater on minu maamaja lähistel, seega nende tegemistega saab ennast kindlasti kursis hoida. Teele mängib juba Draamateatri Isamaa pääsukestes ja on võrdlemisi omanäoline kui mõelda Draama-trupile. Üks minu lemmikuid tervelt kursuselt - Ilo-Ann, maandus Ugalas ning on ka juba esimesed rollid sügisel teada. Väga hea meel selle üle! Endla saab uut verd, mis on samuti väga tore ning nende üsna nooremapoolses trupis on Nils ja Jane heaks täienduseks. Dovydase kaotasime Leedule, aga no mis parata... ju tedagi kutsutakse siia külla... 12 vihast viimase murdujana tegi just tema "finaali"...

Kõige rohkem saab siin blogis ilmselt lugeda Priidu ja Laura tulevastest tegemistest, sest nemad maandusid NUKUsse, juhhuuuu! :)

(foto on pärit Lavakooli FB lehelt)

kolmapäev, 4. juuli 2018

Festival DRAAMA 2018


Festivali DRAAMA 2018 piletid paisati täna müüki. Esimesed 3 lavastust on ka juba välja müüdud - Eesti Draamateatri "Isamaa pääsukesed" ja "Jaanipäev" ning Tallinna Linnateatri "Miljoni vaade". Mõned BB ilmub öösel väljumised on ka juba otsas! Seega tasub kiirustada kui on huvi sügise algusest kohe kultuurne olla! :)

Mul on suurem osa nendest lavastustest juba nähtud ja tegin väikse ülevaate edetabeli näol enda soovitustest. Pealkirjadele klikkides avanevad ka täpsemad kirjeldused.

Ehk siis alates kõige soovitatavamast:

Hinnang 5:

1. PRAEGU POLE AEG ARMASTAMISEKS (R.A.A.A.M.) - koomiline ja lahe, tänapäeva ja antiigi segu. Väga hea trupp - mitmed teevad oma tipprollid. Superhea meelelahutus. Naiste ja meeste -vahelised teemad ülepaisutatult ja koomiliselt luubi all.

-----------

Hinnang 4+:

2. BEATRICE (Vanemuine) - tulevik. Põnevik ja melodraama ühes. Mõtlemapanev, harukordne võimalus näha toimivat science fictionit teatrilaval. Saab kaasa mõelda kõigi tegelaste kohalt, et kuidas ise selles olukorras käituks. 

3. CABARET SIBERIA (Piip ja Tuut) - naer ja pisarad läbisegi ja käsikäes. Tegelikult ikka üdini kurb. Muusikal, kuigi kabaree - kabareemuusikal. Seotud ka eesti ajalooga ja Piip ning Tuut on klounimaskid eest võtnud ning mängivad inimesi, kes võisid olla ükskõik kelle meist esivanemad.

4. {Sajandi lugu}: BB ILMUB ÖÖSEL (Von Krahli Teater / Tartu Uus Teater) - eriline, ajalooline. Kui poleks olnud esimest vaatust, ehk etenduse osa kuni supisöömiseni, oleks see siin tabelis esimesel kohal. Draamapoolel ideid on palju ja need toimivad kui ainult seda va jaamas filmitegemise jobutamast poleks olnud... aga selle kannatab ära ja siis tuleb VÄGA hea asi otsa! (esimese "vaatuse hinnang on 2, teise hinnang 5... raske on hinnata seda keskmist, sest lõpuks jääbki ainult hea meelde ja selles mõttes tüki väärtus ajas muudkui kasvab!)

5. SEITSE VENDA ehk UURALI KAJAKAS (ERMi teater) - väga hästi lavastatud ERMi näituseruumidesse. Kohati koomiline, palju lahedaid ideid. Aleksis Kivi soome klassika "Seitse venda" pole kunagi ja ilmselt ei saa ka kunagi olema nii lahe ja äge. 7 venda mängitud vaid 4 näitleja poolt!

----------

Hinnang 4:

6. {Sajandi lugu}: ISAMAA PÄÄSUKESED (Eesti Draamateater / NargenFestival) - Kivirähki eestlaste baashuumor. Naised päästavad maailma... või no esialgu siiski vaid tolle väikekoha näitetrupi au :) Tegelikult toimubki kusagil Tartumaal, seega võiks öelda, et see lavastus "jõuab koju" draamafestivalil. Palju tippnäitlejaid koos ja väga lahe ning tugev ansamblimäng. Mõnusalt rahvalik.

7. {Sajandi lugu}: KAARNAKIVI PERENAINE (Endla Teater / Kuressaare Linnateater) - Kivirähk natuke tõsisemast otsast, kuigi ka siin on tema vimkad sees... Huvitav trupp. 

8. PRIMAVERA PAUNVERES (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia) - noored ja Pepeljajev. Huvitavad lahendused ja Kevade täiesti originaalses kuues. Tootse ja Teelisid suisa hulgi!

9. {Sajandi lugu}: PUUDUTADA KUUD (Rakvere Teater / Fine 5) - Hämmastavalt hästi kombineeritud tantsuline pool sisuliselt draamaga kokku. Huvitav ajastu - 90ndad ja seega tuttavad teemad, millega endal hea suhestuda. Hea koreograafia ja draamanäitlejad tantsivad nagu päris tantsijad!

10. {Sajandi lugu}: ENNE MEID OLI VEEUPUTUS (NUKU Teater / Vaba Lava) - Äratundmist pakkuv 80ndad, peamiselt 3 inimese lood, mis tegelikult on meie kõigi lood. Segatud tantsu ja laulu ja suure annuse nostalgiaga.

11. {Sajandi lugu}: HIPIDE REVOLUTSIOON (Ugala Teater / R.A.A.A.M.) - lavastajateater ja mitmeid huvitavaid ideid põnevalt lavastajalt. Oli ka asju, mis päriselt ei toiminud, aga hea kaalub kõvasti üle. 70ndad.

-----------

Hinnang 3+:

12. {Sajandi lugu}: EESTI AJALUGU. EHMATUSEST SÜNDINUD RAHVAS (Rahvusooper Estonia / Kanuti Gildi SAAL) - Mitmeid huvitavaid ideid - saare piigade ja vallutajate võitlus näiteks või tulnukad... aga natuke ka liiga pikk ja oli ka igavaid hetki. 

13. {Sajandi lugu}: MILJONI VAADE (Tallinna Linnateater / Vana Baskini Teater) - nõrk lugu, kuigi lavastuslikult oli huvitavaid ideid ja näitetrupp vägagi tasemel.

-----------

Hinnang 3:


14. VAI-VAI VAENE VARGAMÄE (Ugala Teater) - lastekas. Lennuk on teinud ka lastele oma versiooni Tõest ja õigusest. Mõnusalt meelelahutuslik ja kõik mis Ringo Ramuli tegelasega seondub, on millegipärast hästi meelest ka kuid hiljem.

15. JAANIPÄEV (Eesti Draamateater) - See oleks olnud parem kui poleks vene keelest tõlkimist, mis tekitas lohisemise. Lavastuslikult nii häid kui mittetoimivaid ideid. Sisu huvitav, aga ometi ei kanna tervikuna välja, sest kogu sisulise poole saab paari stseeniga teada, aga selle ümber on punutud palju aega raiskavat sisu.

16. (TEISITIMÕTLEJA) (Vaba Lava) - ei puudutanud mind, aga võib puudutada näiteks endiseid punkareid või bändimehi. Meeldis küll lavastuslikust küljest ülesehituslik pool ja see Sõltumatu Tantsu Lava, kus seda Tallinnas mängiti.

----------

Hinnang 2+:

17. {Sajandi lugu}: SIRGU EESTI (VAT Teater / Labürintteatriühendus G9) - Ei toiminud üldse. Labürintteater oli iseenesest mõttena huvitava, aga liiga vähe ideid (ainult kõrvadega seinad on jäänud meelde ja kostüümid), draamapool oli loona segane, aga Elina Reinold Laidonerina lööb küll laineid.

-----------

Hinnang 2:

18. {Sajandi lugu}: RÄNNAKUD. MAARJAMAA LAULUD (Vanemuine) - ei toiminud tantsu ja draama sümbioos. Draamaosa on huvitav - head monoloogid, hästi mängitud. Tantsijad on Vanemuises küll väga tasemel, aga dramaturgiline pool jäi väga segaseks teisel poolel etendust.

-----------

Hinnang 1+:

19. {Sajandi lugu}: NO34 REVOLUTSIOON (Teater NO99) - Ei ole seotud lubatud ajastuga. Ideed on mitmest kohast tuttavad. Mind jättis külmaks.



----------

Neid järgnevaid ma pole veel näinud, seega ei osanud tabelisse panna:

{Sajandi lugu}: RÄNNAKUD. TÕOTATUD MAA (Sõltumatu Tantsu Lava)
NO33 HÜSTEERIA (Teater NO99)
TAHE (Tartu Uus Teater)
SISENEMINE SISENEMISSE (Henri Hütt / Kanuti Gildi SAAL)

Järgmisi pole veel näinud, aga plaanin kindlasti ise ka veel sellel aastal vaadata:

WORKSHOP (Eero Epner / Juhan Ulfsak / Mart Kangro / Kanuti Gildi SAAL)
{Sajandi lugu}: TULEB / EI TULE: EESTI 100 AASTA PÄRAST (Vene Teater)
VEDELVORST (Endla Teater) (pilet olemas)
KERES (Eesti Heliloojate Liit / Vaba Lava)

Lisaks on tulemas ka kontsert ja see lavastus, millest need laulud on pärit, oli minu eelmise aasta lemmik-teatrielamus:

Kontsert: PRAKTILINE EESTI AJALUGU