Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, mai 18, 2017

Kuku


Läksime teisipäeval poole seitsme ajal teatrisse ja maja ees seisis politsei ja kiirabi... Mõtlesin, et see on kellelegi teisele... mitte Kukule...

Sain Kukuga tuttavaks aastal 2009, kui tema vastasmajja kolisin. Kohtunud olin temaga juba "Georg"-i võtetel mõni aasta enne seda ja üldse "kartsin" teda juba lapsena vanadest eesti filmidest - Karikakar, Ideaalmaastik ja muidugi eelkõige "Adalbert, paks koer! Kooki ja moosi pealikule!" -Arabella, mereröövli tütar -filmist.

Kuid kohe kui tuttavaks saime, saime ka sõpradeks. Naine oli alati natuke pahane, kui ta ootas, et me kuhugi läheksime ja mina kusagilt tulin, aga Kuku samal ajal oli hoovis... Muidugi jätkus meil juttu pikemaks... ja Kukuga vesteldes kadus aeg ja ruum... sest tal oli alati 100 asja toimumas ning kuna ma ajasin välismaal eesti asja, siis ta tundis alati südamest huvi minu tegemiste vastu. Lisaks oli tal alati mitu projekti plaanis ning ikka tahtis ta teada, kas sellele rahalist tuge oleks võimalik saada. Näiteks oli tal plaanis meie hoovi teha suvelava...

Aga need tema jutud... oh need jutud... ikka oli tal mõni filmimine Madagaskaril ees või kutse Moskvasse mõne kuulsa režissööri poolt või siis Ameerikast aetakse teda taga mõnda uude filmiprojekti... Samasse lahterdasin ma tema jutu ka sellest, et ta Kivirähki Rehepapis mängima hakkab... Aga selle kohta ma temalt ikka küsisin, et kuidas selle tegemisega läheb... tema vastu, et raha pole ja lükatakse ikka edasi...  no selge...

Kuku oli tihti hommikul varakult üleval ja ajas asju hoovipeal või siis jalutas Dianaga (Kuku koer). Kui ma jooksmisega hakkasin tegelema ja maratonidel osalema ning hommikujooksule minnes temale vahele jäin, siis ta ikka rääkis, kuidas tema ka kunagi maratone jooksis. Ta "on" oma elu jooksul 51 maratoni jooksnud... See avaldas muidugi algajale jooksjale muljet... ükskord siis mõtlesin, et vaatan marathon100 lehelt, et mis tulemustega ta need maratonid on jooksnud, aga ülla-ülla... Arvo Kukumäe nimel polnud ainsatki maratonitulemust... hmmm, ju see andmebaas on siis nii puudulilk... Ka siis kui Pariisi maratoni jooksin, ütles ta, et on Pariisis mitu (ma ei mäleta täpselt mitu) oma 51st maratonist jooksnud. Kusjuures hämmastav oli see, et see maratonide arv, mis ta jooksnud on, oli alati just nimelt 51. Sest ka siis kui läbi aastate muidu jooksmisest rääkisime, oli ta ikka just 51 maratoni jooksnud... tal ju sobivalt kerge kaal ka jooksmiseks... Hakka või tõesti uskuma...

Viimasel 3-4 aastal hakkas ta järsku mind kallistama kui me kohtusime. Ja ikka ütles ta mulle kui hea mees ma olen. Ma ei tea kus kohast ta seda võttis, aga see läks mulle hinge. Minu meelest oli hoopis tema üks südamlikumaid inimesi, keda ma oma elus olen kohanud. Mõnikord tal isegi vestluse ajal läks miski nii hinge, et pisar tuli silma.

Kord oli ta endale uue telefoni ostnud (vist eelmisel aastal) kui ma tulin jälle kusagilt koju ja ta mind enda juurde kutsus. Palus, et ma õpetaks tal seda ja teist seal telefonis teha... Ma mõtlesin, et ju on mingi nutitelefon, aga ei, selline vanamoodne nökats. Kõikide "pruutide" numbrid seal reas... Marit tuli ka vist siis just koju ja eks ta nöökis Maritiga, et läheb ühe või teise pruudi juurde... Aga, ega Marit pole ka suupeale kukkund ja selliste juttudega juba korralikult karastatud (Kukuga muidu ei saakski), pani Kuku paika nagu niuhti...
Kõva naistemees ta ju oli ka, aga seda ikka rohkem Kuku-maailmas... vähemalt viimasel ajal... Tal oli ikka oma Marit... Ja Marit on nii vinge naine, et ainult nii vinge suudabki Kuku-maailma muu maailma sisse mahutada...

Minu jaoks Kuku kõige parem ja hingeminevaim film on tema elust tehtud dokumentaal "Kuku: mina jään ellu"... Kuku kutsus selle esikale ja nutsin lahinal seda vaadates... Võib-olla ma ei tahtnudki nii palju oma naabrimehe kohta teada saada, aga samas, film ise oli nii õige ja aus ja võib-olla just sellepärast ka nii mõjuv. Kuku ju armastas jutte vesta küll, aga mida ta tegi, tegi alati enda ees ausaks jäädes... Ja see viimane... lõpuks päriselt valmis saanud Rehepapp, ehk "November"... selle filmiga oli Kuku tõsiselt rahul ning selle üle uhke. Kuigi üldiselt filmikunsti suhtes oli ta parajalt kriitiline (isegi mõne filmi suhtes kus ta ise osales). Talle ei meeldinud kui tema kui vaatajaga manipuleeriti või ta nägi filmitegemise tagamaad filmi vaadates (ja seda nägi ta praktiliselt alati). Ega meie maitsed alati ei ühtinud, sest ta lihtsalt oli palju vähemate filmidega rahul. Aga nendest rääkida, tahtis ta küll ja alati tundis huvi, mida head ma viimasel ajal näinud olen. Eriti Pöffi filmidega seonduvalt oli meil juttu pikemalt. Samuti rääkisime teatrist, sest ma ju vaatan rohkem kui keskmine inimene ja ikka soovitasin ning jutustasin talle, mis minule korda on läinud. Ja ta palus Maritil need ikka üles märkida... Alles hiljuti soovitasin sõltuvusest rääkivat Linnateatri tükki "Inimesed, kohad, asjad"... tegime Maritiga salaplaani, et ei räägi talle, millest see on... Siis ühel päeval ta ütles, et nad lähevad seda vaatama ja ma kiitsin Evelini ning seda kui ägedalt see on lavastatud, aga ei sõnagi sisust... Aga no kui nad seda vaatamas käisid, siis Kukule see ei meeldinudki... mul jäigi uurimata täpsemalt, et miks, aga no võib isegi arvata... Ja mul tekkis endal hoopis pärast nõme tunne, et miks ma just seda tükki pidin talle soovitama...

Natuke möödaminnes, aga selgelt uhkusega südames rääkis ta tihti kuidas Kristo Viiding ja teised noored filmitegijad temalt nõu käisid küsimas... ja kuigi setu, polnud ta tegelikult (tarkuste) jagamisega kunagi kade. Ka kiidusõnadega ta kitsi polnud, loomulikult ainult siis kui talle tõesti midagi meeldis... Näiteks üks viimaseid soovitusi temalt oli Keith Richardsi eluloo raamat... Ja no eriti naiste aadressil meeldis tal ilusaid sõnu jagada... Väga kiitis ta Rea Lesta, kellega ta koos Novembris mängis... Temas olevat seda filmigeenilisust, mida kohtab harva. Ja Kuku juba teab selliseid asju. Mõni aasta tagasi kui ta Kivirähki Kukule kirjutatud "Kaheksa varbaga kuningas" tükki plaanis teha, siis ta hirmsasti tahtis seal mängida koos Harriet Toomperega. Siis oli Harriet ees ja taga tema juttudes ja kiitis teda ka taevani. Kui ta siis lõpuks seda tükki vaatama kutsus, ei mänginudki seal Harriet, vaid hoopis Piret Kalda... neil oli Piretiga laval ka keemia tegelikult täitsa hea, Piret laskis sellel olla heaga "Kuku-show" ja see töötas hästi... ja ega ma ei tihanudki siis küsida, et kuhu Harriet jäi...

Neid mälestusi võikski siin heietama jääda... ühe armsa inimese ja huvitava karakter-filminäitleja võrra on meie maailm nüüd vaesem... Ta rääkis mulle eelmisel aastal mitmel korral, et ta sureb järgmine aasta ära... mina muidugi vastu, et ah mis Sa plärad, Cher, Sina ja prussakad, need ei kao siit maailmast ka pärast tuumapommi... aga näe, võta näpust...
Oma südames hoian Kukuga vestluseid oma elupäevade lõpuni...
Kalli-kalli, Kuku! Loodetavasti saad oma lava seal teisel pool valmis selleks ajaks kui mina sinna jõuan... Ja kindlasti siis jookseme mõne maratoni seal koos ka!

Sildid:

kolmapäev, mai 10, 2017

Perplex - Polygon Teater


Tunnetuslikult oma keeleoskusest lähtuvalt mõtlesin, et sõna "perplex" tähendab keeruline, mitmetasandiline ja otseselt mitte lihtsalt arusaadav. Ent sõnaraamat annab perplex-sõnale inglise keelest hoopis kolm tõlget - "kimbutama", "hämmeldama" ja "kimbatusse viima". Kui neile tõlgetele mõelda, siis neil on kõigil kolmel erinev tähendus. Polygon Teatri värskeimale lavaloole ongi just see võõrkeelseks jäetud "perplex" täiuslik pealkiri, sest sisulises mõttes tegelased nii kimbutavad teineteist, pea kõikides lühilugudes või õigem oleks vist öelda - stseenides - hämmeldavad teineteist ning korduvalt ja nii tahtlikult kui ka tahtmatult viivad teineteist kimbatusse. Ja kõigele lisaks on lugu (õigem oleks öelda "lood") ise mingis mõttes ka keeruline, mitmetasandiline ja otseselt mitte kohe lihtsalt arusaadav.

Kui tervikule tagasi mõelda, võis Saksa teatrimees Marius von Mayenburg vabalt teha nimekirja maailmas veel ikka valitsevatest teemadest, mis inimesi hämmeldavad, viivad kimbatusse või kimbutavad ja pannud need sobivas järjekorras ritta ning ehitanud nende ümber voolava loo, justkui teekonna, et need kõik järgemööda üle vaadata. Alates naiste ja meestevahelistest suhetest ja/või suhete purunemistest, võõrtööjõust ja seeläbi immigrantidest, inimeste alandamistest, ja jumaldamistest, alasti olemisest ja selle mõjust ümbritsevatele inimestele, natsidest, homoseksualismist, lapse kamandamisest, alkoholijoomisest ja eks mõnede jaoks ole ka kostüümipeod ja karnevalid selline kimbatusse viiv olukord, eriti kui mõni arvab ise, et näeb millegi- või kellegimoodi välja, olemata seda, ent sinul tuleb sellest hoolimata viisakalt ära arvata, kelle või millega on tegu...

Ent voolav lugu ei ole iseenesest mõistetavalt voolavalt lavastatav, kuid Tamur Tohver on saanud sellega suurepäraselt hakkama. Fookuses olevate tegelaste vahetumine, stseenide ja tabuteemade absurdi-ilutulestik toimub 2 tundi jutti nii sujuvalt, et kusagilt ei paista ei traagelniite ega isegi tuledega kustutamisega stseenide katkestusi, et tihedalt vahelduvate lugude ja teiste või uute tegelastega ühest olukorrast teise edasi minna. Kõik on voolavuses, kõik järgneb sujuvalt või tihti isegi kasvab lahedalt eelmisest välja.

See aga ei tähenda seda, et loos endas poleks U-pöördeid, kurve, plahvatusi, täielikku pimedust ja suurt valgustatust. Kui aus olla, siis üks üllatus ajab pidevalt teist taga ja mõni küsimärk visatakse juba üsna alguses õhku, mis saab vastuse alles lõpus... Polygon Teater väga tihti uute tükkidega välja ei tule ja tundub, et kui midagi valitakse, siis ikka midagi erilist ja kahtlemata huvitavat.

Nagu muusikas on suurte rahadega kombineeritud pop-lood, mida raadiod käiavad söögi alla ja söögi peale ja siis on indie-muusika, mille omamoodi väärtuseks on see, et kõik ei ole klants ja lakiga vastu pead silutud siledate poiste ja tüdrukute justkui masinliku täpsusega paikapandud noodid, nii võiks võrrelda ka suuri eelarvelisi ja pikalt mängukavades hoitavate tükkidega "pop"-repertuaariteatreid "indie"-Polygoniga, kes käib oma rada ja teeb kõik oma asjad hingega ning mitte sellest johtuvalt, et pakkuda oleks kõigile midagi. Kunstilises mõttes saab sedasi olla enda vastu ausam ja teha ainult väärt kraami, millesse eranditult ise usud ja tegelikult ka teha tahad. Ja see "hingega tegemine" ei jää ju publikule ka märkamatuks. Ehtsad asjad võluvad ja annavad elamuse. Nad on vahetumad ja panevad ka ajurakud tööle.

Teisalt oli see tükk nagu pusle. Tükk tüki haaval tekkis tervikpilt, kuigi kõik esialgu väga otseses seoses ei tundunudki olevat. Hetkeksi ei muutunud tükk labaseks, ega isegi mitte tobenaljakaks, nagu tavaliselt selliste lugudega on, kus tõsiste teemade üle ja nendega nalja tahetakse teha. Kõik jäi maitsekuse piiridesse, kuigi päris mitme kahtlase teemaga kurameeritigi.

Näitlejatööd, nagu lugu ise on samuti huvitavad. Ma olen pärast Mait Jooritsa kooliaegseid töid leidnud tema mängus harva midagi uut ja huvitavat. See šabloon, millega ta oma rolle on teinud, sellega sain tema baka-lavastustest peale tuttavaks, ehk enda meelest hammustasin tema stiili läbi ja minule see maitses peaaegu alati sarnaselt. Ja korraga siin on ta uue lavastajaga koostöös, täiesti teises trupis ja ma ei näe enam selle vana šablooni järgi tehtud rolli. Korraga on ta järsku minu jaoks kogu trupi huvitavaim näitleja, temas on tugev elektrit täis pinge sees (see tegelikult on olnud ka tema varasemates rollides, ent siin see ei mõju enam ülemängimise, ega ülepingutamisega ega tuttavlikult Maitjooritsalikuna). Mitmetest läbivalt temaga rollist rolli kaasas käivatest olemusikest maskidest on ta end täiesti välja mänginud Perplexi erinevates tegelastes. Siiralt loodan, et see siinne rollide kavalkaad pole mitte erand, vaid Mait ongi vanast kramplikkusest lahti saanud ja šablooni lõhkunud ja minema visanud või lihtsalt sellest välja kasvanud. Igatahes täiesti uus lähenemine ja uus hingamine temalt minu meelest. Wow!

Elina Purde mäng on seevastu sobinud minu keemiaga juba enam vähem tema teatrikooli tükkidest saadik. See mingis mõttes avatus ja julgus (või mitte otseselt julgus, aga ma ei leia paremat sõna siia hetkel) aitab tal rollid muuta elavaks, ehtsaks ja seeläbi usutavaks ning huviga jälgitavaks. Tal on ajaga veel tekkinud hea sisetunne tempo liigutamiseks kiirest aeglaseks ja vastupidi. Anda ja võtta tähelepanu (mis võib-olla kunagi alguses polnudki ta tugevamaid külgi, aga seda selgemini praegu märgatav).

Ragne Veensalu olen saanud laval näha võrdlemisi vähe pärast tema kooliaegseid töid, kuid juba kooliajal tehtud rollidega ja üldse oma tugevate karakteritega kursusel oli ta tähelepanuväärselt huvitav. Kuid huvitav nii siin lavastuses kui varem pigem just sellepärast, et minule tema mängustiil meeldib.

Kõige vähem haakusin ma Roland Laose mänguga. Ma arvan, et tema rollilähenemised teatrikoolis ja hiljem Draamateatris ning ka Vaba Lava tükkides on olnud kõik sarnase sisemise põlemisega. Kõik on puhtalt ära mängitud, aga puudu on just see eelnevalt kirjeldatud "indie"-faktor, mille PolygonTeatri võrdluses suurte repertuaariteatritega tõin. Roland mängib küll ära ilmselt mistahes karakteri, nagu ka Perplexis, ent see miski tunnetus või konks või karedus, mis haagiks mind tema karakterit huviga jälgima, see on puudu. Ta on liiga sile. Liiga kala vees, liiga märkamatu. Teeb ära, aga ei puuduta. Samas hääl ja materjal on mehes olemas. Võib-olla see tuleb katsetades, mängides, tüpaaživastastest julgustükkidest. Ma ei saa aru, kas ta on liiga siiras, sellisel juhul temast pole midagi huvitavat leida ja seda ma ei usu, vaid pigem on mul tunne, et ta ei ole päriselt lahti. Kas ta ei lähe lõpuni välja või on vaja, et aeg ja elukogemus kriimustaks, karmistaks tooks sooni sisse. Ma ei tea, kas ma oskan seda paremini seletada, mida ma öelda tahan. Ta pole kunagi ebameeldiv, et ei tahaks näha midagi kui tema peaks mängima, aga siiani ma ei tunneta ka, et tema pärast midagi vaatama läheks. Variant on muidugi, et mina vaatajana pean kasvama, et saada aru tema mängunüanssidest.

Neli näitlejat tegelikult mängivad terve trobikonna tegelasi. Vahepeal ka tervet tükki läbivate tegelastena uuesti lavale tulles, muutis ka see virrvarr omakorda kogu lugu põnevamaks. Eriti kuna isegi karakterite muutudes nimed jäid samaks... absurd, eksju! Aga täiesti okei, sest tegemist oligi absurdiga :)

Kui võtta, mis tegelased minu jaoks kõige huvitavamad olid, siis esimesena meenuvad kohe "nats", jonniv laps ja enda meelest täiesti arusaadavas "põhjamaises" kostüümis teemaõhtule saabunud tütarlaps :)

Lavakujunduslikult väga palju kunstnikutööle rõhku pole pandud, ei tea kas mastaabilt tegelikult üsna suure lava tühjus ja seal tegutsevad 4 näitlejat said tänu sellele rohkem tähelepanu ning justkui euroalustele ehitatud voodi, mille sügavamat tähendust transpordist ja kaupade vedudest ma otsima ei hakkaks. Lihtsalt kuidagi sinna alla peidetud prügiga moodustas vajaliku terviku ja vajadusel sai natuke seda ka ümber kombineerida. Kogu kujundus või selle vähesus veelgi rõhutas indielikkuse tunnetust.

Live-helinduse eest hoolitses Mart Soo, kes lisaks muusikale tõesti tekitas ka huvitavaid ja lavastust täiendavaid helisid. Lisaks oli kaasatud koreograafina Siim Tõniste. Füüsilisust ja liikumiskombinatsioone oli ju küll tükis... või siis see kuidas Roland Laos liikus saunalinaga osavalt nii, et õiged kohad jääks kaetuks... tantse või erilist akrobaatikat igatahes ma tähele ei pannud :)

Hinnang: 4 (Tamur Tohveril on "nina" hea materjali peale ja tänu sellele võib Polygoni uusi lavastusi alati huviga oodata. Lavastuslikult põnevaid keerdkäike ning üllatusi pakkuv 2-tunnine teekond läbi absurdsete inimloomariigi suhete siirude ja viirude. Ainult, et seekord ka päris mitmel korral nõelaga pistes... Aga me inimesed olemegi ju kummalised loomad ning kõikvõimalikud asjad hämmeldavad või kimbutavad meid. Ja päris mitmed asjad, olukorrad ja teised "loomad" viivad meid ka kimbatusse. Sest pea miski pole ju ainuüksi meie kontrolli all... isegi me ise oleme oma elu-olukordade, kasvatuse ja käitumismallide orjad. Ja täpselt nii perpleksne nagu elu, nõnda saame "huvitavamaid" kurioosiume näha ka selles tükis nö. luubi all. Igav ei hakka hetkeksi, aga saab hämmelduda, kahtlemata ja korduvalt)

PS. kui on ilm jahe, pange end soojemalt riidesse... alati saab vähemaks võtta. On mõnusam tükile keskenduda ja pole ju vaja, et ilm muudaks olemise veelgi perpleksemaks :)


Tekst lavastuse kodulehelt
(sealt on päris ka siinsed fotod):

Marius von Mayenburg
PERPLEX

Elina Purde (Pähklimägi), Ragne Veensalu, Roland Laos, Mait Joorits, Mart Soo

Lavastaja: Tamur Tohver
Lava ja kostüüm: Ellen-Alice Hasselbach
Koreograaf: Siim Tõniste
Muusikaline kujundus ja elav esitus: Mart Soo
Valgus: Tamur Tohver, Aleksander Erstu
Tõlkija: Liis Kolle

Produtsendid: Kristel Treier ja Tamur Tohver
Esietendus 27. aprillil 2017
Etenduse pikkus 1 tund 55 minutit.

Eva ja Robert naasevad puhkuselt. Majas on miski häirivalt teisiti. Tuled ei sütti, potilill on uus. Kelle elamusse üldse nad sattusid? Puhkuse ajaks elamise eest hoolitsema palutud peresõbrad Judith ja Sebastian tõstavadki nad välja, kuulutades elamise omaks. Algab sekelduste rada, kus pole võimalik saada selgust, kes keda üle trumpab. Teenijal lastakse surra, ilma et ta viilugi aprikoosi saaks, positsiooniga intelligendid ei kaota pead elektriarve üle näägeldes, samal ajal kui alaväärsed lihtinimesed Platonit, Darwinit ja Nietzschet tsiteerides elu mõtet leida püüavad… multiplexne perplex. Vägisi meenub Luarvik Luarvik, kes ise endale peale tuli, kuni Robert loo lõpus avab paki- mis muudab kõik…

Lavastus käsitleb koomilise võimendatud identiteedimuutuse läbi ühest küljest kaasaegse inimese sisemist ja välimist kahepaiksust, multipidetust. Selle käigus tehakse tiir peale erinevatele nähtustele- hoolimatus, uudishimu, võimuiha, hirm, armastus, seksuaalsus, aga ka inimeste toimetulek, suhe ja positsioon ühiskonnas.

Tegemist on maailmas paljulavastatud universaalse tekstiga, mis kajastades põnevaid suhteid ja tõsist sõnumit, teeb lõbusaid vormi- ja sisuhüppeid. Tegelikkus ja näivus, juhuse osakaal elusündmustes, mäng identiteedimuutustega ja pidevalt muutuva reaalsusega, mille käigus nelja protagonisti tegelik ja varjatud maailm rollide vahetumisega üksipulgi lahti ja kokku keritakse. Koomiline absurd, mis tõmbab vaiba jalge alt. Kuid teeb hellaks.

See on lugu sallivusest, teineteisega arvestamisest. Perplex on pidev identiteedi vahetamine – sama, mida teevad näitlejad õhtust õhtusse, aga tegelikult me kõik. Kõlab nagu diagnoos? Vahelduvad perspektiivid, hetked põimuvad üksteisesse. Midagi ei ole enam kindlat, väärtused ei kehti: millest kinni hoida, mida minna lasta? Hetk tagasi veensin sind mind usaldama ja kohe teen kannapöörde- reetes kõik, kaasaarvatud iseennast. Mis on püsiv?

Marius von Mayenburg, sünd. 1972, on saksa edukamaid kaasaegseid näitekirjanikke ja lavastajaid. Näidendi esmalavastus toimus 2010. Näidend on tõlgitud üle 30sse keelde ja lavastatud paljudes välisriikides.

Sildid: ,

neljapäev, mai 04, 2017

Uhkus ja eelarve - Lavakas ja Endla


Praakisin selle tüki omal ajal oma vaatamiskavast välja, sest mõtlesin kui tobe on muuta "Uhkus ja eelarvamus" -> "Uhkus ja eelarveks"... Ei kõlanud üldse õige ning lisaks mõtlesin, et noored ise on loo mõelnud ja nende eelarvamuste pärast ei tekkinud erilist usku kogu ettevõtmisse. 27.lennu esimeste lavaliste segadustega ei suutnud ma ka kuidagi kontakti saavutada (näit."Veider orkester"), Ja kuna 1 +1 =2, loobusin heaga Pärnusse sõidust. Kuid järsku hakkas kostuma siit ja sealt - kui hea see tükk on... Kuni see müra läks piisavalt valjuks ja tuli ka sellistelt inimestelt, kelle arvamusega tihti nõustun. Nõnda otsustasingi, et see tuleb siiski vist ikkagi kavva võtta... Lisahoogu andis sama lennu eelmise aasta üldse parimaks teatrielamuseks tõusnud "Elagu, mis põletab!". Ent kui ma toona viimasele etendusele piletit ostma tahtsin hakata, oli see lootusetult välja müüdud. Oli vist 1 koht, aga ma Pärnusse üksi ka ei tahtnud teatrisse sõita... Niimoodi tuligi (nüüd juba kurvalt) loobuda selle nägemisest... Kui järsku teatati, et publiku ja tegijate enda tungival soovil tuuakse see tükk veel 4ks korraks uuesti lavale. Kõige paremini sobis minu kavaga selle kõige viimane, ehk 29ndal aprillil etendatav kord ja nõnda saigi kõikse paremad kohad välja valitud ja "rest as they say is history!"

Ja no selline kiidukära, milleni see lõpuks paisus, leidis õigustust! Milline äge, hoogne, rõõmus, najakas, absurdne, ülemeelik ja hästi näideldud ning lavastatud tükk see ühisele teatrikooliteele punkti panemine oli.... wow!

Lisaks lihtsalt ühe uue tüki vaatamisele, sai nüüdseks juba vaatama mindud ka mõningate päris "lemmikute" nägemise ootusega... eriti mu "kuldne trio" - Ester, Liisa ja Saara! Aga tegelikult seekord tükki vaadates tuli pähe mõte, et on ikka üks õnnestunud lend see 27. Ma ei praagiks neist mitte kedagi välja. Eks muidugi mõnede keemia ja energia sobib paremini, aga eriti kaugemaleulatuvaid otsuseid nende suhtes on veel vara teha, sest rohkem ongi ju saanud näha vaid mõningaid neist. Laura Kallet märkasin üldse esimest korda laval (kuigi ilmselgelt nägin teda ka varasemates lennu-tükkides... Muidugi teadsid, et ta sellel lennul on ning nägin teda ka ETV lendude saates).

"Uhkus ja eelarve" on mõnus segu vene absurdi (a la Daniil Harms), kriitilist tänapäeva Eesti poliitilist huumorit, füüsiliste ning verbaalsete uperpallide ning hüpetega farssi ja revüüsse, vürtsitatud kalambuuride, oksüümoronide ja teiste lahedate sõnamängudega. Tõeline nauding nii tekstilises, lavastuslikus kui ka näitlejameisterlikkuse mõttes. Tehtud suure õhina ning hooga ja see südamega tehtud asja tunnetus jõuab läbi neljanda seina mängleva kergusega ka publikusse. Tükilt lahkudes ja kuulates saalist väljuvaid inimesi, õhati nii siin kui seal lausetega - "Oli ju lahe!", "Nii hea ja sai liiga kiiresti läbi!", "Vahvad noored", "Jummala äge", "Nii naljakas"... jne jne jne...

Nüüd kus selle lavaloo teekond on tõesti jõudnud oma lõpule, võib ka julgemalt rääkida selle sisust. Kuigi, kuigi... alguse sai see "kõige viimane" etendus just nimelt konferansjee naljaga, et ta kunagi oli juba seal laval juhatanud tüki sisse sõnadega, et seekord mängitakse seda kõige viimast korda...

Igatahes on see lugu ühest majast ja selle erinevate korterite elanikest... "Jutustus" saab alguse klaverimängija lavalekutsumisega, kelleks on kaasatud üdini positiivne ning andekas ja alati sümpaatne Johan Randvere. Sealt edasi ilmub stseenide haaval kogu bande kirevaid tegelasi, alates vanaemast, kes liha hakkab praadima... kuid selleks, et aru saada ja kogu tausta teada lihapraadimisele, tuleb liikuda ajas tagasi :)

Ja nõnda hakkabki üks naljakas teekond laval hargnema selle lihapraadimiseni välja... mis vanaeidele peaks tooma kassi ja lapselapsed tagasi külla ...

Tänavakass Stjopa armub ära nuustik Mašasse ja Maša on samapalju või rohkemgi veel sissevõetud Stjopast... Ent nuustiku teekond viib teda kokku R-täheta mehega...

R-täheta mees lapsepõlves oli vanemate poolt alavääristatud. Ema ennustuse kohaselt saab temast pätt ning kehv selline veel peale kauba, sest ega röövimisest ei tule ju midagi head välja kui r-tähe asemel tuleb suust t... No kuidas Sa ütled: "Raha, raha, peremeest tahab raha"... kui on vaja üüri jaoks rõõvida...

Ühes teises korteris elasid ema ja isa, kellel 2 poega ja tütar. Isa on suur ärimees ja pojad hakkavad isa eeskujul samuti ärimeesteks. Tütrele toob isa reisilt kingiks koera... aga elusolendid ei ole ju midagi väärt - naeravad vennad.. järelikult vanemad armastavad poegasid rohkem, sest nemad said asju, millel hinnasildiga väärtus teada... Tütar ei leiagi kedagi oma ellu... ka suureks kasvades on tal ainult koer... aga vendadest saavad ärimees Nossovid. Viivad ühe ettevõtte põhja, kus boss saab erinevate juhtumite tulemusena surmaga kokku... kusjuures surm kohtub tüki jooksul mitmete tegelastega... samas sellest kõige vanemast memmest ta ei hooli, sest too on 5 senti surmale võlgu...

Aga ärimeestega samas firmas on tööl ka üks ajudega poiss - Hasso. Hasso õpetab r-ta rõõvli näiteks raha väljapressima... ja pressima seda näiteks telliskividest või rauast restidest... Koeraga tüdrukule õpetab ta musta raha tegema... aga no sellel ei saagi olla muud kui traagilised tagajärjed...
Ja siis muidugi vanamemm, kes liha tahab praadida... tema ja teised memmed on lihajärjekorras teineteise peale eht vanamoorilikult kadedad, sest üks (kadunud) mees on nende kõigiga olnud seotud ja kõik naised arvavad, et lihunik ootab kõige rohkem just teda oma letiäärde liha ostma...

Majas elab ka intelligentidest paar, kes lapsesaamist pidevalt pika analüüsi järel edasi lükkavad ning lõpuks võib neist sõltuda kogu maailma saatus, ent intelligendid ei ole ju edevad, et nad sellist asja ette võtaks, misläbi on oht sangariks saada. Ja selleks, et sellise projekti vastutust võtta, peaks olema ju tõeline intelligent ikkagi.. .niiet nokk kinni saba lahti...

Ja sellistest naljakatest pisisaatustest pungil ongi kogu lugu. Kõik on kõigiga seotud mingil hetkel, risti ja rästi ja Mehis Pihla on selle jutustamisteekonna lavastanud lausa imelise täpsuse ning perfektselt voolava jutustusena ühest stseenist teise - ilma tulede kustutamisteta :)

Kokkuvõttes üks seikluslik superlahe komöödia... ja no need näitlejatibud... olin vist üks esimesi, kes lõpus seisma tõusis aplausiks, sest nad lihtsalt olid seda väärt... pärast aplodeeriti nad veel korduvalt ja korduvalt tagasi seisvate ovatsioonidega.

Jürgen Ganseni kass Stjopa oli mõnusalt laisk ja kõutsilikult sobiva jämeda häälega. Tahtes oma käppadest lahti saada, et enesetappu sooritada... sest kass kukub ju alati "käppadele" ja jääb ellu... Kassi kavalusega üritab ta laveerida ka täpselt nii, nagu vaja kellelegi. Jürgeni stiil on rollile vastavalt rohmakas ja vali. Inimene kassi kostüümis on ju juba olemuselt naljakas ja sellest oskab näitleja ka igasugust välja lüpsta. Ma võib-olla oleks tahtnud veelgi rohkemat veelgi mahlasemat kassi... Muidugi aru andes, et noor näitleja ei saagi ju Krjukovi tasemel veel kassi teha, aga kuna see võrdlus on paratamatult silme ees, siis väike kriitikanool jääb ikkagi õhku rippuma. Aga no peaaegu... Jürgeni Konrad Mägi, altkulmu tõsisena "Elagu, mis põletab!" tükis on saanud hea karakterijärje kass Stjopa näol (ja seda täiesti irooniata öeldes! :)).

Markus Habakukk - konferansjee (ja ühel korral hetkeks ka kuradina läbi jooksev) on etenduse juhile omaselt positiivne ja publikut juhendav. Pealtnäha tänamatu roll nende värvikate karakterite reas, aga Markus teeb ka sellest konferansjeest arvestatava karakteri. Ta on igatahes üks selle lennu leide minu jaoks sellel aastal (lisaks õnnestus teda näha VAT Teatri Don Quixote's). 27.lennu meestest on temal minu meelest üks parimaid hääli. Ja olemuslik positiivsus sobib komöödiatesse kui loodud. Huvitav päris, millise rolli ta teeks tõsises psühholoogilises tükis.

Laura Kalle intelligendist naisena ja ema ning ühena memmedest on minu jaoks üks päris huvitav näitleja. Millegipärast jäi mulle mulje, et ta õppis lavakas hoopis dramaturgiks, aga no näitlejana ei jää ta oma kursakaaslastele üldse alla. Temas on see mingi x-faktor, mis kas tema näo või tegelikult üldse lavalise olemusega teeb väga huvitavaks. Ehk nö. on looduse poolt juba palju antud. Ning tundub, et koolis õpitu on andnud ka selle oskuse, mis loomulikule talendile liites teeb ühest heast näitlejast suurepärase. Tema kohta kuulsin ka publiku seast, et on tal alles hea hääl! Ja seda tal tõesti on. Samas tema memm oli minu jaoks ilma huvitavate konarusteta (võrreldes teistega) ja ka ema ning intelligent olid omavahel üsna sarnased karakterid. Kuna minule see tema nö. mängustiil meeldib, siis ta meeldib ka mulle näitlejana, aga mitmekülgsete nägude leidmisega iseenesest, ehk karakteriloomega on tal veel natuke teed minna.

Ja siis minu selle kursuse üks lemmikutest - Ester Kuntu... tüdruk, kelle tegemised kavatsen kõik ära vaadata. Elagu, mis põletab... Klaasist loomaaed...Saraband... ja nüüd siis see kavalkaad rollidest allsurutud tüdrukuna, allasurutud naisena, kes oma mehe jaoks on viimane, kellele too mõtleb ja siis kirsina kõige peal nii-nii mahlakas paheline vanamutt, lokirullid peas ja sigaret hambus ja nii mõnusalt kontrastlik kõikidele teistele rollidele, mida ta siiani on teinud.... see näitab juba kõrgemat pilotaaži karakterloomes kui saab nii palju erinevaid nägusid ja karaktereid samasugustest tegelastest luua, aga ühtlasi mängida ka hoopis oma tüpaažile vastupidist tegelast nii lahedalt. Ja mis ma olen täheldanud veel tema juures on see, et kõik kellega koos ta mängib, need mängivad või paistavad mängivat ka paremini kui nad muidu või tavaliselt mängivad. Täiesti seletamatu efekt.

Karl Laumets on ühe ärimeheks saanud pojana ja intelligendist mehena on justkui teisest puust kui ta kursakaaslased. Tema tüüp või oleks on teistsugune. Ma olen tema s-eripära täiesti märkamatult andeks andnud, sest ta mängib selle osaks oma karakteritest, sest nii siin kui ka varasemalt Elagu, mis põletab ja Klaasist loomaaed tükkides. Laineid murdes tükis oli tal vaid toetav roll ning eriti mängida ta ei saanudki sellega. See, et ta on pikem kui teised kursakaaslased paneb teda jälgima. Temas on kohalolekut ja mingisugust traagikat. Võib-olla kurbade silmade tõttu?

Karmo Nigula oli mu teatrikaaslase lemmik. Tema sõnul tegi ta ärimehest teise pojana mingit omapärast häält, ehk mängis meelega täiesti üle oma hääletooni moonutades... aga sellest hoolimata mõjus see orgaaniliselt, kuna ta kandis selle lõpuni välja. Ja see aitas tal luua ka oma karakteri. Minule meenutas ta siin millegipärast Argo Aadlit... ei tea, kas siis hääletooni pärast või selle karakteriloome tõttu. Hiljuti nähtud Armunud Shakespeare-i meespeosas oli ta ka hea, kuigi palju tagasihoidlikumas võtmes mängitud rollis. Tema diktsioon ja häälekõla on kursuse meestest kahtlemata üks parimaid.

Saara Nüganen - vanamemme ja noore tüdruku rollides... tema oli ainuke, kes meeldis mulle juba päris algusest peale - ka nendes kooliajal tehtud lavastustes, mis mulle tervikuna ei meeldinud, oli Saara ainukesena alati tasemel (võib-olla ta sai enne lavakat juba teistest rohkem mängida ja sellepärast oli teistest kpsem?). Ja nüüd olen näinud teda veel Mitte praegu, kallis tükis mõnusalt stereotüüpseks mängitud lollukesest sekretärina, kes tugevas ansamblis, ent kehvas (nõme rahvalik ja rahamagnetist komöödia) tükis mängis sellele mingigi väärtuse sisse. Ja see kuidas ta nüüd seda memme tegi - tõeliselt nüansirikas ja minu jaoks kõige usutavam memm laval... Pisitillukesed detailid ja muidugi see hoog ja isegi see kuidas ta prille kandis või pearätikut seadis... ka tekstiliselt muutis ta osavalt ennast vanemaks... näiteks öeldes nüüd asemel nüid jne jne jne... Täiesti imeline karakteriloomeoskus!

Lauli Otsari töödega ma varem väga palju pole kokku puutunud. Nii palju kui olen näinud, on jäänud mulje, et ta tahab natuke ülepingutada sellega, et tahab anda endast parimat... Õigemini ma ei tea, mis see pingutamine temast kiirgab. Uhkus ja eelarves nägi nüüd teda rohkem ja täpsemalt ja mingil määral see kinnitas mu varasemaid arvamusi tema näitlemisstiili kohta, ent seekord meeldis ta mulle rohkem kui kunagi varem. Temas on mingit õrnust, ent samas lühikesed juuksed ja nõtke keha on justkui hoopis teise naise omad kui tema haldjalik nägu ja hääl. Ma ei saa sotti veel temast. Aga kohe väga meeldis mulle tema laiapuusaline seelikus ja karusnahkses peleriinis tiba tibilikum memm. Nagu rusikas silmaauku nääklemas justkui enda vastandiga - Saara Nüganeni memmega. Ja surmana nõtkena mustas liibuvates riietes - bravo! Ootan huviga Woody Alleni lugu temaga paari nädala pärast...

Ott Raidmets ei ole mulle siiani meeldinud. Kuigi ma varasemates koolitükkidest eriti teda ei mäleta, siis paar Endla rolli, kus olen jõudnud teda näha, ei ole minu keemiaga sulandunud. Aga siin mõnuga ja täiesti õigustatult julgelt ülemängitud lihunikuna või ebameeldiva pereisana ning hoopis teisest puust - r-ita röövlina, pani mind ümberhindama tema oskuseid. Hea kõlava ja selge häälega näitleja, kus on karaktereid peidus küll.

Christopher Rajaveer-i Hasso oli minu jaoks selle tüki kõige tugevam karakter. Christopheri olen jõudnud Draamateatris ka juba näha siin-seal ning samuti Elagu, mis põletab tükis... kuid ükski neist pole nii vabalt ja mõnusa hooga tehtud. Tema Hasso on kõige ehedam nohik... kes jagab majanduse kohta nii mõndagi... igatahes rohkem kui ärimees Nossovid. Ja siis see öökullilik olek suurte ümarate prillidiga - samas võib-olla üks tõsisemaid karaktereid elustus koomilise pärlina :) Mõnusalt terav diktsioon ja täiesti omapärane ja isenäoline karakter. Lisaks oleks ju tahtnud, et tal selle koera kaotanud tüdrukuga oleks ka armuõnne olnud... aga no mis sa teed kui naine läks rahaahneks kätte ära :)

Liisa Saaremäel üllatab mind iga kord kui teda näen laval. Kuigi tänaseks juba tean, et see juhtub ja ma juba ootan ja loodan, et saan teda igas tükis, mida Draamateatrisse vaatama lähen näha saan, siis ikka ja jälle imestan kui hea ta on ja kui palju huvitavat saab temalt näha. Seekord 2 suuremat ja säravamat rolli temalt on nuustik Maša... kes peaaegu lõpuni mängib sõnatult... aga Liisa mängib ka füüsiliselt kõik emotsioonid karakeeritult naljakalt välja ning annab omakorda väärtust juurde kogu lavastusele... näiteks oma nuustikukrouse sahistastades ja raputades või kübara alla õlgadele ligemale tõmmates ja pea peites ning end ümaraks nuustikuks muutes :) Ja siis see memm... "emake"... ehk siis teistest memmedest vanim ja tähtsaim... ja ühtlasi ka aeglaseim ja saba viimane... austusväärseim, sest tema poeg oli ikkagi teiste memmede armastus... Ja täpselt nagu Laura, Lauli, Ester ja Saara, nii ka Liisa võttis ja pigistas oma vanamemme karakterist kõik välja, mis sealt pigistada oli... mõnuga ja laialt, suure hooga ja ägedalt... ikka ratastega kotti enda järel vedades või vajadusel seda ka loopides. Tema plastilisus ja liikumine annaks nagu aimu kunagistest tantsutrennidest, ent võin ka täiesti eksida, sellisel juhul on Liisal lihtsalt annet füüsilisele lavalolekule ja füüsilisematele rollidele.

Laast, aga mitte liist  -Risto Vaigla firmabossina, nii siinpool elu kui teispoolsuses. Risto mängu pole ka eriti palju näinud varem. Ta on hästi tugevalt oma tüpaažis kinni ja millegipärast ka selline absurd teda päriselt lahti, ega vabaks ei raputa sellest, sest see, keda ta mängib ongi sellisem rohkem raamides. Temas on olemas igati lavalisus ning äge madal ja kõlav hääl. Tahaks teda raputada või näha teda mingis täiesti tüpaaživastases rollis. Saada mingit sügavust juurde, mis tema heast suurepäraseks muudaks. Eeldused on kõigeks täiesti olemas.

Hinnang: 5 (Ikka see sama vana joru... miks keegi teatris käib... sellele ootustele vastamisele või isegi nende ületamisele vääriline hinnang on siin ka antud... Huvitav, kuidas nii kehvasti alganud suhe on jõudnud nii kaugele - mäletan selgelt kuidas mõtlesin, et see lend on üks ebaõnnestunumaid läbi aegade... ning nüüd olen jõudnud nii kaugele, et see lend on üks minu läbi aegade lemmikuid. Nii palju head näitlejamaterjali ühele kursusele juhtub harva.  Hea meel on ka selle üle, et vähemalt alguses on nad kõik leidnud rakendust. Mõned suurtes teatrites, teised peavad rohkem näitlejana olelusvõitlust pidama ja mõni on vabakutselisena täiesti jõudnud end kehtestada... 3 neist on sellised, kelle tükke ma tahan kõiki näha - Ester, Saara ja Liisa... ja ma usun, et vaikselt tuleb seda nimekirja hakata siin pikendama... varsti saab ka mõnede teiste mänguga rohkem tuttavaks ning usun, et nii mõnigi neist võiks saada suureks lemmikuks... Rahvas, kes saalis seda kõige viimast "Uhkus ja eelarvet" vaatasid, olid igatahes sama vaimustuses kui minagi.... ja kõik see lugu, lavastus ja mäng oli neil oma jõududega tehtud, seega müts maha! Ja uusi nende tegemisi ootama jäädes...)

---------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):

UHKUS JA EELARVE
komöödia
etendus kestab 2 tundi ja 30 minutit koos vaheajaga
lavastaja Mehis Pihla
kunstnikud Terje Kähr ja Bibi-Ann Kahk
muusikaline kujundus Johan Randvere
valguskunstnik Margus Vaigur
liikumisjuht Rauno Zubko
laval EMTA Lavakunstikooli 27. lennu vilistlased: Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Laura Kalle (Ugala), Ester Kuntu, Karl Laumets (Vanemuine), Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Saara Nüganen (Endla), Lauli Otsar, Ott Raidmets (Endla), Christopher Rajaveer (Eesti Draamateater), Liisa Saaremäel (Eesti Draamateater) ja Risto Vaidla

"Uhkus ja eelarve" oli EMTA lavakunstikooli 27. lennu diplomilavastus, mis näitlejate ning publiku tungival soovil etendub 2017. aasta kevadel veel neljal korral.

Läbi pohmelli vasardava peavalu meenus Stjopale Maša. "Neetud virtsane tänavakõuts, kuidas võisid sa unustada Mašakese?" ütles ta endale, püüdes end käppadele ajada. Vurre pooltühja pudeli poole sirutades, nägi ta enese ees Mašakest – ta oli kaunim kui kunagi varem. "Anna andeks, anna mulle, roojasele andeks, Sina ilus, Sina puhas, Sina kõik, mis mul on!" nuuksus Stjopa Mašakese ees näoli. Maša ei osanud midagi öelda. Sest ta ei olnud inimene. Ta ei olnud isegi mitte kass. #absurd

„Uhkus ja eelarve“ on EMTA Lavakunstikooli 27. lennu diplomilavastus, mille tekst on valminud trupi ühistööna ning inspireeritud nii Eesti tänasest elust kui 1920. aastate vene absurdistidest. Tulemuseks on tempokas absurdidramöödia täis nooruslikku energiat, musta huumorit, kalambuure ning ootamatuid süžeepöörakuid.
Koos näitlejatega on laval Noor Muusik 2014 tiitliga pärjatud andekas pianist Johan Randvere. Lavastajaks on lavakunstikooli 27. lennu üliõpilane, Panso preemia laureaat Mehis Pihla.

Sildid: , ,

pühapäev, aprill 30, 2017

Praktiline Eesti ajalugu - Tartu Uus Teater


Nagu ma FBs juba kohe pärast etenduse nägemist jõudsin õhata: "Praktiline Eesti Ajalugu - suure tõenäosusega parim asi, mida 2017 Eesti teatrites vaadata! Publik karjub tüki lõppedes "veel kord", millal viimati seda teatritüki lõppedes kuulsite? Näitlejad plaksutatakse seisvate ovatsioonidega 5 korda lavale tagasi. Toidust, viinast, pereväärtustest, eestlastest ja eestlusest... Hea muusika saatel ja isegi lihapraadimisõpetusega! 
PS. Taldrikulakkumine on lubatud :)"

Saalist lahkudes olid emotsioonid ülevad ja vaimustus niiii suur, et oleks tahtnud kohe, et kõik seda lahedat asja saaksid näha-kuulda-kogeda... Ja nüüd kus juba natuke aega Emajõgi on jõudnud oma vett merepoole voolata, ei ole tegelikult need emotsioonid kuhugile kadunud, ega lahtunud! Kohe kui sellele teatrielamusele tagasi mõtlen, tuleb muie näole ja... Maarjad ja Tambet ja Robert ja Ann ja Odd Hugo tulevad meelde ja Kukerpillid hakkavad peas laulma ja... noh... kõht läheb ka natuke tühjaks :)

Kui me teatrikaaslasega Tartu suunas sõitsime ja teades, et see õhtune tükk saab olema umbes midagi sellist, kus Eesti ajalugu jutustatakse läbi toidu ja Kukerpillide muusika, siis arutasime, et milliseid Kukerpillide laule me üldse mäletame... Lapsepõlves neid ju lasti ikka palju tihedamalt... tavaliselt maal vanaema ja vanaisa juures millegipärast eriti - ETV saates Viljaveski ja mingis Sulev Nõmmiku shows, Reklaamiklubis  ja keegi ikka tellis neid ka eesti raadiokanalitelt. Ent kui tahtsin nimetada mõnda laulu - pea oli tühi ja ainuke mis meelde tuli on see "Isa, ära palun joo purju ennast.. .jälle kui kord pühad saabumas... too emale sa lilli parem linnast... sest pisaraid on valus vaadata". Teatrikaaslane ei suutnud ühegi laulu sõnu meenutada, aga mingi "autosõidulaul" oli igatahes... aga ta "ütleb kui see tuleb tükis"... No ja loomulikult need mõlemad on seal ilusti sees, lisaks "kui naine armastab meest, kõik tööd teeb ära ta eest", "tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt".... ja terve trobikond Kukerpillide igihaljaid hitte... aga need on kõik integreeritud jutustuste ja lugudega, seega igal laulul on absoluutselt oma koht ja tähendus ja osa Eesti ajaloos. Mõnedele on tehtud nii ägedad ja lahedad seaded veel peale kauba ning kes oleks võinud arvata, et Kukerpillid sobivad kui rusikas silmaauku, et üht teatrielamust muuta nii positiivseks, hoogsaks ja lahedaks. No minule kui vanale Kukerpillide austajale eriti, aga nagu mu teatrikaaslane ütles: "Hämmastav kuidas võib nii koledatest lauludest ja õudsast muusikast teha nii lahe lavastus?!"

Ent muusika pole kaugeltki mitte põhipoint või noh igatahes mitte ainuke saatja justkui sketšilike jutukeste ja stseenide teekonnal alates kaljujoonistest, läbi erinevate, meie maad valitsenud võimude ja arusaamade ning kultuuriarengu kuni Euroopa Liiduni ja tänapäevani välja. Lisaks muusikale tehti laval ka süüa! Ja no hea toit on ju kõige kiirem tee südamesse :) Tegelikult ju toit huvitab meid kõiki ja selles mõttes käib selle valmistamine ju inimestega käsikäes inimajaloo algusest peale, sest alati oleme me toitu pidanud "valmistama", sellest ei saa ei üle ega ümber... No ja kesvamärjuke (ja eks muud joogid ka) tekitab teatrivaatajates samuti alati elevust ning see kõik on kavalalt üheks sümbioosiks seotud lavastaja-autor Ivar Põllu poolt!

Lavaline liikumine on nii sujuv ja isegi huvitav, sest tegelased vahelduvad ja muutuvad peosast kõrvalossa või muusikaga saatjaks ja seal tagasi põhifookusesse mõnes teises väikerollis voolavalt. Ja kõik tegelased on praktiliselt kogu aeg laval. Ja sinna vahele siis on pikitud see toidutegemine - Ann Ideon tegelikult praktiliselt terve see aeg kokkab juba järgmist asja ning võtab siis sõnajärje õigetel hetkedel jälle üle ning toidusöömine on samuti kogu loostiku sisse istutatud. Lausa imeliselt hästi lavastatud! Kasutatud on ka kõikvõimalikke lavastuslikke trikke, mis muudavad kogu loojutustuse põnevamaks (kaljujooniste joonistamine, pea laual, toitude serveerimised, mixides 70ndates muusikadokumentaalidest tuttavat vormingut, kus vaheldumisi teadustaja ütleb laulu alguses vastavalt võimu keelele millest lauldakse jne jne jne). Ning kõik see on vürtsistatud mahlakate naljadega a la naabrimees tuleb naabrinaisele öösel külla kui tollel on oma mees kodus öeldes siis tollele: "Sul naisel tuli põles... mõtlesin, et astun läbi ja kustutan ära"... :)

Ja no rollid on armsad, hoogsad ja neid on kõikidel palju. Nõuab ju iga ajastu omalaadset käitumisvormingut, eriti kui mõelda näiteks eelmise sajandi algusaastatele või nõukaajale... Selles mõttes oligi eriline maiuspala umbes esimese vabariigiaegne lugu Theodorist ja Paulist ja sellest kuidas nad kinos käisid. Tambet Seling ja Robert Annus on sellised linnavurled, nagu Piibeleht ja Westman... Tambet Seling saab eriliselt oma näitlejaoskustega hiilata, meistriklass kuidas sügavalt traagikast, hämmingust, kurbusest teha hüppeid koomikasse - huumoorikaks ja siis jälle kelmikaks kuni Jim Carreyliku nägudetegemiseni välja, aga kõike seda saadab kõikide poolt selline postiivne hoog ja energia, et hoia piip ja prillid. Robert Annus on tuttavalt terava nng puhta diktsiooniga. Teatav kelmikus on tema tüpaaži juba sisse kodeeritud ning tema ja Tambeti muusikalise taustaga oleme vist kõik juba ammu tuttavad, aga et Maarjad laulavad ja mängivad pilli, ning tõeliselt mängivad muusikuid! Mõlemad veavad nii laulja kui pillimängijana täiesti usutavalt välja, eriti Maarja Mitt :) Maarja Jakobson võiks rohkem saada selliseid koomilisemaid rolle kus ta saaks näidata oma laia ampluaad... oma punaste juustega oleks ta päris sobilik isegi Pipiks, kuigi tavaliselt teda hoopis teistsugustesse rollidesse suunatakse. Selle rolliga ta igatahes kompab tavapäraste piirimail ja sealt väljaspool. Ja tüdrukute mänguhoog ei jää ka grammigi alla poiste ägedusele. Jäi mulje, et Ann Ideon võiks ka vabalt näitlejaks hakata, sest tema jutustamisoskus ning tegutsemine laval ei ole ei alamängitud ega liialdatud, vaid täpselt lavale ning just sellele tükile ideaalselt paigas. Isegi amatöörnäitlejad ei ole tavaliselt nii orgaanilised laval... Ta on ilmselt eraelus oma tutvusringkonnas ka iga seltskonna säravaim täht. Keegi kohvikujärjekorras rääkis kellelegi, et Annil olevatki oma firma, mille kaudu käib inimestele rääkimas söögitegemisest või siis õpetamas seda... Ja Odd Hugo mehed on küll peamiselt pillide ja lauluga saatmas kuid kasutatakse ka loo osalistena vajadusel ära...

Meeldejäävaid stseene on hulgi ja kogu see atmosfäär, mis omamoodi sobib veel eriti sellesse Tartu Uue Teatri saali. Lisaks juba mainitutele tuleb laksust meelde ka vahvliküpsetamine ning see teatrikaaslase Tartusse sõidul meenutatud "autosõidulaul", mis on ühtlasi ka "Karburaatorilaul" ning ühtlasti ka "Isa ära joo purju ennast" lauluga kaasnev lugu :) Ja presidendi vastuvõtu toidud ning eriti see kuidas need olid serveeritud! Wow! :)

Kindlasti tuleb esile tõsta ja Kristiina Põllu kostüüme - see moodustas väga ilusa kollektsioon ning oma värvide ja materjalide poolest kuidagi nagu täpp i peal sellele tükile. Mitte, et ma spetsialist oleksin, aga minu ilumeelele isegi jalanõud olid väga ilusad ja sobivad kogu kollektsiooniga.

Tükk ise on kui suur meelelahutus ja ülelend meie ajaloost, aga samas on see üks pusletükk eestluse tunnetamiseks, tundmiseks, et mina olen ka osa sellest eestlaste kambast ja kuigi on olnud nii raskemaid kui kergemaid aegu, siis me elame praeguses ajas ja näeme asju just selle mätta otsast kus me praegu oleme nii mõnigi minilugu tekitas just selle mätta otsast äratundmist või ka mõtteaineid ja meenutusi, kus kohast me ikkagi tuleme ning peaasi, et on muusikat, teatrit, meelelahutust ning natuke süüa ja juua ja võimalust siiski ka kõige üle naerda... siis on ju kõik hästi :)

Hinnang: 5 (ikka ja jälle mõtlen, et Ivar Põllu on umbes sama vana kui ma isegi - 70ndate laps ja sellepärast veel eriti puudutab tema teatrikeel mind. Ta räägib asjadest tihti nii, nagu mind huvitab. Ta tuleb samast ajast, on läbinud sama ajalise teekonna, samade mõjutajatega. Ent selle lavastuse ja dramaturgia puhul ületab see isegi selle, sest see on meie eestlaste lugu ja pildikesed vanusest hoolimata teemadest, mis peakski meid eestlaseid kõiki puudutama ja korda minema. Tükk on nii meelelahutuslik, et neid tõsisemaid asju ja taustu tegelikult ei olegi vaja läbi mõelda, sest kaasaelamine tuleb iseenesest. Oleme ju siiski natuke ummamuudu ja see on nii lahe... see on nii oma... Näitlejad ja muusika on vahendid selle loo elustumiseks ning see kõik tervikuna on nii mõnusa elamuse pakkuv, et tekkis tunne, et just selliste tükkide pärast ma teatris käingi. Väljuda sealt ja tunda, et olen saanud elamusevõrra rikkamaks ja saan kanda seda oma südames ning soovitada kõigile seda väga julgelt... see teebki Eesti teatrist nii hea ja tugeva, et ikka ja jälle tehakse asju ka natuke teistmoodi ja see on ka hea. Ja siis see üllatab sind ja paneb sind sõnu murdma, et tahad ja eelistad ainult psühholoogilist sügavat draamat... ei, kui on hästi tehtud, siis võib olla ka teistmoodi! Tehke endale teene ja mingi teatrisse seda vaatama... hea tuju ja vinge elamus on garanteeritud!)


:

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka kasutatud fotod):

Praktiline Eesti Ajalugu

Laval ANN IDEON (KööK)
MAARJA MITT
MAARJA JAKOBSON
ROBERT ANNUS (Eesti Draamateater)
TAMBET SELING (Endla)
RANDO KRUUS (Odd Hugo)
OLIVER VARE (Odd Hugo)

Toidukunstnik ANN IDEON (KööK)
Muusikajuhid RANDO KRUUS ja OLIVER VARE (Odd Hugo)
Autor-lavastaja IVAR PÕLLU
Kostüümikunstnik KRISTIINA PÕLLU
Valguskunstnik RENE LIIVAMÄGI (Ugala) 

Esietendus Tartu Uues Teatris Lai 37
23. veebruar 2017
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2h 30min
Tähelepanu! Laval keedetakse, praetakse, süüakse, juuakse, suitsetatakse, lauldakse ja mängitakse pilli.

Uuel ajastul vajavad inimesed mitte sõdade ja maniakkide, vaid õnne, ellujäämise ja praktiliste tarkuste ajalugu. On viimane aeg hakata väärtustama seda, mis on meid läbi paksu ja vedela siia välja toonud. Kõigel on alati olnud oma praktiline põhjus. Igal kombel ja traditsioonil, mida me truult järgime, on oma asine algus. Kõik, mis on “alati nii olnud” ning milles ei tohi kahelda, on kord saanud alguse, ning enamasti väga selgelt praktilisest vajadusest. Missugune on meie minapilt, meie mõttemaailm, meie söögilaud ja siht, on ikka sõltunud väga asistest põhjustest ja praktilistest olukordadest. Me oleme alati olnud need, mida me sööme ja tahtnud saada millekski muuks, mida me veel söönud pole. See on kahevaatuseline muusikaline teraapia, praktiline ekskursioon eestlaseks söömisesse, eestlaseks rääkimisse ja eestlaseks laulmisesse – läbi kulinaaria, kaljujooniste ja Kukerpillide laulude.

 Miks just Kukerpillid? Sest nende repertuaariks on rahvalaulud ja algupärandid, milles on sees kogu eestlasena elus ja maailmas püsimise teadus. See on suur tarkus, rüütatud arusaadavasse ja söödavasse vormi. Nende lauludes on sees “nagu asjad on”, praktiliselt, nagu räägiks seda viguriga vanaisa, kes teab kõike, aga ei hakka sellega viisakusest kelkima, sest see võiks varjutada tema õpetuse vastuvõtmist.

 Lavastus on kahes vaatuses ning sisaldab väga palju muusikat, toidulõhnu, liikuvaid pilte ning ilmselt ka huumorit. Siiski publikut ümber ei paigutata, ei toideta ega kiusata. Kes tunneb end ette petetuna, sellele võib lohutuseks lisada, et vaheajal töötab puhvet ja saab ka jalutada.

Sildid: ,

reede, aprill 21, 2017

Vaimude tund Koidula tänavas - Eesti Draamateater


Kammerlik, korraga kõigest u.40-le vaatajale mängitav Andrus Kivirähki uusim komöödia, mille Priit Pedajas on lavastanud AH.Tammsaare majamuuseumi külalistetuppa on armas, naljakas ja meelelahutuslik.

Lisaks heale tekstile, tahaks kohe alguses ja eraldi esile tõsta Taavi Teplenkovi mängu, mis lisaks sellele, et parodeerib väga tabavalt Mati Undi olemust, on ka mõnusa rollijoonisega, kord hoogsam, kord tagasihoidlikum, lisades juurde kaugelevaatavaid, mõtlikke hetki, mis muutsid Mati/Taavi nii nunnuks. Tundus, et ta ei vaata üldse ühelgi hetkel publikusse (peale võib-olla kardinavahelt piilumisel), ikka üle kõikide peade. Võiks arvata, et sedasi on ju raskem publikuga kontakti saavutada, ent nii tillukese mänguruumi eripärast tingitult hakkavad tööle hoopis teised tasandid. Ja Taavi hoiab terve tüki oma peos mitte ainult publikut, vaid ka oma kaastegelasi. See üle publiku peade vaatamine tekitas isegi mingi vajatava distantsi... meie - "publik" ju elame, aga tema - "Mati Unt" on ju vaim...

Kivirähk/Teplenkov-i Mati Unt on bravuurne, r-i nii magusalt põrrrisav ("Kärrrrvavad nagu kärrrrbsed" :) ), kohati natuke üleolev, aga samas väga sõbralik ja lahedate repliikidega, edev, naljakas ning pidevalt kõike enda ümber lavastav suur hing (või õigem oleks vist öelda "vaim" :)). Lisaks kuigi väike kadedus teda vist ikka vaevab, et Tammsaarel on majamuuseum, ent temal isegi mitte "korterimuuseumit" Mustamäel, siis ta ikkagi selgelt suhtub Tammsaaresse austusega. Ja mõnusalt pidevalt teda torgib ja nögab ja nokib vaest tõsist Tammsaaret :)

Kivirähk/Oja Tammsaare-tont on seevastu tõsisemast tõsine, natuke elust või siis surmast väsinud... aga mitte armastusest... see intrigeerib teda ka kummitusena. Enda tehtud töö üle uhke, ent samas ka enesekriitiline ja huvitatud noorte inimeste arvamustest elust ja armastusest. Vanas ajas paratamatult natuke liiga kinni ja Mati poksikotina end pidavalt kaitstes ning tolle arvamustele (mis puudutab Matit, siis tulutult) vastu puigeldes... Selles mõttes oligi jällegi üks naljakas hetk kui ta oma ajurakke ragistab, et tuua esile ühegi Tammsaare noore naistegelase, keda ta ära ei tapnud või kellel elus oleks ka armastuses hästi läinud... no selline on seal siiski olemas, kuigi ega me ei tea eriti kuidas sellel naisel läks... aga mõnusalt on antud aega ka endal neid ajusid üks hetk ragistada ja jõuda enne lavastuse tegelasi selle õigeni :)

Kolmandaks tegelaseks on sisse toodud Amanda Hermiine Künnapas-e kehastatud noor armuvaludes tütarlaps, kelle kaks kummitust külma käest õuest tuppa kutsuvad. Põrkuvad sugupõlvede arvamused, tõekspidamised ja eripärad (noored ju enam ei loe raamatuid). Ent kõik on sõbralik ja toetav - nii noor kavatseb kindlasti Tammsaaret ja Unti lugeda kui ka vanad on huvitatud sellest, mida üks tänapäeva noor tütarlaps arvab ja kuidas ta elu suurimatesse teemadesse suhtub - a la "kas armastuse jaoks on ikka vaja teha tööd ja näha vaeva?" Viib ka enda mõtted sinna suunda... ja mõtlema sellele, et armumiseks ju pole, aga selleks, et see areneks tugevaks ja kõike kestvaks armastuseks, selleks ilmselt siiski on vaja ka vähem või rohkem vaeva näha ning tööd teha selle nimel, n'est pas?!

Degtjarenko kunstnikutöö on toetav. Paljuski jäi mulje, et koht ise ongi selline sobiv, aga eks need kostüümid, mis võimendasid tegelaste sisemaailma ja karakterit ning ilmselt ka see diivan, mis mõjus Tammsaare ajastust. Kõik oli väga õige.

Pedajase lavastused on tavaliselt väga puhtad ja viimistletud, väikeste vajalikke nõksudega, mis teevad loo elavaks (Tammsaare võipaki avamine, nagu konservi). Ja eriti imeline on see kuidas ta nii väiksesse ruumi nii publiku ära mahutas. Näitlejatel on piisavalt palju mängimiskohti, nii ukse tagant, diivanilt, kardinatagant kui ka aknast välja hõigates... rääkimata sellest kuidas Mati Unt oma 2 kaastegelast lavastas esifoonile.

Minule Kivirähki huumor tavaliselt sobib... eriti kui ta tõesti naljakas on ja mitte ilge ("Köster") või liiga lihtsake või hoopis liiga absurd ("Jalutuskäik vikerkaarel"). Ja mingis mõttes temalikud naljad on juba sellepärast lahedad, et need on Kivirähkilikud :)
Nagu näiteks: "Teeme tonti ka... Paneme linad peale.. Ähh see on liiga Lindgren". või kui Mati Unt (Teplenkov) kardinavahelt teiste vestlust segab, tehes: "WWWWWWWW." ja siis öeldes : "äh ärge pange mind tähele, see mis undab on Dviigatel". Ning mõlemale, aga eriti Undi karakterile vinte keerates... kasvõi näiteks sellega kui kirjanikuhärra noorele tütarlapsele soovitatavatest Undi teostest nimekirja koostab :)
Neid näiteid, lõike ja stseene võiks jäädagi välja tooma, sest neid oli mahlaselt palju.

Hinnang: 4+ (mõnus komöödia, mõnus kaasamõtlemine Tammsaare Tõe ja õiguse teemadel, mõnus Mati Undi peale ja temaga koos naermine, mõnus roll Taavi Teplenkovilt... ja mõnusalt kammerlik ja sellepärast veel eriliselt erilisena tunduv vaimude tund Koidula tänaval...) Ma arvan, et ma vaatan nüüd alati sellest muuseumis mööda minnes, et kas üleval korrusel on Unt ja Tammsaare vestlemas... ehk kutsuvad ka minu "jälle" oma vestlusse...)

----------

PS. Kuna neid vaatajaid sinna nii vähe mahub + tegemist on Kivirähki hea looga + Teplenkov on nii hea selles + jutt hakkab kindlasti suust suhu liikuma, et see on tõeline maiuspala = rabage kohe pilet ära kui näete, et tekib lisaetendus või kui sügisesed mängukorrad avaldatakse. Alles paar päeva tagasi märkasin, et 19.04 tuli mängukavva lisaetendus, aga vaid mõne hetkega oli see kammerlik Tammsaare külalistetuba "välja müüdud"! Sündinud on uus "kultuslavastus" ja see on nii hõrk ja võimalus sellele pileteid saada saab kindlasti olema raske...

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka kasutatud foto):

Vaimude tund Koidula tänaval
Andrus Kivirähk

Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Riina Degtjarenko
Osades Tõnu Oja, Taavi Teplenkov ja Amanda Hermiine Künnapas (külalisena).

Etendus on ilma vaheajata ning kestab 1 tund ja 30 minutit.

Omal ajal lavastas Mati Unt Pärnus Koidula majamuusemis näitemängu "Vaimude tund Jannseni tänaval", kus autori tahtel kohtusid Lydia Koidula ja Aino Kallas. Tundus tore mõte tuua nüüd omakorda ühte ruumi kokku Unt ja Tammsaare – kelle mõlema kodu asus juhuse tahtel Koidula tänaval. Aga kuna sellist lugu, kus kaks vanameest juttu ajavad, ei viitsi keegi vaadata, nagu väidab näidendis Mati Unt, siis koputab klassikute uksele ka koolitüdruk Kristi. Ja vaimude tund Koidula tänaval võib alata...
Andrus Kivirähk

Esietendus 30. märtsil 2017 A. H. Tammsaare muuseumis Kadriorus

Sildid: ,

kolmapäev, aprill 19, 2017

Othello - Vanemuine


Kui Eesti teatrites lavastatakse Shakespeare'i, siis on see alati "sündmus" ja kui see veel Tartust Tallinnasse koju kätte tuuakse, siis ei takista vallid ei takista kraav, et seda vaatama minna...

Andres Noormets on otsustanud teksti küll muuta nii sisuliselt kui ka kaotada jambilise pentameetri aadlike kõnest, mis on alati minu jaoks suur miinus. Justkui kohe muutub see enam mitte "päris" Shakespeare'ks. Ja klassikuga mängimine ja mugandamine on alati "risky business". Väga harva aitab see asja paremaks tegemisele kaasa. Alles hiljuti sai näha-kuulda Macbeth käkerdamist Tallinna Linnateatris, aga seal oli võetud hoopis teine suund ja muudetud sisuliselt hoopis näitemängu ning selles mõttes toimis see hoopis teisel tasandil. Vanemuise Othello on truum suuremas osas loole endale, kuigi natuke on ajaline mõõde segaseks muudetud, ehk millises ajas kogu tegevustik toimub, minevikus, praegu või hoopis tulevikus. Tegelikult toimib see kogu asja natuke põnevamaks muutes ning kindlasti annab see ka tegijatele suurema vabaduse.

Kui mõelda üldse tekstiredaktsioonile ja tegijate poolt valitud muudatustele ning ka lavastusele endale, siis minu jaoks oli vähendatud kõvasti dramaatilisust originaaliga võrreldes, mille õnneks mingil määral teevad tasa näitlejad oma hingestatud ning kohatise mõnusalt hoogsa mänguga.

Minu seekordsele teatrikaaslasele tükk ei meeldinud ja selles mõttes mõjutas see mingil määral ka minu vastuvõtlikkust. Kuigi oponeerides võttes hoopis kaitsva positsiooni ning selle mõttes võis see mõju olla temale vastupidises suunas, sest minule tükk tervikelamusena tõesti meeldis... kuigi tõesti ka minule jäi nii mõnigi asi häirima ka.

Lugu ise on ju teada-tuntud kiredraama, kus mustanahaline väepealik Othello armastab oma Desdemonat. Kuri ja kaval Iago, keda Othello veel kõigele lisaks ei eduta ka tahab Othellole paha ning ajab tolle armukadedaks, sepitsedes plaani millega ta mängib Desdemona leitnant Cassio armukeseks ning Othello oma armastatud naist surnuks kägistama.

Kusjuures ümber maakera on alati mõeldud-arutatud-vaieldud, et miks Iago seda kõike tegelikult teeb. Shakespeare otseselt oma tekstis sellele kindlat vastust ei anna. Kuigi näiteks Noormetsa lavastuse ja versiooni põhjal jäi minule mulje, et ta teeb ta seda kahel peamisel põhjusel - esiteks, et ta on kade, et teda ei edutatud leitnandiks ning teiseks, et tema sõber Roderigo unistab kaunitar Desdemonast ja Iago aitab tal teda saada, võttes ilmselt vahelt kopsaka kasumi. Võib-olla ka just sellepärast on Iago näitemängu kõige huvitavam karakter. Üks üdini paha antikangelane. Kusjuures ka Shakespeare-i originaaltekstis on Iago-l palju rohkem teksti kui nimikangelasel Othellol, ehk selles mõttes on tegemist näidendiga, kus on 2 peategelast.

Veel valikutest - Noormetsa Desdemona ei ole printsessilik aadlipreili, vaid oma mehe sülle igal võimalusel hüppav ja jalad ümber mehe köitev ja tuliselt suudlev plika. Juba esimeses stseenis kui Othello ja Desdemona koos laval on, ähib Desdemona seksuaalselt ning lakub oma mehe sõrmi ja Othellogi on kire küüsis... Ma olen siiani alati pidanud Othellot palju vanemaks Desdemonast, aga siin on nad enamvähem samavanused, seega jääb selline tasand või dramaatiline kontrastsus olemata... need kaks inimest sobivad tegelikult omavahel täiesti...

Mis mind ehk kõige rohkem häirima jäi oli see lõpp... Originaalis ju kõik teavad, et Iago ajab Othello tapma Desdemonat... ja Othello teeb enesetapu ning Cassio paneb Iago vangi... Noormets teeb võibolla ühest küjest ootamatu lahenduse, aga minu jaoks vähemdramaatilise ning isegi natuke imelik maitse jääb sellest, et Iago jääb sinna nende kõigi surnutega lihtsalt niimoodi... Ja mis mul lapsepõlve Othellodest meelde jäi olid just need mustad sõrmed valgel Desdemona kaelal... kusjuures Desdemonad on sattunud tavaliselt blondid, et veelgi rõhutada seda heledust ja kontrasti... ja kägistamine ise on toimunud käed ümber kaela... mitte küünarnukihaardes... mis tundus kuidagi lihtsa variandina, aga kahtlemata vähem mõjuvamana.

Samas plusspoolele tahaks kindlasti kirjutada Hellar Bergmanni seatud lavavõitluse Iago ja Cassio vahel, mis on üks vingemaid action-stseene viimaste aastate teatritükkides! Tõeliselt äge ja piisavalt pikk ning osavalt mängitud närvikõdi... isegi kui tead, kuidas see lõpeb...
Lavastuslikest trikkidest oli üks mõjuvamaid see kui Iago paneb enda näole varastatud Desdemona taskuräti ja sööb selle vaikselt endale suhu paljastades näo ning muutes mehe veelgi hirmuäratavamaks... aga kuhu see rätik kaob on müstika, sest stseenist lahkumata ja suust seda välja võtmata on see ometi Iago suust kadunud järsku... Sten Karpov ometi ei neelanud seda ju alla? :)
Stsenograafia on üsna lihtne kuid mõjuv metallehitis, mille ees must kardin, mida vajadusel saavad tegelased ette ja eest ära liigutada või lehviva kardinataha erinevates meeleoludes liikuda. 4 lampi üleval justkui rõhutaksid indutriaalsust veelgi ja plekistatud meeste saabaste kannad annavad futuristlikku mõju veelgi... millele väikse nõksu annab juurde Desdemona põlveside ning kõikide meeste riietused kottpükste ja lohvakate särkidega... Tegelikult kostüümid moodustvad ühe huvitava kollektsiooni, ent näiteks Othello olemusele ei aita need kaasa mängida... Othellol on nimelt hall, võiks öelda et kergelt isegi naiseliku lõikega riietus, kuigi tegelikult mõjus see isegi huvitavalt justkui tegelase huvitavat päritolu rõhutades. Ent ta kandis ka halle poolkindaid ja jäi mulje, et tal oleks nagu käised tõmmatud üle käte... ja kooskõlas selle ülakeha riietusega, tõmbas Jim Ashilevi mängitud Othello väejuhina usutavust kõvasti maha.

Siit sujuvalt näitlejatööde juurde liikudes oleksin tahtnud Sten Karpovi osatäitmisele eraldi seistes tüki lõpus aplodeerida. See hoog ja ind millega Sten oma rollile läheneb, oli igati Teatriliidu aastaauhinna nominatsiooni väärt! Ja veel eriti meeldisid need tema rahulikud soolo-usutlused ainult publikule... tõmbas korraks hoo maha... ent just neis tulebki eriti välja Iago tõeline "vastik" mina ja karakter... ning need on siis need vaiksemad ja keskenudumad hetked... see kontrast töötab väga hästi ja õnneks redaktsiooniga pole neid kohti kaotatud. Selline "ameerikamägi" rollina, niiet Karpovil on pidevalt lausa higi otsaees... kord on ta Othello alluv, siis jälle naise käskija, siis jälle sõbramees oma sõbrale kui võrdne võrdsega, vahepeal kavalalt hea, siis jälle paha peale väljas... nii füüsiline kui psühholoogiline roll ja Karpovi nüansirikas mäng nii näo kui kogu kehaga on mõjuv ja just õigesti läbitunnetatud Iago... kohati tundub, et isegi ennastohverdavalt kõike endast välja mängides.

Jim Ashilevit ma pole kunagi näinud paremini mängimas. Teekond rahulikust armastavast mehest, armukadeduseküüsis despoodini on kontrastne. Üleminek on küll järsk, aga seda võimsamad on tema väljapursked sellest vihameelsuses. Kuigi nagu juba mainisin, mängivad tema rollile natuke vastu tema kostüüm ja eriti tema enda tüpaaž... sest paraku võimsa väejuhina ta päriselt usutav pole. Mingi teatav selleks vajalik mehisus on puudu.. näiteks kui naine teda puudutab, siis ta tõrkub selles eemale, nagu midagi vastikut oleks teda puudutanud, aga selline alfaisane nagu Othello oleks ehk haaranud käest kinni ja tõuganud naise eemale. Selliseid pisikesi mitteothellolikke detaile oli veel... ja lisaks need prillid "viltu ninal" mõnede hoogsamate stseenide tulemusena... kus siin olid lavastaja silmad... Võib ju muidugi arvata, et Noormets tahtiski sellist õblukesemat Othellot, et oleks teistsugune, aga see minu kui vaataja jaoks päriselt kohale ei jõudnud tervikpildis. Kuigi Ashilevi on kohati ikka vägagi võimas ja nendel hetkedel jällegi päris usutav.

Liis Karpov Desdemonana ja muidu päris elus ka on väga ilus ning kuna ka Desdemona tegelasena on väga-väga ilus, siis sobib ta väga hästi oma rolli füüsiliselt. Aga lisaks ka psühholoogiliselt. Ta on väejuhi naine, kelle juures näiteks Cassio käib abipalumas... siis temas peavadki olema nii tugevad kui õrnad jooned... ja Liis kehastab neid ning mängib kogu hingest. Kuna tal olid teises vaatuses ka juuksed üles seatud, siis ootasin lausa, et paljastatud kael kohtub ka Othello kätega... see lapsepõlve hirmus vaatepilt... aga jah, see jäi sedapuhku tulemata...Siis oleks ju need juuksed võinud ka võimsalt lahti lehvida, sest need rõhutavad justkui Liisi ilu veelgi omakorda. Muidugi kontrasti mõttes võis see tähendada tema kammitsetust ja allasurutust... Nende stseen Othelloga, kus mees teda litsiks sõimab ja tegelikult ju kogu fookus on vaatet Othellol... aga Desdemonal on märksa raskem mängida seda välja, kuidas oma armastatud mehe solvanguid vastu võtta, oli ka Liisilt hingelõhestav misanstseeni lahendus.

Heinat, Mähar, Kütsar ja Kuntsel väiksemates rollides on toetavad, aga nad ei pääse keegi eriti mõjule. Marian Heinati juures olen märgnud, et ta naeratab tõsistel hetkedel, ehk siis mängib läbi sellise kerge irve valusaamist ja see ei tööta... vähamalt minule vaatajana. Siin ei suutnud ta tükki ära rikkuda, kuna polnud keskmes, nagu "Laineid murdes"... kus tema olekski pidanud tükki kandma, aga seal tegid selle kandmise töö ära 2 tugevat kõrvalosas olevat naist. Lavalist sarmi Heinatil on, aga veel on ta liiga toores ja kohatu minu jaoks nendes mõnes rollis, mida teda siiani näinud olen... ja Emilia polnud erand. Kütsar teeb 2 rolli ja tema seevastu meeldib minule üha enam. Kuigi siin oleks võinud natuke eristavamaks need 2 meest mängida. Sai aru küll, et tegemist on kahe eri inimesega ja üks on suur ja võimas juht... aga teise oleks võinud kohe mõnuga täiesti teistsuguseks teha. Karol Kuntsel oma juuksepahmakaga oli ägedalt kergelt äpu ja justkui Iago jaoks tõmmata lükata - ideaalselt lahendatud Roderigo, täiesti usutav. Tema hääl on ka nii vinge! Mähari Cassiost oli saamas Othello järglane ja mingis mõttes oli tal liiga lihtne rollilahendus... sest selles versioonis ju veel selleni ei jõuta, aga minu meelest oleks seda kontrasti vaja... niimoodi jäi Cassio selliseks vaguraks meheks, kes Desdemonalt abi palub. Ainult see võitlussteen oligi otseselt "mängimiseks"... muidu siiski natuke ridarollina Mähari mõnikord isegi väga ägedate rollide prismas.

Hinnang: 4 (kuigi lahendustelt ja olustikult, atmosfäärilt ja näitlejatöödelt hoopis teistsugune Tallinna Linnateatrist mängitavast Macbethist, meeldisid need kaks tükki minule umbespeaaegu sama palju. Oli huvitavaid lahendusi, aga ka valikuid, millest ma eriti aru ei saanud, sest need muutsid lavastuse vähem dramaatilisemaks. Sten Karpov teeb kevadhooaja ühe kolmest parimast meestpeaosast. Ja ainuüksi tema Iago pärast tasub seda Othellot vaadata. Kuigi palju muud head on ka... ka Jim Ashilevi Othellona endast väljaminemised on vinged. Publiku seas oli seekord kuulda kahinanaa kahte asja - Jimi kohta - "see on Von Krahli teatri näitleja" ja Desdemona kohta - "Liis Karpov on nii ilus"... Huvitav oli ka see, et terve suur Vene Teatri saal oli terve tüki hiirvaikne ja pärast tüki lõppu ei tahtnud aplaus kuidagi lõppeda... järelikult suurem osa publikust oli rohkem minuga koos rahul kui minu teatrikaaslasega koos rahulolematu :))

---------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka kasutatud foto):


Othello

  • DRAAMA
  •  
  • VÄIKESES MAJAS
  •  
  • KESTUS: 02:45

William Shakespeare’i tragöödia
Maailma kirjandusklassikasse ning armastuslugude kullafondi kuuluv lugu mustanahalisest väepealikust Othellost, tema kaunist naisest Desdemonast ning deemonlikust intriigipunujast Jagost. Jago salakavala plaani tulemusena süttib armastavas Othellos armukadedus ning solvatud au kaitsel tapab uhke maur oma süütu naise.
Lavastaja Andres Noormets:
Kunagi kuulsin ühe teatri kassapidajat piletiostjale „Othello“ kohta ütlevat, et see on ju see jube lugu, kus neeger valget naist kägistab. Tänasel päeval tahaks kõik vastupidi teha – pole lugu, pole jubedust, pole neegrit ega valget naist ja kedagi ei kägistata. On rõõm ja joovastus – kirega elatud elu, mis tulvil armastust, armukadedust, õnne ja surma. On elusate inimeste rütm teekonnal igavikku ja surematusesse.
Esietendus Vanemuise väikeses majas 7. mail 2016
Lavastaja, tekstiredaktsiooni ja lavakujunduse autor Andres Noormets
Helikunstnik Taavi Kerikmäe
Kostüümikunstnik Maarja Viiding
Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla)
Lavavõitluse juhendaja Hellar Bergmann
Lavastusdramaturg Esko Salervo (YLE, Soome)
Osades Jim Ashilevi (Von Krahli Teater), Sten Karpov (Endla), Liis Karpov (Endla), Marian Heinat, Andres Mähar, Riho Kütsar, Karol Kuntsel

Sildid: ,

neljapäev, aprill 13, 2017

Fantastika - NO99 ja Paradiis - Von Krahli Teater


Käesoleva aasta alguses vaatasin teatris NO99 Mart Kangro lavastatust "Fantastika" ning nüüd eile Von Krahli Teatri Lauri Lagle lavastust "Paradiis". Täiesti otsimata, tekkis paralleele kahe tüki vahele ridamisi. Lisaks ühistele nimetajatele trupis - M.Kangro ja Tiina Tauraite, kestavad mõlemad tükid umbes 2 tundi ning need esitatakse ilma vaheajata, aga lisaks tehnilistee sarnasustele torkab silma ja kõrva eelkõige sarnane struktuur ja sisuline lähenemine.

Tegemist tükkidega, kus näitlejad teevad oma rollid iseenda pealt, selles mõtte karakteriloomega väga polegi tegemist (kuigi mõne puhul tekib kahtlus, et võib-olla siiski? Mari Abel Paradiisis?). Mõlemas tükis on igal osalejal oma "pikem osa", muidu toetav või koos-tegemises osalisena. Selles mõttes näiteks Paradiisis sai aimu, et kui 3 olid omad "tähe-hetked" ära mänginud ja siis Tiina ja Erki koos oam lõiku teevad, et seega hakkame lõpule lähedale jõudma. Mõlemas tükis tekkis tunne, et näitlejad jutustavad lugusid enda elust või oma tähelepanekutest. Mõlemad tükis on nagu elavad installatsioonid, naturaalteater... eluteater dramatiseeritult.

Ja eks see ole ju maitse asi, kellele selline teater meeldib. Kes otsib üht suur lugu kus on sees palju liine ja psühholoogilisi tasandeid või on palju väikseid lugusid, kus tegelikult vastavalt siis suhestumisele kas leiad selle psühholoogia ja või sõnumi või konksu üles, millega haakuda. Igal juhul on minu meelest igasugust teatrit vaja. Mina suhestun ja tavaliselt tekitavad minu jaoks suurema elamuse sügavamad terviklikumad lood, kus saab näha nii lavastajanutikust kui ka näitlejate karakterite loomist... kus on lineaarne lugu või veel parem lood ja tasandid, mis on siiski üheks väga tugevaks tervikuks põimitud ning otsese seosega omavahel. Eelistan, et näitlejad mängivad kedagi vs. sellele, et näitlejad on nemad ise, kes mängivad. Kuigi annan aru, et see teine variant on siiram ja võib ja peakski puudutama palju sügavamalt. Paraku selleks peavad kõik näitlejad olema väga meelt mööda, et minul kui vaatajal oleks huvitav... ja nende tekst peaks olema ülesehituselt võrdeline kõrgel tasemel kirjutatud tekstidega... see on harv juhus kui nii siiski on. Fantastikas ja Paradiisi mind ei häirinud tekst. See oli ok, aga ei midagi erilist... kuidas Sa ikka hindad inimese enda nägemust... see on nagu kirjandusõpetaja, kellel poleks ju tegelikult õigust hinnata õpilaste kirjandites muud kui grammatikat ja kirjavahemärke... Iga inimese lugu on tema enda lugu ja sellele hinnangut polegi ju võimalik anda muud kui väga isiklikult pinnalt - ehk jällegi, kas see liigutab sind või sinus midagi...

Fantastikas on mõnevõrra rohkem näitlejaid ja rohkem "lugusid" ühe tüki sees. Need on ka mõnevõrra lühemad ja lugudevahelist ambitsioonitekitamist või mõtlemisaega vaatajatele on vähem (minu jaoks küll piisavalt) vs. Paradiisis, kus tegelased omamoodi ehitasid ka "materiaalset" paradiisiaeda lavale, värvides taimi roosadeks, oranžideks, helesinisteks... Samas tundusid minu jaoks Paradiisi lood sügavamad ja isiklikumad...

Kuna Fantastika nägemisest on möödas juba peaaegu 3 kuud, siis võib tõesti rääkida sellest, mis sealt pinnale jäi, ehk mis jäi meelde... Kõigepealt Tiina Tauraite jutustus kassist... tema elav esitus oli muhe ja äratundmisrõõmum pakkuv. Sama elav oli Gert Raudsepa loeng publiku kummardamisest ning lugu Helena Pruuli kriitikavastuvõtlikkusest. Ja Simeoni Sunja Jamiroquai -tants :)

Eile nähtud "Paradiis"-is ma sain haiget... Mari Abeli mehe kutsumine autosse, kus ootavad lapsed - see haav on mul ammu juba kinni kasvanud, ent arm on alles ja tuikab... olin ka kunagi üks sellistest lastest... Ema lõhkus oma käed verele tagudes isa armukese ukse taga tolle puidust jalamatiga... Isa ja tema naine kutsusid miilitsad ja oli hirm, et meid vennaga viiakse hoopis lastekodusse, sest ema oli endast väljas ning mitte eriti miilitsatega koostööaldis. Jah, teatris kogetu oli vaid hale vari sellest, mis tegelikus elus sellistes olukordades juhtub, üks asi on siiski midagi etendada ning teine asi päris elus päris inimeste vahel toimuv. Samas kahe tüki peale kokku tegigi Mari Abel kõige parema rolli minu meelest... igati väärt Teatriliidu aastapreemiat naiskõrvalosa rolliga... Sest oli üks hetk, kui ma nägin midagi ta silmades, mida ma nägin ka oma ema silmades tollel ööl seal ühe õnnetu võõra maja koridoris... oma peret mahajätva isa armukese koridoris. See stseen tuleb Paradiisis alguse poole ja minule isiklikult meeldis, et kogu ülejäänud tüki jääb Mari kuidagi kaugeks ja kõrvalisemaks. Hea on vaadata, et ta ei raputa ennast korra läbi ja siis ei muutu kohe rõõmsalt ringihüplevaks, nagu poleks midagi olnudki, kuigi ka seda see tükk lubaks.

Samuti oli armas kuulata Mart Kangro parukate-juttu. Muhe ja kaval kelmikas läige silmanurgas, ilma valehäbita ja ausalt. Isegi kui talle need sõnad oleks suhu pandud, tundus kõik nii siiras ja otse südamest ja sellepärast jõusid ka kohale. Mõnevõrra kaugemaks jäid Tiina ja Erki lastemäng ja isegi alguse "kohtumisejutt" oli natuke nagu mängitud (nad ju ei saanud praegu seda teada, et üks teadis teise nime ja teine mitte)... ent tunne nende vahel oli ehe ja ehtne... Tiina vaikselt varvastega Erkit puudutades... ilmselt kui tegelased on omavahel kontaktis... on ka vaatajal nendega kontakti lihtsam saavutada... Reimo Sagor luges Tanikawa Shuntarō “Sõnade asjatu flirt” ja see ei jõudnud minule kohale vähemalt mitte selles mõttes, nagu ilmselt tegijad seda mõtlesid, ent seda siiramad tundusid tema lood lille noppimisest, õigemini selle ühe lille, mis tal vaasis on ning samuti lõhnade kasutamisest... kuigi ma 6-7 korda nädalas trenni tegeva inimesena kaldun mitte nõustuma sellega, mis ta arvab, aga see on juba isiklik arvamus...

Ja kui tavaliselt ma pean seda sellist lugudevahelist vahtu mõttetuks, siis seekord kui nad näiteks tantsisin, oleksin tahtnud kaasa tantsida, sest muss oli hea ja heli veelgi parem :)

Fantastikas oli "vaht" ka selle otseses tähenduses laval. See oli visuaalselt lahe vaadata, ent seda sai ajalises mõttes ja proportsioonina tüki tervikust natuke liiga palju (vähemalt minu jaoks). Oleksin palju meelsamini selle aja kuulanud veelgi neid lugusid ja kogu tükk oleks minule rohkem meeldinud. Samas tervikuna oli lahe selline visuaalne lisaväärtus... milleks Paradiisis oli see omamoodi pastelsetes, ent rõõmsates värvides ülevärvitud potitaimede mets... täitsa nagu mingi unenäoline ents otsene kujunduslik "paradiis"... Ja eks neid paradiisielukaid olegi igasuguste sulgede ja häältega... see oli lavastaja Laglel paigas... Fantastikas mõjus see vaht samuti sõna otsest mõttes fantastilisena ning tekitas mõnusa sisulise silla pealkirjaga.

Näitlejate taktika vaadata publikule silmadesse tõi ka vaataja tüki sisse lähemale... kõik muutus justkui isiklikumaks - justkui tõesti minule räägitakse seda juttu...

Ma ei tea kui palju otseselt on lavastaja selle tüki toimivuse taga. Kui suur roll on tegelikult ühel inimesel, kes on lavastaja, et see tervik saaks selline toimiv. Kindlasti asjade kokkusidumine, ohjes hoidmine, lavaline kate ja kunstiliselt eri osade teineteise toetama panemine. Ent millegipärast on tunne, et selliste tükkide puhul on ka kõik näitlejad mingil määral osalised lavastamises... kui mitte muus osas, siis enda tegelase lavastamises... rääkimata tekstilisest panusest... nemad ise ju teavad oma lugu kõige paremini... lavastaja saab ainult vaadata kuidas see välja paistab ja kas toimib ja kas sobib tervikusse ning lavastuse sellesse kohta ning  muu dünaamikaga. Mõnes mõttes võib seda ju isegi siis raskem lavastada. Mõnes mõttes huvitav, sest tuleb oma kompromissitu nägemus tekitada mingil määral kompromissidest....

Hinnang: 3 (ma ei oska neid tükke hinnata kõrgemalt ega madalamalt. Oli lugusid, mis läksid rohkem korda, oli komponente, mis kohe üldse mitte... Kahtlemata tervikud ei ole otseselt minu teaterimaitse, ent mul ei hakanud ka igav ning oli teemasid, mis ajasid muhelema palju rohkem kui komöödiad, oli sõnu ja terveid lõike või vaid pilke, mis tekitasid kurbust. Külmaks ei jätnud kumbki tükk, ent ka vaimustust tekitasid ainult paar väikest lõiku. Mis peamine - mul oli soe ja mõnus tunne neid isiklikumat laadi lugusid kuulates... näitlejatest tekkis mingi tunnetus inimestena... samas kui ma tegelikult eelistan, et näitlejad mu päris eluga ei sekkuks... viidates MyFitnessis päris paljudega koos trenni tehes tunnen millegipärast ebamugavust... mingi osa minust vist tahaks seda tunnet, et nad ongi kauged... alati neljanda seina taga... lavastajate marionetid, kes elustuvad ainult laval rambivalguses... teisalt on ju omamoodi turvaline tundma õppida neid tegelikult läbi selle, mida nad jagada tahavad... Sedasi säilib mingi salapära, et nad tegelikult alati näitlevad oma rolle, isegi sellistes tükkides kus nad justkui näitleks iseennast... Selles mõttes on mul hea meel, et selliseid tükke teevad ainult NO ja Von Krahli teater... liskas viimasel ajal tihti ka näitlejad ise oma eraprojektidega - Andrus Vaarik, Lauri Nebel, Margus Tabor jne...  Vanemuine korraldab kohtumisõhtuid, Linnateatril on oma teatrisõprade klubi kus kohtutakse erinevate tegijatega ja mõned teised teevad seda teistes formaatides ja tegelikult minule see kogu süsteem meeldib... niimoodi ei pea pettuma, et lähed näiteks NO-tükki vaatama Linnateatrisse või Von Krahli tükki Vanemuisesse... aga Von Krahl ja NO99 on küll üsna segunenud sarnaselt lahedateks omamoodi asjade ajajateks (ka lavastajad ja näitlejad käivad üha tihedamalt nendes majades risti-rästi). Lisaks viib varsti Eesti 100 teatrite projekt kokku huvitavateks koosusteks erinevad teatrid... Rikas ikka see Eesti teatripilt... ja rikka siseilmaga, hingega teha tahtvad ja julged näitlejad on meil... Ja seda sai näha nii Fantastikas kui ka Paradiisis...)


Tekstid lavastuste kodulehtedelt (sealt on pärit ka siin kasutatud fotod):

NO44
Fantastika
Kangro/Ilison


Meie kaasaeg ihaleb autentse järele. Isegi televiisoreid reklaamitakse selle järgi, kas see tekitab vaatajas "päris" tunde või mitte. Ehedad emotsioonid, naturaalsed materjalid, ökoloogilised toidud, "päris" olukorrad - see on meie kaasaja alati rahuldamatu iha. Kuid vahel (kui parafraseerida kirjanikku) on reaalsuse ainus võimalus säilida reaalsusena siis, kui ta põgeneb keset mängu.

"FANTASTIKA" on elav installatsioon. Laval on kaheksa näitlejat, natuke mööblit ja teatri suur paradoks: kuidas tekitada teatris "päris" suhtlus hoolimata sellest, et teater on kokkulepete kunst? Kuidas rahuldada kaasaja ihalust? Kuidas kõnetada neid, kes seisavad rohelises suburbias avatud ökopoe sabas? (Mikrorajoonis pakutakse samal ajal allahindlust puljongikuubikutele, infoletist on võimalik saada kingituseks pastakas.) Kuidas Šveitsi tihekülade elanikke, kelle seas püsib Facebookiga liitujate arv ebanormaalselt madal? Kuidas 31,4 protsenti elanikkonnast, kes Euroopa Liidus elavad üksinda? Kas piisab sellest, et teater on žanr, kus kunsti tegijad ja kunstist osasaajad jagavad ühte aega ning ruumi? Või on vaja midagi veel?

Mart Kangro jaoks on "FANTASTIKA" teine lavastus Teater NO99s. Tema lavakunstikooli tudengitega loodud lavastust "samm lähemale" on kirjeldanud mitmed kui erakordselt õrna ja helget lavastust. Inimestevahelise suhtluse jälgimine, võimendamine ja abstraheerimine on paljude Kangro lavastuste südamikuks. Nüüd töötab ta koos NO99 trupiga - draamanäitlejatega, kes tegelenud samade küsimustega 24/7.
Iga teater lõpeb kord. "FANTASTIKA" annab veel kaks etendust ja siis on kõik. Lavastus, mis küsib rohkem kui ükski teine teatri olemuse kohta, lõpetab nagu kõik tema eelkäijadki teatri Valhallas. Veel ainult neli korda pannakse meid olukorda, kus illusioon ja reaalsus segunevad. Kus näitlejad kõnelevad omal häälel oma mõtteid maailma, teatri, iseenese kohta - või kas nad ikka on nemad ise? Kes on näitleja laval? Kas siirus on teatris võimalik? Aga manipulatsioon?
Veel kaks korda lavastust, mis ei etenda midagi, vaid loob ühe uue olukorra. Olukorra, kus publik ja näitlejad saavad osa teatrist. Märksõnu? Kontseptuaalne kargus, emotsionaalne trummel, intellektuaalne mõistatus.

Lavastaja Mart Kangro
Kunstnik Marit Ilison
Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam

Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jarmo Reha, Ragnar Uustal või Jörgen Liik ja külalisena Tiina Tauraite (Von Krahli Teater)

Esietendus 25. aprillil 2015

PS Ja veel. "Kommunikatsioonivea ületamine on tänase päeva unistus ning seda viga nähakse igal pool," kirjutab Daniel Vaarik. "Aga võib-olla minnakse sellega ka liiale. Visates välja häire, viskad sa võib-olla välja selle, mis inimene on. Viskad välja selle, mis ta üksi olles oleks – viskad välja tema individuaalsuse. Häire ei ole tegelikult midagi muud kui märk, et on olemas eraldi inimene.

Etendus kestab üks tund ja 50 minutit, ilma vaheajata.

--------------------------

Paradiis

2017.aasta teatriauhinnad NAISKÕRVALOSATÄITJA laureaat – MARI ABEL osatäitmine lavastuses “Paradiis”
2017.aasta teatriauhinnad ANTS LAUTERI NIMELINE LAVASTAJAAUHIND laureaat – LAURI LAGLE
“Parim lavastus hooajal 2015/16” – ajakirja “Teater. Muusika. Kino” Teatriankeet 2015/16, kus hindas lavastusi kokku 27 teatrikriitikut ja -uurijat
“Lavastaja auhind”, “Kunstniku auhind” ja “Naiskõrvalosatäitja auhind” nominent 2017. teatriaasta auhindadel
Õitsemine on pööraselt energiakulukas tegevus.
Idee ja lavastaja: LAURI LAGLE
Näitlejad: MARI ABEL, MART KANGRO, ERKI LAUR,  TIINA TAURAITE, REIMO SAGOR (Vanemuine) 
Tekstid ja stseenid: TRUPP
Kunstnik: KAIRI MÄNDLA
Kostüümikunstnik: LIISI EELMAA
Tehnilised lahendused: ENAR TARMO
Valguskunstnik: MIKK-MAIT KIVI
Helikunstnik: ARTJOM ASTROV
Rekvisiitor: KRISTIINA PRAKS
Kuidas säilitada igavese muutumise ja jooksu sees hingamine ja harmoonia? Kuidas olla rahulikult kohal? Tuleviku poole püüdlemine võib olla unistus ja kujutlus, aga tähtsam veel on hetke ilu. Praegu ja siin, sel momendil. Nüüd! Laval on viis tegelast loomas iseenda paradiisi, võttes sellest kõike ja andes sellesse kõike. Nad on kohal. On suur õitsemine ja meeletu pidu. Enne kui kotid kokku pakitakse. Energiakulu on pöörane.
“Paradiis” on installatsioon – viis kunstnikut oma hetkedega, oma eluringis. Südamed on avali ja meeled on valmis. Laval on värve, on emotsioone, on pööraseid monolooge ja vaikusega dialooge, on vaadet endasse ja enda peale. Valitseb harmoonia.
Esietendus 16. aprill 2016
NB! Etenduses on vali muusika!
Etenduses kasutatud muusika: Gilles Peterson Boiler Room DJ-set; Justin Bieber “Love Yourself”; Puggy “Teaser” (OFF LIVE); Buraka Som Sistema “Kalemba”; Die Antwoord “I Fink U Freeky”; Claude Debussy ”Prelude to the Afternoon of a Faun
Etenduses on kasutatud lõiku Tanikawa Shuntarō valikkogumist “Sõnade asjatu flirt” (tõlkija Lauri Kitsnik).
Etenduse pikkus: 1 tund ja 55 minutit. Etendus on vaheajata.

Sildid: , ,

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default