TUTVUMISKUULUTUS
Nimi: Danzumees
Vanus: 40ndates (veel)
Pikkus: 190cm
Kaal: Hetkel rohkem kui tahaks (aga tegelen sellega)
Isiklikku: 3 lapse isa, ametilt teadlane, haridus 2 magistrit (rahvusvaheline majandus + IT), hetkel doktorantuuris (tootmistehnika ja robootika).
Huvid ja vabaaja rõõmud: teadus ja innovatsioon, teater, film, kirjandus, pikamaajooks (ja muu sport), koer, 2 kassi, kanad, 3 taru (mesindus), aiandus, kokandus/küpsetamine, fotograafia, poliitika, kultuurid ja keeled, tantsimine, laulmine, uute lemmikute avastamine (kõiges, aga kõige tihedamalt muusikas läbi laulude), luuletamine, kirjutamine, suhtlemine, kõik mägede ja merega seonduv (mul on meremehe pass), rändamine-reisimine (eriti uutes kohtades)... ja kõik, mida nii kõrges eas veel saab teha "esimest korda elus".
Ideaalne kaaslane: samade huvidega, keegi kes armastab, keegi kes hoiab, ei ropenda/ei joo/ei suitseta...vähemalt mitte igapäevaselt, keegi kes viitsib minuga koos rännata, teatrit ja filme vaadata (palju) ning nende üle arutleda, armastab unistada ning unistuste suunas liikuda. Ilus-kena-armas või vähemalt originaalne väljanägemine poleks ka paha. Peamine ju, et oleks teineteise vastu austus, ausus ja avatus ning ühine arvamus, et kodu on kindlus, kodu on püha ja selle ning teineteise nimel on pingutamine privileeg mitte kohustus. Armastus, armastus, armastus - kui on seda, on kõike. Ja siis muu ei loegi nii eriti.
PS. See kõik, sh. armastus on siiski juba minul leitud selles ühes ainsas ja õiges... Aga sõpru võib olla igasuguseid - nendelt ei oota muud kui sõprust :)
Milline raamat on sellesuvisest lugemistest kõige rohkem meeldinud: Paolo Cognetti "Kaheksa mäge"
Mida viimati teatris vaatasid: Ugala "Viljandi lood: Jaan"
Millest see on? Kuidas meeldis?
-----
Ugala viis ka oma teise tänavuse suvelavastusega publiku teatrimajast õue. Sedapuhku suisa rändama - kogema-nautima-osalema teatris, kus Viljandi linnast saab teatrilava ning mööduvast linnarahvast (ja loomadest🙂) “tegelased”. Ühtlasi on see ajarännak aastasse 1982.
Elulooline. Armastuslugu. Nostalgialaks.
Audiovisuaalne teekond, kus “audio” on segu live-esitusest ja varem salvestatu teatriime’likust kombinatsioonist ning “visuaal” on 360 kraadi iga publikuliikme ümber, läbi paaritunnise lavastuse (mille jooksul läbitakse asfaldi- ja kruusateid, metsaradu ja aasasid, pulsikella järgi kokku u.4km jalgsi). Ent nõnda lavastatud-juhendatud teekonnal läbi aegruumi vihisedes ei tea kunagi, mis ees juba ootamas...ja “ootamas” seal peatuskohtades ning rännutee kõrval on nii mõndagi😉
Pähklikoores:
"Üllatusipakkuv, aga ka soe.
Kelmikas, aga ka kurb.
Muhelemaajav, aga “ridade vahel” ka linna ning selle kohtade ja majade ajalugu tutvustav.
Mänguline, aga ka ekskursioonilik.
Tuttav, aga ka võõras.
Näideldud, aga ka ehe.
Midagi uutmoodi, midagi teistmoodi (isegi varasemate rännaklavastustega võrreldes, kuigi mõned toimivad komponendid elamuse suurendamiseks on ka siin kasutusel), midagi kõigile meeltele, midagi südame silmadele."
Ei tahakski palju paljastada, aga ütlen siiski niipalju, et kuigi jah, osalusteater ju ka, aga keegi esinema ei pea (kui just “restoranis” tantsu lüüa ei taha… Oh küll ma keelitasin oma teatrikaaslast, aga tema vastus oli kindel “ei”...naljakas, aga meiega samas “lauas” istunud, ehk otse vastas, oli nagu äraspidine peegelpilt, kus naine proovis oma meest ajada tantsule, aga tolles paaris oli mees see eitaja - "teatrit" ühtlasi siiski ka kaaspublikult).
Marika (Palm) ja Oskar (Punga) on teejuhtideks omade nimedega ja ühtlasi meie, ehk publiku esindajateks, kaitsjateks, suunajateks, tähelepanupöörajateks...sest tegelikult toimub ju kogu rännak ikkagi ühe Jaani jälgedes. Tema elu ja tegemiste saatel. Jaan suhtleb Marika ja Oskariga ning mõjub meie praeguses ajas kui vaim. Mitte kuri vaim ja ammugi mitte kurivaim...vaid tema toimetab seal omas aegruumi dimensioonis ning meie omas...ja oma ettekujutusvõimega suudab igaüks manada kogu vestluste ja tutvustuste alusel silmade ette ka Jaani ja tema kaaskondsed. Jaanil muide on äravahetamiseni sarnane hääl Andres Tabuniga...aga vōibolla nad seal teises dimensioonis saavadki oma hääle valida, sest Jaani abikaasa meenutas Lauli Koppelmaad ning tema parima sõbra Kaupo hääl Margus Tabori oma... Hehh...ja need parimad sõbrad on ju mõnikord nii vahvad!🙂 Jaan ise siiski tõsine ja omade kindlate tõekspidamistega.
Huvitavalt läbikomponeeritud on kogu teekond, näiteks Jaani kodus rippuvad riided tulevad hiljem ettekujutamisel kasuks ning publikulgi lastakse näiteks tunda saada, mida tähendab tutvumiskuulutuse kirjutamine. Sellega seoses soe soovitus etendusel osalejavale publikule - oleks mõistlik kirjutada sinna nimi (kasvõi libanimi või vähemalt sugupool), vanus, pikkus ja kaal (vähemalt viide). Kellegi andmeid ei tooda kuidagi eraldi esile (ja ammugi ei panda kedagi seal publikust paari...see jääb Jaani pärusmaaks), ent on hädavajalik hiljem ühe vahva mängu jaoks...lihtsalt igaühele iseendale. Mina näiteks ei saanud seda just sellepärast päriselt kaasa mängida, et minule juhtunud kuulutusel ei olnud vajalikke parameetreid...aga teatrikaaslane sai ja tema oma kaudu sain mina ka🙂
Mis Jaani elusse puutub, siis tundus kohe algusest peale tema pruudi hääletoon pisut kahtlustäratav... Aga Jaan vist kukkus juba ainuüksi selle lõksu, et keegi, kes talle meeldis, pööras talle tähelepanu vastu... Sest kuigi Jaan oli kena ja pikk mees, ei huvitunud naised miskipärast temast, vähemasti mitte need, kes Jaanile võiksid meeldida... ehk klassikaline eluline paradoks. Ent Jaanil oligi arvatavasti väga väljakujunenud maitse. Hiljem selgus, et minu maitsest siiski erinev, sest kui neid tema tutvumiskuulutuse vastuseid sai koos asjaosalise endaga kuulatud, siis mina oleks kahtlemata Terje Penniega sarnase häälega naisest huvitunud. Tollel naisel ju praktiliselt samad huvid ka! Aga mõistan ka Jaani valikut, sest see, kes tema tähelepanu köitis, tolles oli selgelt midagi intrigeerivat😉 Vahva oli peas ka nende häälte mõistatamist mängida (Garmen, Triinu...) Nii mõnigi jäigi neist müsteeriumiks...ja ühe viisin kokku alles teekonna lõpp-punktiks olevast Ugalast tagasi etenduse alguskohta jäetud auto juurde jalutades.
Igati vahva, suvine (kuigi võiks ju edukalt ka teistel aastaaegadel mängida) ja eriline teatrielamus, mis siiski jutustab ka ühe väga konkreetse (elu)loo, aga annab ka endal tolles ajas ja loos olla justkui kõrvalosaline. Minu jaoks lisaväärtuseks veel see, et õppis natuke rohkem Viljandit tundma. Mitteviljandlasena satub sinna ju praktiliselt Ugala pärast...heal juhul (samaga) ka linna toitlustuskohtadesse... vanasti ka lisaks raamatuantikvariaati... isegi kui seal elas/elab ka kunagine sõber Arno, aga temaga oleme juba ammu kaugeks jäänud... Ent lisaks teatrile ju ka nii mõnedki korrad ümber Viljandi järvejooksul lipanud. Siiani parim aeg 57min on vaja küll paremaks joosta...aga nagu Jaani loos, tuli ka minul tookord põlvini mudas sumbata, kuigi päris ujuma õnneks ei pidanud😊).
Kokkuvõttes oli kõigest hoolimata (ning nagu lisaüllatusena) ka üllatavalt palju äratundmist isegi mitteviljandlasele, mis siis veel kohalikest rääkida! Ise samastusin kogu kirjust tegelaskonnast hoopis kandle-Otiga...tema mängis kannelt mitte raha pärast, vaid enda ja teiste rõemuks...mina siin kirjutan ju teatrist just samamoodu.
Olgu mainitud ka taustajõud: autor-lavastaja Marika Palm, autor-dramaturg Liis Aedmaa, kunstnik Gerda Sülla, helivõlur Elari Ennok.
Hinnang 4
Muhe naeratus on sel rännakul nii umbes 90% ajast huulil ja seda soodustasid eriti just need 2 vahvat ja ülimalt armast teejuhti. Kuigi näitlejaid ju kokku terve plejaad, kuid ülejäänud siiski vaid häältena. Just need suuremad ja väiksemad üllatused teekonna jooksul, aga ka sidusused, mida suutis nii lavastuses endas kui ka iseenda eluga tõmmata, panid kogu teekonna ja niiöelda "lavaloo" elama. Jaan on igati sümpaatne ning kuulates tekib kaastunne ja soov, et tal ikka hästi läheks ja see omakorda paelub ka kaasaelaja loo külge. Niimoodi vaiksel foonil kaasa elades ning isegi panustades, saabki olla ise ka loos osaline, olemata seda siiski. Üsna harukordne ja eriline teatrielamus, mis jääb kaemaks meelde.
PS. Tähelepanusoovitus ja hilisem prooviharjutus etenduse külastajale - see kuidas Marika ütleb “Jaan”...selles on nii palju isikupära! N on tal seal lõpus nagu hispaanlaste ñ, aga selle ees oleks nagu 3 a-d... Küll ma proovisin järele aimata, aga tee või tina - ei suuda...😅 Kas Sina suudad?
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mille on teinud Elena Koit ja Silver Kaljula):
Viljandi lood: Jaan
Marika Palm ja Liis Aedmaa
Etendus kestab ligikaudu 2 tundi
Esietendus: 15. august 2022
LAVASTUSMEESKOND
Autor-lavastaja Marika Palm
Autor-dramaturg Liis Aedmaa
Kunstnik Gerda Sülla
Helimeister Elari Ennok
Rännakujuhid Marika Palm ja Oskar Punga
LAVASTUSE TUTVUSTUS
Rännaklavastus
On aasta 1982. Viljandi linn valmistub peagi saabuvaks 700. sünnipäevaks. Ehitatakse uut haiglat ja Männimäed, asfalteeritakse tänavaid, hoogtööneljapäevakute korras riisutakse haljasalasid ning räämas majaseintele kantakse juubeli puhul linnale eraldatud 13 tonni Jugoslaavia ilmastikukindlat värvi. Pioneeride pargis pakub silmailu Eesti esimene värviefektidega purskkaev. Üle vabariigi tullakse bussidega külastama äsjavalminud „Ugala“ teatrimaja.
On aasta 1982. Jaan oma peagi saabuvaks 59. sünnipäevaks eriti ei valmistu. Ta käib Männimäe teel noortööliste maja ehitamas, aga ise elab koos naise ja pojaga pisikeses ahiküttega korteris Liiva tänaval. Salamisi unistab Jaangi kõigi mugavustega korterist Männimäel, kuid „asjaajamine“ ei ole kunagi Jaani tugevaim külg olnud. Ühel päeval aga teeb Jaan midagi, mida ta kunagi varem ei ole teinud.
Rännaklavastus „Viljandi lood: Jaan“ viib meid Jaani jälgedes Viljandisse, mida enam päris sellisel kujul olemas ei ole. Justkui ajarändurid tulevikust saame vaatajatena osa ühe mehe elust, keda samuti enam olemas ei ole. Sest nagu ütleb Jaan ise: „Ma mõtlen nii, et igal inimesel on õigus oma saatusele, eluloole, mõtteilmale ja selle jagamisele kaasinimestega.“
Etendus toimub vabaõhus, millega soovitame riietumisel arvestada ning rännaku käigus läbitakse erinevaid maastikke, mistõttu soovitame valida mugavad ja pigem sportlikud jalanõud. Kaasa palume võtta isikut tõendava dokumendi. Rännaku alguses saavad teatrikülastajad osalemiseks vajalikud kõrvaklapid, mille tagatiseks on isikut tõendav dokument. Etendus algab Liiva tänav 3 hoovist ja lõpeb Ugala teatris ning kestab ca kaks tundi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar