Teisipäev, 25. jaanuar 2022

Tädi - Karlova Teater


"Stephen Morris Panych (sündinud 30.06.52) on pärit Kanadast ning lisaks näitekirjanikuna on ta ka kuulsust kogunud režissööri ning näitlejana (näiteks X files). Ta on avalikult gay ning mingis mõttes kumab see läbi ka näidendist "Mina ja tädi". Originaalis kannab see nime "Vigil" (hoolikas valvamine või ka surnuvalve), kuid näiteks britid muutsid pealkirja "Auntie and me" (Tädike ja mina)."

Niimoodi alustasin 13 aastat tagasi peegeldust sama materjali põhjal valminud Aleksander Eelmaa lavastusele (tervikteks loetav selle lingi kaudu). Olin tookordse lavastuse ja lavaloogi suhtes üsna rahulolematu ning nagu ka selles toonases tekstis kirjutasin, lootsin "unustada kogu etenduse võimalikult kiiresti". Olingi unustanud... vähemalt veel siis kui kuulsin Karlova Teatri "Tädi" lavastuse plaanidest esimest korda ning isegi veel siis kui seda juba Tartusse vaatama sõitsin, ei viinud üldse kokku, et tegemist võiks olla sama asjaga... Ent isegi kui materjal ongi sama, siis ju uue "lavastusena" ongi tegemist hoopis millegi muuga... pealkirigi natuke teistsugune... Muide, usun, et kui oleksin teadnud, siis ma oleksin ehk isegi loobunud uusversiooni vaatamisest. Lõpuks tuli hoopis välja, et ÕNNEKS sain asjast aru alles vaadates... Ja muide isegi siis mitte kohe! 
Kuid "õnneks" selles mõttes, et seekordse teatrielamuse kirjutan kindlasti "positiivsele" poolele!

Jah, ka siis oli lavastusvormis palju tuled kustu-tuled põlema tehnikat...ilmselt see näidend ise kutsub seda esile, aga seal kus Eelmaa lavastuses hakkas see häirima, tundus, et Peep Maasik on kogu tehnika omamoodi kunstiks keeranud ning sisuga väga mõnusalt integreerinud, sest iga tulede süttimisega toimus nagu pisuke ehmatus... isegi nii kaugele, et esimeses reas seda vaadates tekkis korraks isegi hirm, et mis siis kui tegelane järgmise "süttimise" ajal otse mulle silmadesse vaatab, üle lava mu ees jalgu üle ääre kõigutab või hoopis üle selle pimedas alla kukub :)

Esialgu lugesin Peepsi kohta, et ta on selle "lavale seadnud", ehk kuidagi vähendatud vormis "lavastanud", aga nüüdseks on selline sõnastus õigusega kodulehel vahetatud ikka "Lavastaja" vastu, sest vaadates nautisin päris mitmeid just temapoolseid otsuseid ja leidlikkusi. Ega see polegi selline materjal, millega eiteamis-trikitamisi teha, aga ühtkomateist on lavastajal siingi siiski varuks. On see siis voodi ja (neljanda) seina vahel trügimine või erinevad "tädi (või iseenda) teise ilma saatmise" -mängudele vunkide lisamised. Selge see, et ka üldse kogu loo kammerlikkus vajabki natuke fokusseerimist karakteritele ja tekstile ning mingeid vahvaid leiutisi, a la  samas saalis mängitavas "Baskervillide koera"s see kuidas lavastaja oli muutnud sisesaali "õues" toimumise kohaks, siit ei leia ning neid polegi siia vaja. See tekst ning näitlejad kannavad kogu süsimusta lavalugu igati piisavalt jõudsalt.

Pärast etenduse lõppu, teatrisaalist lahkudes, sai ümberolevatelt inimestelt kuulda õhkamisi, et "seda lõppu küll ei osanud oodata". Kuna minu jaoks see üllatus jäi juba varem nägemise tõttu saamata, siis ometi tuleb tõdeda, et niivõrd erinev on see ikkagi Linnateatri lavastusest, et mul oli kahtlus, kas lõpuks juhtub ikka SEE või hoopis viib lugu hoopis üllatuseni, et selles loos mitte tädi ei sure, vaid hoopis mees ise! :)

Tegelikult on huvitav selle kallal pead murda, et milles selline vahe siis ikkagi seisneb (olid ju ka Helene Vannari ja Andres Raag nendes rollides omal ajal "oodatud"), et seekordne lugu kõnetas, aga 13-aasta tagune kogemus mitte, ehkki tegemist on SAMA näidendiga. Lavastuslikult kunagi Linnateatri väikses saalis oli ka ju "väike" saal.... aga seal oli see isegi kõle (vähemasti selline on mälupilt), laiusesse pigem avatud, Karlovas pole ju saal palju väiksem, aga lava on vajalikult hubastatud, kuigi päriselt sellel kujundusel siin muud kaasamängurolli või mingit arusaama tema justkui troopilisele või aiamajakesele viitamisega nagu polegi (kunstnik Karmo Mende), aga valgustus ka muidu siiski pigem hämaravõitu... selline nö.kodusoe. Ehk kõnetab see lugu ka keskealist ja vanemat inimest rohkem kui nooremat(?) samas ei saa see ka päris tõde olla, sest lavastaja, kes on ise noor - teda ju ennast kõnetas ka... Kindlasti on teema selline - ehk mustale komöödiale omaselt - visatakse siin ju surma üle nalja ja see ei pruugi sugugi kõigi jaoks olla vastuvõetav... eriti teatud eluhetkedel, aga kõik see vanainimese kallal ilkumine eelmises versioonis millegipärast ärritas (võib ju olla, et lihtsalt minu nähtud etenduskorral oli mingi sisekeemia paigast ära, sest mõlemad toonased näitlejad võitsid aasta kolleegipreemiad), siis seekord sain sellest igati aru... see oli esitatudki pilge nii silma- kui suunurgas. Transvestiidi-teemat on Peeps silunud, ehkki dramaatilised aktsendid mõjuvad tavaliselt teatrilaval asjakohaselt teatraalsena, aga siin pole mindud selle erilise rõhutamise rada... Lauri Kink ei kanna otseselt vastavas lõigus naiste riideidki, vaid ka mehele sobivat pikka öösärki... Tõlgendan seda teatavaks austuseks kogu materjali vastu. Üldse kumab sellist hella loo hoidmist nii lavastajalt kui ka näitlejatelt. Suurt armastust ka siin sisalduvate kiiksude ja pöörete vastu, mida tegijate enda naudingulise muheda huumoriga edasi antakse. Ja see peegeldubki saali.

Pean siinkohal veel ühe vahelepõike tegema saalist vaheajal kuuldud inimeste kommentaaridele, sest need kujutavad just seda, mida minugi kogetu endas sisaldab - naljakas, aga sügava ja vägagi valuliku teema läbi jutustatud. Tõesti, vanainimese eest hoolitsemine võib olla tihti väga raske. Eriti kui nende inimeste vahelises suhtes pole kuni vanaduseni olnud hoolivust ja armastust. Seega kogu noorema sugulase kraaklemine ongi vaatet õigustatudki... Nii tõlgendan seda enda vaatenurgast... oleksin ma (ütleme 30-40 aastat) vanem, võiksin täiesti hukkamõistvalt jällegi vaadata kogu sellisele lähenemisele. Samas ju ei taha, et ise jääks kunagi kellegi valvata... Eriti veel kellegi, kes pikisilmi Su surma ootab. Teisalt õpetab see teater, et ehk tulekski siis oma elu elada nii, et olla olemas ka teiste jaoks. Ise huvituda teiste käekäikudest, et Sinust tagasi huvitutaks. Kuidas küla koerale... eksju?!

Ei saa varjata, et üks peamisi põhjuseid etenduse vaatama mineku isutekitajaks isiklikust lähtekohast, oli näha Marje Metsurit üle pikema aja jälle laval mängimas. Olen tema "Rästiku pihtimuse" ja teiste omaaegsete Noorsooteatri lavastustega üles kasvanud... ka teleteatritega nagu "Kriminaaltango"... ja kõik need Lõuna-Eesti suuremad ja väiksemad mõne aasta tagused rollid ja rollikesed... ning nüüdseks oli kogunenud juba (liiga) suur igatsus teda jälle laval näha... Kuigi, ega ta ju praegu ei peagi enam üldse pingutama, et laval taas mõnd uut rolli teha, ehk annan endale aru, et see ongi meile puhas kingitus. Ja kuigi ta selles tükis palju sõna ei saa (max 6-7 lauset)... ehk isegi tema karedalt helisevat häält ei saa siin kuulda, ega ka oma nakatavalt ägeda naeruga ta meid seekord ei võlu (vaiksema häälega muigamisi küll... ja nii mõnigi kord), aga ta on VÄGAGI kohal... praktiliselt terve etenduse laval... Mängimas (suure M-iga) ka sõnatult... ja selles mõttes on ju tegemist veel eriti nõudva rolliga, et oma tegelane ka niimoodi maksma panna, niimoodi oluliseks mängida - ja ta teebki seda! Maestra! Täisväärtusliku vastumängu, ehk partnerlusega ainsaks partnerika oleva Lauri bravuurikale, 2 tundi praktiliselt monona "eetris" olekule. See tasakaal ehk ongi peenelt lavastajal ja näitlejatel tabatud, sest jah, "hääles" on Lauri, aga Marje oma kogemuste ja laval oleku... ja mitte lihtsalt oleku, vaid MÄNGUga kannab lavastust täiesti võrdväärselt!

Ent ka Lauri... viimasel ajal järjest õnnestumisi pakkudes (millegipärast on ta leidnud endast täiesti uue ja avara mängumaa minu arvates tegelikult alles peale Endlast lahkumist). Justkui näitlejana "valmis saanud". Siin hoiab ta oma karakteris mitut tasandit peidus... on selleks siis tüdinud mees, kes tahaks juba eluga edasi minna või sügaval südamepõhjas armast hinge, kes ju tegelikult ei taha paha... siis jälle nostalgitsemas - oma perekonnasaagale mõtlemas-meenutamas-jagamas, mis omakorda võib anda vihjeid, miks see "tädi" oli nendest üldse eemale hoidnud... või oma identiteedikriisidest ja seda nii lapsepõlve kiiksudest kuni tänapäevani üksinduseni (ekstravagantsuseni?) välja. See "väike" lugu on selles mõttes isegi uskumatult rikkalik ja seda mitte pingutades või ülekoormates, vaid just peenelt neid killukesi õhku visates, et siis vaadates-kuulates iga vaataja saaks kokku tervikuks siduda. Lauri hoog ei rauge, algusest kuni lõpuni hoiab ta stiilipuhtalt seda omapärast inimest oma kehas. Kuigi mitte trafaretsustesse laskudes... isegi oleks võinud neid selle tegelase "kiikse" kuidagi ju ka tugevamalt mängus esile tuua... ent siis oleks jällegi võinud omakorda sellega maksta lõivu tänapäevase tavalise inimese suhestumisvõimele (sest kui paljud meist pole ka pidanud "hooldama" vanemast generatsioonist sugulast, kellega kogu selle vaeva tõttu või juba varemgi on emotsionaalne side kas kadunud või seda pole kunagi olnudki!) Kui tema mängus millegi kallal üldse norida, siis "purjusoleku" misanstseenis (õige pisut), aga vaatasin alles lavastuse teist etenduskorda, mis iga mänguga ilmselt siit veelgi paremini realistlikumaks paigale loksub (minugi tähelepanek on tehtud vaid esireast luupi kasutades ning olen tihti selle keerulise seisundi mängu suhtes natuke allergiline, ehk ülitundlik). Kuid tema koomikunärv teeb näitlejale au. Lausa karakteriseeringu endaga, ehk mitte ainult tekstiga, mängib ta muiged vaatajate huulile. 

Samas on kogu näidend ehitatud nagu üles elulistele (ja nagu juba korduvalt mainitud, siis mustemast mustematele) anekdootidele. Üks eriline lemmik, mida teatrikaaslasega meelde jäänud nalju teineteisega jagades naersime veel pikalt peale etendust koduteelgi, oli Lauri tegelase isa "surm" :) Mis ühtlasi tõestab, et seega rahule teatrielamusega ei jäänud mitte ainult mina, vaid teised ka...

Eraldi on vaja esile tuua muusikaline kujundus, mille Martin Aulis on ehitanud selgroona üles oma enda heliloomingule... ja see muusikaline kellatiksumise imiteering oli nagu täpp i-peale sisule viidates!

Hinnang: 4
See pole selline teatrielamus, mille kohta suure hurraaga kõiki teatrisse kamandaks. Tegelikult peab "Tädi" vaatamiseks (loe: küllaminekuks) olema omamoodi "küps". Kammerlik, puäntiderikas must komöödia, kõigest 2 näitlejaga, kellest praktiliselt on "hääles" ainult 1. Mõnusalt võimendatud karakteriseeringute ja sarkastilise, kohati britilikult kuivagi huumori (kuigi autor on pärit Kanadast) alla on peidetud valusamgi lugu kui see, mis silmade-kõrvadeni jõuab. "Üksindus" on vägagi meie tänapäeva üks suurimaid ühiskonna "sümptomeid". Olgu selleks siis egoism, mille läbi kaugenemine sugulastest või kasvõi massiline arvutimaailma uppumiste tulemus. Kas sellisel lavastusel võib olla isegi "raviv" efekt, selles ma sügavalt kahtlen... kuid kindlasti "lohutav" - jah on teisigi sellises olukorras. Samas pingutamata mõtlemapanev, ent mitte koormav ja näpuganäitav, vaid pigem just sõbralik õlalepatsutus, et Sina vaataja võid oma elu teisiti elada või ka paralleelitõmme, et sellises olukorras võime me tegelikult olla igaüks... nii "tädi" kui talle külla saabunud "sugulase" rollis. Kavala pilkega silmanurgas, et see "oma inimene" võib leiduda kõige kummalisematest kohtadest. Ja see tasapisi kohalejõudev sõnum on tegelikult siinse loo kõrvaltõdemus... ent sellest hoolimata südantsoojendav. Suhkruna põhjal korralik lõpus kättejõudev põhiüllatus!
 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt):

TÄDI

sarkastiline komöödia kahes vaatuses

LAVASTUSEST

AUTOR                MORRIS PANYCH
TÕLKIJA             JUHAN TEPPART
LAVASTAJA        PEEP MAASIK (TEMUFI)
KUNSTNIK         KARMO MENDE
HELILOOJA-MUUSIKALINE KUJUNDAJA MARTIN AULIS

LAVAL                 MARJE METSUR JA LAURI KINK

ETENDUS ON KAHES VAATUSES KESTUSEGA KAKS TUNDI

„Tädi” on kaasaegse kanada näitekirjaniku Morris Panychi  tragikomöödia kahest üksildasest inimesest, kellel tuleb eneselegi ootamatult teineteise elus määratult olulist rolli mängida. Tädi on saatnud oma vennapojale Kempile kirja, et on suremas. Mees pole sugulast küll aastakümneid näinud, aga otsustab siiski kõik oma tegemised sinnapaika jätta ja tädi lõpu tunnistajaks sõita. Olgu öeldud, et Kempi tegevust ei juhi esiti sugugi ligimesearmastus ja soov vana tädi eest hoolitseda, vaid puhas huvi päranduse vastu. Peagi ilmneb aga, et tädi ei kavatsegi niipea teise ilma minna ja päevadest saavad nädalad ning nädalatest kuud…

„Tädi” on musta huumori ja üllatavate keerdkäikudega üle ujutatud komöödia üksindusest, keerulistest peresuhetest ja elusaatustest, lähedusest ja selle puudumisest.

Neljapäev, 20. jaanuar 2022

Sihtisid pole sel sillal - Eesti Noorsooteater + Tallinna Lavakooli 30.lend


EMTA lavastuste andmebaasi järgi on Juhan Liiv'i loomingut toodud vähemal või suuremal moel eesti teatrite lavale siiani teadaolevalt 12 korda. Käesoleval sajandil 3, lisaks kindlasti veel mõned lavastused, kus Liiv tegelasena sees, nagu näiteks Urmas Vadi Alatskivil väljatoodud (suurepärane ja koomiline "Kus Sa oled Juhan Liiv?" päris elul baseeruv fiktsioon (mida minul õnnestus näha alles lavastuse kolmandal mängusuvel, ent päädis toona aasta TOP10 teatrielamuste sekka: https://danzumees.blogspot.com/2017/01/teatriaasta-2016.html... Sellest aasta varem ilmutas end ka NO99 NO60, mis sai alguse Liivi luulest. Omakorda veel aasta enne seda tõi Kalev Kudu Tartu Üliõpilasteatri noortega välja huvitava uurimuse, kus kõrvutades Liivi luulet ning märkmeid jaapani haikudega lavastuses "....mind vaatas ühe lille silm", tõstatati küsimus, kas Liiv on üldsegi jaapani päritolu? Sajandi esikümnendil saime nautida (pikalt mängukavas ja tõeliselt vapustavalt hingeminevat ,kolme meie Juhani-nimeliste suurkirjameeste luuletuste trialoogi Rakvere Teatri lavastuses "Johannese passioon". Ja rohkem see meie suur klassik meid teatrilavadel külastanud polegi!

Nüüd siis ometi jälle, peale 6 aastast pausi ja sedapuhku Eesti Noorsooteatris koos Tallinna lavakooli 30.lennu üliõpilastega on Liivi imetlust, elulugu, uurimusi ja rahvuslikkusesse sissekodeeritud luuleridasid avamas-jagamas-mõtestamas autor-lavastaja Mirko Rajase juhendamisel ning ühtlasi ka koos "stsenaariumi" kaasautor Indrek Koff'iga. Võib ju vaid aduda (peale etenduse nägemist), miks see siin pole kirjutatud lihtsalt "näidendina", vaid (tihti ju palju detailidesse ulatuvama) "stsenaariumina", sest lavastuse teatavas mõttes keerukas ülesehitus reedab vajadust palju täpsemat paikapanekut, et kõik osised töötaksid kokku ning midagi ei läheks kaduma ja kogu see sissepeidetud stiilimängude paabel koos püsiks ja toimiks täpselt, nagu kellamäng.

Kogu lavastuse selgrooks on Juhan Liivi elulugu (elas ta ju kõigest 48 aastat ning viimasedki neist sügavas skisofreenias), alates nooruspõlvest, ehk millal kirjanik "sünnib" - eks ikka siis kui teda esimest korda avaldatakse... kuni siit ilmast lahkumiseni välja. Seejuures üle 3 tunni kestev etendus on kahes vaatuses ning jaguneb ka nooruspõlve ja keskea vahel... kolmandat vaatust polegi (kahjuks) vaja, sest päris vanaks ta saada ju ei jõudnudki...

Kuid selle eluloo "varrel" kasvavad "õied" on ka otse loomulikult välja toodud, ehk tema "Varjust" kuni imeliste luuletusteni välja. Sealhulgas nii kodumaast, armastusest, koertest ja millest kõigest veel. Mõned luuletused on saanud ka lauluvormi ning liikumisel on lavastuses väga oluline roll, ehk põhimõtteliselt võiks seda ka eluloolis-luule-muusikaliks pidada... kuigi vast siiski mitte päris, sest nii palju neid laule ka polnud. Hetketi astutakse üldse tegevustikust kõrvale ning visatakse õhku huvitavaid mõtteid ja mõtestusi Liivi isiku ning tema loominguga, millega taas omakorda ka publikul on huvitav oma peas dialoogi astuda. Näiteks kuigi jah, Liivi on alati peetud omast ajast ees olevaks, siis tema kõnekus erinevates ajastutes ongi ju nö.“klassikute” üheks tunnuseks! Tema prohvetlikkus oli siin väga lahedalt välja toodud, aga Pimbo-Pambo asjus küll nõustuda ei saa... See oligi Jussil üks anekdootlik vemmalvärss, mitte debiilsusele mingilgi moel viitav. Huvitav sidusus tehakse ka tänapäevaga, sest Juhangi oli niiöelda omal ajal tundmatu... ehk kui palju "Juhan Liiv"e meie ümber praegugi liigub? Suurem osa jäävadki "tundmatuks", sest neid ei avaldata kunagi... Aga õnneks siiski Juhan jõudis kohale... Nii kohale, et veel 100 aastat hiljem pakub erinevatel viisidel ja kunstivormides avastamist, naudingut ja eestlaseksolemise tunnetust edasi.

Pealkiri on ühtviisi nii poeetiline kui ka müsteerium - “Sihtisid pole sel sillal"...kas tõesti mõni selline sild kusagil olemas on? Mis on selle mõte? Aga nagu sai näha, siis Noorsooteatri laval, kunstnik Illimar Vihmari loodult on füüsiliselt selline "sild" täiesti konstrueeritav! Päris nutikas kunstniku endapoolne vimkaga dialoog pealkirjaga! Ent tegelikult jah, on tegemist viitega Juhan Liivi "Kaks ilma" nö. "mõistuse ja tunnete võrdlemise" -luuletuse reale... Mõistusega võttes on ju tõesti kõik määratav, aga tunnetega on asjalood keerulisemad ning tihti võimatud mõõta või määratleda...

Aga eks ole ka poeetiline kogu lavastuski ning mitte ainult ja otseselt luulele viidates. Seda aimus nii Emil Kallase valguskujundusest, mis liikus peamiselt liinil sinine-kollane: kurba sinist, müstilist sinist, külma sinist, aga ka külma ja kliinilist kollast, kuid ka sooja kollast, kodukolde kollast, ajastuhämarat kollast. Poeetilisusest rõhutas ja lisas ka Markus Robami loodud muusika - mis kulges udustel heinamaa-maastikel, haldjatunnil, kuid toetas ka lainetega teistele, lavalt edastatavatele tunnetele-piltidele kaasa. Küll ta on meil ikka üks imeline helilooja! Üks neid teatri jaoks heliloomingut jagavatest heliloojatest, kes alati lisab enda tööga väärtust kogu lavastustervikule juurde. Lisaks veel need imelised laulud, mis sedapuhku valmisid kogu trupi ühisloominguna, mõistagi Juhani Liivi luuletuste sõnadele. Sealhulgas 2022.aasta potentsiaalsed 2 lemmiklaulu võisidki juba kohe jaanuarikuus siit teadvusesse jõuda, ühe esitab (maagilise häälekõlaga!) Hardo Adamson “Üle vee” ja teise kogu trupp “Mustlase tütar”. Kuid väga nauditavad on lisaks üks võimsa esitusega laul Hardi Möllerilt ning paar ilusat ballaadi Merlin Kivi ja Maria Teresa Kalmeti juhtesituses, aga taustalisanditega teistelt... Ning muidugi "Pimbo-Pambo"! Seejuures ei viinud 100% kokku, kas kasutati Ruja viisi või oli seegi Markuse või kogu trupi looming? Pisut sarnane, ent seade ju täiesti eriline! Ja seal kõige saateks Hanna Junti loodud kohati dramaatiline ja stseeniloov, siis jällegi tegevustikku integreeritud liikumine! Ja kuigi kõik 13 noort näitlejat näivad hea rütmitunnetusega, siis ei saa jätta mainimata, et kui laval on liikumas ka Jass Kalev Mäe, siis no täiesti tahtmatult tõmbab ta oma voolavuse ja liigutusterikkalikkusema liikumisega tähelepanu endale. Heh...Danzumees tunneb Tantsumehe ära (olen varem sama täheldanud näiteks Steffi Pähni, Ingmar Jõela ja Miika Pihlaku puhul nende lavakooliaastatel)…kuigi ega ma ju kindlalt ei tea ka, mis Jass Kalevi tantsuline taust on (õlad on pisut üleval ja kinni, mis viitaks nagu hiphopile).

Kui nüüd päris lavastuse alguse juurde minna, siis tegelikult ei saanud sellesse maailma kohe sisse...  isiklikust lähtekohast "kooris näitlemine" on üldjuhul minu jaoks vastunäidustatud, ent siis hakkasid nad sealt ükshaaval irduma ja seeläbi ka nahavahele pugema. Kõik kas koos või kordamööda ka "Juhaniks". Kõik teevad koos, keegi esile ei pressi ega tungi - märk nende noorte intelligentsusest laval. Igatahes (<= lugeda Ants Lauteri häälega filmist “Mehed ei nuta”) on see värskeim tulemine neil kuidagi isiklik, intiimnegi, igas hetkes intensiivselt, suurema või väiksema mutrina, nagu kellavärgi sisus kohal olles. Üks väga eriline “tulemine”.  

Kuigi kogu oma uskumatus ilus, pole see lavastus siiski kaugeltki kõigile. Vaheajal minu ees istunud inimesed lahkusid. Nemad ilmselt ei suutnud sisse saadagi, sest see võtab üksjagu tähelepanu- ning keskendumisvõimet, aga kes süveneb, saab läbi siinse elamuse kohe kõvasti rikkamaks! Ja ma ei pea silmas Liivi kohta info mõttes, see on natuke siin ilmas elanud inimestele niigi teada, sama ka tema looming (muide minu lemmik ja üks läbi aegade 1 kurvemaid luuletusi siin ei kõlanudki - kuigi koerast isegi tehakse juttu - no kuidas muudmoodi Liivi puhul saakski, eks... aga just SEE siiski siin ei sisaldu - iseenesest mõistetav, sest poleks ju sobitunud ka), aga lisaks elulooliste lõikude mängimisele ja luuletuste ettekannetele (nii eriliste kui ka imeilusatele esitustena!!! Tõstaks seejuures kohe eriti esile nii Maria Ehrenbergi kui Tuuli Maarja Põldma, isegi teades, et teen sellega teistele liiga, sest KÕIK tõesti olid head). Pean eelkõige selleks "rikastavaks" tegelikult siin kogu seda erilist, huvitavat ja mitmekihilist ja just sõna otseses mõttes silmadele "ilusat" Mirko Rajase režiid. Tegelikult, alles pärast terviku vaatamist jõudsin arusaamale, et ka see algus (aga ka hilisem vorming) polegi üldsegi mitte “kooris näitlemine”, vaid pesueht kõrgeklassilise ansamblimängu musternäide! 

Peale enda vaatamiselamust olen kuulnud pisut kriitikat näiteks nukkude kasutamise teemal, ehk mõne vaataja jaoks ei olnud see piisavalt põhjendatud. Minu arvates lausa 101% omal kohal. Esiteks oli Juhan Liivi näoga "tegelane" väga tugeva kohaloluga ning nii alguses kui lõpus vägagi keskne. Ütleks lausa hädavajalik, sest sellest nukust hakkasid justkui eralduma, saades "temalt" tema hingekillu endaga kaasa, noored näitlejad Juhanite kehastustena. Sealjuures milline huvitav, aga maitsekas leid-paralleel Liivi skisofreeniale - sest need mitmed Liivi "pead", mis seal ajuti ringi lendlesid, andsid seda mõista, aga samas lisasid mingit unenäolisust, mis ajalukku viivas lavastuses on teatavaks portaaliprismaks. Rääkimata sellest, et igas inimeses ongi peidus mitu mina, sest meil kõigil on peas vestlused "endast targematega", kes siiski pole keegi muu kui me ise. Veel 1 visuaalselt poeetiline nüanss. Ise mõtlesin küll, et kui väike nukk ja üks näitlejatest "high five" löövad, siis huvitav, kas ülemöödunud sajandil ka niimoodi teineteist tervitati... aga vaielda ei julge :)

Kriitikat olen kuulnud ka pikkuse suunal, aga minu jaoks oli see pidevalt kasvav ning kogu aeg enda sisse sügavamale vaatajat imav teekond, mis omakorda ei andnud aja kulul üldse lasta enda märgata. Ei tahaks, et sealt midagi välja lõigataks, sest kohe jääks midagi olulist (ja ühtlasi leidlikku) puudu. Lavastaja kusagil mainis, et tegelikult on sellest üldsegi käinud nii suured käärid üle, et kogu algmaterjalist oleks võinud saada 2-3 korda pikema lavaloo. 

Vaheajal sattusin istuma ühe soomlaste seltskonna kõrval, kes küll kurtsid, et nad ei saanud midagi aru. Vahepeal kui mõni sõna kostuski tuttav, siis tervet lauset kokku ei pandud. Seda on lihtne ette kujutada, sest see siin ongi midagi nii süvaeestlaslikku ning isegi tekst liigub kohati vanema keele radupidi (eestlaste endi jaoks igati arusaadav ja vast seeläbi omakorda isegi veelgi naudingutki lisav!) Olin tegelikult juba vaheajale minnes saba ja karvadega eelmise sajandi vahetuse sees ning teine vaatus oli vaatet veel hõrgum kui esimene, sest Mirko polnud kitsi mänguliste lavastusefektidega ja seda algusest kuni lõpuni välja! Olgu need siis lendavad “kirjad” (tihe kirjavahetus Liisi Goldinguga); täiesti eriline viis arusaamatult kogu trupi poolt, ent ometi arusaadavalt esitada "lumehelbeke tasa tasa" luuletust, mis ju ilmub sinna ootamatult ja esimesel hetkel ei saagi aru, et mis? ja automaatsel kui ära taipad - toob mõnusa muige huulile... Või juba mainitud nuk(k)u(de) integreerimine. Oli ka 1 lõik, kus kogu saal, katusealuseni välja oli neid noori ja säravaid näitlejatibusid täis! 

Üldse olen jõudnud (tegelikult juba paari viimase lavastusega nii kaugele), et kõigi selle 30.lennu nimed-näod on nüüdseks tuttavad ja mälus talles ning isegi nii kaugele, et on võimalik aduda nende tüpaaže ja stiile ja niiöelda (hetke)ulatusi…mis küll iga nägemiskorraga muutuvad, nagu muutuvad ka lemmikud (kuigi mõni on kindlamalt tipus ja mõni pidevalt vahetub). Aga mõtlesin, et nüüd kus nad kõik on ka minu jaoks kuidagi avanenud, on vast aeg ka väikseks vahekokkuvõtteks. Olen mõnikord lugenud üle oma varasemaid lavaka-lendude ülevaateid, mida avalikult jagades olen küll teistelt alati saanud palju pahandada, sest alles "õppivaid" näitlejaid ei ole ju vaja "ribadeks" lahti lahata... Kui ka Sind see häirib, siis hoiatan - edasi pole vaja lugeda ja võib näiteks hüpata otse käesoleva lavastuse "hinnangu" juurde! Jätan küll edetabelid ja omapoolsed hinded andmata, sest tegemist on tõesti selles mõttes harukordse lennuga, et ma väga suurelt ei erista nende tasemete erinevusi. Tahaks öelda "veel", aga tegelikult hoopis "enam", sest hämmastavalt kiirelt on saanud nad valmis - lõpetamine ju alles poole aasta pärast ning kui muidu on ikka lendudel veel selliseid, kes ka lõpetades päris teatritesse laiali lennates veel vajaksid aega enda leidmiseks, et saaks enda ka siis seda teistele avada, kuid nende 13ne seas enam selliseid ei olegi... Lisaks kui ikka olen täheldanud, et tegemist on kas "tüdrukute" või "poiste" lennuga (ma ei tea, kas sellises vanuses inimeste kohta võibki enam nii öelda... ise sain 22-aastaselt isaks, mida pean täiskasvanuks saamise künniseks...aga enda lähtekohast ka siis oli tore, kui ikka vahest keegi veel "poisiks" kutsus ning minu vaatenurgast on nad sellel lennul kõik nooremad kui minu enda vanim laps, seega palun vabandust kui kellegi tundeid sellega riivan), aga selles "30.lennus" ma sellist eristust teha ei suuda. Kõik on küll väga erinäolised, aga samas ka väga ühtsed. Võibolla on see nende kursusejuhendaja Lembit Petersoni oskus? Üllatusega avastasin, et kuigi ta on juhtinud mõnda aega kogu lavakooli, on ta varem siiski vaid 1 korra ja siis ka kahasse Aarne Ükskülaga viinud lavakooli lennu üliõpilastest näitlejateni välja. Kuid ühtlasi just selle kursuse inimestele mõeldes, siis on tal olnud oskus arendada just sellised näitlejad, kes minule (ja minu veregrupiga publikule) huvi pakuvad.

Aga siin siis mõned read mõtteid monoloogina, mis tekivad ühel kõrvaltvaataval teatrijälgijal selle kuraditosina iga liikme kohta (rõhutan veelkord, et tegemist on hetkepildistusega, mis suures osas kehtib vaid nendega järgmise kohtumiseni laval):

Jass Kalev Mäe - esmakohtumine laval toimus Theatrumi lavastuses "Poeg", kus ta kohe jahmatas oma küpsusega mängulises mõttes erakordselt tugeva avaliku lavadebüüdiga. Sisemiste ärevusvärinate tekitamine, noore segaduses oleva inimese väljamängimine, kaastunde tekitamine, vaatajas segaduse ja isegi häiriva tunde loomine - kõik vajalikud psühholoogilised tasandid, mida ta seal loob oli vaimustav. "Tabamata ime" minu nähtud koosseisu-versioonis oli ta niivõrd kõrvaline tegelane, kuigi sealt sai loomulikult just "Poja" tõttu teda oodatud, otsitud ja vaadatud, ent otseselt ei lisandunud midagi olulist. Ja siis "Jooks" andis esimest korda ja väga konkreetselt mõista tema füüsise kasutamise oskusi ning seeläbi teistest selget eristumist - on ju oma keha kasutamine näitleja jaoks sama oluline laval kui hääle ja diktsiooni olulisus. "Kõige all ja kohal on..." kinnitas seda veelgi ning tõi esile tema mängulist poolt. Kuna ta oli üks vähestest, kes sai kahes erinevas lühilavastuses mängida kandvamat rolli, siis on selge, et ka tema lavastaja-kursakaaslased hindavad teda kõrgelt. Muidu on lavastajatel millegipärast suundumus teda Karel Käosega kõrvutada, samuti olid just nemad kahekesi "tüdrukute peikad" Suveöö unenäos. Seal jäi ehk grammivõrra (esika põhjal) häirima läbi liigse tõsiduse mängimine ja nüüd siin Juhani-lavaloos oli ühes stseenis hea tõdeda, et ta siiski on rollis võimeline naerma täiega ka! :) Temas on teatavat esinäitleja žanrivabadust (eeldades, et see lõbusus veelgi erinevates vormingutes rohkem avaldub) ja alati ka tähelepanuväärset intelligentset esiletungimata tähelepanuväärsust, isegi kui ta pole parajasti lavastuses kesksemas rollis.

Alden Kirss - esmakohtumine laval toimus küll vist kusagil Tartus (ent praeguseks polegi enam kindel selles, sest sõrme peale ei oska panna), Helen Rekkori Birgitta-festivali lavastuses oli ta ka - seal teadvustasin, et ta osaleb oma lavakooli 1.kursuse kogemusega, ent ka sealt ma ei mäleta, ega teadvusta Aldeni tehtut (istusin lavalt ka üsna kaugel, aga mälupilt praeguseks puudub)... Arvatavasti esimest korda siiani teadlikult sai ikkagi ta mängu nähtud "Tabamata imes", ja isegi seal, kuigi ta nüüd jäi kindlasti meelde (ja kohe ühe huvitavamana oma kursalt), siis päris pilti temast kui näitlejast ikkagi veel kätte ei saanud. Kuid see kätlus oli kahtlemata positiivne, kuidagi oma (juristi)rolli stiilipuhtana hoides, aimus veel lisaks, et temas on just "seda" näitlejat, kes kameeleonina rollist rolli võiks muutuda ning seda väga suure diapasooniga. "Jooks"us sai ta teatrikaaslaselt kiita ja ega minul ka ta mängule etteheiteid polnud, vastupidi taaskord oli väga huvitav teda laval jälgida, aga seal jäi mingi täiesti kõrvaline tegur häirima, mis miskitpidi varjutas. "Kõige all ja kohal..." lavastuste kassetist paraku ei mäleta teda üldse. Aga SIIS! "Suveöö unenägu" tõi ta nii kõvasti esile ja ühe rolliga said paika ta kontuurid ning sisu - minu jaoks just praegusel hetkel vist kõige huvitavam noor näitleja sellelt kursuselt. Kui ma peaks vaid ühe neist mainima, kelle järgmist karakteriloomet kõige rohkem ootan, on see ilmselt just Aldeni oma. Seda võibolla isegi veelgi rohkem just "Suveöö" pärast, sest "Juhan"is on rohkem trupitöö ning mitte otseselt esiletulevat karakteriloomet, pigem terviku koos edastamine, aga Aldeni osa selleski on märkimisväärne ja väga nauditav. Ja tekitas mõtte, kui vinge rolli ta võiks kunagi mõnes filmis teha, mängides kedagi kurjade kavatsustega tegelast! Seda, üht magusaimat rolli, millega tegelikult saaks (ägedal tasemel) väga vähesed hakkama, ainult tõeliselt suured karakternäitlejad (Jack Nicholsoni The Shiningis või Heath Ledger ja Joaquin Phoenix Jokeritena või Christoph Waltz Vääritutes tõprates), aga Aldenis ON see olemas (ja -võibolla- ka eelmise- ja järgmisena mainitus, aga teistes selle kursa meestes seda veel ei näe)!

Hardo Adamson - esimest korda kuulsin temast esimesena noore näitleja preemia võiduga ühenduses ning kohe sellele otsa sai nähtud ka tema vahvalt positiivse laengu ja energiaga pereisa roll "Tabamata ime"s. Olin fän sellest ühest korrastki juba ning sain aru, miks just tema oma auhinna pälvis, aga loomulikult ei näinud veel seda tema mitmekülgsust ühe rolli alusel. "Jooks" hoidis ta ka rohkem taustal ja pigem meelde jäi rohkem ta musitseerimisoskus, aga seegi veel üks pusletükk nii tema musikaalsuse pilti kui ka mitmekülgsesse annete-paletti. "Kõige all ja kohal on..." juba teadlikult ootasin Hardo osa ning Suveöös vallutas ta terve saalitäie! Üks trupi mahlasemaid ja mõjuvamaid pakkumisi sealt (lisaks eelminitud kursavennale ja ülejäänud "kuningale esinevatele näitlejate-trupile")! Ning milline äge ja terav koomikutalent avaldus veel kõigele varasemale lisaks. "Juhan"ist lisandus ka lauluhääle lausa erakordne üllatus! Temas on see tõsine ja lõbus ideaalses tasakaalus ja teatav vabadus (mitte pingesoleku mõttes) iseenda ning oma karakterite loome suhtes annab ta tegelastele eluläheduse ja usutavuse ka äärmuslikes olukordades ning Hardo enda toob esile ka siis kui ta keskses rollis ei ole. Soolotsemistel särab, aga tundub, et ta on ka partnerina hea... meenuvad tema pidevad (täiesti taustal) pilgumängud "Tabamata ime"s abikaasat mänginud Marta Aliide Jakovskiga.

Merlin Kivi - Enne lavakooli ei teadnud temast midagi. Ka "Tabamata ime"s sattusin seda koosseisu nägema, kus see maagi nimega noor näitlejanna oli vaid väga väikses rollis ning pigem alles lõpus korra ka sees, ent maagile omaselt "võlus kohe ära". Kuigi alles "Jooks" tõi ta juba päriselt kaardile. Kuna Jooksus oli tekstina palju nende näitlejate enda mõtteid, siis millegipärast suhestusin just tema mõtetega kõige rohkem ja sarnasemalt. Mõnikord... nagu näiteks eelmise lavaka-lennu Johan Elmi mõtetega-millist tüüpi lavastusi teda luua huvitab- sai ka Merlin  läbi enda "mõtete" kohe kuidagi "omaks". Ja "Kõige all ja kohal on..." kinnistas veelgi aimdust, et tüdrukutest on tema puhul tegemist ühe kui mitte kõige parimaga siit kursuselt. "Suveöö"s oli tal kanda üks kesksemaid tegelasi ning siis sai juba täiel määral tema mänguga kaasas olla... kuigi sealt paljastusid ka mõned nüansid, mille ta küll just selles rollis välja kannab, aga vaid õhkõrn liialdus tunnete mängimisel laval (näiteks miimikaga rõhutamisel) võib mõnes teises kohas ka häirima hakata. Ja selle huviga (loe: hirmuga) läksin ka "Sillale"... Aga siin seda siiski õnneks polnud... vast oligi just ikkagi selle Suveöö, ehk ühe karakteri eripära... toona ju esikas veel ka. Sellegipoolest näen juba teda kusagil päris teatri trupis tegemas rolle plikast kuni suurilmadaamini.

Maria Teresa Kalmet - kui ma nüüd ei eksi, siis esimene teadlik Maria Teresa nägemine oli VHK lavastuses "Armastusega ei tehta nalja". Ent seal jäi ta ühe (minu jaoks) aegade tugevaima ja enne lavakat valmisolevama kooliteatri näitleja Anett Demjanovi varju (lisaks tegid endale toona lavastuses nime kursus varem lavakooli lõpetanud Jan Ehrenberg ja Ekke Hekles), on siiski see tema tookordne, isegi pisut kummalisena mõjuv tegelane siiani silme ees. Siis ma kirjutasin selle teismelise kogenematu ning konarliku mängu arvele... ehk oli seal ka tollel mängukorral parasjagu närvi sees (teiste hulgas olid saalis näiteks nii Lembit Peterson kui ka Anu Lamp vaatamas). Seda suurem oli üllatus taaskohtumisel "Tabamata ime"s, mil tegemist oleks nagu hoopis teise inimesega. Küpsema, vast mängulises mõttes muide trupis toona tundus, et ühe küpseimaga, sest Lilli Ellert sai tal lausa harukordselt tundeerk - psühholoogilistes registrites nii mitmeid kihte tabav ja ühtviisi nii kaastunnetäratav kui kulme kergitama kiskuv. Tagantjärgigi veel eriti tugevaid tundeid siiani mälushoidev roll. "Jooks"us ehk kontrasti eriti taustalejääv, kuigi ise just Tabamata jõul otsisin ise pidevalt teda silmadega üles. "Kõige all ja kohal on..." imedemaa Alice tänapäevavormingus oli juba hoopis uuest puust ning "Suveöös" tabas ühtviisi nii lavastaja kui ka näitleja pakku, andes ja võttes haldjarolli... sest midagi (kõige parimas mõttes) haldjalikku Maria Teresas ongi... isegi mitte vaid haldjalikku, vaid miskit huvitavalt ebamaist, mis omakorda annab näitlejale iseäraliku aura ja on mingis mõttes just nimelt väga "näitlejannalik", nagu mitmed tema maailmakuulsad ametiõed.

Mark Erik Savi - Ma ei teagi, kas mul on sama palju temast kirjutada kui mitmest tema kursakaaslasest, sest esmane kohtumine toimus "Tabamata ime"s, kus ta tõusis kohe selle kursa lemmikute sekka, sest juba dramaatilisest seisukohast suurema osa lavastuste sisekeemias on vaja, et meesnäitleja oleks jõulise ja mehise olekuga ning seda temas on. Aga peale "imet" on ta pidevalt vähem või rohkem tausta(ma)l. "Jooksu" kaudu sai teada tema instrumendimänguoskuse ning rütmitaju, "Kõige all ja kohal on" tõi selgelt välja hea, ehkki lavalises mõttes veel päris lõpuni väljaarenemata koomikunärvi. Seevastu Suveöö-kuningana kehtestas end täielikult - võimsa ja tugeva kohaloluga! See "Suveöö unenägu" oli üldse selline lavastus, kus suurem osa kursusest teeb väga õnnestunud rollid... ja kõik muide "Sihtisid pole sel sillal" laval võidukäiku ka jätkavad! Mark Erik on Sihtides taas natuke vähem väljapaistev (kuigi on kohal!), aga selle eest on tal oskus teisi esile tõsta (sama ka Jooksus) ning positiivset atmasfääri luua... kuigi nii tema kui Jaan Tristan Kolbergi osas jäi üles üks oluline aga... aga peaasi, et nad järgmises rollis ei peaks krunni peapeal kandma. Mitte, et krunnide vastu midagi oleks, lihtsalt Juhani ajastuga ka need meeste puhul eriti vist kokku ei käi (ja pikemate juustega see oht on aktuaalne)...aga see oli kivi eelkõige kunstniku või grimmitoa kapsaaeda (sest miks siis ajastulikke riideid üldsegi kasutada jne).

Maria Ehrenberg - meie visuaalne kätlus toimus nii, et meelde ta sealt VHK "Väga haige"st ei jäänudki (seal vast rohkem poisid bravuuritsesid kah, sh ka 1 ta siinsetest kursavendadest) ja järgmiseks üks Vaba Lava lavastus (pealkiri oli vist "Öö lõpp", milles muide oli 1 aegade parimaid valguskujundusi), kus sai vaadatud juba selle silmaga, et ta lavakoolis õpib ning mis seal keerutada - pettusin! Olin hämmingus isegi, et kuidas nii mööda oli valikuga pandud, sest leidsin tõemeeli, et tervik sai sellest natuke kannatada. Ka "Tabamata ime" minu nähtud koosseisus oli ta imeväikses rollis ning põhimõtteliselt kuni "Jooks"uni välja oli ta nö. "maha kandnud"... Aga siis tuli PAUK ja milline! Selline tsirkuse-anne veel kõigele lisaks temas peidus, et kui üks asi, mis Jooksus täiesti pahviks lõi, siis oli see Maria maa ja taeva vahel! Aga mitte ainult... tema teatav "naabritüdruk" armsus ja kuigi ma ei tunne teda, siis no selline tüdruk peab olema kullast südamega ja väga sügava hingega, mis rollidena sealt edasi on teostunud järgemööda suurte ja väga suurte õnnestumistena... "Kõige all ja kohal on.." füüsilises, praktiliselt sõnadeta lõigus näitas ta ära, et lihtsalt liikumisega suudab end huvitavaks mängida. Suureks, kuigi kasvult ilmselt oma kursuse lühemaid. Täitis kogu lava ka üksi, kuigi ka paljudel kogenumatel näitlejatel on tihti sellega raskuseid (meenub paar kursust varem Teele Pärn, kellel oli sarnane harukordne oskus juba näitlejaüliõpilasena). Suveööks olin juba tema austaja, aga sealne kesksemaks ja üheks meeldejäävaimateks mängitud roll kinnistas seda veelgi. Ja nüüd Juhani-loos, kõik ju on võrdselt mängimas ja ometi jäid mitmed just tema lõigud meelde või ka kõnetama. Samas ei tea, kui ta tõesti peaks mängima näiteks realistlikku tänapäeva petetud dramaatilist abikaasat või sellest edasi - psühholoogiliselt armukesena terroriseerimas kellegi teise abikaasat - vat see oleks huvitav vastastüpaaž ja võiks viia ta ka näitlejana veelgi järgmisele tasemele... eeldades muidugi, et ta nii laia ampluaa välja veab. Igatahes põnevusega jään ootama - siit võib midagi väga-väga head veel tulla Eesti teatrile.

Tuuli Maarja Põldma - ei mäleta, et oleks enne teatrikooli näinud.. kuigi kunagi ju ei tea... Ent siis "Tabamata ime"s... Ning mäletan, et esiti ei saanud aru, "keda" ta mängib...justnagu "last", aga siis nägi, et ta oli loonud tervikkarakteri, keda mängiski ette tervikuna valmisloodult stiilipuhtalt - läbi terve rolli hoides oma valikuid - vanuse mõttes see keeruline - plikalik, kelles naine on just-just pead tõstmas... ning ühtlasi salamisi austajat -ning olin võlutud. "Jooks"uks siiski natuke puhas leht, ilma ootusteta ning praeguseks midagi väga eriliselt tugevalt tema sealsest mängust ei mäleta (jäi mingi sisemine tunne, et jooks tegelikult ei ole tema rida, polegi ju kõigi ja ei peagi olema), aga siis tuli üks kui mitte kõige tugevam roll kogu kursalt uhke kuningannaliku kõrkusega "Kõige all ja kohal on..." viimases lõigus, mis muidu lavastajaüliõpilaste esimeste avalike lavaproovitöödena olid ju kahtlemata vajalikud, ent tervikuna kogu teatriõhtut mälestuspagasis näitlejatöödena jäidgi kandma vaatet just eelkõige Tuuli Maarja ja Jass Kalevi duett, Jass Kalei ja Maria duett, Merlin Kivi kusagil rõduotsal ning hiljem koos teistega ja muidugi-muidugi Maarja Mõts! Aga Tuuli Maarja tegi taas korralikult tugeva sisemise põlemisega ning ühtlasi stiilipuhtalt. "Suveöö unenäo" kuninganna (loodetavasti mitte typecast, kuigi temas on seda vajalikku suursugusust ja ta oskab seda välja kanda... eriti arvestades hoopis teistsugust Tabama ime tüüpi) oli vast üks lavastuse väiksemaid rolle, aga ma täpselt teda sealt ei mäleta.. justkui amatsoonlik ehk naissõdalasliku varjundi, ehk jõulise figuurina... Mnjah...teatav kuningannalikkus on tema olekus ilmselt sees. "Sihtides" oli Tuuli Maarja esitatud luuletus just esitusena üks tugevamaid. Vaikse rahuga...mis nõnda salamisi puges hinge... ja kas mitte Lumehelbekese eriline "vedaja" polnud ka mitte just tema?! (siin võib küll mälu mängida vingerpussi, ent selline tundmus on.) Kui ma mõtlen, et mida temalt sooviks, siis ei oskagi nagu sõrme peale panna millelegi konkreetselt, et kusagilt oleks kuidagi nii või naa, mida saaks ka teisiti - ei, tal on omalaadsed võtmed ja oskus neid kasutada karakterite loomeks. Läbitunnetamis- ja -mõtestamise oskus. Millegipärast tuli ka Sihtides vaadates mõte, et kui Mati Unt veel elaks ja lavastaks, siis sellelt kursuselt kõige tõenäolisemalt huvitavaks ilmselt just Tuuli Maarja teda (ja ilmselt ka Maria Teresa, kuigi nad mõlemadon täiesti erinevad tüpaažid). 

Jaan Tristan Kolberg - minu "teatrikaaslase" suur lemmik sellelt kursuselt (lisaks Maarja Mõts'ile)... ja no naine on ju igas peres boss, kas pole, seega on Jaan Tristan ka minu lemmik(ute seas) :) Tema arvates on sarnasus Terje Penniega nii ilmne, aga noorema ja meessoost inimese vormingus, et teda lihtsalt olevat lõputult huvitav laval vaadata. Samas arvab, et ta on ka äravahetamiseni sarnane Franz Malmsteniga :))) No võta siis kinni nende naiste mõtetest... :) Mina "Tabamata ime" vaatama asudes ei teadnud ta sugulussidemeid ning olin vaba absoluutselt igasugustest (ju täiesti seoseta) eelarvamustest. Kuigi me oleme ju kõik inimesed ja need tekivad tihti ka täiesti tahtmatult. Kuid mind hämmastas ta eriline tundlikkus - ehk loojanatuuridele midagi loomulikku ja siin nö."loomeinimese" Leo Saalepi rollis selline, nagu see roll olekski temale kirjutatud! Jooksus ja Kõige all... ei pööranud millegipärast erilist tähelepanu talle, aga siis jälle Suveöös, kus tal oli 2 ning väga eriilmelist rolli! Eriti "naisehäält" matkiv "näitleja" oli tema tüpaaži mõttes eriliselt silmatorkav ja seega ka meeldejääv, ühtlasi näitas ära ta koomilise ande olemasolu ning tõestas ka toimuvuse. Sihtides oli ta vast kõige väiksema lavaajaga, kuigi oma fookushetk on tal siingi, kuid võibolla sedasi ees ja taga kordamööda hoiab ta omakorda pidevalt uues avastamisvõimaluses ning seeläbi ka huvitava ja üllatavana. Tajun temas teatud tüpaaži, ent ta murrab seda korduvalt julgelt, mis teeb talle au. Seega ei saa ka olekukangust ette heita, kuigi temale mõeldes kangastub alati just midagi väga temalikku... kuniks ta selle järgmisel lavakohtumisel jälle pihuks ja põrmuks teeb. (krunniteema, millest Mark Erikuga ühenduses kirjutasin siiski kehtib...)

Maria Liive - esimene kohtumine võis olla VHK päevil, ent hetkel ei tule see meelde. Selle eest meenub tema "imetleja" Nüganeni "Väikses printsis"...mis ilmselt jäigi mõneks ajaks ainsaks, sest Renate Keerdi, minu arvates mitte eriti õnnestunud Valgete vete sinas, ta enam kaasa ei teinud (heh... võibolla just sellepärast see oligi nii jama?:)) ning edasi vahetas ta kursuse number suurema vastu... ja hea ongi, sest mul on olnud tükk tegemist selle 29.lennu keemiaga üheks saamisel... sealt küll Lena Barbara, Jan Erik, Oskar, Simo Andre, Ken ja Pogga kohe ning nüüd tasapisi ja riburada mõned teisedki (eriti Tartu Uue Teatri omad) on jõudnud nagu mingi paisu tagant välja, aga vähemalt kooli ajal ja kohe selle järgselt mõtlesin, et Nüganenil ikkagi see kursus nii hästi välja ei tulnud, nagu näiteks legendaarne 20.lend. Häirivaks teguriks võis nende avaliku lavatee alguses olla ka see, et samal ajal oli lõpetamas Viljandi kooli ja tegelikult mõlema lavakooli peale kokku üks aegade tugevamaid, ehk sealne 12.lend.. Ei tea. No lõpp hea kõik hea, eks...Peaasi, et Maria jõudis tagasi lavakooli ning sedapuhku kuidagi ka eoses natuke huvitavamale lennule. Kuid "Tabamata ime"s minu nähtud koosseisus tema roll oli kaduvväike, seejärel õnneks "Jooks"us oli kohe eriti meeldiv taaskohtumine, aga siis jällegi "Kõige all..." oli ta oma hilise kursaga liitumise tõttu kahjuks kõrvale jäänud. Aga milline üllatav koomiline anne temas peidus on, selle avastusretke sai teha "Suveöö"ga ühenduses, selle loo vahvas "näitlejate-mängus"... see tema "lõvi" ei lähe ilmselt kauaks meelest :) Ja mina veel mõtlesin, et kas temalgi on laval "liigse tõsiduse sündroom"... ilmselt siiski asjatult. Tegelikult ei saa Mariaga ühenduses lahti mõttest, kui hästi ta sobiks Tšehhovit mängima või isegi Tolstoi Anna Kareninat. Samas on ka kusagil kuklas tunne, et ta pole veel avanud või siis saanud võimalust veel avada oma täit kaarti - oleme näinud vaid ütleme gloobuselt ühe väikse täpi - Eesti - jagu, aga kogu ülejäänu on veel täiesti avastamata maa. Sihtides on ka ta kuidagi taustamal, kuigi kui ta siis finaalile lähedal sealse oma "fookuslõiguga" publiku poolelt lavale tuleb, siis voogab sinna saali ka tohutul hulgal kurbust, millega just see osa on tugevalt kaetud. Kuulad ja vaatad ja minu mõte karjus jälle - andke talle Tšehhovit mängida!

Maarja Mõts - vat on üks õpilane, kes on ilmselt teinud läbi kõige suurema arengu oma lavakooliõpingute jooksul. Millegipärast esimesel kohtumisel, ehk "Tabamata ime"s tõi ta minule noore Anne Reemanni meelde, ainult, et mul oli tõsine tegemine tema diktsiooniga ja mis Anne puhul polnud kordagi küsimärgi all ning kui Anne teadis kohe, kes ta laval on ning kuidas ta välja paistab, kuidas ta enda tugevusi välja mängib, kes ta (kasvõi näiliseltki) näitlejana on, siis Maarja ei teadnud Tabamata esimeste etenduste ajal veel midagi nendest olulistes asjadest. Muide see ühendusvõrdlus Annega purunes ka justkui märkamatult peale seda. "Jooks" ei toonud valgust temasse näitlejana ning mul jäi ka tema puhul mulje seal, et ta ei ole selles tegelikult omas sõiduvees. Kuid siis tuli "Kõige all ja peal on..." ning ma ei tundnud seda 180 kraadilise pöörde teinud näitlejana inimest enam ära! See tähendab tundsin ju välimuselt küll, aga ta oli vahepeal nagu valgustatuks saanud nii mitmetes olulistes asjades. Ei tea, kas see oli mõni õppejõud või elusündmus, mis seal vahel oli, mis ta "õigesse suunda" juhatas, aga sellise WOW-efekti kinkis! Suveöös, mida vaatasime koos teatrikaaslasega - no tema jaoks oli Maarja üldse tüdrukutest pea jagu huvitavaim laval (ja muide ainsana meeldejääv!), mina nüüd nii suure kiidulaulukooriga ei ühinenud (sest mul mitmeid lemmikuid), aga ei saa midagi öelda - söön kõik oma vähegi negatiivsed sõnad ja arvamused, mida esiti kunagi mõtlesin. Sihtides tunnetasin, et ta on suurt tööd teinud oma diktsiooniga, mida temaga esimest korda kohtuvad publikuliikmed ilmselt ei oska imestadagi, aga selleski osas on ta nii kõva ja tublit tööd tehtud. Minu jaoks on ta kursusel ka väga isemoodi olekuga (kõige positiivsemas mõttes), mis omakorda teebki temast alati huvitava ja paneb ootama mida järgmiseks?!

Karel Käos - Esiti ristisin ta kursa ilus-poisiks ning (tean, et sellise nõmeda) eelarvamuse tõttu mõtlesin, et mis minul temast üldse arvata - pisikesed ja mitte nii pisikesed tüdrukud on siiski ju peamine teatrite kontingent ja ta ongi nende jaoks... Kuid kohe "Tabamata ime"s üllatas oma selge diktsiooni ning üldsegi mitte plastmassist olekuga, mida arvasin, et modellid ka mujal kui catwalkil edukalt tihti presenteerivad. Ei temas on siiski peidus midagi palju enamat. "Jooks"us tundus ta olevat kohe eriti "kodus" - see oli just tema ampluaa ja tema lugu jutustada. Muide vahemärkusena - Karelist on saanud ka vist väikestviisi kursa kõneisik... sest kui kusagil kursa lavastustest meedias keegi sõna neist saab, siis alati tundub olevat see just eelkõige tema :) Kas teised ei taha? Ei oska? :) Igatahes "Jooksu" ehedusega külastas ta ka korraks mu kursa lemmikute tippu ning "Kõige all" tuli vahvalt koomiline kuigi enam mitte päris nii "kodus" lisaks, kuid "Suveöö" pisut kange ja pisut liiga "tehtud" esimene armastaja ei tulnudki sama vaba ja klaar, nagu paari eelmise rolli põhjal oleks eeldanud. Mul on kuri kahtlus, et see oli võibolla ka just nö."esietenduse" mõju, aga näis, nagu ta oleks vahetanud "Tabamata ime" Maarja Mõtsiga kohad - leidmata üles seda, "keda" ta seal tegelikult mängib, sest karakter oli puudu. Asi oli küll kaugel katastrofaalsest, ehk pigem väike "bump on the road"... mis ju tegelikult võib juhtuda kellega tahes, ka lõpuni väljaõppinud ja aastaid teatris mänginud tippnäitlejatega. "Sihtides" on temalgi vaid kõigi teistega samasuure ja võibolla isegi pisut väiksema hammasratta tähtsus - ja isegi 13ne seast niiehknaa pisike (kuigi kursal kasvult üks pikemaid), aga ilma ei toimiks ka tervik. Päris Jooksu-klassi tagasi põrkamiseks polnud piisavalt mänguruumi, aga piisavalt näitamaks ära, et see Suveöö-esikas oli ikkagi tõesti tähtsusetu "bump on the road".

Hardi Möller - tema on selgelt meeles VHK "Väga haige"st. Olgugi, et toona varastas minu jaoks natuke show üks teine mees sellest teatriklassist, ent tema tee teatrikooli siiski ei viinud ja eks ta oli ka palju (liiga?) isikupärasem versus rohkem valge kangas või kergemini voolitav Hardi. Lavakoolis "Tabamata ime"s ei tõusnud Hardi veel eriti esile, kuigi lahe äratundmine siiski, sest nendel nägemistel oli ju mõni aasta vahet ja poisist oli vahepeal mees saanud :) Samas mingit üüratu suurt muutust ka ju polnud ja näitlemise arengust ka veel TI pisikese rolli tõttu sotti hästi ei saanud. Kuid "Jooks"us üllatas (ning on ka hiljem korduvalt meeldivalt taasüllatanud) kui musikaalne ta on ning oskab pille mängida täiesti arvestataval tasemel (nüüd Sihtides tuli välja ka tema võimas ja kasutamisoskustega lauluhääl). Vahepeal sattus ette ka üks lühimängufilm kus tal oli osa, aga see midagi siiski ei lisanud. "Kõige all" Alice'i lõigus näis samuti - "jah, on Hardi, midagi ette heita ei oska, aga konksu ta ka välja ei viska, millest kinni haarata" - ehk ongi selline - kõikemängiv, kõigeks sobituv, ent samas ka oma konkreetse "näota"... Kuid ka tema tõi mingis mõttes lõpuks "kohale" just nimelt "Suveöö unenägu". Hoogsalt elavaloomuline, ehk "elus" ja pisikeste vimkadega roll, mille ta selles muinasjutulise seikluse pisut kahtlasemal küljel saab elustada andis talle ka natuke seda vajalikku oma nägu ja häält... kuigi natuke oleks vaja veelgi julgust, mängulisust, ehk veelgi 1-2 sammu edasi sellest astuda. Sihtides ju sellisel moel rolliloomet ei saanudki nad teha, aga enam ei kadunud ta teiste taha päris ära - nüüd juba silmad on paista... saaks kogu näo kätte, siis oleks täiesti rahul! :)
---
Ei tea, kas kellegi teise jaoks sellest siin ongi midagi lugeda-suhestuda ning eks sellised mõtted suures osas hoitaksegi ju saladuses - pole neid ju ilmselt kellelgi teisel vaja, aga kui inimesel endal on haugi mälu ning ilma ülestähenduseta ei saa aastate pärast võrrelda oma mõtteid ja suhtumist-arvamusi nendega, aga siis juba kogenud näitlejatena. Mõnikord satuvad vanad kaustikud ette, kuhu sai ka sarnaseid ülestähendusi tehtud... kusjuures see on hämmastav, ent alati see lavakooli aeg tulevikus ei olegi paralleelide tõmbamiseks adekvaatne, ent mida aeg tänasele lähemale, seda siiski täpsemalt paika peavad need paljud mõtted, kes/mis meeldis, kes/mis ei meeldinud ning kuidas see on tänapäeval (mingi muutus teatrikooli hariduslikus teekonnas? või juba üldse valimisprotsessis?)... Kuid kes lavakooli ajal on juba end lemmikute sekka mänginud, püsivad seal ka kindlamalt tulevikus, ent kaugelt mitte ainult! Avanemisi toimub pidevalt ja see selles mõttes ka natuke mängulist jälgimist pakkuv, sest paljud saavadki ju lavakoolis üsna kaugele "valmis" või teatava enesekindluse ning põhiolemuse kätte, aga mõnel jõuab alles aastate pärast "kohale", kes nad laval tegelikult on... ja muide mõnel ei jõuagi.... Selles mõttes ongi hea meel, et 30.lennuga on selles suhtes lood juba praeguseks üsna head! :)
---

Hinnang: 4
Eriline lavastustervik. Huvitav lavakooli üliõpilaste arenguetapi järgmine konstateering. Sügavate allhoovustega, aga vägagi visuaalne mäng. Poeetiline, aga ühtviisi nii silmadele, kõrvadele kui kõrvadevahelisele nauding. Logistiline, muusikaline, mänguline. No mis Sa hing veel ihkad ühelt teatriõhtult, sest ühtviisi mõjub nii mitmetele tunnetele - kodumaalisusele ja seega ka eestlaslikkusele, armastus pole siit puudu, loominguvalud ja -rõõmud ning biograafiline koos oma haigusest tingitud kurbusega, aga ka tormiline, hoogne ja siis jälle vaiksem-rahulikum, otsinguline, uuriv ja mõtestav. Pigem mitte meelt lahutav, vaid seda kokku toov. Sellele , kes Liivi eluga pole kursis, sellele ka selles mõttes valgustuslik ja vajalik, teistele meeldetuletuseks, siduste ja seniste teadmistega võrdluste loomiseks. Koolilastele lausa suurepäraseks võimaluseks meie klassikuga tutvumisel ning ühtlasi kirjandustundidesse aruteluteemade katalüsaatoriks. Võiks neid märksõnu üles loetlema jäädagi, sest siin on mida vaadata, kuulata ning "kogeda"! 
Elamuslik ja sündmuslik. Kõik need noored näitlejad nii tegemistahet täis ja kui hästi nad seejuures ansamblisse sobituvad ning siin kõik ühte köit koos ja võrdse jõuga tõmbavad, sest just nii see toimibki kõige paremini, säilitades lavastuse tasakaalu, ilu ja teekondlikkuse... ja seda nii lavastuse sisus kui nende noorte näitlejate arengus... 


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod kuuluvad Eesti Noorsooteatrile ja need on pildistanud Sabine Burger):

Sihtisid pole sel sillal

3 H 5 MIN|NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL
EMTA lavakunstikooli 30. lennu bakalaureuselavastus Juhan Liivi elust ja loomingust

Lavakunstikooli 30. lennuga loodava lavastuse aluseks on Juhan Liivi elu ja looming, kuid siiski pole see vaid ühe kirjaniku lugu. See on ka lavastus Juhan Liivist meis ja meie kujutlustes, Liivi loomingu mõtestamisest ja tõlgendamisest, lahti mängimisest ja kujutluspiltide edasiarendamisest. Liivi tekstide ja näitlejamängu koosmõjus moodustub sellest üks poeetiline sõnalis-pildiline tervik.

Juhan Liiv on hääl sügavast Eestist – kuulakem teda, rahutuse luuletajat, iseäranis siis, kui on raske, kui elu on segamini ja vajame tasakaalu, kui oleme sattunud sellele sillale, millest räägib Liiv varjases luuletuses „Kaks ilma“. Sillale, millel sihte ei ole. – Kirjandusteadlane Jüri Talvet

Mängivad
EMTA lavakunstikooli 30. lennu näitleja õppesuuna üliõpilased Hardo Adamson, Maria Ehrenberg, Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Alden Kirss, Jaan Tristan Kolberg, Karel Käos, Maria Liive, Maarja Mõts, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Tuuli Maarja Põldma, Mark Erik Savi

Stsenaariumi autorid Mirko Rajas, Indrek Koff
Lavastaja Mirko Rajas 
Kunstnik Illimar Vihmar
Valguskunstnik Emil Kallas
Liikumisjuht Hanna Junti 
Helilooja Markus Robam

Lavastuses kõlavad laulud on trupi ühislooming.

Esietendub 15. jaanuaril 2022 väikeses saalis.

Kestus 3 h 5 min koos vaheajaga
Noortele (15+) ja täiskasvanutele

Laupäev, 15. jaanuar 2022

Yes or yesn't - Fine5 Tantsuteater


Fine5 avas eile oma kevadhooaja uuslavastusega, mis pole sugugi nende tavapärase (kombinatsiooniderohke) "faini viisiku" koostöös valminud. Vahelduseks on tantsuteatri nooremad jõud võtnud lavastamis-koreografeerimisrooli enda kätesse ning esitavad ka laval oma loomingut kahekesi ise. Nii mõnigi varem teatriga seotud kunstnik on küll ka seekord noori toetamas (valgus, muusika, kostüümid) ja mis eriti meeldis, et kaasatud on ka dramaturg! Ei teagi, kas just sellepärast, aga kui muidu "noorte" teatris jutustatud lugudes pahatihti tunnen, et olen pakutud mõtted juba enda jaoks ammu igatpidi läbi mõelnud, aga seekord oli lausa kahjumeel, et polnud paberit-pliiatsit kaasas, et oleks saanud kõik need erinevad mõtted kohe ka üles tähendada... ja kuna tegemist üpris isiklike, ehk "inimeste vaheliste suhete" teemadega, siis seda isegi mitte ainult sellepärast, et siin neid kõigiga jagada, vaid pigem vast just omaette edasimõtlemisteks. Ent kõigest järgemööda...

Kes on vaatama minemas, siis etendusi mängitakse Sakala 3 teatrimaja 5.korrusel - (võrdlemisi kammerliku suurusega) prooviruumis, kuhu ei siseneta mitte tavapärase peaukse kaudu, vaid maja otsas olevast töötajate uksest (viimati sai seal - nüüdseks juba mõni aasta tagasi - Vanemuise ja Reimo Sagori kaitseväelase-kogemusi lavastuses AK-47 kuulatud-vaadatud). Ütlen siin nimme, et etendusi "mängitakse" ja mitte "tantsitakse", sest kuigi see on tõesti ka "tantsu"lavastus ja kogu mõttestik edastatakse eelkõige just tantsides, on minu hinnangul tegemist lisaks ikkagi nii oluliselt tugeva sisulise poolega, et kaugeltki ei tahaks seda ainuüksi tantsuteatrina defineerida, vaid pigem liigitaks isegi suuremagi õigusega laiema, ehk "füüsilise teatri" lavastuseks.

Lavaruumi sisenedes, on seal juba naine (Anita Kurõljova) põrandal... justkui vaevatud.. ussina? Riided tulemas pealt, nagu ussinahka ajades? See on küll vast kõigest siinkirjutaja fantaasia... Aga mis pole fantaasia, vaid tegelikkus, et see naine "ärkas ellu"... või pigem "hakkas särama", kui ruumi sisenes mees (Richard Beljohin)! Kas me "süttimegi elama"... ehk "puhkemegi õide" ikkagi täies säras alles läbi (loe: tänu) teise inimese? Selga pannakse moelooja Kirill Safonovi loodud kostüümid (millest aimus sama käekirja, millega Kirill riietas Tiina Lokk'i PÖFFi auhinnagaalaks). Erk-neoonrohelise ja sügavmusta kombinatsioon - 2 värvust, mis omavahel ei segune, vaid kriiskavalt isegi vastanduvad. Sealjuures need eri värvi osad ei ole harmoneeruvalt sümmeetrilised... Esimene viide inimeste sisemaailmate kontrastsele ja eriti just inimsuhete mitmetahulisusele? Inimesed on ju kõik erinevad ja paaride tekkel need erinevad värvused ühilduvad, segunevad. ja mõnikord isegi need, mis omavahel esmapilgul justkui üldse kokku ei sobigi. Teiselt tasandilt võib mõelda hoopis, et erkroheline on nähtav ja must varjatud pool. Esiti muide on naine ainult rohelises - maailmale kogu oma veatuses, ilus ja sealhulgas ka meestele loetav(am), nagu avatud raamat? Mehel siiski juba mustad-varjatud osad ka (mis omakorda naisi paeluvad? - oleme ju sugupoolelt sellest kohast natuke erinevad, et meestel on raske naisi lugeda ja suhteloomisel lihtsuses võib peituda tee naiseni... seevastu naisi ahvatlebki müstilisem pool - ongi huvitavam kui mehes on midagi muud kui see, mis kohe silmaga näha?) Safonovi loomingust veel nii palju, et ta kasutab lipendavaid elemente, mis liikumisel lisab tähelepanu tõmbavat dünaamilisust... ka juba lihtsalt kõndides, aga tantsides veel eriti (Fine5 on ka varem moeloojaid kutsunud oma lavastustele kostüüme pakkuma-looma, nii näiteks Kirill Safonovit lavastuses "Mina olin siin", kuid meenuvad ka Kristina Viirpalu-Tudeberg imeilusad riided "Habras ilu" lavastuses ja alati osutuvad need hiljem ka teatriaasta tippudesekka kuuluvateks, sest omalt poolt lisavad elamuslikkust ja vaatamisväärtust).

Lava ise on piiratud võimalustega - publik istub praktiliselt ümber tantsupõranda seinte ääres ümber saali, vaid ühes seinas on kinolina (ja nagu saatuse tahtel sattusin mina istuma just sellesse, ilmselt saali ainukesse tooli, millelt kinokangal toimuv oli vaadates sellise rakursi all, et sellel olevat teksti lugeda ei saanud, "käte-lõik" oli moonutatud ja ei saanud sellest aru ning ka tantsijate istumis-videolõikudest sai vaid aimu, aga tegelikult neid kahjuks ei näinud, selles mõttes vast ühtlasi soovitus vältida seda istekohta, mis jääb sellele "toolideta seinale" kõige lähemale (teisel pool peeglite eest on ekraan nähtav ja isegi minu kõrval istunul, ehk juba järgmisest istekohast ilmselt täiesti okei.) Samas need peeglid aitasid paaris lõigus luua huvitavat kombinatsiooni vaadates, ehk oli hetki, mil ühte tantsijatest nägi otse, aga teist vaid peegli kaudu, mis omakorda lõi oma kihistuse. Samas on see saal ka valguskujunduse mõttes väheldaste võimalustega, ent Ants Kurist teeb siin, mis teha annab (tal on ka nende piiratud võimaluste piires nii mõnigi trikk varuks) - mängib nii värvigammaga, fokuseerivate valgussõõridega ja mis eriti põnev - valguse luumenitega. Lõpu eel saame ühel hetkel ka praktiliselt pimeduses tantsu vaadata - jah, me ei näe (kuigi ju teame, kes täpselt tantsivad), aga varjudenagi on see tants vägagi kõnekas - "varjude tants" - kas mitte ei tantsi just nimelt varjudena mõnikord meiegi eludes veel need, kellega meil suhted on katkenud?

Valentin Silitsenko muusika on minu jaoks alati väga rütmiline ja tantsima kaasakiskuv. Isegi kui alguses läheb üks hetk sisse elamiseks, siis etenduse jooksul avastan end alati mõttes toolil kaasa tantsimast! Seegi kord pole erand, aga erandlik on vast hoopis Valentini puhul see, et lisaks oma heliloomingule ning Valentini poolt alati megahuvitavate "helidega mängudele" lisaks on siin kasutatud ka laule ja paaris kohas isegi pikemaltki ning need laulusõnad omamoodi mõjutavad ka siin-seal lavaltoimuva mõtestamist. Kusjuures need laulud pole lihtsalt robustselt helivoogu sisestatud, aga nii mõnegagi neist on helikunstnik päris korralikult mänginud mixilaual, mis muutis sellegi omamoodi ka Valentini enda muusikaks.

"Yes or yesn't" pealkirjas on teatavat sheikspiirlikkust... esiti seda pealkirja kuuldes arvasingi, et lavastusel on mingitpidi hamletlik sidusus, ent kui sai teada ja nägi, et tegemist on ikkagi noorte tantsukunstnike duett-duelliga, siis loksus ka pealkirjaga sisuviide paika, mis vaadates ka kinnitust leidis - "Jah või mitte-jah" on see küsimus, mis isegi otseselt olemata, istub ikkagi igas lähi-inimsuhtes kusagil alatajus. Eriti muidugi suhte alguses, kui kohtutakse ja partnerit otsitakse või ka otsimata leitakse. Kas see teine inimene on SEE või ikkagi mitte... Ja mida aeg edasi, siis näib, et inimestel jääb see küsimus veel sinna kuklasse kummitama õige pikaks ajaks... ka abiellu välja.. isegi laste saamiseni... mis on ju tegelikult väga kurb. Ka aastaid ja isegi aastakümneid kestnud suhete purunemised ning veel nii suures mahus, annab aga kinnitust, et see küsimus võib tekkida ka hiljem uuesti, kui ollakse teelahkmel, kas uus suhe või siis vana on väärt alustamist/jätkamist/lõpetamist... See küsimus tõesti on ka juhtmotiiviks selles lavastuses.

Tegijad ise on andnud võtmeks "kompromissid" ning tõsi, eks iga toimiva suhte üks alustalasid on kompromisside tegemise oskus ja samas ka vastuvõtlikkus. "It takes 2 to tango" ei ole vaid lihtlabane sõnakõlks, vaid filosoofiline realism. kui üks teisest teerullina oma egoga üle sõidab, siis me ju teame, mis sellisest suhtest varem või hiljem saab. Selle lavastuse tantsijad-koreograafid Anita ja Richard on öelnud, et nad ise kogu asja loomisel on ka pidanud kompromisside läbi tervikuni jõudma. Tunnetades endas pisut nihkes tantsutunnetust ning ideederikkuse koomaletõmbamisel - mida sisse panna-jätta, mida mitte. Kusjuures vaadates petetakse üpris hästi ära, et neil kahel see tantsutunnetus nii erinev oleks. Isegi vägagi ühes hingatakse siin, aga eks see ole ka rohkem iga tantsija enda sisemise tunde asi ning ise saabki seda erisust koostantsides mitu korda tugevamalt tunda, kui pealt vaadates. Pealtpoolt paistes oli see 1h 15min väga lihvitud ja sisult nauditavalt täpselt paigas lavastus (seda ka ilmselt tänu dramaturgi Tõnis Veelmaa abiga tehtud kaardistusele). 

Kui alguses võis jääda mulje, et tegemist on ühe suhtega, kus osapooled vahepeal lahku lähevad ja siis taas teineteist leiavad, siis üsna pea sai aru, et siin on tegelikult hoopis "stseenid mitmetest eri suhetest". Kuigi eks mitmed käsitletud teemadest võivad ilmneda ka ühes ja samas suhtes, aga iseenesest oli see isegi niimoodi kuidagi vabastav ning vastuvõetavam... Isegi huvitavam, sest inimesed ongi erinevad, ent ometi samasugused psühholoogilised mängud ilmnevad meie kõigi suhteeludes. Toon mõned näited, sest neid on seal tõesti palju, mis ju veel kõige lisaks esitatakse tantsides ja neid on sealt just ise leides ja enda jaoks sõnastades nii huvitav avastada-mõtestada. Ühel hetkel on Anita vastu seina - algussõõris, käed liikumas, aga Richard liigutab oma partneri kätt... Anita siiski tahab seda ikkagi sinna kuhu tema ise tahab... mees ei jäta jonni... aga naine ka mitte - me kõik tahame ju seda mida ise tahame, eelkõige... Mõnikord jah - tulebki teha kompromiss, aga mitte enesehinnangu hinnaga. Ehk "on hetked" kui yes ja hetked kui yesn't (lisaks tuli meelde see vana allegooriline anekdoot kanast ja kukest... Kana jookseb kukel eest ära, ise mõtleb... kui ma nüüd liiga aeglaselt jooksen, siis saab ta mu kohe kätte ja mõtleb, et ma olen lihtne saak... kui ma liiga kiiresti jooksen, siis jooksen ju eest ära ja ta ei saagi mind kätte... Ma parem komistan!) Piiride kompamisi, ehk kui kaugele võib ikkagi minna, seda sai näha nii mitme erineva varjundiga, et neid üles loetlema pole mõtet hakatagi, ent eks neid piire olegi ju mitmesuguseid - nii isiklikke kui suhtena. 

Teise usaldamine tõstatus nii sisulistes mängudes kui ka tantsides. Siin on üks pikem lõik, kus Richard aitab Anital fläkki teha (kuigi õhku jääb kohati ka küsimus, et kas ta ikka "aitab" või hoopis "nõuab!), ise seejuures justkui vihastudes, isegi aimatavalt häälitsedes, aga naine teeb, ja mõnuga (seejuures naerab? mehele näkku? ei tea.. võibolla hoopis muigab? näidates, et TEMA on valmis mida iganes mehe jaoks) kuni lõpuni välja... aga nad teevad neid nii palju, et on näha, kuidas mehe käsi päriselt väsib... viimasel korral ma juba mõtlesid, et kuidas küll Anita usaldab - aga ta usaldas ja Richard ei vedanud alt ka! 

Tantsijad tulevad ka publikule mitmel korral lähedale... on selleks siis kellelegi teisele "esinemine", et niiöelda kolmanda tähelepanu võita (armukadeduse tekitamiseks? võrdluseks?) või tõesti, et ka mõnele kolmandale "silma vaadata", või hoopis "võrdluseks", et ikka oma valikus kindel olla? Ühes lõigus tullakse pulmaöö järel uhkelt oma "sõrmuseid esitelema" üksteise võidu... kuigi selles ma päris kindel ka ei ole, sest lisaks sõrmede pealmise poole publikule näitamisele keeratakse ka pihk üles... mis omamoodi võib ju olla viide sellele, et "sõrmus on küll sõrmes", aga ikkagi on "tühjad pihud"? Aga kuna näol on rõõm ja sõrmusenäitamises uhkus, siis on see nagu hoopis "uhkuseasi" - tõestus kõikevõitvast armastusest? Sest kõik muu on tühine... aga kas ikka on - sest "tühja pihku" ju ikkagi näidatakse?

Toimub ka kostüümivahetusi, ühel hetkel näiteks vahetub Anita seljas puhasroheline lohvakamaks ja musta värvi ruutegi omava kleidi vastu, muutes teda justkui ühtlasi natuke vanemaks... kogenumaks... Selles ta muuhulgas on ka hulluv või hullunud koduperenaine apelsinide ja tomatite keskel köögis... samas kui mehelgi riided vahetuvad - valge maika on lihtsa tööinimese viide ja mees rassibki päevast päeva oravarattas üha uuesti ja uuesti sama koreograafiakombinatsiooni esitades, kuni lihtsalt enam ei jaksa... ja tõesti, oma argi- ja töömuredega oleme nii koormatud igaüks ja tihti ka väga väsinud, et see ongi ju lausa ime, et meie suhted sellele kõigele vastu peavad... Kuid TÕELINE armastus ongi nii tugev... ja isegi annab tuge... eeldades, et see ikkagi tõesti on NII tugev... 

Samal ajal kui kusagil teises kohas, hoopis teised inimesed kõnnivad tänaval, teineteisest mööda, aga mõnikord, kui nad on selleks valmis, siis ka märkavad, armuvad, kohtuvad, äratavad endas küsimusi "Yes or yesn't"?

Hinnang: 4
Mis on Fine5 lavastuste (ja tundub, et ka nende, kus loojateks pole Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik) puhul alati kindel - nendes saab näha ka tõesti TANTSU (suure T-ga). Siin kohati lausa väsimatult hoogsat sporttantsu, aga ka moderni, jazzi, proloogis isegi kätt peapeale visates tehtavaid hoogsaid diskopöördeid, aga ka vaimustavaid akrobaatilisi kombinatsioone, näiteks ühes Anita kukaltpidi Richardi turjal, pea alaspidi, jalad laes! Kes tahab, see leiab siit isegi mõne balletisirutuse üles. Tõeline professionaalsuse demonstratsioon. See siin on kirjutatud esietenduse elamuse põhjal. Lavastuslikult oli saaliseade pisut konarlik, aga see oli lõiv mis tuli maksta kammerliku, ent siiski piisavalt suure etenduskoha pärast, sest kusagil suuremal laval just seda tantsides-etendades kaotataks vajalik intiimsus. See siin on ju ikkagi "paarisuhete" teemal, mis ei kuulu isegi niigi suure publiku ette, eks ;) Esietendusel oli veel näiteks Richardis rabedust (esikastress?), jalg tahtis paaris kohas alt vedada, ent õnneks märgatavalt ei teinud seda. Kes minu moodi luubiga ei vaadanud, see ilmselt ei märganudki midagi, sest tantsud ja liikumine on nii hoogsad, et neid nõksatusi oleks võinud pidada ka taotluslikeks. Seevastu on nad mõlemad Anitaga lausa harukordse lavalise x-faktoriga, sarmiga, mis tõmbab neid jälgima igas hetkel, kartes midagi olulist kaotada isegi silmapilgutustega. Anita on selline võrgutaja laval, et kui ma oleks poole noorem, siis ilmselt tekiks starcrush! :) Samas nende duetti Richardiga vaadates, oli nii hea ära tunda seda vanakooli paaristantsu vast üht veetlevaimat komponenti - mees toetab, aga ei karda ka toetuda, on jõud, mis hingega asja juures, on võrdväärne partner... naine võtab tuge ja omalt poolt toetab ka kui tunneb, et seda on vaja, on hing, mis jõuliselt asja juures, aga on ka võrdväärne partner, just nii sünnibki hea tantsupartnerlus... Aga hei, tegelikult just nii sünnib ka hea paarisuhe!


Tekst lavastuse kodulehelt (siin tekstis kasutatud videolõik on pärit Fine5 FB seinalt):

"Yes or Yesn't" on sisepeegelduslik tantsulavastus, mille fookuses on kompromissid ja tunded inimeste vahelistes suhetes. Kompromissid on olulised elemendid nii loo narratiivis, kui ka lavastuse ülesehitamise protsessis. Uuritakse suhteliini kahe inimese vahel ja seda, kuidas ühistes protsessides teineteisega hakkama saada, milline on rääkimise ja kuulamise vahekord, liikumise ja mitteliikumise, olemise ja mitteolemise tasakaal. Lavastus ei proovi anda vastuseid, vaid on loodud lähtuvalt sellistest küsimustest nagu: kas kompromiss on kesktee, aritmeetiline keskmine, pruun joon või vastastikuse järeleandmise teel saavutatud kokkulepe; kas tasub ennast teiste nimel kõrvale jätta, leppida, et vähemalt keegi saab kõik;  kas on võimalik kõiki osapooli rahuldavaid kompromisse leida või alati jääb keegi kaotajaks; kas see on minu jaoks kompromiss, kui sina kaotajaks jääd; kes on võitja või kaotaja jne. Kes on süüdi, kui kahe inimese vahel tekib selline tõmme, mida nad pole veel varem tundnud? Miks tekivad täiesti hoomamatud tunded, mida kumbki ei oska sõnastada ega piisavalt väljendada?

Lavastuse loomeprotsess tervikuna on noorte loojate isiklik peegeldus laiematest ühiskondlikest protsessidest meie ümber, kus kompromisside tegemine on samuti keeruline. Meie teeme kõike koos. Kõike. Koos. Meie.

Koreograafid ja tantsijad: Anita Kurõljova, Richard Beljohin

Muusikakujundus: Valentin Siltsenko, sh kasutatud helimõtteid järgnevatelt heliloojatelt: Henry Purcell, The Bedquilt Ramblers, Ben Babbitt, Kotaro Nakagawa, Matt Monro, Kannabinõid, Bonnie Tyler.

Dramaturg: Tõnis Veelmaa

Kunstnik: Kirill Safonov

Valgusmeister: Ants Kurist

Video: @mindroadfilms

Fotod: Anne-Mai Soop

Etendused: 13.,15., 17., 18. jaanuar 2022 19.00

Koht: Sakala3 Teatrimaja Proovisaal

Toetab: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium

PILETID: 12 ja 15eurot müügis FIENTA

Kolmapäev, 12. jaanuar 2022

Ninasarvik - Eesti Noorsooteater


Kui Ionescot Eesti teatrites lavastatakse on see ühe teatrisõbra jaoks sama eriline sündmus kui taaskohtumine Shakespeare’i, Brechti või Beckett’iga. Eesti Noorsooteater ja Sander Pukk said oma “Ninasarvik”u versiooni lavateele liikuma lükatud. Möödunud aasta oodatuimate lavastuste tippu tõusis see raketina kohe sellest peale kui üldse kuulsin, et "Ninasarvik" on meie suunas tammumas, ehk siis ootused olid vaatama asudes kohe väga kõrgele ajatud... Ja ootustega on teadagi kuidas…nii kerge on siis see pettumus tulema…

Aga nätaki- Ninasarvik tõusis ja jäigi TOP10 parimate ja suurimate 2021.aasta teatrielamuste sekka! Viimati kui Noorsooteater minu isikliku maitse aasta tippude seas figureeris, oli ka (juhtumisi?) tegemist just nimelt Sandri lavastusega ("Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal"). Tema "Apelsinitüdruk" liigutas ka pisarateni, aga seal mul oli just lavastuslikke küsimärke ka, ehk kogu tagaseina segane värk (mis küll loo mõjuvust küll õnneks ei vähendanud). Siin on ta lava (vähemalt esialgu) tähelepanuväärselt klaariks teinud (vaid kohvikulauad ja imelised lilled igal pool "õitsemas")... kuigi mitte läbivalt, keskmine pilt toob lavale hoopis kontori, mida meie saame vaadata läbi akende väljast sisse ning kolmandas oleme juba ühes korteris sees... ning pidevalt nende "piltide" sees ka uusi kunstiliselt huvitavaid nõkse sisse tuues. Tegevus on nii äge ja hoogne, nagu mõnes maailmalõpu-, vampiiri- või zombie-filmis... ainult, et läbi kelmikalt omapärase huumoriprisma (NII peen "prisma" on, mis ühtlasi ka röögatult naljakatel hetkel tegelikult ei kaota oma tõsist allhoovust, millele situatsiooni- või paralleelidetõmbamishuumor tegelikult tugineb) ja iga repliigiga meie "mitmepalgelist" ühiskonda satiiriliselt pilav. Kunstnik Annika Lindemann’i ja valguskunstnik Priidu Adlasega, unustamata Noorsooteatri tugevat grimmituba, on saanud sellest mõnusalt-sobivalt värvikirev, vaat et muinasjutulinegi lavastusterviku visuaal, kus kolm pilti (mängitakse küll 1 vaheajaga) muutuvad ühest teiseks ja siis kolmandaks! Olles alguses veel kõige selgem, kuniks "ninasarvikud vaikselt müdistama hakkavad" ning tasapisi kogu lavamaailm tossusemaks, hägusamaks ja hämaramaks ning nõnda ka pahaendelisemaks(!) muutub. 

Mõtlesin, et kus kohast üldse oma juttu alustada, sest Ninasarviku-lugu paljud ju teavad, teistele jällegi oleks vaja võimalikult palju jätta üllatuseks ja endale avastada…Sellepärast tuleb taaskord lisada see hoiatus, et ongi vast kõige targem endal enne ise ära vaadata ja alles siis tulla siia lugema. Kuna päris "ümber palava pudru" sellest midagi avamata rääkida pole võimalik. Ehk siis hinnang on kõrge: 4+(!) ja eriti just poliitilist-, allegoorilist-, absurdi- sisaldavat teatrit austavatele, mis siiski lõpuks ka (igaks juhuks) puust ja punaseks selge sõnumiga! Minupoolne soovitus antud, edasi loe juba omal vastutusel. 

Kui see lugu esietendus, oli just sobivasti kohalike omavalitsuste valimised ning pani lausa imestama, mis nii paljude sõpradega järsku lahti oli läinud. Justkui kõik olid järsku poliitikuteks hakanud! Mõistan, et soovitakse kaasa rääkida oma kodukandi teemadel, aga et see nii massiline seekord oli?! Samas no kui on nii palju vaba aega, las siis müratakse. Hoopis alarmeerivamana mõjus see, kui muidu tore, hea ja mõistlik inimene oma "erakonnakuuluvusega" üllatab. Nõnda juhtus ka minu ühe pikaajalise kolleegi ja igati normaalse tüübiga- pani oma FB seinale plakati, et ta konservatiivide ridadesse astunud. Teised sõbrad-tuttavad ka kõik hämmingus. Kommenteeriti, et kas ta läheb “seestpoolt õõnestama”, ehk sama loosungiga, millega ekreistid kunagi EU instantsidesse end trügisid. Ise mõtlen, et järsku ta sai lihtsalt seal rohkem sõnajõudu, ehk nimekirjas otsejoones liitudes kõrgemale, et siis omakorda järgmistel valimistel veelgi paremal positsioonil olla…inimesed on ju kaugele-mõtlevad. Ei tea. Kuid ka üldine tunnetus selle Voldemortliku “erakonna-mille-nime-ei-tohi-mainida” toetajaskond näib kasvavat pidevalt kasvava kiirusega. Just sellega tegeleb ka “Ninasarvik”… omal ajal loo ilmudes uuriski see piltlikult “natsiks muutumist”, hehh ja nüüd ju ka, aga ainult praeguse aja (ja ilmselt sama palju "hirmujudinaid tekitavalt") kontekstis. Eks ju “klassika” üheks erilisemaks tunnuseks ongi see, et ta kõnetab imekspandaval viisil inimesi igas ajastus. Muidugi lavastaja on siin seda ka natuke dramaturgiliselt suskinud omasse vormi. Sahinad räägivad, et lavale jõudnud tekst olla niigi tulnud raskuste ja kärpimiste läbi... Eks võibki kujutada ette kui palju lopsakat lollust pakuvad meie tänapäeva poliitikud päriselt selle Ionesco "satiiri" ilmestamiseks (jah, siinse jutu alguses oleval fotol on peategelase käes tõesti tort! aga see on vaid üks pisike möödaminev detail väga ja väga paljude seas, mida on ühtviisi naljakas, aga ka kurb sealt sees noppida... hmmm - sestap ju isegi IDEAALNE viide "teatrimaskidele", ehk tõestus lavastuslikus ja sisulises mõttes teatri olemusele pihta panemisest!)

Ja oi kuidas see "praeguse aja veenilaiendi" sisse lõikab… No rääkimata ka pindmiselt viiruselevikuga seotusest. Kui ekreistid kesikute tiivul võimule said, siis teatrikunst sörkis natuke sabas ja kui juba hilja, ilmus ka peegelduste läbi ühtkomateist, aga tagantjärgi targad oleme ju kõik. Mäletan sellest ajast mõtteid a la “kui seda oleks varem tehtud, oleks sellel olnud tugevam efekt”. Nüüd tegi Noorsooteater seda asja siin õigel ajal. Ühiskonnas on küll osalt ilminguid juba ammu paista, mis siin kahtlaselt tuttavalt laval vastu vaatavad…olgu see siis nahavärvi, seksuaalsesse sättumusse suhtumine või lihtsalt sõnades hoolivuse, ent tegudes peale trampimisega, väga ilmekalt suure loo sees välja mängitud. Kuid nüüd teame juba millega on tegemist ja millist ohtu see meie riigi väärikusele tähendab. Kuigi näib, et ka praegune valitsus just ideaalne pole (peaministergi küll tore inimene, aga ei taha tal kuidagi see amet hästi välja tulla…peaks ju küll teadma, et kui on võimalik rebida miskit ta tekstidest välja ning seda paisutada, siis seda ka tehakse…viidates tema “pensionäridest vanemate” lausele...kõik ju teavad, kes nad on ja kellel ilmselgelt pole keskmise eestlase rahalisi raskuseid - elektrihinna ühenduses), siis vähemalt ei toimu see populistlikes tõmbetuultes, a la nagu mõnel teisel, kel näiteks vaktsiinidega seoses on plakatil "igaühel peab olema oma keha üle oma otsustusõigus", aga kui teemaks on abort, siis otse vastupidi! 
Jah, kui poliitiline teater siis juba selline - täiega! 

Selles mõttes ju ka nö. avastuslik, ja aru saades, ehk kui see "löök" kohale jõuab, siis ju ka sedasi palju tugevama jõuga (loodetavasti). Usun, et lavaloo oma koomika, põnevuse ja kõikvõimalike žanrite seguga sotsiaalpoliitilisest armastuslooni, kontoridraamast olelusvõistluseni (võõrkeeli "survival"ini) kõnetab tegelikult kõiki alates keskmisest koolieast kuni pensionärideni välja. Poliitika võib muidugi täiesti oma peas ka kõrvale jätta, kui see ei kõneta, sest teatraalne "teekond" pakub pindmiseltki suhestumist igaühe jaoks kamaluga. Näiteks minu seljataga istunud u.10-aastane poiss naeris iga Mart Müürisepp'a hoogsa sekelduse peale kogu südamest, samas kui kui kogu teemastikust arusaamiseks ja kihtide paljususele austust avaldamiseks ning nende vahel allegooriatest arusaamiseks peaks ikkagi teatavat elukogemust siiski olema. Ja kuigi näitlejamängu mõttes vahvagi, aga seda toimivam ongi kogu sügav sisuparalleel ja viimase stseeni peale oli naerda ja üsna võimatu, sest tõrvikud tõid korralikud hirmujudinad üle selja. Suuremadki kui keskmiselt õudsate õudusfilmide omad. Ja seda eelkõigi just sellepärast, kuivõrd "päris" see kõik meie maailmas on, olgugi, et teatrilaval esitatud läbi sarkasmi ning pidevalt muhelema-ajavas vormis jutustatud. Kohati võiks isegi öelda, et suisa vodevillilik! Mnjah, tõeliselt vaimusta žanrikirevuse pillerkaar!

Esimeses vaatuses tegelikult seatakse alles "malendid lauale" ning luuakse kogu ühiskondlikku raamistikku. Ionesco selgelt armastab joodikuid, aga looja ongi ju jumal ja öeldakse ju, et jumal hoiab joodikuid ja... kui parafraseerida Jevgeni Moissejenko mängitud Loogik-tegelase süllogisme. Erilisteks lemmikuteks tõusid erakorraliselt tugeva ansamblimängu "kiuste" (taaskord) Anti Kobin ja Andres Roosileht. Anti keigargeilike maneeridega esimese vaatuse silutud kelneri ja teise vaatuse ekspressiivse miimika ning uhke põskhabe ning suurte vuntsidega trükikoja bossina nagu teineteisele vastandid. Sama Andrese esimese vaatuse kahe jalaga maapeal mehine, ent ka silutud kelner, vahetus teise vaatuse pugejalikuks ning ninatargaks trükkijaks. Mõlemate karakteriseeringud mõlemas vaatuses kulda väärt, kontekstuaalselt ka metateemadesse löövad ja ajasid tõesti korralikult naerma! Karl Sakrits esimese vaatuse vana ja teise ning kolmanda pildi ajastulikult ontlik "peategelase kolleeg" jääb esialgu teiste, bravuursemate varju, aga kasvab sealt lõpuks üheks olulisemaks nupuks mängulaual. Doris Tislar toob sisse plikalikku kergust ning annab ka muidu naiselikku tasakaalu mehisesse kooslusesse kuni lõpus väga huvitavate rolliuperpallidega "esimese armastajani" välja (lisaks ju naistest laval selles "mehises" kambas - vast kõige väiksemates rollides Getter Meresmaa ja tundmatuseni muudetud Tiina Tõnis(!) ning megavahvalt karikatuurselt lahendatud kaks rolli Kaisa Selde poolt). Kuid taas ka seda kontrastsem ning vastikum on lõpu korraga üllatuslik, aga raske ja kahju tunnistada, ent ka paratamatu see pööre Dorise tegelases. Jevgeni lisaks jutukale loogikule, ilmub ka meeldejääva ning ühe erilise koomikuvahepalaga toreda tuletõrjujana... aga keda Sa siin päästad "tulekahjust", kui isegi "pääseda" kardetakse(!) Risto Vaidla on läbivalt tõsisem kui teised ja sestap esialgu näib natuke üheplaanilisem, aga ettehoiatusena - jah, ongi kuni lõpuni tõsisem tüüp, ent see kõik on siiski vaid "näiline", sest selle tõsiduse sees on omad nüansid... ja pole ju temalgi pääsu... :) :(

Peaosa-Berenger Mart Müürisepp -no millises sõiduvees Mart oma rollidega meil viimasel ajal on, ah?!?! See venelasest teismeline "autovarastamise loos", südamlik katkise pere poiss "Apelsinitüdrukus" või hoopis kolmandast puust noor "Noortes hingedes"... noore publiku armastus on tal juba kuhjaga välja teenitud, aga kui "Ninasarvikut" ülejäänud publiku sees vaatad, siis saab selgelt aru, kuidas tegelikult kogu vaatama tulnud rahvas (vanusest hoolimata) tal justkui peost sööb ja kõik kuginal alla neelab, mida pakutakse! Berengeri-roll on tal lahendatud mingis mõttes juba näitleja kaubamärgiks (ja seda kõige suurem austuse juures öeldes) 110%lise sisseminekuga... Tekib juba segadus ja paneb mõtlema, et kas "roll läheb näitlejaga kaasa" või siis tõesti "näitleja läheb rollidega kaasa"? :) Selle tüübi ülesehituse keerukust toob esile (ent Mardi jaoks justkui mängleva kergusega tulevaid) tempovahetused, mis leiavad aset ka misanstseenide keskel. Ning kui alguses läkski nagu pisut aega, et ta karakteritele liha luudele kasvatas, siis lõpuks oli ta tõesti nagu vaataja esindaja seal laval, ehk mängitud on see lausa nii lähedaseks, et vaataja sai tunda temaga koos end Berengeri nahas, elades kogu südamega kaasa tegelase armastesegusele ellujäämismängule. Oli ju 2021 muidu ka harukordselt tugevate meespeaosade aasta ning siit veel 1 tugevamaid juurde! 

Kusagil alatajusoppides veel omamoodi lohutav, et lisaks minule on alati maailmas ka vähemalt mõni Berenger, kes ka ei "kapituleeru"! :)  Oli märgata kuidas esietenduse publikul oli raske püsti tõusta ka selle loo peale, sest ei taha ju tunnustada sellist asjade käiku, ent tõusin siiski seisma sisemiselt tunnustuseks nii teatrile kui ka loomulikult kogu trupile, et nad on just praegu seda jutustada võtnud. Lootus jääb, et kui 40+ vanuses massid nõdrastuvad ning neonatside ühiskonnaosa nõrgeneb, siis ehk jõuame kunagi nii kaugele, et ninasarvikud, olgu nad ühe või kahe sarvega (tegelikult vahet pole, kõik on väljasuremisohus, aga Aafrika omadel on 2 sarve), muutuvad vagurateks ja suur viha ning matslus väheneb. Muide esietenduse nädalal tähistati ka üle maakera ninasarvikute päeva - kokkusattumus? või ikkagi hoopis enne?

Kui ikkagi lugesin selle jutu siin nii kaugele ja pole seda ise siiski veel vaatamas käinud, siis soovitan veelkord! Meil käis ka ülejäänud pere seda vaatamas peale minu kihutustööd ning mõtlen isegi ise veel kord selle "maailmalõpu"-teekonna kord veel turvalisest publikutoolist vaadatuna ehk läbi teha, sest tõesti oli vinge elamus. Mitte perfektne, sest tempostatusega võiks vast veel siin-seal timmida teravamaks (võibolla nüüdseks on seda ka juba tehtud, sest nägin seda juba mõnda aega tagasi), aga selle eest palju mõnusat puremist ajudele lisavad ka need ampsud, mida kohe läbi ei hammusta... näiteks, miks 1.vaatuses Berenger oma salaarmastuse eest ikkagi laua alla end peitis? Ei tea ju kas sellel ongi sügavam mõte, ent siin on ka muidu nii palju sümbolistlikke üllatusi peidetud, mida ühe korraga ei jõua mõttetiheduse, hoogsuse ja huumori tõttu haarata... olgu see siis "kapp", millest välja tullakse, süllogismiga lihtsameelsete rappa-ajamine või rida teisi Sandri ja trupi poolt istutatud  tera(vu)si...

Parim absurd ongi vist selline, mis tegelikult polegi üldse absurd, vaid hoopis allegooriate alla peidetud realism!
Ikkagi just see "teater", millel üks suu ots alla, teine ülespoole...
Minu teater!
 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on teinud Siim Vahur):

Ninasarvik

Autor Eugène Ionesco 
Lavastaja Sander Pukk 
Kunstnik Annika Lindemann
Helilooja Markus Robam
Valguskunstnik Priidu Adlas
Tõlkijad Aleksander Kurtna, Sander Pukk

Mängivad
Anti Kobin, Getter Meresmaa, Jevgeni Moissejenko, Mart Müürisepp, Andres Roosileht, Karl Sakrits, Kaisa Selde, Doris Tislar, Tiina Tõnis, Risto Vaidla

Esietendus 26. septembril 2021 Ferdinandi saalis.
Noortele (15+) ja täiskasvanutele

Naer minevikust, küsimus tulevikust

Ühel kaugel maal, üldse mitte siin, hästi ammu, üldse mitte praegu, juhtus üks üksikjuhtum. Seda täiesti ootamatut ning täiesti arusaamatut linnarahva kokkusaamist ühe paksunahalisega ilmestas ohe. Kuidas ometi sai ta sinna, kus ta olema ei peaks, ning kas peaks muretsema või üldse kindlaks tegema, et kas ta üldse oli või polnud. Ennegi on nähtud asju, mida tegelikult olemas ei ole. Kas ta tuli loomaaiast? Ei. Kõik loomad olid ammu katku ajal ära surnud. Pole enam selliseid loomi ja sellist loomulikkust. Kust ta tuli, kas ta oli, ning mida see kõik tähendab?

Autorist 

Eugène Ionesco on üks absurditeatri väljapaistvamaid autoreid. 1950ndatel tekkinud näitekirjandussuuna aluseks on elu sihituse ja seletamatuse teravdatud taju. Absurditeater räägib inimese seisundist tähenduse minetanud maailmas.

Ionesco ise tundis sügavat ebamugavust mõiste „absurd” suhtes: „Leian, et nimetus „absurditeater”, mis on meile külge kleebitud, on täiesti mõttetu, sest kogu teater on absurdne.”

Oma teostes käsitleb Ionesco nn väikese inimese traagikat ja vaimset kängumist mõttetus ja vaenulikus maailmas, indiviidi suhet devalveeriva massiga, ideaalide kättesaamatust, inimese üksindust igaviku ees.

„Ninasarviku” kirjutas Ionesco algselt novellina, mis avaldati 1957. aastal kogumikus „Koloneli tütar”. Näidendi algimpulssidest on Ionesco kirjutanud nii: „Peame tagasi minema aega, kui olin noor mees Rumeenias. Olin hämmastusega tunnistajaks kõigi mind ümbritsevate inimeste täielikule fašismipöördumisele. Muidugi ei juhtunud see üleöö, vaid oli järkjärguline protsess. Vähehaaval leidsid kõik – töölised, intellektuaalid, niinimetatud liberaalid –, piisavalt põhjuseid võimuerakonnaga liitumiseks. Võisin kokku joosta vana sõbraga ja ühtäkki, mu enda silme all, hakkas ta muutuma. Tundus, justkui muutuksid tema kindad käppadeks ja tema jalanõud kapjadeks. Temaga ei saanud arukalt rääkida, kuna ta ei olnud enam ratsionaalne inimolend. Tundsin sageli, et olen viimane inimene maailmas, üksi keset mingit muud liiki olendeid.”

„Ninasarvikut” on mängitud väga paljudes maailma paikades, näiteks mängis 2007. aastal Royal Court Theatre’i „Ninasarvikus” peategelast Bérenger’d Benedict Cumberbatch. Eestis on „Ninasarvikut” varem lavastatud neljal korral, esmalavastus jõudis lavale Eesti Riiklikus Nukuteatris 1989. aastal, lavastajaks Jüri Lumiste. 2021. aastal esietenduva versiooni lavastaja Sander Pukk on varem Eesti Noorsooteatris lavale toonud publikumenukad noortele ja täiskavanutele suunatud lavastused „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” ning „Apelsinitüdruk”.

(siin tekstide vahel kasutatud fotod kuuluvad Eesti Noorsooteatrile ja need pildistas Siim Vahur)