teisipäev, 14. november 2023

Otsad lahti / Unmoored (Rootsi-UK-Poola 2023) - Pöffipäevik 1.film


Linastub debüütfilmide võitslusprogrammis.
Metacritic ja Rotten Tomatoes hinnanguid veel pole, IMDB hinnang (28 inimese arvamuse põhjal) 7,7
Minu hinnang: 7,5

Režissöör: Caroline Ingvarsson (Rootsi. Pika mängufilmi debüüt)
Stsenaarium: Michele Marshall (Håkan Nesseri romaani põhjal)
Olulisemad näitlejatööd: Mirja Turestedt, Thomas W. Gabrielsson, Kris Hitchen

Sisu: Rootsi sotsiaalse närviga telesaadete autor ja -juht, kes räägib oma saadetes vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavatest naistest, on sattunud ise olukorda, kus tema abikaasat süüdistatakse ühe noore naise vägistamises. Mees on teadlane, Poola juurtega womanizer ja manipulaator, kelle naba ümber keerleb(ki) see maailm. Nad plaanivad pikemale puhkusele sõita, Poola kaudu... aga naine tahab Inglismaale, mees kusagile sooja... Poolasse jõutaksegi koos, aga seal ütlevad naise närvid juba kapitaalselt üles ning edasist on vaja juba filmist vaadata.

Film on valminud 3 riigi koostöös ning kinolinal saabki kogeda, kuidas iga riik toobki siin kaasa oma maa filmitoodangu tugevused. Ka kõik 3 keelt kõlavad selles filmis, kuigi põhiliseks vast siiski rootsi keel ning sestap kõige rohkem jäi sellest seega ikkagi rootsi filmi tunne, isegi kui tegevust jagub ka nii Poola kui Suurbritanniasse. Filmi värvigamma on sügiseselt hämarapoolne ja see on ideaalses kooskõlas filmi sisuga. See, et stsenaarium põhineb Nesseri lool, on krimikirjanduse ühe Põhjaamade armastatuima meistri oskuslik kanaliseerimine veel üks filmi suurtest trumpidest. On ju ka Eesti lugejad Nesseri raamatutega hästi kursis (näiteks Mirabilia sarjas on ilmunud mitmeid tema raamatuid, kuigi see "Winsfordi elavad ja surnud", millel linateos põhineb, veel mitte). Mõneti mitte-Nesserlik on selle loo naislähtekoht, sest vaataja jälgib just naise seisukohast ja temaga koos siinseid tegevusi.

Peaosas on rootsi näitleja Mirja Turestedt, keda oleme varem näiteks saanud näha rootslaste "Lohetätoveeringuga tüdruk"u kolmandas, ehk viimases filmis. See tema Maria on üksjagu normaalselt neurootiline, arvestades kõike, mida ta on läbi elamas. Sisemine segadus, mida/keda uskuda, mida mitte, aga ka enda elu ohjade kätte haaramine. See tekst tõesti ongi üksjagu kirjanduslik. Üheks eriliseks maiuspalaks näiteks Maria vestlus Poolas, tema mehe trofeenaisest abikaasaga. Kus põhjamaa naine lööb endale vastu rinda ning teatab, et tema on iseseisev naine ning kas teine ei tunne end lõksus olevat, kui on koduperenaisena mehe armu all... See kuidas ja milliste sõnadega see teine naine, ehk poolatar rootslanna paika paneb, on muljetavaldav, aga ka Mirja tegelase jaoks silmiavav ning võibolla isegi vaatet viimase piisana kogu filmi põhisündmustiku käivitajaks. Tekstis on veel küllaga keerdkäike ning huvitavaid ühelauselisi teravusi. Ja ehkki põhiline on siin see draama, mis on tekitatud nende inimeste vahele ning ka inimeste sisse, sest me näeme näitlejate nägudest ja tegevustest nende tüüpide siseilma ja võitluseid või frustratsioone, aga lisaks on päris arvestatav krimipõnevuse tasand veel kõige juures. Mõnes kohas isegi trillerlikuks muutudes.

Naisvaatajaid, nagu ka peategelast kindlasti võlub Kris Hitchen'i (meiegi kinodes jooksnud Ken Loach'i "Sorry we missed you" peategelast, ehk pereisa mänginud rollist vast kõige tuttavam siiani) leskmehest ja üksikhooldajast tegelaskuju (selle liini lõpuni arendamise jaoks tahaks ehk filmile kunagi järge ka... ehkki siin see poolelijätt on veelgi üks naise "oma elu ohjadehaaramise" nüanss juurde tervikule, seega igati õigustatud). Aga just näitlejatööna teeb (vaimustavalt) vastiku karakterrolli Thomas W. Gabrielsson (oli mh. väga väikses rollis ka tänavuse PÖFFi siiani lemmikfilmis, ehk jaanuaris ka tavalevisse jõudvas "Tõotatud maa/Promised land"), kes kas on vägistaja või mitte, aga igatahes manipulaator ning psühhoterrorist on mees kindlasti. Film toimib ka just manipulatsioonide tuvastamise näitlikustatud õppetunnina, mis mitte ei moraliseeri vibutava sõrmega, vaid aitab vast tundlaid tööle seada ning seeläbi märgata paremini sellist paarisuhte anomaaliat end ümbritsevast. Sest 1 sõnum filmi ridade vahel on ka see, et kui lased turvaliseski suhtes sellise tähelepanu puhkama, võib järsku leidagi end olukorrast, milles ka siinse filmi peategelane sipleb.

Soovitan!

reede, 15. september 2023

SUVETEATER 2023 - parimate kokkuvõte


Järgnev tekst ilmus lühendatult, parandatult ja ületoimetatud versioonis Eesti Päevalehes, koos mitmete teiste suveteatrit kokkuvõtvate inimeste arvamustega. Kes soovib "laiemat pilti" kui vaid siinset ühe-mehe-žürii-arvamust, see leiab selle Päevalehe tervikteksti siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120227590/ulevaade-kotka-teest-aaremaani-millised-olid-teatrisuve-suurimad-onnestumised

Minu esialgne tekst + parimate edetabelid järgnevalt -

Eelmise aasta suveteatri hooaeg oli sedavõrd tasemel, tuues vaatajate ette sellised suured elamused, nagu näiteks ADA, Ukuaru ja Kolm musketäri (näiteks neidki kõiki kolme mängiti ka tänavu suvel). Üle-eelmise aasta suve Petserimaa igatsus, Serafima+Bogdan ja Sitsi Silentiumgi istusid veel värskelt mälus, seega ei pane ju imestama, et ootused ja janu samaväärsete järele oli ka käesoleval suvel. Paraku aastad pole vennad ning näiteks kõik need mainitud 6 lavastust (aga tegelikult veel mõned), oleksid kogu tänase suveteatrimenüüle teinud 1:0. Kas see tähendab, et oli täiesti kesine teatrisuvi? Seda ka päris nii väita ei saa, sest häid elamusi oli nende nähtud 49 lavastuse etenduste seas piisavalt palju ning totaalseid ebaõnnestumisi ei meenu ainsatki (tõsi, lahkusin Tallinna Linnateatri „Sünnipäevapidu“ vaheajal, ent seda mitte niivõrd tegijate, ehk lavastuse enda pärast, lihtsalt tagareast ei saanud lavaga kontakti ning selle sisu ka juba niigi tuttav ning midagi uut nagu vähemalt 1.vaatuse põhjal ka ei tajunud. Samas nö. „keskpärast“ teatrit oli küllaga, millele tagasi mõeldes ajast ja piletirahast kahju otseselt polegi, aga ei saa ka öelda, et oleks kahju, kui need nägemata-kogemata oleks jäänud.

Linnulennul üle suveteatri, toon siin kronoloogiliselt ära suurimad elamused, mis kõik siiski midagi keskmisest enamat andsid nende 3 suvekuu jooksul ning paari sõnaga selgituseks juurde ka, mis täpsemalt (ma ei erista suvelavastusi, vaid arvestan kõiki suvekuudel mängitud-nähtud teatrit). Lisaks leiab allpool terve TOP20 parimatest ka elamuse suuruse/sügavuse/mõjuvuse edetabelina ning igasuguseid seekordse suveteatri parimate tippude tabeleid veel, näiteks näitleja-, lavastaja-, kunstnikutööd jne.

Kohe 1.juunil andis avapaugu minu jaoks hooajale Vene Teater„Mavka. Metsalaul“. Fantaasiarikas muinasjutulavastus loodusest, samas kui Vabaõhumuuseumi metsik loodus ka taustaks. Ukraina suure poeedi sulest ning kostüümikunstniku erilise loomingu ning tsirkusenoorte kaasabil sai sellest tõesti elamuslik start kogu suvele! Tatjana Jegoruškina õela ämmamammana ühtviisi võlus ja tekitas viha ta tegelase vastu.

4.juuni viis Viljandis Kondase Keskusesse, kus Adeele Jaago oli oma kahele meesnäitlejale pannud meie naisluuletajate luuletused suhu ("Naiste tuum, meeste kuub") ning loonud pea ei millestki nii palju! Luuleleiud ja lavastuslikud tantsud esitajate-tegelaste vahel oleksid väärinud palju rohkemaid mängukordi ja suuremat publikut.

11.juuni viis Tartu Uude Anatoomikumi, kus Teater Nuutrumi Ionesco „Õppetund“ mõjus ühtviisi naljakalt ja hirmsalt. Meie ülikoolilinna justkui kirjutatud. Võiks kõnetada eriti nii üliõpilasi, koolilaste vanemaid kui ka õppejõude. Karol Kuntsel oli ühes stseenis nii võimas, et anatoomikumi lauad värisesid!

Eesti Draamateatris töötavad giidid Helena Lotman ja Henrik Kalmet viisid vanalinna ja ühe suhte ekskursioonile 14.juunil. Ligemale 9000 sammu 3 tunniga ning mitmete põnevate vahejuhtumitega. Mäng suhte sünni piirimail. Täpsemalt siit: https://www.instagram.com/danzumees/

Tallinna lavakoolinoored ja teater Ekspeditsioon korraldasid ühe minifestivali „Pidu võõras korteris“ ning selle peo raames toimus ka „Ukraina avastamine“, mis oli teekond läbi selle riigi suurte ja tähtsate inimeste. Aga eriti võlus lisaks veel kogu kursuse multitalentsus, sh. laulud ja eriti-eriti tantsud!

Eisma sadama paadikuuris pani teater Nuutrum erinevad ajalõigud ristuma kohaspetsiifilises ning pisut müstikassegi kalduvas, ehkki lõpuks siiski kõigele seletuslikkuse andev „Naisteranna needus“, milles särasid 3 eri vanuses naisnäitlejat, eesotsas „100-aastase Ülle Lichtfeldtiga“.

Esimene minu kogu suve 3st suurimast teatrielamusest saabus 1.juulil, kui Eestimaa ääremaal Müüdud Naer mängis Urmas Lennuki autorilavastust „Ääremaal“. Südantliigutavalt kurb, aga ka väga eriline, sest üheks 3st tegelasest oli haigur… Agur Seimi esituses. Marika Barabanštšikova tegi siin ühe 3st parimast suve naispeaosast!

5.juuli sai sõita rongiga Tapale, et näha-kogeda Eesti Noorsooteatri Tammsaare erinevatest teostest huvitavalt üheks tervikuks lavastatud „Hingest ja südamest“. Kes siis ei armastaks armastusest suveteatrit?!

Aga sama võib öelda ju suviste krimi ja põnevuslugude kohta. Suve vingeim põnevik kahtlemata elas oma surmasid läbi Viinistu katlamajja seatud kahtlasel sõdurisaarel Vahur Kelleri stiilselt ilu ja hirmu segavas Agatha Christie „Ja ei jäänud teda ka“ 9.juulil.

Parimaid tänavusi Eesti uusi dramaturgiaid elustati Sauaugu teatritalus, kus Priit Põldma tõi lavale enda kirjutatud ja tekstiliselt vaimustavalt ning südantlõhestavalt komponeeritud „Kotka tee taeva all“. Mul on küll 19.juulil nähtud-kogetud etenduse lavastusele endale mitmeidki etteheiteid, aga suurepärasest näidendist ning selle sisukusest piisab, et seda siin esile tuua. Grete Jürgenson näitas ka, et kunagine Teatriliidu nominatsioon ei olnud talle niisama antud, vaid sellest püssist kuuleme veel palju pauke.

Selle suve suur pereteater oli TEMUFI alt Viljandis Kaili Viidase lavastatud Krüss-i klassika „Suur Boy ja väike Boy“. 21.juuli nähtud etendus oli vahva, naljakas, üksjagu südamlik ka. Tore igas mõttes ja detailis. Eriti kõik need keelemängud ning kahele kaldale ehitatud lavadel, sillal ja vees mängudega. Suveteater mis tõesti SUVEteater!

Saaremaa kahest lavastusest oli mõneti isegi üllatuslikult just lavastuslikult palju õnnestnum Aarne Mägi autorilavastus „Külm supp“…ühe perekonna kokkutulekust jaanipäeval, aga mis esietendus hoopis 27.juulil. Jagasin EPLis oma lemmikut ja lihtsat (suvesupi) okroška-retsepti ka....

500 aastat kulges Villike Teatritalus 29.juulil, mil Eesti oma Metuusala eluga sai tutvuda Liivi sõjast tänapäevani välja. Mäng sees ja väljas ning vaimud olid kohal Mihkel Kohava lavastuses. Minu teatrisuve 30.külastus.

Teine minu selle suve 3st lemmikust ilmutas end 10.augustil ühe Lääne-Virumaa piisonilauda teisel korrusel. Materjaliks Martin McDonaghi„Üksildane lääs“ ning harrastusteatritegijate tipud näitasid, et kui nad tahavad, võivad nad ka profiteatritest vingemini teha! Kahe venna vastikud mängud olid nii mõjuvad, et seal ümber ei pidanud nii mõnigi tegelane vastu.

Öeldagu, mis tahetakse, aga Eesti Draamateatri ja Kerti Moppeli „Onu Bella tähestiku“ 1.vaatus oli vähemalt 12.augustil igati vinge!

Aga veelgi vingem oli üks kvartett, kes mööda Juhan Jaiki tegid Ekspeditsioon’i… või oli see nüüd ikkagi „Reis metsa lõppu“. Kõik 4 teejuhti vapustavad, aga eriti Jörgen Liik ja Marika Vaarik!

Otto Wilhelm Masingut tead? Aga tead Sa milline ta välja nägi? No kui vastasid „Jah“, siis pidid sa ka nägema Jaune Kimmeli lavastust "OttÕ" Viru-Nigulas, sest tegelikult ei ole mehest teadaolevalt ühtki joonistustki (mingist muust pildist rääkimata)! Aga õnneks tõi ta õ-tähe meile ning lavastuses oli üks parimaid harrastusnäitlejate kasutamisi lavastuslikult. 20.augustil tekkis selline Viimse Reliikvia mõõtu mäsu, aga lisaks kirjatarkuse tagaajamisele, sakste ja matside vastasseisule, oli seal ka armastust.

Jaan Tätte „Meeletu“ kandsin esialgu oma suveteatri kavast maha, sest on ju väga hea Tallinna Linnateatri lavastus ning lisaks ka filmiversioon (korduvalt) nähtud. Õnneks siiski otsustasin viimasel hetkel, mil veel pileteid oli saada, selle suve teistkordse tee Saueaugule autorataste alla võtta, sest sellest sai kolmas minu kolmest lemmikelamusest tänavustes suveteatrites. Pääru Oja tegi seal täiesti fenomenaalselt hea rolli. Ausa, eheda ja mitmeski mõttes lõpunimineva!

Suve viimane 4-tärni tükk tegi ilusti ringi tagasi Vene Teatrisse ning see ongi juba uue hooaja avalavastus, olgugi, et esietendus oli 25.augustil. „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“ on küll Brecht, aga oi kui kõnekas ka meie maailmanurgas. Seda nii kunagise nõukaja kui ka võib arvata, et meie praeguseaja idanaabruses toimuva valguses.

Enda jaoks olulisematest (ehk kahjutorkena südamesse) jäid 2023 teatrisuve uuslavastustest nägemata vaid 4 lavastust - ProTheMus "Üle linna: Ülejõe", JW Sibul'a projektiteater "Hulkur Rasmus", Areena "Kõik roosid" ja Teatribuss'i "Lärmisepa tänava Lota".

Kuid siin siis veelgi täpsemalt. Ehkki eks see tabelisse liiga konkreetsesse järjekorda seadmine on ju ikka seotud hetkeemotsioonide teravusega, siis mõne aja möödudes võib see täpsem järjestus ka (pisut) muutuda... aga suures plaanis parimad saavad ikkagi ära mainitud ja see on ju peamine!


SUVETEATER 2023 SUURIMATE TEATRIELAMUSTE TOP20 (nähtud 49st)

(eraldi napilt joonealustest...ja neid on mitu...tahaks ära märkida ka Ohtu Mõisas 1Teater "Majakavahi tüdrukud"... meeldis ju seegi, aga just sellepärast tahaks spetsiaalselt esile tuua, et kui hästi just Ohtu mõisa osatakse õiget materjali alati valida. See on omamoodi fenomen!)

20. Õppetund - Teater Nuutrum
19. OttÕ - Viru-Nigula teatriprojekt
18. Karateka ja salasamurai - R.A.A.A.M.
17. Mavka. Metsalaul - Vene Teater
16. Naiste tuum, meeste kuub - Kondase Keskuse teatriprojekt
15. Külm supp - Kuressaare Teater
14. Onu Bella tähestik - Eesti Draamateater
13. Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus - Vene Teater
12. Sammud - Eesti Draamateater
11. Kotka tee taeva all - Saueaugu Teatritalu

10. Metuusala - Villike Teatritalu
9. Naisteranna needus - Teater Nuutrum
8. Ukraine avastamine - Tallinna lavakool/Ekspeditsioon
7. Reis metsa lõppu - Ekspeditsioon
6. Suur Boy ja väike Boy - TEMUFI
5. Ja ei jäänud teda ka - Kellerteater
4. Hingest ja südamest - Eesti Noorsooteater

3. Meeletu - Saueaugu Teatritalu
2. Ääremaal - Müüdud Naer
1. Üksildane lääs - KaRakTer/Tegelt kah


PARIM LAVASTAJATÖÖ

10. Jaanus Nuutre - Naisteranna needus
9. Urmas Lennuk - Ääremaal
8. Adeele Jaago - Naiste tuum, meeste kuub
7. Ain Saviauk - Üksildane lääs
6. Kaili Viidas - Suur Boy ja väike Boy
5. Jaune Kimmel - OttÕ
4. Mihkel Kohava - Metuusala
3. Vahur Keller - Ja ei jäänud teda ka
2. Margus Kasterpalu - Meeletu
1. Mirko Rajas - Hingest ja südamest

Kogu see Tapa vanas raudteejaamas toimunu on järelmaitsena nagu "unenägu"... või sai tõesti käidud rongiga Tammsaare-ajastus?! Igatahes tuli selgelt kõik "hingest ja südamest"! Maagiline! "Meeletu" huvitava lahendusega algus ning kõik, mis hiljem õues toimus - vaimustavalt ehe ja mille saatel sai unustada, et üldse teatris oled - nagu olekski koos peategelasega maale kolinud. Viinistu vana katlamaja betooni sees asuval sõdurisaarel, kardinate ees ja taga... õõv ja hirm... teisalt ilu ja stiilsus... teatraalsed fookustatud detailid, nagu poomissilmus või kogu see mõjuv punkt tervele lavastusele - oli mõttetööd, aga mis peamine - õnnestunud teostus ka. Villike teatritalu sees ja ümber toimuv ajarännak oli sama maagiline kui kohtumine üle 700 aastase vana tammega peale etendust. Huvitav, et suvekuudel kogetud 49st lavastusest 11 mängiti õues, ehk ümmarguselt 1/5... aga 10st suurimast elamusest 3 oli vabaõhulavastused... ehk peaaegu 1/3... Kuigi suvi näiski tulevat esialgu selline siseteatrihooaeg, aga august õnneks tõi neid õuelavastusi ka. Ja 2, mis sellest võitsid, aga ka imehästi enda jaoks ära kasutasid oli just Viru-Nigulas "OttÕ" ja Viljandis vahva kogu-suguvõsa "Suur Boy ja väike Boy"!


PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJATÖÖ

10. Piret Laurimaa - Sorgu tuletorni saladus
9. Piret Rauk - Külm supp
8. Laine Mägi - Koidulahing
7. Riina Maidre - Kohver
6. Karin Tammaru - Merrevaade
5. Grete Jürgenson - Kotka tee taeva all
4. Ülle Lichtfeldt - Naisteranna needus
3. Maria Ehrenberg - Hingest ja südamest
2. Marika Barabanštšikova - Ääremaal
1. Marika Vaarik - Reis metsa lõppu

Väga häid naispeaosasid oli suvel võrdlemisi palju, sellepärast on siin välja toodud nimedel eriline kaal veel juures. Näiteks Anne, Lena Barbara, Doris, Helena, Triinu, Reet.. ei jäänud kaugele...
Suviselt naljakas eluline kokkusattumus, et just 3 "mammut", ehk 2 "Mari"kat ja "Mari"a veel omakorda võlusid oma mängudega sedapuhku kõige rohkem. Kuigi kui Üllel poleks olnud neid pisut minu maitsele karikatuurseid 100-aastase püstitõusmise võnkumisi, siis võiks vabalt olla ka hoopis tema siin nr.1. Riina pisarkalkvel silmad vaimusilmas tekitavad juba siinset teksti kirjutades tunde, et peaksin üldse kogu järjekorda ümber paigutama...


PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJATÖÖ

10. Tõnis Niinemets - Onu Bella tähestik
9. Taavi Tõnisson - Hingest ja südamest
8. Margus Mankin - Üksildane lääs
7. Peeter Tammearu - Dissonantsed
6. Karol Kutsel - Õppetund
5. Meelis Rämmeld - Karateka ja salasamurai
4. Agur Seim - Ääremaal
3. Jörgen Liik - Reis metsa lõppu
2. Tiit Alte - Üksildane lääs
1. Pääru Oja - Meeletu

Väga tihe rebimine 4 esimese seas, kuigi ütleks, et 2 esimest meest olidki terve teatrisuve 2 kõige paremat rolli ja seda sugupoolte või rolli suuruste kategooriaid arvestamatagi. Pääru aus ja ehe maale kolinu, kel on tava- ehk rahakokkuajamise elust saanud villand. Ja Tiit - mänguline, mürgine, vennaga koos mädanenud. Näitlejatöö tulevärk mõlemalt! Ent seda ju ka Jörgenilt ja Agurilt! Aguril muide juba KOLMAS suurepärane uus roll see aasta - peale "Preili Julie"t ja "Lilli"t! Jörgeni ja Pääru puhul võis täheldada oma rollides teatavat "lõpuni välja" minekut, mis on alati näitlejatöödes üdini vaimustav!


PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJATÖÖ

10. Liis Haab - Ja ei jäänud teda ka
9. Liia Kanemägi - Ja ei jäänud teda ka
8. Viire Valdma - Leevaku kullakaevur
7. Hilje Murel - Onu Bella tähestik
6. Ülle Kaljuste - Ja ei jäänud teda ka
5. Terje Pennie - Suur Boy ja väike Boy
4. Tatjana Jegoruškina - Mavka. Metsalaul
3. Elina Pähklimägi - Naisteranna needus
2. Katrin Pärn - Meeletu
1. Anne Türnpu - Onu Bella tähestik

Anne on pälvinud vist küll sellest suvest üleüldise vaimustuse ning seda igati õigustatult. Aga ma tõstaks esile ka Katrini kaksikrolli...millest miskipärast nautisid eriti veel karikatuursemat vanemat, oma meest kantseldavat, peategelaselt rahapressivat "tädikest"...aga see psühholoogilisem peategelase naine oli ka muidugi hea... lihtsalt see oli selline, mille peale Katrin näib olevat lausa "mihkel". Elina mitmikroll nõia ja emana samuti kahes magusalt erinevas võtmes... aga neist just see psühholoogilisemalt realistlikum ema jällegi töötas vähemalt minu maitsele enamgi, ent karikatuursem posija ju ka igati äge. Tatjana ehe "ämm", kes pole kunagi miniaga rahul, nii võimukas ka veel seejuures - vaimustav karakteri tabamine, aga samas ka näitlejameisterlik ja seda nii lastele kui täiskasvanutele mängimise võtmete mõlemas kategoorias.


PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJATÖÖ

10. Ivo Uukkivi - Onu Bella tähestik
9. Viktor Marvin - Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus
8. Ott Kartau - Väljak
7. Arvi Mägi - Külm supp
6. Ago Anderson - Ja ei jäänud teda ka
5. Andres Mähar - Kotka tee taeva all (ainult täiskasvanud tegelaste rollid)
4. Sander Roosimägi - Kotka tee taeva all
3. Meelis Rämmeld - Meeletu
2. Tõnu Oja - Meeletu
1. Rainer Elhi - Metuusala

Ei saa just öelda, et oli väga tugev meeskõrvalosade-suvi... pigem oli kevadhooaeg tugevamgi, ent mõned tipud siiski.


PARIM NOORE, ehk alla 30-aastase näitleja ROLL

10. Ken Rüütel - Leevaku kullakaevur
9. Artjom Vesselovski - Mavka. Metsalaul
8. Erika Babjak - Mavka. Metsalaul
7. Margaret Sarv - Metuusala
6. Miika Pihlak - OttÕ
5. Sander Roosimägi - Kotka tee taeva all
4. Stefan Hein - OttÕ
3. Maria Ehrenberg - Hingest ja südamest
2. Grete Jürgenson - Kotka tee taeva all
1. Rainer Elhi - Metuusala

Väga hetke-tabel, mis võib juba järgmisel hetkel tsipa muutuda. Aga mind võlus Raineri läbinisti intensiivne rollilahendus... isegi siis kui ta vaid vaimuna katuse all tegutses... rääkimata tantsivast kujust ja eriti-eriti loomulikult veel siis kui ta veel "elavata kirjas" laval tegutses. Gretel oli mitu rolli, aga just eriti see tema "Jette" oli see, mis mind täiesti relvituks tegi ning teda tõstis siia tippu. Maria üllatas kõige paremas mõttes... ja üldsegi mitte niiväga valust muserdatud Irmana, mis ju üheks selle lavastusegi krooniks, vaid just see mingi uus, sähvakas, ninatarklik pool, mida polegi temalt veel varem laval näinud ning mis andis aimu, et sellest näitlejast olemegi alles siiani vaid pinnakaabet saanud avastada. Stefan ja Sander on sellised, kellelt juba alati ootadki midagi eriti head ja sellepärast on neil raskem "üllatada", aga ometi absoluutselt iga kord saab tõdeda, et jälle kord ja üha uuesti suudavad millegagi vaimustada.


PARIM TEATRIKORÜFEEDE, ehk 60+ näitleja ROLL

10. Enn Keerd - 15 meetrit vasakule
9. Ülle Kaljuste - Ja ei jäänud teda ka
8. Terje Pennie - Suur Boy ja väike Boy
7. Anne Veesaar - Majakavahi tüdrukud
6. Laine Mägi - Koidulahing
5. Arvi Mägi - Külm supp
4. Tõnu Oja - Meeletu
3. Anne Türnpu - Onu Bella tähestik
2. Marika Vaarik - Reis metsa lõppu
1. Tiit Alte - Üksildane lääs

Kui ma päris aus olen, siis ma ei oska võrrelda Marika ja Anne töid - nii diametraalselt erinevad, erinevate stiilide, lähenemiste, mõjumisefektide ja joonistega. Täiesti võrreldamatud, aga võrratult head mõlemad. Kuid Tiidu "vastiku venna" ma ei saanud lihtsalt muudmoodi kui panna selle tabeli troonile. See (no tegelikult ka Anne ja Marika omad) oli midagi "aasta parimate klassist".


PARIM ANSAMBLIMÄNG

5. Kellerteater - Ja ei jäänud teda ka
4. Tallinna Linnateater - Seitsmemagajapäev
3. Eesti Noorte Muusikaliteater - Marcella
2. Ekspeditsioon - Reis metsa lõppu
1. Eesti Noorsooteater - Hingest ja südamest


PARIM UUS NÄITLEJA (keda varasematel aastatel, sh. suvedel :) laval rolli mängimas pole näinud)

20. Einar Susi - Meeletu
19. Kadri Voorand - Dissonantsed
18. Anete Saar - Marcella
17. Tatjana Altõnnik - Mavka. Metsalaul
16. Sille-Kadri Simer - Tough titties
15. Karl Pütsep - Kaheteistkümnes öö
14. Oskar Suurorg - Tantsuõpetaja
13. Jakob Lille - Tantsuõpetaja
12. Tõnu Kaljuste - Dissonantsed
11. Joosep Palmiste - Issanda teener
10. Ane Purgas - Sinise konna nahk ehk Vino Veritas
9. Märt Lepik - Issanda teener
8. Saara Riin Põder - Tantsuõpetaja
7. Grete Alavere - Üksildane lääs
6. Jevgeni Kravets - Mavka. Metsalaul
5. Artjom Vesselovski - Mavka. Metsalaul
4. Reet Raudsepp - Sinise konna nahk ehk Vino Veritas
3. Erika Babjak - Mavka. Metsalaul
2. Madis Šumanov - Korvpall on saatanast
1. Margus Mankin - Üksildane lääs

See nimekiri võiks siin vabalt olla ka 50 nime pikkune, sest väga mitmed olulised ja head "tiibade katsetajad" on puudu - näiteks lavastustest "Leevaku kullakaevur", "Kotka tee taeva all", "Tantsuõpetaja", "Marcella", "Suur Boy ja väike Boy", "Issanda teener", "Kaheteistkümnes öö", "Meeletu" tähendasin neid veel endale üles, aga lihtsalt kusagile tuli piir tõmmata ja praegu tõmbasin selle TOP20 juurde.


PARIM AUTORITEATER (autor ja lavastaja ühes isikus)

3. Jaune Kimmel - OttÕ
2. Aarne Mägi - Külm supp
1. Urmas Lennuk - Ääremaal

Mul on tunne, et "Onu Bella tähestik" ei olnud puhas autoriteater, sest see laenas kusagilt (ja viitamata!) liiga palju ning kuigi "Kotka tee taeva all" on üks aasta tugevamaid teatritekste, siis ei olnud see siiski lavastuslikult piisavalt tugev (mitu imelikku otsust), et siinse kolmega konkureerida.


PARIM KOMÖÖDIA (ka komöödia sugemetega)

5. Reis metsa lõppu - Ekspeditsioon
4. Üksildane lääs - KaRakTer/Tegelt kah
3. Onu Bella tähestik - Eesti Draamateater
2. Külm supp - Kuressaare Teater
1. Suur Boy ja väike Boy - TEMUFI

Naerda sai suvel teatris palju ja tihti ka lavastustes, mis polnud üldsegi komöödiad, vaid lihtsalt tekstis või lavastustes oli leitud need kohad üles ning sobivalt võimendatud ja esile toodud. 


PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

10. Karmo Mende - Majakavahi tüdrukud
9. Jana Wolke - Naisteranna needus
8. Oleg Golovko - Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus
7. Ketlin Kütt - Kolmekesi kahevahel
6. Triinu Pungits - Ääremaal
5. Britt Urbla Keller - Ja ei jäänud teda ka
6. Rosita Raud - Hingest ja südamest
3. Mihail Khramenko - Mavka. Metsalaul
2. Neoon Must - Merrevaade
1. Karmo Mende/Yana Khanikova - Suur Boy ja väike Boy

Suur Boy ja väike Boy kogu ehitatud lavastik (mõlemal kaldal), aga lisaks detailide rohkus ka muidu, millest nii mõnigi integreeritud lavastusse. Merrevaate üsna eriskummaline panoraamlik kangas taustaks kaarega ja liivakasti lava... ning Mavka erinevad ideed, mis on lavastuse pärisosaks (seal olid ka mõned imelikud otsused, aga head kaalusid need õnneks üle).


PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

5. Inga Tammik - Kaheteistkümnes öö
4. Rebecca Christal Õunap - Marcella
3. Neoon Must - Merrevaade
2. Britt Urbla Keller - Ja ei jäänud teda ka
1. Valentina Zachinyaeva - Mavka. Metsalaul

Ägedad muinasjututegelaste kostüümid Mavkas... iseäranis see 3 meetrine "puu"-tegelane, aga tegelikult kõik fantaasiarikkad saaga-tegelased. Agatha Christie's jällegi stiilsed, peamiselt mustad... ja see avatud seljaga Liis Haab'i ning tegelikult mitmed muud vaimustavalt ilusad kostüümid andsid sellele põnevik-krimkale kostüümidraama mõõtme. Neoon Musta fantaasia...eriti kui need "elukad" nii ilusad said! Marcella kostüümide rohkus, kus mitmes näha ka originaalseid ideid. Inga Tammiku puhas ajastu ilu Shakespeare-is ning seda veel harrastusteatris ei oleks osanud oodata!


PARIM GRIMM/SOENGUD

5. TEMUFI/Merle Liinsoo - Suur Boy ja väike Boy
4. Eesti Noorte Muusikaliteater/Karoliina Lepik/Eliise Reimaa - Marcella
3. Eesti Draamateatri grimmituba - Onu Bella tähestik
2. Kellerteater/Evelin Sulg - Ja ei jäänud teda ka
1. Endla grimmituba - Merrevaade

Olgu lisatud, et kui oleks ainult soengud-parukad, siis oleks siin tipus Vene Teatri "Mavka".


PARIM VALGUSKUNSTNIK

5. Margus Vaigur - Merrevaade
4. Rene Topolev - Ja ei jäänud teda ka
3. Ivar Piterskihh - Hingest ja südamest
2. Andres Raja - Naisteranna needus
1. Robin Täpp - Üksildane lääs

Robinil see "veekogu" - valguse ja suitsu segune - mis ju ka tugev lavastuslik ning sisuga seotud komponent... aga ka muidu "mitte-teatrilavale" loodud valgus. Kuigi tegelikult kõik 5 esile tõstetud valguskunstnikku vääriks ühes või teises mõttes olla selle teatrisuve parimad.


PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

3. Saša Pepeljajev - Luikede järv
2. Rommi Ruttas - Onu Bella tähestik
1. Kaarel Orumägi/Karl Vilks - Marcella


PARIM HELILOOJA (ORIGINAAL)

5. Martin Aulis - Suur Boy ja väike Boy
4. Kenn-Eerik Kannike - Luikede järv (originaalosa)
3. Kirill Havanski - Metuusala
2. Peeter Rebane - Mavka. Metsalaul
1. Kaarel Orumägi - Marcella


PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS

5. Siim Rohtväli - Merrevaade (muusikaline kujundus)
4. Sireli Salum - Marcella (muusikajuht)
3. Arbo Maran - Sünnipäevapidu (helikujundus)
2. Riina Roose - Seitsmemagajapäev (muusikajuht)
1. Tõnu Kaljuste - Dissonantsed (dirigent ja muusikajuht)


PARIM TEATRIS KUULDUD EESTIKEELNE LAUL (VAREM POLE KUSAGIL KUULNUD)

9. Trummeldamisega avalaul - Suur Boy ja väike Boy
8. Itk/eleegia - Hingest ja südamest
7. Vist ongi nii - Marcella
6. Surma eleegia - Metuusala
5. Ootama sind jään - Marcella
4. Mind ei olnud siis, kuid olen nüüd - Marcella
3. Ra-ta-ta - Marcella
2. Maailm pöörleb Su ümber - Marcella
1. A Sa arvad, et see on finaal vä? - Reis metsa lõppu

Pole väga mõtet järjekorrale tähelepanu pöörata, see on vastavalt tujule pidevalt muutumises... aga Jörgen Liik'i esitatud eesti erinevate tuttavate laulude muusikaga popurriilikult kokku köidetud üheks mammutlauluks - ei teagi kui palju kõik see oli juba dramaturgia osa, aga lõi ikka niimoodi pahviks! Ja Marcella laulud peaks siia tabelisse praktiliselt kõik ära mahutama!


PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMISSEADED/LAVAVÕITLUS (draama/muusikalavastuses)

5. Karmi Pikkma - Naiste tuum, meeste kuub
4. Märt Agu - Onu Bella tähestik
3. Marie Loviise Mänd - Marcella
2. Olga Privis - Mavka. Metsalaul
1. Eve Mutso - Ukraina avastamine

Eve Mutso liikumine sellele lavastusele, kus suudetakse isegi gravitsatsioonivastast illusiooni tekitada - täiesti vapustav!!! Ja tegelikult ju kogu tehnikate ja tantsude ning isegi karakteriseeringu-liikumiste seades Olgal Mavkas - VAU! Rääkimata Marie Loviise poptantsude pillerkaarest Marcellale... Siinse 5 parima sekka mahub kogu kevadhooajast ainult Jõela "Plekktrumm"i liikumine ja ongi mitte ainult suve, vaid kogu senise teatriaasta parimad draamade ja muusikalavastuste koreograafiad koos!


MEELDEJÄÄVAIM/MÕJUVAIM TANTSIJA/LIIKUJA (draama/muusikalavastuses)

5. Laura Nõlvak + Taavi Tõnisson - Hingest ja südamest
4. Henrik Kalmet - Sammud
3. Mihkel Kuusk + Kristian Põldma - Naiste tuum, meeste kuub
2. Alexandr Domowoy - Mavka. Metsalaul
1. Tallinna lavakooli 31.lend/Ekspeditsioon - Ukraina avastamine

Lavakanoored - VA-PUS-TAV!!! Tegelikult peaks siin listil olema ka Marcella noori ridamisi, aga neid eristada käis mul üle jõu ja sedasi oleks ehk kellelegi sealt liiga teinud (vabandan!)


MEELDEJÄÄVAIMAD MUUSIKUD TEATRILAVAL

5. Kirsika Vildersen - OttÕ
4. Karl Birnbaum - Giidituur
3. Tallinna lavakooli 31.lend/Ekspeditsioon - Ukraina avastamine
2. "Onu Bella"-bänd(Ahto Abner, Marvin Mitt, Indrek Mällo, Kristjan-Robert Rebane) - Onu Bella tähestik
1. Tallinna Kammerorkester - Dissonantsed

Dissonantsed teatrielamusena tervikuna nii suuresti ei vaimustanudki, aga Peeter Tammearu, kogu dramaturgiline idee ja mõte ning eriti-eriti just muusika selles küll.


ERILISEM LAULEV NÄITLEJA või NÄITLEV LAULJA TEATRILAVAL (arvestades ka näitlemist)

5. Hele Kõrve+Andero Ermel+Liis Remmel+Sandra Uusberg+Maiken Pius+Kaspar Velberg+Jan Ehrenberg - Seitsmemagajapäev
4. Anastassia Tsubina - Mavka. Metsalaul
3. Mihkel Kuusk - Naiste tuum, meeste kuub
2. Tallinna teatrikooli 31.lend - Ukraina avastamine
1. Kaidi Soosaar - Koidulahing

Siin pole järjekorral tähtsust.


PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

5. Aarne Mägi - Külm supp
4. Eero Epner - Kohver
3. Jan Kaus + trupp - Metuusala
2. Priit Põldma - Kotka tee taeva all
1. Urmas Lennuk - Ääremaal

Kuigi ma käin esimese 2 osas pidevalt edasi-tagasi, kumb neist ikkagi parem on...omamoodi võrreldamatud. Aga kõik 4 esimest (just tekstina) vähem või rohkem tungisid kusagile hinge sügavamatesse soppidesse.


PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA ESMAKORDSELT EESTI LAVAL

3. Tom Stoppard - Dissonantsed
2. Eugene Ionesco - Õppetund
1. Bertold Brecht - Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus


PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

5. Ott Kilusk - 15 meetrit vasakule (Antti Tuuri)
4. Adeele Jaago - Naiste tuum, meeste kuub (erinevad Eesti naisluuletajad)
3. Eero Epner - Reis metsa lõppu (Juhan Jaik)
2. Mirko Rajas + Helena Läks - Hingest ja südamest (A.H. Tammsaare)
1. Ott Kilusk - Suur Boy ja väike Boy (James Krüss)


PARIM KORDUVLAVASTUSE ALUSMATERJAL (mis uuslavastusena hästi mõjule pääses)

3. Jaan Tätte - Meeletu (lav.Margus Kasterpalu)
2. Agatha Christie - Ja ei jäänud teda ka (lav.Vahur Keller)
1. Martin McDonagh - Üksildane lääs (lav.Ain Saviauk)


30 MEELDEJÄÄVAIMAT STEENI/JUHTUMIT/ÜTLUST/LAVASTAJA-NÄITLEJA-KUNSTNIKUTRIKKI SELLEST SUVEST:

30. Reis metsa lõppu - Jörgen Liik ütleb, et temast sünnib "uus liik"
29. Mavka. Metsalaul - Alexandr Domowoy tule-elemendi saltod
28. Onu Bella tähestik - Anne Türnpu "Toivo" - nagu Imbi ja Ärni Kivirähki Rehepapis - alati õigel ajal õiges kohas…. Ja Anne Bella ema muidugi ka ja kõik teised tema kõrvaltegelased
27. Väljak - Ott Kartau tegelase jutustus, kuidas ta sõber palus tuua tükike Pariisi, Prahat või Istanbuli kohvikuga Paidesse… Et siis kunagi kui hästi läheb, siis vast ka Paidet viia tagasi nendesse kohtadesse. Otil kas läksid silmad veekalkvele või ta mängis nii ehedalt, et nagu oleks läinud- mõlemat pidi teeb näitlejale au.
26. Meeletu - Pääru Oja tegelane tantsimas ümber lõkke oma naisele, endal kardin peale tõmmatud
25. Figura Suprema - üks viimaseid Hilma af Klinti maale, kus liigub geomeetrilise abstraktse maali pilt mööda seina edasi ja samaga ka kogu tantsijaskond - külmavärinad tulid ilust
24. Mavka. Metsalaul - Sergei Furmanjuki tegelane liigub 1,5m kõrgustel puupakkjalgadel - efektne kostüümikunst üldse lavastusel
23. Koidulahing - Gerda Kordemetsa kasutatud ja seega esile toodud vanad sõnad ja nende tähendused
22. Metuusala - jääb lahtiseks, kas Meelis armastas Mari? Kuigi mina arvan küll, et armastas- ta lihtsalt ei saanud seda suhet lubada… samas ta ju teadis, et tüdruk kohe tiisikusse sureb, ehk oleks ju võinud nii kauakski tüdrukule rõõmu valmistada
21. Sammud - vestlus Paldiski rongi piletööriga läbi rongiakna
20. Suur Boy ja Väike Boy - Abieluettepanek - seda kogeda oli tõesti pisarad ja naer käsikäes :)
19. Sammud - "Eesti linnad" on kõik omastavas käändes, peale Tallinna, mis oli kunagi ka..
18. Ääremaal - Marika Barabanštšikova püüdmas linnusulgi oma kleidisülle hämarsinises valguses
17. Issanda teener - Kooliteater Liblikapüüdja bänd - hoogsad ja lahedad vanad laulud: Joosep Palmiste, Märt Lepik, Elar Kütt, Indrek Virks. Ka kogu publik aplodeeris aplalt igale laulule!
16. Metuusala - see mõte, miks "head" lahkuvad siit ilmast liiga vara ja mitte "pahad" inimesed - sest "pahad" on surma sugulased ja nende kallale surm ei kipu
15. Reis metsa lõppu - Marika Vaariku monoloog- ta räägib, aga ei saagi aru, et mida, saab aru, et see on poeetiline…aga just see esitamine ja kuidas Marika ise läheb selle sisse ja tõmbab endast selle välja- VAU
14. Onu Bella tähestik - "Ma võtsin viina" video filmine. Ja kui Heli Vahing ei ole nõus paljaks võtma, siis suka võtab jalast hoopis "kaameramees" Ivo Uukkivi
13. Ja ei jäänud teda ka - ehe õõv, mis tõstab kuklakarvad, kui küünlavalguses peale püssipauku selgub, et kolonel on surnud ja tal on punast midagi peal... rääkimata poomissilmusest ja vapustavast finaalist
12. Meeletu - alguse näiline publiku kaasamine ja näiteks pastaka andmine, mida hiljem Pääru tegelane samalt kaasnäitlejalt küsib, aga tollel enam pole
11. Hingest ja südamest - 2.vaatuse alguse Rudolf ja Irma
10. Naiste tuum, meeste kuub - Underi "Kontvõõras" ja pikajuukselised mehed kõndimas ning oma juukseid harjamas, ise kehastades samaga pisut nagu pahaendelist "mure"
9. Ääremaal - niiiii kurb finaal, nagu tõesti Ääremaal polegi mingit lootust ega lohutust…loodus võtab üle.
8. Sammud - "peale suudlust"
7. Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus - Spiooni lõigu vanemate paranoia ja see kuivõrd tundmatuks oli muudetud Viktor Marvin
6. 15 meetrit vasakule - Rönkkö-kolmikud
5. Koidulahing - Finaali "Eesti muld ja eesti süda" Kaidi Soosaare esituses - võimas punkt lavastusele.
4. Kohver - Priit Loog'i vestlus Steffi "vanaema" Pähniga - Siberi ja Saaremaa lähedusest ja kaugusest ja mis nendesse kohtadesse mineku vahe on
3. Ukraina avastamine - kõik tantsud(!!!!!) ja laulud ja pillimängud!
2. Metuusala - mitte eraldi eesmärgina, aga just sellepärast see näitlikustamine, et inimene kahetseb alati seda, mida ta tegemata jätab - Meelis ei teinud Joosepile ust lahti. Ta ei lasknud Maril ennast armastada...
1. Reis metsa lõppu - Jörgen Liik "A sa arvad, et see on finaal vä?"

(ülal on Evelin Sammel'i tehtud foto 2023.aasta suurimast suveteatrielamusest - Teatrid KaRakTer ja Tegelt kah ning lavastaja Ain Saviauk ning tema trupi Martin MacDonagh'i "Üksildane lääs" ühest stseenist. Mängiti täpselt Põlula piisonifarmi piisonilauda lae kohal, ägedalt vanaaegse ja metsiku lääneliku (irooniline, et see ju tegelikult asub küll Lääne-Virumaal, ent meie riigis siiski rohkem ida-poolel) atmosfääriga salooni, teisele korrusele seatud mängukohas!)

Varumehed - Eesti Draamateater + Soome Rahvusteater

 
Arvustus ilmus instagrammis 16.05.2023 ja on kirjutatud Suomen Kansallisteatteris, ehk Soome Rahvusteatris nähtud-kogetud esietendusel tekkinud mõtete põhjal.

Suomen Kansallisteatteri ja meie oma Draamateater ühendasid jõud lava peal ja lava taga ning sellest sündis üks ütlemata meelelahutuslik (ent kuna tegemist on elulugudega, siis kahtlemata ka sügavamate-tõsisemate liinidega) dramöödia, kus paotatakse ust ühe subkultuuriga seotud elulistele iseärasustele.

Või kas Soome ja Eesti vahel töö tõttu pendeldajaid võib üldse nimetadagi “subkultuuriks”? Mingis mõttes kindlasti, kuigi see mille “sub” see on, see ongi ju elu ise…Ja kui päris täpne olla, siis ega see lavastus polegi ainult “pendeldajatest”, vaid ka inimestest, kes ongi oma uue, püsivama kodumaa Soomest leidnud. Ning kui see on juba Soomes elavatest/töötavatest eestlastest, siis ju ka nende lähedastest ning otse loomulikult ka nendega kokku puutuvatest soomlastest ning õige pisut ka just viimaste (varjatud ja varajamata) suhtumistest.

Kuna enda nahal see (läbi ema abielu soomlasega nõuka-ajal ja seal 8 aastat elades nii keskkooli kui ühe ülikooli lõpetamine) ka üle elatud, siis kinnitan, kõik selles lavaloos kajastuvad tunnetuslikud, ehk sügavamad kihid on vägagi ehedad! Isegi need, mis hämmastavad, naerma ajavad või on muidu keskmistest Soomest teadjate eest ikkagi kusagil sügavamal peidus. 

Esiti isegi üllatas, kuidas Andra Teede läbi intervjuude (kus ju inimesed eelkõige jutustavad enda kogemusi ja seisukohti) oma terviklikuks näidendiks kirjutatuga niivõrd sügavale tuumani ning just hämmastavalt tabava tunnetusliku kihini jõuab ning toob asju vägagi sügavalt pinna alt esile, mida lihtsalt pole võimalik teada, kui endal pole olnud vastavat kogemust…ent siis kusagilt paljastus, et lisaks kogu mammuttööle, mida autor on inimestelt lugusid kogudes teinud (ja neid siis üldistuste läbi üheks suuremaks-läbivamaks kui ka sinna sisse pikitud väga konkreetsete üksikute elulugude vaimustavalt osavalt põimikuks kudunud), on tal siiski ka iseendal Soomes elamise kogemus olemas. Eriti peenelt mõjus esikapubliku peal tekstis see, et jah, suurem osa huumorist on siin universaalne, ent ometigi leidus ka kohti, mis selgelt kõditas eestlaste naerulihaseid rohkem ja siis jälle just soomlaste omi (huvitav, kas see Eestis mängides ka tunda on? Kusjuures tegemist on sedavõrd hea lavaloo ja lavastusega, et võib täitsa veelgi kord, ehk koos Eesti publikuga vaadata).

Siin on sedavõrd mitmeid elulugusid ja kuigi need on (eestlaste vaatenurgast) seotud sama teemaga, ehk "eestlasena Soomes elamisega", on need samas väga erinevad. Erinevate lähtekohtade ja suhtumistega. Ja samuti on soomlaseid vägagi erinevate suhtumistega seal elavate-töötavate eestlaste suhtes ning seegi on siin ilusti sees olemas. See teemasiseste lugude rikkalikkus omamoodi ka avab võimalikult avara panoraami (kuigi kindlasti on veelgi lõpmata palju detaile, sest ühegi sisse/väljarännanu elu loomulikult ei saagi kattuda 1:1-le kellegi teise omaga, aga see teatav põhiline tunnetus oma paljude varjunditega igatahes välja koorub).

Sellepärast ei hakka enda eluga hetkel siin kõrvutamagi, sest muidu saab veel internet enne täis, kui oma looga lõpule jõuan... 

Ehk siin puhtalt kogetud “Varumehed/Varamiehet” lavastusest:

Läbivalt liigub lugu koos ühe eestlasega seonduvalt (Taavi Teplenkov), kes on kõrgeltharitud, nö.intellektuaal, aga jääb töötuks ning satub sellesse nõiaringi, et ei leiagi endale kuidagi uut tööd. Rahahädas otsib üles kõik vanad kontaktid, kellest üks Rivo (Tiit Sukk) pakub talle võimalust liituda Soomes nö."iga-töö-peale-mihklite-tiimiga". Mõeldud-tehtud ning ühel päeval mees Soome laevaga tööle sõidabki. See on tõesti vaid esimese 5minuti lähtekoht, sest siit alles sekeldused alguse saavad (kogu etendus kestabki vaid 1,5h, ehk maru kiire ja sähvakas ning ei hakka ühelgi hetkel lohisema, aga samas mõjus ikkagi täpselt õige pikkusega, et ei muutuks ei heietavaks, ega pole ka liiga väheldane), sest ega see uues riigis ning täiesti uuel tööala sisse elamine pole ju meelakkumine, eriti veel kui oledki rohkem kontoritööga harjunud ja Eestisse “koju” jääb maha ka elukaaslane. Kohe prauhti hakkavad kultuurilised eripärad end ilmutama ja siis veel keelte sarnasustest/erinevusest tulenevad üllatused. Samas on lavastaja Aino Kivi suutnud nii ideaalselt teha sisselõiked veel nende mainitud erinevate, keskse loo väliste inimeste jutustavate lugudega (millest saab osa pikemate videolõkude kaudu + peategelase videokõned koju naisele) ning mis täidavad lava niivõrd endasse imavalt, et ei panegi samaga seda aega ära kasutavaid lava ümberseadjaid tähele.

Nii mitmeski kohas sai aduda, et autor mängib kirjanduslike võtetega, mis vaid tõstab teksti mahlakust ja seeläbi väärtust veelgi. Oma olemuselt on see ju tegelikult selline “rahvatükk”, mis läheb ladusalt peale massidele, aga just see tabavus oma sisemiste tunnetuslike sügavuste ning (tegelikult ju paljudele ka raamatutelugejatele meeldivate) elulugudega ei lase seda ka väga tavaliseks meelelahutuseks tembeldada (mul tekkis assotsiatsioon näiteks Sofi Oksaneni “Stalini lehmad” raamatuga, kus ka otsapidi sealsetele omaaegsetele sellistele teemadele siin veegi laiendavat ja tänapäevasemat vaadet lisatakse). Eriti hinge puges 1 viimastest (Paula Siimes’e esitatud) eestlannast üle mere kolinud ja seal juba praeguseks ilmselt soomestunudki meditsiiniõe lugu - tema omamoodi kurva alatooniga elusaatus, arvestades meest ja lapsi, ehkki jäi ühtlasi mulje, et ta ise siiski oma rahu on hinges just seal leidnud. Seegi soojendas südant kuidas patsiendid temasse suhtuvad. 

Taavi paneb oma tegelasse suure annuse traagilist tasandit, mis vähemalt minu pani sellele inimesele kaasa tundma. Aga samas ka kaasa elama. Ja tegelane pole sugugi mitte puhas bluusitaja, kuigi tal on igas mõttes raske kohaneda. Vast see sisemiste vastuolude laval filigraanselt oma tegelase maskil kandes on veel see näitleja kõikse meisterlikum tabamine. Seal kõrval, kogenud kalevipoeg, keda kehastab Tiit Sukk, on mõnusalt hoogsa energiaga, ent õnneks päris karikatuurseks muutumata, vaid just elustki tuttav seda-tüüpi-mehena. Kui Taavi tegelane on rohkem introvert, siis Tiidu oma elab kõik endast välja ja detailides on just see veel eriliselt magus avastuslik vaatajaväärtus, sest ega tegelikult kumbki nende laval elustuvatest meestest pole must-valge. Lisaks elab nendega ühiskorteris veel 1 eestlane, kes on otsustanud (lavalselguvatel põhjustel) kogu aeg soome keeles rääkida (Heikki Pitkänen) ning 4.mees, kelle rahvus (ja saatus) selgineb alles loo jooksul (Antti Pääkkönen - muide Soomes kuulus häälnäitleja ja meilgi tuntud filminäiteja Jasper Pääkköneni onu). 

Esiti vaatasin, et Taavi ja Tiit on ikka nii palju paremad näitlejad oma Soome ametivendadest, sest eriti Heikki mängis nagu rohkem publikusse ning ka üldisemas plaanis ju soomlastel eestlaseid mängida keerulisem ka, ent mida etendus edasi, seda ühtlasemaks kogu trupp muutus, kuniks lõpuks tegelikult ei saa kindlalt sõrmega osundadagi mingitele erilistele erinevustele (siin tegemist vaid ühe etenduse, ehk esika põhjal arvamusega, mida ei saa võtta paikapanevana). Eks omad näitlejad juba loomuldasa ju armsamad…ja veel Soome Rahvusteatri laval! Lisaks ju Kersti Heinloo ja Paula Siimes pidid kahepeale kõik laval tegutsevad naised ära mängima. Ja eraldi Kersti ülistamiseks tuleb tunnistada, et vahepeal on ta selline kameeleon, et polnudki kindel, kas see on ikka tema?!!! Vau! Ka videos oli Kersti vannitoapeeglilikus vaates ülisuures plaanis ja seeläbi paistis või siis pigem vaataja sai tõlgendada nii tema tegelase maski kui maski tagust. On seal midagi varjatut? Oma meest ta utsitas Soomes püsima ja see ju läheb iga vaataja tundlikkuse erksuse kapsaaeda, kas sellest midagi välja lugeda...

Kõik videolõigud ja nendes mänginud näitlejad olid eranditult väga head. Isiklikult vast eriti meeldis Christopher Rajaveere gay-poiss. Christopheris endas kui näitlejatüübis on olemas androgüünne tasand ning seda polegi ta minu arvates siiani eriti ära kasutatud (võibolla hea kah…hiljuti Ugala 12.öö puhul mõtlesin täpselt sama näiteks Rait Õunapuu kohta). Esikapublikule selgelt läks eriliselt hästi peale Gert Raudsep. Ja ei saa ju ka Inga Saluranda jätta mainimata, kuigi temal on vast teistest tsipa väiksemgi roll, aga oluline veelgi üht tüüpi Soomes töötavate inimeste sissetoomise missioon. Võibolla minule ainult nii näis, aga ühes kohas lühidalt oleks nagu isegi Hilje Mureli häält olnud kuulda, kuigi tema nime kuskil kirjas pole, seega kindlalt ei tea.

Kunstnikuks on lavastusel Karmo Mende, kes ka ise pikemalt soome teatrites kunstnikuna töötanud ja alles viimastel aastatel rohkem kodumaal jälle tagasi. Esiti tundus, et lava on kuidagi ülekoormatud, aru sai, et kusagil katete all on peidus isegi Sibeliuse-monumendi jäljendid. Ja siis veel see mänguline auto, mis moondus vajadusel meeste magalaks. Kuid siis ühel hetkel vaadates tekkis selgem mõtteline paralleelseos lavastuse sisuga ning seeläbi vähemalt iseendale ka seletuslik kontseptuaalsus. Ja kuigi ma ei tea, kas see oligi tal üldsegi nii mõeldud, ehk nagu luule, mis mõjub mõnikord puhtalt sellepärast, et selle iseenda seose läbi ära tõlgendad. Nimelt minu jaoks hakkas see lavapealne pidevalt rohkem ja rohkem paljastuma. Koormus muudkui kadus. Tulid esile konstruktsioonid, vähenesid katted ja üldse muutus kõik selgemaks-justnagu ka nende tegelaste hinged-mis muudkui üha enam tulid nähtavale, ehk publik nägi neid inimesi ja nägi seda maailma samm sammult selgemalt - üha vähema "mürata". Milline ilus paralleel loo, režii ja kunstnikutöö vahel. Valguskujundajaks Priidu Adlas ning grimmikunstnik Jari Kettunen. Rene Topolevist on saanud väga hea videokujundaja, eriti hindan siin seda dünaamilisust, sest kõik need lõigud olid isemoodi ja sellistena aitasid anda lavastusele hoogu veelgi juurde, olgugi, et videopilt ju juba olemuslikult on staatilisem ning inimesedki neis paiksemad (versus laval tegutsemine). Ma ei tea kus kohast Lauri Kaldoja on tulnud mõttele panna siia sisse Beach boys’i laul Kokomo…Selleski on miskit vägagi “Soomet”! Näidendit lugemata mõtlesin, et kas järsku isegi oli Andral see juba sinna sisse kirjutatud? Kuid Lauri helikujundus oli ka kõigis muudes oma valikutes toimiv ning kaasamängiv.

Kokkuvõttes palju äratundmist pakkuv kõigile Soomes elanutele, aga ka neile, kelle lähedased on Soomes elanud või elavad praegugi. Mitmeid elulugusid ja elulisi juhtumeid. Mitmete õigete nootide tabamist. Ja seda veel eriti neile, kes teavad neid teatud tundeid, mida Soomes ja soomlaste ühiskonnas elamine tekitada võivad. Kes sealt mingit suurt “kunsti” läheb otsima, see ei pruugi just seda leida. Kuigi tegelikult “elu” ise ongi ju see kõikse suurem kunst ja elumustreid siit saab hulgi. Naerda ning ohtralt muiata ka. Äratundmisi ja kaasatundmisi. Kamaluga soomaste-eestlaste erinevusi, ent sõrmeotsaga ka üllatusi ning kokkuvõttes ühe igati toreda teatriõhtu! 

Kuna olin elus esimest korda Soome Rahvusteatris, siis lihtsalt pean lisama, et seal majas on seda teatavat õiget teatriatmosfääri. Teatrihõngu, koos ajaloohõnguga, mille sees hõljuks seal praegugi pidevalt endiseid teatrihingesid kohal. Mõnus, et keskparterile lisaks olid ka parterist pisut kõrgemad mõnerealised parteri-küljeloožid, mille toolid olid suunaga lavale (rõdudest rääkimata). Praegusest Eesti Draamateatrist suurema saaliga, aga kummaliselt tuli tunne seal pigem lapsepõlve Draamateatrist. Mingi sõsarlik tunnetus igal juhul nende 2 teatri vahel oli selgelt tajutav.

Vägagi eriline 2 teatri, 2 rahvuse ja 2 kodumaa projekt. 
Mina küll soovitaks kogeda ja kui just mitte enda nahal eluseiklusena, siis turvaliselt teatrivormis kohe kahtlemata!

Hinnang: tugev 4


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Mitro Härköneni tehtud fotod):

VARUMEHED
Andra Teede

„Varumehed” on kurb komöödia eesti juhutööliste karmist argipäevast Soomes. Näidend põhineb mahukal dokumentaalsel materjalil, sealhulgas Andra Teede tehtud intervjuudel.

Kõrgharidusega Kalju on eesti mees, kes pole kodumaal leidnud haridusele vastavat tööd. Rahahädas võtab ta vastu lapsepõlvesõbra Rivo pakkumise tulla Soome tööle. Juhutöölise ränk argipäev selgub Kaljule siis, kui ta on sunnitud esimese öö veetma oma isiklikus autos koos eestlase Janeki ja teadmata päritolu sõnaahtra Igoriga. Milline on elu, kui ajutine on püsiv ja unistus kojunaasmisest on ilusam kui tegelik kojuminek?

Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri koostöös sündinud „Varumehed” süüvib rohujuuretasandil Soome ja Eesti tänase ühiskonna karmi tegelikkusse. See annab hääle inimestele, kes teevad Soomes kõiki neid töid, mida soomlased ise ei tee. Lavastuses põimub huumor kurbusega, kodu- ja pereigatsusega, võõral maal kogetud kõrvalisuse ja ajutisuse tundega. Mis seob eestlasi ja soomlasi, mis eristab? Millised on soomlaste eelarvamused lähinaabrite suhtes? Kuidas eestlane saaks olla rohkem soomlase moodi, olla nende poolt omaks võetud?

Soomes elab püsivalt üle 50 000 eestimaalase. Nad töötavad peamiselt ehitusalal või liht- ja hooldustöödel. Lisaks püsielanikuks registreerunutele on Soomes palju eestlasi, kes läinud sinna lühikeseks või pikemaks ajaks. Nii mõnedki nendest elavad kehvades oludes pead-jalad koos ja teevad ületunde. Paljud kogevad alandavat kohtlemist nii tööl kui ka eluaset otsides.

Andra Teede on kirjutanud „Varumehed” koos Aino Kiviga. Andra Teede on tuntud ja auhinnatud eesti luuletaja ja näitekirjanik, armastatud TV-seriaali „Õnne 13” stsenarist. Eesti Draamateatris on lavastatud tema „Esimene armastus“ (2020).

Mitmekülgne tunnustatud kirjanik ja lavastaja Aino Kivi on töötanud paljudes Soome teatrites, „Varumehed” on tema debüüt Kansallisteatteris. Aino Kivi teine romaan „Joutonainen” ilmus 2022. a sügisel. Lavastuses mängivad Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri näitlejad.

Trupp
Lavastaja → Aino Kivi
Kunstnik → Karmo Mende
Valguskujundaja → Priidu Adlas
Videokujundaja → Rene Topolev (Rahvusooper Estonia)
Helikujundaja → Lauri Kaldoja
Grimmikunstnik → Jari Kettunen
Tõlkija → Varja Arola

Osades → Taavi Teplenkov, Tiit Sukk ja Kersti Heinloo Eesti Draamateatrist ning Heikki Pitkänen, Antti Pääkkönen, Paula Siimes Soome Rahvusteatrist. Videos Christopher Rajaveer, Gert Raudsep, Inga Salurand.

Lisainfo
Lavastus on eesti ja soome keeles, etendustel on subtiitrid mõlemas keeles.
Etendus on ilma vaheajata ning kestab 1 tund ja 30 minutit.

Esietendus 6. mail 2023 Soome Rahvusteatri suures saalis.
Eesti esietendus 16. septembril 2023 Eesti Draamateatri suures saalis.