Samet ja saepuru - Leelo Tungal

Maailm on kohe natuke armsam koht elamiseks, kui mõelda, et meie seas elab Leelo Tungal! Kohe kui ma tema esimese "eluloolise" raamatu olin läbi lugenud, lootsin sügaval südames, et ehk ta kirjutab ka kunagi järje ning et teeb seda samas kurbnaljakas stiilis ning et "Seltsimees Laps" ei kasvaks veel kiiresti suureks vaid seda armsat väikest punast Leelokest jaguks veel ja veel... - nagu "oma laps" :) Ei taha ju, et ka nemad kiiresti suureks kasvavad :)


Ja armas/nunnu/kallis Leelo Tungal oleks justkui minu ja ilmselt ka paljude teiste soove aimanud või kuulnud :) Sest täpselt nii see läkski! Sedapuhku siis alapealkirjaks "Seltsimees laps ja kirjatähed", sest raamatu kulgedes õpib Leelo kirjatähtede lugemise selgeks. Ette rutates võib öelda, et nüüd juba lausa on kuidagi kindel ja hea tunne, et ehk on ka järge oodata/loota! :) See lihtsalt ei saa nii huvitava koha peal pooleli jääda :) Leelo peab ju ikka edasi "kasvama" :) Ja küll see memmegi siis kunagi "tagasi tuleb"... Kuigi see on ju elust endast teada, millal ta alles tagasi tuli :(

Ei saa olla mõtlemata või ette kujutamata, et kui ise oleks sellel ajal elanud ning sellise "punase lapse" naljakaid ütlemisi või pioneeride laule laulmist oleks pidanud häbenema :) Kuigi ega laps ju ei tea, mis ta teeb. Minulegi räägiti, et kui ma kord lasteaiast olin koju läinud, olin lahinal nutnud, et Lenin on surnud... (Lenin oli ju surnud juba oma 55 aastat tagasi)... aga kuna ta "oli nii suur laste sõber!"...siis pisarad muudkui voolasid :))) See oli see propaganda, mis lastaaedades ja koolides aeti. Kooli ajal oli uhke selle üle, et mu vanaisa võitles nii saksa kui eesti sõjaväes... aga ajalooõpetaja - suur kommunist andis mulle sellepärast järjekindlalt kolmesid. Pärast Eesti iseseisnumist olla teda nähtud hambaarsti abilise ametis... Oh selliseid jutukesi on ju kõigil, aga Leelo oskab enda omad sõnadesse valada ning sellega veel ka naerma ajada :))) Kui eelmine raamat ajas mulle ka pisarad silma, siis seekord ma päris nii kaugele ei jõudnud. Kuigi lõpus on ikka selline "kurb killuke", mis tegelikult on ju omamoodi õnnelik... Aga see eest oli ma seekord tõeliselt hirmul, kui Leelokene saeveskis käis :( Teada ju on, et ellu jääb, aga ometi tundsin ka tõelist hirmu, justkui temaga võikski seal midagi juhtuda...

Seekord tõuseb oluliseks tegijaks tädi Anne, kes vahepeal pikemaks ajaks Leelo linna viib. Ja tegelikult ka teised tädid peavad tema eest hoolitsema. Kuigi eks ikka tata on see kes on kõige tähtsam ning ega ta ju kuhugi ei kao, teeb lihtsalt vahepeal remonti kodus a laps vajab ju ikka vaheldust ka ning jalust eest ära jne. Aga Leelo leiab igal pool sekeldusi ning põnevat enda ümber... ja ikka ootab ning loodab, et ema tema juurde tagasi tuleb. See annabki kõigile nendele naljakatele ja soojadele juhtumistele pidevalt taustal oleva kurva alatooni. Ja omamoodi see teebki kõik veel eriti soojemaks, sest lugejana elab ju kaasa ning "ootab" koos Leeloga, et see ema sealt koju juba tuleks.

Mingis mõttes võiks paralleele tõmmata Sofi Oksanen-i raamatutega, sest ka siit leiab killukesi meie lähiajaloost. Ütlused, mida kasutati toovad meelde oma vanavanemad ning nende jutud. Samuti asjad, mida enam ei ole, aga sellel ajal olid, neid leiab "Samet ja saepuru" lehekülgedelt. Isegi need tunded, et kui suvel sai maalt vanaisaga koos linnas käidud... tihti käisime ju koos kahekesi ka juuksuris - Leelo veedab ka palju aega tädi Anne juuksurisalongis... need paralleelid on nii sossud ja armsad ning tekitavad mõnusat nostalgiat! Tõliselt hea raamat igas mõttes!

Ja nüüd ei jõua jälle "järge" kuidagi ära oodata! :)))

Hinnang: 5 (nii armas ja hea raamat! Nii mõnus, et kirjastus säilitas sarnase kujunduse, nii mõnus on neid kahte raamatut riiulis vaadata. Kunagi võibolla kui kogu elulugu koos, siis võib nad uuesti üle lugeda jutti. Nii hea on ka see, et Leelo on ikka veel pisike ning et raamat ei liigu liiga kiiresti edasi, sest just see vanus on ju tihti see "kõige naljakam" :) Muidugi oleks tahtnud, et see raamat oleks kestnud ja kestnud... head raamatud saavad kuidagi nii kiiresti läbi, kas pole? :) Aga ma igatahes lugedes neid seltsimees lapse lugusid muutun justkui isegi sama vanaks ning kõnnin neid juhtumeid läbi koos Leeloga - hämmastav oskus luua lugejale sellist tunnet!)

Mõned stiilinäited või pigem kohad, mis mulle "mõjusid":


Koertest:
Ma ei teagi, mitu neid tegelikult oli: kui tatalt küsisin, siis ühmas ta ainult: "Mis neist enam rääkida, Viigisalu Alla viis need vetevanale... Plõks Pojengil oli õnne, tema annab ikka enam-vähem hagija mõõdud välja!" Muidugi olin vetevana peale kade - temal on nüüd terve kari kutsikaid, meil üksainus roti kasvu loomake.....
Ratsasõidu-Jaan küsis meie poole tulles iga kord: "No kuidas kutsika käpp käib? Kas on teine ikka veel tulihingeline nõukogude kodanik või on tal juba silmad lahti läinud?"


Kõrvadest:
Isegi mu sõber Jüri tuli viimasel korral linnast, hall kalasabamustriga lendurimüts peas. Jürile oli müts õmmeldud ema vana mantli sabast - ega's praegusel ajal poes korralikku inglisvillast riiet ju saada ole, nagu üri tähtsalt ja tõsiselt seletas. "Keskkõrvapõletik on tänapäeval ju nii kerge tulema," targutas mu sõber, kui tema imelist peakatet pähe proovisin. "Ja kõrvaharkisid käib ka koguse aeg igal pool ringi." See oli mulle küll üllatuseks, et lisaks kahele tavalisele kõrvale on inimestel kuskil - ilmselt ikka keset pea sisemust - ka keskkõrvad olemas. Aga vanaema ütles ikka, et kes inimese sisse näeb - ju siis kuskil juuste ja peanaha all pesitsesid minulgi keskkõrvad...

Laulmisest:
Ühel ilusal hommikupoolikul, kui me koos meeskoori ja Sirkaga parajasti "Sulikod" laulsime, tükkis keegi uksele koputamisega meie kontserti segama. Õnneks polnud see mingi must mees, vaid hoopis halli peeneruudulise pintsakuga priske naine...

Kalal käimisest:
Kalamehelugudest meeldis mulle kõige rohkem tata jutt Peipsi meestest, kes vanasti Rakvere laadal kalu müüsid ja rahvast oma isevärki keeles ostma kutsusid: "Tulge kallale! Tulge kallale! Ahvinjäud! Ahvinjäud! Üks särk ja kaks auku!"

Omad "tiblad":
Ja siis kukkus mul suu lahti: venelae ei ütle ju "miilits", vaid "miliitsia", ja üldse... kuulsin ära, et mehekränni vene keelel oli kõva aktsent juures, palju suurem aktsent kui minul. Mul tõusid ihukarvad püsti, küsisin otse: "Kas sa, kommunistirajakas, oled ise veel eestlane? Mitu seeklit sulle Krelmis maksti?" Seepeale sisistas see juudas, et tulete kohe minuga kaasa, ja krabas mul jakivarrukast kinni, aga ega ma eilane ole, jooksu sain! Pärast küll jalad värisesid, kui mõtlesin, et äkki oleks mind lapsega tükkis kinni pandud..." Sellest, kuidas ta koristajaks maskeerituna luurel käis, tädi Anne miskipärast rääkida ei tahtnud....

Võõrasemadest:
"Oh, ei Feliks vaata kedagi!" kinnitas tädi Anne. "Neil oli Helmesega ikka nii suur armastus, et sinna majja ükski teine naine ei mahu." "Võib-olla ainult Galina," arvasin mina. Bussisõidu ajal oli mul tõesti tulnud pähe hea mõte: miks mitte kutsuda Galina meie poole elama? Oleks ikka ilmatu tore talle oma raamatuid näidata ja koos koertega parki jalutama minna... Pärast hetkelist hauavaikust küsis tädi Marie silmade välkudes: "Venelane?" "VeneLANNA!" täpsustasin võidukalt. "Ta on nii ilus, et... et... Võib, ma lähen nüüd õue?"

Ukradina:
Otsustasin siis ajaviiteks oma sõjavarud üle vaadata. Rahvatantsijatega marmelaadikarbid, esimeses tata ja mu enda kraam ning teises neegerlaulja Paul Robesonile mõeldud maiustused, olidki mul pikaks ajaks unustustehõlma vajunud. Tõmbasin öökapi ukse lahti, tõstsin esimese karbi välja - ja karjatasin: "Appi! Tata, appi!" Aga tata ajas Malle emaga juttu ega paistnud mind kuulvatki. Ta tuli tuppa alles siis, kui hüüdsin: "Enkavedee on siin käind!" Suhkrutükke polnud karbis enam ollagi, kakaopakikestest oli järele jäänud ainult hõbepaberipuru ja Paul Robesoni baranka oli peaaegu et kinni pistetud!...

Tuult tiibadesse! - R.A.A.A.M

Katrin Saukase kirjutatud ja lavastatud Eesti ajalooolise ja mütoloogilise sisuga tükk jäi mul pooleli. Mitte minu vabast tahtest, vaid teatrikaaslase soovil. Ta ei suutnud "vastu pidada" :) Ma ise sain sellesse kihilisse mütomix-i sisse küll, kuigi pean tunnistama, et ega ma vaheajal Hüürust minema sõitmisele ka väga vastu ei puigelnud.

Miks? Enne põhjendamist tahan öelda, et mulle meeldis selle tüki lavastuslik pool ja kunstiline pool ka. Hüüru mõisa "teatrituba" oli kujundatud mustaks ja kurjakuulutavaks. Ainult aknaorva seinad olid punased... nagu tegemist oleks "musta linnu ja punase nokaga". Stiilne kujundus Pille Jäneselt ning ülimalt sobiv! Lavastaja oli pisikesse ruumi leidnud huvitavaid liikumisvõimalusi ning nii kõrgeid kohti kui ka varjatud soppe. Kõige põnevam oli minu meelest libahuntideks jooksmise lõik 1600-ndatel, kus elav tuli põletas libahunte pahvakutega, mis tundusid väga sobivat. Ilmselt lavastaja enda hääl oli aeglasemaks timmitud ning ütles peaaegu mehelikult aasta-arve taustaks ning seegi tekitas kergelt õõvaliku tausta libahuntide-teemale. Lisaks veel mingi kõrbe-hais, mida publiku sekka valgus - vinge ja detailiderohke - nii mitmele aistingule!

Seega raamistik oli justkui olemas. Isegi sisu hakkas vaikselt kooruma, kui tekkisid lood, mis kihiti olid teineteise peale laotud. Päris omapärane lähenemine. Usundid, Kitzberg ja Libahunt ning lisaks ürgse looduse müstika, mis nii vuliseva vee ja linnulaulu-heli kui kraaksuvate lindude ning tiivasahinaga näitlejate kaudu lavalt kostus.

See "inimlindude laval lendamine" aga oligi koht, mis tundus kuidagi võlts ning sobimatult isegi naljakas. Kogu selle täiskasvanuliku mütoloogia kekel mõjusid need näitlejad naljakalt oma tiibade ja kraaksumisega. Nagu oleks nukuteatrisse laste-etendusele sattunud. Kusjuures võibolla kui seda oleks tehtud teisiti või teiste näitlejate poolt, siis poleks see olnud nii häirivalt tobekummaline. Ainuke, kes oma rolli sobis ning mingis mõttes selle olustiku ka välja mängis oli Elina Reinold. Kuid need kaks meest... nende pärast ma olingi nõus ka oma põhimõtete vastu tegutsema (nimelt ei taha ma kunagi poole pealt teatrist lahkuda, sest tervik võib anda hoopis teise pildi ning luua geniaalsed seosed kogu lavastuse üle... seda on juhtunud), aga ma tõesti ei suutnud Jaak Johansoni amatöörlikku mängu vaadata. See oli nii ebausutav kurbus, mida ta tegi "petmise" kohal, kus ta naine teise mehega vahele jääb, et ma oleks ääre pealt naerma pursanud. See valu, mida ta üritas näidata mõjus nii punnitatult. Kuid tegelikult ka kõik edasine - ma ei suutnud enam uskuda ega vaadata seda tegelast ega tema teisi tegelasi. Juba tema kehahoiak oli nii Johansonlik, et Lavakoolis õpitu, on ilmselt kõik ununenud. Kahjuks. Ja Mart Kolditsa diktsioon ning see, et ta suu pidevalt sülge täis kogunes - ma ei suutnud seda kuulata. Kuigi kunstilises mõttes oli huvitav tegelane temast kujundatud. Selline pika punase habemega munk, punakollane "Tõnisson" - kogu vahva tegelane, mis välistelt eeldustelt justkui mõjus virgutavalt värviliselt selles mustas hämaruses, läks selle nahka, et mees ei "mängi" piisavalt palju lavadel vaid lavastab (ta ongi ju lavastaja ning VÄGA HEA lavastaja!!!) ning olulised näitlejatehnilised oskused/komponendid on rooste läinud. Minu jaoks oli seda kurb ja "võimatu" vaadata/jälgida.

Muidugi tegemist on "minu isikliku" arvamusega ning eks iga inimene näeb seda omamoodi. Saan ju aru, mingis mõttes - Johansoni kaasamisest, sest sisse oli pandud ka laulu ning tema lauluhääl sobis sellesse (eestilikku) müstilisse tükki hästi. Aga ikkagi see inimlindude tiibade sapsutamine ei töötanud seekord minu jaoks üldse. Väga, väga ebausutav oli ning sellepärast raske jälgida.

Hinnang: 1+ (Ma saan aru, et ega mul "poolikut tükki" näinud inimesena polegi õigust hinnangut jagada, sellepärast ei maksa seda "numbrit" tõsiselt võtta, see rohkem indikaatoriks minu enda jaoks. Ma annaksin lavastajale ja kirjutajale ja kunstnikule märksa kõrgema hinnangu, aga kuna see oli selliselt ette kantud, et ma ei suutnud seda "vastu võtta", siis paraku kõrgemat hinnangut ka ei saa anda.)

Isiklik märkus: Kunagi koolis tundusid Elina Reinold ja Mart Johansoni õde Kärt Johanson (Kärt Mägi?) olevat parimad sõbrannad (nad käisid vist samas klassis ka). Vähemalt nad käisid igal pool kahekesi koos, minu jaoks, ehk neile võõras inimene võttis neid kui ühte paari või tervikut :) Huvitav, et sellel ajal tundus Elina olevat Kärdist märksa pikem ning mõjus ka sellise "pikema" tüdrukuna... aga nüüd seal niimoodi meeste vahel ja tegelikult üldse, on ta ikka selline väike ja habras. Et selles mõttes nagu etenduse "Linnule" sobilikult käreda häälega ka, aga ma isiklikult oleksin eelistanud, kui see "lindude" kiht oleks sellest kihtiderikkast loost välja jäetud :)

Tekst lavastuse kodulehelt:
“TUULT TIIBADESSE!”
Kahes jaos.
Lavastaja: Katrin Saukas
Kunstnik: Pille Jänes
Helilooja: Urmas Lattikas
Mängivad: Elina Reinold, Jaak Johanson ja Mart Koldits

Halliste vanal surnuaial
kuhu on maetud August Kitzbergi isa
kohtuvad jaaniööl
mis on sõnajala õitsemise, libahuntide jooksmise ja lõkete süütamise aeg
Tuuletallaja
kes on August Kitzberg, Karksi Kitse Kusti, “Libahundi” Margus, Liivimaa mees XVII
sajandist
Metsalind
kes on libahunt, vana naine, “Libahundi” Triinu ja Vanaema, Loitsija- naine
Garuda
kes on mütoloogiline lind hindu pärimustes ja
Karl August Tõnisson
alias Karlis Tennisons alias buddha munk Vend Vahindra alias
paljasjalgne Tõnisson

“Libahundi” looja küsib oma küsimusi surnutelt ja elavatelt, otsib vastuseid legendidest ja kohtuprotokollidest.

Härra Punttila ja tema sulane Matti - Ugala

Saksa näitekirjaniku Bertolt Brecht-i Wuolijoelt "varastastud" näidendiide järgi kirjutatud "Härra Punttila ja tema sulane Matti", on kui kõige ehedam Soome rahvusromantiline tekst, mis siis sellest, et sakslase kirjutatud. Tegelikult ei saa vist otseselt "varastamiseks" seda tembeldada, sest Wuolijoki oli ju sellega nõus. Kuigi jah, see tekst, mille nad siis natuke nagu koos kokku kirjutasid, ei saavutanud edu. Maailmaklassikaks sai ikkagi Brecht-i enda versioon.

Ugala on seda "rikastanud" Merca laulutekstidega ning Komissarov on selle kunstnik Vaus-i abiga ehitanud loo üles tuntud suvelavastuste esitamise kohta - Ugala tiigi kaldale. Tänavu esimest korda on ka tribüünid nummerdatud istekohtadega, mis on väga mõnus. Vihjeks piletiostjale - parimad kohad on B ja C sektor, need on keskmised, aga mina istusin A sektoris ja oli ka väga hästi kõik näha/kuulda. Tekst tuleb kõlaritest, mis mind tavaliselt hirmsasti (suve)teatrite puhul häirib, aga tegelikult seekord seal tiigi kaldal ma ei märganud kordagi sellele mõtlevat, kui ehk ainult alguses kui laval kõlareid nägin.

Jaak Vaus on lausa meister sellised majakesi konstrueerima. Ikka natuke alati midagi erilist ka - seekord see trepp ja katuseluuk, ning "lõvisuu". Nüüd on ka teised teatrid vaikselt taibanud ära, et mees oskab luua vahvaid suvelavasid ("Vennad Lõvisüdamed Rakveres). Kuigi eks tema sisetükkide kujundused on ka tihti hästi leidlikud ning mingis mõttes "võimsad" ("Tjorven").

Tükk oli jagatud peatükkideks, ehk "piltideks", mille pealkirju Ugala kolm meesnäitlejat kas kolmekesi koos, üksi või kaksi rahvale siltide abil teadustasid. Alati natuke isemoodi, mis oli vahva pisike detail, aga hea, et sellega oli niimoodi midagigi tehtud. Lavastaja Komissarov on üldse pannud kuidagi rõhku detailidele, mida siin seal oli märgata, kuigi otseselt midagi väga leidlikku ehk polnudki - kui ehk see, kui Punttila katuseluugist oma Häme-monoloogi peab. Ma olen kunagi näinud ka Tampere teatris soomlaste tehtud versiooni. See oli sisetingimustes, aga mäletan, et üllatusin kui hea võib olla Soome teater - see peremehe ja sulase vägikaika vedamine oli soomlaslikult lahendatuna siiski teistsugune. Mitte nii must ja valge. Tüki põhiline dilemma seisneb ju selles, et Härra Punttila on purjuspäi lahke ja hea inimene, kes kõigile lubab kõike, viskab nalja ning on heldekäeline. Selge peaga on ta aga justkui vastupidiselt karm, kitsi ning vastik inimeseloom.

Mis Ugala tüki elama panevad, on need fantastiliselt vahvad ja isikupäprased karakterid ning näitlejatööd. Eelkõige muidugi Tammearu Punttila ise, kes eriti etenduse alguse poole tormab ühest otsast teise, räuskab ja mürab mööda lava. Etenduse lõpu poole tema jõud kuidagi raugeb ning siis tõmbub ta justkui tagaplaanile. Aga nii tore on teda jälle näha laval mängimas! Teistest värvilisemateks tegelasteks tõusevad Triinu Meriste kiitsakas telefonineiu. Tal polnudki eriti vaja rääkidagi, tema kuju kui selline tõi muige suunurka :) Carita Vaikjärv Punttila tütrena võib mõne jaoks olla tüüpiline Vaikjärv, aga minule meeldis tema piprane preili. Märkasin mõningaid detaile liigutustes, mis olid "just õiged" ning näitasid tema meisterlikkust. Tegelikult ka teised naised olid kõik head. Kadri Lepp muidugi jälle eriti üle paari lause öelda ei saanud (aga küll ükskord tuleb ka tema ümber ehitatud suvetükk :)). Meestest peab ikka ja jälle kiitma Aarne Soro -t. Tema kiitsakas Jorhaadnielik "Atašee", oli kui täpp i peal või nagu kirss koorekuhjal :) Ta kohe oskab selliseid tüüpe luua! Ja tema kõrgema klassi, sätitud juustega moenarri kuju või "frakis rohutirts", nagu Punttila teda kutsus, tegi kõik tema stseenid nii muhedaks (ehk isegi kogu tüki lemmikstseenideks). Lisaks need tantsusammud jazzi taktis (huvitav kas need olid tema loomulikust intelligentsist või liikumisjuht Titov-i töö :)) Lahe oli ka vaadata kuidas Andres Tabun mängis end täiesti sõnatult "kohal-olevaks" kelnerina tüki alguses. Alati polegi sõnu vaja, piisab ilmetest ja liigutustest. Tore oli ka vilksamisi näha Peeter Jürgensit ja Arvo Raimo-t, aga nende rollid olid nii tillukesed, et neist midagi rohkemat rääkida. Ehtsoomlaslikult sobivat akordionimuusikat mängib suurema osa tüki taustaks blondide punutud patsidega Piret Aus. Lõpetuseks näitlejatest teine peategelane, ehk "Sulane Matti" ehk siis Indrek Sammul - tema tegi oma "tavalise" rolli. Ta ongi minu meelest tavaliselt selline, selles suhtes võiks rääkida kergest pettumusest, aga samas mis sellises "rahva-tükis" ikka mingit erilist "rolli" luua. Eriti kui tüpaaž täidab juba tegelase poolest saati ära. Teine pool tuleb mõnede nõksude ka täis. Kuigi ehk hoidub ta teadlikult "üle mängimast"... mis tegelikult just "selliste" tükkide puhul on justkui natuke kohustuslik, sest muidu ei torka silma või ei kanna sellist laadaliku jantimine tunnet edasi. Ma ei tea kah, sest ega ma ju ei poolda teps mitte "üle mängimist", vaid lihtsalt see annab sellise tüki puhul vajalikku energiat sellele koomuskile sisse. Kuigi ega Sammul tükki ära eiriku või kehvemaks tee. See tekst ning sisu lihtsalt on selline...

Kui nüüd natuke nurisemiseks läks, siis need Merca tekstid olid ka natuke "kahtlased". Võibolla osa rahvast sellised kergelt labasuse poolele kalduvad sõnad naerutavad, aga minul oli piinlik, sest võtsin lapsed kaasa seda vaatama (neile on ikka need ugala tiigi kaldal tehtud tükid naerutanud ja meeldinud varasematel aastatel)... aga kui ikka lavalt öeldakse tu*s, siis tahaks laste kõrvad kinni katta :) Muidugi, eks nad kuulevad neid sõnu ja siit ja seal muidu ka, aga vähemalt ei tahaks mina olla see, kes neid selliste sõnade juurde vabatahtlikult juhatab. Õnneks nad vist tähele eriti ei pannud. Aga ega nad sellest tükist vaimustuses kah polnud. Mina veel lubasin "lahedat huumorit"... mõtlesin just, et selline härra ja sulase vaheline ülekavaldamine võiks eriti neile mõjuda naljakana. Aga selles versioonis sellist "kavaldamise" või "ära kasutamise" asja nagu niimoodi välja ei tulnudki. Rõhud olid mujal.

Aga ikka kunstilises mõttes, et kas see pole nagu mõni kaader Soome vanast filmist?! :))) :

Hinnang: 3 (selline kõige ehtsam suvetükk. Natuke langeb labasuse piirimaile, kuid mängleva kergusega lendab sellest üle, sest neiukesed ju nii kenad ning mehed mehised ja eks siis ikka neid kahtlaseid sõnu sinna sekka upub. Kuidagi värviline nii tegelaste kui kostüümide/dekoratsioonide abil. Päris Wuolijoki "Niskamäe kirgede" tasemel pole - ausalt öeldes ikka kaugel sellest, aga lõppkokkuvõttes päris vaadatav. Head näitlejad ju kah ning tegevust laiale lavale igasse otsa. Ilmselt mitte kõigi maitsele. Aga seda peabki minema vaatama kui "rahvatükki", ehk ei tasu oodata mingit sügavamat lugu või lavastuslikke trikke, puänte või midagi "erilist". See "Punttila" on nagu on... suvine rahvalik jant, seda teatavad lausa tüki sisust laudes lavastuse naistegelased - "kiremõrvu" ei maksa oodata :))

Tekst lavastuse kodulehelt:

Bertolt Brecht

HÄRRA PUNTTILA JA TEMA SULANE MATTI
Kirjutatud Hella Wuolijoe jutustuste ja näidendikavandi järgi
Tõlkija: Debora Vaarandi

Lavastaja: Kalju Komissarov

Kunstnik: Jaak Vaus

Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov

Liikumisjuht: Oleg Titov
Peaosades: Peeter Tammearu ja Indrek Sammul

Teistes osades: Kadri Lepp, Kata-Riina Luide, Triinu Meriste, Carita Vaikjärv, Anne Valge, Peeter Jürgens, Jaanus Kask, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Aarne Soro, Andres Tabun, Janek Vadi jt.

Rahvatükk, kus nalja ei kaaluta mitte apteegikaaluga, vaid kotiviisi nagu kartuleid. Kujutlegem end hetkeks valgesse Soomemaa suveöösse, kus varane lüpsitüdruk kolistab ämbriga, kukk teeb esimesi kiremisharjutusi ja kasetukk lõhnab nii meeliülendavalt... Ja selles sulnis rahus vaarub ringi end lahkeks joonud mõisaomanik Punttila ning kihlub järjest kõigi vastujuhtuvate naisukestega.

See on aga alles algus, sest ühel hetkel saab ta kaineks ja hakkavad juhtuma hoopis teistmoodi asjad... Härra Punttila, tema sulase Matti ja paljude teiste mahlakate tüüpide tegemiste kõrval on Ugala tiigikalda-laval palju muusikat, laulu ja tantsu. Nalja ning naeru nagunii.

Planeeritud esietendus 19. juunil 2009 Ugala tiigi kaldal.

Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi, 30 minutit

Istekohad Ugala tiigi kaldal tribüünidel on nummerdatud!

Vadelmavenepakolainen - Miika Nousiainen

Mikko Virtanen on üks hull soomlane. (Soomlaste endi jaoks ilmselt ikka täielik püstihull :)) Nimelt peab ta ennast transrahvuslaseks, ehk siis kellekski transseksuaali moodi inimeseks. Ainult, et tema ei ole mitte sündinud vale sugupoolega, vaid vale rahvusega. Nimelt unistab ta elust rootslasena.
Juba lapsena tõmbab teda eriliselt kõik, mis on seotud Rootsiga. Ka koolis ilmutab ta erilist annet rootsi keele tunnis jne.

Täiskasvanuna kogub kõik see erilisi tuure üles. Rootslaste kombel hakkab ta käima aastavahetuse aegu Tais, et seal olla kui "üks rootslaste seas". Ühel hetkel võtab see kõik kriminaalsed mõõtmed. Esimene samm on ehk see kõige tagasihoidlikum. Nimelt varastab ta oma reisikaaslaste koduvõtmed, et need siis järgmisel aastal kasutusele võtta. Kui rootslastest perekond jälle jõule ja aastavahetust kusagil kaugel veetmas, siis Mikko "kolib sisse" ning veedab "rootslaste jõulud". Ta tegutseb planeeritult ning hullu järjekindlusega, see teeb raamatu omamoodi stiilseks ning kindlasti ka humoorikamaks. Eks muidugi elu mängib talle ise ka ohjad kätte. Tihti piisab ju suurest tahtest, kui hakkad märkama enda ümber sobivaid "vahendeid" eesmärkide saavutamiseks :)

Nii satubki Mikkole ette ajaleheartikkel, kus räägitakse töötuks jäänud tippnäitlejannast, kes on ka mehest lahku läinud ning plaanib veeta oma kahe lapsega koos "jõulud kolmekesi". Mikka haarab sellest kinni ning palkab nad endale "perekonda mängima" :) Ise valetades, et on õnnetuse läbi oma perekonnast ilma jäänud. Muidugi kõik ei lähe nii nagu peab - õige majaomanik saabub koju just keset kõike :)

Tagasi Stockholmi põgenedes kohtab ta üht meest - Mikael Andersson-i, kes plaanib teha enesetappu. Mikko saab sellest suurpärase idee - ta palkab enesetapja endale õpetama "enesetapja identiteeti". Ehk plaanis on võtta isik "üle". Ainus viga on selles, et Mikko on Sotsiaaldemokraatide austaja, kuid tema tulevane "isik" on just nimelt vastaspartei pooldaja :) Mikko jaoks on aga poliitika kõik kõiges. Tema armastus Olof Palme vastu võtab hiljem raamatus täiesti omalaadsed mõõtmed, rääkimata sellest, et iga aasta peab ta Olof Palme surmale pühendatud mälestuspäeva jne. Lisaks on tema tulevane "mina" pärit Göteborgi kandist, kus teadupärast räägitakse rootsi keelt natuke teisiti (murdega) :) Ehk selgeks tuleb õppida ka need nõksud. Aga kui ikka midagi väga tahad, siis õpid ju seda ka erilise innuga...

Mikkost saabki Mikael Andersson! Tasuks õpetajale aitab ta tolle teise ilma :) Edasi tuleb abielu rootslasest naisega ja lapsed ning lehekülgede kaupa rootslaslikke kombeid, maailmavaateid ning muidugi Rootsi Sotsiaaldemokraatide esininade ajalugu :) Lisaks viiteid Rootsi popmuusikale, kuninglikule perekonnale ning kindlasti ka võrdlustele soomlaste-rootslaste vahel. Sest Mikael Andersson idealiseerib kõike, mis on Rootsiga seotud ning jälestab kõike, mis Soomega :) Mis omamoodi naljakas, et ma tihti olen nende väljatoodud asjadega täiesti nõus, mis siis sellest, et need on markantsed ning rootslaseid liigselt ülistavad :)

Muidugi ega elu ei lähe "rootslasena" nii lihtsalt ja libedalt - pulmakülaliseks tuleb üks tema pooltuttavatest Soomest, kunagi kohtub ta veel kogemata selle Rootsi näitlejannaga ning igasuguseid käänakuid tuleb teele ette. Mõrvadeni välja...

Raamat on kirjutatud päeviku vormis, ehk kuupäevadega peatükkidena. Selline stiil on minu meelest nii mõnus lugemiseks. Kronoloogia jookseb kindlates raamides ettemääratud taktis. Kuigi vahepeal hüpatakse ajas kuude kaupa edasi, näiteks siis kui see hull midagi jälle planeerib ning plaani teostamiseks on vaja aega. Või siis kui nad oma "rootsi naisega" lapsed saavad ning päevad kuluvad lastekantseldamisele ning midagi "hullu" otseselt ei toimu :)

Minu jaoks oligi selle raamatu põhiväärtuseks mitmete rootslaste eripärade valgustamine. Nende kombed või sisemaailm on minugi jaoks tihti tundunud müstiline. Ja nende tavad on tihti väga konkreetsed ning kummalised minu jaoks. Mõned asjad, millega mina olen harjunud teatud tõlgendusega, võivad tähendada hoopis midagi muud nende jaoks (meenub näiteks see, et kui Rootsi pulmas kolistatakse noaga vastu klaasi, siis ei tähenda see seda, et keegi tahaks kõnet pidada, see tähendab hoopis sama kui Eesti pulmas "hõigatakse "kibe""! jne.) Selliseid vahvaid õpetuslikke lõike oli selles raamatus minu jaoks küll mitmeid. Muidugi muigasin päris tihti sellise hulluse peale. Selline ühe rahvuse palvetamine on juba iseenesest naljakas, aga muidugi Mikko/Mikael oli ikka eriline maniakk. Eks ta kergelt üle vindi tegelane oli ka muidu, oma Abba hullusega või Ingmar Bergmani "Stseenid ühest abielust" vaimustusega ning eelkõige muidugi ikka ja jälle selle Rootsu Sotsiaaldemokraatiaga. Folkhem ja selle väärtused olid tal nii tugevalt südames ja unistustes :)

Mõtlesin, et stiilinäidetena toon ära rea lõike, mis mingil moel raamatut lugedes kas naljana või rootslaslikke(või soomlaslikke) kombeid/kummalisuseid rõhutasid või mida ma ise olen samuti Rootsis märganud. Nendest kogu raamat tegelikult kubises ja sellepärast on siin ka ehk tavalisest rohkem neid "raamatulõigukesi".

- Mikko käis tais, ning naaseb koju Soome. Ta kutsub oma sõpra "kojusaabumise pittu", et temaga koos rootslaste kombel pidutseda, too aga ei taha tulla, sest on juba nö. varem kahekesi Mikkoga sellist pidu pidanud:
"Ei hänellä mikään kiire ole. Hän vain pitää minua outona niin kuin kaikki muutkin. Se on harmi, sillä ruotsalaisuus parhaimmillaan on yhdessäoloa, ja ruotsalaisiin juhliin kuuluu yhteislaulu. Yhteislaulu yksin on jotenkin suomalaista. En anna tilanteen masentaa. Pidän kotiinpaluukalaasin. Ruotsissa mukavista juhlista käytetään sanaa kalas. Ruotsalainen kalaasi on enemmän kui juhla. Se sisältää sanana juhlan luonteeseen kuuluvan ilon. Nyt pidän aivan pienen ja vaatimattoman kalaasin. Suuremmat tilaisuudet järjestän Ruotsin kansallispäivänä, kuningaspari nhääpäivänä, Tomas Brolinin syntymäpäivänä, Per Albin Hanssonin ensimmäisen hallituksen virkaanastumispäivänä, Olof Palmen murhapäivänä, Abban euroviisuvoiton päivänä (se ei ole kalaasi vaan pikemminkin paraati, Tomas Ledinin Sommaren är kort - kappaleen julkaisun vuosipäivänä, Evert Tauben syntymäpäivänä, Kustaa II Aadolfin kuoleman vuosipäivänä, Hjalmar Brantingin hääpäivänä, Adalenin laukausten vuosipäivänä, Raoul Wallenbergin katoamispäivänä ja tietenkin Victorian syntymäpäivänä. Pahin ongelma näiden tilaisuuksien kanssa on siinä, että päivät niin harvoin osuvat viikonloppuun. Yritin saada entiseltä työnantajaltani 97 tärkeintä ruotsalaista juhlaa palkalliseksi vapaaksi...."

- Mikko tahab saada Rootsi kodanikuks, aga rootslannast ametnik, Malin Persson ütleb talle, et ta peaks enne riigis elama vähemalt 5 aastat, et saada kodakondsus. Mikko vaeseke pole aga elanud Rootsis päevagi:
Hän ei edes ansaitsisi tulla kutsuttavan ruotsalaiseksi virkamieheksi. Ruotsalainen virkamies on kansan hyvinvointiin tähtäävä kunniatehtävä, joka jokaisen pitäisi suorittaa ilman palkaa, kuin asevelvollisuus. Minä olen paljon enemmän ruotsalainen kuin hän, mutta makaan pettyneenä suomalaisen asunnon lattialla suomalaisena miehenä. Olkoon. Jos kerran olen suomalainen, voin myös hukuttaa murheen suomalaisittain. Baari on täynnä surullisia miehiä. Ruotsissa ei olisi baarillista surullisia miehiä, siellä miehet elävät kotonaan idylliä. Suomalaisuus on ajanut nämä miehet tänne. Liityn murjottavaan joukkoon ja tilaan ensimmäisen oluen.

-Mikko on kade transvestiitidele - tema probleem on ju "palju suurem":
Kävelen masentuneena kaupungilla. Vastaan tulee kulkue, joka osoittaa mieltään seksuaalisten vähemmistöjen puolesta. Pysäytän yhden transvestiitin. - Luuletteko te todellakin olevanne vähemmistö? Siinä tapauksessa te ette tiedä mitään vähemmistöistä. - Ei Suomessa ole helppoa olla transvestiitti. - Mitä vaikeaa siinä on? - Hyväksynnän puute.
Vai hyväksynnän puute. Olen niin kateellinen noille tavallisille transvestiiteille. He saavat sympatiaa ja laulukeikkoja, minä en saa mitään.

- Mikko on Tais kui seal on 2004.aastal suur katastroof. Kuid just enne värinaid:
Sudsvallilaisten nuorempi, Astrid, on herännyt tänä aamuna aikaisin ja isä Peter on lähtenyt hänen kanssaan keräämään simpukoita. Äiti taitaa nukkua vielä. Tai ehkä hän on silmät auki vuoteessa ja mietti, kuinka ihanaa on olla ruotsalainen. Niin minä tekisin.

- Kuidas lastele selgeks teha, mida õnnetus Tais tähendas:
Ruotsalaiset aikuiset kokoontuvat Ulrican aloitteesta miettimään, kuinka toimia. Ensin pidetään puolen tunnin pikapalaveri, jossa määritellään aikuinen. Kaikki yli 18-vuotiaat luokitellaan aikuisiksi, jotka ketävät totuuden kertarysäyksellä. 18 vuoden ikäraja peittoaa äänestyksessä 16 ikärajan äänin 27-10....
Lõpuks korraldavad need "täiskasvanud" lastele olümpiamängud, kus erinevad alad ning võistlused aitavad lastel aru saada õnnetuse õuduseid.

- 10 käskyä vaatimattomuudesta, joita jokainen ruotsalainen noudattaa. Ne kuuluvat itse asiassa tarkalleen näin, tokihan minä ne olen opetellut:
1. Älä luule, että olet jotain.
2. Älä luule, että olet yhtä paljon kuin me.
3. Älä luule, että olet viisaampi kuin me.
4. Älä kuvittele, että olet parempi kuin me.
5. Älä luule, että tiedät enemmän kui me.
6. Älä luule, että olet enemmän kuin me.
7. Älä luule, että kelpaat johonkin.
8. Älä naura meille.
9. Älä luule, että kukaan välittää sinusta.
10. Älä luule, että voit opettaa meille jotakin.

- Mikko seletab lahti, mida tähendavad rootslaste kiidusõnad:
Jos ruotsalainen sanoo ruuan olevan fantastista, on se Suomessa ihan ok. Jos joku asia on kanonbra, huippuhyvä, ilmaistaan sama arvio suomeksi muodossa: "ei huono". Jättebra, tosi hyvä, kuuluu suomeksi "Olen minä parempaakin syönyt." Sama asia kaikessa. Jos ruotsalainen ihastelee kaunista taloa hihkaisemalla: "Oj oj, vilket härligt hus!", eli voi miten ihana talo, niin Suomessa murjaistaan, että "Vittuakos ne ton tönön on tuohon veronmaksajien rahoilla rakentaneet."

- Mikko sõidab laevaga Rootsi:
Laivalla on olutbaari. Risteilyohjelmassa se on esitelty sekä suomeksi että ruotsiksi. Ruotsalaisia houkutellaan baariin näin: "Tule katsastamaan laaja viski- ja olutvalikoima olutbaariin kannelle seitsemän." Suomeksi sama kehotus kuuluu: "Matkan ensimmäiset huurteiset nautitaan täällä." Siinä se viesti on. Toiset ovat arvokkaan kultivoitunutta kuninkaallista sivistyskansaa. Toiset ovat metsäläisiä, joiden ainoa tavoite nykymaailmassa on humala. Vilkaisen itseäni peilistä ja poistun yläkertaan katsastamaan baarin olutvalikoiman.

- Soome, Rootsi ja homoseksualism:
Ruotsalainen homopari kysyy ystävällisesti, onko pöydässäni tilaa? Onhan siinä, en ole ennakkoluuloinen. Aika moni suomalainen on. Siinä nuokin litkivät viiniä tietämättä, että homous keksittiin Suomessa vasta 90-luvulla. Minun lapsuudessani ei homoutta Suomessa ollut. Ruotsissa tanssittiin siihen aikaan jo Village Peoplen tahdissa. Suomessa on edelleen kokonaisia läänejä, joissa ei ole lainkaan homoutta. Luin juuri gallupista, joissa oli kysytty ruotsalaisilta heidän unelmanaapuriaan. Voittajaksi selvisi homopari Mark Levengood ja onas Gardell. Suomalaisilta kysyttäessä Levengood-Gardell olisi kärjessä vain mieluiten turpaan vedettävien listalla.

- Mikko läheb Skanseni "Laulge kaasa" saate salvestamisele:
Ruotsissa nakkisämpylät tarjoillaan aina hyvin pieneen ja liukkaaseen leivinpaperikaistaleeseen kietaistuna ja mukaan tulee vain pieni servietti. En koskaan onnistu syömään sotkematta. En nytkään. Lisään sämpylääni katkarapusalaatin päälle sinappia ja ketsuppia. Koko komeus valuu sormille. Viereisissä pöydissä ihmiset syövät samoja sämpylöitä ilman vaikeuksia, mutta he ovatkin ruotsalaisia. heillä ei ole riesanaan suomalaista myötäsyntyistä liioittelua. He eivät lisää sinappia ja ketsuppia jos ottavat katkarapusalaattia.

- Isakssonilla on kovin pieni paita. Monilla hieman ikääntyneillä ruotsalaisartisteilla on pienet vaatteet.

- En tunne raamattua kovin hyvin, mutta olen varma, että paratiisin käärme oli perisuomalainen kyy.

- Ruokalassa on buffet ja se on suomalaiselle liikaa. Hän lappaa lautasensa kukkuroilleen ja ahmii kaiken kuin ruoka olisi loppumassa maailmasta tänään. Sitä se on. Sota-ajan ja pulavuosien perintö kulkee suomalaisten mukana pitkään.

- Sõnad, mida rootslased tavaliselt oskavad soome keeles:
yksim kaksim kolme, perkele, koskenkorva, Teemu Selänne, ei saa peittää.
...see viimane tuleneb sellest, et tavaliselt on radiaatoritel kahes keeles, et nende peale ei tohi midagi panna (näiteks hotellides).

- Pärast juba pikemat aega Rootsis elades ning "Mikael"-i identiteedi üle võttes, juhutb ikka sügavalt soomlaslikke asju Mikko/Mikaeliga:
Olemme Lisan ja Klasin luona kylässä ja lapset riehuvat. Minä torun heitä hieman. - Rauhoittukaas jo, tulee muuten itku pitkästä ilosta. Kaikki ihmettelevät. Sanonnassa on jotain hyvin suomalaista. Suomessa pitää ajatella, että älkääpäs iloitko, kyllä se vielä suruksi muuttuu. Ruotsiin se ei istu. - Tuohan on aivan kohtuutonta ilon kahlitsemista, Maria kauhistelee.

- Menimme työporukan kanssa illalla ravistolaan. Minä en välittänyt juoda olutta, otin kaakaon. Työtoverini tilasivat kukin vuorollaan oluet, sitten tuli minun vuoroni. - Minulle vain kaakao. - Miten niin vain? Ei täällä muutkaan kahta juomaa kerralla tilaa. - Niin en minä sitä, otan vain kaakaon, en minä tullut vähättelemään kaakaota vaan juomaan sen. Baarimikko jää ihmettelemään käytöstäni.

- Ja see lõik kus Mikko/Mikael läheb telesaatesse rääkima, mida tähendab olla "rootslane"... ja vaene mees hakkab kiitma sõjaveterane :))) Ainuke viga on selles, et rootslased on ju kõikidest sõdadest juba viimased 200 aastat kõrvale hoidnud :) Neil polegi "sõjaveterane" :))) Ma itsitasin pikalt pihku :)))

Hinnang: 4 (väga lahedalt koomiline, pidevalt küll selle piiri peal kus natuke läheb "üle" normaalsuse piiri, aga kui see peategelane on juba selline "hull" siis miks ka mitte? :) Lugedes elasin Mikkole niimoodi kaasa, et kui ta seal vahepeal põgenema pidi oli endal ka selline ebameeldiv tunne, nagu hakkaks koos Mikkoga millegipärast "vahele jääma" :) Muidugi eks seal oli mitmeid lööke ka eestlaseks olemise pihta, sest nii mõneski asjas oleme me soomlastega sarnased ;) Kuid selline rootslaste idealiseerimine on ikkagi võimalik ainult sellisel inimesel, kes seal nende seas elanud pole... ma võiksin tuua kõiksugu näiteid talle vastu... aga noh, jäägu need illusioonid... Sest eks igal rahvusel on ju omad head ja vead. Mõnel on küll tõesti teisest neid plusse rohkem, aga lõppude lõpuks võib ka see rohi rohelisem olla alati "aia taga" :) Igatahes lahe lugemine ja õpetlik ka!)

Transformers: Revenge of the Fallen / Transformerid: Langenute kättemaks (USA 2009)

Režissör: Michael Bay
Stsenaarium: Ehren Kruger, Roberto Orci, Alex Kurtzman
Olulisemad näitlejad: Shia LaBeouf, Megan Fox, John Turturro, Ramon Rodriguez, Josh Duhamel, Tyrese Gibson, Kevin Dunn, Julie White, Rainn Wilson

Loo lähtekoht: Sam on alustamas oma ülikooli, kuid enne veel kukub tema riiete vahelt väike metalljubin, mis muudab kodumasinad Deceptoriteks ning Autobotidel on tööd, et nende vastu võidelda. Sam läheb ülikooli, kuid üks "paha transformer" ehk Deceptor on ka juba seal teda ootamas ees. Ainus, kellest oleks Deceptorite hävitajaks on vana hea Optimus Prime. Kes muidugi võitluse käigus sureb, kuid nagu masinaid ikka, on võimalik mingi "Matrix"-iga jälle ellu äratada. Sam on mees, kes seda suudab ning seeläbi sangar ning kogu maailma päästja, sh. "heade transformerite" ning inimkonna ainuke lootus :)

Tule jumal appi!!!!! Midagi nii kehva olen ma kinos tänavu näinud ainult korra (Night at the Museum 2)... Õudne, mis möga! Lugu on nii mõttetu ning kirjutatud justkui laste unejutuks või siis debiilsetele, hommikust õhtuni arvutimängudega aega veetvatele teismelistele. Kui arvestada seda kontingenti, kes meie ümber kinos nendele nõmedatele ja küündimatutele naljadele hirnusid ja "põnevusest küüsi närisid", siis ega ma palju mööda vist ei pannudki :) Higi järgi haisvad punnivinnilised teismelised poisid - neile see film on selgelt mõeldudki :) Iroonia seisneb selles, et see film on "mitte soovitatav alla 12 aastastele", kuid samas selle sisu ning selle filmi nautimiseks vajalik intelligentsuse tasand vastab just "alla 12 aastaste" omale :) Minu 8 aastane vaatas huviga ning ehk sellised nukufilmilikud (kuigi loomulikult oli tegemist tippklassi CGI-ga, mitte stop motion-filmiga :)) lastefilmid ongi temasugustele sobilikud. Ta on mul küll üpris arglik selliste "liiga põnevate" filmide suhtes. Aga see film oli küll selles suhtes ikka päris tagasihoidlik, et isegi tema ei tundunud, et see film oleks olnud hirmus või "liiga põnev". Mina isiklikult haigutasin suurema osa filmist ning vaatasin umbes 20 korda kella, et millal see ükskord otsa saab. Muidugi lapsele üritasin seda mitte näidata, tema pärast ma oma ajurakke seal ohtu seadsingi :)

Kuigi ma ei kuulu selliste filmide sihtrühma ning ega ma ei oodanudki, et see film mulle meeldiks, lootsin ometi, et äkki üllatun. Meeldis mulle ju näiteks eelmisel aastal Dark knight ning sellel aastal Star Trek ja Terminator 4 (!), mida võiks žanri mõttes ehk kuhugi sinna suunda liigitada, aga no Transformerid oli ikka tõeline möga ja "piin" vaadata, sõna otseses mõttes. See rämps kestis kah veel üle kahe ja poole tunni :( Ma oleksin kõik selle aja parem pojaga midagi asjalikumat koos teha...omavahel interaktiivsemat. Kasvõi mõnda head raamatut talle lugeda. Aga noh, eks tema jaoks on lisaks filmile endale ka popkorn ja kinokommid ning ise "kinos käimine" eriline ja oluline...

Ma ei hakkagi neid kõiksugu tobedusi välja tooma, alates sellest, et filmi ainsad kaks naljakat tegelast - Sam-i isa ja ema igal pool välja ilmusid (ka Egiptuses, kus toimus lõpulahing)... uhhh, see kõik oli nii tobe... Lisaks see näitlemine - Shia LeBeouf eesotsas peaks saama ekraanikeelu. Miks küll selliseid filmides kasutatakse, ma lihtsalt ei mõista!

Hinnang: 1+ (pluss läheb Turturrole ja Sam-i ema "naljadele". Sest tegelikult oli film allpool igasugust arvestust. Nojah, kui ei arvesta heli. Sound effects võib vabalt ka Oscarile kandideerida, kuigi võib ka ununeda nimistust, sest film tervikuna on täielik jura!)

Filmi trailer:

Vennad Lõvisüdamed - Rakvere Teater

Enne kõike pean ma ära märkima, et "Vennad Lõvisüdamed" ei meeldinud mulle raamatuna. See on üks väheseid Lindgreni raamatuid, mis mulle kohe üldse pole meeldinud (teine, mis meenub on "Mio mu Mio"). Selles suhtes ei ole ma ka võibolla etenduse kõige õigem hindaja. Läksin seda peamiselt vaatama laste pärast, kellele ma selle raamatu kunagi ette lugesin ning neile see raamat meeldis. Kuigi ma saan aru, et Lindgreni kavatsused a tagamõtted loo jutustamisega olid õilsad ning heatahtlikud. Tahab ta ju selle looga aidata lapsi üle surmakurbusest või hirmust surma ees. Või lohutada neid, kes kellegi lähedase on kaotanud. Ja mõttena see ju võib isegi olla ilus ning toimiv, kuid kogu seda lugu võib võtta ka kahemõttelisena. Autor ning tegijad ma olen veendunud, et kindlasti ei mõelnud seda "mündi teist külge", ehk "tehes enesetapu" - pääsed probleemidest, aga ühtlase ei ole midagi hullu, sest pääsed Nangijaalasse või kui seal läheb raskeks siis edasi Nangilimasse või kuidas selle koha nimi oligi.... Ja see häiris mind juba lugedes hirmsasti. Etenduses jääb kõik kuidagi pinnapealseks ning kaugeks ja sellepärast ei hakka ka see mõte nii väga häirima.

Tegelikult meeldiski mulle teatrietendus rohkem kui raamat. Just see visuaalne külg. Vaus on Ugalast külas ja õigustab oma kutset täiega. Kuigi eks park ise kus etendus toimus, oma partidega, kes keset etendust seal ringi ujusid ning ilusa päikselise ilmaga aitasid sellele ka kaasa.

Lavastusliku külje pealt mõjus see kõik kokku kuidagi võimsalt. Mis just sellisele seiklusloole tossu, mõõkade, hobuste, uhkete dekoratsioonide ning paljude episoodiliste rollidega oligi kohane. Eriti kindlasti lapsed naudivad sellist ägedat actionit. Minu 2 aastane korrutas ka kogu aeg, et "äge, äge!" :)))


Kõige suurema vaimustuse kutsus lastes esile Katla-koletise surm, sest siis pritsis too sädemeid - nagu ilutulestik nii lähedal silme ees. Kuid just see häiriski mind kõige rohkem, et suurem osa mängust ise toimus väikse veekogu taga, ehk minu jaoks liiga kaugel... olen juba selline "esimese-rea-mees", kes tahab näha näitlejate ilmeid ning tunda end justkui osana sellest, mis laval toimumas. Niimoodi jäi minu jaoks kõik kuidagi kaugeks. Ma saan aru küll, et sellist visuaalset tükki peabki haarama tervikuna ning mitte laskuma detailidesse. Aga no enda harjumustele ei või ju selles suhtes midagi parata.

Sellepärast on raske ka rääkida mingitest rollidest või näitlejatöödest. Tegelikult suurem osa näitlejatest olidki pisi-tillukestes episoodilistest "mõne lause rollides". Ainuke, kes tõeliselt silma torkas minu jaoks, ehk kes suutis luua "karakteri" nii vähese ajaga, oli Margus Grosnõi, ilge "Tengili sõdurina". Sest ainsad, kes mängida said olid kaks peategelast - Vennad Lõvisüdamed, aga see lapsnäitlea minule isiklikult ei meeldinud. Ikka natuke kange kukub eesti lastel see lavaline esinemine välja. Ehk selline kooliteatri värk, kus sõnad takerduvad ning intonatsioonid on nagu peast deklameeritud laused. Muidugi, ega seda ei saagi ju nõuda lapselt, kes pole koolitust saanud ning vist polegi varem laval esinenud. Meil pole ju mingit laps-näitlejate kultuuri. Kavasse polnud märgitud kah, et kumb see nendest poistest oli. Võibolla teine oli parem, ei tea. Tubli poiss muidugi, et kogu mängu "suurema venna toel" kaasa tegi. Vahepeal kui ta seal rahvale lähemal jooksis siis tundus ta vaeseke päris hingetu :) Kuid see "suurem vend", ehk Karl Robert Saaremäe tegelikult üllatas oma selge diktsiooniga. Heli kostus ju küll kõlaritest ning ei tea, kas tal ka päriset on häälega eeldusi näitlemiseks, aga niimoodi ei oska eriti midagi ette heita. Peale ehk ühe asja, aga sedagi, mitte temale, vaid rohkem nagu kunstlikust küljest - nimelt "vendadena" nad küll ei mõjunud :) Kuidagi liiga erinevad olid. Mäletan, et lugedes ja ilmselt ka Rootslaste tehtud filmi toel, olen neid kaht venda alati ette kujutanud kahe kahupäise blondi poisina. Selliste headuse kehastustena.

Mainimata ei saa jätta, et Silja Miks mõjus oma kummalistest liigutustes hoolimata hääle poolest nagu kuri kuninganna Lumivalgekesest. Mitte nagu Vendade Lõvisüdamete Kirsioru hea emandana. Meeldisid tuvi-tüdrukud oma tantsuliste liigutustega. Just et nad neid pöörlemisi ja liigutusi tegid nagu nad tegid :) Aegluubis võitlus-hetk ukkus kuidagi kohmakalt välja... mõttena ju hea, aga lavalt vaadates imelikult kohmakas. Vibuöaskmised ja ratsutamised olid nii ägedad! Eriti kuna noored näitlejad tabasid nii hästi märki! Marin Mägi - emana oli nii armas :) Ja tal on ka lauluhäält!

Samas selle teooria, et näitleja ei jõudnud ennast meeldejäävaks või tähelepanuväärseks mängida, purustas mu 2-aastane, kes pärast etendust autoga kodupoole sõites sellepeale kui ma küsisin, et kas ja mis meeldis, vastas mulle "Jänku-onu". Nimelt oli ta tundnud ära vanaisa-Toomas Suuman-i, kes mängis Jänku-onu "Onu Remuse lood" tükis!

Lahe, et Tengil ise oli nii ägedas kostüümis ning saabus lavale, nagu saabus :) Ning see, et ta ei öelnud ühtki sõna :) Kusjuures ma arvasin, et see on lavastaja Saaremäe ise, aga võta näpust - mees istus hoopis publiku hulgas mõni inimene minust edasi :) Kusjuures nii lahe, et Kiku korrutas seda oma "äge,äge" vaheaale minnes tema selja taga. Loodetavasti ta kuulis ja sai seeläbi "ühelt lapselt" otsest tagasisidet, et tema töö on korda läinud :)))

Tegelikult oli ka "vaheaeg" muudetud täieväärtuslikuks "vaatuseks", sest siis sai ise tunda end Nangijaala külaelanikuna - harjutada vibulaskmist, imetleda lambaid, vermida münte või valmistada küünlaid. Isegi söögiks sai osta magusaid mandleid või vürtsikaid pähkleid, mis soojana mõjusid kuidagi nii sobivalt ajastu ning kohatruult :) Kusjuures tundus et see kogukestvus oligi jagatud kolmeks, sest ka vaheaeg oli mõlema vaatusega sama pikk :)


Hinnang: 3 (Kindlasti mõjutas minu hinnangut see, et lastele see tükk meeldis. Ja eks see oligi ju neile mõeldud. Nende pärast ma seda vaatama ju läksingi. Vahvad kostüümid ja uhke lava, massistseenid ja efektid - mõjusid ning tegid sellest loost luinasjutulise ka visuaalses mõttes. Minule lihtsalt see sõda ja võitlemine ja surmad ning muu lugu ei meeldi - eriti just lastetükiga seoses, selles pole muidugi teatri-tegijad süüdi. Nemad olidki püüdnud kõik lahendada võimalikult lastesõbralikult ja "ilusti". Tuli ka enda lapsepõlveseiklused maal meelde - parve ehitamised ja sellega kevadiste üleujutuste ajal sõitmised. Ratsutamine ning poistega mõõklemised, vibude tegemised ning see kuidas enda tehtud nooled nii harva korraliku lennu tegid :) Aitäh seega ka nostaligia-hetkede eest! Ja loodetavasti saab Rakvere Rahvapargist ka Ugala Tiigikaldaga võrdne igasuvine teatrikoht! Ainult vaatajad võiksid kuidagi lähemal saada istuda, muidu oli koht ideaalne! :)))

Tekst lavastuse kodulehelt:

Astrid Lindgren
VENNAD LÕVISÜDAMED

Bröderna Lejonhjärta, 1973

Lavastaja Üllar Saaremäe

Assistent Priit Põldma

Kunstnik Jaak Vaus

Kostüümikunstnik Sirly Oder

Liikumisjuht Kati Kivitar

Dramatiseerija Staffan Götestam

Tõlkija Vladimir Beekman

Osades Tim Leesnurm või Jan Lucas Videvik, Karl Robert Saaremäe, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Silja Miks, Erni Kask, Velvo Väli, Üllar Saaremäe või Heigo Teder, Margus Grosnõi, Helgi Annast, Marin Mägi, Eduard Salmistu, kammerkoor Solare ja Rakvere Linnanoorte Näitetrupp.
Suur seiklus suurtele ja väikestele.

Kaheteistkümnel juunikuu päeval muutub Rakvere Rahvaaed muistseks Nangijaalaks, kohaks, kus on veel laagritulede ja muinasjuttude aeg. Just siia, Kirsioru õitsvate kirsipuude alla jõuavad pärast surma ka vennad Karl ja Joonatan Lõvisüda. Ent kokkuhoidvas ja armsas Kirsioruski on muresid - kõrvalasuva Kibuvitsaoru on vallutanud Karmanjaka Tengil ning vendi Lõvisüdameid ootab ees ohtlik ja vaprust vajav seiklus.
Lisaks etendustele kerkib Rahvaaeda muinasmaailm, mille tegemistest saavad kõik osa võtta.
Esietendus 11. juunil 2009. Etendused Rakvere Teatri taga asuvas Rahvaaias.

Kestab 2 tundi.

Lavastuse trailer:

Lohetätoveeringuga tüdruk - Stieg Larsson

Tegemist on terves maailmas suuri laineid lööva "Millennium"-triloogia esimese raamatuga. Originaalis, ehk rootsi keeles, ilmus see raamat esimest korda aastal 2005, ehk kirjaniku surmale järgneval aastal. Kirjanik Stieg Larsson (1954–2004) oli ajalehe EXPO ajakirjanik ja peatoimetaja. Ning eks ta oma ametist ka oma raamatutesse on neid ideid ning olustikku ammutanud. Kuid seda autentsem see sisu seeläbi ka on. Tema ju teab detailideni kuidas ajakirjanike elu telgitagused ning kasvõi ühe väikelehe toimetuse igapäevatöö reaalselt toimub. Sellepärast on ka see raamistik väga usutav.

Millegipärast tekkis mulle tunne, et Larsson on lugenud liiga palju Grishamit :)) Sest kuidagi väga Grishamlik oli see teos. Ikka heas mõttes. Ehk selline krimka-kalduvustega põnevus-draama.

Lugu hakkab hargnema kahest otsast. Õigemini jälgides kahte peategelast. Mikael Blomkvist on majandusajakirja "Millennium" üks omanikke ning üks riigi juhtivaid majandusajakirjanikke. Ta on teinud valearvestuse paljastades tööstusmagnaadi Wennerströmi räpaseid tagamaid ning mõistetud süüdi laimamises. Tema ajakirjale tähendab see aga reklaamirahade kadumist ning tõenäolist pankroti. Kuid kohe pärast kohtus käimist ning veel enne oma vanglakaristuse algamist saab ta huvitava pakkumise ühelt teiselt "tööstusmagnaadilt" - Henrik Vangerilt, kes esiteks pakub talle kopsakat tasu töö eest ning teiseks kompromiteerivat kuid faktidega tõestatavat informatsiooni Mikaeli suure "vaenlase" - Wennerströmi kohta. Töö sisuks on kirjutada Vangerite perekonna kroonika, mis tegelikult on suitsukatteks tegelikule ülesandele, milleks on uurida välja, mis juhtus ligemale 40 aastat tagasi Henrik Vanger-i vennatütre Harrietiga. Nimelt kadus toona 16 aastane tüdruk nagu vits vette. Kuna juhtum leidis aset saarel ning kadumise päeval oli saare sild suletud - seal oli juhtunud suur õnnetus, kaldub Henrik Vanger uskuma, et tegemist on mõrvaga. Samal ajal toimus saarel suguvõsa kokkutulek, seega peaks mõrvar olema keegi saarel viibinud sugulastest...

Teine tegevusliin räägib Lisbeth Salander -ist, kes on kahekümnendate eluaastate keskel, üks Rootsi maailmatasemel arvutihäkkeritest. Ta on tunnistatud emotsionaalselt ebastabiilseks ning tema rahaasju kamandab hooldaja-järelvalvaja. Praegune "hooldaja" on sadistlike seksuaalsete kalduvustega hull advokaat, kes tüdrukut piinab. Muidugi on pealtnäha arengupeetusega tütarlaps, kellel kool ka kunagi pooleli jäänud, märksa nutikam. Ta suudab välja mõelda ja läbiviia plaani, et oma elu elada ikkagi sõltumatult. Oma häkkerivõimetega ning nutikusega osutub ta harukordsete võimetega eradetektiiviks, kes suudab igasugust informatsiooni välja kaevata.

Üks asi viib teiseni ning varsti on nii Mikael kui Lisbeth sellel Vangeri perekonna poolt asustatud saarel uurimas selle suguvõsa hämaraid tagamaid ning räpaseid luukeresid nende kappides... Ning loomulikult, nagu ameerikalikeski krimkades kombeks, satuvad ka peategelased ohtu ühel või teise moel.

Kuna tegemist on majanduskuritegudega seotud taustaga on ehk mõnevõrra sellist omapära, kuigi peasüüdlase arvasin ma ära juba enne kui üldse kogu tegevus Hedeby saarel pihta hakkas. See lihtsalt tundus kõige loogilisem. Kuid ega see süüdlase otsimine ehk polegi sellise draama puhul kõige olulisem. Vähemalt sama oluliseks tõusevad inimestevahelised suhted ning inimpsüühika üldse. Mikael (keda rahvasuus kutsutakse hellitavalt Kalle Blomkvistiks, kuigi see Mikaelile endale üldse ei meeldi) on ju vaba mees (lahutatud). Ning muidugi jõuab ta voodisse raamatu jooksul vähemalt poolte naistegelastega. Ja kuna ta on neljakümnendates, siis sama hästi sobivad talle partneriks nii paari- kui viiekümnesed naised...

Mõningad tähelepanekud, mis raamatut lugedes tekkisid:
- Ma ei mõista, miks Varrak on otsustanud kasutada ingliskeelse tõlke raamatupealkirja, ehk "Lohetätoveeringuga tüdruk (Girl with the dragon tattoo)". Minu meelest "Män som hatar kvinnor (Mehed kees vihkavad naisi)" on esiteks raamatule palju sobivam pealkiri. Järge lugenud inimesed teavad rääkida, et alles triloogia teine osa räägib rohkem Lisbeth-ist. Aga tegelikult on MKVN ka palju provokatiivsem ning "põnevam" ja "emotsioonetekitavam" pealkiri.
- Raamatus käib Telia Mikaelile internetiühendust panemas. Nii kiiresti see kahjuks Rootsi riigis ei käi. Olen seda protsessi juba mitu korda läbi teinud. Rootsis on nii, et esiteks tellid spetsialisti seda kontakti sisse lülitama. See võtab tõesti paar päeva aega. Kuid enne kui Sulle internet sisse lülitatakse, võtab see aega 8 tööpäeva! Selliseid Rootsile omapäraseid reegleid oli veel, mille vastu kirjanik eksib. Naljakas, sest ta ise on ju rootslane :) Võibolla siis viis-kuus aastat tagasi kui ta neid lugusid kirjutas, olid asjad teisiti, aga ma ei usu :))) Samas rootslaslik koosolekute pidamine ning tavakodanike "arvutihäkkerite" hirm kostus nendele lehtedelt hästi läbi. Tegelikult selliste raamatute ja telesaadetega ilmselt ongi rahva arvamust või hirmu, et nende arvutitesse sissu muugitakse nii tugevalt õhutatudki. Eestis ma küll pole täheldanud, et tavakodanikud nii hirmsasti juurdleksid tulemüüride või muude programmide sissehäkkimisvõimaluste üle.
- Huvitav, et kunagi ammu, kui oli ainult üks riiklik Eesti kirjastus, siis selleaegsetes raamatutes ei olnud üldse nii palju trükivigu. Kas see on tänapäeva pealiskaudsus või kiire tempo või lihtsalt ei pöörata sellele piisavalt tähelepanu. Vanasti kui esines üks trükiviga raamatus, juba see oli ime. Seda raamatut lugedes ma küll kiirustasin ning ei pannud kindlasti kaugeltki mitte kõiki vigu tähele, aga oma 10 tükki tuli ära küll. Ja ma pole üldse selline lugeja, kes neid luubiga taga ajaks.
- Mulle meeldisid need karakterid, neile oli hea kaasa elada. Eriti Lisbeth on selline omamoodi ja sümpaatselt nutikas plika. Natuke Cornwell-i Lucyga sarnane (ka seksuaalses mõttes sobivad Lisbethile tüdrukud, nagu Lucylegi), "arvutihäkker". Kõvasti ette lugedes sai nautida ka neid nimede lugemist :))) - Birger Vanger, Alexander Vanger jne.
- Raamat oli sellevõrra põnev, et viimased 300 lehekülge lugesin täiesti jutti. Kuigi kohati oli ka venitatud kohti, eriti see lõpp. Süüdlased selguvad juba umbes kolmveerand raamatu peal ja siis nagu raugeb see hoog. Samas muidugi arvestades, et esimene osa läheb ju edasi, on kindlasti ka sellel lõpul omamoodi olulisus. Aga jah, käest panna oli raamatut tõeliselt raske!
- Tegelikult meeldis mulle ka see lõpplahend, mis puudutas Harriet-i. Meeldisid need lõigud, mis viisid Mikaeli selleni. See oli päris hästi ja loogiliselt konstrueeritud. Loogiliselt just selles mõttes, et 37 aastat polnud neid detaile keegi märganud. Täiesti usutav, et sellised asjad võivad kahe silma vahele jääda. Mitmed asjad leiaksid ilmselt lahenduse, kui midagi rohkem ning suurema keskendumisega uurida. Meeldis ka see pakkumine, mille Mikael Henrik Vangerilt sai - see oli pisidetail, aga kuna lugejana natuke samastusin Mikaeliga või õigemini vaatasin raamatu-maailma läbi tema silmade, siis tekkis tunne, nagu ise oleks sellise pakkumise saanud alatajus ning seeläbi tekkis endal hasart avastada "kes on süüdi?"
- Rootsi kirjanduses kasutatakse tihti asukohtade täpseid aadresse. Ehk siis tegevus toimub kas mingil kindlal tänaval või linnaosas. Lahe on niimoodi jälgida. Selle raamatu puhul eriti - Millenniumi toimetus asub minu kodust vaadatuna "ümber nurga" :))) Tihti käisid tegelased teatud kohvikus Hornsgatanil või lihtsalt said kokku Slussenis. Need kõik asuvad minu kodust kiviviske kaugusel ning tihti on just minu liikumis-paikadeks. See lõi nagu mingi lisaväärtuse loole, just isiklikus plaanis. Lisaks oli ühel tegelastest minu nimi (kuigi ma ei tundnud temaga mingit sarnasust :)), oli see kõva häälega ettelugedes natuke "naljakas" või "kummaline" :) Eesti kirjanikud võiksid ka vahest kasutada kirjeldustes tänava või täpsemaid kohanimesid, see oleks lahe äratundmisrõõm (minu meelest küll).

Hinnang: 4+ (ilmselgelt kütsin ennast liiga üles. Tegemist on ju viimase 10 aasta Rootsi suurima kirjandusliku sensatsiooniga ning ma juba peaaegu aasta aega tagasi sain teada, et Varrakul on plaanis see raamat eesti keeles välja anda. Sellepärast jätsin oma rootsikeelse versiooni raamatust lugemata ning asusin ootama. Varrak ka pidevalt lubas ja lubas, et kohe-kohe tuleb.... esimene lubadus oli juba 2008.aasta lõpuks, siis märtsiks, siis aprilliks ning lõpuks ilmus mais... see ootamine kindlasti mõjutas ning kasvatas ootused mäekõrguseks. Sellepärast ehk ka lõppude lõpuks lugedes avastamine, et tegemist on sellise keskmise Grishami tasemel raamatuga, mõjutas ka minu isiklikku hinnangut. Selles suhtes ehk meeldib see raamat ootustevabale inimesele veelgi paremini. Kuigi nagu mainitud juba sai, ei suutnud ma seda kuidagi käest panna, enne kui läbi sai. Ning järge ootan ka, kuigi seekord taltsutan oma hullu himu :))

Stiilinäide:
Tegemist on ühe mu lemmik(tsipa üllatusliku)kohaga - kummalise vabameelse suhtega Mikael-i ja "Millenniumi" vastutava väljaandja Erika vahel. Kui viimane sammub Mikaeli Hedeby saare elukohta sisse samal ajal kui too on teise naisega voodis. Vestlus toimub pärast seda intsidenti:

"Ma olen väga pahane," ütles Erika. "Sõitsin siia, et sind tervitada taas vabadusse saamise puhul ja leidsin su voodis küla femme fatale'iga."
"Vabandust."
"Niisiis, kui kaua sina ja miss Big Tits..." Erika vibutas nimetissõrme.
"Umbes sellest ajast, kui Henrik hakkas omanikuks."
"Või nii."
"Mis mõttes või nii?"
"Lihtsalt uudishimust."
"Cecilia on tore naine. Ta meeldib mulle."
"Ma ei kritiseeri. Olen lihtsalt pahane. Komm on käeulatuses, aga mina pean paastuma. Kuidas vanglas oli?"
"See oli nagu hea puhkus. Kuidas ajakirjal läheb?"

Pettson & Findus - Glömligheter / Pettson ja Findus - Unustamised (Rootsi 2009)

Kuna täna veeres terve päev õues - tuld tehes, grillides (appi kui hea tuli! Mis siis sellest et ise kiidan... kallasin grillides "Hoi Sin" kastet lihale ja šašlõkivorstidele peale - keele viis alla), chillides (sai natukenegi päikest ja batuudil hüpata... ja alkoholi juua - jõume Mohiito Gin-i ja Coolereid :) Lapsed olid nii närvis. S teatas, et nüüd saavad meist joodikud... - hmmmm, eelmine kord tarbisin alkoholi aastavahetusel :)), süües (oioioi kui täis on mu kõht siiani - kuigi sõime umbes kell 18) ja lastega tantsides ning mängides (mängisime "Muna", "Peitust", "Koera" ja "Siga"...ainult, et laste palvel hoopis "Edgar Savisaart", sest siis ei lõpe mäng nii ruttu ära... lisaks "Edgar Savisaarele" lisasime veel otsa ka "juunior" ikka sellel samal põhjusel, et mäng veel ei lõpeks :)), siis ühtki teatrit ja filmi ei näinudki, ükski raamat ka läbi ei saanud (lugesin küll natuke mingil hetkel K-le natuke Larsson-i raamatut edasi - see tundub kujunevat väga heaks! Aga me ei ole veel poole pealgi... õnneks :)). Ja kuna mul mitu kinokülastust (ka juba õige kaugete aegade tagant) üles tähendamata, siis otsustasin päeva lõpetuseks ühe filmimälestuse kirja panna...


Režissörid: Jørgen Lerdam, Anders Sørensen
Stsenaarium: Torbjörn Jansson (baseerub Sven Nordqvisti lasteraamatute sarjal)
Olulisemad näitlejad (hääled): Lukas Karlsson ja Tord Peterson

Loo lähtekoht: Tegemist on multikaga, kus ridamisi järgnevad väiksed lookesed teineteisele. Tegelikult on lugude aluseks lühi-lastraamatud ning ühte multikasse mahub mitu lugu. Vahepeal läheb üks lugu sujuvalt üle teiseks, vahepeal algab uus lugu uue päevaga.

Tegemist on juba neljanda täispikka "Pettson ja Findus" multikaga ning põhimõtteliselt on ikka kalapüüki armastav, leiutajast vanamees oma rõõmsameelse ning sekeldusi otsiva kassipoisiga sattumas igasugustesse seiklustesse. Näiteks leiutab Pettson ujumistreenimismasin. Masin muidugi ei tööta nii nagu peaks :) Siis saab Findusel kõrini selleset, et tema on alati kõige väiksem. Ühel hommikul kui ta üles ärkab, ongi ta Pettsonist suurem. See oli ehk minu lemmiklugu nendest :) Ega see suur olemine polegi nii lihtne, eriti siis kui Sa järsku pead hakkama kogu suurusega kaasneva vastutuse enda õlule võtma. Ehk siis vahest on päris hea väike ka olla :) Üks vahva lugu, egk tegelikult filmi "nimilugu" oli sellest kui Pettsonil kaob mälu ära - ta ei mäleta isegi, mis ta nimi on. Õnneks on muidugi Pettsonil Findus, kes aitab tal mäletada. Samaga jutustab ta loo sellest kui ta pisike kassipoeg oli.

Hinnang: 3+ (Multikas on vägivallavaba ning armas. Eelkõige pere pisimatele. Minu 2 aastane vaatas küll väga huviga ja koos 8 aastasega naersid ikka kõikide nende naljade üle. Minule endale meeldis ka. Eriti sellised natuke südantsoojendavad kohad. Rootslased kohe oskavad selliseid vahvaid lastekaid teha. Niiöelda vanas stiilis multifilm, ei mingit 3D-d ega CGI-d. Kuigi eks need vanas stiilis multikad tehakse ju ka paljuski arvutiga tänapäeval, niiet... Aga tegelikult meeldivad ka need raamatud meile kõigile. Nii tore, et eesti keeles on neid ka juba õige mitu. Kõik on ka meil olemas ning ikka vahest võtame neid riiulilt kõik, mina kaasa arvatud :))

Filmi trailer:

Toatüdrukud - Rakvere Teater

Wow! Milline show kolme Rakvere Teatri kauni diiva esituses! Fantastiline!!! Fantastiliselt hea!
Toompere jr. (või on ta nüüd sen.?) on pannud sellise naudingulise naistetrio peo püsti Rakvere Turu plats 2 asuva SEB pangahoone saalis, et selles osaleda oli tõeliselt lahe!

Kui nüüd ka midagi muud head sellel suvel teatris ei peaks nägema, siis vähemalt on üks hea tükk kirjas! Jah, ega see pole selline kaasamõtlemise või ka sügav psühholoogiline tekst, mille üle on päevi hiljem mõnus mõelda ning mille sisu analüüsida. Ei. Aga selle eest on seal sellist ehtsat meelelahutust, visuaalset kommi, näitlejannade vinget talenti ning nagu Toompere puhul alati - tugevat ja originaalset lavastajakätt. Rääkimata sobivast kunstnikutööst (kostüümide puhul eriti), tabavat helindust, huvitav valgustuskaart ja 100% sobiv muusikaline kujundus!

"Te ehite mu tuba lilledega, nagu ma hakkaksin surema"

Juhtumisi oli see juba teise, viimase kuu aja jooksul nähtud, prantslasest homoseksualisti näidend. Eelmiseks oli Linnateatris lavastatud Meie, kangelased. Paralleele võiks tõmmata ainult vormiliselt küljelt. Mõlemad olid kuidagi mängulised, mõlemates olid lavastajad otsustanud anda näitlejate liikumisele rõhutatud rolli. "Toatüdrukud" algabki oma kolme kordusega justkui mõni moderntantsu etendus. Muidugi eelkõige sellepärast, et nii Ülle Lichtfeldt kui ka Tiina Mälmerg liikusid ja liiguvad nii kergelt. Ülle hüples mööda valgeid ruute... nii tuttav mäng lapsepõlvest :) Aga sellega ka need "sarnasused" piirduvadki.

Lavastuslikust küljest oli see "rahva vahel" mängimine mõnus ning vähemalt sealt kus mina istusin ei läinud küll midagi kaduma. Jah muidugi keegi oli ikka selja või küljega, aga siis sai jälgida teist karakterit, sest üksi ei jäetud lavale kedagi. Kogu etenduse vedasid naised ikka kahekesi või kolmekesi pidevalt laval olles.

"Tule! Tule! Tule mu juurde!"

See lahe liigutus on justkui Rahkema kaubamärgiks :) Sarnast liigutust tegi ta ka "Creeps"-is ning kahtkemata sobis see nii sinna kui siia! Ja miks ka mitte sellised lahedad detailid mitmekordselt ära kasutada! Mina igatahes naersin igal korral :) Rahkema on täiesti kiiresti tõusnud minu jaoks sinna lemmiknäitlejate nimistusse (tema "OLI" Elli - Vargamäe kuningriigis -nii ma seda tegelast ette kujutasin ka ise lugedes). Selge ja terava keele ning diktsiooniga ning tihti kergelt ülbusesse kalduv olemine (Johannese passioon, Lumivalgeke, Creeps ja nüüd ka Toatüdrukud) tundub talle sobivat ideaalselt! Vanus ka paras. Oi kuidas ma loodan, et kui juba Rakverre on teatrisse minek, et siis ka teda seal näha saab!

Ülle Lichtfeldt ja Tiina Mälberg, mõrvakalduvustega õekesed-toateenijad - Solange ja Claire või Claire ja Solange? Ei jäänud minulegi meelde, sest "Proua" ajas neid ka pidevalt sassi :) Ja ega see polegi ju oluline... Üks on nõus roimatöö ise ära tegema, teine aitab kaasa... Minu meelest oli see etenduse toon neil ideaalselt tabatud - alguses "kui kassid on kodust ära, on hiirtel pidu". Kui Proua koju saabub, muutus ka täielikult Ülle ja Tiina mängimise tugevus ning intensiivsus. Toatüdrukud on ju alandlikud härrasrahva ees, aga selja taga teevad mis tahavad :) Kuigi nad juba eelneva, ehk esimese lõiguga näitasid ära, mis nende tegelaste sisemuses samal ajal toimub. Ja siis läheb ju proua jälle minema, kuid siis on juba hoopis kolmas tunnetus tegelastes ning hoopis teistsugune power - agressiivne ning viha ja pettumust täis vannivahune õhk. Kus tundub, et mingil määral on sellest pärnaõieteest seda mürki ka õhku levinud...



"Teil veab! Teile antakse ilusaid riideid tasuta! Mina pean oma asjad poest ostma!"

Publiku hulgas oli ka Ülle abikaasa ja veel teatrikriitikuid ning muid "tegalasi"... huvitav kui palju see näitlejate mängu mõjutas? või kas nad igal õhtul tõesti selllise energiaga suudavad seda tükki rahva ette laotada? See ongi selle asja juures veel eriliselt imeline! Uuesti ja uuesti mängida sellise poweriga, ühte ja seda sama :) ja ikka nii et silmades särab ning discotantsu ajal rokkida täiega, vannis mürada või teineteist tappa üritada...

Meenub üks lahe, küll juba ju kasutatud naljatrikk, aga mis siis sellest - siis kui "disco" järsku vaikib ja Ülle... see mõjus "Toatüdrukutes" ikka nagu uus nali ning osavalt sinna sisse kombineeritud :) Üldse oli palju "täpset" tabamist ning ideaalset kokkumängu. Tundub, et nad kolmekesi on nii mõndagi juba koos mänginud ning teinud... Sest partneritunnetus oli selles tükis kuidagi väga tugevalt tunda. Ja see kandub ju publikule edasi. Tulemuseks puhas nauding!!!

"Gde že vašõ rutški?"

Huvitava vimka on tegijad visanud kavalehega. Ma mõtlen sellega, et toonud näiteks väljendi "Folie a trois" kavva... jah, tegemist oli ju kahe õe tõsielulise juhtumi dramatiseeringuga. Kuid
see, et Proua ilmub oma viimasesse stseeni samuti mustas kombinees nagu teised kaks toateenijat (ehk siis "Toateenijate" kostüümis :))... kas see tähendab, et ka tema oli selles hallutsinatsiooni-mängus osaline? Eriti viidates etenduse alguse "mängule" kahe õe vahel... kes lõppude lõpuks oli toateenija, kes proua... seda ütle mulle Sina... Kui vaadata "kavalehelt" tegelasi ja näitlejaid - ka sealt ei saa selgust... Kuigi ega see kogu kontekstis ju polegi oluline, lihtsalt vahva väike mõttemäng :)

"See on spetsiaalselt minule defineeritud kleit"

Kõik need vähemalt näiliselt füüsilist valu tekitavad kohad kukkusid neil nii ehtsalt välja, et kui Ülle Tiinat juukseidpidi ühest saali otsast teise lohistas, oli mul tunne, nagu keegi rebiks mind juukseidpidi. Karmid naised! Samuti ka vannist välja üle ääre lataki plaadistatud põrandale kukkumised ja muu! Tõeliselt usutav või äkki tõesti "ennastohverdav mängimine"?

Hinnang: 5- (See võib vabalt suve lõppedes kujuneda "selle suve parimaks tükiks"! K teatas, et see on üldse tema selle aasta lemmiklavastus! Kummaline tõesti, aga kuigi väliselt on mängitud selliste mehi-meelitavate trikkidega - naised kombineede väel - mõrvateema - märjas kombinees naised - lõhnastamas ennast, kätšimas omavahel - märjalt, või lihsalt seksikalt juukseid lehvitamas jne jne.... siis tegelikult oli see minu meelest rohkem sisuliselt ikkagi tükk naistele. Veel kord müts maha Hendrik Toompere ees, kes on kuidagi imekombel "mehena" sellise tunnetuse saavutanud. Aga jah, nagu mainisin - kui on plaanis suve esimesel poolel ainult 1 tükk vaadata, siis tasub kindlasti seada sammud Rakvere suunas!!! Saab naerda, saab nautida head mängu ning originaalset mängukohta. Ja "girl-power"-it :) See ei tee paha kellelgi! Kui just mitte näitlejatele endale :))) Kas neil tõesti polnud kõige vähematki valus? :)) Pagan, ma ehmatasin isegi selle peale, kui Mälberg istub vanni äärel ning Lichtfeldt teda kui möödaminnes tõukab... Lahe! Äge! Pull! Meelelahutuslik trall! Soovitan kahe käega!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Jean Genet
TOATÜDRUKUD

Les Bonnes, 1947

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Kunstnik Ervin Õunapuu

Tõlkija Ott Ojamaa

Mängivad Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg ja Anneli Rahkema

"Toatüdrukud" on näitlik õppevahend. Kuidas saada prouaks, kel pole elumuresid. Kuidas olla proua, kel on ilu ja raha. Kuidas pääseda ligi härra tohutule varandusele.Selleks tuleb lihvida kujutlusvõimet ja oskusi punuda intriige. Tuleb osata kirjutada selliseid kirju, et härra vangi panna. Tuleb osata segada mürki, mis jälgi ei jäta. Tuleb osata mängida mängu, kus vale saab tõeks.Et rikkaks ja kuulsaks saada, tuleb vaid tahta ja selle nimel tegutseda, muidu jäätegi kõik toatüdrukuteks, kelle ehteiks on vaid roojased kummikindad.

"Toatüdrukud" punuvad intriige Rakvere kesklinna pangamajas (SEB panga hoone, Turu plats 2, sissepääs Adoffi tänavalt). Etenduses suitsetatakse.

Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1:45

Etenduse trailer:

Imearst - Vanemuine

Brian Friel -it on Eestis lavastatud mitmeid kordi - "Tõlkijad" Endlas; "Aristokraadid", "Kodukoht" ja "Järelmäng" Draamateatris; "Jalta mäng" Ugalas ning "Molly Sweeney" Nukuteatris). Selle sama "Imearst"-i on Priit Pedajas korra juba varemgi lavale toonud. Toona Noorsooteatris ning näidendi kolmes rollis olid Tõnu Oja, Ene Järvis ning Tõnu Kark seekord Vanemuise versioonis Peeter Volkonski, Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv.

Tegemist on justkui kolme monoloogiga, sest näitlejad tulevad lavale ühe kaupa. Tegelikult ehk isegi nelja monoloogiga, sest esimene - Imearst Hardy esitab oma loo kahes osas - alguses ja lõpus. See on kõige ehtsam "jutustava teatri" stiilis näidend ning lisaks mõningate erinevustega jutustavad kolm tegelast paarist-kolmest täpselt samast sündmusest/teemast, ainult et igaüks natuke oma silmade läbi. Kõik need kolm ongi justkui vestlus-monoloogid näitleja ja publiku vahel. Keskendudes peamiselt Imearstile, tema tuuritamisele, ehk "etenduste andmisele", nagu ta ise neid oma seansse kutsub. Ja sellistel "tuuridel" juhtub ju nii mõndagi. Kolmeks tegelaseks on imearst, tema abikaasa (keda imearst ise küll oma armukeseks tavatseb kutsuda) ning imearsti mänedžer.

Minu jaoks tüki olulisemaks lugude teemadeks tõusid imearsti "primadonnalikkus"; lapse surm; sisemise rahu andmine ja leidmine; teineteise mõistmine; "ime" kui üleloomulik nähtus; usk iseendasse ning oma sisemiste häälte kuulamise oskus ning nende kasutamine.

Lavastuslikus mõttes midagi otseselt originaalset ning uuenduslikku polnud. Võibolla juba see sisu ise, ehk sellised "monoloogid" dikteerivad seda etenduse kulgu ning tavapärast ehk klassikalist lavastuslikku ülesehitust. Sellepärast pääsesidki esile tugevad näitlejatööd ning minu meelest kogu etendus oligi kõige rohkem just näitlejate õlgadel. Sest ega sisuliseski mõttes millegi väga mõtteid tekitava ning erilise tekstiga polegi ju tegemist. Mingeid emotsioone see minus küll väga ei liigutanud. Nautisin ikka just nimelt seda kuidas Volkonski, Saldre ning Kaljujärv oma rollid olid loonud ning kuivõrd kolm näitlejat on teineteisest nii erinevad - nagu ju ka nende karakterid.

Minu meelest on tähelepanuväärne ka fakt, et lavastaja Priit Pedajas ning näitlejad Saldre ning Volkonski on kõik kolmekesi päris legendaarsest lavaka 7.lennust. Huvitav kui lahe neil võis olla seda tööd koos teha - 33 aastat pärast Panso-kooli lõpetamist! Minu jaoks lisas see ühe kummalise aura sellele lavastusele ümber :) Valisingi nimme just sellepärast ka selle koosseisu. Kuigi ka Kaljujärv oli täiesti oma kolleegidega samal tasemel. Mõnede vaatajate meelest tundus küll, et nad just nimelt Kaljujärve pärast olid tulnudki. Sest nii kui algas tema "lõik" hakkasid mõned inimesed itsitama märksa häälekamalt ning justkui elavamalt kaasa elama :) Pean tunnistama, et ma ei saanud aru, kuidas tal need kõrvad niimoodi olid pandud :) Esimesse ritta küll midagi ei paistnud :) Muidugi eks mida etendus edasi, seda paremini hakkasid ka need väiksed osakesed kohtadele loksuma ning "avastusrõõmu" tuligi ju rohkem iga järgneva monoloogiga. Samuti ajasid muigele need vasturääkivused. Ehk siis nad teineteisest ning teineteise mõtetest arvasid ning kuidas lood "tegelikult" olid.

Kaljujärve karakter oli minu meelest visuaalselt rõhutatult kohtlane, kuigi tegelikult tal polnudki nagu midagi kummalist kõrvade vahel...kõrvad ise olid kummalised :) Saldre Gracie oli ehk kõige kurvem karakter. Ta mängis need valulised kohad nii, et etendusse tekkisid mingidki emotsionaalset toonid (kuigi Kaljujärv ajas ju naerma ning Volkonski oma lõpuga mõjus kahtlemata ka!) ning ma tundsin talle kaasa. Volkonskist õhkus oma kursavendi Kibuspuud ja Krjukovit. Kui ta tavaliselt on selline natuke hirmuleajav, siis seekord tunnetasin temast säravat jälle tema erudeeritust ning väga tundelist mängu. Kui Volkonski alguses lavale tuli ning hakkas rääkima, mõtlesin ma, et ta on viimasel ajal liiga vähe mänginud ning et see tehnilises mõttes mängib talle vingerpussi (sülg koguneb suhu, diktsioon on kahtlane...), kuid etenduse kulgedes sain aru, et tema ilmete ning žestide skaala oli ehk veel kõige huvitavam ning laiem. Igatahes tekkis isu teda veel erinevates rollides näha! Jäi mulje nagu ta ka ise naudiks seda rolli ning oma detailide välja mängimist. Sest nii tema ise kui ka tema rollitegelane on kindlasti "erilised"...

Hinnang: 3+ (Selline keskmiselt hea tükk, mis väga palju mõtlemisainet ei andnud, kuid oma huvitava mängukohaga ning väga heade näitlejatega mõjus kahtlemata. Kindlasti oli suureks häireteguriks külmus. Sest teise vaatuse ajal hakkas nii külm, et paratamatult avastasin end mõttelt, et lõppeks see juba, et saaks autosse sooja. Ning selline ju paratamatult võtab teatrilt ära midagi olulist... Kuid tõesti, heade näitlejate esituses tõuseb ka keskpärane tekst vähemal natuke üle keskpärasuse.)
----
Lisatud nädal hiljem, ehk 27.06.09:
Üks mõte, mis on jäänud kummitama sellest etendusest - see kuidas Volkonski oma lõpu-monoloogis ütleb nii üdini kurvalt, et oleks tahtnud lihtsalt oma last "vaadata"... ehk see kuidas ta ei tahtnud temast mingit uut imearsti või midagi "imelist". Piisavalt "imeline" oleks lihtsalt olnud see, et on laps... "oma laps". See kuidas Volkonski seda rääkis.... see tekitab veel tänagi külmavärinaid...

Tekst lavastuse kodulehelt:

Imearst

Iiri nüüdisaja kirjandusklassiku Brian Frieli näidend mälestustest, teostunud ja teostumata unistustest, elujaatusest kõigi pettumuste kiuste.

Autor Brian Friel
Tõlkija Krista Kaer
Lavastaja Priit Pedajas (Eesti Draamateater)
Kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater)

Osatäitjad: Külliki Saldre või Merle Jääger, Hannes Kaljujärv või Aivar Tommingas, Riho Kütsar või Peeter Volkonski

Iiri nüüdisaja kirjandusklassiku näitemäng koosneb neljast monoloogist: mööda külasid ringi rändav imearst, tema naine ja tema mänedžer jutustavad meile oma elu pöördelise tähtsusega sündmustest. Sündmused ise on sageli korduvad, erinev on viis, millistena jutustajad neid mäletavad ja edasi räägivad. Imearst Frankil on loodusest antud võime inimesi ravida, anda neile usku, lootust ja armastust. Paraku ei ilmuta see võime end iga päev. Kehvade päevade pettumus ja purunenud lootused imelisele tervenemisele puudutavad nii haiget kui ravijat, aga ka nende lähedasi. Kuidas ravida ravijat ennast? See on näidend mälestustest, teostunud ja teostumata unistustest, elujaatusest kõigi pettumuste kiuste. Lavastaja Priit Pedajasele on see juba õige mitmes, Vanemuisele alles esmakordne kokkupuude Frieli loominguga.

Kammerlikud suveõhtud Tammistul annavad võimaluse eri õhtutel nautida kaht erinevat näitlejakoosseisu:12., 16., 18., 19. ja 20. juunil Külliki Saldre, Peeter Volkonski, Hannes Kaljujärv 17. juunil Merle Jääger, Peeter Volkonski, Hannes Kaljujärv 21. juunil Külliki Saldre, Riho Kütsar, Hannes Kaljujärv 25., 26., 27. ja 28. juunil Merle Jääger, Riho Kütsar, Aivar Tommingas

Esietendus 12. juunil Tartumaal Tammistu küün-kontserdisaalis.

Etenduse kestvus 2:50

Puhastus - Sofi Oksanen

Tavaliselt on headest raamatutest mõnus kirjutada. Neid on huvitav "lahti muukida" ning nautida veel nendes mõtetes ringi kolades korra uuesti, mis raamatut lugedes tekkisid. Headest raamatutest saavad head mälestused ning nendele on mõnus leida seoseid nii oma elust kui ka kirjandusest või mujalt. Vahetevahel, päris harva, paneb hämmastama kirjaniku oskus üht või teist asja lahti mõtestada, veel harvel luua mitmekihilist tegevustikku või mõtete kogumit. Hoopis harva on head raamatud nii head, et ei tahaks, et nad lõpule ei jõuakski.

Sofi Oksanen-i "Puhastus" ongi just üks neid kõige haruldasemaid raamatuid...minu jaoks. Usun, et loen seda raamatut kindlasti kunagi uuesti. Kuigi praegusel hetkel, kui raamatu lugemisest on juba mõned päevad möödas, tundub, et kogu see lugu on justkui peopesal olemas. Nii selgelt meeles kuni nüanssideni, ehk uuestilugemine tunduks küll mõttetu. Võibolla sellepärast, et kogu tegevus jooksis teatrina silme ees...võibolla sellepärast, et narratiiv oli nii põnev ja huvitavate pisikeste avastustega...võibolla sellepärast, et lauseehituslikult ning üldse tehniliselt oli tekst kuidagi eriliselt hästi konstrueeritud. Ei tea, kui palju aitas asjale kaasa, et tõlkijaks oli samuti kirjanik (Jan Kaus), kes ehk tajub ise teksti kirjanikuna kuidagi edasi andmiseks lihtsalt tavatõlkijast paremini?

See on minu jaoks alles teine Sofi Oksaneni raamat, kuid pean teda kindlasti juba ainult nende kahe raamatu põhjal üheks oma lemmikkirjanikuks (õnneks on veel "Baby Jane"... sest muidu peaks ootama nii kaua, et jälle temalt midagi uut saaks lugeda... kuigi kohe varsti on ju see "olukord" käes :)) Kindlasti ootan ja loodan, et mõni Eesti teater selle loo ka oma repertuaari võtaks, sest tegelikult, kui ma õigesti olen asjast aru saanud, ongi see lugu ise alguses sündinud näidendina. See on ju ka vähemalt Soomes varem lavastatud... Paratamatult tekkis endalgi spekuleerimis-mängulust, et kes Eesti näitlejatest võiks millist rolli mängida :) Kirjutan oma "tabelid" teksti lõpetuseks, sest eelkõige tahaksin oma siinses tekstis keskenduda just nimelt raamatule endale. Sellepärast esitangi enne sisu juurde asumist hoiatuse. Sest plaanin avaldada ka mõned sisulised üllatusmomendid, milleta raamatust midagi täpsemat kirjutada on ehk peaaegu võimatu. Seega see järgnev tekst kubiseb "SPOILERITEST"!!!!!!!!! Ma lihtsalt ei raatsi nendest šokimomentidest kirjutamata ka jätta!!!

Lugu saab alguse sellest, kui üks vanem naisterahvas - Aliide Truu avastab oma aiast tütarlapse. Ta kutsub kummalise tüdruku sisse ning algab psühholoogiline mäng... kes see tüdruk on? Miks ta siin on? Mida ta tahab? Kuidas temast lahti saada? Lugeja jaoks aga avaldub ka teise tegelase, ehk tüdruku mõttemaailm - ta on lõbutüdruk, ta on tulnud oma vanaema ja ema lapsepõlvekodust tuvalist vahepeatust leidma, ta põgeneb, ta kardab, tal on palju küsimusi.

Kogu selle tänapäeva tegevustiku raamides on see raamat ikkagi peamiselt sellest, mis kunagi oli juhtunud majaperenaise ja tema õega ning samuti mõlema naise meestega ning teise maailmasõjajärgse Eestiga. Minu jaoks oli see raamat ka sellest, millises olukorras inimesed olid nõukogude võimu algusaastatel, kuidas vend pettis venda ja kuidas head ning omad inimesed võisid olla väga sügava põhjaga - mõned kuni lõpuni, ehk isegi oma eluga riskides truud, ausad ja vennalikud, kuid samas ei teadnud kunagi kindlalt, et keda usaldada ning kui kaugele usaldada. See raamat on kindlasti kadedusest, eelkõige armukadedusest. Ja kindlasti ka armastusest! Ning sellest kui imeline võib olla armastus kuid ka sellest kui pinnalt valelikud võivad inimesed olla. Ja milleks kõigeks ei ole üks armunud inimene võimeline... täpsustan-- milleks kõigeks üldse üks inimene võimeline on!

Ajas tagasi minnes jutustab kirjanik loo kahest õest - Aliidest ja Inglist. Inglil on mees ja laps, Aliidel ainult ühepoolne armastus oma õe mehe vastu. Ingli mees Hans on eestimeelne ning nõukogude võimu vastu. Metsavendasid hakkas mingil hetkel langema tiblade ohvriks järgemööda - küll kavalate spioonide töö tulemusena kui ka enda rumaluse, kadeduse ning 100 muu põhjuse tõttu. Õed lavastavad Hansu surma ning peidavad tolle seinakapilaadsesse pisikesse ruumi. Ingel saab ikka oma mehega sama katuse all elada, teades et too on turvaliselt elus ja olemas. Sellel ajal ju ei teatud kauaks seda olukorda peab kannatama - igal hetkel võisid ameeriklased, inglased või kes iganes appi tulla... Samuti oli Aliide rõõmus, et tema armastuse objekt on ikka elus ning kes teab millise olukorra tulemusel siiski võimalik, et kunagi "tema oma"... Õdesid ülekuulati tihti ning olukord muutus üha ärevamaks. Nad toitsid ka metsavendi. Ühel hetkel valis Aliide endale mehe, mingi alataju mõjujõul või lihtsalt naiselike vajaduste ajendil. Väljavalituks osutus "punane" Martin Truu. Kihutuskõneleja ja oma ringkondades tegija.

Et mitte kogu lugu ümber jutustada ütlen edasisest vaid nii palju, et Ingel oma tütrega saadetakse Siberisse ja Aliide koos Martiniga asuvad elama sellesse majja, kus Hans endiselt end varjab. Aliide endiselt loodab, et nüüd on lõpuks oodata ka tema võimalust oma armastatud mees lõpuks "endale saada". Kuid kõik ei lähe muidugi nii nagu keegi tegelastest ootab või loodab. Kusjuures lõpus on oodata tapmisi, paljastusi, juhtumisi ning sisule veel läbi dokumentide valgustamist, et igal leheküljel selgineb loo tausta ning tagamaad veel omakorda. Tõeline süsteem ning mitmekihilisus! Kusjuures kogu selle minevikupõnevuse kõrval ka tänapäeval toimuv lugu areneb edasi....

Kui Stalini lehmades oli minu jaoks just see tänapäevasem osa huvitavam, siis Puhastuses on just vastupidi. Puhastuse põhilugu ja kõik aktsendid, sügavamad mõttearendused ning šokimomendid olid minu jaoks "minevikus", ehk 40-50ndate Eesti väikelinnas/külas. Kuigi eks see, mida Aliide Pašaga teeb on ju ka mingis mõttes üllatus... samas kui inimene on selleks juba korra olnud võimeline, siis miks mitte ka mitu korda... nii see tundub elus olevat...

Mõtlesin koondada need mõtted siia ridamisi, mis mul lugedes tekkisid. Eks needki kirjeldavad seda olustikku. Lisaks kui arvestada, et raamatus oli selgelt kaks eri generatsiooni, siis võibolla kunagi pensioni eas näen asju kuidagi teisiti ning on vahva võrrelda, kui erinev mu mõttemaailm ning rõhuasetus on praegu ja siis :)

- kõigepealt muidugi see, et inimene on inimesele hunt. Kõige koledam on see muidugi siis, kui seda ollakse oma sugulasele. See oli minu jaoks esimene raamatu suur šokk, see kuidas Aliide ootas, millal Ingel Siberisse viiakse. Tehnilises mõttes, ehk see kuidas Oksanen selle välja kirjutab - kolm päeva veel, kaks päeva veel... ei ühtki päeva enam... selles on midagi eriti hirmsat ja otsekohest. Aga oma mõtetes ongi ju inimesed iseenda vastu siirad ja otsekohesed. Ka sellist "vastikute" asjadega. Inimesed on julmad, see on fakt! Kuigi mõttemaailmas veelgi julmemad kui oma tegelikes tegudes.
- armastus on ikka täiesti pime. Hans ei andnud ju mingisugust "lootust" Aliidele. Kuid too luges ikka märke enda jaoks ning lootis, et kui Ingel on pildilt väljas, siis tuleb tema kord. Kui naiivsed me oma armastuses ikka oleme. Kui sinisilmsed ning enesekesksed. Ja tegelikult ka nagu silmaklappidega hobused - näeme ainult sihti ja ei midagi muud. Ja kui armastus on läbi või kui lõpuks märkame, et see polegi see, siis on esimesel hetkel justkui lihtsam surra kui edasi elada.
- sõja või ka okupatsiooni ajal olid inimesed nagu puuris loomad, kunagi ei teadnud kes kuidas käitub. Sõjas on üldse inimesed justkui moraalitud ning kõik oleks justkui lubatud. Inimlikkus ei loe. Tapa või sa ise sured.
- mulle meeldis see läbi raamatu jooksev "kärbse" teema. Kärbes on justkui mingi räpasuse sümbol minu jaoks. "Räpane hing" Aliide oli "Kärbes", ta tappis neid kärbseid seal pidevalt, sest "surma haisu" oli selle maja ruumides küllaga ja väga sobivalt kujunduslikult on ka raamatu kaanel kärbes.
- ühes kohas läks mul süda härdaks. Raamatus on mitmeid peidus istuva Hansu kirjutisi. Ja ühes kirjas ta mõtleb, et kas ta veel kunagi näeb oma Siberisse saadetud tütart. Kui nüüd kujutada ennast selle mehe asemele - ma läheksin vist peast päris segi. Ja kui mõelda kui palju selliseid peresid tollel ajal oli, kus mees või naine vägivaldselt Siberisse saadeti ja oma armsamatest ja lastest lahutati. See on nii kurb, et sellest kurvemaid asju eriti palju siin ilmas polegi.
- Ei tea, kas ise oleks suutnud olla piisavalt tugev. Tugev ülekuulamistel. Tugev, et mitte hakata venelaste sabarakuks. Tugev, et oma ideaale kaitsta. Tugev, et elada oma armastatuga samas majas, saamata temaga koos olla. Tugev, et võtta endale kaaslane, keda ei armasta. Tugev, et rikkuda teiste inimeste elusid, enda lojaalsuse tõestamiseks. Tugev, et tappa teist inimest... teisi inimesi... (kuigi mõned nendest tugevustest väljendavad ju vastupidiselt, ehk hoopis "nõrkust").
- Kas tõesti ei olnud kuidagi võimalik välja uurida, kes kuhu Siberisse viidi... kasvõi mingigi trikiga? Ma oleks vist pühendanud kogu oma elu sellele, et teada saada ning järele minna...
- Kohati mõjus tekst lausa luulena. Oksanen kasutab oma kirjeldustes nii osavaid ja tabavaid ning tihti täiesti originaalseid metafoore. Tõeliselt nauditav tekst ja samas ka tõlge!
- Ma ei imesta tänaste vanaemade-isade, vanavanaemade-isade paranoiat, sest sellisel ajal elanuna on see täiesti loomulik, et nad pabistavad rohkem...

Kuigi mõtlesin alguses, et märgin raamatust head kohad üles, selgus lugedes, et kogu raamat ongi pidevalt hea koht hea koha otsa... Seega panen mõned üksikud tähelepanu äratanud lõigud siia stiilinäitena kirja. Või siis kohad, mis omakorda "mõtteid" äratasid:
- Zara pööras näo taeva poole. See peab olema Suur Vanker. Sama Suur Vanker, mida oli näha Vladiki (Vladivostok-"minu märkus") taevas, kuigi see näeb siin teistmoodi välja. Siinsamas õuel oli ka vanaema vaadanud Suurt Vankrit siis, kui ta oli noor, samasugust Suurt Vankrit, seisnud samas kohas, sellesama maja ees, samade õuekivide peal, tema vanaema. Samad kased seisid ta ees ja tuul tema põskedel oli olnud sama ja see oli puhunud samades õunapuudes........
(Taban ennastki tihti sarnastelt mõtetelt nii ajas ettepoole kui tahapoole. Ehk, et kunagi keegi mu esivanematest on teinud või mõelnud midagi sarnast kui mina. Ja samuti, et kunagi ehk keegi mu lastest, lapselastest või keegi teeb seda või teist...)
.....Zara alataldu kõditav muru oli vanaema käe puudutus ja tuul õunapuudes vanaema sosin, ja Zaral oli tunne, et ta vaatab Suurt Vankrit vanaema pilguga, ja kui ta pööras pilgu taevast tagasi, tundus talle, et vanaema noor keha on tema keha sees ja see käskis tal minna tagasi majja, otsima lugu, mis jäi talle jutustamata.
(oh kui palju on neid asju, mida tahaks esivanemate eludest teada. Ja kui palju sõnu jääb tegelikult igaveseks enda sisse...)
- Aeg väänles kümme minutit edasi...
(nagu "luule"!!!)
- Lapsed panid Aliide suhkrutoosi soola, kukutasid nöörilt kuivavat pesu, pistsid usse Aliide jahupurki, kleepisid purgi külge tatti ja jälgisid oma ema vokiratta vahelt, kuidas Aliide jõi oma soolast teed või võttis kätte jahupurgi, ilma et ükski lihas ta näos liikunuks, kuigi ta tundis sõrmede all kuivanud tatti ja usside kihinat pugis. Aliide ei kavatsenud valmistada neile seda rõõmu ja näidata, et nende tegevus, halvakspanu või miski muu talle korda läheb.
(Kummaline, et mingite asjadega on lihtsam inimesel oma uhkust ja ülbust hoida kui teistega.)
- Martini hammaste vahel oli alati sibulapealsete ribasid ning mees oli tugeva kehaehitusega. Tal olid tugevad lihased, kuid käsivartel rippus lõtv nahk, kaenlaaluste juurest ulatusid peaaegu õlgadeni suured poorid. Pikad kaenlakarvad olid higikollased ja jämedusele vaatamata haprakesed, nagu roostes traadid. Koobast meenutav naba ja peaaegu põlvedeni rippuvad munandid. Oli raske ette kujutada, et tal olid kunagi olnud noore mehe trimmis munad. Ta poorid olid tulvil rasva, mille lõhn vaheldus vastavalt sellele, mida ta sõi.
(Ere stiilinäide Oksanen-i karakteri-ehitusest... kusjuures ma pole kunagi selle "munandite asja" peale tulnud... et vanana nad välja venivad :)))
- Ta kuulis selja taga loomade hääli, nad ootasid teda ja ta pidi minema, ja ta sai aru, et ka tema oli oodanud. Oli oodanud kedagi, just nagu siis keldris, kus ta oli kahanenud toanurka hiireks, lambi peale kärbseks. Ja sealt keldrist välja saades oli ta kedagi oodanud. Kedagi, kes teeks midagi, mis aitaks või võtaks ära kas või väikse osa sellest, mis seal keldris aset leidis. Silitaks pead ja ütleks, et see polnud sinu süü. Ja ütleks veel, et mitte kunagi enam. Lubaks, et mitte kunagi enam, ükskõik mis juhtub. Ning samal ajal, kui Aliide mõistis, mida ta oodanud oli, sai ta aru, et see keegi ei tule mitte kunagi. Et mitte keegi ei tule kunagi ütlema neid sõnu, neid sedasi mõtlema või tema eest hoolitsema, et mitte kunagi enam, Et tema, Aliide, oli see ainus, kes pidi kõige eest hoolit kandma. Mitte keegi teine ei hakka kunagi tema eest seda tegema, isegi Martin mitte, kuigi ta tahtis nii väga Aliidele parimat.
(veel üks viide "kärbsele"... Aga tegelikult see lõik kujutab jälle seda inimese "üksindust", mille vastu mina oma naise ja laste suhtes olen kuulutanud vastuvõitluse. Ehk mina küll tahan, et nad tunneksid, et mina olen neil olemas. Hoolitsemas, muret tundmas. Ma mõtlen päriselt ning mitte ainult "parimat soovides"... muidugi mõistuse piirides, ehk nii kaugele kui mul seda teha lubatakse või tahetakse...)
- Ei lähe ma kuhugi Tallinnasse. Seal pole põlde ega metsa ja mis mees ma linnas oleksin. Mõnikord tahaksin sihtida oma Waltheriga Liidet. Üle pika aja on mu pea täiesti selge. Kui näeks vaid kunagi veel Lindat. Ingel oleks pannud sousti sisse rohkem soola.
(selle pisikese lõiguga Hansu kirjast annab kirjanik nii palju emotsioone lugejale. 1. maamehe hinge ei kisu maa küljest lahti; 2. lugejana me ju teame kuidas Aliide Hansu suhtus, kuid see mida Hans Aliide suhtes tundis... 3. See igatsus laste järele - minu "nutukoht"; 4. Tõeline armastus oma naise vastu ei kustu ka aastaid lahus olles... - nii romantiline :) Ja selliseid paljuütlevaid ja tabavaid lõigukesi on raamat täis!!!)
- "Uhke mets on teil." "Kas pole? Eesti mets. Minu mets." Lask.
(vastik, et tänapäeval igasugused tibladele pugenud inimesed endiselt meie seas teevad nägu nad oleksid täisväärtuslikud inimesed rahva huve kaitsma ning neid esindama või nende eest otsustama. Või lihtsalt teevad näo, nagu nad poleks kunagi midagi kellelgi halba teinud... naudivad veel seda Eestimaad, mille nad tegelikult kunagi ise maha müüsid...)

Aitab lõikudest...muidu tõesti peaks kogu raamatu siia ümber kirjutama :))) Aga vestlemise teemasid on selles raamatus küllaga ning väga huvitav oleks nendel teemadel kellegagi arutada... Eks me ju kõik tajume asju omamoodi, oma tausta ja arusaamistega. Selliseid raamatuid on minu meelest kohe hädasti vaja. Kummaline, et selle nüüd kirjutas keegi, kes polegi üldse Eestis sündinud, kuid südame teeb soojaks, et kõik need auhinnad, mida raamat on võitnud Soomes on pööranud sellele palju tähelepanu ning loodetavasti tõlgitakse võimalikult paljudesse keeltesse, et ka teised saaksid kasvõi niimoodi seda hõngu ning infot, mis meie rahvaga on juhtunud. Ja meid sellisteks kujundanud nagu me oleme. Sest sellel on ju kindlad ja tugevad seosed tänapäevaga. Kuigi vahest on tunne, et ka Eesti inimesed, kes ei ole selle ajaga mingis mõttes kasvõi mõtteliselt seotud, nad ei suudagi näha selle raamatu olulisust. Kõigi jaoks pole ju tänapäeval enam rahvuski tähtis. Kahjuks. See raamat peaks küll igas ühes natuke seda rahvustunnet puudutama.

Nii hea, et Oksanen on lubanud vähemalt paar Eesti-teemalist raamatut veel. Ma ei jõua ära oodata... Ta on võibolla rohkem EESTLANE, kui mõni muu meie seast :) Loodetavasti ka Eesti vastavad organisatsioonid ei jäta seda raamatut ja selle kirjanikku tähelepanuta aasta lõppedes, kui on aeg auhindu jagada... Ja minu meelest otse loomulikult on Eesti teatritel õige aeg sügisel see lugu lavale tuua!!!

Hinnang: 5 (Täiuslik raamat. Saab kujutada ennast sellesse olukorda ning aimu esiisade-emade rasketest aastatest. Hämmastava detailsusega nii olustiku, inimsuhete kui ka mistahes kirjeldustega. Tõeline nauding nii lugemiseks kui kaasamõtlemiseks. Lugu voolab nii hästi kuigi tegemist on mitmete eri aastate seguga. Sellepärast jätab mingis mõttes nagu päeviku mulje. Kuigi hüpped ajas on tihti väga suured. Mitmekihilisusele annab veel omakorda kihte juurde see, et on kasutatud ka fiktiivseid dokumente, peidus istunud mehe kirju ning vaadeldud asju nii Zara, Aliide kui ka teiste inimeste pilkude läbi. Raamatu lugemine oli tõeline elamus! Lisaks sellele, et see on kirjutatud hästi, mõjub see kuidagi olulisena. Olulise lõiguna meie kui rahva ajaloost ning ometi mitte kuiva ajalootekstina vaid läbi inimsuhete rägastike ning selles mõttes nagu rohujuurte tasandilt. Nii ongi kõige huvitavam ning äratab huvi ka selle üldise ajaloo suhtes. Usun, et kõik inimesed, kellel see raamat on lugemata on minust vaesemad... vähemalt ühe vinge lugemiselamuse võrra vaesemad :) Ja muidugi psühholoogiliselt mõjuv on ka see, et kui hea, et ise ei pidanud seda üle elama...)

Jutu alguses lubatud mõttemäng, ehk kes võiks Eesti teatrites mängida neid rolle:
Linnateater: vana Aliide-Zara: Ene Järvis või Marje Metsur või miks ka mitte vanemaks meigitud Anu Lamp-Elisabet Tamm; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Evelin Pang-Hele Kõre, Alo Kõrve-habemega Priit Võigemast või Indrek Ojari
NO99: vana Aliide-Zara: Marika Vaarik-Inga Salurand; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: ??-Mirtel Pohla, Sergo Vares-Tambet Tuisk või Gert Raudsep
Ugala: vana Aliide-Zara: Luule Komissarov või Leila Säälik-Kadri Lepp; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Kata-Riina Luide või Kadri Lepp-Carita Vaikjärv, Juss Haasma-Aarne Soro
Draamateater: vana Aliide-Zara: Ita Ever-Mari-Liis Lill; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Hilje Murel-Harriet Toompere, Mait Malmsten-Margus Prangel
Rakvere: vana Aliide-Zara: Helgi Annast või Viive Aamisepp-??; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Anneli Rahkema-Marin Mägi, Margus Grosnõi-Üllar Saaremäe
Endla: vana Aliide-Zara: Helle Kuningas-Piret Laurimaa või Liis Laigna; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Karin Tammaru-Kaili Viidas, Priit Loog või Sten Karpov-Jaanus Mehikas
Vanemuine: vana Aliide-Zara: Herta Elviste-Maarja Mitt; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: ??-Maria Soomets, Markus Luik-Ott Sepp
Suveteater, ehk segu kõikidest, ehk ideaalvariant: vana Aliide-Zara: Ines Aru või Luule Komissarov või Ita Ever või Herta Elviste või Helle Kuningas - Külli Teetamm või Kadri Lepp; noor Aliide-Ingel, Hans-Martin: Katriina Lauk või Anneli Rahkema-Hele Kõre või Marin Mägi või Maria Soomets, Mait Malmsten või Margus Grosnõi või Sergo Vares-Margus Prangel või Jaanus Mehikas

Uhhh... selle jaoks peaks tegelikult võtma kõikide teatrite "näitlejate nimekirjad" appi, mitte niimoodi peast pakkuma... samas niimoodi tulevad ehk just need, kellele kõige esimesena mingi tegelasega seoses mõtted hakkavad liikuma... Muidugi eks vanus mängib ka rolli... Martinit näiteks võib sama hästi mängida mõni noorem meesnäitleja, aga ka keskealine...

Põnev "mäng" igatahes... mis siis sellest, et ainult mängijale endale... nagu pasjanss :))) Kui saaks ka "taevased mängijad abiks võtta, siis näen ma näiteks Aliidena hoopis Velda Otsust...