Esmaspäev, 26. veebruar 2018

Guugelmuugelpunktkomm - Vanemuine


Sõrmed tõrguvad sellest tükist kirjutama, sest mida mina ka tean - see lavastus pole minuvanustele suunatud. Seega palun suhtuda järgnevasse vastavalt. Sõnaõigust on mul vaid ehk nii palju, et olen 3 lapse isa, oopereid ja lasteetendusi armastav teatrikülastaja. Olen ka ise pikalt välismaal tööl olnud ja selles mõttes oleks jutkui pidanud tundma end puudutatuna ka loo lähtekohast...

Lavastus jutustab loo Jutast, kelle isa on Soomes ehitaja ja kellega tüdruk ka Skype'i teel suhtleb ning oma isa järele igatseb. Praegu on ta maal vanaema juures. Temaga on seal ka merisiga, kes haigeks jääb. Ühel hetkel avastab Juta end võlumaailmast, kus ta seikleb koos erinevat värvi pliiatsitega.

Mingeid õhkõrnasid paralleele võiks ehk tõmmata Alice Imedemaal looga, kuigi Vanemuise lasteooperi lugu on ikka täiesti originaalne. Mina nägin seda etendust Estonia külalisetendusena ja tore oli tõdeda, et nii palju lapsevanemaid olid oma lapsed toonud ooperiga tutvuma. Kas see nüüd ka mõne ooperipisikuga nakatas - loodetavasti! Selles ooperis on ka võrdlemisi palju tavateksti ja lauldakse diktsiooniga, millest suuremas osas on võimalik sõnad eristada (kuigi mitte kõik). Kõrvateritamise- ja seega keskendumisvõime arendajana töötas see ooper kahtlemata.

Muusika on küll ilus, aga vähemalt minul selliseid ooperist oodatavaid külmavärinahetki ei tekkinud kordagi. Puhtad meloodiad, toreda muinasjutu jutustav libreto, aga ilma tippudeta. Laulud olid samuti toredad, aga jällegi ilma sellise meeldejääva lauluta, mida tahaks meenutada või uuesti kuulata või seal saalis olles isegi kõrvu teritada, et kuidas meloodia ja sõnad täpselt lähevad, rääkimata sellest, et seda proovida mällu salvestada või otsida võimalust laulude uuesti kuulamiseks. Ei saa just öelda tasapaks, aga ühtlaselt mitte-eriline, kui nii võib öelda. Mingid vahvad ja lapsi naerutavad hetked olid libretos, aga minu arvates oli neid siiski liiga vähe. Saal sai naeru lõkerdada pigem hoopis tänu ühele (ja ainult ühele) näitlejatööle.... Ja naerma ajas ta ühtviisi nii lapsed kui lapsevanemad... aga sellest natuke hiljem.

Lavastajaks on näitleja/laulja taustaga Marko Matvere, kuid üllatavalt kombel just näitejuhtimisest jäi minu arvates selles tükis vajakka. Kas siis Marko liiga usaldas oma lauljaid või tahtis lasta kõigil olla sellised, nagu neil parasjagu tuleb, seda ma ei tea, aga paratamatult jäi tunne, et iga tegelasega natuke rohkem tööd tehes, oleks saanud sellest parema terviku. Kes neist mängis üle, kes mängis alla, aga vähemalt Estonia külalisetendusel oli suurem osa rollidest paigast ära. Laulmisele ei saa või pigem ei oska ma väga palju ette heita. Noodid tundusid puhtad ja ilusad ning lauluhääled kohati isegi junalikult ilusad. Juhtus ka seda, et viskasin ka mina sõnadele silma peale, ju siis lastel oli veelgi raskem aru saada. Kuigi eks ooperis võibki jääda üsna palju tunnete peale tõlgendamiseks. Sõnad ei ole primaarsed. See omakorda ju õpetab ka natuke.

Kadri-Liis Kukk Jutana oli tore, patsidega plika. Selgelt mängis kohati üle, ehk siis just üliilmekalt. Ma ei tea, kas lastele on vaja niimoodi eriliselt ülepakkuvalt mängida pea- ehk siis mitte karaktertegelasena. Võib-olla, aga ju see oli näitleja ja lavastaja koostehtud valik. Oli ju hetki, kus ta tõmbas ka tagasi. Võib-olla on see ebaloomulikkus laval ooperile kohasem või nõuab seda lauldes suurel laval teksti edastamisel selle kohalejõudmise soov, ei tea. Midagi ikkagi oli Kadri-Liisi mängus kohati paigast ära. Oleks tema tegelasele tahtnud kaasa tunda, et ta isa on ära või, et ta merisiga on haige, aga selliseid emotsioone ei tekkinud... Simo Breede isana seevastu mõjus mõnusalt sümpaatselt, kuigi roll oli pisike. Arete Teemetsa "lauljarada" olen niivõrd-kuivõrd jälginud juba Lastekarussellist peale, kus ta juba silma torkas. Tore on tõdeda, et ta nii kaugele on jõudnud ja valgete pliiatsite juhina ta oli küll üks tugevamaid karaktereid laval, kuigi ka tema mängus oleks tahtnud näha rohkem kas siis sõjakust või võib-olla just ülemängimist - oli ju ka valge värvipliiats nö. ebainimlik karakter kuigi inimlik tegelane. Võib-olla oligi suurim puudujääk emotsioonidetekitamises see, et oleks ikkagi soovinud suuremat hea ja kurja vastasseisu, et ka Arete oleks end lõpuni saanud üht või teistipidi kehtestada. Samas tema lauluhääl on imeilus. Tänapäeva lapsedki on nö. rikutud juba kõikvõimalikest Harry Potteritest ja sõdadest ning surmadest, et selline hell ja hea vastasseis enam ei pääse piisavalt mõjule?! Merisiga Possult oleks samuti oodanud sellist mõnu ja lustiga ülemängimist ja seeläbi laval nö. rohkem tähelepanu endale rabamist. Just "loomakostüümis" on ju võimalik teha kõikvõimalikke trikke ja võita ehk ka mõnivõrra lihtsamalt laste (ja ülejäänute) südamed (kui mõelda mistahes viimaste aastate multikatele, siis just sellised tugevad karaktertegelased, kes on peategelase kõrval - nende käes on kõik ohjad olla naerunärvide suurimad kõdistajad ning ühtlasi kogu loo lemmikuks). Seekordne Possu oli kuidagi väsinud. Selle jämeda häälega oleks saanud omakorda teha midagi erilist... aga jah, Estonia laval jäi Possu siiski kuidagi tagasihoidlikuks.

Kogu etendusele andsid selle vaatamisväärtuse kaks tegurit minu jaoks. Esiteks visuaal, ehk kunstnikutöö. Lavapiltide vahetused olid head ja ilusad. Isegi võimsana mõjus kogu kujundus. Värvide ja ka valgusega(valguskujundajad Imbi Mälk ja Andres Sarv) mängimine. Keskmises pildis valgel taustal tulid ka värvipliiatsid paremini esile ja toredalt mänguline, et neisse kostüümidessegi nö. valguskujundust oli lisatud! Ja eriliselt õnnestunud olidki need kostüümid. Lähedal istudes oli võimalik näha ka detaile ja need olid vaimustavad. Rosita Raud on järjekordselt teinud imelise kunstnikutöö. Täiesti maailmaklass!

Ja siis see kogu õhtu "nael". Ehk vanaema rollis Reigo Tamm! Wow! Oleks vaid vanaema saanud seal värvipliiatsitemaal koos Juta ja Possuga seigelda... nüüd sai teda ainult alguses ja lõpus (õnneks siiski need osad kokku on praktliselt pool etendusest). Naisteriietes mehed laval on juba ammu ja võrdlemisi tihti ekspluateeritud lavastajatrikk, aga siis kui näitleja võtab sellest veel omakorda välja sellised vindid, nagu Reigo seda teeb - teda lihtsalt oli lust jälgida, sest ta ise lustis oma rollis mõnuga. Tänu tema suhkruvatikeerutamisele oleks ise tahtnud ka seal laval olla... Juta venna rollis näiteks... oleks muginud vatti nii mis jaksab... võin vaid arvata, et samuti tundsid ka lapsed seal saalis, kellele suhkruvatt on tuttav :)  Lootsin isegi hetkeks, et ehk on ka vaheaeg ja vaheajal saaks vatti osta puhvetist :) "Lavareklaam" mõjub nii tugevalt!

"Guugelmuugelpunktkomm" on lühike ja selles mõttes jaksab seda ehk vaadata ka juba varasest koolieast. Väikse seletamisega ilmselt ka eelkoolilapsed. Ooperilaul on ikkagi natuke eriline, aga tegevus on selge ka arvatavasti ilma laulusõnadest täpsemalt aru saamata. Tegelasi ja tegevust on laval palju, seega vaatamist on ka juhul kui päris kõigest veel aru ei peaks saamagi. Ka Vanemuise külalisetendusel Estonias oli publiku seas palju väiksemaid lapsi ning selle 60 minutit pidasid küll kõik ilusti vastu. Sümfooniaorkestri muusika on ju võimas ning kui ma siin alguses natuke kritiseerisin, siis Tauno Aints'i muusika on igati ilus ja lastele sobiv.

Hinnang: 2 (Ei olnud päris sellel tasemel, mida ootasin ja suurimaks põhjuseks pean lavastajatöö puudulikkust mõnest kohast, ehk just teksti läbi tunnetamisest, et seda nende näitlejatega parimal võimalikul vormil lavale tuua. Ühest küljest polnud see ju ikkagi mitte "päris" ooper, sest mõeldud ikkagi lastele ja sellega oldi ka arvestatud. Aga samas ka mitte päris viimaste aegade lastelavastuste kõrgel tasemel. Lugu oli olemas, aga ilmselgelt rohkem noorimale koolieale. Samas sellel nooremal koolieal võib-olla pole nii suurt ooperihuvi või teravamat ooperikõrva. Selliste tükkidega on muidugi ideaalne seda ooperiarmastust äratada või kasvatada, aga tervikuna minu jaoks jäi siiski kahtluseuss sisse, et kas see ikkagi lapsi ooperi juurde toob. Selleks oleks pidanud olema midagi veel peale Reigo Tamm'e vahva vanaema, kes ka veel kummardamisel ülemeelikuks ja lõbusaks jäi ning Rosita Raua eriliselt kõrgetasemelise ja värvilise ning ilusa kunstnikutöö. Eriti peategelase Juta ja tema Possu karakterite arendus oleks pidanud olema tugevam ja läbitöötatum. Samas olen kuulnud, et teine trupp Vanemuisel, kes seda duublina esitab, on parem. Minul võrdlusmoment puudub. Saan ainult tänulik olla, et Reigo Tamm sattus minu etenduskorrale.)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülalolev foto):

Guugelmuugelpunktkomm
LASTELE
VÄIKESES MAJAS
KESTUS: 01:00
Lasteooper

Helilooja Tauno Aints
Libreto Rein Pakk, Aapo Ilves, Tauno Aints
Laulusõnad Aapo Ilves
Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull
Lavastaja Marko Matvere
Kunstnik Rosita Raud
Valguskujundajad Imbi Mälk ja Andres Sarv
Koreograaf Marika Aidla
Osades Pirjo Jonas või Kadri-Liis Kukk, Simo Breede või Jaan Willem Sibul, Reigo Tamm (RO Estonia) või Oliver Timmusk, Märt Jakobson või Raiko Raalik (RO Estonia), Karmen Puis või Arete Teemets, Merle Jalakas või Sigrid Mutso, Vanemuise ooperikoor

„Guugelmuugelpunktkomm“ on lugu tüdrukust nimega Juta, kes on maal vanaema juures, sest tema isa on tööl Soomes. Juta on täitsa tavaline tüdruk, kellel on väike armas merisiga Possu. Kui Possu äkki haigeks jääb ja vanaema Jutat lohutada ja Possut aidata püüab, avaneb äkki uskumatult värviline võlumaailm, kus Jutal tuleb läbi põnevate seikluste võidelda nii kurjade kui kummaliste tegelastega, võita sõpru ja leida julgust. Lõpeb kõik muidugi hästi ja Possugi saab terveks.

Sinagi võid ennast guugeldada ja muugeldada võlumaailma, kus on värvilised seiklused, muusika ja teatrimaagia!

Esietendus 28.10.2017 Vanemuise väikeses majas
Guugelmuugelpunktkomm on lugu sellest, mis hakkab juhtuma, kui mobiili välja lülitad!

Laupäev, 24. veebruar 2018

Eest Vabariik 100

Olen kaugel või Su pinnal,
Sina oled minu sees.
Istud hinges, tuksud rinnas,
juured südames -

Meri, metsad ja kõik loodus,
kodu, milles hoian oma
armastust ja lootust,
ootust, et kõik oleks hea,
rõõmus, õnnelik ja tean -

Tehes tööd ja hoides sõpru,
hoides vabadust ja rahu,
nõnda headust meie maale
üha juurde mahub!

Elagu Eestimaa, eestlased ja Eesti sõbrad!
Õnne- ja rõõmurikkamat järgmist 100 aastat kõigile!

Olgu see, just täna, just sellisena, Eesti 100ndal sünnipäeval sündinud luuletus, minu tagasihoidlik kingitus Eestile.

Ja kõlagu see läbi aegade üks ilusamaid muusikapalu Eesti auks... Viis, mis saab samuti sel aastal 100-aastaseks. See pala oli nimetu ja unustuses kuni selle noodi käsikiri leiti aastatel 1949-1952 Moskva konservatooriumis. Leidja andis teosele nimeks „Kodumaine viis“. Eller ise oli pala juba peaaegu et unustanud.
Elu on imesid täis, tuleb need ainult üles leida 




Kolmapäev, 14. veebruar 2018

Väike Gavroche - NUKU


Gavroche on nagu mini-Hüljatud, aga Nukuteater mängib selle suureks. Eks ta olegi sõna otseses mõttes mini-Hüljatud, sest on ju selles loos võetud see pisike tänavapoisike - Gavroche, kes revolutsiooni ajal laipade vahel, kuulivilin kõrvus, liikus võitlustandril ja laulis uhkelt oma laulu. Lavastuslikult efektne - dünaamiliste dekoratsioonidega mängimine, inimesed muutuvad nukuks ja siis jälle tagasi inimeseks, maskid, laulud, kostüümid, liikumised ja muidugi head laulvad näitlejad - selles kõiges kokku on maailmalavade suurproduktsiooni hõngu.

Üllatusega märkasin, et see Taavi Tõnissoni lavastus on NUKU kavas juba 5ndat hooaega! Esietenduse hooajal valiti see ka Nukuteatri "ladvaõunaks" kui 2013/2014 hooaja aasta parim lavastus ja ma ei imesta kõige vähematki, sest see on väärt mäng ja uhke elamus, mida Victor Hugo maailmaklassika suurteosest võetud Gavroche-i nimelise tegelase osa elustamisega Nukuteatri suurimas, ehk Ferdinandi saalis pakutakse.

Kuna saal oli ka (veel 5ndal mänguaastal) üsna täis, siis tundub, et inimesed teavad selle tüki headusest. Sobilik ilmselt kõige paremini alates 1.klassi lastest, kuid vaatama oli tulnud (loe:toodud :)) ka napilt eelkooliealisi (ja saalis püsis pinev vaikus kogu etenduse aja), seega usun, et ka mõned 5-6sedki saavad sellest seiklusest kerge vaevaga aru. Minu noorim laps, ehk 11-aastane natuke krimpsutas nina ning jäi mulje, et minule meeldis see isegi rohkem kui temale, aga mina olen ju poiss ja tema tüdruk... seega võib-olla ongi see natuke rohkem poistekas(?) - Ikkagi revolutsioon, ehk sõda ja peategelaseks ka poiss... Cosette ja Fantine on küll ka mängus, aga dramatiseeringus jäetud tahaplaanile - see on ikkagi eelkõige Gavroche'i lugu!

Samas mõni kuu tagasi nähtud Timm Thaler oli tema terve eelmise aasta lemmik ja sealgi on ju põhimõtteliselt ühe poisi seiklused... seega päris selle nahka ei saa ka seda ajada... Igatahes mina olin küll vaimustuses ja terve lavastuse aja istusin hiirvaikselt ja põnevil :)

Näitlejate ansambel on ühtlaselt tugev ja ka need, kes otseselt suuremat rolli ei oma, on väga tugevalt ansambli liikmed ning seda koos ühiselt elamuse tekitamise oskust on heas Nukuteatri trupis tugevalt tunda. Tänapäeva kõrgetasemelistes nukuteatrilavastustes on suurem osa nukke sellised, mis vajavad vähemalt kahte, aga mõnikord isegi kolme inimest nende "elama panemiseks" ja seda on lausa imeline vaadata kui mitu inimest ühe nuku panevad niimoodi elama-liikuma, et igaüks neis annab omad detailid ja siis tekib kokku justkui elav nukk - see on KUNST ja võlukunst ühes... Tänu sellele on ka üsna kerge need "liigutajad" sealt tagant unustada ja vaadata tõeliselt elavat nukku laval. Maagiline!

Mart Müürisepp tundub muutuvat iga mänguga üha sümpaatsemaks. Siin on Gavroche'i karateriga väga hästi ühildatud tema poisikeselik välimus ja oskus mängida sellist kriimus näoga, Robin Hoodlikku, südamlikku jõnglast, kes kodust on ära põgenenud. Pärast võib vaid tõdeda, et kes veel kui mitte tema - nii ideaalselt ja vahvalt saab ta oma kuulsa raamatukangelase ellu kutsumisega hakkama. Etenduse lahedaim laul on ka tema laulda, a capella lugu, koos trampimisega!

Ja kuna tegemist on "Hüljatutega", siis on siin muidugi ka inspektor Javert ja Jean Valjean (vastavalt Jevgeni Moissejenko ja Andres Roosileht). Kuigi nende vastasseisu siia väga sügavalt sisse ei tooda, saab igaüks teades suuremat lugu, mõelda kogu tausta juurde - lapsi, kes seda lasteversiooni vaatavad, nende jaoks polegi see nii oluline. Nendele on fookusesse toodud Jean Valjean'i Cosette'i lapsendamine. Ja kuigi kogu see Thernardier'idelt lapse kättesaamine on seikluslik ning toob sisse vajalikku põnevust, siis jäi vähemalt minul siiski õhku küsimärk, et kus kohast ühel üksikul mehel selline nii tugev tahe "lapsendada" tekkis? Võib-olla mul läks see hetk tekstist kaduma, mõeldes samal ajal millelegi muule, mis parajasti laval toimus (ja laval toimus palju!). Jean Valjean'iga seoses oli veel üks natuke võõrastav seos laval, nimelt mängib ta seal elektrikitarri, mis on veel läikivalt punane ja (karjuvalt) tänapäevane... Huvi pärast vaatasin pärast teatrit koju jõudes, et elektrikitarr leiutati 1931, aga Väikse Garvoche'i tegevus toimub 1800ndate esimesel poolel, ehk 100 aastat enne elektrikitarri... Samas, selle kaeblik madal toon, mida Andres sealt välja mängib, sobib heli mõttes atmosfääriga kokku küll. Kunstilised vabadused on ju ikka lubatud kui need teenivad suuremat eesmärki... lihtsalt kontrast kujunduslikus mõttes väga tabavate ja jällegi mõnusalt atmosfääri tektitavate "mitte-elektriliste"-tänavalaternatega ja kõige muuga laval oli silmatorkav.

Kõige värvikamaid ja ühtlasi mõnusalt karakterikohaselt muinasjutuliselt ilgeid pahalasi mängisid Riho Rosberg ja Tiina Tõnis - härra ja proua Thernardier'id. Kuigi pean tunnistama, et just need 2 tegelast on tihti peale erinevates Hüljatute versioonides mu suured lemmikud :) Aga Riho ja Tiina võtavad ka täie mõnuga nende mängimist. Ja veel eriliselt meeldis Tiina karm ja eriti just poisiklutte vihkav ning oma pojagi tänavaleajav vastik ja krobeline, limonaadijanune, vaene ja vihane proua Thernardier - minu jaoks üldsegi mitte Tiina pehme ja nunnu tüpaaži kohane. Sellised õnnestumised lisavad eriliselt palju elamusele juurde... see teatav magus-hapu sobimatu sobivus. Riho käre hääl ja oma prouaga tegelilikult "paras paar", on temas siiski nõksu võrra rohkem inimlikkust, sest oma poisi kadumisest on ta häiritud ning isegi pahane proua peale, et too jõnglase minema kihutas. Kuigi hiljem teeb selle pihuks ja põrmuks kui oma tütart võõrale maha müütab...

2 tüdrukut, ehk Cosette ja Eponine on Kaisa Selde ja Getter Meresmaa kanda. Kaisa mänguga alles tutvun tasapisi (kusagil netis jäi ette, et rahvas teadvat teda "Näosaatest", aga mina pole veel kordagi seda Näosaadet juhtunud nägema. Tean küll, et seal jäljendatakse tuntud lauljaid) ja Getter'it olen suisa kontserdil kuulnud laulmas (Kellavärgiga apelsinist ja Thijl Ulenspiegelist rääkimata) ja ta laulab tõeliselt hästi, seega ootasin (ja lootsin) kogu aeg, et neile kahele või vähemalt ühelegi neist antaks ka võimalus üks soololaul lauda, aga ei... tüdrukutele Gavroche'i mängus ainult kõrvalliinid.  Kahju...

Mõnus oli üle pika aja ka Mirko Rajas't mängimas näha, kuigi see roll ongi siin väga marginaalne. Ja väga head rollid rollid teevad minu suured Nukuteatri lemmikud Liivika Hanstin ja Anti Kobin. Anti mängis paari erinevat kõrvaltegelast nii erinevalt, et ma pidin korra kohe pingutama, et kindlaks teha, kas see on ikka tema :) Liivika mängitud pagariproua tõusis oma elava olekuga karakterina peaaegu Thernardieride vääriliseks. Aga pagariproua oli "nukk"!

Urmas Lennuk lasi kohati dramatiseeringusulel lennata nii, et sain sealt mitu kodust "lastekiusamisparooli"... mitu korda näiteks olen saanud juba oma suurtele lastele öelda (kui näen, et nad wc suunas liiguvad) - "Püüa ikka piss potti pusida" :) Naljakaid või ka nagu see näide siin tõestab, siis ka tobenaljakaid vaimukusi võib sealt teksti seest leida ohtralt ja see paneb kogu loo elama värskena. Mäletan küll kuidas mõlemad "Cosette" ja "Gavroche" raamatud minule väikse lapsena meeldisid. Sai need mõlemad korralikult kapsaks loetud korduvalt. Päris õhukesed olid... Hiljem on need korduvalt ka ühise raamatuna ilmunud.

Anni Jõeaas'i kunstnikutöö (ja sh. eriliselt kostüümid) oli emotsiooneloov ja silmale nauding vaadata. Andis vajalikku ajastutunnetust (va. elektrikitarr, mida ehk oleks õnnestunud peita või moonutada kuidagi?) Kaire Vilgatsi muusikaline kujundus oli professionaalne ning sobiv. Hea, et mõni laul mõjus isegi poplaulu-tasemel. Suurem osa a capella ja näitlejad laulavad hästi ning kannavad valitud laulud väga hästi välja. Koreograafiat oleks võinud rohkemgi olla ja see mis oli, oli tagasihoidlik. Samas seda mõtlen ma tagasi lavastusele mõeldes ning etendust vaadates ma ei tunnetanud selle puudumist, sest lugu ja tegutsemine oli selletagi hoogne.

Hinnang: 4 (Tugev ja õnnestunud lastelavastus, mis on nauding ka täiskasvanutele. Võib-olla eelkooliealistele siiski raske aru saada kogu seda sõja ja vaesuse teemadega segatud lugu. Kuid juba esimese klassi jütsidest peale vajalikult palju ja sobivat mõtteainest inimlikel teemadel. Inimesekasvatustundide meelelahutuslik ja emotsionaalsem versioon, mis ühtlasi pakub kunstiliselt kõrget naudingut. Samas väikese lisatausta seletamisega ilmselt sobiks ka 5-6 aastastele kui nad on sellised lapsed, kes on 2 tundi võimelised ühte lugu kohapeal istudes jälgima. Vaheaeg on muidugi ka ja seda on ka vanematele vaja. Hea võimalus mõelda ja tunda kui hea on ikka praeguses ajas ja Eestis elada, eriti kui Sul on nii turvaline ja mõnus, et saab klassi või sõprade või vanematega teatris käia ning kõike seda lavaltoimuvat distantsilt vaadata. Võimas ja tehniliselt huvitav lavastus pidevate piltidevahetustega. Uhkete kostüümidega ajastuliku kostüümidraama vääriliselt. Huvitavate inimesest nukuks ja tagasi inimeseks kehastumistega ning nii nuku kui tavanäitlemise kõrge tasemega, eraldi ansamblimängu väärtustades. Muusikat natuke ka veel kõigele lisaks!)

PS. Nukuteater peaks tõsiselt mõtlema suure saali etenduste vaheajal kohviku võimekusele oma teatrikülastajad ära teenindada. Kolmest viimasest külastuskorrast olen jõudnud vaid korra lapsega vaheaega pidada seal kohvikus (ja seda juhul kui istuda saalis kusagil pingirea ääres). Näiteks 2 kassat selleks ajaks, mida tegelikult on võimeline teenindama ka 1 teenindaja (restoran "Mets" näitel) samaaegselt või siis nagunii on seal leti taga alati 2 inimest ja jagada neid ülesandeid paremini. Igatahes absoluutselt iga kord saab seal näha palju frustreeritud kliente ja pettunud külalisi...eriti neid "väiksemaid", kes oma salatit, pirukat või kooki vaheajal kätte ei saa. Seekord jäi kohvik ilma vähemalt 10 inimese tellimustest + lootusetult pikast sabast juba varakult loobujad. Ning need, kes jõudsid oma ostu viimasel hetkel ära teha, (laps ju oli oodanud terve vaheaja järjekorras) siis tuli kiiruga kugistada ning naudingut ja rõõmu ju ikkagi ei saanud... Need pisikesed teatrikülalised võivad heituda ja saada positiivsest teatrielamusest hoolimata ikkagi täiesti mõttetu tõrvatilga oma meepotiga kaasa... Lihtsalt mõtlemisainet...

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):

Väike Gavroche
FERDINANDI SAAL

Lugu Pariisi tänavapoisist, keda hüütakse Gavroche Väikeseks. Tänav, kus ta elab, on kui omaette riik, mida valitsevad viletsus ja vaesus. Vaatamata raskele olukorrale ei lase Gavroche nina norgu – ta on küll väike kraadest tänavapoiss, kuid süda tema sees on suur. Ajal, mil Prantsusmaa kuningas on unustanud oma rahva eest hoolitsemise, kannab Gavroche hoolt oma tänava inimeste eest – nagu väike hea kuningas, kelle kuningriigis on kõik võrdsed. Ent ühel hetkel saab selgeks, et nii enam edasi minna ei saa, ja siis on taas Gavroche see, kes enese ja teiste vabaduse eest võideldes ei karda loovutada kõike, mis tal on – isegi mitte oma elu.

Lavastus põhineb katkenditel Victor Hugo suurromaanist “Hüljatud”.

Mängivad Andres Roosileht, Mart Müürisepp, Anti Kobin, Getter Meresmaa, Jevgeni Moissejenko, Kaisa Selde, Liivika Hanstin, Mirko Rajas, Riho Rosberg, Tiina Tõnis

Autor: Victor Hugo
Dramatiseerija: Urmas Lennuk
Lavastaja: Taavi Tõnisson
Kunstnik: Anni Jõeaas
Muusikaline kujundaja: Kaire Vilgats
Valguskujundaja: Triin Rahnu
Videokujundaja: Georg-Sander Männik
Koreograaf: Olga Privis
Lavavõitluse seadja: Laura Nõlvak
Tõlkijad: Maria Hange, Immanuel Pau, Imre Pullmann, Paul Viires

Kestus: 2 h koos vaheajaga
Esietendus: 15. september 2013
Vanusele: 7-14 a

Esmaspäev, 12. veebruar 2018

Morten Mortensoni aed - Teater Kelm


Teater Kelm logol on küll kõik kolm hobust kummuli, aga minu kolmas elamus Teater Kelm laval toetub kindlalt neljale jalale.

Esiteks LUGU/TEKST - kuigi autoriteks on märgitud suisa 4, siis eeldan, et suuremas osas on see siiski autor-lavastaja Karl Koppelmaa kirjutatud (ülejäänud klassikud teenivad rohkem inspiraatorite ja laenatud lausete kinkijatena). Juba pealkiri on väga tabav, mida võib võtta (vähemalt) kahtpidi - aed kui elu metafoor või siis on Morten Mortenson, viidates nimele - surma kehastus ise... Igatahes laval avaneb vaatajatele Morten Mortensoni elu. Õigemini üks lõik sellest elust. Tekst on üles ehitatud tema elulistele (ja surmaga seotud) mõtetele ja tegutsemistele. Ja sellest elulõigust ning nendest tema filosoofiatest on võimalik teha üsna pikaleulatuvad järeldused ka Morten Mortensoni lavale mittemahtuva (ehk ülejäänud) elu kohta. Autor on seganud (kindlasti ka vaatajate) elust äratuntavaid tegemisi/mõtteid üllatavate teravate ja tabavate ütluste, isegi ülevindipööramiste ja tegutsemistega, mis annavad loole hoo, tegelasele karakteri ja tugeva põhja kogu lavastusele. Meeldejäävaimad, ehk ühtlasi mõjuvaimad on telefoniga helistamine ja valetamine eri inimestele oma asukoha (ja ka muu) kohta, ise pidevalt valedega vahele jäädes ja nendest välja keerutades. Samuti vanurite vabasurma lõik. Ja võib-olla terve etenduse nael - kuidas Morten teatab isa surmast läbi telefoni - "delikaatselt".

Teiseks LAVASTUS - väikeste, lihtsate, aga kavalate vahenditega on Koppelmaa suutnud luua sellise toimiva terviku, mis vaimustab oma koomiliste pärlitega ja muudkui üllatab ja üllatab ja üllatab. Mäng publikuga toimub alguses justkui nimitegelase käimatõmbamiseks ja hoogsa avapaugu andmiseks. Ja see töötab, kuigi osaleb vaid käputäis publikust, saab terve vaatajaskond hetkega kaasa haaratud. Edasi ilmuvad lavale auto, iseliikuv kalmuküngas, vaimud! (ma pidin šoki saama kui üks pikk valge kleit mu seljatagant mind riivates lavapoole läbi õhu hõljus) ja kõik mis on seotud muusikaga. Ei, see pole õudukas, žanri mõttes vast liigitaks selle live-muusikaliste visanditega tragidramöödiaks... kus räägitakse ka surmast, aga koomilises võtmes. Ehk siis sellist žanri ilmselt polegi olemas enne Koppelmaa'd või no ju ikka on, sest midagi pole ju uut siin päikse all, aga igatahes pole midagi sellist tükk aega kohanud teatris  :)

Kolmandaks MUUSIKA - Kristen Kütner'i muusikaline taustakujundus on vägagi suur osa kogu tervikust. Tundus, et see sisaldas nii tuttavaid meloodialõike kui ka tema enda loomingut, improst rääkimata ning kohati vestles see muusika Morten Mortensoniga, kohati oli talle saatjaks ja kohati andis omalt poolt särtsu talle sisse ning muidugi dramatiseeris omalt poolt kogu atmosfääri.

Neljandaks NÄITLEJA - Karmo Nigula on mistahes rollis olnud sümpaatne, mida teda siiani mängimas olen näinud. Siin tuleb tal olla ülejäänud kolme eelmainitud osa siduspunktiks, elustajaks ja tempo ning energia valitsejaks. Ja seda teeb ta tõeliselt hea hooga. Pikemates monoloogides pääseb tema oskus publikut-oma-peos-hoida eriti särama, aga mis on selle rolli võlu minu meelest, on see, et see erineb tema eelmistest tuntavalt. Siiani need esimesed armastajad ja päikselised poisid on Mortenis kusagil peidus, aga justkui kõverpeeglis. Võib-olla Karmo Revolvri-rollile on Morten kõige lähemal, aga seal ei olnud tal nii palju kandimist ega ka veel sellist vanale profile omast tugevat enesekindlust ega ka "kogu saali valitsemist" mängus, nagu tal praegu on. Tundus isegi justkui tüpaaži vastane roll, aga võib-olla pettis ka osavalt ära. Ja seda parem!

Hinnang: 4 (Oleks tahtnud, et see kõik pikem oleks olnud ja see on ju hea märk. Karmo Nigula kandis sõnalise poolega üksi terve nö. mittemono monoetenduse välja. Hea energiaga, tükk ei hakanud hetkekski venima, pidevalt üks üllatus ajast teist taga ja kokkuvõttes oli see morbiidsemate ja kurvemate teemade puudutamistest hoolimata üks lahe, äge ja meelelahutuslik elamus. Kelmikas. Sobis sinna Kelmi saali valatult. Üleminekud stseenist stseeni või siis anekdootlikust eluolukorrast teise andsid aimu mingist hakitusest, umbes nagu ideed oleks üheks jadaks kokku kirjutatud-mängitud, aga tegelikult ei saa ka sõrmega näidata, et kuhugile oleks komistatud - kõik muutus sujuvaks ja põhjendatuks kohe pärast üleminekuhetke esimest hetke.)

PS: Kui pidada väikest Kelmikat edetabelit, siis siiani on minu arvates selle verinoore teatri lavastuste TOP3:
1. Minu India ****
2. Morten Mortensoni aed ****
3. Riverside Drive ***
Kõik kolm on olnud väärt vaatamised. Lisaks on kahasse Kuressaare Linnateatriga tulnud lavale ka auteur Koppelmaa "Savann".

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on leitud guugeldades, autor Ken Mürk):

“Morten Mortensoni aed”
Lavstaja: Karl Koppelmaa
Kunstnik: Johannes Valdma
Muusika: Kristen Kütner
Valgus: Martin Koldits
Laval: Karmo Nigula (Eesti Draamateater)
Esietendus: 16. novembril, Vene 33, kell 19:00

Üks vestlus proovist:
KARL: Elu on ju ikka komöödia?
KARMO: Jah. Elu on lill. Perses on siis, kui ära nopitakse.
KARL: Mis Morteniga juhtub siis selles loos? Ma mõtlen nooremaga. Vanem nopiti ju ära.
KARMO: Tundub praegu, et ta on kuskil teelahkmel ja otsib võimalust, kuidas edasi. Pole rahul oma valikutega.
KARL: Aga mis teda selleni viis? Et lilli on ära nopitud nii palju? Noh, kui nii läbi lillede öelda.
KARMO: Nojah. Ta tahaks teada, mis on elus oluline. Et enne, kui tema lill ära nopitakse, enne kui aed jääb tühjaks, et mille pärast muretseda ja mille pärast mitte.
KARL: Et kuidas edasi elada, kui oled olnud sunnitud tunnistama nii tihti seda, et ring tõmbub koomale.
KARMO: See on üldse huvitav asi, et kust me inimestena võtame selle jõu, et edasi minna, kui midagi läheb halvasti. Seda kurbust on ju elus palju, ka sellist väikest kurbust, mitte ainult suurt. Kust see jõud tuleb, suund tundub mulle kogu aeg edasi, edasi, edasi… aga mis on see, mis tagant kannustab. Seda ma ei tea.
KARL: Oleks ju tore, kui saaks enne oma eluloo valmis kirjutada ja siis elada seda. Et tead, et ainus eesmärk on jõuda stsenaariumi lõpuni.
KARMO: Nii oleks palju lihtsam ju, aga palju igavam ka.
KARL: Tead, et kõik need koomilised stseenid, mis su ellu on kirjutatud, pead ära mängima. Täie tõsidusega. Aga kas suudaks ka kirglikult nii elada…
KARMO: Kirge ei olegi iga päev vaja, pikas perspektiivis küll. Kihvt on ju elada. Aga iga päev ei jaksa selle peale mõtelda.
KARL: Aga mis kogu selle asja mõte on sinu jaoks?
KARMO: Et elu, et olemine on helge ja hea. Et olla või mitte olla valikut ei ole. Keegi pole mulle seda valikut andnud. Ju siis tuleb olla ja maksimaalselt olla.
KARL: Mina arvan, et sellele mitte olemisele ei tasuks üldse nii väga keskenduda, sellele hirmule ja sellele tõsiasjale, kui keegi lähedane ära nopitakse, vaid just vastupidi enda ja oma lähedaste olemisele. Ja kui jõuab kätte minu see hetk, see ära noppimise hetk, siis mina küll tahan, et ei tegeletaks selle äranopitusega, vaid olemise, elu pühitsemisega. Anekdoodid. Laulud. Tantsud. Mängud.
KARMO: Need on ju need asjad, mis meist alles jäävad.

Reede, 9. veebruar 2018

AK-47 - Vanemuine


Kohe kui ma koju jõudsin pärast AK-47 etenduse nägemist NO-teatri proovisaalis, võtsin toengasendi põrandal ja tegin 100 kätekõverdust. Niimoodi mõjus mulle see Reigo Sagori kirjutatud, lavastatud ja mängitud elulooline etendus. Rõhk sõnal "mõjus". Reimo tegi kätekõverdusi tüki jooksul vähemalt 2 x nii palju... lisaks jooksudele ja muudele jõu- ja ilu-numbritele.

Et kõik algusest ära rääkida, tuleb liikuda ajas tagasi nõuka-aega, ehk aastasse 1989. Olin siis veel 15-aastane ja elasin Soomes. Selleks, et 9nda klassi lõpureisile Itaaliasse minna, oli mul vaja sõita Helsingisse, käia ära saatkonnas, teha "nõukogude pass" ja asi vask.... no kui see olekski olnud ainult see passimure... 15, varsti 16-aastane noorsand peab ju varsti sõjaväkke minema... Selleks tuli sama sõiduga ka sõjaväe-sotid selgeks saada. No mis seal siis ikka... kui kästaksegi kusagile Venemaale väeteenistusse, no mis ma teha saan... minna kusagile Soome metsa metsavennaks varju? :)

Ei! Härjal sarvist ning sajaga saatusele vastu. Saatkonnas oma passi oodates, tuli mingi mees leti tagant ootesaali ja palus mul temale järgneda... Mõtlesin veel, et pekki, nad ei saa ju mind kohe praegu otse Venemaale saata... järsku saadavad Afganistaani rindele, sest võib-olla peavad mind riigireeturiks, kuigi kolisime ju välismaale sellepärast, et ema abiellus soomlasega...

Ülipika pimeda koridori teisest otsast paistis valgus. Sellele lähemale liikudes, hakkasid tekkima toast paistvad piirjooned. Seal oli suur laud ja laua taga istus varsti tervet seda ukseava täitev sama pikk kui lai sõjaväe paraadmundris vene vanamees. Astusin tuppa, astusin vaibale... sõna otseses mõttes.

"Taaaaaak"... "unas dlja tibja harošie ja plahie novosti"... No mine pekki... ma ei jõudnud hingata, tervitada ja ammugi mitte kulpi lüüa... kuigi tugev tunne oli sees, et kas ma siiski peaksin nüüd kõike kolme ikkagi tegema....

Nõndaks siis - tal on mul head ja halvad uudised... kummad ma esimesena tahan... Moka otsast vist sain välja, et head... et kui juba tulevad need halvad ka, siis las tulevad võimalikult hiljem - Afganistaan, Iraan, surm või heal juhul ihuliikmetest ilmajäämine või veel paremal juhul lihtsalt venelased orjastavad mu ja mul tuleb taluda mõnitamisi hommikust õhtuni ja miiniväljal olla maatestija jne jne jne.

"Harašooo. Harošije novosti - Soome armee teid ei taha gaspadin K. Ljähete nende armjeesse. Korraliku njõukogude narmjehena rjagite pjärast meile kjõik jära - mis on finskie vajennõe sekretõ. Vot kak. Finnõ kjardavad. Teie nõvkogude spion. Nemad tjeid ei taha."....

Höhh... ma ju ei arvanudki, et nad mind tahaks... Ega ma seda ei kartnud. Ega ma seda ei oodanud. Tühja neist soomlastest. Mis see nende mõni kuud armeed on 2 või 3 aasta asemel kusagil eiteakuspärapõrgus venelaste eesliinil. See on kukesupp. Nagu poistega relvadega luurekamängimine lapsepõlves Elvas või Tamsalus või Tallinna hoovi poistega... Kuigi Tallinnas me vist püsse ei kasutanudki lurtsuks. Aga see pole ju kõik... kohe tuleb see jääkülm vesi kraevahele - HALVAD UUDISED...

Pigistasin lihased pingule ja olin vamis võtma vastu, mis iganes sealt tuleb... Härra tõusis isegi püsti. Tegi paar töntsu sammu minu suunas ja võttis mul kõrvast kinni ja raputas seda hämmastavalt õrnalt ja patsutas põsele. "Vot halvad uudised. Nõukogude armee teid ka ei taha. Õpite meie saladused selgeks ja siis jutustate soomlastele kõik ära".
Ma ei tea kas ta ehmatas mu kõrvad kodeerima tema keelt või hakkasid inglikoorid laulma ja tema sõnad tulid kui taevalik muusika - puhtalt ja ilusalt... Kas ma kuulsin ikka õigesti?
"Da vot kak našõ dela...."

Selline pikk sissejuhatus oli vajalik selgitamaks, miks ma ikka veel siiani "poisike" olen, kuigi juba neljakümnendates... mul nimelt jäigi "meheks saamata"... Aga ühtlasi mantlipärija, ehk keskmine mu kolmest käbist on juba 17 ja tema sõjavägi pole enam mägede taga.

Kohe kui kuulsin, et Reimo Sagor sellise asjaga on lavale tulnud, tekkis tunne, et see on kui taevast just minule saadetud. Ise ma sõjaväeks poega ettevalmistada ei saa, sest võin vaid sõprade juttude pealt aimata, mis värk seal toimub. Tegelikult minu sõpradel oleks nagu justkui olnud see raskem... Nüüd Reimo juttu kuulates jäi mulje, et Reimo ajal oli ka asi distsiplineeritum ja karmim kui praegu... kas see ongi selline pikk ja pidev allamägi? Lähebki kogu aeg kergemaks ja ladnamaks? Kuhu see kõik siis välja jõuab? Lõpuks käiakse sõjaväes ainult kaarte tagumas ja vahet pole milline ning kas üldse munder ja kuidas see seljas on? Sõjaväkke minejale Reimo jutt on pigem lohutav. Jääb mulje, nagu enam seal asi pole üldse eriti karm. Minu poega ta igatahes rohkem ära ei hirmutanud. Oleme talle üritanud sisestada ka seda, et see on kodanikukohus ja parem on ju minna sinna heas tujus ja võtta sellest mis võtta annab, selleasemel, et nukrutseda, et tuleb ja peab millegi ebameeldivaga oma pool aastat sisustama. Inimesel endal ju ka lihtsam selline paratamatu asi ära teha kui pole vihkamist ja hirmu selle vastu. Lisaks ma usun, et distsipliini ja mingite eluliste asjade õppimiseks on sõjavägi tõesti hea ja vajalik. Kas just "meheks saamise kool", aga tugevamaks ja iseseisvamaks saamise kool kindlasti... no vähemalt ma kujutan nii ette...

Tulles tagasi selle "AK-47" lavastuse juurde, siis tegemist oleks nagu suuremas osas eluloo-mängimisega. Mitmed näitlejad on öelnud, et iseennast olla kõige raskem "mängida", aga Reimo puhul mõjub see siiralt ja sümpaatselt. Palju ongi sellist jutustavat, justkui loengulik meenutamine või olukordade väljamängimine, aga väikeste kunstiliste misanstseenidega on tegijad ka kogu lavastust rikastanud ja andnud sellega kunstilisema vormingu kui lihtsalt üks loeng. Kasutatud on ka videot ja ühes stseenis näiteks ka kunstverd, aga kõik on terviku teenistuses ja seega teeb lavastuse huvitavamaks.

Pärast pojaga koju jalutades küsisin, et mis temale meeldis/ei meeldinud. Selles osas, mis ei meeldinud, nimetas ta esimeseks seda, mis minule vastupidiselt just väga mõjus ja meeldis. Nimelt pealkirjaks on ju AK-47 - Kalašnikov. Püss. Lavastuse ühel kõrghetkel on relv pandud hoidjasse, prožektor valgustab just nimelt seda ja Reimo keerutab püssihoidjat. Samal ajal kui Vivaldi "Talv" terve ruumi täidab - võimas kujund, pjedestaalil on inimkonna kõige suurem leiutis, kõige suurem surma külvaja, kõige võimsam jumal!

Mõjuvat on lisaks lavastuslikele nõksudele ka nendes väikestes elulistes lugudes, mis on pärit Reimo lapsepõlve- ja sõjaväeaegadest, aga ka lihtsalt faktides, mida näitleja eetrisse paiskab. Pole näiteks kunagi endale teadvustanud, et iga aasta üle 900 000 inimese kaotab oma elu just läbi sellistele "kalašnikovikuulide"... see tähendab keskeltläbi 1 inimene sureb iga 34 sekundi järel... Mõtlemapanevalt filosoofiline on ka lõik mis sellele faktile eelneb, ehk relva leiutaja - Kalašnikov olevat küsinud preestrilt enne oma surma, et kas tema on kõikides nendes surmades süüdi, mis on tehtud tema leiutisega... samuti nagu vene kirikuisa, nõnda arvan ka mina, et kui see surmakülvaja poleks leiutatud Kalašnikovi poolt, oleks keegi teine selle risti (loe: relva) meile kaela toonud.

Isiklikust seisukohast toon ära veel ühe elulise vahejuhtumi... nimelt lapsena sõda mängides ja alati kui ema või mõni teine vanem inimene mind püss käes nägi, siis ikka manitseti, et kui mängid relvaga, siis ei tohi isegi mängult teist inimest sihtida... Nii on mind ja ilmselt ka paljusid teisi poisse üles kasvatatud ja seda pean ma ka õigeks. Nüüd kui sai siin "Kättemaksukontoris" ükskord mõrvarit mängitud, siis anti ka püss kätte. Paukpadrunid sees, et oleks võimalikult ehtne. Elurajoonis, kus mõrva filmiti, oli siiski vaja võimalikult vähe pauku teha ning seega olid kuulid nö. loetud. Stseeni filmides käitusin samuti, nagu mind on kasvatatud - sihtisin mängult oma ohvrit ja kui aus olla, siis oma ajus sulgesin silmad - lihtsalt lasin, aga kindlasti mööda. Vaevalt olin need paugud ära teinud kui režissöör ütles, et ma lasin ju MÖÖDA! Muidugi lasin... teadlikult lasin... Aga nüüd tuli teha uus duubel. See "mööda"lask olevat kahtlemata ekraanil näha ning selliste möödalaskude peale ohver ei sure. Polnud midagi teha - uus võte... ja seekord südamesse! Nüüd ei olnudki enam võimalik oma aju välja lülitada - pidin ju sihtima ja teadlikult inimest laskma... Ja nii ma siis tõstsin püssi, sihtisin teda südamesse (üsna lähedalt) ja lasin! Tema hakkas elu väljavoolates maha kukkuma ja surema... Milline adrenaliin purskus kehasse. Ma tegin seda! Võtsingi püssi ja lasksingi teadlikult inimese pihta surmavad lasud. Otse südamesse. Pauhh, pauhh ja kutu. Kas nende lapsepõlve sõjamängudega on nii pikk vahe sees või see raske ehtne Smith & Wesson'i 9 milline relv, millest tulidki ehtsad paugud (võrreldes lapsepõlve tongipaukude või suuga tehtud pauhhpauhhidega), aga see mõjus kusagil sügaval... või see imelik psühholoogiline tunne, et ei tunne iseennast ära ning see uskumatus, et ma olen päriselt ka võimeline tõstma relva ja laskma inimesele pihta... See jäi mul vist sõjaväes mittekäimise tõttu kogemata ajal, mil oleksin pidanud seda kogema... Uskumatu tunne jäi. Mitu päeva olin sellise imeliku võimutunde lummuses. Selles oli samaga midagi kurja, adrenaliinilaks, aga ka magus üleolekutunne, mida polegi muul moel võimalik kogeda. Eluks ajaks jääb meelde.

Kuid nagu Reimo oma unistuse esitas, samas selle utoopiaks tembeldades - muidugi oleks tore kui kogu maailmast saaks relvad, pommid ja muud tapariistad hävitada. Maailm oleks ilmselt hoopis teistsugune koht. Olen kahe käega selle poolt. Kuigi kohe tõstab ka peletis-pessimist minus pead, sest eks inimesed on leidlikud ning mõtleksid kohe midagi muud välja... või siis tekiks maailmale kiiresti ülerahvastatus ja leiame endale mingi teistsuguse asendusõuduse... haiguste või millegi muu näol, sest kõik peab ju olema tasakaalus siin ilmaruumis. Nii see on alati olnud ja on arvatavasti ka tulevikus.

Tunnen kuidas mu mõtted hüppavad siia ja sinna ja ikka tunnen, et vaja oleks veel kirjutada sellest ja tollest... Süüria sõjast ja valgetest kiivritest ja hämmingust, et neile Nobel'i rahupreemiat ei taheta anda ja teised, kes väidavad, et selline "terrorirühmitus" ei tohikski seda saada. Mis mõttes "terrorirühmitus"? Nad ju päästavad rusude vahelt lapsi ja haavatuid... ka laibad aitavad välja tuua kui see vähegi on võimalik... Teiste jaoks on nad kontrollimatud... Relvadeta... aga kontrollimatud... Andsin minagi allkirja, et nad saaksid selle rahu-Nobeli, ent ometi on nad juba 2 korda rahvaste petitsioonidest hoolimata aust ilma jäetud... Olgu see siis minu vaikne relvadeta võitlus... olen samasugune terrorist, nagu Valged kiivrid...

Ka praegu kõik need mõtted, mis seoses selle etenduse ja elamusega pähe tulevad, siis tundub, et seda teemat on teatrisse väga vaja. Tahaks isegi rohkemalt ja laiemalt. Näiteks sain alles üle-eelmisel aastal aru, lugedes Steinbeck'i "Vihakobaraid", miks ameeriklastele relvaõigus nii tähtis on (pannes selle kokku eelnevate raamatutega, mis ma näiteks 1900ndate alguse Ameerika kohta olen lugenud). See ongi see kus kohast nad tulevad, mis tähtsus on olnud relvadel ja kuidas see tänapäeva välja kandub. See on neile geenidesse kodeeritud. Saavad seda emapiimaga juba titena sisse. Teisalt oli näiteks imelik Hillary Clintoni valimiskampaanias relvade vähendamise teemat kuulata. Paljastas ju WikiLeaks, et ta ISISele relvasid müüs... No muidugi Donald oli veel hullem kandidaat ja republikaanide relvalembus on ju veelgi tugevamalt teada... Seega on see suurvõimude poliitika ja eriti eeskuju maailmale sellise eesrindliku riigi poolt väga segaseid signaale andev. Teisalt ju Venemaa ja Hiina poolt on asjalood vaatet hullemadki. Kui praegusel ajal sellised riigid sõdima hakkaks, siis ilmselt hävitatakse kogu maakera millegi võimsamaga kui AK-47'd...

Ega ka Reimo oma looga toppinud nina maailmapoliitikasse. Tema lugu on rohkem tema enda (mõtte)maailma keskne. Kammerlik isegi selles mõttes. Mitte nii laialivalguv ega ka otseselt pealetükkiv. Oma tõde ja usku kuulutav, millega samastuda on lihtne. Olin temaga kõiges sama meelt.

Küsisin koju jõudes ka pojalt, et kas ta tahab ikka sõjaväkke minna. Tema vastu, et tal pole ju valikut. Mina jällegi, et aga kui oleks? Siis ta tunnistas, et ei läheks. Kes siis ikkagi tahaks vabatahtlikult relva haarata ja seda surmamängu nii ehedalt mängida... Sõjavägi on siiski midagi hoopis enamat kui relvadega luurekat mängida kusagil Elvas garaažide vahel.
Ühest küljest oli mul ta vastust kuuldes temast kahju, aga teisalt hea meel ka, et ta kogu kodusest kihutustööst armee vajalikkusest just nii mõtleb.

Hinnang: 4 (Mul ei ole tegelikult midagi otseselt ette heita. Reimo Sagori mõtted on igati huvitavad ja ta esitab neid vastuseid otsima kutsudes päris osavalt. Kus kohast tekib poistel see relvahuvi? Huvi sõda mängida? Tunda sõda? Võimuiha? Allutamis- või vallutamisvajadus? Annab see võimaluse tunda end tõelise mehena? Kas see kuidas inimene esimest korda suhestub relvaga on seotud tulevikus sellega, kas inimesest saab elukutseline sõjaväelane? Kuidas Reimo enda huvi on liikunud 14-aastasest poisikesest, kes tundis uhkust sõjaväevormi kandmisest selle 30-aastase noormeheni, kes ta on täna, ehk see, kes tahaks kõik relvad maakeralt kaotada? Kahtlemata on siin tükis rohkem küsimusi kui vastuseid. Aga need küsimused on olulised ja nende üle oleks päris huvitav vaielda, arutada või tõdeda, et nii ongi. Samas sellise teema üle arutledes ei olegi üheseid vastuseid, sest meil kõigil on oma ajalugu seoses relvadega, erinev teadmiste kogu, taustsüsteem, maailmanägemus. Isegi kui mitte otseselt meil endal pole mingit otsest sidet relvadega, siis kaudselt läbi ajaloo ja esivanemate ikkagi. Huvitab see teema meid või mitte... Ja kõigil on meil oma suhtumine relvadesse, sõjaväkke ning sõdadesse. Arvaks, et tavaliselt inimesed ei salli relvasid, ent ometi hirmu pärast on neid vaja, või kas ikka on? Ja mis siis saaks kui meie näiteks esimesena neist täiesti loobuksime... loobuksime ka sõjalisest kasvatusest? Kahjuks pole ka minule nendele küsimustele vastuseid. Vastuseid saab igaüks enda seest otsida ja ega sealgi pole kõigile neile teemadele alati kindlat ei'd ega ja'd,  kõik on ikkagi suhteline. Aga relvade külvatud surmas pole midagi "suhtelist" - see on lõplik ja ühetimõistetav).

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit kultuuriportaalist, autorit polnud märgitud):

AK-47
DRAAMA
VÄIKESE MAJA PROOVISAALIS
KESTUS: 01:15
Reimo Sagori autorilavastus

Lavastaja, autor, näitleja Reimo Sagor
Lavastusdramaturg Deivi Tuppits
Helikujundaja Indrek Asukül
Kunstnik Maarja Meeru

Kui vana sa olid, kui hoidsid esimest korda relva käes?
– Olin tol momendil 18
– Päris tulirelva hoidsin käes 12-13 aastaselt.
– Väga varakult, täpset aega isegi ei mäleta.
– 29
– Olin 14-15 aastane.
– Võib-olla 5-6 aastaselt.
– 15
– 7
– 16

AK-47 on monolavastus, mis räägib noore mehe eneseavastuslikust retkest militaarmaailmas. Üldjuhul arvatakse, et mehed ja relvad on lahutamatud, nii nagu mehed ja autod, mehed ja mobiiltelefonid, mehed ja… Väikestele poistele meeldivad sõjamängud ja enamasti leidub lähikonnas alati üks tore mees, kes aitab valmis teha esimese mängupüssi. Siis saab poisist mees, ta läheb sõjaväkke aega teenima ja kui saatus nõuab, siis tuleb minna ka sõtta. Selleks hetkeks on ta täiskasvanud inimene ja tahab esitada küsimusi: miks ma sõdin, mille eest ma sõdin, kas ma pean sõdima, mille nimel ma pean surema? Kes on mõelnud välja sõja kui konfliktide lahendamise meetodi? Kes on mõelnud välja relvad, mis praegu, 21. sajandil täiesti avalikult ja seaduslikult külvavad meie ümber surma? Kui oled mees, siis pole valikut. Sa pead küsima ja sa pead enda jaoks leidma vastused.

Esietendus 29. mail 2017 Vanemuise väikese maja proovisaalis
Lavastus on valminud Vanemuise teatri toel

Neljapäev, 8. veebruar 2018

2017 Raamatuaasta autahvel

Eelmisel aastal sai lausa häbiväärselt vähe juturaamatuid loetud. Minu täiskasvanud ea kõige väiksem arv aasta kohta - 13! Pole vist siiani kunagi alla 20 raamatu aastas lugenud... Ilmselt seetõttu eelkõige, et tuli teha tööd alal, mille jaoks oli vaja lugeda ja uurida palju materjale ning isegi koostada enda materjale sellise ala kohta, mis oli kuni selle aastani täiesti võõras. Kõva põntsu pani ka suvepuhkuse puudumine. Muidu saab juba ainuüksi suvel vähemalt sama palju raamatuid loetud kui seekord terve aasta jooksul jõudis (kusjuures tundub, et ka sellel aastal pole suvepuhkust oodata). 

Jah, mul on häbi. Õigupoolest ju polegi midagi siin kokku võtta. Tavalise 30-40-50 raamatu seast võib 5 parimat välja tuua, aga 5 parimat 13st on juba peaaegu 40% - see pole mitte "parimad", vaid lihtsalt üldse peaaegu pooled loetud raamatutest...

Ja oleks siis need loetud raamatud olnud kõik väärt lugemist. Ei. Mul on tegelikult tunne, et ajapuuduse järel teiseks suurimaks põhjuseks, miks see loetud raamatute number nii häbiväärselt väike seekord on, ongi see, et loetu ei meeldinud ja siis muudkui venitasin lugemisega. Kusjuures paljude lemmikkirjanike teosed, mis sai just kirjanike ning mitte otseselt kellegi soovitusel kätte võetud, valmistasid pettumuse. Ära jäi ka see mõnus tunne, et kui ühe hea raamatu käest paned, siis tahaks kohe uut alustada... Käsi pigem tõrkus raamatuid haaramast. Lisaks sai ju nii palju lugusid teatrite ja filmide vahendusel endasse kogutud. Nii lihtne on ju pärast väsitavat tööpäeva lihtsalt mingi telesari käima lükata arvutist ning pole vaja oma silmigi realt reale liigutada, rääkimata lehekülgede keeramisest... Eks muidugi teiste nägemused jõuavad meieni läbi nende filtri ja pahatihti  mämmutatakse kõik mõtted ja teemad ja olulisim mugavalt ette ära, et väsinud ajudel oleks eriti lihtne see kõik vastu võtta. Tegelikult oli muidu ka terve aasta üks sisemine segadus ja rabelemine sajal eri rindel ning lugemiseks vajaolevat keskendumisaega oli võimatu leida või tekitadagi, seega jäid kõik plaanitud raamatud järgmist aastat ootama... Mitte, et praegu oleks olukord eriti parem. Aga ma teen teadlikult tööd selle kallal, et luua endale lugemiseks aega, soovi ja jõudu. Eks siis tibusid saab lugeda jälle järgmise aasta alguses...

Sedapuhku täheldan seega üles ülevaatlikult vähemalt need vähesed lugemisedki - nii head kui halvad. Ikka edetabeli vormis, alustades kõige kehvemast lugemiselamusest, jõudes lõpuks kõige parema juurde välja (kuigi ülalkasutatud foto reedab juba esikoha).

Hinnang: 2
13. Michael Cunningham - Snow queen (originaalis ilmus 2014, lugesin originaali)
Üks mu lemmikkirjanikke üllatas fantaasiavaese enesetapulooga. Sõna otsesest mõttes närisin sellest läbi. Ükski tegelane ei meeldinud, kaasa kellelegi ei tundnud, lugu kaasa ei kiskunud ja pigem vastupidi - ärritas kui nõme see on. Lugesin inglise keeles ja võib ju olla, et miski oluline läks kaduma. Samas Cunninghami olen ka varem lugenud inglise keeles ning seal olengi nautinud seda ridadevahelist. Lemmikraamat temalt on endiselt By nightfall. Riiulis on olemas ka "Tunnid" - raamat, mille järgi tehtud filmi olen näinud ning mis läks küll sügavalt kohale. Tihti mõtlen sellele järele veel nüüd - aastaid hiljem. Muidu on eesti keeles ilmunud lisaks Tundidele temalt veel teisigi raamatuid.

12. John Updike - Jookse, jänku (originaalis ilmus 1960, mina lugesin Kristjan Kannikese tõlget, mis ilmus 2009)
Raamat on ilmunud "20. sajandi klassika" -sarjas ning ma isegi mõistan, miks see on "klassika". Stiil on tuntavalt omapärane ning tegemist on tetraloogia esimese osaga, millest kujuneb ilmselt midagi suuremat. Minule tegelased ei meeldinud, mitte keegi neist. Ei suutnud nendega samastuda ega neile ka kaasa tunda. Nõmedad tüübid. Ja peategelane eriti. Naise mahajätmine, uus silmarõõm, siis tagasi ja oh, õnneks enam palju detaile ei mäleta ka, sest pea pole prügikast. Updike-iga olen tuttav varem hoopis meelelahutuslikumast küljest - nimelt Eastwicki nõidade kaudu.

Hinnang: 2+
11. Jonas Jonasson - Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane) (lugesin tõlget)
Tundub, et tuleb teha üks pikem paus Jonassoni raamatutega. 100 aastane, kes ronis aknast välja oli 5+ vääriline - värske, andekalt humoorikas, võimas oma mastaapsuselt ja selline seiklus, mille leheküljed liikusid edasi nii kiiresti, et enne ei saanud pidama kui raamat läbi sai. Siis tuli "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga"... juba natuke tuttav stiil, aga päris fantaasiarikas sellegipoolest. Natuke ajas muigama ka ning mastaapsust oli, aga juba natuke kitsamalt. Nüüd siis kolmas kohtumine Jonasson'i maailmaga ning tüdimus tekkis juba üsna alguses. Liiga samasugune, enam naljad ei ajanud naerma ning lugu ise on kitsam ja mitte enam nii mitmete kihtidega. Natuke ratsutab eelmistel parematel teostel. Kokkuvõttes üsna igav.

10.Mihhail Bulgakov - Valge kaardivägi
Kui peab nimetama ainult ühe lemmikraamatu läbi maailmakirjanduse ajaloo, siis usun, et minu jaoks on selleks "Meister ja Margarita". Lihtsalt hämmastav, et üks aju on sellise asja suutnud konstrueerida. Samasse kategooriasse liigatan ka Camus "Võõras" ja Steinbeck'i "Me tusameele talv"-e. "Valge kaardivägi" on küll oluline osa ajaloo teadvustamise puzzlest, ent mina sellega ei haakunud. Ilmselgelt oleks vaja olnud rohkem keskenduda, aga see Kiievi kodusõja värk ei kiskunud mind endasse. Närisin läbi ja praeguseks on suuremas osas ununenud. Võib-olla polnud õige aeg seda lugeda või siis lihtsalt on mul Staliniga täiesti erinev maitse. Teadupärast olevat just see raamat olnud Stalini lemmikraamat.

9. Jonas Hassen Khemiri - Kõik, mida ma ei mäleta
Seda kiidavad paljud ja vähemalt rootslased ise on selle raamatu eest kirjanikule ka auhindu andnud. Tõesti omapärane stiil, jutustatud mitmest vaatepunktis ning hüpe inimeselt inimesele toimub ettehoiatamata, samuti ajaliselt nihestatult ning vasturääkivustega - igaüks mäletab asju omamoodi ja enda seisukohast lähtudes. Jällegi ei meeldinud minule ükski nendest inimestest ja mul ei olnud üldse vahet kuidas neil seega läheb, kas peategelane tegi enesetapu või oli ta hukkumine õnnetus. Nende jutustuste ehk vaatenurkade kaudu siis luuakse see taustmaailm. Konstrueeritakse tegelikku tõde... kui see võimalik on. Kõigesse on segatud ka armastus ja immigrandiks olemine. Mitte minu raamat.

Hinnang: 4
8. Jeanette Winterson - Sel pikal ajal
Suur hüpe eelmise raamatu tasemest edasi kõrgemale. Ehk siis keskmise klassi raamatuid otseselt sellel aastal ei lugenudki. Tuleb välja, et kõik kas meeldisid või ei meeldinud. Jeanette Winterson-i fän olen juba tema "Apelsinid pole ainsad viljad" - raamatust alates. Lisaks olen lugenud "Boating for beginners", mis on Noa-laeva loo ja tänapäeva humoorikas mix. Ja Apelsinide (mõtteline) järg - "Why be happy, when you could be normal" Jeanette-i elulugu ja bioloogilise ema otsingud ja muu tema igapäevaellu kuuluv. "Sel pikal ajal" on tegelikult avaraamat sarjale, kus kuulsad tänapäeva kirjanikud on kirjutanud tänapäevases vormis ümber Shakespeare'i teoseid. Mitte otseselt vana Williami lood, aga võtnud tema lugude kandetalad ning asetanud need tänapäeva ning pununud nende ümber oma uue loo. Jeanette Sel pikal ajal raamatus teeb seda "Talvemuinasjutuga". Tuleb tunnistada, et see on minu senistest kokkupuudetest Wintersoni loominguga nõrgim. Samas tema kirjutamisoskus ja vormihaldamine kumab ka siin läbi. Lugu läheb lennates ning selles on palju rohkem kui lihtsalt lugu. Mõtteid äratab, nagu kõik tema tekstid. Siiski kui Wintersoniga tutvumist plaanida, siis tasub alustada kusagilt mujalt.

7. J.K. Rowling - Harry Potter ja Äraneetud laps
Potter-i saaga pidavat olema läbi, aga kuna näidend pole ju otseselt raamat, siis võis Rowling sirge seljaga ikkagi veel ühe loo kirjutada (küll neid tuleb veel... see lehm on nii rahast punnis, et kui ei lüpsa, läheb ju lõhki). Sedapuhku siis Harry on täiskasvanud ja asi areneb edasi laste seiklustega. Aeg nimelt on pea 20 aastat edasi keritud. Vana hea Potteri-maailma on alati tore taaskülastada, ent näidendi vormist tingitud üheplaanilisus siiski on mingiks takistuseks, et päris Rowlingu 7 Harry-saaga raamatu tasemele see ei ulatu, ent on sellest hoolimata üks tore meelelahutus. Ja no vähemalt midagigi uut Potteriga seoses. Rowlingu täiskasvanutele kirjutatav draama pole Potteri küünemustagi väärt. Tema "Ootamatu võimalus" oli uskumatult kehv kirjandus, nagu ameerika sopakad. Samas tema pseudonüümi all avaldatud krimkad on mul veel maitsmata. No sellel aastal on jälle oodata ka uut filmi, mis on seotud Potteri maailmaga, seega nagu öeldud - küll sealtkandist tuleb neid asju veel ja veel...

6. Amy Tan - Köögijumala naine
See paks teos oli juba päris minu maitse. Lugesin seda väga hakitult ja alati tuli meelde tuletada, millest varem juttu oli, see ilmselt mõjus natuke negatiivselt lõpphinnangule, kuid sellest hoolimata läks lugu minule korda. Emade ja tütarde suhted ja muidugi Hiina kultuuriga segatuna. Sugupõlvedevahelised erinevused ja ajastu mõjud. Tänu Amy Tan-i "Õnnerõõmu klubile" olin juba pikalt seda raamatut plaaninud alustada, sest ka see tema tuntuim teos mõjus väga sügavalt. Need raamatud ongi sarnase tunnetusega. Ja kui minule mehena see lugu korda läks, siis eriti peaks see mõjuma emadele ja tütardele. Kindlasti on Amy Tan-i raamatutes palju päris elu sees, sest need on nii ehedad ja vahetud. Nagu elus, on ka raamat täis allasurutud tundeid ja saladusi (ja seda eriti veel asiaatidel!) Ja samuti ka nende tunnete ilmsikstulekut ja saladuste paljastusi. Armastus ei küsi luba tulla ning seetõttu võib see "juhtuda" ka siis kui see juhtuma ei peaks. Ega naistel meestega alati kerge ei ole (ja no vastupidi ju ka). Aga eriti keeruliseks lähevad asjad siis kui liigutakse elama teise riiki või kui mees osutub vägivaldseks... eriti kui Su kultuuris ja/või kasvatuses on mingid takistused, mis ei lase Sul olla lihtsalt nii nagu Sa ise tahaksid jne jne jne. Siin on mida lugeda ja millega silmaringi avardada või emotsionaalset intelligentsust juurde ammutada.

5. Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat
Hargla Melchiori saaga raamatud on sellised, mida ootan pikisilmi. Alati kohe kui uus ilmub, ostan ja loen ka kohe läbi. Seegi kord polnud erand. Eriti tore on kui need ilmuvad ilusate ilmade aegu ja lugeda saab õues. Need on kõik ühtviisi lahedad ja lobedad lugemised ning atmosfääritunnetus on mõnusalt eriline - keskaegne Tallinn. Ajastu ja selleaegne kodulinn segatud põnevuse ja kriminaalsete lugudega ning keskaegsete ja tollele ajale kohaselt usuliste teemadega - nauding igas mõttes. Siiani on minu jaoks lemmik sarja teine raamat, kus on peidus ilmselt üks õnnestunumaid õudus-stseene eesti kirjanduses läbi ajaloo üldse (kui mõrvar tuleb apteeki, kus Melchior end samal ajal varjab). Aga tuleb tunnistada, et kuigi tegelaste põhiliinid mingil määral on meeles, siis raamatutes toimunud roimad ja süüdlased on nagu peoga pühitult meelest läinud. Võib-olla kui üle lugeda, siis tulevad jälle meelde. Igatahes oli seekordne raamat jagunemas kaheks, üks mis toimub siin Eestimaa pinnal Melchioriga ja tema tütrega kloostris, ja teisalt mis toimub tema pojaga kaugel välismaal... see kamp, millesse ta poeg on segatud on kahtlane ja asi läheb üldjoontes üha keerulisemaks ning huvitavamaks. Tahaks juba järgmist osa lugeda!

4. Vilhelm Moberg - Sulle antud elupäevad
Moberg on minu meelest natuke nagu Rootsi Tammsaare. Tema Väljarändajate saaga on nagu rootslaste "Tõde ja õigus" (väga-väga soovitatav lugemine!!!). Ise ahmisin kogu tolle sarja täiesti jutti ühe nädalaga, kuigi need neli raamatut on igaüks 500-800 leheküljelised ja tiheda tekstiga. Nii põnev saaga lihtsalt ja terava sulega kirjutatud, mis mõjub tippkirjandusena ka tänapäeva mõistes. See "Sulle antud elupäevad" ei ole otseselt Väljarändajate saagaga seotud, ent selle lugu liigub samadel teemadel. Ka siin on tegemist ühe väljarännanud mehega, kes oma elu viimastel päevadel vaatab elule, valikutele ja otsustele tagasi. Hinnates neid nüüdseks juba sellelt pinnalt kuhu ta oma eluga välja on jõudnud. Meenutades aegu ja suhteid-sidemeid, Rootsist Ameerikasse kolimist ja kolimiseelset elu Rootsis. Kavatsen kõik Mobergid läbi lugeda. Eesti keeles on mul minu teada veel 1 õhuke romaan jäänud...

Hinnang: 5-
3. Miika Nousainen - Maaninkavaara
Raamat jooksmisest ja sellest, mida tähendab kui Su isa sind treenib. Ühtlasi mis tunne võib olla kui su lapsel on annet, aga tal on ka oma elu ja vanema võimuses pole lapse tahet enda omale allutada. Võimuses ju on, aga millise hinnaga? Lugu jutustab ühest perekonnast, kus on ema-isa, poeg ja tütar. Isa on jooksutreener ja jooks on tema jaoks kõige tähtsam. Tüdruk on juba loobunud jooksust, kuna temal nii suurt annet polnud, nagu vennal. Ent see andekas jooksupoiss sureb ootamatult... põhjused on hämarad, kas see oli ikka õnnetus või oli see poja pääsemine sellise maniakaalse ise pihtide vahelt? No tegelikult visatakse see kuidagi õhku kuigi tegelikult ei oma tervikloo kontekstis sügavamat tähtsust. Tähtis on see kuidas isa fookus liigub tütre treenimisele pooleldi poja asenduseks, pooleldi sellepärast, et ta ei või endale lihtsalt midagi parata ja kuna tütar ise ka isa lohutuseks selle välja pakub. Kirjanik võtab läbi väga palju olulist, mis jooksu treenimise juures on oluline. Seal on palju trenninippe ja pühendumise kirjeldust. Muidugi ühel hetkel läheb see kõik üle piiri või peaaegu üle piiri ja peres on muidu ka igasuguseid valupunkte ja mõrasid vanemate vahel jne... Huvitavalt liigub peatükkide kaupa mina vorm erinevateks jutustajateks. Saab aimu kõigi (elavate) pereliikmete mõtetest ja suhtumistest. Igale jooksjale palju äratundimist, inspiratsiooni ja kaasaelamist pakkuv lugu. Lugesin soome keelset versiooni. Varem olen temalt lugenud "Vadelmavenepaikolainen" - Nousiainen'i debüütromaan soome mehest, kes hirmsasti tahtis olla rootslane. Selleks lõi ta ühe rootslase maha ja võttis tolle identiteedi endale. Ka päris hea lugemine oli. Palju meelelahutuslikum ja isegi lõbus, kuigi lähtekohast nii ei arvakski.

2. Fredrik Backman - Britt-Marie was here
Tegelikult rootsi kirjanik ja originaalis rootsi keeles, aga minule jäi ette selle ingliskeelne versioon. Ja hea on, et jäi. Pärast Backman'i "Mees nimega Ove" raamatut, tahaks tema kirjutatud raamatuid rohkem lugeda. Eesti keeles muide on ka üks tema lasteraamat ilmunud.
Britt-Marie on üks keskea kõrgemas otsas proua, kes on terve elu elanud oma mehe elu. Olnud tollele toeks kõiges ning enda soovid ja unistused kõrvale lükanud. Ühest küljest mugav, sest mees on tegelenud rahateenimisega ning Britt-Marie on saanud koduste asjade eest hoolitseda. Kuid siis järsku jätab mees ta maha (see on toimunud enne raamatu algust). Britt-Marie'l tuleb endal eluga hakkama saada. Kuidas seda teha? See pole sugugi lihtne naise jaoks, kes terve elu pole pidanud mõtlema kus kohast raha saada, kuidas inimestega sotsiaalseid suhteid luua... Mingis mõttes tuleb tal nagu elu otsast alustada. Sedapuhku "enda" elu.
Väga filmilikult jooksis kogu lugu silme ees ja mõnus oli lugeda, sest läbi draama oli Backman sidunud teksti sooja elulise huumoriga. Huvitav ka, sest Britt-Marie oli tegelasena selline ühest küljest tuttav, aga teisalt jällegi kauge. Kuid kindlasti tekkis tunne, et tahaks, et tal hästi läheks... Muidugi oli seal ka kohmakat romantikat ning ühel hetkel tuli see ex-mees ka tagasi ta ellu. Eluliselt õigesti komponeeritud, kuigi eks iga suhe on erisugune ning ega need "exid" ju alati tagasi ei tule. Ja kuidas siis käituda? Britt-Marie otsuseid ja tegutsemist oli igatahes nii õpetlik kui ka südamlik lugeda. Umbes nagu Ove tegemisi tolles eelmises Backman'i raamatus.

Hinnang: 5
1. Fjodor Dostojevski - Alandatud ja solvatud (minu loetud versioon pärineb aastast 1939, tõlkija L.Kenn, 580lk)
Dostojevski raamat oli sellel aastal loetud kirjandusest täiesti klass omaette. Kuigi ju ka natuke seebiooperlik, on see siiski igati klassiku vääriline. Ajastuks 1800ndate Peterburg. Erinevad ühiskonnaklassid, peresuhted, kättemaks, romantika ja moraalne ning emotsionaalne vägivald. Ehtne kostüümidraama. On 2 suguvõsa - ühed "alandavad" teisi ja teised ongi siis need "solvatud" - alandatud ja solvatud. Alandajad on pahad ja ilged ning loo käigus selgub veel mitmeid teisi halbu asju, millega nad hakkama on saanud ja milles süüdi. Solvatutel ei ole midagi teha, nad ei ole nii rikkad ega ka võimsad. Neil tuleb oma saatusega leppida ja kanda ka suuremat kurbust ning elulisi raskuseid. Siin ei ole ameerikalikult ilusat lõppu või kaunist armastust. Samas ei rusu see tekst läbinisti, sest kohati nagu tekiks lootus ühes või teises teemas. Väga hästi kirjutatud, samas nii komplitseeritud, aga ka lihtne. Tekst jookseb väga kergelt, ilmselt sellepärast, et inimsuhted on väga huvitavad ning kõik on kergelt ettekujutatav. Pannes selle kokku teiste teostega, mida siiani sellest ajastust on loetud/nähtud, siis tekib üha parem ja tugevam tunnetus ja üldpilt sellest ajast, nendest klassivahedest ja tolleaegsest inimeste tunnetemaailmast. Tollel ajal polnud meelelahutust, inimestel tuli teineteise peal meelt lahutada. Samas polnud ka trennitegemisi, kino, ega üldse sellist vabaaja veetmise võimaluste rohkust, seega vaba aega tuli pühendada peamiselt teistele inimestele. Kuid rahal oli võim ka sellel ajal. Kui Sul oli võimu, olid Sa jumal. Paljudel inimestel, kellel seda raha ja seeläbi ka võimu rohkem oli, läksid ajud sellest segi ning hakkasidki käituma nagu jumalad ning otsustama teiste inimeste tegemiste, elude ja seeläbi isegi saatuste üle.
Mul sai ühtlasi vastu võetud otsus, et Dostojevski tuleks tervikuna läbi lugeda, sh. siiani temalt loetu üle lugeda.