Esmaspäev, 4. juuli 2022

JUUNI 2022 parimad teatris ja filmis


Juunis sai käidud teatris 9 ja kinos (osalt neist kodukinos) 11 korda. 
Teatris senise aasta TOP20 paremiku sekka 3 uut tervikelamust, kinos vaid 1, ehk juuni oli selline keskmine...suur suvi ju ka kohal ning mõtted rohkem laiali ning vaba aeg kulub väga paljudes erinevates suundades (aed+sport+lugemine+muusika+reisimine+kokkamine+millekõigeavastamineveel). 

Teatrikülastused viisid seekord Tallinnast välja Viljandimaale Ohtu mõisa, Tartusse Supilinna, sünnilinna Elvasse ja Raplamaale Ohukotsu küüni. Eks kütusehind ole ju kõrgel ning seetõttu tuleb varasemast hoolikamalt valida, kuhu pikem sõit ette võtta. Ent rohkem kui kütusele, mõtleb teatrist kirjutaja vist isegi sellele, kas vaatamine saab olema aega väärt. Lisaks ju veel vaatamisele ja kohaleminekule rohkem kui kahekordistuv aeg koos mõtestamise ning kirjutamisega. Sellepärast olen teinud ka instagrammis korrektuuri ning ei kirjutagi sinna enam kõigest, mida vaatama jõuan... ikka selleks, et jõuda kindlasti peegeldada eelkõige neid nähtud-kogetud teatrielamusi pikemalt, mida olengi juba eoses läinud kirjutamisplaaniga vaatama.

Nendest - kõige parimate tippudest möödunud kuul - siin veel eraldi kokkuvõte.
Ehk siis mida erilist jäi silme ette ajavahemikus 1. - 30.juuni 2022:


SUURIM TEATRIELAMUS

Tooksin esile 2 suurlavastust ja 2 väiksemat, kuigi üks neist väiksematest hõlmas endas veel seda kõikse suuremat "lava" - nimelt 2,5km pikkust rännakut! Tallinna Linnateatri "Kalaranna 28", mis näib publiku kahte äärmusesse jagavat. Ühed naudivad selle sügavust ja aluskihte (mina nende hulgas), teised jällegi ei kannata selle lihtsust ja pinnapealsust. Kas meie, kes leiame need aluskihid oleme ise liiga pinnapealsed, et teeme millestki olulisema kui see teistele tundub või need, kes ei suuda sügavamale vaadata on hoopis piiratud nägemisulatuse või keskendumisvõimega? Vaevalt, et kumbki on õige teooria. Mõlema poole arvamusi olen kuulnud erineva haridusastme ja erinevate poliitiliste vaadetega tuttavatelt, nii lavale lähemal kui kaugemalt istujatelt – loogika näib justkui puuduvat, miks see nii on. Kas auteur Uusberg on asetanud meie ette peegli ning selles peituvad ka võtmeid meie suurema ühiskonnalõhe(de tekkimise) juurte juurde? Näeme ja kogeme kõike nii erinevalt, oleme erinevate asjade suhtes tundlikud ning tõlgitsemegi maailma igaüks oma mätta otsast isemoodi? Ugala "Kolm musketäri" seevastu näib rahvast liitvat, sest ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele see vahva, klassikaline seiklus poleks meeldinud. Midagi olulist kaotamata (ehkki loomulikult on kärped paratamatud) on suurromaan värskes vormis ning ideaalses mängukohas lavale jõudnud ja see tõesti sobib kogu perele. Romantiline, ilus, hoogne ja emotsionaalne seiklus. Koos eelmainitute ning mitme teise tänavuse suvelavastusega viivad mõtted sellele, et suured panoraamlavastused on hetkel trendikad ja eks neisse teatav elamuslikkus ole ka juba seeläbi sisse kodeeritud... kuigi lõppude lõpuks õnnestumise ja erinevatel tasanditel toimivuse tagab ju ikkagi vastav trupp ning tegemine. Ja panoraamne oli ju ka Tartu supilinnas kahe ja poole kilomeetri pikkune ning väga eriline ProTheMus "Läbi linna: Supilinn" (teatri)rännak. Eriline just eelkõige giidide mõttes, kes erinevaid tahke sellest linnaosast oma lühilugudega avasid. Lühilood, nagu mikrolavastused omade novelldramatiseeringutega. Siiani sellel aastal nähtud 67 teatrilavastuse parimasse kolmandikku mahutas end ka 1 kammerlik - 2-naise-tükk. Suure südame ja sooja huumoriga Teater Nuutrum "Kiri kodukandist", kus sõbrannad elus, toovad oma vaimustava ja tõeliselt erilise lavakeemia tegelastest sõbrannadena ka lavaellu.


PARIM LAVASTAJATÖÖ

Eks need "suuremad elamused" ole ju ka tihtilugu parimate lavastajatööde tulemused. Mis üldse on "hea lavastajatöö"... see on väga mitmetel detailirinnetel võitude saavutamine, aga eelkõige ikka tervikuks kokkusidumine - stseenide üleminekud, ideederohkus, uued, huvitavad ning tihti ka riskantsed trikid või hoopis voolav sujuvus, millega lugu lavale tuuakse, ent milliste otsustega dünaamikat luuakse, kas absurdijulgusaste või psühholoogiline pinge või vastavalt žanrile maitsekus või sobiv mitte-maitsekus on laval..., aga ka viimistletud läbikomponeeritus ning huvitava pealispinna all oleks sisukust ning eriti hea, kui oleks midagi ka pikemaks kaasa haarata. Minu jaoks 2 lavastajatööd - mõlemad uhkemast, rikkalikumast ning just ideederohkuse mõttes lustlikumast otsast olid juunikuus Uku Uusbergi "Kalaranna 28" ja Tanel Jonase "Kolm musketäri". Mõlemad suurlavatused, mõlemad elamuslikud. Kuid esile tahaks tuua ka väga tugevate atmosfääriloomega 3 tööd. Lavakooli diplomitööna Kalju Karl Kivi lavastatud "Stalker"i teekond (mille suhtes lavaloo sisu ning varem nähtud filmiklassika tõttu siiski tervikuna jäin rahulolematuks, aga just "lavastajatöö" ju selles ruumis on tähelepanuväärne!). Teekond Tartu Supilinnas, mille sidus tervikuks lavastuses "Läbi linna: Supilinn" lavastaja Jaanika Tammaru. Nii palju nüansse, stiile, mõtteid, trikke, ilu ja koledust, mis tervikus ikkagi imeliselt kokku kõlab - VAU! Ja alustada seda laevasõiduga mööda Emajõge, mil kõrval "lendlemas" poeetiline Tartu vaim, nagu liblikas tüdruku kujul! Ning ängistava ja rahutult äreva tunde, mille Mirko Rajas istutab meisse valusa(te)l teema(de)l "Hommikuvalgus"es.


PARIM NAISPEAOSA

Minu "aasta parimate" ülesmärgete nimekiri sai täiendust 3 nimega. 2 neist ühest lavastusest - nimelt "Kiri kodukandist" Viire Valdma ja Eva Püssa. Iseäranis veel esimene neist, sest Viire on juba viimased mitu aastat nagu taasloonud iseenda...ja seda igas rollis uuesti ja uuesti. Aga ka Eva, kes võibolla isegi rohkem kannab just seda lavastust. Ent mind lausa hämmastas see Viire kameeleonlikkus (see on üks asi, mida hindan väga kõrgelt näitlejatöös, lisaks eelkõige mõjuvale kohalolule, psühholoogilisele pagasile, huvitavatele otsustele, loo ja/või tunnete edasiandmise tehnikatele ning täpsusele - aga seda kõike oli Viire mängus ka) hämmastas veelgi enam. Kolmandaks alles oma esimese teatrikooli lõpetamisjärgse rolli teinud Maria Ehrenberg, kes 5st "Hommikuvalgus"e trupi näitlejast tõusis minu jaoks ainsana peaossa. Teised olid ikka ühel või teisel hetkel ju ka, aga minu jaoks tervikuna võrreldes nüansivõrra kõrvalosades - see on alati väga tunnetuslik joon igaühe jaoks ning võibolla just see "lapse" tabamine ning vast ka "Hommikuvalguse" kehastus tervikkontekstis oligi just tema tegelane ja mäng.


PARIM MEESPEAOSA

Meespeaosadest sisenesid juunis nähtud lavastuste etendustest lausa 3 meest senise teatriaasta TOP10sse - Ott Aardam, ja Leino Rei "Stalker"ist. Tegelikult ka kolmas peaosa selles lavastuses, ehk Kristjan Üksküla sisenes TOP20sse, aga just Ott ja Leino tegid ka iseenda rollideprismat arvestades midagi erakordset ja uutmoodi ja seda ma hindan. Väga "laetud" olid nad kõik, mis omakorda viis mõtted ka eelmise aasta "Fundamentalist"ile, kus mõlemad tolle lavastuse näitlejad tegid lausa harukordselt tugevad rollid... unustamata teist kaht tänavu lavaka lõpetanud lavastajaüliõpilaste lõpulavastuste näitlejatööde kõrget taset - kas kogenud näitlejaid tiivustab noorte lavastajatega koostöö kuidagi eriliselt? Kas selles on mingit teistmoodi värskust, mis paneb ka näitlejad kuidagi värskemalt mängima - ei tea... igatahes Ott ja Leino just seda teevadki! Aga kolmandaks ka Henrik Kalmet "Audients"is... ning ka just see, kuivõrd natuke uutmoodi ta siin on. Kas tal on isa suutnud midagi uut ja huvitavat välja tuua, sest tunneb oma poega mingil teisel tasandil? Igatahes vaimustusin Henriku rollist siin isegi veelgi rohkem kui üleeelmise aasta (muidu tunduvalt tugevamas tükis) "Mul oli nõbu", aga ka "Bäng"i väga Henriklikus lahendis. Oma väärtusefekt oli ka selles, et tema partneriks oli üks mu isiklikke lemmiknäitlejaid (tõeline meister), ent ta suutis seekord isegi temast veelgi huvitavam-ootamatum mängulises mõttes olla. Olgu lisatud, et senise teatriaasta 20 sekka murdis ka oma esimese lavaka-järgse peaosaga Jass Kalev Mäe.


PARIM NAISKÕRVALOSA

Mul on esile tuua 5 rolli - Anu Lamp ja Elisabet Reinsalu "Kalaranna 28"st lammutatava majaosa kemplevate korteriühistu osanikena, Klaudia Tiitsmaa "Kolm musketäri" imekauni mõrvari-nõiaella Mileedina ning kodutute laste ängistava maailma Steffi Pähn ja Getter Meresmaa Eesti Noorsooteatri "Hommikuvalgus"es. Mitte küll selles järjekorras täpselt, aga kõik 5 märkimisväärselt tugevate kohalolude ja huvitavate rollikaartega. Iseäranis Anu Lamp ka oma rollis vapustavalt täpse phühholoogilise pagasi ja vast ka paljude jaoks oskuslike täpselt valitud väheste, kuid mõjuvate nõksudega, mis viis "äratuntava" inimtüübi tabamuseni (kuigi see lavastus kubises tabatud ja väga eriilmelistest inimtüüpidest).


PARIM MEESKÕRVALOSA

See on tugevate väga tugevate "meeskõrvalosade aasta" ning ka juunikuu viskas neid heldelt juurde! Ent huvitaval kombel just kahest tippelamuse kinkinud lavastusest - "Kolm musketäri" pahalased Ken Rüütel ja Janek Vadi, ent kindlasti ka veel mainimata - musketäre mänginud - Alden Kirss, Oskar Punga ning Martin Mill. Kuid lisaks veel samas lavastusest ka Silver Kaljula, Vallo Kirs... Ning "Kalaranna 28" - kui vaid 3 nimetada, siis Märt Pius, Egon Nuter ja Priit Pius, aga lisaks ka Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu, Mart Toome, Argo Aadli, Alo Kõrve jne jne jne!


PARIM LASTE/PERETEATRI LAVASTUSE NÄITLEJA

Tõstaks esile "Hommikuvalgus" "tüdrukud" - Maria Ehrenberg, Steffi Pähn ja Getter Meresmaa.


PARIM NOORE, e. ALLA 30.AASTASE NÄITLEJA ROLL

Kulla viib koju Ugala "Kolm musketäri" lavastuse Ken Rüütel (kellel muide on ka maikuust ettenäidata hõbe!), ent seekordse hõbeda saab kaela samast Ugala lavastuses Alden Kirss. Ent poistele lisaks tuleb ju ikka vähemalt 1 tüdruk ka välja tuua ja selleks ongi just sobivalt proksi-kohalt lavastuses "Hommikuvalgus" Maria Ehrenberg. Ent tuleb ka lisada, et juuni oli üldse rikkalik noorte näitlejate heade rollide poolest - Oskar, Jass Kalev, Simo Andre, Steffi, Getter, Jan, Kaarel ning isegi alles keskkooli teatriklassi oskuste pinnalt Daaniel, Emma, Carolyn ja Aleksander, kui nimetada vaid mõningaid, keda endale üles tähendasin.


PARIMAD KORÜFEED, e. PARIM 60+ NÄITLEJA ROLL

3, keda juba siin olen maininud - "Kalaranna 28"st Anu Lamp ja Egon Nuter ning "Kiri kodukandist" Viire Valdma... aga lisaks märkisin üles ka "Kalaranna" rikkalikust rollidevalikust Epp Eespäeva ja Ene Järvise sutsakad.


PARIM UUE /VARASEMATEL AASTATEL LAVAL NÄINUD POLE/ NÄITLEJA ROLL

"Uusi" lavatutvusi sai möödunud kuul sobitada vaid kahes lavastuses, aga tooksin esile siiski vaid ühest neist, ehk VHK ja Theatrumi "Armastusega ei tehta nalja" Daaniel Tiitus, Carolyn Veensalu ja Frederik Mustonen. Carolyni tegelikult varem näinud tantsuteatri-rollis, ent otsustasin siiski ka siinse draamarolli "uue" kohtumisena eraldi välja tuua, eriti kuna oli ka vääriliselt tugev ja mõjuv. Kunagi sama rolli VHK lõpulavastuses mänginud Anett Demjanov on mul endiselt hingel - ta sai isegi lavakasse sisse, sest tal oli selline hämmastav toores anne ja tugev lavaline x-faktor! Huvitav, kas Carolyn on ka valimas seda teekonda, sest temaski on midagi sõnulseletamatut lavalesobivat? Igatahes on viimasel VHK teatrikooli lennul palju head materjali meie lavakoolide jaoks (ka selliseid, kes siinsetega samas lavastuses, ent lihtsalt nendega varasemast lavadelt juba tuttav... ja NB! nägin vaid üht koosseisu, mille vaatamisvaliku tegingi eelkõige just Emma Trossi varasemate rollide pärast - on olnud rõõm jälgida juba pikemalt selle noore näitleja arengut... Mõned on ka natuke veel toored, aga just nende VHK lavastustega on näha kuidas võibolla kohe keskkooli lõpetades polegi inimene lavakooli jaoks veel päris valmis, ent on seda aasta või kahe pärast, mõni jällegi just kohe...nagu Anett oli).


PARIM ANSAMBLIMÄNG (vähemalt 3 näitlejat trupis)

4 olen üles märkinud, ükski küll "ansamblimänguga" mitte aasta 10 parima sekka, aga 20 parima sekka Tallinna Linnateatri "Kalaranna 28" megasuur trupp, 20 parima sekka Eesti Noorsooteatri "Hommikuvalgus" ja Ugala "Kolm musketäri" ning natuke allpool ka ProTheMus "Läbi linna: Supilinn", kus tegelikult ju kogu trupp ei saagi ansambliks kokku, aga kogu see üleminekute-mäng ja täppisteekond - seda tuleb tunnustada.


PARIM AUTORITEATER

Auteur Uku Uusbergi "Kalaranna 28".


PARIM INDIE-TEATRI LAVASTUSTERVIK

Aasta TOP10sse ProTheMus "Läbi linna: Supilinn" ja Teater Nuutrum "Kiri kodukandist", mõlemal ongi väga tugev indie-pitser küljes. Aga ka ehtsa pärimusteatrihõnguga Vaba Vanker "Richard ja Anna".


SUURIM ELAMUS EKSPERIMENTAALSEST-/MUUSIKA-/VÕI TANTSUTEATRIST

ProTheMus rännaklavastus "Läbi linna: Supilinn".


PARIM KOMÖÖDIA

Selgelt arusaada, et suvi on käes - teatrilavadel on tunduvalt rohkem huumorit! Kõik võibolla polegi otseselt stiilipuhtad naljatükid, aga mina sain 6 lavastuse ajal keskmisest rohkem naerda või muheleda juuni jooksul ja 3 neist mahtusid senise teatriaasta komöödiate TOP10sse - Tallinna Linnateatri "Kalaranna 28", Teater Nuutrumi "Kiri kodukandist" ja R.A.A.A.M.-i "Audients". Ent kõrgetel kohtadel ka VHK teatrikooli "Armastusega ei tehta nalja" ja ProTheMus "Läbi linna: Supilinn".


PARIM PÕNEVIK/KRIMKA/SCIFI/ACTION TEATRILAVAL

Ugala suur suvine mõõga ja keebi -seiklus "Kolm Musketäri" otse loomulikult on siin esirinnas!


PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

Kummaline kokkusattumus, aga kuu 2 parimat kunstnikutööd tegi üks ja sama inimene ja üks nendest töödest üks aasta vingemaid (ka suurejoonelisemaid), ehk Kristjan Suits'u "Kalaranna 28" ja "Kolm musketäri". Ent kolmandaks ka Illimar Vihmari "Hommikuvalgus"e küsimärkidega loo mõistes loodud laste varjukoht ning kogu pahaendeline atmosfäär. Ja natuke sama ka Ott Kanguri "Stalker"i lavamaailmaga.


PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

Inga Vares'e "Läbi linna: Supilinn" nii fantaasiategelased kui ka ajastutegelased aitasid luua kogu teekonda erilisemaks - ja neid oli nii palju ning igasuguseid. Natuke segased tunded on Sirli Pohlaku ja Kristjan Suitsu "Kolm musketäri" kostüümidega, sest ühest küljest pakkusid nad ikka väga palju silmailu (ütleks, et ühed teatriaasta ilusamate seast!) ning sellest ei saa enda "kiiksude" tõttu (kontekstuaalseid ühendusi luues) lõpuni mööda vaadata. Lisaks need ägedad musketäride kuued... Üht koma teist tabamist ja lahedat leidlikkust oli Kristjanil ka "Kalaranna 28"s.


PARIM GRIMM

Juunis oli peajagu üle teistest ning seda eelkõige just juusteseaded, mis aitasid naiste karaktereid luua Ugala grimmitoalt "Kolm musketäri" lavastuses. Teisena märgiks ära ka Eesti Noorsooteatri grimmitoa "Hommikuvalgus" laste kriimud näod - lihtne, aga veel üks küsimärk sisule juurde (kas neil mingil põhjusel polnud näopesuks vett, no korra nädalaski, et need nii mustaks ei läheks? miks?).


PARIM VALGUSKUNSTNIK

Nagu juba pealkirigi annab mõista, oli "Hommikuvalgus"es valguskujundus tavalistest lavastustest kesksema tähtsusega ja Ivar Piterskihh lõi sellega lavale ja lavaruumi igasuguseid põnevaid kombinatsioone, mis pakkusid täiesti omaette vaatamiselamust. Aga oluline atmosfäärilooja ning huvitavad paigutused lavastusele kaasamängimiseks valgusega lõi ka Helvin Kaljula "Stalkeri"s.


PARIM VIDEO-/VISUAAL-/TEHNILINE KUNSTNIK

Huvitavaid ning lavastuses olulist rolli mänginud videokujundusi sai juunis hoomata kahes lavastuses. Tanel Topaasia tõi oma loominguga natuke vana-hea ja aluseks oleva filmi esteetikat mustvalge ja kahvatute-pruunide toonidega sildu luues "Stalker"is ning Elise Cristin Jörbergi tekstiga seotud vinjetid lisasid visuaalset mängulisust lavamaailmale juurde "Hommikuvalgus"es.


PARIM ORIGINAAL HELILOOMING LAVASTUSELE

Markus Robam'i võidukäik jätkus ka juunikuus, sest see elektroonilise muusika ja regilaulude ühildamine "Hommikuvalgus"es oli efektne ning minu jaoks lavastuse komponentidest üks suurimatest kunstilise naudingu pakkujatest. 


PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELILKUJUNDUS

Kulno Malva oli märkimisväärselt oluline võtmetegija oma muusikalise kujundusega "Richard ja Anna" 100-aasta taguse aja elustamisel ning õigesse aega ka publiku viimisel. Lisaks need head pärimusmuusika valikud ja otsused sobisid nagu valatult sisuga ning tõmbasid läbi etenduse kogu kerega kaasa elama! Väga hea ning mõjuva kujunduse tegi ka Marius Peterson "Stalker"ile. Käsikäes sisuga Jaanus Nuutre valitud Tõnu Tepandi laulud lavastusele "Kiri kodukandist" ei olnud lihtsalt "kujundus" vaid ka "kujundid" ning Eva Eensaare ajastule sobiv vanamuusika "Armastusega ei tehta nalja lavastusele" on originaalkujundus, sest eelmisele versioonile valis muusika Marius.


PARIM TEATRIS KUULDUD EESTIKEELNE LAUL (MIDA VAREM POLE KUULNUD)

Kindlasti ka kõik need regilaulud "Hommikuvalgus"es, mida Steffi Pähn laulis (eriti Koduleelotus) ja "Richard ja Anna" laulud, mille originaalsuse kohta ma ei tea, aga tahaks siin esile tuua hoopis 3 laulu ning just sellises järjekorras, ehk Eesti teatri suurimate lauluhittide edetabel juunis: 1. Jaana Kena lauldud Peeter Konovalovi imeilus ballaad Constance'i surma ajal Ugala "Kolmes musketäris". 2. Kaarel Kuusk libakinnisvaraärikana mäe otsas röstimas publikut megahea ja pesuehtsa psühhedeelse rocklauluga. 3. Ansambel Korstnapühkijad allegoorilise räpp-lauluga "Helle". Oh kui selle bändi heade häälte dueti ärapanemislikke ja teravaid etteasteid saaks kuulda ka tulevikus!


PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS DRAAMALAVASTUSES

Kaire Russ on loonud nii vinged ja ägedad võitlusstseenid Ugala "Kolmes musketäris", aga lisaks ka huvitav ning ilusat kujundlikkust sisaldav Rauno Zubko koreograafia on selles lavastuses oluline. Aga kes tegi Märt "Märten" Pius'i tantsu "Kalaranna 28"s? Igatahes oli see väga lahe!


PARIM TANTSIJA DRAAMALAVASTUSES

Siit sujuvalt jätkan kiitmist ka Märt Pius'i tõlgendusele, milles ühildus teatav annus kangust, ent siiski auga ära tantsimine, mis omakorda joonis alla natuke absurdust, ent oli absoluutselt nauditav väike lõik suures lavastuses. Jääb kauaks meelde!


PARIM MUUSIK TEATRILAVAL

Kui "Kalaranna 28" kostitas meid ansambliga Brassical (koosseisus: Mihkel Kallip, Märt Metsla, Enri Remmelgas, Margus Toompere) no siis on selge, kellele kõige eredam aupaiste langeb juunis. Ent VHK trio lavastuses "Armastusega ei tehta nalja" on ka kahtlemata esiletoomist väärt!


PARIM LAULEV NÄITLEJA TEATRILAVAL

Sedapuhku 3 naist tõmbasid pikimad kõrred - Sandra Uusberg ja Hele Kõrve duett-ansambel Korstnapühkijad ning Steffi Pähn regilauludega. Braaavo! Muidugi võiks ära tuua siia juurde ka kogu Tallinna Linnateatri "koor"i, aga ka kogu "Richard ja Anna" laval mängiva trupiosa!


PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

3 lemmikut juunis minu jaoks - Uku Uusberg "Kalaranna 28" ning Andra Teede "Kiri kodukandist". Mõlemad, kuigi täiesti erinevatest otstest ning isemoodi lahkavad kodu-teemat, üks suur ja paljude tegelastega, teises 2 inimest hääles, ent hääl on läbi nende antud vast ehk veelgi enamatele kui esimeses tegelasi, sest loo sisse on põimitud kohalike inimeste jutustusi ja legende. Ning Kaija M Kalvet'i poeetiliseks, ent ühtlasi ühele Tartu linnaosale "hääle" ja "olemuse" andvaks teekonnaks kokkupõimitud kohalike inimeste lood, mis elustusid lavastuses "Läbi linna: Supilinn".


PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

Tanel Jonas'e, Liis Aedmaa ja Laura Kalle midagi olulisemat kaotamata tehtud massiivselt suur töö "Kolm musketäri" läbitöötamisega suurepäraseks ja mänguliseks dramatiseeringuks.

---
Ülal on kasutatud Priit Loog'i tehtud fotot juunikuu ühest kahest suurima teatrielamuse pakkunud lavastusest "Kolm musketäri".


JUUNIS NÄHTUD PARIMAD FILMID (11st):

1. Elvis (suurfilm, millele on nii mõnelegi komponendile OSCAR peale kirjutatud - eriti 2 meespeaosatäitjat - Austin Butler ja Tom Hanks ning viimase grimm ja kogu helindus. Õige pisut kohati venis ning mina ei jäänud päris rahule montaažiga, näiteks kui Las Vegases oli lepingusõlmimine ja samal ajal Elvis esines, oli see nii kuiv, aga sellisel tasemel film oleks pidanud palju ägedamalt mänguline olema, mitte lihtsalt ühest teise hüplema. Vingumiskohti on veel, aga sama võluv oli Moulin Rouge'i lavastaja Baz Luhrmanni auteuridele omapärast (näiteks Tarantino ja Almodovar ka alati) sügavate värvidega liikuvaid pilte nautida. Ja see muusika ning rockiklassikaga tänapäevaste miximistega mängud - tantsisin poole filmi ajast oma tooli istudes ning mõtlesin, et seda võiks kunagi kusagil välikinos vaadata ning tõesti kaasa rockida.)

2. Hustle (mängufilm viib korvpalli-maailma, kuidas NBA tiimi värvatakse ning milline võitlus ja närvipinge ning ennast salgamine see teekond on. Lisaks ka inimsuhteid ja endasse uskumine, aga ka enda eest seismine... eriti raha ees.)

3. Palindromists (dokfilm inimestest, kes osalevad maailmameistrivõistlustel alal, kus luuakse lauseid, mis oleksid lugedes eest või tagurpidi täpselt üks ja sama. Seal võistlustel antakse ka teemad või kitsendused, aga tegelikult igasuguseid staare ja heas mõttes hullukesi tegeleb sellise ajuderagistamisega. Mina sain sellest ka inspiratsiooni ning nüüd iga päev kui peab kusagil näiteks midagi ootama, siis "mängin" luues ise palindroome. Tihti tulevad need väga tobedad, aga seda naljakam endal on, aga mõnikord kui tabad märki, siis annab hämmastava rahulolu. Ja mis peamine - hobi, mis ei maksa mitte kui midagi. Täna näiteks tuli selline kiiksuga välja: "Su naise mini inimesi anus" :)

Kolmapäev, 29. juuni 2022

Hommikuvalgus - Eesti Noorsooteater


Avaldan siin kõigepealt teksti, mille kirjutasin praktiliselt vahetult peale esietenduse nägemist instagrammi. Seejärel mõtted, mis on jäänud pähe pöörlema veel ka 10 päeva hiljem ning miks ja milliseks see arvamus lõppude lõpuks on kujunenud.

"“Hommikuvalgus” esietendus eile... ja ütlen kohe kätluses ära, et minule see ei meeldinud. Vaheajale minnes minu tagant reast kaks keskealist lahkusid kiirel sammul (tagasi 2.vaatusele nad ei tulnudki), aga pahaselt mees ütles naisele, et “kas nad seda enne ei vaata, mis lavale lasevad”. Mina nii kriitiline kahtlemata ei oleks ja 1.vaatuse lõpus tundsin hoopis, et kogu lugu on alles koorumas ning ei teagi ju veel, mis värk üldse nende lastega seal õieti on...

Nüüd tervikule tagasi mõeldes, polnudki see vast eelkõige narratiivikeskne, ehk nö.traditsioonilises mõttes "lool" põhinev lavastus. Pigem atmosfääri-, tunnete-, ambientteater. Ma arvan, et väga hea alge oli tegelikult ka loona olemas ja kui kõik need pusletükid, mida ükshaaval õhku visati, oleks lõpuks tervikpildi kokku andnud, siis oleks see võinud ka kogu teekonda igati õigustada. Teisalt ju ei tahagi seda, et kõik lõpuni ette ära nämmutataks... publiku seast, täpsemalt ühelt tuntud eesti lavastajalt, kostus vaheajal vägagi tabav positiivne kommentaar, et teatavas mõttes oli siin “julgust”. Julgust riskida, et publik läheb sellisele teekonnale kaasa, kuigi kõik on väga süngetes toonides, vilksamisi isegi ängistav - laste “mängud” vaheldumas “hirmude”ga. Ehk siis 5 noort inimest nagu elaks kusagil maa all? laevavrakis? igatahes mahajäetud kohas ja mere ääres (kajakate kisa) ning jääb natuke isegi mulje, et nagu apokalüptilises maailmas. 4 neist on kindlalt lapsed, aga 5nda kohta me ei tea. 2 on mängult õed, aga lihtsalt kokkuhoidmise pärast. Lisaks on keegi kuues- “poiss”, kes on kadunud, aga tema varusid avastavad ülejäänud pidevalt. Käiakse kusagil röövretkedel? hankimas süüa-juua-riideid? Ja nendel retkedel avastatakse, et tsivilisatsioon on tungimas neile üha ligemale... on see kõik hoopis midagi sümboolset- teed, bussipeatused, parklad, lennukid? Võib-olla! Sellisel juhul lihtsalt mina ei hammustanud seda siit läbi. Kuigi korraks mõtlesin, et kas võiks hoopis olla tegemist sündimata laste maaga, kes ootavad "uuesti" ellu saamist ning "päris elu" tuleb üha ligemale? Ent see siiski lõpuks jäi liiga kaugelt otsituks...kuigi-kuigi ka päris lõpus, kas siis püüti seda järgmist elluastujat, aga lapsed ei taha "sellisesse maailma" minna - parem siis juba mistahes kaitstud, ehkki räpane ja raske olevik "seal"? See seletaks ka juba lahkunud poisi ning kõik need kahtlased laste jutud?

Samas oli siin ka palju sellist, mis meeldis. Kogu see tugevalt jõuline ja laetud atmosfäär just sellises mängukohas - ideaalne sümbioos tekitatud, nagu koht oleks ise inspireerinud kogu loo lähtekoha. Ivar Piterskihh’i valguskujundus oli eriliselt mänguline, aga samas ka uinutas, ent juba pealkirjaga antakse teada, et valgus on siin kahtlemata keskne (muide kogu sisu oleks nagu hoopis just "sooja ja armsa" konnotatsiooniga "Hommikuvalguse" vastand... või on ikkagi see otsene viide hoopis lõpu valgusele, mil algab mõnele või neile kõigile "uus elu"? :)).

Teatavas mõttes vastandid võlusid siin veelgi. Näiteks Markus Robam'i muusika, mis oli elektrooniline, aga Steffi Pähn laulis regilaule, kokku kõlas see nagu helikujunduslik kunst! Nagu magus ja hapu, mis selle scifiliku sisulise poolega käsikäes tervikolustikku huvitavamakstegevalt kokku sulandas.

Vastandite võlumise teekonnal edasi - kogu trupist kohe eriti-eriti meeldis Maria Ehrenbergi päiksekiirelik, suurte, avali silmadega positiivsuse kehastus selles koledas-koledas kohas. Ta oli nii ehedalt lapselik, mis on ju rollina omamoodi päris hea tabamine ka algajale näitlejale. Oma uues koduteatris on ta selle esimese suure "proff-näitleja" rolliga igati “kodus”. See siin on ühtlasi korralik "visiitkaart" ka nendele, kes teatriklasside ja lavakoolide noorte lavastusi ei jälgi (sealsetest rollidest ju Marialgi nii mõndagi juba ette näidata). Nii hea meel, et saab teda nüüd tihedamalt mängimas näha! Getter Meresmaa alguses sõnatuna räägib hiljem vägagi kõnekalt (võibolla isegi kõige selgema ja kindlamate viidetega "aega enne siinset varjuelu" ja temagi puhul oli ka tunda just “last”, keda vaatad. Steffi tegelane, nagu juba mainitud, polnudki võibolla enam laps (kuigi ühtviisi mänguline- "aga keegi ei saa kindlalt väita, et ma noor ei ole", ent siiski tunduvalt teistest tõsisema suhtumisega), aga milline mõjuv ja tugev kohalolu tal laval on (nii siin kui tegelikult igas tema rollis) - imetlusväärne! Tema on seadnud ka lavastuse liikumise. Joosep Uus’i tegelane tõi meelde vana lapsepõlve multika, kus papagoi jutustas kus ta maailmas käinud on - "teie pole Uus-Andaluusias käinud?" - väikemeestele omase fantaasiaga tundus ta millegipärast isegi noorem kui Risto Vaidla tegelane, keda siin pesamunaks tekstis peeti, ent kellel vast kõige ilmsemad varateismelise jõu- ja võimumängud mängida. Risto suutis oma tüübiga tekitada väga tugevaid emotsioone, aga kuna need olid nii negatiivsed, siis ei oskagi päris lõpuni hinnata, kas tegemist oli geniaalse mänguga või lihtsalt oli seda poissi talumatu kannatada? Tihti üsna karjuva kõnega tekitati veel omakorda psühholoogilist ärevust õhustikku juurde, ent vaatajale ka just nimelt ebamugavust - kaval lüke lavastajal - pannes meidki vaatajatena tundma vast midagi sarnas, mida tema saatusekaaslased. 

“Lapsed üksi” (ilma vanemate reeglite, järelvalve ja kaitseta) on ju teema, mis on mitme nurga alt kirjanduses, teatri- ja filmikunstis ka varem lahatud. Meenub kohe palju auhindu võitnud Koreeda film Nobody knows, kus ema lapsed nii pikaks ajaks koju üksi jätab, et lapsed peavad ise enda eest hoolitsema, raha ja teineteisega hakkama saama. Ka praeguseks juba üle 10 aasta tagasi, ent siiani meeles VAT-is lavastatud “Kihvad” loos oli ema kodust lahkunud. Mõlemad on väga mõjuvad, sest on tugevas ja selges seoses realismiga, mida me kõik teame ning oskame vast pareminigi tunnetada, kui Hommikuvalguse-laste maailma. Ja eks neid ole veelgi (Kärbeste jumal jne). Indrek ja Eva Koff’i lugu on märksa segasem ja vähemate väljapaistvate kihtidega, kuigi ka siin antakse aimu, et nendel lastel pole olnud kerge ning seetõttu ollaksegi just praegu ja just siin, ühiste jõududega "varjul". Ent lõpuni ikkagi mina sealt seda põhjust välja ei lugenudki. Samuti jäi lahtiseks kogu lõpp - mis siis ikkagi toimus ja millega see siis lõppes? 

Ei, ei peagi ju lõpetama, aga ma arvan, et see lavalugu lihtsalt ei olnud minule, kuigi jäi tundmus, et järsku on see ikkagi hoopis "noortekas", mida tänapäeva keskealine lihtsalt polegi võimeline lõpuni lahti muukima? Ei tea...minge ise vaadake ja seletage minule ka - päris huvitav oleks teiste teooriaid ning fantaasialendu teada saada! Ja kas see on oluline näiteks kodutute laste teema esiletõstmise pärast? Laste omavahel hakkamasaamise näitlikustamise mõttes? Või isegi praeguse, väga valusa, laste enesetappude valguses? Või ikkagi tsivilisatsiooni tungimise pärast absoluutselt kõikjale? Mnjah, ei suutnud vedada neid paralleele seekord."

Olen sellele kõigele korduvalt teatrikülastuse ja tänase vahele jääva aja jooksul mõelnud. Kas siis tõesti vaid mina jäin vaid mõnegi vihje jagu lisa igatsema, et mingiski suunas kindlustunde oma tõlgitsustele kinnituseks saada? Võiks isegi öelda, et see on jäänud ja ilmselt jääb veel mõneks ajaks painama. Ehk jäi ka selline rahutus hinge, mis ehk peakski jääma seda vaadates, sest me ju ei tea, kas need lapsed seal pääsevad või kas nad saavad hoopis (heade) täiskasvanute käest abi? Või jäävadki nad kusagile redutama? Kes neid üldse taga ajavad? Kas sellisest olukorrast on väljapääsu? 

Omakorda viib see mõtted sellele, mis on need tänapäeva tänavalaste tegelikud hingepiinad? Kodus nad ilmselgelt olla ei taha, paljudel võibolla polegi kodu või igatahes mitte armastavaid-hoolivaid vanemaid... Heaoluühiskonnas oma igapäevategemiste ning pisemate ja suuremate murede keskel sipeldes ei jõuagi oma mõtetega enam selleni, et kusagil on ju kogu aeg lapsi, kellel pole kodu (ise 18-aastaselt kodust lahkudes tean enda nahalt, et selles vanuses saab juba ilma igasuguse vanemate abita hakkama, kuigi muidugi lihtne pole see ka veel siis). Kas me saame midagi nende kodutute laste heaks teha? Kes saab? Kes peaks sellele iga päev mõtlema? Lastekaitse? Lihtne ongi ju mõelda, et ametivõimud peavad selle teemaga tegelema ja sellise olukorra ärahoidmise eest hoolt kandma... 

Samas viib see just praeguses ajas mõtted Ukrainasse ja seal oma vanemad kaotanud laste juurde. Kas selline "Hommikuvalgus" oleks ka meie laste tulevik, kui Putin siia oma sõja tooks? Nad oleksid kusagil varjul, kuniks hakatakse uuesti kõike taastama? Just see räpasus annaks natuke nagu sellest aimu, ehk põhjenduse miks nende näod nii kriimud on, nagu nad siin on... 

Tõlgendusi ilmselt vähemalt sama palju kui on vaatajaid ja see ongi tegelikult selle lavaloo tegelik väärtus - panna meid mõtlema. Lavastaja Mirko Rajas on andnud vägagi mõjuvad raamid, mis ei lase ka peale vaatamist lahti ning autorid Koff'id peitnud neid võtmeid ja konkse, mille näitlejad ka vaatajate pähe istutavad oma mängudega...

Sellegipoolest, ei meeldi minule see ka veel tänasel päeval, pärast kõiki neid mõttearendusi (neid on veelgi rohkem kui siin väljatoodud), sest kellele siis meeldib ebamugavustunne? See naha alla istutatud ärevus ja kohustus kuidagigi ühiskonnal aidata selliste olukordade ärahoidmisel.. või no vähemalt minimaliseerimiselgi. Alustades muidugi enda kodust. Hoiame oma lapsi. Kuulame nende muresid. Oleme nende jaoks olemas. See on vähim, mida üks lapsevanem saab teha. Anname neile turvatunde, isegi kui endal ongi raske, saab laste eest seda üsna osavalt varjata. Iga laps peab saama kodus olla. Samas meile - lapsevanematele on see privileeg, mitte kohustus... me saame kellegi eest hoolitseda... on ju nii paljusid, kes tahaks, aga ei saa.... Ja iga laps alati eelistab enda vanemaid, kui need vaid olemas oleksid.

Mõtteid, nagu varrukast. Ringiga ja väheke suurema süüvimise tagajärjel ning jõuab ikkagi selle lavaloo olulisus kohale, Kõigi elu ei ole lust ja lillepidu... vähemalt mitte kogu aeg. Ja mõnedel on kohe väga-väga keeruline.
Aga ei, see teatrielamus ei meeldinud minule. Minule ei meeldi, kui lastel on paha. Samas meeldis lavastuslik, kunstiline ja mänguline pool ja loomulikult mõistan, miks sellel teemal on vaja rääkida praegu ning tegelikult alati!

Hinnang: 3
Võib julgelt tõdeda, et Mirko Rajas kui teatri loominguline juht ja ühtlasi erakordselt tundliku silma, ajastunärvi ning koos oma väga hea lavastajate tiimiga on hoidmas Eesti Noorsooteatrit vägagi erksal sotsiaal-poliitilisel-kultuurilisel kursil ning seda kahtlemata tähelepanuväärselt kõrgete kunstiliste ambitsioonidega. Sisu sisuks, see alati kas meeldib ühele või teisele rohkem ja no mistahes loo või visuaali puhul harva ju kõigile, ent vaadates mitte isegi ainult seda viimast - juubelihooaega -  ent juba enne seda aasta-kaks, mil siinkirjutaja on peaaegu kõiki Noorsooteatri lavastusi näinud, endast läbi lasknud, mõtestanud ja kaasa elanud ning asetades need üldise Eesti teatrimaastiku konteksti, siis võiks nende kohta tervikuna öelda, et lausa maksimalismi saavutamise peale minnakse praktiliselt alati välja - on see siis väikelastele mõeldud Poiss ja liblik või noortele-täiskasvanutele suunatud Ninasarvik - lihvides just lavastuslikud detailidki teemantiteks. Nii on näitaks käesoleva teatriaasta kogu Eesti teatrimaastiku viiest parimast ja sõna otseses mõttes "vingeimast" lavastajatöödest pärit sellest teatrimajast - Rajase enda "Sihtisid pole sel sillal" ja Tõnissoni "Röövlitütar Ronja" ning ega see seekordne, teatrimajast väljaspool lavale jõudnud Hommikuvalgus oma vrakikonstruktsiooni ning karmi tegevustiku ja valguse- ning laste psühholoogiliste võimu- ja mõistumängudega just lavastajatööna kaugele maha jää. Kinnitab vaid veendumust, et mis iganes viimasel ajal Eesti Noorsooteatris lavale jõuab on kahtlemata uurimist-vaatamist-kogemist väärt ning vastuseks sellele vaheajalt minemakiirustajale - kindlasti käinud läbi väga tugeva kriitilise silma. Just sellist Eesti Noorsooteatrit me tahamegi!


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kulla Laasi tehtud fotod):

Suvelavastus
HOMMIKUVALGUS

KOOLILAPSELE, NOORELE
Lavastus noortelt vanematele ja vanematelt lastele

Mis on kodu? Mis teeb lihtsalt kohast koduse paiga? Kust leida kodule koht, kui kodu loojaid – vanemaid – ei ole?

Lavastuse tegelased elavad ilma vanemateta omaloodud kogukonnas, mis on nende ainus võimalus mitte täiesti üksinda jääda. Igaühes kasvavad aga lootused ja unistused, mille täitumiseks tuleks astuda samm juba omaseks saanud ruumist välja. Ent kuidas selleni jõuda?

Lavastaja Mirko Rajas: Koguperelavastus võib anda hääle noorele inimesele, kes ei oska kõiki oma mõtteid veel kuuldavaks teha, see võib anda hääle täiskasvanud teatrivaatajale, kes teinekord ei tea, kuidas end väljendada – see võib kokku tuua ja aidata üles leida või taasluua kadunud ühisosa. Kindlasti kõnetab see oma teemade ja mängulaadiga ka üle kümneaastast teismelist ja täiskasvanud vaatajat. Pärast lavastuse vaatamist tahad olla parem inimene. 

„Hommikuvalgus” on hoogne, puudutav ja fantaasiarikas koguperelavastus, mis kätkeb endas nii hingesügavusi kui ka mängulist huumorit. See on lugu noortelt vanematele ja vanematelt lastele, et õppida ühiselt väärtustama seda, mis meil on, tegelema sellega, mida ei ole, ja ehitama sinna, kus on puudu. Lavastuses on oluline koht heliloomingul ja videokunstil.

Hommik võib olla öö lõpp, aga ka päeva algus.

Mängivad
Getter Meresmaa, Joosep Uus, Risto Vaidla, Steffi Pähn, Maria Ehrenberg

Autorid Eva Koff ja Indrek Koff
Lavastaja Mirko Rajas
Kunstnik Illimar Vihmar
Helilooja Markus Robam
Valguskunstnik: Ivar Piterskihh (Endla Teater)
Videokunstnik Elise Christin Jörberg
Liikumisjuht Steffi Pähn

Esietendub 19. juunil 2022 Telliskivi kvartali M-hoones
Kõigile alates 10. eluaastast
Kestus koos vaheajaga 2h 35 min
Soovitame soojemalt riidesse panna, saalis on jahe.

Esmaspäev, 27. juuni 2022

Kolm musketäri - Ugala


Noor ja uljas d'Artagnan lahkub Gaskooniast, põues isa soovituskiri, palgel ema muretsevad suudlused ning hinges lootus liituda kuningliku kaardiväe musketäridega, et kaitsta oma pere, kodukandi ning Prantsusmaa au. Vaevalt Pariisi jõudnud, satub ta sekeldustesse kolme tulevase kolleegi Portose, Aramise ja Athosega, kelle kõigiga ka järjestikused duellid saavad kokku lepitud...

Nii see ju algas... ja algab ka Tanel Jonase lavastatud Ugala suurejoonelises ja seikluslikus suvelavastuses Versailles' lossiks muutunud Õisu mõisa aias, Viljandimaal. Alexandre Dumas' suurteos “Kolm musketäri” on ilmselt maailmakirjanduse kõige kuulsam “mõõga ja keebi -seiklus” ning Ugala jõududega on see ka vääriliselt võimsa kostüümidraamana lavale toodud. Moondamisabiliseks ka kunstnik Kristjan Suits.

Toon siin ära vaatamise ajal ning vahetult peale esietendust tekkinud mõned mõtted, raamistatud mõtetega, mis kummitavad veel 10 päeva peale seda, üht käesoleva teatrisuve kahtlemata suurimat teatrielamust:

⚔⚔⚔ Uhke vaade, mis publikule avaneb, aitab hämmastavalt tugeva kaasamängijana kogu õhustikule…vingelt sobiv leid just selle loo mängukohana! Kogu see sügav rohelus ning ülalt alla vaade, avarus ja üha dramaatilisemaks muutuva sisuga käsikäes sumenev suvine õhtuvalgus. Laval on keskne ka mõisaaia purskkaev, mis mitmeti ära kasutatud. Saabusingi esietendusele otse Prantsusmaalt…seal suure soojaga ujuvadki inimesed (ja mitte ainult lapsed!) purskkaevude ümber olevates basseinides!

⚔⚔⚔ Kunstnik Kristjan Suitsu malelaua motiiv lavana viitab nii "kuningate mängule" kui sellele, et olemegi kõik “vaid malendid jumala mängulaual”. Ja selles lavaloos on ju nii etturid, vankrid, ratsud, odad kui ka kuningad ja kuningannad (prantsuse lippu siiski keegi ei lehvita ja õige ka, sest see trikoloor võeti kasutusele alles Prantsuse revolutsiooniga seoses 1700ndate lõpus...rohkem kui 150 aastat peale siinseid sündmuseid).

⚔⚔⚔ Kõik 3 musketäri ja d’Artagnan on mängitud igati sobiva õhina ja hooga! Selline pinge, mõnusat omavahelist keemiat kaotamata, hoiab oma vahva ning juba ainuüksi ajastustki tingitud teatava romantilise dramaatilisuse üleval täiesti algusest kuni päris lõpuni välja.

⚔⚔⚔ Ugala napsas endale 2/3st parimast äsja lavakooli lõpetanud noorest mehest truppi - Jass Kalev Mäe ja Alden Kirss. Jass on siin keskne, ehk d’Artagnan. Kuidagi nii õige olemusega loodud noor gaskoonlane, isegi need pisut pikemad juuksed ning üldse äratuntava tonaalsusega - noore, innuka, musketäriks saada unistava mehe energiaga. Teatrikaaslane oli pisut kriitiline ta suhtes, sest tema arvates jättis näitleja kohtlase mulje oma kehahoiakuga…mina vaidlen vastu, sest ta pidigi olema selline "maakas", kes on linna tulnud, natuke laia lehte ka kehaliselt mängima, et seal läbi lüüa. Ja see metsik energia, isegi kui näitlejat peab ju füüsiliselt selline pikk (ja keskmisest füüsilisem) rolliteekond väsitama, ei näe publik mingit energialangust, pigem vastupidi! Aldenil jällegi on ilmselged eeldused hea karakternäitlejana. Isegi kui ta naerab, näib selles olevat teatav pilge silmanurgas ning sa ei tea, kas ta naerab, sest ta tegelasel on naljakas või ta naerab natuke ka oma vastastegelase üle.. Isegi kui ta tegelane on harras, on Aldenil antud Aramisele see teatav pahelisus - musketär, kes naudib vabal ajal naiste seltskonda, aga ei kompromiteeri oma vallutusi nende paljastamisega... Just see mitmenäolisus ning oskus enda huvides oma karakterites ka seda ära kasutada, muudabki ta näitlejana laval nii "pagana" huvitavaks!

⚔⚔⚔ Oskar Punga Portosena ja Silver Kaljula kuningas Louis XIIIna teevad (minu hinnangul) oma siiani parimad rollid! Portos kõhtu silitades, oma ilusa musketivööga uhkeldades, kuigi tegelasse endasse jääb teatav huvitav küsimärk (millal tema usumehe unistuseni jõudis, see oli ju Aramise pärusmaa? miks teised teda kogu aeg natuke aasivad julguse või kaasaminekust hoidumise pärast? - loodetavasti need on teemad, mis panevad raamatut mittelugenud ka selle etenduse järgselt romaani järele haarama, et täpsemalt teada saada). Ja siis see kuningas, kelle kohta teatakse, et tal tegelikult olidki meesarmukesed, ongi siin Silveri poolt keigarliku gay’na lahendatud, mis ei lase tõsistel seiklustel liiga tõsiseks muutuda ehk annab omalt poolt hea annuse koomilist juurde. Muide ka Vallo Kirsist on saanud (juba väga mitmete rollide põhjal) tõeline koomikakunn! Martin Mill laseb Athosena noorematel rohkem laval lustida ning on küll igati oma stseenis kohal, kuigi ikkagi peamiselt taamal ja mängulises mõttes suuremalt bravuuritsemata…ehkki ühes stseenis korraks...Ja hingevalu, mis seoses selle teatud naisega, kes teda ka loos ju sõna otseses mõttes "kummitama" tuleb, muudab ka kerge suveõhtu korraks raskemaks. Mis omakorda tervikdünaamika mõttes ju igati omal kohal.

⚔⚔⚔ lugu on ju teada ja seda olulisemaks tõusevad igasugused väiksemadki kelmikad lisandid. Ja nendega ei ole lavastaja siin tõesti kitsi, ole ainult tähelepanelik ja muudkui nopi ja lüki kõrre otsa, nagu metsmaasikaid. Ja seda nii visuaalsete kui ka sisuliste mängudega. Isegi viide lapsepõlvest tuttavale vene filmile, aga ka Liis Aedmaa, Laura Kalle ja lavastaja enda (massiivsest) dramatiseeringust leiab keelelist mängulisust, mis paneb selle loo tekstilise poole ka niimoodi elama, et seda on huvitav ka siis vaadata kui see üldjoontes tõesti ongi peas!

⚔⚔⚔ Kostüümikunstnike Kristjan Suitsu ja Sirli Pohlaku loomingus on nii palju silmailu. Eriti musketäride livreedes tabatakse õiget ajastut. Naiste riietes on täiesti moeloojalikku taset - kuningannal üks huvitavate õlakutega kostüüm ja Mileedile loodud vapustavalt ilus looming (mida ta küll kannab läbivalt kogu etenduse). Paraku siin on peidus ka ainus tõrvatilk meepotis - korduvalt on näha selle veinipunase selja peal lukku…aga tollel ajal olid kasutusel ainult nööbid ja pihiku ümber tõmmati paeltega kleit kinni...lukku hakati kasutama alles 1930ndatel. Selles mõttes oleks võinud kasvõi hämamiseks panna mõned nööbid kõrvale isegi kui neid ei kasutata, või katta selja. Eriti kuna muus osas on nii ägedalt detaili mindud. Peale etendust vaatasin küll Sirliga videot: https://www.youtube.com/watch?v=8wG9CTkHAS4 ja sain vastuse, et kunstnikud võtsidki märksõnaks "ajatu ajastu" ning tahtsid selle asetada kusagile ebamäärasesse aega ning eks igal kunstnikul ole ju muidugi õigus võtta mistahes kunstilisi vabadusi (heh, üks siinkirjutaja lemmikfilme läbi aja on "Moulin Rouge", mis on teinud oma muusikaliste aegade segamisest sisuga omaette kunsti) ning kuna visuaalne tulemus annakski nagu omamoodi õigustuse, ent mina vaatajana jällegi ei saa jätta norimata, kuna kuningas Louis XIII annab paratamatult selle ajaraami ikkagi väga tugevalt kätte ning "ajatus" sellises kontekstis oleks justkui kergema vastupanu teed minek. 

⚔⚔⚔ Samas Dumas ise seda kirjutades võttis ka väiksed "loomingulised" vabadused, kuna 1625.a, mil tegevus toimub, olid tema teose peategelaste prototüübid Charles de Batz-Castelmore d'Artagnan 14 aastane, Armand de Sillègue d'Athos d'Autevielle 10 aastane, Isaac de Portau ehk siis Porthos 8 aastane ja Henri d'Aramitz, ehk Aramis kõigest viiene. Kõik need 4 musketäri on siiski ka päriselt elanud inimesed ning teenisid 1640ndatel musketäride üksuses. Jean-Arnaud du Peyrer, krahv de Tréville (õigemini de Troisville) sai kuulsaks La Rochelle'i piiramisel ja 1634ndal musketäride kaptenleitnandiks. d'Artagnan, d'Athos, Porthos ja d'Aramitz olid tegelikult kõik de Treville'i sugulased ja pärit Gascogne'i ehk siis Prantsuse Baskimaa aladelt. d'Athos küll hukkus duellil 1645, Porthose ja d'Aramitzi edasine saatus on selguseta. De Tréville'i saatus on palju selgemini teada, pärast 1646 aastat taandus ta uutesse valdustesse Gascogne'i aladele, oli ka Foix asevalitseja ja suri 1672. Charles de Batz-Castelmore d'Artagnan tõsteti musketäride hulka 1644. 1652 ülendati kaardiväe leitnandiks, 1658 aga hallide musketäride kaptenleitnandi abiks. Musketäride esimese kompanii kaptenleitnandiks sai d'Artagnan alles 1667. (info pärineb siit: https://forte.delfi.ee/artikkel/75677287/prantsuse-kuninga-musketarid-mida-me-sellest-vaeuksusest-tegelikult-teame)

⚔⚔⚔ detailidest rääkides, siis oli ju kuninganna Anne hispaania juurtega ning huvitav oleks teada, kas Jaana Kena oli päevitunud või oli seegi detail grimmiga lisatud? Kusjuures siin saab olla tunnistajaks mõnusalt ehedale (lava)keemiale tema ja Karl Kena vahel, kes selles loos mängib kuninganna armukest -  Buckinghami hertsogi! :)

⚔⚔⚔ kui enne etendust teada saades, et seal hobuseid polegi tekkis kerge kahtlus, et kuidas saab musketäride-lugu üldse ilma teha? Siis ausalt öeldes vaadates ei tulnud see kordagi meelde. Lisaks on Rauno Zubko mõelnud väga hea liikumise välja, mis siiski annab aimu, et toimub ka ratsutamine - isegi päris hoogne! Kaire Russ on nii ägeda lavavõitluse loonud, et oleks tahtnud seda veelgi rohkem! Eriti tõstsid põnevust 1 Rochefort’i ja d’Artagnani vaheline vehklemine, kus mõlemal olid mõõgad, aga lisaks oli mängus ka 1 pistoda mis võitluse ajal omanikku vahetas. Ning muidugi see kogu panoraamset lava kattev mõõkadega võitlus, kui kõik 4 vehklesid vaenlastega ja ikka mitmega korraga! Selles mõttes ju küll ajastu oli selline, kus "musketid" tulid jõudsalt (esimesed juba 100 aastat enne siinseid ägedaid võitluseid, kuigi need olid väga rasked ning nende laadimiseks ja sihtimiseks läks kaua aega), aga endiselt tehti üks ühele arveteõiendamised veel mõõkadega (musketeid kasutati rohkem suurtes lahingutes sõjaväljadel).


⚔⚔⚔ Ent kui musketärid siin muidugi on keskmes ja kõik väga sümpaatsed, siis minule meeldisid ikkagi pahad veelgi rohkem! Janek Vadi on tõeliselt, magusalt, lopsakalt, ehtne (ning karikatuursusest hoolimata või just nimme seetõttu veel eriliselt õnnestunud) pahalane ja kurja kehastus kardinal Richelieu’na ning Rochefort’i rolli (muide minu lemmik rollilahendus kogu lavastuses!) Ken Rüütel üllatavalt suudab kogu selle draamakuningannade ja -kuningate armee vahel hoida psühholoogilise realismi joont, ehk see tegelane (ilmselt algusest lõpuni ainsana) läbinisti süvendatult tõsisena mängitult on niivõrd mõjuv, kuidagi eriti ausalt mängitud ja pidevalt ootasin, millal just tema mängu siseneb! Mileedi Klaudia Tiitsmaal on hästi tabatud - ei jää oma ametiõdedest ei kinolinal, telesarjades, ega teistes lavastustes grammigi alla - tegelikult hoiab just sellise Mileedi lipu isegi väga kõrgel! Aga ka lavastajal just temale selle rolli andes on teinud suure teene meile kõigile. Selline segu, mis on tekitatud Klaudia välimuse, grimmi-juusteseade, uhke ning imeilusa kleidi ja tegelase kurjusega - kaunis, sähvakas, aga oi-kui-paha! Nii ilus, et kuidagi oleks tahtnud talle ikkagi andeks anda seal lõpus - Ja nii ehe ja õige ju kui just see vastik naine sellise tunde ka vaatajas tekitab! Sama on ta teinud ju nii Athose kui Rochefortiga, isegi d'Artagnani pea segadusse ajanud, kui ka ilmselt kõigi teiste meestega, kes Mileedi teele on sattunud! Vägagi usutav! :)

⚔⚔⚔ Minu isiklik suur lemmik Andres Tabun oli esietendusel kas natuke liimist lahti või siis veel lihtsalt lõpuni päriselt paika loksumata, sest millegipärast need tema erinevad tegelased (kõrtsipidaja + de Treville + timukas) sulandusid kõik üheks, ent vajaksid mingit konkreetsemat eristumist (peale riietuse).

⚔⚔⚔ nii hea meel, et Andri Suga on VHK teatriklassist jätkanud Viljandi lavakoolis näitlejateed! Ta torkas juba Theatrumi laval Shakespeare'is silma kui üks huvitavam noortest ja nüüd saab asuda ootama tema järgimisi lavatulemisi. Siin selles sutsakas, kui seda eelmist suuremat avalikku rolli tegevusaega arvestades, siis kummaliselt sobivalt liigub ta just natuke tollest ajast siin edasi. :) TÜ VKA kursavend Karl Jakob Bartels oli uus lavatutvus, kuigi varasemast tema koreograafiaga juba natuke tuttav läbi ENMT "Libahunt" lavastuse.

⚔⚔⚔ lapsena see Constance’i surm tegi alati kurvaks, sest toimub ju läbi õela kättemaksu ja petmise. Üllatavalt siin (nüüd ju juba täiskasvanuna) ka kui Marika Palm, kes muidu oma rollis nii vahvalt liikus pikka patsilokki jõnksutades, kloostris ilge Mileedi ohvriks satub. Lisaks kõlab samal ajal imeilus originaalballaad Jaana Kena (ei tea kas live või salvestatud) esituses (laulu autor ja ka muud ajastukohast ning sobivalt kuidagi filmilikku seikluslikkust rõhutav muusikaline kujundus Peeter Konovalovilt - ühes kohas oli kuidagi kohmakalt lõigatud stseeni otsas, aga see häiris ilmselt vaid täppiskuulajaid ning võibolla ka helipuldis mindi lihtsalt laval toimuvaga niimoodi kaasa :)). Sander Aleks Paavo mahe ja muinasjutuline valguskaart saab oma tähtsuse alles lavastuse lõpus, mil looduslik ja 1 suur prožektor lahkub silmapiiri taha. 

⚔⚔⚔ ja kuigi on seda ju varem loetud, nähtud filmide kui telesarjade ning isegi teatrina, siis tõstatub ikka veel uusi küsimusi…varem pole näiteks kunagi mõelnud, et kui liilia oli tegelikult kuninglik sümbol, seda topiti isegi ristide otsa ornamentika mõttes ilusamaks tehes, siis miks huvitav ka Mileedi häbimärk oli “liilia”kujuline?

⚔⚔⚔ pea 4 tunnine etendus päädis publiku seisvate ovatsioonidega napilt enne südaööd (teatri andmetel on absoluutselt kõik juunikuu etendused püstiseisva publiku aplausiga lõppenud - eks seegi räägib enda eest). Väga mõnusad tribüünid on Õisus, iga tagumine rida kohe korralikult kõrgemal. Sääskede pärast soovitan vaheajal end tõrjega üle sussutada, on endal mugavam vaadata. Soojad riided päikse loojudes olid veel esietendusel ka hädavajalikud, kuigi kõik oleneb ju lõppude lõpuks just etenduse õhtu ilmast.

Hinnang: 4+
No mis Sa hing veel ihkad oma suviselt teatriõhtult - seikluseid, mõõgavihinat ja suuri tundeid, hoogsat võitluskunsti, armastust ja armastusetust, petmisi, mürgitamisi ja naljakat nostalgiat, huumorit, uljust, sõprust ja teravat dialoogi, uut huvitavat üllatuslikku ja vana head kindlat ning seda kõike Ugala suur suvelavastus pakub. Ka kunstilisemat elamust taga ajavale on omad avastuslikud nõksud, olgugi, et tegemist on sulaselge massidele mõeldud rahvatükiga. Sobibki ju põhimõtteliselt tervele perele - lasteaia viimasest rühmast kuni vanavanemateni välja - kõigile on siin oma ja kõike. Nooremate vaatajate puhul peab muidugi arvestama lapse kogemuste ning varasema teatritrenniga, sest paigal istumine on pikemapoolne...aga selle eest pidevalt põnev. Veel enne etendust mõtlesin, et piletihind on kõrgemas otsas, aga selles mõttes on siin ju teatrit lausa 2 etenduse jagu(!) lisaks suursugust ja suure trupiga ning mis peamine - elamuslikkust, mida me ju kõik teatrist tegelikult otsime. Selles suhtes on õigustatud ka igati ja kaugemaltki vaatama kohalesõit. 

Parafraseerides autorit ja ka selle teatrielamuse sisu põhitooni: Kõik Ugalasse ja Ugala kõigile! Armastuse ja kirega - tõesti! ⚔️⚔️⚔️


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mis pildistas Priit Loog):

Kolm musketäri
Alexandre Dumas
SUVELAVASTUS

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 3 tundi ja 45 minutit (sh 30-minutiline vaheaeg).
Esietendus: 17. juuni 2022

LAVASTUSMEESKOND

Lavastaja     Tanel Jonas
Kunstnik      Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Kostüümikunstnikud Kristjan Suits ja Sirli Pohlak
Koreograaf Rauno Zubko
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov
Valguskunstnik Sander Aleks Paavo
Lavavõitluse seadja Kaire Russ
Dramatiseerinud Tanel Jonas, Liis Aedmaa ja Laura Kalle
Alusteose tõlkija Tatjana Hallap
Mängivad
Jass Kalev Mäe, Martin Mill, Oskar Punga, Alden Kirss, Andres Tabun, Rait Õunapuu või Ken Rüütel, Vallo Kirs, Klaudia Tiitsmaa, Marika Palm, Jaana Kena, Janek Vadi, Silver Kaljula, Karl Kena, Karl Jakob Bartels, Andri Suga, Merle Liinsoo ja Aili Nohrin

LAVASTUSE TUTVUSTUS

„Elu ei ole seda väärt, et tema pärast nii palju muretseda.“
Athos, kuninglik musketär

Alexandre Dumas’ maailmakuulsal romaanil põhineva igahalja seikluse “Kolm musketäri” tegevus leiab aset Prantsusmaal. Noor gaskooni aadlik d’Artagnan lahkub isakodust ja suundub Pariisi, et astuda härra de Treville’i musketäride kompaniisse. Kiiresti sõbruneb ta kolme silmapaistva musketäri Athose, Porthose ja Aramisega, kuid sama kiiresti leiab ka vaenlasi kardinal Richelieu’ lähikondsete hulgast ning õige pea tuleb noorel ja tulisel gaskoonlasel sukelduda kõige ohtlikumatesse seiklustesse, et pälvida oma südamedaami armastus ning päästa kuninganna Anna au ja Prantsusmaa hea nimi. Olles kõigest etturid kuningas Louis XIII, kardinal Richelieu ja Buckinghami hertsogi vahelises malemängus, õnnestub musketäridel ja d’Artagnanil jääda truuks oma deviisile – üks kõigi ja kõik ühe eest.

Suvise musketärimängu esietendus toimub 17. juunil Õisu mõisa pargis Viljandimaal.
Etendused juunis ja augustis.

Neljapäev, 23. juuni 2022

Kiri kodukandist - Teater Nuutrum


“Kiri kodukandist” on lavastaja ja noore teatrijuhi Jaanus Nuutre teine lavastus väljaspool Harju- ja Virumaad, ehk täpsemalt Tartumaal, Elvas (uute teede tõttu Põltsamaa juurest keerates põhimõtteliselt Tallinnast sama kaugel kui Tartu, ehkki kogu lapsepõlv tuli sünnilinna vanaema juurde suvesid veetma sõita läbi Tartu "ringide"). Naljakas isiklik kokkusattumus just selle teatriga, et isa poolelt vanavanemate juures Virumaal said veedetud kõik need teised pooled suvedest ja koolivaheaegadest ja Teater Nuutrum ka siiani just minu juurte juures tegutsenud. Aga jah, kuigi Elva on linn ja vanaema elas seal Arbimäel, siis ikka sai öeldud, et “lähme maale vanaema juurde” (muide veel üks naljakas kokkusattumus, et praegusel ajal meie toonases kodu-toidupoes, kus sai nii nõuka ajal vorstisabades seistud kui ka Kosmose-tuube mägede viisi ostetud, tegutseb praegusel ajal hoopis Elva LendTeater!).

Ent Elva on minu jaoks kaugeks jäänud. Umbes nagu lavastuse Marta (Eva Püssa) pole ka mina seal juba pea 30 aastat käinud. Sellepärast enne kui ilusate ja kõrgete mändide alla Verevi järve ääres liikusin, tegin Elva linnas ka ühe kiire tiiru... Tunne oli linnas sama, sest üldine paigutus ju ka - linn ümber selle ühe ringi, aga kõik oli kuidagi väiksem, lähem... ilusam - ülespuhutum, aga natuke ka võõras. Õnneks rohelust on endiselt palju alles - see hoiab omalaadse hinge linnas sees. Suur üllatus oli, et rannahoone on täiesti kadunud! Oma viimasel Elva-külastusel istusime veel selle sees asunud restoranis või oli see nüüd rohkem ikkagi baari-laadne toode, koos Elvas elanud sugulase Üllega). Veel minu Elva-ajal ehitati sinna uus ja uhke kino (vana puumaja-kino on ka veel napilt meeles... ja need "abonomendid" - heh, noorem lugeja ilmselt ei saa sellest üldse aru :)), aga praegu oli seal kohas hoopiski uhkem paviljon. Vanaema töötas rongijaamas ning teadis-tundis tervet Elva elanikkonda… See rongijaam ise on küll vuntsitud, aga näeb ikka enamvähem samasugune välja…Elva “süda”🙂

Enne etenduse vaatamist teadsin vaid seda, et sisu jaoks koguti Elva inimestelt lugusid värvikatest inimestest ja juhtumitest, mida kohalikud kõik teavad. Ja sedagi, et lugu jutustab kahest kunagisest sõbrannast, kelle teed on lahku läinud, aga nüüd tuleb linnadaam maanaisele kodukanti külla. Põrkuvad linna- ja maainimese maailmad, aga ka kunagised ühised mälestused ja vanad jutud kisutakse maadejagamiseks välja. Seda kõik see on ka, aga ma arvasin millegipärast, et Eva on see elvakas ja Viire Valdma tegelane tuleb talle linnast külla…oli hoopis vastupidi…ning vaadates täitsa mõistab, et vast just niipidi ongi huvitavam. Sest Viire teeb siin väga hea karakteri just sellise natuke kohmetu maanaise rollis ja Eva saab sajaga särada ning temperamenditseda!

Neid Elva-lugusid ma tegelikult eriti ei teadnud (peale Verevi järves ujuvate…😀), kuigi nagu ähmaselt tundusid tuttavad nii kaksikud kui ka see “pea” (ent kõikides väikekohtades on ju selliseid - nii värvikaid tüüpe, aga ka isegi mõrvajuhtumeid), mille Andra Teede oma näidendisse on nõtke käega süžeeliini saateks puistanud. Tegemist on ju uue eesti algupärandiga ja muide väga hea, kohati lausa kirjanduslikul tasemel huvitavate, tabavate ja leidlike sõnavalikute ja mõnusalt teravate 2 naise vaheliste dialoogisõnelustega rikastatud. Tutvustustest olid teatavad ootused tekkinud ka sisule, ehk arvasin, et lavalugu saab olema soojalt nostalgiline, südamlik ning vast dramaatilinegi. Jah, lõpuks läks ju ikka vägagi südamlikuks ka, aga teekond sinna oli puhas komöödia! Suu oli suurema osa ajast muigel ning mitmed korrad kiskus korralikult naerma ka! Mõnus suvine meelelahutus, aga mitte pinnapealne või lihtsake, vaid täitsa sügavalepugev oma äratundmiste ja samastusvõimalustega. 

See mängukoht ka imeline nii mitmeski mōttes. Juba ainuüksi see, et õues oli sääsed, aga sees mitte. Ja üldse oli selle lavastuse juures tähtis see “hõng”. Esialgu natuke mahajäetud, aga siis (ja väga lihtsate kunstiliste vahenditega) muutus ka lava nagu uueks, mis omakorda käis käsikäes loo sisuga, mis nii positiivsete nootidega tõstis esile “uute alguste” võimalikkuse ja (tegelikult ka käeulatuses olevate vahenditega) võime elu taas õitsele löömiseks. Ükskõik kui raske see siis ka pole. Ja tore, ehkki natuke kummaline ka, kui tuleb selline “müstiline kiri” kodukandist, mis kogu sündmuste ahela võib käivitada! Aga kui oled rööpast välja aetud, võibolla siis tulebki hoopis oma kodukanti tagasi minna ja sealt alates uuesti uued rööpad valida, kui tahta edasi sōita? Nii tore ju, kui seal on ees aitamas Su vana hea parim sõbranna või sõber…sest eks me ju teame, et naised-mehed võivad tulla ja minna, aga tõelised sõbrad - nemad jäävad elu lõpuni…Võibolla sellepärast on täitsa sügav mõte ka selles, et oma elukaaslane peakski olema ühtlasi nii armastatu kui ka see kõige parem sõber? Eks see sõpruski pole muud kui teatud sorti armastus.

Lisaks lavasõprusele peavad ka näitlejad Eva ja Viire olema muidu head sõbrad, sest see kahe naise lavakeemia siin on sõnulseletamatult tugev ja hea. Seal kus lõppes üks, seal algas teine. Nii ehe ja just sellepärast ka nii mõjuv. Ent kui Eva puhul isegi võis ette kujutada sellist rolli (ja see sähvakus ning nõelkiire reageerimine on just tema loodult karakterile nii loomuldane ja kümnesse tabatud), siis Viire loodud terviklik karakter oli läbinisti üllatav. Valitud ja läbivalt ka väljamängitud tegelase isikupärane maneer suheldes, isegi näoilmetes ja reaktsioonides tõstab (vast näiliselt lihtsagi) rolli (siiski) kõrgemasse klassi. Vaatajad on ka selles saalis nii lähedal (mängulava meenutas oma pikisuuna ja tugeva, ehkki teistsuguse atmosfääriga Kellerteatrit), et miski ei jää varjatuks ja iga väikseimgi detail muutub suureks. Lavastaja nii mõnusalt laseb ka keset etendust suve saali, pannes tegelased aknaid avama. Kuigi seda saaks ju mängida kus tahes ja ka teistel aastaaegadel, siis just seal ja just niimoodi on lavastusel see kõige ehedam suveteatri maik küljes. 

Lõpetuseks mainin, et Tõnu Tepandi laulud sobivad oma sõnadega sõnumitoojatena ka lavastuse sisusse. Lavastuse pealkiri ongi tõukunud ühest neist, kuigi teatav (liba)sidusus on ju ka loo endaga. Kõik laulud on hästi ja mõttega valitud ning tugevdavad omalt poolt seda nostalgiasegust hõngu veelgi. Mõnusast ja ehedast atmosfääriloomest ning kõigist nende pisidetailide kiitusest ja läbikomponeeritusest hoolimata nokin Jaanuse kallal nii kaua kuni ta teeb ühe lavastuse, kus ei ole ainsatki sellist stseeniüleminekut, mis poleks eelmisest stseenist välja kasvamiseta🙂 Siin oli seda siiski minimaalselt ja kõik on sellest hoolimata orgaaniline. Samas nii huvitavalt lööb ta lavastajatöödes (ja siin eriti) välja tema näitlejataust. Ehk oma lavastamisel “mängib” ta ka publikuga, aga teeb seda just lavastamise pinnalt. Seda peab ise kogema, et sellest aru saada ja “Kiri kodukandist” on just hea võimalus, sest siin on lisaks sellele nii lugu, näitlejad kui mängukoht väärt avastamist. 

Hinnang: 4
Kogu see aura selle lavastuse ja ettevõtmise ümber kiirgab suure südamega tehtud Eesti väiketeatri toredatest, ausatest ambitsioonidest, millele tulekski igakülgselt hoogu anda. Minule pole sellist soolikat antud, vaid ikka tagasisidestan ausalt enda arvamust muust taustsüsteemist hoolimata, ehk antud juhul siiski ei teinud ma mitte mingit hinnaalandust, vaid oligi hea meel täiel rinnal kiita ja soovitada. Südamikuks on siin ju muidugi hea teatrielamus, kus lugu tõmbab kohe esimesest hetkest kaasa, paneb nii mõtlema kui ka nende tegelaste hingeeluga paralleele tõmbama (nii enda kui tuttavate omadega), sest nõnda saab veelgi paremini aru, mida üks või teine või mõni nendega seotud inimene tunneb. Autor Andra Teede on selleks uksed loonud ning võtmed paljude inimese elukogemustega riivamiskohtadele peitnud. Lavastaja Jaanus Nuutre on tekitanud sellest loost füüsilise aegruumi, omade värvide, lõhnade, helide, hõngu ja õhustikuga, mille loost tingitud terviknägemusest saab ka ilus ja haarav tervik vaataja jaoks. Näitlejad Eva Püssa ja Viire Valdma kehastuvad kaheks sõbrannaks, kelle umbes mõnekuise kestvusega laval toimuv suhtlemine peidab endas palju pikemat ajalugu, aga koos autori ja lavastajaga antakse võimalus kärbsena seinalt kõik jälgida, ent lisaks ka aimu, mis loo väliselt ja ka peale seda veel toimunud või toimumas on. Kunstnik Jana Wolke on nende naiste karaktereid rõhutanud, aga ka kogu seda ajahambalt oma pitseri saanud tegevuskohta teatava naiselikkusega kostitanud ning millegipärast on tunne, et vaid naiseliku käega on võimalik ja ka oskus mõne ilusa padja ja uue lapiteki ning kardinatega anda nagu 2 sekundilise silmamoondusega kogu kohale täiesti teine tunnetus! Hämmastav, BRAVO Jana! Margus Möll hoiab toonid soojad ja heligi on ju oma ajastuliku vaibiga ning kogu korraldus Aire Pajuril ja Verevi Motellil selline, et kõik, kes saabuvad sinna, tunnevad end automaatselt nagu oma inimesena ja kogu südamest teretulnuna! Teatrikülastus, mis ongi nagu kellegi juures "külas käimine".
Vot on suveteater.! Vot on hingega tehtud asi. Kusjuures vaheajal Verevi Motelli teatrikohviku maitsvat pasta"pärlitega" salatit süües tabasin end mõttelt, et ongi nagu üks Eestimaa suveteatrisse peidetud pärl, mis on igas mõttes nagu "leid" või avastus. Süda läheb soojaks ka veel paar nädalat hiljem kogu teatrikülastusele tagasi mõeldes.


Lavastuse ametlik tutvustustekst:

Verevi Motelli kuurilaval (Elva pioneerilaagri söökla)

Lavastaja Jaanus Nuutre
Autor Andra Teede
Kunstnik Jana Wolke
Heli/Valgus Margus Möll
Etenduse juht Aire Pajur
 
Mängivad Eva Püssa ja Viire Valdma (Eesti Draamateater)
 
Sisu kirjeldus
 
Marta ja Helgi on lapsepõlvesõbrannad, kelle elu on lahku viinud – Marta kolis juba aastakümneid tagasi Tallinnasse ja Helgi jäi nende sünnipaika ühes Eesti väikekohas. Juba aastaid ei ole naised kokku puutunud. Ühel päeval aga saab Marta kirja kodukandist ja see satub just ajale kui terve tema maailm on kildudeks lennanud. Ilma abikaasast, suurest majast ja heast töökohast, otsustab Marta tagasi maale kolida.

Seal kohtubki ta jälle Helgiga, kes aitab läbi tülide ja leppimiste, naeru ja pisarate, tantsu ja tralli, meenutada, kes Marta päriselt on. Kas on võimalik üldse juba küpses eas uuesti alustada ja miks me kipume põgenema selle koha eest, kust me pärit oleme? Ajal, mil paljud kolivad tagasi väikestesse kohtadesse pakku nii iseenda, koroona kui sõjasegaduse eest, tunneme ennast kõik ära selles südamlikus uuesti alustamise loos. Ja, mis peamine, tunneme ennast ära Eesti väikekohtade kirjute tegelaste hulgas.

Esietendus: 09. juuni 2022

22 lemmikut muusikas aastal 22

 Ajas on muusikamaitse mingil määral muutuv. Mõned lemmikud tulevad, et jääda, mõned on tugevalt südames vaid mõnda aega ja siis kaovad sealt. Mõni on lemmik vaid ühe niivõrd mõjuva laulu pärast, mõnelt on terve diskograafia täis lemmiklaule.

Mõtlesin, et on aeg teha üks pilt praegusest hetkest, et võrrelda kunagi, mis neist siis jäävad ja mis mitte. Praegu saab näiteks kunagi 13 aastat tagasi ka siia blogisse koostatud "elu soundtracki" 1980ndatel ilmunud lauludega võrrelda juba :) Päris mitmed figureerivad endiselt "lemmikutena" isegi nii kaua. Isegi kui mõni on vahepeal siit ilmast lahkunud... mõni neist lahkunutest jääb ilmselt lemmikute sekka enda lahkumiseni välja... Ent mõni vana lemmik on praegustelt mängulistidelt sootsuks kadunud...

Kui seda nimekirja koostama hakkasin, mõtlesin esilagu valida vaid 20 artisti/bändi, aga kujunes nii, et ei oleks aus mõnda järgnevatest kõrvale jätta (kuigi ühe või kaks tegelikult võiks ju ka, aga no lihtsalt ei raatsi). Tegelikult sai neid lemmikuid lõpuks peaaegu 100 kokku, aga siis hakkasin ikkagi vaid mõne ilusa lauluga nimesid kõrvaldama ning isegi ka selliseid, kes "elu soundtrack"il kindlasti figureeriksid, ent nad on lihtsalt mu muusikakuulmisest just aastal 2022 nii kaugele või harvaks külaliseks jäänud ja sellepärast ikkagi suutsin siit nimistust ka eemale jätta. Samas on siit puudu praktiliselt kõik mu praeguse hetke suurimad lemmikud ja praktiliselt kogu mu jooksu-musa (joostes ja autos ju praktiliselt ainult ammutangi oma lemmikute nautimist), mida sellepärast siia ei lisa, et enne tuleb neil natuke ennast tõestada, et vastu peavad kõvale konkurentsile... ja seda nii iga päevaga lisanduvatele uutele kui ka just siin ära toodud pikaajaliste lemmikutega võrreldes :)

Kui siis lõpuks need "lemmikartistid" said välja valitud, siis võtsin igaühelt just selle laulu, mida praeguseks hetkeks olen neilt kõige rohkem kordi kuulanud. Mis omakorda ei pruugi just see laul ollagi just praeguse hetke lemmik (olen tavaliselt üldisemas plaanis just uuema loomingu austaja), vaid see, mida läbi aja temalt ikka ja uuesti olen kuulanud.

Edetabelisse seekord ei suru, nad on siin reas puhtalt selle järgi kuidas juhuslikult on sattunud. 
Jah, ma annan endale aru, et rohkem kui kellelegi teisele, on see siin vahelduseks eelkõige midagi minule endale... 
Aga oled loomulikult teretulnud kaasa nautima :)

Sia  (Unstoppable)

Terminaator (Ütle miks)***

Roxette (What's she like?)***

The Weeknd (Blinding lights)

Depeche Mode (Strangelove)***

Daughtry (Home)***

Emilie Autumn (Swallow-Oyster mix)***

Kelly Clarkson (Piece by piece)

Ed Sheeran (Castle on the hill)

Voltaire (Don't go by the river)

Amy MacDonald (Next big thing)***

Unheilig (Für immer)

Melissa Horn (Lät du henne komma närmare)***

Pink (Please don't leave me)***

Volbeat (Sorry sack of bones)

Jewel (Foolish games)

Samu Hunt (Take you time)

In this moment (The fighter)

Staubkind (Kleiner Engel)

Lady Gaga (Edge of glory)***

Richard Marx (Hazard) - tuleb septembris Eestisse!

George Michael (Different corner)***

Ongi 22 täis... aga kes mind tunneb, see teab, et ükski mu muusikatabel ei ole järgmise tädita... ehkki viimasel ajal on ta oma iluoppidega liiale läinud, siis need ta vanu häid laule õnneks ära ei saa enam rikkuda :)

Madonna (Frozen)***

Tärnistatud tüüpidega on õnnestunud samas ruumis ka viibida...mõnega isegi mitmeid kordi :)

Teisipäev, 21. juuni 2022

Läbi linna: Supilinn - ProTheMus


Ekskursioon, teater, elamus - see on osalus- ja rännaklavastus läbi ühe Tartu linnaosa, mis kubiseb nägemis- ja märkamisväärsest, teedest, majadest, aedadest, masinatest ja loodusest, aga ka üllatavatest tegelinskitest!

Kuna "Läbi linna" -lavastuste tänavusuvine tulemine (mis on eelmise aasta Karlova linnaosa uudistamise järel juba teine...olgu lisatud, et siinkirjutaja on Karlovas küll varem käinud, ent ei jõudnud sinna paraku "läbi linna" egiidi all) on oma viimse etenduseni mängitud, võib kogu teatrielamust peegeldada märksa lahtisemate kaartidega kui tavaliselt. Kui aus olla, siis kuna kogu teekonnal järgnes üks üllatus teisele, siis oleks sellest olnud ka enne midagi kirjutada või täpsemat jagada paras karuteene kõigile alles ekskursioonipileti lunastamist ootavatele. Teisalt jällegi kahju, sest ei saa seda väärt ja elamuslikku kogemust enam soovitada ka - sest mis lännu, see lännu! Võib vaid anda vihje, et järgmisel suvel, mil jalge alla ja silme ette võetakse juba mõni muu Tartu linnaosa (ainult Sinu ja minu vahel vihjena, et selleks on 2023 aastal Ülejõe ja 2024 Annelinn), siis kindlasti-kindlasti haarata võimalusest - SEE on ERILINE! Lähen isegi nii kaugele, et kuigi on varem kõikvõimalikes tehastes, erinevates maailma linnades ja kus kõik veel käidud ekskursioonidel... siis nii palju ei ole üheski neist "juhtunud"!

Katsun seda peegeldust siin kirjutada ka ekskursioonina, ehk mis on 10 päeva hiljem ikka veel meeles (ja selle 10 päeva sisse on mahtunud doktorantuuri atesteerimise närvikõdi, 2 muud teatrikülastust, 3 päeva Prantsumaal Bordeaux's nii linnaavastust kui ärikohtumisi ja mis kõik veel), sest midagi üles ei olnud seal võimalik kirjutada ning nagu siin mõista proovisin anda, ei ole mitmetel põhjustel varem saanud ka kirjutada kui praegu. Seega aus lugu, mis tegelikult ka sellest siis pikemaks ja päriseks näppu jäi?

Kohtumispaigaks Tartu NAIIV'i esine, kus sai vaevalt pulsikell käivitatud ning juba juhatati meid Emajõele. Õnneks siiski mitte otse vette vaid ikka sellel liikuvale liiklusvahendile. Vau, mõnus laevasõit laevalael algas ja üsna kohe ilmus kaldale kaasa jooksma üks üleni valges, vallatu, aga igati viks ja viisakas, vahva neiu, kelle tekst siiski laeval asuvast kõlarist ilusti meieni jõudis. Kes ta oli, kas noor armunu? Tartu vaim? Supilinna kehastus? Lihtsalt keegi, kes oma lugu poeetiliselt jutustas? Ei tea... pigem siiski abstraktsema kehastuse poole kaldu... isegi teretas ja soovis kõigile vastutulevatele head. Hääle oli laenanud ka Laura Niils'ilt - hea, selge diktsiooniga - siis on kindlapeale kosta kogu sissejuhatus ka üle muheda laevapodina. Samas oli nii palju seal ka tähelepanuröövleid - supelrand, mööduvad pidulaevad bikiinides beibedega tantsimas tümpsu saatel... Aga ei... keegi seda tähelepanu ära ei suutnud päriselt endale tõmmata. Lihtsalt kuna siiani on elu Tartusse sõites alati sealt Tallinna maanteelt läbi Tähtvere alla sõites just teisele poole (peamiselt ju just teatritesse - Must Kast Genialistide Klubi või Tartu Uude Teatrisse, Vanemuise erinevatesse majadesse või Karlova Teatrisse sõites) pannud keerama ning kogu Supilinn ongi tõesti täiesti uus avastus - siis on, mida vaadata, on mida avastada ka teekonnal. Nimelt jäi mulje, et see laevuke viiski meid Supilinna teise otsa ära ja sealt jalgsi lahendasime juba tee sealt otsast tagasi linnasüdame suunas. Ühel hetkel mingid Tartu poisid oma kiigega meelitasidki meie esimese saatja endaga ning meie tee kulges edasi kuni randusime.

Maaletulekul oli vastuvõtudelegatsioon - rahvarõivastes neiud, kes meile kolme eri värvi kuninglikud lindid üle õla asetasid, tere tulemast Supilinna soovisid ning tõesti tunde tekitasid, et meid on siia oodatud! Üsna kohe keerasime ka majade vahele linnajakku sisse ning seal ootas meid lastekoor, kelle "Kodulaul" tõi meelde kunagise Kevad südames filmi - meil ju oligi siin suve hakul kõigil veel ka kevad südames... kuigi nad siin tee ääres laulsid nii ilusasti, et see võis vabalt ka mõni veelgi parem laul olla ja lihtsalt mälu mängib trikke :)

Meie grupp jäi igatahes seda kuulama, ehkki juba ümber nurga keegi viipas meid enda suunas. No ei tahtnud siiski enne laulu lõppu sugugi edasi liikuda... Aga selge see, et sinna teenurgale me ka jääda ei saa ning sellele ootajale liginedes, sai selgeks, et tegemist on kellegi väga õrna ja naiselikuga, kellel siiski käed küünarnukkideni tavotised! No ilmselgelt on vaja talle siis ju järgneda, sest järsku on mingit abi vaja või miskit... Ta suunas meid otse üle väikse heinamaa mingi elektrijaama või garaaži suunas. Ise jutustas, et kui tema ise kunagi Supilinna esimest korda tuli, siis silmas kohe üht ilma kardinateta akent ja selge see, et sinna saaks siis ju ka sisse kolida... Irooniline seejuures vast just see, et kui me temale külla jõudsime, siis olid seal ju kõik lauad, toolid, diivanid, aga mida mitte - ei seinu ja seega akendest rääkimata :) Tegemist oli tekstiilikunstnikuga, kes natuke meenutas Liisu Krassi ja pani meid ka kohe kunstiloome nimel tööle. Nimelt oli tal seal sätitud ratas, et oma tavotikausiga tekitada pritsme jälg ühele mantlile. Operatsioon õnnestus esimese korraga, sest selline muster sai kohe kindlasti ainulaadne kogu kunstimaailmas! Hinnaks teatas loomekollektiivi esinaine 10tuhat ja seal paar prouat lubasid kohe lähimas pangaautomaadis ära käia... kuidas see rabamine seal lõppes, seda ma ei tea, sest teekond liikus juba edasi...

Ümber nurga tundus olevat nagu mingi korporatsioonimaja, millel lehvimas 3 lippu ja iga lipu all diviisijuhi-moodi tegelane. Ma mugava mehena astusin kohe esimesele ettejuhtuvale ligi, aga siis märkasin silmanurgast, et kõrval lipu all on kangest üks viimase TÜVKA lennu lemmiku - Mariann Tammaru nägu tüüp... vaikselt smugeldasin end hoopis sellele uksele ligemale kui alles siis mõistus võttis, et need lipud on ju eri värvi ning vastavalt oma õlalindi värvile tuligi grupeeruda. Oh ma tolvan... aga õnneks teisi ullikesi oli veel... Ja samas olin natuke mõtetega ka nende juttude juures, mida teised ekskursioonil osalevad inimesed, kes olid ilmselgelt kohalikud, kogu Supilinnast omavahel juurde teadsid rääkida! Nagu juba lapsena isa õpetas - kõik, mis tasuta saab, tuleb vastu võtta ja nõnda ahmisin seda etendusevälist ekstraboonust loomulikult ka kõik endasse :) Samas minu kuldne andiski täiesti ametliku õiguse just selles rühmas olla! 

Tammaru-õdede teisik muidugi kodeeris kohe lahti, et ma olen agar tuupur, küsis nime, käskis ämbrit kanda ja ma nagu kuulekas kutsikas kuulasin iga ta sõna ja täitsin kõik ülesanded kuulekalt! Liiatigi olime nagu mingil loengutevahelisel liiklemisel, kus kursused vuhisesid eest ja tagant ja inimeste vahelt, kuni teeots viis meid A le Coq'i vabrikuhooneni. Seal juba kõik kolm gruppi taas ühiste jõududega ning järsku jõudis meieni üks järelkäruga rattur ning päikselise õhtu ja mõnusa kõnni kosutuseks pakuti kohalikku suukastet ka. Hetkeks kartsin, et kui õlletehas kõrgub kõrval, et kas on järsku õlu, sest mul see soolikas on miskipärast puudu ning piinlik hakata pipardama kui pakutakse... samuti endise koola-sõltlasena pole juba aasta 2009 novembrist seda mürki oma kerre lasknud... aga ei - mõnus ja maitsev kali oli hoopis! Nagu täpp i-peal selles hetkes! Pärast ühiseid tooste korporandid andsid meile igasuguseid vajalikke vihjeid, millel silma peal hoida (ja muide mõni oligi neist varsti vajalik)... leppisime kokku, et hiljem õhtul läheb mölluks, seniks tõmbasid nemad vehkat ja meie liikusime edasi...


Siis järsku, ei tea kus kohast pudenes teele ette veel üks Tammaru-õdede teisik... Kummikutes ja hommikumantlis, endal kollane tähtis kaust käes. Siin polnud kaksipidi mõistmist - kui TEMA kamandab hoovi sisenema, siis nii tuleb ka teha! Tähtsate inimestega on kord juba nii. Isegi kui nad on hommikumantlis, mille vahelt paistab aluspesu või pidžaama! Juba tõttas meie juurde ka üliagar mees... ilmselgelt naisele nii äripartner, elupartner ja no iga-inimese-partner kohe kätluses. Kõigile kamandas kiivrid pähe, minul käskis ehitusala värava eest tõsta ja pikema jututa läks ka ehitatavate majade tutvustamiseks, intervjueerimiseks, milline maja, milline korter sealt võiks huvitada. Pagana õudsa, aga nii vägevalt ägeda energiaga 2 tüüpi! Tulid natuke meelde Buratino lollidemaa kass ja rebane... Hoiaks eemale, aga no ei tunne ju seda Supilinna... ei oska kusagile omapäi sealt põgeneda ka. Ja kus Sa siis põgened, vaja ju naisi-lapsi enne kaitsta. Ilmselged ahveristid... hehh, kus neid poleks eks?! Tuleb välja, et ka Tartu Supilinnas. 

Kui oli näha, et keegi siiski ekskursioonilt elukohta endale ostma ei hakka, siis läks korralikuks röstimiseks ja solvamiseks! Õnneks tehti seda rock-kontserdi mõõtu esitusega, kus vaesed lapsed aeti ka kusagile taustale. Pereisa räppis ja rokkis ning pereema tantsis ja fännas kaasa. Endal kiskus ka kaasa jämmima, ainult, et kus sa siis jämmid kui Sinu enda solvangute kulul käib show! Oh ma loodan, et muusik ja helilooja (ilmselgelt ka näitleja?:)) Kaarel Kuusk kusagil pimedal alleel mõnelt solvatult peksa ei saa... sest nad olid selle ärimees Nossoviga äravahetamiseni sarnased... Samas, kui Kaarel teaks kui intensiivselt ja vingelt see tüüp karakterrolle mängib, võiks ta tolle abil hoopis endale rolle saada! Päriselt! 

Selle suure müra ja kisa peale tuli naabrinaine - hea haldjas - vaatama ja meid kõiki päästma! Ole Sa tänatud hea hing! Selgus, et need pätid seal luuravadki pidevalt heauskseid ja siis kauplevad majadega, mis neile üldse ei kuulu! Olge te seal Supilinnas liikujad hoiatatud! :) Ega see naabrinainegi jõudnud miskit paremat peale haarata kui ühe hommikumantlimoodi asjanduse, aga tühja sest. Kutsus meid kõiki oma aeda, kus oli üles seatud salataskutega telk. Taskud täis komme ja küpsiseid ja muud segasummasuvila-varandust. Olime tõesti järsku nagu Lindgreni-maal. Kobisime kogu selle oma grupiga "naabrinaine" Katrin Kalma telki ja imeline, aga see tõesti kasvas koos meiega - tõeline elus muinaslugu :) Just rühma lapsed olid veel eriti elevil. Selles mõttes ka tõeline pereetendus.

Head asja ei saa liiga palju ka, sest me kõik teame, et sellestki ju võib siis hakata kõht valutama ning juba me leidsimegi kusagilt põõsaste vahelt liikudes enda garaažide vahelt. Meeste mängumaa, kus Seimi Agur just oma garaažist mingi kila-kolaga välja tuli ning saime aidata tal seal nii mootorsaest kui tolmuimejast ning vanast kokuka-moodi jalgrattast võrri ehitada kui ka päiksevarjust ja telgivaiades veel tema raadioga igiliikurile katuse konstrueerida. Selliseid kuldsete kätega mehi on muidugi vaja kõigile appi ning kuigi keski sõber telefoniga teda katsuski meelitada kohe kusagile remonditöödele, aga tal tuli käpelt Elvas veel ühel tööotsal ära toimetada... Peaaegu küsisin, et kas saaks ka ta pakikal oma sünnilinna kaasa sõita... aga siis märkasin, et seal oli juba osa agregaadist ees ja minule poleks ruumi olnudki... (kurja, aga siiani on ikka veel nii hea meel, et Teatriliit ei jätnud teda nominatsioonita eelmise aasta Petserimaa rolli eest! See oligi tegelikult aasta teiseks parim... peale Juhani oma) Tõeline "mees nagu orkester" - kuldsete käte ning ka kuldse näitlejaoskusega - Ernesto küülikud päästab... ja no tõesti Hunt Kriimsilma 9 ametit teeb ka ära! Meile näitas suuna...

...ja juba me olimegi tänaval, kus bussipeatuses ootas bussi üks mees... jäime ka temaga natukeseks ootama... ei teadnud, kas ta on sealt üldse mingi teadjamees... aga püsti ta tõusis ja meie tema järel... kuni leidsime end ühest kunstnikekodust! Täpsem silm tundis ära, et seal boheemlaslikus aias, esoteerilises atmosfääris, kellukestega helistamas mees ja suurt majaseina imeliselt ilusate maalingutega katmas naisterahvas olid tegelikult meie grupi liikmed alguses Emajõelt teekonda alustades. Seetõttu olime nagu kohe kõik vägagi kodus. Sooja ilma tõttu see lõke soojendas ehk liigagi meie sooje südameid, aga õhku lendasid nii linnud, kui Alliksaare ilus luuletus lindudest ja kevadest. Ja ikkagi need suured maalid täis huvitavaid tegelasi nendel majaseintel... oleks tahtnud neid uudistada ja uurida palju pikemalt, aga vaikselt kutsuti meid seal vähehaaval ära, kuigi kui juba tänavale jõudsime, tekkis metsik paanika - pidime lausa jooksma hakkama, sest buss tõesti juba ootaski! Seal oli veel keegi haige jalaga härrasmees, kes siiski jooksujalu liikuda ei saanudki. Siiski buss ootas ilusti meid kõiki ära! Teisel pool teed veel mingid imelised kujundujujad... kätte jagati ka meile rõngad, aga need polnud mitte kujundvõimlemiseks, ega -ujumiseks, vaid olime siis hoopis nagu lasteaialapsed paaris... mina ühe toreda, võõra naisterahvaga, kellega mõlemad imestasime, et kas jäime liialt kõike nautima, et järsku nii kiire hakkas ning võibolla juba järgmine ekskursioonigrupp on seljatagant sisse sõitmas? :)

Kiire, kiire, kiire... aga kondimootoriga bussiga jõudsime teispool Tartu Botaanikaaeda, kus haldjad oma hõlstides tantsisklesid meile teed suunates. Nii kiire oli kogu aeg seal lõpus, et mul oli tunne, et viimaste seas pean ka veel siin hirmsasti kuhugile kiirustama... kuulsin küll, et seal aias, kusagil taimede vahel kostus haldjate ja päkapikkude ja supilinna vaimude-haldjate hääli ning lugusid.... ja oleks ma teadnud, et see ongi kogu teekonna lõpp, oleksin neid seal natukenegi kuulama jäänud... Aga ma kihutasingi ühe soojaga finišisse välja...

Ja mida näitas pulsikell? Täpselt 1 tund ja 30 minutit, 2,46km. Aga mida ta ei näidanud, oli see kui palju rikkamaks ma kogu sellel teekonnal sain. Elamuse võrra ju kindlasti, info võrra - nüüd tahan Supilinna tagasi, omapäi seda uurima... Nii kodune koht - segu uuest ja vanast, aga kindlasti väga omalaadse hingega. Üldsegi mitte nagu ülejäänud Tartu. Emajõe lähedus seob muidugi ja eks teed ka, aga ikkagi on see natuke ka linn linnas. Kindlasti kogu just selle teekonna tõttu praegu kõvasti romantiseeritud ja võibolla kui ei juhtu sinna veel nii pea, siis on see tunnetus tegelikult päris soe ja armas ning võiks vabalt selliseks jäädagi... Kuigi nad seal ikka ridade vahel andsid ju mõista, et eks seal ole omad probleemid ning pole üldsegi kõigi lemmikkoht... aga seda vist rääkisid mitte giidid vaid pigem teised "turistid".

Hinnang 4
Loodan, et jätsin oma sõnalise ekskursiooniga kübekesegi aimu, millega tegemist oli, sest need suvealguste Tartu "läbi linna" aktsioonid ON väärt iseenda nahal kogemist. Mina järgmine kord teen küll endast oleneva, et jõuaks seda järgmist Tartu linnaosa lähemalt uurima. Siis juba teadliku, kogenud "läbi linna" turistina, oskan ilmselt ka rohkem ise haarata. Praegu oli õhin ka teadmatus ja väike osalusnärv isegi kohati sees, mis on ju ka elamust veelgi kõrgendav. Grupp ja ilma ja kõik muidugi mängis ka ideaalselt kaasa, aga siin oli näha nii osavat Kaija M Kalvet'i dramaturgikätt, sest lugusid on kogutud kohalikelt ja kõik lood on rikkalikud ja sisaldavad omakorda mitmeid lugusid. Need lõpulood jäid nüüd enda rumalusest saamata... teistel meie rühmast ju ka... aga isegi nendetagi... Lavastuslikult oli kogu konstruktsioon ju Jaanika Tammarul kui üks logistiline ime! Täitsa mõistetav, miks tal ka mitu assistenti selleks oli! Sama lugu Inga Vares'e lõputute kunstnikudetailidega - iga lugu ja kogu lugu veel omakord oli ju täis kõikvõimalikke detaile! Vau! Ja no muidugi Kaarel Kuusk, kes seal mäeotsas ehitusplatsil meile kontserdi korraldas - aplaus ka veel tagantjärele! Kinnisvara müümine ongi raske töö.... eriti kui seda veel petukaubana teha! :) Aga rock on tibens ja karakteritele sobivalt karrrge! :)

Tegelikult ju viimistletud, samas detailiderikas, aga ometi jättis mulje ja tunde kui millestki väga ehedast! See pole siin piinlikkuseni produtseeritud diskomuusika, vaid ootamatusi ja üllatusi täis indie-rock. Kus iga väike ragisev noot annab hoopis karakterit juurde. Kuigi kui hakata mõtlema, siis puudusid ka need "ragisevad noodid"... no mitte ühtegi etteheidet ei oska teha. No mitte ainumastki. Seega vinguva grupiliikme roll jääb seekord ära... Nii põnev oli ju ka kogu aeg, et polnud ju aegagi virisemiseks :)
Sõna otseses mõttes - teatriime!


Tekst lavastuse kodulehelt:

Rännaklavastus läbi isepäise ja omanäolise Supilinna.

Aedadest ja armastusest. Supilinlaste endi mälestustest kokku nõelutud. Mõtisklev ja uudistav, nagu Supilinn ise.

Seitsmel juunikuu õhtul jõuab see Supilinna tänavatele. Tule seiklema!

Piletid Fientas: https://fienta.com/et/s/labi-linna-supilinn
Etendused: 2./3./4. ja 8./ 9./10./11.juunil.
Algus kell: 17.55, 18.25, 18.55 ja 19.25.
Kohtumispunkt: Naiivi juures (Emajõe kaldal).

Etendus kestab kokku 1,5 tundi, rännaku pikkus on 1,5 kilomeetrit. Palume riietuda vastavalt ilmale ja panna jalga saapad, mis ei karda vett ja pori. Parim valik: kummikud.

Etendustel rändavad tänavail: Liisu Krass, Katrin Kalma, Laura Niils, Mariann Tammaru, Agur Seim, Kaarel Kuusk, noored koolidest ja huviringidest, muusikud, harrastajad ja kohalikud. Tõenäoliselt ka mõned kassid ja herned.

Lavastaja: Jaanika Tammaru, dramaturg Kaija M Kalvet, kunstnik Inga Vares, valguskunstnik Karolin Tamm, helikunstnik Kaarel Kuusk, tehnik Sten Arvi ja Andreas Kangur. Kunstniku assistendid Elisabeth Rebane ja Renate Eensalu, lavastaja assistendid Merilyn Elge, Maria Vera Pšenitšnaja, Merili Viks.

Paiguti paigatud, heledalt hõigatud, heliline-imeline ja looklev, aedadest ja armastusest!

Lavastus on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist.