Esmaspäev, 21. november 2022

Poeet / The poet (Leedu 2022) - Pöffipäevik 2022 - 4.film


Režissöör/Stsenaarium: Giedrius Tamoševičius, Vytautas V. Landsbergis
Olulisemad näitlejad: Donatas Želvys, Dainius Gavenonis, Indrė Patkauskaitė
IMDB hinnang: nii värske film, et ei eksisteerigi veel IMDB keskkonnas
Minu hinnang: 8,5 (<- jah, päriselt ongi nii kõrge, ilma grammigi allahindluseta!)

Praeguseks, mil PÖFFil on nähtud 23 filmi, on minu jaoks (kohe peale Fabelmane ja Inisherini hingesid) kolmandaks parim ja suurim filmielamus üllatus-üllatus -  LEEDU FILM! 

Poeet viib aastasse 1949, mil siin meie maailmanurgas käis kibe küüditamine, ehk nõukavõim kehtestas end oma vägivaldsete meetoditega. Ja nagu me hästi ajalootunnist või suguvõsalugudest teame, kes sellega ei leppinud ja Siberisse ka ei tahtnud, need põgenesid metsa. 

Päris huvitava nurga alt on see Leedu iseseisvumise suure mehe Landsbergise (tunnustatud ja siiani peamiselt dokfilme viljelenud filmimehest) poja Vytautase kahasse Giedrius Tamoševičiusega kirjutatud-lavastatud film. Nimitegelaseks, ehk "poeediks" nimelt on siin linaloos üks noor õpetaja, kes ka puna-luulet viljeleb. Ta ise väidab metsavendadele, et venelased panid ta fakti ette ning kaitstes oma vanemaid oli ta selleks sunnitud... Nõnda satubki nagu 2 tule vahele, venelastele peab spioneerima ja paljastama metsavendade infot, leedukatele nõu ja jõuga abiks olema. Lisaks veel kohalikust raamatukoguneiust silmarõõm, kes ka metsavendade poolel (ning too, nagu paljud teised, jäigi oma vanematest ilma). 

Väga põnev vaatamine algusest kuni lõpuni välja ja kes meil Lõuna-Eestis on metsavendade punkrites käinud ronimas, see tunneb ära, et leedukatel olid need ju enamvähem sarnased. Mitmeski mõttes ikka väga sarnane meie enda ajaloole ja selles mõttes tundus natuke ka natuke nagu Eesti lugu, ainult tegelased rääkisid teises keeles. 

Esmaklassiline režii ja kaameratöö (kogu see sombune õhustik ja ajastulik kunstnikutöö) ning üllatusi (eriti lõpus) täis pööretega lugu. Kui alguses tunned, et oled nagu tegelase nahas tegevustikus sees ja kaasas, siis varsti…ähhh, ma ei tahagi reeta…igatahes KINDEL vaatamissoovitus.

Ise alguses PÖFFi kavas läksin sellest üle, aga just ajastu tõttu torkas silma ning tekkis mingi sisemine aimdus, et seda peab nägema ja nii oligi! Imestasin veel, et miks küll Leedu seda Oscaritele ei saatnud, oleks Kalevile väga kõva konkurent (ja hea ongi, et ei saatnud), aga siis otsides IMDBst (kus seda üldse ei olegi veel) ja mujaltki, sain teada, et maailmaesilinastus toimuski alles nüüd PÖFFil! 

Eriti kõnekas ka meie praeguses maailmas, kus räägitakse “tõsise olukorra ilmnedes” poolte valimisest, kes-kummale poole astuks ja kuivõrd palju mõjutegureid selleks võib leiduda, mis polegi silmale paista! 

Filmi lõpp võttis ikka päris tummaks! Kuigi tehnilises mõttes maailmaklass, siis loo mõttes selgelt mitte-Hollywoodi film (kuigi väga hästi kirjutatud ning lugu, mis ei jäta lahtist otsa) ja seda kõige suuremas aupaklikkuse mõttes. Nii väärt asi, et võiks olla ka ajalootundides (aga miks ka mitte inimeseõpetuse või psühholoogia tundide raames) kohustuslikuks vaatamiseks meilgi. 

Ei imestaks, kui Leedu selle järgmisel aastal Oscartitele saadab.

Kommentaare ei ole: