Esmaspäev, 28. märts 2022

Täna öösel jagatakse Oscareid - siin on minu ennustused

Selleks, et iga-aastast mängu kaasa teha, tuleb ju loomulikult avalikult oma ennustused kõik enne gaalat letti lüüa. Kuigi tänavu on mõtted nii laiali, et need igasugused auhinnad praeguses ajahetkes ja -maailmas nii olulised otse loomulikult ei tundu ega ole.

Kuid olen selle oma traditsiooniks juba võtnud ning hobi ise on pärit juba lapsepõlvest, seega ei taha ka päriselt loobuda. Lisaks on mul hobiks vaadata kõik nomineeritud filmid ära ka. Praeguseks hetkeks on läbi ajaloo Oscarile nomineeritud filmidest nägemata 1499. Kuid kõige uuem neist 2018.aastal parimale multifilmile nomineeritud Lammutaja Ralph 2, mille võiks iga kell ette võtta (muid ahvatlusi lihtsalt on nii palju). Kõik ülejäänud aastatest 1928-2013.

Tänavu oli eriti uhke tulemus - suurem osa absoluutselt kõikidest kategooriatest (ka lühifilmid, -dokid ja -multikad) said nähtud isegi õige aastanumbri sees. Ainult "Cyrano" ja "A hero" jõudsid minuni alles 2022. jaanuari alguses. Juba nomineeritute ennustamisega siiski panin päris hästi pihta. Oscarite jagamisel on ju hääletajaid (olenevalt kategooriast) kas sadu või tuhandeid (vaid mõni väiksema kategooria hääletajate arv ulatub sinna saja alla) ning seega on sealne võitja tihti ka päris hästi ennustatav ning ühtlasi üpris õiglane (kuigi eks seal on natuke poliitikamänge ka ning maailmas või USAs muidu kui kultuuris-filmikunstis toimuv võib mõjutada neid hääletajaid muidugi, samuti ka täpselt hästi ajastatud kampaania - no nagu ka tänavuse arvatavasti parima filmi oscari võitjaga), nii võidabki tihti päriselt parim, mitte mõne väikse grupi arvamus. Lisaks loevad tõesti "hääled", mitte mingi konsensuse arutelu. 

2021.aasta oli ka selline aasta kus tervelt 3 minu enda aasta TOP10 parimast filmist said parima filmi nominatsiooni ka Filmiakadeemialt. Kuna tihti on minu enda maitseks muu maailma filmid (näiteks 2021 nähtud 655 filmi ladvikust, ehk TOP10st olid 6 mitte-ingliskeelsed ning üldse kõigist neist 655st üle pooled, täpsemalt 330 filmi olid mitte-inglise-keeles), siis nii hästi need maitsed pole vist juba pikemat aega kattunud. Saab siis näha, kas see kandub üle ka võitjate ennustamisse. 

Siit ongi hea asuda oma oraaklinägemusi jagama :)
Kasutan inglise keelseid kategoorianimetusi ja pealkirju, et vähendada segadust. Kirjutan lisaks ennustusele ka sulgudes juurde enda isikliku lemmiku, ehk "kes tegelikult peaks võitma":

+BEST PICTURE - CODA (Licorice pizza)
OSCARI VÕITIS: CODA

+BEST LEAD ACTOR - Will Smith "King Richard" (Benedict Cumberbatch-Power of the dog)
OSCARI VÕITIS: Will Smith "King Richard"

+BEST LEAD ACTRESS - Jessica Chastain "Eyes of Tammy Faye" (Kristen Stewart - Spencer)
OSCARI VÕITIS: Jessica Chastain "The eyes of Tammy Faye"

+BEST SUPPORTING ACTRESS - Ariana DeBose "West Side Story" (Kirsten Dunst - Power of the dog)
OSCARI VÕITIS: Ariana DeBose "West Side Story"

+BEST SUPPORTING ACTOR - Troy Kotsur "CODA" (Troy Kotsur - CODA)
OSCARI VÕITIS: Troy Kotsur "Coda"

+BEST DIRECTOR - Jane Campion "Power of the dog" (Paul Thomas Anderson - Licorice pizza)
OSCARI VÕITIS: Jane Campion "The power of the dog"

+BEST INTERNATIONAL FILM - Japan "Drive my car" (Norway - Worst person in the world)
OSCARI VÕITIS: Drive my car

+BEST ANIMATED FEATURE FILM - Encanto (Mitchells vs. the Machines)
OSCARI VÕITIS: Encanto

+BEST DOCUMENTARY FEATURE - Summer of Soul (Flee)
OSCARI VÕITIS: Summer of Soul

BEST ORIGINAL SCREENPLAY - Licorice pizza (Licorice pizza)
Ei imestaks ka kui võidaks Belfast
OSCARI VÕITIS: Belfast

+BEST ADAPTED SCREENPLAY - CODA (CODA)
Ei imestaks ka kui võidaks The power of the dog, aga sellisel juhul pole hääletajad raamatut lugenud, sest selle stsenaarium küll oscarit ei vääri minu arvates. Võita võib ka The lost daughter.
OSCARI VÕITIS: CODA

+BEST CINEMATOGRAPHY - Dune (Dune)
OSCARI VÕITIS: Dune

+BEST FILM EDITING - Dune (Dune)
OSCARI VÕITIS: Dune

+BEST PRODUCTION DESIGN - Dune (Nightmare Alley)
OSCARI VÕITIS: Dune

+BEST COSTUME DESIGN - Cruella (Cruella)
OSCARI VÕITIS: Cruella

+BEST VISUAL EFFECTS - Dune (Dune)
OSCARI VÕITIS: Dune

+BEST ORIGINAL SCORE - Dune (Dune)
OSCARI VÕITIS: Dune

+BEST ORIGINAL SONG - No time to die "No time to die" (No time to die - No time to die)
OSCARI VÕITIS: No time to die "No time to die"

+BEST MAKE-UP and HAIRSTYLING - Eyes of Tammy Faye (Eyes of Tammy Faye)
OSCARI VÕITIS: The eyes of Tammy Faye

+BEST SOUND - Dune (Dune)
OSCARI VÕITIS: Dune

BEST DOCUMENTARY SHORT - Audible (Audible)
Mu teisel kohal oleks Queen of Basketball, hiljuti lahkunud legendist.
OSCARI VÕITIS: The Queen of Basketball

+BEST LIVE ACTION SHORT FILM - The Long Goodbye (Ala Kachuu-take and run)
OSCARI VÕITIS: The Long Goodbye

BEST ANIMATED SHORT - Robin Robin (Robin Robin)
OSCARI VÕITIS: The Windshield Wiper

Ennustasin 20 õigesti 23st.

FAN FAVORITE MOVIE OF THE YEAR Army of the dead
 
KOKKU arvan:
Dune 6 oscarit (VÕITISKI 6)
CODA 3 oscarit (VÕITISKI 3)
The eyes of Tammy Faye 2 oscarit (VÕITISKI 2)
The power of the dog 1 oscar (VÕITISKI 1)
King Richard 1 oscar (VÕITISKI 1)
West Side Story 1 oscar (VÕITISKI 1)
Drive my car 1 oscar (VÕITISKI 1)
Encanto 1 oscar (VÕITISKI 1)
Summer of Soul 1 oscar (VÕITISKI 1)
Licorice pizza 1 oscar (TEGELIKULT 0)
Cruella 1 oscar (VÕITISKI 1)
No time to die 1 oscar (VÕITISKI 1)
Audible 1 oscar (TEGELIKULT 0)
The long goodbye 1 oscar (VÕITISKI 1)
Robin Robin 1 oscar (TEGELIKULT 0)
TEGELIKULT VÕITSID ka:
Belfast 1
The Windshield Wiper 1
The Queen of Basketball 1

Tegelikult võivad nad ju paljudeski kategooriates anda võidu The power of the dog'ile ja ühtlasi parima filmi... aga mulle meeldib mängulisus ja sestap loodan ikka hajutatusele ning võimalikult paljudele erinevatele filmidele võitude näol tähelepanu pööramist. Saab siis näha.

Mõned korrad on küsitud ja seega lõpetuseks lisan, et minu enda eelmise aasta parimate filmide edetabel saab ka kunagi lõpetatud... sealt TOP40st leiab nii mõnedki tänavused nominendid, aga hetkel ei taha seda ka sellepärast lõpuni täiendada, sest sealt leiab ka 2 vene filmi... aga hoidun selle riigi toodangu (sh kunsti) promomisest vähemalt mõnda aega.

Oodatakse, et ehk Putin kuulutab enne 9.maid võidu, sest on seal nii palju juba hävitustööd teinud ning rabab Venemaa külge Donetski. Saab siis näha. Saab ka näha, kuidas Oscaritel teemat käsitletakse ja kes sellel teemal sõna võtavad. Juba sellepärast saab see gaala nüüd öösel oma silmaga ära vaadatud. Kes veel ei tea, siis Filmzone kannab 3 tundi kestva gaala (koos saabumiste eelshowga) üle: https://www.teliatv.ee/#/sari/145224/1238

Laupäev, 26. märts 2022

Teatriliidu auhinnad 2021 loomingu eest - minu valikud ja arvamused esiletõstetute kohta


Lähen kohe asja juurde ning enda lühikesed kommentaarid lisan iga kategooria alla.


Teatriliigiülesed auhinnad

Žürii: Kerri Kotta (esimees), Luule Epner, Iir Hermeliin, Tambet Kaugema, Mae Kivilo, Kaja Kreitzberg, Alvar Loog, Eve Mutso-Oja, Marie Pullerits, Bert Raudsep, Oksana Tralla ja Keiu Virro.

Lavastajaauhind

Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg – "Eden Detail" (Kanuti Gildi SAAL).

Renate Keerd – "ÜLT" (Eesti Noorsooteater) ja "Lood" (Tartu Uus Teater).

Mari-Liis Lill – "Teises toas" (Eesti Noorsooteater).

Kertu Moppel – "Mefisto" (Eesti Draamateater).

Ivar Põllu – "Serafima + Bogdan" (Tartu Uus Teater).

---

Ma ei ole näinud "Eden Detail"-i, kuigi vägagi proovisin leida sobivat kuupäeva. Olen vaid kuulnud kui erilise asjaga noored kunstnikud hakkama on saanud... eriti see, kui nad kusagil mõisas seda etendasid. "ÜLT" on minu arvates parim Renate lavastus, mida siiani on õnnestunud näha...ja kui juba minusugune juurikas on enda poole võidetud, siis... Mari-Liisi lavastuses meeldis 2 toa kasutamise kontseptsioon, mis ka pealkirjaga resoneerus ja see, et kõige mõjuvam lugu liikus läbi 2 toa, aga samas lavastuslikult siiski kuidagi lihtne - näitlejad jutustavad oma lugusid.

Minu arvates peaks võitja selguma Kertu Moppeli ja Ivar Põllu vahel. Ivar on varemgi võitnud ning tema lavastus on logistiline ime ning kogu "võsateatri" ja kahe "sektsiooni" idee originaalne, rääkimata kogu elamuslikkusest, mida teatrikülastus tervikuna pakkus. Teisalt teha tavateatrilaval selline lavastus, nagu Kertu on teinud - see on võibolla isegi veelgi raskem, et võrdväärse elamuslikkuseni jõuda. Olgugi, et mõlemad ju väga leidlikud ja ajastukontekstis kõnekad, siis kuna Serafima+Bogdanis oli see Bogdani vaatus natuke nõrgem ning Mefisto oli tervikuna pahvikslööv, siis minu sümpaatia vist on kaldumas Kertu suunas ning justkui ka kroonimaks seda "naislavastajate aastat", annaks ma võidu ka:

Kertu Moppel "Mefisto"... isegi kui Ivari lavastus ongi ehk kontseptsioonilt erilisem... Kui saaks, võidaks anda hea teatriaasta auks 2 esikohta... žüriiliikmeid ka paaris arv (muide 8 naist ja ainult 4 meest!) :)

VÕITIS: Ivar Põllu – "Serafima + Bogdan" (Tartu Uus Teater)


Kunstnikuauhind

Lilja Blumenfeld – kujundus lavastustele "Niskamäe naised" (Teater Vanemuine) ja "Sume on öö" (Ugala Teater).

Liina Keevallik – lühiooperi "Laps ja lummutised" kunstnik-lavastaja (Rahvusooper Estonia).

Kairi Mändla ja Aet Ader – kujundus lavastusele "Mäletan / Ei mäleta" (Kanuti Gildi SAAL).

Kristiina Põllu – kujundus lavastusele "Serafima + Bogdan" (Tartu Uus Teater).

Laura Pählapuu – kujundus lavastusele "Teises toas" (Eesti Noorsooteater).

---

Liina töö mul nägemata ja Mäleta/Ei mäleta peaks hoopis valguskunstnik olema nomineeritud minu arvates. Kui Laura on üks mu lemmikuid, siis selle lavastuse kontekstis päriselt ei mõista nominatsiooni (õhupallid? koduse miljöö nüansid teises toas?) Minu arvates peaks see olema 2 naise vaheline võitlus - Lilja Blumenfeld ja Kristiina Põllu. Seejuures ma ei mõista, miks Kristiina puhul pole välja toodud tegelikku aasta parimat kunstnikutööd, ehk "Leskede kadunud maailm"??? Võibolla just sellepärast, et anda auhind Liljale? Lilja džassiajastu Sumedas öös, oma minimalistlike lahendustega, mis suurel laval tõesti mõjule pääsevad. Või siis puhtad, selged jooned Niskamäes. Vaimustavalt ilus. Kristiina kogu võsakunst ja objektiteatri leidlikud lahendused - see oli eriline! No nii või teisiti absoluutselt mõlemad on väärt võitu. Ma siiski arvan, et Leskede kõrvalejätmine oli tagamõttega otsus žüriil ning puhast ilu on kunstis vaja hinnata ja sestap antakse auhind

Lilja Blumenfeld "Niskamäe naised" ja "Sume on öö".

VÕITIS: Lilja Blumenfeld – kujundus lavastustele "Niskamäe naised" (Teater Vanemuine) ja "Sume on öö" (Ugala Teater)


Sõnalavastuste auhinnad

Žürii: Kadi Herkül (esimees), Karin Allik, Kristiina Garancis, Mae Kivilo, Valle-Sten Maiste ja Keiu Virro.

Meespeaosatäitja auhind

Erki Laur – Markus lavastuses "Fundamentalist" (Von Krahli Teater ja EMTA lavakunstikool).

Priit Loog – Raimond Uusküla lavastuses "Serafima + Bogdan" (Tartu Uus Teater).

Sander Roosimägi – Aksel Vinding lavastuses "Muusikale" (Tallinna Linnateater), Konrad lavastuses "Haige mäger" (Kinoteater ja Tartu Uus Teater), Joonatan lavastuses "Kadunud kodu" (Saueaugu Teatritalu), Brent lavastuses "Teises toas" ning osatäitmine lavastuses "ÜLT" (mõlemad Eesti Noorsooteater).

Agur Seim – Paul lavastuses "Petserimaa igatsus" (Taarka Pärimusteater).

Juhan Ulfsak – Hendrik Höfgen lavastuses "Mefisto" (Eesti Draamateater).

---

No pekki noh... igal teisel aastal võiksid võita nii Priit Loog kui ka Agur Seim, aga kui Juhan on teinud sellise šedöövri, siis ei näe ma muud varianti see aasta. Üldsegi oluline, et Agurit ei jäetud kõrvale! See oli minu arvates isegi nõksu veelgi parem kui Priidu psühholoogiliselt veenilõikav karakteriloome. Erki on ka nagu fööniksina tuhast tõusnud teatrilavale tagasi - nii sügav ja oluline töö. No ei jää palju maha. Sandri "Haige mäger" on mul nägemata, selles suhtes ei saa väga kõva häälega kaasa rääkida. Ta on kahtlemata üks lemmikuid praegustest alla 30-aastastes eesti teatrite meesnäitlejatest. Kuidas ta isegi just hiljuti nähtud "Pähklikoorde sulgumise" tükis ei millestki teeb niii palju. Aga hei - SEE OLI JUHANI AASTA! See, mis ta Mefistos teeb - on kogu lavastus ainuüksi ka tema pärast (kuigi kaugeltki mitte ainult) ja isegi mitte-Juhani-fännidele (nagu minu teatrikaaslane oli) VAPUSTUS! Ta on muidu ka viimasel ajal nii vinges mänguvormis, aga siin ta ületab isegi iseennast, seega võitja lihtsalt PEAB tänavu olema

Juhan Ulfsak "Mefisto"

VÕITIS: Erki Laur – Markus lavastuses "Fundamentalist" (Von Krahli Teater ja EMTA lavakunstikool)


Naispeaosatäitja auhind

Triin Lepik – Juula lavastuses "Põrgupõhja uus Wanapagan" (Endla Teater).

Terje Pennie – Anne lavastuses "Ema", Tiina Villmann jt lavastuses "Kui sa tuled, too mul lilli" ning Adelheid lavastuses "Leskede kadunud maailm" (kõik Ugala Teater).

Liisa Saaremäel – Heidi lavastuses "Fundamentalist" (Von Krahli Teater ja EMTA lavakunstikool).

Külliki Saldre – Loviisa lavastuses "Niskamäe naised" (Teater Vanemuine).

Evelin Võigemast – Marianne lavastuses "Stseenid ühest abielust" (Skene Katus Kunstile).

---

Kuigi Evelini roll oli okei, ma tänavu jätaks tema siiski lahingust kõrvale. Terje kõik kolm rolli on head, ehkki kummaline, aga minu teiseks lemmikuim roll temalt eelmine aasta - "Indrek ja heledad hääled" lavastusest ei ole mainitudki. Kuid see "Ema" on üks selline suurroll, mille Terje ka vingelt mängib. Minu jaoks on see võitlus siin siiski ülejäänud 3 naise vahel. Ja isegi neist võib Triin siin kõrvale jääda, sest näen kuidas žürii võib mõelda, et nominatsioon praeguses hetkes oli juba ukse avamine - järgmine kord (ja Triin on viimastel Pärnu suvedel juba mitu lavastust järjest tegelikult hiilgava rolli teinud!) siis juba tõsisemalt ka auhinnakonkurentsis. See lõppduell jääb Külliki ja Liisa vahele. Külliki suur ja võimas matriarh esindaks teatriaastat väga vingelt ja väärikalt. Teisalt Liisa on juba alates lavaka lõpetamisest puhast kulda lavalaudadele toonud. Täiesti võimatu valida ju! Külliki kogemus ja Liisa just sõna otseses mõttes mängulisus ning selle "loodud karakteri" ka tervikuna välja vedamises ning korraliku psühholoogilise pagasiga koos. Tegeliku aasta parima naispeaosa tegi ju hoopis mitte-nomineeritud Tiina Mälberg Õunpuu/Strindbergi "Tants"us! Kuigi ma enda aastatabelis Külliki kõrgemale pulgale tõstsin, siis nüüd (detsembris Fundamentalist versus mais Niskamäe nägemise) distantsilt pean võitjaks siiski

Liisa Saaremäel "Fundamentalist"

VÕITIS: Külliki Saldre – Loviisa lavastuses "Niskamäe naised" (Teater Vanemuine)


Meeskõrvalosatäitja auhind

Ekke Hekles – osatäitmine lavastuses "Lood" (Tartu Uus Teater).

Dmitri Kordas – Azazello lavastuses "Meister ja Margarita" (Vene Teater).

Alo Kõrve – Treener lavastuses "Ujuja" (Skene Katus Kunstile) ja Bror Skoog lavastuses "Muusikale" (Tallinna Linnateater).

Martin Mill – Dominik Bäng lavastuses "Bäng" (Nargenfestival ja Kinoteater).

Uku Uusberg – Daniel lavastuses "Ujuja" (Skene Katus Kunstile).

---

Minu jaoks natuke imelikud valikud, aastal, mil on nii palju tugevaid meeskõrvalosasid. Kuna Martin Mill on terve etenduse laval ja ka stseenides aktsioonis, siis minu jaoks oli tema võrdne peaosa koos Kalmetiga... aga noh, peaasi, et nominatsiooni sai. Meistri ja Margarita suurima ja vägevaima rolli tegi Aleksandr Okunev, aga Dmitri mängulisus kahlemata ka tähelepanu väärt. Tegelikult on ta juba mitu aastat järjest üks Vene Teatri tähelepanuväärsemaid häid meesnäitlejaid. Alo ja Uku mõlemad täitsa okeide rollidega, ehkki ei näitlejate enda, ega ka aasta terviku mõistes siiski ei midagi erilist. Ekke rolli pean rohkem taidluseks ning selle nomineerimine diskrediteerib minu jaoks seda žüriid. Ma ei mõista, mida hinnati, kui seda kõrvutati näiteks Ehrenbergi Rogožini rolliga või Ramuli Kui Sa tuled too mul lilli, Tederi Juuditi, Soro Bängi või EELKÕIGE viimase võimaluse auhinnata üht meie SUURT ja väga väärilise rolli eest, nimelt Aleksander Eelmaa "Mefisto"s????!!!! Eelmaa pani terve saali naerust rõkkama, mängis "näitlejat" ja oli absoluutselt TEATRIAASTA mõttes I-M-E-L-I-N-E! Aga noh, maitse üle ei vaielda, selle üle peetakse sõdu... Kui see žürii hindas taidlust rohkem, siis no see on selle žürii maitse(vääratus!!!) :) Loodan, et nad siiski premeerivad vähemalt

Martin Mill "Bäng" eest.

VÕITIS: Alo Kõrve – Treener lavastuses "Ujuja" (Skene Katus Kunstile) ja Bror Skoog lavastuses "Muusikale" (Tallinna Linnateater)


Naiskõrvalosatäitja auhind

Hele Kõrve – Ase Vinding lavastuses "Muusikale" (Tallinna Linnateater).

Anu Lamp – Ara lavastuses "Balti tragöödia" (Tallinna Linnateater).

Carmen Mikiver – Linda lavastuses "Pimevalge" ja Olga lavastuses "Kolm õde" (mõlemad Endla Teater).

Laura Peterson – Juliette lavastuses "Kuningas sureb" (Theatrum).

Lee Trei – Elin ja Merilyn lavastuses "Teises toas" (Eesti Noorsooteater).

---

Vabandan, aga minu arvates üks mu suuri lemmikuid Hele selle rolliga ei peaks olema nomineeritud. Anu Lamp küll. Carmeni rolle pole näinud, aga teda on juba nii mitu korda alusetult kõrvale jäetud, et ainuüksi sellepärast mul on hea meel, et ta nüüd siin nimistus on kohal. Laura Peterson on lausa suurepärane "Iraani konverents"is ning ma ei imestaks kui ta järgmisel aastal ei võidaks selle rolliga (praeguse seisuga), see Kuninga suremine roll oli ka tore ja ilmekas, aga siiski mitte teatriaasta taset esindav. Lee Trei nominatsioon kui näitlejat esile tõstev meeldib minule, aga minu nähtud etenduse korral ma siiski ei mõista seda nominatsiooni. Minu jaoks oli neist 4st, keda nägin Anu Lamp parim, aga ehk on siis tõesti võiduvääriline hoopis see, kelle neid kahte nomineeritud rolli möödunud aastal mina ei näinudki, ehk

Carmen Mikiver "Pimevalge" ja "Kolm õde"

VÕITIS: Anu Lamp – Ara lavastuses "Balti tragöödia" (Tallinna Linnateater)


Eriauhind

Liis Aedmaa ja Laura Kalle ning Mari-Liis Lill ja Priit Põldma – "Kui sa tuled, too mul lilli" (Ugala Teater) ning "Teises toas" (Eesti Noorsooteater): lähisuhtevägivalla dokumentaalne, süvitsiminev ja puudutav käsitlus.

Priit Põldma, Ringo Ramul ja lavastusmeeskond – ühe ajalooetapi põnev dramaturgiline töötlus ning säravalt hoogne ansamblimäng lavastuses "Haige mäger" (Kinoteater ja Tartu Uus Teater).

Theodor Teppo ja Sander Roosimägi – tundlik ja musikaalne üheshingamine lavastuses "Muusikale" (Tallinna Linnateater).

Taago Tubin, Tarmo Tagamets ja lavastusmeeskond – stiilipuhas võrukeelne vaade draamaklassikale lavastuses "Godot'd uutõn" (Müüdud Naer).

----

Mul on nägemata nii Haige mäger kui ka Godot'd uutõn. Mõlemat tahaks näha, aga kuna 5st 2 nägemata, siis tervikuna kategooriat ka raske hinnata. Vägivalla teema on nii oluline, et vast see antud kontekstis kaasnominentide vahel peaks võtma siin võidu... muidu oleks ju pisut kohtlane või kuidas?

VÕITIS: Liis Aedmaa ja Laura Kalle ning Mari-Liis Lill ja Priit Põldma – "Kui sa tuled, too mul lilli" (Ugala Teater) ning "Teises toas" (Eesti Noorsooteater): lähisuhtevägivalla dokumentaalne, süvitsiminev ja puudutav käsitlus.


Muusikaauhind

Žürii: Kerri Kotta (esimees), Alvar Loog, Kristel Pappel, Karmen Puis ja Jaanika Rand-Sirp.

Märt Jakobson – Ferrando osatäitmine Giuseppe Verdi ooperis "Trubaduur" (Rahvusooper Estonia) ja Komtuuri osatäitmine Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis "Don Giovanni" (Teater Vanemuine).

Pirjo Jonas – Linda osatäitmine Gaetano Donizetti ooperis "Linda di Chamounix" (Teater Vanemuine).

Risto Joost – muusikajuht ja dirigent kontsertlavastuses "Idomeneo" (Rahvusooper Estonia) ning ooperilavastustes "Linda di Chamounix" ja "Don Giovanni" (mõlemad Teater Vanemuine).

Helen Lokuta – Idamante osatäitmine Wolfgang Amadeus Mozarti ooperi "Idomeneo" kontsertlavastuses ning Lapse varju osatäitmine Maurice Raveli lühiooperis "Laps ja lummutised" (mõlemad Rahvusooper Estonia).

Raiko Raalik – Leporello osatäitmine Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis "Don Giovanni" (Teater Vanemuine).

---

Pole ühtegi neist näinud-kuulnud. Kõik on sümpaatsed isikliku maitse mõttes, seega puudub otsene eelistus. Poeg kiidab Raikot kogu aeg, ma ise olen alati vaimustuses kui Pirjo laulab... Risto ju vääriks võitu... aga Märt ja Helen ka :) Siin vist antaksegi 2 võitjat tavaliselt. Ennustaks siis Raiko, kuna tal puhas külalisroll ja Pirjo... no sellepärast, et ta lihtsalt ongi nii hea (no tegelikult ju Helen ka).. Ja ei tahaks ju Ristot ilma jätta... ja miskipärast seitsmes meel arvab Märti... Hehh... jõudsin ringiga algusesse tagasi - ma ei ole nendest rollidest ühtegi näinud-kuulnud. Juba juunis lähen Lõbusat leske vaatama, seega see aasta saab kindlasti muusikateatrirohkem aasta olema. "Don Giovanni"t tahaks ikka ka kõvasti Vanemuisesse jõuda vaatama... Mozart ju ikkagi...ja Nüganeni lavastuse kohta on ainult kiidusõnu kosta.

VÕITIS: Märt Jakobson – Ferrando osatäitmine Giuseppe Verdi ooperis "Trubaduur" (Rahvusooper Estonia) ja Komtuuri osatäitmine Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis "Don Giovanni" (Teater Vanemuine) JA

Risto Joost – muusikajuht ja dirigent kontsertlavastuses "Idomeneo" (Rahvusooper Estonia) ning ooperilavastustes "Linda di Chamounix" ja "Don Giovanni" (mõlemad Teater Vanemuine)


Balletiauhind

Žürii: Viesturs Jansons (esimees), Kaja Kreitzberg, Eve Mutso-Oja, Elena Poznjak-Kõlar ja Dagmar Rang-Saal.

Alain Divoux – Deemonluik lavastuses "Luikede järv" ning Orpheus ja Eros lühiballetis "Metamorfoosid" (mõlemad Teater Vanemuine).

Sayaka Nagahiro – Ingelluik lavastuses "Luikede järv" ja Hirv lühiballetis "Metamorfoosid" (mõlemad Teater Vanemuine).

William Newton – Peremees lavastuses "Kratt" ja nimiosa lavastuses "Louis XIV – kuningas Päike" (mõlemad Eesti Rahvusballett).

Marcus Nilson – Sulane lavastuses "Kratt" ja Karenin lavastuses "Anna Karenina" (mõlemad Eesti Rahvusballett).

Ketlin Oja – Peretütar lavastuses "Kratt" (Eesti Rahvusballett).

---

Nii mitu lemmikut nomineeritud! Kuigi nähtud on ainult Kratt ja Anna Karenina... Samas mina nägin paljuski teiste tantsijatega. Minu Karenin oli Arhangelski. Kõik kiidavad taevani Päikesekuningat ja Ketlin on tõusnud tõeliselt väärt esitantsijaks. Kuid mu sümpaatia jaguneb sellegi poolest siin Alain'i ja Sayaka vahel. Kuidagi palju tihedamalt nomineeritakse Estonia tantsijaid ka... tahaks Vanemuise tantsijatele võrdväärset tähelepanu. Ent antud olukorras ma siiski ennustada ei saa, sest pole just neid töid näinud. Kõige tugevamalt on pöidlad peos Alain'ile,

VÕITIS: Marcus Nilson – Sulane lavastuses "Kratt" ja Karenin lavastuses "Anna Karenina" (mõlemad Eesti Rahvusballett)


Tantsuauhind

Žürii: Kai Valtna (esimees), Riina Oruaas, Marie Pullerits, Eline Selgis ja Oksana Tralla.

Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg – "Eden Detail": koreograafia, lavastus ja esitus (Kanuti Gildi SAAL).

Joanna Kalm – "Uitkeha": koreograafia ja esitus (Eesti Tantsuagentuur / TantsuRUUM).

Renate Keerd – lavastus "ÜLT" (Eesti Noorsooteater).

Keithy Kuuspu – "Läbi kukkumine": koreograafia (Sõltumatu Tantsu Lava).

Johhanna Anett Toomel – lavastus "Fish Out of Water" (Lemoot kompanii).

---

Jälle kategooria kus mul puudub sõnaõigus, sest nähtud on ainult ÜLT. Kuigi kui Eden Detail on isegi aasta lavastuse nominent, siis loogiline oleks ju, et see ka võidab? Samas ma hoian väga pöialt Keithy'le (kui lihtsalt kellelegi, kelle lavaline tegevus meeldib).

VÕITIS: Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg – "Eden Detail": koreograafia, lavastus ja esitus (Kanuti Gildi SAAL)


Etenduskunsti auhind

Žürii: Liisi Aibel (esimees), Luule Epner, Pille-Riin Purje, Bert Raudsep ja Ann Mirjam Vaikla.

Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg – "Eden Detail": uue põlvkonna loojate intensiivselt groteskne mäng folklooriga (Kanuti Gildi SAAL).

Mart Kangro – "Täna õhtul lorem ipsum": (kujutlus)mäng asendamise ja asendamatusega (Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

Karolin Poska – "Untitled": intiimsuse ja distantsi ühtesulatamine teatri mõtestamisel pandeemia tingimustes (Eesti Kunstiakadeemia).

Liisa Saaremäel – "Tiny Home Production presents: Suurem kui elu": kohavaimukas, riskialdis ja publikut usaldav rännaklavastus (Uue Loomingu Maja ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia).

Jan Teevet, Oliver Issak, Harri Ausmaa, Kirill Havanski, Maria Paiste, Johannes Richard Sepping, Kenn-Eerik Kannike ja Margaret Tilk – "Paide 3000": kogukondlike mänguväljade väsimatu otsing ja leidmine (Paide Teater).

---

Absoluutselt ei oska öelda, kes siin võitma peaks. Paide 3000 läks minust kuidagi nii mööda, et ei näinud-kuulnud vist ühtegi kõnet, peale Jani enda oma. Aga Paide Teater on nii sümpaatne, et misiganes ja kuidas iganes oleks neid võimalik premeerida, siis peaks seda ka tegema. Ent ülimalt sümpaatne on minu jaoks ka Liisa Saaremäel ja kõik mida ta teeb, ükskõik mis teatrivormis... ent see jäi kahjuks nägemata. Mart Kangro kõik tegemised on meeldinud, aga novat see lorem ipsum mitte... sealt ainult mõned detailid. Karolini pealkirjata asjast ei tea mitte kui midagi (häbi tunnistada) ja Eden Detail, nagu juba mainisin, jäi kahjuks nägemata, ehkki tegin endast kõik oleneva... nad tulid isegi mu maamaja naabrusesse Juurusse seda mängima... Saatus...

VÕITIS: Liisa Saaremäel – "Tiny Home Production presents: Suurem kui elu": kohavaimukas, riskialdis ja publikut usaldav rännaklavastus (Uue Loomingu Maja ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)


Teatritöötajate auhinnad

Žürii: Taivo Pahmann (esimees), Pille Jänes, Anu Konze, Roland Leesment, Pille-Riin Lillepalu ja Tauno Makke.

Lavastust ettevalmistava töötaja auhind

Indrek Apinis – Rakvere Teatri etendusteenistuse juht, kellest on kujunenud tänu mitmekülgsele teatripagasile kõigi ja kõigega arvestav, nutikas ja kindlameelne partner ka lavastuste ettevalmistamisel alates tehnilise poole juhtimisest kuni lavale haruldaste trikkide loomiseni.

Marika Raudam – Vanemuise teatri dekoratsiooniala juht, kes on korraldanud suure pühendumuse ja nõudlikkusega dekoratsiooniala tööd ning muutnud teatri maalisaali hinnatud koostööpaigaks nii oma- kui ka välismaistele kunstnikele ja lavastajatele.

Jaanika Simmer – Eesti Noorsooteatri rätsep-õmbleja, kelle professionaalsus ja täpne teatritunnetus, oskus arvestada kostüümide puhul nii kunstilisi kui ka praktilisi aspekte on tõusnud silmapaistvalt esile lavastustes "Teises toas" ja "Ninasarvik".

---

Indrek on silma jäänud ka kaugemalseisvale... ent samuti ju ka Vanemuise dekoratsioonid ja Noorsooteatri riided... Ei oska lõplikku eelistust öelda.

VÕITIS: Marika Raudam – Vanemuise teatri dekoratsiooniala juht, kes on korraldanud suure pühendumuse ja nõudlikkusega dekoratsiooniala tööd ning muutnud teatri maalisaali hinnatud koostööpaigaks nii oma- kui ka välismaistele kunstnikele ja lavastajatele


Etendust teenindava töötaja auhind

Reet Loderaud – Eesti Noorsooteatri etenduse juht ja rekvisiitor, kelle vastutusrohke ja ulatuslik töö lavastuses "Teises toas" on õnnestunud suurepäraselt tänu aastakümnete pikkusele kogemusele, pühendumusele ja abivalmidusele.

Siim Sareal – Tallinna Linnateatri etendusteenistuse juht, kellele on teatris tuttav kõik ideest teostuseni, kes on lahendanud laval ja lava taga mistahes olukordi, et teater oleks koht, kus kõik on võimalik.

Mait Visnapuu – Eesti Noorsooteatri video- ja heliosakonna juht, kes on seisnud vankumatult oma eriala edendamise eest ning seda ka tegutsedes teatri tehniliste töötajate ühenduses ja pedagoogina õppeasutustes.

---

Mul on siin lemmik - Siim Sareal. Sorry. Lihtsalt on. Kuigi ilmselt Reet ja Mait ka võitu väärt. Need lavataguste jõudude auhinnad on ju natuke ka üldse pikemaajalise töö eest ja seega kui just ise ninapidi sees ei ole, siis polegi aus siin võitjat pakkuda. Nagu ka eelmises kategoorias.

VÕITIS: Reet Loderaud – Eesti Noorsooteatri etenduse juht ja rekvisiitor, kelle vastutusrohke ja ulatuslik töö lavastuses "Teises toas" on õnnestunud suurepäraselt tänu aastakümnete pikkusele kogemusele, pühendumusele ja abivalmidusele


Haldus- ja administratiivtöötaja auhind

Tiina Lood – Vanemuise teatri finantsjuht, kes on turbulentsel ajal majandanud teatrit targalt, viinud raamatupidamise edukalt koostöösse Riigi Tugiteenuste Keskusega ja nõustanud selles abivalmilt ka teisi teatreid.

Helen Solovjev – Rakvere Teatri projektijuht, kes on korraldanud teatris kõike, mis jääb tavapärasest etendustegevusest kõrvale, alates hooajaüritustest kuni teatri sarjadeni, ning tema tegevust on kandnud entusiasm, head ideed ja lai silmaring.

Kätlin Sumberg – Ugala teatri turundus- ja avalike suhete juht, kes on lühikese ajaga algatanud teatri visuaalse identiteedi värskendamise, uuendanud teatri reklaame ning hiljutise müügijuhina edendanud ka müügiosakonna tööd.

---

Kuigi Helen on tõeline multitalent ja ise suhtlen iganädalaselt Riigi Tugiteenuste Keskusega ning tean kuidas seal näpuga järge ajatakse ning kui raske see nendega mistahes töö on, siis sorry, sest Kätlin... ka minusuguse teatri tagatubade-kauge inimesena olen lihtsalt hämmingus tema tubliduse üle! No Kätlin on ka see, kes meediaga suhtleb, seega tunnistan - ma olen "kallutatud" arvamusega. Aga eks need otsustajad ju ise teavad, keda auhinnata. Isegi kui Kätlin peaks seekord ilma jääma, siis ta hakkab kindlasti nomineeruma nii kaua kui ka auhinna saab... No tegelikult ju Heleniga vähemalt sama lugu... võibolla siis seekord võidabki Tiina? Igatahes üks kategooria, millele lisaks eesliinitöötajatele samaväärselt kaasa elada :)

VÕITIS: Helen Solovjev – Rakvere Teatri projektijuht, kes on korraldanud teatris kõike, mis jääb tavapärasest etendustegevusest kõrvale, alates hooajaüritustest kuni teatri sarjadeni, ning tema tegevust on kandnud entusiasm, head ideed ja lai silmaring


Reet Neimari nimeline kriitikaauhind

Žürii: Anneli Saro (esimees), Laura Kalle, Ott Karulin, Kalju Orro, Priit Põldma, Anu Tonts ja Margot Visnap.

Jaak Allik – artiklid "Kaabakas ei pea olema" (Eesti Päevaleht 23. II 2021) ja "Orwelli-vaatemäng Vanemuises" (Sirp 23. VII 2021).

Meelis Oidsalu, Madis Kolk, Valle-Sten Maiste, Hedi-Liis Toome ja Lea Tormis – arutelusaade "Teatrivaht".

Kai Valtna – artiklid "Naba kaitseks ehk Sotsiaalsusest tantsukunstis" (Tantsukuukiri 2021, nr 108) ja "Uitama läinud kehade võlu" (Sirp 9. VII 2021).

Keiu Virro – artiklid "Lasteaedades mängivate teatrite kohal laiub hämarus" (Sirp 23. IV 2021), "Algul tuuakse lilled, siis malakas" (Postimees 4. VI 2021) ja "Sumedas öös on stiili, aga kuhu jäävad inimesed?" (Sirp 3. XII 2021).

---

Minu jaoks on Teatrivaht väga hüpliku tasemega. Ma iga kord seda saadet enam ei kuulagi. Ja hei - oleme ausad "lobiseda" on ikka kordades lihtsam kui kirjutada, selles mõttes vabandange, aga see ei ole võitu väärt, siinses kontekstis vähemalt! Ma Kai tekste pole lugenud, seega on minu ühe käe pöial Jaagule ja teise käe pöial Keiule peos. Ent just möödunud aastal ja just kõiki artikleid, mida ma lugeda jõudsin, siis kõige suuremalt hindan Jaak Alliku "1984" kriitikat. See oli nii... sügav? laiahaardeline, samas täpselt naelapea pihta? No igatahes kadestamisväärselt hästi kirja pandud ja SUUR töö. Kes iganes seekord võidab, siis tegelikult just see Jaagu tekst oli minu jaoks eelmise aasta teatrikriitika-tekst.

VÕITIS: Keiu Virro – artiklid "Lasteaedades mängivate teatrite kohal laiub hämarus" (Sirp 23. IV 2021), "Algul tuuakse lilled, siis malakas" (Postimees 4. VI 2021) ja "Sumedas öös on stiili, aga kuhu jäävad inimesed?" (Sirp 3. XII 2021)


Salme Reegi nimeline lasteteatri auhind

Žürii: Kirsten Simmo (esimees), Iir Hermeliin, Tambet Kaugema, Karl Sakrits ja Jaanus Vaiksoo.

Andres Dvinjaninov – noori lavajõude usaldav ja põlvkondi ühendav muusikaline koguperelavastus "Kasuema" (Emajõe Suveteater).

Haide Männamäe ja Toomas Tross – aktiivne ja humoorikas lähenemine keerulisel ajal lavastustega "Kalevipoja vägiteod ehk Missa sööd, et sa nii tugev oled" ning "Piip ja Tuut teevees väikse suhkruga" (mõlemad Piip ja Tuut Teater).

Mirko Rajas – dünaamiline ja haarav lavastustervik noortelavastuses "Miks me varastasime auto" (Eesti Noorsooteater).

Maria Usk – tark ja hooliv autoriteater kõige väiksemale vaatajale mõeldud lavastuses "Mina!" (Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodu).

Kaili Viidas – mänguline ja atmosfääritundlik lavastaja- ja kunstnikutöö väikelastelavastuses "Üks rohutirts läks kõndima" (Endla Teater).

---

Üks mu lemmik-kategooriatest! Kuigi mul on Kaili ja Maria just need tööd nägemata. Ja ülejäänud 3 nominendi vahel ma ei tahaks võitjat valida! Ent kõige suurema elamuse nomineeritutest andis Mirko lavastus... samas Andrese oma ei jäänud kaugele ning kui liita kokku Piibi ja Tuudu nominatsioonid, ehk 2 lavastust, siis kokku on need ju ka võrdsed eelmise kahega?! Ma ei tea... kui just peab, siis no igal muul aastal ju alati Piip ja Tuut ja kõik mis nad teevad (ja need 2 lavastust kohe kindlasti), aga võtan selle, mille kohta ka sõbrad-tuttavad (minule lisaks) kõige rohkem möödunud aastal vaimustusid ja ühtlasi annab natuke õigustust juurde nimevahetusele ja juubelihooaeg ju ka...

Mirko Rajas "Miks me varastasime auto"

VÕITIS: Mirko Rajas – dünaamiline ja haarav lavastustervik noortelavastuses "Miks me varastasime auto" (Eesti Noorsooteater)


Sõnalavastuste muusikalise kujunduse ja originaalmuusika auhind

Auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing.

Žürii: Olav Ehala (esimees), Tauno Aints, Tõnu Kõrvits ja Ardo Ran Varres.

Anna Hints, Ann Reimann ja Marja-Liisa Plats – originaalmuusika lavastusele "Serafima + Bogdan" (Tartu Uus Teater).

Madis Muul – originaalmuusika lavastusele "Oidipus. Antigone" (VAT Teater).

Markus Robam – originaalmuusika lavastusele "Miks me varastasime auto" (Eesti Noorsooteater).

Aleksandr Žedeljov – originaalmuusika lavastustele "Alice", "Tarkpea" ning "Meister ja Margarita" (kõik Vene Teater).

Veiko Tubin, Riina Roose, Rasmus Puur ja Theodor Teppo – muusikaline kujundus ja teostus lavastusele "Muusikale" (Tallinna Linnateater).

---

Väga head variandid kõik, aga EETER tegi kogu helinduse ja originaalmuusika ning kõigega, mis kõrvadesse voolas - imelises "Serafima+Bogdan"i heliribas. See oli nende naiste aasta, olgugi, et siin on tõesti kõik väärt nominendid ja ka mina märkisin need kõik oma teatriaasta lõikes ära... aga jah võitja peaks olema

Anna Hints, Ann Reimann, Marja-Liisa Plats "Serafima+Bogdan"

VÕITIS: Madis Muul – originaalmuusika lavastusele "Oidipus. Antigone" (VAT Teater) JA

Aleksandr Žedeljov – originaalmuusika lavastustele "Alice", "Tarkpea" ning "Meister ja Margarita" (kõik Vene Teater)

------

(üleval on kasutatud Gabriela Urmi fotot 2021.aasta suurimast teatrielamusest, Kertu Moppeli lavastatud "Mefisto". Foto on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt.)

Teisipäev, 22. märts 2022

Õhtused majad - Rahvusooper Estonia


Sajandivahetus 1899/1900, baltisaksa mõisad, mõisnikud, parunid, parunessid ning muidugi ka mõisaprouad. Ajal ja ajastul, mil puudusid moodsad tehnilised vidinad, televiisorid, internet ja sotsiaalmeedia ning inimeste suurim meelelahutus oligi teiste inimestega koosviibimised, suhted ja suhtlemised, uhked riided ja suured söömingud. Seal leiab aset ka siinse lavastuse armukolmnurk, kus omaaegne "playboy" ripsutab tiibu nii ühe kui teise naisega, kuid millel lõpuks on mõistagi seetõttu ka dramaatilised tagajärjed.

Oh seda suursugusust ja ilu! Ajastulikkust ning suuri tundeid!

Ent kui etendus algas ja mõtlesin, et kui kahju, et orkestriauk on kaetud ja siin lavastuses kasutatakse salvestatud muusikat... Mõtlesin, et koreograafia on tagasihoidlik, trupp pole teadmis suur ja kõige suuremad trupitantsud on 6 tantsijatepaariga... Põhirõhk kunstilises kujunduses on videol, valgus on valdavalt hämarapoolne... Enne kui aru sain, et Tiit Härm, kes on lavaloo ammutanud Lätis sündinud ja 1855 - 1918 elanud balti-saksa kirjaniku Eduard von Keyserlingi samanimelisest jutustusest ning lavastanud ning koreograafeerinud selle niiöelda "tõusvas joones", ehk pidevalt intensiivistades kuni haripunktini välja (seejärel on veel üks ilus soolo), siis lõppude lõpuks ei märganudki millal ei pannud enam tähele, et muusika tuleb kõlaritest (Estonia helisüsteem on ka nii tasemel, et selline unustamine siiski on võimalik kui laval toimuv on sedavõrd köitev!), millal koreograafia muutus lisaks tundelisusele ka tehniliseks (kaval võte lavastajal, nõnda oled loo sees ja ei saa arugi, et jutustatakse ju sõnadeta, ehk tantsides, sest tantsuga saabki edastada rohkem kui asju välja öeldes) ja lisaks Taavi Varmi videotaustale lisandusid Maarja Meeru loodud rasked ja uhkelt suured puitornamentika detailid, mis omakorda rõhutasid mõisamiljööd - kogu visuaal muutus "elusaks". Ka Margus Vaiguri mõneti isegi koreografeeritud valguskujundus, mängis oma vahetustega nii märkamatult emotsioonidele kaasa - soojade kollaste, siis jällegi hallikassiniste spottide kooriga ja eriti-eriti meeldis varjude mäng, mil näiteks videos oli suured puud, aga justkui nende vahelt paistev valgus lavapinnale jõudis koos ikkagi realistlike vastavate varjudega. Ühes lõigus, lavastusega kooskõlas, mõjus valgus lisatasandina läbi valguspeegelduse soolotantsu ajal kontrastina - "tagurpidi tantsivate inimestena" tagaseinas, mis omakorda mõjus just selles hetkes, just selles stseenis vajaduslikult ärevust tekitavalt. Just selline on detailideni läbimõeldud valguskujundus, mis tõesti mängib tervikule lavastust ülesehitavalt kaasa! 

Tiit Härm on selgelt väga kõrge esteetikanõudega tantsijate loodavale esitusele. Lavastustervik ongi tantsuline, niisama kõndimist on vaid päris alguses ja absoluutse vajadusega minimaalselt vahepeal. Iseäranis võlus näiteks üks tantsuline, kõrgel varvaste kõnd, mida Ketlin Oja tegi ühelt poolt lava teisele edasi-tagasi, samal ajal kui endal on kübar viltu-sätitult peas, astudes ka ise vahepeal varbalt maha nii mõnusalt meelega viltu (nö. demi- teise positsiooni), mängides seejuures juurde kehahoiaku ja kavala ilme aktsentidega. Meelde jäi esimese vaatuse kuuvalgusstseenis, kui Ali Urata Ketlini kõrgele peakohale (ja korduvalt) tõstab, siis ta teeb seda täiesti sirgetele sirutatud kätele! Nii ilus, tundena õrn, aga teostusena jõuline. Ja koreograafilises mõttes keerulisema tehnika naudingut pakub teise vaatuse alguse 6 mehe tantsus, mil kahekordsed õhuspöörded lõpetati paigalseisva, liikumatu pliéga, ent ometi ei lõiganud-peatanud need tantsu, vaid sealt edasi mindi uuele kordusele nii sujuvalt edasi ning siis sai juba oodata veel seda pabahhi! Ja nii mitu korda järjest (õnneks!) Kusjuures korra on see lisatud natuke hiljem ka peategelase tantsu, mis ehitab mõttesilla tolleaegsete noorte meeste vahel. Kuid oma koreograafi-terviklikkuse ning tantsuliste suuremate-väiksemate karakterlike ideede juures on lavastaja-Härm helde ka just kõige huvitavamate balletilavastustele omaste lavastuslike detailidega. Olgu selleks siis ühes stseenis napilt enne lavalt lahkumist Ketlini kelmikus... Mahleri muusika valsirütmilises osas väike konkreetne valsisamm ülejäänud tantsu sees, nagu täiesti muuseas puistatud sisse... Ali kui suudleb Anna Roberta väljasirutatud jalgapidi paar-kolm korda mööda reit... või "härjavõitluse mängud" magamistoas! Puhas nauding neid noppida sealt oma elamuspagasisse.

Kõik 3 põhitantsijat (mu peegeldus põhineb teise koosluse esietendusel) on lavastaja targa ülesehituse ideaalses teenistuses. Kõik nad "kasvatavad" ja pingestavad oma tantsu läbi lavastuse - kuni oma tegelase finaalini välja. Kuigi lootsin peaosas näha üht oma praeguse aja isiklikku lemmiktantsijat (Jevgeni Grib), aga olude sunnil (esimese esietenduse ajal, mil oli tema peaosas, olid juba varasemalt kindlad plaanid tehtud ühe teise teatri esietenduse vaatamiseks), mängis saatus tegelikult ise huvitava kaardi kätte, nimelt olen Ali Urata't näinud vaid paar korda varem kesksemates rollides ning tema sobivus just siinsesse rolli on kaugele näha! Jõuline, tumedate juustega, pisut müstiline. Vaheajal paratamatult kuulsin kuidas kohvikus etendusest elevil prouad arutasid, et "tema küll eestlane ei ole", aga olid ühtviisi vaimustuses tema sobivusest naisi hullutava - kütkestava, noore ja jõulise paruni rolli. Ja ega ka see tegelane ju otseselt "eestlane" ei olnudki. Balti-sakslane. Kui lavastuses tema tantsud algasid natuke raskema jalaga, hüpped mitte nii kõrged, pöörded mitte nii efektsed, siis mida etendus edasi, seda lendavamaks muutusid ka need hüpped, seda rohkem tuli neid (spagaadis) õhusseismisi ja paar korda isegi jahmatava kõrguse ning hooga! Ja kuigi, nagu ütlesin, oli tegemist oli teise koosseisu esietendusega, siis Ali mängis/tantsis kõrvalosa ka esimeses koosseisus (Daschhausenit), siis oli see tema jaoks ikkagi lavastuse "teine etendus" ning kohal oli ka "teise etenduse needus" ning kõige dramaatilisem sündmus, ehk praktiliselt tegelase finaal, läks natuke nihkesse heliga. Ent ka vaatajana ning üldse mitte teades selle lavastuse koreograafiat, ega muusikalist kujundust, oli aimata mingit segadust muusika katkemisega (seega võis see olla tingitud hoopis helitehnilisest viperusest), kuid see ei vähenda kohe absoluutselt tervikust arusaamist, ega ka elamuslikku dramaatilisust. Eriti kuna peale seda on veel ka niiöelda epiloog juba selgitav-vastavas toonis.

Küll tekitas see "epiloog" huvitavaid küsimusi seoses sisuga, ehk selle tantsis Ketlin Oja tegelane, ilma teise naiseta... Mis teisest naisest sai? Kas ta hoidus siis juba täiesti eemale... kas tema jaoks oligi tegemist ainult ühe kõrvalhüppega... Või polnud teda seal enam tema enda mehe pärast? Huvitav kui lugu jätab lõpus mõtlemisainest ka koduteele!

Ja need parun Dietz'i 2 naist (arvata võib, et sellel armujanulisel parunil oli neid ehk veelgi rohkem, aga selle loo keskmes siiski 2 :)), printsessilik Ketlin Oja ja nukulik Anna Roberta, mõlemad sellised kaunitarid! Mõlemad tegelikult ka huvitavalt erinevad. Ketlini tegelane kohati kelmikas, koketeerivgi, siis jälle suurelt armunud, enda poolt puhta ja kõike ülendava armastuse sees. Eelmainitud kuuvalgusstseen tõi meelde ühe oma lemmikfilmi "Titanic" Leonardo DiCaprio ja Kate Winsleti tegelaste armumisstseeni la(e)val, siin siis noore paruni ja noore parunessi õhtuses majas, ilmatusuurest lossiaknast paistva lumesajuse täiskuu käes ilusa armastustantsuga, kus Ketlini paruness Fastrade (kellega on just hiljuti kohtutud ühel koosviibimisel, milles süttinud sädemest, tõusebki siin lõigus tõeline leek), tõuseb parun Dietzi kätel oma suure armastuseõnnega pilvede kõrgusele! Imeilus! 

Sealjuures nii Ketlini kui ka Ali ja Anna Roberta puhas "näitlemine" on väga meeldivalt kõnekas, ehk miimika ja kehahoiakud, millega tõesti sõnadeta, aga ilmeksimatult arusaadavalt jutustatakse seda lugu lisaks tantsule. Kindlasti arusaadav ka tantsukaugematele inimestele. Anna Roberta Lydia mitte lihtsalt ei "lõbusta" end (oma parun Daschhausenist mehe äraolekul) nö. "naaberparuniga", vaid kehakeel annab mõista, et seal on ka sügavamad tunded mängus. Igatsus, ootus, vajadus selle armukese järele... Kui Ketlin Oja tantsitud roll oli puhtama, ausama, suure armastuse noodistikuga, siis Anna oma on  teistmoodi kirglike, võiks isegi öelda just selle "keelatud armastuse" nüanssidega. 

Väiksematest rollidest tõuseb üsna lõpudraamaks esile ka Marcus Nilson, petetud mehena, aga temale väga palju siin põhikolmiku kõrval siiski ruumi ei jäeta. Kuigi mehena tundsin talle kaasa, oli lavastuse rõhuasetus siiski üllatavalt hoopis teise kaldega, mida juba igaüks peab ise vaatama minema ning omad järeldused-elulised paralleelid tegema.

Muidu on alati meeldiv näha John Halliwell'i tantsimas, tal on oma, tugev lavaline aura (sarm), aga ka tema oli vist teise etenduse needusega puudutatud, sest kolme kokapoisi tantsus, mis on ka üks vast nõudlikumaid, jäi ta kahe teise sünkroonist vaevuaimatavalt mõnede liigutustega välja (seda vast ilmselt nägi ainult see, kes väga täpselt jälgis - pole ju ka veel nii sissetantsitud). Kuna ei tunne veel hästi kõiki Estonia tantsijaid nimepidi (ning kavalehe järgi ei saa ka taustategelasi kokku viia - nii palju tiitlitega erinevaid tüüpe), siis hoopis üks teine jäi seekord positiivselt silma. Kuid eriti ilus oli vaadata kõiki kuue mees-naine paaridega tantse. Nii teravalt üheskoos, lihvitult filigraanselt täppis teineteisega. Ja kui koreograafia pole parajasti kõige nõudlikum (nagu näiteks juba eelnevalt mainitud 6 mehe tants enne mustlasnaise liitumist), siis just täpsus ja viimseni väljapeetud koosmõju on see mis annab vaimustava efekti, nagu just tegid need kuus paari. Lisaks oli üks naiste tants, mille tõlgitsesin "udu" tõusmiseks (ei lugenud kavalehte, vaid kõik siin kirjutatu on puhas minu enda loonägemiselt väljaloetu), mille kostüümid (nagu kostüümid läbivalt Maarja Meerul selles lavastuses) olid karakteritloovad, aga minu jaoks jättis tantsuline kooskõla natuke soovida. See on tants, mis ei peagi erutama efektidega, vaid just oma malbuse, hõljuvuse ja iluga, aga siin nad vedasid (õige) pisut koreograafi alt. Kuid taaskord tahan rõhutada, et tegemist oli teise esietendusega, ehk midagi tavavaataja jaoks silmatorkavat kindlasti mitte!

Nadežda Antipenko mustlasnaise pisiroll on lõbusalt kergemat meeleolu sissetoov ja väike hea nüanss, kuigi oleks tahtnud tema tegelase enamatki sekkumist või looarenduse seotuses osa, paraku see jäigi vaid väikseks vinjetiks, mille eklektilisuse kallal võiks isegi norida, kui see poleks pakkunud teatavas mõttes kummalist silda lapsepõlves nähtud ballettidesse. Sest lavastaja oli selle lõigu lõpu lahendanud nii, nagu kunagi tihedamaltki balletistseene lõpetati (ent viimasel ajal kahjuks tihti enam mitte). Pean silmas seda, kuidas mustlanna liitub meestega ja taga lavanurgas valguse kadudes muutuvad nad kõik siluettideks hetkeks, kuni pimedus nad neelab - veel üks silmailu pakkuv režiivälgatus.

Mahleri muusika suurejoonelisust ning mängulisust ei maksa isegi eraldi välja tuua (kes meist siis ei tea selle ilu!), kuid sellesse lavastusse valituski valikus peitub üllatusi... Näiteks tema eesti keeles "Sepapoisid" lauluna tuttav lastekaanon, mille Mahler enda 1.sümfoonia jaoks ümber töötles (tegeliku autori üle vaieldakse tänapäevani ja sellepärast tihti lihtsalt kutsutakse seda "traditsionaaliks"), kuid Mahler andis sellele leinamarsiliku võtme, ent siin, ülejäänud muusikaga sidususes pole üldsegi tegemist niiöelda kurva muusikaga, vaid pigem ootusärevust tekitavaga, isegi kerglasema noodistikuga mitmete hilisemate teiste - dramaatilisemate - tantsude muusikast. Kuid ühtlasi nii mõnus äratundmine (peas siiski laulsin vaadates seda ingliskeelsete sõnadega kaasas "Are you sleeping, are you sleeping, brother John, brother John, morning bells are ringing, morning bells are ringing, ding-ding-dong, ding-ding-dong", ehkki oleks pidanud laulma "Bruder Jacob, bruder Jacob"...). Mahler kui austria päritolu ja baltisakslastega germaani-rahvusgruppi kuuluv oli muusikaga ju otse loomulikult mõjutajaks kõigele ja siin selles loos tõesti igati ideaalseks põhjaks.

Võib vaid imetleda, et küll meil on alles head tantsijad Estonias. Ja Tiit Härm, rõhudes just eelkõige ilule pakkuski nende tantsijate läbi nii kirglikku lugu, aga ka imetlusväärselt ilusat tantsu. Ballett oma olemuslikult on just ideaalne selliste lugude jutustamiseks, kus kirg vaheldub puhta armastusega, ühe või kahe inimese tundelisused suurte atmosfääri emotsioonidega (näiteks nii ilus vananaisesuvi, koos värvika Taavi Varmi videost tuleneva taustaga ühes pildis!). Minu jaoks oli see nauding, tajudes parallellina aja kulgemisele ka aastaaegade muutuseid sügisest talve, läbi sajandivahetuse, mis ka väga efektselt videos lavastuses toimuvaga integreeritakse! Tekitas isu rohkem ja tihedamalt ballette külastada!

Hinnang: 4
See on tantsu ausse tõstev, ilu ausse tõstev, inimtundeid esiletõstev balletilavastus. Kergesti tõlgendatav, aga väga huvitavate otstega lavalugu. Tants, mis ei efektitse ilmaasjata palju ning ei esita kõrgeid nõudmisi (peale peaosaliste ning mõnede tantsude nüanssides) tehniliselt niivõrd palju kuivõrd esitab kõrged nõudmised tantsijate täpsusele, terviku ilu saavutamiseks. Mu tunded on hetkel veel liiga erksad ja detailidesse laskuvad, aga kui üldistada, siis ajaloolise kostüümidraamana on lavaltoimuv paljutähenduslik ja isegi mitmekihiline ning kõik see on "kohalejõudvalt" tantsitud-esitatud. Aga inimsuhted, mis on seotud inimlike nõrkuste, ehk antud juhul petmisega ja sellest tingitud järeljuhtumitega ju alati ongi keerulised! Seda ei juhtu just tihedalt, kui Eestis saame näha ballettide maailmaesietendusi või värskeid uue koreograafiaga suurmeistrite töid. See on just üks selline võimalus. Soovitan.


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Rünno Lahesoo fotod pärinevad teatri FB seinalt):

Õhtused majad
Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest.
Kestus 1h 45min, üks vaheaeg

Tiit Härmi ballett Gustav Mahleri muusikale
Eduard von Keyserlingi samanimelise jutustuse ainetel
Maailmaesietendus Rahvusooperis Estonia 18. märtsil 2022

Muusika salvestuselt. Rahvusooper Estonia kasutab alates 2021/2022 hooajast loomuliku ja dünaamilise kõla saavutamiseks teatrisaalis 22 spetsiaalset kõlarit.

Tiit Härmi loojakreedo on alati olnud inspireeritud usust ilu lohutavasse jõusse ja ballett on tema jaoks selle ilu üks selgemaid avaldumisvorme. Soov küündida reaalsest ja argisest, ajuti labasestki maailmast kõrgemale, püüelda suurte tunnete ning ülima ilu poole on iseloomustanud Härmi nii tantsija kui lavastajana.

„Õhtused majad“ räägib balti-saksa põlistes mõisates valitsevast eleegilisest ilust eelmise sajandi vahetusel. Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest. See on lugu kahest kirgliku elusädemega noorest, kes teineteise poole püüeldes loodavad koos ületada baltisaksa aadli meele- ja elulaadi sumbunud inertsi ning elada julgelt ja vabalt.

Padureni mõisa noor paruness Fastrade saabub koju pärast pikemat äraolekut. Kodus on kõik endine, kinnistunud kombeid ja elurütmi järgiv. Naabermõisa noor parun Dietz lahutab meelt prassimisega, jahilkäikude, kaardimängu ja salasuhtega parun Dachhauseni naise Lydiaga, leidmata millestki kestvamat rahuldust. Ta korraldab lõbustusi ümberkaudsete mõisate noortele, vastukaaluks nende igavale vegeteerimisele. Ühele sellistest koosviibimistest ilmub ootamatult Fastrade. Mõlemas tärkab lootus, et teineteisega koos võib midagi nende elus määravalt muutuda. Dietz teeb spontaanse otsuse siduda oma elu Fastradega. Nende suhtes kohtuvad ennastohverdav armastus ja taltsutamatu eluenergia...

Mahleri ja Keyserlingi loomingut ühendavad ühine elu- ja tegevusaeg ja kummagi sügav pühendumine oma maailmataju perfektsele väljendamisele kunstis. Mahleri muusika dramaatiline kirglikkus maalib balletilavale sügavad tunded, kire ja armastuse.

KOREOGRAAF JA LAVASTAJA
Tiit Härm

VALGUSKUNSTNIK
Margus Vaigur (Endla)

VIDEOKUNSTNIK
Taavi Varm

KUJUNDUS JA KOSTÜÜMID
Maarja Meeru (Vanemuine)


Neljapäev, 10. märts 2022

Rosmersholm - Rakvere Teater


Rosmeri suguvõsa neetud mõis Rosmersholm kannab endas selle praeguse peremehe naise enesetappu ning sellega seotud saladusi, mis ei lase siin majas puhtal armastusel enam õitseda, vaid määrib ja rikub majaelanike südamerahu, tegutsemisselgust ja õnnelikuna edasielamist, lükates neidki kiirustades surma suunas.

Ibseni õigustatult üheks keerulisemaks ja süngeimaks peetavat näidendit täiesti arusaamatutel põhjustel Eestis just tihti ei lavastata. Mitte nii nagu näiteks Kummitused (16x), Peer Gynt (13x), Nora/Nukumaja (12x) või Metspart (6x). Rosmersholm jõuab meieni alles 4ndat korda ning ka eelmine, ehk praeguseks peaaegu 30 aasta tagune lavastusversioon tuli just nimelt Rakveres välja.

Seekord briti näitekirjaniku, Duncan Macmillani adaptsioonina, mis hoiab küll Ibseni põhiliine, aga lisab palju rohkem emotsioonidest ajendatud lavategutsemist tegelastele, mis omakorda muudab muidu põhjamaiselt kargematena tuntud Ibseni näidendid ning just eelkõige siin selle Rosmersholmi rohkem ajahambagi kammitsates algupärandist tunduvalt elavamaks ja seeläbi ehk mõjuvamakski.

Kirjutatud juba aastal 1886 (esmaesietendus 1887), on suisa hämmastavalt kõnekas ka tänapäeval. Ent eks just see ole ka "klassika" üks peamisi tunnuseid! Kusjuures eriti tunneb neid teemasid kõrvetavalt tuliselt veel nimme tänasest päevast, kus idealism on aupaistel, ent inimesed on segaduses. Infota olek paneb tegema valesid otsuseid ja isegi nii kaugele, et on juba hilja tegelikkusele otsa vaadata ning samme tagasi võtta. Kuigi ühtlasi veelgi rohkem siduseid võib leida napilt Ukraina sõja eelsest ajast, mil meie "erakondadevaheline sõda" õilmitses täies hoos (eks lavastuse planeerimine ja proovidki jäävad ju peamiselt just sinna). Nimelt iga keskse tegelase peale Rakvere Teatri Rosmersholmi laval, on võimalik kleepida mõne Eesti suurema erakonna silt (ühendades üsna kerge vaevaga tegelase olemuse erakonna omaga) ning mõttes kaasa mängida nende kokku- ja lahkumängudes, mis lisab kurbmeelelahutuslikku tasandit muidu vägagi tõsistele ja sügavatele tegelikele teemahoovustele. Rosmer on selgelt nii parem- kui vasakpoolsete kõrvaltegelaste pihtide vahel, ent ei hakka siinkohal reetmagi enda täpsemaid "sildistusi", see võtaks vaadates pool "lõbu" ära. 

Üldises plaanis on lavastuse esimene vaatus sissejuhatava loomuga. Selles tutvustatakse tegelaste karaktereid, luuakse puslele raamistik, ehk seatakse malendid lauale, või veelgi täpsemalt "kahurid sihikule", et teises vaatuses tõeliseks tulistamiseks valmis olla. Sestap mõjub ka esimene vaatus natuke ehk isegi õlgu-kehitama-panevalt ja peast käis läbi mõte, et kas on seda ikka vajagi lõpuni vaadata... Kindlasti on! Peaaegu kõik "võtmed" ja suured "sõlmed" on peidus just selles teises pooles, kuni võimsa finaalini välja! 

Lisaks poliitikale leiame siit Ibseni tõstatatud teemadena ka religiooni, ehk usk ja selle kaotamine, ent seejuures ka selle uuesti leidmise soovi... Kuid nagu lootust ja armastustki - seda me ju oma sisemuses käskida tegelikult ei suuda. Usk, lootus, armastus - need kas on või ei ole. Teravalt valusalt lahatakse ARMASTUST ja selle tõestamist - sõnad ja teod - kui kaugele ikkagi selle nõudsmise või veelgi enam - "tõestamisega" minna? Mõnikord minnakse nii kaugele, et ka pime lõpuks näeb... olgugi, et täie mõistuse ja igati hea nägemisega inimene seda enne on nii pimestatud teistest mõjuteguritest, et tal polegi võimalik aru saada tegelikkusest. Armastus ju ise ka pimestab ning kui see on "päris" ollakse selle nimel valmis kõigeks. Ajastu mõttes on lavastaja Peeter Raudsepp jätnud kõik õigesse aega ja ajastusse ning seegi dikteerib teemasid - kombed ja järjepidevuse tähtsustamine on nende tegelaste argipäev. Ja kuna kohe alguses on majas toimunud enesetapp, siis mõjutab see nii lähikondseid kui ka laiemat sotsiaalvõrgustikku, mis omal ajal sai samuti kõikvõimalike kuulujuttude läbi toonaseid ˇfake news" ilminguid. Ent eelkõige ja vähemalt minu jaoks on see Ibseni näidend inimpsühholoogia keerdkäikude uurimus, sealhulgas teiste inimestega manipuleerimine, ent teisalt ka sellega kaasaminek. Sisulises mõttes tumedates toonides, võigaski, ent lavastaja on visuaalse tooni hoidnud silmale ilusa, kohati müstilise, mis tekitab sisu ja lavalise vahel huvitava kontrasti. Seejuures loos endas on lisaks inimeste tegutsemisajendite üle analüüsile palju ka kindla, lõpliku vastuseta küsimusi, mis jäetakse mõtlevale publikule puremiseks.

Lavastuslikult on põhijoones klassikaline psühholoogiline realism, mis jättis ometi tunde, kuivõrd hästi see sobiks Rakvere Teatri kõrge lava asemel hoopiski kusagile päris mõisa! Kuigi suurele teatriproduktsioonile kohased mõned pildivahetused on jällegi sellises vormingus vägagi teretulnud. Rohkem kui, ehk mõneti poolikugi lava-stsenograafiaga (kolmas sein oli üldse puudu ja seda asendas tugitool mingigi aktsendiga ja enda istekohalt mõjus see õige natuke imelik), särab lavastuse kunstnik Yana Khanikova seekord oma kostüümidega. Loomulikult kõik naispeategelase Rebecca West'i seljas kantav, aga samuti ka meeste riided, millele tihti võrdväärset tähelepanu ei pööratagi. Suurepäraste lõpu silmailulisanditena tõusid esile ka nii Rosmeri kui Rebecca ülekuued. Kuna sellel näidendil on oma teatav (ja ka vastikust manipuleerivani) seksuaalne alatoon, siis selle asemel, et voodit lavale tuua, nagu seda paljudes teistes lavastusversioonides tahetakse teha, mängitakse siin Rebecca (Natali Väli) ilusale, vägagi maitsekuse piires paljastavale sitsisatsilisele ööriietusele (*vahemärkusena - hiljuti ühe teise teatri seksuaalsetele stseenidele viitava draama lavastust vaadates mõtlesin ka, et eesti teatris hetkel millegipärast kardetakse seksikusega julgemalt, ent siiski mitte üle maitsekuse piiri minevalt mängida - jätkan jälgimist*).

Taaskord teeb huvitavate nüanssidega valguskujunduse üks meie praeguse aja absoluutseid tippe - Eesti Draamateatrist laenatud Priidu Adlas (käesoleva aasta siiani 10st parimast valguskunstniku tööst 4 on tema tehtud!). Siin vaatet isegi esmapilgul silmale tagasihoidlikum, pole valguskoreograafiat, ega silmatorkavat värvidega (kuigi ka seda natuke just siniste-kollate tonaalsustega siin on) Peetri režiile kaasamängimist ja kas mitte just toetavad kunstnikutööd olegi siis kõige parimad, kui nendele tähelepanu eraldi ei pööra (loe: ei pea pöörama), vaid on lihtsalt ideaalselt sisse integreeritud. Ja just siin täpselt nii ongi...aga... jah, "aga" kui sellele siiski meelega eraldi tähelepanu pöörata, siis (ja ma ei tea, kas see on ka esimestest ridadest paista) näiteks ülevalt suunatud valgus, tekitab sellele "Rosmersholm"ile selgelt "katuse" (pisut veel ettepoole kaldu katuse) - seda puhtalt valguse jõul, sest mingit eraldi lage seal ju pole! Alati on ka videokujundust lavastuses kasutades valguskujundajal oma roll kaasa mängimiseks. Ja siin on Kärt Petseri mõned videolisandid nii hoomamatud, ent ometi lavastust ülesehitavad ja just nimelt ilusad.

Kuid vast suurim ja kõige erilisem toetus (minu arvates) seekord mängu- ja tervikelamuse suurendamisele tuli muusikast! Kuulasin ja mõtlesin, et kas tõesti Malle Maltis on kõige selle ilu autor?! Igaks juhuks küsisin ka teatrilt üle ja sain vastuseks, et kavalehel on üks tänuviide ühele laenule, ent 90% muusikast on tõesti tema originaal helilooming! Ja see on siin lausa harukordselt ilus. Vahepeal on seal aimata põhjamaised (Ibsen ju ise norrakas ja kirjutas taani keeles selle näidendi), justkui rahvuslikke motiive lisatud viisidele, mis tõesti viivadki mõtted sellele, kus kohas see kõik toimub, seejuures veel unustamata ajastulikkust. Pisut hiljem on 1 lausa jumalik keelpillidega pala, mis vajaks eraldi tähelepanu ning tõstatus soov seda tervikuna - pikemalt kuulata! Ent see pole veel kõik - sellestki edasi saabub üks orkestratsioon, mis täiendab tervikut ning sobitub ühtviisi nii lavastusliinide kui ka tervikliku muusikalise kujundusega. On ju Malle heliloomingut varemgi teatrilavastustes saanud nautida, aga seekord olen veendunud, et see (koos paari Noorsooteatri uuslavastuse heliloominguga) on määranud käesoleva aasta lati kõrguse - ja see on tõesti väga kõrgel!

Kui asuda luubiga näitlejate mängu "kallale", siis päris alguses oli kas siis esietenduse ärevus või kogu praegusest ajastust tingitud mõtete häirimine, ent kõigil oli komistamist oma sõnades ning selliseid viperusi, mis tavaliselt publikuni ei jõua. Kuid see hajus kiiresti ja täiesti märkamatult - näitlejad läksid karakterite sisse üha sügavamale ja sügavamale ning lõppude lõpuks koorus siit vähemalt 1 (keskmise teatriaasta) täiesti tipptasemel roll, ehk sellel on potentsiaali saada üheks käesoleva teatriaasta parimaks mees-kõrvalosaks. Peeter Rästas särab oma endast välja minemistega, aga ka libeda-, teisalt hoopis kättemaksuhimulise ning tegelikult üsna negatiivse tüübi - rektor Krolli'ina... ja seda isegi kui tal on mingis mõttes õiguski nii käituda, nagu ta käitub. Oma selgelt parempoolse tüübi loob ta ühtviisi nii meelelahutuslikult mahlase, aga samas ka psühholoogilisrealistliku ning iga tema stseenisisenemist hakkab kohe esimese Rosmerite, ehk oma surnud õe majas "külaskäigu" järel ootama. Kardad Krolli, aga ootad Rästast - milline süntaks, eh?!

Kuid head rollid teevad ka peaosalisi mängivad Margus Grosnõi Rosmerina ja Natali Väli Rebecca Westina. Natali temperament ja sisemine põlemine annavad selle "femme" ette "fatale" ja kui vaadata kogu rollijoonist, siis see on pidevas kasvamises - alguses kõrvalinegi ja lõpus täiesti keskne ning ühtlasi kasvatab ja viib Natali oma tegelase läbi huvitavate naiselike muutuste. Esialgne "kergus" muutub pidevalt "raskemaks". Seejuures kõik selle tegelase naiselikud ja eelkõige just meeste jaoks arusaamatud käitumiskeerud mängib Natali ühel tasandil - sealhulgas näiteks kogu Rebecca suhtumine Rosmerisse. Ta ju armastab teda, ent ometi keeldub temaga kihlusest... see oli nagu pang külma vett näkku, aga siis pärast seda, koos naise tegeliku pale paljastumisega saad aru tema "naiselikest mängudest". Teisel tasandil on Natalil mängida Rebecca enda eluvalu. See üks ja kõige südantlõhestavam stseen selle naise elus oligi vast ainus, kus ma mõtlesin, et näitleja mängib ja kogu sügav kurbus paistab temast välja, aga ometi 1% jääb tunne, et see on "mäng" mitte "päris".  Kui timmida (fine tuningut teha), siis just seda... Sest kogu ühe naiste käitumiskirevus stoilusest-iseseisvusest, seksika võrgutajani välja ning seal vahel masendused, pettumused, rõõmud, alandlikkus ja mis kõik veel on tal selle ühe rolli sees olemas.

Margus Grosnõi karakter on üheplaanilisem. Peale vaatamist polnud päris kindel kas see on valitud joon või tuleb see näitleja olemuslikkusest, et Rosmer, mille Margus loob on jõuline, alfamees, kelle tekstis ometi on seesmiselt nii palju mömmlikku, otsesekindlusetust, segadust. Aga arvestades seda, kui palju näitlejad oma karakterit eelnevalt loovad ja vormivad, siis peab see olema teadlik valik. Ometi oleks tahtnud näha mingit mehelikku nõrkust ka kehahoiakutes (või nagu ta tegelane naiselt nõuab "tegudes", mitte ainult sõnades)... Aga õnneks see saabub... ja võibolla just sellepärast ongi lavastuse kõige mõjuvam stseen nimme Marguse õlgadel finaali eel. Pean silmas tema sisedilemmat seoses avastamisega, mida tema endine naine tegi oma armastuse tõestamiseks ja kuidas ta nõuab Natali-Rebeccalt armastuse tõestamist (sest jah - sõnad ju ei maksa - teod loevad), ise saades aru, et selline nõudmine on absurd. Ta ju tegelikult teab ka, et naine teda armastab. Kogu publik, ka kuni rõdu viimasesse ritta välja teab seda... ja ometi see mees on täiesti segaduses (ehkki pole ju kogu selles loos avalduvate nüansside peale ime ka).

Kõrvalosadest teeb paar sutsu siin Eduard Salmistu, endale omases lõbus-kohmakas võtmes, ent sellele rollile rohkem polegi vaja. Ümber minu istunud vanemad prouad nautisid seda kuidagi (häälekalt märku andes) eriti. Samuti toob kergemat nooti sisse Ülle Lichtfeldt'i proua Helseth, kelle dialoog Rebeccaga teise vaatuse alguses on mõnusalt humoorikaski kogu siinse tõsiduse vajalikuks vastukaaluks. Kuigi tegelane ise võibolla esietenduseks mitte päris lõpuni paigas polnudki või siis Üllel ongi plaanis seekord pisut grotesksemalt jämedat joont proovida oma tegelasega. Märten Matsu austajad siin väga palju tema mängu ei saa, ehkki tal on kaksikroll, millest üks - härra Mortensgard on oma vasakspoolsuse sissetoomisega rektor Krolli parampoolsele vastukaaluna olulisemgi kui otseselt selle rolli suurus. Kuigi ka selles väikses lõigus oli huvitav jälgida Märteni tegelase (praktiliselt nipsust) "sisemist" meelemuutust, aru saades, et ta ei saagi ilmselt seda, mida tahab, tulen tal poolelt lauselt tooni ja suunda vahetada. Teises rollis, koos Kristo Kruusmaniga teenritena, on nad siiski vaid raamistuses. Lisaks käib korra lavalt läbi ka Eili Neuhaus sõnatu naisteenijana.

Kui muidu on Peeter Raudsepp'a lavastus üldjoontes väga klassikaline ja loojutustamine-edastamine konkreetne, on tal siiski stseenid ühe maja sees olevadtes erinevates tegevuskohtades huvitavalt lavavõimalusi kasutades vahelduma pandud ning kogu lavaloo vahele põimitud läbi õrnade müstiliste momentidega omad tasandid, seda nii "vaimu" kui eriliselt naudingulise ja vast mitmeti tõlgendatava lõpuga (isegi nii kaugele, et mõnele heausksemale võis ju sealt jääda tõlgitsusvabadus, et nad lihtsalt lähevadki vaid ära)! Just selle lõppkulminatsiooni pärast üldse ei imesta ka seda, et esietenduse publikust suurem osa aplodeeris seistes. Mina küll mitte, aga palju puudu ei olnud ka. Mind hoidis tagasi see, et tegemist on lavastusega, kus esimeses vaatuses seatakse malenupud lauale, ehk sillutatakse tee kõigele, mis 2.vaatuses alles tegelikult lahti läheb. Kui 1. vaatus oli keskpärane (välja arvatud mõned detailid, mis tõusid koheselt kõrgemale), siis teine oli juba seal hea ja väga hea piirimail. 

Hinnang: 4
Päeval, mil käesolevast teatriaastast on kulunud pea 19%, on "Rosmersholm"is peidus aasta parim meeskõrvalosa, aasta üks kui mitte kõige parem originaal-teatrihelilooming ja aasta siiani parimad kostüümid. Kõnekas ja emotsionaalne klassika, mis ma olen veendunud on juba järgmisel etenduskorral veelgi lihvitum. Mitte vaadata väsinud peaga, sest mida rohkem on valmis ise kaasa mängima mõtetes, seda rohkem on siit võimalik saada... Harv juhus, aga võibolla just sellepärast läksid ka teatrikaaslasega arvamused seekord lahku.


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Priit Loog'i tehtud fotod):

ROSMERSHOLM
Poliitiline kiredraama
 
Rosmersholmis unistatakse võrdsete inimeste maailmast, mis oleks hea ka nõrgima vastu. Rosmersholmis ollakse valmis tegutsema, üheskoos – mees ja naine, mitte isand ja ori. Rosmer ja Rebekka. Sõbrad.
 
Kuid Rosmersholm on rikas pärusmõis ja tugisammas kogukonnale, kus ootavad ees pinevad valimised. Poliitiliste murrangute tuuled on jõudnud ka aadlik Rosmeri rikkasse pärusmõisa. Konservatiivid ja radikaalid on üle maa teineteise vastu relvi haaramas. Rosmersholmi vesiveski ratas pöörleb aga edasi ning Rosmeri raamaturiiuli kõrvale on ilmunud tumedate silmadega ahvatlev naine. Poliitiliste ja isiklike kirgede pingeväljas avatakse kaua suletud mälestuste väravad ja kibemagusa armastuse salalaekad. 
 
Käes on Rosmerite maja saatuslikud päevad enne uut koidikut.
 
Esietendus 4. märtsil 2022 Rakvere Teatri suures saalis.

LAVASTUSMEESKOND
Autor Henrik Ibsen
Adaptsioon Duncan Macmillan
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Yana Khanikova
Helilooja Malle Maltis
Videokunstnik Kärt Petser
Valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
Tõlkija Triin Tael
Osades Natali Väli, Margus Grosnõi, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu, Eili Neuhaus, Kristo Kruusman


 

Reede, 4. märts 2022

Aviaator - Tallinna Linnateater


Saali sisenedes ütles üks naine minu ees oma sõbrannale: “Ma pole veel kuulnud, et kellelegi see raamat ei meeldiks”. Mõttes noogutasin kaasa - mina ka mitte ja minule endale meeldis ka! 

Lool on huvitav lähtekoht, keegi kriminaal, kes on 1930ndatel (Stalini režiimi ajal) elusalt külmutatud, sulatatakse üles aastal 1999, lastakse tal kirjutada üles kõik oma mälestused ning tähelepanekud ja uuritakse tema käitumist - arst esitleb ka oma uurimise all olevat erilist inimest teistele sümpoosionil. Raamatus muide selgub see kõik alles ääriveeri kusagil 50ndal leheküljel, mis värk selle inimesega on, sest seal ärkab ta, ise hästi aru ei saa... Omamoodi nauding ka lugejal avastada... Tal oleks nagu mälukaotus, aga ometi mäletab pea sada aastat tagasi toimunud asju... kuigi needki mälupildid taastuvad tasapisi. Raamatus otsib tegelane üles oma nooruspõlve armastatu (ja kohtub tolle lapselapsega, kellesse armub - sest nüüd on ta hoopis tollega samaealine). Imestasin, et kuidas seda kõike üldse dramatiseerida annab? Aga on ju hiiglama nutikaid ajusid, kes teevad imesid.

Etenduse lõppedes, garderoobis kuulsin ainult selliseid lauseid - “Ega see kaua mängukavas püsi”, “Ma jäin poole peal magama”, “Linnateater peaks selle kiiremas korras maha võtma". Ei ainsatki head sõna...

Tahaksin mõne siiski öelda. Kogu konverentsi-idee (huvitav mini-trend viimasel ajal eesti teatrites, viidates ka näiteks Theatrumi "Iraani konverents"ile või RAAAM-i "Ema, kas meie kass on ka juut?" lavastustele), millega asi käivitus oli ehedalt ja interaktiivselt lahendatud, tõmbas täiega lavastuse sisse ja kaasa (kuigi praegusel ajal on teatriski raske keskenduda, mõistagi millepärast). Sai nautida ja taaskord tõdeda, et Egon Nuteril on megamõnus jutustajahääl, nii karakteririkas. Publiku poolel on üllatusi, mida täpsemalt paljastada ei tahakski - kes näinud, see teab! Maris Nõlvak läheb justkui iga rolliga muudkui paremaks - ta õhinas noor naisteadlane oli väheste vahenditega tabatud toredasti. Ja muidu ka trupis ainult head - Alo Kõrve, Indrek Ojari, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg, Ursula Ratasepp, Simo Andre Kadastu...

Kuid siis kui konverentsi algus, ehk "ametlik" osa saab läbi (nii umbes 30min etenduse algusest), algab No-teatrilik asjade (ülipikk) kokku korjamine (tempostatusega oli lavastuses läbivalt probleeme) ja osalejad, nagu Nuteri tegelane ütles “jagunevad sektsioonidesse”, ühtlasi lagunes ka lavastus laiali. Hakati läbisegi esitama enda jutu-lōike ja raamatu omi, ehk siinse konverentsi keskse uurimisobjekti ülestähendusi. Ja kui seda tehti veel kordamööda, siis no okei (ent põhimõtteliselt kestis see kuni etenduse lõpuni... ja olgu lisatud, et vaheajal minu ümbert tühjenes nii mõnigi tool), aga ühes pikemas lõigus tehti seda veel teineteise peale! Tõeline bardakk! Kustutas kiiresti kogu selle hea alguse. 

Jäi mulje justkui dramaturgil (Elina Petrova) said ühtlasi ideed otsa ning ta lasigi samas vaimus sealt kuni lõpuni välja, sealjuures lavastaja ei osanud ka nagu midagi palju muud sinna juurde teha. Meenutas haledamat varju Dmitri Krõmovi eelmise aasta kevadisel Russian Case'il nähtud lavastusest "Boris", kus siinse Vodolazkini "Aviaatori" asemel dekonstrueeriti Puškini "Boriss Godunov", ent siin kahjuks märksa kasinamate vahenditega. Kuigi jah, mingid viited represseerimisele ja mõned (ilusad) tšehhovlikud “pildid” aitasid natukenegi, a kahjuks mitte piisavalt. Isiklikult meeldib väga, kui lavastuse keskel mänguruum muutub ja selles mõttes Olga Pavlovitši (koostöös lavastaja Boriss Pavlovitšiga) tekitatud "üllatusmoment" esimese vaatuse lõpus ning teise alguse tagasein  (kuigi ka see oli kõvasti tagasihoidlikum Ojasoo/Semperi 2020 a."Kuritöö ja karistus"e Peterburi räämas korterist) andis juba kõvasti rohkem juurde, ent paraku väga kaugel publikust ja jääb nõnda rohkem nagu vinjetiks tervikule. 

Ülejäänud etendus kahjuks tammuski praktiliselt paigal. Mõtlesin veel, et kuidas raamatut mittelugenul on võimalik need lõigud seal tervikuks kokku kleepida? Üsna segaselt peaks mõjuma...kuigi võibolla hoopis vastupidi (ei oska ju kindlalt väita) ning hoopis neile just huvitavam? Ei tea. Panen ikkagi lõpuni mittetoimivuse selle arvele, et nii näitlejad kui ülejäänud trupp on ju inimesed ning samuti praegusest ajast häiritud ning kui asi pole veel sisse mängitud ka, siis võibki kergelt asi liimist lahti minna.

Tegelikult kõik Egon Nuteri sõnavõtud ja lõpu eel veel Ursula Ratasepp (tema mängibki seda, siin isikuna "kohalolematu" peategelase abikaasat, kes tegelikult on mehe omaaegse armastatu lapselaps, ent kui ma ei eksi, siis selles lavastuses see välja ei tulnudki...või siis lihtsalt mina ei pannud seda tähele, kuna palju teksti nagu pigem "loetakse" märkmetest ja ei mängita tegevusena välja, nagu tavaliselt teatris lugudega) ja tema üks südamest otse publikusse esitatud (pea veekalkvel silmadega) monoloog ning justkui veel kõigele krooniks päris lõpus Alo Kõrvega keskmes üks vägevvalusas stseenis tabati ilmselt seda, mida tegelikult taheti teha. 

Hinnang: 3-
No ei saa päriselt soovitada, kuigi soovitan Ukraina toetuseks mängitavat etenduskorda 9.märtsil! Kui juba vaadata, siis just seda...ning vast käivitab see ka trupi hoopis isemoodi. Praegu on iga väiksemgi abi Ukrainale vajalik ja nii südantsoojendav on kui ka Eesti teatrid seda teevad. 
Ära tuleb märkida ka Rene Liivamägi valguskunstnikutöö, sest neid režiist tulenevaid ja ühtlasi võimalusi andvaid nõkse on ta siin korralikult ära kasutanud, rääkimata toonidega kaasamängimisest. Ning lavastuse "bänd" (eelkõige Sandra Uusberg klaveril, aga kõik teised ka, nii pillidel kui oma häälega ühes lõigus helindades)... Heliloojaks Roman Stojar. Ja Sandra liikumine laval ka üldisemalt.
Aga raamat, millel see lavalugu põhineb, see on tõesti väga hea, seda soovitan juba kindlalt!


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

AVIAATOR

Autor:
Jevgeni Vodolazkin / Elina Petrova
Lavastaja:
Boriss Pavlovitš (Peterburi)
Dramaturg
Elina Petrova (Peterburi)
Kunstnik
Olga Pavlovitš (Peterburi)
Valguskunstnik
Rene Liivamägi
Helilooja
Roman Stoljar (Peterburi)

Esietendus
26. veebruar 2022

Mängukoht
Salme Kultuuri­keskuse suur lava

Kestus
3 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Romaani „Aviaator“ peategelane Innokenti Platonov on ainulaadne isik, kes sündis 1900. aastal ja külmutati 1930ndatel salajase eksperimendi tulemusena. 1999. aastal sulatati Platonov elusana. Platonovi eluloos peegeldus kogu 20. sajand, mille pärandis püüame siiani selgust saada. Lavastuse tegelasteks on rühm teadlasi, kes kakskümmend aastat hiljem, meie 2022. aastal, analüüsivad Platonovi märkmeid, tema mälestusi isiklikest ja ajaloolistest sündmustest, mille osaline ta oli. Nad püüavad selgusele jõuda, kuidas töötab meie mälu ja mida tähendab võtta enda kanda vastutus ajaloo eest.

Kirjandusteadlase taustaga Jevgeni Vodolazkin (s 1964) on silmapaistev kaasaegne vene autor, keda on võrreldud Umberto Eco ja Gabriel García Márqueziga. „Aviaatoris“ põimib ta oma rahulikul, voolaval moel kokku ajaloolised faktid, ulmelise reaalsuse, kriminaalse loo ning tegelaste isiklikud mälestuspildid, tunded ja aistingud. Romaan on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Vodolazkini teoseid on ilmunud rohkem kui 30 keeles. Eesti keelde on tõlgitud ka tema romaan „Lavr“, mis on võitnud Venemaal mitu mainekat kirjandusauhinda.

Uudse ja isikupärase käekirjaga lavastaja Boriss Pavlovitš (s 1980) tegutseb peamiselt oma sünnilinnas Peterburis, kuid on teinud tööd ka Kirovis, Novosibirskis, Omskis ja mujal Venemaal, samuti toonud välja lavastuse Tallinna Vene Teatris. 2019. ja 2020. aastal pälvis Pavlovitš Moskvas maineka Kuldse Maski lavastajaauhinna.



Neljapäev, 3. märts 2022

Väike VEEBRUAR 2022 kokkuvõte - parimad teatris ja filmis


Ronja hüüdis oma kevadehüüdu ja kassanäe - kevad ongi platsis!

Ühtlasi reedab see muidugi, et küünlakuu teatrielamustest kõige suurema leegiga põles tänavu just nimelt Eesti Noorsooteatri uhiuus Astrid Lindgreni tõlgendus, mis ei ole suurepärane ja põnev vaatamine mitte ainult lastele, vaid kõigile, kelles aegumatu klassika ja põnevate seikluste sõber sees peidus. Ja üldsegi oli see hämar ja pisut süngegi, aga muidugi muinasjutule kohaselt toreda lõpuga.

Minul õnnestus kuu jooksul (kõigest) 7 korda teatrisse jõuda (märtsis selle eest on juba praeguseks 11 etendust kavas). Kuigi kuu viimastel päevadel (mõistagi miks) vägagi häiritud meelega. Lisaks oli selline tunne, et ka näitlejad laval ju inimesed ning nendegi olek oleks nagu häiritud. Ühel etendusel näis kõik natuke nagu liimist lahti ja ei saa ju seda üldsegi pahaks panna. Minu kodused ei taha üldse praegusel ajal teatrisse, ega isegi filme vaadata, seesmine ärevus ja ärrituvus lihtsalt ei lase keskenduda nii, nagu millegi muu kui sõja jälgimine hetkel olekski 100%lise fookusega võimalik.

Minulgi neid ridu siin kirjutades on osa ajusid ikkagi hõivatud mõtlemisega Ukrainale, sest olukord näib kahjuks üpris lootusetu (ja ma ei ole üldsegi pessimist loomult - vastupidi). Eriti kui Euroopa endiselt ostab gaasi Venemaalt edasi ja muudkui toidab sellega ka sõda ja tapmisi. Ei ole kõikidel vene pankadel need välismaksed kinni keeratud, ega ole ka EL hangitud lennukid Ukrainale toimetatud... Tehakse rohkem sõnu kui tegusid ja sõda muudkui käib ning inimesi tapetakse. Olukord isegi nii narr, et rohkem kui seda, et millal Putin otsa ringi keerab (sest ta ju ei keera) oodatakse, "kaua" Ukraina vastu peab... Milline jõle paradoks...
Ja jälle ma niimoodi voolangi teemadega sinna, kus mõtted tegelikult on....

Ent meil praegu siin kodumaal on (veel) siiski rahu... oleme õnnelikud, et üldse saame teatris käia... saab mõtted paariks-kolmeks tunnikski kusagile mujale... isegi kui mitte päris, siis vähemalt ajutigi...

Seega laome ka need veebruari teatrimaastiku tipud siia aupaistele ritta, et seeläbi soovitusi vaatamiseks jagada.

Kuna kõigest 7 lavastust läheb arvesse, siis toon ära vaid veebruarikuu kõigekõigema tipu:

SUURIM TEATRIELAMUS



PARIM LAVASTAJATÖÖ



PARIM NAISPEAOSA



PARIM MEESPEAOSA



PARIM NAISKÕRVALOSA

Iraani konverents - LAURA PETERSON (Theatrum)


PARIM MEESKÕRVALOSA

Tund enne päikesetõusu - GERT RAUDSEP (Eesti Draamateater)


PARIM LASTETEATER



PARIM LASTETEATRI NÄITLEJA



PARIM ANSAMBLIMÄNG

Sahharov - VABA LAVA


PARIM PISI- või VÄHESE TEKSTIGA ROLL



SUURIM INDIE-TEATRIST SAADUD ELAMUS

Iraani konverents - THEATRUM


PARIM KOMÖÖDIA

Tund enne päikesetõusu - EESTI DRAAMATEATER


PARIM PÕNEVIK



PARIM KUNSTNIKUTÖÖ



PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK



PARIM GRIMM



PARIM VALGUSKUNSTNIK



PARIM VIDEO/VISUAAL/TEHNILINE KUNSTNIK



PARIM HELILOOJA (originaal)



PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA





PARIM KOREOGRAAFIA

Tund enne päikesetõusu - JÜRI NAEL (Eesti Draamateater)


PARIM TANTSIJA DRAAMAS



PARIMAD MUUSIKUD DRAAMALAVAL



PARIM LAULJA TEATRILAVAL



PARIM UUS EESTI DRAMATURGIA

Tund enne päikesetõusu - URMAS VADI (Eesti Draamateater)


PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA (esimest korda Eesti laval)

Sahharov - JULIA POSPELOVA (Sahharovi, Rost'i ja Bonner'i ainetel) (Vaba Lava)




MEELDEJÄÄVAIMAD LAVASTUSKOMPONENDID

**Röövlitütar Ronja - kogu lava täitev kiviloss (kunstnik Kristel Maamägi)
**Tund enne päikesetõusu - Meeste kujundliikumine Selveri ostukärudega (koreograaf Jüri Nael)
**Iraani konverents - Maria Peterson etenduse lõpu eel esitab iraanlannana luuletuse
**Kuhu Sa jäid? - Tarvo Vridolin nii hingestatult mängib, kuidas kirjutas oma armastatule, miks ja kuidas ta tolle kirjadest armastust välja luges (kuigi naine seda nii ei mõelnud)
**Tund enne päikesetõusu - vetsupaberi-mäss
**Röövlitütar Ronja - põlevate silmadega hallvanakesed
**Iraani konverents & Aviaator - "konverents" kui teatrikontseptsioon


----

VEEBRUARIS NÄHTUD PARIMAD FILMID (kokku kuu jooksul nähtud 17st):

1. Munich - the edge of war (ajaloofilm, mis praeguses hetkes eriti kõnekas)
2. Ruben Brandt, Collector (täispikk animafilm, mis kubiseb viidetest suurtele kunstnikele, ühtlasi ka hoogne krimka-seiklus)
3. Old (M.Knight Shyamalani uusim üllatava sisuga õudusfilm, mis palju kriitikutelt saanud sakutada ning eks seal oli ka kahtlaseid vigu ning eks see suurte mööndustega ole mul ka üldse siin välja toodud - üsna niru filmikuu välja arvatud need 2 eelmist - aga mul oli "Old"i vaadates päriselt põnev... olin suutnud hoiduda sellest, et keegi sisu välja oleks lobisenud.)
4. Soo (aga sellest kirjutasin pikemalt instagrammis ning siin seda üldse välja ei tookski, kui poleks eesti film. Ootused olid suuremad, aga no film oli ju kahhh, ehk ei midagi hullu... pealkiri "Soo", ehk loodusest ja selles mõttes ilusate värvidega ning ajastufilmile vääriliselt väga hea kunstnikutööga, kaameramehena on režissöör end ka siin ühtlase tõestanud selle filmiga - ja lõppude lõpuks ikkagi eesti film...kuigi mõned näitlejatööd olid küll nomaeitea, aga õnneks olid mõned päris head ka...)