Neljapäev, 20. juuli 2017

Roosi nimi - Vanemuine


"Roosi nimi" sisenes mu ellu esimest korda 1987.aastal, seda lugu filmina videolt vaadates. Peaosades olid "veel mitte nii vana James Bond, ent just tollel ajal oma karjääri põhja kobav" Sean Connery ja "tollel ajal tõusev täht ja vaid 15 aastaselt rolli valitud" Christian Slater. Filmi ümber oli palju kisa ja kära, sest itaallased tahtsid sekkuda selle tegemisse. Lisaks ajasid tegijad õli tulle juurde, palgates kõrvalosadesse näitlejateks eriliselt koledaid näitlejaid ja ehitasid selle åmber omaette turundust. Neid koletisi aeti suisa üle maailma taga. Kui film valmis, sai sellest 1986.aasta Euroopa vaadatuim film. Sisust leiti kõikvõimalikke huvitavaid seoseid, mida tegijad sinna sisse ära peitsid, nagu näiteks raamatu nimi, mida kasutati, selleks oli Bologna Umberto ja Umberto Eco oli ju Bologna Ülikooli professor...

Järgmine kokkupuude oli peaaegu 20 aastat hiljem. Olin kõikides raamatuantikvariaatides ootenimekirjas, et kui Eco raamat, mis kunagi 90ndatel eesti keeles oli ilmunud, peaks mõnda antikvariaati ilmuma, siis saaksin selle sealtkaudu. Ei ilmunud ega ilmunud ja ei ilmunudki enne kui kunagi ilmus Eesti Päevalehe klassikute sarjas uue väljaandena. Eelmisel aastal meie seast lahkunud kirjaniku suurteose lugemiseni jõudsin lõpuks enam-vähem täpset 2 aastat tagasi ja lugemiselamuse kohta võib lugeda siit: http://danzumees.blogspot.com.ee/2015/08/roosi-nimi-umberto-eco.html

Ei saa öelda, et sellest raamatust erilises vaimustuses oleksin olnud. Kuigi krimka pool ja kogu keskaegne atmosfäär oli intrigeeriv. Ning muidugi kõik raamatute ja sealses loos justkui üheks tegelaseks oleva raamatukoguga seonduv. Mõelda vaid, et tollel ajal võis ühe lehekülje tegemiseks minna 6-12 kuud... See annab kogu asjale kõvasti perspektiivitunnetust. Kui olulised olid teosed ja kui väärtuslik oli raamat. Ent krimkale tasakaaluks kogu loos oli 13-14.sajandite ususõda ja esiketser Fra Dolcinoga seonduv ja need teemad tõmbasid lugemiselamust ja hoogu minu jaoks alla, sest teoloogilised teemad mind eriti ei huvita. Ehk sellist tüüpilist krimkadega seonduvat "ei saa maha panna enne kui viimane lehekülg on loetud" tunnet raamatuga ei tekkinud. Küll, aga tekkis tunne, et kogu lugu on üpris teatraalne ja sobivalt kogu lugu toimub peamiselt ühes kloostris ning seega sobiks ehk teatrisse teatavate mugandustega ideaalselt...

...eksisin...

Raamat oli väga pikk ja lugu ise nii mitmete niitidega kõikvõimalikesse teemadesse laiali, et isegi 3 ja poole tunniga polnud kaugeltki võimalik tegijatel seda edasi anda teatrilaval. Igatahes mitte sellise dramatiseeringuga.

Kuid kõigepealt tahaks öelda ka mõned kiidusõnad. Nimelt kogu kunstiline ja toetavate komponentide pool. Alates etenduse toimumiskohaks valitud Tartu tookiriku varemed - ideaalsema leidmine oleks päris raske. Tumepruun puust treppidega ülakorrusele (raamatukokku) dekoratiivne lava tagasein oli võimas ja vajalikku tooniandev. Elava tule kasutamine - kuigi raamatukogu tulekahju stseen on päras pähkel lahendada lavastajale, siis loodud lahendus oli okei (kuigi otseselt raamatut mittelugenu sellest ilmselt aru ei saa, et kõik need hinnalised teosed seal raamatukogus põlevad, mitte ainult üks - sest see raamatukogupõleng ja üldse raamatute tähtsus tollel ajal oli üks Eco raamatu lugemise adumisi, mis ühest küljest oli üks teose olulisemaid, ent mis jäi tükist siiski üsna vajakka... kuigi natuke riivamisi seda puudutataksegi).

Muusika, (munkadest) meeskoori kasutamine ja kooriseaded - väga tabav ja õiget atmosfääritunnet tekitav. Samuti mungarüüd ning grimm jm tehnilisemat laadi lavastuslikud küljed - kõik jättis väga hea mulje. Kogupilt jäi nö. "ilus".

Tulles tagasi selle dramatiseeringu juurde, siis see oligi peamine või isegi ainus põhjus, miks elamus ikkagi saamata jäi. Krimka põnevus mattub laval kõige muu teksti- ja teemaderohkuse alla ära. Õigemini põnevust kui sellist ei tekigi. Igav on. Kui raamatus oli suurem osa neid krimkavälised teemasid lihtsalt natuke tüütum lugeda kuid siiski vajalik kogu ajastupildi ja õige tunnetuse tekkimiseks, siis lugedes oligi asjadele rohkem aega mõelda ja teemadel olid algused ja lõpud... Teatrilaval oli teemasid, mis tekkisid ei-tea-kuskohast.... näiteks kogu Dolcino teema areng, mis raamatus jooksis pidevalt muu tegevustiku kõrval... tükis viidatakse sellele, aga mis, kes ja kus... see jääb õhku. Samuti näiteks Ubertino kardab, et inkvisiitor kuulutab frantsiskaanid ketseriteks ja vangistab ka tema ja Williami kui ta sinna kloostrisse tuleb... õigemini lavastuses jagab ta seda hirmu Williamiga just inkvisiitori saabumise eel. Aga kus kohast see hirm tuleb ja milleks, see jäi minu jaoks küll selgusetuks. Ja selliseid alguse ja lõputa otsi oli veel - lihtsalt mingid laused ja teemad visatakse õhku rippuma ja sinna nad jäävad - ei tea kus kohast tulevad ja edasi ka ei liigu... Ma usun, et see dramatiseering vajaks korrigeerimist, kärpimist ja mõnes kohas just edasiarendusi, et laval toimuv oleks vaatajale ka põnev ja huvitav ning eelkõige jälgitav ka raamatut lugemata.

Krimka puhul on minu jaoks oluline kas näha süüdlase vangerdusi, tema tegemistele kaasa elada ja silmuse koomaletõmbumise närvipinget tunda või hoopis vastupidi (ja sellised krimkad meeldivad mulle veelgi rohkem), ehk mõelda kaasa, kes on süüdlane - lugeda/märgata vihjeid ja koostada peas teooriaid - kes ikkagi on mõrvar? Vanemuise lavaloos ei ole ei ühte ega teist. Süüdlase tegemistest saab teada alles siis kui ta paljastatakse ja lavaloos endas ei ole üht ainsatki vihjet, et saaks kuidagigi ära arvata, kes ikkagi neid munkasid seal kloostris tapab.... Kuna ma raamatulugemisest mõrvarit mäletasin, siis jälgisin teda, aga lavastus ei paku selles mõttes isegi jälgimisnaudingut. Raamatut lugedes oli põnev avastada ka see mõrvamise moodus, aga raamatut lugenuna jäi see pinge lavastusest saamata.

Eks see, et teise vaatuse alguses oli märgata mitmeid tühje toole, näitas samuti ära publiku suhtumise. Usun, et minule, kes ma seda raamatut olin lugenud, oli ka laval toimuvat natuke kergem jälgida, sest lugu ise oli tuttav ja need puuduolevad osad dramatiseeringust sain mälu järgi juurde fantaseerida. Kujutan ette, et need kes raamatut lugenud pole, neil võib kogu asja jälgimine olla üpris raske ning nii mõnedki asjad jääda segaseks.

Kui rääkida näitlejatest, siis otseselt kellelegi midagi rolli mõttes etteheita pole. Mähar oli minu jaoks liiga noor Williami rolli, tema tähtsus ja au oleks põhjendatum kui ta oleks olnud vanem. Mähar ise tegi rolli ära, ent tema karjääris see ilmselt mingi ereda tipphetkena särama ei jää. Noore noviitsi Adso rollis Karl Laumets on näitlejana väga sümpaatne. Kurvad silmad ja nooreks õpipoisiks väga sobiv. Adso, kes nö. kogu loo rahvale jutustaja rolli samuti täidab, on seeläbi justkui publiku jaoks "oma mees seal keskaja kloostris"... Seda oleks võinud kuidagi lavastuslikult ja miks ka mitte sisuliste rõhkudega kavalalt manipuleerides ära kasutada emotsioonide tekitamiseks.Näiteks tema armulugu kogu loo ainsa naistegelasega oleks tahtnud isegi rohkem näha... seda valusamana oleks ju tundunud tüdruku kinnivõtmine ja noviitsi võimetus oma armastust päästa (siinkohal tuleb jällegi kiita lavastaja Tanel Jonast, et noorte seksistseen oli kavalalt lavastatud "tantsuna")... Küll aga Laumetsa vaadates või õigemini kuulates lähevad mõtted alati sellele, et miks lavakas teda logopeedi juurde ei saadetud... Minu teatrikaaslane ütles, et tal oli kohati isegi raske temast aru saada. Mina sain aru küll kõigest, aga paratamatult läheb osa tema jutu mõtetest kaduma, sest kuulajana keskendud valele asjale. S-i susistamisest on võimalik lahti saada. Olen oma lapsega selle kadalipu läbi käinud. Lisaks on mitmed näitlejad oma keele-korrigeerimistest rääkinud, see on ju nende esmane töövahend. Hiljuti kuulasin Üllar Saaremäe juttu sellest kuidas ta lavaka eelkatsetel kõrvale praagiti, aga mees võttis kätte ja sai oma tähed korda ning päris katsetel kõik imestasid, kui kiiresti see muutus oli toimunud ja Üllar saigi lavakasse sisse (tänapäeval vist diktsioonile vastuvõtukatsetel rõhku ei panda ja isegi hiljem seda nii oluliseks ei peeta? sest Laumetsa juhtum pole ju ainus)... Seevastu nautisin Priit Strandbergi rõhutatult teravat diktsiooni. Oma terava s-iga ja just piisavalt hoomatavate nõksudega muutis ta oma inkvisiitori mõnusalt ebameeldivaks. Justkui perversne kirikuisa, kes vabal ajal ka kirikukoori poisse ebasündsalt ära kasutab... ning naudib kui kellelegi saab kõva karistuse määrata... olles ise libe ja silutud juustega - väga hästi loodud ja lahendatud karakter Priidult. Teine lavastuse lemmikroll tuli Leino Rei'lt. Vaadates teda, mõtlesin mitu korda, et keegi ei sobiks sellesse rolli paremini. Ühest küljest väga usutav, teisest küljest mõnusalt karakterit loov oma väikeste omapäradega, mis on just sellele karakterile Leinol poogitud juurde. Vaatasin teisest reast ja ühes stseenis oli ta üsna lähedal publikule ja silmade kinnihoidmine ja justkui ehmatamine kui inkvisiitor teda kõnetab - väga väike detail, aga nii mõnusalt nauditav - mängitud, aga samas ehtne ning seeläbi publiku ka asja sisse toov... selle tüki juures on ju eriti mõnus kui unustad, et elad samal ajal ise 700 aastat hilisemas ajas ning tunned end hetkekski seal -  keskaegses Itaalia kloostris. Kolmandaks tahaks mainida Alo Kurvitsa väikse, aga väga tugeva energiaga rolli. Tal on nii nauditavalt kõlav ja selge hääl ja tema keskmisest hoogsam mängustiil sobis Roosi nime mungarolli ideaalselt... kahjuks teda siiski kauaks laval pole, sest üsna alguses langeb ka tema mõrvari ohvriks...

Samuti on mingit uut värskust viimasel ajal märgata Jaan Rekkori mängus... Vaadates teda Sarabandis mõtlesin, et Ester paneb kõik vanamehed enda ümber ennast pingutama ja tunduvalt oma viimastest rollidest paremaid rolle tegema, aga ka Roosi nimes on Rekkor sama sügav. Ta on ikka vanameister selle kõige aupaklikumas mõttes. Vinge hääl, kohalolu laval. Kui ta mängus oli, tõmbas justkui paratamatult tähelepanu endale, ka hetkedel kui ta mitte midagi ei teinud. Veel tahaks mainida Veiko Porkanen-i, kelle teistest tugevamate karakteristikutega munk (leepra-grimm, küürselg ja lonkamine) ja "loll", kes arvab, et on "tark"... mõjus ka ühe tugeva ja õnnestunud karakterina. Riho Kütsarilt üks tema läbi aegade parimaid rolle - hoogsalt ja õige pisut teistmoodi kui temalt on harjunud nägema, aga kahjuks oli teda ka liiga vähe... Ülejäänud mungad jäid halli massi või tegid oma tavapärase headusega rollid. Ent nagu mainitud, siis näiteljad on kõik siin tasemel.

Ma ei tea ka valemit kuidas seda lugu teatrilava jaoks huvitavama ja sisukamana dramatiseerida... kas võtta näiteks põhiteemad: eelkõige muidugi kriminull ise ja keskenduda ainult sellele? Või tuua sisse ka lisaks raamatud/raamatukogu (kusjuures Eco raamatust jäänud tunnetus, et see kogu raamatukogu oli üks suur labürint, seda tunnetust ei jäänud lavastusest üldse... üldse kogu raamatukoguteema ei pääsenud piisavalt mõjule), noore noviitsi ja tüdruku armastuslugu (sh. munkadel ju lihaline/füüsiline armastus on keelatud ja kogu sellega seonduv), homoseksualism tolles ajas ja tolles kloostris, muidu munkade omavahelised suhted... Ja keskendudagi ainult nendele teemadele... jätta kogu see ketserlus ja erinevate usulahkmete teemad kõrvale... lisaks vajaks see kriminaalne pool lavaletoomisel natuke abi. Mõtted mida lugedes mõtled ja detailid, mida välja loed, aitavad seda pinget tekitada, ent laval on vaja visuaalselt tunduvalt rohkem... näiteks mitte seda, et kusagil leiti surnu ja siis see laip tuuakse publiku ette lavale, vaid palju põnevam oleks see kui mõrv ja suremine toimuks vaatajate silmade all. Eriti poolpimedas, toomkiriku varemete vahel...

Dramatiseeringu aluseks olev raamat ise peidab endas nii palju austusavaldusi ja viiteid tegelikele ajaloolistele juhtumitele. Üks mõnus leid, mille peale ma alles nüüd tulin, kuigi ka raamatut lugedes mõtlesin, et peategelane William oli Baskerville'st... ja see muidugi viis mõtted Sherlock Holmes'ile... aga ka tema abiline Adso... see ju kõlab peaaegu nagu Watson... Ilmselt veel üks Eco keeleline mäng ja homaaž :)

Neile, kes pole raamatut lugenud, ega ei tea sisust midagi, siis paar lauset loo lähtekohast - On aasta 1327. Abt on kutsunud endise inkvisiitori oma kloostris juhtuvaid mõrvu lahendama. William Baskerville'st tulebki koos oma õpipoisiga ja esimesele, nende saabudes juba juhtunud mõrvale, järgneb ridamisi teisi... Samal ajal käivad ususõjad ning kunagi ei tea, kas oled õiges usulahus või vennaskonnas või mitte. Mungad kloostris on kõik natuke omamoodi, erinevatest riikidest, erinevate haritusastmega ja salapärased. Lisaks on seal raamatukogu, kuhu kedagi peale raamatukoguhoidja sisse ei lubata. William koos noviits Adsoga hakkavad pusletükkide haaval pilti kokku panema, kuni mõrvari paljastamiseni. Lisaks on seal mitmeid kõrvaljooni, mis tulevad ja lähevad ning muudavad elu kloostris elavamaks.

Hinnang: 2+/3- (Ei jäänud rahule. Eelkõige dramatiseeringuga, sest ei olnud huvitav. Lõpus natuke elavnes ja võib-olla aitas kaasa ka saabunud pimedus ning elava tule mõjulepääsemine. Samuti muutus kogu pilt elavamaks kui Priit Strandbergi inkvisiitor saabus. Mingid jõujooned tekkisid ja asi hakkas lahenema ning sellepärast tekkis natuke särtsu sisse. Kui sisu kõrvale jätta, siis lavastatud oli võimsalt ja sobivalt. Huvitav ja sobiv leid oli kaasata meeskoor munkadeks ning üldse need võrratud kooriseaded. Kunstiliselt ilus igas mõttes ja lisaks pakuti nii mõnedki head rollid. Kuid kuna minu jaoks on sisu kõige olulisem ja see lonkas dramatiseeringus natuke mõlemat jalga, siis sellest ka see rahulolematus.)

----------------

Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit Vanemuise FB seinalt):

Roosi nimi
DRAAMA TARTU TOOMKIRIKU VAREMETES
Lavastaja ja dramatiseerija Tanel Jonas
Romaani tõlkija Merike Pau
Kunstnik Kristjan Suits
Helilooja Priit Strandberg
Koormeister Piret Talts
Liikumisjuht Marika Aidla
Osades Andres Mähar, Karl Laumets, Jaan Rekkor (Eesti Draamateater, Endla), Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Priit Strandberg, Riho Kütsar, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Jaanus Tepomees, Leino Rei, Ardo Ran Varres, Raivo Adlas, Alo Kurvits, Artur Nagel, Rasmus Kull, Matis Merilain, Oliver Timmusk ning Vanemuise ooperikoor

Umberto Eco romaani instseneering

Esimest korda Eesti lavale jõudev maailmakuulsa kirjaniku ja semiootiku, Tartu Ülikooli audoktori Umberto Eco romaan „Roosi nimi” (1980) ühendab endas põnevusloo, sissevaate keskaja kultuuri ja maailma ning semiootilise ristsõnamõistatuse.

1327. aastal saabub frantsiskaani munk koos noore noviitsiga Itaalia Alpides asuvasse benediktlaste kloostrisse, kus tuleb lahendada ühe munga kummaline surmajuhtum. Hakkab arenema kuritegude ahel, mille niidid viivad kloostri raamatukokku.

Lavastus sünnib Tartu toomkiriku varemetes, mille esimesed müürid pandi püsti 13.sajandil ja kus aastatel 1806-1981 paiknes Tartu Ülikooli raamatukogu.

2016. aastal valis “Oxford Dictionaries” inglisekeelse väljendi “post truth” aasta sõnaks. See tähendab, et me elame maailmas, kus tõde on minetanud oma tähtsuse, muutunud millekski vanaks, tolmunuks ja ebaoluliseks. Mina olen alati arvanud, et iha tõe järele on üheks põhiliseks käivitavaks jõuks. Kui tõde on nüüd miski, mis on möödas, siis kas me peame leidma endale uue käivitusmehhanismi? Või uue tõe? See lavastus räägib otsimisest. Ja leidmisest. Ja sellest, et otsides üht, võid leida hoopis midagi muud. Tanel Jonas, lavastaja

Esietendus 13. juulil 2017 Tartu Ülikooli muuseumi toomkiriku varemetes

Reede, 14. juuli 2017

Praegu pole aeg armastamiseks - R.A.A.A.M.


Siit tuleb üks hõrk ja üllatava maitsega teatrielamuse retsept:

1.Kausiks kutsuge üks põnev lavastaja, kes Eestis varem pole lavastanud.
2.Täitke kauss pooleni kreeka tragöödiaga.
3.Lisage sellele klaasitäis Shakespeare'i Romeot ja Juliat.
4.Valage üle parimate vene klassikaliste komöödiatega.
5.Sõtkuge sisse mõned head vabakutselised ja võimalusel ka mõned head näitlejad erinevatest teatritest, siis saab eriti põneva värvi ja aroomi, mida varem kunagi pole nähtud.
6.Segades raputage sisse mõnusaid vene multifilme ja teelusikaga Oidipust.
7. Garneeringuks pange juba kõrvale valmis keegi julge kunstnik, kes oskab kõikide nende maitsetega omakorda täiesti peapeale kõik keerata - klassika segada modernsega, unustamata sisulisi vimkasid, sest teatud stseenides on kostüümid tegelaste enda kätetöö käepärastest vahenditest...
8. Ärge unustage, et peaaegu igasse taignasse on vaja ka soola ja lahedat ning sisutoetavat muusikalist kujundajat ja jätke võimalus poole peal näitlejatel veel omalt poolt helikujundusse sekkuda.
9. Näpuotsaga muidugi ka valguskujundust, et kõigele oleks mõeldud.
10.Serveerida elamusele sobivas, kergelt räämas ja remontivajavas mõisas.

:)

Ausalt öeldes, millegipärast ma ei teadnud üldse, mida täpsemalt vaatama lähen... no piisas, et pealkirjas oli armastus, selline era- ja esmakordne trupikooslus, põnev lavastaja ja mu silmad olidki juba krõllis ning üks suve oodatuma tüki ootusärevus tekkinud justkui iseenesest.

Et see veel nii eriliseks elamuseks osutub, seda poleks osanud uneski ette näha... Selleks, et kogu elamuse raamistik paika saaks, tuleb alustada päris algusest...

Kuna oli teada, et saali hakatakse laskma alles 10 minutit enne etendust, polnud vaja sinna jube vara kohale lennata. Kohale jõudes, selgus, et terves Kuusalu vallas pole elektrit ja ei tea ka, millal see tagasi tuleb. Me veel arutasime, et kui oleks teadnud, oleks võinud juba kella 17ks tulla, sest kohalik restoran müüb ka mõisaekskursioone ja seal Kolga mõisas juba on, mida vaadata-uurida.

Kui kell oli seal maal ja rahvas kogunenud piletikontrolli asukohaks määratud trepi juurde, tulid ülevalt saalist rahvaga suhtlema Tõnn Lamp ja Ott Kartau, kes ise ka seekordse tüki trupiliikmed. Tõnn juba selgelt täiesti rollis sees... ma veel mõtlesin, et huvitav, kas ta on purjus, et niimoodi räägib ja liigub :) Ott hoidis kogu aeg taustale ja seda ka hiljem tükis endas oli ta justkui kammitsais... eriti võrreldes Tõnni hoogsa mänguga võrreldes ja tegelikult ka kõigi ülejäänud näitlejatega (sama oli ka näiteks Von Krahli Bloody Marys ja Kummi Ts.. ilmselt see on lihtsalt Oti stiil või ei julge ta ennast päris vabaks lasta, ei tea...)

Igatahes tegi Tõnn ettepaneku, et ootame veel poolt tundi ja kui elekter ei tule tagasi, siis tuleb laupäeval päevane asendusetendus... Minu jaoks oleks see olnud välistatud, sest samal õhtul oleks teises Eestis otsas vaja teatris olla... Õnneks ka teised, häälekamad inimesed nõudsid inimeste saali ootama laskmist... Kui juba kottpimedasse saali saadud, näitasid inimesed mobiilidega valgust ja oli täitsa tunne, et kõik võiksidki niimoodi valgust teha ja saaks tükk ikkagi mängitud-nähtud... Tagantjärgi targana... poleks sellist võimast tervikelamust tegelikult ikka üldse võimalik olnud sellisel juhul saada, sest nii palju on sisus sees juba valguse näitamist ja valgustuskujundust üldse... ja Ardo Varrese muusikaline kujundus oli veel eriti tähtis lavastuse osa... seda nii sellepärast, et tegelased kamandasid muusikat pidevalt vaiki lavastuse osana kui ka kujundusena üldse andis see kogu koomikale tiivaulatust juurde.

Ja siis hakkas imekombel järsku valgus vilkudes tagasi saabuma... kohe küll mängima ei hakatud... vaheajal Tõnn ütles, et Eesti Energia oli lubanud, et elekter tuleb tagasi alles kusagil pärast kell 22...
Ja muidugi ajas see rahva juubeldama kui lõpuks tõesti valgus saabus. Pubilk tundus olevat juba soojaks rõõmsad (juubeldati ja aplodeeriti), et ikkagi õnnestub teatrit vaadata ning ühtlasi ka tükis sees juba enne kui esimene stseen päris lavastust mängitud...


Ja siis see hakkaski pihta. Tõnn Lamp, veel jutustajana, enne kui ta Demagogese kuju võtab, jutustab tausta, et meie vaadatavas tükis on Zeus Jupiter ja Herakles sündis Zeusi ja Alkmene, ehk jumala ja sureliku naise pojana... Lisaks ka palju muud, aga see ülejäänu mõjus kui piibli lugemine, kus keegi saab lapse ja sellel on siis omakorda 100 last ja siis ühel neist on omakorda 100 last, kelle kõik nimed ükshaaval ka üles loetletakse jne jne jne... Ent sellest ei maksa lasta end häirida, kõige olulisema nopib sealt loovaatamiseks kaasa. Ott võtab "Rahva" rolli ja kaasab ka rahva, ehk publiku osaliselt rahvaks kaasa (pole vaja karta, et kedagi otseselt kaasataks... ainult "tormilise aplausiga" on vaja kaasa mängida)...

Loo raamiks (ära seda edasist lõiku loe ja jätka järgmisest lõigust, kui Sul endal on veel tükk vaatamata ning ei soovi sisust rohkemat midagi teada) on Alcemene (Mari-Liis Lill) ja Amphitryoni (Kristo Viiding) suhe. Tiresias ennustab, et Amphitryoni majja tuleb keegi võõras mees ööl, mis mees on saadetud väejuhina sõtta. Lisaks on õhus kahtlus, et kuningas Creon on ta meelega sõtta saatnud, et meest selleks ajaks majast välja saada, et ise Alcmenele läheneda... Amphitryonis kasvab sellest armukadedus ja ta otsustab väesalga juurest põgeneda koos oma ustava orja Sosiaga (Markus Kõiv). Kellel omakorda on suhe Alcmene orjatari Tessalaga (Harriet Toompere) ning soov üks väike öine randevuu temaga teha. Kuna Tessala teab, et Creon hoopis temale silma teeb, siis ta kardab ja palub Alcmenega ööseks toad vahetada... Amphitryon ja Sosia saabuvadki öösel koju. Kuid selleks, et mitte paljastuda, et nad väe on juhita jätnud ja eelkõige selleks, et testida, kas naised anduvad võõrastele meestele, maskeeruvad nad jumalateks - Jupiteriks ja Mercuriuseks. Naised siis kas hammustavad selle läbi või mitte ja sellest segadusest tekib palju segadust juurde, kus hetkeks hakkad juba ise ka kahtlema, et kes on kes ja mis on päris ja mis on väljamõeldud ja kes usub ja kes ei usu.

Üldiselt on imelik, et etenduse plakatil on märgitud, et autoriks on lavastaja, kuigi selle näidendi keerdkäigud on siiski kirjutanud 1949.aastal Brasiilia näitekirjanik Guilherme Figueiredo. Lõhnab natuke loomevarguse järele... Alusnäidendi nimi on "Um deus dormiu la em casa" ja inglise keeles on see välja lastud nime all "A god slept here". Soomlased on teinud näidendist ka oma mustvalge teleteatri-versiooni "Juppiter nukkui täällä" ja lavastus järgib üsna täpselt seda näidendit. Dialoogidele on võib-olla andnud oma osa ka lavastaja, selle üle ma ei saa vaielda, sest pole seda teksti käepärast...

Tegelikult on see Sophoklese kadunud tragöödia Amphitryonist kõnetanud paljusid näitekirjanikke. Vana-Rooma komöödiakirjanik Plautus oli üks esimesi ja kuulsamaid, kes selle komöödiaks ümber kirjutas ("Amphitruo") ning suurem osa ümbertöötlejaid, nagu näiteks Shakespeare, Moliere, Dryden, Kleist, Giraudoux, Banville jne on järginud tema eeskuju ja teinud sellest just nimelt omad "komöödiad" või isegi omakorda Moliere'i või Kleisti ümbertöötluse ümbertöötluse. Kusjuures Figueiredo ümbertöötlust peetakse neist üheks kummalisemaks. Küll on aga kuulsad maailma teatrikriitikud visanud õhku selliseid väljendeid, nagu selle materjaliga ebaõnnestumiseks peab olema juba harukordset talenti :) Seda kummalisem, et varem pole Eestis seda lavastatud... või siis on lavastatud nii, et mina ei teagi... Selleks oli vaja Udmurtia külalislavastajat Damir Salimsjanov'it, et see äge asi meieni jõuaks. Ja õnneks see jõudis... ning eriti õnnelikuks teeb, et just Salimsjanovi lavastatuna, sest selles on tõeliselt palju fantaasiarikkust ja mingit värskust, just sellist värskust, mis minule meeldib!

Kunstiliselt üpris julged valikud - nagu näiteks juba mainitud tegelaste sekkumine muusika peale-sisselülitamisega, sellega, et osalt tegelased on kostüümides ja 2 toetavat tegelast on dressipluusides, ümberkäimine rekvisiitidega -lavapilt on pidevas muutumises, tuues sisse palju ka füüsilise teatri komponente. Tempo on kohati selline, et hoia piip ja prillid... harva kui nii ägedaid ja hoogsaid tükke tehakse ja sisu ei mattu selle tempo alla ja kogu trupp asja filigraanselt rakmetes hoiab. Nemad ratsutavad selgelt materjali otsas ja materjal neist ise üle ei sõida.

Kristo on väejuhile vajalikult võimas, mehine... ent muutub hetkega oma naise kavaluse ja targa sõnasedmise rünnakus poisikeseks. Armukadedusepimeduses muutudes veel eriti ägedaks, justkui see võitlus oleks see kõige suuremat mehisust vajav. Ent seda pimestatum ja rumalam tema Amphitryon ka on... ja seda koomilisem... Viiding on viimasel ajal kohe eriti heaks muutunud. Väljaheitmisele otsa selline mäng - praegu on selgelt tema "aeg" teatris kätte jõudnud. Alcmene, ehk tark ja kavalat naist mängiv Mari-Liis Lill on Viidingu partnerina just nii kaval ja lollitab ka publiku ära, et kas ta ikka saab aru, et jumal on ta mees või mitte... hiljem see muidugi selgub ja seda suurem kiitus Mari-Liisi mängule. Tema õlgadel oli ka õrnemate hetkede-stseenide (mis minu meelest olid selles tükis tasakaaluna veel eriti olulised) tempo ja olustiku kandmine. Üks tüki ilusamaid ja õrnemaid hetki on see, kui nad kahekesi ööl enne sõttaminekut filosofeerivad sõja ja rahu üle ning see frustratsioon, mida Mari-Liis väga õrnalt ja naiselikult välja mängib, et jälle mees ei lähene temale, ka sellisel hetkel ja samas partnerina Kristo mängust on aimata, et ta tegelane teab, et see on vale ja tunneb pinget, et naisele pettumuse valmistab, ent meheliku kohmakusega mainib siiski, et tore oli temaga rääkida... Nende kahe tegelase vahel on keemiat igas misanstseenis ja mõnus, et seda nii naine oma naiselikkuse kui mees oma mehelikkusega mitte justkui ei mängiks, vaid see tundub kogu selles hoogsas, muus osas isegi lahedalt ja sobivalt ülemängimise sees ja vahel usutava ja orgaanilisena.

Kõige ägedama koomilise rolli tegi minu jaoks Harriet Toompere... Ta mängis end mu lemmikute sekka kunagiste Viinistu tükkidega ja ta alati meeldib mulle mingil tasandil, ent viimased aastad ei ole nendes enam sellist Viinistu särtsu ja uudsust... ma ei taha üldistada, ent siiski on teatavat paigatammumist tema rollideprismas olnud juba mitu aastat. Ja kus nüüd oleks justkui paisutagant midagi välja pääsenud! Üks aasta vingemaid kõrvalosi ja veel selles kõige raskemas žanris - komöödias! Ei tea, kas uus lavastaja või see trupp või temale endale see materjal väga meeldib, või kõige kolme koosabi, ent see on tõeline koomiline pärl, mis Harriet seekord pakub. Isegi näiteks selline tobe stseen, kus tema omanik Alcmene räägib, et tema kohtumine Amphitryoniga oli eriline ja siis ori kekutab kõrval, et tema kohtumine Sosiaga oli ka eriline... ja kui siis tõed paljastuvad, ning Harriet/Tessala oma lollusega lagedale tuleb ja siis need silmapööritused ja alandlikkus sinna otsa oma bossile... kulda väärt! Ent veel rohkem kulda väärt oli veel see hoogne stseen kus ta endast täiesti välja läheb... lokirullid peas ja justkui öösel kiiruga ärgades voodist haaratud lina ümber keeratud... kuigi jah, sellel ajal need ürbid ju olidki sellised... Ja järjekordselt teeb oma karjääri parima rolli Markus Kõiv... tundub, nagu ta iga rolliga on saamas paremaks ja paremaks. Nüüd see tema Sosia olles tüüpiline harimata ori oma rumaluse-tasemega, ent olles olukorras kus tal tuleb laveerida orja ja jumala vahel. Tegelikult pisikesed detailid teevad ju rollist nauditava ning neid on ta oma mängu justkui koreograafilise täpsusega istutanud (näiteks see kui järsku märkab, et pärast kuju-tegemist hoiab oma isandal käest kinni või see, kuidas ta järsku muutub orjast jumalaks kui tema isand seda talle meelde tuletab ja siis oma jumaliku uhkusega naist magamistuppa kamandab...) Nii kiired tempovahetused ja üdini koomiline karakter, bravo! Kuid lisaks tuleb veelkord mainida Tõnn Lampi hoogsust ja näiteks ka "kaja"-mängimist. Ta hoidis tõesti, nagu kogu etendust koos ja oli kui publiku ja tegelaste sillaks mitmes kohas. Selline äge trupp... kahju, et seda veel ja veel ja veel ei saa vaadata... nii detailirohke ja justkui armukadeduse õpik veel peale kauba :)

Kusjuures selline metateater, mida Amphitriyon ja Sosia etendavad oma naistele ning kogu ülesehitus sellele on päris keeruline ja annab filosoofilised mõõtmed kogu koomikale. Sest Amphityon rõhutatult ei usu jumalaid ja ei taha olla valeusklik, ent kogu olukord teeb temast just selle, kes ta olla ei taha. Ja see metateater ajab ka publiku segadusse... et mis ikkagi siis on tõde, kas mehed mängisid või kuidas on seletatav siis see, et sündinud Heracles oli ju ikka jumalike omadustega... Kui ma seda oma teatrikaaslastelt pärast kojusõites küsisin, siis nad naersid mu välja, et kas üldse "jumalad" on olemas... ja Vanas-Roomas kasutati "mobiiltelefone" ka jne jne jne...
Näitekirjanik Figueiredo geniaalsust näitavad veel eriti stseenid, kus ta vindi keerab topelt üle. Näiteks stseenis kus Amphityon ja Sosia arutlevad kuidas oleks kõige parem mängida jumalaid, kes mängivad neid endid... ehk tegemist on suisa topelt metateatriga :)

Ainus koht, mis mind siiski natuke vaevama jäi oli lõpu eel, kui on oht kogu asja tragöödiaks muutumisel, ehk kui rahvas tuleb Alcmenet kui patust naist kividega surnuks loopima... Amphitryon lahendab olukorra (minu meelest üsna argpükslikult), ent ometi niimoodi oli neil kõigil võimalik ellu jääda. Ma arvasin küll, et kui see suur rahvale valetamise-stseen on möödas ja mees naise juurde läheb, siis saab temalt vastu vahtimist... aga üllatuslikult Alcemene hoopis neelab selle alla, et mees süüd omaks ei võtnud, sest tegelikult ju oligi mees süüdi ja narrilt oma näitemänguga kogu olukorra oma naisele kaela tõmmanud... ent vabandades ka naise välja jumalaga... võib-olla oli selles mehe vales omaaegset geniaalsust... ja kuna naine on ka väga tark, siis ta oskas seda hinnata...

Päris elule ja praegusesse aega üle kandes ja filosofeerides, siis kui harvad need olukorrad on kus mehed oma naistele jama kaela tõmbavad ja siis ise sellest välja sipeldes veel omakorda naist ohviks toovad... vist juhtub parematestki peredes... aga vaevalt, et ka naised sellest patust puhtad on... eks nemadki oma meeste rumaluse või kummalisuse kaela saavad asju ajada, kuigi asjalood üldse nii pole... või mis?! :)

Uurides nende tegelaste taustasid ja kuna Alcmene orjatari nimi on teistel näitekirjanikel erinev kui Figueiredol, siis sattusin pool kogemata inglise keele slängisõnaraamatu peale... ja vaadake, mida "tessala" tähendab slängis... kas pole tabav? naljakas? kokkusattumus? Harrieti rollile ja tegelaskuju loomisele veel üks kiitus juurde :)

Tessala -
outgoing. narcotic. fucked up. insecure. emotional. restless. discontent. passive aggressive. people pleaser. user. abuser. honest. lover. scared. hopeful. blunt. judgmental. obsessive. spontaneous. friend. intuitive. right. protective. owned. loved. hated. famous. hater. true. mother. brown hair. proud. perfect combination.
boy 1: see that girl over there?
boy 2: yeah, what about her?
boy 1: she's a real tessala

Hinnang: 5 (alloleval fotol olev Jupiteri ja Mercuriuse kuju tegemine kutsus publikult esile lausa keset etendust aplausi... Ja naeruturtsatuste koor oli ka muidu pidevalt hääles algusest kuni päris lõpuni välja... nii äge ja nii humoorikas, kuigi taustal ka tõsisemad teemad ja allhoovused, nagu näiteks armukadedus ja usaldamine ja sõda ja petmised ja usk, rõhutasid need omakorda seda koomilisust veel eriti.Mõnus meelelahutus ja täielik nauding, sest nii lavastus ise kui ka kõik näitlejad teevad sellist ägedat ja hoogsat asja, mille hoog ei rauge hetkekski ja üks lahe misanstseen ajab pidevalt teist taga. Annab ka mõtlemiseks ainest ja paralleele tänapäeva. Armastuse teemad on ju igas mõttes universaalsed kas ühest või teisest otsast. Üks suve ja terve teatriaasta parimaid elamusi! Loodetavasti saab Salimsjanovit ka tulevikus Eestis lavastamas näha - гажаса ӧтиськом!)


Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit etenduse FB lehelt ja Postimehest):

Praegu pole aeg armastamiseks

Mida teha, kui ettekuulutaja, kes pole veel kunagi eksinud, on teatanud, et sinu naise juurde tuleb täna öösel mees? Aga sinul on, nagu kiuste, vaja sõtta minna! Vägagi keeruline olukord.

Lavastaja Damir Salimsjanov (Udmurtia)
kunstnik Ervin Õunapuu
muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
valguskunstnik Priidu Adlas
etenduse juht Tuuli Raadik
Näitlejad Kristo Viiding, Mari Liis Lill, Martin Kõiv, Ott Kartau (kõik vabakutselised) Harriet Toompere (Draamateater), Tõnn Lamp (Tallinna Linnateater)

Esietendus 5. juuli 2017 Kolga mõisas

Laupäev, 8. juuli 2017

Kunst - Lavakas/Von Krahli Teater


Elasin õndsas teadmises, et minu nähtud Paide külalisetendus on eelesietendus maikuistele Tallinn Art Space Galerii mängudele, ent nüüd selgus, et lavaka noored mängisid seda - üht moodsat klassiku lipulaeva juba aasta alguses jaanuaris. 

Imestasingi kui valmis ja küps see on. Ja veel rohkem imestasin, et Paide Kultuurikeskuse väiksesse saali (mis tegelikult polegi nii eriti "väike") kogunenud umbes 15-20 pealisele publikule mängisid noored näitlejad ilma igasuguse tagasihoidmiseta. Täiesti hämmastav kuidas Paide-inimesed sellise maiuspala mööda lasid. Pealinnas olid kõik mängitud etendused välja müüdud. Ei tea, kas see näitab selle provintsi kultuuri(tuse) taset? Või lihtsalt on juba tuttav materjal ja eelarvamused alles õppivate näitlejate tööde suunal või hoopis väsinud pikast teatrifestivalipäevast? Tegelikult ma kaldun arvama, et vaja oleks kohalikku publikut rohkem "kasvatada"... et inimesed tuleks kodust välja ka muu kraami peale, kui komöödiateatrite rahvalike naerutajate tükkidele, siis on neile vaja ka näidata head-paremat. (Paide on õnneks nüüd mingisugust plaani pidamas, läbi koostöölepingu Lavakaga ja muude selliste konkreetsemate arengukavadega, ent ma ei saa aru, miks näiteks Raplas ei käi teatrid külalisetendusi andmas... käiakse ju küll, aga häbematult harva ja siis ka ikkagi rohkem selliste "kergemate" tükkidega... ent ilma "publiku kasvatamiseta" on see nokk kinni saba lahti olukord - headele tükkidele, mis "naerutamislubadustega" ei keelita, nendele ei tulda, ja jamad tükid, mis lubavad "nalja nabani", nende peale pettutakse ja ühtlasi siis tekitavad tunde, et polegi vaja teatris käia.)

Ka minu jaoks oli see tuttav materjal, sest seekordne on juba 3 Reza "Kunst"-i tõlgenduse nägemine Eesti lavalaudadel. Varasemad - Eesti Draamateatris Toompere lavastus peaosades Tõnu Kark, Ain Lutsep ja Lembit Ulfsak ning Ugalas Annuse lavastus - kus "mehi" mängisid Leila Säälik, Luule Komissarov ja Liina Olmaru. Ent seekordne oli loomulikult hoopis omamoodi tunnetusega, sest "kunstiarmastajaid" mängisid noored mehed (Sander Roosimägi, Markus Truup ja Joosep Uus).

Serge (Roosimägi) on teinud investeeringu ja pannud kogu oma raha uue maali alla. Maal, mis on maalitud valge värviga valgele pinnale. Ehk seda vaadates ei näe mitte midagi... seda me ei tea, kas lähedalt vaadates mingid valgusevarjundid tekitasid ka mingi kujutise või mitte, aga nii publik, kui Serge'le küllasaabunud sõbrad Marc (Joosep Uus) ja Yvan (Markus Truup) neid varundeid ka ei näe (Yvan küll sõbrale viisakusest üritab muud väita). Ja point ongi selles. Kas see on kunst kui selle on maalinud kuulus kunstnik ja maksab palju? Kas kunstile annab väärtuse tema "hind"? Kas absoluutselt kõigele võib anda hinnangu? Kas kunstiteosele kui "asjale" annab väärtuse see kuidas teised seda hindavad või ikkagi see, millisena ise seda hindad/tunnetad? Küsimusi viskab see tekst õhku lõpmatul hulgal ja aitab läbi tegelaste reaktsioonide, tegevuse ja teksti ka vastuseid leida. Ent lisaks kunsti ja selle väärtuse teemadele kõnetab tükk ka teisel tasandil, sest kolm tegelast on sõbrad. Väga erinevate karakteritega ja erinevate kasvatuslike taustadega ning elukogemustega ning ka hetkel on nad muidugi oma eludes erinevates olukordades. Ometi saab aru (usub), miks need kolm inimest omavahel sõbrad on. Ent küsimused selles liinis tekivad sellelt pinnalt, et kuidas peaks käituma/suhtuma kui Su sõber millegi sellisega hakkama saab, millesse ta ise siiralt usub ja mille üle ta uhke on. Mis on sõpruse hind? Mis on elus tegelikult oluline? Kui kerge on inimese enesekindlust kõigutada? jne...

Oi kuidas mulle meeldis Sander Roosimägi tundlik kunstiarmastaja karakter. Varasemas kahes tükis - Impeerium ja eriti Nodvenatsat tekitasid minus tunde, et ta kuidagi hirmsasti tahab meeldida vaatajale ja sellepärast selleks ülepingutab. Ent mitte meeldivalt hea energiaga, vaid ebameeldivalt trupist esiletungida proovides. Seda kummalisem oli kogeda tema mängu pärast Kunsti nähtud Koguduses, kus vaatasin teda juba kui üht selle kursa lemmikumatest. Ma ei tea, kas see muutus on toimunud selles ajas temas teadlikult ja sisemiselt või mõjutas see Serge'i rolli meeldimine hoopis mind kui vaatajat? Ent Serge'ina teeb ta noore näitleja kohta lausa hämmastavalt küpse karakteri. Serge'ist õhkub noort kunstiarmastajat, nii sellest kuidas ta suhtub oma kallihinnalisse maali kui ka see kuidas ta vaatab oma ostetud "lapsukest", see kuidas ta istub jalg üle teise, tundeerk, see kuidas ta oma silmi kasutab ja kogu keha. Siiralt loodan, et see pole "ühe hiti ime" ja tegemist pole lihtsalt sellega, et just see roll on kui loodud Sandri tüpaažile. 

Markus Truup mängis end minu lemmikuks juba Impeeriumis, ent seda teed on ta jätkanud edukalt ka Kunstis. Üks lavastuse tipphetki on see kui Yvan endast välja läheb. See hoogne ja pidevalt hoogu veel juurdekoguv monoloog kutsus esile sisemise aplausi juba keset etendust. Bravo! Mingi teatav koomiline aura, mis temaga Impeeriumist kaasa tuli pani natuke mõtlema, et kuidas sügavam draamaroll Markusele võiks sobida, aga sobis küll... kuigi ka siin kasutab ta seda koomikusoont ka õiges kohas ja õigel määral ära. Ta on kolmest mehest kahtlemata kõige rohkem kehkadivei... teadamata nende näitlejate ja tegelaste vanust mängib ta end kõige nooremaks neist kolmest. Ent ta Yvan on hea ja viisakas poiss, hästi kasvatatud... sellepärast on tal ka oma pruudiga raskuseid... Joosep uus mängib Marc'i tugevaloomuliseks, natuke järsuks, ent igal hetkel ausaks ja isegi (seetõttu?) kergelt rohmakaks, ent siiski on selgelt temas sees ka kunstisoon. Me väga palju ei tea tema tausta kohta, ent olemuse ja suhtumisega võiks arvata, et ta on mees kes teeb mis tahab, käib oma radu ja kuhu iganes tahab. Sellised sõbrad on ka vajalikud, sest mõnikord on vaja, et keegi ütleks Sulle otse välja tõe, isegi kui seda kuulda ei taha. Ent siin on siiski suur vahe, kuidas seda tõde Sulle serveeritakse... samas sellist inimest usud kergemini? Joosep'i tehtud karakter ei jää teistele alla, ent kummaline, aga kuna isiklikult suhestuda on temaga kõige raskem, siis jääb mulje nagu, tema mäng jääks teiste sära varju. Võib-olla otse vastupidi, peaks tema mängu seetõttu kõige kõrgemalt hindama, sest ta suudab oma karakteri mängida selliseks, kelle otsekohesus samaaegselt tundub nii õige kui vale. 

HInnang: 4 (Ja väga tugev 4. 28.lend on nii huvitav ja hea ning "Kunst"-i 3 meesnäitlejat on nii põnevalt erinevad ja laval mõjuvad nii erineva energia ja olemuslikkusega huvitava, ent sobiva kooslusena. Iga selle lavaka kursa ülesastumine on oodatud ning tundub tekitavat uusi lemmiknäitlejaid juurde... Sedapuhku siis Sander Roosimägi. Järgmine - suvine ettevõtmine on ka juba kavas ning ootan pikisilmi. "Kunst"i meeldejäävaimad stseenid olid siis kui Yvani(Markus Truup) hilineb ja see pikk ja hoogne seletus - miks ta hilineb. Ning see kui Serge ütleb Marcile - võta vildikas ja joonista mu 200tuhat maksnud maalile ning kogu sellel järgnev tegevustik... mh see, mida ta joonistab...3 noort näitlejat mängivad selle olukorra nii intensiivseks ja plahvatusohtlikuks, et kui see lõpuks jõuab sinna kuhu see jõuab, siis see isegi ehmatab... ja seejärel see päris lõpp on ka hea... Lisaks need psühholoogilised mängud, kus "paha" sõbra maal, mis tegelikult teistele ei meeldi... seda kiidetakse sellepärast, et "see on sõbra maalitud"... mitte selle kunstilise väärtuse pärast... Ja kuidas ka siin põrkuvad inimeste kasvatus ja karakter. Ning tekitab inimpsüühikaga seotud küsimusi ja enda seest leitavaid vastuseid juurde - kas kättemaksuks tuleks tõde välja paisata ja võtta viisakuselt katteloor või jääda endaks... mis on tegelikult sõbrale hea? Kas isekusest tekib sellest hea tunne? Ja kui kauaks? Ja kas sellel üldsises pildis, ehk kogu sõpruses on olulisust? Kas peaks olema? Jne jne jne... Väga hästi mängitud, hästi lavastatud Kolditsal ning ilmselt sobis kunstigaleriisse kui valatult... ent ka Paide Kultuurikeskuse lavale... maal käis lavale ja tagasi sobivas mahus ja üldse kogu tempo oli nii hästi paigas. Soovitan julgelt!) 

------------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):

Kunst

Komöödia ühes vaatuses 
 Näidendi autor: YASMINA REZA 
 Lavastaja: MART KOLDITS 
 Kunstnik: JAAK VISNAP  
Näitlejad: MARKUS TRUUP, SANDER ROOSIMÄGI, JOOSEP UUS 
 Tõlkija: TATJANA HALLAP 

 Von Krahli Teatri, EMTA Lavakunstikooli ja Tallinn Art Space Galerii koostööprojekt 

 Prantsuse näitekirjaniku Yasmina Reza “Kunst” on tõenäoliselt üks viimaste aastakümnete olulisemaid näidendeid Lääne kultuuriruumis. See räägib tõesti, nagu pealkirjast järeldada võib, kunstist. Kuigi kunstist on kirjutatud tuhandeid teoseid, teeb Reza “Kunsti” eriliseks asjaolu, et see näitab laval vahetult ja selgelt, kuidas kunst toimib. Ja mis veelgi erilisem – see näidend suudab läbi kunsti teema tuua ilmsiks ka selle, mis on sõprus. Neid kahte nähtust põimides jõuab näidend otsapidi inimese identiteedi röntgenpildini, valgustades meie olemust läbi kergelt, vaimukalt ja halastamatult.

 15 aasta parimad sõbrad olnud nahaarsti Serge, aeronautikainseneri Marc ja müügiesindaja Yvan lähevad omavahel tülli, kuna Serge on ostnud endale kalli vaid valge värviga kaetud maali. See kummaline maal seab kahtluse alla nii nende kauaaegse sõpruse kui ka Yvani saabuvad pulmad ja Marci suhte oma tüdruksõbraga. Sõprade vahelised suhted purunevad, kuid ootamatul moel parandab suhted uuesti toosama tüliõun, vaid valge värviga kaetud maal. 

 Yasmina Reza on hetkel maailmas kõige rohkem mängitud prantsuse dramaturg, kes on võitnud ka kõik prantsuse ja inglise tähtsamad teatriauhinnad. Tema 10 lavateosest on Eestis mängitud näidendeid “Kunst”, “Kolm versiooni elust”, “Tapatöö jumal” ja “Bella Figura”. 

Etenduse pikkus 1 tund ja 40 minutit ilma vaheajata.