Kolmapäev, 29. juuli 2020

Jutt jumala õige - Teater Nuutrum


Sõit Vainupeale (Haljala vallas, Lääne-Virumaal) läbi Lahemaa Rahvuspargi, on juba elamus omaette. Maaliline koht, Eestimaa põhjarannikul, kus puud muutuvad üha madalamaks ning kui siis lõpuks mere äärde välja jõuad, asub seal ka üks kena pühakoda - Vainupea kabel. Ei teadnudki enne, et selles on näiteks filmitud üks 10 aasta taguseid lemmikfilme, norrakate-rootslaste "Kongen av Bastøy" (Kuradisaare kuningas), kus teiste seas mängis ka näiteks Stellan Skarsgård - poistekoloonia karmikäelist juhti.

Sedapuhku on Vainupea kabelis Stellani eakaaslane (küll paar aastat noorem) Harry Kõrvits jumala käänuliste teedega kimpus. Autoriks vaimuliku taustaga Miina Piir, kelle näidendit on ka varem Eesti lavale toodud, nimelt Tartus, lavastajaks Peeter Volkonski ja peaosas Ants Ander (praeguseks tema viimane roll). Ja kuigi olemuslikult on selle sisuks niiöelda ühe vana mehe vestlused jumalaga, pole see lugu tegelikult oma sügavas sisemuses mitte otseselt jumala-usust, ega ka mitte jumalast, vaid eelkõige ikkagi inimesest. Üksindusest, elust, armastusest, perest, sõpradest ja sellest, mis tegelikult on tähtis, see mis meile kätte jääb elu viimases osas - mälestustest. Ja inimlikkuse olemusest - ükskõik kui vanad me oleme, ikka vajame me kedagi teist, olgu selleks või "jumal", kellega vestelda. Peaasi, et see toimuks meie enda tahtest, meie enda valitud tingimustel. "Ego surm", milleni autor oma looga välja jõuab, näidates ühe inimese hirmu läbi tema jaoks "selle kehastust" siin maamunal, on see kõige hullem, see kõige kardetum, see kõige viimane. Parem ja ennem siis juba päris surm, mil (loodetavasti) saab oma naise ja sõprade juurde...

Kogu selle tutvustuse juures on vast ehk kummalinegi mõelda ja veelgi kummalisem ilmselt aru saada, et tegelikult on tegemist üsna lõbusa ning kui lõpp kõrvale jätta, siis kohati isegi helge looga. Vanamehel on ju veel olemas ka poeg, kes teda aeg-ajalt külastab ning oma papsi eest muretseb. Ja muidugi "jumal", kes on vaatet parim vestluskaaslane üldse - kuulab ja vaidleb isegi kaasa, kui rääkija sisetunne niimoodi ütleb. Teised sõbrad on kõik juba "ülakorrusele" edasi liikunud. Isegi armastatud naine on juba teispoolsuses ees ootamas. Kuid mehel on olnud pikk ja täisväärtuslik elu seljataga, sealt on nii mõndagi sünnipäevakoogi ja -kohvi kõrvale jumalaga vestlustes lauale panna, mille üle mälestusi mõlgutada või mille üle kasvõi lõpmatuseni filosofeerida. Kõik need teemad ja küsimused puudutavad ka meist igaüht iseenda elu pinnalt ja selles mõttes on see tekst universaalne ning mõjub mõtteid ja kaasanoogutamist, vastuvaidlemist ja/või äratundmist tekitavalt mistahes vanuses inimesele. Tekstilises mõttes mitmete tuttavate klišeelike ütlustega, a la "jumal sa näed ja sa ei mürista", aga needki muudavad loo veelgi tuttavlikumaks-lähedasemaks. Seejuures üks eriline maiuspala (kui alles lähed seda vaatama, siis kuula tähelepanelikult ja otsi see sealt tekstist üles!), mis vähemalt siinkirjutaja kõrvu paitas, nimelt kui Harry alustab rõhutatult üht repliiki "Hea sõbra jaoks...."... ning lause edasi liigub küll hoopis teises suunas, ent pea sees läks see ometi sealt edasi "on valla, mu uksed ja mu hing" ning jälle tõmbab vähemalt minuealised ja vanemad vaatajad omakorda tegelase teekonna sisse veelgi sügavamale kaasa...

Harry on nagu ilmutus viimastel aastatel oma teatrilavale naasemisega mänginud vähemalt juba kolmandat aastat jutti oma rollidega end teatriaasta parimate sekka. 2018 - "Meretagune paradiis", 2019 - "Tasa, vaikselt sõudvad pilved" (mõlemad Kuressaare Teatris) ja nüüd 2020 saab see teekond väärilise järje Teater Nuutrumis "Jutt jumala õige" näol. (Ei saa siinkohal jätta kiitmast ka tema karikatuurset sutsakat "Talve" filmis!) Kuigi lavastaja (ja verivärske teatrijuht - on see ju Eestimaa uue teatri "Teater Nuutrum" esimene esietendus) Jaanus Nuutre ise tema tegelase pojana paar korda ka lavalt läbi käib, on see suures osas peaaegu, et monoetendus. Ja Harry kannab seda kindlalt. Esietenduse päris alguses oli selline, vaid millisekundi kestev võõristav tunne, et kuidas see nüüd minema hakkab, kas tegelane jutustab lugu vaatajatele või on ta ikka "seal ruumis" oma jumalaga kahekesi... aga kui jutt jooksma hakkas, siis oli see huvitavalt loodud sümbioos neist kahest tundest, mis antud kontekstis töötas lavsatuse ja loo tarbeks hästi. Olgugi, et Harry tegelane on seal tõesti oma jumalaga kahekesi või isegi "üksida tema palge ees"... siis ometi läheneb ta oma rollile mängulise võtmega ning seeläbi saab ka publik vaadata "mängu", mitte ühe inimese kuivi sisemonolooge, mida häälega välja öeldakse. Ja see mäng, mida Harry pakub on võluv. Emotsionaalne, aga mitte ülemängitud. Selle piiri ligidal liikuv, aga kiivalt hoitud realistlikuna. Umbes nagu kelle tahes vanaisa omaette maal askeldades endamisi arutades "endast targemaga" või umbes nii :) Tema ekspressiivne näomiimika annab nii palju dünaamikat lavastusele ja kannab seda tegevustikku ja ometi ei muutu üleloomulikuks. Ühel teisel, maailmamastaabis "miljon-maski-minutis-mehel", ehk Jim Carrey'l oleks Harrylt palju selles suhtes õppida, kuidas mitte muutuda ebaloomulikuks, tobedaks ja lasta seda asja üle võlli, ehk niiöelda käest. Harry seob vaataja veel tihedamalt oma mänguga enda pihku. Lausa nii kõvasti, et ei saa hetkeksi temalt pilku kõrvale lasta, sest lihtsalt ei raatsi, kuna muidu tekib tunne, et midagi sellest niigi lühiajalisest heast läheb veel kaduma. 

Kui Harryt seal kabelis askeldamas vaadata, siis võrdlemisi kammerlikus - piiratud ja väikses mänguruumis ning ma ei tea kui rohkem- või vähemteadlikult lavastaja Jaanus Nuutre suunatult või näitleja enda valikutest tingitult, muutus ta vaheldumisi küll suuremaks, kui mängis lava eesotsas, inimestele lähemal ja siis jälle väiksemaks, kui liikus laval sügavamale, ent see, paaris filosoofilise tekstiga viis mõtted paratamatult ka selle juurde, et meie elud on vahel meid ennast rohkem ja siis jälle vähem täis. Kord on inimene suurem, siis jälle väiksem. Tegelikult ju ei midagi fenomenaalset, nii ongi ja ometi seda teatrit vaadates seda mõtestada ning enda jaoks paralleele tõmmata annab avastamisnaudingut ka minimalistlikule režiile suurema plaani. Sest mida seal väikses kabelis palju ikka "lavastada" olekski võimalik, rohkem lavale "seada". Ja ometi on Jaanusel omad väiksed trumbid taskus. Minule meeldib sellises olukorras tuua võrdlus luulekogudega. Loed mõnda luuleraamatut ja no paratamatult kõik raamatu luuletused ju kunagi ei "mõju". Luuleraamat või -kogu muutub, aga automaatselt "heaks" (väärtuslikuks), kui leiad sealt kasvõi selle ühegi üles, mis sügavale soonde lõikab. Siin, üsna alguses on Jaanus koos valguskujundaja Robin Täpp'iga lavastanud sisse "jumaliku sekkumise". On selline hetk, mil kogu kabelis tuled nagu kustuks ja samas vilgatab tumesinise värvusega tuli sisse. See on millisekundi täpsusega õigel hetkel, mil peategelane on lava ees keskel seljaga, käed välja sirutatud ning ta vibutab oma sõrmi külgedele. Ja see (vähemalt esietendusel) oli nii täpne, nii targalt leitud hetk, nii vaimustav, et ausalt öelda rohkem minu jaoks polnudki vaja, et seda lavastustööd kõrgelt hinnata. Vot see oli "fenomenaalne"! Jah, eks seal ole muud lavastuslikku ka, aga "selline" hetk on klassist "aasta lavastushetked teatris". Sellepärast isegi oli natuke kahju, et kui sama efekti teine kord kasutatakse, siis see ei ole enam nii täpne, ega ka sisuga 101% haakuv ning oleks tahtnud, et see oleks jäänudki selleks "ainsaks" korraks. Või kui, siis tegelikult on küll veel üks teine koht lavastuses, kuhu see sobiks - siis kui poeg nagu puudutaks isa maalitud maali ja justnagu toimuks midagi "jumalikult" seletamatut... kuigi ka siis on see ju juba tegelikult "varem" (ilmselt just selle teise kasutatud valgusefekti ajal) toimunud, sest pojal jääb vaid imestada... [täpsustus: Selgus, et see teine kord oli tegemist tehnilise viperusega! -tunduski imelik, eks ikka juhtub... no oligi "PÄRIS" jumalik sekkumine!]

Rääkides sellest maalist, siis selle näitamine/nägemine on üks lavastuse tipphetki. Publik saalis suisa kahises tollel silmapilgul. Nimelt Hannes Võrno on maalinud heategevusliku oksjoni tarbeks ühe asukohaga seotud imeilusa maali, mida etenduse jooksul näidatakse vaid põgusa hetke (pärast saab seda minna muidugi täpsemalt uurima-vaatama ja fotot maalist saab näha ka Teater Nuutrumi FB lehe seinal) ja kõigil on võimalik teha oma salajane pakkumine pärast etendust, pannes pakutava summaga sedel etenduse juhi Inge Kaselehe käes olevasse karpi. Salajase oksjoni võitja, ehk suurima summa pakkunu saab maali endale ja see raha kasutatakse Vainupea kabeli katuse renoveerimiseks. 

Ilus mõte. Ilus teatrielamus. Ilusate, inimlike väärtustega sisu. Ilus mäng.

Hinnang: 4- (tegelikult võiks hinnang olla ka kõrgem, antud juhul on selle suurimaks mõjutajaks tema väiksus-kammerlikkus-lühidus. Teisalt ka igapäevafilosoofia, ehk mõtted, mida nagunii juba oled mõelnud ja mõtled paratamatult üha uuesti ja uuesti. Aga nagu näha, siis ma siin proovin seletada, miks see hinnang pole kõrgem, ehk leian õigustusi endale, miks pole hinnanguks andnud 4 või 4+... Ehk seegi näitab selle elamuse tegelikku väärtust - see on tegelikult "kõrgem" ja väga hea ning minu arvates igati soovituslik vaatamine! Eelkõige Harry mängu pärast ja just nende äratundmiste, kas siis enda või oma lähedaste, eelkõige vanemate ja vanavanemate läbi. Muidugi ka tekstis mainitud lavastuses toimuva "jumaliku hetke" pärast. Ent lisaks veel huvitav asukoht, mis eriti suveteatrile annab sellise tabavuse tõttu palju juurde. Usutavasti sobib ka Kuressaarde, kus seda septembris mängitakse ja mujalegi kammerlikesse mängukohtadesse. 
Jah, jutt jummala õige, et "Jutt jumala õige" igatahes tasub vaatamist-kogemist-kaasamõtlemist.)


Tekst lavastuse FB lehelt (fotode autor olen ise):

Ühel palaval juulikuu hommikul ärkab ta oma järjekordsel sünnipäeval. Vähemalt ta ise arvab, et täna võib ta sünnipäev olla. Kuid keda külla kutsuda, kui pea kõik su ümbert lahkunud on? Ei jää muud üle, kui veeta päev Jumala seltsis - selleks ei pea ju ise usklik olema? 
See on südantsoojendav lugu kõige isiklikematest tunnetest, headusest ja kurjusest ning üksindusest. Või hoopis sõprusest?

Esietendus: 18. juuli

Lavastaja: Jaanus Nuutre
Laval: Harry Kõrvits
Kunstnik: Jana Wolke
Helikujundajad: Lauri Närep (Sammalhabe) ja Jürgen-Kristoffer Korstnik
Valguskujundaja: Robin Täpp
Etenduse juht: Inge Kaseleht
Autor: Miina Piir

Kolmapäev, 22. juuli 2020

Mäng - Kellerteater


Kui sain esimest korda teada, et Kellerteatri järgmine uuslavastus saab olema "Mäng", tõusis kohe elevus selle pealkirja pärast. Krimka ja "mäng" - see ei saa olla muud kui põnevate pööretega kriminaalne tango, kus mängitakse nii laval kui ka "publikuga". Alles mõni aeg hiljem tekkis ühendus, et see on ju Anthony Shaffer'i "Mäng" - see sama "mäng", mida lapsepõlves sai Rakvere Teatris nähtud ja praeguseks nii magusalt mälestusromantiliselt on tõusnud kuldse klassika staatusesse, tänu toonastele "suurtele" näitlejatele - Eldor Valterile ja Volli Kärole, kes omavahel tolles Teet Hanschmidti lavastuses maid jagasid. Ja siis tekkis HIRM - kuidas tänased näitlejad neid suuri saapaid täita suudavad? Võrdlused saavad ju olema paratamatud ja võimatu, et need tulevad Kellerteatri kasuks...

Igatahes ühel ilusal ja sumedal juulikuuõhtul seal Uue-tänava vanas püssirohuaidas, "Mäng"u päris (mitte "mängu" :)) esikalt end leidsin ja täiesti teistmoodi atmosfääris ei tulnud Rakvere Teatri versiooniga võrdlused meeldegi. See siin on täiesti isemoodi tunnetusega, täiesti isemoodi kassi-hiire mäng - kuigi jah, põhimõtteliselt ju ikka ka "kord Vestmann all, siis Piibeleht peal ning siis jälle vastupidi". Sest nagu sellistes lugudes ikka - see kelle käes on püss, see tellib ju muusika... ainult, et see "püss", ei pruugi alati olla vaid materiaalne, vaid ka ülekantud tähenduses "võimupositsioon"... Inimesed on ju psühholoogilised loomad ja nad oskavad teineteisega mängida ka tunnete või näiteks strateegiliste nõksudega.

Sedapuhku on teatrijuht Vahur Keller ise lavastanud põnevusžanrite paletist just nimelt kriminaalsete käikudega loo. Psühholoogilised mängud 2 mehe vahel, kes teineteist kordamööda üle trumpavad närvikõdi tekitamisega. Andres Roosileht on siin meister-krimikirjanik, kes on kutsunud endale külla tema naisega abielluda sooviva italiaano-juurtega playboy. 

Ainult, et kes kellega parajasti “mängib”, selles on küsimus! :)

Andreselt saame siin juba teise uue suurepärase rolli käesoleval aastal (lisaks "Tuulte pöörises"). Milline mänguhoog ja vorm tal praegu on - imekspandav! Ja "Mäng"ule kohaselt on see justnimelt väga "mänguline". Niiöelda "karakterroll", milliseid on võimalik tavaliselt näha oma karikatuursuse ja säriseva mängu tõttu vaid lühema lavaajaga kõrvalosades - need lihtsalt muidu särisevad kiirest ära ja siis on kustunud, aga Andres kannab välja terve etenduse ja hoiab oma tegelase pidevalt kuuma ja kõrvetavana tänu oma suurepärasele häälele, mille intonatsioonimängud on tase omaette, aga eriti just liigutuselised detailid teevad sellest omaette meistriteose. Silme ette ja mällu sööbis näiteks misanstseen, mil ta tegelane kasutab omadussõna "nõrk", mille juurde näitleja teeb maheda, kätega linnutiibade ülalt alla imiteeriva liigutuse... ja selliseid pisidetaile on see roll tal täis. Teisalt jälle see mitmetasandiline olek, mis ühelt poolt annab mõista, et tegemist on "gentle giant" tüübiga, ehk "õrna hiiglasega", ent ometi kui see sama tüüp Sul ühe kämblaga kuklast hoiab ja teisega püssitoru vastu pead surub ning olukord on "õrnusest" kaugel, siis tekib hirm, mis salaja kusagilt kraevahelt sisse lipsab ning ihukarvad püsti tõstab - tõeline nauding sellist mängulist mängu vaadata. 

Partneriks mustkunstnik Meelis Kubo, kes sedapuhku laval muud nähtavat võlutrikki ei tee, peale iseenese näitlejaks muutmise... Ja see tuleb tal täitsa mõnusalt välja. Vahur kohe oskab värsket verd tuua meie draamanäitlejate ridadesse (vrdl sama teatri varasemates lavastustes mänginud Rahel Ollisaar). Sest eks ole ka “värske veri” draamadebüüdi näol üks selle lavaloo väärtuseid. Võib-olla päris alguses oli aimata (võib-olla) esimese sõnalise rolli esikanärvi (kuigi midagi otseselt näha ei olnud, see tunne tekkis vaid tervikrollile mõeldes).  Teises vaatuses tuleb tal eriti oma karakternäitleja võimed proovile panna ja seda veel sellise meistri kõrval, nagu Andres, aga teise vaatuse teises pooles oli märgata “lahtimängimist” ja lõpp oli juba puhas kuld, mida verivärske draamanäitleja ise ka ilmselge naudinguga võttis ning see publikugi täiesti oma mänguga kaasa kiskus. Lisaks on täiesti usutav muide, et selline casanova, kes on laval teise tegelase naise südame võitnud, võiks vabalt ka mitmete publikus istuvate naiste südamed kiiremini põksuma panna :)

Britt Urbla Keller hiilgab siin taas oma kostüümivalikuga! 70ndate omapärad + "need punased saapad!", sest eks näinud see näidendki näitekirjaniku sulest ilmavalgust 1970 ja tegijad on toonast tunnetust ka oma esiteetikas au sees pidanud. Lisaks oli Shaffer nomineeritud lausa Oscarile näidendist adapteeritud filmistsenaariumiga. Olgu lisatud, et ta võitis nii näidendi, kui ka paar aastat hiljem stsenaariumi eest maailma ühed prestiižseimad krimikirjandusauhinnad (Edgar Awards). Ent ka kogu saalikujundus, eelkõige oma suurte maalidega, tekitavad atmosfääri ja annavad aimu, et tegemist on väga rikka ja eduka krimikirjaniku koduga. Lisades teatava kõverpeegliga ristduaalsust kirjanikust tegelase eripärale ja sellele, mida nendel maalidel on kujutatud (rääkimata väikestest stiilirõhutustest, a la apelsinid maalil ning ka maali ees kirjaniku toas). Laval vilksatab ka üks vahva Sandra Lange groteskne mask ning lisaks kohtame veel üht uut näitlejat laval - Elmo Kibuse - kes küll (erinevalt oma partneritest) ilmselt kedagi ära ei peta (ta on nimelt "politsei-uurija rollis"), ent on kindlasti üks siinse mängulise mängu trumpidest. 

Lõpetuseks jätaksin õhku ühe küsimärgi - nimelt paratamatult ei saanud lahti mõttest, kuidas kogu lavalugu oleks mõjunud teistpidi saalis mängituna. Kindlasti on lavastaja ja kunstnik selle omavahel läbi arutanud ja kas siis kunstilistel või "praeguse viiruse aja" (vaatajad on sedasi vähem kokkupressitud) oludest tingitult otsustanud seda pikkupidi saalis mängida. Eks see annab ju tegelastele ruumi rohkem liikumiseks ja seeläbi enam õhku lavale, rääkimata kogu kujunduse mahtumisest paremini. Ent ometi kokkupressitumalt, intiimset sisu jõustavamalt ning pikkade meesnäitlejate justkui veelgi kokkupressitum variant oleks tagantjärgi mõeldes olnud antud juhul täiesti õigustatud ja lausa veelgi kammerlikumaks muutev? 

Hinnang: 4- (Üks väga hea roll ja teine vägagi arvestatav draamanäitlejadebüüt ning päris mõnus mänguline keemia nende kahe mängija vahel - mõlemad lähevad teineteisega kaasa ja just selline partnerlus laval töötabki ja lööb laineid, mis publikuni jõuavad. Puhas meelelahutus, nagu loeks mõnda head krimiromaani ja üks üllatus ajab teist taga. Kindlasti oleks hinnang minu puhul pügala võrra kõrgem, kui see sisu oleks tundmatu, seega need, kes seda materjali sellest siinsest lavastusest alles avastavad, saavad kindlasti veelgi tugevama elamuse osaliseks. Kindlasti tasub hoiduda kõikvõimalikest näidendi teksti lahkavatest artiklitest ja arvustustest, sest siis saab see mäng olema eriti avastuslik. Olen proovinud igati hoiduda ka enda tekstis sisulistest pööretest, aga paraku jah, see on just üks neid selliseid lavastusi, et kui te isegi siinset lugesite, siis olete lugenud juba "liiga palju".)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Siim Vahur):

Anthony Shaffer
MÄNG
psühhotriller

2,5h / vaheajaga

autor
ANTHONY SHAFFER

lavastaja
VAHUR KELLER

kunstnik
BRITT URBLA KELLER

helikujundaja
VAHUR KELLER

valguskunstnik
RENE TOPOLEV
BRITT URBLA KELLER

maskikunstnik
SANDRA LANGE

tõlkinud
MALLE KLAASSEN

laval
MEELIS KUBO
ELMO KIBUSE
ANDRES ROOSILEHT / noorsooteater

esietendus 9. juulil 2020 Kellerteatris

Udune sügisõhtu vanas Inglismaa häärberis. Kuulus põnevuskirjanik on külla kutsunud oma abikaasa noore armukese. Peremees, kes armastab kavalat mängu ja ülepakutud teatraalsust hakkab külalist veenma, et too rööviks naise juveelid. See ettepanek käivitab sündmuste ahela, millel on ettearvamatud tagajärjed.

Lavastuse aluseks on inglise kirjaniku Anthony Shafferi näidend “Sleuth”, mille järgi on tehtud kaks mängufilmi. Režissöör Joseph L. Mankiewicz’i 1972. aasta põnevusfilmis mängis kirjanikku inglise lavatäht Laurence Olivier ja naise armukest noor Michael Caine. 2007. aastal Kenneth Branagh’i vändatud trilleri duoks oli soliidsesse ikka jõudnud Michael Caine ja sarmikas Jude Law.

Geniaalse näidendi Kellerteatri versiooni toovad lavale Vahur ja Britt Urbla Keller, kes on teinud ühiselt hulga põneva atmosfääriga lavastusi.

TÄHELPANU! Etenduses kasutatakse valju heli ja lavasuitsu, mis on tervisele kahjutu.