dekameron - EMTA/Martin Kirsiste

Martin Kirsiste nimi tekkis ja jäi pähe seoses EMTA lavakooli 28.lennu diplomilavastusega "...ja peaksin sada surma ma...". Martin nimelt oli lavastuse ühe väga olulise komponendi - muusika - autor! Suuremas osas folkloori suunda kanduv helilooming sisaldas siiski tänu lavastuse sisu mitmekesisule ka teisi stiile. Igatahes väga põnev muusika oli, üks terve teatriaasta parimaid ning selle mõju on ka veel nüüd - paar aastat hiljem meeles. Sestap seadsin sammud ka EMTA kammersaali möödunud pühapäeval, et näha ja eelkõige kuulda, mida noor looja on võtnud ette, kui kogu lavastus on tema loodud. Kindlasti ei puudu seal ju ka see huvitav helikeel, mida ta viljeleb!

Ei puudunudki.

2019. aasta teatrikuu tõi Eestis "noorte jõududega" välja 2 Giovanni Boccaccio väga eriilmelist "Dekameron"i tõlgendust. TÜ VKA üliõpilaste koostöö VAT Teatriga, mis oli selgelt komöödia ja osaliselt isegi muusikali-võtmes, sest sisaldas laulu ja liikumist, lõbus ja kelmikas. Ja nüüd see EMTA ja Martin Kirsiste tõlgendus, mis on vastupidiselt vägagi tõsine - apokalüptilise, epideemia-katastroofiliku maailma paigutuv, erinevaid meediume mixiv, rohkem atmosfäärile ja isegi futuristlikule olmeolustikule rõhuv lavastus.

Kammersaal, ehk ruum, millesse publik siseneb on nagu katastroofijärgne, siin seal ripub kile, pappi ja paberiräbalaid, publiku toolid on segamini, osalt tagurpidi või hoopis maha kukkunud. Siit saalis on lahkutud väga kiiresti ja hirmuga. Suure laua ümber toimetavad 4 inimest - 1 vastabiellunud noorpaar (Martin Kirsiste ja Astra Irene Susi) - neil on veel isegi pulmariided seljas, 1 natuke rahulikum naine (Grete Rahi) ja 1 närviline kasukaga naisterahvas (Anita Kodanik). Kuna see närviline isend käib pidevalt ringi ja oleks nagu endast natuke väljas, siis kisub ta tähelepanu endale. Sündmuste käivitajaks on ragisevast raadiost kuuldav uudis, et mingi kahtlane viirus on levimas, mis inimesed zombistab... Muidugi ei lähegi kaua, kui see närviline naine korraks kaob, endalegi see kahtlase viiruse suudab hankida, sureb... ja tõuseb uuesti... ning ühtlasi toob selle epideemia ka siia majja...

See käivitab sündmusteahela, mis läbi maailmalõpueelse seisunditunde, surmade ja sakraalsete visuaalsete ja helikujunduslike elementide ning isegi sisse segades õudusfilmidest tuttavaid motiive, tekitas kokku lummava loo. Muusikalise taustaga lavastaja kõige suurem õnnestumine seejuures ongi just nimelt muusikaline pool. Segades live's klaverihelisid, kirikukelladele viitaivaid helisid ja siis veel see kõige magusam ja mõjuvaim muusikalise taustaga lõik - kooriosa! See koorimuusika oli küll keset lavastust, ent minu jaoks just see oligi lavastuse tipphetk. Sinnamaale toimus peas lahtimõtestamine ja teatav pinge kasv ning sealt edasi jäi pinge sisse kuni lõpuni välja. Lavastuses kasutatakse ka videofilmi (väga hea videokunst muide ning ei teagi, kas see laudadest tekkinud taust või juba videos endas loodud tunne andis omakorda veel teatavat stiili juurde. Lisaks multimeediakomponente veelgi sisse tuues, kuvatakse projektoriga arvuti kaudu ka 2 lauset vaatjatele, sisse tuuakse kujundeid loovat performance-kunsti ning live-helindust veesolinate, klaaside ja klaveriga... kõike kokku siiski mitte üleliia ja vaadates mõtlesin kui küps otsus noortelt hoida tempo väga rahulik, et vaataja jõuaks kõike hõlmata, harjuda ja mõtteid koondada ning tekiksid ka visuaalides saadavad kujundid selgemini. Üks kiriklik, jumalaema ilmestav stseen oli eriliselt mõjuv.

Eks selliste lugude puhul on lõpp nö. "paratamatu"... kuid siin on kasutatud üht väga põnevat lavastuslikku nõksu ka publikule (Hoiatus! Hüppa järgmise lõigu algusesse, kui plaanid seda lavastust kunagi vaatama minna!!!), nimelt on "surm" üks groteskset katkutohtri maski kandev koletis, kes kõik laval olevad hinged endaga kaasa viib, kuid käib ringi ka publiku seas, vaadates keda kaasa haarata! Mõnus, mõnus, mõnus! Ja päris ebameeldiv tunne tekkis kui selle maski "silmad" Sinul korraks peatuvad - ega liigutada ei taha, järsku viibki kaasa! :) Igatahes idee töötas!

Mis seal salata, olin natuke skeptiline, sest etendusega seoses kasutati sõna "eksperimentaalne". Kuid nüüd tagantjärgi tervikule mõeldes, siis eks see oli pisut rabe ja esmaettekandeks (nii tore, et muusiku lavastatud etendus ei ole mitte esietendus, vaid nagu muusikateoste puhul - "esmaettekanne"!) vast veel õige pisut toores. Rekvisiidiks olnud lamp lendas hoogsama liikumise tõttu puruks, siin seal olid mõned traagelniidid lavastuses paista, kui tegelikult tervik oli väga hästi ja korralikult läbimõeldud ja -komponeeritud. Seega pigem ei olnud see mitte eksperimentaalne, vaid väga teadlikult lahendatud lavastus. Vast suurimaks miinuseks hoopis selle lühidus, kuigi samas tuli see ka kasuks, sest hetkekski ei hakanud igav - nii palju oli pidevalt kuulda ja näha, isegi kui üks teema lõppes, siis enne teise algamist sai nautida eelmist. Kuid see lühidus jällegi ei lasknud tekkida sügavamat tervikut, pigem mõjus kogu etendus nagu fragment laiemast loost.

Tüdrukud laval olid päris huvitavad ja kõik 3 vägagi erinevad. Muidu selliste töödega võetakse ka "need, kes võtta on", kuid Martin oleks nagu teadlikult valinud just need inimesed. Igatahes oli see nii või naa, aga lavastaja ja ainuke meesnäitleja laval võib oma partnerite üle küll väga uhke olla. Neid kõiki oli põnev jälgida ja kuigi ju piisavalt kammerlik, siis nad kõik kogu aeg tegutsesid läbiva, selgrooks oleva loo sees väiksemate piltide loomisega ja see kõik oli nii avastuslik.

Dekameroniga ühendus oli vast ehk peamiselt läbi surma-teema, aga ega ma neid kõik 100 lugu ei mäleta ka... samas tegijad ütlevadki, et see on "kaudne" tõlgendus.

Hinnang: 2+ (palun seda numbrit siin mitte eriti tõsiselt võtta, see on väikevormist lähtuv hinnang ning sugugi mitte teostuse tervikule või sellele kui huvitav seda oli jälgida. See on hinnang, kui ma asetan selle terviku täismahulistest teatrietendustest saadud elamuste pingeritta. Tegelikult oli mul isegi üllatavalt huvitav seda kõike jälgida, mis laval toimus. Muusikalisele kujundusele ja kompositsioonile oleks hinnang 5! Muusika ja kogu helindus pakkus erinevatest lavastuse komponentidest suurima elamuse. Kiidaks eraldi ka lavastuse tempostamist selliseks rahulikuks, kuigi temaatika nagu eeldaks vastupidiselt kaootilisemat ning närvilisemat lähenemist. Sedagi pakuti, aga vaid kulminatsioonis, õiges kohas. Kuna sõnadega ei priisata, siis loomulikult annab kogu etendus tõlgendusteks vabad käed ning kindlasti mõni teine vaataja loeb siit hoopis midagi muud välja. Mina igatahes hoian Martin Kirsiste nime suhtes nüüdsest palju laiemalt silmad avatuna, sest olen veendunud, et sellest mehest me teatri kontekstis kuuleme veel ja veel!)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt ja kavalehelt:

Martin Kirsiste eksperimentaalne multimeediaetendus "dekameron"

Esiettekanne 24.03 / EMTA kammersaal
Martin Kirsiste eksperimentaalne multimeediaetendus “dekameron” (esiettekanne)
Laval Astra Irene Susi, Martin Kirsiste, Grete Rahi (EKA), Anita Kodanik (EKA)

Dekameron on paik, kuhu inimesed tulevad, et pajatada oma lugu. Lood valetamisest, petmisest, armastusest, kadedusest ja paljust muust. See, kellel on õigus ja kellel mitte, kes saab oma patud andeks ja kes mitte, jääb igaühe enda otsustada, sest dekameronis on kõik võrdsed.

Esiettekandele tulev “dekameron” on Giovanni Boccaccio samanimelise teose kaudne tõlgendus eksperimentaalse multimeediaetenduse võtmes. Laval on abstraktsed kujud, helid ja tegelased. Mitte miski pole nii, nagu esmapilgul tundub.
Martin Kirsiste

Kes on Martin Kirsiste?

Martin Kirsiste (1997) muusikaline teekond algas Tallinna Muusikakeskkooli mudilaste muusikastuudios. Sama kooli esimesse klassi astudes jätkusid õpingud klaveri erialal. Paralleelselt alustas Martin laulmist ka Rahvusooper Estonia poistekooris, kus ta sai osaleda erinevate ooperite ettekannetes ja näha kõrvalt esimest korda lavastusprotsessi. Varajases teismeeas avastas Martin enda jaoks kaasaegse muusika, kunsti ja teatri. Tundes, et see on valdkond, milles ta tahab tegutseda, vahetas Martin üheksandas klassis klaveri eriala kompositsiooni vastu ning jätkas õppimist Tauno Aintsi juures. Gümnaasiumis liitus Martin Noorte Segakoor Vox Populiga, mille koosseisu kuulub ta siiani. Vox Populis sai ta osaleda kontsertetendustel, mida lavastasid Anne Türnpu ja Eva Koldits. Hetkel lõpetab Martin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kompositsiooni eriala Helena Tulve juhendamisel.

Koletis - Paide Teater

Paide Teater alustas!

Sissejuhatuseks on värskel teatril, Eestimaa südames, plaanis lisaks teistele lavastustele, tulla vaatajate ette ka monolavastustega. Paide Teatris alustab põhikohaga 4 meesnäitlejat ning kõik nad loovad ühe lavastuse, mis on nende enda mängule üles ehitatud. Nii vähemalt olen mina sellest aru saanud.

Esimene selline lavastus tutvustab Kirill Havanskit. Näitlejat. Tema häält, tema liikumist, tema olemist laval. Selles suhtes etendus täitis 100% oma eesmärki. Mina näiteks Kirilli kooliaegsete lavamängudega väga kergelt ei suhestunud. Nüüd, kui fookuses on ainult tema, ma nägin ja kuulsin teda ning nägin-kuulsin hoopis valmimat näitlejat. Kui varem tema diktsioon ja hääl oli kergelt võõristav, siis nüüd selle etendusega olen tema häälest täiesti vastupidisel arvamusel. Mõnikord on vaja olla teistest kõrvalnäitlejatest prii, et jälgija leiaks tee just selle näitleja juurde üles. Nii igatahes juhtus minuga. "Koletis"e näol on tegemist paljuski jutustava tekstiga... nagu monotükkidega ikka - dialoog, kui seda ongi, siis toimub see ühepoolselt - kõigest publikuga suheldes. Ja Kirilli hääl jutustajana on mõnusalt soe ja pehme. Mõjudes isegi žanrile vastandlikuna. Kuid see veel eriti paneb teda kuulama, sest mõjub huvitavalt kontrastsena - ei tea kas talle peaks kaasa tundma? kas teda peaks kaitsma? või on selles kõiges hoopis peidus mõni ootamatu konks ning tegelikkuses on kuri maskeerunud... nagu saatan seda tihti teeb?!

Nonii... ma läksin kohe kätluses Kirilli kiitmisega hoogu. Tegelikult viskan kohe alguses ka teise arvamuse õhku - see lavalugu tegelikult minule eriti ei meeldinud. Miks? Katsun selgitada.... aga selleks liiguks paar sammu tagasi.

Saabudes Paide Teatrisse, olin põnevil. Õudukad on žanrina üks minu lemmikud. Usun, et olen suurema osa õudusfilmiklassikutest ära vaadanud ning igal aastal proovin ka uute, kiidetud õudusfilmidega kursis end hoida. Tihti need suurema kassa teinud filmid ehk polegi nii head ja väiksemates on palju võimsam ning mõjuvam hing sees. Samuti loen üpris palju õudusraamatuid... viimasel ajal küll ajapuudusest tingitult vähem, ent näiteks Stephen King'i bibliograafia on mul praktiliselt loetud (vähemalt kõik 80ndatel ja 90ndatel tema poolt kirjutatud romaanid). "Pet semetary" näiteks oli kindlasti üks noorena loetutest siiani paremini meelde jäänud ja sügavamalt jahmatanud raamatutest (Minu King'i lemmik on "Misery", mille kogu õudus oli puhtalt psühholoogiline ning ei grammigi Kingile iseloomulikult üleloomulik). Arvan, et minu suurim viga "Koletis"t vaadates oligi eelkõige tugevama loo ootamine. Antud juhul on lugu ise marginaalne. Tausta teadmata aiman, et tegemist võiks olla kas Kirilli või kellegi elus juhtunud/olnud sündmustega. Vähemalt lähtekohaks oleks nagu kasutatud "päris" asja.... Ma ei tea, kas "Rico", kellega suhlemisest ja tegevustest Kirilli minategelasega lugu saab alguse ning kes on pidevalt "näitleja" juttudes üht või teistpidi sees, on tegelikult tegelase enda ettekujutatav sõber? tema alter ego? või Jekyll & Hyde'i stiilis teine mina? Või tõesti üks kummaline naabripoiss, nagu teda esitletakse? Minule meeldiks mõelda/tõlgendada, et see on peategelase ettekujutatav sõber, aga igaüks leiab ja otsustab kindlasti enda versiooni Ricost.

Ühel minu lapsel oli samuti nooremana "ettekujutatud sõber"... Potšok oli tema nimi ning me kõik elasime temaga koos, kuigi ta ilmutas ennast ainult lapsele... Kui mingi pahandus või õnnetus juhtus, siis oli ju süüdlane varnast võtta... aga mõnikord, teatud olukordades hakkasin ka enda mõistuses kahtlema, et kas see Potšok on mingi kahtlane tegelane, kes tõesti teispoolsusest kuidagi meie ellu sekkub... No see on juba üks teine lugu, teistsuguste "pahandustega"... Kirillil on oma - Rico...Paariks misanstseeniks ilmuks justkui see Rico ka lavale... väga kahtlase elukana... "Koletisena"? Kas meil kõigil elab keegi selline koletis sees, kes end mõnikord ilmutab? Või see polnudki Rico, vaid lihtsalt keegi saatana sigitis, kes "etendust" külastas?

Nii... jälle läks jutt omasoodu lippama... võtame korraks uuesti paar sammu tagasi sellesse alguspunkti...

Paide Teatrisse jõudes, ootas publik fuajees. Mänguks on valitud teatris üsna eriline koht - suure saali pöördlava all asuv keldri moodi kahtlaselt hämar ning kergelt räämas ja rõske, keldrilaadne asukoht. Kammerlikult umbes 100-le vaatajale kahte ritta ringi seatud toolidel oli vähemalt minu jaoks turvalisem valida teine rida (tegelikult selles etenduses see ei oma mingit vahet). Õuduka jaoks täiesti ideaalne saal! Alguses (vähemalt) 10 minutit etendusest kulgeb kottpimeduses... Ainult Kirilli häälele keskendudes ja seda olukorda ettekujutades, mida ta kordab mitu korda. Väga hästi hakkas pilt silme ees jooksma ning kontakt näitleja ning lavaloo ja atmosfääriga oli hetkega saavutatud... Esimene õuduslik tunne käis ka korra läbi - täielik pimedus... ja tegelane liigub mitte ainult publiku ees aimataval laval, vaid ka selgade taga... Oleksin ilmselt päris korraliku möirge lasknud eetrisse, kui keegi seal ja selles hetkes oleks oma käe mu õlale pannud! Kartsin seda ja sellest hoolimata oleksin korralikult ehmatanud... Hirm oligi keres ja algus seega paljulubav.

Kuid valgus tuli ja ühtlasi kadus õige pisut sellest maagiast. Jutustus liikus edasi... siia ja sinna ning Kirill tegutses väga mitmel viisil - küll tuli see lugu läbi ekraani kui ta kusagil peakohal, tollel pöörlava peal toimetas, küll tegutses ta mingi smuuti kallal, mille tegemisest ma otseselt aru ei saanud enda istekohalt, ent millega samal ajal jooksis ekraanil lapsepõlvest tuttav Tom & Jerry multikas ning mille abil oleks kui ise ka korraks lapsepõlve tagasi rännanud... Ja siin toimus ehk kogu etenduse kõige õõvastavam või õnnestunum õuduka-stseen... nimelt tänu videokunstniku Kärt Petseri oskusliku valiku aeglustada kassi tegutsemist "Killer" sildiga majja kadudes... mõnus kui sellise lihtsa, aga samas geniaalse trikiga suudetakse tekitada nii tugev emotsioon vaatajas. Olin võlutud ning andsin andeks, et ei saanud vähimatki aru, mida Kirill samal ajal tegi ja toimetas (hiljem selgus kui seda tehtud smuutit kellegile pakkus, aga selle tegemise mõttest ei saanud aru ka hiljem.. kas heli oleks pidanud mõjuma hirmutavana või milleks see lõik?)

Ma arvan, et tegelikult ehk nii kaugele kui hakkas rääkima Rico... ehk kui Kirill enam laval live's ei jutustanud, vaid tekst tuli kõlarite kaudu, umbes sellel ajal ma kukkusin kärult. Mind enam ei huvitanud või ma ei saanud selle tekstiga kontakti (kas siis hämaras lindilt juttu kuulates kui näitleja midagi laval ei tee, ongi selline uinutav efekt? Selles Rico jutustuses võis olla ka võti, et kes ta ikkagi oli, aga ainus mis minuni jõudis oli see, et teda ilmselt kiusati... kaevati maasse auk ning tema pandi sinna siise... aga mis seal siis erilist sai, seda ma aru ei saanudki... Samuti ei saanud sellest aru ka minu teatrikaaslane, kellelt pärast etendust küsisin, kas ta oskab mulle seletada või jutustada... aga ka tema "kukkus kärult" täpselt samal ajal... nõnda olime mõlemad teineteisest sõltumatult täiesti samal ajal etendusega sisuliselt kontakti kaotanud. Edasi muidugi ei olnud enam palju vahet, kes või mis või miks see üha unenäolisemana jutustusena hakkas mõjuma... Viimane lugu, kus see "koletis" ka ühes jutustuses ära mainitakse, siis mõjus juba isegi kerge pettumusena, et hoopis mingi unenäo elukas oli see "Koletis"... samas eks see vist lihtsalt oli üks dimensioon juurde... Ilmselt Koletis oli ikka kas näitleja või Rico... vähemalt nii oleks sellel kõigel rohkem mõtet. Skiso või ettekujutatud pahalane võiks ju psühholoogiliselt õudsana mõjuda...

Sellist tüüpi lavastuses on tegelikult "lugu" ise teisejärguline. Lugu on siin sees üldse hõredalt... Seda etendust ei tehtud ja seda pole ka vaja "loo"-mõttes. See lavastus teenib teisi eesmärke.

Freda Purik'u kunstnikutöö on üpris must-valgete ja nende varjundite või helkide värvigammaga - selles asukohas ja sellise lavaloo jaoks igati sobiv... klaasikillud... või pigem "peeglikillud"? Need ju toovad 7 aastat "õnnetust"...

Stseenidest tahaks ära mainida ka "tantsulõigu". Kirill ilmselt ei ole tantsija ning ma ei tea kui palju tal üldse sellise koreograafilise liikumisega elus on kokkupuuteid olnud (peale lavakooli-lavastuste), aga see kordustele ülesehitatud ning täiesti tõlgendatav lõik oli uskumatult intensiivne ja mõjus. Mõjuv oli see ehk ka sellepärast, et ta palju jalu betoonil hüppas ning seega korduvalt oma jalgu põrutas - kas teatriime või tõesti eneseohverdus kunsti nimel, ei tea... Kuid minu jaoks, kes draamalavastuste tantsuliikumise peale tihti nina kirtsutab või õlgu kehitab, nautisin seekord just seda...

Kokkuvõtteks loodan, et Paide rahvas sellise lavastuse peale ära ei ehmata. Kindlasti hakkab Paide Teatris näha saama ka traditsioonilisemat teatrit (juba praegu on näiteks väljas info laste jõuluetenduse kohta ning muudki, mis annab alust oletada väga mitmekülgseid ja eriliilmelisi lavastusi)... "Koletis" oli vast selline kõrgema kunstilise taotlusega, pigem performatiivse ja eksperimentaalsema lähenemisega lavastus. Noored, kui nad teevad nö "oma asja", siis tahavad ju ikka tõestada ning näidata midagi huvitavamat, otsingulisemat. Monotükina ja enda tutvustamiseks ei taha keegi mõjuda igava, kulununa ja seda "Koletis" ning Kirill Havanski kahtlemata ei olnud ka.

Hinnang: 2+ (järjekordselt sai tõestust minu jaoks tõdemus, et õudukas kui žanr on teatrikeeles kõige raskem teha. Või noh - teha ju saab, aga nii, et sellel oleks sisu, vormi ning mõjuks ka õudsana, seda juhtub teatrilaudadel haruharva. Samas siin oli huvitavaid elemente ning huvitav oli ka ülesehitus ning erinevate lavastuslike vormide kasutamine ühes lavastuses. Õudukale kohaselt pime, õigemini hämar ja kurjakuulutavalt kahtlane. Palju jäetakse vaataja enda otsustada, mida öelda tahetakse ning ühest küljest on see muidugi hea, aga teisalt jäi neid lahtisi otsi minu jaoks võib-olla natuke liiga palju või siis just nendes olulisemates kohtades. Seega lavalugu tervikuna minu jaoks päris toimivat elamust ei andnud. Teatrikaaslasega autosse istudes ja koju sõites arutasime kui ühest suust, et Kirill oli hea, olid mõned toimivad hetked, nagu Kirilli tants ja Tom&Jerry lõik, aga lugu tervikuna ei toiminud. Kas ehk on see toimivam 15-25 aastastele? Ilmselt. Samas vaadata ja kogeda oli ju küll. Jään täitsa ootama, mida teised Paide Teatri noored näitlejad ette võtavad, kuidas end tutvustavad ning kas leidub sama palju üllatusi, suudavad nad enda sama palju avada uute külgede pealt kui Kirill. Selles mõttes, kuigi tegemist oli žanri-teatri ning erilise lavastusliku vormi-teatriga, siis minu jaoks oli see kõige toimivam just nimelt "näitleja-teatrina". Just Kirilli enda mängus ja temaga tutvumise võimaluses avanes seekordse teatrielamuse suurim väärtus. Ja kuigi ei saanud nüüd kiita seda tervikut, nagu oleks tahtnud, siis igatahes on ülimalt hea meel, et Paides on nüüd teater!)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt:

PAIDE TEATER "KOLETIS"

üks näitleja kohtab juhuslikult metsas oma vana sõpra. nad ei ole aastaid suhelnud ega tea, kust või kuidas alustada. taaskohtumise rõõm asendub pikapeale halastamatu ebamugavusega. mõnda aega vaikuses istunud, märkab näitleja, et sõber sosistab midagi kaugusesse. ta nõjatub, et kuulda ning ajapikku suudabki segasest suminast sõnu eristada. sõnad kasvavad aegamööda pöörasteks lugudeks sõbra elust, hüpnootilisteks mälupiltideks, mis näitleja julmalt oma võimusse haaravad.

lood, mida sõber (rico) jutustab on kord südantlõhestavalt ilusad, kord verd tarretama panevad ning näitleja (Kirill) kuulab neid ainiti. mahajäetud mõisad, verest punetavad lumeväljad, pime koer, kellegi naeratus kusagil tühjal ja pimedal tänaval, vihmane hommik. näitleja keha ja aju täituvad järk-järgult hirmuga. mida aeg edasi, seda õõvastavamaks muutuvad need lõputud kujutluspildid. ta peab need lood endast välja saama. ta peab selle kõik ära unustama. maksku, mis maksab.

KOLETIS on lavastus, kus näitleja kirill havanski, kunstnik freda purik ja sõber rico sukelduvad ühes publikuga õuduslugude pimedasse maailma. kust algab hirm ning kus see lõppeb? kust algab väljamõeldis ja kus lõppeb päris? KOLETIS toob mustast pimedusest prožektorivalgusse hetke, mil meie aju muudab kaua kadunud sõbrast koletise ja laseb sellel mustast-mustast linnast pärit mustal-mustal mehel meid oma musta-musta maailma tirida. KOLETIS on PAIDE TEATRI sooloprojektide sarja esimene lavastus.

laval kirill havanski, sõber rico
kunstnik freda purik
videokunstnik kärt petser
helimaastikud kirill havanski ja trupp
tehnikud janek lehtpuu, viljar saarsalu
produtsent harri ausmaa 

esietendus 13.09.2018 

paide muusika- ja teatrimaja suure lava all 

etenduse kestvus orienteeruvalt 1h10min
vanusesoovitus 14+
kasutatakse vilkuvat valgust