Esmaspäev, 30. juuli 2018

Juulikuu 2018 - teatrikuu kokkuvõte


Siit tuleb väike ülespildistus suve keskmise ja sedapuhku väga kuuma kuu teatrielamuste kohta. Jõudsin tervelt 10 erinevat etendust juulikuus näha, kuigi juuni kokkuvõtte kirjutamise ajal, ehk siis eelmise kuu lõpus oli mul ette planeeritud ainult 4 teatrikülastust (juunis nägin 12 etendust ja terve aasta lõikes ületasin 100 erineva lavastuse piiri juulis). Eelmise kuuga võrreldes 2 vähem, aga seda tihedam teatrikuu ilmselt tuleb augustist... kuid augusti plaanidest kirjutan seekord eraldi...

Juulis viis teatrifänlus mind nii Ida-Virumaale Kukruse Polaarmõisa kui Kagu-Eestisse Põlvamaa maastikule. 2 korda käisin Viinistul ning 4 kümnest toimusid Eestimaa erinevates mõisades. Tippe, nagu ikka oli vähe, kõigest 1 hinnanguga 4+, 3 kolmetärnitükki, 3 kahetärnitükki ja 3 millele andsin hinnaguks 4. Kaks naislavastaja ja sama mitu välislavastaja lavastust. Ei ainsatki puhast autoriteatrit, kuigi enamvähem võib selliseks liigitada Damir Salimzianovi "Pikse pill"-i, sest kuigi Kreutzwaldilt mõjutusi ja inspiratsiooni saanuna, on tegemist siiski originaalnäidendiga, mille ka autor ise lavale tõi. See oligi minu jaoks juulikuu parim lavastus ja ühtlasi koos juunikuus nähtud Vene Teatri Turgenjevi "Kuu aega maal", siiani üheks suve kahest suurimast ja parimas teatrielamusest. Kogu aeg käin edasi-tagasi kumba parimaks pidada... ehk augustikuu toob selgust... või hoopis mõne uue teatrielamuse, mis lööb mõlemad laualt :) Muide juulikuu oli eriliselt vaene naispeaosade poolest (eks nendega on ka muidu pidevalt põud, aga alles juunikuus oli neid naiste rolle vastupidiselt tavalisest rohkem). Seega nüüd siis tasakaaluks - kui juunis oli naistel raskem pääsed 3 parima sekka, siis juulikuus meestel.

Siin siis need juulikuu tipud eraldi välja tooduna:

PARIM TEATRIELAMUS
1. R.A.A.A.M. "Pikse pill"
2. Must Kast "Mowgli"
3. Kukruse Polaarmõisa Teater "Ristumine peateega"

PARIM LAVASTAJA
1. Damir Salimzianov "Pikse pill" (RAAAM)
2. Taavi Tõnisson "Gulliveri reisid" (NUKU)
3. Allan Kress "Ristumine peateega" (Kukruse Polaarmõisa Teater)

PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA
1. Andres Tabun "Draamakuninganna" (Karahvin)
2. Aarne Soro "Armastus on ajaviide" (Tuulekell)
3. Jarmo Reha "Pikse pill" (RAAAM)

PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA
1. Anne Veesaar "Kuuvarjutus" (Pikk Mari)
2. Ülle Lichtfeldt "Kuuvarjutus" (Pikk Mari)
3. Jane Napp "Ristumine peateega" (Kukruse Polaarmõisa Teater)

PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA
1. Andres Roosileht "Gulliveri reisid" (NUKU)
2. Ott Raidmets "Pikse pill" (RAAAM)
3. Kristjan Lüüs "Mowgli" (Must Kast)

PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA
1. Pirjo Levandi "Armastus Laitses" (Kalevipoja Kojutulek)
2. Silva Pijon "Gulliveri reisid" (NUKU)
3. Mirtel Pohla "Pikse pill" (RAAAM)

PARIMAD UUED NÄITLEJAD (keda mina pole varasematel aastatel näitlemas näinud laval)
1. Rauno Polman "Mowgli" (Must Kast)
2. Alice Kirsipuu "Armastus Laitses" (Kalevipoja Kojutulek)
3. Kreidy Naudre "Armastus Laitses" (Kalevipoja Kojutulek)

PARIM DRAMATURGIA
1. Jaan Tätte "Ristumine peateega" (Kukruse Polaarmõisa Teater)
2. Damir Salimzianov "Pikse Pill" (RAAAM)
3. Piret SG/Birgit Landberg "Mowgli" (Must Kast)

PARIM alla 30a näitleja roll - Ott Raidmets "Pikse pill" (RAAAM)

PARIM üle 60a näitleja roll - Andres Tabun "Draamakuninganna" (Karahvin)

PARIM KUNSTNIK
Marion Undusk "Gulliveri reisid" (NUKU)

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK
Marion Undusk "Gulliveri reisid" (NUKU)

PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS
Peeter Rebane "Armastus on ajaviide" (Tuulekell)

PARIM HELILOOJA
Liina Sumera "Gulliveri reisid" (NUKU)

PARIM VIDEO/VISUAAL/TEHNILISED LAHENDUSED
Allan Räim "Gulliveri reisid" (NUKU)

PARIM VALGUSKUNST
Priidu Adlas "Kostja ja hiiglane. Päts" (RAAAM)

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMISJUHT
Olga Privis "Gulliveri reisid" (NUKU)

PARIM ANSAMBLIMÄNG
Must Kast "Mowgli"

PARIM MELODRAAMA
Ei näinud ühtki puhast head melodraamat juulis. Kõige lähemal ehk "Draamakuninganna" (Karahvin)

PARIM KOMÖÖDIA
Mitte žanripuhas, aga naerda ju saab ja hea oli ka - RAAAM "Pikse pill"

PARIM PÕNEVIK
Kukruse Polaarmõisa Teater "Ristumine peateega"

PARIM MUUSIKALINE/TANTSULINE LAVASTUS
Tuulekell "Armastus on ajaviide" (viidates koorimuusikalõikudele)

PARIM LASTE- JA NOORTELAVASTUS
Must Kast "Mowgli"

ERILISEM MÄNGUKOHT
Seda pigem seetõttu, kuidas kunstnik Kristi Leppik selle koha oli sisustanud ja millega lavastus lõppes ning kuidas see üldse sellesse ruumi ideaalselt sobis - Kukruse Polaarmõisa Teater "Ristumine peateega"

SUURIM POSITIIVNE ÜLLATUS/AVASTUS
Äsja lavakooli lõpetanud Nils Mattias Steinberg ja Jane Napp Kukruse Polaarmõisa Teatri lavastuses "Ristumine peateega" ja selle lavastuse lavastaja Allan Kress'i töö. Lisaks ka Pirjo Levandi (muidu väga kesises lavastuses) Kalevipoja Kojutulek"Armastus Laitses"

SUURIM PETTUMUS
Kalevipoja Kojutulek"Armastus Laitses" oli kõige kehvem teatrielamus, aga suurim pettumus, mis ei vastanud ootustele oli "Kostja ja hiiglane. Päts" RAAAM

KÕIGE ROHKEM KAHJU, ET NÄGEMATA JÄI
Piip ja Tuut "Piip20Tuut juubeldavad"

ENIM MAINITUD TEATRID SIIN PARIMATE SEAS, ehk JUULIKUU "TEGIJAD"
9 x RAAAM
8 x NUKU
7 x Kukruse Polaarmõisa Teater
6 x Must Kast

Juulikuus veel nähtud lavastustest ei leidnud siin mainimist:
Pärnu Suveteater "Inriid ja Toomas Nipernaadi". See oli pettumus. Eelkõige sellepärast, et seda ei näinud hästi (juba) 6ndast reast (poleks ilmselt näinud ka 4ndast). Kuna etendus on paljuski üles ehitatud kahe tegelase omavahelisele sõnatule tegutsemisele, siis tundus kogu asi üsna mõttetu (sõnaline osa ilma tegutsemise nägemiseta tundus ka mitte just eriti sügav, pigem targutav ja tobe). Pille-Riin Purje kirjutab Sirbis sellistest asjadest, mida võib näha ainult paarist esimesest reast. Mingi tooliga müramine oli, millest üldse aru ei saanud. Praaklavastus. Hinnang 2.

(üleval on kasutatud fotot R.A.A.A.M.-i lavastusest "Pikse pill", foto on pärit teatri FB seinalt.)

Neljapäev, 26. juuli 2018

Ühest väiksest "igapäevaimest"...

Olin teismelisena see poiss, kes lindistas kassettidele laule raadiost. Kerisin kasseti natuke tagasi ja alustasin järgmise laulu lindistust võimalikult laulu algusest ning nõnda jäi päris ilusate ning sujuvate üleminekutega mix. Lindistasin ka sõpradele enda lemmikutega kogumikke ja jagasin neid väikeste argipäevakingitustena mõnikord harva mõnedele väga headele inimestele. Näiteks käisin Soomes elades 15-aastaselt naabermaja lastele hoidjaks kui nende ema pidi kusagile välja minema. Isa oli kodust ära pikki perioode, sest ta sõitis rekaga mööda riiki ringi. Nõnda tegin ka neid oma kogumikke näiteks nende pere papsile. Ta oli alati hästi tänulik ning ütles, et kuulab neid pidevalt ning vahelduseks ka mõningaid vanemaid kassette, mida olin juba varem teinud... esitas isegi soovilauljate nimesid... "Muusika" oli minu usk ja oma usku tahtsin levitada kõikjale end ümbritsevatele ja olulistele inimestele... Kui kuulsin midagi väga head ja sain selle veel lindile, siis tuli seda rõõmu ja head muusikat jagada ka ju teistega...

Ajad muutusid, kassetikasutamine kadus ja asemele tekkisid CD'd... edasi mp3'd ja muud formaadid. Minu sees elav "muusikakogumike tegija-poiss" on endiselt veel mingis vormis alles ja kohati lööb see ka välja. Eelkõige muidugi endale autosse heade laulude kogumikke koostades, aga nõnda on saanud ka mitmed minu sõbrad CD'sid või olen kopeerinud oma mp3ede kogusid sõprade kõvaketastele või mp3 mängijatesse. Ainult, et enam ma ise "kingitusena" neid ei jaga, ega peale pressi. Pigem juhtub see nii, et keegi sõidab mu autos ja küsib ühe või teise laulu või mängiva plaadi kohta ja nii jõuame jutuga jälle selleni, et võiksin oma muusikat temagagi jagada.

Eks suures on on see selline pop/rock-muusika, mida võiks kuulda ka raadiost, aga tihti just neid laule ei lasta... Ei jõua need raadiod ka kogu maailma muusikat oma playlistidele panna. Raadiotel käib see oma reeglite järgi, ehk mängitakse parajasti kuumi lugusid või hoitakse mingit liini ja sellepärast on lõdvad, ent omati mingidki reeglid paigas mängitava muusika osas. Eks alati on ka erandeid ja nende erandite läbi on ka raadiost võimalik päris huvitavaid laule ja lauljaid avastada. Üldjuhul leian oma muusika siiski mujalt. Viimasel ajal üha tihedamalt ka enda laste käest, sest nend youtube'i kasutamismaht on ikka hoopis teisel levelil (ka üle-eelmise aasta suurima muusikalise avastuse sain just nende käest). Vanasti kuulasin ma kõige maailma edetabeleid ning tänu sellele on siiani jagunud kõrvu ka erinevakeelsele muusikale. Kõige rohkem olen kursis põhjamaade ning eriti muidugi rootsi muusikaga, kuid lisaks veel hispaania, itaalia ja saksakeelse muusikaga. Just mõni aeg tagasi avastasin ka endale senise elu kõige lemmikuma venekeelse laulu...

Hiljuti siin Ida-Virumaal "Ristumine peateega" vaatamas käies otsustas mu auto koostööst loobuda. Peatus ja jäigi seisma mõned kilomeetrid enne Jõhvit. "Vana hõbe" oli ka juba 12-aastane, mis autode vanuseskaalal on ikka juba kobedalt keskea ületanud. Oli teine hea suksu ja teenis mind vapralt (muide otsustasin just tal mootori välja vahetada ning järgmisest nädalast peaks remondist väljuma jäädes mu poja peatselt lõppevat autokooli ning juhilube ootama, et siis juba teda edasi teenida. Esimeseks autoks igati kobe pill... enda hoitud, hästi hoitud). Mina jõudsin  endale juba uue suksu hankida... uhke ja ilusa ning noorema. Musta ja läikiva karva ning valgest nahast sisuga kaunitari. Ta nimi on muide MARY ja kuigi on ameeriklanna, siis läbi GPSi räägib briti aktsendiga. Natuke kamandav on, eriti hetkedel kui ma päris sinna ei liigu kuhu ta juhatab (kohe nõuab esimesel võimalusel u-turn'i)... või siis jällegi ringteedel ütleb millal ma sealt väljuksin... muidu jääkski ju tiirlema sinna... Ilus ja tark ka pealekauba - harukordne kombinatsioon... kuigi võib-olla seda ilusam, et ta nii tark ja osav on (ma siinkohal kõiki ta teisi oskuseid ja trikke ei hakka üles loetlemagi, me jääks siia homse hommikuni)...

Aga uuele autole on ju vaja ka uut muusikat... Ei saa nende raadiojaamade peale alati loota ja mõned uued avastused on vaja endale ka pähe kulutada. Nõnda otsisingi paarkümmend laulu kokku... täpsemalt 21, mis ilusti ühe CD ära täidavad (Mary mängib ka mp3 kogumikke, mängib ja näitab muide ka DVDsid kahele tagumisele reale, aga mul oli just tühjade CD-plaatide torn käepärast ning vaja veel täpsemalt uurida, kuidas see mp3 asjavärk seal töötab). Need laulud otsisin kokku värskematelt plaatidelt ning mõned laulud olid ka siit-sealt kõrva jäänud, mis tuli kokku korjata eraldi.

Teiste seas oli kusagilt kõrva jäänud ka Evanescence'i laulja Amy Lee mingi uus soololaul... õigemini see polegi vist niiväga uus (2017), aga minu jaoks uus... sellest piisab, et plaadile pääseda. Nimelt need kogumikud on mul tavaliselt suuremas osas koostatud just nimelt lauludest, mida ma veel peast järgi laulda ei oska... on avastamisrõõm suurem ja no mõned põhjused on veel, aga jäägu see siinse teksti lugeja ettekujutluseks, miks :)

Laul ise on selline:


Ilus ja võimas ballaad, mille Amy võimas hääl veel eriti elama ja helisema paneb.

Ülejäänud 20 laulu on kõikvõimalikelt erinevatelt plaatidelt, peamiselt aastast 2018, aga mõni ka vanem. Eriti mitte-inglise või mitte-eestikeelsete laulude puhul toon sisse ka vanemaid, sest kui ma neid plaate just autosse pole varem teinud, siis võib juhtuda, et ei teagi, mida kõike head olen endale kokku ahminud. Nõnda laulude haaval saab ka avastada uusi lemmikuid. Ahjaa... kui on mingi eriti haruldane laul, mille mp3'e ei leia, siis on ka juhuseid kui olen youtube'i video konventeerinud mp3ks ning selle plaadile põletanud. Töötab ka väga hästi.

Teiste seas, nagu ütlesin, katsun ikka leida ka muukeelseid laule sinna vahele vahelduseks. Mulle meeldib enda lugusid nende teksti tähendusest kokku leiutada. Kuna ma räägin 7 keelt ja keeled kasutavad omavahel sarnaseid sõnu, millel on ka sarnane tähendus, siis saab aru ka lisaks neile seitsmele veel mõnest keelest. Näiteks norra keelest peaagu perfektselt rootsi keele baasil. Tihti nii äris kui isiklike sõpradega Norras suhtlemegi nii, et nemad räägivad/kirjutavad norra keeles ja mina rootsi keeles vastu - saame teineteisest peaaegu ideaalselt aru.

Ja no muidugi katsun ma leida plaadile ka mõne itaaliakeelse laulu. Praeguseks on juba aastatega väljakujunenud mingid lemmikud, nagu näiteks Emma Marrone, kelle plaate ma siis läbi kammin, kas on mõni laul veel nö. "kasutamata", et seda siis avastada tihedama kuulamise läbi. Nende itaallaste puhul võib juhtuda, et võtan ka laulu mõnelt 2012 aasta plaadilt või veelgi vanemalt... Sedapuhku jäi ette Francesca Michielin'i 2015.aasta plaat. Kuulasin mõned taktid algust ja tundus piisavalt hea ja nõnda see plaadile rändaski.

Esimene pikem sõit uue autoga sai tehtud Eesti teise otsa - Põlvamaale, vaatama Musta Kasti "Mowgli"-t. Juba ainuüksi ühel otsal jõudis seda plaati vähemalt paar korda läbi kuulata. Eks muidugi pidevalt mängisime tütrega (sõitsime kahekesi) mingeid sõnamänge, ajasime niisama juttu ja tegime ka peatuseid ning muusikale otseselt 100% ei keskendunud... küll jõuab, eks! Varbuselt tagasi sõites sai arutleda teatri üle ning muusika oli pidevalt vaid taustal... Alles umbes neljandal plaadiringil märkasin midagi imelikku... Pärast seda Amy Lee "Love Exists" laulu tuli plaadil see laul:



Sound on ju mõnevõrra erinev, keel on erinev ja hääled ning laulu tunnetus isegi mõnevõrra erinev... aga täiesti sama laul ikkagi...

Täiesti üle mõistuse kokkusattumus...

Amy Lee laul oli mul teadlikult valitud... aga, et ma oma sadadest itaalia pplaatidest just seekord Francesca oma välja valisin... ning tema teise plaadi, aastast 2015, mitte esimest, ega ka mitte kõige värskemat, alles sellel aastal ilmunud plaati (nagu ma tavaliselt teen nende kogumike koostamisel) ning plaadilt järjekorras just selle teise laulu (tegelikult üsna huupi) võtsin... no mis on sellise juhtumi tõenäosus? Üks miljoneist!

Eks see üsna tühjapäevane ime ole, aga just nimelt "ime" sellegipoolest :)

Inimestele, kellele ma olen jõudnud neid laule nüüd lasta kõrvuti (kes on mu autoga sõitnud), siis arvamused sellest, kumb versioon on parem, jagunevad enam-vähem pooleks. Ma ise eelistan itaaliakeelset versiooni. Ühest küljest see mõjub huvitavamana, sest ei saa täpselt sõnadest aru, aga võib arvata ja luua oma loo peas nendest sõnadest. Kuid eelkõige meeldib see versioon mulle sellepärast, et see on Francesca poolt lauldud sellise meeleheitega hääles, mis tungib hinge. Meeleheide on üldse tugev atmosfääri ja tunnetelooja. Olen tähele pannud, et vähemalt minu hinge leiavadki meeleheitliku maneeriga laulud ballaadid lihtsamini tee. Kuid muidugi ei saa vastu vaielda ka sellele, et Amy Lee hääl on ikka täiesti omaette klass. Mõnedele jällegi meeldib just nimelt kui saab täpsemalt aru sõnadest...

Originaalis ongi see itaaliakeelne versioon, mis on Francesca esitatud ning Amy Lee avastas laulu raadiot kuulates, kui ta oli Itaalias filmimas videot laulule "Speak to me", mis on pärit filmist "Voice from the stone". Ta väidab, et see laul lihtsalt ei lasknud temast lahti ning pidevalt kummitas teda kõikjal. Infoks veel, et Francesca esituses tõusis see laul Itaalia edetabelis kõige kõrgemal hetkel 10.kohale...

Ah, et mis see kõige aegade lemmik venekeelne laul nüüd siis on?
Aga palun (heli tasub panna võimalikult kõvaks, et need rokilikumad-kohad õigesti kohale jõuaksid):



Olen üsna närb vene muusika asjatundja suuremas paanis (nende tümps ei lähe mulle üldse peale, aga rokilikumal poolel on huvitavamaid nähtuseid), aga nüüd tean, et see laul on Polina Gagarina esituses pärit filmist "Битва за Севастополь" (oli ka Eestis kinos). Laul võib olla mõnele tuttav ka Zemfira repertuaarist või hoopis Виктор Цой orginaalina, kui ta seda ansambel Кино ridades laulis. Ehk siis ka mitte kõige värskem laul, kuid mina avastasin selle just nimelt Polina versioonina.

Üks kokkusattumus veel... Nimelt hiljuti teatas sõber Indrek Kasela oma FB seinal, et nad toovad Kinos Sõprus augusti alguses ekraanile hiljuti Cannes'i festivali võistlusprogrammis osalenud filmi "Leto", mis jutustab Viktor Tsoi ja ansambel Kino loo. Film võitis muide Cannes'i festivalil parima soundtracki tiitli!

Ja siis... Mary ning toosama CD... Läksime Jänedale Pullitalli "Pikse pilli"-i vaatama... Jõudsime kohale. Kuulasime veel Lauri Saatpalu "Isa tuli koju" laulu lõpuni ning väljusime autost... Hetk läks aega kui saali lubati ja nagu ikka RAAAM-i puhul, kui pole kindlaid kohti ette määratud, siis saali parimad kohad, ehk esimese rea keskmised on kellelegi oma jopedele reserveeritud... Teine rida oli ka täitunud päris kähku, aga me saime endale vähemalt sinna, kuigi üsna küljele oma istumise. Istume ja istume, kui meie taha potsatavad maha ei keegi muu kui Lauri Saatpalu oma kaaslasega... ja räägib täpselt selle "Isa tuli koju" häälega! Uskumatus... okei... ikka ju juhtub... aga järgmisel päeval läksime Pärnusse Jahtklubi paadikuuri "Inriid ja Toomas Nipernaadit" vaatama... ise veel naersime, et CD oli jälle Saatpalu "Isa tuli koju" kohal kui kohale jõudsime... Et mis nüüd... ja no läksime paadikuurisaali. Jälle olid esimesed read omadele kinni pandud. Me saime teise ritta koha, aga sinna tulnud inimesed väitsid, et neil on meie kohti ka endale vaja... Mu kaaslane ei tahtnud tüli norima hakata ja nõnda läksime tahapoole ridadesse... Ja kas sa näe... meie ette tuleb istuma EI KEEGI MUU kui Lauri Saatpalu... No pole võimalik eksju?! Aga vat on! :)

Esmaspäev, 23. juuli 2018

Mowgli - Must Kast


Usun, et paljudel inimestel on oma ajalugu Mowgliga seoses... Minu Mowgli-ajalugu sai alguse nõuka-ajal, kui isa Viru hotellis töötas ja seal kino näidati. Üks filmidest oli ka täispikk Mowgli-multikas. Ei mäletagi enam kui vana siis olin, kas juba koolilaps või natuke enne seda, aga usun, et umbes selles kandis. Kohe pärast seda tuli kätte võtta ka mõnusas pisikeses formaadis rohelist värvi Mowgli-raamat, lugu lihtsalt oli nii mõjuv ja hea. Läks hulk aastaid, enne kui sain teada, et see Mowgli-raamat oli tegelikult lühendatud versioon Kiplingi suureteosest "Džungliraamat". Vahepeal jõudsin näha ka Disney Džungliraamatu multika ning paar välismaa filmi samast materjalist. Nüüd, alles paar aastat tagasi, jõudis kinno viimane, tehniliselt kõiki uusi võimalusi kasutav Jungle book. Üks asi on neil kõigil ühine... lugu on nii tugev, et nad kõik on ka meeldinud ühel või teisel moel.

Selles mõttes ei olnud mul kahtlustki, et seekordne peaks erandiks kujunema. Hea võimalus ka noorim laps kaasa võtta ning tema Mowgli-ajaloole üks peatükk kirjutada....

Kuid see kuivõrd lahedaks seekordne Mowgli-elamus kujuneb, seda ju loomulikult ei osanud üldse ette kujutada. Eks Eesti teises otsas toimuvate teatritükkidega ole ka nii, et esimesena ei torma neid kohe vaatama, sest kulutused ja ajakulu lähevad ju üsna suureks (autoga Tallinnast Varbusele edasi-tagasi peaaegu 500km...). Selles mõttes oligi see lapse kaasamine justkui põhitõukeks. Kujunes lõpuks nii, et mõlemad olime väga rahul, aga mul on tunne, et minule meeldis see isegi nõksu võrra veelgi rohkem kui tütrele :)

Birgit Landberg, värske Teatriliidu aastaauhinna laureaat, sai oma mängulise ja üdini laheda (siiani selle väärtus veel on kasvanud mõnedele asjadele/teemadele/lahendustele sealt tagasi mõeldes) "Peks mõisatallis" eest lasteteatrite parima tiitli. Kuigi minu arvates, ehk vaid väga suurte mööndustega võiks seda "peksu" nimetada noortekaks, kuid siiski oli see ju ikka rohkem täiskasvanute tükk.... Samas teatriliidu žüriist saan aru sellelt pinnalt, et seda lavastust oli vaja kuidagigi premeerida ja nõnda siis leiti sobiv moodus. Olgu siis peale... Aga Birgit tegi nüüd tagantjärgi ka ühe päris lasteka... või no mis "päris lasteka", see ikka tervele perele hea vaadata! Aga mis ma tegelikult öelda tahan, ehk pikk sissejuhatus lühidalt - järgmisel aastal oleks tõesti põhjust lastelavastuste kategoorias Birgiti töö esile tõsta! :) Hetkel on minu aasta lemmikute lastelavastuste seas (lisaks sellele Mowglile) lavastused NUKUteatrist ning Piip ja Tuut Teatrist - täpselt samad konkurendid Teatriliidu aastaauhinna-gaalal, mis ka sellel aastal :)

Kuid lavastusest... Ja sellest rääkimisel tuleb alustada teatrilavast endast... Milline imeilus ja tabav mängukoht! Lavaks justkui hiigelsuur lömmis mätas. Mäeveere ääres, seega lavale pääses nii külgedelt tasaselt maalt, mööda treppe allalaskudes või läbi põõsaste otse mäeveerult alla laskudes. Kusagil üleval puudevahelt on paista ka ahvide rippsild - vau! Tegelastel, kellel vähegi juustel pikkust, olid need erineval moel punutud - kõigil peale Mowgli, ehk Kaarel Targo, kellel ka juuksepikendused, aga need uljalt lahtiselt tuules lehvimas. Kunstilises mõttes eriliseks tegi ka korraliku grimmi kasutamine ja grimmikunstnik Margit Lepla on head tööd teinud tegelastele karakterit grimmiga lisades.

Väga leidlikud kostüümid ja need kiidusõnad ilmselt võib kunstnik Maret Tamme suunal saata, sest liikumisjuht Jaanika Tammaru loodud käte liigutamine liipsriidega kaetud kätega - täiesti tabav kombo-efekt looma jäsemete järelaimamiseks. Kuid need erinevat värvi justkui jämenarmastega kasukad tegelastel oli mõnusalt omapärane stiil, mis töötas ning muutis kogu kunstnikutöö kunstilisemalt kõrgematasemelisemaks. Siiras vaimustus. Seejuures kumab läbi, et eelarvet siiski eriti pole olnud, aga just leidlikkus muutis selle kõik kordades huvitavamaks ning erilisemaks (ainus pisike kriitikanool läheb mao pika torusaba sidumiskohale näitleja kõri ümber... muidu nii leidlike lahenduste kõrval torkas selle lihtne lahendus lihtsalt kummastavalt silma, mitte, et see kuidagi tervikule oleks mõju avaldanud, sest saba ise oli ju sõna otseses mõttes hiilgav! Ja näitlejale heaks vahendiks oma karakterile veel keerde peale keeramiseks :)). Ning Jaanika liikumine - igal loomaliigil omapärane ja seetõttu mõjus kogu loomariik veelgi kirjumalt. Tema ise liikus veel eriti silmipaitavalt! Kaslane ikkagi... Kuid hetketi oli ka puhast koreograafiat, mis nii sujuvalt lavastuse sisse oli integreeritud.

Birgit on kõik selle kokku sidunud ja kogu lavastuse tegevustik voolab nii loomulikult, kuigi sisaldab tegelaste vahetusi stseeniti ja üleminekuid on mitmeid ühelt suuremalt tegevuselt teisele. Ainult kui ise on kirjutanud, dramatiseerinud või osalenud teksti dramatiseerimisel (seekordne Kiplingi näidendiadaptsioon valmis kahasse Piret SG'ga), siis võib luua nii kindla ja samas elava režii. Sisse on toodud ka mõned olulised ja mängulised ning eriti lapsi elevile ajavad kavalad efektsed trikid, nagu elav tuli ja värviline toss (tulekahju), puudeotsa ronimised ja mõnusalt lahedad kaklused, mis koreograafilise olemusega loovad tõelisel VAU-elamuse. Näiteks "Leonardo DiCaprio karuga kaklus" on kökkenmökk elavalt silme all toimuva Musta Kasti Mowgli ja Baloo vahvate hüpete, saltode ning muude trikkidega kähmluse kõrval! Ülimalt lahe - üks teatriaasta meeldajäävamaid stseene! Selline action! :)

Kuna kogu (õhtune) etendus kulges pidevas päiksepaistes, siis paraku valguskunstniku töö jääb peaaegu märkamatuks, ent siiski oli hetki/stseene, kus tundis ära, et valgustust oli vaja. Kaarel Kuusiku muusikaline kujundus mõjus originaalmuusikana, sest ei tundnud seda ära. Parajalt modernne, ent ometi džunglisse sobiv. Võib-olla just tänu muusikale tekkis kõige rohkem tunnetus, et tegemist on ikkagi tänapäeva Mowgliga, mis peabki mõjuma just "tänapäevlastele".

Lugu ennast pole vist mõtet ümber jutustada... lähtekohaks ikka see kui ühest inimlapsest (Kaarel Targo) juhuse tahtel saab hundikarja liige. Hundikarja juhiks Akela (Laura Niils), õetajateks panter Bagheera (Jaanika Tammaru) ja karu Baloo (Rauno Polman). Metsa kurjam on tiiger Shere Khan (Karl Edgar Tammi), kellel käsilaseks hüään Tabaqui (Märt Koik). Hädas tuleb appi ka madu Kaa (Kristjan Lüüs), kellest päris hästi alguses ei saagi sotti, kelle poolt ta tegelikult on... Madu, kes roomab omapead :) Kuid eks ta ka saab seal Mowglit kaitsta... Lisaks on veel mitmeid tegelasi - hundikutsikad, ahvid, inimesed, valge kobra jne jne jne...

Eelmainitud karuga kakluse stseenile lisaks oli osavalt sisse lavastatud mitmeid situatsioonikoomika pärle, mis kogu publiku naerust rõkkama panid... näiteks valge mao juurde minnes tutvumise stseen, kus ei kuulnud üks, ei kuulnud teine ja vaene madu Kaa nende kahe vahel.... või visuaalselt ilusaid pilte - näiteks kohe avastseen kuidas hundid ülevalt mäeotsast puude ja põõsaste vahelt alla tuhisevad. Ning ka tekstilisi sähvatusi - tiiger Shere Khani minema ajades karjub Akela talle järele: "Tule siia, teen Sulle mõned triibud juurde!"

Näitlejate-trupp oli ühtlaselt tugev ja mis peamine, tegemist oli tõeliselt mõnusa ansamblimänguga. Musta Kasti trupp on nii eriimeline ja just sedasi teineteist täiendavad. Vaikselt, aga kindlalt on sellest teatrist tõusmas üks parimaid teatreid meie teatrimaastikul ja seda tänu just nendele kogu hingega mängivatele ja lavastavatele noortele teatritegijatele. Kõik nende lavastused, mida minul siiani on olnud rõõm näha, on olnud elamused. Ühel hetkel muidugi tuleb ka see pettumus vastu võtta, aga täiesti fenomenaalne, et seni nii noorelt teatrilt pole veel minu silmi ühtki prohmakat. Alati on nii meelelahutust, mõtlemisainet, aga kindlasti ka mängulist kõrget taset ja sügavuti läbimõeldud lavastamist. Kusjuures ennast korrata ka seal ei taheta. Iga lavastus on täiesti eriilmeline... võib-olla kunagi kui süüvitakse rohkem ka klassikasse, võib leida mänguarhiivist sarnase energiaga tükke... siiani igatahes mitte.

Kui siiski tuua esile need seekordsed lemmikud, siis seda tegid suures osas etenduse lõppedes sealt autoparkla suunas lahkujad minu eest. Nimelt tribüünid olid ehitatud metsaveerele ning seega mindi sealt pärast üsna korraga ja paratamatult kuulsid vanemaid oma lastega vestlemas, mis kellelegi meeldis... naljakas, aga kõik vanemad ütles, et nende lemmikuks oli madu Kaa, aga lastele meeldis kuri ja paha tiiger Shere Khan. Kristja Lüüsi feminiinse alatooniga lahendatud madu oli vaimustav! Tal on üks võimsamaid eesti sõnateatri bass-hääli, lisaks tema pikkus ja kogu kuju kokku on kui geiliku mao vastand, kuid just see kõik kokku muutis ta vahvalt koomiliseks ning kõige positiivsemas mõttes eriskummaliselt kiftiks tegelaseks... ja see hüpnotiseerimine ning sabaga mängimine sinna juurde! Väga äge! Ja Karl Edgari Shere Khan - tema keskmises ekspressiivsema mängustiili juures saan aru, miks lastele ta mõjus. Kui mõni teine näitleja oleks mõjunud ohtliku tiigrina, siis Karl Edgar Tammi tiiger mõjub "eriliselt" ohtliku tiigrina. Kui sellest nüüd siin on võimalik aru saada :)

Lisaks juba kiitsin Jaanikat ja tema liikumist... aga kuna ta on minu jaoks ka muidu üks lemmiknäitejaid, siis võib-olla pole ma päris adekvaatne ta mängule hinnangut andma... umbes nagu Ester Kuntu, Tambet Selingu või teiste lemmiknäitlejate mängule... ma lihtsalt olen nende nägemisest uutes karakterites juba piisavalt elevil... võib-olla oleks selleks vaja tihedamalt teda laval näha, et hakata nüansse ka tabama ja mitte lihtsalt vaimustuses iga ta lavaleilmumist jõllitama :) Ei, ma ei ole armunud, ega ka mitte ebanormaalne (vähemalt ma arvan nii... aga kes ebanormaalne enda hullust tunnistaks, eks?! :)), ent paraku on igal inimesel omad lemmikud. Jaanika on üks minu omadest. Ja no tema panterlik-kassilik, samas tõsine ning hoolitsev Mowgli kantseldaja oli järjekordselt üks täistabamus.

Märt Koik'i ma esialgu ei tundnud ära, sest tal oli juuksed peas! :) Ei tea, kas uus look või ei tahetud, et hüään tiigriga liialt sarnaneks ning nõnda jäi tabavalt tiigrile veelgi karmim olemus ja hüäänile sobivalt poisikeselik osa selles duos. Laura Niils ei pääsenud esialgu mõjule ning ma jõudsin juba mõelda, et kas tõesti on ta sellest tugevas kambas nõrgim lüli kuid etenduse edenedes ning tema teise karakteri mängu tulles ning veel see Akela lõpustseen... ja kõik need alguse mõtted olid kui peoga pühitud. Ta kehtestas end ka Akelana, aga vajas selleks teist tasandit oma karakterile - lüüasaanud looma oma. Ja see koomiline vahepala seal veel lisaks teise loomana, see oli eriti magus!

Rauno Polman oli minu jaoks uus tutvus teatrilaval ja seda huvitavamalt ta ka mõjus selles muidu tuttavas koosluses. Karu kohta sobivalt mehine ja füüsiliselt võimekas. Karutatsamist kordagi unustamata. See Baloo avas ukse, et nüüd oleks päris huvitav teda näha ka teistes žanrites.

Ja muidugi Mowgli ise. Tõeline energiapundar Kaarel Targo. Kõik need ärplemised ning südamlikumad hetked, füüsilised trikid ning seikluste-stseenid... usun, et nii mõnigi poiss (ja miks ka mitte tüdruk) seal saalis oleks tahtnud ise Mowgli olla. Seda näitas ka lavastsuse lõpp, kui Mowgli tuleb inimeste - publiku sekka, kõndides tribüünimööda üles... kõik lapsed tahtsid talle silmapilkselt järgneda - kui ei ole ise Mowgli, siis vähemalt olla Mowgli kambas! Just nii kaasakiskuvaks mängis Kaarel oma hundikutsikast inimlapse!


Käisin seda vaatamas oma 12-aastase tütrega ja pärast koju sõites oli aega arutada üksipulki lahti, mis kõik meeldis ja meelde jäi. Temal läks alguses natuke aega, et sisse saada ja esimese vaatuse lõpus ei olnud ta veel päris müüdud... aga teise vaatuse lõpuks kiitis oma ülikriitilise varateismelise jahedusega ka kogu etenduse heaks. Erilised lemmikud samuti Shere Khan ja Kaa. Ning Mowgli stseen ussidega ja Mowgli müramine Balooga. Ütles, et soovitaks teistele ka... Paraku jäime nüüd oma soovitamisega nii hiljaks, et käesoleval aastal on Mowgli-mängud Varbusel mängitud... tuleviku kohta veel ei tea, aga kui järgmisel suvel läheb kordamisele, siis olge juba praegu hoiatatud - seda tasub vaatama minna!

Hinnang: 4 (Kriitika on küll edasiviiv ning annab aimu, mida teha teinekord paremini, kuidas parandada mõnda kohta või tegurit täiuslikumaks... aga mul pole mitte kui midagi sellele seikluslikule, koomilisele, füüsilisele, põnevale kogupereetendusele ette heita - see oli tõeliselt lahe! Kui läheneda sellest küljest, et miks hinnang pole 5 või 5-, siis tegemist oli ikkagi minu jaoks tuttava looga. Laste- ja noortelavastustel on peaaegu võimatu küündida 5-ni... käesoleval aastal korra seda siiski on juhtunud, aga erand kinnitab reeglit... ei teagi miks see nii on, sest ei pea intellektuaalset tasandit nii oluliseks, lastetükid ja ka Mowgli ei tee selles suhtes pealegi mingit allahindlust. Väga palju andis juurde ka see looduslik lava. Liblikaid oli kohe eriliselt palju liikvel tollel õhtul ning linnulaulu sai kuulda live's... kohati helikujundus lausa mõjus nii ehedalt, et seegi võiks kõlada seal just looduslikult - kõige ehtsam Kagu-Eesti džungel! Kunstiline tervik oli kõikides erinevates detailides paigas. Loodan et Musta Kasti pere ja sh. Birgit Landberg jätkavad sama tugeval kursil. See on vaimustav, mida nad teevad!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

MOWGLI

6+, tervele perele

AUTOR Rudyard Kipling, Piret SG, Birgit Landberg
LAVASTAJA Birgit Landberg
LIIKUMISJUHT Jaanika Tammaru
KUNSTNIK Maret Tamme
MUUSIKALINE KUJUNDAJA Kaarel Kuusk
VALGUSKUNSTNIK Emil Kallas
GRIMMIKUNSTNIK Margit Lepla
PROJEKTIJUHT Kristin Saar
TURUNDUS JA BRONEERINGUD Heli Anni

LAVAL
Kaarel Targo — Mowgli
Jaanika Tammaru — Panter Bagheera
Karl Edgar Tammi — Tiiger Shere Khan
Kristjan Lüüs — Kaljumadu Kaa
Laura Niils — Hundikarja juht Akela
Märt Koik — Hüüan Tabaqui
Rauno Polman — Karu Baloo
Liina Leinberg — Erinevad rollid
Kaia Kõrge — Erinevad rollid
Kelly Mattus — Erinevad rollid
Laura Cocho — Erinevad rollid
Mira Gaydarova — Erinevad rollid

Eemal linnakärast, looduse keskel, kostub puude naksumise, lehekahina, suviste tuuleiilide ning vihmahoogude metsamuusika. Ees ootab suvesume seiklus koos džunglipoiss Mowgliga, kes vaatamata sellele, et ta on väike, karvutu ja kõnnib kahel jalal, leiab perekonna ja sõbrad loomariigi kardetumate esindajate hulgast. Baloo, Bagheera ja Kaa seltskonnas viib tee teda ühest unustamatust seiklusest teise.

Nendel rännakutel ristuvad Mowgli teed korduvalt tema surmavaenlase – võitmatu Shere Khaniga. Selle hirmsa kiskja kindlameelne otsus väike inimlaps tappa sunnib Mowglit vastu astuma oma suurimale ja ohtlikuimale seiklusele, millest sõltub nii tema kui ka kogu džungli saatus. Kas väikesest paljast konnapojast, nagu džunglirahvas teda hellitavalt kutsub, on vastast võimsale ja kartmatule tiigrile?

Lavastus sõprusest, seiklusest, kurjusest, rõõmust, kurbusest ja inimeseks olemisest. Inimene ju ükskord kaob, aga loodus püsib igavesti.

Esietendus 13. juulil 2018 Eesti Maanteemuuseumis Põlvamaal.
KESTUS 120 minutit, vaheajaga


Esmaspäev, 16. juuli 2018

Gulliveri reisid - NUKU


Kohe kui kevadel kuulsin, et NUKUteater plaanib hakata suveks Gulliveri reise lavastama, olin sellest vaimustuses. Nukkude abil loodav lilliputtidemaa ja hiiglased... ning siis inimsuuruses tegelased seal vahel - kõlas nagu võidukombinatsioon. Kui veel teatati, et lavastama hakkab Taavi Tõnisson, olin kindel, et sellest tuleb midagi erilist. Taavi juba niisama lihtsalt midagi lavale ei pane - tema lavastustes peab olema korralikult fantaasiarohkust ning kunstilises tervikus - ilu. Võrdlemisi hiljuti nähtud "Väike Gavroche" ja "Timm Thaler" kinnitavad seda.

Ja fantaasiarikkust selles valmis lavateoses ka oli. Isegi tunduvalt rohkem kui seda üldse loota oskasin. Taavi on "Gulliveri" truppi kaasanud ka mitmeid teisi oma varasemate lavastuste kaasloojaid ja veel eriti mitmeid "Timm Thaleri" taustajõude. Nagu nendest varasematest teostest on saanud näha, on sellel koostööl olnud igati jumet ning nõnda on ka seekordse loo dramatiseerijaks Urmas Lennuk, kunstnikuks Marion Undusk, koreograafiks Olga Privis ja valguskunstnikuks Priidu Adlas. Vaid heliloojaks on sedapuhku kaasatud Liina Sumera.

Kuid kõigest järgemööda.

Gulliveri lavalugu elustab Jonathan Swifti tänaseks päevaks juba maailmaklassikaks liigitatava muinasjutu, kus peategelaseks on pereisa, kes tahab kuulsaks saada - oma jälge ajalukku jätta. Selleks jätab ta oma perega olemise kõrvale, sest kui mees on midagi endale pähe võtnud, siis sellega ta tegeleb jäägitult. Ainult ju fanaatilise pühendumusega on maailmas midagi suurt võimalik korda saata. Perele see muidugi ei meeldi. Gulliver satub oma maadeavastamisseiklustel nii pisikeste lilliputtide riiki kui ka hiigelsuure hiiglaste maale. Tegelikult, aga ei sobitu ta mitte kusagile nii hästi, nagu koju - endasuguste juurde. Selleks tuleb tal siiski kauged rännakud ette võtta, et sellest aru saada. Jõuda ka arusaamisele, et kõige rohkem vajatakse teda omas kodus. Igal pool mujal leiab ta kohtumõistmist, süüdistusi ja pilget või isegi alandust. Kodus armastatakse teda sellisena nagu ta on... Nagu ikka muinasjuttudes - lõpp hea, kõik hea.

Lennuki dramatiseering kasutab Gulliveri neljast reisist kahte - Lilliputimaad ja Brobdingnagi, ehk hiiglastemaad. Lendav saar Laputa ja tarkade hobuste - hiihnhmide maa on heaga välja jäetud, sest niigi tuli sellest dramatiseeringust kokku üle 3 tunni kestev kogupere-lavastus... Nii pikka aega on täiskasvanutel raske ühe kohapeal istuda, mis siis veel lastest rääkida... Muide selle pikk kestvus oli ka lavastuse üks suurimaid nõrkuseid minu arvates. Lihtsalt ei jaksa nii palju ja kaua vastu võtta ühte lugu korraga, kui seal pole just peent psühholoogilist põnevust või midagi muud väga kõnetavat, mis ajaks aja liikumiskiiruse märkamise kõrvale. Lennuki dramatiseeritud Gulliveri reisid rõhutab moraali puust ja punaseks - mees - ole oma perega koos ja ära pane naist ja lapsi teisele kohale pärast enda ego ja seiklushimu... Seda rõhutatakse korduvalt ning tegelikult hakkab üsna pea suisa häirima. Eks lapsevanematel on kõigil alati kahju, et nad ei saa piisavalt oma lastega olla - vaja tööl käia, leib lauale tuua ning selle kõrval ka mingite ennast lõõgastavate hobidega tegeleda jne jne jne... peret ohvriks tuues... jah, saime sellest aru ka juba kätluses ehk esimestes stseenides, ent see motiiv on korduvalt uuesti vahepeal sees. Gulliver tegelikult läbi etenduse on niiöelda kodus voodis ja sonib kõike neid läbielamisi oma perele, mis elustatuna publike ette mängitakse... Kuni lõpus toimub suur arusaamisvalgustus ka Gulliveri jaoks - pere on kõige tähtsam! Moraliseerivaid allhoovuseid on veel sellele ühele suurele lisaks teisigi - väiksed inimesed võivad olla suured ja suured inimesed väiksed... inimese füüsiline suurus ei ole tähtis, tähtis on tema südamesuurus jne jne jne.

Aeg teadupärast teeb omad korrektuurid ning kuigi vaadates tundus etenduse kestvusaeg liialt pikk, siis pärast etendust selline asi ununeb ning meelde jääb ikkagi sisu ja lavastuslik visuaal. Ja just see visuaal on seekord eriti tugev! Kostüümid, maskid, suured ja väiksed nukud - WOW! Kui esimest korda suur Gulliver Lilliputtidemaal end ilmutab - see lööb see publiku sõna otseses mõttes pahviks! Suur pea ilmub lavasügavusest ja kere muudkui kerkib ja kerkib Viinistu katlamajas täiesti lae alla - VÕIMAS! Isegi hirmuäratav! Muide saalis oli palju üsna pisikesi lapsi... ka selliseid 4-5 aastaseid... aga ei ühtki nutujoru! Ei ainsatki vinguviiulit! Ja mitte ainult pimedate ja liiga põnevate hetkede peale, vaid ka kõik see 3+ tundi pidasid kõik ilusti ja põnevil vastu! Võib-olla ainult minu jaoks oli see kõik kokku "liiga pikk"?

Tulles korraks tagasi suure Gulliveri juurde, siis ainuke etteheide või küsimärk selle hiigeltegelase juures oli see, et miks teda küll Anti Kobini mängitud Gulliveriga pisutki sarnaseks ei tehtud? Sidusus näitleja- ja nuku-karakteri vahel jäi puuduma. Need oleks nagu kaks ise tegelast olnud. Ometi oleks piisanud vaid natuke juukseid suurele nukule pähe joonistamisest või midagigi... Anti Kobinil oli ju maailmarändurile sobilik korralik parukas peas! Liiatigi, see oleks ju veel eriti ägedat vaatepilti pakkunud kui need suured lokid oleks veel koos peaga lehvinud ruumikas katlamaja lavaavaruses. Või siis vastupidi - ka Anti oleks võinud ju kiilakat Gulliveri mängida...

Näitlejate-karakterite parukad seevastu olid vägagi huvitavad! Samuti kostüümid olid põnevalt muinasjutulised ning ilusate, kunstiliste disainerlõigetega. Ja kõik need hiiglaste maskid veel lisaks - nii fantaasiarikas kunstnikutöö Marion Unduskilt! Priidu Adlase valguskaart toetab lavastust nii misanstseenides kui ka suuremate emotsioonide tekitajana ning ka lavastustehnilisest küljest, näiteks tormina või lainetele ehtsusefekti juurde andes.

Lavastustehniline suurim kriitikanool läheb mul väikeste nukkude pihta. Nukud ise olid väga ilusad, aga teine vaatus tundus esimesest tunduvalt nõrgem eelkõige just nende kasutamise pärast. Teises vaatuses ei olnud enam sellist mängulist koomikat, mida pakkus Andres Roosilehe Lilliputimaa majesteet esimeses. Esimeses vaatuses anti näiteks Hitlerlikku austusavaldust kolmekordse häälitsuse ning käteliigutusega kui keegi suure juhi nime suhu võttis ning jälle kui Blefuscude juhti mainiti, siis selle juurde käis kerge sülituslaadne häälitsus. Pisike detail, aga andis palju juurde. Teises vaatuses oli "mõnus" ainult Silva Pijoni mängitud karakteri omapärane liikumine, kogu kere katvas hiiglasekostüümis - eriti pea liigutamine ning tema oskus ka lisaks käte ning ülejäänud kehaga emotsioone rõhutada ning karakteri-visuaalile kaasa mängida. Esimeses vaatuses suur Gulliver andis nii palju kogu lavastustervikule juurde ning teda oli põnev jälgida... selles "hiiglases" oli teatavat pahaaimamislikkust tekitavat. Teises vaatuses olid kostüümides hiiglased väga lahedad ja suured pead samuti, kuid väga pikad stseenid mängiti väikeste nukkudega, mida sellises lavaavaruses oli raske jälgida... silmad ei tahtnud nii väiksele fokusseerida ning see muutis teise vaatuse tunduvalt igavamaks... Nukumängul tahaks ju nuku tegutsemist vaadata, aga paratamatult vaatasin nukkudega tegutsevaid näitlejaid - nad olid lihtsalt lavamõõtme jaoks sobivama suurusega objektid. Eks lavastaja oli selleks ajaks ka publiku ära hellitanud oma põnevate lahendustega, mida ta kui seeriana paiskas lavastusse sisse kuni väikeste nukkudeni välja ja nõnda hajus ka sellepärast tähelepanu ning pigem tekkis ootus, et mida nüüd järgmiseks veel tuleb... aga kui seda "järgmist" enam ei tulnud, siis mõjus kuidagi üleliigsena see lõpule liikumine pärast hiiglaseid.

Lavastuslike trikkide keerukus ja kõik need tehnilised lahendused tõid meelde mõned Broadway ja West End'i tipplavastused, nagu näiteks War Horse... Gulliver ainult jäi emotsionaalses mõttes sisuga oma maailmalava-sugulastele alla... Vaimustust, külmavärinaid ja üllatuslikke ohhooo-momente pakkusid värvikad karakterid, kunstilised ja lavastustehnilised lahendused, aga mitte lugu ise.

Liina Sumera muusika on imeilus ja oleks seda kohati tahtnud isegi pikemalt kuulata ning Olga Privis on järjekordselt teinud vinge koreograafia. Lavastaja on ka tegelasterohketes stseenides asetanud karakterid justkui sümmeetrilistesse tervikpiltidesse ja see on üks ilusamaid efekte Taavi režiis. Kuid Olga poptantsu liigutustega moderntants selles ajastus ei tekita mitte võõrastust, vaid hoopis toimib väga maitseka ning huvitava lisandina.


Nukuteatri lavastused on meeldivalt tihti tugeva ansamblimängu-tunnetusega. Eks see tuleneb ka paljuski juba olemuslikult sellest, et näiteks ühe nukuga mängivad tihti mitu näitlejat korraga. Kuid siin Gulliveris oli seda ansamblimängu veel eriti hästi tunda ja märgata. Vanemad, kogenenumad näitlejad mängisid koos TÜVKA 12nda, ehk järgmise aasta lennu näitlejaõpilastega. Keegi ei kukkunud soleerima, kõik käisid kui ühte jalga ning hingasid samas rütmis. Sellest hoolimata tõusid esile mõned neist rohkem kui teised. Mõned liigutused, mõned vormid, kuidas oma karaktereid loodi olid nii omapärased ja mõjuvad, et paratamatult noppisid need enda jaoks sealt tugevast ansamblimängust ka välja. 

Esimeseks ja eelkõige, juba mainitud Andres Roosileht ja Silva Pijon. Andrese mängulises mõttes isegi ülemeelikult lahendatud Lilliputtidemaa juht on üks tema kahest karakterist, teine on hiiglastemaa juht. Kuid hiiglane on maski taga varjul ning peamiselt ka publikust kaugemal ning temaga ei teki pooltki nii head kontakti kui Lilliputikunniga. Lilliputimaa valitseja on oma eriskummalisuses koomiline ning käib läbi suure karakterimaastiku - olles nii ülev boss, hea, halb kui kõike sealt vahelt. Lisaks ka kaval ning ahne ja ülbe. Kuid Gulliveri lepituse läbi tolle õega ka mõistlik ning kõiki neid halbu loomuomadusi vastutahtsi allaneelav. Ja seda just eriti Andrese mängitult, mitte lihtsalt ainult tänu tekstile. Ka laste- ja peretükkidest võib tulla nii kõrgetasemeline karakteriloome! Fantastiline! Heaks kontrastiks tema tagasihoidlikumad, inimese- ja reaalsuselähedasemad karakterid, mida Andres oskab ka väga hästi luua. Võib-olla just sellepärast, et temast tulevad ka sellised sähvatused välja, nagu see Lilliputimaa liider, ongi just põhjuseks, miks tema seekordset karakterit eriliselt tugevaks pean - see on eriline!

Ning Silva hiiglasetüdruk. Tal oli mängida ka Gulliveri tütre roll ning ka mõned väiksemad taustategelased, aga just eriti see maskiga tüdruk, mida Silva nii ägedalt ekspressiivseks mängis. Tema maskikasutus oli täiesti omaette klass! Andes veel käte ja ka muidu kehahoiakuga koomilisust sellele juurde. Tütrena oli ta oma madala, II aldiga natuke tüpaaži mõttes võib-olla mitte esimene, kes selleks sobiks, aga jällegi mõnedes taustaosa mistseenides andis silmad ette ka kogenenumatele kolleegidele... näiteks kuidas ta suure Gulliveri käega toimetas... ei teagi kas tal on loomulik talent, lavastaja tugevalt suunatud või on neil TÜVKAs nii tugevad õppejõud sellisteks rollideks. Kahtlustan, et kõigi kolme koosmõju. Igatahes on ta olnud algusest peale üks minu lemmikuid oma kursuselt (koos Stefani, Elari ja Hans Kristianiga... teisi lemmikuid on tekinud hiljem riburada juurde).  Kuid just Silva on tähelepanuväärselt eriline ning kujutan ette kui vinge karakternäitleja temast kunagi saab. Temas kohe on seda miskit, mille kohta Aarne Üksküla ütles, et näitleja juures on kõige tähtsam, et teda oleks huvitav laval jälgida.

Lisaks tahaks veel esile tõsta Karl Sakritsa "preestri", mis oma fanaatilisusega tekitas omakorda mingi omalaadse täienduse Lilliputtide ansamblisse. Vaatasin tema mängu ka hetkedel, kui ta otseselt polnud fookuses ning närvekõditav oli tõdeda tema rollisolekut ka nendel hetkedel - hoides teatavat irvitust näol või vaadates andunud oma juhi või reliikvia suunas. Hans Kristian Õun sai juba lavalesaabumisega korralikult tähelepanu - ka see oli üks lavastajatrikk tervikusse juurde... Tema mõnusalt ülienergiline mäng tõi nii palju elektrit ja hoogu kogu etendusse. Ja seda tegelikult mõlema tema karakteriga. Kindlasti ei tohi jätta väljatoomata ka Lee Treid, kelle armas ja malbe ema, ehk proua Gulliver mattub küll just selle va moraalitsemiskihi alla, ent pääseb särama Lilliputimaa esimese leedina, lisades omalt poolt natuke teistsuguse tunnetusega koomilist tooni, kuid olles ka tasakaalukam kui tema abikaasa. Meesriigijuhtide naised ongi ju tihti seda, või mitte? :)

Mõned säravad hetked ka Loviise Kapperilt, aga nimitegelane Anti Kobin laskis justkui kõigil teistel särada. Tihti tuli tal olla ka vaid suure Gulliveri hääleks või hoopis teha nukumängu, kuid samas ei või alahinnata tema kogu selle kummaliste karakterite virrvarri kooshoidjaks ning tempomeistriks olemist.

Hinnang: 4 (See hinnang on sümbioos erinevatest tunnetest. Lavastaja leidlikus, ansamblimäng, kunstnikutöö ja eriti suured nukud ja "pead", kostüümid ja maskid, muusika, liikumine ning mitmed väga säravad rollid, kuid eelkõige ikka kogu lavastusterviku võimsus ja tehnilisus annaks hinnanguks kindlasti 5... kui isegi mitte 5+, aga moraali sisse uppuv lugu, väikeste nukkude nii suurel laval "ärauppumine" ja üle 3 tunnine kestvus, sest teises vaatuses oli ka hetki kus hakkas sõna otseses mõttes natuke igav - see kiskus jälle hinnangut allapoole. Nõnda tekkis ka teiste teatrielamustega võrreldes kokku just selline numbriline arvamus. Kuid kahtlemata oli see võimas teatrielamus!)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri fotod):

Gulliveri reisid

3 H 10 MIN|KOOLILAPSELE, NOORELE, TÄISKASVANULE|VIINISTU KATLAMAJA
Seiklusrikas suvelavastus kõigile alates 7. eluaastast
Ühe mehe rännak maailma lõppu ja tagasi – õppimaks vaatama lahtiste silmadega ja kuulama avatud südamega.
Inglise laev Antiloop seilab Lõunamerele, kuid hukkub seal tormis. Ainsa pääseja, laevaarst Lemuel Gulliveri jaoks on see uskumatute seikluste algus. Nüüd on Gulliveril võimalus saata korda midagi suurt, sest tema unistus on saada maadeavastajaks, kellest kirjutatakse raamatuid ning kellele püstitakse monumente. Ta tahab kuuluda „suurte” hulka, kelle vajutatud „jalajälg” jääb ajalukku kauaks püsima!
Merehädalisena satub Gulliver sõjakate liliputtide saarele ning keevaliste hiiglaste maale. Ta kogeb võitlusi, eneseületamist, armastust ning valusaid reetmisi. Naastes ootamatult pärast kaht aastat oma perekonna juurde, on ta haige ja sonib. Gulliveri abikaasa Mary ning lapsed Jack ja Ann aimavad, et isa on läbi elanud midagi väga erilist. Nende abiga hakkavad Gulliverile meenuma detailid tema teekonnast. Meenutusest saab mäng ja publiku ees rullub lahti Gulliveri seikluslik ning müstiline jaht oma unistuste täitmise nimel.
Autor Jonathan Swift
Dramatiseerija Urmas Lennuk
Lavastaja Taavi Tõnisson
Kunstnik Marion Undusk
Helilooja Liina Sumera
Valguskunstnik Priidu Adlas
Koreograaf Olga Privis
Tõlkija Leo Anvelt
Esietendus: 1. juuli 2018 Viinistu Katlamajas (vt etenduspaiga plaani)
Pilet: 20 €. Tegemist on eriprojektiga, millele ei kehti tavapärased soodustused.
Kestus: 3 h 10 min, sh vaheaeg
Vanusele:  kõigile alates 7. eluaastast

Mängivad

Nimiosas Anti Kobin, teistes osades Lee TreiLaura NõlvakTiina TõnisAndres RoosilehtKarl Sakrits ja TÜ VKA teatrikunsti 12. lennu üliõpilased Loviise Kapper, Elena Koit, Grete Konksi, Silva Pijon, Kristjan Poom, Hans Kristian Õis


Pühapäev, 15. juuli 2018

Ristumine peateega - Kukruse Polaarmõisa Teater


Minu elu kolmas ja eesti teatri vähemalt kuues (Endla, LendTeatri, Tallinna Linnateatri, Vene Teatri ja PolygonTeatri järel) "Ristumine peateega" toimus (esietendus, mida mina külastasin 11.07) ja toimub (kuni 22.07) Kukruse Polaarmõisa kõrval asuvas kivitööstushoones. Lisaks on muidugi, praeguseks juba modernseks klassikaks liigitatav mängufilm. Peaaegu sama palju on seega ka Tätte-maailma Osvaldeid, Laurasid ja Rolandeid Eestimaa pinnal... "peaaegu", sest Piret Kalda on kahekordne Laura.

Võiks mõelda, et kas nüüd mõneks ajaks juba ei piisa sellest 21 aastat tagasi Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse võitnud Jaan Tätte materjali lavastamisest... Loomulikult ei, kui on oma nägemus, huvitavalt sobilik mängukoht ning põnevad näitlejad, kellel kõigil natuke omamoodi karakteritunnetus kolmele peategelase elustamiseks pakkuda. Ja nagu vaheajal sai kohvikus kuulda - on veel inimesi küll ja küll, kes pole seda lugu üldse kuulnud-näinud. Ka minu enda teatrikaaslane (mu vanim tütar) on kuidagi suutnud nii vanaks ära elada, et isegi see film pole sattunud silme ette.

20 aastat tagasi, kui seda Tallinna Linnateatris esimest korda sai nähtud, siis see ikka ehmatas ja üllatas päris korralikult. Lugu on ju mõnusate kiiksude ja puäntidega. Sisu siiani mitteteadvad, saavad need üllatused siit kätte ja ma olen natuke kade, et mina ei saa seda enam "esmaskordselt" avastada. Minu jaoks oligi see vaatamine pigem sellelt tasandilt, et kuidas seekordsed tegijad on need loo keerdkäigud ja karakterid lahendanud. Esialgu jätsingi just sellepärast selle etenduse oma suveteatrikavast välja, et lugu tõesti on üht ja teistpidi peas. Õnneks kukkus võimalus seda vaatama minna justkui sülle ja etteruttavalt võib öelda, et tegemist on ühe käesoleva suve siiani parima teatrielamusega (kõikidest muudest seiklustest hoolimata, mis selle elamuse saamiseks tuli üle elada, aga sellest natuke hiljem).

Lavastaja Allan Kress on loo raamistikuna toonud kogu Tätte mängulise, aga samas ka psühholoogiliste ning isegi filosoofiliste allhoovustega näidendi lavale enamvähem nii, nagu see on kirjutatud. Laura ja Roland satuvad ühte metsamajakesse, kus üks natuke kummaline Osvald toimetab. Juhtumisi on Osvaldil tagatoas 4 miljardit dollarit ja juhumisi on just Laura tema unelmate naine. Nõnda pakubki ta Rolandile ühe miljardi, et too Laura unustaks ja kaoks ning Lauraga jääks talle seega 3 miljardit, et elu nautida. See lükkab käima mängu, kus põrkuvad inimeste moraal, soovid ja unistused, võimalused, ahnus ning ülejäänud tumedad pooled, mis meis peidus on...

Rahal on metsik võim. Inimesed on oma loomult ahned. See on mõrvarliku keemilis-füüsilise reaktsiooni plahvatusohtlik valem. Ja Kukruse-trupp ei karda seda kasutada.

Kui rääkida veel sellest, millest inimesed vaheajal ja lõpus etenduse saalist lahkudes rääkisid, siis kõige rohkem jäid kõrvu "fantastiliselt sobiv mängukoht" ja "põnevad uued, äsja lavakooli lõpetanud näitlejad". Olen nende kahe asjaga igati päri ja lisaksin ise siia kolmanda teema - "lavastuslikud ideed ja valikud". Nendest kolmest teemast tahaks ka eraldi pikemalt rääkida...

Õigemini väljendades on "mängukoht" ja kunstiline kujundus ning ka näitlejad ja kogu trupp ju nö. "lavastuslikud valikud". Kuid tõesti seekordse "Ristumine peateega" kõige suurima mõju "eriliseks tegemisel" oli minu jaoks see vana maja kööktuba, kus kunstnik Kristi Leppiku poolt kujundatud vana maakodu sisustus ning räämas interjöör oma pooleldi mahakistud tapeedi ning selle alt paljastuvate laudseintega, käsipesuvalamuga, kuhu vesi ei tule mitte kraani kaudu, vaid seda tuleb ämbriga kaevust tuua ning veehoidjasse valada. Puupliit, mille ust paotades eritub mõnusat tuha ja põlemise lõhna, mis muidugi ka publikusekka hoovab. Vana diivaninökats lava eesmises osas, puittrepp, mis viib pööningule, kaltsuvaip, taburetid ja kulunud puidust järi keset tuba kõigil jalus. Loomulikult ka vanad, kõigile nõukaajast tuttavad kööginõud. Kõik see loob isemoodi ja tugevahõngulise teatava atmosfääri.  Sealjuures jäi mulje, et lavastaja on otsustanudki selle loo viia kusagile 90ndate esimesele poolele, arvestades mobiiltelefoni-unistusi ning seda "kastmobiili", mida kunagi "sangapidi" kaasas kanti.

Üks tugev lavastuslik kõrvalekalle eelmistest versioonidest on lavalt publikuga suhtlemine, ehk hetketi neljanda seina kaotamine. Kartma ei pea, kõik on väga süütu, turvaline ja tore, selle täielikult vältimiseks võib alati istuda teisest reast tahapoole. Teisalt on see Allanil kaval nõks kogu publik panna veelgi tugevamalt tundma kohalolu selles maamajas (mitte, et juba ainuüksi selline mängukoht seda ei tekitaks!) Sellise lisanõksu on ta andnud tegelikult ainult Osvaldile... luues silla just nimelt Margus Prangeli karakteriga - meie, publik, oleme tema kaasata, tõmmata, lükata... Irooniline, aga ühtlasi kaval ka, sest Rolandi ja Lauraga on palju lihtsam samastuda ja nende olukorda asetab vaataja end ise juba ainuüksi sisulisest seisukohast - mida ise teeks nende olukorras - kui keegi Sulle sellist suurt raha pakuks? Kas armastusel on hinnalipik? Kui kiiresti jõuaks mõtteni, et kuidagi ikkagi hämada ja see raha kahepeale endale saada? Milleks kõigeks oleks selle saamiseks valmis... kas tõesti ka tapma? Kui lihtne ikkagi see lahkuminemine on - maailmas on ju palju inimesi - leiab teise, kellega tekib ka armastus... Aga enne selle teise leidmist ja armastuse kadumiseta niimooodi raha pärast "otsustada" lahkuminek - kuivõrd psühholoogiliselt laastav see võib olla kui mitte mõlema, siis ühe jaoks... Päris hea pähkel Tättelt. 

Kihte on loos veel mitmeid ja mitmeid, näiteks muinasjuttudesse uskumine - kas see on mõttelaiskus, turvakaitse hoidmine, naiivsus/rumalus, armsalt lapsik või ikkagi kavalus? Mis need unistusedki muud on kui ühed muinasjutud, mille reaalseks muutumist me usume ja ootame ja loodame. Lootus pidavat olema ju lollide lohutus. Paraku siiski muinasjutud on muinasjutud ning kõigele siin maailmas on seletus, nõnda ka Osvaldi neljale miljardile dollarile. Kuid lavastusliku külje pealt hoiab Allan ühe visuaalse ohhooo-momendi kõige viimaseks finaaliks. Nagu ilus punkt kogu tervikule. 

Autori enda poolt Tallinna Linnateatris lavale toodud versioonis oli rohkem "küsimusi õhkujätvaid" lahendusi, mida väga hindan ning vast ehk ainult see jäigi seekordsest "Ristumine peateega" versioonist puudu (viitan eriti finaalile, kus toonane Osvald Tõnu Oja ja maffiooso Ago Roo pead kokku panevad ja Ago kuldkalale omaselt suud maigutab enne tulede kustumist - lõi veel vindid otsa, et kas ja mis värk on, kas Osvald ja maffiooso tunnevad omavahel? Kas see kõik on millegi allegooria?). Allani lavastajakäekiri ei ole nii mõttepeen, aga seda fantaasiarikkam lavastustehniliste trikkide poolest - "noa mängutulek", "kella mängutulek", "ajastule viitamised" ja ikka ka see füüsiline mängukoha kasutamine".

Näitlejatöödest ja loodud karakteritest rääkides, suutis mind seekord üllatada kõige rohkem ja seda üllatuslikult - Jane Napp. Tegelikult ootasin midagi erilist Margus Pranglilt, olles juba aastaid tema mängu ja karakterite eripärasid nautinud, arvasin juba Kukrusele sõites, et ta sobib Osvaldiks ideaalselt. Sobiski! Samas võttis see ka mingi üllatusmomendi ära. Ta tegi oma Osvaldi nii, nagu ma seda ette olin kujutanud. Selgelt tugevama lavanärviga, mis mõjus kohati ka ladnama hoiaku ning pingevabama mänguga. See toimis hästi noorte kolleegide särasilmade, lavakooli turvaliste kaitseloori alt väljas tehtud esimeste suurte rollide tasakaaluks ja sidujaks. Mängis ka vajadusel noortele "alla", selle kõige paremas ja aupaklikumas mõttes. Tema oli ju üksi - teised kahekesi. Väga tabav tasakaal. 

Seevastu kõige rohkem nautisin ma Nils Mattias Steinbergi pingestatust oma rollis. Ta oli kui 110% kohal. Tema närvitsemist oli kõige kergem uskuda ja just see pingestatus ja närvilisus lõi ka kõige paremini psühholoogiliselt teravat õhkkonda. Võib vabalt juhtuda, et lähen lähitulevikus Endlasse just nimelt tema mängu nägemise pärast. Praegusel hetkel tundub, et ta on ka žanrivaba, sest Tätte näidend ja Kressi lavastus andis talle võimalused nii dramaatilisemalt suuremateks, romantiliselt tasasteks kui ka koomilisteks ja põnevuslikeks misanstseenideks ning mis peamine - teda on huvitav laval jälgida. 

Ja Jane Napp, kellest ma tegelikult siin näitlejatest rääkimist alustasin... Olen üsna kriitiline olnud tema lavakooliaegsete rollide suhtes. Eelkõige seetõttu, et ta pahatihti lihtsalt ei torganud millegagi silma, ei jäänud meelde, ega teinud ka midagi tähelepanuväärset oma karakteritega. Ja mul on tunne, et ma polnud ainus. Lugedes näiteks üht Hobuveskis etendunud "Kratt"-i arvustust ühest Eesti suurtest päevalehest, oli seal kirjutatud kõikidest näitlejatest peale Jane. Tegelikult ju alusetult, isegi ebaausalt. Praegu, tema lavakooliajale tagasi mõeldes, siis kas mitte just nimelt see ei osutunud talle saatuslikuks, et talle lihtsalt ei antud suuremaid rolle (mina nägin ka 12 vihast teist kooslust, kus Jane polnud laval)? Või ei olnud ta tõesti veel piisavalt valmis selleks, et ka lavastajad teda esile oleksid kuidagi tahtnud tõsta. Allan on seda ometi teinud... Enne tüki vaatamist mõtlesin, et huvitav, kuidas ta sellest rollist ikkagi välja ujub... Kas jääb ka tema Laura tugevate, häälekate ja end laval kehtestada oskavate meeste varju? Ei jäänud! Jane OLI Laura tollel õhtul. Igas mõttes. Näiteks unisust mängida laval on ka väga kogenud näitlejate puhul ikka kuidagi nii selgelt arusaadavalt "mäng", ehk ei häma sellega ju kedagi, aga Jane tegutses ja toimetas seal mõnusalt ülemängimiseta, aga ka mitte alamänguga - väga peenelt balansis. Mu hirmud olid täiesti asjatud. Janel on ilmselgelt lihtsalt vaja "karaktereid", millel ka luu ja liha on ümber, sest ta mängib need päris mõnusalt elavaks - ka sellest unisusest välja tulles - kui Osvald jutuga rahani jõuab ning naisel raha lõhn ninas juba liiga tugevaks läheb - üks lavastuse lemmikstseene! :)

Lemmikstseenidest rääkides, siis ikka ja jälle valmistas lõbu lause "keedame teed - tee on ju kõige parem kohv". Eks igaühele oma, aga minu jaoks tihti just tekstilised mängud on mistahes lavastuse üheks säravamaks ehteks ja siin ju keeratakse ja mängitakse sisu ja selle tekstiga mõnusalt tihedalt. Kuid ka esimese vaatuse lõpp ning juba mainutud kogu etenduse lõpp olid need, mis kõige eredamalt meelde jäid. Pisut dramaatilisust lisasid ka Felik Kütt'i muusikaline kujundus oma teatud stseenide osava rõhutatusega ning sama efektiga oli võrdlemisi huvitav Arne Maasi valguskaart.

Hinnang: 4 (suvelavastuse kohta ideaalilähedane. Kui ma esimest korda seda materjali vaataksin, oleks hinnang kindlasti veelgi kõrgem, ehk siis antud juhul mängis minu jaoks teatrielamuse suurusele kaasa just nimelt see, et teadsin, mis juhtub algusest kuni lõpuni välja. Samas lavastaja-, näitlejate- ning kunstnikutöö pakkus piisavalt elamusi ja üllatusi, et tervik loo sisu teadmisest hoolimata põnev ja vaatamist väärt oleks.)

----------

PS.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks tegelikult alustada hommikust peale kogu tolle esikapäeva seiklustest jutustamist, sest ka eelnev tujude virrvarr ja sündmuste ahel kuni kojujõudmiseni välja oli minu jaoks eriliselt meeldejääv ning seega võiks väita, et ka elamuse meeldejäämist mõjutav ning erilisus rõhutav. Täpsemalt öeldes tuleks alustada isegi veel kaugemast ajast. Nimelt sellest kuidas ma kodus teatasin, et tahan seda vaatama minna... Õigemini, et selline võimalus tekkis ning kavatsen ka Kukrusesse sõidu autorataste alla võtta. Kodus sain põrmustava hinnangu osaliseks - miks? See lugu on ju teada, seda saab vaadata DVD pealt lemmiknäitlejate esituses, err-i arhiivis on olemas Linnateatri versioon... miks raisata nii palju kütuseraha? Ja aega, kui aias on praegu tegemist küllaga, mesilased vajavad tarudesse ruumi, marjad vaja korjata jne jne jne... no tõesti, on küll. Aga teatrisse tahaks ka... Pealegi vanem tütar pole veel seda näinud. Hea võimalus isa-tütre lõimumist ühe pika sõiduga teha. Meil on temaga teatud asjad, mida me alati koos teeme. Mõned neist on seotud ka teatriga, aga peamiselt teatud filmi- ja telesarjade koosvaatamisega. Ikka peab ju ühel isal ja tütrel olema "omad asjad", mis on ainult meie kahe pärusmaa. Nõnda sain selle vastumeelse aktsepti kätte :) Tütar oli kohe nõus kui kutsusin!

Nõnda see hommik siis saabus... Päev algas e-mailiga, milles teatati, et mind on TTÜ magistrantuuri vastu võetud. Uskumatu... üle saja tahtja, kellest vaid umbes 30 lävendipiiri ületasid ning mina ühena nende seast. Ja üldsegi mitte napilt! Kuigi mul igasugune IT alusharidus puudub (mul on majandusmagistri kraad), olen kogu arvutivärgist alati huvitatud olnud. Nõnda oli terveks päevaks pool eufooriline, pea pilvedes tunne garanteeritud. Tööl oli tööd kõvasti ja aeg lendas linnutiivul. Meil on reedeti tööpäev kuni kella 14ni ning nõnda sain varakult sealt liikuma, tütar autopeale ja teele - Kukruse suunas. Peterburi maanteel oli mingi veokas keset teed koolnud ning juba Tartu maantee algusest alates liikusid autod teo-kiirusel. Peaaegu tund aega läks linnast väljasõiduks... õnneks startisime tunnise varuga. Õnnetust veoautost möödasõites, kui sai pillile kobedamad hääled sisse, näitas kell, et peaksime u.10 minutit enne etenduse algust kohale jõudma. Huhh! Õnneks! 

Panime "Terminaatori" suurimad hitid täie volüümiga üürgama, et saaks oma kaasakraaksumist summutada ning vahepeal ajasime juttu maast ja ilmast ning muidugi sealhulgas teatrist ka. "Ristumine peateega" sisu ma talle ei paljastanud, aga kuna juba enne Kukruse teatriplaane oli selge, et augustis läheme temaga ka Kernu Mõisa vaatama sama alusmaterjali, kuhu küll Tamur on seganud ka Shakespeare'i, siis seda põnevam tundus see materjal juba ette ka tütrele. Hea ju pärast võrrelda, mida ikkagi on Romeo ja Julia ning Kuningas Lear'iga huvitavamaks tehtud ja kuidas on erinevad kunstilised nägemused erinevad. 

Täiesti märkamatult olime Rakverre pöörakust möödas. Geps näitas, et kohale peaks jõudma umbes 15 minuti pärast, kui ette sattus mingi venivillem. 90 alal sõidab 70ga. On küll pildistajad teepervel, aga no selleks et Sa kaamerasse ei jääks pole vaja 20 km/h lubatust aeglasemalt sõita... Nõnda siis otsustasingi kiirendada ja rahulikult temast mööda sõita... Tüüp otsustas samal ajal ka normaalse kiiruse sisse võtta ja no nõnda tuli mul veelgi kiirendada... Pöörded läksid juba 4000 peale. No mööda ma hetkeks temast sain kui järsku mu auto muutus imelikuks. Aku-tuli süttis põlema ning kui gaasi vajutasin ei kasvanud mitte kiirus vaid ainult pöörded. Täitsa lõpp... mida teha... Leidsin sobiva bussipeatuse ("Alu") ja tõmbasin taskusse. Mõtlesin, et lülitan korra mootori välja ja sisse tagasi, ehk muutub ka auto normaalseks... 

Kui auto olin seisma jätnud ja proovisin seda uuesti käivitada... plõks, tuled põlema, termikas laulma, kont sumisema... aga mis häält ei tee, see on mootor. Võti tagasi algusse, gaas sisse ja uus käivitus... ei miskit... selge - siia me jääme. Etendus algab 10 minuti pärast, aga meie oleme keset eikellegimaad. Kiirtee ääres. Ümberringi ilusad Eestimaa põllud... Ida-Virumaa oma uhketes suvevärvides. Aga me ei tulnud ju siia loodust nautima seekord... Teatrisse tulime... No mida teha?

Asutsin autost välja ja vaistlikult tõstsin möödasõitvatele autodele peatumiseks käe... Ehk saab kellegilt akusse surtsu sisse... krokodillid on mul ju endal kaasas. Peatuski kohe kõige esimene auto. Sõitis mulle nokkapidi vastu ja proovisime... ei miskit... auto ei käivitu... Aju käis samal ajal ülipööretel... mida teha... meil on keegi, kes peatus... ehk saab temaga edasi... aga kuhu? Kas etenduskohta... on sinna üldse enam mõtet minna... nagunii ju ei jõua alguseks... samas kaugel me ka ei ole... Eihh... tuleb leppida... seekord jääb teater nägemata. Peatunud autojuht ise sõitis Jõhvi ja tal oli tegelikult kiire, Kukrusesse palumine ei tulnud kõne allagi. Kuigi mul polnud aimu kui kaugel Jõhvi sellest kohast on, siis oli selge, et Jõhvist saab ju vähemalt tagasi Tallinnasse mingi ühistranspordiga... Isegi kui rongid seal ei peatu, siis mõni buss ju ometi läheb tagasi Tallinnasse...  Mõeldud - tehtud... pakkisin tütre võõra mehe tagaistmele, ise istusin ette ja tee viis Jõhvi...

Selle lühikese ajaga, enne kui kohale jõudsime, sain teada, et autojuht on Lätis sündinud, lapsepõlves Eestis elanud... oskas tollel ajal ka puhtalt eesti keelt, aga praeguseks täiesti selle unustanud. Nüüd tahaks jälle Eestisse tagasi kolida kuigi praegu elab ta Iisraelis. Juudi-perekonnast. Seal olla palju venelasi. Heebrea keele õppis ka seal ära, aga siin eestis pole sellega midagi teha... Nõnda me siis vestlesimegi vene keeles ja enda üllatuseks tuli päris kobedalt välja... absoluutselt kõigest sain aru ja oma asjad sain ka kõik seletatud, mis vaja (mul jäi omal ajal välismaale kolides venekeele õpingud 7.klassi järel pooleli... seega olen vene keeles 7-klassi haridusega :)). Tema seevastu kohtas Moskvas oma abikaasat, kes on läbi ja lõhki venelanna, seega neil on ka kodune keel vene keel. 

Jõudsimegi Jõhvi... kell oli juba 7 läbi... Ta pidi seal kellegi kohalikuga kohtuma, kes kindlasti oskaks ka nõu anda, kuidas ja kuhu me minema peaksime. Kohtumine oli tal määratud hotelli juurde, aga seda inimest ei kusagil... ta helistas ja sai teada, et too tuleb umbes 15 minutit pärast... ma ei tea miks ja kus kohast see idee tuli, aga mõtlesin, et kui saaks kuidagi Kukrusele, ehk saab vaheajal inimestelt küsida, kas õnnestuks kellegagi Tallinnasse saada...

Hüppasin hotelli sisse... no "hüppasin" on selge liialdus, sest hotelli vastuvõtt asus teisel korrusel, aga enivei... sealt sain teada, et Kukrusesse saaks taksoga umbes 8 euroga... Siis märkasin, et olin oma telefoni ähmiga enda autosse sinna teepervele jätnud, pangakaart oli jäänud Tallinnasse, aga 15 eurot õnneks taskus... pekki... ei saa koju teatada, ei saa netti, ei saa ka taksot tellida... Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem... Taksopeatus oli kohe hotelli kõrval ja üks sobivasti seal kliente ootamas. Hüppasime tütrega sisse... enne tegin kindlaks, kas on ikka mõni normaalse hinnaga sõitja... juht ütles ka, et sõit läheb maksma umbes 7-8 eurot... Pärast selgus, et oli ainult 6.... Ja nõnda me Kukruse Polaarmõisa jõudsimegi...

Okei... olime kohal... aga teadsin, et etendus ei toimu mitte mõisas, vaid mingis selle kõrvalhoones... "kivihoones" vist... Olen seal ka varem teatris käinud paar korda, aga no isegi ähmaselt ei tulnud meelde millises neist mõisa hoonetes... Läksime siis parkla juurde otsima... ehk seal lähedal... Ei. Mingi ajahamba poolt puretud vana maja seal oli, kus mingi present või kile ka pööningule tõmmatud... ehk on see kohaldatud mängimiseks... läksime tõkke alt sisse, aga ei... seal küll midagi ei sünni... No narr olukord... kusagil ei ühtki silti... Tütar pakkus, et tuleb mõisa sisse minna ja küsida... nemad ju kindlasti teavad... no hallloooo... mul olid kogu selle ringijooksmise ja ähmi peale ajutöö vist täiesti lukku läinud. Muidugi Mõisas teatakse! 

Aga sinna sisse me minema ei pidanudki, sest vaevalt olime parklast mõisa suunas jooksnud, kui seal istus mõisa taga peidus ei keegi muu kui Tiit Alte! Kuldkett kaelas... oma mafioosniku rolliks valmis... tema sisenemine toimus alles päris tüki lõpus... Ei olnud ka aega teda hämmingusse ja ebamugavasse olukorda viia, et kiita kui laheda rolli ta kunagi 10 aastat tagasi Rasputinis tegi... seega küsisin vaid, kas ta oskab suunata kus teatrit saab ja ta suunas meid õiges suunas. Olime muidugi täiesti pimedatena "Etendusele" sildist enne mööda jooksnud... Nüüd lõpuks õigele teeotsale jõudes oli näha ka väravat kus seisid lavastaja ise, Kukruse Polaarmõisa boss-perenaine ja piletikontroll... Andsin terekätt kõigile ja üritasin vist isegi mingit nalja visata, et tuleb ilmselt siia mõisa mõne põõsa alla ööseks visata... aga eks nemadki olid esika tõttu kõrgendatud meeleolus ja asi kukkus päris segase jutuna välja... Igatahes suunasid nad meid saali... Näitemäng oleks juba pidanud maeiteakuikaua kestma... aga ilmselgelt oli tegemist alles päris algusega. Osvald alles natuke aja pärast pakkus Rolandile raha Laura unustamise eest (hilinemise tõttu jäid küll mõned küsimused õhku, mida ma kõva häälega just sellepärast küsida ei julge... näiteks kas noored tulid metsamajja mingi riietekoti/kohvriga või kus kohast Laurale tekkis sinine kimono? jms).

Atmosfääri tugevus ja lavastuslik ülesehitus oli nii äge, et see kiskus mu täiesti oma maistest mõtetest lahti... nagu süüdimatu... ning ma olin lavastuses rohkem sees kui oma õnnetus olukorras - nagu peoga pühitud kõik küsimused - kuidas ma pärast koju saan? Ja veelgi tähtsam - kuidas mu tütar koju saab?! Mul veel järgmisel päeval vaja hommikul kell 8 kontoris tööl olla... kõndides jõuaks küll seisva auto juurde, aga Tallinnasse vast ehk vaid häälega?

Kukruse juht ütles küll, et küll keegi või kellegi keegi Tallinnasse ka läheb... seda on muidugi lihtne öelda, aga kas keegi ikkagi tahab mingeid võõraid oma autole... ja me ju kahekesi ka... ühe veel võtad ja viid ära...aga kaks vaba kohta 160 km kaugusele... Lisaks oli mul vaja ka teepealt enda autost telefon kätte saada... ja ehk üldse mõistlik korra veel akut proovida, järsku mingi ime läbi võtab ikka hääled sisse? No kogu see mõtlemine vallandus mu peas alles vaheajal. Siis pidin hakkama tegutsema... aga mida ja kuidas? Kuidas minna võõraste inimeste juurde ja paluda neil ennast ja tütart Tallinnasse sõidutada? Kaebasin korra veel muret seal korraldajatele ja no jällegi kinnitati, et küll kellegi leiame...

Enne teise vaatuse algust tuli Allan Kress lavale ja küsis, kas oleks keegi, kes peale etendust Tallinnasse sõidaks - inimesed on hädas... Mitte keegi ei tõstnud kätt. No inimesed ka vaheajaähmased ning oma ajud seadnud hoopis põnevat lugu jälgima, eks... Aga minul jõudsid nüüd juba ajud ülihelikiirusel mõtted läbi hekseldada, et jalutame pärast etendust autoni... isegi kui see on kaugel... telefon tuli kaasa saada. Ja sealt siis edasi jala vaikselt Tallinna poole... järsku veab veel kord ja keegi meid oma auto peale sealt korjab... Nüüd ju pikalt valge ka...ehk saab veel enne päris pimedat, siis on näha, et normaalsed tüübid hääletavad ning ei kardeta peale võtta... ma ise raudselt võtaks (nüüd veelgi raudsemalt). Allan kordas korra veel oma küsimust, tuues ära, et kindlasti oleks vaja hommikul vara tööle minna jne... Margus Prangel hõikas lavalt ukse tagant: "Nad lähevad häälega!" (Pekki, Prangel, ma Sul teen "häälega"! :))))) Aga üks käsi tõusis publiku seas! Jessss! Me oleme päästetud! Keegi siiski kogu sellest esikasaalitäiest rahvast läheb Tallinnasse ka!!!

Pärast etendust leidsin õiged inimesed kohe ka üles ja nad lahkesti olid nõus korra katsetama, kas mu auto võtab (pärast nii pikka puhkust akule) hääled sisse ja hakkab liikuma. Ütlesid veel, et arvasid lavastaja esimese küsimise peale, et see küsimus on ka lavastuse osa :) Ühtlasi sain telefoni kätte. Samas olid nad niiiii asjalikud, et teadsid mind tobu valgustada - automaatkäigukastiga autot ei tohigi üldse sleppi võtta ja mõistlik pole autot ka teeäärde jätta, sest see võib rüüstamisohvriks langeda... Kuna autojuhil olid sidemed kõikvõimalike inimestega, nii kohalikega, kelle juurde oleks võimalik auto vedada kui ka treileri-vedajatele, kelle abil saaks soodsamalt auto Tallinnasse, kuni hea ja soodsa remonditöökojani välja, kes auto kiiresti ja normaalse hinnapoliitikaga parandada võtaks... Ülimegasuper päästjad meil! Ta korraldas kõik... mul jäi ainult järgmisel päeval minna maksma ja remondiinimestega detaile arutama (auto oli juba sinna veetud ja selgus, et mootor on omadega õhtal, tuleb kusagilt romulast uus mootor leida). Täiesti uskumatu vedamine ja uskumatult abivalmid inimesed! Minu karmavõlg kasvas üüratuks... ja ma luban, et teen seda tasa nii kaua kuni elan! :) 

Lisaks olid need toredad inimesed ühed korralikud teatrisõbrad. Kogu see paar tundi, mis me Tallinnasse sõitsime rääkisime teatrist... Maitse tundus meil ka olevat üsna sarnane. Ka nendele meeldis "Ristumine peateega". Mees oli natuke tagasihoidlikum oma kiitmisega, aga naine oli väga rahul. Mõlemad pakkusid veel soovitusi ja ma ise soovitasin ka kõikvõimalikke asju, mida viimasel ajal head näinud. Nemad käivadki rohkem suvel erinevates huvitavates kohtades teatris ja nõnda ka Kukrusel. Samas kui sügis-talvel eriti palju mitte... Eesti Draamateatris peamiselt ja läheks ka Linnateatrisse kui sinna pileteid saaks... 

Juba südaööl olime kodus (etendus lõppes umbes kell 2145). Meid päästev autojuht tahtis meid veel täiesti kodumaja juurde sõidutada... kuigi me oleksime ka mistahes kohast linnaäärest koju kesklinna jalutanud... Lõpp hea kõik hea! 

Aitäh kõigile abistajatele! 

Kodus ütles naine, et tal oli halb eelaimdus ja sellepärast eriti ei tahtnud seekord teatrisse minna... Võib-olla tuleks tõesti tõsisemalt uskuda naiste intuitsiooni... aga sellisel juhul poleks ju saanud seda head teatrielamust ja no seiklust ka, mis meid tütrega veelgi lähendas... Nüüd kui kunagi auto peaks jupsima hakkama siis kui me tütrega koos autos oleme... siis kindlasti meenutame ka aastate pärast, kuidas kunagi kahekesi Kukrusel teatris käisime ja mis juhtus "ristumisel peateega" :)





Tekst lavastuse kodulehelt (esimene foto on pärit AK uudiselõigust, teine on pildistatud Matti Kämärä poolt):

Jaan Tätte „Ristumine peateega“

„Raha mängib elus põhirolli,
raha – see on õnn ja armastus?“
(J. Viiding)

Üksikusse metsatallu tulevad öösel kaks teele jäänud külmunud ja läbimärga armunud hääletajat. Majaperemees on veidi eriline. Veel erilisema ettepaneku teeb ta aga hääletajast noormehele. Selgub aga, et majaperemees polegi nii imelik – tema maailma mahuvad muinasjutud ja imed, mis on seotud meie igapäevareaalsusega.
Kas meie oleme imelikud?
Kas raha on õnn ja armastus ning kui, siis milline on selle hind?
Millist summat suudame endale sularahana ette kujutada? Miljonit? Mitukümmend miljonit? Miljardit? Veel enam? Aga kui see asub mitte pangas, vaid sul kodus? Seisab seina ääres, et poleks jalus.
Mis on üldse oluline ja tähtis? Raha? Jaan Tätte alustab oma bestselleri sissejuhatust nii: „Ma kirjutasin selle raha pärast“.
Tätte üks esimesi näidendeid, „Ristumine peateega“, levis kulutulena. Ainuüksi Saksamaal on seda mänginud 30 teatrit; kokku on seda näidendit teadaolevalt lavastatud 13 riigis ja 47 teatris.

„Ristumine peateega”
Autor Jaan Tätte
Lavastaja Allan Kress
Kunstnik Kristi Leppik
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt (Endla Teater)
Valguskunstnik Arne Maasi (Rakvere Teater)
Osades Margus Prangel, Jane Napp (lavakooli XXVIII lend), Nils Mattias Steinberg (lavakooli XXVIII lend), Tiit Alte.

11.-22.07.2018 Kukruse mõisa kõrval asuvas kivitööstuses. Kohtade arv piiratud!