Usun, et paljudel inimestel on oma ajalugu Mowgliga seoses... Minu Mowgli-ajalugu sai alguse nõuka-ajal, kui isa Viru hotellis töötas ja seal kino näidati. Üks filmidest oli ka täispikk Mowgli-multikas. Ei mäletagi enam kui vana siis olin, kas juba koolilaps või natuke enne seda, aga usun, et umbes selles kandis. Kohe pärast seda tuli kätte võtta ka mõnusas pisikeses formaadis rohelist värvi Mowgli-raamat, lugu lihtsalt oli nii mõjuv ja hea. Läks hulk aastaid, enne kui sain teada, et see Mowgli-raamat oli tegelikult lühendatud versioon Kiplingi suureteosest "Džungliraamat". Vahepeal jõudsin näha ka Disney Džungliraamatu multika ning paar välismaa filmi samast materjalist. Nüüd, alles paar aastat tagasi, jõudis kinno viimane, tehniliselt kõiki uusi võimalusi kasutav Jungle book. Üks asi on neil kõigil ühine... lugu on nii tugev, et nad kõik on ka meeldinud ühel või teisel moel.
Selles mõttes ei olnud mul kahtlustki, et seekordne peaks erandiks kujunema. Hea võimalus ka noorim laps kaasa võtta ning tema Mowgli-ajaloole üks peatükk kirjutada....
Kuid see kuivõrd lahedaks seekordne Mowgli-elamus kujuneb, seda ju loomulikult ei osanud üldse ette kujutada. Eks Eesti teises otsas toimuvate teatritükkidega ole ka nii, et esimesena ei torma neid kohe vaatama, sest kulutused ja ajakulu lähevad ju üsna suureks (autoga Tallinnast Varbusele edasi-tagasi peaaegu 500km...). Selles mõttes oligi see lapse kaasamine justkui põhitõukeks. Kujunes lõpuks nii, et mõlemad olime väga rahul, aga mul on tunne, et minule meeldis see isegi nõksu võrra veelgi rohkem kui tütrele :)
Birgit Landberg, värske Teatriliidu aastaauhinna laureaat, sai oma mängulise ja üdini laheda (siiani selle väärtus veel on kasvanud mõnedele asjadele/teemadele/lahendustele sealt tagasi mõeldes) "Peks mõisatallis" eest lasteteatrite parima tiitli. Kuigi minu arvates, ehk vaid väga suurte mööndustega võiks seda "peksu" nimetada noortekaks, kuid siiski oli see ju ikka rohkem täiskasvanute tükk.... Samas teatriliidu žüriist saan aru sellelt pinnalt, et seda lavastust oli vaja kuidagigi premeerida ja nõnda siis leiti sobiv moodus. Olgu siis peale... Aga Birgit tegi nüüd tagantjärgi ka ühe päris lasteka... või no mis "päris lasteka", see ikka tervele perele hea vaadata! Aga mis ma tegelikult öelda tahan, ehk pikk sissejuhatus lühidalt - järgmisel aastal oleks tõesti põhjust lastelavastuste kategoorias Birgiti töö esile tõsta! :) Hetkel on minu aasta lemmikute lastelavastuste seas (lisaks sellele Mowglile) lavastused NUKUteatrist ning Piip ja Tuut Teatrist - täpselt samad konkurendid Teatriliidu aastaauhinna-gaalal, mis ka sellel aastal :)
Kuid lavastusest... Ja sellest rääkimisel tuleb alustada teatrilavast endast... Milline imeilus ja tabav mängukoht! Lavaks justkui hiigelsuur lömmis mätas. Mäeveere ääres, seega lavale pääses nii külgedelt tasaselt maalt, mööda treppe allalaskudes või läbi põõsaste otse mäeveerult alla laskudes. Kusagil üleval puudevahelt on paista ka ahvide rippsild - vau! Tegelastel, kellel vähegi juustel pikkust, olid need erineval moel punutud - kõigil peale Mowgli, ehk Kaarel Targo, kellel ka juuksepikendused, aga need uljalt lahtiselt tuules lehvimas. Kunstilises mõttes eriliseks tegi ka korraliku grimmi kasutamine ja grimmikunstnik Margit Lepla on head tööd teinud tegelastele karakterit grimmiga lisades.
Väga leidlikud kostüümid ja need kiidusõnad ilmselt võib kunstnik Maret Tamme suunal saata, sest liikumisjuht Jaanika Tammaru loodud käte liigutamine liipsriidega kaetud kätega - täiesti tabav kombo-efekt looma jäsemete järelaimamiseks. Kuid need erinevat värvi justkui jämenarmastega kasukad tegelastel oli mõnusalt omapärane stiil, mis töötas ning muutis kogu kunstnikutöö kunstilisemalt kõrgematasemelisemaks. Siiras vaimustus. Seejuures kumab läbi, et eelarvet siiski eriti pole olnud, aga just leidlikkus muutis selle kõik kordades huvitavamaks ning erilisemaks (ainus pisike kriitikanool läheb mao pika torusaba sidumiskohale näitleja kõri ümber... muidu nii leidlike lahenduste kõrval torkas selle lihtne lahendus lihtsalt kummastavalt silma, mitte, et see kuidagi tervikule oleks mõju avaldanud, sest saba ise oli ju sõna otseses mõttes hiilgav! Ja näitlejale heaks vahendiks oma karakterile veel keerde peale keeramiseks :)). Ning Jaanika liikumine - igal loomaliigil omapärane ja seetõttu mõjus kogu loomariik veelgi kirjumalt. Tema ise liikus veel eriti silmipaitavalt! Kaslane ikkagi... Kuid hetketi oli ka puhast koreograafiat, mis nii sujuvalt lavastuse sisse oli integreeritud.
Birgit on kõik selle kokku sidunud ja kogu lavastuse tegevustik voolab nii loomulikult, kuigi sisaldab tegelaste vahetusi stseeniti ja üleminekuid on mitmeid ühelt suuremalt tegevuselt teisele. Ainult kui ise on kirjutanud, dramatiseerinud või osalenud teksti dramatiseerimisel (seekordne Kiplingi näidendiadaptsioon valmis kahasse Piret SG'ga), siis võib luua nii kindla ja samas elava režii. Sisse on toodud ka mõned olulised ja mängulised ning eriti lapsi elevile ajavad kavalad efektsed trikid, nagu elav tuli ja värviline toss (tulekahju), puudeotsa ronimised ja mõnusalt lahedad kaklused, mis koreograafilise olemusega loovad tõelisel VAU-elamuse. Näiteks "Leonardo DiCaprio karuga kaklus" on kökkenmökk elavalt silme all toimuva Musta Kasti Mowgli ja Baloo vahvate hüpete, saltode ning muude trikkidega kähmluse kõrval! Ülimalt lahe - üks teatriaasta meeldajäävamaid stseene! Selline action! :)
Kuna kogu (õhtune) etendus kulges pidevas päiksepaistes, siis paraku valguskunstniku töö jääb peaaegu märkamatuks, ent siiski oli hetki/stseene, kus tundis ära, et valgustust oli vaja. Kaarel Kuusiku muusikaline kujundus mõjus originaalmuusikana, sest ei tundnud seda ära. Parajalt modernne, ent ometi džunglisse sobiv. Võib-olla just tänu muusikale tekkis kõige rohkem tunnetus, et tegemist on ikkagi tänapäeva Mowgliga, mis peabki mõjuma just "tänapäevlastele".
Lugu ennast pole vist mõtet ümber jutustada... lähtekohaks ikka see kui ühest inimlapsest (Kaarel Targo) juhuse tahtel saab hundikarja liige. Hundikarja juhiks Akela (Laura Niils), õetajateks panter Bagheera (Jaanika Tammaru) ja karu Baloo (Rauno Polman). Metsa kurjam on tiiger Shere Khan (Karl Edgar Tammi), kellel käsilaseks hüään Tabaqui (Märt Koik). Hädas tuleb appi ka madu Kaa (Kristjan Lüüs), kellest päris hästi alguses ei saagi sotti, kelle poolt ta tegelikult on... Madu, kes roomab omapead :) Kuid eks ta ka saab seal Mowglit kaitsta... Lisaks on veel mitmeid tegelasi - hundikutsikad, ahvid, inimesed, valge kobra jne jne jne...
Eelmainitud karuga kakluse stseenile lisaks oli osavalt sisse lavastatud mitmeid situatsioonikoomika pärle, mis kogu publiku naerust rõkkama panid... näiteks valge mao juurde minnes tutvumise stseen, kus ei kuulnud üks, ei kuulnud teine ja vaene madu Kaa nende kahe vahel.... või visuaalselt ilusaid pilte - näiteks kohe avastseen kuidas hundid ülevalt mäeotsast puude ja põõsaste vahelt alla tuhisevad. Ning ka tekstilisi sähvatusi - tiiger Shere Khani minema ajades karjub Akela talle järele: "Tule siia, teen Sulle mõned triibud juurde!"
Näitlejate-trupp oli ühtlaselt tugev ja mis peamine, tegemist oli tõeliselt mõnusa ansamblimänguga. Musta Kasti trupp on nii eriimeline ja just sedasi teineteist täiendavad. Vaikselt, aga kindlalt on sellest teatrist tõusmas üks parimaid teatreid meie teatrimaastikul ja seda tänu just nendele kogu hingega mängivatele ja lavastavatele noortele teatritegijatele. Kõik nende lavastused, mida minul siiani on olnud rõõm näha, on olnud elamused. Ühel hetkel muidugi tuleb ka see pettumus vastu võtta, aga täiesti fenomenaalne, et seni nii noorelt teatrilt pole veel minu silmi ühtki prohmakat. Alati on nii meelelahutust, mõtlemisainet, aga kindlasti ka mängulist kõrget taset ja sügavuti läbimõeldud lavastamist. Kusjuures ennast korrata ka seal ei taheta. Iga lavastus on täiesti eriilmeline... võib-olla kunagi kui süüvitakse rohkem ka klassikasse, võib leida mänguarhiivist sarnase energiaga tükke... siiani igatahes mitte.
Kui siiski tuua esile need seekordsed lemmikud, siis seda tegid suures osas etenduse lõppedes sealt autoparkla suunas lahkujad minu eest. Nimelt tribüünid olid ehitatud metsaveerele ning seega mindi sealt pärast üsna korraga ja paratamatult kuulsid vanemaid oma lastega vestlemas, mis kellelegi meeldis... naljakas, aga kõik vanemad ütles, et nende lemmikuks oli madu Kaa, aga lastele meeldis kuri ja paha tiiger Shere Khan. Kristja Lüüsi feminiinse alatooniga lahendatud madu oli vaimustav! Tal on üks võimsamaid eesti sõnateatri bass-hääli, lisaks tema pikkus ja kogu kuju kokku on kui geiliku mao vastand, kuid just see kõik kokku muutis ta vahvalt koomiliseks ning kõige positiivsemas mõttes eriskummaliselt kiftiks tegelaseks... ja see hüpnotiseerimine ning sabaga mängimine sinna juurde! Väga äge! Ja Karl Edgari Shere Khan - tema keskmises ekspressiivsema mängustiili juures saan aru, miks lastele ta mõjus. Kui mõni teine näitleja oleks mõjunud ohtliku tiigrina, siis Karl Edgar Tammi tiiger mõjub "eriliselt" ohtliku tiigrina. Kui sellest nüüd siin on võimalik aru saada :)
Lisaks juba kiitsin Jaanikat ja tema liikumist... aga kuna ta on minu jaoks ka muidu üks lemmiknäitejaid, siis võib-olla pole ma päris adekvaatne ta mängule hinnangut andma... umbes nagu Ester Kuntu, Tambet Selingu või teiste lemmiknäitlejate mängule... ma lihtsalt olen nende nägemisest uutes karakterites juba piisavalt elevil... võib-olla oleks selleks vaja tihedamalt teda laval näha, et hakata nüansse ka tabama ja mitte lihtsalt vaimustuses iga ta lavaleilmumist jõllitama :) Ei, ma ei ole armunud, ega ka mitte ebanormaalne (vähemalt ma arvan nii... aga kes ebanormaalne enda hullust tunnistaks, eks?! :)), ent paraku on igal inimesel omad lemmikud. Jaanika on üks minu omadest. Ja no tema panterlik-kassilik, samas tõsine ning hoolitsev Mowgli kantseldaja oli järjekordselt üks täistabamus.
Märt Koik'i ma esialgu ei tundnud ära, sest tal oli juuksed peas! :) Ei tea, kas uus look või ei tahetud, et hüään tiigriga liialt sarnaneks ning nõnda jäi tabavalt tiigrile veelgi karmim olemus ja hüäänile sobivalt poisikeselik osa selles duos. Laura Niils ei pääsenud esialgu mõjule ning ma jõudsin juba mõelda, et kas tõesti on ta sellest tugevas kambas nõrgim lüli kuid etenduse edenedes ning tema teise karakteri mängu tulles ning veel see Akela lõpustseen... ja kõik need alguse mõtted olid kui peoga pühitud. Ta kehtestas end ka Akelana, aga vajas selleks teist tasandit oma karakterile - lüüasaanud looma oma. Ja see koomiline vahepala seal veel lisaks teise loomana, see oli eriti magus!
Rauno Polman oli minu jaoks uus tutvus teatrilaval ja seda huvitavamalt ta ka mõjus selles muidu tuttavas koosluses. Karu kohta sobivalt mehine ja füüsiliselt võimekas. Karutatsamist kordagi unustamata. See Baloo avas ukse, et nüüd oleks päris huvitav teda näha ka teistes žanrites.
Ja muidugi Mowgli ise. Tõeline energiapundar Kaarel Targo. Kõik need ärplemised ning südamlikumad hetked, füüsilised trikid ning seikluste-stseenid... usun, et nii mõnigi poiss (ja miks ka mitte tüdruk) seal saalis oleks tahtnud ise Mowgli olla. Seda näitas ka lavastsuse lõpp, kui Mowgli tuleb inimeste - publiku sekka, kõndides tribüünimööda üles... kõik lapsed tahtsid talle silmapilkselt järgneda - kui ei ole ise Mowgli, siis vähemalt olla Mowgli kambas! Just nii kaasakiskuvaks mängis Kaarel oma hundikutsikast inimlapse!
Käisin seda vaatamas oma 12-aastase tütrega ja pärast koju sõites oli aega arutada üksipulki lahti, mis kõik meeldis ja meelde jäi. Temal läks alguses natuke aega, et sisse saada ja esimese vaatuse lõpus ei olnud ta veel päris müüdud... aga teise vaatuse lõpuks kiitis oma ülikriitilise varateismelise jahedusega ka kogu etenduse heaks. Erilised lemmikud samuti Shere Khan ja Kaa. Ning Mowgli stseen ussidega ja Mowgli müramine Balooga. Ütles, et soovitaks teistele ka... Paraku jäime nüüd oma soovitamisega nii hiljaks, et käesoleval aastal on Mowgli-mängud Varbusel mängitud... tuleviku kohta veel ei tea, aga kui järgmisel suvel läheb kordamisele, siis olge juba praegu hoiatatud - seda tasub vaatama minna!
Hinnang: 4 (Kriitika on küll edasiviiv ning annab aimu, mida teha teinekord paremini, kuidas parandada mõnda kohta või tegurit täiuslikumaks... aga mul pole mitte kui midagi sellele seikluslikule, koomilisele, füüsilisele, põnevale kogupereetendusele ette heita - see oli tõeliselt lahe! Kui läheneda sellest küljest, et miks hinnang pole 5 või 5-, siis tegemist oli ikkagi minu jaoks tuttava looga. Laste- ja noortelavastustel on peaaegu võimatu küündida 5-ni... käesoleval aastal korra seda siiski on juhtunud, aga erand kinnitab reeglit... ei teagi miks see nii on, sest ei pea intellektuaalset tasandit nii oluliseks, lastetükid ja ka Mowgli ei tee selles suhtes pealegi mingit allahindlust. Väga palju andis juurde ka see looduslik lava. Liblikaid oli kohe eriliselt palju liikvel tollel õhtul ning linnulaulu sai kuulda live's... kohati helikujundus lausa mõjus nii ehedalt, et seegi võiks kõlada seal just looduslikult - kõige ehtsam Kagu-Eesti džungel! Kunstiline tervik oli kõikides erinevates detailides paigas. Loodan et Musta Kasti pere ja sh. Birgit Landberg jätkavad sama tugeval kursil. See on vaimustav, mida nad teevad!)
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):
MOWGLI
6+, tervele perele
AUTOR Rudyard Kipling, Piret SG, Birgit Landberg
LAVASTAJA Birgit Landberg
LIIKUMISJUHT Jaanika Tammaru
KUNSTNIK Maret Tamme
MUUSIKALINE KUJUNDAJA Kaarel Kuusk
VALGUSKUNSTNIK Emil Kallas
GRIMMIKUNSTNIK Margit Lepla
PROJEKTIJUHT Kristin Saar
TURUNDUS JA BRONEERINGUD Heli Anni
LAVAL
Kaarel Targo — Mowgli
Jaanika Tammaru — Panter Bagheera
Karl Edgar Tammi — Tiiger Shere Khan
Kristjan Lüüs — Kaljumadu Kaa
Laura Niils — Hundikarja juht Akela
Märt Koik — Hüüan Tabaqui
Rauno Polman — Karu Baloo
Liina Leinberg — Erinevad rollid
Kaia Kõrge — Erinevad rollid
Kelly Mattus — Erinevad rollid
Laura Cocho — Erinevad rollid
Mira Gaydarova — Erinevad rollid
Eemal linnakärast, looduse keskel, kostub puude naksumise, lehekahina, suviste tuuleiilide ning vihmahoogude metsamuusika. Ees ootab suvesume seiklus koos džunglipoiss Mowgliga, kes vaatamata sellele, et ta on väike, karvutu ja kõnnib kahel jalal, leiab perekonna ja sõbrad loomariigi kardetumate esindajate hulgast. Baloo, Bagheera ja Kaa seltskonnas viib tee teda ühest unustamatust seiklusest teise.
Nendel rännakutel ristuvad Mowgli teed korduvalt tema surmavaenlase – võitmatu Shere Khaniga. Selle hirmsa kiskja kindlameelne otsus väike inimlaps tappa sunnib Mowglit vastu astuma oma suurimale ja ohtlikuimale seiklusele, millest sõltub nii tema kui ka kogu džungli saatus. Kas väikesest paljast konnapojast, nagu džunglirahvas teda hellitavalt kutsub, on vastast võimsale ja kartmatule tiigrile?
Lavastus sõprusest, seiklusest, kurjusest, rõõmust, kurbusest ja inimeseks olemisest. Inimene ju ükskord kaob, aga loodus püsib igavesti.
Esietendus 13. juulil 2018 Eesti Maanteemuuseumis Põlvamaal.
KESTUS 120 minutit, vaheajaga
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar