Kolmapäev, 13. märts 2019

Apelsinitüdruk - NUKU


Norra kirjaniku Jostein Gaarder'i modernseks klassikaks peetav raamat on mul lugemata. Seega ei oska ma hinnata sellest tehtud dramatiseeringusse kaasatud või kaasamata lugusid ja nüansse. Kuid selles hoolimata oskan ma hinnata seda, et lavastaja Sander Pukk ja Priit Põldma on kahasse kirjutanud dramatiseeringu, mis oli esimene (ja tänase päevani ainuke) käesoleval aastal nähtud teatrietendustest (neid on 29), mis on suutnud mul pisarad silmadesse tuua! Jah, pingutasin, mis ma pingutasin neid tagasi hoida ja "tugev" olla... Kuid kui juba kolmas kord etenduse jooksul liigub asi mõjuva hetkeni, siis see juhtuski... silmad läksid päriselt niiskeks!

Eks muidugi sellise mõjuni ei vii teatrisaalis vaid üksnes lugu ise, selleks on vaja atmosfääri - teekonda selleni... Ja muidugi aitab kaasa kuidas seda esitatakse ja antud juhul mängis kindlasti ka rolli Urmas Lattikase loodud muusika ja kõik väiksed tegurid, millest loodetavasti saab natuke paremini aimu mu järgnevast teatrielamuse peegeldusest...

On ju meil kõigil oma elulugu... Mina olen saabunud tänasesse hetke katkisest perekonnast, kus isa lahkus teise naise juurde. Sealt edasi sattusin vägivaldse kasuisa võimuvalitsuse alla, millest põgenesin kohe 18-aastaseks saanuna. Kohe tuli ka ise eluga hakkama saada, ilma kellegi erilise toeta. Kõigest siiski eluga pääsenuna on mul endal praeguseks pere, kus kolmest lapsest osad juba vaikselt täiskasvanuks saanud ja saamas ning mina ise saan kõigele juba turvalise distantsi pealt tagasi vaadata.

"Apelsinitüdrukut" võib pidada nö. noortekaks, sest selle keskmes on üks 15-aastane poiss (keda kehastab hämmastavalt ehedalt 27-aastane Mart Müürisepp), andes näiteks noortele juhiseid ja/või toetust olukorras, kus emal on uus mees, aga enda elu on ju niiehknaa sellises vanuses segamini paisatud, keegi ei mõista mind-tunne (ise ka võib-olla päriselt mitte), otsides oma teed, oma kohta siin maamunal, ehk ühtlasi ka iseennast. Arvestades käsitletavaid teemasid on see tegelikult sama palju ka täiskasvanutele mõeldud psühholoogiline draama peresuhetest. Eriti tänapäeva maailmas, kus üle pooled peredest lagunevad varem või hiljem ning see mõjutab ja on mõjutanud nii lapsi kui vanemaid.

Lugu saab oma algtõuke sellest, et peategelase Georgi kasuisa leiab koristades poisile kirjutatud kirja. Kirja on kirjutanud tema bioloogiline isa. Midagi on siiski ema ja isa vahel juhtunud - isa ju enam perega koos ei ela. Olin kohe algusest Georgiga kaasas, tema nahas - samastudes olukorraga, et temalgi on kasuisa ja tuleb "leppida olukorraga"... Samamoodi rebel oma vanemate suunal, sest nad ei saa minust aru... Mitte päriselt, sest juba see, et ema on võtnud koju teise "isa"... mille valikul ju laps ei ole saanud kaasa rääkida... sealt on see teatav mõra sees. Laval edasi toimuv, ehk mängitav lugu, liigub edasi juba kahes ajas - see, mida isa poisile kirjutab ja see, mis Georgi elus parajasti muidu on toimumas. Päris paras pähkel lavastajale, millega Sander Pukk väga hästi siiski hakkama saab. Vaataja jaoks on kogu ajas edasi-tagasi hüpete ning aegade segunemine selge ja sujuv ja lahtimõtestatav. Kuid siis ühel hetkel selgub, mis tegelikult Georgi isaga juhtus... ja sellest hetkest alates, ei olnud ma enam poisi, vaid hoopis isa kingades... Tundmas seda kõike, mida hoopis isa tundis. Isad ju teavad "isade asju".

Täpsemalt ei tahakski sisu lahti kirjutada, ega rohkem vihjeid anda, sest kõigile, kes looga pole tuttavad on vaja, et need need avastused selgineksid endal vaadates ning paratamatult avan edasises peegelduses veelgi nii üht kui teist. Näiteks isiklikust seisukohast, kuigi tundsin pidevalt seda trotsi ja vastikust kasuisa suhtes, keda väga huvitavalt ja teatud mõttes isegi sobivalt ärritavalt esitas Mihkel Tikerpalu, ehk tõrkusin enda mälestuste jõul ka koos Georgiga teda päriselt omaks võtmata. Kuigi saab ju aru, et see kasuisa on hoopis teisest puust. Tema on lihtsalt sotsiaalselt kohmakas ja samuti enda jaoks uues ja võõras olukorras, kus ta tegelikult tahab olla hea semu oma praktiliselt täiskasvanud kasupojale. See kohmakus on Mihklil nii mõnusalt välja tulnud, nagu see polekski tegelikult "mängitud", vaid tuleks loomulikkusest. Nagu ta teaks, milline selline olukord võiks olla. Aga võib-olla ei tea ja sestap puhtalt ebateadlikkuse pinnalt kui kestahes mees satuks sellisesse olukorda, siis tal tulebki "hakkama saada"... Huvitav.

Kuigi jah, peresuhted on siin kõige peamised - isa ja poja, ema ja poja, ema ja isa, ema ja kasuisa, kasuisa ja kasupoja vahelised, aga nende vahel ja läbi nende leiab sellest loost veel nii palju erinevaid tasandeid. Armastus oma erinevates vormides muidugi eelkõige, aga palju leiab ka laiemalt filosoofilist - elulisi valikuid ja otsuseid, mis on mõjutanud mitte ainult üht inimest, vaid tihti ju väga mitmeid ümbritsevaid, eelkõige muidugi vanemate puhul lapsi. Aga ka üksindusest ja igavikust, elurõõmust ja kurbusega hakkamasaamisest.

Viimasel ajal on ühevaatuselised etendused hakanud tekitama ärevust. Tihti juhtub nii, et need on kas pinnapealsemad või eksperimentaalsemat sorti. Olen tähele pannud, et palju tihedamalt tnnneb poole pealt lahkumise soovi just siis kui selleks pole vaheaega. "Apelsinitüdrukut" siiski pole vaja karta. Siin on sügavust ja tunni ning kolmveerandi pikkune lavalugu sisaldab palju ning on täpselt nii sügav kui Sa lased sellel enda jaoks olla. Suhestuda saab sellest läbi erinevate tegelaste, ka tüdrukud ja emad, sest leidub ka noorte armastust ja esimesi kohtinguid kui ka emaduse rõõme ja valusid. Üks oluline mõte, mis vaadates tekkis, et lugu pakub ka selle õige inimese äratundmise piltlikustatud näite. Olen oma mitmete sõpradega erinevatel aegadel vestelnud sellistel teemadel, et kas see või teine on ikka ühe või teise sõbra jaoks see "õige" (jah, küsijateks on naisterahvad). Kui on "õige", siis ei leita põhjuseid ja põhjendusi, miks ei saada kokku või miks ei suhelda piisavalt tihedalt või ei viida suhet järgmisele tasemele... Armastuses on see eranditult vastupidi - siis otsid kõikvõimalikke radu teise juurde ja teisega koosolemiseks võimalusi. Muidu see lihtsalt pole õige. Ja nii lihtne sellest ongi aru saada, kas on õige inimene või mitte. Lavastuses oli ja see vastastikune leidmine tekitas väga sooja tunde.

Kõigest 5 näitlejaga trupp ning NUKU väike saal annavad suurest publikuhulgast hoolimata kammerliku mängu tunde. Kõik on väga lähedane ja hingelähedane. Kuigi lava ise on natuke plass ja võib-olla isegi külm ja kuidagi kujundamata, siis tervikule tagasi vaadates võib-olla tegijatel oligi soov liigsete vidinatega vaatajat kurnamata lasta lool endal pääseda tugevamalt mõjule. Laval on peamiselt 3 mängukohta - söögilaud, mille ümber peamiselt toimetavad Georg ja tema ema ning kasuisa. Tugitool, millel Georg isa kirja loeb ning voodi, ehk lastetuba, kus Georgi külastavad nii ema kui ka vaimusilmas tema isa, aga ka kõik teised tegelased.

Eelmisel aastal õnnestus lõpuks ometi ära näha Sander Pukk'i eelmine NUKUs valminud lavastus "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" ja aasta lõous pidasin seda terve möödunud aasta üheks kahest parimast lavastajatööst (see on muide juba 5ndat aastat mängukavas ning minu nähtud etenduse lõppedes seisis rahvas püsti aplodeerides ja mina ka!). See kergitas ootused muidugi ülemäära kõrgele. Lavastuslikus mõttes seekordne päris nii tugev töö ei olnud. Ei saanud aru näiteks tagaseinast, mis videopilti küljelt (minu istekohalt) vaadates rikkus. Pärast selle tagaseina jalgealuseks muutmise mõte jäi natuke ebaselgeks. Miks? Efektne ju küll augulõike ja seina allasadamisega... ning tuul, mis lahmakate paneelide mahatõmbamisel publikule puhus andis 4D mõõtme, aga milleks see? Oleksin vist eelistanud läbivalt häirimatut videopilti. Võib ju olla, et sellel seinal oli ka mingi tähendus, aga mina seda jälgides lahti ei hammustanud. Video "Kentsakas juhtumis" oli üldse tase omaette ning kogu animatsioon ja valguse-varjude ning videosuundadega mäng... seda siin polnud... Ja ega ju ei peagi kõik tööd olema visuaalsele sellises mastaabis rõhuvad. Üheks väikseks, aga oluliseks otsuseks oli ka päris apelsinid vahetada plastmasspallidega. Ühed ju põrkavad ja tekitavad teistsuguse heli, kui mida päris apelsinid oma mütsatustega oleks mahakukkudes teinud. Jällegi ei saanud vaatajana aru... Seevastu Annika Lindemanni kostüümide-silma olen alati nautinud ja ka siin oli nii tajutavat ajastuhõngu kus vaja ning Kaisa Selde "apelsinitüdruku" tabav duaalsus sellega, mis tal seljas oli, oli tore leid.

Lisaks Urmas Lattikase juba kiidetud muusikale, pakkus Mikk Mengeli helikujundus mõned huvitavad efektid. Eriti üks löök publikusuunas - kus kohast see heli tuli? Oma pingirea äärmises osas istudes jäi mulje, et keset saali, keset publikut kostus see heli :) Sellised huvitavad lavastuslikud nõksud ja leidlikkus annavad tükile jällegi väärtust juurde! Samuti Priidu Adlase valgusrežii, mis lisaks oli vajalik ka ühel laval erinevate tegevuskohtude fookusesse toomiseks.

Samas jällegi, taustsüsteem on siin tõesti marginaalse tähendusega. Lugu ise on nii tugev ja selle väljamängimine! Mart Müürisepp avab ennast järjekordselt täiesti uuest küljest (minu jaoks), Mu enda poeg on 18, aga 15 pole eriti kaugel, seega mäletan hästi ning ilmselt mäletab ka näitleja, sest ta seob selle eheduse enda mängu, et ainult vaata ja imetle. Isegi teatav areng on läbi selle rolli, eriti mis puudutab suhtumisse oma perekonda. Ja kuigi õhkõrnalt, aga seda usutavamalt aimab seda sealt rollijoonisest. Kuivõrd teadlik see näitlejal oli ning kuivõrd tuleneb see lihtsalt loost endast, seda ei oska arvata ega hinnata kõrvaltvaatajana, teadmata mida ta ise ütleb oma rolliehituse kohta. Võib-olla ei olnudki nii teadlik ja sellepärast mõjus omakorda ehedamalt. Samas kui need pisarad ja emotsionaalsuse kiskusid minust välja hoopis Taavi Tõnissoni ja Liivika Hanstini mäng. Taavi tegelane on selline noor sähmerdis, aga sooja hingega ning teeb oma karakteriga palju konkreetsema hüppe, sest tema lavamaailma aeg liigub kiiremini kui näiteks Georgi oma. Kuid see armunud poisikesest isaks kasvamine on tema mängu sisse igati õigesti kodeeritud. Sain ise isaks 22-aastaselt ja tundsin paljuski seda ära, mida/keda ta mängis ning see andis teatava sooja äratundmisrõõmu. Ja siis see saatuslik hetk, mis minu pisaratehoidmise lõpuks murdis... kui ta kirjutas oma pojale: "Sina oled minu parim sõber!"... isegi praegu seda lauset kirjutades ning meenutades seda hetke lavastusest - külmavärinad tulevad.

Liivika on väga huvitava mänguauraga näitleja. Olen alati olnud tema karmide rollide austaja - teatav kõrkus, mille ta oskab vastavatesse karakteritesse panna kui vaja. Ja samas need südamlikumad karakterid poevad minusse kui vaatajasse võib-olla nende pahade karakterite jõul palju lihtsamalt. Sest kontrast on nii imeline ja seeläbi topeltmõjuv.  Kuigi viimasel ajal Liivika neid "pahasid" tegelasi eriti tihti ei mängigi kahjuks... Seega usun, et ka Georgi ema mõjub kindlasti erinevatele vaatajatele isemoodi. Kuid tõenäoliselt ikka hingestatult. "Emad" on ju ikka tavaliselt nii elukaaslaste kui poegade elus a ja o... isegi kui mõnes faasis või olukorras on isa lapsele see kõige tähtsam :)

Kaisa Selde tegelane on noor naine, kes ühest küljest on lavastuse sisedünaamikas plikalikuks tasakaaluks Mart Müürisepp'a Georgile, ent teisalt jällegi noore armununa seotud kahe teise karakteriga ja need sidused on vajalikud ja võib-olla ka näitleja jaoks rasked pähklid välja mängida, ent Kaisal õnnestub hästi see poja-ema-isa südamiku ja tegelikult ju ka nimitegelase mäng. Kõige raskemaks pean ikkagi Mihkli rolli. Eks igaüks võib muidugi ise minna vaatama ning otsustada enda mätta otsast. Kuid tema pakkus minu jaoks iseendas vaatajana kasvamist. Võib-olla inimtüübina ta polnud ehk esimene näitleja, keda just sellesse rolli kujutaks - palju ta siis tegelikult Georgi-näitlejast vanem on või Georgi emaga samaealine ja mina vaatajana olen selliste asjade suhtes tavaliselt eriti tundlik, kuid Mihkli karakter ja see milliseks ta selle karakteri kujundab, laseb sellised ebaolulised nüansid unustada ning tõesti vaadata kuidas see tegelane ja näitleja tegelikult raske olukorraga hakkama saab. Ja ta saab! Lisaks, teades kuidas Mihklile joosta meeldib ja see jooksu-teema, mida ta karakter oma pojale seletab, see on nii õige ja eluline, aga paratamatult annab see veelgi ühe ehtsuse ja elu jäljendab kunsti ja vastupidi -tunde juurde.

Vaatasin küll tervet etendust väga pingsalt, kuid minu jaoks jäi üks koht hämaraks, see kus kohast tekkis Georgi elama jäämise otsustamine? Ma ei pannud tähele või ei tajunud ära, et tal selline otsustamine üldse õhus on. Või miks isa temalt ootas seda suurte otsust? Mille otsust? Võib-olla tõesti läksin kaasamõtlemisega mingis kohas nii hoogu, et ei jõudnud kohe edasimineva looga kärule kaasa ja sellepärast jäi see ebaselgus või loos nii olulise teema suurem lahtiseletus algfaasis.

Ja lõpetuseks ei väsi ma kiitmast Urmas Lattikast, kelle vähemalt paar motiivi heliloomingu-taustast eraldasin ning mis kohati olid vahelöögiks, aga peamiseks tausta emotsioonitekitajaks. Ja emotsioone tekkis! Ja mõtteid! Ja äratundmist! Ja sisemist arutelu!

Hinnang: 4 (väga tugev 4! Praeguseks hetkeks on see märtsikuus saadud teatrielamustest suurim. Harva, kui teatrietendus minus kui vaatajas nii tugevaid tundepuhanguid esile kutsub, aga siin tegijad õnnestuvad nende mõjuvate tunnete tekitamisel. Muide esietendusel oli saalis häälega nuukseid kuulda ning pärast olen ka teiste meeste ülestunnistusi kuulnud, et see pisara silma tõi. Seega tõeliselt liigutas ja tegemist pole vaid isiklikust suhestumisest saadud emotsionaalse laenguga, vaid tegelikult on lugu universaalse mõjujõuga. Kui lavastus oleks olnud puhtam ja läbimõeldum ning kõik need erinevad osad pääsenud nii mõjule, nagu ilmselt tegijad soovivad, siis oleks hinnang ehk pisut veelgi kõrgem. Samas võivad need mõned tehnilised konarused siledamaks saada kui seda veel ja veel mängitakse. Näitlejate mängu suhtes tundus kõik olevat vägagi paigas ja hea. Lugu on kahtlemata väärt jutustamist, sest sealt leiavad kindlasti paljud äratundmist. Tundub, et lavastajat kõnetavad ka sellised elulised ning perekonda, peresuhteid erinevatelt külgedelt lahkava sisuga materjalid. Need kõnetavad ka vaatajaid, sest me tunneme sealt ära nii iseennast kui teisi. Aitäh!)



Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kulla Laas'i tehtud fotod):

Apelsinitüdruk

1 H 40 MIN|KOOLILAPSELE, NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL
Salapärane kiri armastusest ja igavikust
Viieteistaastase Georgi elus paistab olevat kõik tavaline: tal on ema ja kasuisa ja väike õde, koolis läheb hästi ja erilist huvi pakub astronoomia. Ühel täiesti tavalisel päeval juhtub aga midagi tavatut – Georg saab kirja minevikust, oma isalt, kellest poisil pole ainsatki mälestust. Kirjas jutustab isa loo salapärasest Apelsinitüdrukust ja esitab Georgile küsimuse, mis noormehe elu põhjalikult sassi lööb. Georg seisab silmitsi suhete ja mälestustega, millest tavaliselt ei räägita.
Lugu Apelsinitüdrukust kõneleb kõige tähtsamast: armastusest ja igatsusest, perekonnast ja üksildusest, ajast ja igavikust.
2003. aastal kirjutatud noorteromaan „Apelsinitüdruk” on tänaseks tõlgitud enam kui 40 keelde. Romaani autor Jostein Gaarder on kaasaegne Norra laste- ja noortekirjanik, kes käsitleb oma teostes ajatult aktuaalseid probleeme ja püstitab mõtlemapanevaid küsimusi inimese kohast universumis.

Mängivad

Autor: Jostein Gaarder
Tõlkija: Karel Zova
Dramatiseerijad: Sander Pukk ja Priit Põldma
Lavastaja: Sander Pukk
Kunstnik: Annika Lindemann
Helilooja: Urmas Lattikas
Helikujundaja: Mikk Mengel
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Videokunstnikud: Lauri Urb, Heleliis Hõim
Esietendus: 3. märtsil 2019
Vanus: kõigile alates 12. eluaastast
Kestus: 1 h 40 min, ühes vaatuses

Kommentaare ei ole: