Reede, 22. märts 2019

Garaaž - PolygonTeater/Vana Baskini Teater


Nägin Tõnu Oja teatrilaval viimati rohkem kui pool aastat tagasi. Igatsus tuli juba peale. Mine ja vaata või mõnda tükki, mis juba nähtud... Lõpuks ometi hakkasid PolygonTeatri sotsiaalmeedias liikuma jutud, et kohe-kohe on tema uus tükk tulekul ja nüüd märtsis jõudis ka kohale!

Myllyaho on eestlastele tuttav ilmselt eelkõige tänu Vanemuises lavastatud triloogiale - Paanika, Kaos ja Harmoonia. Õnnestus minulgi neid kõiki kolme näha, kuigi eriti hästi neist ükski minule tolles ajas ja selliselt lavastatuna ei meeldinud. Maitse asi, sest Paanikast sai Vanemuisele tõeline kassamagnet, mis lõppude lõpuks püsis mängukavas 7 aastat ja mängiti kokku 100 korda!

Nüüd siis on naaberriigi üks tippnäitekirjanikke leidnud tagasitee meie lavalaudadele. Sedapuhku uue - "Garaaž"iga ning PolygonTeatri ja Vana Baskini Teatri ühistööna, Tamur Tohveri lavastatuna. Autor on öelnud, et idee näidendile sai ta sellest, et õppis noorena autoremondilukksepaks ja töötas rekaderemondis. Garaaž tundus hea asukoht ka sellepärast, et talle meeldivad realistlikud esitused, kus käsitletakse üksikinimeste muresid. Ette sattus ka auteur'i (Soomes ta lavastas ise selle Garaaži) elumoto: "Tähtsaim on leida ilu elus."

Selles loos tegelased otseselt ilu ei otsi, aga oma ellu mõtet ja õnne küll. Lugu jutustab kahest garaažis töötavast (vana)mehest (mõlemad umbes 60ndates), kes on tegelikult juba ammused tuttavad, aga elu on nad vahepeal eri suundadesse lükanud. Oll (Andrus Eelmäe) on töö kaotanud endine koolidirektor. Haritud, erudeeritud ja kuidagi peenekoelisem. Jaak (Tõnu Oja) oleks nagu tema vastand - eluaeg autosid putitanud, firmaomanik ja kahtlemata jämedakoelisem. Elu on oma keerdkäikudega ju kummaline ja nõnda on leidnud Oll olude sunnil töökoha Jaagu alluvuses - tolle Garaažis. Jama ainult selles, et äri ei lähe hästi ning on vaja leida mingi teine teenimisvõimalus. Kuniks Jaagu naine talle ideeseemne pähe istutab. Suurte rahade lootuses ja PewDiePie'de ning teiste internetis roppu raha teenivate eeskujul, otsustatakse hakata juutuuberiteks! Neil meestel juba on üht-teist autoremondist videote kaudu teistele õpetada!

Vahva lähtekoht! :) Kui ma seal Salme-saalis istusin (muide üldsegi mitte kõige sobivam paik selle loo etendamiseks - soovitan kindlasti seda teistesse Eesti saalidesse minna vaatama, kui vähegi võimalik. Salme saal üldse on minu arvates kehv koht teatritegemiseks, oma kõrge lava ja ebameeldiva saaliaura tõttu. Seal sobib etendada minu arvates ainult kuidagi nõuka-teemadega seotud asju. Lisaks on tegemist "Garaažiga", seega oleks palju parem kui lava oleks väiksem, intiimsem ja publikule lähemal. Oleksin tahtnud tunda seal natuke õli lõhna või vähemalt tunda, et seal võiks õli ja kummide järgi haiseda... lavastaja Tamur Tohver muidugi teeb, mis saab, et seda ehedust natukenegi luua ja nõnda saab näha ka midagi visuaalselt ägedat - Jaak/Tõnu saeb mootorsaega metalset mootorit nii, et sädemeid pillub ja ühel hetkel aetakse lavale ka korralik vana motikas!), torkas midagi kummalist silma! Minu ümber istus vähemalt sama palju mehi kui naisi! Teatris! Järelikult 60sed mehed kõnetavad teisi mehi ja eks muidugi "Garaaž" on ju muidu rohkem ikka meeste pärusmaa ka päriselus :)

Tegelikult ei mäletagi, millal viimati oleks saanud teatris näha üht korralikku "meestekat", aga seda "Garaaži" võib küll vist täie õigusega üheks sellistest pidada! Muheda huumoriga, vast siiski rohkem keskealisele ja vanemale vaatajale, aga samas siis kui nalja sai, siis saalis häälekamalt naersid just nimelt naised! :)

Tõnu Oja on siin täiesti oma sõiduvees ja sellist ägedat hoogu ja särtsu täis praktiliselt iga stseenis! Andrus Eelmäe oli minu jaoks teatrilaval uus tutvus. Etenduse eelreklaame vaadates mõtlesingi, et julge otsus võtta kahemehetükki mängima täiesti võõras näitleja. Nüüd tagantjärgi targana olen kuulnud, et tegelikult on tal juba palju kogemusi ning viimastel aastatel inimestele saanud tuttavaks ka telesarjarollidega, seega oli ta lihtsalt minu jaoks võõras. Kuigi perekonnanime vihje abil tundsin selgelt temas ära oma kaks suurt lemmikut - Herta Elviste ja Lembit Eelmäe :) Tänu oma vanemate välimusele, oli mul teda veel kuidagi eriliselt huvitav vaadata-jälgida. Samas kui mu teatrikaaslane oli väga kriitiline just Andruse mängu aadressil. Tema arvates oli see amatöörlik, aga no mina olen muidu selliste asjade suhtes eriti tundlik ning võta või mürki, aga mina temas grammigi amatöörlikku ei leidnud. Teatrikaaslane on naisterahvas ja nagu viimasel ajal on selgunud, siis tal on üldse mingi kiiks vanameeste nägemisega teatrilaval - talle nad lihtsalt ei meeldi :) Seevastu Tõnu Oja meeldis talle väga (küsisin miks ja sain vastuseks: "Sest mulle meeldib Tõnu Oja ja see kuidas ta mängib. Mulle meeldib ta stiil ja teda on mõnus laval vaadata"), niiet võta siis kinni mida need naised tegelikult mõtlevad või kuidas nendesse asjadesse suhtuvad. Nagu juba jõudsime järeldusele, see siin on meestekas ja peab eelkõige meestele meeldima... meie saame nendest asjadest seekord paremini aru :)

Suhestusin tegelikult isiklikult pinnalt selle looga enda suureks üllatuseks tavalisest tugevamalt. "Üllatuseks" sellepärast, et ma ise ei ole suurem autode putitaja, ega ka mitte garaaži-inimene. Kuid lapsepõlves, Elvas, tegi vanaisa tihti garaažis töös. Poleeris oma žigulli ja eks nad seal tegid ka haltuurat meestega. Vanaisa jaoks oli tema auto tema uhkus. Vabade päevade hommikutel läks garaaži ja alles õhtul tuli koju. Lõuna ajal laskis vanaema mul talle kodust süüa ja juua viia. Garaažid asusid umbes 1km kaugusel Arbimäe korterelamutest... Mitmed aastad hiljem, kui ma juba Soomes elasin, oli meie naabrimees tööl kohalikus Shelli-tanklateketi keskuses. Ta käis ja vedas kütust tanklatesse suure rekaga. Sõitsin temaga mõned korrad kaasa ja siis sai igasuguste automeeste tegemiste-toimetamiste köögipoolt näha. Kõik need paljaste tissidega naistekalendrid ja õlised riided ning isegi teatud kõnepruuk (siiani on meeles nende "soovitus" minusugusele 16-aastasele: käytä, käytä Näkkiä, ei tarvi täkkia, eikä tuu nii äkkiä... kes ei tea, siis "Näkki" oli Soome popim kondoomimark, võib-olla on ka tänapäeval, enam ei ole kursis). Tööd tehes tõsised mehed, aga omavahel käis pidev lõõpimine. Naistele tehti komplimente ning tanklates töötavad naised pakkusid alati tasuta kohvi ja saiakesi... Sellised nostalgiamõtted kiskusid "Garaaž" ja teatav Soome-tunnetus minust välja. Kuigi jah, Tamur on päris korralikult seda eestistanud ning Soomes mitte-elanud inimene võib-olla sealt seda "Soomet" enam läbi ei hammustagi... aga tegelikult kõik need laulude ja filmide üle vaidlemised ning nii mõnigi detail veel on vägagi soomeliku geneetikaga :)

Kolmas ühendus oma eluga saabus hoopis täiskasvanud east. Lavaloos oli see ilmselt minu lemmikkoht kogu etenduses. Nimelt Jaak/Tõnu on tahtnud oma naisele Vuitton'i kotti osta, aga on ikka ja jälle letiääres põnnama löönud. Tundes, et ta ehk pole piisavalt kõva mees, et sellist ostu teha.. või siis on üldse sellise garaaži-macho-mehe jaoks naistekotikese ost natuke üle piiri :) Vaatajateni tuuakse see video vahendusel, mis laiendab ja muudab põnevalt mänguruumi. Käisin minagi kunagi oma naisele seda va Vuittoni kotti ostmas, aga no me oleme Jaaguga täiesti eri puust. Minu jaoks polnud kauplemine ja valimine mingi mure :) Eks see tekitas ka alatajus rahulolu... me ju ikka tahame näha, et teised on milleski "nõrgemad" ka... kuigi autoasjades poleks jällegi minust Jaagule vastast :)

Tundsin siin-seal ka lavastajat sellest loost ära, eriti kõik mis puudutas joogat ja õnne-teemat. Ja vast see õnneteema oligi kogu loos kõige olulisem. Õnne leidmine, selle äratundmine ja selle hoidmine. Õnn on ju eri inimeste jaoks täiesti ise asi. Mõni on õnnelik ja tunneb end tähtsana omades head haridust, hea palgaga töökohta, teise jaoks pole mitte haridus tähtis, vaid see, et tead piisavalt, et elus hakkama saada ja palgaga töökoht ei sobiks kohe mitte, vaid kõik tuleks ikka endal otse teenida ettevõtjana, mitte kedagi "orjates". Üks pole teisest parem, ega ka halvem. Kõik lihtsalt liiguvad enda rada ja näevad asju nii, nagu need sellelt rajalt paistavad. Tihti ei teenigi kõige rohkem see kõige paremini haritud. Ja teisalt jälle ei pruugi see harimata inimene aru saada, mida annab rahulolu osata ja teada asju või siis jääb just sellistes raskemates olukordades teadmistest-oskustest puudu, kuidas äri jälle rajale saada. Tähtis on ennast austada ja teistest ka üritada aru saada. Me inimesed oleme selles suhtes veidrad loomad ja meid on nii palju erinevaid kui palju on üldse maailmas inimesi, et teineteist mõista on enda kännu otsast väga raske. Ja siis on eriti tore, kui mõnega neist inimestest tekib sõprus. See sidusus, et teha lollusi koos või kasvõi lihtsalt arutada maailma asju avatult, et teine inimene võib Su maailma laiemaks, suuremaks ja ühtlasi ka õnnelikumaks muuta. Õnn on peidus väga mitmetes kohtades. Alati ei pruugi kohe arugi saada kus. Mõnikord saab sellest alles siis aru kui on juba liiga hilja. Õnn on ka see, kui saad jah hilja aru, aga võid teha korrektuurid ja õnne tagasi saada...

Tüki lõpus tundsin, et täitsa lõpp, aga ma olen vist ikka päriselt keskealine. Tundsin ära end juba otsapidi ka vanameheks saamas, sest see lõpp läks isegi hinge... Jällegi üks ootamatu üllatus ja seda mitte niivõrd loos toimuva mõttes, vaid just iseennast avastades.

Jaak Vaus on tegelikult loonud nii ehtsa garaaži kui seda Salme Kultuurikeskuse lavale on võimalik luua. Kuna lavastus läheb mööda Eestimaa lavasid rändama, siis kindlasti töötab see veel tunduvalt paremini väiksematel lavadel, kus publikul on vaadates võimalik end garaaži seinal kärbsena tunda. Samas arvan, et see tükk on piisavalt massidele huvipakkuv, et kas seda tegijad päris pisikestele lavadele saavadki panna...

Mait Rebane, ehk Maitre Bane kitarrimuusika oli megahea. Muusik ise istus hämaras laval, aga mind ei häirinud see kõige vähematki. Pigem sobis sinna just nimme. Live's kujundades nii tabavalt - natuke rokilikud lood ja helid, mis käivad justkui vanade autode ja motikatega ideaalselt kokku.

Hinnang: 4- (Soovitaks pigem 50+ vanuses inimestele, aga võib vabalt meeldida ka noorematele, nagu näiteks minule. Ma endale seda ei julgeks soovitada, sest oleneks parajasti tujust ja vastuvõtlikkuse valmidusest. Kui mängitaks suvel kusagil päris garaažis, siis soovitaks veelgi tugevamalt... Kuid lõppkokkuvõttes kuidagi helge ja mõnus elamus oli see minu jaoks. Huvitav, et "Garaaž"i esietendus just nimelt naistepäevale sattus... Elu iroonia :) Nagu kogevad ka mitmes mõttes selle etenduse kaks meestegelast "elu irooniaid". Ja kuigi laval otseselt naisi pole, on naised tegelikult kogu aeg üht või teistpidi meestel jutuks või meelel. Etendus on heas mõttes meestekas, mida naised võivad julgelt oma mehi vaatama viia, sest siin on nii mõndagi millega paralleele vedada. Lisaks tubli annus tänapäevamaailma suundumusi ning koomika varjus, ka sügavamaid mõtteid ja elulist teksti. Inimese edasipüüdlikkust ja õnneotsingute või -hoidmise igavest koormat, mida me tahamegi kanda. Elu kummalisi korrapäratusi, mis ometi on korrapärased, nagu näiteks ettevõtluse/hariduse teema... ja ka sõpruse teema - alati ei pea sõbrad olema sarnased. Erinevus võib tegelikult olla hoopis omavahel klappimise aluseks ja võib teha sõpruse põnevamaks, harivamaks ning inimesena arenemise mõttes kasulikumaks ja sõprusest saadava õnnetunde seda suuremaks. Õnn võib olla mõnikord ka väga lihtne.)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit PolygonTeateri FB lehelt):

Polygon Teater koos Vana Baskini Teatriga
Mika Myllyaho
GARAAŽ
Laval Tõnu Oja (Eesti Draamateater) ja Andrus Eelmäe
Lavastaja ja tõlkija: Tamur Tohver
Lava ja kostüüm: Jaak Vaus
Helilooja ja elav esitus: Mait Rebane
Valgus: Tamur Tohver                                                                              
Video: Henri Viies
Produtsent: Aarne Valmis         
Kaasprodutsent: Kristel Treier
lavastaja assistent Alice Siil, teavitus Georgi Viies, objektide teostus Mihkel Kivi, pildid Mats Õun
Esietendus 8. märtsil 2019 Salme Kultuurikeskuses, Salme 12, Tallinn


ETENDUSEST LÄHEMALT


Mika Juhani Myllyaho (s. 30.detsembril 1966 Keraval) on tuntud soome teatrilavastaja, näitleja ja dramaturg. Kansallisteatteri juhataja aastast 2010. Eesti vaatajale on Mika Myllyaho tuntud Vanemuises edukalt lavastatud triloogia “Kaos”, “Harmoonia” ja “Paanika” lavastuste kaudu. “Garaaź” on uue triloogia esiknäidendiks, millele on samuti oodata järge.

Jaagul on väikelinnas autoparandustöökoda.Ta on terve oma elu olnud ettevõtja ja elatanud peret autosid remontides. Napilt enne pensionileminekut on ta jõudnud pankroti äärele. Kaasaegsed autod vajavad kaasaegseid paranduseadmeid ja arvuteid, mis on kallid ja eeldavad oskusi. Pankrot on aga ennekõike väga isiklik kaotus –     viimane asi, mida Jaak elus kogeda sooviks. Töökojas töötab ka Oll. Jaak on võtnud Olli töökotta abiliseks, et aidata lapsepõlvesõpra, kes on läbipõlemise tõttu tagandatud koolijuhataja kohalt. Mõlemad mehed on kuuekümnendates, umbes sealtsamast, kus nende tsiklid või autodki.

Oll ületab ennast, käiakse läbi jooga ja meditatsioon, Jallu ületab ennast ja suudab osta hirmkallist butiigist… Aga see jäägu üllatuseks. Mehed võtavad üheskoos ette võitluse Garaaži eest, milles ootamatud tegelased on mootorsaag, mis käivitub päris mitu korda eri põhjustel ja Ford Mustang töölisele L-nagu laborer (ing k)…!  Koos algab tõeliselt lõbus road-movie: mehed otsustavad You Tube’ riteks hakata, Facebook’i klikke koguneb mühinal, uusi kundesid ka.
Lavastusmeeskond eesotsas kogenud lavastaja Tamur Tohveri ja tähendusliku kunstniku Jaak Vausiga pakub askeetlikku, kuid efektset mängukeskkonda. Omaaegsest punkansamblist “Vennaskond” välja kasvanud Mait Rebane on kirjutanud igati haaravad helimaastikud, millistes road-movie tempokas rock’n’roll vaheldub mõnusa toomas-nipenaadiliku sisevaatlusega. Omamoodi näitajaks kogu lavastuse juures on seegi, et kogu meeskond eesotsas produtsendiga teab täpselt, millest räägib: paljuski enda elukogemusest. Sest see maskuliinne seltskond on ühel või teisel moel seda elu omal nahal kogenud, olgu koomilisemast või nurkamast küljest.
Ühtäkki saab sellest vahetegemisest sünonüüm kogu ühiskonnale, minevikule ja tulevikule, parteile ja valimistele. Valgekraed, kes skaudilaagris väljakäiku kukkusid, haiseks justnagu siiani. 
Maailm on võrdne ja nagu ei ole ka. Maailm on nostalgiline ja nagu ei ole ka. Künismi ei taju, aga natuke kahju ja ilus ja valus on… ehkki 120 minutit on üpris tihe ja lõbus tulistamine nagu tõelises road movies ikka. Road-movie, kus aga ei sõideta kuhugi, maailm kihutab Garaaźi sisse- ja meie läheme sellega tuurile minevikku. Et jõuda tulevikku. Kui ollakse keskeas, on see hääbumine või algab just alles siis parimal moel  rock’n’roll?


Lavastaja Tohver: “Ma olin otsimas lavastust Vana Baskini Teatri tarbeks, kuhu Aarne Valmis mind lavastama kutsus. Kindlasti mitte aga komöödiat ja kindlasti mitte niiväga ka “eakaaslastest”. Kuid juhtus nii, et Kansalisteatteri’t külastades anti mulle kaasa värskeim näidend, mis neil riiulis. Ja selleks sattus olema “Garaaź”. Seda lugedes taipasin ühtäkki, kui palju on east sõltumata meie hulgas neid, kes tegelikult ei soovi kõigega kaasa joosta. Kes on elanud oma elu ausalt ja soovivad ausalt, et neid selle eest hoitakse ja antakse rahus olla. Ühtäkki taipasin, et seda on vähe soovitud, kuid raske saada- seda sisemist rahu. Kuidagi hakkas kõigepealt just see mu sees keerutama ja seejärel nende 60ste “vanameeste” jõulisus ja vitaalsus, rõõm ja elutahe. Ja ma leidsin, et olen tabanud naelapea pihta. Nõnda kujunes ka mõnus MEESkond, kes kõik 50-60 ringis… nii et: veeretame kivisid, ehk rock and roll!


Kommentaare ei ole: