Paanika - Vanemuine

Ma olen sattunud halvale teatri-liinile. Kaks päeva järjest näinud tükke, kus räägitakse sitast ja mille sisu on selline, mis mind ei huvita. Pean ilmselgelt oma valikute-tundlaid teravdama. Samas Vanemuise Paanika võtsin juba ammu endale kavva. Mõtlesin, et soomlase kirjutatud, ehk puudutab mindki. Alguses pidi Marko Matvere osalema ja seegi tõmbas tähelepanu. Hiljem kui kõik näitlejad selgusid ja Matvere oli loobunud, kuid tematagi oli Raivo E.Tamm tõmbenimeks ning kavva ta jäigi. Tükk pidavat olema "meestest", tükk "tänapäeva meeste "muredest""... tõesti lootus oli, et ehk saab mingit mõtteainest endalegi just meestemaailma-lähtekohast. Etterutates võib öelda, et seda siiski mitte. Mitte seekord.

Kuid vahemärkusena, enne asja juurde asumist, tekkis selline mõte - mõnikord ju teavitatakse etenduste kodulehtedel, et tükis suitsetatakse. Miks ei võiks samuti ära tuua, et tükis räägitakse "sita-jutte". Teaks kohe, et see mind ei naeruta, ei šokeeri, et sellest tükist on hea lihtne loobuda. Mõnda teist inimest see ehk just huvitab ning ta tahab ning ootabki sellist teksti teatris. Nendel "sellistel" tükkidel on tihti midagi ühist ning minu puhul on ikka väga harva, kui nad selle meeldimise-künnise suudavad oma muu sisuga ületada (kuigi ma pole otseselt ropendamiste ning ka muu "tugevama" teksti suhtes nõrganärviline, lihtsalt mulle ei meeldi, kui see pole otseselt hädavajalik sisu pärast).

Õnneks Paanika polnud nüüd nii hull ka ja sellest otseselt nii paha tunne ei jäänud, muus mõttes kui lihtsalt "raisatud aeg" - oleks võinud selle asemel raamatut lugeda. Ka selles tükis võtab üks meesnäitleja (Ain Mäeots) end ihualasti ja siis tillerdab seal oma aadamaülikonnas ringi, nagu jube lahe oleks olla. Noh, võibolla temal oligi, aga mina pidin kusagile mujale vaatama. Piinlik ja ebameeldiv on kui mehed on laval alasti. Lisaks on alasti mehed jube koledad, eranditult. Alasti naisekeha on minu meelest esteetiliselt ilus, kui see on selline hoolitsetud ja kena, siis poleks mul selle vaatamise vastu ka "lavalt" otseselt midagi. Aga paratamatult jooksevad sellises olukorras mõtted sellele, et on ikka amet, see näitleja oma ning ei saa muud kui imestada (mõni teine kord ka imetleda?), et milleks kõigeks nad peavad valmis olema. Noh, kui ei midagi muud, siis enesehinnangut kergitas see küll tublisti. Et kui võrrelda või nii :)))

Sisu jutustab üpris lihtsakese loo ühest mehest, kes peaks Berliini sõitma, kuid kuna naine annab talle kaasa ülesande, et mees peab enne koju tagasitulekut läbi mõtlema, et mida ta õieti elult tahab ja ootab, siis mees satub paanikasse ning Berliini-sõidu asemel joob ennast täis ja läheb hoopis sõbra juurde. Sõber on hiljuti naisest lahku läinud ja põeb klaustrofoobiat. Tollel on ka vend, eneseimetlejast telesaatejuht. Alfaisane, kes ei suuda ühe naisega end siduda. Vaene mees on siis kahe venna vahel - üks üritab raamatutarkuste järgi teda aidata, teine oma alfaisase ajunatukesega. Kuigi vana tõde on ju see, et kõik sellised oma elu puudutavad vastused tuleb leida inimesel iseenda seest. Ja kui tõesti iseendaga ei saa hakkama, siis igatahes mitte usaldada oma elu mõne liba-psühholoogi kätte vaid ikka minna mõne päris professionaalse psühholoogi juurde.

Kõik kolm meest on emotsionaalselt mingis mõttes ebastabiilse närvikavaga. Selles mõttes naised meeste hingeelust sellest tükist küll midagi eriti teada ei saa. Või kui, siis ainult väga kitsa tüübi kohta. Kuigi ka minul on oma "paanikat tekitav tegevus", ei tundnud ma nendes meestest ennast küll vähimatki ära. Võibolla need olid ka liiga karikatuursed stereotüübid ning ei peakski lootma nendega samastumist (mõnikord ju teatris on juhutunud seda küll). Kui aga ei puuduta, siis ei lähe ka korda ja siis on ka teatritüki väärtus märksa madalam (just minu jaoks).

See tükk sisuliselt ja ühtlasi ka lavastuslikus mõttes minule ei meeldinud. Näitlejate sebimine oli kuidagi imelik ning seda just lavastuslikus mõttes. Mäeots tuli küll publiku ette mängima mitu korda kuid teised hoidusid kuidagi eemale. See kuidas üldse vaatajad kahel küljel olid siis vahepeal oli üks tegelane teisel ees ning ei näinudki selja tagant, mis tegevus käimas. Video kasutamine küll toimis hästi ning oli mõtte ning lahendusena ju lausa sisuliselt sees mitmeti. Ehk kõik ei olnud ka negatiivne. Kuid minule isiklikult ei meeldinud ka see tõlge. Kui tõlkija oli ilmselt üritanud säilitada seda soomlaslikkust tekstis (ehk tegi just tublit tööd), siis oleks ehk minu maitse olnud, kui oleks mindud teist teed. Kuid sellest hoolimata sain seekord siis nautida lihtsalt head näitlemist. Raivo E.Tamm-e "kergelt" ohmu ja ühtlasi kuidagi äpu vennike oli oma rumalusest ja tekstist hoolimata koomiline võibolla mitte "hoolimata, vaid just nimelt sellepärast. Kuid peamiselt ikka Raivo näitlemise pärast. Ta mingil hetkel, kui oli juba oma "karakteri" loonud, võis ka lihtsalt nina kirtsutada või vastu tahtmist käterätiku endale "naistejuusteks" pähe panna, kui kutsus esile isegi tahtmatu muige, justkui iseenesest. Kuid see, et Raivo hästi näitleb, see ei tulnud mulle uudisena.

Nimelt, olin esimest korda päris rahul Riho Kütsari rolliga. Tema häälematerjalist tingituna ilmselt ta sobibki paremini väiksemasse saali. Kuid siin elas ta kohe kuidagi eriliselt hästi rolli sisse, oli sobivalt ülitõsine, isegi karjatas, vihastas ning oli oma rollile kohaselt labiilse ja hüpliku närvikavaga. Sest kui vaja siis ka hüppas rõõmu käes, kui endale oluline mõte välja tuli või "Leo" teda kuulas või millesti "aru sai"... kasvõi ainult näiliselt :) Nii mõnus kui näitlejad end kuidagi uuest küljest avavad.

Ja sama tore oli Ain Mäeotsa üle tõeliselt pika aja näitlemas näha. Ei tunne ega tea, kas ta päris elus ka selline alfaisane on, aga see roll tuli tal väga ehedalt. Äge oli vaadata kuidas ta närvi minnes näost täiesti punaseks tõmbus ning veresooned pingule läksid. Et kui juba, siis ikka täiega - oli ju täpselt selline karakter. Selles suhtes ei häirinud ka tema ropendamine, sest ta lihtsalt oligi selline inimtüüp. Loodetavasti ei jää see üks roll tal nüüd erandiks. Ja kuigi ka tema lavastused on tihti väga viimistletud, siis tahaks selliseid viimistletud ja tulihingeliselt näideldud karaktereid ka tema esituses veel näha.

Kuigi tükk mingit erilist mõtteainest ei anna, siis neid psühholoogia "mänge" on küll lahe kaasa teha. Kuigi ma ei hakanud nüüd kohe "100 asja, mis mulle minu elus meeldivad" üles loetlema, siis mõned, mis esmaselt meenuvad, need sai mõttes küll kaasa mõeldud. Kuid kummaline, aga loetleda 5 inimest, keda austad ja imetled, nende loetlemisega jään jänni küll. Sest selleks, et kedagi tõeliselt imetleda, selleks peaks teda ikka tundma. Ja üpris hästi tundma. Ühtlasi oli seal vist veel üheks argumendiks see, et tahaks olla tema moodi... ehk nagu ühtlasi peaks idoliseerima - sellisel juhul ei oska vist ainsatki inimest nimetada? Peab sellele ehk täpsemalt mõtlema. Kas keegi üldse oskaks oma austatud ja imetletud inimeste nimed öelda? Võibolla mõne jaoks on need ka vanemad või vanavanemad? Kuid see ehk just nimelt tõestab seda paradigmat, et vanemad mõjutavad meie psüühikat. Tihtilugu meie "häired" võivadki olla tingitud just nimelt vanematest, aga keda siis veel idoliseerida? Armastust? See poleks juba "keda", vaid "mida"... Armastatu, aga kahtlemata... tema suhtes on ju austus ääretu...

Hinnang: 2+ (Kokkuvõttes - heast näitlemisest ning eneseületamisetest ning praegustest mõttearendustest hoolimata, jääb selle tüki väärtushinnang minu jaoks "alla keskmise". Mind täiega häiris, et mitmed häälekamad vaatama tulnud inimesed naersid täiesti valedes kohtades-minu arust. Kuigi kohati, no paaris kolmes kohas kindlasti, oli tükk ikka naljakas ka. Eriti Raivo E.Tamm oma "nägudega"... ja tegelikult tavaliselt ma nägude tegemise üle ei naera üldse, see tundub lihtsalt labase ning tobeda naerutamisvahendina, aga võta näpust, Raivo E.Tamm muutub siin oma (tegelase)rumaluses kohati ikka lihtsalt lolli nägu tehes ka koomiliseks... Otseselt mina seda tükki küll ei soovita kellelgi, kuigi kindlasti on sellistel tükkidel kahtlema ka oma publik. Noh ja siis on ju veel naised, kes tahavad paljast meest näha :) Kummaline, aga kas see Vanemuise turundusosakonna "meestetüki" õnnestunud reklaamimine või mis, aga publik oligi enamvähem mehed-naised pooleks, kuigi teatrites tavaliselt ikka kuidagi naisi rohkem...

Ahjaa, minus tekitab paanikat asjade pakkimine. Mingi alatine alatajus istuv hirm, et midagi olulist ununeb. Muidugi see pole midagi ületamatut ning paraku pean ma ise oma asjad nagunii pakkima, tavaliselt. Kuigi alati kaasneb sellega see "paanika-rahutus" :))

Tekst teatri kodulehelt:

Paanika
Tragikomöödia, mis räägib kolmest keskikka jõudnud mehest ning pingetest, mida nüüdisaegne ühiskond meessoos tekitab.
Autor Mika Myllyaho

Tõlkija Maimu Berg

Lavastaja Taago Tubin

Kunstnik Jaanus Laagriküll

Valguskujundaja Jaanus Moor
Osatäitjad: Raivo E. Tamm, Riho Kütsar, Ain Mäeots

Leo, Max ja Joni on edukad isased, kes ühtäkki ei saa oma eluga enam hakkama. Ühiskond ja lähedased ootaksid neilt justkui midagi enamat. Mida ometi?! Hädaolukorras mõeldakse välja kodune rühmateraapia, mis võtab nii kummalisi vorme, et ajab kõrvaltvaataja ühtaegu nii nutma kui ka naerma. Mika Myllyaho (1966) on soome noorema põlvkonna üks juhtivamaid lavastajaid ja näitekirjanikke. Tema esiknäidend „Paanika“ jõudis ülimenukalt lavale 2005. aastal Helsingi Ryhmäteatteris, teost on tänaseks edukalt lavastatud nii Soome teatrites kui ka mitmel pool mujal maailmas. „Paanikale” on järgnenud näidendid „Kaos” (2007) ja „Harmoonia” (2009), mis kokku moodustavad triloogia.

Esietendus 6. märtsil 2010 Sadamateatris.

Kestab 2 tundi ja 15 minutit