Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, aprill 04, 2010

Huntluts - Vanemuine


Mati Undi versioon Oskar Lutsu Tootsi, Teele, Arno ja Kiire lugudest on justkui "lendas üle Lutsu-sarja" :) Peatudes võtmestseenidel ja lõigates-liimides kokku tegelasi ning kogu saaga juhtumisi. Viimased Lutsu-lavastused mida olen näinud on mõlemad 2005.aastal - Draamateatri "Kevade", mida sai koos lastega vaadatud ning Ugala suvetükk "Suvi" (hmmm, ka seda vaatasin koos lastega) - hinnangud olid vastavalt 2 ja 3. Mõlemad rohkem traditsioonilisemas võtmes lugu järgivad. Kuigi Ugala versioonis oli päris huvitavaid lavastuslikke komponente ka, ei meeldinud minule otseselt neist kumbki. Liiga tavalised tundusid nad (ainsad asjad, mis eredalt meenuvad on kõhukas Priit Võigemasti Tõnisson, kes mingil hetkel pisikesse majja ronib koos Kuntseli Tootsiga, Jaak Vausi kunstnikutöö ja Meelis Rämmeldi Kiir ning ju sellepärast, et teda jälle väga väikses -sedapuhku isegi imetillukeses - rollis kasutati - Kadri Lepp-a tusane Tiugu. Draamateatri Pedajase lavastus ei meeldinud niigi palju, et sellest midagi erilist meeles oleks ja ega see eriti kaua kavas püsinudki).

Olin eneselegi üllatuseks Vanemuise hooajaplaanidest lugedes (sügise hakul) nüüdseks juba valmis uueks "Lutsuks" ning ühtlasi oli ka igatsus Mati Undi järele. Pole temaga seotud asju juba pikemat aega näinud (kuigi Rakvere Teater vist veel mängib harva ka tema lavastatud Pinteri Majahoidjat ja seegi mul veel nägemata ning Uuspõllu Ürgmehe lavastajaks oli ka märgitud Unt[?], aga midagi Undilikku sealt ma küll ei saanud). Seega tõesti lausa ootasin seda uuslavastust. Lavastajaks kuulutatud Ingo Normet tekitas kergeid eelarvamusi, sest tema viimased lavastused on olnud sellised üpris lavastuslikus mõttes ideedevaesed, küll puhtad ja materjali järgivad ning ikka midagigi erilist pakkuvad (näiteks Linnateatri Iguaani öö, kus on üks viimaste aastate eredamalt õnnestunud naiskõrvaosasid - Piret Kalda-lt ja üldse tugev näitlejateansambel).

Lavastuse esimene vaatus ehmatas mind natuke ära, nimelt igavaks kippus minema. Kuigi mõned positiivsed punktid siiski - eelkõige hea oli tõdeda, et Ingo Normet on seekord leidnud päris mitmeid mõnusaid lahendusi ning kuigi Undilikke vimkadega, siiski materjal suuremalt jaolt ikkagi "liiga" tuttav. Kuid just Normet sellega, et on suutnud Unt-Lutsule mõnusaid lavastuslikke trikke sisse keevitada, paneb ikkagi ka seda vana materjali jälgima ning ootama, mida huvitavat lavastaja järgmiseks on välja mõeldud. Unt ise on muidugi alusmaterjalis ka üht-teist lahedanud teisiti, näiteks nii lahedalt sidunud Imeliku ja Tõnisson üheks tegelaseks Imesson-iks :) Kuid tõesti Normet on seda kohe tõesti mõnuga ja hoogsalt lavastanud. Tegelikult ma arvan, et esimese vaatuse kerge igavus oligi tingitud ainult sellest, et see materjal on liiga tuttav ja seda iseegi teise vaatusega võrreldes. Teiseski vasatuses on seda tuttavat palju, kuid siiski teises vaatuses on ka tegevustik läbi kasvanud eri osadest ning kasutades huvitavalt ka näiteks täiskasvanud tegelaste lapsepõlve ehk "Kevade" ja "Suve" olulisemaid lõigukesi. Kuid see, mis "lapsed" omavahel tegid tuua täiskasvanute vahele - see võib anda täiesti uue koomilise nurga materjalile.


Eelkõige miks see teine vaatus minu jaoks nii hästi töötab, on Aivar Tommingase Kiir. No selline koomiline kalliskivi, et lihtsalt vaadata tema bravuuritemist oli selline lust ja elamus! Usun, et see koht kus nad Kaljujärve Tootsiga põsed vastakuti on ja Tommingas vaatab suurte ümmarguste silmadega publikusse (Kaljujärv ju ka, aga Tommingas vaatas mulle otse silmasisse - "esimese reas vaatamise rõõmud") - see väike misanstseen jääb ilmselt aastateks meelde :) Tommingas on sellises hoos ja võtab oma Kiirt kui mõnda ülimalt erilist ja väärt rolli - nii peabki, see on tõelise proffi tunnus! Leida endast selline Kiir üles - fantastiline! Viimati nägin teda nii lahedas sõiduvees Linnateatris Maurusena.

Kuid lisaks Tommingasele, pakuvad mitmed teised, sedapuhku peamiselt mehed, väga ägedaid ja häid rolle. Kaljujärv saab justkui Tommingasest hoo sisse ning Tootsi stseenid just nimelt koos Kiirega tunduvad kõige elavamad ja huvitavamad. Tanel Jonas teeb minu meelest alati hea ja pingestatud tegelase. Isegi tükkides, mis minule pole meeldinud (näiteks Kafka-Toompere jr "Loss", kus tema "kas hakkavad heledad laksud kõlama"-preester siiani eredalt meeles). Ja siin Huntlutsus tema vahva Imesson - täie hoo ja innuga kannelt mängimas, teises käes päts leiba - no lausa tõmbab oma hooga kaasa! Ja nagu Jonase puhul, ei väsi ma imetlemast ka Janek Joosti häälematerjali. Huvitav, et reklaamide tegijad pole neid veel eriti avastanud. (Muidugi kuna ma telerit eriti ei vaata, siis ega ma ei tea ju kah.) Võibolla oleks tema Liblelt oodanud natuke ka seda viinanina kuulsusega mehele omast käitumist, aga kuna ma Undi teksti pole lugenud ning ei tea kas see oli lavastaja otsus, siis ei oska seda ka otseselt näitlejale ette heita. Ka seegi ju natuke omamoodi, et Lible on Tootsist noorem...

Naised on enamasti taustal. Esimeses vaatuses Pekarevi Teele on loomulikult mängus tugevalt sees, aga selles Teeles on rohkem Pekarevi, kui huvitavat-omalaadset Teelet. Mitte et sellinegi variant ei sobiks. Juuli ja Maali ehk Marika Barabanštšikova ja Maarja Mitt. Nende Sügisest tuttav Kiire kahenaise"probleem" :) on lühidalt sees, aga rohkem jälle tänu Tommingase hullult hoogsa Kiire pärast lahe. Muidugi nii Marika kui ka Maarja on kontrastselt tabavalt justnagu eriti õnnetud ja allasurutud naised ning hoiavadki madalat profiili. (Meeldis see, et nad istusid selle stseeni ajal kahel teineteisest paari-kolme meetri kaugusel toolidel ja Kiir siis kepsutas nende vahel - jälle mõnus lavastaja lahendus). Seega kõik on hea ja töötab parema terviku nimel hästi. Samuti on ka kõik teised tegelased Lutsulikult värvikirevate karakteritega ning neid on mõnusalt palju (asjaolu - palju näitlejaid-osalisi, mis mulle tavaliselt just nimelt ei meeldi). Jüri Lumiste ja Margus Jaanovits ning muidugi Virve Meerits meenuvad eelmainitutele lisaks esimesena. Kuid just eelkõige eraldi neid eelpoolmainitud 4 meest tahaks eriliselt esile tõsta. Ja veel eelkõige Aivar Tommingast, tänu kellele kogu vanadel headel Lutsu lugudel baseeruv etendus sai mäletamisväärselt erilise elu sisse.
Lisaks saime oma igapäeva-kõnepruuki mõned vahvad väljendid juurde, nagu näiteks "Mes sa siin käid?" ja ikka sii-sinna vahele visata üks "vist" teeb kogu jutu mahlasemaks :)))


Hinnang: 4 (pärast esimest vaatust mõtlesin küll, et selline napilt keskmine tükk sellest koorub, just sellepärast, et materjal juba täiesti pähe kulunud ning näitlejatõöd tundusid ka esialgu sellised tavapärased. Ainsa päiksekiirena Normeti lavastajaideed, mille rohkus paistis silma kohe algusest peale. Lutsuga on juba see mure, et minu meelest on legendaarselt vahvad ja ägedad filmiversioonid tehtud ning isegi üks väga hea telelavastus Hermaküla Tootsi ja Mihkelsoni Teelega on olemas, et enam paremini nagunii ei saa teha, et miks siis seda materjali ikka veel enam torkida? Lisaks on nii lihtne selle "vana ja hea" peal ratsutada ning seetõttu isegi suur oht kukkuda vanadesse stamplahendustesse. Kuid Normetil tundus omi ideid olevat hulganisti ning see tulemuski koos teise vaatusega kokkuvõttes vägagi nauditav lisand Eesti teatripilti. Ehk oma ootustest tingitult oli see minu meelest igati arusaadav, miks just nüüd ja praegu. Õigemini sellist küsimust sellepärast ei tekigi, et tegemist on väga vahva asjaga. Ja muidugi lõppkokkuvõttes ridamisi väga õnnestunud karaktereid, mis ju teatud vormingus juba südame külge kasvanud. Ja sedapuhku ju isegi leitud natuke teistsugused lahendid, mis on eriti teretulnud ja teeb etenduse ning lavastuse põnevamaks. Ja lõpetuseks veelkord "Braaaaavo" Aivar Tommingasele!)


Tekst lavastuse kodulehelt:
Huntluts
„Huntluts” on Mati Undi raamatu pealkiri, milles on avaldatud kolm näidendit Oskar Lutsu teemadel. Neist kõige mahukam on „Täna õhta viskame Lutsu”, milles tulevad lavale Lutsu tuntud tegelased „Kevadest”, „Suvest”, „Sügisest” ja ka Luts ise. See näidend saabki siinse uuslavastuse aluseks.

Autor Mati Unt
Lavastaja Ingo Normet
Kunstnik Liina Unt
Valguskunstnik Andres Sarv
Osatäitjad: Robert Annus, Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Jüri Lumiste, Tanel Jonas, Janek Joost, Markus Luik, Raivo Adlas, Margus Jaanovits, Eva Püssa, Marika Barabanštšikova, Maarja Mitt, Ragne Pekarev, Virve Meerits

Ingo Normet: Unt oli 9-aastane poiss, kui Luts suri. Neid ühendab see, et mõlemad olid pärit Vooremaalt, kus taevas on suur ja lai, ning see, et mõlemad on kõnekeelse kirjanduse meistrid. Nende tegelased on luust ja lihast inimesed. Kiire ja Tootsi aastakümnetepikkune võitlus ja võistlus küll maa, küll naise, küll tõe ja õiguse eest, tunneb eesti kirjanduses vaid ühte vastet – Andrese ja Pearu maadejagamist. Unt on kirjutanud: „Tammsaare ja Luts põle mitte ilmaasjata meie tähtsaimad kirjanikud. Miskit väga salajast peitub neis.” Ja Mati Undis ka.

Esietendus 20. veebruaril 2010 Vanemuise suures majas.

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default