Keskööpäike - Tallinna Linnateater

Kui juba Anu Lamp ise võtab midagi lavastada, siis see lihtsalt peab midagi eriliselt tähendusrikast temale endale ning kahtlemata huvitav kõigile teistele teatriinimestele olema. Ta tõlgib ja töötab nii palju tekste läbi pidevalt, et see, mille ta ise lavastamiseks välja valib, selle erilisuses ei saa olla mingit kahtlust. Ja absoluutselt täpselt seda see Arthur Valdese eelmise sajandi alguse lavastuse nö. rekonstruktsioon ongi. "Nii öelda", sest realiseerumiseni ilmselt see toona ei jõudnudki. Nüüd siis Linnateatri katuse all - "tehti ära". Ja kuidas veel!

Kuigi see kõik oli teatriuuenduslik tollel ajal, ehk eelmise sajandi alguses, on see minu meelest seda mitmeski mõttes veel ka tänapäevalgi. Midagi sellist tervikuna polekski nagu laval näinud, samas kui mitmed komponendid tükist tundusid nii mõneski mõttes tuttavad. Ma ei pea silmas sisulises mõttes, sest tükis lähenetakse erineval moel erinevatele klassikalistele draamadele, pigem just lavastuslikku lähenemist. Etüüdilik ülesehitus meenutab NO-teatri "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" või Linnateatri enda "Hecuba pärast" ja "Homme näeme", kuid kõige rohkem ikka seda esimest. Impressionistlik kohvikustseen oma kordustega oli oma olemuselt väga sarnane "Homme näeme" korduste stseeniga, kuid "Keskööpäike"-se versioon on kunstipärasem, läbikomponeeritum ning minu jaoks mitu korda huvitavam ja mis peamine - sisukam. Tegelikult oli see teise vaatuse lõppu, justkui maasikana tippu jäetud lõik, minu jaoks kogu etenduse kõige parem osa. Kuid muidugi vaimuvalgust ja hinge ning stiili oli neis kõigis osades. Kõikides osades oli midagi, mille üle naerda, mida imestada või mille ideid või näitlejameisterlikkust imetleda. Raamistamas kõike - etenduse alguses ja lõpus (mustvalge!) video-miniloeng teatrikriitik ja -ajaloolane Lea Tormiselt, mis heidab natukenegi selle salapärase Arthur Valdese isiku müsteeriumile taustavalgust. Kuid kuna müstikaks on jäänud kogu Valdes ka teatriajaloolastele, siis minule jäi kogu loost meelde just see osa Tormise tekstist, kui lähedal ta oli ükskord (võibolla) Hommikuteatri ja Valdese isikut paljastavatele dokumentidele... mis siiski jäid saatuse tahtel igavesti avastamata... Valdesest on siiski ühtkomateist just nimelt Hommikuteatri kaudu siiski teada ning tema plaanide kohta samuti. Kunagi kirjutas vist ka Toomas Vint Loomingus temast (kahjuks ei mäleta, kas fiktsiooni või dokumentaalse taustaga loo). Sama müstiline kui tema elu ning kavatsused on ka tema kadumine. Arvatakse tema umbkaudset kadumisaega, kuid 100%-lise teadmisega pole keegi lagedale tulnud infoga millal ja kus ta suri.

Kuid sellest hoolimata oli mehel vinged ideed ja huvitav lähenemine. Just teatri ja kujutavate kunstide voolude segamisest teatrisse tugevamalt.

Lavastus kannabki oma erinevates stseenides/etüüdides/tasanditel eri kunstivoolude pitsereid. Selle tüki kunstnikutööga ei saaks ilmselt suurem osa Eesti kunstnikest sh. ka teatrikunstnikest hakkama. Sellepärast on Lamp kaasanud ühe meie tippude tippudest, kelle vinget tööd võib juba etteennustavalt pidada astaauhinna nominatsiooni (miks ka mitte võidu) vääriliseks. Kuna ma ei tea, kus kohast ma seda siin Rootsis uurida saaksin, et kui palju ta on ideid ammutanud, lavastuseski mainitud eelmise sajandi algusest pärit "Teatriraamatust" või muudest informatsioonikildudest Valdese ideede kohta, siis jätan endale õiguse võtta seda kui Ene-Liis Semperi enda ideestikku. Ja see stiilsus ning ideede laenamine/kasutamine/leiutamine Valdese stiilipuhta kunstivoolude paraadiga kaasa minekul, see on täiesti omaette väärtus tükile endale. Juba mainitud impressionismile, leiab siit ekspressionismi, futurismi, kubismi, sümbolismi, konstruktivismi, modernismi, sürrealismi ja realismigi ja mida kõike veel. Kummardus Magritte-i kõvakübaratele ning vuntsidele nii, et ainult piip oli puudu, kuigi seal vist vilksatas isegi piip (ceci n'est pas une pipe) :) Lisaks hoides ajastuhinge ning näiteks värvides näitlejate näod valgeks ja pannes neile mustad parukad pähe, ka see kontrastidest kõike kontrastsem värvide vastasseis oli nii stiilipuhas. Vaid natuke punast jookseb siin seal läbi - eelkõige muidugi põrgustseenist (aga ka revolutsiooni?lipuna) - sest kuidas siis muidu. Ning kui ma ei eksi, siis (ilmselt nö.loomadega seonduvalt) Tuglase Popi ja Huhuu lõigus on valgusrežiis ka korraks rohelist valgustust lubatud sellesse muidu väga mustvalgesse põrgusaali.

Kuid eelkõige just impressionism ning ekpressionism on stiilidena kõige tugevamalt esil. Minule meenus ka eelmise sajandi alguse Saksa filmikunst, kus selgepiirilised mustvalged kontuurid tekitasid täiesti omalaadse atmosfääri.

Kava järgi on kasutatud autorite nimekiri tõeliselt aukartustäratav - Arthur Valdes, Friedebert Tuglas, Aleksander Tassa, Juhan Viiding, Jaan Oks, August Gailit, Edgar Allan Poe, Friedrich Nietzsche, William Shakespeare. Kogemata on neil jäetud ilmselt lisamata Tšehhov, kelle Kajakat nad seal teevad Valdese(?) "tihendatud" versioonis, kuid "autorina" ju temagi nö. "kasutatud". Ja tinglikult võiks öelda, et kui mitte rohkem, siis pealkirja ja "kõige olulisemaga" on esindatud ka näiteks Ibsen :) (Naerunägu siinkohal mõistavad ilmselt need, kes näinud on :))

Kontrastid on ka muidu olulised. Üks stseenidest keskendubki kõnepruugis leiduvatele "väärliitsõnadele" või "sõnaühenditele", milles samuti vastanduvad sisalduvad sõnad. Nagu näiteks ka etenduse pealkiri või - jõle ilus, karjuv vaikus, kahekesi üksinda, tavaline ime, sügav pealiskaudsus, kurb õnnelik, süütu vanaema, avalik saladus jne. Natuke Ilmar Laabanlikku mängu sõnadega, oli siinseal veel mõtetena sees. Luges ju Anu Lamp kunagi Laabanit raadioteatriski. Tundub, et talle meeldib selline kõne ja teksti eripärasuste avastamine ja nautimine. Nagu minulegi :) Tänu tema Rroosi Selaviste luuleruumile ma Laabanini jõudsingi.

Mõneti võiks "Keskööpäike"-st pidada ka mõttelise järjena mõned aastad tagasi Viinistus etendunud tükkidega Pallase-meestest. Nimelt on kavalehel ja tükis endaski ära toodud Konrad Mägi portreeritud Arthur Valdes, Tuglas olla kirjutanud mehele nekroloogi arvates, et too on surnud (kuigi aastaid hiljem ilmus too välja täiesti elusana). Samuti Aleksander Tassa ja teisedki on temaga seotud olnud. Samuti võiks tõmmata "põrgu" stseenilt seosjoone Viiraltile, kuigi siin on tegemist ikkagi ühe teise sidusega. Ühtlasi ongi selle lavastuse näol tegemist Linnateatripoolse Valdese unistuse realiseerimisega. Midagi sellist tahtiski Valdes kunagi lavale tuua. Kuigi tema ilmselt oleks seda teinud sõnadeta ning veelgi rohkem valgusega mängides. Lisaks poleks tema etenduse kavalehel olnud ära toodud näitlejate nimesid jne jne... Ei tea ka kui elitaarseks oleks see kunst siis muutunud... kas tänapäevamõistes üldse enam teatriks vaid pigem mingiks performance-iks. Mind isiklikult oleks see Valdese lähenemine kahtlemata vähem huvitanud ning olen tänulik, et päris viimseni seda rada ei mindud.

Ja kui näiteks "Homme näeme" virisevate meeste või mitmete muude "ürgmeeste" ja "isade" ja-ma-ei-tea-kelle-veel-meestega ma mingit äratundmisrõõmu, ega samastumist ei ole suutnud tuvastada, siis kõige kummalisemal kombel tundsin end ära ennemaailmasõjaaegses Valdeses (pärast ta pidas ilukirjandust mõttetuks ja sellega ma ei nõustu või igatahes tänasel päeval ei ole ma nii pragmaatiline kõikides oma tegemistes nagu Valdes pärast esimest maailmasõda. Kuid usun, et selliseks oleks ka minu just nimelt "maailmasõda" muutnud, sest selline sõda võibki muuta inimeste alustalasid ja põhimõtteid ning eluvaateid. Just eelkõige näiliselt "ebaolulisemate" asjade, nagu näiteks "ilukirjanduse" kõrvaldamisega oma elust). Ka Valdes (nagu Tuglas kirjutab), "pärast gümnaasiumi lõpetamist andus ärialale", kuigi teda hoopis kiskus kirjutama ja (teatri)kunsti tegema. Samuti pidas mees sõdimist mõttetuks, just nii nagu minagi...

Dramaatiline muusikaline kujundus, kus mõnikord oli ka kella tik-tak stseenide vahel sees, oli Riina Roose poolt ideaalne. Samuti mängis kaasa (või oli see tõesti pisiasjadeni läbimõeldud detail), et just õigel ja sobival hetkel kääksatas lavalaud Rain Simmul jala all? :) Samuti mõjuv oli, küll juba varemgi kasutatud, kuid Ojari esituses väga õnnestunud, justkui plaadi kordusele jäämine tegevuses ja kõnes. Ojari liugleb nii osavalt nendest kordustest edasi, et seda oleks tahtnud pikemaltki nautida. Ja siit ongi minul kõige "sujuvam" edasi liikuda näitlejatele:

Naiste puhul olid huvitavad "paarid" Reemann ja Vannari, kes kuidagi täiendavad teineteist ning Tamm ja Teetamm, kes ilmselt pehmete näojoonte tõttu mõjuvad mingis mõttes sarnase välimusega, kuigi mõlemates paarides on kahtlemata erinev mängutunnetus ja olemuslik vahe, on neis paariti ometi midagi sarnast. Kõik neli naist on ka täiesti näitlejameisterlikkuse paremast otsast Eesti teatrimaastikul, just tänases Eestis, huvitav kuidas oleks olnud Valdese ajal :) Kummaline kokkusattumus, aga ma olengi alati pidanud Reemanni tema välimuse pärast justkui pärit sellest ajastust. Siis kui naised oli veel NAISED ning tema klassikaline ilu ning oskus murdsekundiga muutuda leebest daamist, sisemises ängistuses põlevaks naiseks, kes küll ühelt poolt kutsub esile kaastunnet kuid tegelikult väärib oma meest, sest nad on lihtsalt nii sarnased. Kuid tõesti, kõik neli naisnätlejat säravad erinevates stseenides ja pälvivad publiku imetlust ka spontaansete aplausidega (eelkõige just teises vaatuses ja selles "kohvikustseenis").

Anne Reemann - kõige meeldejäävaim oli tema monoloog kohvikustseenis. Ma oleksin tahtnud püsti karata ja karjuda BRAAVO! Tema kurb olemus ja läbitunnetatud karakter teeb talle kui näitlejale järjekordselt au. Erinevad naistüübid ja mõnuga nende üle irvitamine loovad kummalise kahetise tunde, et ta tõesti mängib nagu kõrvalt iseennast jälgides (olen sellist imelist oskust märganud varem näiteks Aarne Üksküla mängus). Harukordne näitlejanna! Lisaks meeldis mulle tema naistegelase igakordne täpne sarnane olek läbi korduste. Täppistöö! Meeldejääv oli ka tema esimese etüüdi naisolevus. Ehk kõige naljakam üldse kõikidest "tüüpidest" ning samas oli selle nalja kõrval ikka ja jälle see kahju- või kaastundetasand selle tüübi vastu. No oli selline totukene, kes vabandades ja ülima viisakusega rõõmsameelselt otsis oma teed :) "kurbnaljakas" :) Ja tema hääl! Kohati oli tema kõne nii ilus ja selge ja voolav, nagu ta laulaks.... vahepeal ta vist lauliski :)

Elisabet Tamm - Meeldejäävaim oli ehk Kajaka Ninotška oma harjutamistega. Ning muidugi põrgukoll - kolmest kollist kõige ägedam (minu meelest). Ilmselt tantsulike kehapositsioonide pärast. Need olid justkui kalkuleeritud. Kohvikustseenis oli tema see, kes Valdese teatriuuendusliku eeskuju mõistes pidi mängima nö. "seljaga" ja sellepärast jäi nagu teiste, bravuursemate karakterite varju. See näitas või tähendab ehk siiski, et minu jaoks selline vorm päriselt ei sobi. Kuigi kui kõik nii mängiksid, siis tekiks hoopis teine võrdlusmoment. Elisabeti esimese inimtüübietüüdide tüübid olid ka väga head - üks parem kui teine!

Helene Vannari - Kui võtta vaid üks stseen kogu tükist, lemmikuim, mis oli ühtlasi ka kõige naljakam, siis ma valiksin ilmselt tema monoloogi inimesest ja Golemist, kes on tema enda hinge monstrum :) Vannari peaks justkui olema oma kaasnäitlejatest reaalses elus vanem... aga seal ta on ja kepsutab karaktereid luua täpselt samas vormis nagu ülejäänud tükis osalevad naised. Kuna Reemann ja Teetamm olid juba nö. soojenduse ära teinud ja kuna tõesti tema pikk jutustatud lugu oli väga naljakas ja miks ka mitte õpetlikki, siis täiesti teenitult sai ta spontaanse publikuaplausi keset "draamaetendust"! See juba on midagi! Lisaks kohvikustseenile jäi silma samovariga mööda tuba jalutava teenrina... ei tea, kas kolm õde on juba Moskvasse läinud? Või on see Kirsiaia vana teener, kes teistest maha jäi? Samuti õhku loopides vastandlikke väljendeid. Täiesti vaimustav näitlejanna!

Külli Teetamm - Külli oma ettekandja rollis suutis sisse tuua paraja koguse ajastulikkust oma charlestoniga ning teenis kolm korda järjest publikult aplausi špagaatidega ning ilmselt ikka kogu eelnenud tantsulõigukesega. Poosid tummfilmi või tummteatri sangarinnana on tabavad ja näitlejameisterlikkust esitlevad. Tema monoloog kohvikus abordi kohta oli just hetkel elus toimuvaga seonduv, seega pani kõvasti mõtlema (mitte, et meil see plaanis oleks, me isegi ei oota... üks teine...) Minu puhul on Külliga ainult selline kummaline distants, et ma ei saa temaga kontakti. Märkasin seda juba "Ma armastasin sakslast" tükiga. See tähendab, teised näitlejad vaatavad kuidagi julgemalt publikusse ning loovad silmkontakti ilmselt paljudega, aga Külli on kuidagi oma silmadega kusagil eemal. Mitte, et see vale oleks, lihtsalt selline kontakt muudab tegelase kuidagi omamaks. Samas tema Erica oli ju ikka vägaväga hea. Üks eelmise aasta tippe... niiet ma ei tea, kas alati ongi vaja, aga mõnikord küll... kasvõi natukene. Ameeriklased ütlevad selle kohta "that's the extra mile" :) Kuid siin tema kõnnakud ja kogu kehaga tihti mängimine - tema ehk oligi see Valdese teatriuuenduse "sõnadeta mängu" kõige osavam lüli. Veel olen mõelnud, et temal on üpris lihtne jääda oma tugevalt temaliku väljenduslaadi ohvriks, kuid kord korra järel ikka imestan, kuidas ta need (ikka uued) karakterid endast välja oskab tuua. Ikka natuke teise nurga või tundega. Osav ja andekas!

Meeste tase on ebaühtlasem, kuigi ka siin on mitmeid huvitavaid õnnestumisi ning eks lemmikutes on lihtsam ka näha neid häid detaile, sest tegevust on laval korraga palju ja jälgima paneb ikka tavaliselt see, kes meeldib. Ja nagu kõrvaltulbast aasta parimatest võib aimata olid kaks neist minu jaoks siiski teistest üle. Kuigi kahtlemata on tegemist grupitööga ja omamoodi kedagi eraldi välja tuua ma usun on paljude jaoks raske ülesanne.

Alo Kõrve - Minu jaoks tema etenduse parim ja meeldejäävaim osa oli kohvikusse sisenev kunstnik. Kui nad ühel hetkel pidid oma kõnet kiirendama ja tema tekst oli niigi juba kiire, siis oli päris põnev jälgida, et kas ta "suudab"... SUUTIS! Põrgukratt jäi kuidagi nõrgaks vastaseks Ojari mängurile ja Tubina Peetrusele. Ei tekkinud vajalikku kolmnurka, vaid peamiselt oli mängus nö. duo. Kui trio tekkiski, siis hoopis Ermeli karakteriga.

Andero Ermel - Minu jaoks etenduse kõige nõrgem lüli. Tartlaste murdega pani paar korda päris karjuvalt puusse ja kuna see oli üpris alguses (ma olen sealt maalt ise pärit), siis tekitas ebausku ka muu suhtes. Kui ta jätkas tükis, kus sõnad ning nende suhted ja nende vahelised mängud mängivad iseenesest väga olulist rolli mitu korda puterdades ja komistades sõnade otsa, see rikkus ka jälgitavust ning tekitas tunde, et minu elamust rikutakse... Nii hull see asi nüüd ikka ka ei olnud! Vabandan liiga otsekoheste sõnade pärast. Selge kontrast tekkis ilmselt sellepärast, et teised näitlejad eriliselt hästi õnnestusid selliste keskmisest raskemate rollidega, kus nagu mainitud sõnadel või pigem nende enesekindlal väljenduslaadil on eriline tähtsus. Minu lemmik tema rollidest oli Põrguisand. Tema koomiline ja hoogne käteviibutustel tehtavad ringid võtsid minul suu küll muigele. Lisaks vinge hüpe kõrge tünni otsa! Võttis nii mõnegi publikust ahhetama. Endiselt ootan, millal ta rohkem liha luudele kasvatab. Ikka mõjuvad ta karakterid ühtviisi poisikestena.

Indrek Ojari - temal oli ehk meestest kõige rohkem õnnestumisi. Tundus, et tema karakterid olid kuidagi kõige huvitavamad ning neid erinevaid tegelasi oli tal kuidagi rohkem kui teistel. Kõige enam meeldis aeglaselt liikuv ja oma tegemisi laulev vanamees (Siin on tool, ma istun nüüd siia...:))). Kuid ühtviisi head olid kraabitud plaadi kombel hetketi kordustesse jääv inimene ning muidugi ka tema karakter oli (koos oma lauakaaslasetega) hea trio osana kohvikustseenis mõjuv. Põrgumängur oli aga selline tüüpilisem Ojari. Kus ta küll hoogsalt mängis, kuid samas ei midagi erilist minu jaoks. Kuid kriitika näitlejale polegi siin asjakohane, sest tema ei ole süüdi. See on minu isiklik kiiks selle "tegelase" suhtes. Osavate näppudega mustkunst samas oli ka vahva, mis sellest, et nii väheses mahus, kuid see oli väga hea, sobiv ja õnnestunud! Just "mänguri" tegelasele eriti tabav.

Rain Simmul - Ainus näitleja, kelle suhtes arvamused mul teatrikaaslasega lahku läksid. Minule meeldis Raini mõnusalt irriteeriv irvitamine pimedas. Samuti tema kohvikustseeni mees, kes jätkab "homme näeme" meeste ebamehelikku virisemist. Oma kaitseks võib karakter muidugi öelda, et ega ta muidu seda kellelegi ei räägikski - need olid ju "mõtted". Tükis on see tegelaste mõttemaailm lihtsalt skalpelliga avatud publikule nägemiseks, et teada saada taustolustikku. Ja nagu öeldud paarisuhtes tihti inimesed väärivad teineteist...

Veiko Tubin - Minu lemmikroll oli tema Peetrus. Mõnusalt Peetrusliku või taevaliku rahuga habe silitades ning põrgukuumusest väsinumaks jääv. Ma ei tea, kas ainult minul on tunne, et Tubin on kõvasti alla võtnud? Või mõjuvad lihtsalt seekordsed pintsakuga kostüümid tema väljanägemisele nii positiivselt? Noh, see polegi oluline muus mõttes, kui et seekord oli tema hääl kuidagi selgem ja kõlavam kui varem. Tema koomiline talent on nüüd juba vähemalt kolmekordselt tõestatud (Ronk, Hecuba pärast ja nüüd Keskööpäike)!

Hmmm... 5 meest ja 4 naist... tasakaalust väljas kas pole? Muidugi kui see mehhaaniline klaver ei olnud "naissoost" :)? Näiteks "Riina Roose", kes seda kusagil lava taga mängis (kuigi my money is on Tubin...)? Sellisel juhul oli tasakaal täisti olemas... samas tasakaalutus on edasiviiv jõud ka elus, miks siis mitte ka teatrielus ;) Ja muidugi osales ju ka Lea Tormis, mis sellest, et videovahendusel... niiet matemaatikaga kunsti ikkagi ei mõõda, tasakaalusta, ega ka kokku ei arvuta. Hmmm, mis kunstivool see matemaatilisi valemeid armastaski... :)

Korralduslikus mõttes üks asi, mis hetkeks hinge näris (ok, ma olen freak selles suhtes, tunnistan, kuid ei või enesele midagi parata), ma küll ei mõista, miks neid etenduses kasutatud viidete nimekirju oli paljundatud ainult 20 tükki. Nii põnev oleks olnud lugeda. Nägin täiesti kogemata ühel inimesel vaheajal seda käes. Ka kodulehel polnud seda nimekirja üleval. Oleksin ma teadnud, et see leht on ainult paarikümne esimese kava vahel, oleksin ka esimeste hulgas saali trüginud. Ma ei saa aru, miks sellised asjad mind ärritavad, aga ma leian, et see on ebaaus :( Huvitav, kas ka kavalehes olnud apsakas oli taotluslik, ehk kordus-leheküljed justkui toetasid seda tüki sisu :)

Hinnang: 4 (Esiteks usun, et see tükk ei ole kaugeltki kõigi jaoks. Kuid lõppude lõpuks, mis on?Mina pean seda ehk keskmisest elitaarsemaks kunstiks, eelkõige just nende kunstiliste allhoovuste ja peaaegu 100 aasta taguste teatriideede realiseerimistrikkide pärast. Samas paras julgustükk ka teatri poolt selline asi ette võtta, kuigi ma usun, et mitmed võiks nuriseda, et oleks võinud veelgi julgem olla. Samas nii "elitaarseks" ma leian pole ka vaja minna, et see vaid väga kitsast nišši kõnetaks. Selline balansiotsimine lavastaja poolt oli tunnetatav ning minu jaoks oli küll just see õige tasakaal leitud. Kuna aga kunstile ning kunstilisusele viiteid on selle tükiga seotult paratamatud, siis ainus asi, mille kallal tahaks nuriseda, on see, et kogu tükk näideldi praktiliselt lava keskel või publiku poolt vaadatuna vasakul poolel. Kujutavatele kunstidele omase kompositsioonitunnetusega on Lamp õige natuke mööda pannud. Selles suhtes soovitaksin istuda kas keskel või lava suunas vaadates natuke vasakul pool. Samas Linnateatri kodulehel olevaid fotosid vaadates tundus, et minu nähtud etenduses oli natuke midagi teistmoodi. Kuigi eks Põrgulava oma peidetud sammastega loob ka natuke ühelepoole võimendusega kaldu lava. Lihtsalt minul ei vedanud, et istusin, nagu ikka just selles teises ääres - meenub "Meie, kangelased", kui istusin just vastupidiselt teises ääres ning pidin vaatama just vastasuunas pikalt toiminud esimese vaatuse alguses olevale tegevusele :) Kohustuslik on "Keskööpäike" kindlasti kõigile Eesti teatriajaloost vähegi huvitunud inimestele, samuti neile, kes armastavad vaadelda näitlejameisterlikkuse tipppilotaaži, armastavad kirjanduseski sõnade mängu ja satuvad elevusse impressionismist ja ekpressionismist ning ei põlga ka teisi kunstivoole ja ei karda, kui neid niimoodi andekalt mixitakse. Just nimelt selline "teatri"tegemine minule väga meeldibki - oleks äärepealt kirjutanud "hirmsasti meeldib", sest see oli just visuaalselt "hirmilus" :))) Tükk oli ka "klassikaliselt modernne" :))) Mis siis sellest, et ilma otsese faabulata ning nagu tihti viimasel ajal Linnateatris kombeks - ilma konkreetse protagonistita. Kui nüüd selleks ei võiks pidada vaimusilmas Valdest ennast?!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Keskööpäike
Arthur Valdes

Lavastaja: Anu Lamp :: Kunstnik: Ene-Liis Semper (teater NO99) :: Muusikaline kujundaja: Riina Roose :: Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: Anne Reemann, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Helene Vannari, Andero Ermel, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Veiko Tubin :: Esietendus: 10.04.2010 :: Etendus kestab: 2 h 30 min

Eelmise sajandi algus oli murranguline aeg igasuguses kunstis, kaasa arvatud teatris. Püüti rebida end lahti möödunud sajandite kivistunud arusaamadest seoses ilusa ja inetu, hea ja halva, õige ja valega, ning leida uusi, teistsuguseid väljendusvahendeid. Plahvatuslikult arenesid uued voolud nagu ekspressionism, futurism, konstruktivism jne. Euroopas ilma teinud suundumused jõudsid otsaga ka Eestisse ja üheks siinseks teatriuuendajaks oli Arthur Valdes, salapärase elukäiguga multitalent, kelle teatrialasest tegevusest ei olnud aastaid midagi teada. Hiljuti aga tulid arhiivisügavustest esile Valdese visandid 1927. aastal kavandatud teatrieksperimendi kohta. Paraku jäi lavastusprotsess toona katki, kuna Valdesel tuli seoses äriasjadega kodumaalt lahkuda. Nüüd, ligi sada aastat hiljem otsustas „Keskööpäikese“ trupp Valdese teatriuuenduse lõpule viia. Selle käigus eksperimenteeritakse näitlejatehnika esmavahenditega nagu hääl, žest ja liikumine, püütakse esitada tihendatud ekstraktina Tšehhovi „Kajakat“, mängitakse valguse, rütmi, aegluubi ja kiirendusega jpm. „Keskööpäikest“ iseloomustab mängurõõm, otsingulisus, fantaasia ja visuaalsus.

Lavastuses on stseene, kus kasutatakse suitsumasinat (lavasuits on tervisele kahjutu).