39 astet - Rakvere Teater

Rakvere Teatri uuslavastuses sõidetakse laval rongiga, autoga ja isegi lennatakse propellerlennukiga; kukutakse sillalt alla, tehakse teatrit, tapetakse, põgenetakse, maskeerutakse, lahendatakse saladusi, kakeldakse (iseendaga :)), armastatakse, tantsitakse ja mida kõike veel. Selles tükis on peidus britiliku komöödiateatri hing. Ühtlasi on selles minu meelest Mel Brooksilikku kelmikomöödiat. Usun, et Brooks oleks sellise lavastuse üle tõeliselt uhke! Sedapuhku aga lavastajaks Eesti oma tüdruk - Kati Kivitar. Mul pole teda küll au tunda, kuid nähtud intervjuude põhjal ta tundubki olevat üks igavesti vahva ja kelmikas plix, kellel ideid jagub ning on nutti ja head lavasilma! Ja kui mõnusalt ideederohke on see filmilikult ja ka geograafiliselt suuremastaabline lavale mahutatud action! Lahe, üllatav, hoogne, naljakas, vaimustav ja stiilipuhas - on esimesed omadussõnad, mis tükiga seonduvalt pähe tulevad. Sellest õhkub ka sellist tõelist (ja nagu tulemusest näha ka toimivat) tiimitööd. Isegi nii kaugele viisid mõtted, et kui palju huvitav (lavastaja) Saaremäe ning teised näitlejad on sekkunud oma ideedega lavastaja Kivitari loomeprotsessi? :) Sellise asja tegemine ju lausa kutsub kindlasti iga osaleja omapoolseid ideid esile.

See detailidereohkus, millega vaatajad üle külvatakse on nii mõnusalt nauditav. Pidevalt saab nii karakterite kui ka teksti juures märgata midagi suuremat või väiksemat, mis on sinna justkui juurde poogitud või sisse kodeeritud. Ja kuigi alguses läheb üks tibatilluke hetk, et saada enda jaoks raamistik selgeks, siis see hoog muudkui hakkab sealt kasvama ja kasvama, kuni ühel hetkel vaata, et ei hakka ise õhku ahmima tegelaste põgenemis või tagaajamisjooksul kannul püsides :)

Lemmikstseenid (mis esimesena lavastusele mõeldes meenuvad) - mehed tänavalaterna all, sillalt kukkumine, lennuki propeller ei tööta, professori ja politsei kähmlus, autosõit, "professori proua" ja terve "hotell Šotimaal" osa - alates hotellipidajate - mehe ja naise ilmumisest :) Ning nii Brooksilik kui ka Hitchkock-ilik (kes on teinud sama raamatu põhjal, millel baseerub see näidend oma filmiversiooni) puändiga lõpp.

See kõik tundub vahepeal nii ehe (jah, isegi kohvritest ehitatud hotelli portjee-lett ja kaklus kahe tegelase vahel, keda mängib üks ja sama näitleja) ja lihtne, nagu see tuleks neil ilma mingi vaevata ja nii sujuvalt. Tegelikult see sujuvus ongi kõrge professionaalse taseme tunnus, sest on ju täiesti arusaadav, et sellise hoogsa ja komponentiderohke tüki puhul ei ole midagi lihtsat. Ja tegelikult komöödia žanrina on üldse minu meelest kõige raskem kõikidest žanritest (ma pean just silmas seda "hästi ja õnnestunult teha). Esiteks on ju ka "nalja" üleüldse raske teha, kuid selles tükis saab ikka õige mitu korda ja tihti kohe pikalt naeru lagistada :) Seda tihti ka just nimelt näitlejate vingele tasemele tänu. Võiks isegi öelda, et Saaremäe ja Rästas on ikka tõelises sõiduvees. Saaremäe on igas mõttes oma tippvormis. Rästasel on oma kurva kuju olemusega nii hästi komöödiasse sobituv tüpaaž (tema hääl vajaks küll koolitust või trenni või mõlemat, aga Saaremäe teebki need sõnalisemad rollid ise ära. Rästasele jääb rohkem see osa, mis kostub läbi kõlarite, kuigi muidugi ka tema karakterid on teksti ja seeläbi häälega).


Peeter Rästase šotlasest hotellipidaja "tants koos torupillliga", loomulikult ruuduline kilt seljas :), kutsus publikus esile kaks korda spontaanse aplausi. Samuti tema professori naine, pärlid kaelas, oli üks lahe koomiline pärl.

Velvo Väli oma britilikult ruudulises ülikonnas, meenutas mulle oma pliiatsvuntsidega briti näitlejat Rupert Everett-i. Tema peab leppima ainult ühe rolli mängimisega, selle eest ei lahku ta lavalt peaaegu kogu tüki jooksul.

Üllar Saaremäe suurte tissidega koristajannana või sõrmetu ning ühe natuke lühema jalaga "uue rassi" rajaja - kurikael Professorina või siis hoopis šoti hotellipidajannana, kes väänab murret ja hoiab oma meest tuhvli all või siis energilise konferansjee või lihtsalt filmide kaudu Ameerika 30ndatest tuttava kaabuga kaabaka rollis - no võta neid säravaid rolli-killukesi üksteise järel - üks teemant säravam kui eelmine! Mulle jäi mulje, et just tema teenis publikult kõige soojema vastuvõtu. Iga tema roll kutsus esile vähemalt naeruturtsatuse, kuid tavaliselt ikka korraliku naeru ja ühtlasi imetluse!

Liisa Aibel jääb õige natuke oma kolme naisrolliga meeste värvikate ja rohkete karakterite varju. Mehed tõesti tulistavad otse puusalt ja sellise hooga, et vaata ja imesta. Kuid ka Liisa teeb oma rollid sobivalt markantselt ja natuke stiilipuhtuse huvides üle mängides.

Mängulust on neist kõigist neljast näitlejast publikusse väga selgelt ja lihtsalt näha. Ja kui nad ise teevad seda tükki sellise hoo ja rõõmuga, niiet otsaesised higist vahepeal suurest mööda saali jooksmisest leemendamas - no see tõmbab lihtsalt täiega kaasa ning imeb saba ja karvadega sündmustekeerisesse kaasa. Nii hoogsalt, et tegelikul sisul polegi mingist hetkest enam vahet, vaid lihtsalt on põnev seda seiklust kaasa teha ning üha pöörasemaid pöördeid ja naljakamaid karaktereid ees kohata!

Filmilikule sisule sobivalt oli seda vürtsitatud väikestelt ja suurtelt ekraanidelt tuttavate muusikapaladega. Tükis on kasutatud näiteks James Bond-i, venelaste Sherlock Holmes-i, Roosat pantrit ja kas see polnud mitte "Tuulest viidud" tunnusmeloodia, mis kõlas armastussteenile taustaks :)

Seda kõike toetab ka üsna keeruline valgusrežii, sest kasutatakse ka liikuvaid prožektoreid, erinevaid lampe ja isegi taustvalgustust varjumängule. Leidlikud kostüümid (näiteks kaabudest tehtud suured tissid ja üldse kiireteks vahetuseks sobivad riietused) ja muidugi kogu lavakujundus, mis hämmastava kiirusega kaob ja varjub ning siis järgmisel hetkel täidab kogu lava. Rosita Raud on imeliselt toimiva ja lavastusele väga hästi kaasa mängiva kunstnikutöö teinud!

Hinnang: 4+ (väga lahe etendus ja leidlik lavastus. Ei imesta, et seda terves maailmas edukalt mängitakse. Huvitav, kas mujal riikides on lavastused sama õnnestunud? Mul oli tõsiselt kahju, et mu 9 ja 14 aastased lapsed kaasas polnud. See tükk nimelt sobib ideaalselt ka kooliealistele lastele! Ehk miks ka mitte terve perega natuke meelt lahutada sellise ägeda ja hoogsa actionkomöödiaga. Mina igatahes soovitan. Näitlejad teevad asja südamega ning ühte tükki on pandud sisse nii palju rohkem kui tavaliselt on ühest teatrilavastusest harjunud saama. Juba tegelaste arv ulatub kümnetesse. Lisaks kõik see seiklus nii õhus maal kui näiteks rongipeal. Püstolipaugud, noad seljas, väike armastusliin, vahva ajastukomöödia veel kõikidele muudele žantitele lisaks, mis selles tükis peidus on! Etendust mängitakse üle terve Eesti, seega ei ole isegi vaja kaugele vaatama sõitagi... kuigi minul õnnestus seda hoopis tükkis Pärnus vaadata :) Ning tõesti, tavaliselt ma sellise komöödia austaja ei ole, kuid Rakvere Teatri "39 astet" on lausa harukordselt hästi õnnestunud ning tõeliselt hoogne, äge ja vahva meelelahutus! Üks teatrikevade suuremaid positiivseid üllatajaid! Teatrist lahkudes oli muie näol ja mõnusalt hea tuju :))


Tekst lavastuse kodulehelt:

39 ASTET

Koostöös EDWARD SNAPE'iga (FIERY ANGEL LIMITED)
Algidee autorid SIMON CORBLE ja NOBBY DIMON
Lavastaja KATI KIVITAR
Kunstnik ROSITA RAUD
Mängivad LIISA AIBEL, VELVO VÄLI, PEETER RÄSTAS ja ÜLLAR SAAREMÄE
Tõlkijad KÜLLI SEPPA ja ANNE-LY SOVA

Segage Hitchcocki meistriteos mahlase spiooniromaaniga, lisage killuke montypythonlikku huumorit ja saategi „39 ASTET“ - ülikiire spioonikomöödia kõigile teatriarmastajatele!
Kiired pöörded, verdtarretavad mõrvad, kümned koomilised tegelased, lennuõnnetus otse laval, puuduvad sõrmed, meeleheitlikud põgenemised, käeraudadesse aheldatud noorpaar ning sekka pisut vanamoelist romantikat – kõik see ja enamgi nelja olümpiavormis näitleja esituses!
„39 astet“ on ülikiire koomilises võtmes lugu kurikaeltest, kes üritavad 1930-ndate aastate Inglismaal suurt riigisaladust maalt välja toimetada ja vaprast kangelasest, kes neid takistada püüdes kohtub mitmete võluvate daamidega ning leiab lõpuks oma elu armastuse. Viimastel aastatel Broadwayl ja West Endis publikut naerutav ja spioonifilme parodeeriv lugu jõuab nüüd ka Eesti publikuni!
Esietendus 26. märtsil 2010 Rakvere Teatri suures saalis.