Kirjad pääsukestele. Epistolaareleegia - Asta Põldmäe

Kohe esimeseks pean ma ütlema, et midagi sellist, pole ma oma elu jooksul varem lugenud. Žanrilises mõttes on see veel samm edasi proosapoeemidest. Ehk tõeliselt raske on määratleda, kas tegemist on luuleraamatuga või proosateosega? Ühest küljest on ju tegemist "kirjadega" justnagu päevikuga (kõige sarnasemaks eesti kirjandusest võikski ehk pidada Õnnepalu "kevad ja suvi ja" raamatut, kuigi ka sellest on "Kirjad pääsukestele" gaziljoni valgusaasta kaugusel - ainult see aastaaegade vahetumine annab mingi päevikulaadse tausta nendele kirjadele juurde. Tegelikult on Asta "kirjad" palju sügavamad, märgilisi tähendusi täis. Palju rohkem läbimõtlemist nõudvad. Kuid sarnaselt Õnnepalu raamatuga - kirjaniku elu sisse toovad tekstid. Näiteks - El Greco raamatu tõlkimine või linnas jalutamine jne.). Epistolaareleegia, mille kirjanik on pannud oma raamatule justkui alapealkirjaks või omapoolseks stiilimääratluseks, seda võiks vabalt tõlkida tavakeelde kui "Nutulaul kirjades". Ja kuigi see polegi niiväga "nutulaul", samas kohati ka midagi sinnapoole, siis tegelikult need kirjad on justkui väiksed elupildikesed, milles on tihti kasutatud metafoore ja kodeeritud keelt, mis pakub palju äratundmis- ja avastamisrõõmu. Ehk tegelikult "arusaamisrõõmu", oleks ehk kõige õigem väljend. Sest tõesti seda raamatut peab lugema sama intensiivse tähelepanu ja kohalolekuga, nagu seda on ilmselt ka kirjutatud. Tekst on tõeliselt tasemel ja väga mitmekihiline. Võib ju seda ühtlasi võtta lihtsalt sellisena, kuidas see pealmiselt paistab, kuid mina sain naudingu just selle endale tõlgendamisest ning seoste ja sõnade ning lausete taha peidetud teiste asjade aru saamisest. Ja kindlasti on seal palju ka sellist, millest ma esimese lugemise põhjal ei jõudnudki tuumani. Ja palju sellist, mida saan avastada alles mitmekordsel lugemisel, kuigi lugesingi neid lugusid mitu korda kohe üle, et tabada võimalikult palju kirjaniku keeleliselt imeliselt tabavaid ütlusi ning sõnamänge või peidetud sõnumit.

Sellised raamatud, nagu see kutsub minus esile mõtete ümberkirjutamise ning nende tõlgendamise vajaduse. Sama olen hiljuti kogenud Woolfi ja Tikkaneniga. Peamiselt sellepärast, et kirjanik on midagi nii tabavalt öelnud ning ühtlasi on leidnud selle edastamiseks stiilse vormingu. Minu jaoks on esimene kokkupuude Põldmäe raamatutega ja mul on selle üle hea meel, sest kohe alguses olen saanud tema kirjandusest hea maigu suhu. Riiulis on olemas ka tema "Viini plika", aga siiani pole seda sealt haaranud. Tundub, et Põldmäe on "tõeline kirjanik" ning paljud kirjandusinimesed peavadki seda käesolevat raamatut eelmise aasta üheks parimaks raamatuks. Seda enam on arusaamatu Kulka preemiatest kõrvalejäämine. Selliseid pärleid ilmub väga harva, mis oma originaalsusega on nii löövad, samas sügavalt emotsionaalsed ja igas mõttes erilised.

Raamat, ehk kirjad on jaotatud nelja ossa. Minu jaoks oli jagunemine natuke tehtud koha järgi, mille pitserit need luuletused kannavad. Esimene osa oli minu jaoks ehk kõige huvitavam, seal oli Tallinn ning rohkem nagu inimestega seonduvad. Teine osa oli Peedu ja kantud tugevalt looduseteemadest. Kolmas on Saksamaa ja teemadelt üpris lai ning viimases osas olid erinevad kohad. Asta toob oma tekstides sisse ka seda rännakut ning vastavalt kas lähenemist või kaugenemist, ehk selles mõttes on nende kirjade järjestumine selliselt ka kuidagi nagu pääsukese äralend. Alguses enda juurest kuni kaugemale ja kaugemale, kuni lõpuks on ta ei-tea-kus maailmaotsas.

Kirjutan siia mõned mõtted üles, mis tekkisid lugedes ja ühtlasi mõned kohad raamatust, mis minule mõju avaldasid.

Nimelt nii armas, kuidas Asta sellele tähelepanu on pööranud ja selle ära märgib, et viimane valge hetk enne loojangut, siis kui justkui aeg hetkeks seisma jääb, on hea suudlemiseks laste sooje juukseid. Selline mõnus ja soe tunne tekib kui tunned oma lapse pead ka käega paitades, kuid selles on midagi tõeliselt erilist, kui puudutad oma huultega nende juukseid. Mingi eriline armastuse vool liigub Sinust lapse sisse sellel "seisval hetkel".

Miks siis "pääsukestele" kirjutada? Asta tunneb, et inimesed teevad elu jooksul palju mõttetuid asju. Teiste hulgas nad kirjutavad, lootmatagi vastusele, ehk kirjutavad nö. vastu taevast. Kuid kui nad ise elavad ju maa peal ja süda on täis maiseid asju - nii palju, et üle ajab, siis kes märkaks neid sõnumeid ja ei naeraks selle inimese ja nende sõnumite üle? Asta jaoks on need pääsukesed, sest linnud pole "kõrvaltvaatajad" - nad on "pealtvaatajad" - "pealtnägijad".

***
Nimi on imelik tähekobar.
***
Nagu oleks ta igavesti oodanud ja jõudnud ära oodata.
***

Need kirjad on Asta enda sõnul nõutusavaldused, ülestunnistused, palved ja päevapildid. Nõudmisel kirjad, mida mitte keegi ei tule kunagi nõudma. Kuid õnneks pääsukestel on läbinägev pilk - need kirjad võivadki jääda avamatuks, sellest pole midagi - pääsukesed näevad. Samas kardab ta, et kui ta kirjutab sellest, mis teda vaimustab ja mis teda vaevab, siis peetakse teda "kergeks" . Ma ei saa aru, sellést iga hinnaga millegi sügavama taga ajamisest. Lõppude lõpuks on ikkagi see, mis tuleb südamest, tähtis. Sest kui see ei jõuagi teise südameni, siis vähemalt on see andnud tegijale rõõmu ning arenemisvõimaluse.

***
...kellest mõtled ka mõtlemata.
***

Ma pole kunagi sellepeale tulnud, et inimesed ei ole "sõnapidajad". Nad ju annavad sõna edasi, lükkavad selle endast välja, panevad neid ritta ja saadavad teele. Hoopis paber on tõesti sõna pidaja, ehk sõnapidaja. Sellest on võibolla ka see lepingute "kirjutamise" põhjendus juba ammustest aegadest. Suulised sõnad ju ununevad lihtsalt...

Asta peab lugejaid "ülesvõtjateks", ehk "allaandjate" vastandiks. <- seda teksti peab tõesti sügavalt kaasamõeldes lugema, et leida need pisikesed sõna ja mõttemängud üles. Nendes on nii palju ilu. Nad annavad toidet ajurakkudele ja ilumeelele. Aaaaah.

Asta räägib ka kellestki, keda nimetatakse "Teie". Ühest küljest võib seda pidada "sisemiseks" minaks, kellest kirjanik räägib kolmandas isikus. Samas teatud kontekstis on selgelt tegemist kellegi armastatuga...

***
Te olete saanud tulla ainult minu siseilmast, lähimast, surmast järgmisest lähedusest. Ei ole teist teed. Ja erinevalt surmast, saate siitpeale ainult eemalduda.
***
Ei ole jutukamat kui vaikuse suu...
***

Sellise kirja alguse kasutan ma veel kunagi ära :) Ainult, et "ohkega" sõna asemel kirjutan "armastusega" : Kirjutan selle kirja ohkega, mitte niiväga selle musta sulepeaga, nagu võib paista. Kirjutan enesele ette heites, et ei saa olla kirjutamata. Ega mõtlemata, ükski päev...

Seda raamatut lugesin igat sõna nautides, iga lauset mitu korda üle lugedes. Justnagu kõige maitsvamat suutäit, mida ei ta´ha kiiresti neelata ja alla kugistada, vaid tunda tekstuuri, maitsenüansse ning mõnu.

Ühtlasi tekkis mõte, et kas need Asta "pääsukesed" on ikka "pääsukesed" või hoopis inimesed, kelle pilgud justkui lendavad raamatulehtede õle, raamatu kohal... nagu pääsukesed?

***
Nii nagu kaugusest on parem näha, nii on ka ütlematajätmisest paremini kuulda.
***

Oli millegipärast armas tõdeda, et midagi on ka minul Astaga sarnast (sest mis see blogipidaminegi nii väga palju sellistest kirjadest erineb - ikka oma mõtted avalikult välja jagades tähendab, et ei oska "vaikida":
Vaikimist on meile õpetatud ja vaev ei ole tühja läinud. Seda oskamegi kõige paremini. Mina, tõsi küll, mitte nii väga hästi, kirjad teile on minu andetuse kõige tõesem tunnistus, kuid mitte midagi pole ma oma elus näinud nii palju nagu suletud suid. Selle poolest sarnanevad olijad läinutega, lahkunud elavatega...

Olen samuti sipelnud probleemi käes juba viimased 10 aastat vähemalt, et ei suuda oma sisemusse näha. Ei suuda enda sügavustes ringi vaadata ja sealt oma põhiprobleemideni jõuda. Ja kui altpoolt on midagi korrast ära, siis ega sellele ehitatud asi saa ka midagi korralikku olla:

Kui olen midagi soovinud, siis seda, et Ta oleks õnnelik. Miks siis ikka on välja kukkunud nii nagu oleksin ta hoopis tõuganud kuhugi, kuhu ise enam järele vaatama ei ulatu? Mis sellest, et kogemata.

Võibolla mängib alataju kaasa. Ehk kui tahad väga, et teine õnnelik oleks ja võibolla ta ongi õnnelik ilma sinuta, siis võibolla teda eemale tõugates teedki teda õnnelikumaks? Mis siis sellest, et enda kurbuse hinnaga...

***
Las ta ei saa aru
***

Veel üks hea mõte, mida peaks ära kasutama, võibolla mugandustega, aga idee ise on Asra oma:
...kusagilt, ütleme kalendrist maikuu kohalt hankida laanelille pilt, kui laanelille ennast kusagilt niikuinii ei saa, ja saata...

Hmmm...ja Asta raamatus figureerivad teatrikooli üliõpilased... huvitav, millise lennu omad? Millal ta selle kirjutas... Lihtsalt huvitav eluline seos... keegi neist teab, aga kas ta ise seda raamatut üldse kunagi loebki...

***
Ei ole mind õpetatud palvetama, aga mu süda on iseõppija.
***

Ma ei tea, kas sellepärast, et raamatul on ka üks konkreetne ühendus just alles äsja loetud Virginia Woolfi Orlandoga või lihtsalt tunnetan seda tõesti oma südames, aga minu lemmikkoht raamatus on see - nimelt armumise juures, ega ka muidu elus pole tegelikult nimi üldsegi primaarselt tähtis:
Sosistada, tantsida, naerda nime... seda võiks! Ja naerda nime tarbetuse üle, nime kummalisuse üle, naerda, kui liigne on isegi SINA

Mälestused on tõelised varandused. Aga mida vanemaks saame, seda vähem on neid varandusi juurde tulemas:
Õle pidin siis vaatama neid, pikkamisi, nagu vaadatakse monteerimata filmi. Tõelise ihnuri kombel üle lugema ja veel kord üle lugema, päeva kuldmündikesi, nõustumata neis kahtlustama vahetusväärtuseta vaske. Ja aplalt olin valmis kogema lisa.

***
Aknast lõhnas sisse...
***
Elu olemus jahuneb kaheks - armastuseks ja selle puudumiseks.
***
On üksnes suudetud leiutada suurepärased valuvaigistusvõtted.
***
On üha tarvitusel iiseim tarkuse tagavara - tarkus unustada.
***

9. kiri pääsukestele jutustab Amigost. Terve kiri oli minu jaoks kui avastusretk - üks ahhaa elamus teise otsa :)

***
Talvel tuleb hommikuid ja õhtuid vaadata kella pealt, sest pole taevavalgust.
***

Viimane mõttetera, mida jagada tahaksin, kuigi siintoodud hakitud mõtted on ainult jäämäe tipp. Üldiselt ma end peeglist ei vaata kunagi. Kui reisil, suurest hotelli vannitoa peeglist ikka mõnikord kogemata olen sattunud end uurima. Asta kirjutab sellesse sisse kõige olulisema:
Liiga suure vannitoa ülevalgustatud peeglist uurib inimene oma kodust kaasavõetud iseend. Laiul silmil. Ja tal on uudist. Ta tunnistab tundmatut. On tulnud enesega kokku saama.

Hinnang: 5- (Raamatu müügihind peaks olema seotud tema sisulise väärtusega. Kuidas võib olla, et mõni krimka maksab 200-300 krooni ja selline Eesti kirjanduse üks pärlikesi, maksab kõigest 80? Need vahekorrad on täiesti sassis. Mõnusalt nostalgiline tunne oli lugeda, kui mainiti Elvat - minu sünnilinna. Erit sealset raudteejaama, kus minu vanaemagi töötas. Peedu on ju see koht, mis on Tallinna poolt sõites vahetult enne Elvat. Lisaks nostalgiale, kui võrrelda, siis nii lühikese raamatu kohta pole ma kunagi saanud nii palju mõtteainet... kui, ehk siis Tikkaneni "Sajandi armastusloost" Kuid just see poeetilisus proosas on nii originaalne. Teist sellise stiiliga raamatut ma nimetada ei oskakski. Ja nüüd tekkis küll hirmus himu Asta teisigi raamatuid lugeda. Kas need on niisama paljutähenduslikud, märkiderikkad ja eluliselt sügavad? Väga soovitatav neile, kes tahavad midagi sellist lugeda, mis annab mõtlemisainet, äratundmist ning huvitavaid sõnamänge ja kõigele lisaks ka vaatenurki oma elu seostele mõelda. Hinnangu miinus tuli minu jaoks vahepealsetele looduse teemadele rännakutele. Mind isiklikult kõik see ei puudutanud ja muidugi ei pidanudki puudutama. Tegelikult on selle raamatu näol ikka väga väärt ja erilise asjaga tegemist!!!)