Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

kolmapäev, aprill 07, 2010

Orlando. Elulugu - Virginia Woolf

Orlando oli androgüün. Esialgu elas mehena ning siis ühel hetkel sai temast naine. Tegemist on niiöelda fiktiivse elulooga, mille kirjanik Virginia Woolf pühendas oma sõbratarile Vita (Victoria Mary) Sackville-Westile (1892-1962), kes oli ka ühtlasi peategelase prototüübiks. Nagu tõlkija Riina Jesmin oma järelsõnas nii tabavalt lahti mõtestab - Orlando kahesoolisus võimaldab Woolfil arendada üht oma lemmikteemat - meeste ja naiste suhteid, samuti käsitleda naise ja loomingu vahekorda. Omal moel võtab Orlando kokku Sackville-de mitme põlvkonna tee. Peale romaanikirjaniku, luuletaja, biograafi ja aedniku Vita Sackville-Westi on kirjandusleksikonides mainitud näiteks kirjanikku ja luuletajat Thomas Sackville'i (1536-1608), kes oli ka edukas riigimees ja diplomaat ning viis Šotimaa kuningannale Maryle teate tollele langetatud surmaotsusest. Kusjuures enne raamatu sisu juurde asumist, tulebki tänada ja kiita taevani seda tõlget! Ma usun, et igaüks, kes seda raamatut on lugenud, saab aru kuivõrd raske võis olla sellist teksti tõlkida. Ja see on edastatud nii mahlakas ja ilusas eesti keeles. Justkui võib aimata, et see lihtsalt peab olema originaalilähedane.

Orlando elulugu vältab 1500-ndate lõpust kuni eelmise sajandi esimese veerandini, ehk nö. elas Orlando üle 300 aasta ja on raamatu lõpus tegelikult kõigest 36 aastane - sest mida lõppude lõpuks tähendab number, mis meil vanuseks? Nagu Virginia Orlandos nii tabavalt ütleb - mõni elab ka nii justkui on surnud. Ja tegelikult ka - mõni 80 aastane võib tunduda tihti noorem kui teine kes on neljakümnene. Kuid sellest natuke täpsemalt pärast neid raamatulõike, millel ma tahan lasta iseenda eest lasta rääkida, sest mul on raamatu kohta ainult superlatiivseid adjektiive varuks ning nende korduvate kiiduhüüetega jõuan ma kindlasti enne hinnanguni jõudmistki oma teksti üle külvata. Seega mõningad mõttearendused saateks ja las see vapustavalt hea tekst räägib iseenda eest ja ühtlasi tõestab Woolfi raamatu uskumatult head tekstivoolavust.

Kõigepealt üks tagasihoidlik ilukõneline näide Woolfi luulelisest kirjeldusoskusest. Pööraksin tähelepanu ka asjaolulule, et tegemist on üheainsa lausega. Lausega, mis oma pikkusest hoolimata absoluutselt ei lohise ega logise:
Üürikese suve varjus meeldis talle tunda enda all maa selgroogu; selleks pidas ta tammepuu kõva juurikat; või oli see - sest kujutlus järgnes kujutlusele - suure hobuse selg, kelle turjal ta ratsutas; või ümberpaiskuva laeva tekk - see võis tõesti olla mis tahes, peaasi, et see oli kõva, sest ta vajas midagi, mille külge kinnitada oma hulpiv süda; süda, mis tema külje sees rabeles; süda, mis näis täituvat vürtsikate lembepuhangutega igal õhtul selsamal ajal, kui ta välja läks.

Kuigi taipasin kohe esimesest leheküljest alates, et hoian oma käes midagi tõeliselt hõrku, tõelise meisterkirjaniku suursaavutust ning maailmakirjanduse tippklassi esindajat, siis lõpuni võlutud ja lummuse küüsis oli alates hetkest, kui sain olla tunnistajaks millise ajastuliku ilukõnega Woolf kirjeldab Orlando kolme armukest, kes tema elust peavad kõrvale astuma, kui sinna saabub esimene tõeline armastus. Siin on näide keskmise pruudi "saatusest":

Favilla, Orlando järgmine südamedaam, oli hoopis teist masti. Ta oli Somersetshire'i vaese aadliku tütar; ainuüksi visaduse ja ilusate silmadega oli ta rajanud endale teed õukonnas, kus tema ratsutamisosavus, kaunis pöid ja nõtke tants kõigis imetlust äratasid. Kord oli ta nii mõtlematu, et piitsutas tema siidsukad katki rebinud spanjeli Orlando akna all poolsurnuks (Favilla õigustuseks tuleb öelda, et tal oli vähe sukki, enamik neistki villased). Orlando, kes oli kirglik loomaarmastaja, märkas nüüd, et neiu hambad on puseriti, kaks esihammast sissepoole kiivas, mis, nagu ta tähendas, on naisterahva juures kindel märk väärastunud ja julmast loomusest, ning katkestas selsamal õhtul kihluse igaveseks.

Just nii see elus tihti ongi, et mingi tõsiasi või teatud käitumine alles avab armumisest pimestatud silmad ning ühe hetkega armastuse lõppedes näed kõiki selle inimese vigu. (Orlando oli kirglik loomasõber ja ei suutnud andestada sellist käitumist). Minule isiklikult mõjus selles lõigus muidugi see, et "tants" imetlust äratas :) Kuid tegelikult on nende teise kahe südamedaami kirjeldused vähemalt sama vaimukad. Puhas juhus, et nüüd selle ühe neist siia valisin!

Ning siia otsa on ehk paslik kirjutada pisike lõik ka Orlando kohtumisest selle oma esimese tõelise armastusega:
Ta seisis sammu kaugusel. See oli naine. Orlando vahtis; värises; ihu läks kuumaks, siis külmaks; ta ihkas tormata läbi suvise õhu; tallata tammetõrusid; heljutada käsi koos pöögi- ja tammeokstega. Tegelikult aga välgutas ta oma väikesi valgeid hambaid; tegi vahest poole tolli laiuselt suu lahti, nagu tahaks haugata; ja pani selle jälle kinni, nagu oleks hammustanud.

Ükski film ega teater ega muu kunstivorm, ei suuda seda edasi anda, mida Woolf oma kirjutatud sõnade ja lausetega Orlandos annab. Sellepärast, kuigi sellest raamatust on tehtud ka (oscaritele kandideerinud) film, on see täiesti tühine selle raamatu kõrval (kuigi väga tabavalt on valitud Orlando osatäitja - soovitan siiski enne lugemist mitte uurida, kes. Muidu ei teki omaenda kujutluspilti, vaid Orlando ongi silme ees teatud näitleja). Loodan väga, et keegi ei hakka seda teksti kunagi ka teatriks vägistama. See lihtsalt oleks võimatu piisavalt heal tasemel, e raamatule au teha (kuigi miski pole võimatu - irooniline tõestus selleks on ka seesama Woolfi Orlando:)). Sest raamatus polegi otseselt see lugu oluline, vaid pigem need laused, kirjeldused, sõnad ja kuidas Woolf on need kirjutanud. Seda raamatut lugedes tuli mulle küll meelde Vanemuise etendus "Kogutud teosed" (Külliki Saldre ja Hilje Mureliga), kus kirjanikuõpilane ja tema õpetaja vestlesid sellest, kui oluline on iga sõna tähtsus tekstis. Pole vaja ühtki üleliigset sõna ja kõik peab olema täpselt õiges kohas ning loomulikult ei saa midagi puudu olla, ainult siis võib rääkida suurepärasest kirjandusest. Ning just täpselt seda ongi Virginia Woolf oma Orlandoga saavutanud. See on tegelikult mõistusevastane, kuidas üks inimese aju on suutnud midagi sellist "luua".

See tekst on nagu luule, ainult et proosa vormis. Mõnusalt vähe on - kui aus olla, siis tavaliselt täiesti mõttetut "kahekõne", sest seda lihtsalt pole vaja. Nagunii kõik olulisem öeldakse kirjanduses alati ära jutustavas vormis. Minu meelest täiesti õigustatult peetakse seda klassikaks, sest selline kirjandus jääb sajanditeks inimeste imetlemiseks elama uute ja uute kordustrükkidega. Usun, et see kõnetab ja mõjub olenemata ajastust, millal seda loetakse. Sest vaevalt, et keegi kunagi suudab kirjutada nii nagu seda Woolf on teinud. Tõeliselt peen väljendusrikas tekst (kui kasutada Woolfi enda sõnu oma tegelase kirjanduse kohta :)).

Siia vahele, enne kui nende lõikudega edasi lähen, üks huvitavalt tabav tähelepanek raamatulehtedelt: "elu rajaneb haual". Samas ei maksa siit teha mingeid kaugemaleulatuvaid järeldusi. See tekst ei ole grammigi morbiidne - otse vastupidi.

Nagu ütlesin, on tegemist nõndaöelda elulooga. Seega on see justkui kellegi biograafi kogutud "Orlando elulugu". See biograaf on tekstis tegelasena täiesti olemas ning teeb pidevalt ka vahemärkuseid ning seletab mõneti neid elukeerdkäike ning kohatisi ajahüppeid. Näitena "biograafi vahetekstist", ehk järjekordne Woolfi superlause - jah NB! ÜKS lause:
Sest ehkki need pole teemad, millest elulookirjutaja võiks tulemusrikkalt heietada, on asi ilmselge neile, kes on lugeja kohust täites siin-seal pillatud vihjetest kokku pannud elava olendi piirjooned ja kontuurid; kuulevad pelgas sosinas elavat inimhäält; näevad tihti täpselt, ehkki me sellest juttu ei tee, milline on tegelane; teavad ainsagi abistava viiteta karvapealt, mida too mõtleb - ja just seesugustele lugejatele me kirjutamegi -, sellisele lugejale on niisiis ilmselge, et Orlandos segunesid veidralt mitmesugused meeleolud: nukrus, loidus, kirglikkus, üksinduslembus, rääkimata kõigist neist loomuse käändudest ja peensustest, millele osutati esimesel leheküljel, kui Orlando surnud neegri pead rabas; selle maha lõi; taas rüütelllikult väljapoole käeulatust riputas ja siis raamatuga akna alla istus.

Kas pole ideaalne lause näiteks keskkooli keeleeksamisse kirjavahemärkide sisestamiseks :)

Ka mind on tabanud juba lapsena raamatuhullus... Woolf ennustab, et sellel on karmid järelsümptomid... ja eks need siinse blogi läbi ongi vaikselt realiseerumas. Kuigi pärast Woolfi enda teksti lugemist, ei saa ma aru inimestest, kes suudavad võtta ette raamatukirjutamise, kui nad ei küündi sellisele tasemele, milleks siis üldse? Paratamatult hakkan ma vähemalt järgmisi loetavaid raamatuid võrdlema selle tekstitasemega ning seeläbi kardan juba ise oma hinnanguid. Tuleb lihtsalt olla eriti läbimõtlev ja ettevaatlik oma valikutega ning ilmselgelt ka teadlikult mingilt muult tasandilt ehitada nendele tulevastele raamatutele oma hindamisskaala, sest kardan, et muidu lihtsalt puuduvad tavakirjanduse jaoks võrdlevad madalad hinnangud Orlando täistabamuse kõrval. Kuid siin Woolf raamatulembuse nakkusest ja lõigu lõpetab järjekordne kuldaväärt lause/mõte:
Mõnda aga nakatas varakult pisik, mis kuuldavasti sigis tooneliilia õietolmus, pärines Kreekast ning Itaaliast ja oli nii hukutav, et pani värisema löömiseks tõstetud käe, ähmastas saaki otsiva silma ja sundis kogelema armastust avaldava keele. Selle tõve saatuslik omadus oli asendada tõelus kujutelmaga....Üksinduses sai haigus Orlandost kiiresti võitu. Tihti luges ta kella kuueni hommikul...Hullem aga seisis veel ees. Sest kui lugemistõbi juba kord organismis kanda on kinnitanud, nõrgestab ta seda niivõrd, et see langeb kergesti saagiks teisele nuhtlusele, mis elutseb tindipotis ja mädaneb hanesules. Vaene õnnetu hakkab kirjameheks...Kogu elu vürts haihtub; teda torgivad tulised raudorad; teda õgivad söödikud. Ta loovutab viimse kui penni (nii õel on pisik), et kui kirjutada üksainus väike raamat ja saada kuulsaks; ja ometi ei saa ta ka kogu maailma kulla eest osta aaret - õnnestunult sõnastatud rida.

(Siin ja edaspidi ning eelnevalt selles tekstis, märgistavad pisikesed punktiirid nendes raamatulõikudes, et olen hüpanud millestki üle.)

Woolf Mälu, Loomingu ja Armastuse kohta:
Mälu on õmblusmamsel, tujukas pealekauba. Mälu välgutab nõela edasi ja tagasi, üles ja alla, siia ja sinna...Kõigi seaduste järgi pidanuks nüüd Mälu, olles teda piisavalt häirinud, kogu pildi sootuks kustutama või tooma lagedale midagi nii tobedat ja seosetut nagu kassi taga ajav koer või punasesse puuvilltaskurätikusse nina nuuskav vanamutt, nii et Orlando, kes oli kaotanud igasuguse lootuse tema vempudega sammu pidada, asunuks tõsimeeli sulega paberit ründama. (Sest kui oleme otsusekindlad, võime tolle lirva Mälu kõige tema kaabakakarjaga uksest välja visata.) Orlando aga kõhkles. Mälu hoidis ikka veel tema silme ees suurte säravate silmadega, armetut meest. Ikka veel vaatas ja kõhkles Orlando. Just need kõhklused on meie hukatus. Just siis tungivad mässajad kindlusse ja meie väed tõusevad üles. Kord varemgi oli ta kõhklema jäänud, ja armastus oli rünnanud kogu oma kohutava jõuguga, oma šalmeidega, simblitega, viibutades õlgadelt kistud, veriste lokkidega päid. Armastuse pärast kannatas ta põrgupiinu. Nüüd oli ta taas kõhklema jäänud ja tekkinud lõhesse lipsasid too tulehark Auahnus, va nõiamoor Luule ning too libu Kuulsusejanu; nad võtsid käest kinni ja tegid tema südamest oma tantsuplatsi.

Raamatu üheks kõnekamaks kohaks on muidugi see, kuidas Orlandost, ehk mehest saab naine. Ma ei taha seda reeta kellelegi, kes raamatut pole veel lugenud. Ütlen vaid niipalju, et selle on Woolf lahendanud endale omase irooniaga ja ühtlasi luulelise lähenemisega, mis mind rahuldas täielikult. Nimelt süüdlasteks on õed - Süütus, Karskus ja Kombekus ning "trompetistid" :) ja kui tegu on tehtud, siis "Süütus lahkub kanakuuti, Karskus Surrey veel neitsilikele kõrgendikele ja Kombekus ükskõik millisesse hubasesse nurgakesse, kus on luuderohtu ja ohtralt eesriideid." :)

Woolf sugupooltevahelisest võitlusest, kirjanduslikust kättemaksust ja "meeste suurest saladusest" (sõnad, mis ta meeste suhu paneb on ehk natuke "ajastukohased". Ütlasi annab arusaama, miks feministid armastavad Woolfi ja eks teda ennastki peetakse ju feministiks):
"Naised on kõigest suuremat kasvu lapsed... Mõistlik mees vaid naljatab nendega, mängib nendega, lõbustab ja meelitab neid".... Naine teab väga hästi, et ehkki tarkpea saadab talle luuletusi, kiidab tema maitset, palub talt hinnangut ja joob tema teed, ei tähenda see kaugeltki, et mees peaks lugu tema arvamustest, imetleks tema mõistmisvõimet, või keelduks, kuna rapiiri kasutada ei tohi, oma sulega tema keha läbistamast. Kõik see, ütleme, kui vaikselt me ka ei sosistaks, on nüüdseks kuidagimoodi välja imbunud; nii et isegi koorekann käes ja suhkrutangid haardevalmis, võivad naised veidi niheleda, pisut aknast välja vahtida, kergelt haigutada, ja lasta suhkrutükil sulpsatades kukkuda - nagu Orlando praegu tegi - härra Pope'i teetassi. Ükski surelik pole iial olnud nii varmas kahtlustama solvangut ja nii nobe selle eest kätte maksma kui härra Pope. Ta pöördus Orlando poole ja kinkis talle otsekohe viimistlemata visandi ühest tuntud reast "Naisetüüpides". Hiljem lihviti seda hoolikalt, ent isegi algsel kujul oli see üpris lööv.
Woolf avab ka naiste vandeseltslaslikku meelalaadi ja ühtlasi irvitab meeste rumaluse või õigemini nende (meie :)) üleolekust pimestatud käitumise üle - me mehed ei tea naistest ikka mitte kui midagi ja eks rumalamad isendid meist teevadki sellepärast endale igasuguseid üleolevad järeldusi - vanad "matsid" nagu me "hingelt kõik oleme":
Niisiis lasksid nad ringi käia punšinõul, mille ohtra täitmise Orlando enda hooleks võttis, ja nad rääkisid palju toredaid lugusid ning tegid hulga lõbusaid märkusi, sest ei saa salata, et kui naised omakeskis kokku saavad - aga pst! - nad vaatavad alati hoolega, et uksed kinni oleksid ja ainuski nende sõna trükimusta ei näeks. Kõik, mida nad soovivad - aga pst! jälle -, ega trepil ometi meesterahva jalaastet ei kosta? Pidime just ütlema, mida nad soovivad, kui härrasmees meil sõnad suust võttis. Naistel polegi soove, ütleb too härra Nelli salongi astudes; nad ainult edvistavad...."On hästi teada," ütleb härra S.W., "et kui puudub vastassoo stiimul, pole naistel üksteisele midagi öelda. Kui nad on omavahel, siis nad ei räägi, vaid kratsivad." Ja kuna nad isekeskis rääkida ei saa ja kratsidagi ei saa lõputult, ja on hästi teada (härra T.R. on seda tõestanud), "et naised on võimetud tundma mingitki poolehoidu omaenda sookaaslase vastu ja kannavad üksteise peale suurimat vimma," mida siis naised meie arust teevad, kui nad üksteise seltsi otsivad?

Väike lõik ajastukohasest naiselikust probleemist. Usun, et iga naine tunneb seda veel eriti tugevalt, et praegune aeg on ikka õnnistus võrreldes sellega, kui naised olidki justkui "titemasinad". Kuid ka mina mehena loomulikult olen õnnelik kondoomideleiutamise üle :) Ja armastava mehena mõstan ka oma naise õnne. Ning erilist õnne, et enam ei pea üldse sellistele asjadele mõtlema tänapäevases kontekstis (3 on ju nö. kohtu seadus... sellega ka mõlemad rahul:) Seega ei on selle asjaga nö. ühel pool - vana ajaga võrreldes ilmselt poleks):
Nad panid krinoliini selga, et hoolikamalt varjata tõsiasja; suurt tõsiasja; ainsat tõsiasja; aga ometi kahetsusväärset tõsiasja; mida iga viisakas naine kõigest südamest salgas, kuni salgamine enam võimalik polnud; tõsiasja, et ta saab lapse. Saab õigupoolest viisteist või kakskümmend last, nii et suurem osa viisaka naise elust veedeti siiski salates seda, mis igal aastal vähemalt ühel päeval ilmsiks tuli.

Muidugi ei jäta Woolf võimalust sellise tekstiga kätte maksta omalt poolt, ehk väike feministlik ironiseeriv sülitamine meeslugejale näkku:
Kuna ta on naine, ja ilus naine, naine parimais aastais, loobub ta kindlasti peagi kirjutamist ja mõtlemist teesklemast ning hakkab vähemasti mõtlema metsavahist (ja niikaua kui ta mõtleb meesterahvast, pole kellelgi midagi mõtleva naisterahva vastu). Ja siis kirjutab ta metsavahile väikese sedeli (ja niikaua kui ta kirjutab väikesi sedeleid, pole kellelgi midagi ka kirjutava naisterahva vastu) ja määrab kohtamise pühapäeval videviku aegu ja pühapäev ning videvikuaeg jõuavad kätte; ja metsavaht vilistab akna all - ja see on muidugi elu tõeline tuum ja ilukirjandusteose ainus võimalik teema.
Siit edasi võrdleb ta mees- ja naiskirjaniku tüüpkäsitlusi armastusest ning muidugi naiskirjanike kasuks - sest nemad teavad armastusest paremini. Vähemalt naiste meelest... noh tõele au andes tegelikult ka meeste meelest... või noh, igatahes minu arust. Ma valiks küll iga kell selle naiste võrmi armastusest kirjutada. Eks see ole muidugi ka väike Woolfipoolne liialdus. Kui kasvõi ainult viidata Vene klassikalistele romantikutele (ma pean just neid meeskirjanikke silmas).

Raamatu parim lõik asub 160ndatel lehekülgedel, kuid selle jätan nimme kirjutamata, sest selle lihtsalt peab igaüks iseenda jaoks avastama. Ütlen ainult niipalju, et see on nii ülihea, et ma ei tea, kuidas üldse keegi kes loeb seda suudab ise veel kirjutada. Suurem osa tänapäeva kirjandusest täiesti kahvatub selle kõrval ning tundub ausalt öeldes üsna mannetu. Kuidas nüüd kätte võtta veel midagi lihtsakoelist või tobedatel dialoogidel koosnevat labast juturaamatukest või lihtlabast krimkat? Kui tegelik kirjandus, mis päriselt ka hingele midagi annab ning seda harib, on sellisel tasemel? Kuidas need "Orlando" tasemel kirjanduslikud pärlid küll kõik üles leida, kuidas mitte lasta neid endast mööda? Ega muud võimalust ei olegi kui lugeda, lugeda ja veelkord lugeda! Sest ilma selliste raamatuteta, on inimesed vaesed. Mul on tõeliselt kahju kõigist, kelleni see raamat ei jõua :(

Kokkuvõttes tekkis mul sümbolistlikus mõttes tunne, et raamatu peategelane on justkui "kirjanik" ning tema vanus käib eri ajas ning eri kiirusega kui tema ümber, ehk tema kirjanduses liikuv aeg (kas ehk need pikad uinumisedki ei tähenda suigatamist raamatukirjutamise ajal? Piltlikult isegi võib ette kujutada, et pea laual - poolelioleva kirjatöö peal - ei kuulnud ju protagonist ka teda äratada püüdvaid "tegelasi"). Ühtlasi asetab end kirjanik kirjutades erinevatesse sugupooltesse. Mõnikord kirjutades mees-minana, teinekord jälle nais minategelasena, sellest siis see Orlando soomuutus. See on minu isiklik sümbolistlik teooria või seletus raamatule kui tervikule. Kuigi tegelikult ei peagi siit sümboolikat otsima, pole vaja ka otsida mingit usutavat või ka utoopilist narratiivi. Selle teksti ilu lihtsalt ise tõmbab niimoodi endasse, et minu naudinguks oligi justnimelt proosa luuleline ilu ning nende mõtete sisukus ning sügavus. Lisaks mahlakas keel ning aimatav, Woolfi ilmselt kõvasti puudutanud ja hingelähedane ajastuprobleem, ehk naisi ei peetud võrdväärseteks inimesteks meestega. Ja seda olukorda omakorda kasutasid represseerijad, ehk "rumalad" mehed ära. Ühtlasi ei lasknud nad ka naistel õppida, kartes, et siis lähevad naised neist mööda ning saavad targemaks kui mehed (tänapäeva kontekstis on ju küll neid mehi, kes oma naisele üht või teist asja keelavad või nõuavad neilt ühest või teisest lõbust või soovist isekat loobumist). Hämmastav on see, et ka tänapäeval on ju veel mitmetes maailma kultuurides klassivahe sugupoolte vahel sees. Kuid Woolf ei lähene nendele erinevustele ja seisusest tingitud võimalustele ning eesõigustele ainult sotsiaalselt või ühiskondlikult tasandilt. Pigem just põnevamad ongi need hingelise ülbuse või emotsionaalse intelligentsuse vahe eri sugupoolte vahel.

Selles suhtes on sümboolne ka iseenesest see, et Orlando oli alguses mees ning hiljem naine. Ta leidis nautimisväärseid külgi mõlemas sugupooles elades ning ühtlasi ka puuduseid. Ja üleminek päriselt ei sündinudki ju mõistetavalt mentaalsel tasandil üleöö. Ta avastas neid uuele sugupoolele tuttavaid eripärasid vähehaaval, samuti loobus oma vanadest lemmiktegevustest valu tundes. Kuid omamoodi sümboolne oli ka see, et LÕPUKS muutus ta ikkagi naiseks ja jäi selleks ning nautis seda ning mitte lihtsalt ei "leppinud" olukorraga, vaid leidis oma koha. Raamat lõpeb aastal 1928, kuid sama hästi võiks see olla ka tänapäev ja igavesti elama ju Orlando jääbki :)

Hinnang: 5 (Orlando on absoluutselt täie õigusega KLASSIKA!!! Olen lihtsalt sõnatu selle luulelise proosa ees. Võrratu sulesepp oli see Virginia Woolf - tahaks nüüd kõiki tema raamatuid lugeda. Peaaegu kõik on ka riiulis olemas - kui keegi oleks nõus müüma LR-is ilmunud Proua Dalloway, siis olekin sellest väga huvitatud! Suureks unistuseks saab nüüd, et keegi Eesti kirjastustest võtaks ning annaks välja tema 5.osalise päeviku. Sealt ehk saaks teada, kus kohast ta selle kõik täpselt võttis? Kuidas kirjutas, mida samal ajal mõtles? Kuidas selline, kindlasti oma ajastus kõvasti kõneainet pakkunud teos vastu võeti?
Lisaks tema huvitav elu. Oma närvivapustuste pärast pidi ta tihti viibima ka hullumajas. Eks see geeniuse ja hullu vahe pidavatki olema õhkõrn - sellist teksti lihtsalt ei suuda tavaline inimmõistus genereerida. Kuid huvitav oleks ka teada, mis teda tegelikult enesetapuni viis... tema päeviku viimane sissekanne olevat tehtud kõigest 4 päeva enne tema enesetappu... kui põnev võib olla kirjandusajalugu!)

Sildid:

15 Comments:

Blogger monika said...

Woolf'i mõjutas tema ema surm; millest ta (väidetavalt) ei saanud omaenese surmani yle. Virginiat (ja tema õde) oli kuritarvitanud nende vanem vend (onupoeg?). Kõik see kokku vallandas skisofreenia. Abikaasaga oli peamiselt platooniline suhe.
Enesetapule viis ta (väidetavalt) uus, lähenev haigushoog - ta ei tahtnud selle pikka piina taaskord läbi elada.
Ja Vita Sackville-West´i peetakse V.W. armukeseks.
Mõni sõna ka temast, st tema aiast.Vita S.-W.le kuulus Sissinghursti aed Kentis. Ta planeeris selle koos oma abikaasa Harold Nicolsoniga. Tema eluajal peegeldas see aed tema vabakujulist lähenemist. Eriti kuulus on selle (aia) nn Valge aed. Pikemalt saab sellest lugeda raamatust "Aiad ja pargid", 2006.
http://www.apollo.ee/product.php/0245209
Aed on praegu väga kuulus.
---------
Aga V.W. ---- toppis taskud kive täis, ja astus jõkke------------

07 aprill, 2010 10:42  
Blogger Danzumees said...

Samuti olevat tema isa surm teda mõjutanud.Ta olevat pärast isa surma teatanud et ta ei kavatse üldse kirjutada. Õnneks aga sisemine tung oli liialt suur selle lubaduse pidamiseks.

07 aprill, 2010 13:45  
Blogger Danzumees said...

Ülimalt põnev oleks tema päevikut lugeda. Peaks vist ingliskeelsena selle ette võtma.

07 aprill, 2010 13:46  
Blogger monika said...

Ylitundlike inimtyypide paradoks.
Aga, orinaalis saab alati selle "kõige õigema maitse" kätte, jah.
Mde, hiljuti teadvustasin enda jaoks Vene poetess Marina Tsvetajava elu(-loo). Kah - kurb... (enesetapp; poomine). Mingil hetkel (kui kool mõneks ajaks läbi) võtan need traagilised "lood" yhekorraga ette.

07 aprill, 2010 16:15  
Blogger Elina said...

Viskan õhku mõtte: aga tõlgi need päevikud ise ära!
Ma arvasin, et ma pole Woolfi kunagi lugenud, aga nüüd meenus, et "Proua Dallowayd" siiski olen.

07 aprill, 2010 18:47  
Blogger Danzumees said...

Oh ei, pole minul aega. Lisaks Woolf on nii peenekoelise tekstiga, et kahtlen tõsiselt, kas suudakski seda piisavalt heal tasemel. Loodaks ikka, et Riina Jesmin jätkaks oma head tööd Woolfi-tõlgetega või siis mu suur lemmik - Anne Lange teeks seda :)

Oh kus kohast seda LR-is ilmunud Proua Dallowayd küll leida?

Üks huvitav mõte, miks tahaks ka seda päevikut lugeda, on see, et leiti ju veel üks enesetapu-kiri tema mehele, mille Woolf kirjutas 10 päeva varem, aga see viimane päevikusissekanne oli tehtud 4 päeva enne tegelikku surma... et kas siis esimene katse ebaõnnestus või mis selle taust oli, mida ta huvitav mõtles nendel vahepealsetel päevadel...

07 aprill, 2010 23:53  
Blogger StreetStyleCat said...

Lugesin ka hiljuti "Orlandot" ja oli samuti vägev kirjanduslik elamus. Seda raamatut ei saa kuidagi "üle rea" lugeda, vaid iga lause on kui lonks tšilliga šokolaadijooki. Vahepeal kohe "kerisin tagasi" ja lugesin mingi lõigu uuesti.

Mõtted meestest, naistest ja kirjutamisest on tõesti ajatud (kui mõned päris ajastukonkreetsed krinoliini-teemad välja arvata). Kuigi ma ei poolda ka feminismi-teooriaid sajaprotsendiliselt, on tänapäevalgi kohati raske olla arvamusega naine. Seda ka teiste naiste seltskonnas muide!
Pakkus omajagu mõtteainet.

P.S Tõlge on tõesti super!

08 aprill, 2010 11:20  
Anonymous R said...

Proovi Raamatukoi'st Harju tn.-l. Seal saab ka ootele panna.

08 aprill, 2010 12:27  
Blogger monika said...

Oma arvamusega naine... Tunnen, ja Tean...
mde väga vaheda sulega on Margaret Atwood. Tema "Kassisilm" (1997) on parajal määral "raviv" raamat. Tõsiselt deprssiivsetele ei soovitaks - syvendab seda veelgi; aga veidi vähem haigematele (sh minule :)) mõjub tervendavalt. No, a´ kes´se ikka lugeda viitsiks! - yle 300 lk tihket teksti, kribus kirjas pealegi. Nagu mitmepäevane tõsisem suurpuhastusaktsioon.

08 aprill, 2010 13:01  
Blogger monika said...

Aitähh, R!
Olen aastaid Raamatukoist ostnud (ja väga rahul igati); aga seda ma ei teadnud, et seal ka ootele panna saab. Võtan teadmiseks! :)
Aga - praegu neil nimet! V.Woolfi raamatut pole.
Netiotsing on mulle vahel välja andnud ka Osta.ee; Proua Dalloway oli seal aasta algul isegi enampakkumisel (pildi järgi paistis EestiPäevalehe sarjast; uus eks. olema). Mina ei oska selliseid kanaleid kasutada (ja ega ole selline võimalus mul meeleski!); aga - jälle yks koht päikese all!, kust saaks :)

ise otsin Õnnepalu "Flandria päevikut" (õigel ajal jäi ostmata; nyyd tuleb kordustrykki oodata) ja Henry David Thoreau "Walden ehk elu metsas" (ingl keelel on see mul olemas).

08 aprill, 2010 13:35  
Blogger Danzumees said...

:) Mina olen juba vana Raamatukoi sõber. Umbes kuu kaks tagasi panin end ka Proua Dalloway järjekorda. Öeldi, et olen seal "kolmas". Tegelikult olen seal läbi aastate mitu korda end nö. järjekorda pannud, kuid siiani pole nad veel kunagi ühte neist minu tellimustest täitnud. Seegi kord nägin, et nad kirjutasid mingisse excel faili mu soovi, aga ei näinud küll, et see oleks mingi konkreetne "list" olnud. Jäi mulje, et see oli ainult kliendi rahustamiseks :)

Atwood on mul riiulil olemas ja mitu korda olen pidanud seda alustama, aga ei ole veel kättevõtmiseni jõudnud. Üritan teha seda peatselt. "Eesriide" juba ostsin ka poest ära. See tundub tõeliselt huvitav lugemine! Hästikirjutatud esseed on konkreetsed mõtetekitajad ja teravad. Ostsin aasta alguses Rahva Raamatu atnikvariaadist Virginia Woolf-i eestikeelse esseederaamatu! See on ka täielik pärl! Näiteks kuidas lugeda raamatuid essee või tema raamatuarvustused... Naine mul avastas, et Woolf on sundinud ja surnud samadel aastatel nagu James Joyce... aga Joyce vist Woolfile eriti ei meeldinud. Sellest tekkivad uued seosed ja mõttearendused. Kirjandusele veel see reaalse elu tasand ka väga tugevalt juurde.

Flandria päevik on mul ka lugemata, hoian seda nagu mingit erilist maiuspala :) Õnneks mu naine eriti Õnnepalut ei fänni (kuigi talle ka meeldib), et saan seda rahumeeli endal Stockholmis hoida :)

08 aprill, 2010 14:15  
Blogger Elina said...

Mul on "Flandria päevik" just praegu käsil. Mulle meeldib. Pean aga nentima, et see ei ole nii poeetiline nagu Õnnepalu mõned teised raamatud - mind ennast see absoluutselt ei häiri.

Tahtsin omalt poolt ka soovitada, et kui ikka kindel soov on mõnda teost saada, tasuks panna kuulutus mõnda ajalehte - praegu on ju masu ja paljud inimesed müüvad kodunt ära kõike, millele vähegi ostjat leidub. Paljudel on kindlasti vanad LRid kodus kasutult seismas, sest omal ajal telliti neid ju palju.
Soovitaksin näiteks panna kuulutuse Võrus ilmuvasse Lõunalehte (levib kogu Kagu-Eestis) - sinna saab panna kuulutuse tasuta:
http://lounaleht.ee/index.php?page=18#cat9
Võib-olla näkkab, sest selliseid kuulutusterubriike loetakse palju.

08 aprill, 2010 14:58  
Blogger Danzumees said...

Aitäh Elina hea idee eest! Teen proovi!

08 aprill, 2010 16:04  
Blogger Elina said...

Hakkasin praegu vaatama ja avastasin üllatusega, et Lõunalehe kuulutused on ka tasuliseks muutunud. Aga kui kasutada näiteks sms-varianti, siis 15 krooni ei tohiks olla tappev:
Saada SMS numbrile 15330: sõnumi sisuks kirjuta: INFO (tühik) LLL (tühik) kuulutuse tekst. SMSi hind on 15 kr

08 aprill, 2010 16:27  
Blogger Tiina said...

Kui sa kirjutad raamatust, mis sulle eriti sügava mulje on jätnud, tekitab see mul iga kord vastupandamatu soovi sama raamat kätte võtta :) Eks ta ole, kui ise usud millessegi, suudad teisi ka veenda :) Orlando on riiulis täiesti olemas ja lisaks veel paar Woolfi raamatut, kuid ühegi lugemiseni pole veel jõudnud.

10 aprill, 2010 20:59  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default