Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, aprill 02, 2010

Augustikuu - Eesti Draamateater


Hakkasin mõtlema, et millal viimati nägin Draamateatri suurel laval mõnda Draamateatri enda etendust, mis oleks tõesti-tõesti meeldinud? Ning ausalt öeldes peab ikka tubli mitu aastat tagasi keerama... Muidugi mõningate mööndustega oli ju "Vombat" päris ok, aga peamiselt on selle maja parimad ning huvitavamad asjad sündinud ikka mõni korrus kõrgemal.

Ja nüüd... lõpuks ometi! Tracy Letts-i Almodovarlikult seebiooperlik peredraama, mis mingil määral meenutab Sundance-i filmifestivalil linastuvaid pisikesi Ameerika-indiefilme, mis räägivad perekondadest (a la Rachel's wedding), on peaaegu nagu sibul - seest siiruviiruline... ainult et pealt mitte kullakarvaline, vaid ikka üsna mädaroheline. Nimelt raamistikuks, ehk sugupuu ülimateks harudeks - alkohoolikust isa ja narkomaanist ema. Järg ongi kadunud, et kas mees on hakanud jooma naise tabletilembuse pärast või naine mehe viskilembuse tõttu saanud tabletisõltlaseks. Kui jutt aga edasi hakkab hargnema, selgub, et neid põhjusi võib olla veel mitmeid ja mitmeid. Siinkohal soovitan edasi mu teksti mitte lugeda kuni järgmise fotoni, kui on endal plaanis seda tükki vaatama minna, sest avan siin sisulisi keerdkäike, mida oleks targem mitte lugeda, et säiliks avastamisrõõm.

Niisiis joodikust vanamees (Lembit Ulfsak) palkab kahtlase indiaani naise (Viire Valdma) koduabiliseks. Mõne aja pärast kaob mees jäljetult, nagu tina tuhka. Vanematekoju "emale (Ita Ever) toeks" saabuvad kolm tütart ja naise õde.
Vanemal tütrel (Ülle Kaljuste) on kaasas mees (Tõnu Oja), kellega ta on tegelikult juba lahku minemas, sest too on leidnud endale kellegi noore pruudi. Lisaks on neil kaasas oma teismeline tütar (Marta Laan). Keskmine tütar (Kaie Mihkelson) on välimuselt ja ehk ka olemuslikult natuke lesbilik ja vanemad ongi olnud mures, et tal pole meest olnud, kuigi naine juba keskealine. Tegelikult tal on mees - salajane armastus, kuid lisaks on see ka "keelatud armastus", nimelt ema õepoeg Charles (Taavi Teplenkov). Noorim kolmest tütrest (Hilje Murel) on natuke enesekeskne, natuke rumaluke või lihtsameelne ja ilmselt üsna pikalt sellepärast sattunud ka õnnetute armastuste otsa. Ning seegi kord on ta vanematekoju tulnud mingi "naistemehega" (Martin Veinmann), kellesse ta on justkui kõrvuni armunud, kuid mees haarab kohe esimesest võimalusest kinni oma pruudi vanema õe teismelist tütart "ära rääkida" - narkootikumidega enese ligi meelitada. Õde (Maria Klenskaja) saabub koos oma mehe (Ain Lutsepp) ja pojaga (Taavi Telplenkov). Tegelikult on õde üks paras vingukott ja oma ümbritsevate inimeste elu põrguks tegija oma negatiivsuse ja illkumise ning nääklemisega. Vaene poeg, kes ongi justkui emotsionaalselt ebastabiilne. Mees muidugi on viimseni tüdinud sellest ning plahvatabki ühel hetkel. Pisitillukeses rollis - küla politseinik (Anti Reinthal) on kunagi olnud armunud pere vanemasse tütresse. Tema uurib ja otsib, kuhu vanamees oleks võinud kaduda. Kuigi tegelikult kõik nad seal teavad, et ju ta oma otsa on leidnud...

Kõigil tegelastel on omad saladused, omad luukered kapis. Pereema, kes tundub olevat pidevalt tabletiuimas on tegelikult päris hästi teadlik, mis tema pereliikmete vahel on toimunud ja toimumas. Vanal daamil on kõvasti nutti ning oskust jälgida ning märke lugeda.

Loona võib see tõepoolest mõjuda kohati seebiooperlik a la see mees ei ole su ema õepoeg vaid hoopis su vend, kuid sellised nõksud tulevad ju päris elus ette, kuigi nad (ma tahaks loota) ei ole päris tavalised. Nagu võrdluseks tõin, siis näiteks Pedro Almodovar kasutab oma filmides samuti värvilisemaks tegemiseks selliseid keerdkäike, mis ehk mõjuvadki kergelt ebaloomulikud, kuid siiski olemata seda (näiteks "Volver"). Kuigi see suhterägastik on tõeliselt puntras, on seal ka sirgeid jooni. Kuid mida sirgem, seda lahendamatumakse need jäetakse. Näiteks indiaaninaine - selge on see, et mees palkabki ta oma naise eest hoolitsema, kuid too korrutab pidevalt, et ta vajab seda tööd iseenda pärast, ometi jäetakse tema lugu lahti seletamata. Kas ta vajab raha? On ta kaotanud kellegi, ehk vajab kellegi eest hoolitsemist? Või miks tal seda tööd niiväga vaja on?

Kuigi loos on mitmeid kohti, mis on väga emotsionaalsed, oli minu jaoks (ja ma ei tea, kas sellepärast, et ma olen ise mees, või sellepärast, et see ongi loo kõige sügavamalt emotsionaalseim või ehedaim?) koht, mis mind viis peaaegu pisarateni välja see, kui Lutseppa tegelane oma naise paika paneb. Eriti selles valguses kui teab hiljem ka tausta, millises vales ta on pidanud elama - mida tema naine on tema eest saladuses hoidnud. Kuid ometi tundub, et kogu selles suures tegelastesummas on just Lutseppa tegelane ainus normaalne inimene. Sest kõik ülejäänud on mingi kiiksu või saladusega. Tegelikult ma usun, et ta teadis ise ka, et tema naine on õemehega poja saanud ning tema poeg ei olegi tegelikult tema poeg. Sest kui hakata mõtlema, siis tekstis ütleb ta naisele "Ma lähen minema, kui Sa OMA pojaga paremini ei käitu!" Muidu ütleks ju, et "meie" pojaga... Isegi järele mõeldes, tunnen ma veel talle kui tegelasele kaasa. Igatahes, kui ta teadis ja ma usun, et tea teadis, siis sellised inimesed ongi need kõige suurema hingega, kõige üllameelsemad, minu meelest. Mõni ju ei tunnista ega hoolitse oma laste eest isegi seda 100%-lise kindlusega teades.

Loo seisukohalt oli vinge vaadata ka väikse ühiskonnaraku, ehk pere võimuvõitlust. Mõne jaoks lihtsalt on võim nii oluline. Viidates selles etenduses kõigepealt vanemale tütrele. Ta tahtis, et kõik käiks nii nagu tema seda tahab. Tegelikult oli sama vinge jälgida väga elulist seika, kui tihti on lapsed oma vanematega sarnased. Sest oma emaga on nad täpselt samast puust, sest kuigi vanuse pärast võiks ema oma tütrele alla jääda. Kuid terve elu pidevalt võimu nautides, sai see temale lõppude lõpuks saaruslikuks. Kes võimu ei saa ega suuda jagada, see lõpetab üksinduses. Ja seda mitte ainult pererakus vaid ka poliitikas või mistahes muus sotsiaalses läbikäimises. Võim on ka samas üks pimestav faktor. Võimu nautiv ning selle "narkomaania" võimuses olev inimene ise ei saagi sellest tavaliselt aru. Igatahes mitte enne, kui ta on täiesti üksi jäänud.

Kahtlemata üks šokeerivamaid või õigemini perverssemaid mõtteid etendusega seonduvalt on sugulastevaheline armastus. Juba see, et tädipoeg ja täditütar omavahel teineteist armastavad, rääkimata siis veelgi lähedamasematest sugulastest. Kuid muidugi terve elu läbi minna armastuseta on samuti hull. Kas kellelgi on õigus oma sugulasega jagada armastust, kui ta seda ei tee seksuaalselt? Minu jaoks isiklikult on see välistatud ja võimatu ja pean tunnistama, et teema ajab mul isegi süda pahaks. Kuid mõeldes selle näidendi tegelastele, tunnen ma hoopis neile kaasa. Kui ei leia, ega leia seda armastust kusagilt ja siis kui järsku avastad, et ainus inimene, keda armastad on Su sugulane, mis siis teha? Ja kui saad teada, et see armastus on hoopis ilmvõimatu, siis ega armastus ei lõpe lihtsalt niisama. Samuti ma usun, et kui mistahes paar teineteist armastab ning siis üks neist petab või suisa hakkab kedagi teist armastama, siis üksi jäänud inimese armastus ei lõpe veel niipea. Seda näitab draamakirjanik nii keskmise õe suhtega kui ka vanema õe armastusega. Armastus ei ole seotud teise inimesega, vaid inimese enda tunnetega. Kui see on seotud või oleneb teise inimese armastusest, siis on see lihtsalt vale ning tegemist ei ole mitte teise inimese armastamisega vaid armastamise armastamisega või millegi hoopis muuga.

Ühtlasi teeb etendus puust ja punaseks selle, et mehed, kes naisi vahetavad, need jäävadki neid vahetama. Mõnedel inimestel lihtsalt polegi võimalik teisi piiavalt sügavalt armastada. Mõnede tunded ei lähegi kunagi nii sügavaks, võibolla mõned inimesed suudavad tahtejõuga hoida tunnete sügavamale minemisest. Ma isegi arvan, et ma suudan otsustada üpris kaugele oma tundeid, kuigi kahtlen, et siiski mitte lõpuni ja kõike ("kahtlen", sest puuduvad veel mitmed kogemused...) Kuid mäletan selgelt oma elus hetke, kui tõdesin, et ma ei tunne ühtki meest, kes poleks mingil eluhetkel oma naist petnud. Suurem osa küll on aru saanud, et see on olnud viga või on teinud seda seiklushimust või siis hoopis uudishimuks, ent siiski läinud tagasi oma naise juurde või isegi petnud naise juurest tegelikult lahkumata. Isegi nii, et naine ei teagi seda. Kuid on väike osa mehi, kes lihtsalt haaravadki igast võimalusest kinni proovida uut naist. Nende jaoks monogaamia ei ole oluline, nad ei ehitagi oma suhet sellele. Nende jaoks ei ole see vastastikuse austamise ja armastuse oluliseks osaks. Mõnede jaoks on veel ahvatlevateks sellised lisategurid, mis nende enesekontrolli hoopis kaotavad - näiteks alaealine naine või kui naisega on midagi muud ebatavalist. Ma ei tea kui palju see kehtib naistel. Tean küll naisi, kelle jaoks ei ole oluline truudus. On ju ka naisi, kes samuti tahavad seigelda. Eks meis kõigis on igasuguseid kiikse, aga selles etenduses on siis järjekordselt üks selline meestegelane.

Väiksemaid ja suuremaid, ebatähtsamaid ja tähtsamaid mõttepoegi sisaldab tekst kuhjaga. Kihte ja mõtte- ning arutlusainet naisega veel päevadeks pärast etendust. Näiteks see, et mõnede inimeste jaoks on roppude sõnade kasutamine raske ja teised kasutavad neid nagu sidesõnasid. Isegi ühe ja sama pere sees. Samuti salduste hoidmise raskus mõnede jaoks ja kui endassetõmbunud ning hästi tuleb saladuste hoidmine mõnedel välja, millest see küll tuleneb? Miks peaks selle tunnistamine, et Sind on maha jäetud olema raske? Miks inimesed, keda maha jäetakse tunnevad, et nad on vähemväärtuslikud? Miks neil on häbi? Häbi peaks olema sellel, kes jätab teise inimese maha, eriti kui on ühised lapsed. Et kurat, sul ei ole piisavalt tahtejõudu, piisavalt austust teiste elude vastu, et ühe kergemeelse mahajätmisega purustad teiste elud ja tundemaailma. Minu meelest on hoopis see suutmatus keskenduda ja hoida oma peret ning hoida oma armastust elusana - nõrga ja väeti inimese tundemärk. Nii lihtne on minema kõndida kui on probleemid. Hoopis raskem on härjal sarvist haarata. Hoopis raskem on oma ihadele mitte alla anda, hoopis raskem on öelda endale ei. Ja sellepärast kuulub minu poolehoid küll alati neile, keda on maha jäetud.

Viimase mõttena tahaks veel välja tuua ühe, millele ma olen ka varem mõelnud, mitte ainult seoses selle tükiga, kuid see lugu tõi selle mulle jälle meelde. Nimelt tihti räägitakse sellest, et vanematel on oma lemmiklaps. Nõnda ka selles näidendis. Isal oli oma lemmik ja emal oma. Kuigi mul on tunne, et tegelikult mõlema lemmikuks oli esiklaps. Esimesele lapsele vanemad annavad tavaliselt kõige rohkem. Tema saab kahtlemata kõige rohkem mõlema vanema armastust, sest kõik järgnevad peavad juba seda armastust ja ka vanemate tähelepanu jagama. Samuti vanematel on rohekm energiat ja keskendumist lapse vajadustele rohkem, kui nad saavad suunata selle ühele lapsele. Samuti on lapsega koos pere arenemine ja esimese lapse arenemine uus ja huvitav ning seeläbi on vanemadki rohkem asjast huvitatud ning nö. "südamega asja juures". Sellepärast ma kaldun arvama, et kõige tihedamalt ongi esiklaps oma vanemate lemmik. Selles tükis arvas küll keskmine tütar, et tema oli isa lemmik, aga lõppude lõpuks ma arvan siiski, et see oli illusioon. Ning kuna ema lemmik oli kindlalt vanem tütar, siis see oli lihtsalt mõttena tema "õlekõrs" ja lohutus või lootus. Kui nüüd enda elule mõelda, siis ma küll ei saaks öelda, et mul lemmiklaps on. Kõik ju omamoodi armsad. Võibolla kujuneb suhe ühe või teise lapsega lähedasemaks aastatega, rohkem siis kui nad on juba täiskasvanud? Kas sellest peaks hoiduma teadlikult? Kas sellest saab ja suudab hoiduda mõistusega? Kas lapse ja vanema armastus on rohkem tingitud vastuarmastusest ja hoolivusest kui armastajatepaari kahe inimese vahelises armastuses?

Pedajase lavastus on mitmeski mõttes klassikaline. Otseselt mitte "lavastajateater". Kõik sujub liigagi sirgjooneliselt ja ilma igasuguste nähtavate lavastajatrikkideta. Ühelt poolt võib seda loo head voolavust ning võimalikult paljude mõtete rõhuasetuste tabavat väljatoomist pidadagi selle tüki lavastajatöö kõige olulisemaks. Samuti sellise pundi Eesti teatitaeva tipptähtede näitejuhtimist, et absoluutselt kõik pääsevad esile ning teevad väga head tööd. Mitmed näitlejad saavad siit, mingis mõttes ju veel üsna ebaolulisest tekstist tänapäeva teatrimaailmas, siiski olulised õnnestumised oma rollideprismasse. Ja seda ju kindlasti tänu ka lavastaja juhendamisele ja nõuannetele ning nõudmistele. Kuid muidugi näitlejates endas peab ka olema sees annet ning paras ports tugevat ja head tahtmist, et endast midagi anda.

Ja kui rääkida selle tüki näitlejatest, siis kiidulaulul ei ole minul küll piire!!! Alustade päris lõpust, ehk kui terve väljamüüdud saalitäis rahvast pärast etendust garderoobi valgus, olid inimesed nagu kaikaga pähe saanud. Absoluutselt kõikjal ümberringi - ees, taga, kõrval ja kõrvalolevate inimeste kõrval rääkisid ja ahhetasid inimesed Ita Ever-i täiesti fenomenaalse suurrolli pärast. Ma ei mäleta, millal ma viimati sellist asja garderoobis kogesin. Siin seal mainiti ka Ülle Kaljustet. Kuid jäägitu armastus kuulus Itale. Ja see millega Ever (ikka veel) laval hakkama saab... selle kirjeldamiseks tõesti ei piisa ka ülimalt vaimustunud inimese sõnad!!!

Mul on tõeliselt häbi tunnistada, aga ma arvan, et olen üks esimesi, kes näitlejate ealiste iseärasuste pärast nad oma lemmikute hulgast maha kannab. Ma ei taha laval kuulata näitlejat, kellel on raske rääkida, vaadata seda, kellel on raske liikuda või tunda, et armas pensionär on tema enda mängurõõmuks kutsutud veel kord osalema. Kuid Ita Ever on endiselt tippvormis!!! Täiesti uskumatu. Mul tulevad külmavärinad kui ma mõtlen tagasi tema monoloogile peielauas. Ma tahtsin kohe seal ja selles kohas, keset etendust tõusta püsti ja karjuda "Braavo!" Alates sellest, kuidas ta täiesti alguses kõrgelt trepist JOOSTES alla tuleb (ja ma kujutan ette, kuidas saalis istunud tema eakaaslased ja paarkümmend aastat nooremadki inimesed ehmusid-kohmetusid-imestasid ja eelkõige imetlesid) ja kõik see narkojoobes taidlemine sinna otsa! Kus kohast ta selle energia ja rollitunnetuse ja tahtejõu ja sära ja ainult väga suurtele näitlejatele omase kohaloleku võtab? Täielik müsteerium! Ma saan aru, et oma karjääri tipul olevad, kõige paremas vormis näitlejad - neil on see just selle kõrgvormi hetkel need võimed olemas (Ülle Kaljuste, Tõnu Oja, Ain Lutsepp, Hilje Murel kui nimetada need, kes esimesena kohe samuti oma heade rollidega ka sellest etendusest meenuvad - kuigi head rollid ma kordan teevad eranditult kõik selles tükis). Ja kui jätta see füüsiline ahhetamine ja ohhetamine kõrvale, siis veelgi suurema imetluse pälvis minu, kui saalis ilmselt nooremas otsas oleva vaataja arvamusel, Ita diktsioon ja hääl. No sellist häält ei ole ega tule! Kusjuures pikad monoloogid ja dialoogidki teravalt, orgaaniliselt, täiesti ilma mingi defektita niimoodi saali paisata - ei saanud lihtsalt muud kui suu ammuli teda vaadata. Mul on nii hea meel, et sai seda veel esimesest reast ja keskelt teha, sest niimoodi on tõesti veel lähedalt justkui isegi seal selles pere kokkutuleku seinal kärbsena kaasas. Kõik need ilmed, kõik see power (nagu tavaliselt näeb ainult teatrikooli lõpetajatelt või äsja teatrisse saabunud näitlejatelt), see lihtsalt on sõnulseletamatu ning seda lihtsalt peab ise kogema! Kui Ita ei ole Teatriliidu järgmise aasta nominentide seas, siis ma tõsiselt imestan!!! Sest mitte lihtsalt nominendina ei peaks ta seal olema, vaid kindlasti ühe pretendendina võidule.

Ja ka teist nominenti ei ole vaja kaugelt otsida - Ülle Kaljuste vanema tütrena. Kelle roll Itaga on selles mõttes erinev, et kui Ita Paugutab terve etenduse täiega, siis Ülle kasvatab oma rolli vaikselt. Sisenedes vaikselt ja edasi muudkui võimu ja emotsionaalsust kasvatades. Oleksin tahtnud tuua siia võrdluseks Marika Vaariku ja Epp Eespäeva Martha rollid, aga tõesti Vaarik paugutab nagu Ita terve tüki täiega, samas kui Epp teema oma rolli justkui lainetega ja selles suhtes siiski ei ole sama Ülle rolliga. Aga see selleks. Kaljuste oskus end peategelaseks mängida nii paljude suuremate ja väiksemate rollide seast, seda võib võrrelda hoopis Anu Lambi rolliga lavastusest Meie, kangelased. Huvitaval kombel oli ta sama usutav armastuspartnerina nii Tõnu Ojale kui ka Anti Reinthalile :) Kuigi vanusevahed on ju selged. Ühtlasi mängib Kaljuste ühel hetkel alandatud ja petetud abikaasat ning juba järgmisel pere vanimat tütart, kes tahab võimu enda kätesse haarata nii ehedalt ja "normaalselt" justkui see olekski nii. Inimesed ongi ju oma elus samaaegselt mitmes rollis korraga. Nii ema kui tütrena, nii abikaasa kui sõbra kui õe kui kellena iganes veel. Ja Ülle on osav elu kopeerija. Tema tegelased on alati usutavad ja Barabara pole ka erand. Millegipärast tema valuline pool on ehk kuidagi vähem esil olnud, sest tavaliselt ta mängib tugevaid naisi ja sellepärast olid need tema hetked Tõnu Ojaga veel eriliselt hästi õnnestunud. Justkui ta isegi saades võimaluse mängida seda "teist emotsioonide otsa", võtab sellest kõik. Ja sama vingelt tuleb tal murtud naine lõpus välja. Isegi oma eakat ema ei suuda ta paika panna ning ta lahkub lavalt ka selles stseenis jälle alistunult või õigemini mõtteliselt käed allandmiseks kergitatult. Ühtin arvamusega, et "Pikk päevatee kaob öösse" võiks žanriliselt sarnaseks pidada "Augustikuu"-ga. Samas kui võrrelda neid mõlemaid naisi, just Kaljuste kehastatuna, siis kuna PPKÖ-s muutub justkui naine vähehaaval päeva edened narkouimasemaks, siis on selgelt tunnetada kahte teineteisest täiesti erinevat rolli. Ja see on näitlejameisterlikkuse tunnus. Rääkimata muidugi ka tema hoost ja Elizabeth Taylorlikust silmade särast ja emotsionaalsest mägiteest (mis käib üles alla), millega ta oma rolli teeb. Võimas!

Kui ma Kaie Mihkelsoni laval vaatasin, ei saanud ma aru, mis vanuses näitlejannaga on tegemist? Ta näeb ikka tõeliselt hea välja - kõhn ja vormis - kas tõesti see sama memm, kes "Sinul on meretäis hirmu", saadetakse walky talky-ga taevasse? Maria Klenskajal on viimasel ajal mingi ülemängimise periood. Kõik tema viimase aja rollid on minu jaoks tundunud natuke "liiga". Kuid siin on ka karakter natuke "liiga" ja siis kui ta jällegi tagasi tõmbub ning oma saladust hakkab paljastama, siis tõmbab ka Klenskaja osavalt end tagasi. Valuliseks... mitte küll päris "Indrek"-u Ramildaks, kuid andes märku, et see on temas siiski veel olemas. Kui täpsemalt järele hakata mõtlema, siis ega ta pole ka endale väärilisi rolle saanud juba üle pika pika aja. Nüüd siis ometi ja loodetavasti ka edaspidi...

Samuti on Hilje Murel Ugalast lahkumise järel jäänud kuidagu Draamateatris varju. TEma oma pisikeste rollidega on siiski suutnud oma jätkuvat tippvormi tõestada. Oli ta ju koos Tõnu Ojaga parim, mida meenutada Pedro Paramo-st. Samuti oli tal üks toonase aasta parimaid naispeaosarolle Vanemuise Kogutud teostes ning samuti Ugala Börs ja börsitargi pole ju veel kavast maas. Kuid Hilje on "esinäitleja", selle parimas mõttes ning ma lausa ootan, et ta oleks alati kavalehel, kui Draamateatris nüüd käin. Ja sedapuhku samuti natuke kõrvalisemas rollis, kuid iga väike misanstseen või ka natuke pikem lõik, kus ta osaleb, on tõeliselt head. Eriti muidugi "kolme õe vestlus". Ja natuke koomilisem karakter, kes on selliste tõsiste tükkide tasakaalustajatena eriti olulised ning väga rasked välja mängida muutumata markantseteks ning silmatorkavalt tobedateks - siis Hiljele täied punktid ja austusavaldused selle eest, et ta hoiab oma karakteri oma naeruväärsusesest siiski just kaastundeväärilisusega õigel kursil. Huvitaval kombel läbitunnetatud roll, kuigi on ju selge, et ta "mängib" endast täiesti erinevat naist (ehei, ma ei tunne Hiljet, pole temaga elus kunagi kohtunud... see lihtsalt on tekkinud tunnetus läbi intervjuude ja saadete ning teiste rollide).

Ain Lutsepp, nagu juba mainisin, suutis mu peaaegu nutma ajada. Ma ei tea täpselt miks, aga tema karakteriga suutsin ehk kõige rohkem samastuda ja ta oli nagu mõistuse hääl kogu selles naiste poolt vallutatud atmosfääris. Mehed olid ju muidu justkui kõrvalised ning üldse mitte olulised. Ainult Ain oma "tõelise" mehe rolliga suutis mängida ka end oluliseks. See, millist meest ta mängis ja see, kuidas ta oma naisele lõpuks pidi välja prahmatama selle, mida ta siis ütles - käsi justnagu natuke loopides ja ilmselgelt ärritunult... Ei peagi alati nii puust ja punaseks tegelase tundeid ja tema tagamaid mängima. Väikeste detailidega suudab Ain mängida oma karakterile kaasa terve mõttemaailma.

Mõnevõrra väiksemad, kuid samuti igati väärikad rollid teevad ka Lembit Ulfsak (kes on laval ainult lavastuse esimestel minutitel), Anti Reinthal, Martin Veinmann, Viire Valdma (uskumatult ehtne "ameerika põliselanik" ehk indiaanlane... omamoodi stiilne, et ta jäigi üdini müstiliseks tegelaseks), Taavi Teplenkov (ehedalt labiilse närvikavaga noormees, kes tegelikult ei tohiks tunda, mida ta tunneb ja võibolla sellepärast ongi natuke närvilise ja kes teab, ehk isegi haiglase närvikavaga?), Marta Laan (nende vanade proffide vahel ei sära ta veel sama tugevalt nagu koos oma kursakaaslastega - kuid see ehk on ka mitmeski mõttes mõistetav. Kuid igati hea, et ka selline noorem kaalupunkt on sees olemas, ta mängib ju auga oma rolli välja... ja peres peab ikka olema vanemaid ja nooremaid - niigi oldi nende ealiste asjadega tükis natuke vabameelsed. Hea, et noort mängis ikka noor :)) ning Tõnu Oja (seekord ta väga esile ei pääse, kuid teeb hea pisikese rolli).


Hinnang: 4+/5- (Ma ei osanud sellest tükist kuidagi vähem ja pinnapealsemalt kirjutada. Ju see läks mulle oma seebiooperlikest (peamiselt sellepärast ehk polegi hinnang täis 5) ja naistekatele omastest tunnustest hoolimata hinge. Igatahes läks see mulle hinge Ita Everi ja Ülle Kaljuste suurepäraste rollide pärast. Ometi oli see ju mingi "ameerika lugu", üsna tavaliseks võiks seda veel pealekauba pidada, kui meenutada samateemalisi filme. Samuti võib seda pidada heas mõttes klassikaliseks teatriks, kus küll ei leia midagi uuenduslikku, ega pole ka mingeid erilisi lavastuslikke nõkse kasutatud. Ja ometi oli kõik kuidagi paigas. Ometi on kohe hea sellist perelugu jälgida lihtsalt sellisena - nö. "näitlejateteatrina". Mõned korrad õhkõrnalt häirisid mõned kreftisemad sõnad, kuid ma pean suuremas osas neid tegelikult selles olukorras kus neid kasutati ja nende tegelaste poolt mõistetavateks ja mitte ebavajalike liialdustena. Tegemist on tõelise näitlejameisterlikkuse ilutulestikuga ja ma soovitan seda soojalt ka noorematele inimestele. Kasvõi elu õppimise eesmärgil. Kasvõi emotsionaalse intelligentsuse arendamiseks. Või miks ka mitte hoiatusena iseenda arengule, hoidumaks vigadest, mida tegelased oma elus on teinud. Lisaks saab kamaluga kaasa mõtteainet, loomulikult kui on tahtmist ja võimekust süveneda. Muidugi vanemad inimesed on leidnud juba isegi tee üles seda tükki vaatama, sest terve kevade etendused on praeguse seisuga välja müüdud... ja kui arvestada, et neid etendusi on mitu ja need on suures saalis, siis on seegi juba hea näitaja, et inimesed on hea asja üles leidnud. Draamateater on saanud endale hitlavastuse mängukavva ning see pole mingi odav naljatamise tükk, vaid minu meelest tõesti vaatamist väärt asi! Eriline maispala muidugi jälgida esimesest reast Ita Everi igat väikest mängu nüanssi - see on imeline. Ita on imeline! Ja teised, nagu korduvalt juba maininud ka.)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Augustikuu
Tracy Letts
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 3 tundi.
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas
Kunstnik Pille Jänes (külalisena)
Valguskunstnik Kaido Mikk (külalisena)
Tõlkija Krista Kaer
Osades: Lembit Ulfsak, Ita Ever, Ülle Kaljuste, Tõnu Oja, Marta Laan (EMTA lavakunstikooli üliõpilane), Kaie Mihkelson, Hilje Murel, Maria Klenskaja, Ain Lutsepp, Taavi Teplenkov, Viire Valdma, Martin Veinmann, Anti Reinthal.

Ühel suvelõpul toob suure perekonna eri põlvkonnad koju kokku teade, et isa on salapärastel põhjustel teadmata kadunud. Ema juurde, hooletusse jäetud Oklahoma maamajja tulevad kolm täiskasvanud tütart koos oma abikaasade või elukaaslastega. Kõigil on kaasas oma probleemid, mineviku, oleviku ja tuleviku umbsõlmed, mida aastaid varjatud, kuid neil murrangupäevadel enam enda ja teiste eest salata ei suudeta. Terava keelega matriarh, tema võimukas õde, nende lapsed – meile avaneb vaade pingelistele põlvkondadevahelistele suhetele ja erinevatele kooseludele. Ema rõhutab oma üleolekut, sest tema põlvkond pidi ennast ise üles töötama, ta heidab tütardele ette nende nõrkust. Keskealiste tütarde elus on aga rasked ajad, ühel pikk abielu purunemas, teisel varjatud suhe avalikkuse ette jõudmas, kolmas otsib järjekordses abielus väljapääsu identiteedikriisist. Siirust ja kainust pakub selles majas vaid pereisa poolt enne tema kadumist palgatud noor indiaani teenijanna.

Näidendit on võrreldud Eugene O’Neilli psühholoogilise draamaga „Pikk päevatee kaob öösse“. Kuid erinevalt sellest suurepärasest, tänaseks ameerika klassikasse kuuluvast näidendist on „Augustikuu“ tragikoomiline. Seda mahukat tänapäevast perekonnadraamat on tunnustatud just mitmekihilisuse, haaravuse ja elulisuse eest. Näidend võitis 2008. aasta Pulitzeri preemia ja seda on juba lavastatud paljudes riikides.

Esietendub 7. märtsil 2010 suures saalis.

Sildid:

4 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Ja peab lisama, et ka kolmandalt rõdult esimeset reast oli kõik super-kenasti kuulda ja jälgitav. Väga tore lavastus!

Ita Ever tõesti jooksis oma tableti-uimas kõnnakuga treppidest nagu väle põder, mis teeb kadedaks ka 40ne aastased, rääkimata nendest kel poole rohkem eluaastaid selja taga (Palju õnne Ita Everile!) Ja Klenskaja ning Lutsepp olid väga humoorikas duo mu meelest :-)

02 aprill, 2010 17:02  
Blogger Danzumees said...

Palju õnne Itale!!! ka minu poolt.

Jah, usun, et tõesti ka kaugemalt vaadates on see tükk ikka hea. Ja Ita lihtsalt võrratu! Aga Lutsepp ja Klenskaja paarina minu jaoks polnud üldse koomiline, pigem väga kurb... kuidas keegi tõlgendab...

02 aprill, 2010 18:13  
Anonymous Anonüümne said...

See on uskumatu etendus, täna käisin vaatamas, kolmas rivi põrandal. Pisarad olid silmas mitmel korral, kuidagi lähedalt liipas eelkõige emade ja tütarde teema, see võimuvõitlus, see tõde, et sa pole ehk sama armas vanematele kui teised õed...
Ja need meisterlikud näitlejatööd, need olid võrratud! Grand Old Lady Ever on lihtsalt nähtus omaette.
Käesolev kirjutis oli ka nii põhjalik ja hea, tundub, et ametlikke retsensioone pole veel palju kirjutatud ja oli suur vajadus sellest kõigest lugeda.

10 aprill, 2010 22:52  
Anonymous Anonüümne said...

Teise rõdu viimases reas läks osa kiiremast tekstist kaotsi. Küll mitte Ita Everi puhul, tema hääl kannab nagu transpordilennuk, v võimas!
Teiseks vaatuseks leidsin vaba koha esireas ja pugesin sinna, vahe oli meeletu, istusin ja tundsin, et armastan Ita Everit, kuigi väga hea rolli tegi ka Kaljuste.
Täispunktid Everile selle eest, ei mingit allahindlust, ei mingit "oh ta ju vana ka, mis seal ikka" asja, täiega tehtud ja kummardust väärt.
Danzumees, Sulle ka tänud, peale sinu arvamuse lugemist tormasingi piletit ostma. Tegin seda millalgi augusti algul ja siis oli vaöitud etendusele saada veel täpselt kaks kohta - teise rõdu viimases reas ja parteri viimase rea kõige äärmine koht :)

Bianca

22 september, 2010 11:51  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default