John Gabriel Borkman - Eesti Draamateater

Ibseni John Gabriel Borkman oma teemadega peaks igas mõttes sobima tänapäeva, samuti kõnetama tänapäevases majandusolukorras. Kui tihti kuuleb mõnest pätist, kes jälle üht või teistpidi rahasid on liigutanud natuke kahtlaselt või siis teinud midagi muud hämarat. Samuti on alati kuum teema vanemate ja laste vahelised suhted, eriti ajal kui lapsest on saanud täiskasvanu ning ta tahab oma elu alustada. Kõige enim ehk veel pakub kõneainet emade ja poegade vahelise nabanööri läbilõikamine, just siis kui poeg tahab naisele minna ja oma elurada hakata sammuma.

Ja ometi temaatika kõnekusest hoolimata, ei tööta seekordne Ibseni tõlgendus Draamateatri väikses saalis. See kõik on kuidagi liiga steriilne, liiga tuhm ja ilma sisulise pingeta. Kõige otsesemas mõttes "igav". Irooniline selle juures on veel see, et mõned näitlejatest teevad väga head rollid. Milles siis asi?

Esiteks on see lavastuslikult väga igav ja lineaarne. Vihmar teeb justkui Pedajast, kuid seal kus Pedajas suudab just õieti oma rõhuasetuste ning voolavusega muuta oma lavastused tihti väga orgaaniliseks ehk usutavaks ja toimivaks laval, ka just selles lihtsuses (Augustikuu, Sügissonaat), siis Vihmari John Gabriel Borkman on lausa häirivalt igav ja ilma voolavuseta justkui vastukarva pai, mis mitte ei ärrita mõnusalt vaid ärritab, sest seal pole ärritavaid tegureid. Kõik on nii igavalt lihtne, pakkumata mõtteaineid, vaid rääkides kõik ära. Lisaks, teadmata lugu, on enamvähem ikkagi teada kohe, kuidas see kõik läheb. Isegi puänt on kaugele ette ära näha.

On mees ja on naine. Mees oli kunagi pangajuht, kuid ta mahhinatsioonid reedeti. Ta kaotas kogu oma vara. Nüüd istub oma kodus justkui vangina. Elab oma naisega koos, kuigi mõlemad elavad omaette. Omaette korrustelgi. Naine saab ellu särtsu oma mehe vihkamisest. Samuti armastades oma poega. Ja sellest, et tema poeg elab tema juures, mitte õe juures, kes aastaid olude sunnil oli poja hooldajaks. Poeg, kes tänaseks on juba täiskasvanud. Seesama tädi, olles haige, saabub oma õele ja tolle mehele külla, et enne surma paluda, et poiss võtaks tema perekonnanime ning ühtlasi jätta talle päranduseks oma varandus. Poeg aga tahab oma elu elada... ta ju täiskasvanud mees ning pole tal enam vaja ei ema ega tädi ning ükski varandus ei kaalu ju üle armastust nagunii. Kogu asi ongi justkui õdedevaheline võimuvõitlus rohkem, kui tegelik armastus poisi vastu. Lisaks mõned kõrvalliinid sõprusest ja selle petmisest. Uskumisest iseendasse ja teise inimese pingutuste toetamisest. Andekusest. Ja sellest, et mis tegelikult on armastus. Puust ja punaseks tehakse ka see, et milline armastus lapse vastu on see "õige"... see ehk ongi kogu asja juures selline ainukenegi vähegi sisukam tahk kogu loos.

Kersti Kreismanni laval näha ja veel peaosas on minu jaoks alati elamus. Tema ebameeldiv tegelane on äge. Kersti võtab oma kuiva lavastuse rolli ikkagi nagu mistahes võimalust enda oskuseid mängu panna. Silmade särades. Lõppude lõpuks on see ju ikkagi Ibseni "klassika" ning Ibsenit mängida on ju iga näitleja jaoks auasi. Isegi kui lavastuslikud raamid eriti komplitseerituks kogu etenduse arhitektuuri ei tee. Isegi kui näitlejatel tulebki kanda kogu lavastust oma õlul.

Samuti Jaan Rekkor teeb oma rolli täie hooga. Lõpus taandub ja rahuneb sobivalt just nii nagu vaja. Vahepeal läheb kohe täitsa hoogu ja siis tundub ta mäng nagu puhtuselaik mingil ülirasvasel pannil. Hoogsat mängu on mõnus vaadata kahtlemata, kuid selles kontekstis on see siiski tema ande raiskamine.

Pisikese kuid hoogsa ning mõnusalt omapärase rolli teeb ka Uku Uusberg. See tema allasurutud, korralikult käituma kasvatatud poja endast välja minemine on väheste vahenditega taustaga karakteri loomise hea näide. Justnagu noor näitleja, kes "oskab". (Naljakas kokkusattumine, aga see on juba teine tema järjestikune roll, kus ta mängib Rekkori poega :) Kas nende lokkis juuksed või mis neid seob lavastajate silmades?:))

Kuid eraldi peatükk oleks vaja kirjutada teisest meeskõrvalosast. Tõnu Kark on siin lausa meisterlik. Ma (peaaegu) ei tundnud teda ära (kõige paremas mõttes)! See tema "vanamees" näitab Karku täiesti uuest küljest. Kui läbitunnetatud, kui hõrk, kui kaastunnet esilekutsuv, kui eriline tema kõikidest senistest rollidest, kui armastusväärne karakter. Tõesti jäi selline tunne, et Kark on nii vanaks jäänud, nagu tudisevad vanurid. Vaimustav! Mingis mõttes isegi julgustükk - muuta end nii usutavalt "selliseks". See oli minu jaoks kogu tüki kõige suurem väärtus ja ainus üllatus! Ma ei ole Kark-u eriti viimastel aastatel pidanud heaks näitlejaks. Ta hääl oli vahepeal kuhugi kadunud ning tema rollid on olnud justkui liiga sarnased. Alles kõige viimasematel aegadel (alates Wargamäe Wabariigist) on temas juhtunud mingi muudatus. Tema mängu on siginenud nünansirikkus. Julgus minna oma rollidega täiesti uutesse ja täiesti erinevatesse kohtadesse. "Näidelda", selle sõna kõige otsesemas mõttes, kuid teha seda siiski usutavalt. Ja ainult esinäitlejatele kohase põnevuse ja pingega (heas mõttes pingutatusega).

Ning siis kaks naiskõrvalosa, mis minule absoluutselt ei meeldinud. Esiteks Kleer Maibaum, kes on täpselt selline, nagu alati (sh. see tema teleseriaali roll). Muidugi tema roll ongi selline väiksem ja ei annagi seal väga palju karakterit luua (kui just ei ole superhea näitleja). Samas see pisike sutsakas ei loe nii palju, et kogu etenduse taset rikkuda. Hullem on hoopis see natuke suurem roll - lavastajatel tuleks ära keelata Maria Avdjuško kasutamine temast vanemate naiste rollides. Maria muutub hetkega "haigeks haldjaks". Ma ei mäleta kui tihti ma olen seda tema mängu puhul mõelnud, kuid lootsin, et tema "Sügissonaadi" roll on viimaks ometi ta lahti rebinud sellest nö. "stamprollist", kus ta käed kõrval rippu, haige olemisega teeb küll kõva häält oma mandunud olekule vahepeal, kuid käib mööda lava tõesti nagu "haige haldjas". Ja seegi kord on ta täpselt selline. Aga tõesti, kui hakkasin selle üle täpsemalt mõtlema, siis ega tal ei lastagi mängida selliseid rolle, nagu peaks. Ikka on ta mingi vanem või elukogenum naisterahvas, ehk täiesti oma tüpaažile sobimatu. Ja siis ilmselt usaldab lavastaja liiga palju Maria enda instinkte rolli loomisel ning need "haiged haldjad" kukuvadki välja kõik nagu "haiged haldjad".

Tõeline masulavastus on see ka selles mõttes, et lavastaja on ise nii kunstnikuks kui ka muusikaliseks kujundajaks. Ning ausalt öeldes seda fakti vaadates teadvustamata (lugesin alles praegu), pidasin kogu etenduse kõige nõrgemateks külgedeks just nimelt lavakujundust, mis tegi kogu asjast veel oma majanduskile-seinadega eriti nõmeda ja "odava". Ja see muusikaline kujundus pani õlgu kehitama, et milleks selline? Täiesti maitsetu ja näotu. 80ndate alguse ja lõpu laulud, mis justkui peaks veel omakorda puiseks ja punasemaks asju tegema - comeoon - Frankie Goes to Hollywoodi Relax ja Depeche Mode-i Personal Jesus jne jne - täiesti maitsetu ja mõttetu valik. Lauludel endal pole viga midagi, lihtsalt see kuidas ja miks neid kasutati...

Sisulises mõttes võiks ju arutada selle üle, kelle laps on õnnelikum, kas see, kes põgeneb või see kes läheb õnnistusega, isegi kui vanemad mõlemas olukorras ei tahaks lapsel lasta minna. Ja kui ego üldse võib ikkagi vanem selles olukorras olla?! Samuti, et kuidas sõber ikkagi peaks käituma olukorras, kus sõber vajab innustust, kannustamist. Kas siis peaks viisakusest ja toetades valetama või olema julmalt aus? Ja kui ego võib sõber sellises olukorras olla?! Kas kadedus võib ka pimestada, isegi kui tegemist on sõbraga? Kas siis tohib või saabki sellistes teemades kedagi muud peale oma südame hääle usaldada?

Ma ei saanud aru sellest telekavaatmise lõigust. Kas see pidi näitama kui nüristav on televisioon? Kuidas inimeste reaalsustaju ja tunded kaovad teleka ees? See kindlasti oli mingi statement lavastaja poolt, kuid ausalt öeldes, kuna terve lavastus oli nii mõttetu minu meelest, siis ei suutnud ka see minu mõtteid köita, et hakata juurdlema siis mingi "ühe koha üle".

Võibolla liiga palju head kirjandust viimasel ajal on mu "ära rikkunud". Võibolla peakski ise Ibseni Borkmani läbi lugema, et aru saada, miks see ei toiminud seekord? Midagi oli muidu ka tollel õhtul lavastuses liimist lahti. Kestis ka umbes veerand tundi arvestatust kauem.

Hinnang; 2 (Kreismann, Rekkor, Uusberg ja Kark teevad lihtsalt nii vinged rollid, et tänu neile oli seal siiski midagigi vaadata, ehk "näitlejate" mängu. Kuid sellest paraku ei piisa teatrielamuseks. Selleks peaks olema ka sisu ja lavastuslikku režii-põnevust või mingitki sisulist särtsu. Seekordne särts tuli AINULT näitlejate mängust. Imelik paradoks ka, et teema ju sobitub tänapäeva, aga tänapäevastatuna see lihtsalt ei toiminud. Mitte sellises vormis. Selline mulje jäi, nagu vaadates žonglööri, kes viskab palle õhku ja püüab need liiga kerge vaevaga kinni, sest ta viskab neid palle ükshaaval ja mingit pallidevahetuse elevust või trikki kui sellist pole. Ja väiksed pallid kukuvad suurde pihku nii, et need ei saagi kuidagi maha kukkuda. Mind jättis selline version ja selline teater täiesti külmaks ja oma teatrikaasalsega vaatasime ka juba vaheajal teineteisele otsa, et milleks kõik see? Samas võibolla kõnetab inimesi, kes ei salli oma ämmasid, äiasid või kes on oma vara kaotanud kellegi teise süül. Samuti neid, kes on armastanud inimest, kes on raha pärast valinud kellegi teise. Neid selliseid mikroteemasid võib olla ju veel, mis ühele või teisele inimesele võiks just nende hetke eluolukorras mõjuda - kõnetada oma sidusega oma ellu. Minu jaoks on need kõik palju paremini varem tehtud. Palju sügavamamõttelisemad raamatutes ja päris elus, kui selles Draamateatri versioonis. Igav oli, tõeliselt igav. Ja mõttetu. Õigemini mõtted olid liiga lihtsad ja leierdatud ning ilma sügavamat mõtteinet pakkumata. Ja kole oli see kõik kah. Aga mitte huvitavalt kole...)

$Tekst lavastuse kodulehelt:

John Gabriel Borkman
Henrik Ibsen

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi.

Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar

Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra (külalisena)

Tõlkija Henrik Sepamaa
Osades: Jaan Rekkor, Kersti Kreismann, Uku Uusberg, Maria Avdjushko, Kleer Maibaum (külalisena), Tõnu Kark, Elizabeth Berthel (külalisena) või Ulrike Brett Uukkivi (külalisena).

Henrik Ibseni näidendites kummitavad sageli minevikuvarjud. Ka siin. Inimeste püüdlusi kammitsevad nende endi aastakümnete tagused teod ja suhted. Uues vihas ja uues lootuses on möödapääsmatult ikka sees kunagine armastus, võim, raha, vanad varjud kujundavad tulevikku. John Gabriel Borkman spekuleeris palju aastaid tagasi investorite rahaga – või oleks õigem öelda, et püüdis seda kavalalt investeerida? – kuid tema peale kaevati, ta jäi vahele ja võlausaldajad kaotasid oma raha. Borkman lükkas kunagi tagasi ka oma noorpõlvearmastuse Ella ja abiellus tema õe Gunhildiga, sest nii oli kasulikum. Nende poeg Erhart Borkman on nüüd üliõpilane, õed aga omavahel sügavas tülis. Kõigil neil on minevikuga arveid klaarida ja kõik seovad oma lootusi Erhartiga. Lunastada vanemate vaen ja illusioonid – milline koorem noorele mehele… Varjude kütkes elades muututakse ka ise varjuks! Et ellu jääda ja ehk isegi õnne leida, tuleb nende käest põgeneda – olgu metsa talvetormidesse või siis elutormidesse.

Esietendub 19. märtsil 2010 väikses saalis.