Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

kolmapäev, aprill 29, 2009

Et tema mäletaks sedasama - Elina Hirvonen

Ma olen Soome kirjandusega üldiselt vähe viimasel ajal kursis. Ei teagi kas see tuleneb mingist trotsist või ebameeldivast lapsepõlvest, selles (minu jaoks) õnnetus riigis või sellepärast, et seal 8 aastat koolis käinuna, sai mõnevõrra seda nende kohustuslikku kirjandust maitsta ning millegipärast mälestused ei ole just positiivsed. Kuigi nüüd on hakanud näiteks nende filmikunst päris meeldima ja tõsi, mõned raamatudki - pole just otseselt lemmikud, kuid päris head (esimesena meenub Lehtolainen). Olen isegi ostnud mõned uued soomekeelsed raamatud viimasel ajal (Westö, Nousiainen...), kuigi lugemiseni pole veel jõudnud. Alustasin ka juba K kiidetud Oksanen-i "Stalini lehmad"...mille algus on paljutõotav!

Ühel hetkel jäi näppu see keskmisest õhukesem Varraku "Moodsa aja" sarja Elina Hirvonen -i "Et tema mäletaks sedasama". Kusagilt meenus kellegi soovitus ning kaanelgi lubati omapärast stiili. Lisaks on selle tõlkinud endise klassiõe ema, kellega kohtumisest on mul üks kummaline mälestus, aga see on juba üks teine teema :) Ühesõnaga mõtlesin, et teen kähkuka...kaua sellist lühikest lugu ikka loeb... Noooh, kokkuvõttes läks vist oma kolm päeva. Või isegi neli. Ma lihtsalt ei viitsi sellist üdini kurba ja tumedates toonides raamatut lugeda. Kurbus iseenesest on hea, kui seda raamatutes on, kuid alati peab ka mingi päiksekiir kusagilt vahelt paistma. Tegelikult kui nüüd hakata mõtlema, siis mingis mõttes on see selline Soome äng kuidagi Soomele iseloomulik. Meenuvad filmid nagu "Paha maa" ja sellised põhjamaa pimeduses üksindusest enesetappu tegevad mehed. Sellise tunde tekitas ka Hirvoneni raamat. Selline masendav ja kuidagi lootusetu on kõik. Lisaks inimesed ka kuidagi rumalad ja kõik eriliselt suurte lapsepõlvetraumade või vigaste perekondade produktid.

Raamat kandideeris kunagi isegi Finlandia auhinnale. Kas sellest peab siis järeldama, et milline üldine tase on Soome kirjanduses või lootma, et see lihtsalt oli neil kehv kirjandusaasta? Muidugi see võib ka olla sealne üldine maitse? Kolme sõnaga - mulle ei meeldinud. Jah, stiil oli küll tuntav, kuid see mõjus minu jaoks justnagu mõni oma esimese raamatu kirjutanud kirjandust õppiv tudeng oleks selle juhendaja abiga kirjutanud. Oli kohti, mis olid selgelt ülekonstrueeritud ning kuidagi ebaloomulikult koolikirjandi-laadsed. Meenusid mõned kohad Vanemuise etendusest "Kogutud teosed", kus sealt see "õpetaja-tegelane" Ruth oma õpilasel laskis lauseid maha tõmmata, mis ei ütle midagi ning konstrueerida teksti. Selline mulje jäi ka sellest raamatutekstist. See ei voolanud minu jaoks loomulikult. Õigemini voolas "liiga" loomulikult, kui seda nüüd kuidagi oskaks eesti keeles (või misatahes keeles) väljendada :) Mind pidevalt häiris see raam ka, et nagu on üks päev, mille jooksul siis inimesed meenutavad ja räägivad, mis kunagi oli. Jälle selline liiga tehniline lähenemine, mis omakorda võttis tekstilt hinge seest.

Lugu ise jutustab tütarlapsest nimega Anna. Tal on boyfriend. Ameeriklane, kelle nimi on Ian. Ianil on oma kõrvallugu jutustada - isast, kes sõjast tagasi tulles ei olnud enam päris mõistuse juures. Ian ise oleks justkui lõksus Soomes, kus selgelt teda kui ameeriklast vihatakse, kuna elatakse aega, mil Ameeriklaste Iraani-sõda ja samuti Afganistani teemad on kuumad. Samuti jookseb raamatust läbi 9/11. Tegelikult näitab kirjanik soomlaste rumalust ning lühinägelikkust päris õieti ja hästi. Ehk Ian, kui üks ameeriklastest - teda peetakse samuti kõikide ameeriklaste , ehk USA kui riigi rumaluste eest vastutavaks.

Põhitegalase perekond on samuti natuke kiiksuga. Kiiksuga on tegelikult peategelase vend, kes on suletud hullumajja. Käiakse läbi mingil määral õe ja venna lapsepõlve. Lapsepõlvest tuleme ju kõik. Usun, et sellest lähtub ka raamatu pealkiri (see on tegelikult teksti siise kirjutatud). Aga tõesti, kui Anna vend mäletaks samu asju, kas ta oleks siis Annaga rohkem sarnane ning ilma "puudeta"? Kusjuures kuna mu enda lapsepõlv (hilisem pool) veeres samuti Soomes, siis äratundmisrõõmu valmistas see tema "pidu". Kuidas ta üritas teistele meeldida ning vahetas Sex Pistolsi plakatid Madonna omade vastu ning meikis ja kandis teistega sarnaseid riideid. See on minu meelest tõeliselt tabavalt ära toodud veel üks sealse ühiskonna haigus. Ehk kui Sa erined millegipoolest, siis oleks parem, kui Sind poleks olemas. Igal juhul Sind automaatselt ei aktsepteerita, sest seeläbi oled sa "madalam klass" ning teised saavad Su üle ülemuslikkust tunda. Ja selline "tunne" on väikekodanlikel põhjanaabritel väga tugevalt mingis sügavas loomuses. Seda võin omast kogemusest öelda. Kuigi eks sellist esineb kindlasti igas ühiskonnas, kuid Soomes on seda kohe eriti palju.

Lisaks sellele tegeleb raamat ka veel ühe olulise (seekord juba mitte ainult soomlasliku) inimkarakteri eripäraga. Nimelt tahame oma probleemid kõrvale lükata, need meelest blokkida ning võimalusel maha matta. Raamatus on see väljendatud õe sooviga, et venna enesetapp oleks õnnestunud- "oleks saanud vaevast lahti", kuid ma usun, et pigem soomlaslikkusega asja siduses - isekusest johtuvalt samas ka süütundest...

Sellest jõudsin nüüd järgmise teema juurde. Ehk minategelase süütunne. See pakkus ehk ainsana mõtlemisainet, et mida ise oleks selles olukorras teinud. Vend põgenes hullumajast - õde kutsus talle politsei... Kirjanik jätab muidugi sada asja välja kirjutamata, jättes lugejale aimduse, et tüdrukul oli selleks piisavalt põhjuseid. Kuid tegelikult mina lugejana neid põhjuseid sealt täpselt üles ei osanud noppida ning tegelikult muutis teadmatus hoopis selle tüdruku, ehk peategelase ka üheks ebameeldivaks karakteriks, kelle käekäigul polegi enam vahet ja sellepärast kadus ka huvi, et mis neist seal saab. Sest vahet ju nagu polnudki enam.

Vastik raamat ja vastik tunne jäi ka seda lugedes, kuigi päris lõpus nagu ongi mingigi kergenemine. Aga see tuleb liiga hilja. Mul oli lugedes kogu aeg selline tunne, et tahaks kirjanikule anda Jonas Gardell-i Koomiku lapsepõlve lugeda. Sealt võiks ta õppida, kuidas selliseid raamatuid konstrueeritakse, et kõik oleks tasakaalus ning et karakteritele elaks kaasa ning sobivas suhtes oleks see kurbus teiste emotsioonidega. Sest mingis mõttes žanriliselt kuuluvad nad samasse kasti, kuigi tasemelt ikka päris eri liigadesse.

Hinnang: 2 (lõppkokkuvõttes leidsin neid mõtlemapanevaid kohti küll, kuid kõik mattus selle
suure Soomlaste ängi sisse. Isegi see ameeriklane oli nagu soomlase mõeldud ameeriklane - soomlase ängis. Usun, et raamat sobib lugemiseks, kui on millegipärast soov lugeda mingit üdini kurba kirjandilaadset jutustust. Samas alguses olid need nimed nii veidrad, et ega ma aru ei saanudki, et kas kirjanik ikka mõtleb, et kogu see tegevus toimub Soomes... Suurem osa raamatust oligi ju kunagi minevikus toimunud. Oleksin tahtnud mingit arusaamist ka sellest, et miks see Joonas selline oli ja miks ravi teda ei aidanud. Kusjuures minu jaoks käänati väga kummaliselt Joonase nime (see häiris millegipärast)....või peakski ütlema "Joona" nime (?) :) Ühelt poolt isiklik rahulolematus ei lase mul seda raamatut soovitada, kuigi pigem ikka see üdini masendav sisu. Tahaks loota, et kellegi elu tegelikult ei ole ainult selline must masendus. Et isegi need armsamaga koosveedetud hetked ei too mitte otseselt rõõmu, vaid teise inimese jutustusi mustadest ja masendavatest mälestustest... olgugi siis et sedakaudu ongi võimalik ju teist inimest hästi tundma õppida. Jah, mina küll seda raamatut ei soovita. Kuid usun, et tulevikus võin anda Hirvonen-ile teise võimaluse küll - lootes, et see pole jälle mõni selline "soome ängi" raamat.)

Sildid:

esmaspäev, aprill 27, 2009

Aprillikuulõpu teatriuudised ehk peamiselt suveteatriplaanidest

Hmmm, nüüdseks juba traditsiooniks saanud iga kuu viimase nädala jooksul kokkuvõtlikud uudiselõigud teatrimaailmaga seonduvast on jälle siin :) Koondan need enda jaoks, aga kui kulub kellelegi veel ära, siis on ju tore :) Anna märku, kui neist on Sulle tolku, siis võtan asja rohkem südamega... kui ei ole, siis pole ju ka midagi... saan vähemalt ise targemaks ning oskan paremini plaane teha :)


Linnateater

***Mais tuleb siis lõpuks kauaoodatud Elmo Nüganeni uus lavastus lavale! Lisaks on jälle võimalus näha Anu Lamp -i uues rollis! Tegemist on prantslasest kirjaniku Jean-Luc Lagarce´i näidendiga "Meie, kangelased". Kunstnikuna on meeskonnas Vladimir Anshon. Kostüümikunstnik - Reet Aus. Lavastuse muusikaline kujundus on Jaak Jürissonilt ja Riina Rooselt. Mängivad: Aleksander Eelmaa, Andres Raag, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Helene Vannari, Anu Lamp, Epp Eespäev, Piret Kalda, Külli Teetamm, Andrus Vaarik (külalisena), Peeter Jakobi (külalisena).

***Lapsepuhkusele minevate naisnäitlejate Evelin Pange ja Hele Kõre rollid võtavad üle “Iguaani öös” Lavaka üliõpilane Liis Proode; “Arbuusisuhkrus” Lavaka üliõpilane Maiken Schmidt ning “Meeletus” asendab Helet oma teatri näitleja Külli Teetamm.

***1. mail kell 21:35 ja 8. mail kell 21:40 on kahes osas ETV eetris Linnateatri lavastuse "Karin. Indrek. Tõde ja õigus.4." salvestus. (Ei maksa lasta end häirida Linnateatri kodulehel ära trükitud kuupäeva ja kellaaja apsudest, ilmselt panid nad kohe üles esmase info. Siin äratoodud kellaajad ning kuupäevad on õiged!) Nagu ma õieti aru saan on Tiina rollis selles salvestuses mitte Teatriliidu auhinna võitnud Evelin Pang vaid tema dublant Ursula Ratasepp. Mul on siiani Eveliniga versioon nägemata :(

***Oh kuidas ma olen oma ootused üles kütnud Hecuba pärast tüki arvamusi kuuldes! Tundub, et see on selle kevadhooaja kõige armastatuim asi... eks siis maikuus saab ise ka veenduda :)))

***Suvel mängib Linnateater eelmise suve tükki - Wargamäe Wabariik (minu hinnang oli 4/4+) ja Tarkust, mis ehk polegi nagu teater vaid rohkem kontsert? Muidugi osalemas on ka Aarne Üksküla...

***Linnateater mängib "Minu tädi" juuni esimeses pooles. Piletid tulevad müügile 4. mail kell 11.


Draamateater

***Suvel mängitakse eelmise suve etendusi: Pikk päevatee kaob öösse (minu hinnang 3+/4-) ja Lõputu kohvijoomine (minu hinnang 1 - lahkusin vaheajal... võibolla oli viga selles, et pidin istuma viimases reas ning sealt ei näinud näitlejate nägusid võibolla pole lihtsalt Kõivu stiil minu maitse.)

***mul on maikuus plaanis Kõik on täis ning Mängud tagahoovis. Mõlemate tükkide kohta käiv kriitika on linnapeal väga positiivne.

***aasta alguses lubatud Lauri Lagle debüütlavastus "Popmuusika a la Vittula" (See on üks mu lemmikraamatuid) lavastatakse ilmselt sügisel (Aitäh Riia, info eest!)


Ugala

***sel suvel on oodata kahte uut suvelavastust - 5. juunil esietendub Viljandi Kaevumäel Mati Undi komöödia "Charley tädi", mille toob lavale Taago Tubin, peaosades Martin Mill, Andres Oja ja Juss Haasma. "Charley tädi" mängitakse üle Eesti viisteist korda ning viimased etendused antakse augustikuus taas Viljandis. 19. juunil on aga Ugala tiigi kaldal esimest korda publiku ees Bartolt Brechti rahvatükk "Härra Punttila ja tema sulane Matti", mille lavastab Kalju Komissarov, peaosades Peeter Tammearu ja Indrek Sammul. Seda lavalugu võib sel suvel näha kümnel korral. Ise otsustasin need mõlemad ikkagi ära vaadata, aga eriti ootan Punttilat...

***Ugala uus juht on Hillar Sein (Linnateatri endine haldusjuht). Indrek Sammul (Linnateatri endine näitleja) asub tööle loomingulise juhina. Tammearu jätkab näitlejana... tahakski teda jälle laval näha!

*** Lisaks suve-etendustele mul mul veel kavas enne suurt suve "Kolm meest paadis", mida on töökaaslane soovitanud ja briti huumor on "minu maitse" ning selles mängib ju Peeter Jürgens!!!


NO99

***No-teater jätkab oma kevadhooaja-etendustega peaaegu kuni jaanipäevani. Suvel on oodata "Onu Tommi Onnike"-st, mille esikale mul pilet ka juba olemas :)

***Maikuus saavad lavaküpseks ning on ka juba minu "vaatamiskavas" NO81 ja NO82, ehk vastavalt "Startup" ja "Pea vahetus". Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud Pea vahetus sai tõuke, kui autor koges üht teda sügavalt liigutanud kunstiteost. Oma venna koorimuusikat.Pea vahetus on helge ja lõpuks üpris selge lugu-kurbmäng. Kurbmäng muusikaga. Lugu Muusikast. Lavastus inimestevahelisest muusikast. Trupis on kõik Raplamaa mehed (ehk minu maakodu-kandi kutid) - Priit Võigemast (Linnateater) ja Märt Avandi (Draamateater) ning Pärt Uusbergi kammerkoor Head ööd, vend. Startup-i autor-lavastaja on Mart Kase, kunstnik Kairi Mändla, näitlejad Kristel Leesmend (külalisena), Jaak Prints, Bert Raudsep (külalisena), Gert Raudsep. Päris pull näha vendi Raudsep-i koos mängimas. Bert ongi kuhugi kadunud viimasel ajal. Mart Kase blogi on alati huvitav lugemine! Tema eelmine, ehk esimene töö kandideeris isegi Teatriliidu auhinnale, aga pingutustest hoolimata ei õnnestunud seda mul kuidagi näha. Seekord parandan vea ning pilet on juba planeeritud! Lahe, et kui teater algab ka muul ajal kui 18-19. Igatahes, kuna sai selles majas alles hiljuti üht "reklaamfotot" käidud tegemas, siis on tee sinna ka juba tuttav :)

***Mul võtab ikka veel muhelema mõte, et Marika Vaarik on nüüd No teatris. Ta on ikka nii nunnu! Ja ülihea näitleja kah!!!


VAT-teater

***Jõudalt sammumas üheks Eesti parimaks teatriks! "Ingel, Ingel vii mind taeva"; "Nürnberg" ja nüüd veel "Vääärviid" kah... unustamata "Misantroop"-i... üks hit teise järel! Võtan mütsi maha ja imetlen!!!

***Suveplaanidest ei kippu, ei kõppu...


R.A.A.A.M.

***Suvel tulemas kaks uut lavastust ning vähemalt üks eelmise suve tükk ka! Uued - Viinistus - „Käsu Hansu ajalootund“ Autor: Mart Kivastik Lavastaja: Ingomar Vihmar Kunstnik: Maret Kukkur Mängivad: Ain Lutsepp (Eesti Draamateater), Sulev Teppart, Mari-Liis Lill (Eesti Draamateater), Raimo Pass (Eesti Draamateater), jt. Hüüru mõisas - “Tuult Tiibadesse!” Lavastaja: Katrin Saukas Kunstnik: Pille Jänes Helilooja: Urmas Lattikas Mängivad: Elina Reinold, Jaak Johanson ja Mart Koldits. Eelmise suve tükk Vahepeatus jätkab Hüürus ka! Väga soojalt soovitan!!! (Minu hinnang 4+/5-). Ise plaanin, kui vähegi võimalik, siis puhkuse ajal mõlemad uued tükid ära vaadata!!!


Rakvere teater

***Suvel - Astrid Lindgreni suur seiklus "Vennad Lõvisüdamed" suurtele ja väikestele esietendub Rakvere Rahvaaias 11. juunil. lavastab Üllar Saaremäe, peaosades Tim Leesnurm või Jan Lucas Videvik ja Karl Robert Saaremäe. Hendrik Toompere toob Rakvere pangamajas välja Jean Genet' "Toatüdrukud", mis esietendub 5. juunil. Kunstnik Ervin Õunapuu. Uue glamuurse elustiili saadikud Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg ja Anneli Rahkema aitavad igapäevarutiinist üle saada! Lubatakse skandaalseid keha- ja hingepaljastusi :)))

***Lisaks mõlemale suvetükile on mul plaanis veel maikuus minna vaatama "Creeps"-i ja "Onu Remuse lood" - etendust. Kui vähegi õnnestub. Ja Rakveres käies saab alati Aqvasse ujuma ka, mis on kaugelt sõitjale nagu boonuseks (lapsed mul ka tulevad alati ülima rõõmuga Rakverre teatrisse... ei, tegelikult mul on tunne, et nad on vaikselt papsi kõrvalt üldse selle teatrikäimise pisiku ka sisse saanud) :)))

***Vendade Lõvisüdamete tasuta kutse saab kui on ostnud kolm piletit eri Rakvere teatri koduteatri etendustele aprillis-mais... jama, ma seda varem ei pannud tähele... mul tulebki just kokku 3! - Kooselu väikesed kuriteod, Onu Remuse lood ja Creeps (lisaks veel naise piletid kah...ja laste piletid Onu Remusele), aga sellepärast peabki täpsemalt neid teatriuudiseid lugema... muidugi ega mul pole seda luksust kah, et neid pileteid Rakvere teatri kassast osta.... see ju minust umbes 500 km kaugusel :)))


Vanemuine

***Vanemuise järgmise hooaja piletid jõuavad müüki 18. mail. Kuni 10.maini saab osta etendustele, mis toimuvad kuni 15.maini 2 piletit ühe hinnaga!!!

***Suvel on neil plaanis uuesti Alatskivi lossis mängida "Vihurimäe"-d, seekord naispeaosas Kersti Heinloo (Minu hinnang 3+) ja uut lavastust - "Imearst" - Iiri nüüdisaja kirjandusklassiku Brian Frieli näidend mälestustest, teostunud ja teostumata unistustest, elujaatusest kõigi pettumuste kiuste. Autor Brian Friel Tõlkija Krista Kaer Lavastaja Priit Pedajas (Eesti Draamateater) Kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater) Osatäitjad: Külliki Saldre või Merle Jääger, Hannes Kaljujärv või Aivar Tommingas, Riho Kütsar või Peeter Volkonski - kui ma kuidagi saaks valida, siis võtaks: Saldre, Tommingase ja Volkonski. Aga teater pole veel teatanud, kes millal mängib ja enne ma ei hakka piletit ka ostma, sest kunagine Noorsooteatri (või oli see nüüd juba Linnateatri ajal) lavastus on nähtud.

***Vanemuise teatri, Värska valla ja setude ühistööna jõuab suvel 2011 Värska lauluväljakul vaatajate ette muusikaline vabaõhulavastus „Peko“. 1. juulil 2011 esietenduva „Peko“ lavastab Vanemuise lavastaja Ain Mäeots. „Sellest tuleb fantaasia setude sajanditepikkuse kultuuri ja ajaloo teemadel,“ selgitas Mäeots. Tema sõnul moodustab tulevasest lavastusest 80 protsenti setude muusika, mille loomine ja valik jäävad ansambli Zetod hooleks.

***Mul on veel kavas enne suve jõuda "Lood Viini metsadest" vaatama.

***Vanemuise teater esietendab novembris Tallinnas Solarise Keskuses Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice’i maailmakuulsat muusikali „Evita“, kus nimiosas astub lavale Maarja-Liis Ilus. "Evita" lavastab Georg Malvius Rootsist ning lavastuse kunstnik on Ellen Cairns Šotimaalt. Eva Peroni ehk Evitat kehastava Maarja-Liis Ilusa kõrval mängivad peaosi Marko Matvere, Vaiko Eplik ja Aivar Tommingas. „Evita“ muusikaline juht on Tarmo Leinatamm, lavastuses osalevad Vanemuise teatri sümfooniaorkester, ooperikoor, balletitrupp ja rokkbänd. Uskumatu!!! Maarja-Liis ja Evita.... ma ei saa aru, kes seal Vanemuises viimasel ajal neid castinguid teeb???? Ämbliknaise suudluse käkerdavad juba Lauri Liivi ja Koit Toomega ära (Jüri ja Ainiga versioon on legendaarne...ok seekord ju tegemist muusikaliga, aga see on ka ikkagi tekstil baseeruv ju...) ja nüüd see veel otsa... Võtavad igasuguse muusikali-isu ära... Ei tea, kas tahabki üht või teist näha... Lootus jääb, et äkki on dublandid ka... Ei saa mainimata jätta, et Siiri Sisask oli ideaalne Evita mõned aastad tagasi...võibolla Matvere pärast peaks ikkagi minema...ei tea...nii kahju :(((

***Vanemuise teatri väikeses majas esietendub neljapäeval, 30. aprillil uhiuus muusikalavastus „Kaunimad hetked Su elus“, esitajaks legendaarne Kaunimate Aastate Vennaskond. Teksti kirjutas Mart Kivastik, lavastaja on Andres Dvinjaninov ja kunstnik Maarja Meeru. Kaunimate Aastate Vennaskonna koosseisus astuvad lavale Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Andres Dvinjaninov, Toomas Lunge ja Indrek Kalda.


Endla

***Nii lahe, et Endlal on suvehooaeg! Näeb kõik aasta jooksul nägemata jäänud tükid ära! Sellel aastal on ka üks uus "suvetükk" - Pimedusega löödud. Lahe, et teatris võib näha "psühholoogilist trillerit"!!! Nagu mõni film!!! Tegijad- Autor Frederick Knott, Tõlkija Triinu Ojalo, Lavastaja Tiit Palu, Kunstnik Silver Vahtre, Valguskunstnik Margus Vaigur, Muusikaline kujundaja Feliks Kütt, Osades: Karin Tammaru, Raivo E. Tamm (külalisena), Ahti Puudersell, Lauri Kink, Nicole Marchesani või Kaisa Metsaots (külalistena) ja Jaan Rekkor. Lisaks sellele tükile plaanin kindlasti minna vaatama Ballettmeistrit!! Ja võibolla ka Raimondsit ning Kolmekesi kahevahel. Kes pole veel näinud, neile soovitan Endla suvehooajast noppida üles: "Rock 'n' roll"(Stoppard!!!); "Kangelane" (Kivastik!!!); "Karge meri" (Eesti klassika!!!); "Vee mälu"(Laurence Olivier' Auhind, parim uus komöödia...tegelikult pole see stiilipuhas komöödia vaid päris kurb lugu...kuigi naer läbi pisarate, aga väga hea tükk!) ja "Tunnete tektoonika"(Éric-Emmanuel Schmitt)!!!


Von Krahli Teater

***Maikuus mängivad lavaka õpilased Kolditsa juhtimisel hirmudega lavastuses "Kummitus masinas". Mul on ka see kavas.


Tartu Uus Teater

***Mai viimastek päevadel on tulemas Genialistide klubi lavale Helen Rekkori diplomitöö Toorikud, aga hetkel eriti palju info sellekohta pole.

***Juunis toimuvad Tartu Uue Teatri mitmefaasilise projekti EESTI 1.faasi avalikud intervjuud Eesti juhtivate poliitikute, majandusekspertidega ja sotsiaalteadlastega. EESTI on poliitilise teatri projekt, mis vaatleb ja summeerib Eesti poliitikapõllul antavaid lubadusi täna ja tulevikus – viimaseks faasiks oleva lavastuse esietendus on kevadel 2011.


Emajõe Suveteater

***Viimsi Vabaõhumuuseumi Kingu talu õuel esietendub 26. juunil "Raha", kus näitlejate Andres Dvinjaninovi, Ingrid Isotamme, Leino Rei ja muusik Eva Lindali mängus selgub, kuhu kadus raha, kus ta on, kuidas teda leida, kuidas ära tuua j.n.e. Eesti rahvatarkust ja rahvalikke jutte ja lugusid rääkides ja lauldes, saame Eesti rikkaimas, Viimsi vallas teada kõike rahast. Rahaaugu leidmine ja rahapaja väljakavamine toimub kuni 13. juulini.

***Emajõe Suveteatri taasavatud kodulehelt ei saagi veel hästi aru, et kas sellel suvel mängitakse veel eelmiste suvede tükke või mitte, aga justnagu mängitakse, sest uudises on lauselõik "Lisaks Tartus, Toomemäel toimuvale..." Minule Kellalööja eriti ei meeldinud, aga Romeo ja Julia lugu ehk läheks vaatama... ei tea kah... Linnateatris Sammul ja Lauk mängisid nad kunagi nii surematuks... ei tea jah...

***Urmas Vadi kirjutatud näitemäng, mis räägib suurtest teatrivaimudest: Vaino Vahingust, Mati Undist, Evald Hermakülast ja teistest 1960-ndate lõpul Tartust alanud teatriuuenduste tegijatest. Selle toob lavale Ain Mäeots. Planeeritud esietendus 25.juuni, kuid etenduse toimumise koht on alles selgitamisel.


Nukuteater

***19. aprillil jõudis lavale Eesti Nuku- ja Noorsooteatri uus lastelavastus „Lutsukomm ja 200 vanaisa“, kus oma lemmiklugusid jutustab näitleja Tarmo Männard. Kuigi kuidas need saavad Männardi lemmiklood olla, kui tüki on kirjutanud Tšehhi kirjanik Milos Macoureki? Noh, eks nad "saavad" olla ka lemmiklood, lihtsalt kuidagi kummaliselt on nad selle sõnastanud :) Lustakad lood seadis lavale Vahur Keller, kunstnikutöö tegi Kalju Kivi ja muusikalise kujunduse Kaire Vilgats.

***Suve alguses on Nukuteatris Teater Treff-i festival. (Aitäh Riia, info eest!) Nukuteatrit näeb suvel vaid Vanalinna päevade aegu, kui mängitakse Tallinna legendidel põhinevat näidendit «Tuli suvi.»


Muusikaliteater Smithbridge Productions

***Pankrotimenetluses oleva Muusikaliteatri juht Anne Veesaar rääkis, et kuigi muusikalide tegemisel on ettevõte varemgi miinustesse jäänud, siis viimase etenduse puhul enam raskustest välja ei suudetud tulla. Kurb :((


Estonia

***Hele Kõre rolli Minu veetlevas leedis võtab üle Hanna-Liina Võsa.

***juuni alguses mängitakse kevadhooaja lavastusi.


Vana Baskini Teater

***Tabasalu Looduspargis esietendub suvel uus tükk - Hullem kui Hollywoodis. See on John Patricku komöödia. Lavastaja Ivo Eensalu, Kunstnik: Kustav-Agu Püüman. Peaosas: Helgi Sallo (RO Estonia) Mängivad veel: Mari Lill (Eesti Draamateater), Ene Järvis (Tallinna Linnateater), Anne Paluver, Raivo Mets, Väino Laes ja Ivo Eensalu


Theatrum

***Paari tükki mängivad VHK kooli õpilased. Lavastused "Maarja kuulutamine" ja "Linn" on taas mängukavas sügisel 2009


Pärimusteater Loomine

***suvel mängitakse: "Vana Tooma pilgu all"-Legende ja lugusid vanast Tallinnast.Etendus algab Neitsitorni ees ja lõpeb Raekoja platsi ääres Matkamajas. Ja "Püha Bernardi päev". Novembris-detsembris on tulemas samuti midagi huvitavat ja ajaloolist: "Keisrinna hull ehk Mees, kes rääkis tõtt".Etenduspaik on Kiek in de Kök (etendus algab bastioni käikudes).


Võru Linnateater

***valmistatakse ette suvelavastust "Pidu". Näidendi autor on Slawomir Mrožek ja lavastaja Uku Uusberg Eesti Draamateatrist. Täpsem info alles tulekul.

***Eestis elavatel veab... 1. juunil kell 18.00 mängitakse Koomiku lapsepõlv -e Eesti Nuku- ja Noorsooteatri suures saalis....oh kuidas ma tahaks seda näha, aga pean tööl olema. Loodetavasti mängitakse suvel seda veel!!! Tegemist on ühe minu meelest "kõikide aegade parima raamatu" dramatiseeringuga!


Kuressaare Linnateater

***Suveplaanidest ei kippu ei kõppu.


Teater Varius

***Suveplaanidest ei kippu ei kõppu.


Ellunäod

***Suveplaanidest ei kippu ei kõppu. Eelmisel aastal oli nende "Rasputin" tõeliselt hea!!!


Uus Vana Teater

***Natuke segased plaanid, aga täpsem info on siin: http://www.uusvanateater.ee/index.php?page=kava


Teoteater

***Suveplaanidest ei kippu ei kõppu

***Uuslavastus mais - Wahlsten /Fo/ Viisimaa - Kõik (s)ängis! (Ei sobi lastele vaatamiseks!)


Vilde teater

***Veiko Märka "Tabamata pisuhänd" (Ed. Vilde ainetel), lavastaja Raivo Adlas, mängitakse Laulupeomuuseumis, Tartus Jaama tänaval, esietenduse aeg hetkel teadmata, ilmselt jääb augustisse.Koos Tabivere trupiga esietendub 31. mail Tšehhovi "Kajakas", lavastaja Liisi Tegelmann. Mängitakse Tabivere rahvamajas.
***vt. ka MTÜ Kell kümme... (Aitäh Kristiina, info eest!!!)


VKA tudengid

***Teatrilabori ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia ühistöös 7.lennu näitlejatudengite diplomilavastus „Jean-Paul Marat tagakiusamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi ettekandes härra de Sade'i juhtmisel“ - mängitakse mais Hotell Viru Inni veekeskuses.

***Albus mänigvad VKA 8.lennu omad "Kõrboja". (NB! Etendus kestab 45min.)


Komöödiateater

***Suveplaanidest ei kippu ei kõppu


Monoteater

***Suveplaanidest ei kippu ei kõppu


Polygon Teater

***Suveplaanidest ei kippu ei kõppu


MTÜ Kell Kümme

***Mängitakse suvel eelmise suve "Täiskuu 2" (Minu hinnang 1+/2-, elik mina ei soovita, kuigi paljudele on see ka väga meeldinud...) ning sellel kevadel esietendunud "Intiimsed tehingud", mis mul veel nägemata...

***Roman Baskini lavastus "Augustikuu teemaja", mängitakse Eesti Maanteemuuseumis (Varbusel), esietendus 21. juulil. Peaosas Marko Matvere, tegevus toimub ühes Jaapani külas, külaelanikke mängivad harrastajad (sh Vilde teatri omad). Seda lähen ma KINDLASTI vaatama, kui seda ka pärast 4.augustit mängitakse!!! (Aitäh Kristiina, info eest!!!)

***Ohtu mõisas - Alan Ayckbourn «Aiapidu» Lavastaja: Roman Baskin. Samalt autorilt on Roman Baskin varem lavastanud ka «Täiskuu». «Aiapidu» on lavastaja sõnul omanäoline lugu seepärast, et see toimub paralleelselt majas ja aias – pool publikut istub ühes ja pool teises kohas, kuigi kogu tegevus on pidevalt kõigile näha. Žanrilt peab Baskin seda koomiliseks draamaks – tegu on perekonnalooga, kus suhted sassi läinud. Mees hakkab minema poliitikasse ja peab selle puhul maha suure peo. Laval on 14 näitlejat, kelle nimed Baskin esialgu veel saladuses hoiab.


PRO 3

***"Mtsenski maakonna leedi Macbeth" Autor : Nikolai Leskov. Lavastaja : Eili Neuhaus. Dramatiseering : Urmas Lennuk. Kunstnik : Reili Evart. Tõlkija : Friedrich Kõlli. Muusikaline kujundus: teater "Tuuleveski" Jõhvist,slaaviühingu "Läte" naiskoor Kundast. Mängukoht : Ontika mõis. Mängivad : Ülle Lichtfeldt(Rakvere Teater),Ines Aru,Marin Mägi(Rakvere Teater),Indrek Saar,Peeter Jakobi,Kristjan Sarv,teater "Tuuleveski",slaaviühingu "Läte"naiskoor. Urmas Lennuki dramatiseeringu tegevus leiab aset Venemaal XIX sajandi keskpaigas.Lugu keskendub rikka kaupmehe naise - Katerina Izmailova - traagilisele armastusele. Võttes naiselt kõik peale tema armastuse,muutub armastus liiga suureks,et elavate ilma ära mahtuda. Siis tuleb oma armastusele elavate ilmas ruumi teha.Liiga suur armastus tapab. Kirglik lugu raasukesest õnnest ümbritsetuna eheda vene rahvusliku ilu ja ehtsusega.Lugu valikute vabadusest,võimalikkusest - enda sees ja enda ümber. Eesti ja Vene näitlejad mängivad ühes koos,ühes loos.


Hansahoovi teater

***Merca tekst «Kolhoos» Lavastaja: Tarmo Tagamets. Põhilised sotsialiseerumispaigad nagu kõrts, saun ning buss on Hansahoovis varasematel aastatel juba mahlakas võro keeles portreteerimist leidnud, nüüd on aeg kolhoosilugude käes. Lavastus jätkab sama joont, mis eelmised – lustakad rahvalikud sketšid, seekord vaatluse all 1970ndad–80ndad, ühendavaks lüliks on lavastaja Tarmo Tagametsa sõnul lehm. Mängivad Merca, Liina Tennosaar, Meelis Hansing ja Egon Nuter. Kunstnik Triinu Pungits.


Muud uudised:

***Lavastaja Vahur Keller ja kunstnik Britt Urbla-Keller asutasid möödunud nädalal uue teatri – Vaba Teatri. Eesmärgiks on mitmekesistada Eesti teatripilti alternatiivsete nuku-, objekti- ja visuaalteatri vormidega. Vaba Teatri nime all on plaanis publiku ette tuua erilisi lavastusi, mis balansseeriksid teatri ja kujutava kunsti piirimail. Üks olulisemaid eesmärke on leida oma tegemisteks ebatavalisi mängupaiku, mis haaraksid publiku sündmuste keskele ja nõuaksid rohkemat kui lihtsalt mugavas plüüstoolis tukkumine. Esimese lavastusega «Vanalinna vaimud» astub Vaba Teater publiku ette 1.–31. juulini Tallinna vanalinnas Laboratooriumi tänaval. Inspireerituna Tallinna legendidest pannakse kummitama kogu tänav. Lavastust mängitakse eesti, vene, soome ja inglise keeles.

***Eesti Teatri Agentuur kutsub jagatud mõtete sarja kolmandale kohtumisele pealkirjaga "teater ׀ tabu" 5. mail Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones (Pikk 17).

***10.05. on Klassikaraadio raadioteatris "Kõrboja peremees" - Katku Villu osas Ilmar Tammur ja Kõrboja Anna - Aino Talvi!!!

***"Janu" ja "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" esindavad Eestit Balti Teatrifestivalil septembris. Eesti Teatriliidu juhatus usaldas valiku teatri aastaauhindade sõnalavastuste žüriile. "Janu"? Ma tõesti ei saa aru...

***''Mina olin siin" võitis Moskvas auhinna ja sai Ameerika müügiagendi

***Endine Vanemuise esibaleriin Mari Savitski abiellub juunikuus Vanemuise näitleja Martin Kõivuga. Kuulu järgi peavad 27aastane erubaleriin Mari Savitski ja 24aastane näitleja Martin Kõiv pulmapidu juunis. Palju Õnne!!! Kuigi tegemist on Õhtulehe uudisega, seega ei tea kas ikka on tõsi :)

***ETV hakkab Õnne 13 näitama esimesest osast alates igapäevaseriaalina alates 4.maist.

***Kultuuriminister Laine Jänes kinnitas käskkirja, mille alusel eraldatakse kokku 1,65 miljonit krooni kahe uue filmi tootmiseks. OÜ F-Seitse sai 850 000 krooni suuruse toetuse mängufilmi "Lumekuninganna" tootmiseks, joonisfilmi "Lotte ja kuukivi saladus" tootmiseks eraldatakse aga OÜ Eesti Joonisfilmile 800 000 krooni, teatas kultuuriministeerium. Mängufilmi "Lumekuninganna" stsenarist ja režissöör on Marko Raat, filmi esilinastus on planeeritud käesoleva aasta jõuludeks. Režissööride Heiki Ernitsa ja Janno Põldma koostöös valmiv joonisfilm "Lotte ja kuukivi saladus" on järjeks 2006. aastal valminud täispikale joonisfilmile "Leiutajateküla Lotte".

***"Esimest korda Rootsis"(!!!) tuleb Kuninglikus Draamateatris (Dramaten) novembris lavale Ingmar Bergmani "Sügissonaat"! Ema ja tütre rollides - Marie Göranzon (tuttav filmidest Den Goda viljan (Bergmani "Hea tahe"); Alla älskar Alice; Äideistä parhain ("Emadest parim")) ning Maria Bonnevie (tuttav filmidest "Jerusalem"; "13th warrior"; "Tsatsiki, morsan och polisen"; "I am Dina" (nimiosa Wassmo, ka eesti keeles ilmunud raamatu ekraniseeringus); Izgnanie ja mitmetest muudest Rootsi, Taani ja muu maailma filmidest!). See saab olema põnev!!! Lisaks tuleb juba suvel välja "Stseenid ühest abielust", kus Johan-i rollis Rootsi üks andekamaid meesnäitlejaid minu meelest - Jonas Karlsson.

***Stockholmi Linnateatris (Stadsteater) on üle linna pop tükk hetkel "I väntan på Godot" (ilmselgelt üheks põhjuseks Rootsi üks armastatumaid meesnäitlejaid Mikael Persbrandt). Lisaks sellele on seal mängukavas ka Eestis kohe lavadele jõudvad või juba kavast läinud - Arseen ja vanad pitsid; Kolm musketäri; Vennad Lõvisüdamed; Kajakas; Petra von Kanti kibedad pisarad; Punttila/Matti; Shopping & F***ing; Kolm õde; Metspart ja Kes kardab Virginia Woolfi?... ning lisaks neile veel mõned tükid, mis minu teada pole Eestis veel lavale jõudnud.... naljakalt sarnased on siiski need nö. "kohustuslikud" tükid mängukavades nii siin kui sealpool merd :)))

Sildid:

pühapäev, aprill 26, 2009

The boat that rocked / Rokkivad raadiopiraadid (UK 2009)

Režissör: Richard Curtis
Stsenarist: Richard Curtis
Olulisemad näitlejad: Bill Nighy, Tom Sturridge, Philip Seymour Hoffman, Rhys Ifans, Kenneth Branagh, Tom Brooke, Ralph Brown, Rhys Darby, Jack Davenport, Nick Frost, Chris O'Dowd, Emma Thompson, Talulah Riley, Katherine Parkinson

Loo lähtekoht: 1 laev. 8 DJ-d. Moraalivabadus.
"The Boat That Rocked" räägib aastast 1966, kui BBC raadios lasti rock ja popmuusikat keskmiselt 45 minutit ööpäevas. Kuid rock ja pop olid ju oma parimas elujõus! Rahvas, eriti noored janunesid selle muusika järele ning kui on nõudlus peab olema ka pakkumine. Ehk üle Inglismaa tekkis uusi piraat-raadiojaamu kui seeni pärast vihma ning ühest sellisest raadiojaamast film räägibki. Sõna otseses mõttes lastakse muusikat eetrisse laevalt, mis rokib täiega. Kuna on 60ndad on ju ka suur seksuaalne revolutsioon, mis filmile täiesti maitseka huumorina kaasa aitab :) The Count - ameeriklasest raadiojumal; Quentin - "Radio Rock" piraatraadiojaama (Põhjamerel seilava laevukese kapten); Gavin - Briti kuulsaim DJ, kes on just saabunud tagasi USAst; Dave - irooniline, sõnaosav ja karmilt naljakas paksuke, kes suudab mistahes naise "ära rääkida"; "Thick Kevin" - täielik puupea; Carl - just koolilõpetanud noor kutt, kes on tulnud oma ristiisa laevale "meheks saama". Ning nendele vastukaaluks Hitleri vuntside ja välimusega Briti poliitik, kes teeb kõik endast oleneva, et sellised patupesad, nagu "Radio Rock" maatasa teha.

Sõna parimas mõttes on tegemist ansamblikomöödiaga, kus tõeliselt suur hulk peamiselt briti, kuid üks oscarivõitjast USA näitleja ka, on kokku ühte filmi kokku aetud. Üldiselt ei ole ma mingi 60ndate muusika eriline austaja ning kogu see piraatraadio-värk on ka mulle üpris võõras. Kuid selles film kasutatud muusika pani mul pidevalt jala takti lööma ning sisu kiskus täie hooga kaasa elama ja kaasa naerma!

Miks ma üldse valisin selle filmi kinos välja? Aga loomulikult mehe pärast, kes selle kirjutas ning tegi. Tegemist on ju "autorifilmiga" ja auteur-ide filmid ongi tavaliselt need kõige parimad. Täpselt nagu muusikas, kui laulukirjutaja ise oma laulu ka esitab... siis tuleb ju välja täpselt nii nagu seda on luues ette kujutatud (suurima tõenäosusega). Ja sedapuhku on tegemist mehega, kelle nimeks Richard Curtis ning kes kirjutas ja kelle režissöridebüüt oli film nimega Love Actually!!! Lisaks on mehe sulest pärit selliste briti superkomöödiate stsenaariumid, nagu Notting Hill, Four Weddings and a Funeral, Bridget Jones-i ja Bean-i mõlemad filmid ning "Black adder"-i telesari. Ja muidugi aitas otsusele kaasa ka see näitlejateansambel, kes filmis osalevad!!! Üks on vingem kui teine!

Lisaks kõigele saab filmist nii mõnusa tuju. Mis siis sellest, et filmi lõpupoole korraks asi ka tõsisemaks kisub, on ka selle tõsiduse sees ju komöödiat, vaatet veel ühed naljakaimad stseenid (näiteks see plaadikastist kinni hoidmine vee all:)). Kuid mul on tunne, et ma vahepeal täiesti kõva häälega ragistasin naerda. "Tunne" sellepärast, et õnneks oli muss koguaeg põhjas, et ei tekkinudki häbi täiega naerda :) Päris filmi alguses hetkeks häiri mind see, et kaamera kõikus ja montaaž oli liiga kiire, kuid lisaks sellele, et see laev "rokkis" täiega, ta ju ka "kõikus" (rock tähendab ju mõlemat inglise keeles:))

Lemmikstseenid eelmainitid veealusele stseenile lisaks on kogu pull pulmadega, kondoomilaenamisega, ujumisõpetus a la "Radio Rock"...mist töötab beebide peal töötab ka täiskasvanutel, isa otsimine ja leidmine, alati kui ekraanil oli Thick "miks ma thick olen" Kevin, Kenneth Branagh, Nick Frost või lesbiline kokapreili :)

Ainuke koht, mille ma filmist oleks kärpinud oli see viide vanadele briti muusikavideotele, kus kogu meeskond maale pubidesse läheb. Aga ju see näitas, et filmitegijad ei tahtnud ise ka asja liiga tõsiselt võtta vaid panid selle ülelavastatud lõigukese sinna vahele. Muidugi ei võta see filmi lõbuseselt ning rõõmsameelsuselt grammigi ära. Kes oleks võinud uskuda, et vanadest rokiDJ-dest võib saada nii laheda filmi?! Film oli üle kahe tunni pikk, kuid ei hakanud hetkeksi igav ja läks nii kiiresti, et ei tulnud kordagi kella vaadata! Oleks võinud veelgi kesta!

Hinnang: 5- (Mulle tõsiselt meeldis! Meeldis ka see sõnum, mida film endaga kandis, et kõikide jaoks on kusagil keegi, kes teda armastab - olenemata välimusest, iseloomust või kasvõi seksuaalsest orientatsioonist. Muidugi on seda päris elus raskem üles leida kui sellises muinasjutufilmis. Ent sellest hoolimata! Ja veel taastab film usu inimestesse. Ikka on olemas häid ning armsaid inimesi, kes sinust hoolivad ja ulatavad oma abistava käe, ka siis kui Sul on just kõige raskem! Sellist filmi lihtsalt ei saa muudmoodi võtta kui armastusega....muidugi kui ei ole küüniline, kade ja ei oska end vabaks lasta ning nautida seda rõõmu, mis silmade kaudu on võimalik ajule ja südamesse saata:) Britid kohe oskavad selliseid ägedaid ning samas ka südamlikke komöödiaid teha! Tõeline feel-good-movie. Selle aasta "Happy-go-lucky" on sündinud ja kohal oma täies rockihiilguses!)

Filmi treiler:

Sildid:

Le Bal - Irène Némirovsky

Mulle piisas Irene Nemirovsky "Suite Francaise"-i lugemisest, et aru saada - selle kirjaniku raamatud tuleb kõik läbi lugeda! Ja kuna mu prantsuse keele oskus on täiesti olematuks ununenud, siis õnneks inglased on ka neid juba mitu tükki jõudnud ära tõlkida. Tegemist on koonduslaagris 1942. aastal surnud Kiievist pärit kirjanikuna, kes juba lapsena Prantsusmaale kolis. Aga tema taustast kirjutasin juba eelmine kord rohkem. Ning juba tookord kui "SF"-i ostsin märkasin poes ka teist tema raamatut, mis jäi mulle hingele niikauaks kuni selle ka koju ära tõin :)


Raamatus on tegelikult kaks 50 lehekülje pikkust novelli - "Le Bal" ja "Snow in autumn". Esimene lugudest viib 1930ndate Prantsusmaale. Kus Saksa immigrandist juut Alfred Kampf on saanud äsja rikkaks. Ta on abielus võimuka Rosine -ga ning neil on 14 aastane tütar Antoinette. Rosine vtab seisuseteemat väga tõsiselt ning saab naudingut teiste naiste mustamisest. Kuigi nagu elus tihti ongi, need kõige suuremad teiste üle kohut mõistjad on ise kõige mädama sisuga. Eriti hästi ja detailirikkalt väljendub see ema ja tütre suhetes. Ema on tõeline madam kodus ning ei salli mingit vastuvaidlemist ega kõige vähematki, mis tema silma häirib.


Siin on raamatu algusread:

“Madame Kampf walked into the study and slammed the door behind her with such force that a gust of air made the crystal beads on the chandelier jingle with the pure, light sound of small bells. But Antoinette didn’t stop reading; she was bent so far forward over her desk that her hair brushed the pages of her book. For a moment, Madame Kampf watched her daughter without saying anything; then she went to stand in front of her, arms crossed over her chest.”


Kas pole lugemakutsuv?!


Oma seisuse tähtsustamiseks ning nö. rikkustega eputamiseks otsustab ta korraldada balli. Kutsuda korraga kõik, kes on "kõrgemas klassis". Laps muidugi topitakse kuhugi riidekappi tehtud asemele, et ta ei häiriks pidu. Ainult et kõik ei lähegi nii nagu peab. Tütrel tekib vaimustav võimalus kättemaksuks ja oi kui magus see on. Ka lugeja saab talle kaasa elada! Kusjuures eriti magus on loo lõpp, sest süüdlane... (ma jätan siiski paljastamata, sest soovitan see igal ühel ise lugeda!)


Teine lugu "Snow in Autumn" viib lugeja revolutsiooniaegsesse Moskvasse. Ja räägib ühes väga oma perekonda armastavast ammest (njanja -st). 51 aastat Tatjana Ivanovna hoolitseb Karine perekonna laste eest (kolm põlvkonda). Kui viimase põlvkonna kaks vanemat poega sõidavad kodust ära sõtta ning perekond samuti põgeneb bolševike eest, jääb vana naine koduvalvesse. Mõne kuu pärast saabub sinna ka vanglast põgenenud sõtta läinud perepoeg. Kuid tema sabas saabuvad ka jäljekütid. Kõige hirmsam on muidugi see, et endistel aegadel olnud sõprused ei loe ja hunt võib tulla tihti ka lambanahka maskeeritult. Tatjana võtab perekonna kalliskivid ning järgneb neile Pariisi.

Immigrantidel oli sellel ajal raske kuid kuidagi pidi ju elama. Isegi kui oldi harjutud luksusliku eluga. Tatjanal tekkis aga Tšehhovlik ootus koju tagasi mineku suhtes. Mingis mõttes ootas ta lund sügisel, et see kataks Pariisi ning ta saaks oma ettekujutusteski tunda end kui kodus. Ja kui see külm lõpuks saabub läheb ta teekonnale, millel ei saagi olla muud kui traagiline lõpp vana naise jaoks. Kogu selle käigus muidugi lugu ei keskendu ainult Tatjanale vaid kogu perekonnale. Kuid lihtsalt see vana lastehoidja lugu on justkui selgrooks.

Kahel novellil pole midagi ühest tegelikult, ainult et mõlemad näitavad ära kui terava silma ning oskusliku kirjeldusoskusega on Nemirovsky. Kuid samas esindavad need kaks lugu ilmselgelt tema lemmikteemasid. Esimene lapse ja vanemate suhet (Nemirovsky enda ema vihkas teda) ja teine vene immigrantide elu (kirjanik ise kolis ju ka oma vanematega Pariisi). Kusjuures võrdlused Tšehhovi või miks ka mitte Turgenjeviga on minu meeles täiesti õigustatud. Tegemist on tõelise pärliga, mis on olnud inglise (ja ka eestikeelse) maailma eest aastakümneid peidus.

Hinnang: 5- (väga soovitatav lugemine. Mõlemad lood on kui klassika. Eriti meeldis mulle isiklikult see esimene lugu, sest ma tean mis tähendab kellegi hirmuvalitsemise all elamine ning assotsiatsioon oma eluga tõmbab ju loo sisse väga lihtsalt ja kogu naha ning karvadega. Kuid see kättemaksu tunne on ka justkui magus. Aga ka teine lugu on väga väga hea, kuigi mitu tooni kurvem veel. Mõlemast õhkub seda eelmise sajandi algusaastate tunnet ning Pariisi ja teisest loost ka Venemaad. Kuid just sellist romantilist, kergelt isegi gooti värvides muinasjutulist, kuigi täiesti realistlikuks jäävat elu. Tänapäeval ju selliseid balle enam ei korraldata ning ei peeta ka lapsehoidjaid perekondades aastakümneid. Mitte et mul kahju oleks, aga lihtsalt see kõik on kuidagi muinasjutuline kuid samas ju vanasti nii oligi.)

Sildid:

Carl Larsson -i näitus Prins Eugens Waldemarsudde -s

Kahtlemata minu Rootsi lemmikkunstnik ning üks lemmikuid läbi aja kogu maailmas on Carl Larsson. Praegusel hetkel, kuni 31.maini on Prints Eugen-i kodumuuseumis - Prins Eugens Waldemarsuddes üleval 4-5 saalitäit tema teoseid. Lisaks Prints Eugeni erakogusse kuuluvad teosed, mida võib leida tema majamuuseumist, ehk lossi tubadest. Sest lisaks sellele, et seal on see Carl Larssoni näitus, on võimalik ka lossi uudistada. Ehk siis tolleaegset kuninglikku mööblit, esemeid ja kunsti. Kuid tegelikult on ju ka Nationalmuseum -is üleval Larssonit, ainult et mitte nii palju ja mitte just kõik need samad maalid (kuigi osaliselt on sellele näitusele toodud just nimelt sealt eksponaate juurde) ning mitte nii konsentreeritult. Kusjuures kogu see osa Djurgårdenist on hingematvalt ilus ja seal on täiesti fantastaliselt mõnus jalutada. (Sellest jalutuskäigust rohkem juttu ja fotosid ka varsti pereblogis).

Kuna muuseumis oli pildistamine keelatud ning K ei lubanud mul pätti ka teha, otsisin mõned sellel näitusel üleval olnud pildid internetist üles ning kopeerisin need siia:


See, nagu näha on kunstniku autoportree. Huvitav, et ta sündis Gamla Stan-is - P koolist paar maja edasi olevas majas (Prästgatan 78), aastal 1853. Tema vanemad olid väga vaesed ning tema lapsepõlv oli väga õnnetu. Kui ta oli 13 aastane, soovitas tema "vaestekooli" õpetaja, et Carl prooviks kunstikooli sisse saada ning ta võetigi sinna vastu. Sellest sai alguse ka tema kunstnikukarjäär. 1877 kolis ta Pariisi, kuid ei saavutanud seal edu. Prantsusmaal kohtus ta ka oma kunstnikust abikaasaga - Karin Bergöö -ga.


Carl ja Karin Larsson said kokku 8 last. Ning nemad ja üldse ta pereliikmed, olidki tema meelisteemadeks maalimisel. Lapsed siis: Suzanne (1884), Ulf (1887, suri 18 aastaselt), Pontus (1888), Lisbeth (1891), Brita (1893), Mats (1894, suri 2 kuuselt), Kersti (1896) and Esbjörn (1900). Minu meelest on ka tema maalide tuntavaimaks ehk iseloomulikuimaks stiiliks just sellised tubases miljöös maalitud pildikesed. Mõnikord on neis inimesed täiesti kõrvalised ning esile tuleb just tolleaegne Rootsi kodude sisustus. Selle ülaloleva maali nimi on "Jõulupäeva hommik" (kingitused ju lastel juba käes:)).

Muideks Bergmani filmi "Fanny ja Alexander" kodusisustus oli samuti inspireeritud Carl Larssoni maalidest!


Larsson maalis ka palju portreesid. Siin maailmakuulus Rootsi kirjanik - Nobeli preemia laureaat.


Ja siin teine kuulus Rootsi kirjanik... samuti Larssoni poolt igaveseks paberile jäädvustatud.

Selle maali nimi on "Hommikusöök grüünes". KEA valgustas mind, et Larssonit peetakse üldse läbimurdjaks selles suhtes, et tema oli esimene, kes hakkas lapsi ka täiskasvanutega võrdselt maalima, st. varem lapsed olid nagu mingi madalam klass ja eraldi. Aga Larssoni peres ja maalidel olid nad täiesti võrdväärselt olulised.


Siin üks motiiv Larssoni tütrest eelmiselt maalilt, mis on siiski ka täiesti iseseisev teos.


See on Carl-i abikaasa Karin. Maali nimi "Karin vid stranden" (Karin rannas). Näitusel maalidelt kirjeid lugedes, jäi mulje, et päris suure osa oma teostest pühendas ta Karinile ning tihti ju ka maalis teda. See tekitas kuidagi sooja ja armsa tunde ning mulje kunstnikust. Karin ise oli muideks ka sisustuskunstnik.


"Greta ja Dora Nora"


Hämmastav ja kahju ka, aga sellel näitusel Carl Larssoni reprosid ei müüdudki. Tahtsin väga oma Nationalmuseum-ist ostetud "Siis kui lapsed on magama läinud" maalile nö. "partnerit", aga pidin leppima ainult selle natuke postkaardist suurema kaardiga, mille maalinimeks on "Bruden" ning mis kujutab ei kedagi muud kui Larssoni enda "pruuti" Karinit :)


Kogu näituse lemmikmaaliks minu jaoks aga osutus see - "Keelatud vili" ("Förbjuden frukt"). Selles on nii palju tunnet ja hetketabavust ja kelmikust ning kurbustki. Ma võiks seda muudkui vaatama jäädagi! Selle maali reproduktsiooni tahaks küll väga :) Aga lepiksin sellegagi kui leiaks kusagilt eesti keeles välja antud Carl Larssoni enda kirjutatud raamatu "Mina". Kui kellelgi on üle kodus ja müüks selle mulle või kingiks... kirjuta palun, oleksin ülimalt tänulik- raamatud@hotmail.com

Carl Larssoni ametlik koduleht on siin: http://www.clg.se/start.aspx

Kui on soov vaadata internetist tema töid, millest mitmed muideks olid üleval ka sellel näitusel!: http://www.scandinaviantreasures.com/website1/gal1.html

Siit võib vaadata Rootsi televisioonis olnud uudist näituse kohta:

Sildid:

neljapäev, aprill 23, 2009

See, kes pole kunagi näinud merd - Jean-Marie Gustave Le Clézio

Eelmise, ehk 2008. aasta Nobeli-preemia laureaati, J.M.G. Le Clezio-t pole eesti keelde eriti veel jõutud tõlkida. Minu andmetel on neid siiani kaks - "Diego ja Frida" kunstnike Diego Riviera ja Frida Kahlo armastusest ning kirjaniku läbimurde romaan "Kõrb". Ma pole veel kumbagi jõudnud lugeda ning sellepärast on päris kurb, et mu esmatutvuseks Le Clezioga sattus see noortekas, mille sihtrühma ma otseselt ei kuulu ja mis mulle üldse ei meeldinud.

Ma ei saagi aru, kas tegemist on tõlkes kaduma läinud "headusega" või lihtsalt need lood olidki kirjutatud sellistele 12-13 aastastele tütarlastele, kellele (kaldun arvama) ka sellised unenäolised lood väga harva peale lähevad. Mul tekkis sidus vanade eesti multifilmidega, nagu näiteks "Klaasikillumäng", kus tegijad on lähenenud loo jutustamisele kunstiliselt. "See, kes pole kunagi näinud merd" on veel kõigele lisaks kuidagi punnitatult kunstiline. Metafoorid on lihtsad ja lugudes pole intriige, küsimusi, samastumisvõimalust ega ka otseselt mingit mõtlemisainet. Variant on ju ka, et ma lihtsalt ei osanud neid sealt leida.

Lisaks mind tõsiselt häiris see tõlge. Mõnedes kohtades oli kasutatud sõnu, mis minu meelest keeleliselt ei sobinud. Nii imelühikeses raamatus olid ka trükivead (näiteks Jon-i asemel oli kirjutatud Ion) ning kuidagi silmakriipiv tundus paiguti ka grammatiliselt (sõnad osastavas käändes said kohati naljakad lõpud, kuigi ega ma vaielda ka ei julge, sest ma pole just kõige parem grammatikas ise ka...aga ma ka ei tõlgi ega korrigeeri kellegi tekste...), huvitav kas raamatul oli üldse keelekorrektor? Samas atmosfäär loodi tekstiga küll ja seega teenis tõlge ju ka kokkuvõttes on eesmärki. Ainult et selline uimane ja unenäoline tekst jäi minu jaoks kaugeks ja igavaks.

Raamat koondab endas kolme lugu. Ja kui esimesest saab selle atmosfääritunnetuse kätte, siis teisest kahest ei olegi enam midagi nagu võtta. Kõigis kolmes on tegemist noortega, kes lähevad loodusesse. Esimeses tüdruk jätab kooli minemata ning läheb hoopis mere äärde. Teises on üks poiss, kes pole kunagi merd näinud kuid unistab suurtest mereseiklustest ja otsustab minna merre "püherdama" :) Ja viimases üks poiss ronib mingile mäele ning kohtub seal nö. poisi kuju võtnud jumalaga. Eks muidugi võib vägisi mingeid allegooriaid ette kujutada ning tekitada neist lugudest endale mingid mõistulood, aga isegi Coelho lihtsakoelised mõistulood, mis on ju lihtsamast lihtsamad, on Le Clezio lookesed veelgi lihtsamad. Sellise filosoofilise kaldega lõpud on lugudel ka, mis justkui rõhutaksid nende noortele, alles ennast otsivatele hingedele suunatust.

Hinnang: 1+ (pettusin kohe kõvasti Nobeli-võitjas. Nüüd nagu enam ei tahakski tema raamatuid kätte võtta. Muidugi korra peaks vist veel proovima mõnda kiidetud täiskasvanute romaani temalt ka. Sest äkki ta lihtsalt ei oska noortele kirjutada või see stiil lihtsalt ei puudutanud minu tundeid ega mõtteid üldse või oli tõesti asi tõlkes kaduma läinud? Seda raamatut ma igatahes ei soovita, täiskasvanutele küll mitte. Aga mis ma muidugi noorte tüdrukute hingeelust tean, võibolla nendele lähevad sellised lookesed korda. Twilight oli ju ka minu meelest viimane pahn, kuigi selle raamatuga on sisulises mõttes võrdlus kohatu, aga ma pean just silmas, et võibolla sihtrühm leiab, et see raamat on väga hea... Kahtlen siiski. Pigem tasub lugeda eesti luulet. Ahjaa, joonistused olid ju ilusad, aga vaevalt, et keegi nende pärast selle raamatu ostab?!)

Sildid:

Sunshine Cleaning (USA 2008)

Režissör: Christine Jeffs
Stsenarist: Megan Holley
Olulisemad näitlejad: Amy Adams, Emily Blunt, Alan Arkin, Steve Zahn, Clifton Collins Jr.

Loo lähtekoht: On kaks õde. Üks neist kohusetundlik ja tubli, teine otse vastupidine - saab igalt poolt kinga ning tema peale ei või kunagi kindel olla. Neil on ka kergelt seniilsemaks muutuv isa, kes nad üksi üles kasvatas, sest ema tegi enesetapu, kui tüdrukud olid väikesed. Ning "tublil õel" on ka umbes 9 aastane poeg ning lisaks ka teise naisega abielus olev politseist "armuke". Nagu Ameerika väikelinnades ikka, inimestel on probleemid, nad on kõik kuidagi seotud omavahel ning kuidagi üritatakse ikka eluga toime tulla ning seejuures raha teenida (selline see elu ju ongi:)). Õed hakkavadki parema rahateenimise lootuses kuriteokohtades "pärast vägivalla aktsioone" koristama (selle "ettevõtte" nimest "Sunshine cleaning", ongi film oma pealkirja saanud). Kõik aga muidugi ei lähe nii libedalt ja lisaks on sisse toodud kõrvalliine, et kõik liiga lihtne ka poleks.

Kuid tõele näkku vaadates oligi see film just selline - üpris tüüpiline Ameerika väikelinna draama-komöödia. Film osales eelmisel aastal Sundance-i festivali võistlusprogrammis, kus ta küll sai hea kriitika osaliseks, kuid ühtki võitu ei suutnud noppida. Ka minule meeldis see soojus ning peretunne, mida sellest filmis õhkas. Südamlik ning maheda huumoriga. Eestis selliseid pisikesi indie-filme kinoekraanile naljalt ei lasta, aga siin Rootsis on ta "smultronstället"-i programmis erilise tähelepanu all. Mulle see selline oluliste või festivalifilmide eriline upitamine meeldib. See nagu tõstab kinopubliku teadvust ja seeläbi kui sellistel filmidel on vaatajaid, toovad nad neid ka rohkem sisse. Mina olen rahul.

Näitlejatööd olid head. Eriti peategelastest kaks õde - Amy Adams ning Emily Blunt. Eriti Blunt, keda polegi väga palju näinud pärast Devil wears Prada-t, millest ta väga kiitvaid kommentaare pälvis. Aga ju see võtab aega ning varsti osaleb ta igas teises filmis. Alan Arkin tegi midagi sarnast, mille eest ta Little miss sunshine-is Oscari pälvis, aga ega ta roll polnud ka eriti mahukas. Ta lihtsalt on selline "tüüp". Üldiselt oli kogu film kuidagi paigas. Naiselik ja kahtlemata ka naistekas. Naiste tehtud ka - nii režissör, stsenarist kui ka kaks peategelast on ju naised.

Lemmikstseen oli vist see kui üks õdedest verisele madratsile kukub... tegelikult ei... hoopis see "Little Bastard" tatoveering! Jah, ning üldse see kuidas vanemad sellesse pisipõnni suhtusid. Sellest on mul ja kindlasti paljudel teistelgi nii mõndagi õppida! Ja see kuidas lapsele maailma-asju seletati...need olidki need kõige muhedamad ja mõnusamad selle filmi hetked minu meelest. Ning see kuidas tegelikult ema kaotus õdesid ühendas. Kuidas üks teisele helistas kui nende emaga filmi telekast näidati. See oli armas...kuigi hästi naistekalik :) Aga vahest ongi üks hea naistekas see, mis südamesse sooja sisse toob ning paneb maailma natuke nunnumas valguses vaatama :)

Hinnang: 4- (soojuse ja armsuse eest üle keskmine hinnang. Kuigi midagi erilist ja fantastilist sellest filmist välja tuua ei oskagi. Sobib kindlasti vaatamiseks ka väikselt ekraanilt, aga kinos on ikka filmid "natuke" veel paremad kui nad muidu on. Minule igatahes meeldis. Mulle meeldivadki "sellised" filmid reeglina - soojad, südamlikud ning ilma eriliste efektideta. Inimlikud ja kaasa tundma panevad.)

Filmi treiler:

Sildid:

teisipäev, aprill 21, 2009

kevad ja suvi ja - Tõnu Õnnepalu

Ma olen armunud! Armunud Tõnu Õnnepalu uude raamatusse!

Laupäeval veel enne laevale minekut, läksime muidugi veel kord ka raamatupoest (Kristiine Apollost) läbi ning pool kogemata jäi mulle silma, et Õnnepalult on uus raamat ilmunud. Ma küll hoian pidevalt nii kirjastuste kodulehtedel kui ka apollo internetilehel silma peal, aga nagu saatus on see jäänud (võibolla oma kahvatusinise kaane pärast) kuidagi täiesti mul märkamata. Aga kaasa ta sealt sai ning ma olen selle üle nii õnnelik. Juba laevas teel Rootsi ahmisin selle läbi ühe lugemisega. Otsast lõpuni! Ja eile lugesin uuesti veel teise korra - lõpusti otsani. Jah, sõna otseses mõttes, lappasin korraks tagumisi sissekandeid ja olingi jälle (omadega) sees.

Räägin sissekannetest, sest tegemist on päevikuga. Eelmise, ehk siis 2008. aasta 17.aprillist kuni peaaegu sama aasta jõuludeni. Kõikide päevade kohta pole küll sissekandeid, kuid päris korralikult järjest siiski. Ja tegemist selles mõttes ühe omapärase ja originaalse päevikuga, sest need sissekanded on luuletused. Mõni rohkem luuletus mõni rohkem päevasündmuse kirjeldus. Kuid sellest hoolimata ma kutsuks neid kõiki ikkagi luuletusteks. Riimideta luuletusteks. Ja need on niiiiiii ilusad, et võtab hinge ohkama ning mingis mõttes aastakäiku ette kujutama ning muidugi ka Õnnepalu ennast oma tegevustes oma kodus Järvamaal, Esnas. Lisaks on ta neis luuletustes tihti rändamas ka minu maakoha lähistel, nö. tuttavates paikades- Keava, Vahastu...

Kuigi lisaks vaimustavatele mõtte- ja tekstikäikudele saab (nagu päevikuid lugedes ikka) teada, mida kirjanik on teinud eelmisel aastal. Näiteks tema kohtumised sõprade Jaan Kaplinskiga ja Lembit Petersoniga. Tema kohtumisest presidendiga või raamatute lugemisest (Primo Levi, Tranströmer, Proust, Junger). Samuti aiatöödest ja ilmamuutustest. Päevasündmustest nagu Olümpiamängud ja Gruusia sõda. Kõik justkui luuleliselt ja õhkõrnalt, nagu muuseas. Justkui tuulte paitusena. Tugevamalt kumab aga läbi armastus. Eriti mida aasta lõpupoole, seda rohkem. Millegipärast on kusagil kõrval tiksumas ka haiguseteema, mida ma tegelikult olen Õnnepalu tekstidest ka varem üles noppinud, kuigi ma ei tea, et mis see siis täpsemalt on. Justkui ootaks ta surma? Aga võibolla on see lihtsalt hirm või paratamatus? Võibolla ma lihtsalt pole veel piisavalt mitu korda tema raamatuid läbi lugenud, et sellest ikkagi lõpuni aru saada - kas ta mängib selle mõttega või on tal tõesti midagi hullu kallal. Aga võibolla on see hoopis üksinduse metafoor? Äkki see ongi see "haigus"? Olgu, nüüd ma panen sellele liiga palju tähelepanu, sest raamatus lennatakse sellest teemast väga õrnalt üle ning see tegelikult tõusebki teemaks ainult paaril kolmel päeval. Ja sedagi seoses armastusega. Ehk pigem sündimata armastusega. Kohati , aga ikkagi väga-väga harva oli ka lahedalt koomilisi või iroonilisi teri, kuid sedagi kindlasti kõrvuti mingi sügavama või valuliku realismiga ("Luuleaktus koolimaja võimlas, õpetajad jälgimas, et lapsed püsiks vagusi ja lõpuni välja kannataksid. Luuletajad püsivad niigi vait. ...")

Mõtlesin, et kirjutaksin kõik need head katkendid üles, aga siis peaksin vist enamvähem kõik need 192 lehekülge siia kirjutama :) Sellepärast piirdun ainult lõigukeste ja mõnes kohas kõigest reaga, et anda aimu ning ka enda jaoks üle lugemiseks mõningaid mõtteid või sõnapilte või nagu Õnnepalu ise kirjutab ("lappan vanu unistusi") - võimaluse "lapata" loetud raamatu (täiesti harukordselt ilusa ja hea raamatu!) mälestuses.

....
2.mai
....
Mina tahaksin, et kõik mis tuleb, tuleks kohe,
aga et see kõik veel natuke ootaks.
Las korraks olla lihtsalt see, mis on,
mitte mis oli.
Mõned ei taha mõnda asja meenutada.
Ma ei taha midagi meenutada, sest kõik, mis oli,
läks mööda. Minust küll.
....
25.mai
....
Unigi võib olla liiga magus.
....
31.mai
....
Olgu pealegi teistel elu
ja minul unistus elust,
elu on seegi. Kuigi imelik.
....
17.juuli
....
Nii palju asju on olnud,
et mida saab veel olla?
Nii palju asju
on olemata jäänud,
et mida saab veel
olemata jääda.
....
30.juuli
....
Maal
ei ole naabrid kunagi
liiga kaugel.
....
12.september
....
Liiga palju sügiseid on juba elatud, üks veel,
mida see lisab? Ometi kaevates mõtlesin:
kui sellest läbi tulen, on paljust tuldud.
Mida see tähendab? Füüsiline töö
tekitab alati pisut positiivsust, isegi kurbuses.
....
9.oktoober
....
Saigi suvi kokku tõmmatud:
kollased lehed õunapuu alla hunnikusse.
....
30.november
....
Inimeste üksindus on see,
kui teise mobiil heliseb, ja ma tean,
et see pole minu helin,
aga ikka koban taskut,
et kas telefon on seal,
sest Śina võid ju helistada,
mis siis, et Sul pole isegi mu numbrit.
....
1.detsember
Öökull huikas kolm korda kolm korda.
....
6.detsember
Kui Sa lähed meelest,
tekib meelde suur vaikus,
tühi koht, kus talve valget udu,
pidulikult varjab päikest
lumistel põldudel
kahel pool maanteed.
Olen väga rahulik,
kui Sa lähed meelest.
....

See 6. detsember on kindlasti üks mu lemmikuid...mulle meeldib see mõte, et kui keegi "läheb" meelest, siis sinna kohta jääb tühjus. 30. november meenutab mulle natuke oma mõttelt Doris Kareva luuletust "Lõpp". Aga need lõigukesed nendest üksikutest päevadest on kõigest pisike piisake sellest mõtete-kommist, milleks seda raamatut võib pidada.

Aaah, kui hea - mul on valus, nii hea on. Mõnikord on valu ka hea -
kuigi mitte just sellesse konteksti sobivalt, aga veel üks näide Õnnepalu enda kirjutatud "lõikudest" selle kohta, miks valu võib olla "hea" -
8.mai
Ja miks ma seda kõike meenutan, kui see on valus?
Sest see valu on magus ja see koorem on kerge:
see on ju eimiski, seda pole enam.
...

Kui küps, kui mõnus, kui palju andev. Õnnepalu on geenius, nii tabavalt ja oskuslikult võib maalida luulepildikesi ainult tõeline kunstnik! Tahaks väga teda päris elus ka tunda. Mitte ainult tema kirjutatud "elu", sest kui juba ta raamatud nii palju mõtteid äratavad, mis siis temaga vestlemine veel annaks, ma ei kujuta ette...

Hinnang: 5 (mul polegi siia enam midagi lisada, kui ainult soovitus kõikidele see raamat endale koju raamatupoest viia. Kahtlemata üks käesoleva aasta parimaid raamatuid, kui mitte kõige parem! Klassik juba sündides... raamat ma mõtlen :) Seda on nii hea lugeda "uuesti ja uuesti ja")

Sildid:

Grafiti - Ugala

Viimaseks teatrikülastuseks seekordsel pikal teatrimaratonil Eestis jäi "Grafiti" Viljandis. Selle on Ugalas lavale toonud Taago Tubin. Selline lihtne komöödia. Minu jaoks ehk natuke liiga lihtne. Ja lühike ka. Pärast 35 minutit oligi juba vaheaeg. Ja vaheaegu ma ei salli. Võtavad hoo maha ning on minu meelest üpris mõttetud, kui just pole mingi eriliselt psühholoogiliselt raske tükk või selline 3 ja poole tunnine või pikem mammutetendus, et oleks vaja jalgu sirutada. Selles tükis näiteks ma poleks seda küll tahtnud.

Loo lähtekohaks on üks ropp gravüür ühe maja liftis. Mis tekitab just majja kolinud noormehes ebameeldivust. Kusjuures see tundub üsna põhjendamatu. Keegi ju ei tunnegi teda selles kandis veel. Ja selleasemel, et see graveering sealt kõrvaldada otsustab ta asja suure kelle külge panna ning nõuda, et see kes tegi, see ka koristagu... Põhimõtetega mees... Kuigi kas see on koht, kus hakata oma põhimõtteid taga ajama? Teha ebameeldivaks ka oma naise olemine.

Minule see lugu igatahes eriti korda ei läinud. Lavastaja on küll teinud levastuslikult huvitavaid otsuseid tuues lavale kapuutsides breikarid, kes justkui oleks mingid grafitite tegijate stereotüübid. Kuigi etenduse jooksul seda aru ei saa, mida nendega täpselt öelda tahetakse. Ja ehk see peaks andma natuke mõtteainet, et kas tõesti siis lihtsalt mingid suvaliselt ümbruskonna pätid ongi asja taga, aga kuna vaatajal eriti vahet pole, siis selle mõttetegevuse tekkimiseks pole ka erilist alust. Muidu tegelikult ma lavastaja kohta midagi paha öelda ei tahaks. Tema mõttetööd on näha - eriti liikumistest või kasvõi see majaelanike teineteise käperdamine või need tantsupoisidki. Lihtsalt lugu oli liiga lihtsake, et sellest midagi välja pigistada.

Kuid üks inimene siiski suutis ka nö. midagi pigistada. Nimelt näitlejates Liina Olmaru. Teda oli tõesti lust vaadata. Tema andis sellele Viljandisse sõidule mingisugusegi mõtte. Lugesin, et naiskõrvalosa eest on selle tükiga ka mujal maailmas loorbereid lõigatud ning oli ju ka Olmaru Teatriliidu aastaauhindade nominentide hulgas selle rolliga. Ja seda vist üpris teenitult. Ta on kuidagi õhevil ja õhinas ning just õigelt karikatuurne. Samas väga head rollid teevad ju ka Aarne Soro ja Andres Lepik. Lepik võiks tihemalt laval üles astuda, ta ju päris heas lavavormis. Tegelikult meeldisid mulle ka Vilma Luik ja Kadri Lepp, lihtsalt nende rollid olid kuidagi tagasihoidlikud. Ja näitleja, kes mulle tavaliselt üldse ei meeldi, ehk Janek Vadi, seekord eriti ei häirinud, aga ega ta ka midagi erilist ei teinud. Ja üldiselt jälgisin ma ikkagi peamiselt mingist hetkest vist ainult Liina Olmaru. Kuigi Kadri Lepp ju ka mu suur lemmik, aga tema suuremad stseenid jäid ikka sinna lõpupoole ning ega see tükk vist ka näitlejatele mingi eriline väljakutse polegi. Vähemalt selline tunne jäi.

Kunstnikutöö kohta mul kommentaare pole. Tegemist polnud kostüümidraamaga, seega lavakujundus töötas etenduse lavastuslikele nõksudele kaasa ja seega täitis oma ülesannet, kuigi tegelikkuses oli ikka päris lihtne ja tagasihoidlik. Mingit "kodu" või "korteri"-tunnet küll ei tekkinud. Miks sellise kujunduse tegemiseks oli vaja kunstnik Vanemuisest kutsuda jäi mõistmatuks. Tantsupoisid olid tublid. Mul tuli kade meel...oleks ise tahtnud tantsida :) Tumedama habega kutt oli nõksuvõrra huvitavam. Samas mõnusalt pigutamata mulja jäi, kuigi juba iseenesest tantsimise kasutamine sõnalavastuses peaks mõjuma friigilt. Aga siia see sobis ideaalselt minu meelest. Ainult et tantijad oleksid võinud mingi kas vihase näoga või mingi karakteriloomusega seda teha, näiteks mingi grafiti tõmmata seinale mingil hetkel või midagigi, mitte lihtsalt "tuleme nüüd ja teeme oma tantsu-etteaste siia vahele ära ja kõik".


Hinnang: 3 (selline keskmine tükike. Ma naersin kahtlemata mitu korda ja muigasin ka pidevalt, eriti Liina ja Aarne säravvalgeid hambaid vaadates. Samuti tundsin Kadri Lepp-a karakterile kaasa ning pidasin vahvaks ka Andres Lepiku ja Vilma Luige vanemat paari, kes oma nina igale poole topivad ja igal pool oma arvamust tahavad esitada, kuigi ei saagi enam päriselt sellest maailma-asjade toimumisest aru. Aga nagu öeldud, see kõik tundus kuidagi liiga lihtne ja tavaline. Liina Olmaru roll oligi ehk see kogu etenduse ja lavastuse eredaim väärtus. Kokkuvõttes keskpärane. Huvitav küll kui modernset maailmateatri dramaturgiat lavale tuuakse, aga siin polnud lihtsalt mind puudutavaid teemasid, ega ka piisavalt mõtteainet. Kuigi mõelda ju võiks näiteks see kuidas me oma otsuste ja tegudega oma lähedaste elu mõjutame. Või kas alati on vaja hoida põhimõtetest kinni. Ja kas meil on õigus privaatsuseks ja kas me oleme kohustatud olema sotsiaalsed. Aga need asjad olid kõik sellised natuke lihtsad küsimused. Ja jäi mulje, et selles lavastuses ei tahetudki neid päriselt tõstatada ega nendele rõhku panna. Rõhk on rohkem meelelahutuslikul elemendil, ehk huumoril. Kuigi see tükk pole ka selline, et hullult naerda saaks, samuti pole see huumor mitte selline peen ja targalt kirjutatud, vaid lihtne meelelahutus. Aga vahest muidugi kuluvad sellised "lihtsad" tükid ka ära. Eriti ehk siis kui inimene käib harva teatris või siis vaatab sellise tüki väga sügavate ja mõtlemapanevate tükkide vahele...ma ei tea. Kõlab natuke õigustusena. Ma soovitan seda tükki Viljandi inimestele, kes kenal pühapäevaõhtul tahavad midagi tavatumat teha. Ehk näiteks võiksid jalutada Ugalasse. Aga kaugemalt tulijate jaoks on see natuke liiga lihtne, polnud isegi koduteele midagi kaasamõtlemiseks ega arutamiseks võtta...)
---
Isiklik märkus (sobivalt teemasse, kuna see ropp sõna, mis oli lifti graveeritud oli - M*nn :) Hmmm...huvitav kas tõesti graveeringut kutsutakse ka grafitiks?):
Enne etendust käisin tualetis. Ja minu kõrval boxis oleval mehel tirises mobiil.
Kuna ma tema vestluspartneri sõnu ei kuulnud, siis kõlas see vestlus üle terve Ugala WC selline:
- Hallo!
-....
- Jah!
-...
- Tahad teada või?
-...
- Sital olen.
-...
- Kultuurne olen...teatris...
(siinkohal ma lahkusin areenilt:))

Tekst lavastuse kodulehelt:
Gérald Sibleyras
GRAFITI
(L' Inscription)
komöödia

Tõlkija: Margus Alver
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Maarja Meeru (Teater Vanemuine)
Koreograaf: Karl Saks (TÜ VKA lavakunstide osakonna tantsukunsti õppetool)
Mängivad: Janek Vadi, Kadri Lepp, Liina Olmaru, Aarne Soro, Vilma Luik, Andres Lepik (külalisena), Karl Saks (külalisena) ja Päär Pärenson (külalisena)

Abielupaar Lebrun on äsja kolinud uude korterisse eliitlinnaosas. Ühel hommikul on aga maja liftiseinale ilmunud neid mõnitav kritseldus. Kes on selle taga ja millisel eesmärgil?Veidrad asjaolud teevad suhete loomise naabritega tõeliseks katsumuseks, milles vestlused pendeldavad ülima viisakuse ja silmakirjalikkuse, skandaalitsemise ja ilukõnelemise, mõtteselguse ja lahmivate provokatsioonide vahel..."Grafiti" on ajakohane sotsiaalne satiir, mis vaatleb inimese kaitsetust ja abitust situatsioonis, kus avalikku ruumi tekkinud anonüümne solvang hakkab määrama tema saatust. Näiteks võib tuua netikommentaarid, mida tihtipeale virtuaalseks peldikuseinaks peetakse või muudel viisidel toimivad küberkiusamise liigid (alandavate fotode ja videoklippide ülesriputamised internetisaitidele jne. jne). Kui keegi julgeb mõelda ja ümbritseva rumaluse konsensusele vastu astuda, nagu teeb seda loo peategelane, saab temast rahvavaenlane. Näidendi esmalavastus toimus 11. jaanuaril 2004 Pariisi teatris Le Petit-Montparnasse ning lavastus kuulus 2004. aasta Molière'i teatriauhindade nominentide hulka kolmes kategoorias (parim prantsuse algupärand, parim autor, parim kõrvalosatäitja).

Etendus on kahes vaatuses jakestab 1 tund ja 50 minutit.
Esietendus 29. novembril 2008 Ugala väikeses saalis.

Sildid:

neljapäev, aprill 16, 2009

Pedro Páramo - Eesti Draamateater

Esimene küsimus, mis mul tekkis pärast etenduse nägemist, oli "Miks lavastaja otsustas SELLE tüki lavastada?" On ju nii palju huvitavaid, häid, ilusaid, põnevaid, ka maailmas suurt menu saavutanud näidendeid, mida Eesti lavale tuua. Ka hispaaniakeelsest maailmast, kui just plaan või soov oli just midagi "kuuma" meie nö.terperamenditute - silme ette avaldada. See oli minu meelest selgelt "liiga suur/kummaline/ebateatraalne tükk", võibolla hoopis liiga suur tükk lavastajale?

Juan Rulfo -t, kelle lühiromaanil see dramatiseering baseerub, peetakse Borges-i kõrval teiseks suurimaks 20.sajandi Hispaania kirjanikuks. Ladina Ameerika kirjanik Gabriel Garcia Marquez on öelnud, et pärast oma nelja esimese raamatu kirjutaimist tekkis tal kirjutamises blokk ette. Alles pärast Juan Rulfo Pedro Paramao lugemist sai ta sellest lahti, ning kirjutas oma suurteose "Sada aastat üksildust". Kusjuures minu meelest on nende kahe teose vahel väga palju sarnast atmosfääri. Minule aga ei meeldinud ei "Sada aasta..." raamatuna ega ka "Pedro..." teatrilavastusena. Võibolla lihtsalt pole maagiline realism minu rida. Liiga palju tegelasi, liiga ebausutav ning ma ei suuda ei samastuda ega ka haakuda nende tegelastega.



Loo saab alguse sellest, kui Juan Preciado, kes rändab oma sureva ema kodulinna - Comalasse, et leida oma isa, leiab aga eest sõna otseses mõttes "kummituslinna", kus elavad nii surmaeelikud kui ka juba surnud käsikäes. Tegelikult hakkavadki lood hargnema mitmel tasandil - nii tänapäevases ajas kui ka isa nooruspõlve aastates. Ja niimoodi paralleelseslt ning ka läbisegi jutustataksegi kogu suguvõsa lugu, alates sellest, kuidas ema-isa kohtusid ja jätkates sellega kuidas üks haaval kõik oma surma leiavad. Peategelane muidugi kaasa arvatud.

Mina aga ei saanud kuidagi lahti mõttest, et kui hea oli näiteks Hispaanlase Sinisterra näidend "Ay, Carmela", mille Lembit Peterson Linnateatris mõned aastad tagasi Elmo Nüganen-i ja Anne Reemann-iga lavale tõi. Palju huvitavam, palju rohkem vaatajale andev... miks küll seda Paramot praeguses hetkes Eesti teatri lavale vaja on? Lihtsalt ei mõista.

Lavastaja on võtnud kasututsele pöördlava võimaluse, kuid mitte niiväga kunstilises mõttes vaid pigem inimeste lavale saabumiste ja lahkumiste dramatiseerimiseks. Kunstniku töö-aur on läinud rohkem kostüümidesse, sest lavakujundus on peaaegu olematu ning isegi valgel seinal, mida ühel pöördel kasutati, oli selgelt näha kokku liimitud valged kattetükid, mis kuidagi tobedalt võikalt torkasid silma. Kas on materjal kehva või on lihtsalt "midagi kokku klopsitud". Voodid ja muud sellised on lihtsalt kõvad tumbad ja justkui klots-mööbel. Täiesti arusaamatud lahendid. Loodud on ka mingi vahesein, mille konstruktsioon on pöördel küljelt näha ning mis samuti jätab kuidagi lõpetamata mulje. Kusjuures lavastaja oleks võinud seda vahekäiku õõvastava valgustuse või millegi muuga kuidagi ära kasutada. Vist ainult korra on kuidagi selle nö. vahetunneli kasutamist kuidagigi lavastuses märgata.


Näitlejaid oli küll, keda vaadata jälgida (oli ka neid, kelle mäng järjekordselt hämmastama pani või ka neid kelle "mängu" nagu eriti tähelegi ei pannud).
Sisust hoolimata otsustasin võtta sellest tükist, mis võtta annab, ehk nautida siin nende lemmiknäitlejate mängu, kes tükis osalesid ning samuti nende mängu, kellel see selles tükis hästi välja tuleb. Õnnestunud rollid (minu arvates) teevad, alates kõige eredamatest - Guido Kangur, Kersti Keismann, Mait Malmsten, Tõnu Oja, Hilje Murel ja Merle Palmiste. Siis on rida rolle, mille kohta ma ei oska midagi erilist arvata ning siis veel mõned, kelle mängustiilist ma siiani õiget "annet" pole veel leidnud - Laine Mägi ja Mihkel Kabel. Tegelikult ka Britta Vahur, kuid ta ongi vist Draamateatris võetud rohkem lavale "ilus olema" kui mingitesse psühholoogilistesse või karakterrollidesse tõeliselt lavale näitlema. Kurb muidugi, aga hetkel kahjuks karm tõde. Kabel mõjub kui Malmsteni kehv versioon, sest neil on välimuselt minu meelest midagi sarnast.

Kahtlemata on alati tore vanameistreid jälle näha. Selles tükis ju osalemas nii Ita Ever, Ester Pajusoo kui ka Tõnu Aav. Samas peaaegu kõikide tegelaste rollid on kuidagi episoodilised ning meeldejäävad karakterid jõuavad ehk luua ainult need esmamainitud.

Ma tõeliselt hämmastun viimasel ajal iga kord - kui tugevas lavavormis on Guido Kangur. Ma ei tea, kas kõigil saalis oli selline tunne, et ta justnagu oleks mänginud ainult minule. Isegi vaatas mulle mitu korda silma sisse! See on ju nagu mõne klassiku kunstitöö, kus portreel kujutatu justkui ainiti vaatajale otsa vaatab. Kersti Kreismann-i kõik stseenid olid justkui esimese vaatuse parimad. Või mängis ta need parimateks oma oleku ja häälega, ma ei tea. Mait Malmsten peaks saama rohkem ja suuremaid rolle. Viimasel ajal oleks ta justkui kõrvale tõugatud. Siin sai natukenegi teda rohkem mängimas näha. Ja ta sammub mõnusalt oma isa jälgedes. Minu meelest on tema tugevaim külg just nendes stseenides kus ta Rein Malmsteni meenutab. Ühe mõnusama duetti ja parimad stseenid pakuvad Hilje Murel ja Tõnu Oja. Selles on ehk midagi isegi koomilist, kuigi tegelikkuses ju väga sügavalt vastik - nad ju õde-vend, kes nagu aru võis saada - voodit jagavad. St. õde elab venna mõjuvõimu all. Ja Merle Palmiste koos Ita Everiga on samuti duett, mis väärib loorbereid. Palmiste küll natuke kordab ennast, aga võibolla ma lihtsalt nägin teda liiga palju nii lühikese aja jooksul. Samas oli hetki, kus ta pakkus täiesti omalaadset võimsust. Tegelikult tahaksin veel ühe dueti ära mainida positiivsest küljest, nimelt Viire Valdma ja Ester Pajusoo - selline külaeitede paarike, mis mingis mõttes mõjus kuidagi kontrastselt - üks pikk ja teine pisike, kuid mõlemad ühe kanged.

Hinnang: 2 (Ei julge küll kellelegi soovitada. Kui ehk neile, kellele meeldivad ka sellised eelmainitud raamatud ja kirjanikud, eriti "Sada aastat üksildust". Samuti on ju palju tegelasi ja palju näitlejaid, mõned näitlejad mängivad sellest hoolimata mitut rolli. Justkui oleks mingi vajadus ühe sellise suure ansambliga tüki järele. On ju osalemas suurem osa Draamateatri näitlejatest - puudu on Kaljuste, Avdjuško, Sukk, Teplenkov, Lagle, Avandi, Pass, Lutsepp, Heinloo, Kark, Klenskaja, Mikiver, Prangel, Rekkor, Toompere, Uuspõld ja Veinmann....hmmm päris palju ju tegelikult lõppude lõpuks :) . Kuid isegi heade näitlejate mäng ei päästa seda tükki. Tegelasi on liiga palju ning minu jaoks polnudki oluline, kes neist on juba surnud ning kes veel mitte. Tegelikult ei olnud eriti üldse neist tegelastest sooja ega külma. Kui, siis ehk Hilje Mureli tegelasest. Kusjuures naljakas, et ka näitlejad ise ajasid neid nimesid sassi. Näiteks Kristo Viiding ütles Kaie Mihkelsonile Laine Mägi tegelase nime, kuigi too hoidis samal ajal tema selja taga Viidingu käest kinni :) Mis siis vaatajatest rääkida kui tegijad isegi neid seal segi ajavad :) Tegelikult minu jaoks polnudki see nii segane ehk üldse, aga lihtsalt kuidagi mõttetuna tundus kõik. Jah, mina küll ei soovita.)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Pedro Páramo
Juan Rulfo
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 45 minutit.
Lavastaja ja dramatiseerija Ingomar Vihmar
Kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)
Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra (külalisena)
Tõlkinud Tatjana Hallap
Osades: Ivo Uukkivi, Mait Malmsten, Merle Palmiste, Guido Kangur, Lembit Ulfsak, Tõnu Oja, Tõnu Aav, Ita Ever, Ester Pajusoo, Mari Lill, Kersti Kreismann, Kaie Mihkelson, Viire Valdma, Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Laine Mägi, Britta Vahur, Mihkel Kabel, Anti Reinthal, Uku Uusberg, Kristo Viiding.

On üks mees, Juan Preciado, kes tuleb peale ema surma otsima oma isa, Pedro Páramot, mõisnikku ja küla valitsejat. Ema kodu küla Comala on alla käinud ja maha jäetud, seal ei ela enam kedagi – peale surnute. Kuid tegelikult pole vahet surnute ja elavate maailmadel, surm on elu loomulik osa ja maailm surnute ja elavate jaoks seesama. Tegelikult polegi olemas tulevikku või minevikku, elu ja surma, on olemas pragune hetk, kus kõik eksisteerib ühekorraga. Nii nagu surma tantsus oleme me kõik ühte ringi seotud ja võrdsed, elus ja surmas, minevikus ja olevikus. Me väidame, et on olemas käegakatsutav reaalsus, ja illusioon. Aga mis on mis? Võib-olla on hoopis esemed meie ümber illusioon, ja energia, mida me silmaga ei näe, tegelik reaalsus.„Pedro Páramo“ tekstina on uskumatult rikas – maagiline ja reaalne, ilus ja sünge, hale ja koomiline ning kõik see on laetud võimsa seksuaalse energiaga. Kui otsida poliitilisi paralleele, siis Pedro Páramo on oma mentaalsuselt üks ehtne poliitik. Ta lihtsalt ütleb, et asjad on nüüd nii. Kust võtab õiguse ütelda, et need maad või see naine on nüüd tema omad? Pedro Páramo lihtsalt võtab endale tugevama õiguse. Ta lihtsalt otsustab nii. Muidugi pole ta mingi erand, sellised “otsustajad” inimesed valitsesid ja valitsevad Mehhiko külasid ja talupoegi. Ja valitsevad tegelikult praegu meidki. Mehhiko lugu mehhiklastest võib pealtnäha tunduda eksootiline. Tegelikult on nad samasugused inimesed nagu meiegi. Ehk on meil ladina-ameerika lugu appi võttes võimalik oma mõttemustreid nihestada, tunnetada teistsuguse reaalsuse võimalikkust.Juan Rulfo (1918–1989) on maagilisest realismist mõjutatud mehhiko kirjanik, stsenarist ja fotograaf. Ta on avaldanud vaid kaks raamatut: lühijuttude kogu „Leegitsev ljaano“ (El llano en llamas, 1953) ja romaani „Pedro Páramo“ (1955, e.k. 1979), kuid Rulfot peetakse Ladina-Ameerika kirjanduses sama mõjukaks autoriks maailmakirjanduse suurkujude Gabriel García Márquezi või Jorge Luis Borgesega.

Esietendus 18. jaanuaril 2009 Eesti Draamateatri suures saalis.

Sildid:

teisipäev, aprill 14, 2009

Kuidas seletada pilte surnud jänesele - NO99


Siin on mu mõtete nimekiri, mis tekkisid NO teatri viimast etendust vaadates (nii palju kui mul neid meelde tuleb):

- Ma ei taha enam ühtki NO-teatri tükki mööda lasta - siiani põen seda, et "Hirvekütt" on nägemata. Isegi kui need on jamad (mis pole selle etenduse "case"), on need alati "sündmused"... (kuigi ka "Macbeth"-i lasin mööda...aga seda ma vist ei olekski vaadata tahtnud...seega peab oma lauset korrigeerima...) Ma ei taha enam ühtki Ojasoo lavastust mööda lasta!

- Astudes saali võtab vastu kuidagi võimsalt mõjuv (peaegu) tühi ruum ja kuldse näoga mees, kellel on süles surnud jänes...kes vist on Gert Raudsep(?) :) Tema noorem venna, on ka tulnud tükki vaatama... nii armas :) Tegelikult on terve saal viimse kohani välja müüdud ning igasuguseid tuttavaid nägusid nii teatrist kui telerist on saal täis.

- Pisikestest performance-stseenidest kokku tekitas tekitas tükk huvitava terviku. Ühelt poolt on see justkui vastuseks kavas ära toodud Mati Unt -i "Kiri teatri kohta" tekstile, mis pärineb aastast 1968. Teisalt on see justkui kultuuriministri pilamine või õigemini karikaturiseerimine... isegi tema naljakate maneeride mõnitamine (vapustav roll Marika Vaarikult!). Samas ka teatrietüüdide tegemine. Kuid ka stiilis "10 näitlejat (9, sest Marika Vaarik-ut ei saa vist nende hulka lugeda) otsivad autorit"...või täpsemalt öeldes "9 näitlejat otsivad ideed". Kuid samas on see kui suur performance-show, ning mitte ehk nii väga "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" vaid pigem "Pildid surnud jänesele":) Lisaks peaaegu et proovitakse ärgitada ka interaktiivsust, kuid seda siiski mitte "tõsiselt" - Tambet Tuisk laseb nö. korraks "neljanda seina alla". Tegelikult mõjuvad osalt stseenidest ka imporvisatsiooni tulemusena leitud huvitavate leidudena (aga eks kõik looming on ju mingis mõttes algselt "improvisatsioon":)). Ja oi kuidas mulle meeldis see ütlus, mis on ära toodud kavalehe tagalehel! See on justkui täpselt õige ja õiges kohas!

- Jänesed olid nii nunnud! Pehmed ja karvased ja omamoodi võimsad ka. Ja õnneks ikka "elusad" :) - väike viide kunstisaali stseenile.

- Osalt improvisatsioone olid päris vingelt füüsilist ja miks ka mitte psühholoogilist keskendumist ja pingutust vajavad. Kummardus sellegi pärast! Nii Mähar kui Kaljujärv olid mingil hetkel näod punnitamisest punased :)

- Marika Vaarik on selline varandus mistahes teatrile!!! Ja No-sse sobib ka kui valatud :)

- Risto Kübar paljalt laval - see ei meeldinud mulle üldse...ilma selleta etenduse väärtus minu jaoks kasvaks.

- Ropendamine "sünnipäevaks" tehtud kingituste -etüüdide juures mõjus tobedalt ja seda polnud minu meelest vaja. Samas huvitav, mida etendust vaadanud Marko Reikop (ning teised gayd) mõtlesid kui laval tehti vihjeid "selles" suunas... kas nad tunnevad ennast puudutatuna? On see nende jaoks nõme või naeravad nad kaasa?

- Samas näiteks see "liblika " tegemine selles eelmainitud stseenis ja mõned veel, olid väga lahedad!

- Jäi mulje, et näitlejatel oli seda tõeliselt fun mängida. Selline mulje jäi nagu kunagi poisikesena algklassides klassikaaslaste sünnipäevadel sai pulli tehtud. Sellised natuke tobedad müramised, mis täiskasvanuid vaadates mõjuvad kummaliselt koomilistena. Samuti oli koomiline minu jaoks see, kui "tähtis" inimene pannakse kentsakasse olukorda. Lisaks kentsakale olukorrale on ka "Kappa kusemise" -võistlus juba nimena kuidagi kummaline :) Siinkohal hoiatus - esimeses kahes reas saab "pissiseks" :) Mitte küll "märjaks" vaid piiskadega pihta :)

- Minu jaoks oli täiest mõttetu näidata publikule, kuidas rekvisiite kokku pakitakse. Kasutasingi selle aja sobivalt kava lugemiseks. Mis osutus tegelikult päris oluliseks ning pakkus palju huvitavat ning kobedalt palju fotosid ka.

- Spordi-etüüdid olid kohati lahedad, kuid oleks võinud ka midagi nagu "veel" olla või ainult "head" etüüdid välja valida. Aga seal oli lahedaid leide.

- Huvitav, et ma arvasin lugematagi ära, et tegemist on Kangro koreograafiaga :)

- Kaka- ja pissijutud lavale ikka hästi ei sobi (erandiks "Vääärviid" VAT-is) :) Müramist oli ka nagu tsipa liiga palju.

- Eha Komissaroviga tehtud intervjuu-filmilõigud olid väga lahedad! Äge mutt on... kiiksuga!


Näitlejad:

-Andres Mähar - tema sünnipäevakingituse etüüdid olid head. Igal pool oli ka kõvasti kaasa müramas, kuid sellist "eredat kohta" hetkel ei meenu.

-Gert Raudsep - Tema on vist selles lavastuses kõige rohkem nö. tagaplaanil. Aga ega kõik ei peagi ju kogu aeg kõikides tükkides, kõikides stseenides osalema eesrinnas. Ka selles tükis on ta ikkagi oluline taustajõud :)

-Inga Salurand - Ilus tüdruk....muidugi poisid tahavad temalt n****... (õudne ikka mis teksti viimasel ajal mu blogis on... aga see kõik on "teatrite süü" :))Tegelikult oli ta kogu aeg kambas, kuigi jälle mingit eredat asja kohe ei meenugi...

-Jaak Prints - Konferansjee osa tuleb tal lausa ideaalselt välja (ikka selles kappa kusemise võistluses)! Kuid tegelikult muutub kõik kullaks, mida ta puudutab. Kui midagi parajasti laval ei toimu, siis võib lihtsalt Prints-i jälgida...ta lihtsalt on nii lahe ja omapärane ja muhe! Väga meeldis see, kui ta lambist hakkas arvama, et teda vihatakse :)

-Marika Vaarik - Vapustav "Laine Jänes"! Tõeline staar-näitleja! Minu jaoks on NO teater veelgi parem nüüd kui seal on Marika! Ma tahaks teda igas tükis näha :) Eks ta kuidagi selline ema-figuur seal nende vahel on, aga mis siis - kõik nad musitasid teda, mis jaksasid... Nüüd peaksid nad veel napsama Aarne Üksküla või siis hoopis mõne Marika eakaaslase, polegi vahet kas mehe või naise... Nii saaks teater kuidagi kaalukust veelgi juurde (imho).

-Mirtel Pohla - kummaliselt hästi mõjus tema hambapesu stseen. Kummaliselt suureks läheb ta suu lahti...võibolla kõigil läheb, aga ma pole otseselt vaadanud kunagi kedagi nii pikalt suud lahti hoidmas. Asi töötas. Aga pisikesel ja piprasel plikal on rammu kah....või kas ongi rammu vaja, et Risto Kübar lavalt seljas minema tassida :)

-Rasmus Kaljujärv - täiesti kadestamisväärses füüsilises vormis! Millegipärast jäi mulje, et tema pidi kuidagi mitu füüsiliselt raskemat asja tegema - seinal laua otsas kookus rippuma, kätel kõndima jne jne :)

-Risto Kübar - Ta vaeseke vist ei saa Rambo pärast oma juukseid ära lõigata. Need mõjuvad tõeliselt friigina (suured juuksed - väike keha). Need tema alastistseenid olid küll sellised, et siis ei tahtnud nagu lavale vaadatagi. Tema rolli selles tükis vaadates tekkis küll õnnelik tunne, et ise näitleja ei ole. Mida kõike nad ei pea tegema (kunsti nimel). Aga tegelikult oli ta kuidagi tõsine. Tema argumenteeritud laused ühel hetkel, kui tegelased on jälle arutamas, et mida nad teha võiksid olid huvitavad, aga ma ei suutnud keskenduda, et kas nendes oli ka point sees. See sügavus mõjus kontrastina, kuna etenduses eriti muidu polnud vaja "teksti" jälgida :)

-Sergo Vares - Hmmm...tundsin end puudutatuna tema "lindistamise" stseeni pärast... olen ka ise sisemiselt niimoodi tundnud... mitte küll naise suunal... tema on alati nii tubli ja paneb alati lindistama kui vaja :)... aga iseenda peale, kui olen unustanud... :) Aga kui ma oma naist öösel imetlen, siis temale ma seda küll ei ütle :) See oli kahtlemata üks lemmikstseen kogu etenduses! Sergo on üldse ka üks mu suuri "No teatri lemmikuid".

-Tambet Tuisk - Koos Mähariga tegid neid sünnipäeva etüüde. Jämmis ja müras teistega kaasa, kui ühtki sellist eredamat kohta hetkel ei meenugi :)


Hinnang: 4 (kuigi tegemist oli ka kandvate ideedega, oli siiski tükk väga konkreetselt jaotatud selgepiirilisteks stseenideks. Ja need stseenid olid väga erineva tasemega, oli asju, mis minu jaoks tundusid mõttetud, samas oli asju, mis olid täiesti geniaalsed! Seega kokku selline hinnang, mis näitab ära, et see tükk küll tervikuna mulle meeldis. Kuid tõesti mõningate asjade kohalt oleks võinud ka nö. "kääre" kasutada! Väga suur pluss oli see, et vaheaega ei tehtud!!! Teatris on vaheaeg minu meelest küll täiesti mõttetu, kui just tükk ei ole 4-5 tunnine. Geniaalsus avaldus aga just selles ideede sidumises - see töötas minu jaoks. Huvitav kui sügava mõttetöö tulemus see oli, ehk kui teadlik see lavastuse ülesehitamine tegelikult oli ja kui palju mängis rolli juhuslikkus? Samas arvestades Ojasoo ja Semperi eelmisi lavastusi, võib neid täiesti omaette fenomeniks pidada. Isegi kui neil midagi konkreetset öelda pole, suudavad nad sellest hoolimata öelda ja palju (kui nüüd seda ministri pilamist ei pea eesmärgina omaette) :) Mina küll soovitaksin vaatama minna. Kuigi peab arvestama, et palju on justkui selliseid "teatrikooli" etüüdidelaadseid stseenikesi, mis tihti mõjuvad kunstina või performance-kunstina. Kindel lugu on selline rohkem enda tõlgitsemise asi. Pakub küll kaasamõtlemist, kuid järelemõtlemist küll mitte... vähemalt mina küll pärast seda tükki pole järele midagi mõelnud.)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt ja Postimehest on pärit ka need fotod):

Kuidas seletada pilte surnud jänesele

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi Lavastuse Kuidas seletada pilte surnud jänesele idee sai alguse siis, kui – kasutades Märt Väljataga sõnu – oli selgeks saanud, et kultuur on kaotanud pühapaiste riismedki ning Eesti asi peab otsima endale lisaargumente. Kuid asi ei ole kunstnike ühiskondlikus positsioonis, uues loomeliitude pleenumis või kaasaegse kunsti väheses mõistmises. Asi on kunstis eneses. Selles, mis eristab head kunsti halvast, kirglikku kiretust, ilusat ilutsevast.

Mitmed on juba pikemat aega oodanud, et Teater NO99 pöörduks tagasi populaarse sotsiaalkriitilise teatri poole. Seda eriti praegu, mil ajad on rasked ning tööpuudus, majandusäng ja avaliku sektori palgakärbe peaksid olema iga tundliku kunstniku südames. Ent võib-olla on just praegu õige aeg rääkida hoopis sellest, mis on mittetootlik – sellest, mis on puhas kulutus.

Kuidas seletada pilte surnud jänesele on lavastus kunsti tegemisest ja vastuvõtmisest. Improviseeritakse, tantsitakse, tsiteeritakse performance’eid, ehitatakse installatsioone ning hoitakse kõrgel kunsti lippu, kui barrikaadidele tõusevad vürtspoodnikud. Jah, see on lavastus sellest, kuidas maailma paremaks muuta. Värskus ja väsimine, tegemine ja ootamine, rõõm ja meeleheide, usk ja kannatus.

Lavastuse pealkiri tsiteerib Saksa tegevuskunstniku Joseph Beuysi samanimelist aktsiooni 1965. aastast. Lisaks on lavastuses John Adamsi, Marie Underi, Peter Handke, Taavi Eelmaa, Pablo Neruda, Eha Komissarovi, Anton Tšehhovi jpt mõtted ja teod. Lavastuse idee, kontseptsioon ja lavastus Tiit Ojasoo ning Ene-Liis Semper. Tantsustseen Mart Kangrolt. Osades Teater NO99 trupp Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Andres Mähar, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Gert Raudsep, Inga Salurand, Tambet Tuisk, Marika Vaarik ja Sergo Vares.

Lonkur läheb mööda, käekõrval laps.
Kas hakkan nüüd lugema André Bretoni?

Esietendus 10.märtsil 2009.

Sildid:

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default