Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, aprill 21, 2009

Grafiti - Ugala

Viimaseks teatrikülastuseks seekordsel pikal teatrimaratonil Eestis jäi "Grafiti" Viljandis. Selle on Ugalas lavale toonud Taago Tubin. Selline lihtne komöödia. Minu jaoks ehk natuke liiga lihtne. Ja lühike ka. Pärast 35 minutit oligi juba vaheaeg. Ja vaheaegu ma ei salli. Võtavad hoo maha ning on minu meelest üpris mõttetud, kui just pole mingi eriliselt psühholoogiliselt raske tükk või selline 3 ja poole tunnine või pikem mammutetendus, et oleks vaja jalgu sirutada. Selles tükis näiteks ma poleks seda küll tahtnud.

Loo lähtekohaks on üks ropp gravüür ühe maja liftis. Mis tekitab just majja kolinud noormehes ebameeldivust. Kusjuures see tundub üsna põhjendamatu. Keegi ju ei tunnegi teda selles kandis veel. Ja selleasemel, et see graveering sealt kõrvaldada otsustab ta asja suure kelle külge panna ning nõuda, et see kes tegi, see ka koristagu... Põhimõtetega mees... Kuigi kas see on koht, kus hakata oma põhimõtteid taga ajama? Teha ebameeldivaks ka oma naise olemine.

Minule see lugu igatahes eriti korda ei läinud. Lavastaja on küll teinud levastuslikult huvitavaid otsuseid tuues lavale kapuutsides breikarid, kes justkui oleks mingid grafitite tegijate stereotüübid. Kuigi etenduse jooksul seda aru ei saa, mida nendega täpselt öelda tahetakse. Ja ehk see peaks andma natuke mõtteainet, et kas tõesti siis lihtsalt mingid suvaliselt ümbruskonna pätid ongi asja taga, aga kuna vaatajal eriti vahet pole, siis selle mõttetegevuse tekkimiseks pole ka erilist alust. Muidu tegelikult ma lavastaja kohta midagi paha öelda ei tahaks. Tema mõttetööd on näha - eriti liikumistest või kasvõi see majaelanike teineteise käperdamine või need tantsupoisidki. Lihtsalt lugu oli liiga lihtsake, et sellest midagi välja pigistada.

Kuid üks inimene siiski suutis ka nö. midagi pigistada. Nimelt näitlejates Liina Olmaru. Teda oli tõesti lust vaadata. Tema andis sellele Viljandisse sõidule mingisugusegi mõtte. Lugesin, et naiskõrvalosa eest on selle tükiga ka mujal maailmas loorbereid lõigatud ning oli ju ka Olmaru Teatriliidu aastaauhindade nominentide hulgas selle rolliga. Ja seda vist üpris teenitult. Ta on kuidagi õhevil ja õhinas ning just õigelt karikatuurne. Samas väga head rollid teevad ju ka Aarne Soro ja Andres Lepik. Lepik võiks tihemalt laval üles astuda, ta ju päris heas lavavormis. Tegelikult meeldisid mulle ka Vilma Luik ja Kadri Lepp, lihtsalt nende rollid olid kuidagi tagasihoidlikud. Ja näitleja, kes mulle tavaliselt üldse ei meeldi, ehk Janek Vadi, seekord eriti ei häirinud, aga ega ta ka midagi erilist ei teinud. Ja üldiselt jälgisin ma ikkagi peamiselt mingist hetkest vist ainult Liina Olmaru. Kuigi Kadri Lepp ju ka mu suur lemmik, aga tema suuremad stseenid jäid ikka sinna lõpupoole ning ega see tükk vist ka näitlejatele mingi eriline väljakutse polegi. Vähemalt selline tunne jäi.

Kunstnikutöö kohta mul kommentaare pole. Tegemist polnud kostüümidraamaga, seega lavakujundus töötas etenduse lavastuslikele nõksudele kaasa ja seega täitis oma ülesannet, kuigi tegelikkuses oli ikka päris lihtne ja tagasihoidlik. Mingit "kodu" või "korteri"-tunnet küll ei tekkinud. Miks sellise kujunduse tegemiseks oli vaja kunstnik Vanemuisest kutsuda jäi mõistmatuks. Tantsupoisid olid tublid. Mul tuli kade meel...oleks ise tahtnud tantsida :) Tumedama habega kutt oli nõksuvõrra huvitavam. Samas mõnusalt pigutamata mulja jäi, kuigi juba iseenesest tantsimise kasutamine sõnalavastuses peaks mõjuma friigilt. Aga siia see sobis ideaalselt minu meelest. Ainult et tantijad oleksid võinud mingi kas vihase näoga või mingi karakteriloomusega seda teha, näiteks mingi grafiti tõmmata seinale mingil hetkel või midagigi, mitte lihtsalt "tuleme nüüd ja teeme oma tantsu-etteaste siia vahele ära ja kõik".


Hinnang: 3 (selline keskmine tükike. Ma naersin kahtlemata mitu korda ja muigasin ka pidevalt, eriti Liina ja Aarne säravvalgeid hambaid vaadates. Samuti tundsin Kadri Lepp-a karakterile kaasa ning pidasin vahvaks ka Andres Lepiku ja Vilma Luige vanemat paari, kes oma nina igale poole topivad ja igal pool oma arvamust tahavad esitada, kuigi ei saagi enam päriselt sellest maailma-asjade toimumisest aru. Aga nagu öeldud, see kõik tundus kuidagi liiga lihtne ja tavaline. Liina Olmaru roll oligi ehk see kogu etenduse ja lavastuse eredaim väärtus. Kokkuvõttes keskpärane. Huvitav küll kui modernset maailmateatri dramaturgiat lavale tuuakse, aga siin polnud lihtsalt mind puudutavaid teemasid, ega ka piisavalt mõtteainet. Kuigi mõelda ju võiks näiteks see kuidas me oma otsuste ja tegudega oma lähedaste elu mõjutame. Või kas alati on vaja hoida põhimõtetest kinni. Ja kas meil on õigus privaatsuseks ja kas me oleme kohustatud olema sotsiaalsed. Aga need asjad olid kõik sellised natuke lihtsad küsimused. Ja jäi mulje, et selles lavastuses ei tahetudki neid päriselt tõstatada ega nendele rõhku panna. Rõhk on rohkem meelelahutuslikul elemendil, ehk huumoril. Kuigi see tükk pole ka selline, et hullult naerda saaks, samuti pole see huumor mitte selline peen ja targalt kirjutatud, vaid lihtne meelelahutus. Aga vahest muidugi kuluvad sellised "lihtsad" tükid ka ära. Eriti ehk siis kui inimene käib harva teatris või siis vaatab sellise tüki väga sügavate ja mõtlemapanevate tükkide vahele...ma ei tea. Kõlab natuke õigustusena. Ma soovitan seda tükki Viljandi inimestele, kes kenal pühapäevaõhtul tahavad midagi tavatumat teha. Ehk näiteks võiksid jalutada Ugalasse. Aga kaugemalt tulijate jaoks on see natuke liiga lihtne, polnud isegi koduteele midagi kaasamõtlemiseks ega arutamiseks võtta...)
---
Isiklik märkus (sobivalt teemasse, kuna see ropp sõna, mis oli lifti graveeritud oli - M*nn :) Hmmm...huvitav kas tõesti graveeringut kutsutakse ka grafitiks?):
Enne etendust käisin tualetis. Ja minu kõrval boxis oleval mehel tirises mobiil.
Kuna ma tema vestluspartneri sõnu ei kuulnud, siis kõlas see vestlus üle terve Ugala WC selline:
- Hallo!
-....
- Jah!
-...
- Tahad teada või?
-...
- Sital olen.
-...
- Kultuurne olen...teatris...
(siinkohal ma lahkusin areenilt:))

Tekst lavastuse kodulehelt:
Gérald Sibleyras
GRAFITI
(L' Inscription)
komöödia

Tõlkija: Margus Alver
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Maarja Meeru (Teater Vanemuine)
Koreograaf: Karl Saks (TÜ VKA lavakunstide osakonna tantsukunsti õppetool)
Mängivad: Janek Vadi, Kadri Lepp, Liina Olmaru, Aarne Soro, Vilma Luik, Andres Lepik (külalisena), Karl Saks (külalisena) ja Päär Pärenson (külalisena)

Abielupaar Lebrun on äsja kolinud uude korterisse eliitlinnaosas. Ühel hommikul on aga maja liftiseinale ilmunud neid mõnitav kritseldus. Kes on selle taga ja millisel eesmärgil?Veidrad asjaolud teevad suhete loomise naabritega tõeliseks katsumuseks, milles vestlused pendeldavad ülima viisakuse ja silmakirjalikkuse, skandaalitsemise ja ilukõnelemise, mõtteselguse ja lahmivate provokatsioonide vahel..."Grafiti" on ajakohane sotsiaalne satiir, mis vaatleb inimese kaitsetust ja abitust situatsioonis, kus avalikku ruumi tekkinud anonüümne solvang hakkab määrama tema saatust. Näiteks võib tuua netikommentaarid, mida tihtipeale virtuaalseks peldikuseinaks peetakse või muudel viisidel toimivad küberkiusamise liigid (alandavate fotode ja videoklippide ülesriputamised internetisaitidele jne. jne). Kui keegi julgeb mõelda ja ümbritseva rumaluse konsensusele vastu astuda, nagu teeb seda loo peategelane, saab temast rahvavaenlane. Näidendi esmalavastus toimus 11. jaanuaril 2004 Pariisi teatris Le Petit-Montparnasse ning lavastus kuulus 2004. aasta Molière'i teatriauhindade nominentide hulka kolmes kategoorias (parim prantsuse algupärand, parim autor, parim kõrvalosatäitja).

Etendus on kahes vaatuses jakestab 1 tund ja 50 minutit.
Esietendus 29. novembril 2008 Ugala väikeses saalis.

Sildid:

4 Comments:

Blogger Kiku said...

Eks need vaheajad ju too veidike kasumit teatrikohvikule ja vb need, kes sammuvad Viljandist teatrisse, nende jaoks on see õhtu kultuurne hetk - teatrimajas jalutada ja asjalikult jutustada.

Eks jäid minulgi samad asjad arusaamatuks. Tants, kunstnikutöö, kogu seos grafitidega jne.
Nõustun muidugi ka Su teiste kommentaaridega. :)

21 aprill, 2009 18:51  
Blogger Danzumees said...

Ja-jah, ma saan aru, et kasumit kohvikule, kuid ega siis teatrit sellepärast tehta... vähemalt ma loodan, et mitte :)

Aga eks minagi mäletan kordi kui ma olen Ugalasse minnes mõelnud, et kui lahe, et nad seal jätisekokteili müüvad :) Siiski nii lühikeste tükkide vahele ma vaheaegu ei tahaks. Asjalikku juttu saab ka pärast tükki ajada :)

Ma lugesin Sinu teksti ka Grafiti kohta... enne ei julgenud väga süviti. Sinu tüki puhul ma mõistan, miks näitlejad ei suutnud tollel korral mängida. Minu nähtud korral olid näitlejad väga head ja heas vormis, aga kui juba sõidad Viljandisse, siis tahaks nagu "midagi rohkemat/enamat" see oli vist minu isiklikuks suurimaks probleemiks. Otseselt ju midagi ette heita tükile polegi (ma mõtlen sisulises mõttes, seda ei reklaamitagi muu kui komöödiana, mida ta ju ka oli, kuigi mitte hullult naljakas). Sellepärast arvangi, et Viljandlastel mõneks vahvaks õhtuseks meelelahutuseks küll mõnus, aga kaugemalt tasub pigem sõita vaatama "Küünlad põlevad lõpuni", "Anna Karenina"-t "Helesinine vagun"-it, "Börs ja börsitar"-i või miks ka mitte "Tjorven"-it, mis mul siiani südant soojendab :)

Ugala mängukavas olevatest tükkidest hetkel ongi mul ainult "Artur" ja "Poks" veel nägemata... Väga ootan suvel ka Punttilat - Tammearu ja Sammul on peaosades :))) Ja Charley tädi otsustasime ka ikkagi minna vaatama (noorte pärast ja Luule pärast ka). Usun, et see võib lastele ka meeldida...

21 aprill, 2009 19:37  
Blogger Kiku said...

Ugala suvetükid on selle suve asjadest kuidagi kõige atraktiivsemad minu jaoks isegi! Pole palju uurinud ka ja eks suveteatril väheke põud see aasta.

'Artur' ja 'Poks' kindlasti kaemist väärt!

Mul jäävad sügiseks ootama 'Küünlad põlevad lõpuni' ja 'Vanamehed seitsmendalt'. Muidu sügisel polegi enam suurt midagi vaadata. :D

23 aprill, 2009 16:30  
Blogger Danzumees said...

Mul suveks veel hulgaliselt plaane, kuigi pilet on olemas hetkel ainult No teatri Onu Tommi Onnikesele.

Aga kindlasti tahaks näha Ugala Punttilat, Rakvere Toatüdrukuid, Vanemuise Imearsti, Pärnu suvehooajast Pimedusega löödud ja Ballettmeistrit ning kahte RAAAM-i tükki - üks Hüürus ja teine Viinistus. Lisaks viin vähemalt poisi Vendasid Lõvisüdameid vaatama. Ja kui raha ning aega jääb, siis vaatan ka kindlasti tükke, mida ma ehk muidu ei vaatakski...

Aga sügiseks jääb ju nagunii kõvasti huvitavaid asju. Ja pidevalt tuleb uusi peale :) Ei suuda kuidagi järjele saada. Lugesin kokku, et hetkel on mängukavades umbes 40 lavastust, mille piletit mul veel pole ja mida ma meeleldi vaataks :)))
Eelkõige loodan ja ootan ikka, et No teater Hirveküti tagasi lavale tooks :) Võrus tahaks näha Koomiku lapsepõlve, Tartus Lottet ja Suurema kurbuseta, Saaremaal Tapatöö jumalat, Draamas Vaikset muusikat ja Metsparti, Rakveres Cyranot ja Päeva lõpus, Viljandis nagu mainitud - Arturit ja Poksi, Theatrumi auhinnatud tükke - Linn ja Maarja kuulutamine ja VAT-is Meeste varjupaika... Linnateatris pole ma veel ostnud pileteid Vanale tangole. Kuigi selle kohta kostub kahtlast kriitikat ning lisaks pidi see olema natuke üle tunni pikk, aga hind on ju kahele inimesele 600 krooni!!! Seega see jääb mul ilmselt tahtest hoolimata vaatamata...

23 aprill, 2009 16:54  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default