Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, aprill 05, 2009

Kooselu väikesed kuriteod - Rakvere Teater

Armukadedus võib ajada nii teise inimese Sinu juurest minema kui ka Sinu enda minema oma armastatu juurest. See võib ajada hulluks. Võib isegi viia inimese mõrvani.

Rakvere teatri väikeses saalis mängitakse Eric-Emmanuel Schmitt-i (Oscar ja Roosamamma) kirjutatud suhetedraamat. Tegemist on ühele melodraamale ning intiimsele loole kohaselt, vaid kahe näitlejaga tükiga. Lavastajaks Erki Aule (kellega viimati oli mul kokkupuude Draamateatris - ta nimelt on üks "Sigma Tau" autoritest), kuigi otseselt polegi tegemist nö."lavastajatükiga". Tegelikult ju selliste intiimsemat sorti etenduste puhul harva on. Pigem on see ikka näitlejate-teater. Sest karakterid saavad sellistes lugudes keskmisest rohkem "sõnaruumi" ja üldse "mänguruumi". Karakterid jõuavad saada mitu plaani ja kõikide tegelaste suhtes jõuab tekkida kas poolehoid või vastumeelsus. Nii ka selle lavastusega. Kuid õnneks on tegemist ka konkreetse ja nagu inimsuhetest rääkiva loo puhul ikka, üpris sügavate mõtetega elupildiga.

Etenduse algusest peale jookseb tekstist läbi kummaliselt vastuolulisi argumente ja situatsioone, mis ehitavad üles intrigeerivaid olukordi ning panevad kaasamõtlema. Tegelikult jääb justkui tunne, et tahaks täpsemalt ja pikemalt nendel mõtetel peatuda, kuid tegevus liigub ju edasi. Ning et loo ree pealt mitte maha kukkuda, peab need mõtlemised jätma pärastiseks ja pingsalt edasi jälgima. Üsna algusest peale tsiteerib Lisa (Tiina Mälberg) oma abikaasa Gilles -i (Erik Ruus) teooriaid, mis tunduvad üpris huvitavad ja tahaks nendele rohkem mõelda, sest seal on huvitavaid tähelepanekuid kui ka vasturääkivusi. Näiteks ütleb ta, et mees oli "minnalaskmise vastane", kuid samas tal oli teooria selle kohta, miks ta ei õlita oma kääksuvat tooli või miks ta ei vaheta läbipõlenud lambipirni.

Lugu saab alguse sellest, et naine toob oma mälu kaotanud mehe haiglast koju. Too kukkus korteris (majas?) sees oleval trepil ning pärast kahenädala pikkust haiglas olemist, saabub ta tagasi koju. Lahti läheb valede ja pettuste mäng. Miks mees mälu kaotas? Kui pikalt ta midagi ei mäleta? Mida ta ei mäleta? Miks naine plaanis teda maha jätta? Miks naine joob? Mis saladusi varjab endas mehe kirjutatud novellikogu "Kooselu väikesed kuriteod" ning kuidas need on seotud Lisa ja Gilles-iga? Millised nad tegelikult on teineteise silmade läbi? Millised nad tahaks, et teine inimene oleks? Ja kas ning kui palju nad teineteist armastavad ja milleks nad on valmis, et teineteist mitte kaotada? Nendele ja paljudele teistele küsimustele vastabki etenduse sisu.

Esimene vaatus pakub ühe põneva mängu, mida ka meie naisega omavahel mängisime. Nimelt, kui üks meist oleks mälu kaotanud, siis kas ja mida mälu mitte-kaotanud osapool valetaks enda huvides? Ja sellest edasi tuletatuna (mis pole ehk sama põnev, kuid samuti huvitav mätete arendamine), mida me tahaks, et meile valetataks? See teema on üpris lõputu. Sest isegi kui ma arvan, et ma ei valetaks mitte midagi, siis kui sellele järele mõelda, siis teise inimese huvides võiks seda siiski teha. Kuigi tükis tehti seda muidugi omakasupüüdlikult.

Tulles tagasi lavastajanägemuse juurde, siis kummaline, et esimese vaatuse esimene pool mees küsis naiselt tema arvamusi ja mälestusi iseenda kohta "enne õnnetust ja mälukaotust" ning just kui ma mõtlesin, et nii...aitab, ma ei viitsi enam neid naise jutte mehe kohta, vahetuski etenduse tempo ning samaga isegi teema muutus. See oli minu meelest väga õige tempotunnetus ning suur pluss lavastaja kapsaaeda.

Teises vaatuses toimus ühele keskmisele inimsuhtele tüüpiline andekspalumiste ja -andmiste rida. Ja kummaline, et kui me ei taha, et teine inimene meid maha jätaks, siis me oleme valmis tegema kõike selle nimel. Antud situatsioonis oli eluliselt tähelepanuväärne seda kõrvalt vaadata, kui kõigepealt sama inimene palub andeks kogu hingest ning järgmisel hetkel tahab andeks anda, samuti kogu hingega. Peaasi, et kooselu säiliks. Tegemist oli kahe keskealise inimese armastusega ja sellepärast ei saagi teada, kas neil on ka lapsed (nood võivad olla juba piisavalt suured ning sellest "kooselust" välja kolinud). Kuid millegipärast ma arvan, et sellise "egoisti ja egotsentriku" (need on Lisa sõnad, kuigi minu meelest Lisa ise küll nii "egotsenrikuna" ei mõjunud...kui just see "tsenter" tema jaoks polnud hoopis tema egoistist mees) koosellu ei mahugi ükski laps. Selles mõttes tundus küll, et tegemist oli ka sellise suhtega, kus mees on ainult enda elu tähtsaks pidav egomaniakk ja teeb mida ise tahab, naise arvamustest hoolimata. Samas naine justkui elaks ainult mehele ja sellest ka selline neurootiline armukadedus (ta on ju palju ennast ning oma aega ikkagi mehele investeerinud). Kõige kummalisem või samas ka elulisem selle asja juures (nagu naine ka mehele tunnistab), et see kadeduseuss närib tema sees ja ta ise ei saa sellele midagi parata. Samas ka mees mäletas sõna sõnalt nende esimest kohtumist...

Mulle meeldis väga kuidas Tiina Mälberg mängis Lisa-t. Tema pidev mööda lava ringi liikumine, seismine, istumine, patjade loopimine, naermine, muigamine, samas ärritatud olek, kurbus ja viha, kõik tegelikult kuuluvadki sellise närvid ära söönud naise juurde. Isegi rohkem labiilsust või dramaatilisust oleks võinud olla. Kuid see ehk on selline Eesti versioon Prantsuse (melo)dramaatilisest naisest. Igatahes ma ei saanud temalt silmi. Tema liigutused ja kasvõi kätega žestid dramatiseerimaks oma karakterit, need olid kuidagi just õiged. Ta on justkui oma elu lavavormis praegu. Ja eriti vastandina Erik Ruusile, kes teeb oma rolli küll hingega, kuid on minu meelest üsna sobimatu just sellesse rolli. Just seda ja sellist meest mängima. Kuigi samas Mälbergiga neil keemia töötas. Nii maas ameledes teineteise embuses, suudeldes kui ka vihasemates toonides ja andekspaluvates/andvates misanstseenides. Ja ometi oleksin ma tahtnud kedagi teist selles rollis näha. Kedagi jõulisemat, kedagi "pahelisemat", kedagi "egoistlikumana" usutavamat. Sest sellisena jäi mulje, et see "mälukaotanud mees" tuleb haiglast tagasi hoopis teise mehena, kuid nii see ju polnud. Kuid see polegi näitleja süü vaid see karakter lihtsalt ei sobinud minu meelest Ruusile. (Olgu ära märgitud, et minu taga istuv daam kiitis oma kaaslasele küll väga Ruusi mängu).

Kunstnikutöö, mille tegi Draamateatrist külalisena kasutatud Riina Degtjarenko, oli küll mõnele prantsuse korterile sobivalt minimalistlik, kuid piisavalt huvitav. Nii see suur seinariiul, mis justkui inimsuhete labürindi möbleeritud vorm. Samas sobis ju hästi kokku selle sarnase labürint-vaibaga (mingil hetkel ma isegi lõbustasin end sellega, et proovisin silmadega jälgida bkuidas see kujund seal täpsemalt jookseb). Ja need erinevad maalid, mis seinal oleva raami sisse projetseeriti. (Ning muidugi ei saa unustada Mälbergi pruuni kostüümi ning eriti neid saapaid, milliseid K nii väga oleks endale tahtnud:)). Samas kui Ruusile tundus tema mantel kuidagi liiga pikk ja jättis temast veelgi kaugema mulje kui mõnest keskealisest noortele naistele "ahvatlevast" mehest... muidugi, mis mina ka tean....eks "noored naised" oskavad ise enda eest kõnelda :)

Minu meelest oli muusikat liiga vähe kasutatud. Ometi sellistel tunnetega mängimise tükkidesse sobiks muusika väga hästi ning muusikaga on ju lihtsam võimendada ka tundeid ja atmosfääri. See oleks ehk toonud need emotsioonid ka hingele lähedasemaks, ma ei tea?!

Hinnang: 4- (sellised intiimsed inimsuhtedraamad on "minu rida" teatris küll, kuid konkreetselt selle tüki puhul ei tundnud ma oma eluga puutepunkte. Kõik need teemad olid minu, ehk meie koduse eluga võrreldes võõrad. Lisaks polnud ma tihti nõus nende tegelaste arvamustega. Selline järjest mitte-nõustumine viis aga selleni, et ei suutnud luua paralleele ega samas ka noppida iseenda jaoks midagi olulist sellest tükist. Usun, et kui meest oleks mänginud mõni teine meesnäitleja, siis oleks selle hinde tagant see miinus kadunud. Aga ka sellisena kindlasti üle keskmise lavastus ja tükk. Ma kaldun arvama, et eriti naistele lähevad sellised tükid paremini peale, kuid minule kui mehele meeldis samuti kaasa mõelda ning siis naisega arutada neid asju. Ainult et peale selle "valetamiste mängu" väga palju sisulist nagu arutamiseks ei jäänudki. Kui ehk see "lahkumineminemise teema". Meenus, et hommikul kuulsin raadiost Madonnat laulmas "Power of goodbye", sellel "mahajätmise" või "lahkumineku-hirmul" on küll võimas jõud. Eriti kui inimesed on koos elanud juba 15 aastat. Harjunud teineteise veidrustega. Neid lausa väga oluliseks pidanud - Lisa teadis ju Gilles-i teooriaid peast. Siis selle lahkuminemise ära hoidmine vajab ning on väärt tugevat tööd. Mina küll soovitan seda naise-mehe elu, valede ja armastusega vürtsitatud mängu vaadata.)

---

Tekst lavastuse kodulehelt:
Eric-Emmanuel Schmitt
KOOSELU VÄIKESED KURITEOD
Petits crimes conjugaux, 2003
Lavastaja Erki Aule
Kunstnik Riina Degtjarenko
Helikujundaja Peep Pihlak
Tõlkija Margus Alver
Mängivad Erik Ruus ja Tiina Mälberg
Kuritegudega armastuslugu.
Gilles ja Lisa jõuavad õhtul tühja korterisse. Gilles on õnnetuse tagajärjel kaotanud mälu ja peab tundma õppima naist, kellega on aastaid koos elanud. Kuid mitte ainult Gilles ei tunne enam Lisat, ka Lisa ei tunne enam meest. On toimunud kuritegu, kuid pole selge, kes on ohver ja kes kurjategija. Tõde otsides, sellest kaugenes ja lähenedes, otsekui labürindis ekseldes jõutakse kohutavate saladusteni...
Gilles: Võib-olla ei olegi abielus niivõrd oluline teineteisele tõde ära rääkida, vaid saladusi jagada. See saladus, et sa meeldid mulle. See saladus, et ma meeldin sulle. See saladus, et meil ei ole teineteisest isu täis saanud.
Lavastaja Erki Aule: Isegi kui inimesed üksteist väga armastavad, sooritavad nad koos elades väikseid kuritegusid.
Esietendus väikeses saalis 13. veebruaril 2009

---

Lavastuse treiler:


---
Isiklikud märkused:
1) Etendus kestis minuti pealt 2 tundi. Kui me koju, ehk siis maale sõitsime, läbisime mingil hetkel "Kaunissaare" - tuli meelde Laur Kaunissaare. Mõni hetk hiljem aga "Ojasoo" - tuli meelde Tiit Ojasoo :) Naljakas on teatrist tulles niimoodi rännata mööda "teatrimaastikku" :)))
2) Tegelikult läksime vaatama etendust "Ja päike tõuseb", aga see jäi näitleja haigestumise tõttu ära. Tegelikult oli ka see "Kooselu väikesed kuriteod" mul nö. "vaatamisele kunagi tulevate tükkide nimistus", seega ei kurvastanud kõige vähimatki, et ei saanud Juhansoni Hemingway tõlgendust seekord näha, küll teine kord saab :)

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default