Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, aprill 09, 2009

Boulgakoff - Eesti Draamateater

Bulgakov -i "Meister ja Margarita" on üks minu kõigi aegade lemmikraamatutest, võibolla isegi see kõige lemmikum. Kunagi käisin ka Kiievis nö."oma käega katsumas" seda tema sünnikodu. Kummaline tunne valdas mind seal "kiriku all" oleva maja vanal tänaval. Must kass jooksis üle tee kui ma seal seda mäge alla kõndisin ning ma hetkeks tundsin kus kohast Bulgakov oma suurima loo on ammutanud - just nimelt sealt samast!

Ka etenduse ajal oli Bulgakovi vaim kohal. Seda nii metafüüsileses olekus - ajas mingi elektrijuhtme kolksuga maha kui ka kehastatuna Hendrik Toompere poolt, kes tõesti hingega püüdis sellele võrratule kirjanikule anda elus vorm. Ja muideks see õnnestus väga võimsalt ja detailideni läbimõeldult. Tänaseks päevaks juba korralikult ilmselt kõik stseenid korduvalt läbinämmutatutena on see roll lihvitud lausa väga peensusteni. Nii peenete peensusteni, et ma nautisin vahepeal lihtsalt tema tähtedeni välja hääldatud sõnu - justnagu kirjanik, kes täht haaval oma teksti kirjutab. Kuigi väga palju oli selles karakteris ära tunda ka Konrad Mägi. Kuid niimoodi pikkade vahedega vaadates Toomperet mängimas, on see varasem karakter sellevõrra kaugeks jäänud, et need sarnasused viinistu tükkide tegelastega ei häiri mitte kõige vähematki.

Kuid nüüd ruttasin ma oma tekstiga natuke ette. Nimelt oli minu meelest eriline selle lavastuse puhul see, et ühtlasi oli näha tugevat lavastajakätt, samas tegid näitlejad väga tugevad rollid (eesotsas peaosalisega) ning kõigele lisaks oli see ka tugeva ja originaalse autoritekstiga. Kunstnikku, ehk Pille Jänest ei saa samuti unustada. Ei puudu tema nö."kaubamärgiks" saanud kardinad (viitan näitena "Adolf Rühkale" ja "Tšapajev ja Pustotale"...kuigi näiteks "Vombatis" neid polnud :)). Kogu etendus justkui toimukski lavakardinate teisel poolel. Lava ilmestab suur lambilühter, millel peategelased ka kiiguvad (!) Ja see lisab omakorda võimsust juurde! Lisaks elusate küünalde kasutamine muudab hetkega lava intiimseks Bulgakovi magamistoaks.

Lavastaja on loonud sellele ühele lavale nii mitu tegevuskohta, pannud näitlejad liikuma nii elavas möllus kui ka voodis vallatlema. Kõik selle väikese lava täitnud just sobivalt kogu Bulgakovi tillukese maailmaga. Tänaval käia ta ju "kartis" :) Kuid isegi tänava-stseeni on ta suutnud etendusse sisse tuua. Selles tänava-stseenis ma justkui oleksin ise tundnud Moskva hõngu. Kui nad rääkisid avatud akendest ja taustal kostus trammikolin ja "tänavamuusika", olin ma justkui ise seal nendega Moskva tänavatel. Väga nostalgiline. Rääkides muideks helikujundusest, siis ka Toomas Lunge tehtut ei saa unustada kiitmast. Harva kasutatakse viimasel ajal taustamuusikat, mis kostub teksti tagant. Ja tegelikult loob see minu meelest väga hästi sellist atmosfääri või aitab kaasa emotsioonide tekkimisele. Ja siin oli seda just mõnusalt. Ja peale selle meeldis mulle see motiiv mida kasutati läbi etenduse. Selline piisavalt venelik kuid kurva alatooniga. Hämmastav, et eelmise aasta alguses esietendunud lavastuses kasutati Akvaarium -i "Kuldne linn" laulu. Ning on trükitus selle eestindus isegi kavalehel ära. Ja eelmise aasta lõpus Pärnu Endlas esietendunud "Revident"-is kasutatakse seda ka ning kui ma ei eksi, siis ka seal oli see kavale trükitud. Ei tea, kas Palu võttis Kasterpalu -lt šnitti? Sobis see ju tegelikult mõlemasse lavastusse hästi.


Etenduse sisu on tegelikult ju fiktsioon Bulgakovi elust. Kavalehel autor Undusk nii vahvalt toob ka välja, kuidas ta reaalsust on väänanud. See annab justkui õigustuse sellele, mida ta muutnud on. Ja see on ju nii vahva "kunstiline vabadus". Eriti draamateksti puhul. Paratamatult meenuvad Kivastiku Viinistu tükid kunstnikest ja Loone Otsa Koidula ning mõned muud sellised sarnased ajaloo väänajad :) Võibolla mulle lihtsalt meeldib reaalselt eksisteerinud inimesi vaadata teatrikontekstis, aga minu meelest oli see üdini intrigeeriv. Kuid lisaks liba-ajaloole on Undusk kirjutanud ka väga hea teksti. See sobib inimeste suhu nii kui valatult. Lisaks sellised fantastilised loosungiomased ütlused nagu näiteks "Teatris on see kõik olemas, mida me elus soovime"... need panevad mõtlema ja mütsi austusest kergitama. Ma oleksin mitu lauset siia tahtnud kirjutada kui kahjuks pole need täpselt sõna-sõnalt meeles, ning Loomingu raamatukogus ilmunud näidendit pole ka parajasti käepärast võtta (see on Rootsis). Unduski näidend võitis ka tänavu minu meelest täiesti õigustatult Teatriliidu "Algupärase dramaturgia auhinna".

Lugu ise vältab alates kusagilt 1930-ndast aastast edasi 10 aastat, kuni Bulgakovi surmani aastal 1940. Aga nagu ka autor mainib "suri" Bulgakov hoopis teisiti kui lavastuses. Aga seda põneva minu meelest! Samuti on aja ning tema naistega võetud vabadused. Samuti muude daatumitega. Kuid kõik ikka suure kunsti nimel (samuti need tagasihoidlikud ja vähesed ropendamised, millest viimasel ajal tihti räägitakse...need lihtsalt ju kuuluvad vene elu juurde:) ning on sellisena ja sellises tükis minu meelest õigustatud.) Oli "Stalini aeg" (Stalin muideks suri minu sünnipäeval, ainult et 20 aastat enne minu sündi) :) Ja Stalin on ka selles etenduses väga "tuntavalt kohal", kuigi mitte otseselt kehastatud tegelasena vaid nö. "õhus" ja "läbi telefoni". Unduski mõte, et Stalin ei lubanud Bulgakovit avaldada sellepärast, et ta oli "armukade" või siis kade jagamaks Bulgakovi talenti Vene ja ka ülejäänud maailma rahvaga, oli minu meelest nii naljakas. Kuid kui see kirjanikul laskis uskuda ning selles "avaldamatuses" edasi elada ning edasi luua ja kirjutada, siis miks ka mitte? Lisaks lahkab ju ka "Boulgakoff" Bulgakovi "Moliere"-i etendust, mis lubati lavale "pärast 4 aastat kestnud proove" ja kuidas "negatiivne" kriitika oli juba enne esietendust valmis kirjutatud. Samas meeldib mulle edasi ka see mõttearendus, mille Undusk oma näidendisse sisse on kirjutanud, et sellepärast Bulgakov kirjutaski nii eba-venelikku kirjandust. Sest kus otsast ka näiteks "Meister ja Margarita" venelikuna tunduks? Ikka sellepärast, et kuna teda nagunii ei avaldatud, siis ta kirjutamisel ei saanud ka arvesse võtta kriitikat ega ka teiste inimeste tundeid, arvamusi ja miks ka mitte neid hirme, mida kõik "loovad" iskikud endas tollel ajal kandsid.

Mõne sõnaga ka näitlejatest, sest kuigi mulle meeldisid nad kõik, oli muidugi suureks etenduse kandjaks juba alguses ülistatud Hendrik Toompere jr. Tema energiline mängustiil ja huvitavad, kuid samas ka kindlasti isikupärased maneerid sobisid nii rahulikesse hetkedesse, kui ka tänavahirmudesse kuid kindlasti ka Pariiisi unenäo rahutusse suitsusesse kabareesse. Teistest torkasid silma Merle Palmiste toetava ja alati positiivsust ülevalhoidva (kolmanda) abikaasana. Tema oli ju ka "Margarita" prototüübiks. Ja millegipärast ma usun, et päriselus mõni Palmiste-ga sarnane naine see olla võiski :) Lisaks alles eile laval nähtud Raimo Pass ja Guido Kangur. Tugevad ja kindlad toetavad näitlejad, nagu alati. Guido hääl on ikka imestamisväärne. Tema Tolstoi, kes purjutas ning oma üleolekuga lava rikastas mõjus värskendava tuuleõhuna selle tossu sees :) Eriti tore oli jälle näha Mait Malmsteni laval, kuigi tema roll oli väga väike ning ta saab tegelikult tõesliselt mängida ainult selles lühikeses lõigus kui ta Palmistega nö. telefonis räägib. Jan Uuspõld on ikka Jan Uuspõld, kuigi selles tükis väga rahulik ning vaoshoitud. Külli Reinumägi roll jäi väga väikeseks, minule tema isikupärane stiil meeldib (ikka meenutan vahest tema Sagadi mõisa Kolme õe rolli või seda Ristikivi alusel tehtud telelavastust, kus ta endale boyfriendi välja mõtleb, et tema mahajätnud mehele kuidagi uhkena näida) ning loodan, et teda ka tihedamalt ja suuremates rollides kasutataks.


Meeldejäävaimateks stseenideks ongi see, kuidas Bulgakov oma naisega seal lõpus võimsal lambilühtril kiiguvad. Kuid lisaks sellele ka paadisõit ning lasud. Fadejevi ja Bulgakovi naise telefonikõne, Stalini kõne, Moliere-i esietenduse aplaus. Kindlasti ka väga osavalt helindatud piljardimäng ja see kuidas Toompere vastu seina visatud kii jättis väikse saali seinale täkse :)
Stseen tänaval ja suitsetamine koos "kuradile saadetava" kirjanikuga ja loomulikult ka "Pariisi" unenägu. Meenutamist kui palju! Kuid samuti nendes õrnades hetkedes, kui põlesid ainult küünlad, siis on väike saal justkui see kõige õigem koht terves maailmas... oh tõeline teatrinarkomaani maiuspala... sest teatriteemad teatris on ju justnagu rusikas silmaauku!
Hmmm, meenud ka väike detail, kuid minu jaoks mõjuv- nimelt see valge ratsu malend, millegia Bulgakov vahepeal mängib, ning mis etenduse jooksul paar korda läbi "kappab", kord Bulgakov i peas, kord läbi tuleleegi, mõnus sümbolistika :)

Hinnang: 4+ (treppidel oli küll kuulda nurinat, et "liiga pikaks on venitatud". Mõne meelest, see "Pariisi unenägu", K meelest kogu etendus. Minu jaoks hakkaski ta toimima sellepärast, et oli nii võimas ja korraliku pikkusega. Ma poleks küll ühtki kompnenti sealt ära jätnud. Ka mitte "unenägu", kuigi mulle tavaliselt unenäod ei meeldi, ega meeldi neist kuulda ja ammugi mitte näha teatris :) Kuid see kõik kokku oli väga intrigeeriv ja huvitav. Otseselt sisulisi mõtteid see minus rohkem ei ärgitanud kui see, et küll võib see loova kunstniku või kirjaniku jaoks valus olla, kui tema teosed on "keelatud" ning muidugi see "nõuka-aja nostalgia". Kuid hea oli lihtsalt vaadata huvitavat lavastust ning head mängu.)



Tekst lavastuse kodulehelt:

Boulgakoff
Jaan Undusk

Jaan Undusk – algupärase dramaturgia auhind 2008
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 3 tundi.
Lavastaja Margus Kasterpalu
Kunstnik Pille Jänes
Muusikaline kujundaja Toomas Lunge(kõik külalisena)
Osades: Hendrik Toompere jr, Merle Palmiste, Raimo Pass, Jan Uuspõld, Mait Malmsten, Guido Kangur, Külli Reinumägi (külalisena).

Näidend “Boulgakoff” on fantaasia kirjanik Mihhail Bulgakovi mõningate eluseikade ainetel. Tegevus toimub 1930. aastate Moskvas, suve palavatel päevadel. Selles loos on kirjanik ja tema loomistung, unistus vabast maailmast, nõukogude tegelikkus, kõikemärkava isevalitseja Stalini kapriisid ja tema telefonikõned, avaldamiskeelud, üleöö kaduvad inimesed, öine paadisõit Moskva jõel, siseringi puhastused, valge vein ja rusikasse pigistatud käes voolav kalamari, kihutamine päikeseloojangusse... Moskva sovetskaja, zhizn ta zhe russkaja, pesn solo-vji-na-ja moja...
Lisaks kirjanik Boulgakoffile tegutsevad näidendis tema naine Sidonija Sergejevna, sünge parteikirjanik Faddejev, lõbus filosoof Pasha Popov, kirjanik Tolstoi, kirjanik Fock, tundmatu Blondiin. Tegelaskonda kuulub ka Stalin – veenvalt mõjuva telefonihäälena, kuigi sõnum pole arusaadav.

BOULGAKOFF: Mind ei avaldata, mind ei lavastata, mind ei loeta ega kuulda. Aga ma kirjutan, Faddei. See on minu isiklik, imperaatori antud privileeg. Mul on luba kirjutada ausat teksti. Vastutasuks ma ei avalda midagi.

“Boulgakoff” võitis Eesti Näitemänguagentuuri 2005. a näidendivõistlusel II preemia (nagu ka Jim Ashilevi „Nagu poisid vihma käes” ja Jakob Karu “Vanaema juures”). Näidend kannab pühendust “Mati Undi mälestuseks”.

Esietendus 13. jaanuaril 2008 väikses saalis.

Sildid:

5 Comments:

Blogger PinkPanther said...

Mul samad muljed enam-vähem. Üldse ei olnud pikk, väga kaasahaarav ja lummav hoopis. Väikses saali lava võimalusega arvestades oli kunstnikutöö ikka mega sellise atmosfääri loomisel. Keegi ei häirinud, Guido Kangur ja Merle Palmiste meeldisid kõige rohkem.

09 aprill, 2009 10:40  
Blogger merleke said...

Me olime ühel etendusel! Kirjutan su arvamusele kahe käega alla ega saa kuidagi ütlemata jätta, et pikk see lavastus kindlasti polnud ja ka minu arvates hakkaski toimima just sellepärast, et oli nii võimas ja korraliku pikkusega. Mulle avaldasid veel tohutut muljet mõned pausid ja kohad, kus näitlejad jäid seisma. Kui lavastuses suudavad sellised kohad rääkida palju-palju rohkem kui kellegi pikk dialoog, siis on see ainult märk üliheast lavastajakäest.

09 aprill, 2009 11:10  
Blogger Danzumees said...

:))) Nii hea on teada, et ma polnud "erand"... tegelikult plaksutati näitlejad ka 4 korda kummardama, mis ju ka näitas, et suurem osa ehk inimestel oli minuga sama maitse :)

Tõeliselt hämmastavalt kontrastilisena mõjus samas intiimne, aga samas võimas. Samas lavastajateater, samas näitlejateater, samas autoriteater... võibolla peaks oma hinnagut ka pügala võrra tõstma...siiski kui Viinistus nähtud Põrgu wärk ja Külmetava kunstniku portree olid 5 tärnised, siis Boulgakoff oli ehk just 4+...kõik on ka kontekstist kinni. Kuigi minul küll midagi millelegi otseselt etteheita pole.

Ja tõesti pausid ja need "tühjad hetked" olid tõesti kõnekad ning minu meelest just eriti Toompere suudab selliseid väga meisterlikult välja mängida. Teised muidugi ka.

Ja tõesti "lummav" on ehk väga õige sõna seda tunnet kirjeldamaks, mis sellest lavastusest jääb.

Lisaks visuaalsele naudingule oli ju ka see lõhnade mäng - toit, ehtne vahuvein, toss ja sigaretihais. Seegi andis tööd teistele aistingutele ning aitas veel omakorda sellele "lummavusele" kaasa :)

Väga hea tükk oli. Tasub minu meelest vaatamist kõik see 3 tundi ja veel mõned minutid peale, mis ta kokku kestis!

Nii lahe kokkusattumus Merleke! Sa siis ka seiklemas praegu mööda Eesti teatrimaastikku :))) Tegelikult sain juba Su eilsest sissekandest aru :) Mis siis sellest, et Katariina suhtes arvamused tsipa erinevad:) Nii ongi huvitavam! Ma olen täna õhtul muideks Pärnus... ja kella 19-st alates teadagi kus :)

09 aprill, 2009 12:03  
Blogger merleke said...

Mina olen täna õhtul alates kella 19.30-st Kanuti Gildi saalis "Elusid" vaatamas. Nii et täna me kahjuks ei kohtu. ;) Esmaspäeval pean juba tagasi minema, nii et kahjuks üle nelja etenduse vaadata ei saagi, aga homme plaanin minna Kiur Aarma filmi ka vaatama.

09 aprill, 2009 12:22  
Blogger Danzumees said...

Minul ka "Elud" kohe-varsti plaanis, saab jälle muljeid võrrelda, kuigi sellest vist väga palju kirjutada ei tohigi :)

Ja ma veel ka järgmine nädal siin Eestis kuni laupäevani...

Mais ka nädal. Kõik ka juba teatrit täis :)

09 aprill, 2009 15:51  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default