Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, aprill 23, 2009

See, kes pole kunagi näinud merd - Jean-Marie Gustave Le Clézio

Eelmise, ehk 2008. aasta Nobeli-preemia laureaati, J.M.G. Le Clezio-t pole eesti keelde eriti veel jõutud tõlkida. Minu andmetel on neid siiani kaks - "Diego ja Frida" kunstnike Diego Riviera ja Frida Kahlo armastusest ning kirjaniku läbimurde romaan "Kõrb". Ma pole veel kumbagi jõudnud lugeda ning sellepärast on päris kurb, et mu esmatutvuseks Le Clezioga sattus see noortekas, mille sihtrühma ma otseselt ei kuulu ja mis mulle üldse ei meeldinud.

Ma ei saagi aru, kas tegemist on tõlkes kaduma läinud "headusega" või lihtsalt need lood olidki kirjutatud sellistele 12-13 aastastele tütarlastele, kellele (kaldun arvama) ka sellised unenäolised lood väga harva peale lähevad. Mul tekkis sidus vanade eesti multifilmidega, nagu näiteks "Klaasikillumäng", kus tegijad on lähenenud loo jutustamisele kunstiliselt. "See, kes pole kunagi näinud merd" on veel kõigele lisaks kuidagi punnitatult kunstiline. Metafoorid on lihtsad ja lugudes pole intriige, küsimusi, samastumisvõimalust ega ka otseselt mingit mõtlemisainet. Variant on ju ka, et ma lihtsalt ei osanud neid sealt leida.

Lisaks mind tõsiselt häiris see tõlge. Mõnedes kohtades oli kasutatud sõnu, mis minu meelest keeleliselt ei sobinud. Nii imelühikeses raamatus olid ka trükivead (näiteks Jon-i asemel oli kirjutatud Ion) ning kuidagi silmakriipiv tundus paiguti ka grammatiliselt (sõnad osastavas käändes said kohati naljakad lõpud, kuigi ega ma vaielda ka ei julge, sest ma pole just kõige parem grammatikas ise ka...aga ma ka ei tõlgi ega korrigeeri kellegi tekste...), huvitav kas raamatul oli üldse keelekorrektor? Samas atmosfäär loodi tekstiga küll ja seega teenis tõlge ju ka kokkuvõttes on eesmärki. Ainult et selline uimane ja unenäoline tekst jäi minu jaoks kaugeks ja igavaks.

Raamat koondab endas kolme lugu. Ja kui esimesest saab selle atmosfääritunnetuse kätte, siis teisest kahest ei olegi enam midagi nagu võtta. Kõigis kolmes on tegemist noortega, kes lähevad loodusesse. Esimeses tüdruk jätab kooli minemata ning läheb hoopis mere äärde. Teises on üks poiss, kes pole kunagi merd näinud kuid unistab suurtest mereseiklustest ja otsustab minna merre "püherdama" :) Ja viimases üks poiss ronib mingile mäele ning kohtub seal nö. poisi kuju võtnud jumalaga. Eks muidugi võib vägisi mingeid allegooriaid ette kujutada ning tekitada neist lugudest endale mingid mõistulood, aga isegi Coelho lihtsakoelised mõistulood, mis on ju lihtsamast lihtsamad, on Le Clezio lookesed veelgi lihtsamad. Sellise filosoofilise kaldega lõpud on lugudel ka, mis justkui rõhutaksid nende noortele, alles ennast otsivatele hingedele suunatust.

Hinnang: 1+ (pettusin kohe kõvasti Nobeli-võitjas. Nüüd nagu enam ei tahakski tema raamatuid kätte võtta. Muidugi korra peaks vist veel proovima mõnda kiidetud täiskasvanute romaani temalt ka. Sest äkki ta lihtsalt ei oska noortele kirjutada või see stiil lihtsalt ei puudutanud minu tundeid ega mõtteid üldse või oli tõesti asi tõlkes kaduma läinud? Seda raamatut ma igatahes ei soovita, täiskasvanutele küll mitte. Aga mis ma muidugi noorte tüdrukute hingeelust tean, võibolla nendele lähevad sellised lookesed korda. Twilight oli ju ka minu meelest viimane pahn, kuigi selle raamatuga on sisulises mõttes võrdlus kohatu, aga ma pean just silmas, et võibolla sihtrühm leiab, et see raamat on väga hea... Kahtlen siiski. Pigem tasub lugeda eesti luulet. Ahjaa, joonistused olid ju ilusad, aga vaevalt, et keegi nende pärast selle raamatu ostab?!)

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default