Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, aprill 16, 2009

Pedro Páramo - Eesti Draamateater

Esimene küsimus, mis mul tekkis pärast etenduse nägemist, oli "Miks lavastaja otsustas SELLE tüki lavastada?" On ju nii palju huvitavaid, häid, ilusaid, põnevaid, ka maailmas suurt menu saavutanud näidendeid, mida Eesti lavale tuua. Ka hispaaniakeelsest maailmast, kui just plaan või soov oli just midagi "kuuma" meie nö.terperamenditute - silme ette avaldada. See oli minu meelest selgelt "liiga suur/kummaline/ebateatraalne tükk", võibolla hoopis liiga suur tükk lavastajale?

Juan Rulfo -t, kelle lühiromaanil see dramatiseering baseerub, peetakse Borges-i kõrval teiseks suurimaks 20.sajandi Hispaania kirjanikuks. Ladina Ameerika kirjanik Gabriel Garcia Marquez on öelnud, et pärast oma nelja esimese raamatu kirjutaimist tekkis tal kirjutamises blokk ette. Alles pärast Juan Rulfo Pedro Paramao lugemist sai ta sellest lahti, ning kirjutas oma suurteose "Sada aastat üksildust". Kusjuures minu meelest on nende kahe teose vahel väga palju sarnast atmosfääri. Minule aga ei meeldinud ei "Sada aasta..." raamatuna ega ka "Pedro..." teatrilavastusena. Võibolla lihtsalt pole maagiline realism minu rida. Liiga palju tegelasi, liiga ebausutav ning ma ei suuda ei samastuda ega ka haakuda nende tegelastega.



Loo saab alguse sellest, kui Juan Preciado, kes rändab oma sureva ema kodulinna - Comalasse, et leida oma isa, leiab aga eest sõna otseses mõttes "kummituslinna", kus elavad nii surmaeelikud kui ka juba surnud käsikäes. Tegelikult hakkavadki lood hargnema mitmel tasandil - nii tänapäevases ajas kui ka isa nooruspõlve aastates. Ja niimoodi paralleelseslt ning ka läbisegi jutustataksegi kogu suguvõsa lugu, alates sellest, kuidas ema-isa kohtusid ja jätkates sellega kuidas üks haaval kõik oma surma leiavad. Peategelane muidugi kaasa arvatud.

Mina aga ei saanud kuidagi lahti mõttest, et kui hea oli näiteks Hispaanlase Sinisterra näidend "Ay, Carmela", mille Lembit Peterson Linnateatris mõned aastad tagasi Elmo Nüganen-i ja Anne Reemann-iga lavale tõi. Palju huvitavam, palju rohkem vaatajale andev... miks küll seda Paramot praeguses hetkes Eesti teatri lavale vaja on? Lihtsalt ei mõista.

Lavastaja on võtnud kasututsele pöördlava võimaluse, kuid mitte niiväga kunstilises mõttes vaid pigem inimeste lavale saabumiste ja lahkumiste dramatiseerimiseks. Kunstniku töö-aur on läinud rohkem kostüümidesse, sest lavakujundus on peaaegu olematu ning isegi valgel seinal, mida ühel pöördel kasutati, oli selgelt näha kokku liimitud valged kattetükid, mis kuidagi tobedalt võikalt torkasid silma. Kas on materjal kehva või on lihtsalt "midagi kokku klopsitud". Voodid ja muud sellised on lihtsalt kõvad tumbad ja justkui klots-mööbel. Täiesti arusaamatud lahendid. Loodud on ka mingi vahesein, mille konstruktsioon on pöördel küljelt näha ning mis samuti jätab kuidagi lõpetamata mulje. Kusjuures lavastaja oleks võinud seda vahekäiku õõvastava valgustuse või millegi muuga kuidagi ära kasutada. Vist ainult korra on kuidagi selle nö. vahetunneli kasutamist kuidagigi lavastuses märgata.


Näitlejaid oli küll, keda vaadata jälgida (oli ka neid, kelle mäng järjekordselt hämmastama pani või ka neid kelle "mängu" nagu eriti tähelegi ei pannud).
Sisust hoolimata otsustasin võtta sellest tükist, mis võtta annab, ehk nautida siin nende lemmiknäitlejate mängu, kes tükis osalesid ning samuti nende mängu, kellel see selles tükis hästi välja tuleb. Õnnestunud rollid (minu arvates) teevad, alates kõige eredamatest - Guido Kangur, Kersti Keismann, Mait Malmsten, Tõnu Oja, Hilje Murel ja Merle Palmiste. Siis on rida rolle, mille kohta ma ei oska midagi erilist arvata ning siis veel mõned, kelle mängustiilist ma siiani õiget "annet" pole veel leidnud - Laine Mägi ja Mihkel Kabel. Tegelikult ka Britta Vahur, kuid ta ongi vist Draamateatris võetud rohkem lavale "ilus olema" kui mingitesse psühholoogilistesse või karakterrollidesse tõeliselt lavale näitlema. Kurb muidugi, aga hetkel kahjuks karm tõde. Kabel mõjub kui Malmsteni kehv versioon, sest neil on välimuselt minu meelest midagi sarnast.

Kahtlemata on alati tore vanameistreid jälle näha. Selles tükis ju osalemas nii Ita Ever, Ester Pajusoo kui ka Tõnu Aav. Samas peaaegu kõikide tegelaste rollid on kuidagi episoodilised ning meeldejäävad karakterid jõuavad ehk luua ainult need esmamainitud.

Ma tõeliselt hämmastun viimasel ajal iga kord - kui tugevas lavavormis on Guido Kangur. Ma ei tea, kas kõigil saalis oli selline tunne, et ta justnagu oleks mänginud ainult minule. Isegi vaatas mulle mitu korda silma sisse! See on ju nagu mõne klassiku kunstitöö, kus portreel kujutatu justkui ainiti vaatajale otsa vaatab. Kersti Kreismann-i kõik stseenid olid justkui esimese vaatuse parimad. Või mängis ta need parimateks oma oleku ja häälega, ma ei tea. Mait Malmsten peaks saama rohkem ja suuremaid rolle. Viimasel ajal oleks ta justkui kõrvale tõugatud. Siin sai natukenegi teda rohkem mängimas näha. Ja ta sammub mõnusalt oma isa jälgedes. Minu meelest on tema tugevaim külg just nendes stseenides kus ta Rein Malmsteni meenutab. Ühe mõnusama duetti ja parimad stseenid pakuvad Hilje Murel ja Tõnu Oja. Selles on ehk midagi isegi koomilist, kuigi tegelikkuses ju väga sügavalt vastik - nad ju õde-vend, kes nagu aru võis saada - voodit jagavad. St. õde elab venna mõjuvõimu all. Ja Merle Palmiste koos Ita Everiga on samuti duett, mis väärib loorbereid. Palmiste küll natuke kordab ennast, aga võibolla ma lihtsalt nägin teda liiga palju nii lühikese aja jooksul. Samas oli hetki, kus ta pakkus täiesti omalaadset võimsust. Tegelikult tahaksin veel ühe dueti ära mainida positiivsest küljest, nimelt Viire Valdma ja Ester Pajusoo - selline külaeitede paarike, mis mingis mõttes mõjus kuidagi kontrastselt - üks pikk ja teine pisike, kuid mõlemad ühe kanged.

Hinnang: 2 (Ei julge küll kellelegi soovitada. Kui ehk neile, kellele meeldivad ka sellised eelmainitud raamatud ja kirjanikud, eriti "Sada aastat üksildust". Samuti on ju palju tegelasi ja palju näitlejaid, mõned näitlejad mängivad sellest hoolimata mitut rolli. Justkui oleks mingi vajadus ühe sellise suure ansambliga tüki järele. On ju osalemas suurem osa Draamateatri näitlejatest - puudu on Kaljuste, Avdjuško, Sukk, Teplenkov, Lagle, Avandi, Pass, Lutsepp, Heinloo, Kark, Klenskaja, Mikiver, Prangel, Rekkor, Toompere, Uuspõld ja Veinmann....hmmm päris palju ju tegelikult lõppude lõpuks :) . Kuid isegi heade näitlejate mäng ei päästa seda tükki. Tegelasi on liiga palju ning minu jaoks polnudki oluline, kes neist on juba surnud ning kes veel mitte. Tegelikult ei olnud eriti üldse neist tegelastest sooja ega külma. Kui, siis ehk Hilje Mureli tegelasest. Kusjuures naljakas, et ka näitlejad ise ajasid neid nimesid sassi. Näiteks Kristo Viiding ütles Kaie Mihkelsonile Laine Mägi tegelase nime, kuigi too hoidis samal ajal tema selja taga Viidingu käest kinni :) Mis siis vaatajatest rääkida kui tegijad isegi neid seal segi ajavad :) Tegelikult minu jaoks polnudki see nii segane ehk üldse, aga lihtsalt kuidagi mõttetuna tundus kõik. Jah, mina küll ei soovita.)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Pedro Páramo
Juan Rulfo
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 45 minutit.
Lavastaja ja dramatiseerija Ingomar Vihmar
Kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)
Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra (külalisena)
Tõlkinud Tatjana Hallap
Osades: Ivo Uukkivi, Mait Malmsten, Merle Palmiste, Guido Kangur, Lembit Ulfsak, Tõnu Oja, Tõnu Aav, Ita Ever, Ester Pajusoo, Mari Lill, Kersti Kreismann, Kaie Mihkelson, Viire Valdma, Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Laine Mägi, Britta Vahur, Mihkel Kabel, Anti Reinthal, Uku Uusberg, Kristo Viiding.

On üks mees, Juan Preciado, kes tuleb peale ema surma otsima oma isa, Pedro Páramot, mõisnikku ja küla valitsejat. Ema kodu küla Comala on alla käinud ja maha jäetud, seal ei ela enam kedagi – peale surnute. Kuid tegelikult pole vahet surnute ja elavate maailmadel, surm on elu loomulik osa ja maailm surnute ja elavate jaoks seesama. Tegelikult polegi olemas tulevikku või minevikku, elu ja surma, on olemas pragune hetk, kus kõik eksisteerib ühekorraga. Nii nagu surma tantsus oleme me kõik ühte ringi seotud ja võrdsed, elus ja surmas, minevikus ja olevikus. Me väidame, et on olemas käegakatsutav reaalsus, ja illusioon. Aga mis on mis? Võib-olla on hoopis esemed meie ümber illusioon, ja energia, mida me silmaga ei näe, tegelik reaalsus.„Pedro Páramo“ tekstina on uskumatult rikas – maagiline ja reaalne, ilus ja sünge, hale ja koomiline ning kõik see on laetud võimsa seksuaalse energiaga. Kui otsida poliitilisi paralleele, siis Pedro Páramo on oma mentaalsuselt üks ehtne poliitik. Ta lihtsalt ütleb, et asjad on nüüd nii. Kust võtab õiguse ütelda, et need maad või see naine on nüüd tema omad? Pedro Páramo lihtsalt võtab endale tugevama õiguse. Ta lihtsalt otsustab nii. Muidugi pole ta mingi erand, sellised “otsustajad” inimesed valitsesid ja valitsevad Mehhiko külasid ja talupoegi. Ja valitsevad tegelikult praegu meidki. Mehhiko lugu mehhiklastest võib pealtnäha tunduda eksootiline. Tegelikult on nad samasugused inimesed nagu meiegi. Ehk on meil ladina-ameerika lugu appi võttes võimalik oma mõttemustreid nihestada, tunnetada teistsuguse reaalsuse võimalikkust.Juan Rulfo (1918–1989) on maagilisest realismist mõjutatud mehhiko kirjanik, stsenarist ja fotograaf. Ta on avaldanud vaid kaks raamatut: lühijuttude kogu „Leegitsev ljaano“ (El llano en llamas, 1953) ja romaani „Pedro Páramo“ (1955, e.k. 1979), kuid Rulfot peetakse Ladina-Ameerika kirjanduses sama mõjukaks autoriks maailmakirjanduse suurkujude Gabriel García Márquezi või Jorge Luis Borgesega.

Esietendus 18. jaanuaril 2009 Eesti Draamateatri suures saalis.

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default