Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, aprill 07, 2009

Vombat - Eesti Draamateater


Minu jaoks on märkamatult tekkinud teatud näitekirjanikud või õigemini kirjanikud, kelle kirjutatud või kelle kirjatöödel dramatiseeritud tükke ma lähen alati vaatama. Olenemata kes lavastab, kes mängivad või millises teatris see parajasti välja tuleb. Välismaistest võiks näitena ära tuua Ingmar Bergman, Martin McDonagh, Donald Margulies, Edward Albee, Tennessee Williams ja neid on veel ja veel. Eestimaistest on kindlad Tammsaare, Tätte ning Ojasoo ja Nüganeni töötlused, kuid kindlasti ka Kivirähk. Millegipärast tükk tüki järel need meeldivad mulle, tegelikult ei olema vist, ühe erandiga, kunagi otseselt tema kirjutatud näidendeid keskmisest kehvemaks pidanud (erandiks on "Jalutuskäik vikerkaarel", mis mulle tõesti kohe absoluutselt ei meeldinud). Pigem on need ikka kõvasti üle keskmise. Ning "Vombat" läheb kindlasti nende mõnusate ja kindlate õnnestumiste ridadesse (muidugi kellele Kivirähk ei meeldi ning kes tema huumorist lugu ei pea, see vaidleb mulle vastu ja ma mõistan).

Vombatiga on tegemist minu meelest sellise sooja ja armsa huumoriga. Kivirähk irvitab vaikselt ja viisakalt rumalate ja teiste inimeste eludes tuhnivate inimeste üle. Ühelt poolt on kogu näidend justkui üks pikendatud osa ameerika komöödiasarjast, mille tegevus toimub ühe perekonna elutoa diivani ümber, kuid samas on see kõik "Vombat"-is märksa elulisem ning eestilikum. Natuke on ka selle komöödia vastukaaluks toodud selliseid tõsisemaid toone metsavendade ja peresuhete näol, kuid need pole üldse olulised muus mõttes kui ainult selleks, et hoida koomikat natukene balansis (see kurb-naljakas toon on isegi naljakam kui lihtsalt laus-"naljakas"). Enne kui täpsemalt selle tüki sisse sukeldun mõtlesin koostada pisikese "edetabeli"...ma ei suuda lihtsalt pisikestele tabelitele vastu seista, kui nad just parajasti minust välja tahavad tulla :))) Ehk siis minu TOP 10 Kivirähk -i tekstide põhjal lavastatud etendused (kui täpsemalt järele mõelda, siis ma polegi näinud "Aabitsa kukk" -e, kuigi see kuuldemäng on mul CD-l olemas. Usun, et see platseeruks ka üpris kõrgetel kohtadel)...alates 10.-st kohast:

10. Teatriparadiis (Mäeots-Vanemuine)
9. Eesti matus (Pedajas-Draamateater)
8. Voldemar (Karusoo-Draamateater)
7. Adolf Rühka lühikene elu (Vihmar-Draamateater)
6. Vombat (Karusoo-Draamateater)
5. Vanamehed seitsmendalt (Tammearu-Ugala)
4. Helesinine vagun (Tubin-Ugala)
3. Keiserlik kokk (Vihmar-RAAAM)
2. Syrrealistid (Toompere jr-Draamateater)
1. Ingel, ingel, vii mind taeva (Toikka-VAT teater)




Selles tükis tegelikult pole midagi üleloomulikku, ega ka Kivirähkile omaseid "ettekujutlus-vimkasid". Tegelasedki on kõik eranditult sellised tavalised stereotüübid. Ema (Viire Valdma)-karjäärinaine, moefirma omanik, töörabaja, pidevalt komandeeringus. Isa (Jaan Rekkor)-kergelt lõnguse suunda kalduv, teeb tööd kodus-joonistab koomikseid, kuid armastab oma naist, pere ja kodu ning muidugi vahest ka sõpradega viina võtta. Poeg (Uku Uusberg)-üliõpilane, õppis Inglismaal ning leidis sealt endale hiinlannast pruudi, armastab Tolkien-i ning rollimänge ja vanaema tehtud praetud vorsti. Vanaema (Ita Ever) - praeb pidevalt vorsti ning küpsetab pannkooke, mäluga probleemid, armastab oma pere, ilmub alati "õigel hetkel", justkui nupust vajutamise peale. Kerge kiiksuga sugulane (Kaie Mihkelson) -koostab perekonnauuringut, on pealetükkiv ning pinnuks silmas, maalt ja kergeusklik. Naabrimees (Tõnu Oja) - ajab ligi pereemale, uhkeldab oma maamaja ning jahimehe- ja muude mehiste huvidega (eriti teades, milline on naise enda mees), "hea jumega" :))) Pereisa sõbrad (Guido Kangur ja Raimo Pass) - alati valmis viina koos võtma, eriti kui naine on kodust ära. Lisaks on kodus ka pereema venna poolt sinna "sauna elama" jäetud Austraaliast pärit kukkurloom - Vombat.


Pindmiselt tundub, et see lugu on selline lihtsake ning naljadki üpris lihtsad. Kuid minule nad millegipärast mõjusid. Võtsin oma 13-aastase tütre ka kaasa seda vaatama, sest temavanustele sobib minu meelest vabalt Kivirähki vaadata. Ja õieti tegin! Ka tema oli rahul ning naeris palju. Samas võib sealt ka sügavamaid teemasid üles kaevata, nagu näiteks "selektiivne mälu" olukorras, mis on ebasoodne. Metsavendlus. Või see kuidas me suhtume oma vanematesse ja kuidas peaksime suhtuma (mulle meeldis Rekkori lause...umbes läks nii...Minu emu on minu ema, selline halli peage vana naine, mitte reetur ega valetaja.) Samuti kuidas vanemad suhtuvad oma lastesse ning millise pagasi nad endaga kaasa lastele annavad (kommunistist isa). Ja kui oluline see ikkagi on igapäevaelu kontekstis, mis kunagi ammu või hoopis inimeste vanenemate mitte nende endiga on juhtunud. Kas lapsi võib üldse hukka mõista vanemate "pattude" pärast. Kui need lapsedki on juba täiskasvanud, suisa keskealised ning ennast juba ise elus tõestanud. Kas vana info on oluline kellelegi muule, peale selle inimese enda, keda see otseselt huvitab ning kes selle on välja kaevanud? Kas sellel on vahet, kui me oleme elanud vales teadmises oma lähedaste kohta kogu elu? Ning sõnumina on oluline ka see, et pole alati vaja kõike uskuda, mida teised kokku räägivad. Eriti kui see jutt tuleb 85 aastase suust.


Mul oli kohati mingis mõttes ka kahju nendest inimestest selles tükis. Nad kõik olid kuidagi natukene kurvad (aga eks kõik inimesed on ju mingis mõttes - ka see on eluline). Samas oli neil selline vahva Ita Everi kehastatud vanamemm, kes oli iga kell valmis valmistama pannkooke või vorsti praadima (muideks see pole üldse ainult "vana või nostalgiline komme" nagu Kivirähk seda serveeris...ka tänapäeval praetakse vorsti ja ma ei mõtle selle all grillimist. Eriti on see Rootsis "Falukorv"-i näol lausa igapäevane - kuigi mitte meie peres.). Küll kuluks hästi endalegi selline memm koju ära :) Eks igaüks seal neist otsis ja leidis ka neid õnnekillukesi oma argipäeva ja see kõik kokku mõjus nii mõnusalt elulisena. Justnagu see kõik võikski päriselt nii sündida.

Lavastaja Karusoo on loonud kuidagi lihtsa ning sirgjoonelise tüki. Jutkui toonud teksti lavale nii nagu see on ja mingeid erilisi lavastuslikke trikke näha pole. Ja ega polegi vaja. Ma küll mõtlesin, et ehk lõpuks Uusberg tuleb sealt saunast välja ka Vombati kostüüm seljas, aga ei tulnud (Ugala Vanamehed seitsmendalt hai küll käis seitsmenda korruse aknas sisse :)) Ka Pille Jänes -e kunstnikutöö oli üpris konkreetne, ei mingeid trikitamisi, ega midagigi erilist. Suur valge monstrum - euriremonditud korter. Ainukesed nõksud - suur ümmargune kell, mis projektoriga lasti seinale, selle alt "paljastuv" üllatus ning välisuks, mida tegelikult polnud - oli ainult uksekell ja nö. avatud uksel sisenemist ootavad inimesed, kuniks keegi tuli vaatama "kes tuli". Kuid see tükk nagu ei nõudnudki mingeid erilisi lahendeid. Kõik töötas ka niisama lihtsalt.


Näitlejatööd meeldisid mulle kõik, eranditult. Kui igaühe kohta midagi mõne sõnaga öelda, siis: Rekkor ja Uusberg on nii lahedalt sarnased kräsupead. Rekkori mäng on alati tugev ja intensiivne. Isegi kui ta on selline lötade säärpükstega ja paljajalu T-särgis diivanil lamav paps, on ta ikkagi kuidagi liikumises ja hoiab elu etenduses sees. Kuigi selles tükis pidevalt stseenid vahetusid ning stseenides ka näitlejad. Karusoo on selles suhtes väga mõnusa voolavuse saavutanud sketšilike stseenide vahele. Kõik on orgaaniline. Viire Valdma on tõeliselt kena ja heas vormis naine! Sobis sellesse rolli "moedisaini firma bossiks" nii ehtsalt! Ta on laval kuidagi võimas ning tähelepanuväärne. Ta olemus justkui nõuab endale tähelepanu. Tõnu Oja meenutas hirmsasti oma habe või ka muidu olekuga Colin Farrell-it! Uskumatu, kui arvestada nende vanusevahet :) ! Tegelikult ootasin ma selles etenduses tema stseene kõige rohkem. Alati kui ta tuli (kohe kui Viire kusagilt koju jõudis), hakkas kuidagi eriliselt etendus elama. See tema "neegristseen" oli üks kogu tüki paremaid. Ka see tema närvi minek ning "näpistamine" oli justkui täpp i peale :))) Teine lemmikstseen oli see "pikkade aluspükste jutt", mis toimus Valdma ja Rekkoriga....hmmm ja unustada ei või muidugi ka kõiki neid Tõnu Oja ehk Rulling -u riiete-tellimusi - "pääsukesesulgedega jahimehekübar" näiteks :)))...neid lemmikstseene oli ju veel kui nüüd järele mõelda. Kuid ka nende riietetellimuste kõrvale kuulunud Viire Valdma läheduse otsimine...see kuidas diivanil vaikselt käsi ikka Viirele lähemale lükkus. Märkamatu detail kuid nii oluline vaataja jaoks, et kõike seda uskuda (samuti kui Viire korraks ise oma pinges kaelalihaseid mudib, siis krapsti on andunud armunu ta selja taga talle massaaži tegemas :)). Ita Ever oma pisikeses rollis jõub ikkagi demonstreerida oma tippnäitleja oskusi ning eelkõige oma vapustavalt head häält! Kuid eriti torkas mulle silma tema näitlemine stseenis, kui saabub Mihkelson, ehk "hull sugulane" ja kuidas ta ehmub kui ta poeg teatab, et tema peab sellele hullule mingeid vastuseid hakkama andma. Liigutuste ja ilmega annab oma sees toimuvat edasi! Ta tahaks justkui sekkuda juttu poja ja hullu sugulase vahel, kuid ühel hetkel ongi juba liiga hilja ning ta peab selle piinava naisterahva pihtide vahele minema. Mul hakkas temast kohe tõeliselt hale ning oleksin tahtnud mõned parajad sõnad ise sellele hullule "nuhile" öelda :) Kaie Mihkelson on suutnud teha sellise ebameeldiva, oma nina igale poole toppiva, vanatüdrukuliku rolli. Oma sussidega alati :) Uku Uusberg oli täpselt selline rollimängude mängijast üliõpilane, kes ju tegelikult on hea poiss oma vanematele ning kindlasti ka sügava hingega. See on muidugi juba kulunud nali kui ta oma isaga lollitab, et tema käes olev vibu on traktor, kuid ometi isegi kui see ju naerma ei aja, tekitas sellise ehtsa isa-poja vahelise tögamise tunde. Guido Kangur säras ka oma rõõmsameelse olemise ning vapustavalt, terves saalis kõlava häälega. Tema oma pruutidega ja kadunud telefoniga oli ehk kõige kurvem tegelane (hull sugulane välja arvata) :) Ja Raimo Pass -i habeme ning kõhuga ei tahtnud "välimuse järgi" äragi tunda (tal on tükis lause kus on sees sõna "passima"...huvitav kas Kivirähk juba kirjutades kujutas teda ja teisi nendes rollides ette?). Ometi mängis sama mees alles üleeile Grönholmi meetodis hoopis teistsugust rolli.


Hinnang: 4 (mõnus, nunnu ja lahe...kui Kivirähk-i stiil ja huumor meeldib, siis meeldib ka kindlasti see tükk. Pole vaja sealt otsida mingeid sügavaid mõtteid. Kõik on väga lihtne ja armas. Mõnus laupäeva- või pühapäevaõhtuseks meelelahutuseks. Kuid kuna pole vaja ka midagi sügavamat mõelda, siis miks ka mitte pärast otse pärast tööd sellist tükki vaadata. Täiesti pretensioonitu tekst. Ei midagi vapustavat küll, ega isegi ka mitte originaalset, kuid pidevalt muigama ja naerma ajav. Lisaks näitlejad ka mõnusad. No mis Sa ühelt komöödialt veel tahad - hea tuju garanteeritud :))

Lõpumärkusena peab mainima, et see lõpp oli ka lahe! Ning kavaleht samuti. Seal ju ehtsast Vombatist ka foto. Lisaks infot sugupuu uurimise kohta. Nüüd on veel üks koht kus kohast saab järele vaadata, kes on "nääl" ja kes on "nadu" ja kes on "langud". Lisaks sain ma esimest korda teada, kes on "kõuk" :) Nii vanaks elanud ja polnudki varem kuulnud...võibolla kuulnud olengi, aga ei mäleta küll - häbi-häbi :)

---

Tekst lavastuse kodulehelt:

Vombat
Andrus Kivirähk

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 25 minutit.
Lavastaja Merle Karusoo
Kunstnik Pille Jänes (külalisena)
Muusikaline kujundaja Tauno Makke
Osades: Jaan Rekkor, Viire Valdma, Uku Uusberg, Ita Ever, Kaie Mihkelson, Tõnu Oja, Guido Kangur, Raimo Pass

Andrus Kivirähki uue näidendi “Vombat” nimitegelane on haruldane austraalia kukkurloom – kadumisohus asi justkui mõni suguvõsa või sündmus, millest üha vähem mäletatakse. Näidend räägib aga sellest, kuidas minevikusündmused meie tänast elu mõjutavad, kuidas me ise vastavalt oma soovidele ja vajadustele neist sündmustest valiku teeme või neid teatud valguses välja paista laseme. Aga mis siis saab, kui mingi mälestusekilluke, millele oma tänase tõe ja minapildi rajame, osutub valeks või väljamõeldiseks? Kas mäletamise kõrval on omamoodi tähtis ka võime unustada? „Vombat” räägibki – kivirähulikult naljakas ja nukras toonis – mäletamise, unustamise ja väljamõeldise vahekorrast.

Eesti Draamateatri repertuaaris püsib ka eelmine Andrus Kivirähki näidendi põhjal sündinud Merle Karusoo lavastus “Voldemar”.

Esietendus 29. märtsil 2009 suures saalis.

Sildid:

2 Comments:

Blogger PinkPanther said...

Sama mulje etendusest jäi mulle ka. Lahe komöödia, aga samas mõtlemapanev ikkagi. Kõike pole võimalik välja uurida, ja polegi vaja! Tõnu Ojalt uskumatu roll, jälle. Kui erinevaid tüüpe ta suudab luua!

15 märts, 2010 12:01  
Blogger Danzumees said...

Oja hämmastab mind ka kord korra järel... Ta kandideerib selle rolliga Teatriliidu aastapreemiale ka.
Kas Sa tema Aabitsakukke oled näinud... kui pole ja tahad tema tegelasega lähemalt tuttavaks saada...siis istu esimesse ritta :)

15 märts, 2010 12:23  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default