pühapäev, 5. aprill 2009

Beibi bluu - Peeter Sauter

Veel üks 2008.aasta Kulka kirjanduse sihtkapitali parima ilukirjanduslik proosa nominent. Minu meelest on see täiesti HÄMMASTAV! Kas tõesti see vääris sellist tähelepanu? Samuti oli see raamat Eesti Ekspress-i Areeni Kirjandussõprade Selts-i üks äramärgitud kui "aasta parimaid raamatuid"... Veelgi hämmastavam, sest ära jäetakse näiteks märkimata selline pärlike, nagu seda oli Leelo Tungal ja tema "Seltsimees laps". See ehk näitab tänapäeva "maitset". Minu meelest on see kurb ("Danzumehe bluu").

Sauteri "Laiskade laste raamat" on üks viimaste aastate parimaid ja vahvamaid lasteraamatuid ning suuresti tänu sellele ma ka selle "Beibi bluu" raamatu kätte võtsin. Kuid juba esimestel lehekülgedel saabunud arusaam, et sellist tühjapäevast filosofeerimist mingi mõttetu joodiku ja parasiit-inimese, kes lihtsalt "vegeteerib", lugeda pole mingit mõtet. Ja kuna ma olin olukorras, kus laps tahtis olla laeva mängunurgas ning minul polnud ka mingit muud "lugemist" kaasas, siis ma "vägistasin" selle lõpuni lugeda. Ja ega see paremaks ei läinud. Pigem üha hullemaks. Kui võiks teada kaane järgi, et raamat on sellise sisuga, küll siis teaks ka hoiduda sellisest jamast.

Minategelane on selline mõttetu mees, kes käib küll tööl, kuid ei tee seal midagi. Kuni lõpuks jääb tööta ning ka edasi ei tee midagi. Samuti ei tee ka kodus midagi peale õllejoomise, telekavaatamise ja palja nokuga ringitöllerdamise. Vaesed lapsed! Mees ei saa aru, miks naine pidevalt nutab. Sest nagunii ju nad koguaeg virelevad, vähem või rohkem - "mis seal enam vahet". Kuid tegelikult mul nagu ei hakanud ka sellest naisest kahju, sest ega temagi ju etem polnud. Samuti lihtsalt oli. Ei võtnud midagi oma elu paremaks muutmiseks ette. Aga lapsed jah... eriti see beebi-Präänik, kelle nutmise peale hakati hoopis karjuma, mitte teda lohutama. Aga muidugi vanem laps ka...tema sai ju juba aru, kui mõttetu mees see "isa" on. Võibolla ainuke selle raamatu õnnestunud asi oligi see pealkiri, kui üldse autor mõtleski selle all, et see kõik on selle Prääniku, ehk "beebi blues" (viidates ka Bob Dylani lõigule). Kuid ma ei usu, et ta seda nii mõtles, sest tegemist oli ju minategelasega ning tema mõttemaailmaga. Ja minu elust ning mõtlemisest oli see ikka täiesti erinev ja kauge. Esiteks ma ei salli selliseid õlut lürpivaid kodanikke. Ja teiseks pohhuistid on mind juba lapsest saati närvi ajanud. Ma hoidun sellistest inimestest viisaka distantsi kaugusele. Las nad siis olla kui tahavad, sellised nagu nad on. Minu maailm ja nende oma ristuvad harva ja nii ongi parem. Mul ei oleks sellist "pideva vine all oleva" inimesega mitte millestki rääkida. Jah, tõele näkku vaadates - ma ei salli alkohoolikuid.

Kuna kirjanik laseb ka vaba voli oma sõnadekasututsele, ehk siis igasugused nõmedad ja täiesti asjatud ropud sõnad tulevad nii "igapäevaselt", trükitud ridade vahelt (neid ei ole palju, kõik kokku ehk alla kümne ja need on need kõige tavalisemad), siis seegi oli veel lisaks üks põhjus, miks see raamat mulle ei meeldinud. Ma ise ei kasuta "kuradist"-ki kangemaid sõnu...mul lihtsalt polegi neid sees olemas, siis tundus see veel omakorda kuidagi labane. Noh, muidugi sellise inimese, nagu see peategelane, suhu need ju sobivad... selles mõttes ehk polegi need nii "asjatud", nagu ennist väitsin, aga ikkagi mulle ei meeldi lugeda sellistest inimestest ja sellist joodikujorinat. See ei pane mind kaasamõtlema. See lihtsalt on nii võõras ja ma tahangi, et see kõik oleks minu jaoks võõras. Muidugi julgustükk kirjaniku poolt, sest mingis mõttes tekitab see assossatsiooni temaga. Et ehk on tema isegi selliseid mõtteid mõelnud. Ja ju tema sees need "sõnadki" peavad siis olemas olema. Mind tõeliselt hämmastab, et kellelegi võib selline iba meeldida.

Hinnang: 1 (Jah, pole juba pikemat aega midagi nii mõttetut lugenud. Mind täiesti hämmastab, et keegi võib mingit värsket filosoofiat sellest tekstist leida. See kõik on juba kordi läbinämmutatud jama. Ma ei "viitsi" sellist kirjandust. Seda pole minu meelest vaja. Isegi ropud sõnad võib andeks anda, kui neist on mingit tolku või kui muidu tekst on põnev, liigutav või mingeidki emotsioone tekitav või hariv mingitpidi või mingit kultuuri või maailmanägemust tutvustav. Seda viimast siin ju ehk ka tehti, aga ma olen ka ilma selle raamatuta "sellistega" kursis. Siin pole midagi uut, ega huvitavat. Kuigi äkki nende jaoks, kes mingis omas mullis elavad? Ja see raamat ehk ongi sellistele kürge kultuuritipus elavatele inimestele, kes ei oska ise oma ümbrusest tähelepanekuid teha, ei tea? Mul tekkis tõeline kahtlus, kas ma kunagi Sauteri täiskasvanutele mõeldud raamatuid enam lugeda tahan. Eks muidugi "teise võimaluse" ma annan kunagi veel, aga kindlasti mitte lähiajal. Sorry, Sauter! Kirjuta parem jälle lasteraamatuid :))

4 kommentaari:

Tiina ütles ...

Väga tore, ma siin kahtlesin, et kas lugeda seda raamatut või mitte lugeda. Et kiidetakse jne. Pealegi pole ma Sauterilt üldse kunagi midagi lugenud. Aga kuna mul neid lugemata raamatuid ilma selletagi küll, siis nüüd tean, ei loe :)

Danzumees ütles ...

:))) Ega ma ju tea, võibolla ma olen lihtsalt nii rumal, et ei saa sellest "geniaalsusest" aru? Võibolla ma olen küündimatu selle raamatu "headust" hindama :) Mitmele inimesele on ju ka meeldinud... Aga mina soovitan küll pigem näiteks lugeda Sauteri "lastekat". Või siis hoopis midagi muud. Aga tõesti, see "Beibi bluu" mõjus tõesti nagu "joodiku filosoofia" või mõne ebameeldiva inimese "argipäeva äng" :)))

Ja isegi "argipäeva ängist" ma olen veendunud, on kindlasti paremaid raamatuid.

Ok ütles ...

Kahjuks ei mõisteta sageli, et kunstnikul on vastutus selle ees, mida ta oma loominguga teeb. Oma töödega võtab iga kunstnik vaataja-kuulaja eluaega ja pakutu peab seda kulutust väärima, ütles Sven Grünberg
http://www.postimees.ee/050408/lisad/arter/arteri_persoon/321686.php?sven-grunberg-eneseotsingute-teel

Danzumees ütles ...

Jah "Ok", Sa täpselt paned naela pihta!