Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

esmaspäev, märts 27, 2017

Teatriliidu Eesti teatri aastaauhindade nominendid 2017

Head rahvusvahelist teatripäeva!

Kohe algab Eesti teatriauhindade gaala vastavatud uues Ugala teatrimajas. Mõtlesin, et enne kui auhinnad kätte jagatakse panen kirja enda arvamused ka tänavuste kandidaatide kohta...

LAVASTAJA AUHIND
Lauri Lagle «Paradiis» (Von Krahli teater)
Andres Noormets «Othello» ja «Suluseis» (Vanemuine)
Hendrik Toompere jr «Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika» (Eesti Draamateater)
Taago Tubin «Kopsud» (Endla)
Priit Võigemast ja Henrik Kalmet «Aadama õunad» (Nargen Festival ja Kinoteater)

--------

Paradiisi, Othello ja Suluseisu piletid ootavad realiseerimist. Kopsud mind ei huvita, seega oskan sõna võtta vaid Väljaheitmise ja Aadama õunte kohta. Ja ausalt öelda oleksin ma rõõmus kui ükskõik kumb neist kahest võidu viiks, sest mõlemad olid väga head ja ägedad.
Ise oleksin meelsasti näinud siin nominentide seas ka:
Raivo Trass "Maailma otsas"
Diana Leesalu "Inimesed, kohad ja asjad"
Laura Mets "See asi"

VÕITJA: Hendrik Toompere jr «Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika» (Eesti Draamateater)

----------
KUNSTNIKU AUHIND
Vadim Fomitšev – «Somnambuul» (Rakvere teater)
Liina Keevallik – «Wake up! It’s time to die» (MTÜ Kirbutsirkus ja Vaba Lava), «Ma pigem tantsiksin sinuga» (R.A.A.A.M ja Vaba Lava) ning «Punane õhupall» (NO99)
Kairi Mändla – «Paradiis» (Von Krahli teater), «Soo» (Ugala teater) ja «Ema Courage» (NO99)
Laura Pählapuu – «Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika» (Eesti Draamateater)
Liisa Soolepp - «Kopsud» (Endla)

----------

Kooliõde Liina tööd on mul nägemata, Kairi Mändlalt olen näinud ainult Soo ja Kopsud jätsin teadlikult vaatamata. Fomitševi töö oli huvitav, kuigi natuke kaootiline. Mändla Soo oli väga huvitav ja isegi külalisena NO99s oli see võimas. Laura Pählapuu Väljaheitmine on mitmekülgne, kuigi ilma säravate detailideta. Minu hääl läheb neist kolmest Kairi Mändlale, kuigi kõik 3, kelle töid olen näinud, on auhinda väärt. Ise oleksin meelsasti näinud siin kandideerimas ka:
Jaak Vaus "Maailma otsas" oma mitmete majadega.

VÕITJA: Liina Keevallik – «Wake up! It’s time to die» (MTÜ Kirbutsirkus ja Vaba Lava), «Ma pigem tantsiksin sinuga» (R.A.A.A.M ja Vaba Lava) ning «Punane õhupall» (NO99)

----------
MEESPEAOSATÄITJA AUHIND
Märt Avandi – «Kopsud» (Endla), «Aadama õunad» (Kinoteater ja Nargen Festival), «Mitte praegu, kallis» (Endla)
Sten Karpov – «Othello» (Vanemuine)
Lembit Peterson – «Isa» (Theatrum)
Indrek Sammul – «Becket ehk Jumala au» (Eesti Draamateater)
Kristo Viiding – «Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika» (Eesti Draamateater)

---------

Avandi Aadama õunad on uskumatult hea ja igal teisel aastal võiks ja peaks võitma. Becketist oleks hoopis pidanud kandideerima Robert Annus, Kristo Viiding teeb võimsa töö Väljaheitmises, Karpovi Othellot ma pole "veel" näinud, aga õige pea. Kuid Lembit Peterson tegi "Isa"-s nii võimsa rolli, et see ei ole mitte ainult selle aasta parim, vaid parim roll üldse Eesti teatris pärast Üllar Saaremäe Cyranot.
Aga kuhu unustati Aivar Tommingas "Aleksei Karenin"ist?

VÕITJA: Märt Avandi – «Kopsud» (Endla), «Aadama õunad» (Kinoteater ja Nargen Festival), «Mitte praegu, kallis» (Endla)

----------

NAISPEAOSATÄITJA AUHIND
Kadri Lepp – «Kõrboja perenaine» (Ugala)
Riina Maidre – «Vannutatud neitsid» (R.A.A.A.M.), «Skaala surm» (Kanuti Gildi SAAL)
Kaie Mihkelson – «Vannutatud neitsid» (R.A.A.A.M.)
Anneli Rahkema – «Somnambuul» (Rakvere teater)
Külli Teetamm – «Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama» (Tallinna Linnateater)

---------

Kadri Lepp oli väga hea, ent mitte aasta parim. Külli Teetamm on ammu väärt juba aastaauhinda, ent mitte selle tüki rolli eest. Minu jaoks on see Riina Maidre, Kaie Mihkelsoni ja Anneli Rahkema vahel. Ise annaksin Maidrele.
Ent see on kriminaalne, et nomineeritud polnud Evelin Võigemast "Inimesed, kohad ja asjad" ja Katariina Unt "Klaasist loomaaed" eest!!!

VÕITJA: Riina Maidre – «Vannutatud neitsid» (R.A.A.A.M.), «Skaala surm» (Kanuti Gildi SAAL)

----------
MEESKÕRVALOSATÄITJA AUHIND
Nikolai Bentsler – «Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika» (Eesti Draamateater), «Ma pigem tantsiksin sinuga» (R.A.A.A.M ja Vaba Lava)
Arvi Mägi – «Maailma otsas» (Rakvere teater), «Paljasjalgne Debora» (Kuressaare Linnateater)
Jaan Rekkor – «Olga, Irina ja mina», «Pao-Pao. Kuldse Trio lood» ,«Mitte praegu, kallis» (Endla)
Aarne Soro – «Soo» (Ugala)
Janek Vadi – «Vanaema ja Issand Jumal» (Ugala)

----------

Nikolai Bentsler teeb minu arvates siiani oma karjääri parima rolli Väljaheitmises. Arvi Mägi on täiesti uskumatut heas mänguvormis! Jaan Rekkor üllatas tõeliselt sügava rolliga Sarabandis, ent Olga, Irina ja mina oli natuke lihtne ja pinnapealne. Teisi tema nomineeritud tükke pole veel jõudnud näha, kuigi Mitte praegu, kallis pilet on juba ootamas. Aarne Soro Soo roll oli minu nähtud õhtul küll üsna keskpärane Aarne enda rollide prismas ja Janek Vadi roll Vanaema ja Issand Jumal tükis oli jällegi Janeki rollideprismas päris hea, ent aastaauhinna vääriline siiski mitte.
Nominentide seast on puudu:
Marius Peterson "Armastusega ei tehta nalja", Andres Raag "Inimesed, kohad ja asjad" ja Andres Tabun "Kõrboja perenaine"...
Mina annaksin selle auhinna nominentide seast Arvile (loodetavasti ta kandideerib uuesti järgmisel aastal Gravitatsiooniga)...

VÕITJA: Nikolai Bentsler – «Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika» (Eesti Draamateater), «Ma pigem tantsiksin sinuga» (R.A.A.A.M ja Vaba Lava)

----------

NAISKÕRVALOSATÄITJA AUHIND
Mari Abel – «Paradiis» (Von Krahli Teater), «Aadama õunad» (Kinoteater ja Nargen Festival)
Ester Pajusoo – «Mäed» (Eesti Draamateater)
Terje Pennie – «Aleksei Karenin» (R.A.A.A.M)
Helena Pruuli – «Pööriöö uni» (NO99, ERSO, Eesti Kontsert), «Ema Courage» (NO99)
Leila Säälik – «Suluseis» (Vanemuine)

----------

Mari Abel oli Aadama õuntes hea, kuigi mitte minu maitse. Ester Pajusoo Mägedes polnud minu lemmikute seas. Terje Pennie roll oli tõesti aastaauhinna vääriline! Helena ja Leila rollid on mul veel nägemata, Helena neid rolle ilmselt ei näegi, aga minu Suluseisu külastus on juba õige peatselt käes.
Mina oleksin nominentide seas meelsasti näinud:
Piret Kalda "Inimesed, kohad ja asjad"
Luule Komissarov "Kõrboja perenaine" ja
Elina Reinold "Müller peab lahkuma".
Elina on üldse viimasel ajal väga hea... Luule ja Piret on juba kaua-kaua head :)
Ent see aasta on Terje aasta!

VÕITJA: Mari Abel – «Paradiis» (Von Krahli Teater), «Aadama õunad» (Kinoteater ja Nargen Festival)
---------

ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND
«Pööriöö uni» (NO99, ERSO, Eesti Kontsert). Muusikajuht Olari Elts, stsenaristid, lavastajad, kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, animaatorid Heta Jäälinoja ja Aggie Pak-Yee Lee, live mix Maarja Pärsim, animatsiooni mix Alyona Movko lavastus
«Punane õhupall» (Teater NO99). Kunstnik Liina Keevallik, helilooja Jakob Juhkam ja lavastaja Mart Kampus
«Final Countdown» (MTÜ Eksperimentaalse Liikumise Keskus). Lavastaja Mart Kangro
«Süüria rahvalood» (Vaba Lava ja MTÜ Misanzen). Kunstnik Maarja Pabunen, videokunstnik Kristin Pärn, heliloojad ja helikujundajad Martin-Eero Kõressaar ja Villem Rootalu, valguskunstnik Priidu Adlas ja lavastaja Helen Rekkor
«Seisund ja disain» (Kanuti Gildi SAAL). Autor ja esitaja Karl Saks

----------

Mul pole neist ühtki õnnestunud näha. Huvi oleks ainult Süüria rahvalugude vastu.

VÕITJA: 


«Pööriöö uni» (NO99, ERSO, Eesti Kontsert). Muusikajuht Olari Elts, stsenaristid, lavastajad, kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, animaatorid Heta Jäälinoja ja Aggie Pak-Yee Lee, live mix Maarja Pärsim, animatsiooni mix Alyona Movko lavastus

----------

TANTSUAUHIND
Joanna Kalm – «Débutante» (Sõltumatu Tantsu Lava)
Raho Aadla, Age Linkmann, Arolin Raudva, Maarja Tõnisson – «Olmeulmad»
Karl Saks – «Seisund ja disain» (Kanuti Gildi SAAL)
Kalli Pikas – «Kollane»
---------

Ei ole näinud...

VÕITJA: Karl Saks – «Seisund ja disain» (Kanuti Gildi SAAL)

---------
SALME REEGI NIMELINE AUHIND
Andero Ermel ja Külli Teetamm – «Sipsik ja vana aja asjad» (rahvusooper Estonia)
Siim Angerpikk  – «Lumeilm» (Tartu Uus Teater)
Marika Palm – noortemuusikal «Moraal» (Ugala)
Marion Undusk – «Võlur Oz» (Ugala teater) ja «Tähelaps» (Karlova teater)
Taavi Tõnisson – «Päike läheb puhkusele» (NUKU teater)

---------

Kõik nominendid on nägemata, ent kõiki tahaks näha. Eriti "Võlur Ozi", "Lumeilma" ja "Sipsikut"...

VÕITJA: Marika Palm – noortemuusikal «Moraal» (Ugala)
----------
MUUSIKAAUHINNAD
Monika-Evelin Liiv – «Aida» (Estonia)
Heli Veskus – «Aida» ja «Lendav hollandlane» (Estonia)
Märt Jakobson – «Aida» (Estonia) ja «Lucia di Lammermoor» (Vanemuine)
Kädy Plaas – «Atthis» (Festival Afekt)
Imbi Tarum, Ene Rindesalu, Teele Jõks ja Stephan Jöris – «Dido ja Aeneas» (EMTA vanamuusika keskus, EMTA ooperistuudio)

VÕITJAD: Monika-Evelin Liiv – «Aida» (Estonia), Heli Veskus – «Aida» ja «Lendav hollandlane» (Estonia)
---------
BALLETIAUHIND
Marika Aidla – «Klaver» (Vanemuise)
Maria Engel – «Klaver», «Don Juan» ja «Lumekuninganna» (Vanemuine)
Denis Klimuk – «Luikede järv», «Vaikivad monoloogid» ja «Laul maast» (Estonia)
Jack Traylen – «Don Juan», «Lumekuninganna» ja «Klaver» (Vanemuine)
---------

Maria Engel on nii sümpaatne... küll hoopis Meister ja Margarite põhjal :)

VÕITJA: Maria Engel – «Klaver», «Don Juan» ja «Lumekuninganna» (Vanemuine)

----------
REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND
Jaak Allik
Valle-Sten Maiste
Luule Epner
Pille-Riin Purje

--------

Epnerit pole viimasel ajal lugenud, Allikult viimasel ajal pole mingit eriliselt meeldivat teksti silma jäänud, seevastu Valle-Stenil on küll mõned tabavad read ja Pille-Riinile ma ise praktiliselt igal aastal annan kriitikaauhinna :)

VÕITJA: Luule Epner (Von Krahli Teatri "Paradiisi" kriitika eest.)

---------
ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND
Eero Epner, Tarmo Jüristo, Aare Pilv, Vaiko Eplik – «Savisaar» (NO99)
Kristiina Jalasto – «non-stop SETO» (Taarka Pärimusteater) tekst
Priit Kruus, Paavo Piik, Henrik Kalmet, Diana Leesalu ja Paul Piik – «Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine» (Kinoteater)
Andres Noormets – «Asjad» (Raadioteater)
Andra Teede ja Laura Mets – lavastuse «45 339 km² raba» (Endla)
----------

Andra Teede ja Laura Metsa "Raba" on minu võtja... see tekst oli niiiiiii hea! Igatahes mitte Savisaar!!! Non-stop SETOt, Õpetaja Tammikut ja Asju pole ma lugenud/kuulnud/näinud...

VÕITJA: Andra Teede – lavastuse «45 339 km² raba» (Endla)

----------

ETENDUST TEENINDAVA TÖÖTAJA AUHIND
Arne Maasi – Rakvere teatri valguskunstnik
Villu Jõgi –  Eesti Draamateatri lavatehnik
Karmen Tellisaar – Endla teatri valgusmeister

VÕITJA: Karmen Tellisaar – Endla teatri valgusmeister

-----------
LAVASTUST ETTEVALMISTAVA TÖÖTAJA AUHIND
Piret Tang – Eesti Draamateatri kostüümiala juhataja
Malle Kaalep – Estonia kostüümiosakonna värvikoja töötaja
Tiit Villemsoo – Tallinna Linnateatri dekoratsiooniala juhataja

---------

Piret Tang võiks "Armunud Shakespeare"-i eest saada auhinna...

VÕITJA: Malle Kaalep – Estonia kostüümiosakonna värvikoja töötaja

----------
HALDUS- JA ADMINISTRATIIVTÖÖTAJA AUHIND
Kristo Kruusman – Rakvere teatri reklaamijuht
Peeter Harjaks – Endla teatri bussijuht
Triinu Sillaste – Tallinna Linnateatri trupijuht

VÕITJA: Peeter Harjaks – Endla teatri bussijuht

-----------

LISAKS ERIAUHINNAD: 
Kristallkingakesed - Marta Navasardyan, Liisa Saaremäel

Aleksander Kurtna nimeline draamatekstide tõlkija preemia - Kalle Hein (huvitav ,et ei täpsustatud, milliste tekstide eest?)

Ants Lauteri nimeline preemia - Uku Uusberg, Lauri Lagle

Rahel Olbrei nimeline preemia - Enn Suve

Otto Hermani nimeline preemia - Niina Mets

Parim muusikaline kujundus ja originaalmuusika - Hendrik Kaljujärv, Jaak Lutsoja

Sildid:

laupäev, märts 25, 2017

See kõik on tema - Rakvere Teater


Kui Sa pole seda tükki veel näinud, siis ma tungivalt soovitan Sul järgnevat teksti mitte lugeda, sest sellest tükist on väga raske kirjutada, ilma olulisi sisulisi teemasid ja lahendusi lahkamata. Vaata tükk ära ja tule siis tagasi ning võrdle, kas arvad samamoodi, nagu mina. Seega siit edasi ainult omal vastutusel! :)

Kui peaksin seda tükki kirjeldama kõigest 1 sõnaga, siis selline sõna on täiesti olemas, mis "See kõik on tema" kokku võtab ja sellest jäävat tunnet kirjeldab - selleks on "HÄIRIV". Tulin teatrist välja ja arutasime teatrikaaslasega, et tunne sees on paha ja "häiriv" ning kordamööda ladusime lagedale terve rea põhjuseid. Kusjuures peamiselt olid need põhjused tüki sisuga seonduvad, seega lasub suurim süü kehval kirjanikul, aga muidugi lisaks ka sellel, kes üldse esimesena otsustas selle lavale tuua. Näidendi autoriks on Andrei Ivanov, kes on Valgevene võrdlemisi noor kirjanik, seega mitte segi ajada Eestis elava venekeelse kirjanikuga. Kuid Rakvere Teatri lavastuse tegevus on toodud Eestisse, kuhugi eeslinna magalasse (mina tunnetasin lasnamäe hõngu). On korter, kus elavad leseks jäänud ema ja tema teismeline poeg. Ema otsib oma pojaga edutult kontakti, ent poeg ei salli oma ema varjugi. Kuniks ema avastab ühe ebaausa tee pojani - läbi facebooki - uurides, mis pojale meeldib, tekitab väljamõeldud karakteri ning hakkab virtuaalmaailmas esinema tüdrukuna, kes pojale huvi võiks pakkuda. Poeg jääbki lõksu...

Lähtekoht on ju igati ok, kuigi natuke lihtsake. Ma nimelt enne teatrikülastust lavastuse sisututvustust lugedes mõtlesin just täpselt, et loodetavasti ei ole see "sotsiaalne eksperiment" midagi nii tavalist nagu see, et ema hakkab kellegi teisena esinema netis... lootes, et see on mingi suurem psühholoogiline mäng vms. Aga ok. Oma ülesehituselt meenutas tükk paljuski Vanemuise "Hea põhjatuule vastu", kus samuti 2 tegelast, kes teineteisega netis suhtlevad ja siis vahepeal elu ka neid päriselt kokku viib... ent Vanemuise tükk on palju mitmekihilisem, põnevam, sisukam ja üldsegi mitte häiriv.

Ehk mis siis selle tüki juures häiris...

1. Mind häiris, et poeg on vihane oma ema peale ja ema on kaotanud kontakti oma pojaga - aga tükis selle tausta kohta ei räägita - miks nad sellisesse olukorda on jõudnud? Kas vaatajad peavad lihtsalt eeldama, et poeg on teismeline ja ainult sellepärast nö. "kogu maailma vastu"? See on ju lihtlabane. Mul on kodus 1 endine teismeline,kes on sellest east juba väljunud ning 2 teismelist praegu toimetamas... keegi neist pole selline. Või peame eeldama, et sellepärast, et poisi isa on surnud? Mina eeldan sellises olukorras, et ema ja poja omavaheline side läheb veelgi tugevamaks. Ehk lahmakas sisuline taust on täiesti puudu. Seletasin seda siis lihtsalt endale lõpuks sellega, et nii ema kui poeg on mõlemad nii nõmedad ja rumalad inimesed, et ju põhjus on selles.

2. Mind häirisid mõlemad tegelased. Emast oli küll kohati ka kahju, aga ta on lapsevanem ja peaks juba nii kaua last kasvatanuna olema tsipa targem. Ja siis kogu see haige "tüdruku mängimine". Poeg oli lihtsalt nõme. Alates sellest, mis ta emale tegi kui ta tema toas käis, lõpetades sellega kuidas ta oma emasse üldse suhtus ja käitus... aga eks me kõik ole "oma lapsi väärt"...

3. Mind häiris see kuidas vaatajad naersid kui poeg leidis ema toast tolle dildo ja selle küünla asemele puuri pani... mis seal naljakat on? Okei, ma saan aru kui mõnd koolitüdrukut dildoga vehkimine itsitama ajab, aga suure häälega täiskasvanud naisi naermas selles kohas kuulata oli õõvastav... Mul endal oli kurb ja nõme tunne ning mõtlesin, et need, kes naeravad on ise samasugused nupust nikastanud kaasvaatajad, kes omakorda väärivadki sellist tükki. Ja nõme poeg, kes niimoodi teeb. Ma oleksin tema asemel sellises olukorras olnud natuke šokeeritud, aga tõmmanud voodi tagasi omale kohale ning teinud näo, et poleks seda näinud. Samas ma lapsevanemana poleks ka kunagi nii nõme, et teeks libakonto facebooki ja hakkaksin sellega oma last ahistama...

4. Mind häiris see, et need tegelased pidevalt rääkisid telefoniga. Ma ise räägin telefoniga lühidalt ja kiirest oma asja ära ja ei plääguta tundide kaupa. Meie peres keegi ei tee nii. Mõnikord haruharva võib ju ka jutt pikale venida, aga see on tavaliselt siis selle teise poole tõttu, sest temal on vaja rääkida... Siin tundus küll ainult ühepoolne alati see jutuajamine ja see hakkas üsna peatselt häirivalt mõjuma. Kui ma olen ise teise inimesega koos olles samas ruumis kus teine inimene telefoniga räägib, nagu praegu tükki vaadates, siis ma tunnetan mingit ebamugavat ootust, et teine pool kohe lõpetab oma kõne ära ja me "saame omavahelise suhtlusega" edasi minna. Siin seda ei lõppu ei tulnud ega tulnud...

5. Mind häiris selle ema teadmatus maailma asjadest. Ei jäänud muljet nagu Tiina oleks endast palju vanemat inimest mänginud ja seega mõjus see "ema" eriti rumalalt.

6. Mind häiris selle ema mõttemaailm. Tema suurim hirm oleks justkui olnud nagu see, et tema poeg on homo. Tüki sisust jäi justkui mulje, et selle teada saamine oligi kõige suurimaks tõukejõuks, miks ema selle libakonto FBsse lõi. Justkui see olekski maailmas see kõige hullem asi.

7. Mind häiris see, kui poeg ütles oma armastatule, et ta teda armastab, siis ema ütles seda valetüdruku nahas oma pojale vastu. Ükski normaalse mõistusega ema ei teeks nii. Haige, haige, haige.

8. Ja kõige rohkem häiris mind see lõpp. Oleks see poeg teinud enesetapu, oleks olnud tükil vähemalt õpetlik tähenduslikkus lapsevanematele - kõigil Su nõmedatel tegudel, ka ja eriti nendel, mida lapsele teed - ON tagajärg! Siis oleks see ema vähemalt aru saanud kui nõme ta oli. Niimoodi jäi mulje, et ema oleks midagi justkui õigesti teinud, sest pärast kõike tuli neil justkui rahu majja. Järsku oli poeg nii mõistev... selles mõttes täiesti ebausutav. Kuigi eks ühest küljest muidugi suitsiid on see viimane asi, mida tahaks mistahes olukorras näha või mis elus tegelikult ka ju tavaliselt siiski ei juhtu (peresisest mentaalset vägivalda on ju nii palju, et nõnda langeks lapsi kui loogu iga päev), ent antud kontekstis, oleks see olnud ainuõige lõpplahendus.

Häiriv, häiriv, häiriv.

Ent kogu selle sisu juures meeldisid mulle mõlemad näitlejatööd. Tiina Mälbergis nägin ma tüki esimeses stseenis temalt midagi täiesti uut. Isegi tema hääletoon oli teistsugune ja see on minu jaoks kõrgem pilotaaž kui näitleja suudab leida endast uusi nüansse, mida välja tuua. Selles mõttes tekitas ta minus kui vaatajas segase dilemma - ühest küljest oleksin tahtnud Tiinale kui ühele heale näitlejale ja sümpaatsele inimesele kaasa elada, ent ei saanud, sest karakter, keda ta mängis oli nii nõme. Kummaline see näitleja amet, et Sul tuleb usutavaks teha igasuguseid hulle ja selles suhtes oli see veel omakorda eriti hea näitlejatöö. Samas kui ma nüüd mõtlen, et seal teises toruotsas oleksin olnud mina, kellega see tegelane rääkis, siis kas ma oleksin julgenud öelda, et kulla inimene, tule mõistuse juurde - sa ei ole normaalne... kui teine, kes on pärast oma mehe surma üdini õnnetu, sest on kaotanud kontakti oma pojaga ning nüüd leidnud viisi kuidas temaga vähemalt suhelda... Mul ilmselt poleks südant, et otse seda välja talle prahmatada, kuigi katsuksin teda nägema panna, et selline käitumine hästi lõppeda ei saa... Näiteks üritades teda mõtlema panna kui ise oleksid selles olukorras, et keegi Sinu tunnetega mängib... inimesed on ikka imelikud oma psüühikaga ja eriti noored, aga ka täiskasvanud on ikka väga hapra närvikavaga, mis puudutab armastust. Ja oma poja närvikavaga niimoodi mängida... no ei ole mõistlik...

Ja Imre Õunapuu "teismeline" oli ehe. Tema eluvalu varjamine  kaitsevalliga, samas omades õrna luuletajahinge ning igatsust armastuse järele - selle kõik mängis ta välja. Mitmeski mõttes väga raske roll. Kusjuures kõik peamiselt telefoni rääkides või arvutiekraani taga või "oma toas" üksiolles emotsioonide miimikaga välja tuua...

Päris huvitavalt oli videoga lahendatud ema ja poja karakterite kohtumised virtuaalmaailmas. Kunstiliselt justkui üks tasand lavastaja Helen Rekkoril veel juures, mida vaatajale anda jälgimiseks hetkel kui tegelased ju istuvad arvutite taga ning kirjutavad (vaatajatele nähtavalolevatele) ekraanidele.

Hinnang: 2+ (mul ei ole näitlejatele mitte midagi ette heita. Tiina ja Imre mõlemad mängisid oma ebameeldivad tegelased ebameeldivaks, ehk selliseks, nagu ilmselt kirjanik nad oli kirjutanud. Kõik mis neil rollidest mängida andis seda mõlemad näitlejad ka tegid väga hästi. Sisu oli ju vastik ning tekitas ebameeldivaid tundeid ning nagu kirjeldasin, tekitas see nii palju häirivaid emotsioone, aga lõppude lõpuks sisu oli ikkagi olemas, kuigi sisuliste valikutega ma ei suutnud nõustada - jätta seletamata, miks sellisesse olukorda ema ja poeg olid jõudnud - sellest oleks saanud selle olulise mõtteainese enda jaoks, kuidas antud olukorrast hoiduda... Ja siis see nõme lõpplahendus. Eks me kõik oleme oma tausta, kasvatuse, elukogemuste ja moraaliga ning teeme oma valikuid nendest teguritest johtuvalt, aga üsna mõistlik oleks siiski "eriti lastega seotud asjades" oma ego alla suruda ja mõelda, kuidas meie käitumine nendele võib tegelikult mõjuda... See ema võib küll oma katseingleid tänada, et poiss avatud aknast papaoi kombel välja ei kukkunud - kuigi ema korralikult ka "seda puuri" raputas.)

-------------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Andrei Ivanov


SEE KÕIK ON TEMA

Eksperiment teismelisega

Lavastaja Helen Rekkor (Teatriühendus Misanzen)
Kunstnik Maarja Pabunen
Videokunstnik Alyona Movko
Tõlkija Tiit Alte
Osades Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu
Kas mäletad, milline oli maailm siis, kui olid teismeline? Kas mäletad oma enesehinnangut? Kas mäletad, et vahest ei viitsinud või ei osanud hoolida, aga kui juba hoolisid, siis ei osanud lõpetada? Kas mäletad, et kõik tegi rohkem haiget?
Kas kujutad ette, mis tunne on olla leseks jäänud üksikvanem, kelle kasvatada ja kujundada on just üks selline, ühe vanema kaotanud teismeline. Kas oskaksid? Kas teeksid kõik õigesti?
Näidendis "See kõik on tema" võtab üksikvanemast ema ette sotsiaalse eksperimendi, et jõuda lähemale oma võõraks jäänud pojale. Mängu ja elu piirid hägustuvad. Iga käik viib lähemale suuremale kaosele ja iga viga maksab end sajakordselt kätte. Kaalul on usaldus ja elu.
Kas mängime?
Esietendus 13. jaanuaril 2017 Rakvere Teatri väikses saalis. 
Soovitame lavastust eriti vaadata noortel, sobilik alates 7ndast klassist.

Autor Andrei Ivanov (sündinud 1984) on Valgevene kirjanik.

Sildid: ,

neljapäev, märts 23, 2017

Lembit Ulfsak... nüüd ja igavesti...


Kui ma tavaliselt FB seinal jagan seda, mida blogis olen kirjutanud, siis sedapuhku vastupidi...

Mõtlesin, et kirjutan ühest viimati nähtud tükist, aga täna lihtsalt pole tuju. Üks näitleja teise järel lahkub siit meie seast, alles tuli uudis Tõnu Mikiveri kohta ja nüüd Lembit Ulfsak ka... 


Kurb... väga kurb. 


Lembituga sai ju koos üles kasvatud... alates tema "Mõmmi ja aabitsa" Rebase Reinust... ja sellest kummalisest kepsjalg nõunikust "Lumekuningannas"... 


Samuti "täiskasvanute" filmidest, nagu "Keskea rõõmud" ja "Ukuaru"... 


Kõik mis ta tegi, tegi üle mõistuse hästi ja hingega. 


Rääkimata paljudest teistest filmidest... Ja oleme ausad, paljuski tänu temale peetakse Eestit üheks filmimaaks ka maailmas, sest oleme ju isegi (võõrkeelse filmi) oscarile kandideerinud "Mandariinidega"... 

"Me"... st. kogu Eesti... 
Asi, millega ei saa uhkeldada isegi sellised riigid nagu Portugal, Egiptus või Rumeenia. Rääkimata Filipiinidest, Lõuna Koreast, Bulgaariast, Venetsueelast, Horvaatiast, Serbiast, Taimaast, ega isegi Türgist jne jne jne...

Sama tugevalt kui neist lapsepõlvefimidest, jääb ta südamesse ka teatrilavalt. 

Lugedes Draamateatri kodulehelt tema rollideprismat: http://www.draamateater.ee/lembit-ulfsak
õnnestus Lembitut näha tervelt 37 rollis Draamateatri laval ning lisaks 2 rollis ka teistes teatrites... 
Üks meeldejäävamaid lemmikrolle temalt oli Willy Loman (Arthur Milleri) "Müügimehe surmas"... 

Viimati õnnestus teda näha Eesti Draamateatri lavastustes "Vennad Karamazovid" ja "Keskmängustrateegia" ning Tallinna Linnateatris "Tagasitulek isa juurde"... 


Võib-olla sinna oma isa juurde ta nüüd läkski... 

või lavakaaegse kursavenna Kaarel Kilvetiga kohtuma... ja kindlasti paljude teistega, seal "teisel pool"...

Ja kes teab, võib-olla õnnestub teda seal endal ka kunagi uuesti laval näha...


Õnneks jääb ta mälestustesse ning filmidesse alati alles ja Eesti Teatritaevasse ühe eredaima tähena särama...

Sildid:

neljapäev, märts 16, 2017

Teatriaasta 2015

Olen kunagi 2016. aasta märtsi lõpus (kui veel Rootsis elasin) järgneva blogipostituse kirjutamist alustanud, aga see jäi erinevatel põhjustel pooleli. Seega järjepidevuse ülalhoidmiseks, toon ära ka 2015. teatriaasta tipud (vabandan juba ette, et need on ilma tavapäraste kommentaarideta, sest mälu pole piisavalt terav nendeks). Siinsed tabelid pole mitte tänapäeva arvamusega mugandatud versioonina, vaid täpselt nii nagu nad läbi aasta 2015.aasta lõpuks kokku olin kogunud.
---------------------------

2015.aastal jõudsin Eestis teatrisse ühe korra rohkem kui aastal 2014. Lisaks sai praegusel kodumaal - Rootsis ka teatris käidud (kusjuures nägin siin 5-tärnitükki). Eesti teatrites hinnangu "5" pälvis üksainus lavastus, "5-" samuti vaid 1 tükk. "4+" pälvisid 5 lavastust ja puhtaid 4 tärnitükke tervelt 11. Ühetärni õnnetuid ja õudsaid teatrielamusi tervelt 4... need saavad oma aupaiste Kuldse Porikärbse kategoorias kõrgematel kohtadel...
46st lavastusest 25 nägin Tallinna teatrites, 20 väljaspool Tallinnat ja 1 telest.

Kõik siin on puhas isiklik arvamus ning kui maitse ühtib, siis saab ehk hea annuse inspiratsiooni ja vaatamisvihjeid või siis vastupidi kui maitse ei ühti, siis on lihtne hoiduda eemale just nendest tükkidest, mis minule meeldivad...

Arvesse lähevad seega need 46 lavastust/etendust, mis esmakordselt sai nähtud ajavahemikus 01.01.-31.12.2015.

PARIM ETENDUS

20. Alustame algusest (RAAAM)
19. Maailma parim küla (Rakvere Teater)
18. Midagi tõelist (Endla)
17. Keskmängustrateegia (Eesti Draamateater)
16. Hea põhjatuule vastu (Vanemuine)
15. Hiirtest ja inimestest (Tallinna Linnateater)
14. Skvottimine võhikutele (Tõstamaa Suveteater)
13. Testamenditäitjad (Kuressaare Linnateater)
12. Gunn, Gunn, vana... (VAT Teater)
11. Mirandolina (VAT Teater)
----------
10. Ingeland (Saueaugu)
09. Kahtlus (Pikk Mari)
08. Hõimud (Eesti Draamateater)
07. Tartuffe (Eesti Draamateater)
06. Kõik naistest (Endla)
----------
05. Obinitsa (Vanemuine)
04. Sylvia (Eesti Draamateater)
03. Meie oma tõde, meie oma õigus (Vanemuine)
02. Surnud hinged (Tallinna Linnateater)
01. Krabat (Tallinna Linnateater)


PARIM LAVASTAJA

20. Vallo Kirs (Hiirtest ja inimestest) - Tallinna Linnateater
19. Gerda Kordemets (Skvottimine võhikutele) - Tõstamaa Suveteater
18. Urmas Lennuk (Vargamäe unistaja) - Albu projekt
17. Vahur Keller (Dorian Gray portree) - Nukuteater
16. Priit Pedajas (Hõimud) - Eesti Draamateater
15. Teet Kask (Sylvia) - Eesti Draamateater
14. Ingo Normet (Brand) - VAT Teater
13. Jaanus Rohumaa (Maailma parim küla) - Rakvere Teater
12. Madis Kalmet (Kahtlus) - Pikk Mari
11. Raivo Trass (Viimase öö õigus) - Rakvere Teater
----------
10. Lembit Peterson (Tartuff) - Eesti Draamateater

09. Adolf Šapiro (Tagasitulek isa juurde) - Tallinna Linnateater
08. Giorgio Bongiovanni (Mirandolina) - VAT Teater
07. Aleksander Eelmaa (Ingeland) - Saueaugu
06. Kaili Viidas (Kõik naistest) - Endla
----------
05. Lembit Peterson (Joobnud) - Theatrum
04. Tanel Jonas (Meie oma tõde, meie õigus) - Vanemuise
03. Hendrik Toompere (Surnud hinged) - Tallinna Linnateater
02. Ain Mäeots (Obinitsa) - Vanemuine
01. Diana Leesalu (Krabat) - Tallinna Linnateater


PARIM MEESPEAOSATÄITJA

10. Mait Malmsten - Keskmängustrateegia (Eesti Draamateater)
09. Lembit Ulfsak - Tagasitulek isa juurde (Tallinna Linnateater)
08. Guido Kangur - Kahtlus (Pikk Mari)
07. Ott Sepp - Vargamäe unistaja (Albu projekt)
06. Rein Oja - Tartuffe (Eesti Draamateater)
----------
05. Ivo Uukkivi - Brand (VAT Teater)
04. Üllar Saaremäe - Maailma parim küla (Rakvere Teater)
03. Tõnu Oja - Gunn, Gunn, vana... (VAT Teater)
02. Priit Võigemast - Surnud hinged (Tallinna Linnateater)
01. Pääru Oja - Hõimud (Eesti Draamateater)


PARIM NAISPEAOSATÄITJA

10. Kadri Adamson - Gaasivalgus (Endla)
09. Marika Vaarik - Savisaar (NO99)
08. Kaie Mihkelson - Sylvia (Eesti Draamateater)
07. Liina Tennosaar - Kõik naistest (Endla)
06. Anne Veesaar - Kahtlus (Pikk Mari)
----------
05. Ursula Ratasepp - Kahtlus (Pikk Mari)
04. Liina Olmaru - Tartuffe (Eesti Draamateater)
03. Inga Salurand - Sylvia (Eesti Draamateater)
02. Katariin Unt - Mirandolina (VAT Teater)
01. Carmen Mikiver - Kõik naistest (Endla)


PARIM MEESKÕRVALOSA
 
10. Andrus Vaarik - Krabat (Tallinna Linnateater)
09. Mait Malmsten - Vennad Karamazovid (Eesti Draaamateater)
08. Tiit Sukk - Gunn, Gunn, vana... (VAT Teater)
07. Uku Uusberg - Tartuffe (Eesti Draamateater)
06. Indrek Ojari - Krabat (Tallinna Linnateater)
----------
05. Karol Kuntsel - Meie oma tõde, meie oma õigus (Vanemuine)
04. Tiit Sukk - Hõimud (Eesti Draamateater)
03. Allan Noormets - Surnud hinged (Tallinna Linnateater)
02. Kalju Orro - Surnud hinged (Tallinna Linnateater)
01. Rain Simmul - Surnud hinged (Tallinna Linnateater)


PARIM NAISKÕRVALOSA

10. Piret Krumm - Joobnud (Theatrum)
09. Piret Kalda - Testamenditäitjad (Kuressaare Linnateater)
08. Kaie Mihkelson - Hõimud (Eesti Draamateater)
07. Leila Säälik - Testamenditäitjad (Kuressaare Linnateater)
06. Maria Klenskaja - Tartuffe (Eesti Draamateater)
----------
05. Piret Kalda - Surnud hinged (Tallinna Linnateater)
04. Maria Soomets - Meie oma tõde, meie oma õigus (Vanemuine)
03. Katariina Unt - Brand (VAT Teater)
02. Hilje Murel - Tartuffe (Eesti Draamateater)
01. Anne Reemann - Surnud hinged (Tallinna Linnateater)

Kommentaar: Anne Reemann oli parim ka 2014!


PARIM ANSAMBLIMÄNG

10. Vargamäe unistaja (Albu projekt)
09. Maailma parim küla (Rakvere Teater)
08. Hiirtest ja inimestest (Tallinna Linnateater)
07. Mirandolina (VAT Teater)
06. Hõimud (Eesti Draamateater)
----------
05. Obinitsa (Vanemuine)
04. Meie oma tõde, meie oma õigus (Vanemuine)
03. Kõik naistest (Endla)
02. Surnud hinged (Tallinna Linnateater)
01. Krabat (Tallinna Linnateater)


PARIM KOMÖÖDIA (ka komöödiasugemetega)

02. Tartuffe - Eesti Draamateater
01. Kõik naistest - Endla


PARIM AUTORITEATER

01. Gerda Kordemets - Skvottimine võhikutele (Tõstamaa Suveteater)


PARIM EESTI TEATRITEKST

05. Indrek Hargla - Testamenditäitjad (VAT Teater)
04. Mart Kivastik - Gunn, Gunn, vana... (VAT Teater)
03. Gailit/Õnnepalu - Ingeland (Saueaugu)
02. Kauksi Ülle - Obinitsa (Vanemuine)
01. Tammsaare/Lennuk - Meie oma tõde, meie oma õigus (Vanemuine)


PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

10. Britt Urbla-Keller - Dorian Gray portree (Eesti Nukuteater)
09. Liina Unt - Obinitsa (Vanemuine)
08. Jaanus Laagriküll - Hiirtest ja inimestest (Tallinna Linnateater)
07. Kristjan Suits - Vanamees ja meri (Tallinna Linnateater/Von Krahli Teater)
06. Liina Unt - Gaasivalgus (Endla)
----------
05. Jaak Vaus - Viimase öö õigus (Rakvere Teater)
04. Pille Jänes - Mirandolina (VAT Teater)
03. Lilja Blumendfeld - Tartuffe (Eesti Draamateater)
02. Pille Jänes - Surnud hinged (Tallinna Linnateater)
01. Jaagup Roomet - Krabat (Tallinna Linnateater)


PARIM SUVELAVASTUS

10. Odysseia (Tartu Uus Teater)
09. Vargamäe unistaja (Albu projekt)
08. Skandaalisalu (Kell Kümme)
07. Mina olin veel väikene (Rakvere Teater)
06. Maailma parim küla (Rakvere Teater)
----------
05. Skvottimine võhikutele (Tõstamaa Suveteater)
04. Testamenditäitjad (Kuressaare Linnateater)
03. Ingeland (Saueaugu)
02. Kahtlus (Pikk Mari)
01. Obinitsa (Vanemuine)


PARIM LASTE- ja NOORTELAVASTUS

04. Ekke Moor (VAT Teater/Lavakas, vanusele 14+)
03. Kuldne Lurich (Eesti Draamataeter, vanusele 6+)
02. Mina olin veel väikene (Rakvere Teater, vanusele 4+)
01. Krabat (Tallinna Linnateater, vanusele 8+)


PARIM MUUSIKA(LINE KUJUNDUS)

04. Janek Vlassov - Kõik naistest (Endla)
03. Sänni - Vargamäe unistaja (Albu projekt)
02. Ele Sonn - Dorian Gray portree (Nukuteater)
01. Ardo Ran Varres - Krabat (Tallinna Linnateater)


PARIM LAVASTUSLIK või MUU IDEE, TEKST, MISANSTSEEN TEATRIS

25. Odysseia - Penelope ja Odüsseus lähevad voodisse tüki viimases stseenis
24. Vanamees ja meri - Vesi
23. Surnud hinged - Piret Kalda oma Haista Gängi ninaga
22. Dorian Gray portree - Peatud naised
21. Obinitsa - Tango sakslasega
20. Tartuffe - Kõik stseenid Hilje Mureliga
19. Kõik naistest - vanadekodu iseseisvuspäeva pidulik kontsert
18. Ingeland - Tagauksest läheb Ekke rohelisse loodusesse
17. Obinitsa - Nirvana "Smells like teenspirit" võrukeelsena - Privet! Privet! Privet!
16. Surnud hinged - Allan Noormetsa surnud hingedega kauplemine
15. Surnud hinged - suurte hammastega Anne Reemann ajab Võigemasti tegelasele ligi
14. Vennad Karamazovid - Pääru tegelane tuleb sisse ja hakkab pika harjaga koristama
13. Tartuffe - Rein Oja tuleb laua alt välja
12. Alustame algusest - Mängud, mida saab ise kaasa mängida. Eriti saladuste mäng - kes mida kirjutas tegelastest.
11. Tagasitulek isa juurde - Kalapüük
10. Tartuffe - elekter õhus kui Tartuffe oma armastust avaldab
09. Kõik naistest - esimese loo puänt, kui kaks naist vestlevad, et üks neist on 5 aastat tagasi halvast suhtest lahti saanud...
08. Obinitsa - Tulekahju
07. Obinitsa - Grammofon
06. Sylvia - kui saad aru, kes Sylvia on
05. Krabat - Laud lendab, käsi keerleb ja muud mustkunstitrikid (Tallinna Linnateater)
04. Krabat - Krabat muutub rongaks (Tallinna Linnateater)
03. Meie oma tõde, meie oma õigus - Vana Andrese üleminek nooreks Andreseks ja hiljem vanaks tagasi (Vanemuine)
02. Brand - Katariina tegelane Agnes peab loobuma oma surnud lapse riietest (VAT Teater)
01. Hõimud - Pääru tegelane läheb närvi (Eesti Draamateater)


PARIM TEATER 2015

05. Tallinna Linnateater
04. VAT Teater
03. Eesti Draamateater
02. Endla
01. Vanemuine

Kommentaar: Arvutatud etenduste edetabeli alusel. Viimane koht andis 1 punkti ja esimene koht 46. Ja siis jagasin vastavas teatris nähtud etenduste arvuga, et saada nö. kaalutud keskmine. Arvesse lähevad ainult teatrid, mille esituses nägin vähemalt 3 lavastust.


KULDNE PORIKÄRBES (Kõige halvem tükk - sellel õhtul kui mina teatrisse sattusin)

05. Seymour (R.A.A.A.M.)
04. Savisaar (NO99)
03. Vanemees ja meri (Tallinna Linnateater/Von Krahli Teater)
02. Algused (Rakvere Teater)
01. Segane seltskond/Veider orkester (Tallinna Linnateater/Lavakas)

Sildid:

Impeerium - Lavakas ja Von Krahli Teater / NOДвенадцать - Lavakas ja NO99


Uued lavaka-tibud on vaikselt koorumas ja väikese vahega õnnestus neid nüüd kevade alguses näha kahes üsna eriilmelises lavastuses, milles siiski on ka palju sarnast (peale lavakate enda) - mõlemad on füüsilised, mõlemad panevad näitlejad higistama, mõlemas on muusikat ja mõlemas ka tantsulisi elemente, kuigi teises ikka tunduvalt rohkem, olid noored näitlejad avatumad, vabamad ja "lähemal" esimeses.

Kursuse üks juhendajatest - Mart Koldits, on oma kasvandikud toonud intiimsemas ja isiklikumas olekus Von Krahli lavalaudadele. Tegemist on justkui esmakohtinguga, kus ainult pruut ennast tutvustab. Publik... või nö. peigmees, kes kosja on tulnud jääb õnneks kaitsva neljanda seina varju. Noored näitlejateks saajad saavad käe valgeks oma esimeses lavastuses "päris" publikule esinedes. Terekäe asemel nad küll hoopis lehvitavad, ent sealjuures avavad palju on sisemist mina. Alustades sellest ,et kõik lühidalt ja ülevaatlikult jutustavad oma senisesse hetke jõudmise loo sünnist peale. Kes kus kohast tuleb... seda peab ju peigmees ikka oma pruudi kohta teadma, või mis? :) Lisaks on pruut nii jutukas, et räägib ka sellest, millist teatrit ta tegema tahab hakata. Ja kuigi mõned neist tähelepanu justkui tahtmatult või mõne puhul ka nähtava pingutusega enda peale haaravad, saavad kõik nad varem või hiljem sõna ning oma hetke säramiseks (iseasi kas nad kõik seda ka ära kasutavad). Kõik näitavad etüüdilaadses stseenis oma karakteriloome hetketaset ning ka teistes misanstseenides on sobivalt teatrikoolilikku etüüdilaadsust siin-seal. Lisaks kroonib tükki vinge trummimängukoreograafia, mis küll mitte trummidel ette ei mängita, ent selle jätaks kõigile avastamisrõõmuks. Lavastaja poolt palju lahedaid väiksemaid ja suuremaid vimkasid täis tükk, aga Kolditsa puhul justkui loodad ja ootadki taaskohtumist tema laheda fantaasiarikkusega. Siit-sealt oleks võinud vahtu vähemaks kurnata ja oleks saanud teravama ja kompaktsema terviku, ent kokkuvõttes see väga palju ka ei häirinud. Koju jõudes saatsin ka noorema põlvkonna (21- ja 16-aastased) seda tükki vaatama. Nendel oli kriitikanooli rohkem, aga ju siis selle tüki puhul on 40nestel rohkem äratundmis- ja avastamisrõõmu kui laval esinevate eakaaslastel ja neist noorematel... aga võib-olla on minu järelkasv lihtsalt ülihea teatriga ära rikutud, sest paps on selline friik, kes tavaliselt ainult need kõige magusaimad marjad nende jaoks nopib... ei tea...

Noortest näitlejatest veel selle esimese "kohtingu" põhjal eriti tugevat pilti ei tekkinud. Toored veel teised. Tase on väga ebaühtlane. Mitte ainult karakteriloome või loomulikkuse poolest, vaid ka lavanärvi, stseenikandmise ja täiesti elementaarsete näitlejaomaduste poolest, nagu näiteks hääle kandevõime või diktsiooni. Positiivsest otsast eristusid minu jaoks Teele Pärn, kes oli teistest natuke tugevama kohalolekuga (võib-olla sai ka teistest natuke rohkem sõna). Hea diktsiooni ja kandva häälega. Tema kursakaaslastega võrreldes lühem kasv aitab seejuures kaasa, et teda märgata selles ansamblis. Teisena nimetaksin Markus Truup-i, kellel on hea algus nüüd tehtud ka kõige raskema žanri ehk komöödia jaoks. Lavastajaks õppiv Ingmar Jõela teeb oma teatriplaanide jutu juures ühe lühikese, ent väga ägeda minitantsu, mis pani teda ka tüki edenes jälgima. Ning kummalisel kombel torkas silma ka hoopis dramaturgiks õppiv Johan Elm. Eriti alates sellest kui rääkis millist teatrit tema teha tahab (seletusena kõige rohkem just sellist, mida ma näha tahaks). X-faktor tundus olevat olemas ka Steffi Pähnis ja oli hetki kus ma ei saanud silmi Laura Kukelt, Ja kui Jaanus Nuutre oma häälega tööd veel teeb, siis sellest püssist võib ka korralik kõmakas tulla. Teiste kohta esimese kohtumise põhjal veel arvamust ei jõudnud tekkida.

Impeeriumis päris mitmed neist ütlesid, et nad tahaksid teha füüsilist teatrit ja no oma järgmises tükis - Saša Pepelyayevi lavastatud "NOДвенадцать" seda neile kohe pakutigi. Ja nii, et vähe pole! :) Võib ju olla, et selle tegemisest ongi neil nö. vasikavaimustus ja tunne, et sellepärast nad tahakski füüsilisemat teatrit teha... sest väga palju erinevaid asju nad veel ju teha pole jõudnud. Minule meeldisid need paar-kolm noort, kes teatasid, et neid huvitab intiimsem, kammerlikum, psühholoogiline ja hingeminev (puudutav) teatritegemine. Eks meid teatriarmastajaid on ju ka mitmesuguseid. Minule lihtsalt on hea teatritüki selgrooks lugu või täpsemalt lugu, mille mina teatavast tükist välja nopin ning oma maailmaga seosed loon, äratundmist leian või midagi uut õpin või märkan või enda jaoks sõnastan. Füüsiline teater peab olema midagi väga erilist, et oma kõvemat sorti peaga selle sealt suudan/viitsin välja ammutada. Aga jah... mõni neist teatriuustulnukatest muutus kohe kasvõi ainult sellepärast sümpaatsemaks, et tahab teha sellist teatrit, mida just mina näha tahan...

Ja siit sujuvalt teise date'i juurde liikudes, ehk siis veelgi füüsilisemast teatrist rääkides, siis hinnates NO99-s nähtud tüki alusel neid nunnusid nublusid, siis pooled peaksid hakkama tegelema vastupidavusspordiga, painutama end lahti ja üldse tegelema rohkem spordiga, et head füüsilist teatrit välja kanda. Paratamatult tekkis vaadates selline tunne, et terve kambana, nad oma lavastajat ei väärinud, sest nii palju väikseid apsakaid ja ka sulaselget võimete küündimatust, mis oleksid vastasel korral teinud tükist tunduvalt teravama ja parema. Pepelyayevi tüki puhul meeldiski minule kõige rohkem just Saša lavastuslikud ideed ja Koreograafia, kunstiline visuaal ja pigem see, mis vaimusilmas see kõik oleks võinud olla (ega see nüüd nii lati alt minek ka polnud, nagu siit võiks välja lugeda... kõik tehti ikkagi nö. ära). Ma ilmselgelt olen siin liiga kriitiline, sest ega need noored näitlejad ei olegi tantsijad, ent ma ei saa seda ka nagu lasteaialastele kriipsujukude joonistamise eest kiitvalt ja peadpaitavalt hinnata, sest siis võiks nende kohta öelda ainult: "Tublid lapsed! Nii ilus! Nii kena! Kui suureks saate, siis võib-olla saavad teist päris kunstnikud!" Ei, see mis laval oli, see oli ilus lavastusena, aga lavaosalejate poolel on tublisti arenguruumi. Aga õnneks on ka aega. Õnneks saavad nad kõik veel palju mängida, enne kui valmis saavad. Ja tegelikult ju vaid väga vähesed saavadki lavaka lõpuks päris valmis. Valmimine jätkub ju veel aastaid erinevates Eesti teatrites ja teatriprojektides...

"NOДвенадцать" tekstiliseks selgrooks on Aleksander Blok-i poeem, ning lavastuse raamiks selle ümber ning läbi ja üle lavastatud liikumised ning tantsud. Käsikäes on justkui sürr sümbioos tänapäeva narrusest (kaheksajalg Paul), poeemis kõlavas revolutsioonist ning meeste/naiste vahekord,, Leninit ja Kristust, sõda ja armastust, indiviidi ja massi konfrontatsioone. Seda erinevate põnevate ja kohati ka tüütute, ent tervikut teenivate võtetega. Tüütute all pean silmas näiteks Norra näitekirjanikule Jon Fossele sarnaseid korduseid ja põnevate all näiteks justkui otsingulisi rännakuid, kus on kajaefektid ja tegelaskujude põnevate vahetustega stseenid, kus mitu näitlejat sama tegelast mängivad kas korraga "kooris" (Vankad) või järgemööda (surevad Katkad).

Tegelikult ma kukkusin paar korda ka poeemi-kärult maha, sest keskendusin (loe: unustasin end) visuaalile ja selles mõttes läks päris palju kaduma, sest lavalt tuli "väga palju". Ja kõike nii mitmes kihis, et selle kõige oma ajus kombineerimiseks oleks vaja ilmselt rohkem kordi tükki vaadata.

Eraldi tuleb ära märkida huvitav ja lavastusse ideaalselt sobiv Sergei Illarionovi kostüümikunst.

Selle tüki puhul olid näitlejatööde meeldivamad hetked fragmentaarsemad. Erandina Ingmar Jõela, kes tundus liikuvat kuidagi teistest plastilisemalt või igatahes suurema pingutusega, mida siiski publikusse otseselt mitte pingutusena polnud paista, vaid täpsemate ja kontrollitumate liigutustena. Teele Pärna Lenin-i räpp kohe tüki alguses on vinge ja tõmbab kohe tükki sisse. Lummavalt ilus siniseks võõbatud Ingrid Margus hetkedel kui ta mõjus kontrastsena punaste taustal. Katkade surmaeelsed monoloogid, eriti Steffi Pähnilt ja Ilo-Ann Saareperalt. Aga peamiselt oli tegemist ikkagi ansamblimänguga ja seda see kamp valdab. Kõik olid kokku mõnusalt teineteist usaldavad, partnereid austavad ilma soolotsemisteta.

Nende 2 tüki põhjal on praegusel hetkel selle tulevase 28. lavaka lennu lemmikud: Teele Pärn, Markus Truup ja Ingmar Jõela. Ent tunnen mingil määral, et teen ülekohut teisi siin mainimata jättes, seega Steffi, Johan, Laura, Ingrid, Jaanus, Ilo-Ann... ähhh kõigil on praegusel hetkel potentsiaali. Tahaks juba uut asja näha neilt :) (NB! kevadel tuleb kolmega neist välja Reza "Kunst" Kolditsa lavastusena). Loodetavasti on ka teised suvetükkides siin ja seal juba sees...

No sellise "pruudiga" siiski vist tantsima kohe ei kipuks, aga nagu juba öeldud, siis kolmandale kohtingule läheks küll... Armastust esimesest silmapilgust ei tekkinud (kui tihti seda üldse elus juhtub? :)), aga sellest hoolimata potentsiaali pikaajaliseks (elukestvaks) ja austus- ning armastusväärseks suhteks küll :)

Hinnang: 4- (Mõlema tüki hinnang on sama, ent kui valida ainult nende kahe vahel, siis julgeksin Impeeriumit soovitada kindlamalt, ent lavastusena on 12 võimsam ja suurejoonelisem. Mu teatrikaaslane tahtis NO tüki vaheajal ära minna, sest tundus, et esimeses vaatuses näidati juba kõik ära. Olin temaga nõus, et esimene vaatus venis pikale ja sealt oleks nii mõnegi korduse võinud ka ära lõigata, eriti kui näiteks riidestangede keerutamine tuli ka teises vaatuses ja nii mõnigi kordamine oli seal veel, mis venis natuke pikale. Ent ma polnud nõus vaheajal lahkuma, ega sellega, et esimesest vaatusest saab kogu laksu kätte. Pepelyayev seda asja juba nii ei jäta. Ja õnneks me ei läinud kuhugile, sest teine vaatus oli veelgi lavastuslikult fantaasiarikkam ning minu kogu lavastuse 2 lemmikstseeni tulidki alles teises vaatuses - imeline koreograafia Da Vinci Vitruviuse mehe joontel. "Täiusliku keha" joontel oli küll üks täiuslik tants, kuigi see näitlejatel päris perfektselt välja ei kukkunud, sest oli nii kokkupõrkeid kui ka sellest hoidumisel liiga ilmset sammude pikendamist või ootamist - jällegi midagi, mida füüsilise teatri valdajate või heade tantsijate puhul ette ei tule, nad mängivad osavalt selle usutavalt toimivaks - vt. näiteks pea kõik "So you think you can dance"-telesarja 18-20 tantsija grupitantse... Teine lemmikstseen oli ämbritest trummidega 12 tegelast "rippumas" ja trumme põristamas... eesolev "turnimine" oleks võinud mitte seda pilti segada, aga no eks sellel oli oma point... Esimese vaatuse lemmikkoht mängitakse ära kohe alguses - Lenin räpib loo kaheksajalg Pauli teekonnast Poeemi alguse hetkeni välja... ilma riimita, aga nii-nii lummavalt. Üldse see muusikaline kujundus oli täiesti tase omaette. Teatrikaaslast häirisid ka kooris poeemilugemised, kuid minu meelest tõi see sisse mingit vajalikku võimsust ja ka dünaamikat, sest need koorislugemised vaheldusid individuaalsete lõikudega ja olid tihti mingi liikumisega koos. Okei, see lavastustervik polnud päris see tase, mis paar lendu tagasi "Margarita ja Meistri"ga - minu siiani lemmik lavakate ja Pepelyayevi koostöö... nende noortega toona oleks tahtnud koos tantsu vihtuda... seekord seda tunnet ei tekkinud. Ja norimist oleks nii siin kui seal kohas - tüdrukute kankaanihetk oli näiteks hämmastavalt mannetu, jalad tõusid vaevalt puusani... kuigi see võis ka nii koreograafias olla (võib-olla keegi neist tüdrukutest ei suuda jalga tõsta ja siis teised olid solidaarsed?), mõjus see siiski sünkroonsuseta lohakalt. Ah, ptüi... ei näri detailide kallal. Olgu, mis ta oli, aga nagu öeldud, siis elamus oli see küll... Ja põnev jälgida nende uute näitlejate arengut. Loodetavasti varsti juba psühholoogilisema draama näitel ka...)

------------

Tekstid  lavastuste kodulehtedelt:

IMPEERIUM
Lavastus nendest, kes alustavad
Lavastaja: MART KOLDITS
Laval: EMTA LAVAKUNSTIKOOLI 28.LEND
Tehnilised lahendused: ENAR TARMO
Valguskunstnik: MIKK-MAIT KIVI
Helikunstnik: JÜRGEN REISMAA
Rekvisiitor: KRISTIINA PRAKS
EMTA Lavakunstikooli 28.lend: JOHAN ELM, INGMAR JÕELA, KIRILL HAVANSKI, LAURA KUKK, INGRID MARGUS, JANE NAPP, JAANUS NUUTRE, DOVYDAS PABARCIUS, STEFFI PÄHN, TEELE PÄRN, PRIIT PÕLDMA, SANDER ROOSIMÄGI, ILO-ANN SAAREPERA, JOHANNES RICHARD SEPPING, NILS MATTIAS STEINBERG, URSEL TILK, MARKUS TRUUP, JOOSEP UUS
Fotograaf: HERKKO LABI
EMTA Lavakunstikooli 28. lennu esimene avalik lavastus.
Meie seniste proovide püüdlus on olnud küllatki võimatu. Lühidalt ja lihtsustatult: me tahame teha lavastust olukorrast, milles me inimestena hetkel oleme. Mis situatsioon see on? Mida see meiega teeb? Meid on ju üritatud lavastuste loomiseks välja koolitada. Mida siis tähendab astuda esimest korda pealtvaataja pilgu võimu valda? Mis nüüd algab ja mis lõppeb?
Meid on palju inspireerinud maagiline hetk, kui miski paistab olevat lõppenud ja kohe algab midagi uut. Moment, kus endised reeglid enam ei kehti ja uued reeglid pole end veel kehtestanud. See tundub olevat hetk, kus kõik on veel võimalik. Hetk enne algust, mille sees sisaldub kõige järgneva potentsiaal. Nagu dirigentide omailmas tuntud auftakt ehk eeltakt enne esimest heli. See dirigendi tõstetud käe poolt kehtestatud vaikuse üürike hetk, milles on kogu järgnev sümfoonia.
Senine prooviprotsess on olnud omamoodi katse mõtestada teatrikoolis õpitut, eesmärgiga alustada tõesti algusest ja jõuda puhta leheni. See on üldinimlik soov. Kes meist ei igatseks vabadust ja värskust, kus kõik tundub võimalik? Järsku on võimalik selline teater, kus publik ka seda potentsiaali tajub?
Esietendus 26. novembril 2016
Etenduse pikkus 1 tund ja 40 minutit.
-------------

NO37
NOДВЕНАДЦАТЬ

BLOK/PEPELYAYEV/ILLARIONOV

"Kirsiaed", "Faust", "Luikede järv", "Hamlet", "Kolm õde", "Idioot". Sasha Pepelyayevile meeldib klassika. Aga klassika ei ole tema jaoks sõnad. Pepelyayevi teater on füüsiline, täis energiat ja ootamatuid kujundeid. Ta võtab klassika tükkideks ja paneb siis pöörase fantaasiaga töödeldult, tundmatuseni muudetult uuesti kokku. Paradoksaalselt pääseb nii lavale krestomaatilise teose algne energia, mis on vabastatud traditsioonide tolmukihist.
1918. aasta jaanuaris kirjutatud Aleksandr Bloki võimas ja mitmekihiline poeem "Kaksteist" on vene kirjanduse üks kirglikumalt vaieldud teoseid. Kaksteist püssidega jorssi keset puhta stiihiana mõjuvat lumetormi. Aeg: vahetult pärast revolutsiooni. Vulgaarsus kõrvuti igavikuga, lüürika kõrvuti agit-propiga ja siis ... mõistatuslik finaal. Aga ennekõike - energia, meeletu energia. On see revolutsiooni ülistus? On see satiir? Keegi ei tea ja sellepärast ongi Bloki "Kaksteist" klassika. Lava on täis Lavakunstikooli järgmisel aastal lõpetava lennu nõtkust, ilu ja higi.
Tekst Aleksandr Blok
Tõlge Johannes Semper, Kalju Kangur, Laur Kaunissaare

Lavastaja ja kunstnik Sasha Pepelyayev
Kostüümid Sergei Illarionov
Dramaturg Laur Kaunissaare
Laval Johan Elm, Kirill Havanski, Ingmar Jõela, Laura Kukk, Ingrid Margus, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarčius, Steffi Pähn, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Markus Truup, Joosep Uus (kõik EMTA Lavakunstikooli 28. lend)

Esietendus 11. märtsil 2017 Teater NO99s

Etendus kestab kolm tundi, ühe vaheajaga.

Sildid: , , ,

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default