Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, juuli 21, 2012

Nähtamatu maja - Endla


Tänapäeva Eesti. On kaks venda - Ralf (Bert Raudsep) ja Martin (Sten Karpov), on vanaema (Helle Kuningas), on vanaonu (Indrek Taalmaa). Lisaks veel ühe venna tuttav Nora (Kaili Viidas), kes saabub maja ostma koos oma elukaaslasega (Jaan Rekkor), sest mamma kolitakse linna ja üks poistest on rahahädas. Külla saabub ka lastekodu direktriss Helga (Triin Lepik), kes on tulnud vaatama seda sama maja, mida mamma on lastekodule pakkunud tasuta suvekoduks. Kõigil on oma saladus kanda, kõigil oma mured murda.

Etenduse suurim miinus on tema lugu. Näidend lihtsalt on liiga nõrk ja kui otse välja öelda siis pärast selle kalkuleeritud ülesehituse selgumist ka üpris igav. Näitlejatele küll jagub materjali mida mängida, ehk emotsioone, mida välja elada. Kuid mõni neist haarab väga tavaliselt, ehk otseselt oma karakterist kinni ning seega ei mõju karakter ei usutava ega ka kaastunnet esilekutsuvana. Küll aga pole see otseselt näitleja süü, sest need karakterid astuvad pilti, ehk tegevusse nö."tühjalt" kohalt. Kalkuleerituse all pidasin silmas, et kõigil tegelastel on "üks saladus", mis tüki jooksul paljastub. Lugu ise ei arenegi otseselt kuhugi - on vaid seletused, mida keegi kunagi tegi ja sellepärast on tal nüüd selline taak kanda. Ja ma kaldun arvama, et just sellepärast, et kuna karaktereid ei ole arendatud loo käigus ning tegevuslike omapärade või vaataja ettekujutluseks piisavalt toidetud infoga, vaid pigem just nimelt nende oma jutustuste läbi, ei suuda neile tegelastele kuidagi ka kaasa elada. Nad on kurvad, ent neist lihtsalt polegi nagu eriti kahju. Erandina ehk vaid mamma, kes on ju selline tüüpiline muretsev vanaema a la "Sa oled nii kõhnaks jäänud, et tule nüüd söö neid ahjusooje saiakesi", kuid dimensioonina siis ka lisaks see suur saladus, mida ta endas kannab. Lisaks veel kadunud mehe päevik, mille üks poistest leiab. Kuid nii mitme tegelasega ja nii pikaks (koos vaheajaga kestis see umbes 2 ja pool tundi) etenduseks on sellest siiski vähe. Näitekirjaniku kiituseks tuleb siiski öelda, et mõned huvitavad ütlused on siia-sinna sisse pikitud (näiteks "taevasse minekut harjutama" :)).


Selle tüki väärtuseks pean mõnda huvitavat lavastajaideed ja eelkõige kahe näitleja tööd. Kui Helle Kuningas lavale ilmus, tundsin ma esialgu heldimust. Nii hea on teda jälle laval näha! Võimas ja selge hääl, käbe ja sire kuju. Kuigi esialgu mammana seal ringi toimetades tundus, et ta polegi saanud midagi otseselt mängimiseks, kuid kui ta jõuab oma pikema monoloogini sellest kuidas ta vanglas oli, no see oli täiesti klass omaette! See närvilisusega küllastatud tundeküllane lugu naisest, kes on pidanud oma lapsest loobuma ja miks ta seda tegi, tekitas vast ainsa loo sügavama dilemma. Kas ema võib oma lapsest loobuda mingil egoistlikul põhjusel. On see õigustatud? Laps pole ju selles süüdi, aga see kes emast ilma jääb ja seeläbi ka karistatud on ju tegelikult laps! Ma ei õigusta ega mõista ka hukka selle naise otsust. Seda ei oskagi nagu täie õigusega teha. Mehena veel eriti, sest mina ju ei saa sellises olukorras ollagi. Kuna see lugu jõuab vaatajani mamma valu läbi, siis loomulikult hakkab temast inimlikul tasandil kahju. Ja kogu see lastekodu-teema, eks ta tundis ka ise endal kõva võlga kukil...

Teisena tahaksin esile tõsta Indrek Taalmaa mängu. Vanainimest võibolla polegi nii raske teha, kuid Taalmaa puhul pidi ikka natuke aega vaatama, et kas see tõesti on tema :) Tegelikult meenutas ta minule Feliks Karki (võibolla peamiselt prillide kuju tõttu), kuid tegelikult see pisikeste detailide, nagu suumatsutamiste ja liikumisaeglusega mõjus see roll väga küpse ja läbitunnetatuna. Sellisel tasemel vanemat inimest ikka igaüks ei mängi. Taalmaa saladus oleks võinud olla palju mahlasem. Mu enda ettekujutus hakkas palju huvitavamaid süžeeliine punuma. Tänapäeval ju enam tabuteemasid pole ning sellepärast mõjusidki suurem osa neist inimeste muredest justkui liiga tavalistena. Kõik on juba kusagil olnud ja neis pole piisavalt teatraalsust või draamat.

Lavastuslikust seisukohast oli kõige põnevamaksloomulikult "heliga mängimine". Klaaside kokkukõlamine, kuigi tegemist oli lihtsate topsidega, fotoalbumi lehekülgede sahinad, sammud ja muu. Kuid vaid niikaua, kui mamma mängus oli. Kas vaataja oligi asetatud mamma pähe? Läbi elama eelkõige tema tundeid... ja sellepärast kõik ülejäänud karakterid jäidki nii kaugeks? See on iseenesest lavastaja poolt kaval trikk sellele tekstile elu sisse puhumiseks, kuid kahjuks ei tööta kui seda tükki sellelt seisukohalt kohe algusest peale ei hakka vaatama. Võibolla ma lihtsalt olin liiga aeglane sellest arusaamiseks, sest samuti mängis ju kohe algusest peale taustamuusika, mille taktis vaid mamma teeb mõned tantsusammud. Teiste jaoks polekski nagu seda muusikat. Ja vaevalt, et tüki alguses laval olevad poisid sellise (vana ajastu) muusika mängima oleks pannud, nemad mängisid pigem Bondi-mängu nutitelefonist...
Lavastuslikust seisukohast oli Andres Noormets ka huvitavalt seadnud lava - vaatajate vahele, projetseerides mõlemale otsa seinale vanu fotosid, mis ilmselt peategelasega justkui kummitades ka muul ajal kui ta fotoalbumeid vaadates - kaasas käisid. Väga orgaanilisena mõjus ka tegelaste lavale liikumine kahe vastastikuse seina keskelt, samal ajal mängides siiski rohkem just ristipidi liinil - mõlemas otsas olid lauad ja toolid - ühes söögilaud, teises piltide sorteerimiseks väiksem laud.

Poistest rääkidest, siis ei saa mainimata jätta ka heameelt, et Bert Raudsep on endale koduteatri saanud. Ta on minu meelest igati väärt lisa Endla trupile. Kunagi Linnateatris jäi ta nagu teiste varju ja vahele, kuid nüüd Endlas, ma usun, et ta saab päris palju esirolle teha. Teda on huvitav laval jälgida ka. Ning mida aeg edasi, seda huvitavam. Temas on mingi flegmaatilisus, mis võib templina ta külge jääda, aga meenutades näiteks Tõe ja õiguse 2.osas tema pealekaebaja-rolli, siis see oli kaugel ka näiteks seekordsest Ralfist. Kuigi tegelikult siin tükis ta just eriti midagi põrutavamat teha ei saagi. Sten Karpov on minu meelest alati hea, ükskõik mida ta ka ei teeks. Samas tema stiil on viimasel ajal natuke liigagi tuntav (kuigi eks kunstniku tunnus pidavatki temale omane stiilitunnetus olema). Ilmselt oma tüüpmängimisest lahti murdmiseks on vaja mängida veel ja teineteisest erinevamaid karaktereid (kuigi tegelastena olid ju näiteks ka mõni nädal varem nähtud Ekke Moor ja Nähtamatu maja Martin üpris erinevad ning erinevalt oli ka Karpov neile lähenenud ja ometi mõjusid nad sarnaselt. Lisamärkusena pean tunnistama, et kuigi Ekke oli vähem erilisem karakterina, õnnestus see minu jaoks paremini. Eelkõige vist emotsioonide rikkuse ja karakteri arengu mõttes). Kuid nagu öeldud, minult meeldib lihtsalt ta stiil, mida iganes ta ka ei teeks. Kuigi tegelikult ei paku midagi uut ka ei Kaili Viidas ega ka Triin Lepik. Ka nendel on vist veel vaja natuke liha luudele saada, et erinevamaid maske endale suudaks ette panna. Nimesid seekord mainimata, siis mõni näitleja neist suudab lausa häirivalt vale emotsiooniga teist tegelast rünnata. Vaatasime oma teatrikaaslasega teineteisele korra isegi otsa, sest "inimesed ju päriselus nii ei tee". Ja ma mõistaks, kui sisulises mõttes tükk ei pretendeeri realismile, aga sedapuhku oli ju tegemist rõhutatult realismiga. Meenus just üks äsjanähtud film, kus üks tegelane avas koputajale ukse ja enne kui too jõudis midagi küsidagi, hakkas majaelanik juba karjuva tooniga ja eemaletõrjuva olekuga tulijaga suhtlema. Nii ju ei tehta, enne ikka kuulatakse ära või uuritakse, kes tulija on ja mis ta soovib. Samas hoogu oli küll kogu trupis ja see muutis näiteseltskonna justkui lahusolevaks oma karakteritest. Näitlejatele elasin kaasa, aga nende karakteritele küll mitte. See pole ju normaalne? Õige ammugi mitte?

Ametlikult oleks pidanud Nora meest mängima Ago Anderson, kuid minu nähtud versioonis esitas seda osa Jaan Rekkor. Silutud juuste ja vastiku olemisega tüüp, kes süüdistab naist pisikese alastistseeni pärast filmis või teatris ning kes ilmselt juba pikemat aega alandab teda ja mingil põhjusel peab ennast naisest paremaks. Ehtne oma naist allasuruda üritav isane. Hämmastav, et ta juba varem pole kätega naisele kallale läinud... kuigi kes teab, võibolla on ka - kirjanik seda välja pole toonud... Kohati oli tunne, et mees on hoopis naise agent või eestkostja, mitte tema mees. Närviliselt kõndimas mööda lavaäärt. Meenus sellest sidusest Noormetsa lavastatud "Janu", ka seal kõnniti(joosti) mööda lavaäärt ringiratast. Kusjuures Noormets mõnikord valib oma lavastatava materjali täiesti mööda - Nähtamatu maja ja Janu lisaks ka Lõpp... aga vähamalt sama tihti ta ka õnnestub - Ballettmeister ja Mässajad näiteks olid ju väga head! Kuid olenemaa materjali tasemest, on alati tema tükkides tunda lavastajakätt ja see on publiku jaoks igati teretulnud! (Just sellepärast tahaks väga näha ka Hamlet Andreson-i.)

Hinnang: 2+ (Teksti ja loona liiga tavaline, liiga lihtne, liiga mitte-oluline, liiga tuttav, liiga igav. Tänu headele näitlejatele ja huvitavale lavastusele oli siiski midagi võimalik päästa, kuid mina käin lõppude lõpuks peamiselt ikkagi lugu teatrist otsimas. Seda ma sealt ei saanud. Minu teatrikaaslane soovis lõpupoole pimedatel hetkedel, et me keset etendust saalist välja hiiliksime. Mina siiski nii halvaks seda ka ei pidanud. Kuid nagu mainitud, kokkuvõttes midagi muud erilist peale mõnigate lavastuslike komponentide, Helle Kuninga osalemise ja sügava rollitunnetuse ning Indrek Taalmaa tähelepanuväärse vanuri-rolli seal polnudki. Ja mis mõttes maja oli "nähtamatu"? Kelle jaoks nähtamatu? Miks nähtamatu? Sellele küsimusele mina vastust ei suutnud tuvastada. Maja oli küll keskne, sest toimus majast lahkumine ja selle tuleviku otsustamine. Vana naine oli linna kolimas ja maja ümber käivitus tants - üks tahtis müüa, teine kinkida. Üks vajas raha, teine hingerahu. Aga nähtamatu polnud see teps mitte. Pigem just eriti nähtav.)


Tekst lavastuse kodulehelt:
Nähtamatu maja
Draama 

Tegijad

  • autor Tiina Laanem
  • lavastaja, kunstnik ja helikujundaja Andres Noormets
  • valguskujundaja Karmen Tellisaar
  • videolahendused Argo Valdmaa
osades Bert Raudsep, Sten Karpov, Helle Kuningas, Ago Anderson, Kaili Viidas, Indrek Taalmaa, Triin Lepik

Tutvustus
Elsbet on senini elanud vanas majas metsade vahel, aga nüüd ei saa ta seal enam üksi hakkama ning peab seetõttu linna ühetoalisesse korterisse kolima. Elsbeti lapselapsed Ralf ja Martin tahavad maja maha müüa ja teevad plaane, mida saadud rahaga peale hakata. Ralfi tuttav Nora ongi ammu soovinud endale maakodu, mis pakuks rahu ja vaikust. Elsbet ise kingiks maja parema meelega ära neile, kellel seda rohkem vaja oleks. Selgub aga, et viimane sõna jääb majale endale – juhuslikult pööningult leitud päevikutest tulevad ilmsiks saladused, mis pööravad nii mõnedki senised arusaamad inimestest ja sündmustest pea peale. Maja on ainult fooniks sellele, kuidas mälestused ja minevik inimesi oma haardes hoiavad ning olevikku ja tulevikku mõjutavad.
Näidend märgiti ära Eesti Teatri Agentuuri poolt korraldatud näidendivõistlusel 2011!
Esietendus 14. aprillil 2012 Endla teatri Küünis.

Sildid: ,

pühapäev, juuli 08, 2012

Sünnipäevasalm

Sünnitasin just ühe sünnipäevaluuletuse, ehk läheb kellelgi teisel ka vaja :)

Õnne, rõõmu, lusti, sära,
sünnipäeval tantsu, kära,
Vana vanus saada ära.
uus ja huvitavam päral :)

Sildid:

neljapäev, juuli 05, 2012

Esimene poolaasta

Esimene pool aastast on läbi. Siin väike vahekokkuvõte :)

10 parimat tükki, mis teatris ette sattusid -
13 (Von Krahli Teater)
AITAMISE AEG (Draamateater)
DUETID (Ugala)
EKKE MOOR (Viinistu Suveteater)
HULLUMAJA SUVEPÄEVAD VAINO VAHINGU AINETEL (Rakvere Teater)
LILLED ALGERNONILE (Rakvere Teater)
PRUUNIKS (Theatrum)
RAUDMEES (Tartu Uus Teater)
SEITSE VENDA (Lavakas/Draamateater)
SUUR ÕGIMINE (NO99)

14 parimat rolli:
AARNE SORO - Tuul pajuokstes (Ugala)
CARITA VAIKJÄRV - Duetid (Ugala)
EVA KLEMETS - Iphingeneia Aulises (NO99)
EVA KLEMETS - Suur õgimine (NO99)
KAIE MIHKELSON - Cancun (Draamateater)
KATARIINA UNT - Karin ja Pearu (VAT Teater)
LAURI KALDOJA - Lilled Algernonile (Rakvere Teater)
LIINA OLMARU - Pruuniks (Theatrum)
MARIA SOOMETS - Raudmees (Tartu Uus Teater)
MIRTEL POHLA - Iphigeneia Aulises (NO99)
PIRET KALDA - Maailmale nähtamatud pisarad (Tallinna Linnateater)
PRIIT VÕIGEMAST - Suur õgimine (NO99)
PÄÄRU OJA - Seitse venda (Lavakas/Draamateater)
TIINA MÄLBERG - Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel (Rakvere Teater)

4 parimat raamatut:
Mauno Saari - Lasse Viren
Michael Cunningham - By nightfall
Märta Tikkanen - Pimeys ilon syvyys
Tove Jansson - Suveraamat

11 parimat filmi:
A DANGEROUS METHOD (Ohtlik meetod)
CARNAGE (Tapatalgud)
CRACKS (Mõrad)
HODEJEGERNE (Pearahakütid)
INTOUCHABLES (1+1)
ME AND YOU AND EVERYONE WE KNOW (Mina ja sina ja kõik keda me tunneme)
THE DESCENDANTS (Järeltulijad)
THE IDES OF MARCH  (Märtsi iidid)
VASAKU JALA REEDE
WAR HORSE (Sõjaratsu)
W CIEMNOSCI (Pimeduses)

3 parimat kontserti:
EMILIE AUTUMN Fight like a girl tour Helsingis
HEDVIG HANSON Oslos
MADONNA Superbowl-i vahekontsert

5 parimat sarja TV-s:
ALPIMAJA
NEW GIRL
SHERLOCK
TEATRIÕHTU
THE VOICE

15 enimkuulatud plaati:
AMY MACDONALD - Life in a beautiful light
BLACKY - See on me meeltele
DAUGHTRY - Break the spell
EMILIE AUTUMN - Opheliac
EVANESCENCE - Evanescence
HEDVIG HANSON - Armastuslaulud
KELLY CLARKSON - Stronger
LADY GAGA - Born this way
MADONNA - MDNA
MARI POKINEN - 22
RICHARD MARX - Inside my head
ROXETTE - Travelling
SHINEDOWN - Amaryllis
SISTER SIN - True sound of the underground
UNHEILIG - Lichter der Stadt

20 laulu, mis defineerivad esimese poolaasta:
Amanda Fondell - My man
Blacky - 12
Cher Lloyd - With ur love
Emilie Autumn - Let the record show
Gotye - Somebody that I used to know
Karen O, Trent Reznor, Atticus Ross - Immigrant song
Lenna - Mina jään
Lindsey Pavao - Say Aah
Luke Silver vs. Jesse Spalding - Forever Tango
Madonna - Love spent
Madonna - Gang bang
Nickelback - Lullaby
Poets of the fall - Cradle of love
RaeLynn - Wake up call
Selena Gomez & the Scene - Love you like a lovesong
The Bosshoss - Don't gimme that
Unheilig - Das qroßes Leben
Unheilig - Das Leben ist schön
Unheilig - Lichter der Stadt
Voltaire - Don't go by the river

Spordielu (peamine vabaajaröövel viimasel ajal):
Jooksutreeningud koos orienteerumistrennide, venituste ja jooksuharjutustega kokku 139 tundi ja 37 minutit;
Selle sees läbijoostud kilomeetreid 1299km, sh. 1 maraton;
6 x osalemine orienteerumispäevakutel;
42 tundi ja 14 minutit rattasõitu ja spinningut;
18 tundi kangitõstmist;
7 korda ujumas;
7 x 30minutit selja-kõhulihaste eritrenn;
1 tund BodyAttack;
1 tund BodyBalance;
"mõned" tantsutrennid;
20 tundi ja 53 minutit ekstreemsporti.
Spordiga sai 6 kuuga kulutatud kokku 143 000 kcal!!!

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default