teisipäev, 28. veebruar 2023

Sõltumatu Tantsu Lava PREMIERE'23 / Ka vaikus oli väljakannatamatu - Liisi Hint / So you think you can dance - Unholy Trinity


ETTEVAATUST TEKST SISALDAB SPOILEREID ning SIINKIRJUTAJA TÕLGITSUSI, KUI TAHAD VAADATA PUHTA LEHENA JA LASTA ENDA FANTAASIAL LENNATA, VAATA TOPELTETENDUS ISE ENNE ÄRA JA TULE ALLES SIIS ARVAMUSI VÕRDLEMA! (või loe "kahtlasemad" kohad üle hüpates)

Liisi Hint “Ka vaikus oli väljakannatamatu” ning Unholy Trinity “So you think you can dance” on Sõltumatu Tantsu Lava kaitsva katuse all toimuv ühe teatriõhtu jooksul kahe lavastuse järjestikku etendamine.

Kaksiklavastust tantsitakse-mängitakse egiidi all PREMIERE’23, mis on modern-, ehk nüüdistantsu uute tulijate tutvustamiseks loodud platvorm, nö. noorte proffide lavastusdebüütide tegemiseks. Ent kuna tõesti on need 2 osa, ehk 2 vaatust tegelikult ka 2 täiesti ise stiilis omaette lavastust nõnda erinevad, siis tahaksin neid siin ka täiesti eraldi käsitleda.

Ja muide, kuna ilmselgelt 2. jaoks on seda lavaseadet ning ülesehitust rohkem võiks ju mõelda, et loogilisem oleks sellega alustada ning “koristamine” ja asjade kõrvaldamine oleks ju lühem ning kiirem ja nõnda ka mõistlikum see hoopis 1. vaatusena teha…aga kes tervikõhtul osalenud, see saab aru, miks need tõesti peaks just sellises järjekorras publikuni jõudma.

Ehk siis esimene- Liisi Hint, koos kaasetendaja Maria Ladopoulos’e ning live-helikujundaja Doris Hallmägiga on saalis. Tantsijad pead vastakuti maas, seejuures need pead mingi riidepuntraühenduse sees. Õnneks ei teadnud, mida taheti öelda, seega puhta lehena sai hakata tõlgitsema “oma lugu”. Dramaturgina kaasatud Siret Campbell, ehk seega sidususte või "loo" otsimine sai juba ainuüksi sellest tiivad. Iiris Purge loodud valguskujundus omade fookustega andis ka suunda. 

Sissejuhatus läks käima... aga tegelikult kohe ei saanudki “otsa peale”. Jõudsin veel mõelda, et see tasapisi ning vaid tunnetuslikult rohkem ja rohkem liigutamine isegi venib, kui sain aru, et seda ongi vaja selleks, et jõuaks vaataja mõtteid haakida. Jõuaks viia lainele, jõuaks tegevustikku sisse muukida ning hakata mõtlema, mis siin tegelikult toimub? Minu jaoks rohkem veel kui kõik muu, andis kõige konkreetsema võtme kätte just nimelt heli. Selline kõva, tugev-jõuline, mis muutis lavalolijaid “väikesteks”. Just nii, ma kujutan ette, kuulevad väiksemad mutukad maailma helisid- teatud moodi “paisutatult”- milline kunstilis-tunnetuslik tabavus, kui see tõesti oligi helikunstniku eesmärk! Nõnda jõudsin kohe selleni, et see, mida vaatan on seotud loodusega…näiteks puukoore vahel ellu ärkavate üraskite... või kuna need ju kahjurid, siis isegi pigem sipelgatega. Tasapisi ärkavad, hakkavad ennast avastama ja uhkusega oma avastust ka teistega jagama. Ei saanud siiski 100% aru, kas esitajate teatav  naturalistlikkus oli ka veel 1 allajooniv viide loodusele ja loomulikkusele, ehk taotluslik või siis lihtsalt nii ongi nende puhul. Mõlemal tantsijal/tegelasel oli siin isemoodi kehaline helitekitamise vorm, mis oma kordustega muutus visuaalseks ja isegi tantsuliseks. Huvitav! Seejuures kui pealkirjale viidet otsida, siis peale oma esimesi avastusretkesid tagasi vanale turvalisele kohale vaikusesse tõmbudes, leitigi, et see vaikus on väljakannatamatu ning pigem juba teineteise võidu või oma kehaga tekitavate helide ja liikumisega isegi suhtlusvorm välja arendades on palju lõbusam, mõnusam… 

Armas väike novell. Sai läbi kiiremini kui oleks tahtnud, ehkki päris valutu see enam ei saaks vast pikema etenduse korral tantsijate endi jaoks olla (juba oli paista ihu punasemaks tõmbumist), seega täiesti mõistetav. Ja vaataja iseenda tõlgitsusega ka rahul - kohe algusest idanema pandud teooria pidas vett kuni lõpuni välja! Seejuures oli nii mõnus, et nad etenduse käigus kasutavad kogu oma lava ning suhtlust nii partneriga, aga ka vaatajatega, muutes kõiki osaks tervikust ning andes ühtlasi kogu etendusele terviklikkuse mõõtme. 4ndat seina otseselt ei kaotata, ent valitud publikuliikmed saavad silmside ja neile justkui otsese "näitamise" osaliseks (minu mõte ei jõudnud väga kaugele seda harutada, aga tagantjärgi targana võiks arvata, et publikuliige võis selles hetkes olla näiteks veetilga pakutav peegel või miks ka mitte üritus leida suhtlust kellegi välisega - võibolla isegi teise liigiga... ent siis leiti ikkagi, et oma on see õige kui siirduti partneri juurde). Samas, kes otseselt puhast "tantsu" läheb otsima, võib jääda janusse. Seda seal pigem vaatet sidusena ning tantsijate liikumistest tekkivate visuaalsete mängude mõttes ju on küll, ent tantsust endast mõjuvamaks ja vast konteksti mõttes olulisemaks muutuski kogu liikumisega loojutustamine vaatajate peades.

Vaheajal tahtmatult kuulsin lähedal seisvatelt neidudelt, kes ilmselt olid Liisi isiklikud tuttavad, et nemad nägid seal mingeid selgeid (tantsu)kunstnikule omaseid (“Liisilikke”) viiteid. Mõnus, sest ühel heal kunstnikul ongi tihti nagu oma keel, mida ta sobival määral iseendast oma teostesse paneb. Seda huvitavam saab olema kunagi tema järgmist, ehk mõnda tema teist lavastust kogeda. 


Tõeline üllatus(!), sest mind tegelikult ajas kogu teatriõhtule kodust välja hoopis just see nn. 2. osa, ehk otse öeldes "äratinistava" pealkirjaga “So you think you can dance”. Selle pealkirjaga telesarjast võiksin rääkida legende! Näiteks... kui kunagi SYTYCD 1.hooaeg eetrisse jõudis aastal 2005, kasutati seal ühe tantsu taustaks tollel ajal veel tundmatu naislaulja laulu “Pon de replay”. Kohe sai see meie tantsutrenni cd-le põletatud ja nõnda meie tantsisime Rihanna esimese laulu järgi juba natuke aega enne kui ta üleilma kuulsaks sai. Eestis vist tegelikult alles 2007 koos “Umbrella”ga, mille järel ka "Pon de Replay" uue ringiga meilgi raadiotesse jõudis. Saates osalenud tantsijaid on ju saanud noppida muuhulgas mängufilmidest, Lady Gaga ja Beyonce kontserdil taustatantsijatest, aga ka Oscari-gaala laulunumbrite tantsijate hulgast, paljudes telesarjades, nagu Dancing with the stars proffidena või näitlemas sarjades Glee, Roswell, Grey anatoomia või filmides West Side Story, Magic Mike ning ka mitmetes Broadway lavastustes. Puusalt võib visata 10 lemmiktantsu või -koreograafi, -osalejat jne läbi selle ühe teleajaloo-lemmiksarja 17 hooaja. Oli aeg, mil see tantsusaade-võistus oli iga tantsija igasuvine suurim ootus ja vast ka alatajuline “unistus”. 

Lavastuse enda mõistes kõik sai alguse sellest kui Unholy trinity, ehk Annabel Tanila, Daniela Privis ja Kärt Koppel korraldasid “So you think you can dance”i koreograafidele, kes tuleks ja paneks nad liikuma ühel tantsuvõistlusel osalemise jaoks. Nõnda leiti Birgit Plaser, kes selle Riivatu Kolmainsuse on muutnud hoopis õigupoolest Unholy Quaternity’ks (kuigi algne nimi on säilinud). Koos osaletigi siin Eestis ühel kohalikul tantsuvõistlusel DanceStar ning selle teekonna ongi noored tantsukunstnikud huvitavalt integreerinud oma lavastusse. Põneva gesamtkunswerk’ina väljatoodult saab ka publik kogu (juba ju aset leidnud) teekonna kaasa teha. 

Saalis on DJ, VJd, tantsijad, saatejuhid, jutustajad, mängijad, näitlejad, koreograafid ning ka publik muudetakse (passiivseteks) võistlejateks/pealtvaatajateks - elustub sõna otseses mõttes Shakespeare’i “all the world’s a stage”- kogu saal on lava ja kui publik oligi ühel hetkel tõesti "laval" ja see vaikselt jalge alt kaduma hakkas, siis oli tunne, et kas isegi lihtsalt sellel püsimine on ka veel 1 võistlus?! 

Möllu, showd, tantsu ja tantsimist, nalja ja ehedat dancehall’i feelingut- lahe ja interaktiivne. Ent kogu selle “fun”i vahelt tuuakse välja ka mõni tõsisem küsimus, nagu näiteks see alatine tantsijatelt-koreograafidelt "originaalsuse"-nõue. Nagu saatus (või AI?) viskas pärast etendust sotsiaalmeedias ette lause- "halvad kunstnikud varastavad, head kunstnikud laenavad"…ka Unholy Trinity mõtiskleb, et mis asi see originaalsus üldse tantsus on? Ja mõtleb seda nii, et publik mõtleb ka kaasa. Liigutused oma kehadega on ju ammu juba kõik tehtud ja välja mõeldud, kas tõesti seisneb see va tagaaetav originaal vaid nende liigutuste omapärases kokkupanekus, ehk nö. järjekorras? Esinejad küll sinna suunda ei liikunud, aga siinse vaataja mõttevool hüppas näiteks sinna, et ometi ajas on ju tants muutunud, on arenenud välja erinevad stiilid ning neid näib ka juurde arenevat-tekkivat (tiktok aitab siinjuures kaasa oma trendide tekitajana...näiteks eelmisel aastal ilmus välja tõeliselt kerele ja eriti jalgadele vatti andev "Pamureke feet", mida võib edukalt tantsudesse efektina integreerida jne jne jne) ning need stiilid on teineteisest mõnikord täiesti erinevad…järelikult ikkagi mõeldakse pidevalt uusi viise oma keha liigutada ning ka teadaolevaid stiile, liigutusi-liikumist tantsuliselt originaalselt tehes, ehk peitub sealgi originaalsuse mõiste? 

Teatris ju ka laiemalt on see teema alati üleval, et kõik on juba tehtud, ehkki noortelt oodatakse pidevalt mingit müstilist “uuendust”. Heh, aga see pole ju pingutades, ehk teadlikult vast isegi võimalikki? Kuidas siis veel mõnele tantsuvõistlusele koreograafiat tehes? Nagu ka varem, peab ikkagi keegi originaalse (omapärase või vaid kunstnikule iseloomuliku) lähenemisega midagi tegema, isegi vist mitte otseselt katse-eksituse meetodil, pigem näib, et mõnel ongi täiesti oma stiil ja kui see kannab, ehk nö. “peab vett” ning leiab kaasategijaid, edasiarendajaid, nii vist sünnibki midagi uut-originaalset? Kes teab, kuidas me 100-aasta pärast veel tantsime, kui mõelda sellele kuidas 100 aastat tagasi tantsiti…või sellest veel 100 aastat tagasi… 

Ka vähekasutatud ideed tunduvad tihti omanäolised, eriti kui neid tehakse isemoodi. Siin etenduses näiteks pandi kogu publik tantsima hüpete ja pikema kui 8-taktilise tantsuga! (ega ei pidanud ja mõni vanem vaataja ei teinud ka, aga minu vaateväljas see nakatavalt lahe atmosfäär kiskus küll, isegi ka kõik “seinalilled” kaasa tantsima, minu enda ka!). Ja oleme ausad, originaalsus tänapäeval on ikka küll täiesti võimalik, sest mõnikord vaatad mõnda tantsu ja see võlubki oma uudsete, tavaliselt kasvõi 1-2 väikse liigutusega teiste-tuttavamate seas, mida varem kogenud pole…ning isegi kui see polegi uus liigutus, siis on leitud uudne rakurss, et see visuaalselt kuidagi isemoodi mõjuks (alles vaatasin näiteks kuidas tantsu sees käsivartest moodustatud silmalaugude vahelt vaatas pea kui silmaiiris ning see “silm” pilgutas täiesti isemoodi ning seda hiphopi flow, ehk muu tantsuvoolu sees, lihtsalt ühe väikse nüansina ja oligi originaalsuse võlutrikk tehtud!). 

Ja isegi kogu siinse "So you think you can dance" lavastustervik oli ikka täiesti originaalne! Pole just midagi sellist kunagi kogenud, olgugi, et selle komponente ju küll…mis nagu küll kinnitaks ikkagi tegijate teooriat…aga tegelikult oli seal isegi hetki, mida päriselt polegi kogenud! Ehtne indie-teatri tunnetus jäi ka ehkki see auhinna-peo-lõpp, mis ilmselt ka võistlusejäljendamise-idee kaudu, ent teatrina siiski midagi täiesti isemoodi ja mis siis kui selline sponsori-kommertsi võõritus ju otseselt indie-olemusega kokku ei käigi, andis vahvalt kummastava lisamõōtme. Justkui tõesti südamest hoolitaksegi neist kõigist, kes kaasa osalema on tulnud. 

Lõpuks selgubki ka publiku seast võitja (minu etenduskorral olid küll kõik teised vähemalt peajagu võitjast üle, aga seda siiski vaid kasvu mõttes :)) ning saab teada, kuidas neil seal DanceStar tantsuvõistlusel tegelikult läks!

Hinnang: 4-
Midagi ju saaks veel siluda, sättida, teravamaks-täpsemaks-sujuvamaks ihuda lavastuslikus mõttes. Näiteks esimeses videolisandiga (kui see "loodus" üldse oli neil loo üdiks... Või ka teises oli mingid osad vast ka üleliigsed ning mitte terviku teenistuses (nt.päevikupidamine), olgugi, et ma millestki loobuda küll ei raatsiks. Ja mingi hoopis oma võlu (ja originaalsus) on peidus ka lihvimata teemantlikkuses! 
Igatahes 1 lausega - lahe ja lõbus heatuju- ja (otsapidi) osalusteater, mis väärib avastamist!


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit STL FB seinalt ja need tegi Kris Moor):

Liisi Hint “Ka vaikus oli väljakannatamatu”

Lavastaja, tantsija: Liisi Hint
Kaaslooja, tantsija: Maria Ladopoulos
Kostüümid: Liisi Hint, Maria Ladopoulos
Helikujundaja: Doris Hallmägi
Valguskujundaja: Iiris Purge
Dramaturgiline tugi: Siret Campbell
Kestus: 40 min

Esietendus: 16.veebruaril 2023 Sõltumatu Tantsu Laval PREMIERE programmi raames.
Lavastust on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Berliini senati kultuuri- ja Euroopa osakond.

_____________________________________
 

Unholy Trinity “So You Think You Can Dance”

Autor: Unholy Trinity
Laval: Kärt Koppel, Birgit Plaser, Daniela Privis, Annabel Tanila
DJ: Stefano Mattozzi
Kunstnik: Kristel Zimmer
Video ja valgus: Mikk-Mait Kivi
Kestus: 40 min

Esietendus: 16.veebruaril 2023 Sõltumatu Tantsu Laval PREMIERE programmi raames.
Lavastust on toetanud Eesti Kultuurkapital ja elektron.art

PREMIERE`23:

Nüüdistantsu uute tulijate platvorm PREMIERE tutvustab sel aastal Unholy Trinity (koosseisus Annabel Tanila, Daniela Privis ja Kärt Koppel) ja Liisi Hinti debüütlavastusi.

PREMIERE on sari lavastajadebüüdiks, mis pakub professionaalset platvormi koreograafidele loomaks oma esimest liikumisel põhinevat lavastust.

Liisi Hinti “Ka vaikus oli väljakannatamatu” ja Unholy Trinity “So You Think You Can Dance” esietenduvad Sõltumatu Tantsu Laval koreograafidebüütide sarja PREMIERE raames 16. veebruaril samal õhtul. Etendused 16. – 17. veebruaril ja 6. – 8. märtsil. 7. märtsi etendusele järgneb arutelu, mida viib läbi Siim Tõniste.

Liisi Hint “Ka vaikus oli väljakannatamatu”

Kiht kihi haaval.
Löök löögi järel.
Üha valjemaks.
Kas kuuled?
Kõlab nii, nagu valulävi on peaaegu ületatud.

Tantsulavastus “Ka vaikus oli väljakannatamatu” otsib vastust küsimusele, kas läbi haavatava ja keerulise seisundi on võimalik leida uut väge ja võimu.

Laval kohtuvad kaks keha. Balansseerides mugavuse ja ebamugavuse piiril, õrnuse ja rünnaku vahepeal, otsivad nad viise, kuidas sisemaailma keerdkäikudest leitud absurdi välispidiseks pöörata. See on justkui nende isiklik ülestunnistus, millega nad soovivad dialoogi alustada nii iseendi, teineteise kui ka publikuga. Ühest korrast aga ei piisa ning antud korduvuses tekkinud rütm jääb ruumi kinni, hakates kajama, võimenduma ning muunduma. Kas nad annavad võimaluse end selle abil ennast vabaks lasta? 

Sest kuigi koorimine on kurnav, on vaikus veel talumatum.

Liisi Hint (1994) on arhivaar ja esimesi samme astuv tantsukunstnik, kes läbi isikliku kehalise ja meelelise kogemuse kirjeldamise püüab lahti mõtestada ümbritsevat absurdi. Hint tegeleb teemadega nagu identiteet, ebamäärasus, häbi, nähes uurimuse keskmesse seatud keha kui midagi personaalset ja samal ajal ühiskondlikku. Ta lõpetas 2022. a. suvel  etenduskunstide bakalaureuseõpingud Berliini Kunstiülikooli tantsukeskuses (HZT), püüdes kunstiliste avastuste käigus leida ka sidet varem Tartu ülikoolis omandatud ajaloo erialaga. Hetkel teeb Hint koostööd kursusekaaslase Maria Ladopoulosega. 

--- 

Unholy Trinity “So You Think You Can Dance”

SO you think you can dance
So YOU think you can dance
So you THINK you can dance
So you think YOU can dance
So you think you CAN dance
So you think you can DANCE

“So You Think You Can Dance” on Unholy Trinity debüütlavastus, mis on inspireeritud mitme Emmyga pärjatud samanimelisest tantsusaatest. Fiktiivse ja reaalse maailma emulsioonis otsivad kunstnikud koos professionaalse tantsuõpetaja Birgit Plaseriga põhjuseid tantsumaastiku killustumisele. Etendusruumi luuakse meelelahutus-simulatsiooni, mis ärgitab publikut empaatiaharjutusele: “Kuidas leida endas huvi selle vastu, mis tundub vale, igav või mõttetu?” Akadeemilise tunni jooksul kehastuvad etendajad saatejuhtideks, -külalisteks, -kohtunikeks, -võistlejateks ja -tehnikuteks. Vaatajal on võimalus kaasa elada traagilisele eduloole.

Teose loomist on mõjutanud mõtted mõtlejatelt Michel Foucault, Bojana Kunst, ABBA, Jean Baudrillard, Wolfgang Amadeus Mozart, Michael Göbel, Kai Valtna, Raido Bergstein, Birgit Plaser, Kärt Koppel, Daniela Privis, Annabel Tanila, Stefano Mattozzi, Mikk-Mait Kivi, Kristel Zimmer, Kärt Kelder, Ziwe, Fumudoh, Krõõt Kiviste, Markus Monak, Janet Jackson, Laura Sinimäe, Samira Elagoz, Ruslan Stepanov, Jengi, Billie Eilish (täieneb jooksvalt)

Unholy Trinity on kolm alustavat ja kõike keskpäraselt oskavat  tantsukunstnikku, kes ei kohku millegi ees tagasi. Nad julgevad ja tahavad proovida seda, mida varem ei ole proovinud, katsetada seda, mida pelgavad, pingutada, et mitte end korrata ja kogeda selleks, et jagada. Getter Jaani ütleb: “Elu on teater!” ja Unholy Trinity kirjutab sellele alla. Kui mitte tantsijate, siis vähemalt paberitega tantsuõpetajatena.

Unholy Trinity on oma maja ehitanud eˉlektroni festivalil “Nature as Magic”, pidu ja sünnipäeva pidanud Made in Estonia maratonil Kanuti Gildi SAALis, välja andnud oma raamatu performatiivses raamatupoes “Kausaal”, merchi tootnud elustiilifestivalil “Kasaganaan”, otsinud metseeni Maardu Dekennaalil, plaate keerutanud Tidi&Bande debüütplaadi “Hommikpäevõhtuöö” esitlusel ning korraldanud avaliku auditioni Greenfieldil Sõltumatu Tantsu Laval.

Unholy Trinity on Annabel Tanila, Daniela Privis ja Kärt Koppel.

Annabel Tanila on Saaremaalt pärit, Viljandi kultuuriakadeemia tantsueriala lõpetanud alustav etenduskunstnik, kes aktiivselt tegeleb kunstniku ego surma küsimusega. Ta uurib seda improvisatsiooni ja juhuslikkuse kaudu. Tema loomingut iseloomustab meeleolu tekitamine (teisisõnu vastava vaibi tekitamine) ja hirmutu po***ism. 

Daniela Privis on noor tantsukunstnik, keda huvitavad vormimängud ja pop-kultuurist pärit vaatemänguliste lahenduste lavale toomine. Talle meeldib distsipliinide vahel ujuda ja otsida inspiratsiooni sotsiaalmeedia trendidest. Tema visuaalset käekirja võib kirjeldada naivistlikuna, kohati naeruväärsena. Danielale meeldib uurida elu ja kunsti vaheliste piiride sulandumist.

Kärt Koppel on noor etenduskunstnik, kelle peamiseks töömeetodiks on otsimine. Otsimine, sest see tundub olevat parim ravim ignorantsuse vastu. Teda huvitavad pop- ja kõrgkultuuri vahelised äärealad, mida ta uurib teksti, sotsiaalmeedia ja etenduskunstide kaudu. Kärdi tööd on kontoriesteetilises kastmes haudunud ideed, kontseptsioonid ja vormimängud.

kolmapäev, 22. veebruar 2023

Vaba(n)dus - Tartu Uus Teater


Tartu Uus Teater ja Vanemuine tegid teineteiste majades koostöölavastused. Möödunud aastal esietendus Vanemuise väikses majas Tartu Uue Teatri lavastajate-dramaturgide peade ja käte läbi uuenduskuuri läbi teinud "Romeo ja Julia" ning sedapuhku lavastamas-loomas Vanemuisest Reimo Sagor koos Maarja Johanna Mägi ning Veiko Porkanen’iga külas Tartu Uue Teatri saalis, Martin Kork ja Ilo-Ann Saarepera kaasatud sealsest teatrimajast ning materjaliks omalooming, mis inspireeritud teemadel vabadused ja vabandused…sellest ka selline pealkiri.

Minule meeldis juba see lavastaja ohjadeks antud juhtmōte: “Kas tunned suuremat vabaduse tunnet sellest, kui saad teha asju, mida teha tahad? Või sellest kui saad loobuda asjade tegemisest, mida pead, aga teha ei taha?” Ise leian, et loomulikult 2.variant…sest liiga palju on kohtustusi. Olen seda sõpradelt-tuttavatelt ka küsinud ja näib, nagu kõigil ümbritsevatel eestlastel on sama suhtumine. Esiti mõtlesin, et järsku nooremal sugupõlvel on teisiti? Igatahes 16-aastane järelkasv kodus on ka juba täiskasvanutega samal lainel…võibolla on siiski mingi vanus (lastel), millest nooremad tunnevad teisiti...nendel, kellel veel kohustused pole kasvanud üle pea? Kellel keeldusid tegemiseks on rohkem kui luba ja seeläbi ka 1.variant ahvatlevam? Kuid üllatusega tööjuures absoluutselt kõik välismaalastest teadlased (meie laboris vähemalt), arvavad, et teha seda kõike mida tahaks, on palju suurem ja väärtuslikum vabadus! Nende sõnul - "selle kannatab ju ära, mida peab tegema, aga tõeline vabadus seisneb ikka selles “kui vaid saaks”"! Tunnistan, ma ju tahaks ka nii tunda, aga oma sisemisele häälele ei saa parata… Võibolla on siis asi hoopis kultuuris? Või õnnelikkuse astmes vastamise hetkel? Või selles, kas elad kodumaal või mitte? Väga huvitav igatahes ning jätkan selle küsimuse esitamist ka vestlusteemade tõstatajana, aga ka iseenda suhtumise jälgimisena.

Just selle küsimuse “huvitavuse” kandsin ka kaasamõtlema kiskuvale teatrietendusele üle. Mul oligi peaaegu kogu aeg huvitav! Ehkki muidugi lugu, kus on sees palju “lugusid” on ju ikka nii, et mõnega suhestub lihtsamalt, otsesemalt, isiklikumalt, valusamalt, naeru tekitavamalt, mõne teisega jällegi mitte.

Lavastus sisulises mõttes on nagu novellikogu, kus peamiselt kolme tüüpi lugusid - monoloogid publikule ja publikuga, dialoogid omavahel ja ühismängud. Ühismängude all pean silmas sõna otseses mõttes “mängusid”, mis tõid meelde lapsepõlves väljamõeldud igasugused leiutatud, aga täitsa vahvad võistlused või ka kiiksudega, ehk omade mugandustega kullid ja peitused. Ent nagu ikka- teiste “mängimised” ise kaasamängimisvõimaluseta pole sugugi nii huvitav - vaataja “vabadus” oli ses mõttes piiratud. Võibolla on see ka mingi isikuomadus või demograafiline eripära, sest minu arvates just noorem sugupõlv leiab mingit pinget tundide kaupa näiteks youtube’st teiste mängimise vaatamisest…ega muidu igasugused Pewdiepie’d ei õitseks. Olen proovinud, ei viitsi, ei huvita kohe kõige vähimatki… TUTi laval tegelikult ka, ehkki mõni neist siiski võttis muigama või lapsepõlve meenutama ning nad õnneks ei pannud nendele osadele suuremat rõhku. Pigem tõmbas paralleeli kui kunagi ülikoolis tulevikutehnoloogiate uurimise õppejõud Kristjan Port ütles, et inimese loomulik eluvorm ongi “mäng”. Me kõik tahame tegelikult tegeleda asjadega, mis meid ennast huvitab- mängida omi mänge, lulli lüüa ja tööl käimegi (oma vabast ajast) selleks, et osta endale aega, raha ja võimalusi just nimelt “mängimiseks”.

Palju huvitavamad (vähemalt minu jaoks) olid need pakutud tavamõistes “lood” ja “mõttepojad”. Mõni neist küll täiesti tuttav, aga siis andis jällegi siduseid tõmmata, teine mingi uue rakursi alt vaade, mõni ka provotseeriv. Vabaduse ja vabanduste tasakaal siin mitte loodiga mõõdetud, mitte ka otseselt “voolavuses” kuidas teema parajasti liigub või teisest välja kasvab, pigem üleminekutega, lugu loo haaval. Teemad ise ju lõputult laiad ning seega otse loomulikult mitte ka ammendavad teemakäsitlused, vaid justkui peotäis õhku visatud valitud mõtteteri- kes mida endale sealt nokib, sõltub juba vaatajast... Ja nendeks loolt loole “üleminekuteks” siin mitte igav "tuled kustu-tuled põlema", vaid just need eelmainitud “mängud”. Kuigi pilkases pimeduses stseene leidub siin ka, mis omakorda mängib puhtalt ettekujutusel või aistingutel, mitte narratiivil!

Meeldejäävamatest "lugudest" ühes monoloogis Ilo-Ann näiteks viis meid “asjade personifitseerimisega” seotud teekonnale kaasa, kus minnakse sellega inimese "normaalsuse" kuvandi vabadusekaotamiseks “samm isegi liiga kaugele”, ent just tänu sellisele utreerimisele, tekib küllaga ohhoo-momente ning muidugi mõtteainest muuhulgas sinna suunda, et kas me inimesed oleme suhteorjad ning kui seda teise inimesega pole, siis tekitame selle kus/kellega/millega tahes, sest mõnda “vabadusekaotust” hoopis ihaldame? Kas see rahuldab meie sees peidus olevat kellegi/millegi eest hoolitsemise tühimikku? Ja mõnikord võib sellel olla päris armastusega vaid õhkõrn vahe. Ehk vabatahtlikkult loovutatud vabadus on ka mingis mõttes hoopis äraspidine vabadus? Filosofeerimiseks alust ühest 5 minutilisest etüüdist päevadeks! Ühes teises lõigus alustavad Ilo-Ann ja Martin suhtes vabaduse andmisega, aga Veiko ja Maarja võtavad üle ning mängivad pikemalt välja kuidas selline- teisele inimesele vabaduse andmisega suhtes "tegelikult" on, ise end omamoodi sellega “lõksu” mängides. Tekst liigub laialivalgumise piiril, ent jääb siiski seotuks ning lõpus saab naerda iseenda üle, kuidas me inimesed ehitame õhulossid või antud juhul kogu süüdistuse üles, kuigi vabaduseandmise soov on ju olnud üllas "mõttena" ("kui ta päriselt armastab ja ta vabaks lased - ei tahagi ta kuhugile minna"). Justkui tõestades, et kui ka tahame olla parem, mõistlikum, avatum, siis armukadedus ning muud ajukäärudes (või hinges?) peidusolevad “viirused” seda ei lase. 
Sellepärast jättis lavastustervik isegi omamoodi uurimusliku ning avastustest tehtud teemakohaste aspektide väljamängimistega näitemängu mulje.

Kõigepealt sinna lavaruumi sisenedes, ehk juba enne etenduse tegelikku algust, hakkasid kohe tööle sidustetegemistundlad. Muuhulgas tuli meelde Vanemuise "Roberto Zucco" (trellid). Siis kohe ka Musta Kasti "Prohvet" (ahvid). Ja kuigi need ahvid olid seal sõbralikud, siis ometi tekitasid ärevust - loomadest ju kunagi ei tea... Võibolla nõksu pisut pikalt keris end ka algus muidu käima, ehk juba hakkas korraks end kahtluseuss ilmutama, et “ilma vaheajata tükk”., ent siiski asjatult.. Siinkohal on paslik üldse tuua välja, et tegelikult tekkis läbi etenduse siiski “hoitud” ja soe tunne, sest vabandati ju ette taha, vaadati silma ning seetõttu tekkis ka otsesem side lavalolijatega. Kui etendus algas viskas sisse assotsiatsiooni Musta Kasti "Peks Mõisatallis"…aga see läks vastava lõiguga kohe üle ning tuli järgmine ja järgmine assotsiatsioon. Ja seda üldsegi mitte sellepärast, et oleks laenatud siit-sealt, lihtsalt jooksis mõte mööda seosteloomiste rada. Seosteloomine on selle lavastuse geenides. Isegi selleni välja, kui igas neljas küljes näitlejad oma lugu rääkisid ning “minu poolel” Maarja oma Putinisse suhtumist jagas…mida olin just mõni aeg tagasi ühelt teiselt naiselt lugenud sama fantaasiamänguna. See oli ka vist mu ainus kärultkukkumine…mitte sellepärast, mida ta rääkis, ma ise käituks kirjeldatud olukorras sarnaselt…aga pigem see rõõmuõhinus, millega ta seda rääkis…see andis edasi noodi, nagu tahaks ta esitada psühhopaati, ent antud juhul ju selline seos polnud vajalik? Kahju, et ei saanud teiste 3 näitleja lugusid kuulda, sest kõigil tundusid need olevat erinevad. Oli veel hetki, kui meie pool oli “lina taga” vaeslapse-rollis, aga siis jälle korvati seda millegi muuga, isegi kaasamisega. 4.sein oli küll “raudse eesriide” taga, aga see ei takistanud mitmeti tegelikult ka sellest läbitungimist🙂

Polegi mõtet siin üksipulki neid erinevaid lugusid välja tooma hakata, neid saab igaüks ise ammutada vaadates ning omad seosed luua. Näitlejad on siin viimne kui üks väga hea ansamblitunnetusega, mängivad teineteisele alla, ette, kaasa ja keegi ei jää teiste varju, ega ka keegi hakka domineerima. Kõigil on võrdselt säramishetki, aga ka säramismaterjali iseeneses. Ometi ja seda vist enda sugupoolest tingitult, oli just tüdrukuid veelgi natuke huvitavam jälgida-vaadata. Aga ka Martinit kui ta seal oma ("tegelase"?) egoga liputas või Veikot, kui viimane otse silma sisse jõllitas, et tekitada seda loomaaia loomadega tõttvaatamise ausat ja loomalikku kontakti.

On ju tihti (juba aastaid) jutuks, et me vabandame liiga palju. Selle sõnaline väärtus on devalveerunud. Praeguses majanduse inflatsioonis, on ehk tõesti aeg üle vaadata ka kõik muu kui vaid rahaga seonduv, mis vajaks taas väärtuse kasvatamist? Millest loomulik järgmine küsimus on ju see, et kas ka vabaduse väärtus on üks neist? Selles lavaloos puudutakse seda teemat ka laiema-ühiskondliku nurga alt, tuues välja, et laval askeldajad ongi sündinud kõik kas juba iseseisvuse ajal või vahetult enne selle saamist, ehk ei tea, ega tunne oma nahaga, mida see mitte-vabadus tegelikult tähendab/s ja ometi tunnetavad seda.

Väike lisaefekt oli ka sotsiaalsel eksperimendil, ehk enne etenduse algust küsitakse midagi inimestelt. Meie etendusel arvati küsitud number (keskmiselt) 2 korda suuremaks tegelikkusest, mis omakorda räägib vist iseenda eest. Selle numbriga midagi ette otseselt lavastuses endas ei võetudki, mis kerge küsimärgi kogu küsimuse vajalikkusele õhku jättis (võibolla oli esietendusel veel liiga väike valim vastajaid? või siis terviku sees veel mitte päriselt paikaloksunud osis?), aga huvitav iseendale seedimiseks ikkagi. 

Hinnang: 4-
Vabadused ja vabandused puudutavad ju meid kõiki, aga lavastuslikus mõttes vaadates, mis peamine - kunagi ei teadnud oodata, mis järgmises lõigus sündima hakkab ja see hoidis põnevil-pinevil ning üllatusi avastamas kuni lõpuni välja.


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt ja teatri FBst on pärit ka siinsed Gabriela Urm'i tehtud fotod):

VABA⁽ⁿ⁾DUS
Tartu Uue Teatri ja Vanemuise koostöölavastus

Eesti Vabariigi põhiseadus garanteerib oma kodanikele südametunnistuse– ja usuvabaduse, vabaduse valida endale tegevusala ja elukoht; loodus omalt poolt on andnud meile mõttevabaduse. See kõik kokku teeb väga palju vabadust. Ehk saab seda vabadust teinekord isegi liiga palju? Kui minu arusaam vabadusest hakkab piirama sinu vabadust, kas siis piisab üksnes vabandamisest või peame aja maha võtma ja need piirid uuesti paika panema?

Loomariigis on vabaduse sümboliks lõvi. Majesteetlik, ürgselt jõuline, tark ja truu loom, keda kohtame kangelaslugudes, riikide vappidel, spordimeeskondade logodel. Samal ajal on teada, et pea pooled praegu maailmas elavatest lõvidest veedavad oma päevi puurides. Üsna kaugel sellest, mida nad peaksid sümboliseerima.

Kas vabadust saab tõeliselt tajuda ainult siis, kui see on ära võetud? Kas puur piirab füüsilist keha või on puur meie peades? Kas vabadus võib olla ohtlik?

Mida ootab meilt loomaaia puuri pandud lõvi? Vabadust või vabandamist?

Laval
ILO-ANN SAAREPERA
MAARJA JOHANNA MÄGI (Vanemuine)
MARTIN KORK
VEIKO PORKANEN (Vanemuine)

Autor-lavastaja
REIMO SAGOR (Vanemuine)
ja trupp

Dramaturg
SVEN KARJA (Vanemuine)

Kunstnik
FEY PIIR

Valguskunstnik
KÄRT KARRO

Muusikaline kujundaja
INDREK ASUKÜL (Vanemuine)

Plakatikunstnik
TRIINA BRITT AUMERE

Produtsent
MAARJA MÄND

Esietendus
10. veebruar 2023 
Tartu Uue Teatri suures saalis

Kestus
1h 45min

kolmapäev, 15. veebruar 2023

Mets - Kellerteater


Kriminullid teatrilaval on alati väga-väga teretulnud. On nad ju tihti teatraalsed oma olemuselt, ehk siis kuidas süüdlane varjab ühiskonna poolt taunitavat tegu või hoopis välja uurimine, kes üldse on süüdi? Mõlemates mitmeid psühholoogilisi aspekte, mis tutvustavad ka inimmõistuse ja -käitumise hämaramaid pooli. Vaataja-lugeja-kuulaja on krimilugude puhul alati omas turvalises - teises dimensioonis - millel ju ka oma rahulolu pakkuv ning alatajuline turvatunnet tõstev funktsioon.

Kellerteatris tuli äsja välja uus krimka... aga kuigi kõik krimka elemendid on olemas - on "kadunud tüdruk", on "uurija", kes proovib tuvastada, mis juhtunud on ning on "kahtlusalused", kelle jutt paljastab nii mõndagi, aga kas ka piisavalt... ja kas ehk keegi valetab või proovib asjaolusid näidata teises valguses... seda peavad nii uurija kui ka publik vaadates otsustama, et samm sammult tõele ligemale liikuda.

Saksamaal resideeruva Vene dramaturgi näidend on üles ehitatud "audiolindistustele"... tema ise on andnud juurde alapealkirjaks või pigem lühiselgituseks "Kadumine 33s audiolindistuses". Lavastajale paralt suur väljakutse selline teatrilaval terviklikuna üles ehitada, aga ma arvan, et just Tatjana Kosmõnina lavastuslik külg ongi üks kõige huvitavamaid "avastusi" ja suurimaid väärtuseid selles "Mets"as. Tegelasi on ju lool kokku umbes 10 ringis (täpselt polegi võimalik teatavatel põhjustel määratleda), aga laval on vaid 2 näitlejat - Veljo Reinik (uurijana) ja Maria Teresa Kalmet (kadunud tüdrukuna ning uurija sisemise hääle või seal peituva ettekujutatud tüdrukuna?). Kõik ülejäänud - ema, kasuisa, õpetaja, sõbrad sisenevad loosse ekraanide kaudu.

See uurija kahesus on päris põnev võte. Eks me ju kõik arutame seesmiselt oma mõtetes ning mõnikord ongi lausa vaja "endast targemaga" nõu pidada... ning kui seda targemat kusagilt võtta pole, eriti kui on vaja mingit salajast asja läbi mõelda ja -kaaluda, siis ju on vähemalt sisemine hääl alati käepärast (pea seest) võtta. Sellises olukorras, kus on vaja teise mõtteid ja tegutsemist tuvastada, siis on ka selline teise inimese mõtetesse/nahavahele pugemine heaks abiliseks. Sellepärast ilmselt ka suuremas osas etendusest mõlemal tegelasel seljas sarnane riietus - 1 on teise sisemaailmas.

Sest kadunud tüdruk Anna on "teadmata kadunud". Talle meeldis mh. metsas ringi uidata, ehk arvata võibki, et kusagile metsa kadunud...aga kas ka veel elus? Ja kas ise kadunud või on siiski korda saadetud roim ning keegi teine on ta "ära koristanud"? Elu Annal, nagu meil kõigil - kaugel mustvalgest. Ema (Tatjana Kosmõnina) on lahutatud ning "pildis" on ka kahtlane(?) kasuisa (Sergei Furmanjuk). Tahan siia mitte-tihedale Vene Teatri külastajale lisada, et mõlemad kuuluvad ka tolle teatrimaja parimate näitlejate sekka ning nende mõlema uute rollide pärast käib siinkirjutaja muuhulgas ka just nende kahe pärast Vene Teatris (lisaks on seal ju tegelikult hulgaliselt veel väga häid näitlejaid ja lavastajaid!). Lavastaja Tatjana lahendabki ise oma lavastuses ehtsalt südantlõhestavalt videos Anna ema ning Sergei äratab aimamisi kahtlust, et kas ikkagi kõik on nii, nagu ta räägib? 

Eriliselt huvitava, aga ka täiesti mõistetava siira sinisilmsuse annab Anna sõbrannale Silva Pijon (küll ta on huvitav laval, absoluutselt alati oma rollilahendustes!) ehkki on see tegelane ise suhtes kadunud tüdruku poiss-sõbraga (Rainer Elhi), ning võiks ju eeldada ka varjamist... Ent kui niimoodi inimene räägib avatult, siis ju usudki teda, eks! Samas kui see poiss on selgelt vaevatud, närviline ning kuigi paratamatult ilmselt ei saa ka ju tema midagi tegelikult varjata. Minu jaoks kõige kahtlasemaks osutus hoopis professor (Andres Roosileht), kes esialgu teeks nagu näo, et ei teagi, kellest jutt... selline pisut libe, ärritunud ja kergelt võib ettekujutada, et miks ka mitte pervo...Ja kes siis teab, mida ta Annaga seal metsas kõik teha võis... Ekraaninäitlejad mängisid nii tugevalt, et tundis päriselt nende kohalolu, isegi kui nad olidki ette ära filmitud. Lugu koosnebki ju "lindistustest"... sealhulgas kuulab ka uurija Anna enda telefonist tolle audiopäevikut... ja sedagi tavaliselt Anna enda kujutise kaudu.

Laval Veljo Reinik (nii hea oli teda jälle üle pikema aja laval mängimas näha!) on uurijana läbivalt loomulikult kahtlustav ning ega roll ise väga palju talle mänguruumi ei annagi, aga Veljo võtab sealt ülekuulamiste, enesega üksi mõtiskluste ning selle sisemise minaga partnerlustest siiski piisava dünaamika välja. Kohe alguses ja seda esimest vaatust läbi lavastajatrikkide endasse lastes tekib huvitav teekond, mille peamiseks edasikandjaks ongi just Veljo. Samas kui Maria Teresa mäng mõjub siiralt, pingetlisavalt kaheselt - uurija partnerina justkui ka mehisemalt - ikkagi tema teine mina ju... samas Annana plikalik kontrast töötab ka just selle "sisemise mina" teistsuguseks muutmise teenistuses. Lisaks ukrainakeelne luuletuse esitus, mil ta linnuna lendu on tõusmas... Lind kui hinge võrdkuju... Poeetiline mitte ainult esitatava poeesia pärast (millest vaid üksiku sõna sai aru, aga ometi adud, mida see luuletus sisaldab), vaid ka visuaalselt poeetiline. Ja linnud on siin nii kujundi kui ka näiteks tuvide eest hoolitseja (Aivo Erm) nägemuse läbi loo üheks poeesia kandjaks. "Krimka" kui selline muutubki peaaegu eleegiaks...vähemalt selles luuletuse-stseenis...

Ja ometi ise siiski päriselt võlutud ei saanud. Nagu öeldud - nautisin lavastuslikult leidlikke lahendusi ning selle omapära... päris sellises stiilis polegi varem midagi teatrilaval näinud. Piret Peil'i lavakujundus oma traataedadega ei vii meid ju metsa - pigem tuletab meelde "trellid" (hinge? või vangla?), kivilinna alatise "kusagil käib ehitus" piirded. aga ka muidu keelatud alade takistused. Sügavamale kaevudes turvatunde puudumisest tingitud vajaduse - enda ümber inimesena aedikute-piiretega kaitsevallide ehitamise. Oli ju ka Anna enda ümber ehitanud selliseid aiad, tugevamad ja tihedamadki kui need lavalseisvad - sellepärast ju ka keegi ei tea, mis temaga siis ikkagi juhtus? Vast kriminull on ka selline žanr, millele tahaks siiski loogiliste arutelude ja lahendamise võimalust - sirgemaid teid, isegi kui need on varjatud... mida "Mets" siiski ei pakkunud. Metsateed ju teadagi ongi "käänulised".... sellepärast arvan, et see on selliste ebatavalisemate kadumisjuhtumite ning endale suuremat tõlgitsusvabadust ihkavatele vaatajatele rahuldustpakkuvam kui minule. Eriti just 2. vaatus, sest esimene näis veel sisulises mõttes täiesti seda vana-tuttava(ma)t kriminullide rada liikuvat. 

Kuid leidsin seekordsest teatrikogemusest hoopis ühe paralleelväärtuse üles, mis võibolla polegi niivõrd otseselt seotud just ainult selle lavastusega, vaid üldisema suhtumisega... ent mis siiski väga selgelt ja eredalt kajastub ka just nimelt siin. Ja kuigi Ukraina-sõjaga pole ju sellel tükil üldse otsest seost, siis ometi praeguses ajas, isegi kui antakse vaid olematu niidiots, siis ikkagi mõttevool liigub ka sinna suunda. 

Nimelt kui sõda puhkes enamvähem täpselt aasta tagasi, mõtlesin, et kuidas küll Vene inimesed lasevad sellel juhtuda? Paljud veel ka häälekalt Putleri seljataga teda toetamas. Siis ja üha rohkem ja kiiremini hakkas kostuma ka vastupidiseid arvamusi. Kes veel said, need põgenesid oma kodumaalt, mis oli muutunud kohaks, mis ei esinda enam neid väärtuseid, mida nende jaoks oma kodumaa peaks ning mida vanemad on neile kodus edasi andnud. Mina mõtlesin, et miks küll inimesed ei lähe tänavatele... no ütleme 1 - 2 miljonit punasele väljakule Kremli ette ja nõuaksid selle tapatöö kohest lõpetamist - kui nad tõesti selle vastu on?! Omamoodi valgustus saabus, täpsemalt seemne pani arusaamiseks idanema Elmo Nüganen oma lavastuses meie Vene Teatris Gogoli "Surnud hinged" lavastuse ja eelkõige dramatiseeringuga. Seal kõlab lause "Vene inimene on leplik ja kannatab ära". Me siin Eestis võime ju muidugi lühinägelikult rusikaid rinda taguda ja öelda, et mida pekki - kui oled lepik sõja suhtes ja "kannatad" ära, siis oledki väärt oma juhti ja ülejäänud maailma põlgust. Aga kas see ikka nii on. Nõuka-ajal elanud inimesed väga hästi teavad-mäletavad, kuidas meie vanavanemad, vanemad ja paljud ka ise "olid leplikud ja kannatasid ära" kogu pioneerinduse, reisimispiirangud, meie tehaste toodanguvoolu üle Venemaa, keele ja võimu pealesunni, õiguste piirangud jne jne jne... Kui Sa kasvõi vale sõna avalikult ütlesid, pandi sind uurimise alla, viidi vangi või tehti elu põrguks. Saadeti sunnitööle. Ja mida see vaene vene inimene, kes Putlerit ei poolda siis tegema peaks? Minema aastateks vangikongi selle nimel, et läheb ja kuulutab avalikult, et see kõik, mis praegu toimub on tema tõekspidamiste ja moraali vastu? Ei... kui ta saab, siis hoopis põgeneb. Ja kui ei saa, siis proovib seesmiselt teha kõik, et endal ja oma perel tervis ning hing sees ning kui tal on kuidagigi võimalik, küll siis ka võtab vastavad sammud, et kasvõi mingitpidi rahu tekkele kaasa aidata. 

Ja see venelane, kes end siiski venelasena (kasvõi vaid emakeele kaudu) defineerib ning kui tal on võimalik, ehk kui tal on oskust ja talenti, siis ta loob vastavat, mis kasvõi näiliselt iseenda jaokski hinge puhastab, näidates sellega ühtlasi kuidas ta hoolib Ukrainast ja ei toeta seda, mida haige ja võimujanuline Venemaa juht teeb. Üks moodus on nii lavastada või ka kirjutada ning sisse tuua Ukraina ilu, tema võlu ja hinge. Öelgu teised, mis tahavad, aga minul on nendest inimestest kahju... Putler on nende hinge igaveseks haavu täis rapsinud, nende eneseteadvust solkinud. Kultuurile andnud kultuurituse varjundi nii, et keegi neilt pole küsinudki - mis on õige, mis on vale. Nendel veel rohkem kui meil eestlastel igas päevas see teema nii tugevalt seees, et jääb veelgi vähem aega ja jõudu kõikidele muudele asjadele mõtlemiseks. Eriti veel siis kui oled õrnema või vastuvõtlikuma hingega, nagu ju loojad-kunstnikud tavaliselt ongi.

Seda tundsin ma ka vaadates... sest otsest seost, ega vajadust ju siin ukrainakeelsele luuletuselegi ei näinud ja ometi mõistan täiesti, miks see seal on. Vene agressioon oleks nagu veelgi üks "mets", millest on vaja läbi minna... mõni tulebki sellest elavana läbi, aga mõni vajab linde abiks... või kannavad mõne hinge hoopis linnud endaga... aga läbi me peame minema. Sest vähemalt kohe metsa taga ei ole teine mets. Seal on valgus ja avarus ja võimalus ka elu uuesti alustada.

Hinnang: 2+/3-
See hinnang pole peegeldus lavastajatööle (mis oli tegelikult siin Tatjanal lausa suurepärane!), ega ka seal mängivatele näitlejatele, ega ka kunstnikele, kes lavastuse loomisele kaasa aidanud (ennist jäi mainimata, et ka ehmatav ja kurjakuulutav heli, mis tekib kui sellistele metall-aedadele vastu minnakse - seegi andis veel oma lavastusliku efekti juurde), vaid tõesti ainult sellele isiklikumat sorti maitsele, et minul ei olnud vaadates kerge haakuda "müstilise elemendiga" kriminaalses loos. 1.vaatus ning kogu ülesehitus on niipalju huvitavam kui 2.vaatuse lõpplahendus, seega hinnang algas kõrgemalt pihta, ent tasapisi langes...teatrielamused, millel see kaar on vastupidine on tihti just need lemmikud. Mõni teine vaataja teeb seosed juba aegsamalt ning seeläbi oskab seda ka võibolla teistsuguse silmaga kohe vaadata. Igatahes soovitaksin võimalusel just teatrisaalis selle lavastuse etendusi vaadata, sest usun, et kogu ekraanidega suhtlus ning selle täpne toimivus tuleb just seal otse nähes-tajudes eriti hästi esile versus ekraani kaudu ekraaniga suhtlust vaadates (NB! ma ise ei ole ekraani kaudu etendust näinud, ainult aiman nii). Oluline ju on lavastus küll ning juba sissejuhatuseks näidatakse ekraanidel vägagi mõtlemapanevat statistikat. On ju inimesi, kes päriselt kaovad, aga on ka neid, kes ise end "kaotavad" ja ei tahagi, et neid üles leitaks... Kurb muidugi igatepidi, ent samas ka palju seosteloomist pakkuv iga päev sotsiaalmeediaski ilmuvate "see-ja-see inimene on kadunud, kui keegi on märganud...". Kaasteeliseid nii kodus, koolis kui tööl märkama üleskutsuv, sest kes ikka kaduda tahaks või väga lihtsalt saakski, kui tal on oma inimene, kes nagu tegelikult ju teadmatult sellel silma peal hoiab? Ja lindudest ju sellisel juhul ei piisa...


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahur'i tehtud fotod):

METS
krimilugu

autor Polina Borodina
tõlkija Veronika Einberg
lavastaja Tatjana Kosmõnina
liikumisjuht Olga Privis
kunstnik Piret Peil
video- ja valguskunstnik Rene Topolev
helikujundaja Vladimir Džumkov
animaator Daria Dementeva

ANNA Maria Teresa Kalmet
UURIJA Veljo Reinik
EMA Tatjana Kosmõnina (videos)
KASUISA Sergei Furmanjuk (videos)
POISS–SÕBER Rainer Elhi (videos)
SÕBRANNA Silva Pijon (videos)
PROFESSOR Andres Roosileht (videos)
ERAK Aivo Erm (videos)

Kestus 2h / vaheajaga
Esietendus 3. veebruaril 2023 Kellerteatris, Uus 37, Tallinn.

Anna on kadunud. Tunnistajate ütlusi kuulates selgub uurijale sammhaaval, et mitte keegi ei hoolinud kadunud tüdrukust päriselt. Kes on süüdi Anna kadumises? Kas raske tööga vaevatud ema, või agressiivne ja valetav kasuisa? Kas Anna sai usaldada oma poiss-sõpra ja parimat sõbrannat? Milline oli tema suhe võluva ülikooli professori või inimpelgliku tumma erakuga? Millesse uskuda? Kas kõike on alati võimalik seletada tavalise loogika abil?

Polina Borodina (1990) on noor aga juba hästi tuntud Vene kirjanik, kelle näidendeid on mitmel korral dramaturgia festivalidel kõrgelt hinnatud.
Peale Putini režiimi rünnakut Ukraina vastu emigreerus Borodina kohe Venemaalt ja on selgelt väljendanud oma sõjavastaseid seisukohti. "Nad ei võtnud meilt ära mitte ainult meie tulevikku, vaid ka meie mineviku," kirjutas ta peale sõja algust Venemaa valitsuse kuritegude kohta Ukrainas.
Praegu elab Polina Borodina Türgis ja tema nimi on avalike sõjavastaste väljaütlemiste eest Venemaa afiššidelt kustutatud.

teisipäev, 14. veebruar 2023

Suvitajad (Eesti 2023)

"Suvitajad"

Režissöör: Ergo Kuld
Stsenaarium: Martin Algus (J.Smuuli põhjal)
Komöödia 2023
IMDB hinnang hetkel puudub, sest vaadatud sai esilinastust ning film on ametlikult kinodes alates 17.02.2023
Minu hinnang: 8 (see pole selline film, mis tüüpiliselt filmikriitikult kõrge hinnangu pälviks, aga selliste filmide puhul tulebki vähem kriitikuid kuulata ning lihtsalt minna, vaadata, nautida ja lasta oma meel arjest lahutada ning rõõmsaks teha).


Mina olen 1 neist, kes ei väsi vingumast, et on nii ilmatupalju näidendeid, raamatuid, stsenaariume, mida pole veel lavastatud - ei filmiks, ei teatriks… Ja siis tuleb Apollo Film Productions välja teatega, et nad asuvad ühe lapsepõlvelemmiku ning tuhandekordsest vaatamisest sõna-sõnalt pähe kulunud “Siin me oleme”, ehk Smuuli “Suvitajad” kallale! Okei…no mis siis teha… Eesti filmid tuleb ju nii ehk naa ikka kinos ära vaadata…

Eile toimuski (“lõpuks”, sest filmiti juba üle-eelmisel suvel) näitlejate-tegijate kohaloluga koos pidulik esilinastus. Siinkirjutaja filmi lõppedes pittu ei tahtnud jääda, et mitte kõrvalisest lasta end mõjutada ning puhta ja ausa südamega siin kuulutada…et tuleb TAASKORD oma sõnu süüa! Näiteks eelmise aasta suurima teatrielamuse kinkis ju ka Shakespeare’i ja Vanemuise Tõrksataltsutuse (minu elu juba 5! sama materjali põhjal) uuslavastus. Pidin isegi kogu 2022 jooksul nähtud 508 filmi nimekirja läbi lugema, et kindel olla järgnevas väites - NII PALJU NAERDA 1 filmi vaatamise jooksul ei ole saanud juba ei-tea-mis-ajast! Isegi mitte terve eelmise filmiaasta jooksul! Eks me ole ju kõik pisut isemoodi filmivaatajad ning mina teabmis palju ning ammugi mitte suure häälega hirnuja kinosaalis polegi (“ei naera, nagu elektrikarjusesse takerdunud eesel”…või kuidas täpselt selles uues Suvitajates õhkupaisatud "parool" kõlaski :)) ja seda eneseavastuslikum, et kui ikka on, mille üle naerda, siis ei suuda seda viisakuse nimel tagasi ka hoida…Aga ei teinud seda ka terve suure saali täis rahvast, sest üks pidev naerupahvakute paraad toimus kogu seansi aja!

Jah, suures plaanis on ju lugu sama- korpulentne linnamaadam Kohviveski oma prouat ümmardava nääpsukesest mehikese, poja, õe ja killavooriga saabub Muhu saarele suvitama…
Aga aeg on teine, tegelasi on juures ja oli ju ka Nõmmiku filmis mingeid laenusid mujalt Smuuli loomingust, mis Martin Alguse stsenaariumis on omakorda teistmoodi. Tegelikult Martin ei sõida üldse sama teksti peal liugu, vaid on kirjutanud omad naljad, omad one-liner’id, millest nii mõnelgi on potentsiaali jõuda igapäevakasutusse ja saada omakorda "klassikaks"…esimeseks meenuvad näiteks "John lase vesi välja. Autol loll!" asemel 1 pildistamisega seotud lause, kus vaest meheraasu oinaga võrreldi ning “puhtalt marjade söömise” dialoog noorte vahel🤣

Tegelikult oligi nii, et avastseen, kus maamees (Lauri Nebel) rahulikult mööda teed sõidab ja linnavurledest suvitajad temast mööda vuravad -sellest “äratundmisest” alates tuli muie näole ning lahkuski sealt ainult vaid siis kui sai kogu näo naerulihaseid juba korralikumaks irvitamiseks pinguldada! Ja sellele naerule partneriks sai hingekeeltele ka üksjagu sooja ja sulnist romantikat! Seda nii noorte kui vanemate “paaride” vahel. Sellepärast on ka filmi sihtrühm väga lai…tegelikult täiesti piirideta! Esimest korda võttis pea pisarateni hinge hellaks, kui taluperemees lakaheintes oma naisele tunnistab, miks ta üldse need suvitajad kukile võttis ja teine kord noorte armunute tekstivahetus, mil südamed leekidesse on lahmatanud. Kusjuures ei saanud aru, kas seal oli filmiapsak, sest näidati ka tüdruku telefoniekraani hiljem kus tegelik tekst paista…Või oli see hoopis teadaandmine, et osa sõnumist oligi vaid ettekujutus? Ei tea…ilmselt mõtlen natuke üle ja pole vaja nii täpselt kõike luubiga passida.

Näitlejatööd on ridamisi suurepärased! Kaire Vilgats ja Meelis Rämmeld aimavad vast austusavaldusena tsipa ka oma rollides eelkäijaid järele, aga see võib pigem olla tingitud ka nende tegelaste tugevatest eripäradest, mis nõuavadki just vastavaid osatäitmisi. Ent vanast telefilmist nii Lia Laats kui Ervin Abel olid vast kõige rohkem “kohal” ka siin Ergo Kulla ja Martin Alguse versioonis Kaire ja Meelise kehades. Võib muidugi olla, et ka filmitegijad nimme tahtsid anda vana filmi austajatele pisukese silla, et nostalgialt ka veel 1 kiht juurde lisada.

Kaire ju mitte klassikalise näitlejakooli taustaga (loomulik talent!), ent varem ka "mänginud" ja Kohviveskiga üsnagi samalaadseid tegelasi (kõige eredamalt meeles vast tema Marko Matvere vampiiristunud tegelase jõulise prouana “Vampiiride tants”us), aga tema Sohvi Veski, ehk Kohviveski on nii mahlaselt koomiline, nagu Liagi oma oli/on! Ja seda tunnistab 1 Lia suurimaid austajaid siin(ja seal)pool Uuraleid! Näitlejatehniliselt minu lemmikud rollilahendused tegid Ago Anderson, Meelis Rämmeld ja Maarja Jakobson. Ago ja Maarja omad loodud läbi maainimeste olemuse ja saarlaste aktsendiga. Mees bravuurikam, otsekohesem, maainimese tasandilt hämmingus, et “sellised need mandriinimesed on”, naisel ka lisaks sellele veel valuline vaatamine ja kerge kahtlus, kas see oma mees ikka kogu tsirkusele vastu peab. Meelis oma lömitava ja naise võimuvalla tallaalusena karikatuurkoomika tippklass! Jah, Ervin oli (ja on) Ervin, aga Meelis on Rämmeld! Ja suurepärane ka nii saladusekandjast tuleneva mökuna kui ka hilisema, korra alkoholist härga täis mineva rollikaarega.

Pääru Oja nii pagana sümpaatne, ükskõik keda ja kuidas mängib, isegi kui film või etendus tema ümber nõnda hea ei ole nagu seekord, ehkki vast siiski tema enda rollide prismas siin siiski üsna Päärulik...aga seekord ma ei vingu grammigi, sest näitleja on selle ideaalselt oma rolli jaoks täpselt teenistusse pannud. Tema tegelane on ju täiesti varasema filmiga võrreldes juurde kirjutatud ning annab otsesema seose, miks Kohviveski õde (ja tema ise) üldse seltskonnas kaasas. Selle õe rollis justkui uus tutvus, ehkki tegelikult kunagi Tallinna lavaka 21.lennu lõpetanud, ent siis hoopis lombitaha karjääri otsima liikunud (ning sinna pikemaks jäänud) Kristel Elling. “Esimene ekraanikohtumine” andis mõista, et seal võib veel kõvasti rohkem peidus rohkem olla ning seekordne mängitav tegelane ka ju selle filmi mitte kergemate killast, ehk pisut negatiivse konnotatsiooniga oma võltslikkuses…siin tal Pääru mängitud peikaga veel nõme kihlvedu vaja võita, mis omakorda veidi sügavama teemana toob meie tänapäeva “tunnetega mängijad” häbiposti…

Kesksemates rollides veel 2 noort, Adele Taska ja Robert Klein, mõlemad mõnusalt orgaanilised ja usutavad ekraanil. Adele on siin mitte Liina, vaid Tiivi…ja teatud kaadrites vahvalt tunneb temas Maria Avdjuško “Keskpäev”ast ära. Siiani vast Adele rohkem modellina ja Robert sportlasena kuulsust niitnud, aga tere tulemast filmimaailma! Vahva ja (kurb)naljakas tabamine on seal ka see tänapäeva noorte "suhtlusvormi" puust ja punaseks tegemine!

Nagu mu kinokaaslane ütles - ideaalne lasta see film välja just praegu, sest vaadata filmis laiutavat suurt ja ilusat suve ning neid sügavaid värve…no kellele see ei meeldiks?! Suuremat sorti suveigatsusele muudkui hagu alla juurde! Eks oma teene seejuures loomulikult ka operaatoril (kes on sedapuhku režissööri ja monteerijaga (taas) ühes isikus, nagu Ergo puhul ka varem on "juhtunud"…lisaks alati teretulnud droonikaadrid, millest üks kohe päris alguses võttis isegi südame alt õõnsaks!

Muusikas on kasutatud uuemaid ja vanemaid Smilersi ja Sal-Salleri laule (minu jaoks 1 päris uus ja imeilus pikemalt ka), aga ka näiteks ümbertöötlust "Kui on meri hülgehall" laulu muusikast… Lisaks Hendriku lauluhäälele, saab ka Ivo Linnat nautida veel lõpukaadrite südamlikarmsa ja huumoriga läbilõikuva stseeni saateks olevas lõpulaulus, mis lõputiitritele üleminekul jätkub... 

Mõnus, mõnus, mõnus ja lahe vaatamine. Naerda ja veel SELLISES koguses, on puhas nauding! 
SUUR soovitus! 
Ei maksa takerduda hirmu kätte, et ei suudeta ületada originaali kättesaamatusse kõrgusesse tõusnud latti- see siin on siiski hoopis teine film ja seab juba oma enda megakõrge lati kõigile tulevastele "vanade klassikate uusversioonidele kinolinal"! Film, mida tuleb veel korduvalt ja korduvalt uuesti vaadata, et iga detail sealt üles noppida... ja neid "maasikaid" siin on... näiteks vahva avastus, et kui Ärni (Ago tegelane) külma haavale peale paneb, siis on see "Suvitaja" nimeline triibuliha... ja ma võiks neid väikseid kilde siin hulgi loetleda, mida ise avastasin, aga seegi on veel üks väike lahe lisand kinosaalis kõikidele sinna suvitama minejatele enda lõbustamiseks.

Miskit ehteestlaslikku on neis arhetüüpides ka just tänapäevas ja seega äratundmist nii vanast heast Smuuli loost, Nõmmiku filmist, aga ka meie ümber elavatest inimestest, rääkimata iseendast.

reede, 10. veebruar 2023

Ohtlik meetod - Rakvere Teater


Rakvere Teatri “Ohtlik meetod” on täis plusse ja miinuseid ning ma ei tea, kas positiivsed päriselt negatiivsed ikkagi üle kaaluvad… Laotan põhilised argumendid siia ja kaalun need kirjutades ka veel kord läbi…

Vaatasin selle, päriselt elanud inimeste ja tegelikult ju väga nimekate psühhoterapeutide ja psühhoanalüüsi teerajajate eludel põhineva raamatu (John Kerr’i aimeraamat, mitte fiktsioon - Jungi ja tema õpetaja Freudi erinevatest suhtumistest teadusesse ning Jungi armusuhtest oma naispatsiendiga…ja kui tolle hullusest terveks ravib, saab naisest endast arst ning 1 maailma esimesi naispsühhoanalüütikuid) põhjal kirjutatud näidendi alusel kirjutatud stsenaariumiga tehtud filmi 2012.aastal. Minu tolle aasta filmide seas kõrgel kohal (#8). Olid ju ka suurepärased näitlejad - Keira Knightly, Viggo Mortensen, Michael Fassbender, Vincent Cassel…kuigi arvamusi Cronenbergi filmi suhtes oli mitmesse suunda, siis kriitikutele üldjuhul meeldis. Minule istusid nii Jungi suhe Sabina Spielreiniga kui eriti meestevaheline konflikt.

Teatris, üsna etenduse alguses saabubki Sabina, Grete Jürgensoni kehastuses ja saame olla tunnistajaks hüsteeriahoogudele, mis on üsna raputavad, sest näitleja annab päris ehmatava energiaga oma mängitava hullu raevuhooge edasi. Jungina, psühhoterapeudile omaselt (ise pole kokku puutunud, ainult aiman) rahuliku ja jalad maas hoidvat tohtrit mängib Elar Vahter. Pidasin seda vast tsipa liiga lakooniliseks ning isegi hingetuks mänguks…justkui aimaks näitleja filmi-eelkäijat järele, mitte ei teeks enda oma (ei tea, kas Elar seda filmi üldse näinudki on, lihtsalt miski ei klappinud, kuigi pealepoole olid ju mängu-valikud arusaadavad). Sigmundi rollis Peeter Rästas, kelle joonises oli üksjagu mängulisust, riivamisi koomikatki, aga minu jaoks jäi usutavuse poolele ning tõusis isegi kogu trupi huvitavamaks lahenduseks. 

Pisut kõrvalisematena Jaune Kimmel Jungi abikaasa, ehk petetud naisena ning Rainer Elhi kaksikrollis, sanitari ja patsiendina. Jaunel väga palju mänguruumi pole, vast trupi kõige realismilähedasem, kuigi mul jäi tunne, et esietenduseks ta polnud veel päriselt paika loksutanud oma proua Jungi rollijoonist kindlamatele rööbastele…eriti selles mõttes, et minu jaoks on alati huvitav näha saada, mida ta oma iga uue rolliga teeb…kuid siin nagu veel sotti ei saanudki lõpuni, kas roll sai lihtsalt ära tehtud või on tegelik otsing alles käimas? Rainer ehmatas esiti ja mitte heas mõttes, sest meediku mängimine oli sama võlts kui talle ettekleebitud vurrud (kus olid lavastaja silmad? või oli see taotluslik grotesk…Peetri Freud’i lahendusele sillaks, ent veelgi võimendatumalt…sest nii saaks Peetri rolli nende mõningate julgemate tõmmetega lihtsamalt uskuda? Õnneks oli Raineri teine roll (tegelikult ka veel 1 siinse loo  psühhoanalüütikutest) “hull” vägagi veenev, terav ning sügavutimineva eheduse ja usutavusega, mis tasandas tunduvalt seda esimest imelikku lahendust…oli ju tegelane vast ka see, kes andiski Jungile üleaisa astumiseks "tiivad"… 

Kunstnik Pille Jänese lava on piisavalt mitmekülgne ning üldiselt ju laval konstantsena püsiv kujundus oma elementidega lavastaja mängujoonistele erinevaid mängukohti pakkuv, aga ka tervikuna sellisena võetav igas misanstseenis, toimub tegevus siis parajasti voodis, kontorilaua taga või elutoadiivanil - alati ongi ju muud mööblit ka toas. Ja kui Pille - siis lausa ootad tema (tõesti lõppematute ja alati megahuvitavate variatsioonidega) kardinatega mängimismotiive, mis sedapuhku tegevustiku taustaks, ent samaga valguskujundaja Emil Kallase ja (ma eeldan, et ka) lavastaja Madis Kalmeti lavastuskontseptsioonis kokkusaavas sümbioosis lisab “varjude mängu”, mis on 1 kogu lavastuse huvitavamatest “efektidest”. Lisaks veel need kostüümid! Maitsekas silmakomm. 1.maailmasõja eel osati end riietega tõesti ilusamaks teha ning Pille on selle ka siia loo sisse toonud! 

Kõik ju enamvähem "ok" siiani, eks?! Isegi väikse saali viimastes ridades lae all ei kadunud seekord õhk päris otsa…mingi pidev ventilaatori kahin ju oli, aga iga kell parem see, kui päris õhuta olek. 
Aga vot…kui lavastaja paneb stseenid vahetuma tuled kustu - tuled põlema meetodil (“ohtlik meetod” tõesti!)…ja praktiliselt läbi etenduse, tekitab see vaadates väsimust…Ei, ma ei jäänud magama, aga 1.vaatuses kaugel sellest ka ei olnud. Kutsun sellist tuledega mängimist lavastajapoolseks laiskuseks. Kõige lihtsam moodus ju üleminekute lahendamiseks stseenist stseeni!

Tegelikult olen Madis Kalmeti puhaste režiide kauaaegne austaja, kus ikka ja alati on tal ka mingid omad lavastajapoolsed nõksud sisse toodud (võiksin neid siin ridamisi loetleda), aga siinses lavastuses sellist ei tuvastanud (kui just tõesti “varjud” või need groteskisüstid polnud selleks, mida ma lihtsalt seekord ise siduda ei suutnud Madise seekordse omanägemusliku trikina). Peale etenduse vaatamist, nagu saatus, viskas ette info, et ta on alustanud ka juba Bergmani lavastamist Draamateatris ning ma automaatselt (võib ju olla, et ka alusetult) liigutasin süüdistava sõrme sellele…Sest kui on mitu rauda korraga tules, vast ehk siis võibki lavastaja muidu suur austaja tunnetada, et siin ei ole päris 100% see, mida oleks oodanud? Ei tea, võib täiesti olla, et vaid mina jäin igatsema nende aktsentide paremat välja- ja esiletoomist, mida selle näidendi tekst tegelikult endas kannab? 

Jõudsin isegi mõelda, et järsku on tõlkijas viga…aga üks inimene, kes Rakveres lavale jõudnud teksti lugenud, ütles kategooriliselt, et Laura Kallet küll süüdistada ei saa. Aga ehk on siis tehtud kärpeid? Näidendi autor muide on Christopher Hampton, kes mh. aitas Florian Zelleril kirjutada tema Anthony Hopkinsiga tehtud “Isa” filmistsenaariumiks (+"Poeg" ka). Aga kogu siinses lavaloos järsk Sabina tervekssaamine, siis need suhteüleminekud, mis ei ole "ülesehitatud", vaid libistatakse loo voolu sisse hüpetena, nagu neid peakski lihtsalt lonksudega janusena kulistades jooma ning mitte hingama seal vahepeal ja ammugi mitte mõtlema, et mida ma alla neelan? Ja mis see “ohtlik meetod” siis oli (unenägude ja sõnaühenduste tõlgitsemine ju ometigi mitte) ja miks see "ohtlik" oli? Seost ausalt öelda ei tekkinud mitte nautides-vaagides-vaadates, vaid tuletasin vägisi tagantjärgi, et vast ehk siis "Armastusega ravimine"? ja oma patsiendiga suhtesse astumine? 

Ainus mida vaadates jõudsin tajuda, et tegelikult materjal on vägagi kõnekas ja seda minu arvates eelkõige seetõttu, mis on vast Sabina peamiseks hulluse põhjuse aluseks, ehk “häbitunne” (miks täpsemalt, seda saab igaüks ise etendust vaadates avastada). Juba pikemalt on naiste häbitundest saanud naistele psühhotraumade saritekitaja…sellest räägivad teadlased, räägivad inimesed ja räägivad seega ka kunstiteosed- filmid ja nagu näha siis ka teater (ilmselt ka kirjandus, lihtsalt mehena satub vastav lektüür minu lugemislauale harvem...kuid seletasin endale näiteks ka kirjanduslikult üsna küündimatu "Kus laulavad langustid" fenomeni ja edu sellega, et sealne peategelane suudab temalegi kõikvõimalikel viisidel pealesurutud häbile vastu hakata ning sellest üle olla ning ehk see mõjubki naiste alatajule ning teeb ühtlasi raamatust nii paljudele miski mida suisa vajatakse?). Ja tulebki ju sellele teemale tähelepanu pöörata ja ses suhtes on ka sellel lavastusel täiesti olulisus olemas…aga siin voolatakse ka sellest niimoodi üle, et tegelikult konksu otsa ei tõmmata…ometi seal tuleb veel ridamisi lisa loo sees juurde - näiteks kuidas Jung Sabinaga viimase armudes käitub ning oma naisega ka veel hiljem- tekitab ju veelgi häbi nende naiste psüühikale juurde…aga kes on nii tugev, et vastu peab ja kui kaua üks inimhing suudab seda alla neelata?

Teine ja pigem selline naljaga pooleks tähelepanek, mida autor on vast tahtnud edasi anda ning mis siiski tuleb ka Madise lavastuses esile on see, et arstid ise ei pruugi ka olla vaimselt terved. Ja ses mõttes, kes üldse lõpuni lõppude lõpuks meist on…Aga tõsisemalt, siis me siiski võime olla teineteise ravijad, andes teisele võimaluse tegeleda millegi olulisega (kui see muidugi on meie võimuses), toetada teda ning vajadusel ka tagant lükata, siis võib see teine inimene saada terve(ma)ks, leida üles iseennast ning oma kõige õigem või vähemalt 1 õigematest radadest. Sellest vaatenurgast vaadates nõnda see inimese saatus alati ei pruugigi täiesti, ehk ainult meie enda teha olla. Kuigi, eks siis kui keegi aitab või suunab või algse hoo sisse lükkab, tuleb ikka ju muidugi ise teha ära põhiline töö, et kuhugile välja jõuda. 

Lavastuse kavaleht on tavalisest kopsakam ning tutvustab kõiki tegelasi pikemaltki ja lisaks autorit ning seletab paljusid Freudiaegseid psühhoanalüüsi termineid.

Hinnang 2+
Siin oli potentsiaali palju enamaks…mind natuke päästis ehk loost filmi kaudu teadmine (teatrikaaslane oli veelgi kriitilisem) ning 2.vaatus tõmbas tunduvalt paremini kaasa, aga kuna lavastajaga sedapuhku veregrupid ikkagi ei ühtinud, siis rahulolu, rääkimata naudingust, jäi siiski (esietenduse põhjal) saamata…


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod kuuluvad Rakvere Teatrile ja need pildistas Kalev Lilleorg):

OHTLIK MEETOD
 
Psühhiaatriline draama
 
"Ohtlik meetod" on tõestisündinud lool põhinev ajaloolisi sündmusi puudutav draama analüütilise psühholoogia isast Carl Gustav Jungist, tema patsiendist Sabina Spielreinist ning Jungi mentorist Sigmund Freudist. Kirglikus ning valusalt hellas loos segunevad armastus, hullus, teadus, peresuhted, inimhinge varjuküljed ning tõehetke kirgastumised.
 
"Vahel on vaja teha midagi andestamatut, lihtsalt selleks, et olla võimeline edasi elama." 

LAVASTUSMEESKOND
Autor Christopher Hampton ("The Talking Cure")
Tõlkija Laura Kalle
Lavastaja Madis Kalmet
Kunstnik Pille Jänes
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov (Ugala)
Valguskunstnik Emil Kallas (Tallinna Linnateater)
Video Andres Raja
Osades Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Elar Vahter, Peeter Rästas, Rainer Elhi
 
Alla 16-aastastele mittesoovitatav. 
Esietendus 27. jaanuaril 2023 Rakvere Teatri väikses saalis.
Lavastuses suitsetatakse.

kolmapäev, 8. veebruar 2023

Plekktrumm - Eesti Noorsooteater


See on nüüd üks neid elamusi, mille kirjeldamiseks tuleb tõesti kasutada Agu Sihvka kombel lauset: "Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest..." sest "Plekktrumm" sisenes esimest korda ellu mitte Günter Grassi romaanina, ega ka Eesti Noorsooteatri uuslavastusena, vaid hoopis Volker Schlöndorff'i "Parima mitte-ingliskeelse filmi" Oscari võitnud filmina 1980ndate alguses, mil soome televisioon seda näitas (tegelikult on see üks neid väheseid filme, mida näidati korduvalt). Nii umbes 10-aastase poisikluti jaoks oli see selline vapustus, et nüüd 40 aastat hiljem on filmist tekkinud mõju ikka veel meeles. Esiteks tekkis hirm kõrgete treppide vastu - mis siis kui sealt otsast alla kukkudes lüüagi ajus millegi vastu, mis kasvu reguleerib ning selletõttu ka kasvamine peatub või aeglustub (huvitav, et see hirm oli suuremgi võrreldes tõenäolisemaga, et üldse poolearuliseks end põrutada võib). Filmis mängis peategelast, kes on selles loos filmiauhinna-kuldmehikese nimekaim, ehk Oskarit, 11-aastane poiss! Ja teeb seda nii vapustavalt hästi, et võikski uskuda, et temal ongi tegelikult kasv peatunud ning tegelikkuses on täiskasvanu. Soome kolides, sattusin kooli, kus mu klassiõel (ja heal sõbral) oli kasv peatunud 9-aastaselt, kuigi kuna temal oli see geenides, siis kasv sinnamaani oli ka aeglasem kui teistel ning natuke oli kasvu ka hiljem. Ent see on vast tõesti muidu ka selline roll, et kui seda lugu niiöelda kunstiliselt teha, siis vajabki ehk mingit muud lahendust. Ning eriti veel teatris, selle asemel, et päriselt kasutada lühikesekasvulist täiskasvanud nimest (muidu oleks meil ju oma teatrite näitlejaskonnast võimalik paluda Alo Kurvitsat osalema). Noorsooteatris on sellel oma vorm, mis lavastuslikus mõttes kontseptuaalne, aga sellest mõne hetke pärast, sest tahaksin veel natuke enne selle taustsüsteemi sees sobrada.

Nimelt Günter Grass oli ise ka Danzigi-poiss, nagu tema Plekktrummi-loo peategelane. Noorena liitus ta SS-iga, mida ta alles vanuigi julges tunnistada avalikkusele. Tegelikult tegeledes ise selle süüpuhastusega oma terve elu ja vast teadjad oskavad selles selgelt näha ka Plekktrummi-ühendust, kus Oskar just nimelt oma süüpuhastust läbi "ülestunnistuste" meile jagab. Lugu on ju ühtviisi nii Oskari elulugu, aga ka Saksamaa lugu ja nõnda ka Euroopa ja Maailma oma - meie kõikide lugu selles mõttes, et kus kohast me tuleme, kuhu me oleme jõudnud ning kuhu läheme siit edasi nende teevarrelt kogutud teadmistega. 

Film oli ilma erilisemate teatraalsete kunstiliste liialdusteta (filmi omal ajal ühed süüdistasid just selles, et see ei suutnud anda edasi Oskari romaani-ridadevahelist tegelikku olemust, ent teised tunnustasid iseseisva kunstilise teosena, eriti sellest aspektist, et üldse suudeti see mahukas romaan filmi raamidesse muuta nii mõjuvalt), nagu laulud-tantsud, mida brechtiliku võõrutusefektina Taavi Tõnisson oma lavastuses ohtralt (ja ägedalt! ka 4ndat seina "justkui" kaotades publikuga oluliste sõnumitega kõnetades, otseselt vastust kelleltki ootamata) kasutab (muusikaline kujundaja ja helilooja Markus Robam, liikumisjuht ja koreograaf Ingmar Jõela), sest nagu Brechti algne mõtegi, et sellised võtted, mis omamoodi sümbolistlikena viib mingid mõtted paremini ja õigemate aktsentidega täpsemalt ehk õigemini tajutavama tundega vaatajale kohale, versus siis kui asjad otse välja öelda - see tõesti siinses lavastuses töötab imeliselt. Ainuüksi juba ajastut (1900ndate esimene pool ja iseäranis just peategelase elu vast enim mõjutanud 2.maailmasõda - Oskar nimelt sündis 1924.aastal. Kuid Oskari 1950ndatel hullumajas jutustatud "kes on Oskar?" lugu algab juba sellest kui tema vanaema põllul kleidi alla varjunud mehega oma tütre, ehk Oskari ema eostab ning seda inimeste peades ning ühiskonnas valitsevat segadust, hirmu ning abitust just tundena lavaruumi tekitades, kannabki ju sedasi olustiku märgatavalt paremini vaatajate tajudesse, luues olukorrast ehedama ning sellest arusaamise üldse mõistetavama, olgugi, et laval kasutatud visuaalsedki efektid võivad konteksti mitteteadjatele olla lihtsalt just nimelt vaid "kunstilised liialdused". Sellega seoses, ehk just lavastusse integreeritud võõrutusefektide puudumise tõttu jõuab filmi instseneeringusse ka mõnevõrra rohkem romaanist kui teatrilavale Priit Põldma dramatiseerida on võtnud. Lavaversioonis on puudu näiteks Oskari lilliput'ide teatriga natsidele mängud ning armumine Roswithasse (naine, kes on selle teatritrupi lühikesekasvuline liige... olgu lisatud, et filmis mõjusid kõik need seksuaalse alatooniga viited Oskariga - isegi Roswithaga voodis lamamine omakorda võõrutavalt perversselt)... kuigi näiteks liitumine selle trupiga ja efektselt lahendatud teatrijuhi surm on Põldmal/Tõnissonil sees (samas võisin olla ka mingil hetkel niivõrd lummatud ja mingite mõtetega eelmistes stseenides kinni, et lihtsalt midagi läks ka kuidagi nõnda mööda, et ei saanud arugi)... aga tegemist on niigi üle 3 ja poole tunnise etendusega, ehk paratamatult oligi vaja midagi ohverdada... ja need "ohverdused" ei võta tegelikult loo hingelt ja loomuselt midagi olulist ära, pigem annavad seda suurema põhjuse võtta Grassi romaan ka neil, kes seda veel lugenud pole, peale teatri vaatamist kätte ning kogu asi tervenisti autori enda nägemuses ka  teada saada.

Enne veel kui vaatama sai mindud...ehk üldse saabus see info, et Taavi ja Eesti Noorsooteater Grassi moodsa klassika käsile võtavad lavale toomiseks, olin sõna otseses mõttes šokeeritud! See on selline mastaapne lugu (nii otseselt näiteks massistseenide vajadusega kui ka suure ulatuslikkusega ajas ning ruumis) + nii paljude keerdkäikude ja kihistustega, et imestasin, kas seda on tõesti üldsegi võimalik teatrikeelde panna?! Hullulmeelne ja hulljulge ettevõtmine ka lihtsalt ainult mõttena! Need inimesed ei saa olla laisad, arad ega ammugi mitte fantaasiavaesed! Järgmine šokk saabus, kui sai teada, et see lavastatakse teatri VÄIKSES saalis! Kuna anti aimu, et kaasatakse ka nukkude lahendused, siis jooksis mõte isegi sinna, et järsku ongi suures osas nukumäng? Ette võib juba öelda, et ei - nukud on, aga neid kasutatakse vaid laste ja lühikesekasvuliste tegelaste niiöelda esimese minana, sest teist mina mängib näitleja laval enda keha ja suuga duaalselt. Olgugi, et on stseene, kus tõesti just nukku vaadates tegelasena misanstseenis saabki just selle "õige" kätte.

Ja siis oligi esietenduse päev käes. Selleks ajaks olid ootused kasvanud laest läbi ning jalutades vanalinna teatrisse, sai juba ette mõeldud ning ennast rahustatud, et nende ootusteni polegi võimalik enam üldsegi ju ulatuda ja vaatama tulebki asuda vastavalt lähtepositsioonilt, et siiski oleks võimalik jõuda mingigi rahuloluni...

Teatris riided varna ja väikse saali suunas trepist üles jalutades, jõudis taas vaevu meenuda see Oskari "trepist kukkumine" - peaaegu alatajust esile kutsutud astmest mööda astumine ning peaaegu kukkumine... kui saabus järgmine jahmatus! 

MILLISESSE "väiksesse saali" ma just olin astunud kohe trepi ülemiselt astmelt! 

WOW! 

Oma üle 40-aastase nuku- ja noorsooteatris käinud inimese kogemuste ajaloos oli see esimest korda SELLINE!!!
Nii suur ja sellise asetusega... Otsevaates vast kõige väiksem vaatajate hulk, aga mõlemal küljel ka umbes 100 +100 kohta. Seda pole mõtet sõnadesse pannagi, vaid lausa tuleb igal tõsisemal teatrisõbral ise kogema minna!

Ühest küljest leidlik, teisalt keeruline ülesanne nii lavastajale kui mängijatele korraga kolme suunda mängida, et keegigi publikust vaeslapserolli ei jääks. Ise istusin (viimaste kohalejõudjate seas saabununa) küljel ning veel kõige külgmisel istmel ning siin 3 tähelepanekut:
1. nägi ja isegi mitmendast reast - väga lähedalt
2. millestki olulisest vast ilma ei jäänud, peale selle, et teises otsas ühel hetkel vist kukkus midagi laest - mida minu kohalt siiski ei näinud
3. peamiselt töötavad visuaalid ikkagi kohe ukse all olnud sektorile, sest lavastusjoonis keskendub ikkagi sinna suunda - näiteks kui kogu trupiga staatilisemad ühis-stseenid toimuvad, siis oli kõikidel kordadel vaataja-kese ikkagi keskmisele sektorile. Usun, et ka keskmine sektor ei saanud nii palju näitlejate selgasid vaadata (peale arstitegelase, kellele peategelane oma elujuhtumeid jutustab) ja nende jaoks (arvatavasti) keegi ei jäänud tegevusele ette, mida mina enda kohalt siiski natuke pidin ettekujutluse viljana vastu võtma.

See on kahtlemata väga väike hind maksta, kuna niivõrd dünaamilise lavastuse kohta siiski tõesti mängitakse igasse suunda. Küljesektor minu hinnangul on kuidagi kogu tegevustikule hoopis otsesektorist tsipa lähemal ning sellel on vaataja kaasahaaramisel oma võlu. Näiteks kui nad seal ka paar korda selgadega minu poole olid, siis suutsin end manada nende sekka tegutsema ühe tegelasena, sest omasin ka ise vaadet sellele keskmisele vaatajate sektorile. Seega on tegelikult patt siin nuriseda, pigem annab võimaluse uuesti vaatama minnes teisest vaatekohast uuesti vaadata ning näha ja avastada kõike natuke erineva vinkli alt. Samas tuleb siin mängu ka näitlejate saalihõlmamise oskuse tuvastamine (minule meeldib tuua selles kohas eeskujuks näiteks Guido Kangurit ja Carmen Mikiveri, kes on selles meistrid - isegi kui istud kusagil ääres, rõdul või viimases reas, leiad nende mängust hetked, mil nad ikkagi just Sinule mängivad)... nõnda imetlesin siin kuidas sama valdasid Mart Müürisepp, Joosep Uus ning Anti Kobin, kelle kõigiga mingil hetkel isegi pilgud kohtusid! Aga näitlejate juurde hetke pärast - sest see oli vaid 1 praktiliselt olematu nüanss - sest tegemist on pesuehtsa ansamblimängu meistriklassiga ning ega tegelikult ei olekski otsest vajadust eraldi neid 8-t näitlejat Oskarit otsimas ja tema eluteed avamas peegeldada.

Kui see "isemoodi Peeter Paan'i" lavalugu (NB! Ei sobi alla keskkooli-ealistele!) lahtihargnema hakkas, olingi veel niimoodi kogu atmosfääri lummas ning kuigi kaasa tõmmati ka kohe, siis sügavuti sukeldumiseks läks natuke aega. Vaheajal saatsin koju sõnumi, et üllatavalt rahule võib jääda... nii umbes 75% mu ülikõrgetest ootustest vähemalt täidetud...ja pidasin seda omakorda eriti huvitavaks, et nii tõsine lugu on täiesti allaneelatavalt komöödiarohkemaks pööratud...justkui absurdilik tunne, kuigi otsest "absurdi" polegi. Absurd ju üldse see, et natsism tekkis, keegi end teistest ROHKEM inimeseks peab ja "ajudega"(pigem seega "...deta") inimesed sõdu peavad ning teineteist tapavad!

Vaheajal, peale imehead (just täpselt nagu just selles hetkes soovisin) vahukoorerohket banaanirulli ja turgutavat kohvi, oli aeg ajas jälle tagasi liikuda (80-85 aastat) ja raputada pintsakule pudenenud tuhksuhkur ning tänapäeva siiski mingiski mõttes "kuhugilegi edasi arenenud mugavusühiskonna"-tunne - ja asuda Oskariga käsikäes edasi liikuma tema eluteel läbi Euroopa ja Saksamaa pöördeliste aegade. Sellise kontrastina ju tulebki veel eriti hästi esile kogu see mäda, mis paljastubki nõnda pigistades üht vastavat valusat ajaloo häbipunni, nagu selles lavaloos Eesti Noorsooteatri trupp Günter Grassi mahitusel teeb.


Teise vaatuse vaatamist alustades, oli esimesse astumise saalipaigutuse ning intensiivse, lavastajaideede tulevärgiga tutvumise esmane lummus sellevõrra juba kogetud ning loo enda olustikku ja teekonda sisse elatud, et oli taastunud võime ka ruumis hakata muid, detailsemaid siduseid looma ning kohati isegi luupi kasutama. Kriitika mõttes küll päris alguses näiteks ei saanud 1899 või isegi sealt natuke veel hiljem olla sellised pükse, mis olid Andres Roosilehe tegelasel jalas - "tagataskud" nööpidega varustatud... rääkimata püksilukust, mis paistis kellelgi (kuigi jah lukk leiutati juba 1800ndate keskel, tuli see kasutusele alles 20nda sajandi esimese veerandi keskel, ehk siis 15-20 aastat hiljem, kui siis kui see tegelasel juba nähtaval oli. See siiski ei takistanud fantaasial (seda vaid linnukesega ära märkides) üle lennata, suures osas tegevustik toimub ju ikkagi tagataskute ja püksilukkude ajastul ning mitte takerduda liialt iseenda kretiinsusse (olgu mainitud ka see, et imekiireid riiete vahetusi leidus siin küll, kuna peale Oskarit mänginud Joosep Uus'i kõigil teistel näitlejatel oli mitmeid tegelasi mängimiseks!)

Tegelikult avastasin alles siis - teises vaatuses(!) kontseptuaalse ühenduse, mis viis mu mõtted Rosita Raua (lavastuse kunstnik) geniaalsuse juurde! Üks naljaga pooleks ühendus, mida ei saa jätta märkimata - et kuigi jah, Oskari "Roswitha" on puudu, siis ometigi on "Rosita" ju trupis olemas! :)))

Ehk siis mul tegelikult tuli lisaks korduvatele šokkidele nii enne kui etenduse jooksul ka 2 korda külmavärinad vaadates vaimustusest... Kõigepealt nähes seda lahtiste raudvarbadega betoonplokkide lagunenud - ju sõja ülekäimisest rusustunud ning ka muidu mandunud ühiskonnale allajoonitud viitega, mille all tegelased/inimesed/maailm tegutsevad... See maja on "katki" sõna otseses mõttes. Lugu ise ju saab alguse 1950ndatel hullumajas, kus Oskarile antakse võimalus lahkuda hoolekandeasutusest ning seal ta jutustabki - "Kes on Oskar?", ehk oma eluloo kuni siis niiöelda hullumajja saabumiseni välja peale sõda... Aga kui täpsemalt vaadata, mis ehitis see on - siis saab aimu, et tegemist on kirikuga! Ja mida Oskar siin oma jutustusega teeb - õige - tunnistab oma patte - ehk "süüd" üles! Kirikus/pühakojas  (sellele justkui lisatõestuseks avatakse hiljem ka tagaseina luugid, mis paljastavad juba otseselt pühakodadega seostatavad mosaiiksed aknad), mis omakorda viib seosteni, et kas ülekantud tähenduses hullumaja=kirik... Erinevad allikad väidavad, et üle 1700 maailmaajaloos registreeritud sõjast on küll vaid 7% otseselt usu tõttu algatatud. Samuti polnud ju kumbki maailmasõdadest ka otseselt ususõda ja ometi kasutati usku propagandistlikult, aga ka hirmu ja võimu kehtestamiseks valusalt ära. Judaism, eh...lööb ju kella?! Samas kui praegustes terroriaktides on nende teostajatel just religioon ajendiks hirmsatele ning isegi ennastohverdavatele tegudele. Samas ei saa ju meie praeguses ajas üle ega ümber paralleelide tõmbamisest Venemaa ja Ukraina(+läänemaailma) konfliktist. Tegelikult vajaks see isegi sügavamat läbimõtestamist, kui siin seda kirjutades teha jõuab... Ent mis ma öelda tahan - läksid ju venelased ka 2.maailmasõjas niiöelda "natsismist puhastamise" rünnakule, nagu nüüd Putler oma maa inimeste hämamiseks seda ilmselgelt seostanud on - Ukraina sõda (tema sõnul "spetsoperatsioon") olla "taas" natsismi puhastamiseks. Lihtsameelsetel on kerge ühendust luua ning uskudes selline häma oma riigivalitsejalt alla neelata ja õigustust leida, mida isegi teleuudised iga päev Venemaal sisse söödavad. Sest skeptitsism on taunitav ning igasugune teisitimõtlemine vangla või isegi surmaga karistatav - nagu "vanadel aegadel". 

Teised külmavärinad saabusid tegelaste suurte peamaskidega saabumisel, kõigil trummipulgad pihkudes ja töös... Visuaalne, aga ka nii mõjuv kujundlikkus. Veel 1 asi, mida peab lihtsalt ise kogema selle lõiguga samas ruumis viibides, sest siinsel seletamisel oleks sõnad tühised. Eesti Noorsooteatri maski- ja nukukunstnikele üldse suur tänukummardus - vot on meil TASE, mis ei löö pahviks vaid lasteetendusi vaadates ainult meie järelkasvu, vaid lummavad ning ärgitavad fantaasialendu ning seosteteket ka täiskasvanutele mõeldud lavastusi vaadates... ja seda vast ka kõige suurematel küünikutel, kes nii lihtsalt sellist võtet vast ei seedigi, kui justkui "lastelavastuste vahenditega" täiskasvanuid proovitakse võluda. Saati siis minusugused, keda ausalt öelda võlub viimasel ajal absoluutselt iga kord selle maja just töökoja poolne panus! (vaata seda betoonimitatsioon, mis laest rippuva majarusu järelolevatest seintest ja nurkadest näha on!) VA-PUS-TAV! Vaadates ka nii Oskarit, kellel näisid nii silmad pilkuvat kui suu liikuvat... ja siis see lilliputi-teatri-5-senti-surmale-võlgu hingamismasinaga ühendatud Oskari kolleeg (lisaks veel Oskari väikevend - Kurt)...

Kurjuse äraspidises ilus võib tõesti leida kunstilisusele viiteid. Sellega seonduvalt soovitaks näiteks lugeda-vaadata Umberto Eco raamatut "Inetuse ajalugu". Ja kui visuaalses vormis või sõnadega on seda teha üks asi, siis muusikaga juba hoopis teine... Ehk seinal rippumas Hitleri foto (vastavalt ajastule ja hetkele, on seal küll ka Stalin... ja mõte seoste virrvarris jooksis sinnagi, et huvitav, kas enda silmad saavad kunagi näha ka praegune Vene riigipea vastavasse staatusesse tõusu?) on muusikaline kujundaja (ja osaliselt ka helilooja) Markus Robam pannud läbi ühe armastatuima klassika saatel üle tegevustiku peade ja aegade valssi tantsima austerlased omavahel, ehk siis Johann Straussiga... Ent lavaloo kõige ilusamaks muusikaks kujunes hoopis üks keelpillide instrumentaal, mida hoobilt ei tundnudki (kavaleht jäi ka ostmata) ning panen selle hetkel Markuse teeneks nii ehk naa. Kuid kuna siin läbivalt kõlavad ka laulud ning nende sõnade autoriks on maestro Vürst Volkonski ise, siis nende sõnade kuulamine andis veel omakordsed vaimustused juurde. Alates laulust vanaisast, kes oli ka tulekahjudesüütaja, lõpetades imeilusast ja klaverisaatel esitatud laulust ajast ning seal vahel nii hoogsad "Olen 16-aastane ja ma pole saanud musi", "Hõlmad kinni, hõlmad valla", "Haki-haki sibulaid"(milline võrdkuju, mis ka sümbolistliku mõõtmeni ulatub, kes tõlgendada tahab). Kuid isiklikuks lemmikuks kujunes hoopis üks (justkui poolik ja pigem motiivina sisse toodud) "Armumise lugu" kaugelt liiiiiiiiiga lühike, aga sellest hoolimata oma hingeminevate nootide iluga võluv laulujupp!

Kui esialgu kõik need karikatuursusega kurameerivad kõrvalosatäitmised varastavad showd jääb Joosep Uus Oskarina vaatet oma teistest mõnevõrra tagasihoidlikumate maneeridega mitte-nii-esilepääsevaks just mängulises mõttes, on see kasvava ja areneva rolli mõttes suisa vajalik just nii. Eks Oskar oli ka tüüp, kelles nii mõndagi peidus, mis avaldubki loo edenedes - näiteks sai ta teatritruppi oma kimeda hääle tegemise tõttu, ehk suutis sellega klaase purustada... ja isegi joonistada klaasi pinnale... millest võibolla tausta mitteteadjatel võib jääda küsimärk, et miks ta seal üldse karjub... eks... Aga sellel on täiesti oma põhjus olemas. Rääkimata sellest, et ta ju kukkus trepil väiksena, lõi pea ning võibolla ongi natuke "vinksti"? Joosep hoiab ka vastavat kelmikust endal silmanurgas üsna tihedalt, sest teatav ootamatu käitumine on nii lastele, hulludele kui ka ajastu- ja oludeärevusest tingitult sellisele tüübile vast omane. Kõigi nende oma endast väljaminekute ja kõikvõimalike kohtumiste ning eluraputustega kujuneb sellest lõpuks kokku ikkagi suurepärane roll. Tegelikult ju niiöelda peaosa, ehkki kogu trupp on terve etenduse laval, seega on selline eristamine vast isegi üleliigne... Kuid teised näitlejad, nagu juba sai mainitud - teevad igaüks mitmed rollid. Kõige rohkem erinevaid vast Mart Müürisepp. Tema natsikõne lööb juba vaid esietenduse järgselt laineid, aga kõigis tema tegelastest on huvitavat ning lausa kõrvetavat tulisust, seda kõige ehedamat ning vaimustavamat sisemist põlemist! Nii mõnigi kord kutsus vaatajates esile etenduse keskel ka häälekaid reaktsioone. Anti Kobin ja Andres Roosileht kesksemalt Oskari kahe isa rollis (keegi ei tea, kumb neist see õige on ja tegelikult kas kumbki?) on kumbki nii isemoodi, aga sellised, mille kohta ma armastan kasutada väljendit "mahlaselt" kohal. Lisaks isadele, jäi Andres meelde näiteks ka Rasputinina. Mõlema näitleja  hääled on isemoodi, aga tugevate kõlade ning lõputute variatsioonidega. Minu jaoks mõlemas (napilt minust noorematena, ent siiski sama generatsiooni maailmatunnetust kandvad, ehk veel niiöelda teatrist laiemgi äratundmise, võrdlemise, samastumise tasand) igas rollis ja iseäranis sellistes "mängulistemas" mingi eriline sümpaatianoot. Hardi Möller vast nii meestest kui ka tegelikult kõigist teistest rohkem kõrvalisemates rollides (kesksem vast vaid arstina ning kogu etendusele imeilusa punkti panijana), aga teeb selle tasa laulu, klaverimängu ja liikumisega. Liikumises tegi sellel väiksel lavaruumil sellised hüppeid, mida ei teadnudki tema sees olevat!

Naisi on laval vaid 3, aga naistegelasi mitu korda rohkem. Kusjuures 1 meestegelastest ka ühe neist mängida... ja vast oligi nii parem, et ei mindud vast ootuspärasemat Marlene Dietrich'i rada... sest eks ole ju tema "Lili Marleen" vast siin eeldatav ühe 2.maailmasõja populaarseima lauluna, ent on mindud hoopis teise, ehk sibula kibeduse ja selle lõikamisel tekkivate pisarate rada. Ingrid Isotamm on oma kunagises koduteatis tagasi, justkui kolleegidele ja ka Noorsooteatri publikule meenutamas, MILLINE vinge hääl tal on! Alt, mis mõjuvalt täidab kogu saali ning kuna näitleja ise sellega tunnestikule kaasamängimist valdab, siis annab väga targalt ja ütleks kavalalt ja manipuleerivalt sellega ka mõju juurde. Need aastad eemal sellest teatris (ja toonasest tihedamalt justkui sirmivarjust) on muutnud Ingridi minu jaoks üheks oodatuimaks ja huvitavamaks eesti näitlejaks. Siin kesksemalt Oskari skattimängujanulise (üks arjest ja negatiivusest põgenemise vorme) ema rollis, aga lisaks veel nii selle mainitud "mehena" ja veel väiksemate kõrvaliste tegelastena. Sellega seoses meenus kunagises keskkooli kirjandustunnis romaani oma lemmikraamatuna esitlenud klassiõele kõige sügavamalt mõjunud koht - kus ema matustel Oskar tahab talle hauda järele hüpata ning seal ema kontidega trummeldada vms... Steffi Pähnis on saanud kokku kolm väga tugevat näitlejameisterlikkuseks vajalikku annet - tantsimine ning ka kehavaldamise oskus koos hea rütmitajuga, lauluhääl ja sellega mängimine, aga ka orgaanilisus - teatav rahulik, psühholoogiliselt täpne realismi tabamine - oskus mängida nii, nagu ei mängikski, vaid kehastuda täiesti. Tädi roll vahetub Oskari armastusobjektiks, mil saabub ka veel üks šokistseen, mis on veelgi ühe suurima ehmatusena lapsena nähtud filmist meeles ning on siin enamvähem üks-ühele filmiga sarnane ka teatrilaval. Filmi vaadates ja nähes, et Oskari näol teeb "seda" laps oli vast veelgi ehmatavam, aga ei saa öelda, et enda silme all ja päriselt samas ruumis viibides, oleks see kuidagi vähem mõjuvam olnud ka teatri valitud vormis. Kolmas naisnäitleja, ehk Tiina Tõnis, vanaemana käivitamas Oskari jutustuse sugupuud, on vast ka vähem esil kui siin mitmed teised, aga kui, siis muu aja eest ka. See juba mainitud laul "Hõlmad kinni, hõlmad valla" (vast ka lauludest pikim) on nõnda mõjuv, et publikus oli inimesi, kelle keha hakkas iseeneslikult kaasa kõikuma (siinkirjutajal nende seas). Tiina on nii täpse ja terava artikulatsiooniga, samas loomuldasa pehmema tonaalsusega ning kui rollis endas leidub mingeidki kontraste, tekib sellest segust alati huvitavalt mitmetasandiline mäng, et vaata, kuula ja naudi neid tema rollidesiseseid pärle ridamisi... nii ka siin. Ta võib ju olla kasvult väike, ent ei jää kunagi märkamatuks. Pigem otsivad silmad alateadlikult teda, kui ta ka parajasti rollikeskmes pole. Omamoodi väike fenomen. 

Ingmar Jõela on pannud tegelased liikuma nõnda, et sealt saab leida nii tegelaste ajale ja kohale sobivaid viiteid, ent kohati ka täiesti arvestatavad tantsulõigud (relvituks võlus näiteks Steffi Pähni üks stepi või isegi stompi-tehnikas kontsakingadega muusikavormingugi võttev lõik, ent veel mitmed ja mitmed lühemad ja pikemad, individuaalsemad, paaris või terve trupiga liikumised. Ingmar on kahtlemata 1 praeguse hetke Eesti teatri liikumisseadete tipptaseme etalone. Sama lugu valguskujunduses Priidu Adlasega, kelle kunst ei ole kunagi lihtsalt huvitavate seadete ning emotsioonetekitava valgusega kaasamäng, vaid hetketi ka enda poolt eraldi lavastuslikke lisandeid pakkuv, mis tervikuga otseselt või kaudselt sisse toodud. On selleks siis "sünd", nagu mööda tunnelit liikudes, mille otsas paistab valgus või lihtsalt ilusad valguslõikumised, rääkimata vajalikest tähelepanupööramistest ning vastava atmosfääri tekitamisega manipuleerimistest. Üks peamisi põhjuseid veel, miks just seda otsevaates oleks tahtnud näha, sest küljelt sai ikkagi vaid aimu mõnedest ilusatest kohtadest (ei tea, kas tavavaataja, kes eelkõige lugu jälgib, oskabki sellisest puudust tunda, seega ei maksa üldse heituda küljelt vaatamisel -need efektid saavad oma rakursiga ikkagi nähtud).

Trumm, eriti plekist, põriseb ju nii kõvasti, et selle põrinaga saab kas enda või teiste jaoks nii mõndagi varjata või tähelepanu kõrvale juhtida. Ja kuigi Oskaril püsis 1 trumm "tervena" keskmiselt paar nädalat, siis räägib see rohkem Oskarist kui sellest, et trumm oli PLEKIST... aga igatahes seda trummi lõhki lüües ei saanud ei tema ise, ega ka keegi tema ajastus... paraku ka meie siin meie ajastus "vaevast lahti"... Sõdu sünnib ka veel tänapäeval, rumalus, ahnus, kadedus, viha ja hirm endast erineva vastu ning enda tõe teistele peale surumine ainuõigena valitseb edasi... 

Omad mõtted ning just lähenevate valimiste kontekstis jõudsid isegi sinna hüppe teha, et meil on erakondi, kes tahavadki sellele rumalale "massile" igasugustes olulistes küsimustes hääletamisõiguse anda, et rumalus valitseks ka me kõigi üle... siis on ju kindel, et püsiks segased ajad ka kaugele tulevikku, minevikust õpitu rakendamisest hoolimata... Ja kas ning kui palju me ikka neid "olulisi asju" olemegi õppinud ja selgeks saanud, mida ajalooraamatud või suured klassikud katsuvad õpetada... Kas me peaksime hoidma vanu ja ajahamba poolt puretud väärtustest tänapäeval küünte ja hammastega kinni või siiski astuma edasi - liikuma ajaga kaasa? Mõttekoht... ent ega miski loomulikult pole nii mustvalge.

Hinnang 5-
Priit Põldma on teinud lausa mammuttöö - aus jahmumisest tingitud hämming - ta annaks nagu mõista, et suudaks vajadusel isegi kogu piibli (või miks ka mitte telefoniraamatu :)) õigetest kohtadest üldistatuna ning midagi olulist kaotamata ära dramatiseerida ning Taavi Tõnisson on taaskord lõhkunud iseenda juba varasemate (kasvõi näiteks vaid möödunud aasta absoluutsesse tippu kuuluvate Röövlitütar Ronja ja Robin Hoodi lavastajatöödele viidates) seatud kõrgeid ootuseid nii vaatajas kui ka oma fantaasiate kaudu materjali edasiandmise-jagamise tasemes. 
Vaatama minnes oleks siiski hea teadvustada endale, et selle lavastuse etendus kestab 3 ja pool tundi, ehk tark oleks oma vaim vastavalt valmis panna. Aga pikkus on selline just sellepärast, et romaan on paks ning tegelikult mina, ka tagantjärgi targana, ei tahaks küll mitte ühestki lavastuse minutist loobuda! Kõik see 3 ja pool tundi oli tamp taga ja hoog sees, pidevate üllatuste ning huvitava sisuga ja seda isegi siis kui raamat loetud ja film vaadatud. Ja kuigi siin on väga selge ja tugev lugu, on see lisaks loojutustamise-teatrile ka meelelahutuslik, ent samaga väga sügav ning emotsioonide-mõtete esilekutsumise-teater, atmosfääri-teater ning kõige ja kõigiga mängiv, kunstiliselt rikkalik tervik. 
Kui oleks vaadanud otsevaates ja saanud kõik selle niimoodi kõigi ja kõige lavalt paistva poolt minu suunas hetkekski mitte-mängituna... võibolla oleks hinnang veel pügala võrra kõrgem... Kui see oleks täiesti esmakordne loo avastamine ning ühtlasi kõikide nende seoste tegemine esmakordne iseenda jaoks, siis ma kardan, et teatriaasta ületamatu tipp olekski siit käes. Antud juhul jätan endale veel õiguse hinnangu tõstmiseks aja möödudes ja selle detailidele ka pisukese distantsi järelt ümberhindamiseks ning võibolla tõstan siis ka hinnangut seeläbi. Hetkel, kui on alles aasta 2. kuu, saab olema huvitav jälgida, kas mõni teine uuslavastus suudab oma elamuslikkuses nii kõrgele küündida või sisu ja/või vormiga rohkem kõnetada, rohkem šokeerida, rohkem kaasamõtlema ärgitada, rohkem olulisem olla just SIIN ja PRAEGU? Kahtlen, aga kahtlesin ka selles, et Grassi "Plekktrumm"i üldse on nii võimsalt ja õnnestunult võimalik teatrilavale tuua - näedsiis... kõik on võimalik... isegi see, et Euroopa arenenud ühiskonnas tänapäeval sõda peetakse ja seda lõpetada ei suudeta - ei sõdijad ise, ei ülejäänud maailm...


Tekst lavastuse kodulehelt (seal on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

Plekktrumm
3 H 30 MIN|NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL

Günter Grassi „Plekktrumm” ilmus Saksamaal 1959. aastal. Raamatus kirjeldatud sündmustest on möödas aastakümneid, kuid probleemid on samad ka praegu: geopoliitiline ärevus ja ühiskondlik lõhenemine, igatsus uue maailmakorra järele, demokraatia devalveerumine, ekstremismi ja populismi tõus, äärmuslik sotsiaalne kihistumine, autokraatia ja diktatuuri taasteke… Inimolemise alustalasid raputavast teemaderingist moodustub Grassi käsitluses eriskummaline tervik. Teise maailmasõja eel ja ajal, suurriikide vaheliste pingete tõmbetuules ning kõigi sõjakoleduste keskel elaval inimesel ei jäägi üle muud kui luua endale identiteet. Kui maailm su ümber on absurdselt groteskne, kui väärtushinnangud on paigast ja ainuüksi olemasolu on miski, mille pärast tuleb süüd kanda, siis tuleb leida uus tee. Sünnib uue aja inimene, kes võtab kontrolli enese kätte.

„Plekktrummi” peategelane Oskar otsustab oma kolmandal sünnipäeval, et suuremaks ta enam ei kasva. Ta põristab sünnipäevakingiks saadud plekktrummi, samal ajal kui tema ümber puhkevad konfliktid nii poliitilisel kui isiklikul tasandil, algab maailmasõda, tema kodulinn Danzig vallutatakse, ta lähedased hukkuvad... Oskar ei lase millelgi end häirida. Ta teab, mida tahab, ja teeb mida vaja, et oma tahtmine saavutada.

Lavastaja Taavi Tõnisson:

„Plekktrumm” annab näo ja hääle paljudele väikestele, tavalistele inimestele, kes on oma aja lõksus. Lavastust kandvaks jõuks saab olema mäng, totaalne manipulatsioon kõige ja kõigiga. See saab olema omalaadne ekskursioon läbi erinevate kunstivoolude, mängulaadide ja loojutustamisviiside. Selles maailmas toimetavad kaheksa näitlejat: kaheksapealine koor, ansambel, bänd, kes mängivad kõiki tegelasi. Lisaks sõnateatri vahenditele kasutame ka visuaalteatri vahendeid (mh objekti- ja nukuteatrit) ja elavat muusikat näitlejate esituses. See on balansseerimine usutava ja mitteusutava piiril. Halastamatu, julma, groteskse ja traagilise manipulatsiooni keskel pole sugugi üheselt selge, kes on niiditõmbaja ja kes manipuleeritav.

Kas armastus on võimalik? Kas on olemas mingisugunegi lootus helgemale tulevikule ja inimlikele suhetele?
 
Tähelepanu!
Lavastuses suitsetatakse, kasutatakse tervisele ohutut lavatossu, valje helisid, vilkuvat valgust ja sibulaid. 

Mängivad
Joosep Uus, Ingrid Isotamm (Karlova Teater), Steffi Pähn, Tiina Tõnis, Anti Kobin, Mart Müürisepp, Andres Roosileht, Hardi Möller (külalisena)

Autor Günter Grass
Tõlkija Mati Sirkel
Dramatiseerija Priit Põldma
Lavastaja Taavi Tõnisson
Kunstnik Rosita Raud
Helilooja ja -kujundaja Markus Robam
Laulusõnade autor Peeter Volkonski
Liikumisjuht ja koreograaf Ingmar Jõela
Valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti Draamateater)

Esietendus: 5. veebruaril 2023 väikeses saalis.
Noortele (16+) ja täiskasvanutele
Kestus 3 h 30 min
Kahes vaatuses
Palume järgida kehtestatud vanusepiiri.