Vaatasin selle, päriselt elanud inimeste ja tegelikult ju väga nimekate psühhoterapeutide ja psühhoanalüüsi teerajajate eludel põhineva raamatu (John Kerr’i aimeraamat, mitte fiktsioon - Jungi ja tema õpetaja Freudi erinevatest suhtumistest teadusesse ning Jungi armusuhtest oma naispatsiendiga…ja kui tolle hullusest terveks ravib, saab naisest endast arst ning 1 maailma esimesi naispsühhoanalüütikuid) põhjal kirjutatud näidendi alusel kirjutatud stsenaariumiga tehtud filmi 2012.aastal. Minu tolle aasta filmide seas kõrgel kohal (#8). Olid ju ka suurepärased näitlejad - Keira Knightly, Viggo Mortensen, Michael Fassbender, Vincent Cassel…kuigi arvamusi Cronenbergi filmi suhtes oli mitmesse suunda, siis kriitikutele üldjuhul meeldis. Minule istusid nii Jungi suhe Sabina Spielreiniga kui eriti meestevaheline konflikt.
Teatris, üsna etenduse alguses saabubki Sabina, Grete Jürgensoni kehastuses ja saame olla tunnistajaks hüsteeriahoogudele, mis on üsna raputavad, sest näitleja annab päris ehmatava energiaga oma mängitava hullu raevuhooge edasi. Jungina, psühhoterapeudile omaselt (ise pole kokku puutunud, ainult aiman) rahuliku ja jalad maas hoidvat tohtrit mängib Elar Vahter. Pidasin seda vast tsipa liiga lakooniliseks ning isegi hingetuks mänguks…justkui aimaks näitleja filmi-eelkäijat järele, mitte ei teeks enda oma (ei tea, kas Elar seda filmi üldse näinudki on, lihtsalt miski ei klappinud, kuigi pealepoole olid ju mängu-valikud arusaadavad). Sigmundi rollis Peeter Rästas, kelle joonises oli üksjagu mängulisust, riivamisi koomikatki, aga minu jaoks jäi usutavuse poolele ning tõusis isegi kogu trupi huvitavamaks lahenduseks.
Pisut kõrvalisematena Jaune Kimmel Jungi abikaasa, ehk petetud naisena ning Rainer Elhi kaksikrollis, sanitari ja patsiendina. Jaunel väga palju mänguruumi pole, vast trupi kõige realismilähedasem, kuigi mul jäi tunne, et esietenduseks ta polnud veel päriselt paika loksutanud oma proua Jungi rollijoonist kindlamatele rööbastele…eriti selles mõttes, et minu jaoks on alati huvitav näha saada, mida ta oma iga uue rolliga teeb…kuid siin nagu veel sotti ei saanudki lõpuni, kas roll sai lihtsalt ära tehtud või on tegelik otsing alles käimas? Rainer ehmatas esiti ja mitte heas mõttes, sest meediku mängimine oli sama võlts kui talle ettekleebitud vurrud (kus olid lavastaja silmad? või oli see taotluslik grotesk…Peetri Freud’i lahendusele sillaks, ent veelgi võimendatumalt…sest nii saaks Peetri rolli nende mõningate julgemate tõmmetega lihtsamalt uskuda? Õnneks oli Raineri teine roll (tegelikult ka veel 1 siinse loo psühhoanalüütikutest) “hull” vägagi veenev, terav ning sügavutimineva eheduse ja usutavusega, mis tasandas tunduvalt seda esimest imelikku lahendust…oli ju tegelane vast ka see, kes andiski Jungile üleaisa astumiseks "tiivad"…
Kunstnik Pille Jänese lava on piisavalt mitmekülgne ning üldiselt ju laval konstantsena püsiv kujundus oma elementidega lavastaja mängujoonistele erinevaid mängukohti pakkuv, aga ka tervikuna sellisena võetav igas misanstseenis, toimub tegevus siis parajasti voodis, kontorilaua taga või elutoadiivanil - alati ongi ju muud mööblit ka toas. Ja kui Pille - siis lausa ootad tema (tõesti lõppematute ja alati megahuvitavate variatsioonidega) kardinatega mängimismotiive, mis sedapuhku tegevustiku taustaks, ent samaga valguskujundaja Emil Kallase ja (ma eeldan, et ka) lavastaja Madis Kalmeti lavastuskontseptsioonis kokkusaavas sümbioosis lisab “varjude mängu”, mis on 1 kogu lavastuse huvitavamatest “efektidest”. Lisaks veel need kostüümid! Maitsekas silmakomm. 1.maailmasõja eel osati end riietega tõesti ilusamaks teha ning Pille on selle ka siia loo sisse toonud!
Kõik ju enamvähem "ok" siiani, eks?! Isegi väikse saali viimastes ridades lae all ei kadunud seekord õhk päris otsa…mingi pidev ventilaatori kahin ju oli, aga iga kell parem see, kui päris õhuta olek.
Aga vot…kui lavastaja paneb stseenid vahetuma tuled kustu - tuled põlema meetodil (“ohtlik meetod” tõesti!)…ja praktiliselt läbi etenduse, tekitab see vaadates väsimust…Ei, ma ei jäänud magama, aga 1.vaatuses kaugel sellest ka ei olnud. Kutsun sellist tuledega mängimist lavastajapoolseks laiskuseks. Kõige lihtsam moodus ju üleminekute lahendamiseks stseenist stseeni!
Tegelikult olen Madis Kalmeti puhaste režiide kauaaegne austaja, kus ikka ja alati on tal ka mingid omad lavastajapoolsed nõksud sisse toodud (võiksin neid siin ridamisi loetleda), aga siinses lavastuses sellist ei tuvastanud (kui just tõesti “varjud” või need groteskisüstid polnud selleks, mida ma lihtsalt seekord ise siduda ei suutnud Madise seekordse omanägemusliku trikina). Peale etenduse vaatamist, nagu saatus, viskas ette info, et ta on alustanud ka juba Bergmani lavastamist Draamateatris ning ma automaatselt (võib ju olla, et ka alusetult) liigutasin süüdistava sõrme sellele…Sest kui on mitu rauda korraga tules, vast ehk siis võibki lavastaja muidu suur austaja tunnetada, et siin ei ole päris 100% see, mida oleks oodanud? Ei tea, võib täiesti olla, et vaid mina jäin igatsema nende aktsentide paremat välja- ja esiletoomist, mida selle näidendi tekst tegelikult endas kannab?
Jõudsin isegi mõelda, et järsku on tõlkijas viga…aga üks inimene, kes Rakveres lavale jõudnud teksti lugenud, ütles kategooriliselt, et Laura Kallet küll süüdistada ei saa. Aga ehk on siis tehtud kärpeid? Näidendi autor muide on Christopher Hampton, kes mh. aitas Florian Zelleril kirjutada tema Anthony Hopkinsiga tehtud “Isa” filmistsenaariumiks (+"Poeg" ka). Aga kogu siinses lavaloos järsk Sabina tervekssaamine, siis need suhteüleminekud, mis ei ole "ülesehitatud", vaid libistatakse loo voolu sisse hüpetena, nagu neid peakski lihtsalt lonksudega janusena kulistades jooma ning mitte hingama seal vahepeal ja ammugi mitte mõtlema, et mida ma alla neelan? Ja mis see “ohtlik meetod” siis oli (unenägude ja sõnaühenduste tõlgitsemine ju ometigi mitte) ja miks see "ohtlik" oli? Seost ausalt öelda ei tekkinud mitte nautides-vaagides-vaadates, vaid tuletasin vägisi tagantjärgi, et vast ehk siis "Armastusega ravimine"? ja oma patsiendiga suhtesse astumine?
Ainus mida vaadates jõudsin tajuda, et tegelikult materjal on vägagi kõnekas ja seda minu arvates eelkõige seetõttu, mis on vast Sabina peamiseks hulluse põhjuse aluseks, ehk “häbitunne” (miks täpsemalt, seda saab igaüks ise etendust vaadates avastada). Juba pikemalt on naiste häbitundest saanud naistele psühhotraumade saritekitaja…sellest räägivad teadlased, räägivad inimesed ja räägivad seega ka kunstiteosed- filmid ja nagu näha siis ka teater (ilmselt ka kirjandus, lihtsalt mehena satub vastav lektüür minu lugemislauale harvem...kuid seletasin endale näiteks ka kirjanduslikult üsna küündimatu "Kus laulavad langustid" fenomeni ja edu sellega, et sealne peategelane suudab temalegi kõikvõimalikel viisidel pealesurutud häbile vastu hakata ning sellest üle olla ning ehk see mõjubki naiste alatajule ning teeb ühtlasi raamatust nii paljudele miski mida suisa vajatakse?). Ja tulebki ju sellele teemale tähelepanu pöörata ja ses suhtes on ka sellel lavastusel täiesti olulisus olemas…aga siin voolatakse ka sellest niimoodi üle, et tegelikult konksu otsa ei tõmmata…ometi seal tuleb veel ridamisi lisa loo sees juurde - näiteks kuidas Jung Sabinaga viimase armudes käitub ning oma naisega ka veel hiljem- tekitab ju veelgi häbi nende naiste psüühikale juurde…aga kes on nii tugev, et vastu peab ja kui kaua üks inimhing suudab seda alla neelata?
Teine ja pigem selline naljaga pooleks tähelepanek, mida autor on vast tahtnud edasi anda ning mis siiski tuleb ka Madise lavastuses esile on see, et arstid ise ei pruugi ka olla vaimselt terved. Ja ses mõttes, kes üldse lõpuni lõppude lõpuks meist on…Aga tõsisemalt, siis me siiski võime olla teineteise ravijad, andes teisele võimaluse tegeleda millegi olulisega (kui see muidugi on meie võimuses), toetada teda ning vajadusel ka tagant lükata, siis võib see teine inimene saada terve(ma)ks, leida üles iseennast ning oma kõige õigem või vähemalt 1 õigematest radadest. Sellest vaatenurgast vaadates nõnda see inimese saatus alati ei pruugigi täiesti, ehk ainult meie enda teha olla. Kuigi, eks siis kui keegi aitab või suunab või algse hoo sisse lükkab, tuleb ikka ju muidugi ise teha ära põhiline töö, et kuhugile välja jõuda.
Lavastuse kavaleht on tavalisest kopsakam ning tutvustab kõiki tegelasi pikemaltki ja lisaks autorit ning seletab paljusid Freudiaegseid psühhoanalüüsi termineid.
Hinnang 2+
Siin oli potentsiaali palju enamaks…mind natuke päästis ehk loost filmi kaudu teadmine (teatrikaaslane oli veelgi kriitilisem) ning 2.vaatus tõmbas tunduvalt paremini kaasa, aga kuna lavastajaga sedapuhku veregrupid ikkagi ei ühtinud, siis rahulolu, rääkimata naudingust, jäi siiski (esietenduse põhjal) saamata…
Siin oli potentsiaali palju enamaks…mind natuke päästis ehk loost filmi kaudu teadmine (teatrikaaslane oli veelgi kriitilisem) ning 2.vaatus tõmbas tunduvalt paremini kaasa, aga kuna lavastajaga sedapuhku veregrupid ikkagi ei ühtinud, siis rahulolu, rääkimata naudingust, jäi siiski (esietenduse põhjal) saamata…
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod kuuluvad Rakvere Teatrile ja need pildistas Kalev Lilleorg):
OHTLIK MEETOD
Psühhiaatriline draama
"Ohtlik meetod" on tõestisündinud lool põhinev ajaloolisi sündmusi puudutav draama analüütilise psühholoogia isast Carl Gustav Jungist, tema patsiendist Sabina Spielreinist ning Jungi mentorist Sigmund Freudist. Kirglikus ning valusalt hellas loos segunevad armastus, hullus, teadus, peresuhted, inimhinge varjuküljed ning tõehetke kirgastumised.
"Vahel on vaja teha midagi andestamatut, lihtsalt selleks, et olla võimeline edasi elama."
LAVASTUSMEESKOND
Autor Christopher Hampton ("The Talking Cure")
Tõlkija Laura Kalle
Lavastaja Madis Kalmet
Kunstnik Pille Jänes
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov (Ugala)
Valguskunstnik Emil Kallas (Tallinna Linnateater)
Video Andres Raja
Osades Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Elar Vahter, Peeter Rästas, Rainer Elhi
Alla 16-aastastele mittesoovitatav.
Esietendus 27. jaanuaril 2023 Rakvere Teatri väikses saalis.
Lavastuses suitsetatakse.
1 kommentaar:
18.3.23 etendus: hullus oli tõsine hullus, tõesti, alla 16-aastastele ei soovita. Näitlejatööd olid huvitavad. Ei häirinud tuled ega valgused, kunstnik Pille Jänese teostus oli huvitav, ajastutruu. Ehk Jungi osatäitja diktsioon võiks olla parem, kuuldavam.
Esimene vaatus oli ikka liiga-liiga pikk. Vastab tõele: õhku ei ole, kuigi mingi "masin" ju müriseb, mida kõrgemale, seda vähem õhku, trepp on pime, astmed kõiguvad, käsipiud ei ole jne, jne...Kuidas küll ei saa jahedat õhku saali? Kuidas küll ametnikud sellist piisknakkuse pesa lubavad midagi soovitamata?
Siiski soovitame, seda väärivad maailmakuulsad psühhiaatrid, ka lavastaja, keda isiklikult tänasime.
Arstid-grupiõed 1981 üle Eesti, kirjutas GLitter
Postita kommentaar