Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, jaanuar 09, 2010

Sajandi armastuslugu - Märta Tikkanen

Sajandi armastuslugu on omalaadne luulekogu. Oh seda irooniat, mis nime taga peidus on... Teisalt ongi tegemist looga armastusest, kuid samaga ka võimust, vihast, alkoholismist, sugupoolte erinevustest, võitlusest, omanikutundest ja võimetusest. Kindlasti on tegemist ka autobiograafilise looga. Märta Tikkaneni suhtest alkohoolikust (tunnustatud) kirjanikuga, peegeldades naise tundeid ebatasavõrdses ja lämmatavas abielus. Mees joob, lubab, petab ja lööb. Naine üritab vastu pidada ja armastust leida peaaegu olematutest päiksekildudest. Väga intensiivne lugemine, just naise tunnete poolelt. Tikkanen hüppab küll ette hoiatamata ka laste silmade läbi avanevasse maailma ning kohati ka mehe silmade taha.

Suurem osa luuletustest on ühtlasi nii osa tervikust kui ka eraldiseisvad luuletused. Mõned neist tõelised pärlid! Kogu sellest masendavast, peaaegu armastuseta argipäevast hoolimata, paistavad läbi ka lootuskiired ja tegelik armastus, mis kõigest hoolimata siiski tundub õrnalt tuksuvat selles suhtes. Vapustav lugemiskogemus – ühtlasi nii haiget tegeva kui ka puhastava toimega.

Siin on minu mõtted, mis tekkisid lugedes Märta Tikkanen –i Sajandi armastuslugu (lugesin seekord arvuti läheduses ja kirjutasin pidevalt tekkinud mõtted üles):

Mati Unt on kirjutanud väga head ja huvitavad 2 lehekülge saateks. Huvitav, kas ta oli ise lugenud ka need teised Tikkanen-i teosed läbi või tõi need ainult välja?
***
Ülev Aaloe on minu lemmik Eesti rootsi keele tõlk. Nii hea ja kindel tunne on lugeda tema tõlgitut.
***
See pealkiri – „Sajandi armastuslugu“, on juba nii kutsuv, et sellest ei saa kuidagi mööda minna.
***
Noorsooteatris oli kunagi (Mati Undi) lavastus selle teksti põhjal. Iivi Lepik esitab selle praktiliselt monotükina (mul on see videolindil olemas, aga ma pole seda lapsepõlvest saadik vaadanud. Lapsena ei saanud ma midagi aru nendest asjadest ning pidasin seda igavaks).
***
Miks armastus ei lõpe, kuigi teine inimene astub üle nendest piiridest, mis inimene oma loogikaga on sellele seadnud?
***
Kuivõrd palju võib see mõnesse inimesse olla sisse kodeeritud, et temaga koos elades saab teisest inimesest alkohoolik? Või siis tõmmata ligi kas sellise sõltuvusega või soodumusega inimesi?
***
Ainult alkohoolik võib arvata ja uskuda, et õlu on hea potentsile.
***
Kuivõrd vastikuna võib tunduda alkoholilõhn alkohooliku naisele?
***
Kas miski võib ka sõltuvuses oleva inimese kõrval elavat inimest mõjutada mitte aidata oma partneril sõltuvusest vabaks saada? Näiteks soov mitte ilma jääda salavõimust ja / või harjumustest. Näiteks emalik hoolitsusvajadus? Või "vajadustunnetuse" rahuldamine? Või võim sellises olukorras olla sõltuvuses olevale inimesele terve tema maailm?
***
Seda olen ka oma elus tunda saanud, et haukuv koer ei hammusta – see kes ähvardab end ära tappa, see tahab lihtsalt tähelepanu. Kes end ära tapab on see vaikne inimene, kes selle lihtsalt ära teeb.
***
Alkohoolik on mitmes asjas ka nagu laps – katsetab piire.
***
Kuidas see kõik mõjub lastele, see on nii valus! Sellepärast ei olegi sõltlane kunagi üksi sõltlane, vaid seda on mingis mõttes terve pere. Sellesse süsteemi on haaratud kõik ümbritsevad – see mõjub kõigile. Eriti sügavalt aga lastele... ja kellel tegelikult on õigus seda teha oma lastele? Mitte kellelgi. Sellepärast ei kehti siinkohal kunagi õigustus a la „oma elu – ise tean mis teen“.
Laste pärast peabki mittesõltlasest vanem vastutama ning lahkuma sellisest olukorrast. Enda pärast ka, aga kui on lapsed, siis nende pärast eelkõige. See, kes on sõltuvusest juba nakatunud, see on haige ning temal pole piisavalt enam jõudu vastutada laste heaolu eest. Ja see pole mitte õigustus vaid kurb tõdemus. Aga sellises olukorras lapsed vajavad kellegi vanema otsustavust.
***
Kummaline, et tihti muudab joomine olukorra vastupidiseks. Ehk alkoholismi alguses muutub inimene õelaks ja pahatahtlikuks juues, pärast aga kandub see ilgus kainena olemise aegadele. Ilmselt mitte alati, kuid tihti tundub see nii olevat.
***
Joodiku tobe jutumulin on nii nõme. Kui alkohoolikud ise seda peaks kainena kuulama, hakkaksid nad jooma.
***
Kui lihtne on valada lapsi üle oma saastaga. Samas kui ise oled saastatud, on just lapsed need, kes oma puhaste mõtetega puhtalt Sinule armastust annavad ja jagavad kõike jäägitult. Kõike, mida Sul vähegi vaja ja mida nad anda suudavad.
***
Kõik sõltlased hirmu ees, et jäävad oma armsamast ilma on valmis lubama, et „see oli viimane“ kord. Ja see kes sõltlast armastab, see usub seda ikka ja alati. Ka pärast mitmekordset petta saamist. Armastusel on see pimestav efekt. Kusjuures irooniline on see, et sõltlane tegelikult ei tahagi lõppu teha. See annab talle „pinget“.
***
Alkohoolikud on vägivaldsed, isegi kui mitte füüsiliselt, siis mentaalselt.
***
Miks naised, keda mehed löövad arvavad, et see võiks mingilgi metatasandil toimuda armastusest“? Ma lihtsalt ei suuda seda mõista... Mõni arvab isegi et ta on selle „ära teeninud“. Rumaluse tipp, kulla naised! Osavad suuvoodrid on need lööjad ka – psühhopaadid ja psühholoogilise mõjutamise meistrid. Kas naine oma sellise „andestamisega“ on hukatuslik iseenesele või ka mehele?
***
Sajandi armastuslugu = mees armastab oma armastust... mitte naist... kui kurb mõte, aga kaldun arvama, et üsna paljudes suhetes tavaline nähtus.
***
Alkohoolikud on ikka parajad egomaniakkid. Alkohooliku elukaaslane peab olema talle emaks, mitte võrdseks partneriks... kas sellisest olukorrast üldse võib olla väljapääsu, kui see on korra juba tekkinud? Ei ole!
***
Miks tihti just andekate inimestega käib kaasas alkoholism? Mitte kõigiga, ent tihti just loovate isiksustega... kas see tuleneb loomisvalust või mingist vajadusest kompenseerida seda „andmist“ „võtmisega“ või on see isegi eelduseks, et saavutada midagi erakordset?
***
Mõnikord võib üks armastav paar minna läbi elu, hinged paralleelidena, kõrvuti, ent ometi tegelikult „ristumata“.
***
Miks see küll on nii, et armastust tuleb pidevalt panna proovile? Kui armastatakse, siis ei ole kunagi „sellest“ küllalt? Suure armastusega võib tõesti teise lämmatada ja tappa tema armastuse. Ellu jäävad ilmselt need, kes jaksavad elu lõpuni teineteist oma armastusega üle trumbata. Kuid seejuures ei tohi alla anda, ega hetkekski tunnistada teise üleolekut. Muidu on kohe mäng läbi.
***
Me mehed oleme mühakad. Naise hingeelu on nii peenekoeline ja õrn, et täpselt nagu inimese kõrv ei suuda haarata piisavalt kõrgeid helisid, samuti ei suuda mehed naiste tundeid lugeda. Ja naised ei ava ennast, sest siis kaoks nende jaoks lootus, et äkki siiski mees ühel hetkel saab ise aru. Lõppematu ring. Me mehed saame ainult naise armust mõnikord lahtiseletuse, mida naised tunnevad, vajavad või ootavad, ja sedagi alles siis kui naine on juba meeleheitel. Eeldades, et naine ikka tõeliselt sügavalt armastab. Vähemalt sellest võiksime aru saada... seegi on juba midagi...
***
Ma ei saa tihti aru, kui ma olen oma naisele haiget teinud. Mõnikord hiljem tuleb see välja, aga kui palju kordi see ei tule kunagi minu teadvusesse?
***
See on tõesti nii, et kui naine on mehele liiga lähedal, siis ta ei näe teda. Silmi avav mõte. Ja vastupidi - kaugel olles muud ei näegi...
***
Kui sellele peab mõtlema, et kas armastad või ei armasta, siis järelikult EI armasta.
***
Meeste, kaasa arvatud minu jaoks, on raske aru saada, et naised teevad mõningaid asju iseenda pärast. Meie ego on nii suur, et me „tahaksime“, et naised teeks kõike või vähemalt suurema osa meie pärast või meie jaoks. Naised aga tahavad mõnikord iseenda pärast head välja näha või tunda ennast vabana. Mehed omakorda ise võtavad iseenda sellist suhtumist iseenesest mõistetavusena. Tegelikult kuluks meile ka peegel vahest ära.
***
Kuidas küll Tikkanen tunneb nii hästi mehe hingeelu ning suudab selle veel sõnadesse raiuda, see on minu jaoks üle mõistuse. Lk 75 on täpselt see kuidas ma olen armastust ette kujutanud. Ehk sellisena see minu jaoks toimiks. Tikkaneni jaoks mitte. Ja ma ei saa aru, et kas see on tema meelest ideaal või võimatu? Kas see on „surnud“, sest kunagi elas? Aga kusagil unistustes, sest ta ütleb ka, et see pole kunagi olnud tema armastus? Ma olen segaduses, kas keegi oskaks seletada, kuidas tema seda tunnetas? Võibolla see on veel üks naiste ja meeste vaheline erinevus?
***
Selles faktis endas on romantikat, et kuigi me – naised ja mehed - teineteist ei mõsta ning tihti ka ei „kuule“, teeme me siiski mõlemad oma osa või piisavalt palju oma osast, et teenida välja armastust teineteiselt. Ei saa ilma, ei saa koos...
***
Häbi tunnistada, aga ka lk 81 on minu kohta pihtas-põhjas. Jälle Tikkanen paneb mehed paika. Vähemalt minu.
***
Mõnikord võib töökoht olla vabaduseks. Mõnikord võib see olla tasakaaluka paarisuhte võti.
***
Igatsus tekib ikka siis, kui teine inimene on kusagil „ära“.
***
Mehed muutuvad oma egoga kurdi ja pimedana maailmas rännates invaliidiks, kes vajavad naist teejuhiks tagasi tegelikkusega ühendusse saamiseks. Mõni naine, kes armastab, see halastab ja aitab. Aga mees peab muidugi ise ka aru saama, et see tähendab igavest tänuvõlga ning austust targema suunal. Sest mis on elutarkus?
***
Naised on liigagi kättemaksujõulised. Targem on seda karta.
***
Kuidas see küll on võimalik, et naised teavad alati rohkem kui mehed arvavad, et nad teavad. Ja mehed teavad alati vähem, kui nad ise arvavad, et teavad.
***
Karm pauk oma nime lugeda Tikkaneni luuletusest... justkui ta oleks oma raamatut kirjutades teadnud, et mina seda kunagi loen. Üle mõistuse! Muidugi ma tean, keda ta tegelikult seal selle nime all mõtleb...
***
Õppetund - naisel on alati vaba valik minna nelja tuule suunas, aga kui ta on valinud olla koos minuga, ju ta siis ikka armastab mind. Pole vaja kahelda.
***
Ikka on naine see, kes laste pärast teeb järeleandmisi, loobub millestki. Mehed on nii isekad, nagu lapsed polekski nende omad. Mees lihtsalt on, aga naine peab olema ka leidlik.
***
Naised võivad tunda teise naisega sellist sidet, mida mehed ei suuda kunagi teise mehega tunda. Aga omavahel, naise-mehe suhtes, kas selles suhtes on side tundmisega ikka teisiti? Ma tahaks küll uskuda, et tunnen oma naisega sidet. Ma tõesti tunnen seda. Võibolla on tema selle mulle kätte andnud? Või õpetanud mind seda tundma?
***
Lilled on tühipaljas žest.
***
Naine ei saa tegelikult kunagi üle mehest, kes ta maha on jätnud. Mitte päriselt. See haav ei parane kunagi. Võib õppida unustama, võib õppida andestama, võib leida teise inimese täitmaks seda kohta, kuid päriselt üle pole ta vist võimeline saama.
***
Lõppude lõpuks on naine ikkagi kass, kes kõnnib omapead, isegi kui ta laseb näida, et ta on mehe sülekiisu.
***
Mehed vajavad aplausi. Olgu see kasvõi oma naiselt. Naisele ei piisa kunagi oma mehe aplausist, nad ei suuda seda lõpuni uskuda.
***
Ma ei saa aru, mis on abiellumisel naistel selle oma nimest loobumise vastu, nagu nad loobuks oma identiteedist. Samas mina ise küll oma nimest ei loobuks mingi hinna eest, see käiks mu au pihta... Appi, appi, kus on moraal?
***
Minule jäi mulje, et Tikkanen on kirjutanud selle raamatu naistele... ei, kõigepealt isegi vist iseendale, aga siiski just naistele, et nemad tunnevad seda tundeelu ning suudavad paremini ka olla samal tasandil ning samastuda kergemini. Minu kui mehe jaoks oli see võimas võimalus mõelda iseenda, oma suhte, oma naise ning elu üle järele. Ma tõesti kogesin avastamisrõõmu, häbi, kaastunnet, naiste tarkust, lootust, pettumust, armastust ja valu. Küll kordamööda, küll läbisegi. Mõnes kohas isegi kõike korraga. Kui mõnikord küsitakse, et milline raamat on „muutnud Su elu“.. siis ma loodan ja tahan väga, et ma saaksin vastata Märta Tikkanen-i „Sajandi armastuslugu“, sest ma tunnen tõesti, et olen targem pärast selle kaanest kaaneni ja rohkem kui pooli neist luuletustest korduvat lugemist. Mingis mõttes pole see ainult Märta enda ja tema mehe lugu vaid universaalne sugupooltevahelise olelusvõitluse ja „võistluse“ äratuntav kirjeldus. Mina tundsin küll ennast ja oma suhet siitsealt ära, kuigi minu elus alkoholi pole.

Mõni võiks muidugi süüdistada raamatut ühepoolses nägemuses. Süüdistagu. Alkohoolikuga suhtes on minu jaoks alati alkohoolik süüdlane. Ja keda huvitab, võib otsida ka Henrik Tikkanen-i kirjelduse abielust Märtaga. See eksisteerib (küll mitte eesti keeles).

Hinnang: 5 (Vaimustav, vapustav, võrratu! Ülev Aaloe on teinud sellele tipptasemel tõlke! Õnneks ma olin Õnnepalu „Kevad ja suvi ja“ lugenud enne, sest pärast selle raamatu lugemist poleks selle väärtus olnud pooltki seda, millisena see tundus mulle enne. Kuid selline riimitu luule tundub mõjuvat mulle väga sügavalt. Ma lihtsalt varem ei osanud seda hinnata, sest mulle ei sattunud sellisel tasemel sellist luulet kätte. Harukordselt hästi on nii nappide sõnadega Tikkanen edastanud mõtteid, mis räägivad rohkem kui paksud romaanid! Lugesin natuke Tikkaneni tausta ja pärast seda saab eriti hästi aru ja tunnen veel eriti sügavalt austust selle kirjaniku vastu. Kuid igavesti jääb mind hämmastama, kuidas ta meeste hingeelu nii hästi tunneb? Uskumatult tark naine! Ja targad naised – need on eriti targad! Oleksin ju meesterahvana pidanud hoopis tundma kaitsmisvajadust, aga kus sa saad, kui teine tõesti lõikab meid lahti nii otse ja nii täpselt. Eriti selle liigi meist, keda tuntakse alkohoolikute koondnimetuse all. Minul oli Märtast kahju. Ja veel rohkem meist, meestest, üldiselt. Nüüd peab selle videokasseti üles otsima Noorsooteatri lavastusega. Ja lisaks lugema Märta Tikkanen-i „Punamütsike“-se, mis on ka eesti keeles välja antud ning selle topeltromaani, mis on välja antud Põhjamaade romaanide sarjast. Tikkaneniga on juba teist aastat järjest, kui ma avastan enda jaoks Soome naiskirjaniku, kes kuulub nüüdsest minu lemmikkirjanike hulka. Ärge laske seda pärli endast mööda!)

Märta Tikkanen (Cavonius) sündis Helsingis 03.04.1935. Ta on üks kuulsamaid Soome kirjanikke, abiellus 1963 kirjanik Henrik Tikkanen-iga ja oli temaga abielus kuni mehe surmani 1984. Räägitakse, et neil oli kõva võistlus omavahel ning seeläbi ka muidu tormiline suhe. Tikkaneni debüüt toimus 1970 raamatuga "Nu imorron" (Nüüd homme). Ta on kirjutanud 16 teost ja neid on tõlgitud kümnetesse keeltesse.

Märta Tikkanen on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, sh. Svenska Litteratursällkapet -auhinna (1973, 1979 ja 1982), Kiitos kirjasta -medali (1979), Põhjamaade Naiste Kirjandusauhinna (Nordiska Kvinnors Litteraturpris) (1979), Suomi-auhinna (1996), Fredrika Runeberg -auhinna (2001) ja Rootsi akadeemia Suomi-auhinna (2002).
Jörn Donner on teinud Tikkaneni romaani ”Mehi ei või vägistada” põhjal mängufilmi aastal 1978. Samal aastal ilmus ka originaalis see sama ”Sajandi armastuslugu”. Seda peetakse ka nö. vastukirjutisena tema abikaasa aasta varem ilmunud romaanile Mariagatan 26.

Stiilinäidet valida ja tuua on natuke mõttetu, sest võiks vabalt võtta mistahes koha raamatus lahti ning kõik need "luuletused" on väljavalimist väärt. Iga sõna ja katkend on terves raamatus paigas! Kuid ma siiski mõtlesin kirjutada paar tükki neist siia välja - ühe lühema, teise pikema:

Mida rohkem ma sind armastasin
seda rohkem sa kahtlesid
minu armastuses
Seda tuli alatasa panna
uuesti ja rängemale proovile
Ja kui see ikka vastu pidas
ja üksnes kasvas
koos minu ahastusega
läksid sa lõpuks
hoopis endast välja

Siis avastasid sa
veel ühe variandi -
armastada
veel rohkem
kui mina

Sina kes sa kirjutasid tulikirjas
et sa ei suuda armastada
kes sa olid mõistetud
ilma armastuseta seisma elust eemal
ja vaatama pealt
kui õnnelikud inimesed armastavad
nüüd armastasid isegi sina
rohkem kui mina

Nüüd mõistan lõplikult
kui tühine
on minu armastus
sinu jaoks

***

Terve päev
me õiendame ja õiendame

et ma pole sulle üldse öelnud
et oleksid pidanud aitama mul
lapsi hoida
ja maja pidada

et ma kindlasti ütlesin
et ma ütlesin ja ütlesin ja ütlesin
aga sina ei teinud kuulmagi
või ei saanud aru
või ei üritanudki
aru saada
mida ma püüdsin öelda

et sa ei püüdnudki lugeda
minu lõpmata pikki kirju
kui olid ära
sest sa ei mõistnud
et neis võib midagi olla
mis oleks võrreldav
sinu naasmisega
minu juurde

et ainus mida sa nähtavasti
vajasid
oli minu keha
mind sa ei vajanud
ammugi minu mõtteid
millega sul niikuinii
pole ilmselt kunagi olnud
midagi peale hakata

et kui asi oli
üksnes kehas
siis on ju ometi
tont võtku
teisi kehasid
maailm täis

et kui nii on lood
siis ole hea
ja kao kao kao

Sa heiskad purjed
ja juba tüürid
raevust sõge
oma vana küna
kõrkjate vahele

Mina raiun hagu
nii et oksad
lendavad
Ma näitan sulle
keelt

Ma vihkan sind vihkan vihkan
Võin üksnes kujutleda
kuidas sa mind kirud
ega tunnista
ei mu keha ega mõtteid
seal lahesopis

Kui tuled tagasi
istud kalju peal vait
sähvad irooniliselt:
"Ma räägin ju niikuinii
ainult lollusi
nii et kõige targem on ilmselt
lõuad pidada"

Aga muidugi
agamudugi agamuidugi

Ma lähen tuppa panen
õhtusöögi tulele
Mina ikka alati mina
loomulikult mina
ja õhtusöök
juhtun vaatama välja
näen su nukraid silmi

Tiirutan
ümber kalju
Sa idioot, ütlen ma
igavene kuradi
idioot
suudlen sind suule

Sitapea, ütled sina
suudled mu suule
seitse tuhat volti
tormad minema
ja tõmbad merest
neli haugi
pead loengu
van Goghist ja Fanny Churbergist
räägid räägid räägid

Me räägime
räägime
räägime

Ja taevas küll
kuidas me ikka
teineteist armastame

Sildid:

10 Comments:

Blogger Tiina said...

Tänan postituse eest. Ilus ja valus. Lähen otsin ka selle raamatu omale.

09 jaanuar, 2010 14:24  
Blogger Danzumees said...

See on tõeline "aare" riiulisse! Hea veel mitmeks korraks lugemisesks ning mõtete avastamiseks. Vaata kui palju mul neid esimese korraga tekkis... kui uuesti loeks, tekiks kindlasti sama palju uusi juurde...

09 jaanuar, 2010 18:21  
Blogger monika said...

Noorsooteatri etendust mäletan. Iivi Lepiku esitust mäletan ka. Aga uuesti, "teise" pilguga seda yle vaadata siiski ei taha. Praegu. Ehk kunagi hiljem?
Laenasin LR, ja kirjutasin käsikirjas ymber. Peaks kuskil märkmetes veel alles olema.
Nyyd sain kasutatud raamatute letilt ka originaali.

Minu mees ei ole sellest kunagi aru saanud.....

17 märts, 2010 08:19  
Blogger Danzumees said...

Ma vist pean selle Noosooteatri tüki video ükspäev ette võtma. Lihsalt teksti kinnistamiseks ja ühtlasi detailsemaks meenutamiseks. Huvitav oleks ka nüüd Undi valikut nendest luuletustest kuulata/vaadata. Seegi kõnetab mingil omal tasandil nii tema kui teise mehe lähtekohti kui ka tema kui kunstniku ja minu maailmanägemuste erinevusi või sarnasusi ning kuidas tema valik erineb sellest, mida mina oleksin esile tõstnud.

Huvitav, kas Su mees on päriselt "püüdnud" sellest aru saada? Võibolla teda lihtsalt ei huvita naiste ja meest erinevused ja sarnasused. Eks meid mehi ole mitmet sorti... igaüks veel lõppude lõpuks hoopis omamoodi... nagu teie, naistegagi :) Aga mind see teema paelub. Just sellest lähtekohast, et ma oma naist väga armastan ning tahan teada, mis tema peas toimub ning olla temale ka huvitav vestluspartner, ühtlasi teada ja tunnetad seda, mida ta ootab minult ning kuidas olla parem mees tema jaoks. Ning eks see ju omamoodi kasvatab meid üha rohkem kokku. Nii ma igatahes kujutan ette ja loodan ;)

17 märts, 2010 11:40  
Blogger monika said...

siin on sobiv koht Sinu tänamiseks Tikkase eest. Nagu oleksid käest mahakukkunud võtme ulatanud, ja ajaloori tagant ka õige ukse juhatanud (mis juba ununenud).
Mul selle Tikkas(t)e-teemaga puutepunkte rohkem kui üks. [see pidi olema nyyd vastus :)]
Selle vahega, et (võrreldes oma varasema ajaga), mina enam ei otsi õigustusi. Asjad sin ilmas on nagu on.
Ega need naised nii väga ligi lasegi kedagi. Ja mitte salakavalusest, vaid tarkusest. Sest milleks kulutada väärtuslikku (elu-)energiat sellele, millel tulevikku/mõtet ei ole. so millegi seletamisele, millest nagunii ei saa aru saada :)
Mingist hetkest on olulisem see, et lihtsalt lastakse olla. Et ei pea võitlema oma koha eest; õiguse eest mõelda omi mõtteid/avaldada oma arvamust.... Feminism? Võimalik. Ma ei ole sellele enam mõelnud (Sest ikka on midagi olulisemat teha/toimetada). Aga sama arvan ma ka meeste kohta; st - ka neil on õigus olla nagu nad on.
Ja võib-olla see ongi armastus, et elad ise, ja lased ka teisel elada. Tundub, on peamine, et see teine ikka olemas on; kui vaja õlga, mille najal nutta, või kellega rõõmu jagada. Sõprus siis?
Mina enam ligi ei lase. Ka oma meest ei lase. Ja ta kannatab selle pärast. Väga. Aga - ma ei saa sinna midagi parata. Enam ei saa. Ta lasi õige aja mööda. Ja mina ootasin ju nii kaua...
Ka minul tuleb ka oma 3 kutsikat elujõuliseks kasvatada.
Ja oma salakäigud on mul nyyd ka.
Aga mina lasen oma mehel nendest vahel osa saada. Ja tema jagab oma avastusi minuga. Aga... Ma ei aita tal enam tema elu elada. See on naisele raske - elada mitme eest ja mitme jaoks.
Naine peab saama vahel yxi olla, et ennast sellest tohuvabohust yles leida. Sest seda kihti tuleb kuidagi ju tysedamaks kasvatada, millest midagi jagada oleks.
Tark mees saab sellest aru, ja laseb oma naisel hulkuda; mitte ei hoia teda rusika ja köögi vahel; ega näita teda oma sõpradele nagu nipsasja...
Hea raamat on Clarissa Pinkola Estesil NAISED KES JOOKSEVAD HUNTIDEGA. [Seda olen ikka oma piibliks pidanud] Pole seda tänaseni suutnud läbi lugeda [löön ikka suvalisest kohast lahti, ja loen siis] Sest - see yhe hingetõmbega lugemine pole selle raamatu puhul lihtsalt võimalik. Ma usun, et KÕIK vastused NAISE kohta on selles aga olemas ;)
oih
nyyd sattusin mina lobisema.
vat, mida see Punamytsike minuga tegi! - murdis salakoodi lahti...

17 märts, 2010 14:01  
Blogger Danzumees said...

Aitäh Sulle, et jagasid ühe killukese endast minuga! Aga tead, see mida Sa kirjutasin, see oleks nagu minu naise suust kukkunud. Ma tunnen ja tegelikult ta on mulle ka öelnud mõned samad laused, mida Sa kirjutasid.

Mis puudutab Tikkaneni, siis ega temagi vastuseid vist tegelikult enam otsi. Ta on leppinud selle olukorraga. Vastuste otsija olen hoopis mina... Võibolla on see meeste vajadus kõik loogiliselt enda jaoks ära seletada. Igale asjale leida mingi mõistuspärasus. Ka naistes - tobe kas pole, aga ei saa ju enda loomule parata. Teades, et see on võimatu missioon, ikka võimalikult sügavale kaevata... isegi kui põhjani ei jõuagi.
Mina aga tahan ka oma kutsikate kasvatamises (vähemalt sama suurt) rolli mängida kui mu naine. See on minu jaoks oluline. Olles ise päris katkisest perekonnast tunnetan seda vajadust veel topelt.

Aitäh ka raamatusoovituse eest. Olen sellest raamatust ka varem kuulnud, aga mitte nii konkreetsete sõnadega. See on ju ülimalt huvitav! Iseasi, kui palju ma sellest enda jaoks suudan lahti muukida. Eks näis. Annan siis teada kui nii kaugele jõuan (pean selle raamatu endale ennem muretsema).

17 märts, 2010 17:18  
Blogger Danzumees said...

Tikkanenist - ma pidasin silmas just seda aega kui ta Sajandi armastusloo kirjutas.... praeguseks tal mees ju surnud ning ta ise avaldas oma seni viimase raamatu 2004, minu teada :) Mul mõned keelelised vääratused ja tobedad trükivead (näiteks kirjutasin=kirjutasid; päris=pärit)... Palju tegemist ja tahtsin kiiresti vastata... siis ikka juhtub :)

Mis puudutab kutsikate kastamisse, siis hetkel on meil küll jama olukord - naine tütardega Eestis, mina pojaga Rootsis. Niimoodi kasvavadki need "tõelised naised" ja "tõelised mehed" :) Noh, loodetavasti siiski tegemist ajutise nähtusega... Naine peab seal nii isa kui ema eest olema ja minul pojaga sama siin - toidutegemised, koristamine ja triikimised ja päev otsa ju tööl ka... Ei saa kellegi teise naljale veeretada :) Mõni mees kindlasti naerab pihku siin seda lugedes :) Aga ega mul vahet pole. Igaühel oma elu. Elab nii nagu oskab või ei oska...

17 märts, 2010 17:56  
Blogger monika said...

njahh, see kutsikate kasvatamine...
Ka mina olen katkisest perest. Oma isa nägin esimest korda, kui ta kirstus oli. Esimene tytar oli veel väike. Pidasin tol korral oma emaga kõva lahingu. Mina võitsin. Argument oli veenev: ema jaoks oli see mees, kellega tal elu ei klappinud, minu jaoks isa, keda oma elus ei mäletanud (paar ähmast mälukildu ei lähe arvesse; vabalt võis ka unenägu olla ju).
Nutsin, et mis neil eesti meestel viga on!? Alkohol nagu norm kohe...
Eks ma enese isatuse pärast ka oma abielust kinni hoidnud. Ja lasknud mehel meie pesakonna kutsikatega (3 tytrega :)) isu eest mässata. Ja tytred on ta elu sisu.
Kummaline sõnavalik :) Esmalt võttis sõna "kutsikad" kasutusele minu mees; aastaid tagasi. Mina alles eelmisel aastal; kui oma abielu piire kaardistasin.
Kui Tikkanen ytleb Hunt oma mehe kohta; siis mina olen ennem naist Hundiks pidanud (ja lapsi tema pesakonna kutsikatega, kes on vaja suureks kasvatada); ja oma mehe kohta olen öelnud Sinihabe [kui C.P.Estes´i raamatut sirvid, siis saad aru, mida mõtlen ;]. Ja Sinihabemeks-olemine on mehe suurim kuritegu oma naise suhtes, arvan mina.
Kutsikate kasvamise ja kasvatamise osas ... Lasen asjadel minna nii nagu need lähevad. Tähtsam on nende jaoks alati olemas olla; ilmaelu nende jaoks mõistetavasse keelde ymber tõlkida, kui nad kysivad/olukord kohustab.
Aga - Tikkanen on väga hea!
Tarbin viimasel ajal yha vähem. Kõike. sh inimesi/inimsuhteid. Ja nõudmisi esitan yha vähem. See ongi imelik, et ma praegu kirjutan nii palju. [kyllap tikakneni pärast]. Aga raamatud on jätkuvalt minu pelgupaik. Juba lapsepõlvest. Lugemine pakub yha suuremat naudingut.

17 märts, 2010 19:20  
Blogger Danzumees said...

"Kutsikad" on nii lahe hüüdnimi. Ma olen kutsunud "tited", kui kellegi teisega räägin, kuigi vanuseskaala neil 3-14. Aga poega olen ikka "vanameheks" kutsunud :)
Naisele hüüdnimi tuleneb tema nimest ja temal minule ka pole. Mõnikord ütlen "Musi" ka, kui temale endale... teistele ütlen ikka kas naine või siis nime :)

Ma ei saa päris lasta neil "kutsikatel" kasvada nii nagu kasvavad... paar on selleks liiga väikesed veel. Vanemaga pole küll enam nüüd midagi teha. Selliseks nagu seni on kujundatud nii palju kui võimalik, sellisena ta nüüd ise areneb edasi.

Mõned ütlevad ka ema"lõvi". Mina ikka meest Hundiks ja naist Rebaseks pidanud või pigem just rebast naiseks jne. Nagu kassi ja koeragagi.

Seda Estesi raamatut vist polegi nii lihtne saada. Kui mööda Eestit ringi sõidan, siis lähen otsin antikvariaatidest mujalt ka.

Minul ka raamatud justkui õppematerjal. Ja seda väga mitmes erinevas mõttes. Ka eneseväljenduse parandamiseks jne jne. Olen ka juba lapsest peale vahelduuva eduga lugeda armastanud. Kuigi on olnud ka raamatuvabasid aastaid. Viimasel ajal selline 35-50 raamatutu aastas. Kuna teatris käin ka tihti ja filme meeldib vaadata, siis lihtsalt tuleb pidevalt teha valikuid. Kuigi filmivaatamine tundub viimasel ajal kõige mõttetum neist. Sealt saab kiirest mingi pisikese iva kätte ja tihti on lahkunud sisesüsteemidest enne kui see juba lõpule on jõudnud. Raamatud ja teatrietendused elavad kauem... mõned aastaid ja aastakümneid. Ja see on tõeline nauding. Eriline nauding on neid veel kellegagi jagada.

17 märts, 2010 20:23  
Blogger monika said...

lõpetuseks veel "Naised, kes jooksevad huntidega".
Mina ostsin selle jaanuaris 1998 (ilmus 1997).
suvalisest kohast avatud (stiili-)näiteks:
(lk 133) Neljas peatükk: Paariline: liit teise inimesega.
Hümn Ürgmehele ehk Manawee
"Kui naised tahavad, et mehed neid tunneksid, tõeliselt tunneksid, siis peavad nad meestele õpetama midagi oma sügavast teadmisest. Mõned naised ütlevad, et nad on väsinud õpetamast, et nad on seda juba tüütuseni teinud. Aga lubage mul tagasihoidlikult kinnitada, et nad on püüdnud õpetada meest, kes õppimisest ei hooli. Enamik mehi tahab teada ja tahab õppida. Kui mehed seesugust tahtmist üles näitavad, siis ongi aeg käes asjalood neile avalikuks teha./.../
---
Niisamti on selge, et ürgne naine ei armasta kedagi rohkem kui säärast paarilist, kes on talle oma ürgsuse poolest võrdväärne. Ometi on aegade algusest peale ikka ja jälle juhtunud, et need, kes paariliseks kõlbaksid, ei saa naise tegelikust loomusest päriselt aru. Mida naine siis õigupoolest ihkab? See on iidvana küsimus. kõigisse naistesse kätketud /.../."
lk 147 Sisemine naine
"Mõnikord naised tüdinevad ja kaotavad kannatuse enne, kui jõuavad ära oodata, et nende paariline neist aru saaks. Naised küsivad: "Kuidas on see võimalik, et nad ei saa aru, mida ma mõtlen ja tahan?" Naistel saab villand säärase küsimuse esitamisest. /.../
---
Et armastada naist, peab paariline armasama ka tema ürgset loomust. Kui naine läheb paari sellega, kes ei suuda või ei taha seda teist poolt armastada, siis hakkab ta seetõttu kindlasti koost lagunema ja tast saab parandamatu vigane. /.../
---
Ürgsele naisele kõlbab paariliseks see, kelle hingerikkusteks on visadus ja kannatlikkus, see, kes on võimeline saatma teele oma instinktiivse loomuse, et see naise hingeelu telgi ääre alla poeks ja oskaks aru saada sellest, mida ta sealt nägi ja kuulis. /.../
---
Nõnda on siis mehe ürgseks ülesandeks leida naisele õiged nimed ja oma teadmisi mitte kurjasti tarvitada naise üle võimu saavutamiseks, vaid pigem tajuda ja taibata, misugusest jumalikust ainest on naine valmistatud. Mees peab laskma sel esnale peale valguda, endale lõbu valmistada, end vapustada ja /.../ See paneb naise silmad särama. Ja see paneb ka mehe silmad särama. /.../ On kindel, et ürgne mees seda suudab. /.../"
jne jne jne

ja see oli tõepoolest suvaliselt avatud koht...

kokku on seda kuni bibliograafiani 570 lk. Pmst kõlbaks see psyhholoogia-õpikuks.
Müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist.
ja sissejuhatus algab nii
LOITS LUUDE KOHAL
"Nii ürglaaned kõigi oma loomadega kui ka ürgnaine on väljasuremisohus.
---
/.../".
Autor selgitab muinasjuttude tegelikku sisu. Sinihabeme-loo, Baba Jagaast, Punastest Kingadest, Tüdrukust Tuletikkudega, Inetust Pardipojast...
Tegelikult on see väga huvitav lugemine.
Aga - nagu kirjutasin - ei ole ei öökapiraamat ega yhe-hingetõmbega-läbi-raamat.
See on nagu megatummine tõmmis, mida tuleb ettevaatlikult doseerida.
NB
Esimest korda öösel mitte lugeda! Võib ära hirmutada. Hää, kui on kallim käeulatuses - saab kohe kaissu pugeda ;)
---
Näe Tikkast!
mis tegi minuga...
:)

17 märts, 2010 22:17  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default