Mul on trenažööri elektroonika katki. Sõita temaga ju veel saab ja teen seda ka, aga tahaks ikka kiirust teada ja läbitud maad ja kulutatud kaloreid ja nii edasi. See teadmatus kahtlamata teeb sõitmise natuke ebameeldivaks. Sellel aastal aga olen leidnud uue armastuse - ujumise. Viimase 2 nädala jooksul olen käinud 8 korda ujumas! Täna ka läksin töölt kell 18 minema, pojale koju juua ja süüa, ning basseini :) Nii hea tunne on pärast ujumist ja sauna. Nagu uuestisündinud. Ainult, et rattaga sõit millegipärast mõjub kehakaalule jõulisemalt kui ujumine. Ometi ujudes oleks nagu rohkem lihaseid töös. Aga muidugi trenažööriga ma sõidan tavaliselt 50 km korraga ja kõvas tempos (täisraskusel 40-43 km/h), aga ujun ma ju ikka suhteliselt lõdvalt ning pidevalt puhates vahepeal ning teekond ei saa ju ka eriti pikk... võibolla paar kilomeetrit tuleb korraga ära, mitte rohkem. Saun selle eest aitab küll kaasa. Sest kui saunas käia, siis ikka mõjub kaalule ka.
Eile õhtul käisin tantsutrennis üle tõeliselt pika aja ja üldse esimest korda Rootsis. Siin oli Stockholmi Danscenteris avatud uste päev ning proovisin paari stiili - Popping-ut ja Streetdance-i. Eestiga võrreldes oli lahe see, et no kas just pooled, aga tublisti üle veerandi olid mehed. Eestis tegelevad tantsimisega peamiselt naised. Aga minu meelest on tants ikka selline kus peaks nii mehi kui naisi olema. See näeb kuidagi stiilsem välja siis. Tantsimisest rääkides, selgus, et ilmselt tuleb mul Eestis märtsikuus vist jälle lavale astuda :) Selles vanuses on küll selline tunne, et kas ikka tohiks enam? Ja iga kord on selline tunne nagu see jääkski viimaseks... nii ka seekord...
In this age advanced,
every time I dance,
I feel like,
this will be my last chance
to experience the dance trance.
:) see räpp tuli nagu iseenesest minust välja just nüüd just siin ja täiesti live-is, :)
Anyway, tantsida tahaks tegelikult küll ja regulaarselt ja õppida uusi koreograafiaid, uusi stiile ning ennast veel arendada. Selles suhtes ongi see "So you think you can dance" lahe saade, et seal nii palju erinevaid stiile on. Minule see Tantsud tähtedega eriti pinget ei paku. Kuigi on ju sealgi erinevad peotantsu-stiilid, aga ikkagi üsna ühekülgsed võrreldes kui panna sinna kõrvale veel poppingud, lockingud, crumpid, breaktantsud, bollywood ning muud etnilised tantsud, ballett ja lüüriline hiphop ning mis kõik veel... ikka tükk maad huvitavam!!!!!
Teisalt tulles tagasi enda tantsutreeningumõtete juure, siis kas selles vanuses enam tegelikult ongi mõtet? Samas ei oska ma ka endale lihtsalt vett peale tõmmata... Špagaat läheb ju veel läbi häda soojenduse järel maha ning mõned pöörded suudab ka pingutades ära teha. ja pagana pihta, aga seal noorte seas tuli miskit ikka välja kah ning nii tunneb ennast ka veel palju nooremana :)
Popping oli minu jaoks midagi täiesti uut! Üldsegi mitte minu stiil, kuid minu meelest tuli nagu midagi välja küll. Seal oli aga sellised tegijaid, et mul oleks ikka väga, väga palju õppida. Streetdance-is ma ikka oma nurga rahvale tegin silmad ette. Mina, kes ma Eestis trennis olen tõeliselt aeglane haarama koreograafiat, olin siin Rootsis päris äss :) Ja meelde jäi kah kuidagi paremini kui rootslastele. Mis sellest et rahvast oli saal puupüsti täis ning ma õieti ei näinudki, mida see treener seal ees tegi. Kahju ainult et see trenn nii kallis on ning ainult korra nädalas. Muidu võiks tõesti proovida. Aga teinekord on vaja töö pärast ka ära olla ning siis ei teagi kui palju üldse saakski trenni. Targem oleks hoopis osta SATS-i kuukaart ju sinna ikka jõuab ning siis ei ole kinni mingites päevades ega kellaaegades. Oleks küll igavam, aga kindlam. Jõusaali-meest minust küll ei saa, aga korra paar võiks nädalas vahelduseks kangi ka väänata. Kunagi sai ju aasta aega 5 korda nädalas seda tehtud ja täiesti kõrini sellest, aga nüüd vahelduse mõttes, võiks ju jälle proovida. Kuigi ma tean juba ette, et minu jaoks on see liiga nüri. Ma tahan tsahh tsahh, hüpe ja pööre ja hoogu, powerit, muusikat ja trikke. Siis ma tunnen, et olen olemas... Satsis on aga nii jõusaal kui jooksumasinad ja lisaks veel mingid rühmatreeningud, mis pole küll tants, aga midagigi... ja seal möllab muusika ka taustaks pidevalt. Muidugi tegelikult kui ma seal proovimas olen käinud, siis olen trenni teinud ikka oma iPodi muusika järgi :)
Täna ujusin küll kõlarist tuleva Lady Gaga Bad romance-i taktis :) Päris pull oli. Tegelikult mistahes sport on ikka muusikaga tehes palju mõnusam. Unustab selle väsimuse ka lihtsamalt :) Muidugi kui on hea muusika. Tunnen viimasel ajal kuidas vajan uut ja tugeva rütmiga laule. Ei viitsi kohe neid läilasid lugusid, ega mingit vana ja ülileierdatud kraami kuulata, isegi suurte lemmikute vana muusikat. Aga see on kindlasti mingi faas. Kui kogemata jälle mõnda jutustavat nutulugu kuulen, mis mulle soonde otse surub, võin jälle leida tee tagasi ka nutulaulude juurde. Aga praegu ma ei viitsi. Olgu see siis disco, rap, tümps, salsa, tango, rumba, mõni etniline rütm või tavaline pop, aga sellel peab olema hea biit. Ja mida uuem muss, seda parem. Vanad täiega ära tüüdanud. Sellest ei saa seda head powerit kätte nagu headest uutest lugudest.
Sellest meenuski, et peaks jooksma ka minema mõni päev. Joosta on ka muusika saatel ikka teine tera. Varsti lähevad ilmad ka soojaks ning lumi sulab ära, ehk saab siis hoo jooksmisele ka sisse. Täna oli juba Stockholmis +2 kraadi... Uisutama on ka saanud paar korda, aga lapsega koos uisutamine, no see on rohkem selline lapse lõbu kui enda oma :) Muidugi lapse silmis sädet nähes ja seda rõõmu, see korvab kõik. Isegi igapäevamured :)
Täna nägin lehes pool kogemata reklaami, et sellel nädalavahetusel on võimalik viimast korda näha Stockholmi Moderse Kunsti Muuseumis (Moderna Museet) Salvadori Dali tööde näitust. Otsin veel täna enne magama minemist Dali Päeviku raamaturiiulist üles, ehk jõuab veel nädalavahetuse jooksul enne pühapäeva lõunat selle läbi lugeda. Siis oleks päris lahe minna muuseumi ning oma silmaga selle geeniuse töid vaadata. Kusjuures ei pea üksi minema kah, sest poeg lubas kaasa tulla :) Lugemisega on muidu viimasel ajal natuke kehvasti olnud. Ei ole üldse aega ega keskendumisjõudu. Sellel aastal kaks nädalat juba läinud, aga mul alles poolteist raamatut loetud. Õnneks oli see aasta esimene selline pärl (M.Tikkanen "Sajandi armastuslugu"), et tegelikult on "lugemisaastale" sobilik lugemismaania sees küll põletamas.
Ahjaa... paar nädalat tagasi pojale ostetud poti-nartsissid hakkasid ka õitsema. Ma ei suutnudki neid enne ära tappa :) Võibolla saab minust veel rohenäpp kah, aga seniks võtan ette oma teatriaasta kokkuvõtte ja katsun kääridega need kõige paremad välja lõigata ning esile tõsta. Pärast endal ka lihtsam meenutada, et mis sellel aastal need kõige lemmikumad olid :) Sai veksel välja antud kunagi, et 15.jaanuari hilisõhtul... ja lubaduste täitmine... kas seda võiks ka "hobina" võtta? :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar