Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

kolmapäev, jaanuar 13, 2010

Nii nagu taevas - Ugala


Sattusin Stockholmis käies 2004.aastal kinno vaatama Kay Pollacki filmi, mis oli nädalaid juba vallutanud Rootsi kinoedetabelite tipu. Kõik rääkisid sellest filmist ja kiitsid taevani. Rootsi otsustas selle saata ka Oscarite Akadeemiale ning ta pääses ka ihaldatud 5 nominendi hulka! Kinos seda filmi vaadates olin vaimustuses. Soe, armas draamakomöödia, just selline nagu rootslased neid kõige paremini teha oskavad. Head näitlejad, sügavamad teemad nagu perevägivald ja usk tasakaalustamas kergelt külahulludena mõjuvaid karaktereid. Ning kõike raamistamas armastus - nii armastus mehe ja naise vahel, muusikaarmastus, ligimesearmastus, armastus mida võib leida kõige ootamatumatest kohtadest, mida elu meie kõigi eluteele võib visata, olgu see siis koorilauluvõistlus või koos tegemise rõõm või uued inimesed, kes meie ellu ilmuvad. See film oli üks mu tolle aasta suurimatest lemmikutest.

Sellepärast kütsin ka oma lootused ja ootused oma armsas Ugalas lavastatava tüki suhtes ülikõrgele. Jah, ma teadsin, et see on tobe, aga ma ei võinud endale midagi parata. Muudkui ootasin ja ootasin, et millal seda näha saan...

Ma ei või öelda, et see mida ma siis lõpuks kätte sain oleks olnud halb, lihtsalt see ei vastanud mu ootustele. Ja see on ju tobe. Usun, et need, kes pole seda filmi näinud, saavad palju tugevamad emotsioonid kätte Ingo Normeti lavastatud lavaversioonist. Minu jaoks jäi see kõik kuidagi pinnapealseks ja lavale sobimatuks ning üsna emotsioonituks. Emotsioonituks just filmiga võrreldes. Kõike ei olegi võimalik lavale ümber panna ja see jäi eriti häirima just lõpus olevates dramaatilistes stseenides. Mis filmis on võimalik pole alati teatrilavale ümbertehtav.

Lisaks eelmisel päeval nähtud noorte lavakate Margarita ja Meister oli selline powerhouse, et Ugala väikeküla lugu lihtsatest inimestest, mõjus veel topelt emotsioonitu ning lavastamise mõttes liiga tavalisena. Jah, Eesti teater on viimasel ajal oma lavastajatrikkidega niimoodi ära hellitanud, et kui lugu on lihtsalt ja selgelt lavale toodud, ilma igasuguste trikkideta, siis see mõjub nagu lavastaja laiskusena. Ehk justkui oleks lool lastud lihtsalt rääkida enda eest, süvenemata tegelikult karakterite loomise abistamisse lavastaja poolt. Ning lugu ise ei hakkagi elama, kui seal pole midagi nö."erilist", mille lavastaja oma käekirjaga või nutikate ideedega sisse toob.

Kuid sellest hoolimata leidsin ka mina Ugala tükist palju vaatamisväärset ning sealhulgas ühe tipprolli ja mitu väga hästi õnnestunud karakterit :) Vana tõde, et kui lavastus ise ei ole tähelepanuväärne, siis seda rohkem otsid "seda miskit" tähelepanuväärset näitlejatöödest või muust...


Lugu ise räägib ühest Põhja-Rootsi külast ning selle inimestest. Oma lapsepõlve kodukanti naaseb maailmakuulus dirigent - Daniel Dareus. Ei lähe kaua, kui teda palutakse kohalikku kirikukoori juhtima. See muidugi ei ole kõikidele meeltmööda. Lisaks kisutakse loo jooksul kappidest välja nii mõnegi tegelase luukered. Süttivad ja kustuvad armulood ning väikese küla jaoks saab nii mõnestki teemast kärbsest elevant. Lisaks tuleb koorile kutse osaleda välismaal kooridevahelisel konkursil, mis omakorda kütab elevust väikse küla inimestes. Karakterite valik on värvikas - tuttavaks saame Lenaga, naisega, kellel on olnud nii mõnigi mees ning kes nüüd ajab ka Danielil tundemeeled võnkuma :) Inger, kes on abielus küla kirikuõpetaja Stig-iga. Seksuaalselt frustreeritud naisterahvas, kes tegelikult lihtsalt vajab armastust oma ellu. Stig ise on samuti varjatud seksulaasete frustratsioonidega, kirikuõpetaja, kes leiab lohutust mitte oma naisest vaid pornolehtedest. Gabriela, kes on peab kooris käima salaja, sest tema vägivaldne mees ei aktsepteeri kui naine midagi enda jaoks teeb. Vaimse puuudega Tore, saab võimaluse kooris osaleda ja seeläbi kindlasti hulgaliselt elurõõmu juurde. Üksindus põdev Siv, kes käib seljataga Danieli peale kaebamas ning tunneb, et teda oleks justkui koorijuhi kohalt kõrvale tõugatud, valades ühtlasi oma viha ja kadeduse Lena peale, sest too on nii vabameelne. Paks Holmfrid, kes nutab küla kaupmehe ametit pidava Arne ilgetele remarkidele ning narritava hüüdnime pärast. Samas on Arne ise positiivne ja tegus poeomanik, kes tihti sponsoreerib mida kooril parajasti vaja.

Ehk tegelasi palju ning igast mastist, sest lisaks kõigele on ka rida lihtsalt kooris osalevaid tegelasi, kõik oma väiksemata või suuremate kiiksudega või siis omapäraga. Paljukarakteline teatritükk on ikka ohus, et kas need karakterid joonistuvad sealt välja. Kas tekivad tegelased, kellele vaataja saab kaasa elada ning rollid üldse torkavad silma. Kas tekib atmosfäär ja lugu või muutub kõik üheks suureks müraks. Lisaks kas tekib emotsionaalne kontakt publikuga. Mina, kes ikka alati võimalusel esiimeses reas istub, nagu seegi kord, teen seda just peamiselt selle "kontakti" saavutamise eesmärgil. Sest kui tegelastega kontakti ei saa, siis tehku nad seal mida iganes, kõik tundub ebausutav. Seekord, mis oli üks lavastuse suuremaid miinuseid, oli lavastaja otsustanud mängu viia lavasügavusse. Tegelased liikusid harva lava etteotsa. Kõik oli kuidagi üldplaanis. Ega üldplaanis tükil ei ole muud viga, kui et siis peab selle kuidagi stiilsusega tasa tegema. Mida siin tükis ei tehta. Ka filmid, kus ei kasutata lähivaateid ja close-up kaadreid, need lihtsalt ei muutu elavaks. Ja ma usun, et selle lavastuse suurimaks veaks oligi just nimelt see. Keskendumist oli liiga vähe ja kui seda oli, siis see toimus kusagil kaugel, ehk kontakti ei saanud jälle.

Kui ma nüüd vigade juurde jõudsin, siis laon välja veel mõtted, mis mind häirisid, et saaks nende miinuspooltega ühele poole ja rääkida nendest plussidest...

Kõigepealt, miks see film mulle nii väga meeldis, oli see, et selle emotsionaalsus oli nii tugev, et see lugu viis ming pisarateni. Teatrilaval aga seda ei juhtunud. Miks? Sest ma ei uskunud seda armulugu. Filmis oli see teistmoodi üles ehitatud ning emotsioonid justkui kasvasid ja kasvasid, kuni siis selle armuleegi süttimiseni. Teatritükki ei ole dramatseerija seda "kasvamist" sisse kirjutada ning ka lavastaja pole osanud seda sinna punuda. See, kui filmis külarahvas astub Danieli kaitseks välja, see mõjub võimsalt. Teatrilaval jääb aga paratamatult tagasihoidlikumaks. Perevägivalla rõhuasetused on paigast ära, kaastunne küll tekib inimlikul tasandil, kuid mingi usutavus või vastuseisud jäävad kaugeks - see võib olla tingitud jälle sellest, et kõik toimub kusagil kaugel lavasügavuses. Ka Danieli kohtumine oma kunagise kiusajaga, on jälle lavastatud dekoratsioonide vahele kaugele publikust. Võibolla paneb lavastaja Normet liigse rõhu näitleja oskustele ennast oluliseks mängida. Sama võis ju täheldada Linnateatri "Iguaani öö"-s. Ka seal oli kõik liiga kuiv ja külm. Piret Kalda suutis selles oma mänguga ja karakteriloomisega tekitada ereda näite, et kuivas lavastuses näitleja mängib ennast esile ning annab lavastusele hingamise ja väärtuse. Sama tegi tolles etenduses Anne Reemann oma sügavalt kurva ja kauni hotellipidajannana. "Nii nagu taevas" on aga kõik lavasügavuses ning kättesaamatus kauguses ja üldplaanis ning seal oleks olnud veel eriti vaja lavastaja abikätt, et need karakterid oleks saanud emotsionaalse pagasi ning võime ennast vaataja südamesse mängida/tungida. Lugu rattasõidu õppimisega saab filmis mitmeid kordi emotsionaalsema laengu kui teatrilaval. Kuid siin võib mängu tulla ka ja näitlejate mäng.

Kummaline oli selle peategelasega seekord. Ühelt poolt oli Indrek Sammul kui loodud sellesse karakteisse. Vanus sobib ideaalselt, ka kõlav ning mingis mõttes isalikult nukrameelne häälepagas. Ja ometi on ta oma stampides liiga kinni, et teda võiks laval võtta Daniel Dareus-ena ja mitte Indrek Sammulina, kes mängib Danieli (ma kaldun pettuma tema viimase aja rollides, ei tea, kas ta on kaotamas seda sõnulselteamatut sädet, mida näitleja vajab et ise rollide tegemist nautida?). Mitte kogu rolli vältel, aga eriti mingist hetkest alates. Ikka selle pika tuka silumine kä(t)ega üle pea, ikka sellised maneerid, mida talle meeldib kasutada rollist rolli. Kuigi oli eredamaid hetki ka, ehk siis kui ta sai hoo sisse, aga seda rohkem lavastuse esimeses pooles. Aga võibolla siiski see on liiga minu isiklikust maitseküsimusest kinni ning kindlasti ei ole selle tüki sisulise emotsioonituse põhjuseks. Ma usun, et materjalina polnud see ehk kõige õigem kinolinalt teatrilavale toomiseks. Selles suhtes jagavad vastutust dramatiseerija ja lavastaja. Sest lavastaja on võimeline tegema imesid ka täiesti mittelavakõlbelise materjaliga, nagu tõestas just eelmisel päeval nähtud, juba mainitud Pepeljajev Margarita ja Meistriga...


Kuid kui jutt läks juba näitlejatele, siis ühest rollist piisas, et tükk leidis võtme minu südamesse. Ja seda kahes mõttes täiesti hämmastavalt. Esiteks see karakter filmis ei tundunud minu jaoks üldse nii emotsionaalsena või õigem oleks vist öelda, et nii tugevat kurvust tekitavana. Noh, eks muidugi oli see kurb, aga ma filmis ei pööranud sellele nii palju tähelepanu, kuna emotsioone sai ka teistest kohtadest küllalt. Teiseks, seda Ugala näitlejannat olen ma harva tähele pannud kui tüki kõige tugevamat linki. Võibolla sellepärast, et teatri Inger on mulle vanuselt lähemal kui seda oli filmi Inger... Aga see mida teeb Carita Vaikjärv oma sügavalt kurva naise rollis, see on imeline! Südantlõhestav (jälle võib paralleele tõmmata Iguaani öö Piret Kalda-ga), emotsionaalselt täiesti näitlejannat jutkui päriselt oma karakteriks muutev. Inimese sügava, ilusa ja keerulise hinge paljastav fenomenaalne töö. Ma usun, et ma ei vaata Carita mängu enam kunagi nii nagu varem. Ta liigutas mind täiesti hingepõhjani. Ma ei tea, kui sügavalt ta tegelikult ise seda läbi elas, mida tema tegelane laval, kuid ma täiesti uskusin seda, mmida ta mängis. Justkui oleksid ta silmad päriselt läinud veekalkvele ning minus kui mehes äratas see tungiva lohutussoovi. Ja see ongi ju see barjäär, mille näitleja peab suutma lavastaja abiga lõhkuda vaataja ja näitleja vahelt, et mõjuda loo karakterina, mitte "Carita Vaikjärvena". Ma ei tea, kui palju oli siin abiks lavastajakätt, kuid Carita liigutab oma rolliga nii sügavalt hinge, et julgeksin pidada seda aasta üldse üheks tugevaimaks naisrolliks mistahes Eesti teatrite tükis!

Mõnusalt hea rolliga tõuseb esile ka Arvi Mägi kaupmees Arne-na ning Tarvo Vridolinis olen hakanud nägema varjundeid, mida varasematel aastatel pole tähele pannud. Alati head ja tugevad rollid minu jaoks teevad seda ka siin - Kadri Lepp, Triinu Meriste ja Peeter Tammearu. Ja tegelikult kõik näitlejad ning lauljad niii suuremates kui väiksemates rollides sobituvad pilti. Muidugi kummaline, et lavastaja jätab lavastamata ka need kooritäiendused. Ehk vahepeal seal on nagu rohkem rahvast juurde tulnud, aga ei saagi nagu aru, et kus kohast ja mismoodi. Eraldi tahaks veel ära märkida, et eelmisest lavaka lennust Ugalasse tulnud Martin Mill, tundus võrreldes oma kursakaaslastega kuidagi marginaalse tüpaažina ja üldse mitte nii laiahaardeliselt teatrirollidesse sobituv, nagu ta seda on täiesti vastupidiselt suutnud tõestada. Vaimupuudega inimest laval mängida on ikka kuidagi raske - et see oleks usutav ja mitte ülemängitud, ega ka alaeksponeeritud, et karakter hoopis kaduma läheks. Aga Mill on leidnud oma rollile just õige tasakaalu.


Hinnang: 3+ (peamiselt tänu näitlejatöödele ja eriti Carita Vaikjärve braavohüüet väärivale rollile. Võibolla mu eelnevast tekstist võiks isegi halvemat hinnangut oodata, kuid see kõik on ju võrdlusmomentidest kinni. Ühelt poolt sai hinnang madalam, sest materjal tekitas minus ootuseid, millele lavaversioon ei vastanud, teisalt kui seda võrrelda teiste teatritükkidega, mida Eesti teatrites mängitakse, siis selline põhjamaine lugu ja väikeküla elu, need ikka kuidagi mõjuvad tuttavlikuna ning seeläbi leiab pisikesi äratundmisrõõme. Lavastajalt oleks kahtlemata rohkem oodanud. Kunstikutöö on selline tähelepanu mitte äratav, ehk seega sobivalt tagasihoidlik. Keerdlava muidugi oleks andnud ehk rohkemaks võimalusi, sest nii kontor kui Danieli elamine olid liiga äravahetamiseni sarnased ning nurisemist leiaks detailidest veelgi. Aga mis mulle väga meeldis olid need kooriseaded ja üldse muusika. Ühest küljest oli ju tegemist ka koorilaulmisest rääkiva lavastusega ning selles suhtes oli neid laule kuulata küll väga hea. Vähemalt minu kõrvale. Aga ma südamest lootsin, et sellest tuleb üks aasta suuri lemmikuid ja vääriline suure karakteritehulgaga mantlipärija Ugala Niskamäe kirgedele... see jäi siiski tulemata, ent vaatamist väärt on see lugu ikkagi!)

Isiklik märkus: Ma ei leidnud kuidagi sõnu kirjeldamaks seda teatrikogemust. Ehk on seegi märk lavastuse keskpärasusest? Aga kindlasti tasuks seda tükki minna vaatama koorimuusikast lugupidavatel inimestel ja nendel, kes tahavad olla tunnistajaks Carita Vaikjärve sügavale rolli sisseelamisoskusele.

---
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud fotod):
Kay Pollak «NII NAGU TAEVAS»
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi ja 30 minutit
Så som i Himmelen

Kay Pollaki filmi järgi dramatiseerinud Sofia Aminoff

Tõlkija: Ülev Aaloe

Lavastaja: Ingo Normet
Kunstnik: Liina Unt
Muusikalised kujundajad: Ingo Normet ja Peeter Konovalov
Koormeister: Peeter Konovalov
Koorikonsultant: Anne-Liis Poll

Mängivad: Indrek Sammul, Kata-Riina Luide, Peeter Tammearu, Carita Vaikjärv, Arvi Mägi, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Kadri Lepp, Andres Oja, Martin Mill, Luule Komissarov, Margus Vaher, Kiiri Tamm, Peeter Jürgens jt.

Maailmakuulus dirigent otsustab pärast terviselt saadud hoiatust aja maha võtta.
Üle paljude aastate on ta kalendermärkmik tühi. Ei mingeid kohustusi.
Ta naaseb oma lapsepõlvekülla, kus keegi teda ta kunstnikunime varjust ära ei tunne. Pooleldi vastu tahtmist võtab ta vastu pakkumise hakata juhendama külas tegutsevat väikest kirikukoori. Ta ei alusta aga lauluharjutustega, vaid püüab kooriliikmeid õpetada kuulama nii iseennast kui teisi.
Tasapisi hakkavad inimesed avanema ning ilmsiks tuleb palju varjatut. Külakese tüüne pealispinna all on peidus valu, kibestumist ja mõistmatust, aga ka palju hoolivust, armastust ja elutahet.
Muusika annab uue hingamise. Julguse otsustada. Julguse armastada. Jõu jõuda iseendani.

Näidendi aluseks on rootsi kirjaniku ja filmirežissööri Kay Pollaki samanimeline menufilm (2004), mis oli nomineeritud ka parima võõrkeelse filmi Oscarile. Filmis kõlanud „Gabriella laul“ püsis Rootsi hitiedetabelites 68 nädalat.

Lavastust toetab Rootsi Suursaatkond

http://www.swedenabroad.com/
Esietendus 27. novembril 2009.

Sildid:

5 Comments:

Blogger MARRE said...

Väga huvitav oli Su arvustust lugeda - pärast seda kui olin just enda tagasihoidliku arvamuse kirja pannud. Mul hea meel, et ei olnud filmi näinud - ootused puudusid, ka ei teadnud, kuhu lugu viib. Tõeliselt läks hinge. Ja natuke kahju on kuulda, et nii palju mittehead on võimalik etendusest leida.

Huvitav on see, et ka ma ei leidnud sõnu etenduse kirjeldamiseks, aga pean põhjust milleski muus - see mängis mu emotsioonide, mitte mõtetega. Mingil teisel tasandil justkui mängis. Ja analüütiline kriitikameel lihtsalt lülitus välja.

Aga veelkord, tänud arvustuse eest! Nii huvitav on teistsugust (ja professionaalesmat) vaatenurka saada

19 mai, 2010 09:50  
Blogger MARRE said...

P.S. Mul on suur au, et mu teatriteemalised postitused siin blogis viidatud on. Annangi teada, et need kolisid teise blogisse:

http://heahetk.blogspot.com

19 mai, 2010 09:54  
Blogger Danzumees said...

Tere "vaataja-klõpsija" Marre!
Aitäh heade sõnade eest blogiaadressil :)
Jah, eks minu vaatamist mõjutasid mitmed tegurid. Esiteks muidugi see, et ma olin seda filmi näinud ja ootused olin liiga üles kütnud. Teiseks ka see, et vaatasin selle otsa ühele tõeliselt lavastajaideede tulevärgile - Pepeljajevi "Margarita ja meistrile". Selle järel tundus Nii nagu taevas eriti emotsioonitu. Aga tegelikult on selles loos võrreldes filmiversiooniga asju, mis minu jaoks ei töötanud. Aga võibolla oli ka see saatuslik "teine etendus"... mille kohta teatrirahvas ütleb, et need lähevadki aia taha. Siiski siiani meenutan ja olen arvamusel, et Carita Vaikjärvele tegid teatriauhindade jagajad ülekohut. Ta tegi minu meelest nii sügava ja südanlõhestava rolli. Andis endast absoluutselt kõik! Ja tegelikult ma pole üldse tema mingi suur fän, aga no see roll oli tõeline töövõit minu meelest. Filmis olnud peategelase armusuhe aga jäi teatrilaval väga ebausutavaks ja lahjaks. Samuti viis filmi vaadates pisarateni koht, kus külarahvas dirigendile järele tuli... aga filmis ju saab massistseenidega mõjutada ka teistmoodi...
Samas mu teatrikaaslane polnud filmi näinud ja tema jaoks tundus ka lahja, aga tema nägi ka noorte särtsakat tükki koos minuga eelmisel päeval... niiet põhjus jääb õhku. Võibolla oli ikkagi viga just tolles õhtus.

19 mai, 2010 10:08  
OpenID sehkendaja said...

Kusjuures - mulle tundus ka emotsioonitu ja kuidagi... pinget vähe. Tekkis huvi filmi näha.

01 detsember, 2010 20:29  
Blogger Katrin said...

Olen küll täiesti tundmatu (ja lisaks sellele ka teatrivõhik), aga viskan siia siiski sõna sekka, kuna käisin sama tükki äsja vaatamas. (Ja nimme seda arvustust enne ei lugenud.)

Mina olin enne näinud youtube'ist Gabriella laulu ja see jättis väga võimsa elamuse (õieti ajendaski pileteid ostma). Nii et ehkki film ja süžee tervikuna olid etendust vaatama minnes võõrad, läksin siiski teatrit vaatama teatavate ootustega. Minul olid küll lõpus pikalt pisarad silmas ja vist mõnes varasemas kohas ka, nii et vaieldamatult puudutas. Aga samas jäi siiski midagi puudu. Vbla olen liiga kriitiline, aga Gabriella osas oleks tahtnud näha-kuulda (eelkõige kuulda) kedagi.. hm, no ütleme Hele Kõre laadset. Kohati jäid mind häirima ebaloogilised vanusevahed - Arne ja Holmfrid olid teksti järgi justkui eakaaslased, visuaalselt pigem nagu isa ja poeg; sama lugu oli Danieli ja Gabriella mehega (mis iganes ta nimi oli). Ja mitmes kohas oli tunda auke - ma kujutan ette küll, et filmis oleks tegelaste ja suhete areng sujuvam kui see teatrilaval üldse võimalikki on. Aga teises reas istudes oli siiski emotsioone päris hästi võimalik tajuda ja olen täiesti nõus, et Ingeri roll oli suurepäraselt tehtud. Nagu öeldud, professionaalne pilk mul puudub, et teiste kohta midagi põhjapanevat öelda.

Eeltoodud kriitikast hoolimata jäi etendus südamesse. Nüüd tahaks küll (endisest veel rohkem) ka filmi näha...

02 detsember, 2010 22:54  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default