Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, jaanuar 31, 2010

Vari - Karin Alvtegen

Astrid Lindren-i venna tütretütar Karin Alvtegen on siin Rootsis päris populaarne kirjanik. Tema raamatud on kõik müügiedetabeleid külastanud ning tasapisi on ka välismaailm hakanud tema kirjatöid hindama. Eelmisel aastal kandideeris tema eesti keeleski ilmunud "Kadunud hing" ("Saknad") maailma prestiižikaimale - "Edgar" nimelisele põnevike/krimkade-auhinnale. Ta ise valgustab näiteks siin enda tausta ning muuhulgas seda, mis teda kirjutamise juurde viis ning kus kohast ta oma inspiratsiooni ammutab. Tema debüütraamat, samuti eesti keelde tõlgitud "Häbi", on pärjatud maineka Duncan Lawrie International Dagger auhinnaga. Ma ise olengi siiani kõik tema raamatud, peale "Häbi" jõudnud juba läbi lugeda ning plaanis on ka tulevikus kõik Alvtegeni looming kätte võtta. Seni on minu lemmikuks eelmisel aastal loetud puändirikas "Reetmine".

"Vari" puhul ei ole tegemist stiilipuhta krimkaga, pigem psühholoogilise draamaga, millel on ka need "hämaramad" ja kriminaalsemad küljed. Loos on käputäis tegelasi, kes on kõik omavahel pereliinepidi seotud ning lugu järgib hüpates ühe tegelase elust teise ellu nende üsna kurbasid saatuseid. Lisaks mõnede tegelaste puhul on kasutusel ka varasem aegruum, selgitamaks taustasid tervikloole. Absoluutselt kõigil tegelastel on luukered kapis kolisemas ning minevik pidevalt praeguse hetke ellu sisse tungimas.

Perekonnapea Axel Ragnerfeldt on Nobeli preemia laureaat, tal on raha, kuulsust ning austajaid. Lisaks on tal palju saladusi, mida on siiani õnnestunud edukalt varjata. Ja kõigele lisaks üpris düsfunktsionaalne perekond. Naine Alice on alkoholisõber ja mehest kaugenenud. Lihtsalt veel harjumusest eksisteeritakse koos samaa katuse all. Poeg Jan-Erik on nii mitmeski mõttes isasse. Oma tööks käib ta rääkimas oma isast ja tolle raamatutest mööda Rootsit. Ehk kuigi raamatu pealkiri "Vari" on ka Axeli ühe teose pealkiri, võiks ka allegoorilise tähenduse tuua sellest, et poeg Jan-Erik, oleks justkui isa vari. Ja eks need kõik inimesed selle suursuguse kirjaniku ümber on mingis mõttes tema varjudeks või elavad tema varjus. Lisaks on poeg kõva naistemees, kuigi tegelikult endal naine ja laps kodus ootamas. Alexi tütar tegi enesetapu teismelisena. Loo käivitajaks on Ragnerfeldt-ide perekonna toateenija, Gerda surm. Sedaläbi kisutakse loosse veel salapärane noorem mees Kristoffer, kellele Gerda kogu oma varanatukese pärandab. Salapärane sellepärast, et tegemist on leidlapsega. Raamatu alguses on ka väike lõik, kus keegi naine pisikese 3-4 aastase poisi viib Skanseni juurde ning lihtsalt jätab ta sinna. Lisaks on Axelil üks sõber - teine kirjanik, kelle endise naissõbraga Axel kunagi voodisse läks ning nüüd kannab ka seda süükoormat. Kuigi see süü on päris väike võrreldes mõnede teiste tema saladustega. Lisaks on see naine nüüd "teadmata kadunud"... Lõpuks selgub muidugi tõde kõige ja kõigi kohta.

Raamatu suurim viga oligi minu jaoks see, et kõik mämmutatakse ette ära ning absoluutselt igal väiksel mutril on lõpus oluline roll, isegi kõrvalistel tegelastel. Ja muidugi kuna ma psühhopaate teadlikult ei tunne, siis natuke kummalisena tunduvad need "maha koksamised", mis selles raamatus aset leiavad. Midagi üleloomulikku ju ei ole, lihtsalt kuna see kriminaalne pool on selles raamatus lahendatud teisiti, siis ma natuke võõrastasin vist :) Võibolla peaks hoopis vastupidi jagama plusspunkte originaalsuse eest...

Kuid see, mis mulle Alvetegeni juures meeldib, on tema tekst iseenesest. Seda on mõnus lugeda ning lausekonstruktsioonid ja sõnade valik on mõnus ning "intelligentne" on vist kõige lähemal sellele, mida ma mõtlen. Lisaks on ta põhiloo kõrvalt ühiskonnakriitiline ning see justkui annab lisaväärtust. Eriti kui ta päris otse ründab omaenda rahvuskaaslasi. Näiteks Teises Maailmasõjas, kus rootslased teadupärast, nagu alati, mängisid erapooletuid. Teades, et Hitler teeb ülekohut, lõikasid nad ikkagi kasu mis jaksasid. Kapitalismi aadete kõrgeimas sfääris - Raha eest saab kõike...

Ja näiteks see lõik, mis ühtlasi olgu näiteks raamatu tekstist. Kus Alvtegen-i tegelane valutab südant kuidas nii naiste kui ka eriti noorte tüdrukute ajusid pestakse... ehk sellest, mis sunnib inimest ajalehte/ajakirja kätte võtma:

Ta astus sammukese kõrvale ning sattus naisteajakirjade riiulite ette. Kaunid silmad - tee endale tahmane pilk! Šoppingujoovastus - 600 parimat ostu. Õpi kõrgetel kontsadel õigesti käima. Kas rindade suurendamine on hea äri? Kogu see värk tekitas temas segadust. See, et kõiki neid ajakirju kahtlemata ka ostetakse. Et küllaltki palju naisi ei nõuagi vaimuvalguse saamiseks midagi rohkemat. Kõige populaarsemal riiulil jäid talle silma ajakirjad, mis pöördusid väikeste tüdrukute poole. Ära lase tuntud tubudel õelutseda! Vali Hollywoodi kõige nunnum kutsu. 7 viga meikimisel. Nõksud, mis poisil pea segi ajavad. Toimetuses puha naised, võimalik, et mingil tehnilisel ametipostil mõni mees. Ta pani endamisi imeks, kuidas need naised oma lapsi kasvatavad. Kas nad ka eraelus niisama andunult soorolle kinnistavad ja selle eest hoolitsevad, et nende tütred jääksid infantiilseteks, või siis võtavad nad selle ülesande käsile niikauaks, kui see raha sisse toob.

Tekstis pakutakse ka üks üpris huvitav psühholoogiline mäng, mille üks naine Alex Ragnerfeldtile teeb. Nimelt moraalne dilemma, mis annab küsimusele vastaja kohta üpris palju sisemist informatsiooni. Toon selle siin ära: On jõgi, mis kubiseb krokodillidest. Ühel pool jõge elab Per ja teisel pool Eva. Per armastab Evat. Ühel päeval jääb Per haigeks ja helistab Evale ning kutsub teda appi. Aga Eval ei ole paati. Eva jookseb Eriku juurde, tema elab temaga samal kaldal ning tal on paat. Aga Erik ei taha Evat jumalamuidu aidata vaid nõuab, et Eva peab temaga enne magama. Eva sellepeale jookseb Olof-i juurde, kes elab samuti samal kaldal. Palub, et Olof tuleks Eriku juurde ning talle aru pähe paneks. Kuid Olof ei taha end sellesse segada ja saadab Eva minema. Eval ei jää muud üle kui magada Erikuga. Magab ja Erik viib ta paadiga üle. Eva jõuab Per-i juurde ning räägib, mida ta oli sunnitud tegema. Per saab maruvihaseks ning viskab naise välja. Eva läheb murest murtud Sveni juurde ja kurdab oma lurba saatust. Sven läheb selle peale Peri juurde ning klohmib ta karistuseks läbi. - Edasi tuleb panna järjekorda, kes neist tegi suurima vea? Raamatust saab ka psühholoogilise analüüsi nende tegelaste tõlgendusest. Mida reetmata võib öelda, et seal arvas Axel, et suurima vea tegi Olof. Minu jaoks on suurim süüdlane ikkagi Erik. Võibolla ma olen lihtsalt liiga "must ja valge". Kuigi süüdi on ju ka Eva ise ja muidugi Olof ning isegi Per.

Sellised mõttemängud on alati raamatus lisaväärtuseks. Ja kindlasti panevad veel intensiivsemalt kaasamõtlema ja -elama.

Mind siiski paelus kõige rohkem põhiliini kõrvalliin - Jan-Eriku ning tema naise Louise-i lugu. Mees pettis seda naist nii mis jaksas ning kui naine teada saab on see tegelikult ainult täpp i peale, sest nende kahe vahel polegi enam tõelist armastust olnud juba pikemat aega. Kuigi mees seda ehk ei tunnista ning naisel pole jällegi midagi parata... Mis mu mõtted jälle mitmekordse kiirusega tööle lükkas oli see olukord - kus mees ja naine tülitsevad omavahel ning siis tekib olukord kus üks või teine võiks öelda a la "lähme siis lahku"... igas suhtes on ju selliseid tülisid või hetki... isegi kui see otseselt ei nõuaks sellist reageeringut, siis on ju neid olukordi tavaliselt igas suhtes varem või hiljem, kus sellise lause risk on õhus. Ja see kuidas see naine käitus... ma tundsin, et see on õige ja nii peakski. Aga see kuidas see mees käitus, see inimtüüp on küll tuttav, aga ma ise küll selline ei oleks. Vähemalt ma arvan nii. Sest kui ikka selline stressiolukord on ees, siis inimesed on ju ettearvamatud. Kõik oleneb ka taustsüsteemist... Igatahes oli selline raamatulehekülgedel üle elatud lahkuminek õpetlik ja ühtlasi mingitpidi äratav kogemus. Ise ma küll ei tahaks sellise olukorraga silmitsi olla. Sellepärast töötan teadlikult sellele vastu ka. Aga tõesti, mis siis kui teine inimene ütleb... kuidas siis peaks käituma - kas oma armastuse pärast pingutada tema meelt muuta? Või peaks siis loobuma ja laskma tal minna? Nendel teemadel on naisega hea arutada. Kusjuures me mõtleme asjadest erinevalt. Ei tea kas siis erinevate sugupoolte pärast või on tema lihtsalt need asjad juba läbi mõelnud ning minu arvamus baseerub hetkearvamusel...

Hinnang: 4 (väga kurb ja tumedates toonides raamat. Natuke sellist põhjamaist ängi oli ka sees. Ja ehmatusi. Ja kummaliselt võõraid inimtüüpe. Ja üksindust. Soovitan siiski alustada Alvetegeniga tutvumist "Reetmine" raamatust. Sest kui too meeldib, siis sedakauda saab paremini tema maailmasse sisse. Aga keeleliselt väga hea. Ilmselt ka tänu õnnestunud Mari Jesmini tõlkele. Nüüd siis veel "Häbi"... ja loodetavasti Eesti Raamat jätkab Mirabilias Alvtegeni väljaandmist. Kirjanik ise ütleb ülevalpool viidatud intervjuus, et tal läheb 1 aasta ideede korrastamiseks ja 1 aasta kirjutamiseks. Seega loodetavasti tuleb veel temalt palju palju selliseid krimka-žanri ääremaadel olevaid draamapõnevikke)

Sildid:

1 Comments:

Blogger Elina said...

Aga mis Sa arvad, kui palju leiab ta lugejaid juurde tänu sugulusele Lindgreniga.
Minu jaoks kõlab selle autori nimi igavalt ja kohe eriti igavalt raamatu pealkiri "Vari". Aga kui kuulen, et tegu on Lindgreni sugulasega, siis mõtlen, et peaks ka kunagi lugema.

01 veebruar, 2010 10:15  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default