Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, jaanuar 07, 2010

Tarbetud inimesed - VAT Teater


Perevägivald on teema, millest ei ole võimalik liiga palju rääkida. See on nii oluline ja peab igast paigast vastu vahtimist paistma, sest äkki nendest teemadest rääkides, neid pidevalt esil hoides, väheneb ka see hulk katkiseid hingi, mis suletud uste, siniste plekkide ja hinge- ning füüsiliste valude taga peidus on. Soome kirjaniku Reko Lundán -i draama räägib jällegi teraval teemal, suunab oma süüdistava näpu ühiskonna valupunktile. Lundan ise suri kolm ja pool aastat aastat tagasi ajukasvajasse. Oma 40 eluaasta jooksul jõudis ta kirjutada 2 romaani ning mitu näidendit. Oli ühe romaaniga ka Finlandia kandidaat. Hetkel mängib ka Vanemuine ühte tema kirjutatud tükki - "Suurema kurbuseta".

Soome eluolu on siiski sellevõrra sarnane meie Eesti eluoluga, et tegelikult võiks selline sündmustik vabalt areneda ka mõnes Eesti peres. Mina igatahes suutsin vahepeal unustada, et see on "soome lugu". Samas Sofi Oksanen ju pidevalt räägib kui vägivaldsed on Soome mehed... ja eks seda sai kunagi oma kasuisa raske käe all isegi tunda... samas seal võibolla ongi see teema rohkem päevavalgele kistud ja meil hoitakse rohkem pead tiiva all... ei tea, ise tean küll paari juhust Eestis väga lähedalt, kus on see teema väga valusalt aktuaalne.


VAT Teatril on minu meelest päris huvitav repertuaar. Kõik ei ole küll tipplavastused (aga millises maailma teatris on? Maitsed on ju erinevad ning teatrid peavadki mõtlema kõikidele erinevatele maitsetele), kuigi on ka neid päris "tippe" (Ingel, ingel ja Nürnberg meenuvad esimestena, ahjaa, minule meeldis ka Vääärviid väga), kuid pole ka allpool keskmist taset. Vähemalt minule pole ette sattunud. Eelistan muidugi neid täiskasvanute sihtrühmale mõeldud tükke, aga ei põlga ära ka noorte asju. Teinekord on neis "noorte-tükkides" öeldud mõned lihtsad ja tavalised tõed väga tervalt ja hästi. Mis siis sellest, et juba teada tuntud asjad, ent peaasi, et hästi tehtud.

Tarbetud inimesed läheb rohkem sinna "täiskasvanute" maastikule. Mis minule selles tükis eriliselt meeldis, oli lavapaar Katariina Lauk ja Margo Teder. Neile kui näitlejatele mõeldes, ei oskakskii neid vaimusilmas "sobiva" paarina ette kujutada, aga millegipärast nad mõjuvad usutavalt just sellise äraspidi paarina, kes kokku mingis mõttes ju ei sobitugi ka näidendi sisus.

Tundub, nagu Lundan kõnniks klišeede kohal trapetsil, ometi nendesse tavalistesse stereotüüpsetesse, sellise olukorra kirjeldustesse laskumata. Erinevad juhtumid ongi ju natuke erisugused, mitte ühe vitsaga löödud. Minu jaoks on sellised olukorrad nii filmides kui elus ikka läinud nii, et mees tõstab naise suunas kätt. Naine ehmub ja üritab meest maha jätta, seda siiski suutmata teha, sest mees tuleb vabanduste ja kingitustega kahetsedes. Naise süda sulab - laste pärast peab ju ikka proovima veel kord... ja nii uuesti ja edasi ja nii edasi. Ka selles loos on tunda elemente sellisest klassikalisest juhtumist, kuid siiski on siin natuke teine lugu...


Lisaks on kõrvaltasandina toodud ka sõpruse teema ja kuidas ümbritsevad inimesed suhtuvad. Ja tegelikult on kõrval jooksmas sama huvitav liin - abielus oleva mehe petmise teema. Läbi nende kahe peateema jäi minule tunne, et tegemist on ka mingis mõttes "naistekaga". Naiste seisukohalt tekkis lausa vajadus neile mõlemale tegelasele abistav käsi sirutada. Ühele öelda, et ärgu ta oma meest uskugu - selline jääbki korduma, sest kui mees korra tõstab kätt naisele, on ta selleks võimeline ka teine kord. Teisele naisele oleks tahtnud öelda "tubli!" (et ta helistas mehe naisele). Nii peakski kõik naised käituma, keda abielus mehed võrgutavad. Tegelikult olid ju mõlemad näidendi mehed mingis mõttes parajalt ebameeldivad mehikesed, ent samas neis mõlemas oli palju jooni igast meist meestest. Valusalt argipäevane.

Lavastuse kodulehel esitatakse mõned peamised küsimused, mille näidend esitab ning mille üle on hea natuke oma pead vaevata. Oma seisukohalt, ise ju ka kunagi töötuleiba nautinuna on liigagi valusalt meeles see "tarbetuse" tunne... kellel siis ikkagi vaja mind üldse on, kui isegi tööandjad ei vaja, eriti kui töö leidmine venib. Siis tekib ka usk, et lähedasedki ei vaja tegelikult. Ja kui naisel veel läheb hästi, siis natuke aega on ju hea, et keegigi mingi raha üüri või laenumaksmiseks koju toob, kuid mõne aja pärast võib mehe au paraja hoobi saada ning murda veel täielikult inimese. Siis ei teagi enam - mida teha ja kuidas edasi elada.

Ja kas inimene võib olla armunud mitmesse inimesesse korraga? Minu arvates võib, aga kuna meie kommete kohaselt on inimesed monogaamsed ja võimelised valikuteks, siis valitakse ikkagi üks ning on omamoodi austuse küsimus, et ei riivaks kõrvalseisva, teise inimese tundeid - andes oma tunnetele vaba voli ning tegutseda vastavalt meeleolule või parajasti silme ees olevatele tungidele.

Kui rääkida eraldi näitlejatest, siis Katariina Lauk on minu meelest alati väga hea. Ka siin pole erand. Mis mind küll seekord hämmastas, oli tema oskus hetkega rollist välja tulla. Tihti ta läheb oma rolli nii sisse, et esimest korda kummardama tulles on ta ikka veel otsapidi selle sees ning alles "välja tulemas" (mulle meeldib sellist asja märgata või ma isegi vaatan seda spetsiaalselt). Seekord aga ta naeratas kohe pärast tulede süttimist, justkui temas poleks enam kübetki seda kurbust, millest tema karakter nii oskuslikult oli välja joonistatud. Margo Teder on samuti kuidagi ikka sellistes emotsionaalse pagasi mõttes tagasihoidlikumates rollides olnud. Seekord aga teeb ta ära tohutu töö, pannes oma karakteri päris osavalt psühholoogilist mängu mängima. Vähemalt mina tõlgendasin seda tema "juhtunu maha salgamist" nii. Mõned asjad jätab vaataja välja arvutamiseks ehk uskumiseks või siis mitte uskumiseks ning see õnnestub tal Katariinaga kahasse ideaalselt! Teine "paar" Tanel Saar ja Marilyn Jurman pole näitlejatena otseselt need, kes mind teatrisse kutsuvad. Saar küll vahest, aga Jurman kindlasti mitte. Saar on ka siin karakteriloojana igav, õigemini mitte igav, vaid kuidagi etteaimatav ning nõksu võrra "liiga". Samas kui naisterahva "mees" sõpra, kellel on oma naine ja kes armub naise töökaaslasesse, selles oli nii mitu huvitavat momenti, mida karakterina välja mängida kuidagi põnevamalt, ent seda pole lavalt näha. Ei teagi, kas ta üritas või lihtsalt "tegi". Igatahes midagi erilist ja huvitavat või mingit erilist rolli sisse minekut mina ei näinud. Jurman-i puhul on minu jaoks tema rollid kõik äravahetamiseni sarnased. Kas siis mõni tibi filmides Soovide puu või Mina olin siin... või lastetüki Tjorven või prantsuse klassika... või siis Soome perekonnadraama. Ei, ta ju ka otseselt ei riku midagi ära, ega tee midagi valesti, ilmselt on tegemist minu piiratusega näha temas erinevaid tahke või huvitavaid nüansse tema mängus. Võibolla peab talle lihtsalt andma aega leidmaks need tahud läbi elukogemuse, ta ju alles noor näitleja, alles teatrikoolist lavadele saabunud? Ei tea. Tõenäoliselt on ikkagi tegemist tühipalja maitseküsimusega - minule lihtsalt Jurmani mängustiil ei istu. Kõige valusam võrdlus oli siis kui kaks naist mõlemad purjus inimest mängivad - Katariina purjus olemist ma uskusin 100%...

Lavastaja on valinud huvitava mooduse piltide vahetuseks. Ühest hetkest see pidev ümberkolimine natuke hakkas silmale, aga samas kuidas sa muudad pere köögi, toidukaupade kassaks? Võibolla peaks vastupidiselt hoopis "hindama" sellist huvitavat "lahendit"? Aga mind see pärast mitmekordset pildivahetust natuke häiris, sellepärast otseselt hinnata seda ei oska. Pigem hindan seda tundevoolude liikumist - sugupoolte sõda. Seda naise haavatavuse tugevat valu ja valu läbi mehe silmade samuti. Ja seda psühholoogiat, kuidas kõike ei näidata ega räägita ära. Peaaegu et hakkas töötust mehest isegi kahju... selliste olukordade tekitamine annab aimu lavastajakäest, kes suudab materjalis peituvad huvitavad ristpidised tundesõlmed luua lavale nii, et need ka publikuni jõuavad.

Hinnang: 4 (tugev draama pigem kui tragikomöödia. Ei leidnud mina sealt midagi naermisväärset. Sellise teemaga ei käigi naer kaasas. Muidugi "purjakil" tegelasi võib ju olla naljakas vaadata, aga ikkagi on see osa kurva tüki anatoomiast. Ma pole Margo Tederit kunagi paremas lavavormis näinud. Sügav ja valus tükk, mis oleks võinud olla natuke ehk veelgi valusam või teravam. Teravust oligi ehk natuke rohkem hoopis kõrvalliinina tundunud "petmisloos". Samas tervik oli usutav ning eri liinid hästi kokku seotud. Minu jaoks huvitav lugu, sest ega ju kunagi kindlasti ei tea, kuidas sellised lood lõppevad. Sõnumina jäi ehk siiski kõlama see, et perekonnaühtsuses peitub võti kõigest üle saamiseks. Ka näiteks laste vajadused panevad inimese tööle edasi pingutama ning ei lase lootust kaotada. Samuti oma armsamale parima tahtmine ja soovimine. Sellepärast ongi oluline, et eriti rasketel hetkedel säiliks samuti austus ning intelligentne delikaatsus teise tunnete suhtes. Mitte õigustades mehe käitumist, ega ka otseselt naise käitumist maha laites. Kuid siiski kas mitte poleks võinud kogu selle olukorra teisiti lahendada. Eriti olukorras, kus rahadega on nagu on... Õppetund mitmel tasandil, erinevate taustadega inimestele. Soovitan küll, kuigi mitte igaühele... samas vägivallale kalduvad tasuks küll kindlasti teatrisse vedada, abikaasapetjad ka - ehk saavad läbi teise mehe kogemuse õppetunni ja ehmuvad ära :) Ehk mõistaksid siis midagi, mis sinna minu meelest oli päris osavalt ridade vahele kirjutatud.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

TARBETUD INIMESED
Soome mees annab vastulöögi.
Tragikomöödia töötusest.

Autor: Reko Lundan (Soome)
Tõlkija: Ülev Aaloe
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Kunstnik: Silver Vahtre (teater "Endla")
Osades: Katariina Lauk, Marilyn Jurman (külalisena), Margo Teder, Tanel Saar

Mis saab töötu mehe aust?
Kas naine võib olla perekonna pea?
Kas süda kingitakse vaid üks kord elus?
Kas unistuste prints võib olla neljakümnene abielumees?

Neile küsimustele otsivad vastuseid neli tavalist inimest, kellele majandussurutis väga tuttaval kombel tüli teeb. Korterelamu köögis, poeleti taga ja ees ning muudes tavalistes kohtades rullub lahti koomiline draama inimese au ja väärikusega maadlevatest inimestest. Ja kusagil mõttetuse ja tarbetuse taga on võimalik isegi armastus.

Etendus kahes vaatuses kestab 2 tundi ja 40 minutit.
Sihtgrupp: täiskasvanud
Esietendus 1. oktoober 2009 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis.

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default