pühapäev, 31. jaanuar 2010

Eile hommikul ja täna - Mihkel Kaevats

Mõnus, mustvalgete fotodega rikastatud tundeerk, pisikesi lugusid maaliv väikseformaadiline luulekogu. Lood (luuletused) tihti tugevalt läbiimbunud teatud atmosfäärist, mis annab värvid sellele halli-musta-valgele raamatule. Alapealkirjaks on ju veel "25 luuletust 2004 - 2008". Ehk ma usun, et Mihkel Kaevatsi niiöelda selle nimetatud 5 aasta loomingu parimad palad? Igaljuhul valitud palad, sest mingis mõttes kokku nad ka sobituvad. Kuigi teemasid on päris laialt, on paljud seotud looduse (ilma) või mingi kohaga.

Mõnusat, mis just minule meeldis, oli selles raamatus päris mitu asja. Näiteks see, et kui on lubatud 25 luuletust, siis tegelikult oli peidetud kaane vahele veel ka üks pisike salaluuletus. Polegi varem luulekogudes sellise asja peale sattunud. Muusikaplaatidel on ju tihti, või noh mis tihti, aga mõnikord "peidetud laulud", mida plaadikaanele polegi märgitud. Nii lahe ja kuidagi müstiline :) Meeldisid need filmilikult ettekujutatavad pisikesed lood, mis on küll väheste sõnadega edasi antud, kuid ometi nii detailirikkalt võimalik endale ette kujutada.

Miinuspoolele kirjutan selle, et mitmes luuletuses (umbes 4-5) on kasutatud sõnaühendit, et "pole vahet" või "on ükskõik". See on mu isiklik kiiks, et nendest asjadest pole vaja luuletada, ega üldse kirjutatada, millest on ükskõik. See loob automaatselt tunde, et "pole vahet" ning kogu asi ei poe hinge... vähemalt minuga on nii. Miinuspoolele kirjutaks ka selle, et mõned motiivid või mõttemängud olid minu jaoks juba tuttavad... aga palju neid vaimustavaid uusi mõttemänge üldse enam välja mõeldaksegi, eks? Noh, sellised asjad on kinni juba iga inimese ette sattunud kirjandusest. Ja miks mitte mõnikord sobivasse kohta ära kasutada asju, mis mõttena sobivad. Samuti tehakse ju ka muusikaakordidega... Mõnikord on aga ka tõesti nii, et midagi mille küll ise välja mõtled, selle lihtsalt kogemata on juba keegi teinud/kirjutanud. Kuid ega sellel siiski nii suurt mõju ka polnud, sest üks mu kolmest lemmikluuletusestki sisaldaski ühte tuttavat mõtet.

Viimasel ajal on minu jaoks luulekogu kordaläinud, kui ma suudan sealt leida ühegi, mis mulle hinge poeb. Kaevats-i raamatus on küll vähe luuletusi, kuid nende seast läksid isegi 3 mulle "kohale". Lisaks veel mõned huvitavad mõtted või read siit sealt. Luule oma olemuselt on ju nii isiklik ning sellepärast on ikka väga raske kirjutada oma seest midagi nii sügavat, et see oleks ka teiste inimeste sees sügaval tuttav või et see liigutaks teisi inimesi.

Enne lemmikluuletuste juurde minemist siin üks "lõiguke" näitena, mis mulle ka meeldis:

siin kaheksi läheme trepist üles
ja mõlemad peame peetud sammu
ja mina vaatan vaateid ja väljavaateid
ja tema vaatab justnagu muuseas

Eriti 2 viimast rida on minu meelest vaimustavad! Eriti kuna see tüdruk kõnnib trepil eespool ja on lühikeses seelikus :) Jah, see on ka üks plusspoolele minev asi, et need luuletused ei olnud kõik masendavad, vaid oli väga erineva tundega luuletusi. Ühtlasi kadus vahepeal üldse arusaam, et kas need on meesterahva kirjutatud. Mõned oli nii hellalt õrnad ja naiselikud. Selle kõige paremas mõttes... nagu näiteks Tätte puhul imestati, tema näidendi "Sild" kohta, et kuidas üks mees tunneb nii hästi naiste siseelu. Noh, mina naiste siseelu ei tunne, vähemalt mitte "hästi". Kuid sellest hoolimata tundsin ma mingit mees(luuletaja)tele mitteomast õrnust.

Ja need minu lemmikud kolm luuletust...

20. Selles ongi see teine salm juba tuttav, näiteks Õnnepalu raamatust, aga ka kusagilt mujalt. Kuid just see esimene pool on just eriti mõnus (K lemmik):

ei teagi
kas parem teel on olla
või sellest puhata
ketsid läbimärjad
rattad kuivamas räästa all
ja vend poes ostmas
süüa

mõnikord muudkui räägiks
sellest mis on juhtunud parasjagu
mõnikord ainult vaikiks
sellest mis on juhtunud
liiga palju

Mul tuli oma vend selle luuletusega meelde. Õigemini see, et mul on nii kahju, et me pole nii lähedased... nagu ilmselt luuletaja oma vennaga. Lugesin kunagi kusagilt tema kirjutatud artiklit oma ema kohta. See jättis üldse mulje, et nende perekond on väga lähedane ja soe ja armastav. Jah, siit võib välja lugeda mu siirast kadedust...

Teiseks lemmikuim oli
16. Tee allikani

läbi heleda kevadise vihmasaju
porisel rajakesel lepavõsa varjus
värsked piisad puudutamas
unist hommikust nahka
siin sa siis nüüd oled
taevas
üks pilv mis näeb välja
nagu lohe
puudutab peaaegu
puude püüdlevaid latvu

jalad ongi juba märjad
ta jõuab välule
sellest silmipimestavast
veidi hämarast mälestusest
ei tea see väike ilus tüdruk
veel mitte midagi
tema elavais silmis
peegeldub hommikupäikse
esimene sirutus
taanduvate pilvede tagant

päike sa oled nii soe

ta hingab sisse
ei tea veel et seda hommikut
meenutab ta üle 80 aasta hiljem
taas tüdrukukesena
haiglas
nagu teisigi
pika elu õnnehetki

kui suur ja imeline
elu võib olla

mõnikord on tal niipalju jõudu
et teha raamiga kümme sammu
mõnikord pole niipaljugi
et ulatuda
oma siledate peente kätega
tassini laual mille õde
on veidi eemale nihutanud

janu

täpselt nagu siis
selle teise ajastu
uduvihmasel kevadhommikul
teel allikani

Luuletus on pühendatud D.V.-le... huvitav, kas Debora Vaarandile? Igatahes on tema ainuke DV, keda mina tean. Mulle meeldis selles luuletuses see, et see kokku on seotud ots otsaga, et esimeses salmis sõna "taevas" võib võtta kahel eri tasandil, meeldis see mõte, et et tüdruk ei tea, et ta 80 aasta pärast seda meenutab ning see, et see väike tüdruk oli "ilus". Ja kuigi mulle tavaliselt ei meeldi kui kirjutatakse vanadusest ja haigustest ja haiglast, siis selles luuletuses on tõesti sellist nukrat ilu, mis lihtsalt läheb sügavale hinge... ükskõik kelle vanaemast või kellest vanemast naisest siin juttu ka ei oleks... seda on võimalik omale ka projitseerida.

Ja terve raamatu lemmikluuletus.... tegelikult selle luuletuse pärast ma esiteks selle raamatu üldse ostsingi. Sest isegi sajandat korda seda lugedes, mõjub see samaviisi soojalt ning toob meelde selle kui sai ise tütrel lasteaias igal õhtul aastaid järel käidud ning kui üks laps lõpetas lasteaia, siis sai ju veel ka pojal samamoodi aastaid sinna veel otsa... huvitav, aga selle lapsega ma küll ei samasta ennast, ikka isaga... kuigi sai ju endalgi lapsepõlves lasteaiaelu elatud...

22. Pimedus

olin lasteaias pikapäevarühmas
isa pidi mulle järgi tulema
istusin laial madalal aknalaual
vaatasin ülesse selget musta ööd ja kõrgel siravaid tähti
ega mõistnud miks isa on mu unustanud
ma ei teadnud ajast midagi ma ei tundnud siis kellagi
aga mäletan et istusin seal kaua

kui isa siis lõpuks tuli pimedas pimedas öös
ja kasvataja mind talle naeratades üle andis
ütles ta et olen juba kella 3est nukrutsenud

kell oli 4 ja isa oli töölt varem ära tulnud
---

See elupildike mõjub nii ehtsalt, nagu tõestisündinud lugu :) Kaevats on selle nii mõnusalt suutnud vormistada sõnadesse. Nii armas! Läksin tegin pojale sellepeale pai :)

Hinnang: 4 (Pärast R-iga kirjutamist on mul nii raske, ja eriti raske luulekogule anda hinnangut. See on ju nii isiklik ja selles "Eile hommikul ja täna" raamatus on luuletusi, mis on ju hindamatud. Ja ma väga väga soovitan seda raamatut lugeda. Päris palju jõuab ju ka poes lehitsedes ning kui selline stiil meeldib, siis tasub kindlasti koju kaasa viia! Sest neid luuletusi on ikka ja jälle mõnus üle lugeda. Eriti just selliseid. Ja nii mõnus on, kui miski poeb hinge ning seal selliseid tundeid liigutab, mille olemasolust endal aimugi polnud - ma pean just seda luuletust silmas, mis oli DV-le pühendatud. Nii ilus! Inimene kes selliseid asju kirjutab, sellel peab ka endal ilus hing olema. Huvitav, mis foto on 9. luuletuse ("Üks tüdruk") juures? Tagurpidi veetilk? Või mingi pung? Mõtlen, mis ma mõtlen, aga välja ei mõtle :))

5 kommentaari:

R and J ütles ...

Liigutav.
Aitäh, et sellest raamatust kirjutasid.

Danzumees ütles ...

Ei saagi aru, et kas aastaaeg või mis, aga luule ja kunst praegusel hetkel kohe eriti tõmbavad. Telekast ei vaata peale tantsusaate absoluutselt midagi, isegi uudiseid mitte ja kinos käisin terves jaanuaris ainult korra. Noh, muidu lugeda tahaks ka... haarasin I. soovitusest Sinule ka enda jaoks vihje otsast kinni ja ostsin eile Eestis olles selle Kalev Kesküla raamatu... tunduvad tõesti mõnusad miniatuurid... ja tõin kodust muidu ka veel posu raamatuid Rootsi kaasa - Krauss, Krull ja Anne B.Ragde Berliini Paplid näiteks. Aga kui ma Lapiduse Snabba cash läbi saan siis ilmselt loen hoopis Tikkanen-i Punamütsike -se.

R and J ütles ...

Ehh. kevad vist kusagil öhus heiastumas...ei viitsi enam tösises sönademaailmas ollagi.

Lobiseks aga kyll, käisin paar viimast päeva Punase H. netikohvikus seda tegemas.

Lugeda tahaks ka midagi kerget, samust Keskkyla näiteks, lähengi reedeks Tallinnasse, siis vaatan, mis raamatupoes on.

katre ütles ...

on jah Debora Vaarandile.
Mihkel Kaevatsiga õppisin koos semiootikat.

matarebeliblog ütles ...

tagurpidi oksake pungaga, mille küljes on veetilk.. :)