Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

kolmapäev, jaanuar 06, 2010

Arvo Kukumägi. Alasti elu. - Evelin Kivimaa

Kuku on ikka täiega rock 'n' roll! Nojah, sex ja drugs sinna juurde muidugi ka... ainult, et tema droog on alkohol... Raamatu kirjanikuks on märgitud küll Evelin Kivimaa, ent ometi tundub nendelt lehekülgedelt lausa voolavat puhast, 24 karaadist Kukumäge. Nojah, ega ma ju ei tunne teda päriselt, seega ei oska ka kindlalt öelda. Mingi aimdus on ainult.

Kuku nimelt on minu naabrimees Tallinna kodus. Õigemini minu akendesse paistavad tema aknad. Olen temaga paar korda hoovipeal juttu ka ajanud, kuid ainult pindmiselt. Ta on alati nii viisakas ja meeldivalt sõbralik, teretab ja vahetab paar sõna :) Mu naine käib hommikuti jooksmas ja Kuku on samuti hommikul vara s.o. umbes viie-poole kuue ajal jalgel, toimetamas. Ju nemad omavahel on isegi rohkem sõnu vahetanud, aga ega ma ei tea kah.

Lapsepõlvest mäletan, et kartsin teda. Ju see oli see Arabella film ja Paksu Adalberti mürgitamine või miski ootamatus, mis tema karakteritega kaasas käis. Ta ise ei tundunud üldse vananevat. Oli ikka ja alati täpselt samasugune :) Ja mingis mõttes ta ikka on veel :) Nagu Peeter Paan :) Ehk igas mõttes harukordne ja eriline inimene. Andekas ja kuidagi omapärane. Selle kõige pärast ei saanud ma ka raamatut jätta ostmata ja lugemata... K just vastupidi väldib ning ütles, et ei kavatse seda kunagi lugeda, sest kuidagi imelik on teada inimese kohta, keda tihti näed, aga kes Sinust ei tea midagi. Ja eks ta ka minu meelest oleks muidu kummaline, aga ta on selgelt ise tahtnud ennast avada. Ja kui päris aus olla, siis mind huvitaski rohkem see tema filmide ja tööde-tegemiste pool kui eraelu-värk. Ja ega ma ei mäletagi praeguseks, et mitu last ja mitu naist tal on kunagi olnud. Meil kõigil on oma minevik ning need suhted sügavuti jäävad mistahes raamatulehtedel piisavalt ebadiskreetseks ning avamatuks. Mis mina sain sellest raamatust oli hoopis see tema sõprade suhtumine ja tema kursakaaslaste, nagu näiteks Ülle Kaljuste või sõbra Peeter Simmi sõnad. Need olid kuidagi huvitavalt piltlikud, sest andsid tema enda sõnadele justkui kinnitust ning teist vaatepunkti. Ja kuna Kuku ise tundub olevat tõesti siiralt väljas "alasti tõega", siis see kõik mõjub nii vahetu ning ausa ja sellepärast ka kummalisel kombel hingeminevana. Kuku enda lood filmitegemiste telgitagustest ja kooliaja kiirest ja kõrgelennulisest elust on päris huvitav aimuandmine, mida tähendab olla filminäitleja.

Kuigi Kuku endaga ma suhelnud palju pole, olen ma mitu korda rääkinud tema elukaaslase Maritiga. See naine on üks päikselisemaid ja sümpaatsemaid ning soojemaid inimesi, keda ma tean. Võibolla selles suhtes poleks ma tahtnud seda raamatut lugeda küll, et teada, millega ta mõnikord peab tegelema. Samas mina ju nende eraelu ei tunne ega tea kui palju seal kõik praegusel hetkel veel selle alkoholiga seotut on. Minu meelest on neil mõlemal alati naeratavad, lahked ja sõbralikud näod ees ja minu meelest on nad mõlemad väga meeldivad inimesed, kes ilmselt täiendavad teineteist ning polegi ju kellegi asi hinnata või mõelda teiste elude ja murede peale. Endalgi neid teemasid piisavalt, millega tegeleda.

See, et Kuku Maritit Ostankinoks kutsub, see oli küll omamoodi naljakas, sest ta on tõesti pikk naine :) Aga see kõik on kuidagi nii hellitavalt armas ja miks siis ka mitte olla ka selliste asjadega aus ja avatud. Igatahes mina leian, et müts maha julguse eest, ennast niimoodi avada. Ja keda ei huvita, pole ka vaja lugeda ja teada. Kuid näitleja on oma ajastu lühikroonika ning see Kuku-lugu on ju ka mingitpidi ühe ajastu lühikroonika. Vähemalt ühe ajastu ühe tahu. Praegused noored näitlejad tunduvad olevat hoopis teisest puust. Ja kui keegi ongi natuke "teistmoodi", siis eks tal ole omad siirud ja viirud sees. Ja kas seda halli massi nii väga lavale teatrisse ja veel vähem filmidesse ongi vaja? Näitekunstis on annet tegelikult antud väga vähestele. Paljud õpivad mängima "annet", aga toorest, mingit sõnulseletamatut on ikka väga vähestel. Ma pole Kukumäge kahjuks teatris jõudnudki nägema. Loodetavasti ta kunagi jõuab ja tahab mõne rolli jälle ette võtta, et saaks ikka oma silmaga ära näha. Uskudes raamatut, siis muidugi peab ka mõnes lavastajas olema piisavalt usku ja tahet "riskida". Kuigi tänase päeva seisuga ma küll imestan kõike seda. Ta tundub pidevalt olevat aktsioonis ja töös - ehitab ja kuidagi pidevalt liikumises ja miks siis ka mitte teatrisse tagasi otsaga jõuda? Kuigi võibolla see kunstitegemine ongi tema "kurat", ehk see, mis teda rivist välja ajab? On ju selliseid inimesi küll, kes andmise tulemusel peavad justkui ise midagi muud saama kui "lihtsalt" publiku aplausi ja austust. Ehk siis midagi, mida on võimalik saada kangema kraami abiga? Katkistest peredest on muidugi kahju, aga ka see pole minu asi, ega minu hukka mõista. Võibolla oli see nende naiste teadlik valik, võibolla oli jälle parem, et need inimesed selle läbi elasid ja on nüüd oma suhetes tugevamad. Võibolla on Kuku nahhaal ja egomaniakk, nagu paljud kuulsust ja teiste inimeste austust pälvivad inimesed? Ma ei tea. Ja ei tahagi teada. Lastest on küll kahju. Nemad on ju selle kõige suhtes süütud. Nemad ei vali ei oma vanemaid, ega suuda mõjutada nende otsuseid.

Ja ometi kiirgab ta inimesena mingit positiivsust, kiirgavad mõlemad oma naisega. Mingil sõnulseletamatul kombel on mul kuidagi kodus palju parem olla, kui nende aknast paistab valgust. Ma ei oska seda fenomeni seletada, see lihtsalt on nii. Midagi turvalist on nende aknast voolavas valguses...

Hinnang: 5- (kuidas Sa ikka hindad "teise inimese elu". See hinnang ei olegi sellele, vaid raamatukoostaja tööle. Minu jaoks oli see nii huvitav, et ei tahtnud raamatut kuidagi käest panna. Eriti kohad kus Kuku jutustab oma tööelu, kooliaastaid ja hilisemaid tööde-tegemiste erilisi mälestusi. Ja lõigud, kus teised teatri- ja filmiinimesed oma nägemusega nii inimesest kui kunstnikust tema elu ja isiksust ilmestavad. Mõnus, et jutus järgitakse ka natuke tema filmide kronoloogiat ja läbi nende saab aimu sellest filmitegemise erakordusest. Kuku on ju ise osalenud väga paljudes Eesti tuntumates mängufilmides, võibolla kõige enamates? Noh tema, Kark või Ulfsak... neid tehakse meil ju kokkuvõttes ikkagi nii vähe. See tema enda armastus oma kunsti ja kunstiliigi vastu on samuti nendelt lehtedelt väga hästi tunda. Ta tundub olevat kogu hingega filminduses sees. Hinnagus on viie taga miinus, sest mulle ei meeldinud see raamatu lõpp. Ehk Jüri Pino osa. Minu meelest see ei sobinud kohe kuidagi sinna. Võibolla on ta praegusel ajal tema hea sõber vms. Aga miks kirjutada sellest, et ta "peaaegu" oleks teinud ise Kukust raamatu? See tundus kuidagi nii mõttetu ja üldsegi mitte huvitav. Kui muu raamat oleks olnud samuti tema tehtud, siis ilmselt peab ütlema, et õnneks tegi selle lõpuks ikkagi Evelin Kivimaa :) Ja kuna Kuku ise on igati huvitav, värvikas ja huvitava mõttemaailma ning vist üsna väljakujunenud arvamuste ning oma kiiksudega inimene, kelle ümber on erakordsuse aura, sellepärast on ka raamat nii huvitav - isiksusest ja kunstnikust ja seal kõrval ka tema elust ja muust.)

Sildid: ,

2 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Hei,

tore, et on inimesi, kes veel Kuku poolele jäävad - kindlameelselt, teadlikult.
Mina teda ei tunne. Ma ei tea teda. Aga ma olen temaga koos üles kasvanud ja ta on üks neist inimestest kes mulle rohkem korda läheb kui mu oma pesakond ... Kuku, Sulev Luik, Tõnu Kark, Lembit Pärn - tegelikult neid polegi palju aga igaüks neist on andnud osa minu eneseks kasvamisel.
Eeskuju, hingevalu, tunnetus.

Loodan, et ka täna keegi hoolib piisavalt, et tema järele vaadata kui ta kusagil kevadet põeb - tõesti, on raske kevad ja loodetavasti keegi aitab ta sellest üle.

Katakaroliina

15 aprill, 2010 09:50  
Anonymous Anonüümne said...

Sissekanne hea, aga see laste valiku osa oli küll päris vale!

Iga hing valib endale ise vanemad, ja tulevad nad siia ilma oma vanemaid õpetama!

11 märts, 2012 19:08  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default